Seekord venitas ta tundi minemisega. Pääsu ometi polnud: tund tuli ära anda, nii nagu oli antud kõigil eelmistel aastatel. Lisaks teadmine: järgmisel aastal samal ajal tuleb taas olla silmitsi samasuguse vastumeelsusega.
Ta teadis väga hästi, mis tänasele järgneb. Ta oli juba kümmekond aastat koolis õpetaja olnud ja tunde andnud, peamiselt ikka ajalugu. Just pärast seda tundi hakkavad õpilased teda põlastama, ja tema hakkab neid lausa vihkama — ilma et ta pedagoogina seda tunnet avalikult välja näitaks. Nõnda oli see läinud igal aastal, iga klassiga. Kummatigi ei olnud võimalik kulakute väljasaatmisest rääkimata jätta. Kooliõpikus oli sellest küll vaid paar lauset: üldise kollektiviseerimise käigus likvideeriti ENSV-s kulaklus kui klass; kulakud ise asustati koos perekonnaga ümber Nõukogude Liidu kaugematesse rajoonidesse ja hiljem, kui kolhoosikord oli küllaldaselt tugevnenud, lubas Nõukogude valitsus neil koduvabariiki tagasi tulla. Kuid kõikidel ajalooõpetajate täiendõppekursustel, mida ta kuulama oli saadetud, toonitati järjekindlalt: kuna see on nii tundlik teema, peab just õpetaja ise seda tunnis õpilastele seletama ja oma autoriteeti ära kasutades saavutama õige suhtumise.
Juhendajatel ja instruktoritel oli loomulikult õigus. Ka Tuuduri meelest oleks kõik pidanud minema juhtnööride järgi: tema seletab ja lapsed võtavad teadmiseks. Ideaalsel juhul. Tal oli piisavalt õpetajakogemusi, ning kõike muud, mida ta rääkis, võetigi hoopis lihtsamalt vastu; enamasti polnud poliitiliselt õigeid seisukohti ilmvõimatu selgitada. Kuid niipea, kui ta kulakute väljasaatmise teema käsile võttis, nägi ta kohe midagi muud. Välja arvatud mõni üksik erand, mida ei esinenud isegi mitte igas klassikomplektis — need olid need, kelle vanemad olid temaga samas leeris —, olid õpilased ennast loomuldasa vastaspoole kaevikutesse sisse seadnud, ning mis veel hullem, olid sinna varjunud nõnda kramplikult, et kuidas ta ka ei proovinud, sõnadega neid sealt välja tal kiskuda ei õnnestunud. August Jakobson oli kunagi kirjutanud näidendi pealkirjaga „Võitlus rindejooneta”, milles oli parasjagu literatuurset fantaasiat; siin, klassiruumis, oli tema ees aga täiesti reaalne elu.
Igal aastal, kui vääramatult jõudis kätte aeg väljasaatmisest juttu teha, nägi ta juba esimeste sissejuhatavate lausete ajal, kuidas lapsed ühtäkki lukku läksid. Staažika õpetajana oli ta harjunud õpilaste näoilmeid ja kehakeelt lugema. Igaüks reageeris erineval, just talle iseloomulikul viisil, aga paari minuti pärast ei võtnud neist enam ükski — või peaaegu ükski — klassi ees seisva õpetaja juttu vastu. Mõistagi ei hakanud keegi temaga vaidlema, ükski neist ei kommenteerinud tunni teemat mitte ühegi sõnaga. Nad kuulasid, aga jäid tema jutule täiesti kurdiks. See oli tuim vastuvõtmatus, mis on igale õpetajale kõige hullem. Esimestel aastatel oli ta püüdnud olukorda kõigi talle teada olevate vahenditega muuta. Selgitas, tõi näiteid, esitas lastele küsimusi, püüdis nende mõtteid suunata. Ent mida pikemad tema kavalalt kavandatud retoorilised manöövrid olid, seda kindlamalt sulgus teine pool kaitsepositsiooni. Nad lihtsalt kössitasid peaaegu liikumatult laudade taga. Kui olid just sunnitud, vastasid hädapärast ühe-kahe mittemidagiütleva sõnaga — pigem pobisesid midagi. Hiljem ta sääraseid võtteid enam ei proovinud.
Vahest kõige ebameeldivam kogu asja juures oli see, et too üksainus tund tegi neist — temast ja õpilastest — vaenlased. Temast, veendunud kommunistist, ja õpilastest, kes seni olid vaid kogum sagivaid-rühmeldavaid lapsi. Peale vaadates jäi neist mulje, et nad on veel täiesti toores materjal, millest saab hoolsa kasvatustööga vormida just seda, mida pilvitusse tulevikku vaataval ühiskonnal vaja. Ent sellest õppetunnist peale ei olnud võimalik nende vahekorras enam midagi tagasi pöörata, lõhe püsis sinnamaani välja, kuni asjaomane lend kooli lõpetas, edasi kadusid kontaktid nagunii: oma endiste õpilaste saatuse peale Tuudur just palju ei mõelnud, tal polnud nendega mingit asja. Muutus toimus peaaegu ühe silmapilguga: niipea, kui kogu või peaaegu kogu klass ennast tema tõtt jalule seadva jutu peale lukku keeras, kui tema sõnad, ilma et neid oleks karvavõrdki aktsepteeritud, põrkasid kõikjalt tagasi justkui kaja lageda ruumi seintelt, nägi ta enda ees lapseohtu inimhakatiste asemel poliitiliselt võõraid olevusi, antagonistlikku klassi kuuluvaid subjekte, kellele oli ainukehtivate ühiskonnaseaduste järgi määratud üsna lühikese aja jooksul maa pealt kaduda. Nende kehahoiak, ilmed, trotslik vaikimine, hulk muid pisiasju reetsid otsekohe: nad on kulakud, kulakute järeltulijad, kulakutele kaasatundjad. Positsioonid olid ühe hetkega paika pandud.
Tuudurit polnud võimalik petta: tema vankumatu klassiteadlikkus välistas igasuguse kahevaheloleku. Sellest hetkest peale nägi ta õpilastes kulakupojukesi ja -tütrekesi ning seda teadmist ei saanud tagasi võtta. Tuudur talus õpilaste puhul palju asju, kuid kui tegemist oli klassivaenlasega, oli piir vahel. Vabrikandid, pankurid, kaupmehed, kulakud ja igasugused muud kurnajad — need ei väärinud mitte mingisugust halastust ja kõigisse, kes neile mingil moel sümpaatiat avaldasid või neid soosisid, suhtus ta õiglase vihaga. Ta oli juba noorest peast teadnud, et ses vallas kehtib raudne reegel: silm silma, hammas hamba vastu.
Loomulikult oli Tuudur mõelnud sellele, kuidas saab terve klassiruumitäis lapsi olla kulakute poolehoidjad või nendele kaasatundjad. Väljasaatmistega, millest ta õpilastele kõnelema valmistus, oli ju ümbruskond neist peaaegu puhtaks tehtud. Sugulasi ja neid, kellega rahvavaenlased tihedamalt läbi olid käinud, oli muidugi alles. Mõnest kulakuperest jäid kogemata kombel lapsed maha. Aga siiski — terve klass? Tõesti, kaine mõistusega polnud siin võimalik mitte midagi seletada. Kuid laste kehahoiakud, nende ilmed ei saanud valetada, nad olid veel liiga noored. Kui needsamad lapsed siinse kooli ära lõpetavad ja rajoonikeskusesse kas keskkooli või tööstuskooli lähevad, on nad juba valmis konformistid. Siis nende ilmed enam tõtt ei räägi; pole ime, et siis astub neist suurem osa komsomoli ja keegi ei pööra sellele tähelepanu. Kuid praegu oli kõik üks tunnete mäng. Mõistus võis midagi muud arvata, aga tunded ei eksinud. Ka Tuuduril olid tunded. Ning need ütlesid selgesti: su ees on vaenlased, vaenlaste toetajad, neile kaasatundjad…
Mitme aasta kogemused ainult kinnitasid, kui õige on arusaam, et rahvavaenlaste lastest tuleb ühiskond sama moodi puhas hoida kui rahvavaenlastest endistki. Käbi kännust kaugele ei kuku. Veel enam, iga selline võõramõjuline element võib kogu oma ümbruse mürgitada — just seda arvas Tuudur koolilaste pealt nägevatki.
Tuudur seisis järjekordse tõehetkega silmitsi. Ta astus mõõdetud sammul mööda koridori. Teiste klassiruumide uksed olid kinni tõmmatud ja nende taga valitses vaikus — tema kolleegid olid tunniga juba alustanud. Ainult ühest tagumisest klassitoast kuuldus veel pikaks veninud vahetunnimelu: sinnapoole ta suunduski.
Niipea, kui ta üle läve astus, sagin vaibus. Minut kulus veel sellele, et kõik oma kohad sisse võtaksid ja pingiridade vahedes lonkavates ridades õpetaja tervitamiseks püsti seisaksid. Siin-seal väike sebimine jätkus, kuid niisuguses eas lastele ei saanud seda pahaks panna.
„Tervist, õpilased! Istuge!” ütles ta oma tavalisel energilisel toonil. Nüüdsest peale oli ruumis ainult üks autoriteet — tema.
Ta võttis tooli pealt oma vanast, kuid siiski ehtsast seanahast portfellist täitesulepea, prillikarbi ja kooliõpiku, mille järgi klass parajasti õppis. Seejärel asetas ta portfelli õpetajalaua kõrvale maha. Kõik need liigutused käisid iga tunni alguse juurde.
Õpikul oli järjehoidja vahel, kui ta raamatu sellelt kohalt avas, oli kõik valmis. Nad olid jõudnud peatükini „Põllumajanduse kollektiviseerimine ja sotsialistliku suurpõllumajanduse arenemine Eesti NSV-s”. Hetk oli käes.
Paar koerust täis tagarea poissi ei olnud veel rahu saanud. Üks varjas midagi põues, teine tahtis seda kätte saada. Rabelemine läks järjest ägedamaks. Tuudur võttis prillid eest — neid ei olnud nagunii enam vaja — ja vaatas poiste poole. Ka teised õpilased käänasid kaela.
Lõpuks hakkas üks poiss teise pöialt väänama. Ja siis kõlas üle klassiruumi vali hüüatus:
„Käi persse!”
Tuudur ajas selja sirgu. Seesugused väljendid polnud tema tunnis lubatud. Ta astus kümmekond sammu mööda vahekäiku tagumise rea poole, kus poiste pink asetses seljatoega vastu seina. Poisid olid jäänud hiirvaikseks, jõukatsumist põhjustanud pardivile oli omanikule tagastatud. Samal ajal tundis Tuudur, kuidas kogu klass teda jälgib. Äkitselt otsustas ta teha midagi seesugust, mida ta kunagi varem polnud klassi ees teinud.
Ta seisatas väänkaeltest parajas kauguses ja vaatas peamisele rahurikkujale otsa. „Keda siis sina, Kilgand, omale koju käima kutsud?” küsis ta rangel häälel. Vastust ta muidugi ei oodanud, ja pärast lühikest mõttepausi jätkas: „Teine kord tee seda vaiksemalt!”
Kui ta oli ümber keeranud ja klassi ette tagasi läks, kuulis ta selja taga turtsatusi, nii poistelt kui tüdrukutelt. Aga valjult naerda ei tihatud.
„Rahu nüüd!” nõudis Tuudur ükskõikselt, kui ta oli uuesti näo klassi poole pööranud. Ta nihutas laua peal õpikut ja sõnas siis: „Ma mõtlesin, mida me täna tunnis teeme. Aga nüüd tean — hakkate mulle vastama. Suure Isamaasõja järgsed aastad Eestis. Taastamis- ja ülesehitustööd, industrialiseerimine. Alustame Kilgandist.”
Kilgand vedas ennast klassi ette. Kogu selle aja, mis Tuudur poisilt paari sõna kaupa tulevaid vastuseid välja pressis, mõtles ta: ma raiskan selle nagamanni peale väärtusliku tunni ära. Eesti NSV ajalooga oleks tulnud täna lõpule jõuda ja järgmine kord NSV Liidu omaga jätkata, muidu ei jõua programmi kevadeks läbi võtta. Kas ma pean sel aastal tõesti säärase väärsammu tegema, et jätan kulakute väljasaatmisest rääkimata? Ei, veel ei olnud ta valmis seda endale tunnistama. Teine võimalus oleks olnud Kilgandile kaks panna ja vennike kohale saata. Aga ta ei tahtnud näidata, et ta küsis teda pelgalt kättemaksuks. Varasemate kogemuste põhjal teadis ta, et kui poissi pikalt pinnida, saab talt kolme eest ikka vastuseid kätte.
