Ennustus
Taevas oli sini-sinine ja õhk läbipaistev. Kogu Kreeka, niipaljukest kui seda oli, paistis Ateena väravatelt kätte.
Spartalased ei tahtnud oma poolsaart Kreekaks tunnistada. Mõtlesin minna neid manitsema ja liitumise kasust kõnelema.
Jõudsin juba Termopüülideni, aga siis tulid pärslased. Leonidas oma kolmesaja mehega pidas nende tohutu väe kinni. Mina kiirustasin ateenlasi hoiatama, et nad väge koguksid.
Õnneks jäi see minevikku, nüüdseks oli möödas.
Kõndisin vaba mehena linnas, parem oli, et mind keegi ei tundnud.
Läksin kõigepealt agoraale, ostsin tüki praetud kala, sõin selle ära ja kohtasin seal Platonit, kes oli vaimustatud Sokratesest. Tutvustasin talle vana tarka kiilaspead. Selgus, et ta oli juba tuttav ning pidas end Sokratese õpilaseks.
Aga Sokrates, kõige targem mees maailmas, ei õpetanud kedagi. Ta ütles, et kui keegi õppida tahab, siis kuulaku, mis tal on öelda. Oma tarkusi lausus ta iga kord isemoodi, vastuvaidlejad aga ajas oma küsimustega ummikusse.
Platon teadis, et Sokratese küsimused ongi vastused.
Mina tüdinesin neist mõlemast varsti ära, sest tühjalt targutada oskasin ka ise.
Ostsin veel tüki praetud kala ja sõin selle ära.
Liikusin siis Delfi poole, et vestelda Apolloniga. Näis, nagu oleks ta mulle kutse saatnud. Aga teadsin, et postiteenistus lonkab.
Suvi oli liiga palav, kullerid jäid tee peal magama.
Jõudsingi mööda looklevat mägirada minnes Delfisse.
Apollonil polnud minu jaoks aega, ta mängis muusadele lüürat. Phemonoe oli lahkunud ajalukku, aga uus selgeltnägija oli olemas. Ta kükitas sirmi taga ja ennast ei näidanud. Aeg-ajalt hüüdis ta midagi segast, mida oli tarvis tõlgendada. Tõlgendaja istus siinpool sirmi ja mõtles välja, mida oraakel on öelnud.
Kuna mul polnud kaasas musta jäära, mida ohverdada, loovutasin mõne mündi ning esitasin oma küsimuse.
„Kes ma olen?” küsisin ma tõlgendaja kaudu oraaklilt, kes kükitas sirmi taga, või kui täpsem olla, istus seal oma kolme jalaga pingil.
Pärast üpris segast juttu selgus, et mind ei olegi olemas, ma ilmuvat välja alles rohkem kui kahe tuhande aasta pärast.
Selline väljavaade paistis mulle huvitav ning ma esitasin järgmise küsimuse:
„Mis ma seal teen?”
Selle peale tuli üsna selge vastus ja küllalt kiiresti:
„Istud suitsutares ja punud niinekoorest viisku.”
Oraakleid pidi uskuma, muidu polnuks neil väge ega võimu. Aga mina mõtlesin omaette:
„Mina pole ealeski viisku jala otsa saanud, kõik ateenlased käivad paljajalu.”
Tõlgendajaga ma ometi vaidlema ei hakanud, sest küllap olid püütial otsesed sidemed jumalusega ning vaielda polnud mõtet.
Sammusin pisut pettunult tagasi Ateena poole ja mõtlesin, kas mind tõesti ei ole praegu olemas, aga kahe tuhande aasta pärast on mind hoopis rohkem.
Kindlasti on siis paljud asjad teisiti kui praegu. Võib-olla õpivad inimesed lendama ega kuku surnuks nagu Ikaros. Ja kui nad juba lennata oskavad, küllap nad siis saavad aru ka lindude keelest. Targad tiivulised õpetavad inimestele igasuguseid tarkusi, nii et nad leiutavad muudki peale lendamise.
Vahest õpivad inimesed ka laes kõndima nagu kärbsed. Küllap oskavad nad sel juhul nendele elukatele öelda kärbse enda keeles, et ärge olge nii tüütud.
Tänu sellistele kujutlustele möödus tee Ateenani peaaegu märkamatult.
Seal läksin ma agoraa asemel läheduses asuvasse stoasse, milles leidus suur hulk ilusaid pilte. Nagu ikka, liikus seal ringi või seisis troppis seltskond filosoofe.
Astusin nende juurde ja küsisin esimeselt ettejuhtuvalt tarkuse armastajalt, keda ma nägupidi ei tundnud:
„Auväärne, öelge palun, kas ma olen olemas.”
See oli nähtavasti nii sügavalt mõtlema panev küsimus, et minu ümber kogunes terve seltskond targutajaid, kelle hulgas mõne nägu tuli tuttav ette.
Õnneks Sokratest kohal ei olnud, tema kiusas oma sofismidega vaidlushimulisi noorukeid agoraal. See mitte just kauni väljanägemisega vana oleks ehk kohe vastust teadnud, kuigi tõenäolisemalt oleks ta vaid vigurlikke vihjeid poetanud.
Ja edasine huvitav arvamuste vahetamine oleks tema kohaloleku tõttu ära jäänud.
„Oleneb sellest, kustpoolt asjale vaadata,” lausus üks mu ümber seisjatest stoas.
Mõtlesin endamisi, et olen inimene, ajaloohulgus, ja mitte asi. Ma ei öelnud muidugi midagi, sest tahtsin kuulda, mida teised arvavad.
„Kuna minu silmad sind näevad ja kõrvad kuulsid su küsimust, siis sa ikkagi oled olemas,” lausus teine mõttetarkadest.
„Kuna sa oled minu kujutluses, siis oled sa minu jaoks olemas, aga teiste jaoks ei pruugi sind olla, sest nendel on ehk muudki teha, kui sind kujutleda,” selgitas kolmas.
Võimalik, et see ütleja oli Platon ise, aga ma ei tundnud teda ära, sest ta oli Sokratese õpetuse mõjul muutunud. Muidugi võis see olla ka mõni teine mulle tundmatu.
„Ma tunnen su higilõhna, seda pole võimalik nautida. Niisiis sind sama hästi kui pole,” teatas üks seal seisja mulle naeratades.
Küllap see oli mõni epikuurlastest kas enne või pärast selle tarkuse suurt õpetajat. Aga tingimata ei pruukinud olla, võis olla vaid üks isemõtleja.
Mis ma teha sain, et ma raske teekonna järel sellise palavaga higistasin. Kindlasti soodustas higistamist ka mu ebalus, et kas ma ikka olen olemas või ei ole.
„Tänan teid selgituste eest,” ütlesin mina ja läksin ennast pesema.
Kui ma stoasse tagasi tulin, seisid mehed ikka veel troppis ning arutasid, kas ma olen siin ja praegu olemas või ei ole teps. Kuna ma vahepeal nende silma alt ära olin, siis kaldus ülekaal nende poole, kes arvasid, et mind ei ole olemas.
Aga kui ma nüüd higist puhtaks küürituna tagasi tulin, võttis jõudu nende meeste arvamus, kes uskusid, et ma ikkagi olen olemas. Nende silmad särasid siniselt, kuigi enamikul neist olid pruunid silmad.
Oma kaasasündinud ujeduse tõttu, mis mõnikord enesekindluse tagant välja lõi, leidsin ma, et olen filosoofidele asjata tüli tekitanud. Küllap neil oli muudki arutada kui minu olemasolu probleemi. Aga vahest ka polnud, et nad just selle teemaga praegu nii tähtsal ilmel tegelesid.
Siiski esitasin ma neile uue küsimuse:
„Kas on võimalik, et ma olen olemas alles kahe tuhande aasta pärast?”
„See on täiesti võimalik,” arvas üks.
„Aga see ei keela sind ka praegu olemast,” lisas teine.
Kuid kolmas arvas teisiti:
„Kui sa oled olemas praegu, siis ei saa sa olemas olla kahe tuhande aasta pärast. Nii vanaks keegi ei ela.”
Ja neljas toetas teda:
„Või kui sa oled olemas kahe tuhande aasta pärast, siis ei saa sa olemas olla praegu siin.”
Huvitav, nagu poleks nad ümbersündidest kuulnudki.
„Nii et otsusta ära, kumba varianti sa pooldad,” lausus viies. See mees oli vist siin tuntud naljataja, sest mitu nendest targutajatest vaatasid mind pilkava muigega.
„Aeg kulgeb niipidi ja naapidi, seetõttu on kõik võimalik,” lausus mees, keda ma enne pesema minemist polnud märganud.
See igavikku pürgiv tõsine väide pühkis irve filosoofide näolt.
Öeldu suunas arutelu uude kanalisse, kus vee voolamise asemel pahises kuum aur.
Kuna mul Ateenas muud teha ei olnud, otsustasin minna uuesti Delfisse lootuses, et too selgeltnägija naisterahvas on vahepeal Kastalia allikas kümmelnud, Apollonile odrateri ohvriks toonud, ennast loorberiga lõhnastanud ja on nüüd minu vastu lahkem.
Ma muidugi ei teadnud, kas ta on seda kõike teinud või istub seekord sirmi taga kolmjala peal hoopis teine naisterahvas, loorberioks peos, ja näeb oma nägemusi, et minu küsimustele vastata.
Kui Delfisse jõudsin, nägin, et tõlgendaja on sama, aga kes istus sirmi taga, seda ma ei teadnud. Esitasin uuesti oma küsimuse, kas ma olen ikka olemas.
Sain tõlgendajalt kiire vastuse:
„Küllap oled sa ka praegu, aga kindlasti oled sa olemas ka täpselt kahe tuhande ja viiesaja aasta pärast.”
„Ja mis ma seni pean tegema?” küsisin ma pisut nõutult.
Sain taas kiire vastuse:
„Eks hulgu mööda ajalugu ja aja inimestele kärbseid pähe.”
Miks just kärbseid, ei saanud ma aru, võiksin neile ju midagi mõistlikumat rääkida, arvasin mina, aga selgitusi nõudma ei hakanud.
Eks siis selle teadmisega ma nüüd ringi liigungi, suitsutares ei istu ja niinekoorest viiske ei punu.
Hulgun ringi ja arvan suureliselt, et ajalugu on minu päralt.
Välismaalane
Olingi välismaalane.
Mitte et see mulle mingi põhimõte oleks olnud. Olin välismaalane igaühe silmis, kes üldse hoolis minust midagi arvata.
Ja kui sinust midagi arvatakse, siis võtad sa selle tahtmatult omaks.
Igatahes olin leppinud sellega, et olen välismaalane.
Ajaloos on olnud hulk rumalaid või alaväärsuskompleksis vaevlevaid riike, kus välismaalast on peetud targemaks ja ilusamaks ja muidugi ka rikkamaks kui omamaalast, aga siin, Roomas, oli välismaalane vaid üks aste orjast kõrgemal. Isegi vabakslastud, see tähendab endised orjad, olid välismaalasest astme võrra kõrgemal, kuigi mõni ülbur tuletas neile vahel meelde nende endist orjaseisust.
Vabakslastu võis olla rikka ratsaniku või senaatori pereliige või muidu lemmik ning ülburil olnuks targem olla ettevaatlik ja mitte ülbitseda sellise vabakslastu kallal.
Roomlased olid omaks võtnud välismaalt sisse toodud jumalaid, kuid mitte nende jumalate ees kummardavaid ja palvetavaid välismaalasi.
Olid ju ka orjad enamjaolt välismaalased või nende järglased. Neid oli hangitud peamiselt sõdade ajal vangi võetute seast. Seejuures ei olnud neid vangi võtnud mitte üksi Rooma sõdurid, vaid ehk rohkemalgi määral barbaritest sõdalased ja nad siis roomlastele müünud. Mingi väiksem hulk oli muidugi ka niinimetatud võlaorje või väga vaeseid, kel muud väljapääsu ei olnud, kui rikkale isandale end orjaks anda. Vahe nende ja välismaiste orjade vahel kadus ajapikku.
Senatis oli arutatud mõtet, kas ei võiks kõik orjad kanda ühesugust vormiriietust, aga sellest kavatsusest loobuti kartuses, et siis oleks kohe näha, et orje on Roomas mitu korda rohkem kui vabu kodanikke, orjad tunnetaksid oma jõudu ja tõstaksid mässu.
Niisiis olin ma siin, Roomas, välismaalane ning üsna lähedal orjaseisusele. Siiski aga mitte ori, vaid pidemeta ajaloohulgus, piisavalt rikas ja uhke, et mitte lasta end orjaks teha.
Samal ajal oli Rooma täiskodanikel, pidusöökide korraldajatel kombeks kutsuda seltskonda ka mõni välismaalane, et kuulda põnevaid pajatusi muu maailma kohta. Polnudki oluline, kas need pajatused vastasid tegelikkusele või olid osavasti välja mõeldud.
Muidugi oli roomlaste silmis ainus tõeline maailm vaid Rooma linn ja linlastele kuuluvad ümberkaudsed maad ning hoopis vähemal määral Rooma impeeriumi vallutatud alad. Kõik, mis jäi väljapoole seda, oli metsik väli või umbne tihnik.
Aga mingi aim neil siiski oli, et peale Kreeka, kust nad kogu oma tarkuse ja ülbuse üle olid võtnud, on olemas ka näiteks Pärsia, India, Hiina ja vahest veel mõned iseteadvad ja ennast õieli ajavad riigikesed, millest roomlased kuigi palju ei teadnud. Või midagi siiski teadsid, juhul kui nad olid kutsunud oma pidusöökidele välismaalasi pajatama ja kui nad neid pajatusi kuigivõrd uskusid.
Nii olin ka mina Roomas viibides osalenud mitmel pidusöögil ja rääkinud maast-ilmast, mida olin kas ise näinud-kogenud või siis rohkem aimanud. Päris uskumatutest muinaslugudest ma hoidusin, sest olin ju ajaloos piisavalt ringi hulkunud ja mul oli, mida rääkida.
Olin enesele kohalikud reeglid selgeks teinud, pidusöökidel ma ei tükkinud peremehe kõrvale lebatsile ega rabanud toite ja veine, mis asetati valitud külaliste ette.
Kui söögikorra meelelahutuslikus osas oli ette loetud mõni luuletus, soovitavalt peremehe oma, või lõiguke filosoofilisest traktaadist, mis enamasti oli mõne kreeka targa teose ümberjutustus, ja kui oli viisakalt ära kuulatud kitara tinistamine, paluti minul pajatada oma rändudest läbi ajaloo.
Mul oli mõndagi talletatud mällu ning ma jälgisin kuulajaid, mis neile võiks huvitav olla või paremal juhul silma särama panna. Enamikul oli ilme küllalt tuim ja neile oli nina ees lõhnav roog olulisem kui mis tahes maailma ime. Seepärast tegin ma ikka lühidalt ja jätsin loo kõige põnevama koha peal pooleli, et kuulda peremehe kärsitut nõuet edasi rääkida.
Ealeski ei kasutanud ma sõna „kodumaa” ning uudishimulikule pidi jääma mõistatuseks, kas mõni selline paik on minu jaoks üldse olemas.
Ühel sellisel pidusöögil, mida ei korraldatud mitte termis, vaid rikka roomlase avatud seinaga ja sealt avaneva kauni vaatega söögitoas, rääkisin ma siiski just Eestimaast, mille nimegi nad polnud kuulnud, kuigi see nimi oli vist nende aladelt pärit maadeuurijate teostesse juba siginenud.
Rääkisin, et see on tuleviku maa ning saab oma väiksusest hoolimata tuntuks ja lugupeetuks. Kirjeldasin ettevaatlikult ka mõningaid leiutisi, mida sellel maal tehakse. Ettevaatlikult seepärast, et nende leiutiste mõistmiseks polnud Roomas sel ajal mingeid eeldusi, kõlagu see neile pealegi muinasloona.
Tõenäoliselt kippusin ma oma paleuste maast kõnelema vaimustuse õhinal, mida kuulajad pidasid loodetavasti muinaslugude jutustamise eripäraks.
Sellel pidusöögil oli kohal ka Seneca, või oli see mõni teine mõttetark, ning ta ütles mulle, ilma et ma oleksin Eestit nimetanud oma tulevaseks kodupaigaks, kuid küllap minu jutustuse õhinast õhutatuna:
„Ükskord on sul olemas kodumaa, millest sa hakkad kinni hoidma ja mida hakkad ülistama, hakkad pidama seda parimaks paigaks maailmas.”
Huvitav lause igatahes ühe roomlase suust, kuigi ta vahest arvas mu juttu pigem väljamõeldiseks.
Naeratasin seltskondlikult ja küsisin:
„Millal see juhtub? Sa ütlesid, et ükskord?”
Kohalik tark pikalt ei mõelnud ning vastas:
„Võib-olla saja aasta pärast, võib-olla tuhande pärast.”
See oli filosoofi vääriline vastus.
Lubasin selle aja ära oodata.
Nagu öeldud, oli mulle kogunenud nii ainelist kui vaimset rikkust. Viimast olin muidugi kogunud, rännates läbi ajaloo, läbi paljude riikide, millest roomlased teadsid vaid mõnda, kui olid oma saadikud luurele saatnud, või kus olid käinud kaupmehed eluga riskides.
Oma denaarid olingi saanud peamiselt niisuguste vestluste eest, mõni härdunud peremees oli üsna helde, teine ei andnud vaskmüntigi. Peale selle olin pidanud täiskasvanute koolides mõne loengu eri rahvaste kommetest ja inimloomusest üldse, selle eest maksti mulle samuti.
Igatahes oli mulle hõbedat kogunenud nii palju, et oleksin saanud osta kas lõvikutsika, kuus orja või koguni pool kilo idamaadelt pärit purpurset siidi. Mida ma muidugi ei teinud, sest ühtegi nendest kaupadest polnud mulle tarvis. Ostsin vaid nundinae’lt, see tähendab igal üheksandal päeval korraldatavalt laadalt, vorsti ja juustu, kui mind polnud parajasti mõnele pidusöögile jutustajaks kutsutud.
Ise ma uskusin, et minu pakutud meelelahutus, mu pajatused olid huvitavamad ja kuulajate mõistusele kasulikumad kui gladiaatorite tapmisetendused või isegi kaarikute võidusõit tsirkuses. Tõsi, nii arvasin vaid mina, aga mitte miljon roomlast, kes eelistasid verist tapmist või kaarikujuhtide trikke.
Pidusöögilt, kus mind kõnetas Seneca või kes ta oli, sammusin ma täissöönuna, keskpärast veini joonuna ning endaga rahulolevana täiesti juhuslikult läbi Subura linnaosa, mis oli kuulus bordellide poolest. Sealses linnajaos seisis aga ka tänavatel või niššides pooleldi varjus üksiküritajatest tänavatüdrukuid, keda nimetati scorta erratica’ks, neid peeti prostituutide alamaks klassiks. Nad pakkusid ennast üsna pealetükkivalt, kuid ma möödusin ühestki välja tegemata. Siis aga köitis mu tähelepanu üks üsna nooruke tüdruk, kes ei pakkunud ennast, vaid seisis häbelikult ühe maja uksesamba kõrval.
Küsisin temalt:
„Miks sa siin seisad?”
„Mul pole kuhugi minna. Mul surid mõlemad vanemad ja maja omanik ajas mu välja, sest mul polnud millegagi üüri maksta,” vastas tüdruk peaaegu sosinal.
„Kas oled algaja?”
Tüdruk noogutas ja lisas, nagu oleks see eriline häbiasi:
„Olen esimest korda väljas.”
Mul hakkas temast kahju. Ütlesin:
„Otsid ehk mingisugust muud väljapääsu?”
Ootamatult haaras tüdruk mul käsivarrest kinni.
„Võta mind endale,” sosistas ta, täis kirglikku lootust.
Kuhu oli minul, ajaloohulgusel, teda panna? Mul polnud ju veel kindlat kodu ega kodumaad, kuhu ta viia.
Küsisin:
„Kas oleksid nõus tuhat aastat ootama, kuni ma oma kodu ja kodumaa üles leian?”
Patukahetseja
Augustinus oli piisavalt iseteadev ega kahelnud oma katoliiklikes seisukohtades, milleni ta pikkade ekslemiste kaudu oli jõudnud. Ka oli ta nüüd juba kindel oma oskuses pühasid tekste tõlgendada. Ometi näis, nagu oleks ta oodanud mind külla, et ajada juttu, ning võib-olla isegi selleks, et ära kuulata mu ketserlikke arvamusi.
Ta ehk teadis, et olin hulkunud ajaloos ringi ning mõndagi näinud sellist, mida ta vanadest raamatutest polnud lugenud. Ka näis ta olevat kindel, et ma ei usu seda jumalat, kelle kõhklematu uskumiseni tema lõpuks oli jõudnud.
Vaevalt ta mind nii-öelda õigele teele soovis pöörata ning mu hinge päästa igavesele elule, pigem huvitasid teda minu seisukohad, mis olid tema meelest valed ja paganlikud, kuigi ta oli ka seesuguseid seisukohti oma elu jooksul piisavalt tundma õppinud. Ta oli arvamusel, et valed seisukohad kinnitavad väitluses tema tõeseid seisukohti nimelt paremini kui mõned tema omadele lähedased, kuid siiski ketserlikeks peetavad õpetused. Küllap ta arvas ka, et kristlusele võõrad tõlgendused ja nii-öelda heuristilised meetodid võivad kasuks tulla ristiusu teoloogilise süsteemi korrastamisel ning võitluses laialt levinud hereesia vastu.
Parem oli niisiis vestelda ristiusu vastase või vähemalt tuntud skeptikuga, kelleks ta mind pidas. Sest nagu öeldud, uskus ta, et kui ta kuulab ära palju erinevaid vastuargumente, aitab see tal paremini sõnastada ainuõigeid seisukohti. Mõne pisiasjadest puterdava hereetiku targutustest oli vähem kasu.
Sel ajal, kui ta mind vestlusele näis ootavat, elas ta juba Hippos ning oli sinna rajanud kloostri. Ka oli ta juba avaldanud oma „Pihtimused”. Olin raamatut lugenud ning leidsin selle olevat tugevasti liialdatud patu mõiste käsitlemisel, minu meelest oli see teos paiguti lausa silmakirjalik. Seda oma arvamust ma talle muidugi ei öelnud. Kahtlemata oli raamatus palju tarku arutelusid, kuid oluliselt vähem võinuks olla õhkamisi Jumala poole. Eks öelnud ju nende endi käsk, et Jumala nime ei tohi asjata suhu võtta.
Ehkki olin kogu selle krempli vastu üsna ükskõikne, meeldisid mulle enam briti munga Pelagiuse seisukohad, „Pihtimuste” raamatut ta ei sallinud ning pidas inimesi paremaks ja selle raamatu patukäsitlust — nagu minagi — tugevasti liialdatuks. Augustinus aga arvas, et inimene ise ei suuda end lunastada ning ta on loomult halb ja ekslik. Teades nende kahe vastasseisu, mainisin ma selle Roomas elava briti nime meie vestluses vaid üheainsa korra ning küllap sedagi asjata.
Kuigi Pelagius kirikust välja heideti, elavad tema vaated edasi. Nagu muidugi ka Augustinuse vaated.
Mina, kes ma nii pikalt läbi ajaloo olin uidanud, pean senini inimest loomult heaks ning kõikidest sõdadest ja riidudest hoolimata koostoimimisele altiks — muidu oleks inimkond juba ammu välja surnud.
Niisiis läksin Augustinuse juurde Hippo Regiusse, kus mitmel pool ringi ekselnud Augustinus nüüd oma elu lõpuni elas ja piiskopiametit pidas.
See üks Aafrika uhkemaid linnu oli mitusada aastat vanem kui Rooma ning asus kahel künkal Vahemere lahe kallastel Ubuse oru lääneserval. Kõrgema künka tipus oli foorum ja tempel, sealt avanes kaunis vaade merele ja jõukate inimeste villadele. Teater künka jalamil mahutas viis tuhat inimest, selle tagant paistis kätte sadam.
Tulevikku tundva ajaloohulgusena teadsin ma, et varsti saabuvad vandaalid, teevad selle ilusa linna maatasa ja sellest ei jää enam jälgegi. Aga praegu oli see linn olemas, püha Augustinus oli selle linna elanik ja üle kogu Põhja-Aafrika tuntud jumalasõna kuulutav kirikuisa.
Augustinuse kloostrit ümbritses rikkalik aed ning tema oli selle üle õnnelik ja uhke. Muidugi oli tal terve hulk orje, ta oli neile hea isand. Tema klooster oli eriline selle poolest, et see oli ka hinnatud õppeasutus, milles end täiendanud usumehed said piiskoppideks paljudes väiksemates kohtades.
Oma vestlustes Augustinusega ei rääkinud me niipalju ristiusust, kuhu ta oli pärast oma pikki ekslemisi lõpuks pidama jäänud, vaid elust üldse. Ta oli sõbralik ja tark vestluskaaslane, tema väited olid enamasti ikka hästi ja kujundlikult sõnastatud. Kõiges selles, mis ei puudutanud otseselt ristiusku, oli ta avara pilguga ning minult päris ta eriti elu kohta Kreekas ja kaugetes Idamaades. Muide, kreeka keelt polnud ta korralikult ära õppinud ega salanud oma vastumeelsust selle keele suhtes.
Et mulle kui ajaloohulgusele oli teada ka suur hulk tulevasi asju, sellega ma tema ees ei hoobelnud, ütlesin vaid, et temast saab kõige kuulsam kirikuisa, aga see ei paistnud teda eriti meelitavat. Ta oli niigi kuulus kogu kristlikus Aafrikas ja hääbuvas Rooma impeeriumis.
Kas ta meie vestlustest midagi kasutas ka oma hilisemates jutlustes või raamatutes, on mulle teadmata ja ega see mind ka eriti huvitanud.
Ühele tema olulisele seisukohale, et ilmalik võim tuleks allutada kirikule, ma vastu ei vaielnud, kuna olin piisavalt näinud Roomas ja mujalgi riigivõimu julmusi nii omaenda kodanike kui eriti võõraste vastu. Kirik oli juba küllalt ilmutanud sallimatust, hullem seisis ees. Augustinuse ajal polnud kirik oma kurjemat palet veel ilmutanud, vaid rääkis aina armust — seda tegi ta muidugi ka hiljem läbi aegade, kui silmakirjalik see ka polnud. Võib öelda nii ja naa, ristilöömine ja inimeste kiskjate ette heitmine mõisteti küll hukka, aga tuleriidal põletamine oli alles hoogu võtmas.
Ka seda, et mina ei pidanud niinimetatud jumalikku ilmutust kõige kõrgemaks ja tõelisemaks tarkuseks, ma talle ei kuulutanud. Milleks uskujat ärritada! Oli ju ka Augustinus ise mõnda aega umbusaldanud kristlikku kirjavara ning eriti teiste meeste tõlgendusi.
Mina arvasin teadvat, et kõik usutekstid, piibli sealhulgas, on kirja pannud surelikud inimesed ning see on üsna huvitav kirjandus, kuid küllalt suur osa niinimetatud ilmutustest kipub olema segasevõitu fantaasia.
Augustinusel oli muidugi ette tuua oma eelkäijate, kirikuisade Tertullianuse, Origenese ja teiste arvamusi, millesse ta sageli ka teatud kriitikaga suhtus, nimetades seesugust kriitikat nende seisukohtade täpsustamiseks.
Oma pireda iseloomu tõttu kippusin ma tihti teisi inimesi õpetama, kuigi olin piisavalt kogenud sellise tegevuse vähest mõttekust, seda oli ajalugu mulle ikka ja jälle tõestanud. Mingil määral oli seda tarvis vaid ehk käsitöö ja kunstide juures. Aga üsna mõttetu oli õpetamine mehe puhul, kes oli leidnud enesele usu ja tõsise harrastuse.
Augustinus õpetas muidugi aina, see oli tema valik. Minul polnud põhjust tema jutlusi või raamatuid kahtluse alla seada.
Rääkisimegi niisiis rohkem varasematest asjadest, mis mingil määral puudutasid tema ekslemiste ja otsingute lugu.
Näiteks küsisin temalt, mida ta praegu arvab Cicero „Hortensiusest”. Ta vaid naeratas ja poetas siis:
„Tark mees oli, aga ta ei teadnud midagi Kristusest.”
Kust too pidigi teadma, kui elas enne Kristuse sündi ning hiljem rändas ajaloos ringi vaid oma tekstidena.
„Miks on kadunud su enda esimene avaldatud raamat, mille üle sa kunagi nii uhke olid?” kiusasin teda küsimusega.
„Hea on, et kadus,” vastas Augustinus ega selgitanud, miks see hea on.
Jätkasin oma kiuslike küsimustega, mida võib nimetada ka tõe väljaselgitamiseks:
„Oled kunagi öelnud oma sõpradele, et söö, joo ja lõbutse, sest homme oleme surnud. Mida sa praegu sellest ütlusest arvad?”
„Me kõik eksime elus,” vastas ta, „siis ma veel ei teadnud, et surmale järgneb kohtupäev.”
Kust ta seda nüüdki teadis? Uskus vaid nõrkadele määratud lohutusi. Mina, näe, ei usu, söön, joon ja mõnikord ka lõbutsen. Vaidlema ma sel teemal siiski ei hakanud.
Augustinus oli selleks ajaks oma rohkem kui üheksakümnest raamatust koosneva päranduse juba kirja pannud ning asunud ka mõne varasema teksti seisukohti korrigeerima, aga oma „Tagasitõmbumisi” polnud ta veel alustanud.
Mina ajaloohulgusena muidugi teadsin, et ta sellise asja lõpuks kirjutab, kuid sageli hoidusin meie kohtumistel kõnelemast veel kirjutamata teostest — see oleks olnud vestluskaaslase mõjutamine. See justkui polnud lubatudki, kui tahtsid ajaloos vabalt ringi rännata ja usutav olla. Siiski küsisin ma Augustinuselt:
„Sa oled kirjutanud väga palju raamatuid küll jumalariigist ja muustki. Kas oled praegu, mil sa oled laialt tunnustatud teoloog ja austatud piiskop, kõigega nõus, mida eales oled kirja pannud?”
Ta vaatas mulle kergelt hukkamõistva pilguga otsa.
„Inimene areneb kogu oma elu. Ma pole tänini jõudnud igaveste tõdedeni, kuigi vahel usun, et olen. Ja mis puutub tunnustamisse ja austamisse, siis on mul palju vaenlasi, kes arvavad sootuks teisiti. Ma ei räägigi manilastest, oma kunagistest semudest, aga neid on küllalt ka tõeliste kristlaste hulgas.”
„Kas sa pead silmas seda munka Pelagiust, kes tuli kauge saare pealt ja elab nüüd Roomas ning usub, et inimesed on head ja suudavad ilma kiriku abita lunastust leida?” küsisin mina, varjates oma poolehoidu tolle mehe õpetuse vastu.
„Teda muidugi, aga ka paljusid teisi,” vastas Augustinus. „Vastaseid sigineb mulle ka tulevikus, mil mina olen juba taevariigis ega hakka nendega vaidlema.”
Jah, Augustinus oli nähtavasti kindel, et ta kas on juba leidnud või kohe-kohe leiab üles lõpliku tõe ning kõik teistsugused õpetused eksivad.
Mina, temast noorem mees, kahtlesin juba siis, kas mitte ta ise pole eksiõpetuse küüsis. Niimoodi ma talle muidugi ei öelnud.
Pärast meie vestlust lasi ta oma orjadel mind kostitada lihtsalt, kuid küllaliselt. Ka veini valati kindel kogus, nagu selles kloostris oli kombeks. Liha, seda lihahimu tekitajat, peaaegu ei söödud, aga minule kui külalisele pakuti.
Luule
Hiinas olen ma aegade jooksul käinud paaril korral, üks nendest oli Tangi dünastia ajastul, mida peetakse Hiina kultuuri õitseajaks.
See on muidugi ebamäärane mõiste, sest igal ajastul miski õitseb, oleneb, mis ja kuidas. Ja muidugi mida mingil ajal oluliseks peetakse.
Sest samal Tangide ajastul peeti ka sõdu ja laiendati impeeriumi kellegi arvel. Neid nähtusi oli raske õitsengu ilminguteks pidada.
Tunnistan, et läksin sinna luule pärast, sest teadsin, et seal elavad parajasti Li Bo ja Du Fu. Läänes sel ajal nendest midagi ei teatud, aga minule olid nad tulevaste käsitluste kaudu tuttavad.
Ma ei läinud neid sinna otsima muidugi mitte selleks, et neid kahte suurmeistrit ja mitut pisut vähem kuulsat meest luuletama õpetada, nagu ma vahel olen kippunud oma ajalooretkedel teisi õpetama. Pigem võinuksin öelda, et läksin just nendelt luuletamist õppima, kuigi ma ei kavatsenud luuletama hakata, mul oli muudki teha.
Pealegi just seal, selles mandariini keele ja isemoodi kirjaga maal poleks luule õppimisest midagi välja tulnud. Mina sain selgeks napilt viissada kirjamärki, sellest ei piisanud isegi bürokraatide käskkirjade lugemiseks, kõnelemata meistrite luule lugemisest.
Kuid ma kohtasin neid mõlemat, olin ju selleks sinna läinud — ajaloohulgus teab, mida teeb. Ka need mõlemad luulegeeniused rändasid palju ringi, kuid mitte ajaloos, vaid mööda Hiinamaad, provintsist provintsi selleks, et Hiinas elavate rahvaste elu ja nende kombeid ning vaevasid paremini tundma õppida, sageli olid need rännud aga kas põgenemine vaesuse või siis repressioonide eest. Karistused võinuksid tabada haritlaste poolt armastatud Li Bod selle eest, et ta arvati olevat osaline järjekordses vandenõus, mis olid Hiinas nii tavalised isegi õitsengu aegadel. Vaesuses virelev Du Fu aga lootis, et kusagilt leiab ta koha, kus ei pea nägurit nägema.
Hiinlased on ikka olnud head kogujad ja süstematiseerijad. Nad teavad, et Li Bo luuletusi on säilinud üle tuhande, Du Fu omi aga veelgi rohkem. Mina sinna minnes seda ei teadnud, hiina kirja siis veel hoopiski lugeda ei osanud ja arvasin, et tähtis pole mitte kvantiteet, vaid kvaliteet.
Nad ju alles kirjutasid neid luuletusi tollal, kui ma nendega kokku puutusin.
Suulist hani keelt ma mingil määral oskasin. Eks ajaloohulgustel tule selline oskus enamasti kohe kätte, kui nad mingile maale jõuavad. Nii et vestelda nende meestega ma sain.
Kui rääkisin neile Euroopa rahvaste toonastest probleemidest ja omavahelistest sõdadest, muutusid nad minu vastu veelgi sõbralikumaks ning tunnistasid, et neil seal Hiinas on peaaegu samasugused probleemid ja mõttetud sõjad.
Ma ei trehvanud neid kahte suurmeest koos. Ehkki neid peeti sõpradeks, rändasid nad eri radu ja Hiina oli piisavalt suur, et kaduda teineteisel silmist. Muidugi kohtusid nad omavahel korduvalt, kuid just sellel ajal ma neid üles ei leidnud.
Li Bo oli Du Fust üksteist aastat vanem ning teda peeti viimase õpetajaks, kuigi mingist otsesest õpetamisest polnud juttu ja ka nende luule oli üsna erinev. Muidugi õpib iga luuletaja teistelt luuletajatelt ka siis, kui ta neid ei matki. Aga õpitakse ikka luuletustest ja väga harva teise luuletajaga luulest rääkides.
Hiinas on alati olnud kombeks ülistada oma eelkäijaid ning kuulutada ennast kellegi saamatuks õpilaseks, kes oma õpetaja ja eeskuju tasemeni ei küüni.
Euroopas kohtas harva niisugust suhtumist, enamasti oli vastupidi ja seda eriti hilisemal ajal, et luuletaja kuulutas kas avalikult või varjatult, et tema on enneolematult algupärane ning seab sõnu paremini kokku, kui seda enne teda on tehtud.
Kui ma seda kummalegi neist rääkisin, panid nad mu juttu imeks ning ütlesid veendunult, et luule sünnitab luulet. Isegi Li Bo luges üles mitu nime, kellelt tema olevat luuletamist õppinud. Minule olid need nimed tundmatud vahest ka seetõttu, et nimede esinemine hilisemates ürikutes on suuresti juhuslik.
Igatahes oli vähemasti kunstide puhul Hiinas nii, et ennast ei tõstetud esile mitte teisi eitades, vaid eeskujusid kiites.
Li Bo pärines jõukast perekonnast ning ta oli saanud hea hariduse, aga loomult oli ta rahutu seikleja — teatud boheemlus oli tema valik. Puudust ta ei tundnud, enne pagendust oli ta olnud mõnda aega isegi õukonnapoeet.
Du Fu pärines õpetlaste soost, aga elas peaaegu pidevalt vaesuses ning vaesena ka suri. Hoolimata kehvadest elutingimustest oli ta oma maa ja ajaloo suur patrioot. Aga luules oli ta üsna kriitiline kehtivate olude ja eriti vallutussõdade suhtes.
Polnud kuulda, et jõukas Li Bo oleks oma nooremat kolleegi kunagi aineliselt toetanud. Talle piisas sellest, et uskus teist toetavat oma luuletustega.
Selliseid iseloomustusi kuulsin ma nende kahe kohta kolmandatelt isikutelt ja see polnud nende endiga kohtumistel mulle kuigivõrd oluline.
Mida minul, ajaloohulgusel, oli nendelt õppida? Kindlasti väärikust nii boheemluses kui vaesuses.
Kohtasin Li Bod Kuizhous, kui ta oli tagasiteel itta ning peatus mõnda aega selles asulas, nautides sööke, veini ja head seltskonda. See oli niisiis pärast seda, kui ta oli kutsutud prints Yongi ametkonda ega olnud täielikult teadlik, et prints oli mässu tõstmas oma imperaatorist venna vastu, pääsemaks ise troonile. Mäss suruti maha ning ka Li Bod ähvardas karistus. Ta tabatigi põgenemisel ja mõisteti surma. Li Bo teine naine Zong ja paljud teisedki esitasid palve kindral Guo Ziyile ning tänu nende sekkumisele asendati surmanuhtlus pagendusse saatmisega kaugele Loode-Hiinasse Yelangi. Teel sinna tegi pagendatu pikki peatusi, ning enne kui ta kohale jõudis, tuli teade, et ta on amnesteeritud ja võib tagasi pöörduda Hiina nii-öelda kõrgesti tsiviliseeritud aladele. Muidugi on tsiviliseeritus siiski vaid suhteline mõiste — oma keskkonna kombeid ja käitumist peetakse ikka paremaks naabrite omast.
Niisiis otsisingi ta üles Kuizhous, kus ka mina sattusin huvitavasse seltskonda, aga mul õnnestus seltsielu kõrvalt leida ka hetki, mil saime kahekesi vestelda. Juba kuuekümnendale eluaastale lähenev suur poeet, kelle luuletused olid laialt tuntud, kuid kirjarullina polnud veel ükski ta luuletuste täiskogu ilmunud, rääkis sageli mõistu ning avaldas imestust, et ei ole olemas mitte üksi mööda maid rändavaid hulguseid, vaid ka läbi ajaloo uitavaid tegelasi ja seda isegi kusagil vähese kultuuriga Euroopas. Kui ta järele mõtles, ütles ta ühel korral, et vahest saab temastki kord ajaloohulgus.
Selleks ta saigi oma luuletuste kaudu, mis sel ajal olid Euroopas veel täiesti tundmatud.
Kuna ma teadsin tulevasi asju, võisin öelda Li Bole:
„Sina saad kuulsaks kogu maailmas.”
Tema vaatas mulle imeliku näoga otsa ning küsis:
„Mis asi on kogu maailm?”
„See on midagi veel suuremat kui Hiina,” vastasin ma talle pisut üleolevalt.
„Ah soo, mõtlesin, et see on midagi väiksemat,” lausus tema ega muianudki. Küllap ta niimoodi narris mind. Või mõtles ta tõsiselt, et Hiina ongi kogu taevaalune?
Üldiselt oli ta sõbralik, kuigi ka vanas eas täis vigureid. Vein, mida me koos pruukisime, oli hea ning maastik selles Hiina riigi osas suurepärane.
Tuleviku tundjana oli mulle teada ka see, et suur luuletaja hukkub kord paadisõidul Jangtse jõel, kui ta purjuspäi hakkab jõest kuud kinni püüdma ning kukub vette. Vahest oli selline surm just luuletaja vääriline.
Loomulikult ma seda talle ennustama ei hakanud, uskugu, et ta elab väga kaua, kuna kasutas dao õpetuse kohaselt pika ea eliksiirina elavhõbedat. Tema sellise eliksiiri tarvitamisest ma toona midagi ei teadnud, muidu oleksin teda elavhõbeda eest hoiatanud. Aga oma luuletustega elas ta väga pika ea ja elab veel kaua edasigi.
Veel küsisin ma tookord Li Bolt:
„Kas kartsid väga, kui sind surma mõisteti?”
„Surma pole mõtet karta,” vastas ta ning küsis minult: „Kas sina kardad kuu kahanemist?”
„Kuu on kaugel, mis sellest karta,” vastasin mina.
„Näed siis,” ütles tema ning sellega oli kõik öeldud.
Du Fud kohtasin ma samal aastal onnis, kuhu ta oli kolinud pärast teenistust noore imperaatori juures nõunikuna, kelle õiguste hulka kuulus ka valitseja kritiseerimine. Aga niipea, kui õiglane Du Fu seda õigust kasutas, pandi ta vangi. Uurimiskomisjon leidis siiski, et ta pole süüdi, kuna tõe rääkimine käis ta ametikohustuste hulka. Ta ennistati ametisse. Kuid psüühiline pinge selles ametis oli talle liiast ning ta lahkus tulusast ametist ja kolis väiksesse onni, kus ta kirjutas suure hulga häid luuletusi ja kust ma ta üles otsisingi.
Du Fu polnud nii rõõmsameelne kui ta sõber ja õpetaja Li Bo, aga ega ta saatus ja majanduslik olukord ei andnud ka erilist põhjust rõõmustamiseks. Mis muidugi ei tähenda, nagu ei võiks vaene inimene olla rõõmus ja rikas hoopiski tusameelne — kas või oma rikkuse kaotamise hirmust.
Ütlesin meie kohtumisel suurele poeedile:
„Oled valinud elamiseks selle majakese. Kas sellepärast, et valitseja riivas sinu õiglustunnet?”
„Valitseja õiglus on teistsugune, sellega peab leppima,” ei vastanud ta otse mu küsimusele.
Olin ajaloos mõndagi leppimist ja leppimatust näinud, vaielda polnud mõtet. Aga kaudseks vaidluseks oli mu järgmine lause siiski:
„Oled siin rahus ja vaikuses kirjutanud palju luuletusi. Ma ei oska neid lugeda, aga tean, et su luule on toeks sinu rahvale.”
„Vaevalt küll,” lausus ta pisut resigneerunult. „Rahvas ei tunnegi mu luulet.”
„Paljud tunnevad, nendele oledki toeks,” õiendasin mina oma ütlust, aga küllap ta tabas mu hääles pisukese kõhkluse, sest vastas:
„Luule ei toeta kedagi, isegi autorit mitte.”
Jäin vait, sest ei mõistnud, mida ta sellega öelda tahtis.
Veel pärisin ma Du Fult:
„Öeldakse, et sinu õpetaja ning sõbra Li Bo luule on kevad ja pürgib taeva poole, sinu luule aga on sügis ning jääb maa peale. Kas oled sellise hinnanguga nõus?”
„Luule pole aastaaeg, luule on vaid sõnad, ei hõlju see õhus ega lösuta maa peal,” vastas Du Fu tõsisel ilmel.
Teadsin juba tookord, et tema sureb seitse aastat pärast oma sõpra Li Bod samuti Jangtse jõel paadis, kuid kuud ta seejuures ei püüa.
Ka seda polnud mul mõtet suurepärasele luuletajale ning õiglasele inimesele teatada. Me kõik oleme surelikud. Ka siis, kui hulgume mõnda aega ajaloos ringi.
Vallutusretk
Olin veel üsna nooruke, kui Sineus tuli Valgjärvele koos oma vähese väesalgaga.
Kuna olin juba ajaloos ringi hulkunud ja kavatsesin seda ka edaspidi teha, siis ma oma aastaid ei lugenud. Aga naabrimees ütles, et ma polevat veel kahesajanegi. Küllap tegi nalja.
Kuuldavasti ei kavatsenud too Sineus seal Valgjärvel kaklema hakata, vaid asus rahulikult laagrisse.
Mul oli tookord suurte sarvedega sokk. Sidusin talle sadula selga ning ratsutasin Valgjärvele.
Küsisin Sineuselt:
„Miks sa tulid?”
„Ise te kutsusite,” vastas Sineus.
„Meie küll ei kutsunud,” teatasin talle, olles tema vastusest hämmeldunud.
„Kas tahad mind ära ajada?” küsis siniste juustega mees naeratades.
Sügasin kukalt, ei teadnud kohe, mida vastata.
Ka sokk vaatas mulle küsivalt otsa ja raputas sarvi. Ilmselt oli ta valmis selle väikese väesalgaga võitlema. Mina, rahumeelne ajaloohulgus, seda vajalikuks ei pidanud, vaid vastasin võõrale:
„Ei aja ära, kui sa hästi käitud,” ning ulatasin talle teretuseks käe.
Saime headeks tuttavateks.
Aga mõne aja pärast saatis Sineus mulle sõna, et tulgu ma kohe Valgjärvele koos oma hirmuäratava sokuga.
Kui me sinna jõudsime, oli tema meeskond juba sõjariistus ning nende vägi oli täienenud veel suure hulga kohalike meestega, kes rääkisid selleaegset eesti keelt, mille ka Sineus oli siin viibides ära õppinud või oskas ta seda juba varem, sest kui ma õigesti mäletasin, oli ta minuga vestelnud maakeeles kohe pärast Valgjärvele saabumist. Üks kahest, kas ta oli eriti andekas keelte peale või oligi ta päritolult maarahva tõugu.
Minu kutsumist selgitas ta nii, et tema vennapoeg Oleg kavatseb minna Kiievit vallutama ning tal on abiväge tarvis. Ja tšuudid, nagu ta meid nimetas, olevat selleks kõige sobivam rahvas, sest nad ei küsi süüa ning võitlevad vapralt, kuna elu on neile armas.
Mina teatasin sõber Sineusele, et minule sõdimine ei meeldi.
„Miks?” küsis ta imestades.
Mis seal imestada. Ma teadsin paljusid, kellele ei meeldi sõdimine, meeldib hoopis põldu künda ja jahuputru süüa.
Ega nad sellepärast arad või erilised õgijad ole, igal omad huvid.
Ka mina polnud arg, aga mind ajas iiveldama ainuüksi kujutlus, et ma löön elavale inimesele oda rindu.
Isegi sääski tapsin ma vaid juhul, kui nemad mind esimesena ründasid. Tapsin neid nii-öelda enesekaitseks.
Sääskedest ma Sineusele ei rääkinud, aga ütlesin, et ma võin oma sokuga moonavoori valvama tulla, sest ma ei varasta ega kogu mammonat.
Nii oligi, et me läksime üheskoos Novgorodi, kus end vürstiks nimetav Oleg meid ootas. Olegi teine onu Truvor oli oma salgaga juba kohal, aga tšuude oli tal kaasas vähem. Võib-olla olid Irboska tšuudid tänu kokkupõrgetele õelate naabritega targemad kui Valgjärve omad.
Teel Novgorodi tahtsid mitu meest vahetada oma hobust minu soku vastu. Nad ütlesid, et hobune on küll väledam, kui on tarvis vaenlase eest põgeneda, aga sokk on parem selle poolest, et tal on vägevad sarved, millega ta võib vaenlast susata, pole endal tarvis piigiga vehkida.
Mina muidugi vahetuskaupa ei teinud, sest olime sokuga aastate jooksul kokku kasvanud ning ta oli isegi eesti keele ära õppinud. Rääkida küll veel ei osanud, aga aru sai kõigest.
Novgorodis seletas Sineus vennapojale, et mina olevat Eestimaa parim moonavalvur, see amet tuleb just mulle usaldada. Kust ta võttis, et just mina olen parim, kui tal polnud võimalust võrrelda, aga noh, sõprade värk.
Niisiis logistasin ma oma vooriga Kiievi poole sõita sõjaväe selja taga ning öiste peatuste ajal võtsin mõnikord ka soku enda juurde vankrile puhkama, aga ega ta sellest suuremat hoolinud, eelistas teeveeres rohtu näksida.
Kui me Kiievisse jõudsime, madistasid sõjamehed seal hoolega ja kõige tublim oli muidugi tšuudide väeosa. Meie sokuga valvasime voori ja kuulasime võitlejate ähkimist ja kirumist.
Tundsin, et pean sekkuma sündmuste käiku.
Jätsin soku voori valvama ning läksin Olegi juurde parajasti siis, kui too asus Kiievi vürste Askoldi ja Diri tapma.
Ütlesin talle:
„Ära tapa neid mehi, tee nendest oma liitlased.”
„Arvad või?” küsis Oleg. „Miks ma peaksin nad ellu jätma?”
„Paarikümne aasta eest käisid nad Konstantinoopoli vastu, vahest kuluvad sulle nende kogemused ära,” seletasin mina.
Seda tõsiasja teadis iga tšuud ja küllap oli ka vürst seda kuulnud, kuid ta ütles:
„Mis kogemused neil ikka on, kui nad ei suutnud seda linna vallutada. Karistuseks maha tappa!”
„Tappa on lihtsam kui elusa inimese tarkust, tarmu ja osavust ära kasutada,” ütlesin mina, ajalootundja.
„Tead, poiss, mulle meeldib tappa, see on mul käpas,” vastas tema.
Mis mul selle peale kosta oli. Kui inimesele miski meeldib, siis on raske teda ümber veenda.
Mina igatahes tapmist pealt vaatama ei jäänud.
Läksin Sineuse juurde, ütlesin:
„Kiiev on vallutatud, voor on kohal, meie sokuga läheme tagasi Ugandisse.”
„Võite muidugi minna, aga targem oleks teil siia jääda. Kiievis on ilusaid tüdrukuid ja kitseemandaid on ka.”
Ütlesin:
„Meie maarahva tüdrukud on ilusamad, üle ühe-kahe nagunii ei jõua pidada, kust neile ninaesist võtta. Ja sokul on seal emandaid tervelt üheksa, küllap nad igatsevad ammu tema järele.”
Veel meelitas Sineus:
„Kiievist saab ka pisut varandust röövida, sõjameestele antakse selleks kaks päeva aega.”
„Sa ju tead, et mina varandust ei kogu. Kuhu ma selle varandusega ajaloos hulkudes lähen, ainult tülinaks. Oleksin võinud juba voorist üht-teist võtta, aga ei hoolinud. Ka sokk hoidus sellest.”
„Mis sinuga ikka teha, eks siis mine. Head reisi. Ehk kohtume veel,” oli vürsti onu lahke.
„Kas lähed tagasi Valgjärvele?” küsisin temalt.
„Vaevalt küll. Ka Kiievis on häid matusepaiku.”
Mina viisin soku tagasi tema emandate juurde ning jätkasin hulkumist ajaloos. Mõnikord oli hea teistele rääkida, kuidas ma Kiievit vallutamas käisin.
Geenius
Abu Ali Hussein ibn al-Hassan ibn Ali ibn Sinat ehk ladinlaste moonutatud nimega Avicennat kohtasin ma kahel korral.
Esimesel korral toimus see Buhhaaras siis, kui poiss oli neljateistkümneaastane.
Arvasin, et olen kohustatud teadmishimulist noorukit õpetama ning talle tutvustama maailma asju, mida olin kogenud Kreekas ja Hiinas ringi liikudes.
Rääkisin talle Aristotelesest ja Platonist. Poiss alguses noogutas, siis aga hakkas mind parandama. Ta tegi seda diskreetselt ja sugugi mitte üleolekuga, kuid täiesti veenvalt, nõnda et mul oli targem vait jääda.
Küsisin imestust varjamata, kust ta seda kõike teab, mida ta minu jutule täienduseks rääkis.
Ta vastas tagasihoidlikult:
„Õppisin õigusteadust Ibn Abdullahi käe all.”
Ta oli meie vestluses ilmutanud teadmisi, mis olid kaugel õigusteadusest. Ütlesin:
„Tubli mees see sinu õpetaja. Kas õpid tema juures edasi?”
„Ei, ta ütles, et tal pole mulle enam midagi õpetada. Nüüd õpin oma käe peal juurde.”
„Ja loed Aristotelest kreeka keeles?” küsisin mina.
Selle peale ta ei vastanud. Küllap oli see endastmõistetav. Või siis olid olemas araabiakeelsed tõlked, mis sellel sufide hiilgesajandil võis nii ollagi.
Selle asemel tunnistas ta ausalt:
„Just mõnest Aristotelese seisukohast ei saa ma hästi aru.”
Õnneks ei hakanud ta minult selgitusi küsima, sest küllap oleksin vastamisega kimpu jäänud ja vassida ma selle targa noormehe ees ei tahtnud. Ei tahtnud teha tarka nägu ning seletada asju, millest ma polnud ka ise täpselt aru saanud. Ütlesin:
„Olen kuulnud, et üks teie õpetlane on kirjutanud selgitusi Aristotelese teostele.”
„See on Al-Farabi. Uuringi parajasti tema kommentaare,” ütles noormees.
Mida mul lisada oli? Laususin kergendustundega:
„See on hea. Küllap need kommentaarid aitavad sind.”
Ta ei vastanud, aga tema ilmest paistis, et ta ei ole kuigivõrd huvitatud edasisest vestlusest. Seepärast ütlesin talle:
„Vabanda mind, tubli teadlane, pean kiirustama Urgentši.”
Tegelikult polnud mul sinna asja, läksin hoopis Samarkandi.
Päike kõrvetas ja aeg-ajalt tuiskas liiva. Kuidas võisid niisuguses kuumuses tekkida inimesel üldse mõtted ja arusaamad?
Ka Samarkandis ei peatunud ma pikemalt. Uudistasin templite dekoori, mosaiiki, kus islami seaduse kohaselt ei tohtinud olla inimfiguure ja helesinine värv näis olevat aina eelistatud. Kohtasin keskväljakul kohaliku medrese õpetajat, kes ennast ise mulle tutvustas, kuna ma oma euroopalikus riietuses nägevat kentsakas välja. Küsisin temalt, kas ta tunneb niisugust noormeest Buhhaarast, kelle nimi on Ibn Sina.
Ta mõtles pisut, kortsutas kulmu ning vastas:
„Olen midagi kuulnud. Poisike olevat juba kümneaastaselt teadnud koraani peast.”
Ma ei hakanud talle seletama, et see poisike näis tundvat ka kreeka filosoofide teoseid peaaegu peast. Medrese õpetajale oli koraani tundmine muidugi palju olulisem.
Ladina keelde oli see araablaste pühakiri veel tõlkimata ning mina teadsin sellest raamatust üht-teist vaid kuulu järgi ja ka araabia keele oskajad on mulle öelnud, et nad ei saa väga paljust aru, peaaegu kõiki suurasid peab lahti seletama ja selliseid seletusi on mitu ja üsna erinevaid, kuid kõik olevat õiged.
Aristotelese loogika selle raamatu jaoks vist ei kõlvanud, liiga püha oli selle sisu ja mõistukõned.
Sain juhuslikult kohatud õpetlaselt kinnitust, et see poiss on tõepoolest eriliselt tark ja tubli.
Teist korda kohtasin ma maailmakuulsat teadlast, väga paljude teadustööde autorit, hulk aastaid hiljem Isfahanis, kus ta oli tollal emiir Ala ad-Davla teenistuses.
Vahepeal, juba kuueteistkümneaastaselt oli ta ravinud Buhhaara emiiri, siis aga aastal 1002 vallutasid türklased Buhhaara ning ta lahkus sealt Urgentši Horezmi õukonna teenistusse.
Kuus aastat hiljem kutsus Türgi sultan ta oma teenistusse, millest ta keeldus, ning et pääseda kättemaksust, ratsutas lihtsalt mööda maad ringi. Räägiti, et mitu oma teost on ta kirjutanud sadulas, ja need kirjutised pole sugugi pealiskaudsed, nagu vahel öeldakse, et see või teine asi on kirja pandud hobuse seljas olles.
Kui ta hiljem elas Hamadanis, nõudsid sõjaväelased ta hukkamist, kuid emiir, keda ta ravinud oli, saatis ta hukkamise asemel pagendusse, aga kutsus peagi tagasi, sest vajas jälle ravi.
Kõiki neid andmeid olin ma tema kohta kogunud enne meie teist kohtumist. Teadsin ka seda, milliseid teoseid ta oli vahepeal avaldanud, kuigi ma neid araabiakeelseid tekste lugeda ei osanud, sain vaid üldjoontes aru, millest on jutt.
Tema kirjutisi oli juba meie teise kohtumise ajaks kogunenud aukartust äratav hulk paljudelt aladelt, nende hulgas „Tervendamise raamat” ja „Teadmiste raamat” ning muidugi tema kõige kuulsam teos „Arstiteaduse kaanon”, millest hiljem õpiti kogu maailmas meditsiinilisi teadmisi ja oskusi.
Paljud nendest araabia keeles kirjutatud teostest tõlgiti edaspidi ka ladina keelde.
Muu hulgas oli ta vahepeal leiutanud uue muusikariista.
Niisiis otsisin ma ta üles iidsest linnast Isfahanist, mis oli juba Eelami riigis olnud üks keskusi ja nüüd araablaste võimu all. Viibisin selles linnas esmakordselt ning enne kohtumist geeniusega uitasin ringi, uudistasin linna uhkeid ehitisi, peatusin jõekaldal ja imetlesin edelas kõrguvaid mägesid.
Ringi uidates mõtlesin, millest peaksin rääkima mehega, kes oli väärt kõige suuremat imetlust.
Ekstra oli mind huvitanud suure õpetlase psühholoogiakäsitlus, mida oli mulle tutvustanud üks mu tuttav sufi. Selles käsitluses jagas õpetlane inimesed kuumadeks, külmadeks, niisketeks ja kuivadeks.
Otsisin Ibn Sina emiiri valdustest üles — ta oli selleks ajaks juba üle viiekümne aasta vana — ja küsisingi esimese asjana temalt selgitusi nende nelja inimtüübi kohta.
Ta andis mulle seletusi väikese muigega, kuid siiski tõsimeeli. Mitu sajandit hiljem mõistsin, et need neli tüüpi vastasid hiljem käibele tulnud neljale temperamendi tüübile, vaid nimetused olid teised.
Ma ei oskagi seletada, miks ma oma kohtumistel ajalooliste tegelastega huvitusin sellest, mida need inimesed tundsid, kui neid surma oli mõistetud või vangis hoiti. Et mis oli sellise olukorra tähendus nende jaoks. Vahest tulenes huvi sellest, et ka ma ise olin olnud mitmel korral surmasuus või maailma vägevatest vaenatud.
Kindlasti ei väärinud selline küsimus suurt teadlast või head luuletajat. Ibn Sina oli inimesi ravides näinud suremist väga lähedalt ning kindlasti mõtisklenud surma kui nähtuse üle.
Paljud õpetlased, filosoofid ja luuletajad on tunnistanud, et kõigist maailma asjadest võivad nad aru saada, kuid surm jääb igaveseks mõistatuseks.
Väidan hooplemata, et minule see mingi mõistatus ei ole. Kuigi olen elanud tohutult pika ajaloo vältel ja näinud väga erinevaid ellusuhtumisi ja tundma õppinud petlikke lootusi, tean ma, et surmas pole mingit saladust, see on vaid täielik eimiski, see tähendab, et pärast surma pole inimese jaoks enam midagi.
Et ma taoliste küsimustega suurmehi tülitasin, näitab, et vististi tahtsin ka mina surmast mingeid mõistatusi leida, nagu erinevad usundid ja ebausud neid pakkusid.
Nii küsisin ma ka Ibn Sina käest:
„Mida sa mõtlesid, kui Hamadani sõjardid sinu hukkamist nõudsid?”
Suur teadlane tegi, nagu mõtleks ta selle üle järele, ning lausus siis:
„Mul oli kahju maailmast, mis minu alles kirjutamata teostest ilma jääb.”
Ilmselt oli geenius võrreldes neljateistkümneaastase poisikesega, kes teadis koraani peast ning pidas juba siis plaani kogu maailma õpetama hakata, tublisti enesekindlust juurde kogunud. Ja tal oli selleks ka piisavalt alust.
See kohtumine, kus me rääkisime muidugi veel paljudel teemadel, jäi meie viimaseks.
Imepärane geenius suri varsti pärast seda meie kohtumist kõhutõppe, mida ta, näe, enda puhul terveks ravida ei mõistnud — pärast seda, kui ta oli palju inimesi terveks ravinud ka kõige keerulisematest haigustest.
Oma testamendis laskis ta oma orjad vabaks ning pärandas neist igaühele osakese oma varandusest, ülejäänu talle kuuluva ainelise rikkuse aga lasi jagada vaestele.
Ta maeti linnamüüriäärsest hauast kaheksa kuud hiljem ümber emiiri enda mausoleumi.
Kavatsesin tema matmispaika külastada. Kindlasti oleks geenius minu kummarduse ka hauas või seal kusagil moslemite paradiisis — juhul, kui ta sellesse ikka uskus — vastu võtnud.
Paraku on see külaskäik tänaseni sooritamata.
Male
Ausõna, mina ei leiutanud malet.
Kui ma esimest korda Indias käisin, oli male seal juba leiutatud.
Ka ei olnud mina see, kes male Araabiasse viis. Araablased võtsid Indiast üle isegi muinasjutte, asi see neil siis maletki sealt kaaperdada polnud.
Hispaaniasse tõid male muidugi maurid, kes olid kohalikku rahvast mitu sajandit valitsenud ja neile mõndagi õpetanud, sealhulgas malet.
Kui Granadas hävitati islami viimane kants ja araablased suuremalt jaolt maalt minema aeti, jäi male hispaanlastele alles, see kunst levis kõigepealt kõrgete sõjaväelaste ja seejärel vaimulike hulgas ja sai mõnikord lausa haiguseks.
Niisiis olid hispaanlased tänu mauride utsitamisele peaaegu esimesed Euroopas, kes sellest mängust maigu suhu said.
Teatavasti ilmus just Hispaanias eurooplaste esimene maleõpik, mis oli Ruy Lópezi kirjutatud ja mis peagi tõlgiti prantsuse ja itaalia keelde.
Mitu sajandit araablastest vaevatud Hispaania oli sel ajal mitmepalgeline maa. Seal tundsid end koduselt juudid ja mustlased, kes oma kodudest lõpuks välja aeti ja kodutuks jäidki. Mustlased rändasid ringi, juudid aga rajasid kodu paljudes, eriti suuremates riikides, kus neid ka rängalt taga kiusati. Aga male oli neil alati kaasas, nõnda et paljude meelest oligi male just nende mäng või isegi juutide leiutatud. Öeldakse, et kus kaks juudi härrasmeest koos, seal mängitakse ka malet — muidugi kui äriasjadest ja anekdootide rääkimisest aega üle jääb.
Intriigide ja julmusega inkasid vallutanud Pizarro väejuhid võtsid malehaiguse Uude Maailma kaasa.
Seal sattusin ka mina male juurde.
Malemängu uued reeglid olid Euroopas juurdunud küll juba poolteist sajandit varem, kuid mõningane segadus kestis ning tuli ette tuliseid vaidlusi selle üle, kuidas tohib käike teha. Olgu selle näiteks juhtum, kus inka Manco sooritas vangerduse ja tema vastasmängija Gómez Pérez sellist manöövrit ei aktsepteerinud, tekkis riid, mille tagajärjel ülbe konkistadoor inkade üliku tappis.
Minu osa male levitamisel ja õpetamisel on ajaloos maha vaikitud ja see on hea, sest mulle meeldibki tagaplaanil püsida, olla nii-öelda ettur, kes vahel harva võib ka lipuks saada.
Kui ma nüüd siinkohal kirjutan oma osast kuueteistkümnenda sajandi Lõuna-Ameerika males, siis ei tee ma seda edevusest, vaid tõe jaluleseadmiseks. Ning ka seda ei tee ma enda esiletõstmiseks, vaid näitamaks, et ajaloos on olnud tuhandeid malerüütleid, kellest peaaegu midagi ei teata, sest nad pole tükkinud avalikkuse ette, vaid nohisevad malelaua kohal ja mõtlevad järgmist käiku välja.
Aga teine ja olulisem põhjus, miks ma seda siin kirjutan, on see, et male abil püüdsin ma pisutki õiglust jalule aidata. Seda just Uues Maailmas, kus õiglusega oli suuri probleeme — nagu muidugi ka mujal maailmas.
Nagu öeldud, viisid Hispaania vallutajad male hiljuti avastatud mandrile ning püüdsid selle seal kulla vastu vahetada.
Nad ju kuulutasid ülbelt, et neil on püha õigus röövida niinimetatud indiaanlasi, inkasid sealhulgas. Õigus vallutada, allutada ja röövida ka seetõttu, et nad oskavad malet mängida.
Kui isand Kolumbus oleks koos oma kambaga tõesti Indiasse jõudnud, nagu ta uskus ja soovis pärast seda, kui oli teada saanud, et maakera on ümmargune, oleks ta muidugi avastanud, et Indias osatakse juba ammu malet mängida, ja mõnigi ajaloo inetus oleks ehk ära jäänud. Muidugi, kes teab, sest ajaloo inetusi tekitatakse ka nähtustest, mille puhul seda kahtlustadagi ei oskaks.
Igatahes põrkas Kolumbus India ning selle vürtside otsingul vastu Ameerikat ning ristis oma teadmatuse tõttu sealsed asukad indiaanlasteks, mis nii kirjapildis kui ka suulises kõnes erineb vähe etnonüümist „indialased”.
Aga Kolumbus ei puutu minusse, ma ei jõudnud temaga isegi tuttavaks saada, enne kui ta ahelates Hispaaniasse tagasi saadeti, ja seda tegid nimelt hispaanlased ise, kellel olid Ameerika mandril juba peagi tõsisemad huvid kui India vürtsid. Nendeks huvideks said indiaanlasteks nimetatud päriselanike tapmine, nende vaenutsevate seltskondade üksteise vastu väljamängimine, maade vallutamine ja muidugi varanduste väljavedu emamaale, kuhu Kolumbus oli eest ära saadetud.
Küll aga sain ma tuttavaks Francisco Pizarroga, kelle kohta mul paraku midagi head ütelda ei ole, kuigi temale omistatakse Lima linna rajamise au. Aga kui see nii ka oli, ei teinud ta seda just õilsate kavatsustega pärast seda, kui oli kavalust kasutades lasknud vangistada inkade valitseja Atahualpa ning võtnud ta tütre Angelina omale laulatamata naiseks.
Kuna see kuulus mõrtsukas ehk konkistadoor ei osanud lugeda ning vangistatud Atahualpa selle avastas, siis lasi Pizarro ta hukata pärast seda, kui tema enda sellid-kohtunikud olid selle otsuse kohtulavastusel ka üsna väikese häälteenamusega kinnitanud.
Kahjuks minusugust ajaloohulgust seal kohtu kaasistujaks ei määratud. Vahest oleks minu osavõtul langetatud õiglasem otsus.
See oli muidugi jutt rahvasuus, nagu oleks Pizarro nimelt sellel põhjusel lasknud suure inka hukata. Selle mõrtsuka hingel oli väga palju tapmisi, Atahualpa, tema niinimetatud äi, oli tapetute seas vaid üks kuulsamaid mehi.
Paljud, mina nende hulgas, üritasid seda meest oma pöördumistes kaitsta, aga sellest polnud kahjuks abi.
See juhtum oli konkistadooride alatute ja julmade tegude hulgas veel üks põhjus, miks ma neid ei sallinud. Küllap oleks Pizarro ka minu lasknud hukata, kui ta oleks mu tunnetest ja arvamusest teada saanud.
Mis malesse puutub, siis õpetasin ma seda mängu ka peapiiskop Jerónimo de Loayzale, kellele see mäng sai lausa kireks, nõnda et ta jättis usuasjad unarusse ning sel põhjusel ametist vallandati. Niisiis oli vallandamine kaudselt minu süü, aga ma ei kahetse, sest too piiskop oli ka muidu loru.
Pisut kurvem oli see, et olin õpetanud malemängu ka mitmele inkale, kes Hispaania sõjardite omavahelisi malepartiisid kõrvalt kiibitsedes polnud mängu selgeks saanud. Mitu minu õpilast osutus nii andekaks, et nad peagi võitsid nende üle valitsevaid hispaanlasi, kes nad oma pidevate kaotamiste pärast mingeid muid põhjusi otsides hukata lasid.
Nagu see oli juhtunud eespool mainitud Mancoga, aga ka mitme teisega.
Näinud ära, et ma olin tahtmatult inkadele selle süütu mängu tutvustamisega halba teinud, otsustasin ma kuueteistkümnenda sajandi Peruust lahkuda.
Elavhõbe
Läksin Baselisse selleks, et kuulata kahe mehe loenguid.
Olen oma ajaloomatkadel piisavalt kogenud, et minu sekkumisi ja õpetamisi pole kellelegi tarvis. Aga inimene on kord selline, et usub end küllalt tark olevat, et teisi õpetada, moraali lugeda, tulevasi asju kuulutada.
Ajaloohulgusena olin mina ju tõepoolest üks nendest, kes teadis mõnikord asju, mis hiljem sünnivad, sest mõnes mõttes elasin ma ühel ja samal ajal mitmes ajastus. Muidugi polnud ma ses mõttes mingi erand. Oli küllalt neid, kes pidasid end aegade tundjaiks, aga mis see mulle korda läks. Igaüks elab oma ainumat elu ja võib seejuures ka mööda ajalugu ringi rännata ning sekkumisest ja õpetamisest on seejuures raske hoiduda. Ju see siis pakub inimesele mõnu, et ta ennast targana tahab näidata.
Baselisse läksin ma tõepoolest selleks, et kahe suure ja isepärase õpetlase loenguid kuulata ning seega neid endast hoopis targemaks tunnistada.
Üks nendest meestest oli Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus von Hohenheim, kes oli endale õpetlase nimeks võtnud Paracelsus, mis tähendas, et ta on üle Vana-Rooma kuulsast ja mitmekülgsest meedikust Celsusest. Tagasihoidlikkusest see just ei kõnelnud, kuid oli õigustatud, kuivõrd see arst, alkeemik ja teadlane oli meditsiini uuendaja, kes tõi nii teadusesse kui ka praktikasse täiesti uusi seisukohti mitmes mõttes.
Teine kuulsus, kelle loengute vastu ma huvi tundsin, oli Erasmus Rotterdamist ehk Desiderius Erasmus Roterodamus, üks ajastu suurimaid õpetlasi, kes pärast oma eksirännakuid oli pidama jäänud Baselisse, kus ta sai üsna rahulikult pühenduda teadusele ning ühtlasi luges sealses ülikoolis ka paari kursust.
Kui Paracelsuse üks iseäralikest uuendustest oli see, et ta pidas oma loenguid saksa keeles, siis Erasmus jäi truuks ladina keelele, mis oli kõikides ülikoolides lausa kohustuslik. Ajaloohulgusena mõistsin ma muidugi mõlemat keelt, kuigi hiljem eelistasin ikka vaid tõlkeid nendest keeltest. Erasmuse eriliseks lemmikuks oli kreeka keel, mida Baseli ülikoolis samuti õpetati, kuid selles keeles ta loenguid ei pidanud ja ega valdav osa toonastest tudengitest oleks seda ka mõistnud.
Baseli ülikoolis oli professoriteks muidugi ka teisi tuntud õpetlasi ja paljude traktaatide autoreid, kuid kõike head või ka kahtlaselt head ei suuda ükski ajaloohulgus endale sisse ahmida.
Paraku pean tunnistama, et ka nende kahe puhul, kellest ma ülimalt lugu pidasin, mõlkus mul meeles hulk kriitilisi arvamusi, mida ma nende teooriates enda meelest olin avastanud või teiste uurijate hilisemate väidete valgusel arvasin teadvat. Baselisse minnes olin ma tegelikult kõhkvel, kas osutada sealsete õpetlastega kohtudes nende eksimustele või mitte.
Kaldusin siiski selle poole, et see oleks minu poolt hea tahte akt ning nad võiksid järele mõtelda ja oma seisukohti korrigeerida. Eriti oluline see mulle muidugi polnud, kas nad minu osutamistest hoolivad ja mõnda seisukohta oma järgmistel loengutel muudavad — minu asi oli oma arvamus neile teatavaks teha, edasine olgu nende otsustada.
Soovisin ju teha parimat, et uhkete ja oma tõdedest kinni hoidvate õpetlaste aupaiste oleks pilvitu. Järeldused teevad nad loomulikult ise, minul kui tuleviku seisukohti teadval ajaloohulgusel oli auasi neile oma arvamus teatavaks teha.
Jah, eks ma olin osavõtlik tegelane ega jätnud õiendamata, kuigi olin palju kordi kogenud, et ajalugu mul õgvendada ega parandada ei õnnestu ja enamasti minu soovitustega ei arvestata.
Mõlemal neist kuulsustest oli ka oma kaasajas piisavalt vastaseid teoorias ja vaenajaid praktikas. Eriti Paracelsusel, kes pidas õige lühikest aega vastu õppejõuna ülikoolis, kus ta kunagi ise oli õppinud ning küllap tänu oma skeptilisele meelelaadile ja linnaarstina tegutsedes saadud kogemustele jõudnud uutele tähtsatele seisukohtadele meditsiinis.
Kui ma pärast paari loengu ärakuulamist end suurele arstiteaduse uuendajale tutvustasin, näis ta parajasti heas tujus olevat ning küsis, mis tõbi mind vaevab, et ma tema juurde tulin.
Vastasin talle naeratades:
„Maailmaparandamise tõbi.”
Seepeale naeratas ka tema ning ütles mulle saksa keeles:
„Sellelegi haigusele leidub rohtu.”
Ta ei lisanud, et ka teda ennast oli aina püütud sellest tõvest ravida, aga tulemusteta. Mis tal siis minugi maailmaparandamise katsete vastu pidi olema.
Kuid mina naljatamisega edasi ei läinud, sest kartsin, et ma ei jõua ära öelda seda, mis mul öelda on. Sissejuhatuseks tulin ma välja ühe oma ammuse mõttega:
„Sina oled kuulutanud, et parim õpetaja on haigevoodi, kuid see on õppimine teiste inimeste hädadest. Hoopis paremini saaks arst aru haigest juhul, kui ta ise oleks teda vaevavat tõbe millalgi põdenud. Ka diagnoos oleks siis täpsem.”
Naeratus kadus ta näolt ning ta ütles veel üsna viisakalt:
„Kas sina, kes teab kust tulnud ninatark, arvad, et ma ise ei ole mõnda haigust põdenud ja enda peal ravimeid katsetanud?”
Igatahes ei kuulnud ma nendes paaris loengus, mida külastasin, et ta oleks tudengite ees viidanud omaenda haigustele, või kui ta viitas, siis nii, nagu oleksid need kellegi teise omad. Vahest oli ta sellest hoidunud põhjusel, et arst peab patsientide meelest olema täiesti terve, kui ta tahab ravialuse usaldust võita, see on raviks muidugi väga vajalik.
Läksin edasi hoopis tõsisema ja murelikuma teemaga:
„Sina oled väitnud, et inimese koostisosadeks on väävel, sool ja elavhõbe ning haigus tekib siis, kui need osad ei ole omavahel tasakaalus. Samuti väidad sa, et saamaks neid elemente tasakaalu, tuleks neid aineid ravimina manustada. Tuleviku teadusemehed teavad, et elavhõbe on äärmiselt kahjulik inimese tervisele. Seda on ka sool, kui sellega liialdada. Väävlist on mõne haiguse puhul ehk kasugi, aga selliseid haigusi on väga vähe.”
Professor vaatas mind pärast mu õpetussõnu äärmiselt põlgliku näoga ning pööras selja. Kas olin tema teooriast valesti aru saanud või arvas ta mu meditsiinialaseid teadmisi tobeduseks, igatahes ei võtnud ta vaevaks mulle isegi vastata.
Kas see ikka on suur teadlane, kes on nii enesekindel, et ei vaevu teiste, olgu või võhikute arvamusi ära kuulama? Ometi oli teada, et oma varasemas praktikas oli ta õppinud ka rahvalikelt ravitsejatelt, keda õpetatud tohtrid soolapuhujateks nimetavad. Eks mõned ravitsejad lasid haigel tõesti soola või väävli hõngu sisse hingata, elavhõbeda kohta pole seda teada.
Kas ehk ka niisuguse enesekindluse ja teistega mittearvestamise pärast oli tal nii palju vaenlasi, nõnda et ta Baseli ülikoolist õige ruttu välja söödi? Muidugi oli enamik nendest vaenlastest sellised, kes olid kinni vanades, veel Galenose-aegsetes õpetustes ega sallinud uuendusi. Tõsi, Paracelsuse vaenajate hulgas oli ka uuendusmeelseid õpetlasi, suurem osa tema tudengeid olid temast aga vaimustuses. Elavahõbeda kahjulikkusest tervisele nad muidugi ei teadnud.
Mina end Paracelsuse vaadete vaenlaseks ei pidanud, arvasin oma hoiatust pigem sõpruse märgiks. Paraku võetakse sõpruse pakkumist harva vastu.
Olin varem külastanud kahel korral geniaalset Avicennat ning nägin ka tema arstiteaduse kaanonis mõningaid vigu või õigem oleks öelda ajastust tulenevaid eksiarvamusi, aga Baseli suure õpetlase poisikeselikku kuulutamist, et Avicenna „Arstiteaduse kaanon” tuleks ära põletada, ma küll heaks kiita ei saanud.
Isegi kui Paracelsus nägi oma araabia eelkäija mõningaid vigu, tulnuks neist õppida ja mitte üht meditsiiniajaloo suurteost üksnes eirata.
Tahtsin Paracelsusele meie kohtumisel veel lepituseks öelda, et ka Eestimaalt tahaks mõnigi arstihakatis tulla tema loenguid kuulama, aga ta oli mulle juba selja keeranud ja minema kõndinud.
Rohkem ma tema loenguid kuulama ei läinud, sest kartsin teda oma kohalolekuga ärritada.
Kohtumine Rotterdami Erasmusega oli hoopis rahulikum. Kuigi see Paracelsusest vanem ja tasakaalukam mees oli oma kuulsuse tipul, polnud ta minu vastu suureline ega üleolev.
Meie kohtumisel küsisin temalt samuti pisut provokatiivselt:
„Kas sina, humanistide vürst, tunned isand Voltaire’i?”
„Kuidas ma teda tunda saan, kui teda pole veel olemas,” vastas tema.
Olin imestunud, et see oma aja kuulsaim õpetlane teadis või aimas ka tulevaste aegade tegelasi. Aga ma ei hakanud teda kiusama sellega, et oleksin küsinud veel mõne kohta, keda peetakse kas tõeliselt või ekslikult suureks humanistiks, vaid ütlesin:
„Tema on sinu õpilane ja järglane.”
„Ei tea, ei tea,” lausus tema ning lisas: „Väga ei usu.”
Ma ei hakanud võrdlema kahe naljaalti mehe vaateid, vaid jätsin teema lahtiseks. Selle asemel soovisin oma provokatsiooni heastada ning ütlesin:
„Kui tulevikust rääkida, siis asutatakse kord koole, kus kasvatus vastab üsna täpselt sinu pedagoogilistele põhimõtetele.”
Tõtt öelda olin küll naudinguga lugenud tema teost „Narruse kiituseks”, kuid tema lastekasvatamist käsitlevaid kirjutisi teadsin vaid kuulu järgi. Lugesin üles, mis mulle parajasti meelde tuli:
„Pean silmas seda, et last ei tule kasvatada vägivalda kasutades, et igal lapsel on õigus haridusele, et lapse ja õpetaja vahel peaks valitsema vastastikune usaldus ja veel parem armastus, et õpetus on mõjuv, kui seda antakse lustiga või lausa mängides.”
Suur õpetlane noogutas üsna põgusalt, kuid midagi ei lisanud.
Oma kaasasündinud kiuslikkusest ma päriselt jagu ei saanud, kui ütlesin:
„Jagan sinu käsitust inimese vabast tahtest, kuid arvan, et Martin Lutherit ründad sa siiski asjata. Mina ei ole usklik, kuid pean teda ajastu suurmeheks, kes on juba praegu mõjutanud maailma.”
„Jah, juba mitmel pool mässavad,” lausus ta pisut sarkastiliselt.
Teadsin teda kui heatahtlikust naljast lugu pidavat inimest.
Siinkohal ei pidanud ta vist silmas mitte niivõrd pildirüüsteid kirikutes, kuivõrd talurahvarahutusi mitmel pool Euroopas, mis vaid kaudselt tulenesid ehk Lutheri õpetuse mõjust.
Ta kiusas nüüd mind vastu:
„Miks sa siis usklik ei ole, kui rändad ajaloos mööda kristlikku Euroopat?”
Ma ei hakanud talle seletama, et olen rännanud ka hiljuti avastatud Ameerikas ja Aasias, kus kristlust ei tunnistata.
Pealegi teadsin, et sajandil, mil sähvivad alles esimesed kristlusest pimestamata valguskiired, on veel küllalt riskantne kuulutada end uskmatuks inimese ees, kes on küll teoloog, tõlkinud kreeka keelest Uut Testamenti ning mitmes oma kirjutises käsitlenud usuteemat, kuid on siiski vabamõtleja.
Et ennast õigustada, vahetasin teemat:
„Olen mitu korda üle lugenud su raamatu „Narruse kiituseks”. Hindan seda kõrgelt ning just see saab su kõige loetavamaks teoseks ja elab paljud ajastud üle.”
Selle väitega vastasin ma kaudselt ta küsimusele, miks ma usklik ei ole, otsekui oleksin ka sellest raamatust ammutanud jumalavallatuid vaateid.
Tema vist sellist asja mu vastusest välja ei lugenud või ei tahtnud lugeda, vaid lausus kergel toonil:
„Kirjutasin selle raamatu igavuse pärast ega võta seda ise kuigi tõsiselt.”
Võinuksin vastata, et igavusest saab igavik, aga see oli vist vaid eestikeelne sõnasarnasus ning ta poleks sellest sõnamängust aru saanud või poleks seda igatahes hinnanud.
„See raamat räägib paljudest olulistest asjadest, mis jäävad kehtima ka siis, kui tänaseid õpetusi enam millekski ei peeta,” seletasin mina.
Ta naeratas, vangutas pead, nagu mõtleks, kas öelda või mitte, kuid tema naljatamisekihk sai vist võitu ning ta lausus:
„Kui ma seda raamatut kirjutasin, siis ma sind veel ei tundnud.”
Selle väikese õeluse peale naeratas ta mulle peaaegu sõbralikult.
Niisiis olin ma paika pandud sellega, et minu kui ajaloohulguse narrus oli jäänud selles tema teoses käsitlemata.
Lahkusime sõbralikult ja rohkem ma seda suurmeest ei näinud ega kohanud teda mujal kui tema teostes.
Tundsin pärast seda jutuajamist kerget kahetsust, et olin varem teist Baseli geeniust, Paracelsust, meie ainsal kohtumisel tahtmatult solvanud, aga seda heastada mul enam ei õnnestunud, kuna ta oli sellest ülikoolist juba lahkunud ning mujalt ma teda otsida ei teadnud.
Ühtlustaja
Kord Prantsusmaal ringi liikudes tekkis mul idee, et koguks kokku kõik need, kes ennast suurteks mõtlejateks peavad või keda selleks peetakse mõne avaldatud teose tõttu, ning laseks neil omavahel mõne asja selgeks vaielda ehk teisisõnu konsensusele jõuda, oma vaateid ühtlustada, et need mõtlejad ei ajaks ühtelugu segadusse teisi inimesi, kes ennast suurteks mõtlejateks ei pea, ja et nad vastakaid mõtteid teistele oma kirjutiste või avalike esinemistega pähe ei määriks.
Paraku osutus selle õilsa idee teostamine raskemaks, kui ma arvasin.
Paljud nendest, keda ma kavatsesin kokku kutsuda, pidid oma ajastust välja tulema, et kohtuda nendega, kes avaldasid oma mõtteid enne või pärast neid. Nad ju uskusid, et nende seisukohad kehtivad üle aegade. Et mitte öelda: nad pidasid oma mõtteid igavikulisteks.
Mõni nendest, kelle poole ma pöördusin, ütles selle otse välja, mõni mõtles omaette ning saatis mind kus see ja teine.
Üks sai isegi aru, et minu ettepanek on väärt kaalumist, teine aga hakkas kohe ägedalt vastu vaidlema, tuues ettekäändeks iseenesest õigena tunduva argumendi, et maailm on väga mitmekesine ning sellepärast peavadki maailma asjade üle mõtlejate vaated olema erinevad.
Kolmas käis välja kulunud argumendi, et erinevate seisukohtade dispuudis selgub tõde. Mõni skeptik ütles aga rämedalt, et tõde pole nagunii olemas, seepärast polevat vaadete ühtlustamisel mõtet.
Nii ühes kui teises seisukohas oli oma iva, kuid vastuvaidlejad ei tahtnud aru saada, et olgu maailm pealegi mitmekesine, aga mingites olulistes asjades tasuks siiski kokku leppida.
Näiteks selles, kas maailm on loodud või on see igavesti eksisteerinud, kas mingisugune Jumal on üldse olemas või on inimesed ta välja mõelnud selleks, et kellegi kaela saaks sokutada omaenese puudusi ja tegematajätmisi, kas mingisugune substants on maailma asjade seletamiseks vajalik, kas meie tunnetus on tõene, kas kõik meid ümbritsev on ikka selline, nagu meie seda näeme, kuuleme ja haistame, või on paljud asjad selles nähtavas maailmas täis seletamatut ja on igatahes teistsugused, kui me arvame ja usume neid olevat.
Ja nõnda edasi.
Palju on seisukohti, mille ühtlustamine ja milles kokkuleppimine oleks vajalik ja kasulik, et segadusse aetud inimene ei teeks rumalusi end filosoofideks pidavate tegelaste tühjade targutuste mõjul.
Jah, nimelt tühjade targutuste pärast, sest mis see muud on, kellele need targutused korda lähevad, mis kasu on oletustest, et on olemas mingisugune substants või et maailm ei olegi tunnetatav.
Tegelikult me ju tunnetame piisavalt kõike seda, mida meile on eluks vaja, ning toimime oma igapäevaelus üsnagi mõistlikult ega vaja neid niinimetatud suurte mõtlejate targutusi.
Kui sellisest tõdemusest lähtuda, siis polnud ju ka seda mu vaadete ühtlustamist tarvis, las iga teoste ja traktaatide avaldaja sügab oma vaimu, nagu soovib. Ometi oleks parem, kui praktiliselt tegutseval inimesel oleks vajaduse korral võtta kindlad seisukohad ega oleks vaja raisata vaimu tühipaljastele oletustele.
Mõni on öelnud, et totalitaarsed režiimid on sellist mõtteviisi jõhkralt rakendanud ja me teame, kui palju halba sellest on sündinud. Aga eks ole selline nähtus tulenenud ikkagi ideede väärast ja sunniviisilisest rakendusest, demokraatlik kokkulepe vaadetes ei pruugi tingimata kurja sünnitada.
Niisiis mõtlesin mina ka oma ajaloorändude kogemustest lähtudes, et vaadetes kokkuleppimine on inimelule vajalik ja hea. Leidsin ürituse olevat minu ajaloolise missiooni, mida tuleks püüda tegelikkuses läbi viia.
Pöördusin mitme tuntud mehe poole. Millises järjekorras just, seda ma täpselt ei mäleta, aga see pole ka oluline. Igatahes olid need vaimumaailma — kui õelalt öelda — risustajad eri ajastutest.
Üldiselt ei ole ma ju õel, seepärast ütlen ma siin ja üldse, et need mehed olid tõepoolest huvitavad mõtlejad ning oma vaadete tublid kuulutajad.
Nii näiteks trügisin ma Michel de Montaigne’i lossi. Ajaloohulgusena olin ma ju võimeline nii-öelda tungima ka läbi seinte ja müüride, kui mul oli ajaloo vääriline asi ajada.
See oma „Esseedes” huvitavalt arutlev lossihärra ütles minu ettepaneku peale:
„Mis filosoof nüüd mina. Olen kirjutanud mõne essee siit ja sealt. Olen ammu vabahärra, ühiskondlikust elust tagasi tõmbunud ja vaatan pealt, mis all pühakoja ruumides toimub, millest jutt käib, ja panen mõned oma tähelepanekud ajaviiteks kirja. Varem ka reisisin pisut, aga nüüd nokitsen omaette. Teiste meestega vaidlemisest ma suuremat ei hooli.”
„Sa olid ühe päeva isegi Bastille’s kinni. Kas kogusid ka sealt muljeid?” ärgitasin ma teda pikemale vestlusele.
Tundsin endiselt ebatervet huvi suurmeeste vintsutuste vastu.
„Sellest vastikust asutusest kihutati mind kähku minema. Aga sina ära mind sinata. Mine ära, mis sa siia tulid?”
„Ka mul on ajaloos oma asi ajada,” püüdsin ennast tähtsaks teha.
Aga see ei aidanud. Vana skeptik lasi mind oma teenritel välja visata.
Nii sain ma kohe esimesel katsel vastu nina. Aja siis veel õilsat asja. Mis teha, kui lossihärra, kes oma kirjutistes on kiitnud egoismi, oli nüüd, varases vanaduses, veidrikuks muutunud. Või siis rakendab ta sel viisil praktikas oma egoismi?
Ega mul teistega palju paremini läinud. Enamik mõttetarku on ju ennast täis ega mõista, et ka üks ajaloohulgus võib heast tahtest pigem nende kuulsust kergitada, mitte nende väiteid kahtluse alla seada, nagu nad mind ära kuulates näisid arvavat.
Läksin siis ajas pisut tagasi, lootes sealt leida missioonitundelisemaid tegelasi.
Külastasin Abélardi ajal, mil kirikumehed teda järjekordselt taga kiusasid. Ta lausus mulle:
„Mida siin ühtlustada, kui mõistus ja tõde on põlu all. Tead ju, et ma olin sunnitud oma teose avalikult ära põletama. Ajalugu minu vaateid ei vaja.”
Muidugi teadsin ma, kuidas ja mispärast teda taga kiusati. Aga teadsin ka seda, et veel aastaid ja sajandeid hiljem tuntakse rohkem huvi tema kurva armastusloo vastu. Tänu sellele, et on säilinud tema kirjavahetus kauni Héloise’iga.
Proovisin siis oma ideele toetajaid leida lähemalt. Külastasin kuninganna Kristiina kutsel Stockholmi kolinud Descartes’i. Ta ütles:
„Filosoofia on jama. Matemaatika on selge teadus, seal pole millegi üle vaielda või vaateid ühtlustada. Niisama füüsika. Selge pilt maailmast.”
„Aga cogito ergo sum?” püüdsin teda meelitada libedale teele.
„Loomulikult. Mis sellega siis on? Kas sina ei mõtle, kui sa olemas oled?” küsis ta minult.
„Eks ikka mõtlen,” pidin ma tunnistama. „Muidu ei saagi läbi ajaloo uidata. Näe, mõtlesin ka selle välja, et tarvis oleks filosoofide vaateid ühise nimetaja alla tuua, kui just matemaatiliselt väljenduda.”
„Järelikult oled sa olemas. Aja siis oma asja edasi, aga ilma minuta,” kummardas ta mulle hüvastijätuks.
Kahjuks jättis see suur matemaatik varsti hüvasti ka kogu maise ilmaga ning vaadete ühtlustamisest ei saanuks ta enam osa võtta.
Häda nende prantslastega, elagu nad veinidest uimastatud Bordeaux’s või põhjamaiselt kaines Stockholmis.
Tegin veel ühe katse.
Otsisin üles Rousseau, selle veidriku ja korraliku hariduseta rännumehe. Ometi üks romantilise meelelaadiga mees, kes on maailmas palju ringi vaadanud ja seal oma vaated paljudest üksikosadest kokku kombineerinud. Kuna ta oli elu näinud iseõppija, siis lootsin, et ta saab aru filosoofideks nimetatud targutajate vaadete ühtlustamise vajadusest.
Aga võta näpust. Ta oli veelgi iseteadvam kui tema hea hariduse saanud eelkäijad.
Ta oli kirjutanud teose „Üksildase uitaja unelused” ja uskus ikka, et kuigi ta on õppinud vaid elust, on tema vaated ajalugu väärt, ning tal polnud mingit tahtmist painutada neid teiste targutajate mallide alla.
Pidin taas tunnistama oma lüüasaamist.
Ilmselt oli mu üllas kavatsus mitte üksi teostamatu, vaid ka mittevajalik. Niisiis, jäägu pealegi arvamuste maailmapilt kirjuks ja vastuoluliseks. Vahest tõesti see vasturääkivustest tiine arvamuste paljus teenibki inimmõtte pidevat arengut?
Niisiis otsustasin prantsuse filosoofid rahule jätta.
Siis aga kutsus vanahärra Voltaire ise mind enda juurde Šveitsi, kus ta nüüd juba pidevalt elas. Läksin niisiis tema juurde Ferney mõisa. Ta ütles mulle:
„Noormees, mida sa rabeled ajaloos ringi. Püüad tühja tuult. Mis olnud, see olnud. Sina seda tagantjärele muuta ei saa.”
Pidasin sellest kirjamehest väga lugu ning temaga vaielda ei tahtnud. Ütlesin naeratades:
„Kas te ise vähe rabelnud olete. Olete selle rabelemise pärast isegi mitu korda vangimajas istunud. Pagendusaastatest ma ei räägigi.”
„Aga näe, nüüd püsin rahulikult siin, oma mõisas,” lausus tema.
Või veel, mõtlesin ma endamisi. Just seal rahulikus mõisas kujunes ta kogu Euroopa valgustusliikumise üheks käilakujuks.
Ometi pidas ta vajalikuks mind õpetada, et ma nii palju ei hulguks mööda ajalugu ega kipuks teisi õpetama ja olnud sündmuste kallal õiendama.
Ka lausus ta meie jutuajamisel:
„Oled pühale Augustinusele mind ette kuulutanud. Milleks talle seda tarvis oli?”
Kust mina tean, milleks.
Kunstnikud
Pariisis püüdsin ma kunstielu korraldada.
See oli tuuleveskitega võitlemine.
Igaüks tegi, mis tahtis. Aga peaasi, et tahtis.
Ebameeldivad tegelased olid kunstikaupmehed, kes varitsesid, et nälgivate kunstnike teoste pealt suurt kasu lõigata. Seejuures reklaamisid nad end kunstnike parimate sõprade ja sponsoritena, kes kunstitegemisest poolsegaseid kunstnikke lõplikust näljasurmast päästavad.
Aga nendest tegelastest võis vähemalt aru saada, sest raha ei haise ja rikastumine on läbi aegade au sees olnud.
Hoopis raskem oli aru saada kunstikriitikutest, kes neid kunstikaupmehi truult teenisid, kuigi nii mõnigi neist seda ehk ise ei teadnud, vaid enda meelest toetas kunsti, kui mis tahes uutmoodi plötserduse geniaalseks kuulutas. Või siis maha tegi omavahel rivaalitsevate ja ilmetut omanäolisust otsivate kunstnike katsetusi.
Sahmisin mis ma sahmisin selle vilka kunstielu keskkonnas, aga sahmimiseks see jäigi. Mõni küll noogutas vaikselt mu sõnavõttude peale, aga enamasti vaadati mulle otsa, et mida sina, aegade vari, siin õiendad, kasi oma ajastusse ja ela seal rahulikult, ja kui oskad, plötserda ise ka.
Mis teha, maailmaparandamise tõbi vaevas mind, ega oma iseloomu küüsist pääse. Õiendasin ma ju enda meelest maailmale õiglust taotledes. Võimalik küll, et mu tõekspidamised olid kinni mingites möödunud aegades, mida mina pidasin üllamaks praegustest.
Pisut ehk liialdades väitsin ma, et ilus kunst lõppes Ingres’iga — madame Riviàre’i portree või „Suure odaliski” täiuslikkust polnud võimalik enam ületada. Ilu üksikuid sähvatusi leidus muidugi ka hiljem, aga peale tungis juba inetuse ja iseäratsemise vohav laine ja see mulle ei istunud. Ent selle jätsin ma siiski enda teada, nii-öelda oma maitse asjaks, ning toetasin näiteks ka impressioniste, hinnates nende ausaid püüdlusi, kuid ma ei hinnanud tükkideks lõigatud naisterahvaid, igasuguseid moonutusi ja abituid plötserdusi, mille niinimetatud kunstivormi omanäolisuseks peeti, või lapsikuid sigri-migrisid, kõnelemata mingitest mustadest kastidest ja punastest keradest, millel polnud kujutava kunstiga mingit pistmist ja mida iga koolipoiss võis joonlaua ja sirkli abil paberile joonistada.
Püüdsin nendel oma Euroopa-aastatel ka mitme kunstniku endaga lävida, eriti Prantsusmaal ja Hollandis. Kerge ja meeldiv see alati just polnud. Paljud kunstnikud olid ennast täis tunnustamata geeniused või siis laaberdajad ja kõiksugu komplekside küüsis. Aga nende seas oli muidugi ka rõõmsaid ja lapsemeelseid tegelasi, kes olid vaimustatud oma kunstileiutistest, ent tundsid huvi ka kolleegide teoste ja leiutiste vastu. Sellised olid üldiselt lahedad sellid, ehkki kippusid aina rääkima endast.
Mõned, kes jätsid mulje, nagu oleksid nad pisut segase aruga, olid sageli vähem udukogud kui end andunud kunstiteenriks pidavad sellid, ning molberti taga istudes ja nähtavat maailma mõnikord üsnagi moonutatult maalides pidasid end vaid andunud harrastajateks ja mitte suurmeistriteks.
Kord külastasin ma Van Goghi ning ostsin temalt viie frangi eest ühe lapsiku taiese. Tegelikult ma seda maali enesele ei tahtnud, võinuksin talle selle viis franki ka niisama anda, aga ta palus peaaegu nutuselt, et ma siiski midagi tema teostest valiksin ning seega teda tõelise kunstnikuna tunnustaksin.
Et ma sellest pildist ei hoolinud, viisin selle aastaid hiljem oksjonile, kus see müüdi maha mitme tuhande dollari eest. Tubli lõivu võttis muidugi oksjonipidaja ning hinna üleskruvija, aga ka mulle jäi kopsakas summa. Tahtsin selle kohe viia vaesele nälgivale kunstnikule, kuid kahjuks oli too juba surnud kas nälga või oma meelehaigusesse.
Siis tahtsin selle summaga asutada fondi nälgivate kunstnike toetuseks, aga ei leidnud fondile haldajat, kes fondi väljamakseid oleks ausalt korraldanud. Mul endal oli muudki tegemist, hulkusin ju ikka veel mööda ajalugu ringi.
Selle rahaga ma söötsin-jootsin kunstiparadiisi Pariisi kogunenud Ida-Euroopa kunstnikke, kellel kunagi raha ei olnud. Nii sulas see summake kiiresti.
Seda rahanatukest poolnäljas kunstnike peale kulutades mõtlesin alati ka vaimselt haigele Van Goghile ega varjanud teiste eest, et see raha kuulus tegelikult päevalilli ja lagunenud kottasid maalinud mehele. Seda üles tunnistades rüüpasime vahel tema mälestuseks veini.
Seejärel läksin Lõuna-Prantsusmaale Cézanne’i juurde. Tema elas rahulikult oma sünnilinnas ega nälginud. Küsisin sellelt tagasihoidlikult, kuid kaunis eneseteadlikult mehelt, miks ta maalides natuurist kõrvale kaldub ja perspektiivi ei arvesta.
Ta vaatas mulle otsa, ei öelnud midagi, kuid tal oli ilme, et mida sina, ajaloohulgus, ka kunstist tead. Eks tal olnud õigus niimoodi arvata. Aga mul oli terav silm, loendasin ta teostes sinise värvi erinevaid toone ning sain neid kahesaja ringis. Kui ma talle seda ütlesin, muutus ta minu vastu hoopis sõbralikumaks ning tunnistas, et ta ise polnud neid erinevaid toone kokku lugenud.
Asjaolu, et nii temast kui ka enamikust teistest tolle aja kunstnikest hakati lugu pidama alles pärast nende surma, oli ajastule üsna iseloomulik. Küllap ka see silmakirjalik lugupidamine kuulus kunstiäri võtete hulka — siis sai nende meeste-naiste taiestega peaaegu kontrollimatult hangeldada.
Ja mina ei suutnud korralikult juurutada autorikaitset, et vähemalt kunstnike pärijad oleksid saanud õiglast tasu, kõnelemata sellest, et hulludele kogujatele miljonite eest müüdud kunstiteoste eest saadud raha oleks läinud kogu kunstielu toetuseks.
Seega pean taas tunnistama, et kus ma ajaloo vältel ka ei tegutsenud, märgatavat edu ma hoolimata oma heast tahtest paraku ei saavutanud.
Seda niisiis mitte ka kujutava kunsti vallas.
See on ka põhjus, miks ma ise vaid ajuti tegelesin maalimisega ning ennast ei reklaaminud. Seda ei teinud ka kunstikriitikud, sest ma ei andnud ennast neile tunda. Kunstiga äritsejaid aga põlgasin endiselt.
Kõigest hoolimata võite mõnel kunstinäitusel välja panduna näha ka minu maale juhul, kui juurde on kirjutatud: „tundmatu autor”.
Ja seda üsna mitmesse sajandisse kuuluvate taieste puhul, vähemasti renessansist peale. Muidugi on vaid üksikud nendest teostest minu maalitud. Proovige ära arvata, millised.