Mida mõtleb vana kirjanik koroonaepideemia aegu publiku lemmikust

Mälestus

On aasta 1999. Jalutan Suur-Karja tänava alguses kultuuriministeeriumist mööda Draamateatri poole. „Rahva Raamatu” vaateakna juures kohtan teretuttavat noort meest, kelle tean olevat Andrus Kivirähki. Olen äsja lugenud tema romaani „Liblikas”, mis mulle väga meeldis. Tunnen vaja-dust seda talle öelda. Noormehe nägu kirgastub natuke, kui ta viisakalt tänab. Siiamaani tekitab see mälestus minus hea tunde.
Ja see ongi vist põhiline. Teatud hetkest alates on olulised tervikmuljed, üldine kuvand. Nii et sellega võikski lõpetada. Seda enam, et ma jõuan ringiga niikuinii sinnasamasse välja. Aga käime enne siiski natuke ringi.

Paar eelmärkust

Andrus Kivirähk on tekkepõhiselt heterogeenne nähtus, seistes kahe ajas-tu vahepeal: keskkooli lõpetas nõukogude ajal ja ülikoolis käis ülemi-nekuajal; kirjutama hakkas noorelt, aga täisvõimsuse saavutas Eesti Va-bariigi päevil. Kivirähki lugu on üks eesti edulugudest, mida paljud meie uuelt ühiskonnalt ootasid. Pole näha, et formeerumisaastad oleksid teda kuidagi pärssinud, jätnud temasse elamusi, mis võinuksid loometeed ko-nardada. Küllap tundub, et just nii peabki, joon alla ja edasi minna! Kivi-rähk näikse olevat aja suveräänne peremees niihästi sotsiaalses kui — etteöelduna — isiklikus mõttes. Ta kirjutamismasin on töötanud tõrge-teta ja kui selle rattarummu on sattunud ka liivateri, siis mitte ajaliivast. Üldse paistab Andrus Kivirähk võrreldes keskmise loovharitlasega loo-mulik ja kompleksivaba, millest johtuvad suuresti tema edu, õnn ja voo-rused, aga ka mõned ohud.
Kivirähk on ärgas isik, kes muudkui teeb, käib ja esineb. Tema jälje, mis eesti vaimuelus on suur ja lai, võib tinglikult jagada kolmeks: raamatud, teater, ajakirjandus. Kõigest võrdselt rääkida ei jõua, pealegi on tähtis tervikfenomen. Igast loovisikust saame rääkida kitsamalt kui subjektist, sellest, mis ta ise teadlikult või alateadlikult on, ja laiemalt — mis ten-dentsid tema kaudu väljenduvad ja milles seisneb kokkuvõttes tema täht-sus ja tähendus. Muu hulgas on Andrus Kivirähk tänuväärne ettekääne teha juttu mitmel teemal, mis mind ka muidu huvitavad.

Esiteks ja eelkõige ikkagi kirjanik

— prosaist ja lasteautor. Tema täiskasvanutele mõeldud romaanid, jutud ning naljalood võib jagada teemade järgi kolmeks: kunstnikukäsitlused, eesti päris- ja kunstmütoloogia (folk- ja poploor) ja nn lihtsa inimese elu. Kõigis on tal õnnestumisi. Tunnistan kohe oma ammust kiusatust Kivi-rähki Lutsu liistule tõmmata ja temaga kõrvutada. Kuigi neil on kapitaal-seid erinevusi, on ka sarnast: mõlemad on rahvakirjanikud selle tegelikus tähenduses, mõlemad on n-ö vilka sulega, mõlemad on tihti humoristli-kud (kuigi naeravad vähemasti seltskonnas harva täie suuga), mõlema hinges kripeldab midagi lüürilist, mõlemad kirjutavad pidevalt ajalehele jne.
Kivirähki kui kirjaniku tegelik sünniaeg on 1990-ndate lõpp, kui aastase vahega ilmusid „Liblikas” ja „Rehepapp”. Esimene tähendas läbimurret küpsustasandile ja kuuldavasti on mõne lemmikuks jäänudki. „Rehepap-pi” lugedes naersin end oimetuks ning olin üllatunud, et eelmise, lüürilise ja armsa, dokumentaalsest ainesest rõõmuga fabuleeritud romaani auto-ril on ka nii pöörane ja samas artistlik naljasoon.
Siis tulid „Ussisõnad”, läks lahti üldine Kivirähki-hullus, kuigi Ivan Orava lood võinuksid seda ennustada, minus aga tekkis mingisugune tõrge. Mulle tundus, et publik kiidab autorit vale asja eest, et uus põlv-kond tahab, et kistaks kildu, nalja iga hinna eest, ja niiviisi „rikub” andekat kirjanikku. Ei ole muidugi õige nuhelda autorit selle eest, kuidas publik teda kohtleb, aga ausalt, ma ei suuda tagantjärele teksti ja konteksti iga kord lahus hoida. Vastuvõtukontekst aga tekitas minus väikestviisi tül-gastust (seda enam, et just toona hakkas mus endas pead tõstma midagi rahvusluse taolist).
Muret, millest raamat mu meelest vähemalt osaliselt on kantud (sest ka naljaviskamine nalja enda pärast on Kivirähkile kindlasti omane, aga see on mõistetav nõrkus), ei paistnud paljud üldse mõikavat. Või olin mina millestki valesti aru saanud? Rohkem kui kõik need sugukarude mängud, naisrästikud ja muud sürrikillud läks mulle hinge terviku paatos: midagi on kadunud ja lootust seda tagasi saada pole palju. Kui tuhanded ühes-koos lausuksid ussisõnu, siis ärkaks Põhja Konn ellu ja „looks Eesti põlve uueks”. Ent seda ei juhtu, sest alles on vaid tema viimane valvur, ülejää-nud on leidnud paremat tegemist. See metafoor on ikka võimas. (Nii et küsiks, kelle üle te naerate, daamid ja härrad?)
Mõtlen, kas ei võinud autoris endas tekkida midagi pettumuse taolist, et tema hoiatusromaani võeti puhta naljaklusena. Ja kas on võimalik, et tema peas tärkas mõte: oot, kui te ei taha aru saada, siis keeran ma teile veel nii, et te vingute mu käes! Sest kuigi Ivan Orav ja muu minevikutra-vestia olid sündinud juba varem, avas autor oma vastava registrikraani alles nüüd lõpuni. Algasid „eesti rahva peedistamise aastad”. Ent ma tõt-tan ette…
Ükskõik, kui „Mees, kes teadis ussisõnu” ilmunuks enne kahte eelmai-nitud raamatut, oleksin ikkagi Kivirähkile „Rahva Raamatu” ees kompli-mendi teinud.
Kivirähk on alati olnud sürrilembene (juba ühes esimeses jutus, mida temalt mäletan, elasid suus hammaste taga mingid olendid). On vähe öel-da, et ta armastab fantaseerida, pigem on oma kujutlusel minna laskmine tema teadvuse loomulik olek. Ühtaegu on Kivirähk vahel kärsitu ja hüp-lev, piirdudes siin-seal paari detailiga. Kui ta viitsib oma maailmadega pikemalt ja süsteemsemalt tegelda, on tulemus nauditavam. Ikka on tore, kui sürrealismis on meetodit ja kui fantaasiailm on peensusteni välja joo-nistatud (nagu näiteks Tolkienil).
Kivirähkil on kerge kalduvus kasutada naturalistlikke või koguni obst-söönseid detaile, mis viitab ühele sürri alaliigile. Säärased seigad võivad olla sugestiivsed (siiani mõlgub meeles mingis nõukogude noorsoojuttu-de sarjas ilmunud pala, kus kelleltki ära rebitud sinine silm hulbib ranna-vees), aga näiteks Burksi-Pille sõrmeküüs toidupala sees („Vana taksoju-hi” nimijutus) ei täida mu meelest kunstilist ülesannet kõrgeimal tasemel.
Lutsul ja Kivirähkil on väike ühine huvi skatoloogia vastu. See on täiesti normaalne, s.t rahvalik, ükskõik, kas nimetame seda gargantualikuks või luterlikuks (usupuhastaja oli teatavasti väga otsese ütlemisega, enamik tema lopsakaid väljendeid oli pärit vankrivedajatelt, kelle kõnet ta tuden-gina kuulma juhtus). „Kaka ja kevad” — mis kaka? Koera loomulikult, koera julgad. Kas me ikka alati mõtleme, mida tähendab Julk-Jüri? Üks-kõik, kas see märkis asjaomase isiku kehakuju või midagi muud — hüüd-nimi on parasjagu ropp.
Omaette seisab autori senises loomingus romaan „Maailma otsas” alapealkirjaga „Pildikesi heade inimeste elust” (muidugi meenuvad kohe „pildikesed Paunverest”). See on Kivirähki „Tagahoov”, see on tema „Sü-gisball”. Ta demonstreerib head sotsiaalpsühholoogilist kuulmist, need inimesed ongi just niisugused. Nad ei ole halvemad ega paremad, autor ei pila ega idealiseeri neid. See on seltskond, kelle kohta Tšehhov kunagi üt-les, et kui sa sääraste inimestega kaarte mängid või einet võtad, on nad korralikud, viisakad, heasüdamlikud ja isegi arukad. Aga piisab, kui teha nendega juttu millestki kõrgemast, ja nad tulevad lagedale niisuguste juhmide ja õelate seisukohtadega, et tekib tahtmine käega lüüa ja minema kõndida. Kas ei peaks see meeleheidet tekitama — kus on siin siis inimene suure algustähega? Minu arvates muheleb Kivirähk elutargalt: just see, sõbrakesed, ongi peamine, võimatut, hing, ära ihka, ammenda võima-likkuse riik, oska vahet teha ning tea, kellega einet võtta ja kellega „kõrge-mast rääkida”, ja kõik saab korda. Pealegi luges šveitser Theo new age’i kräppi, aga kõrtsmik Ülo loeb „Tõde ja õigust”.
2019. aastal ilmus kunstnikuromaan „Sinine sarvedega loom” Oskar Kallisest, sellega paistab Kivirähk minevat uuele ringile — sealt, kust „Liblikaga” alustas.
Kokkuvõttes pole tema suurte proosat mahuldasa kuigi palju ja kõik pole ühtviisi kuldmunad. Muide, vahel jääb mulje, et luuletajatele andes-tatakse üldjuhul kergemini, s.t nende nõrkadele tekstidele vaadatakse läbi sõrmede. Võtame kas või ühe mu lemmiku Juhan Liivi paksu „Kogutud teosed” — kui palju on seal keskpärast, mille vahelt küünivad esile need, mis esindavad meile „päris” Juhan Liivi. Nõnda on paljude teistega. Kuigi leidub suuri erandeid, nagu Alver või Talvik, kellel nõrgad luuletused sa-ma hästi kui puuduvad, siis enamikku klassikuid tunneme põhimõtteliselt kaanoni järgi, mis mahub ühte (vahel ka kahte) „väikesesse luuleraa-matusse”. Ja veel: suuri luuletajaid tunnemegi enamjaolt nende üksikute luuletuste, mitte luulekogude pealkirjade järgi (kuigi on jällegi erandeid, nagu „Kurja lilled” või „Tähetund”). See on aga mõistetav, sest üksuste arvult jääb ka viljakaim prosaist väheproduktiivsele luuletajale alla, nii et iga tema raamatu erikaal on suurem. Ja kas ei tunta ka „Kevadet” ja „Tõde ja õigust” eeskätt kuulsate kirjakohtade järgi?

Teater

Viimasel veerandsajandil pole vist olnud hooaega, mil kusagil poleks mõnda Kivirähki tükki mängitud. Aga sellest las kirjutab keegi teine, sest viimane, mida mina teatris nägin, oli „Eesti matus”. Mainin ainult, et Ki-virähk on ka ise mõne korra lavastajana kätt proovinud. Üldse paistab ta olevat teatris omainimene, ja mitte ainult sellepärast, et pakub näitlejatele seda, mida nood peale „neid nägeva lavastaja” kõige enam vajavad — s.o tegelasi, keda kehastada. Räägin ühest teisest asjast, mis võib jääda mär-kamata. Nimelt on Kivirähkis vaatamata välisele tagasihoidlikkusele ja isegi vist teadlikule mitte-silma-torgata-tahtmisele tubli annus teatraali. See ei avaldu üksnes elava huvina lavamaailma vastu, mida kohtab üsna paljudel, vaid tüübi, „vaimse genoomi” tasandil. Teatraalitüüp seostub tavakujutluses vist ikka suurejoonelise käitumise, valju hääle ja kõmiseva naeruga. Õigupoolest on niisugusel puhul tegu eelkõige keskpäraste an-nete või taidlejatega. Tõelise näitleja üks peatunnuseid on, et kui ta astub lavale, publiku ette, siis ta n-ö puhkeb, läheb tõeliselt lahti, muutub huvi-tavaks.
Paljud suured eesti teatritähed, kellest mõnda omal ajal põgusalt ka kohtasin, olid inimestena pigem introverdid, sordiini all, kammerlikud. Aga astusid lavale ja… särasid! Nagu elektrivool oleks hõõgniidist läbi lastud ja pirn lõi helendama. (Siinkohal võib tuua paralleeli naisnäitleja-tega, kes elus ei tundugi nii väga ilusad, aga laval on ometi kaunid ja sar-mikad! Ja kogenud kino­inimesed, kes on tegelnud osaliste värbamisega filmi, teavad, et linna peale jätkub kenasid tüdrukuid alati, aga ekraani tarbeks on vaja midagi muud.) Seda omadust ei esine üksnes näitlejatel, nii on ka paljude poliitikute-kõnemeestega, kes publiku ees saavad uue hingamise. Andrus Kivirähk on paar korda aidanud mul raamatut esitle-da ja alati olen täheldanud, kuidas ta publiku ees nende neljakümne minu-ti jooksul lahti läheb, on oma elemendis. Muidugi ei tohi unustada, et tal on veerand sajandi pikkune raadiopraktika. Ent samas, kesse käsib, miks ta tükib sinna, kui ta sealt kaifi ei saa? Miks tahab vana näitleja lavale ja miks on talle tragöödia, kui teda sinna enam ei lasta? Lõigu alguse juurde naastes: ju näitlejad tunnetavad, et Kivirähki ja nende keemias on midagi ühist.

Ajakirjanikutöö

Kivirähk kirjutab (mõistagi korraliste puhkustega) juba veerand sajandit iga laupäev kolumni ning Mart Juurega on nad sama kaua teinud iganä-dalast raadiosaadet „Rahva oma kaitse”. Juurega on nad üldse hästi töö-tav ja teineteist täiendav tandem. Laias laastus esindab Juur rohkem tra-ditsioonilist iroonilis-parodeerivat stiili, Kivirähkil on fabuleerimislusti ja ootamatuid uperpalle.
Siinkohal peaks vist täpsustama loo alapealkirja ja viitama teatavale dünaamikale, mille tajumine põhineb küll täielikult minu empiirilisel ko-gemusel, mitte statistikal. Kuigi Kivirähki teoste müüginumbrid on ka praegu säärased, millest enamik kolleege võib vaid und näha, on tema lemmikustaatuses toimunud nihe. Ta pole selles seisuses enam nii väära-matult kui mõne aja eest, sest talle on tekkinud ka üpris kurje vastaseid. Selle põhjus ei peitu õieti Kivirähki ilukirjanduslike tekstide kvaliteedi võimalikus muutuses, vaid on seotud tema mittekirjanduslike sõnavõttu-dega, eeskätt arvamuslugudega „Eesti Päevalehes”. Võib ka öelda, et kui mainitud väljaannet on laiemaltki seostatud teatud suunitlusega, siis Ki-virähkil on selles oma osa, ja vastupidi.

Kivirähk kui sotsialist

Kivirähkis on sotsialisti — euroopalik-valgustuslikus mõttes, nii nagu neid leidus kunstirahva hulgas esimesel iseseisvusajal. Nende poliiti-lis-positiivne programm oli ja on enamasti poeetiline ja natuke utoopili-ne, mõjusam on ühiskonnakriitiline pool. Selles väljendub muu hulgas haritlase igipõline opositsioon „rasvase rahulolu” tundjatega, kelles tra-ditsiooniliselt nähakse vaimset piiratust, tagurlust ja muid patte. Kivi-rähki kriitika objektidest on üks — ametlik religioon — vanem, teine — poliitiline suundumus, mis seostub EKRE-nimelise parteiga — uuem. Siiski on ka viimasel seos tema üldisema ja pikemaajalise pilaga n-ö tõsi-rahvuslaste üle. Just nimetatud teemadel kirjutades on Kivirähk häirinud või koguni solvanud mõne lugeja paremaid tundmusi.
Peatun neil teemadel põgusalt. Vähemalt Voltaire’ist peale on uusajal kombeks kritiseerides vahet teha religioonil (mida võidakse pidada heaks või vähemasti kasulikuks) ja kirikul kui selle korrumpeerunud ainuesin-dajal (mis tuleks „hävitada”). Kivirähki piitsahoopide puhul pole see eristus nii selge, ta pilab oma kolumnides mõlemat. Mina ei ole kirikui-nimene ega ka mitte ilmutusreligiooni uskuja. (Kirjutan alla Thomas Manni ridadele „Mittepoliitilise inimese mõtisklustes”: „Kui mõista reli-gioossuse all vabadust, mis pole eesmärk, vaid tee, et see tähendab ava-tust, õrnust, lahtiolekut elule, alandlikkust, otsivat katsetamist ja kahtle-vat eksimist, siis jah, ma olen midagi enam-vähem usklikku.”) Siiski on mul raske mõista aktiivset vastuseisu neile. Ei kirik ega ristiusk ole praegu maailmas probleemide pingerea tipus. Sallimatu islam ja ka hinduism põhjustavad palju rohkem muret. Eestis on kirik täiesti n-ö taltsas, elades suuresti oma elu. Ma ei tea, mis patte Kivirähk talle süüks paneb. Kui vaadata ajaloolises plaanis, siis selle eest, et eestlased kirjasõna nii kõrgelt hindavad ja muu hulgas ka Andrus Kivirähki raamatuid kümnete tuhan-dete viisi ostavad ja loevad, peame olema tänulikud eelmiste sajandite pastoritele (ja ka Julk-Jüridele).
Enim kirgi on avalikkuses kütnud kiriku roll riigitseremooniatel. Mui-dugi ei arva keegi, et kui viljakuivati sisse õnnistada, siis jumal kaitseb seda tulekahju eest. Aga ei saa nii praktiliselt mõelda! On palju asju, millel pole mõtet, aga mida tehakse, sest nii on kombeks. Näiteks mis praktilist tähtsust on matuselillede värvil või et üle läve ei tohi kätt anda? Inimestele on vaja järjepidevust ja rituaale. Kirik on üks väheseid, kellel on mõlemat pakkuda. Kuni uued rituaalid pole kanda kinnitanud (ja võib-olla neid ei tulegi), ei näe ma midagi halba vanade kasutamises. Lisaks tekitab minus üle vana kiriku läve astudes ikka hea tunde teadmine, et siitsamast on si-senenud kümned meie esivanemate põlvkonnad ja sama teevad meie järg-lased saja aasta pärast. Nii võib natuke igavikku kogeda ja hingetuge saa-da.
Tugevatel natuuridel pole vahest tõesti tarvis usku transtsendentsusse, sest nemad julgevad vaadata kuristikku — umbes nagu Schopenhauer, Wagner ja Nietzsche. Valgustajad, sotsialistid jt eeldasid säärast julgust kõikidelt ja tahtsid asendada jumalausu usuga inimesse endasse, progres-si, ellu vms. Peagi aga ilmnes, et tavalisele inimesele sellest ei piisa.
Seepärast näib mulle, nagu kirjutaks Andrus Kivirähk oma juma-la-kolumnides (ja mõnes näitemängus, nagu „Köster”) üliinimestele ja hingesangaritele, aga tema muu looming on tavakodanikule. Seal ta jätab jumala rahule. Võimalik, et nende inimeste elus pole ruumi transtsen-dentsile, eriti praeguses „peenhäälestuse” maailmas. Aga kust siis nemad vahel harvagi hingekosutust saavad? Tean vastuseid ette, aga kas siis need kosutavad? Mõnikord tahaksin küsida, miks sa, Andrus, ei hooli lihtsast inimesest. Samas muidugi aiman, et ta hoolib neist väga. Seal „maailma otsas” piisab kiluvõileivast ja õllekruusist, piisab heast sõnast ja küünar-nukitundest. Nii oskarlutsulik, tõepoolest… Aga kas siis see, kui nad vahel oma hingele ja igavikule mõtleksid, jookseks neil tõesti mööda külgi ma-ha? Üks ei tohiks teist segada.
Ikkagi — millest Andrus Kivirähki selline hoiak? Mitte et see oleks ha-ruldane või skandaalne (kohtab veel radikaalsemat, nagu meie ühise vana hea kaaslase Ervin Õ. puhul), aga igasugune kirglikkus eeldab midagi isik-likku (eriti kui tegemist on muidu tolerantse inimesega). Näiteks on mõ-ned suurimad ateistid endised tõsi­usklikud. Või peituvad põhjused kau-ges lapsepõlves? Tulevased biograafid võiksid vastse juubilari elulugu vastavast aspektist lähtudes põhjalikult uurida.
Muidugi võib kõik olla palju lihtsam. Jumala-veste on mõnus formaat, hea loriseda. Ja publik on garanteeritud, sest eestlase suhtumine kirikusse on alati olnud ambivalentne kas või juba sellepärast, et see oli võõrvallu-tajate „toode”. Kui vaadata kirjanduslukku, siis on eesti olulised kirjani-kud kirikumeestest küll ka soojusega kirjutanud, aga sagedamini neid siiski töganud.
Kui usuteema on eesti ühiskonnas suhteliselt marginaalne, siis rahvus-lus mitte.

Kivirähk kui EKRE roosk

Siin on Andrus Kivirähk olnud üks armutumaid. Nagu meie ühiskonnas laiemalt, on kõrvalseisjal raske hinnata, kui palju on kellegi vastandumi-ses mainitud poliitilisele jõule tegemist lahknevusega poliitilistes vaade-tes, kui palju nende elluviimise meetodites ja kui palju antipaatiaga konk-reetsete persoonide vastu. Juhiksin aga tähelepanu, et paradoksaalselt võiks Kivirähk ühel tasandil (tõsi, teatava määrani) Eesti Konservatiivses Rahvaerakonnas liitlase leida.
Meil on tehtud katseid nimetatud erakonda natside liistule tõmmata. Toodud paralleelid on pealiskaudsed ega veena. Mõtteid võiks aga mõl-gutleda EKRE ja natsionaalsotsialismi religiooni suhtumise üle. Rahvus-konservatiivsusel võiks juba definitsiooni järgi olla tugev seos etableeru-nud enamuskirikuga (rahvakirik ei söanda öelda). Aga EKRE on olnud selles suhtes väga hillitsetud: mitte vastu, aga mitte ka silmatorkavalt poolt. (Kas on sel midagi pistmist Mart Helme orientalistikahuviga?)
Meenutame natside ambivalentset vahekorda kiriku ja kristlusega. Vormiliselt pidid mõlemad olemas olema, aga sisuliselt taheti neid muuta (ja osalt muudetigi) instrumentaalseks. Selle eesmärk oli aidata kaasa rahva mobiliseerimisel oma eesmärkide elluviimiseks. Hitler ei lasknud pappidel oma ideed kaaperdada: ei mingit teispoolsusejama, tuhandeaas-tane riik pidi tulema maa peale ja parim, mida kirik sai teha, oli kaasa kii-ta. Veel vähem sobis Hitlerile kristliku halastuse idee. Saksamaa oli teata-vasti usuliselt jagunenud. Kui protestantlik osa tasalülitati kiiremini, siis katoliiklus kui vanem, traditsiooniteadlik ja karastunud, ei taganenud kergesti. Temaga käituti kaunis karmilt. Kiriku opositsiooniline roll tõstis ta mainet ja see on üks põhjus, miks kristlikud demokraadid on praegugi sealses poliitikas tugev bränd.

Vahemärkusena. EKRE puhul näeme teistki veidi ootamatut seika. See on vahekord kunstikultuuriga laiemalt, mis on sel erakonnal samuti sordiini all. Ometi võiks eeldada, et rahvuskonservatiivse erakonna üks alussam-baid oleks just kultuur, mitte majanduse, sisekorra ja rahandusega tege-lemine. Samuti imestan vahel, kui vähe on selle erakonna liikmeskonnas kunstiinimesi. Muidugi on suurem osa loovharitlasi alati vasakpoolsed, aga enamasti on olnud esindatud ka vastasleer, ja vahel üsna kirglikult. Samuti tuleks siinkohal arvestada praktiliste asjaolude ja konjunktuuriga. On ju teada, kuidas kunstiinimesed end mitmesugustes valimisnimekirja-des üles seada lasevad, vahel ka lootusest saada sel kombel mõnd pü-siametit või sinekuuri, mis virelemisele lõpu teeks. Loogiline, et see oleks lihtsam seal, kus konkurents väiksem. Kui mõni tegus mees või naine, kel ka saavutused ette näidata, liituks kõnealuse erakonnaga, oleks tal suuri lootusi — kultuuriministri portfellini välja. Miks siis on loovharitlaste tung EKRE-sse väike (mida erakond paistab ka ise tunnetavat)? Võimalik, et praegu hoiab tagasi mingi (vale)häbi, mis aga peagi kaob. Muidugi ei arva ma hetkegi, et see võiks puudutada Andrus Kivirähki.

Kivirähk kui eesti mees

Mõni teine oleks niisuguse oma rahvuse kallal lõmpsimise pärast ammu kividega surnuks visatud. Kivirähkile on see olnud pikka aega lubatud ilmselt tänu ta muudele saavutustele ja üldisele kuvandile. Ta kuulub sa-masse rivvi, kus on peale Lutsu ka näiteks August Mälk, Einar Maasik, Teet Kallas — kui ainult mõnda nimetada. Nende kirjanike maailm on kodune, inimesed on seal kokkuvõttes siiski südamlikud ja ka autor ise on heatahtlik. Liiati on Kivirähk laste lemmik. Kuidas sa säärase inimese peale vihastad või vähemasti talle õigustust ei otsi?!
Ühtlasi on Kivirähkis palju ürgset eestlaslikkust. Viimane on ju vas-tuoluliste omaduste kogum nagu enamik asju ilma peal. Meenub õpetus Macchiavelli „Vürstist”, kuidas populaarseks saada: tuleb pidevalt kurta rahapuudust, aga aeg-ajalt korraldada rikkalikke pidusid — mõlemad meeldivad inimestele. Nõndasamuti kiidab rahvasuu küll töökust, aga ideaaliks on ka ahju peal lesimine. Kivirähk on rääkinid, kuidas talle meel-dib diivanil lamaskleda, aga tema tööde nimistu on maa peal olevatest eesti kirjanikest Valtoni ja Traadi järel juba praegu pikkuselt kolmas. Seega on ta kirjutav laiskelajas fast forward’is. Ka see meeldib inimestele, sest on täitsa õunaendellik lähenemine. (Muide, „Rehepapi” Õuna Endlile kui eestluse tõelisele kehastusele tuleks mõnda kaunisse paika monument püstitada. Miks mitte Rõugesse „Eesti ema” kõrvale. On ju mõlemad ai-danud eestlust läbi raskete aegade säilitada. See ei ole nali!)
Nagu öeldud, iga inimene, kel on mingisugune staatus, tõstatab endaga põhimõttelisi küsimusi. Mida kõrgekraadilisemad on tema erialased saa-vutused, seda kindlamalt osutab tema kõrgseisund sootsiumi mingitele iseärasustele. Eespool mainitud vastuolust — mis on siiski üldinimlik — tähtsam on Kivirähki puhul eestlase ambivalentne suhtumine iseendasse. Aredalt ilmneb see paaris ühe teise, samuti silmatorkava nähtusega, kel-leks on Valdur Mikita.
Ühel pool on Kivirähk, kes tögab eestlust ja viskab nalja „pühade alus-te” üle. Ja rahvas on n-ö sillas. Selle markantseim ilming oli Eesti Draa-mateatri lavastus „Eesti matus”, mis pilab vanu traditsioone ja oskusi ning vastandab neile paari noorema inimese eelarvamusvabaduse ja „avatuse”. Võiks oletada, et ka publikumenu kulges generatsioone mööda, aga ei, naersid vanad, naersid noored.
Kuigi Mikita traktaatide või esseeraamatute tiraažid on Kivirähki ti-raažidest suurusjärgu võrra väiksemad, on nad žanri arvestades põhi-mõtteliselt sama üüratud, Mikita on ses mõttes viimane suurem „hullus” pärast Kivirähki. Aga tema, vastupidi Kivirähkile, kutsub meid tagasi va-na juurde, kuulama linde ja kukeseeni, elama metsas ja üldse looduses, naasma oma sealsete vaimsete juurte manu. See, et Kivirähk tegeleb roh-kem olmelis-praktilise ja ka poliitilise eluga, Mikita aga poetiseerib bio-metafüüsilisi hingeantusi, on praegu teisejärguline. Peamine, et nende kahe literaadi maailma üldisemad vektorid on vastakuti. Aga kõigi tun-nuste järgi nad ei lõhesta lugejaskonda. Jääb mulje, et üks ja seesama ini-mene võib end õhtul teatris hingetuks naerda, jälgides „Eesti matust” (mida võib siinkohal võtta ka sõna-sõnalt), ja järgmisel hommikul kadu-da terveks päevaks metsa hingekosutust saama, vaimses paunas Mikita teosed. See ongi eestlus, see ongi eestlane!
Ühelt poolt ei maksa sellest vastandusest liiga suurt numbrit teha, sest lõpuks on eklektika ainus normaalne ja aus maailmavaade. Teiselt poolt tuleks siiski rõhutada, et eestlasele paistab ikka väga meeldivat ennast piitsutada. Samuti on ta suhteliselt agar samastuma võõraga, kes teda piitsutab, ta justkui vaataks seda kõrvalt. Põhimõtteliselt samuti, nagu ta võib ühel hetkel kinnisilmi ja ennastunustavalt laulda, järgmine hetk aga vaatab nagu ärgates ringi: olin see ikka mina?
Ka selles pole eestlane muidugi maailmaerand, küsimus on vastava nähtuse kontsentratsioonis. Kivirähk näibki kompivat eestlase masoh-hismi piire. Kui marslane loeks Ivan Orava saagat, kus pole hoo ega hoobi vahet, võiks ta arvata, et see on mingite põrandaaluste tegelaste poliitiliste paskvillide seeria. Lõmpslus võib olla tõsise mure väljendus, nii nagu iroonia on tihti enesekaitse sentimentaalsuse ja hingelisuse varjamiseks. Aga kas igasugune naer enda üle on ikka tugevuse tunnus? „Meist, matsi-dest, nüüd teejoojaid” — kõlab päris uhkelt. Jah, aga näita matsile tee-pakki, ja ta topib selle nurga taga kuivalt kurgust alla…
Kahtlemata esineb ennast rahvuslusega seostavas liinis silmakirja-likkust ja konjunktuurlust, mis ausat inimest pelutab. Häält väristav isa-maalus oli vastumeelt juba Tammsaarele, kuigi pole kahtlust, et sisimas tahtis ta, et eesti asjad edeneksid. Kas Kivirähki tekstid on nagu tõrjemaa-gia pateetika vastu või nagu keskaja karnevalikultuur enne kehalist paastu ja hingelist puhastumist? Kuidas selle kõigega ka poleks, siinkohal on peamine, et just oma ambivalentse eestlusse suhtumise poolest on Kivi-rähk tõeline eestlane ja ilmselt on see ka üks tema populaarsuse põhjusi. Tema hoiak on peremehe või ka lihtsa linnakodaniku oma: ärge minge leili, alati on elatud ja oldud!
Kivirähk rooskab Eestit ja on ühtlasi tõusikluse vastane. See avaldub näiteks suhtumises alkoholi. Tal on laiemaltki teeneid alkoholi humani-seerimisel, aga siin on oluline nüanss. Suurem osa sellest humaniseerimi-sest seostub meil veinikultuuri juurutamisega — „väike vein”, „veiniklaasi kõlistamine” ja muu eufemistika —, mis oleks nagu midagi sootuks muud ja õilsamat kui labane viinavõtmine (ikka et vana Euroopa, Vahemere-maad, tsivilisatsioon jne, justkui oleks vein õhtumaa kultuuri kolmas alustala judeokristluse ja antiikkultuuri kõrval). Kivirähk seevastu poeti-seerib täiesti demonstratiivselt pitsi haljast viina. Jätan meditsiini-lis-sotsiaalse aspekti praegu kõrvale ja hõikan Kivi­rähkile siinkohal imagoloogilis-sümboolsel tasandil: „Terviseks!”
NB! Kivirähk kirjutab peaaegu ainult Eestist. Ei ole tal võõraid maid ega kaugeid galaktikaid. „Maailma otsas” on ses mõttes programmiline. Ots ongi siinsamas! Kui sa ringiga niikuinii enda juurde tagasi jõuad, siis pole suurt mõtet pikka teekonda ette võttagi. See idee meeldib mulle suu-repäraselt, sest tundub kui kuulsate ridade ruumiline ekvivalent: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu. / On ainult hetk, milles viibime praegu.” Jällegi, kas kriitikud/lugejad on autori seda üliolulist aimuskavatsust tabanud? Kahtlen natuke, meil oli veel äsja ikkagi odavlendude ajastu.

Ilona, Kaarin, Liisa ja Teele

Lõppu olen jätnud lastekirjanduse, millest mõni oleks ehk alustanud, sest Kivi­rähki kuulsus sellel alal on võib-olla suhteliselt suurim. Minulegi on laste­kirjandusega seotu tema puhul väga oluline, aga üldisematel põh-justel, nii et ma vastavatest raamatutest üksipulgi ei räägi.
(Mul on selleks veel spetsiifiline lisapõhjus — nn loteaanaga seoses. Ma olen suur loomasõber ja loomajuttude lugeja. Mu lemmiklasteraamat on „Wind in the Willows”, mis ilmus eesti keeles esimest korda 1995. aastal pealkirjaga „Pajud tuules”. Raamat ei löönud meil läbi. Mis on omaette teema, sest kultuuri kaugus ei oleks tohtinud olla takistus, mõni briti las-teraamat, nagu „Alice imedemaal” ja eriti „Karupoeg Puhh”, on meie las-temütoloogias tugevasti kanda kinnitanud. Kindlasti ei kavatse ma väita, nagu oleks Kivirähk „Pajudest tuules” midagi otse laenanud, sugugi mitte. See, et loomad käituvad nagu inimesed ja et nende kaudu kujutatakse inimmaailma, on ju igivana võte. Aga subjektiivselt, minu jaoks, kel see raamat on pealuu sees, takistab säärase teose olemasolu mõne teise sa-malaadse raamatu nautimist, olgu see kodu- või välismaine. See pole praegu aga üldse tähtis.)
Lastekirjandusel ja kõigel lapselikkusega seonduval on kindel roll Andrus Kivirähki fenomeni mõistmisel.
Abielu (või sellega võrdsustatud seisund) on kirjanikule kõige muu kõrval oluline tema kutsetöö pärast. Ta kirjutab kaasinimestest, järelikult peab ta nende elu tundma. Sealt saab ta ainet, prototüüpe, rollimudeleid ja kõike muud. Nagu teada, saavad lapsed vaimses mõttes kodust järjest vähem võrreldes väljastpoolt tulevaga — koolist, kaaslastelt, traditsioo-nilisest ja sotsiaalmeediast. Sama kehtib muidugi inimese kohta üldise-malt — eraelu osakaal võrreldes töö ja muu avaliku eluga on järjepanu vähenenud. Õigem oleks küll öelda, et eri sfäärid segunevad rohkem kui varem, suur osa seni privaatsest ja isegi intiimsest on nüüd avalik. Sellele vaatamata ei ole eraelu kitsamas mõttes üldsegi kadunud. Järelikult, et sellest kirjutada, tuleb ka tänapäeval inimeseks olemine läbi teha, soovi-tatav oleks, et kõigis selle astmeis ja reaalselt, mitte virtuaalselt. Kõlab küüniliselt, aga kirjaniku abielu on komandeering inimellu või täiendkoo-litus. Muidugi, mida andekam looja, seda rohkem oskab ta vähese najal luua, ta ei pruugi kogu tsüklit või koolitust läbi teha.
Mõnes suhtes on perekonna tähtsus kirjanikule hoopiski tõusnud. Ka see johtub elust laiemalt. Asi on muutuste tempos. Mäletatavasti hakkas kogu elu alates XVII sajandist kiirenema. Enne seda sarnanesid põlvkon-nad üksteisega ja nende konfliktid olid valdavalt seotud sellega, millal pääseb keegi hierarhias juhtpositsioonile. Kultuurilis-mentaliteedilised vahed olid väga väikesed, ühe indiviidi elus neid sama hästi kui ei tajutud. Tänapäeval jõuab iga inimene oma pika elu jooksul muutustele mitu kor-da jalgu jääda. Mida peaks kirjanik tegema, et ta „tundlakesed võtak-sid” — kauem kui need paarteist aastat, mil ta automaatselt püsib elu esimesel laineharjal? Kirjanik näeb, kuidas ta enda põlvkonna publik, kes on temaga koos kasvanud, klammerdub ta külge, tahab koos temaga va-naneda. See publik jaatab poolautomaatselt kirjaniku vaateid ja hinnan-guid, mõneti niimoodi ka iseennast valideerides. See pole autorile eba-meeldiv ühistunne, ometi võib talle intellektuaalse aususe silmapilkudel läbi kumada, et ta ise on muutumas anakronistlikuks. Siit jõuame laste tähtsuse juurde. Eluvaatlejale on lapsed ühed olulisemad eluantennid.
Olen — küll põgusalt ja empiiriliselt (kolleegide, tuttavate, ajakirjan-duses ilmunu põhjal) — jälginud, kuidas keskealiste prominentide arva-mused ja hin­nangud sõltuvad sellest, kas neil kodus sirguvad lapsed või ka lapselapsed. Seos on olemas. Säärased vanemad on vähem eshatoloogi-lised ja morbiidsed, vähem umbusklikud, vähem turtsakad, natuke libe-raalsemad ja avatumad. Leidub erandeid, aga üldiselt on nõnda. Ju nad näevad kodus, et lapsed „on ka inimesed”, ja et kui maailma hukk ka lähe-neb, siis ikkagi väga aeglaselt.
Toon kohatu paralleeli, viidates vabanduseks Ivan Orava kujundi-maailma hüperboolidele. 1950-ndail repressioonide kõrgajal, kui kirves rippus ka kirjanike ja kunstnike pea kohal, tahtsid nood — vähemasti legendi järgi — koos olla ja viina võtta just julgeolekutöötajatega. Ini-mestega, kellest sõltus nende endi võimalik vangistamine. Nad tahtsid olla mustade jõududega kontaktis, sest kõige hirmsam tundus teadmatus. Siin ongi midagi sarnast lastega: isegi kui nood on vanematest väga erinevad, on vanematel ikkagi hea nendega ühenduses olla. Kas või kuulda, kuidas nad kõrvaltoas midagi kopsivad. Isegi siis, kui nad sepitsevad vanematele käeraudu või puuri, kuhu neid pista.
Loomulikult võib õppida ka teisi perekondi ja tuttavate laste arengut jälgides, võib kasutada hoopis muid tehnikaid, mis tänapäeval olemas. Aga üks ei välista ega asenda teist.

Lapselikkus

Üks asi on laste kaudu elu muutumise tajumine, teine on lapse vaatepunk-tiga „töötamine” — mis iseloomustab enamikku kunstnikke. See vaate-punkt võib säilida ka siis, kui lapsed on suureks saanud ja vaatavad ema või isa heatahtliku võõristusega, sest too ei taha neile „järele tulla”. Sel vaatepunktil ongi pistmist Kivirähki loomingu ühisnimetajaga. Loomu-likult ei pea ma selle all silmas osalemist üleüldises maad võtvas infantiil-suses, vaid eelarvamusvabadust, võimatute asjade juhtuda laskmist, üle-meelikust, fantaasiat ja mängulisust, samuti teatud süüdimatust. Kui me vaatame Kivirähki tervikuna, siis lastekirjandus, mütoloogia töötlemine ja kunstnikumaailm kuuluvad tema puhul ühte ja samasse voolusängi.
Lastele kirjutamise puhul tekib traditsiooniline küsimus inimese ja te-ma tegevuse vahekorrast — seda muidugi tingimusel, et kutset saab va-balt valida. Vahel näib, et ainevaldkond tõmbab konkreetset inimest ligi mingil ürgsel tasandil, mis on sügavam kui pelk vaimne huvi. Aine ja sel-lega tegeleja leiavad teineteist, on teineteisele loodud. Arstiks õpib see, keda köidavad inimkeha saladused kõige üldisemas tähenduses, füüsika-huvilist kõditavad universumi teatud protsessid jne. Vastav huvi võib olla peaaegu kvaasierootiline. Kas pidev lastele kirjutamine muudab inimest lapselikumaks, süvendab temas teatud loomujooni, või kirjutab autor lastele, sest tal on need loomujooned kogu aeg olemas? Kaldun viimase variandi poole. Paljud kirjanikud kirjutavad elus mõne lasteraamatu — sellal kui enda (lapse)lapsed kodus kasvavad, sest kirjanikul on raske jätta midagi „ära kirjutamata”. Ent pikemalt jäävad seda tegema need, kelles on vastav „miski”. Keegi ei kahtle vist, et Astrid Lindgren oli elu lõpuni laps.
Kivirähkis elab edasi noorusromantik nagu Lutsus ja vähemal määral Tammsaareski. Romaanis „Liblikas” figureerib poolmüstiline hall koer, peale pressiv raskuse vaim. Konkreetsemalt tähistab see sõda ja kaost, leina ja vaesust, laiemalt võttes aga rahavõimu, väikekodanlikku elulaadi ning puritaanlikku moraali, millele teater kui totaalne kunstipesa oma olemusega väljakutse esitab. Kivirähk sõdib selle maailma eest oma leebel moel. Jätke ellu mõistatusi ja müstikat, tsirkust ja salapära, ärge dekonst-rueerige kõike! Ärge tehke kõigest äri, loomemajandust ja raamatupida-mist, jätke kääbikutele alles nende pehmed karvad taldade all, nii et nad saavad kuulmatult astuda!
Siin on veel midagi. Laps eitab sageli reaalsusprintsiipi, ei taha sellega leppida. Nii ka Kivirähk. Kuidas suhestub sellega tema teine komponent, kriitika ja satiir? Ka nendega on sama lugu. Lapse naer on tihtipeale ar-mutu, isegi julm oma teadmatuses. Kivirähk laskub vahel süütult lapse-likku halastamatusse. Nii võiksime tema põrpimist mõne poliitilise või ideoloogilise nähtuse peale pidada reaalsusprintsiibi eitamiseks. Ta on eesti kirjanduse Peeter Paan, kes ei taha suureks saada. Praegu ongi Peeter Paani ajastu, tema ongi praegu see Viies ratsanik. Kivirähki loomuoma-dused ühtivad ajastu omadega oivaliselt, ta sobitub tänasesse päeva ideaalselt. Ainult kahtlane, kas see hea oleks, kui seda ei „vabandaks” an-deküllasus ja huumorimeel.
Ütlen ausalt: elu ei ole Kivirähki veel õpetanud, sest ta on Elu jaoks liiga vintske suutäis olnud.

Kui eelnevast võib jääda mulje, et mul on juubilariga ohtrasti kana kitku-da, siis pole see üldse nii. Lihtsalt inimestega ei pea kõiges ühte meelt ole-ma. Tõsi, alati, kui Andrust näen, mõtlen: seal läheb keegi, kellega ei ole mõtet jumalast ja kirikust rääkida. Mitte et ma käiksin ringi kinnismõtte-ga, kust leida kedagi, kellega neist asjust vestelda, ei, mul pole üldse sää-rast vajadust! Aga näe, kui on keegi, kellega seda teha ei tohi, siis kohe nagu tahaks, miski ärgitab, ja seda tundes küsid endalt, kas kiusab kurat või kutsub jumal. Aga see mõte tundub endale kõrvalt vaadates nii koo-miline, et ei sega elamist.
Siinkohal meenub taas aeg-ajalt kerkiv küsimus vaimuinimeste ühis-rindest. See saab siiski olla ainult väga üldine, kõige põhimõttelisemates küsimustes, nagu loominguvabadus, intellektuaalne ausus ja võimalus oma tööst ära elada. Konservatiivsusel ja liberaalsusel, rahvusküsimusel, usul ja kõigel muul ei ole solidaarsuse puhul vähimatki tähtsust ega tä-hendust. Seda nõuda viib ainult vimmadeni.
Kui erinevad ka poleks meie vaated mõnes küsimuses, pole ma kunagi arvanud, et Andrus Kivirähk poleks aus. Et ta oleks konjunktuurne, tuu-lenuusutaja, määriks lugejale mett mokale või muud taolist. Ja ausus eel-dab kindlasti ka julgust. Muidugi pole ausus ja julgus alati ülimad väär-tused, aga enamasti on nad siiski sümpaatsemad kui nende puudumine. (Mõni ütleks: jah, mis Kivirähkil viga aus ja julge olla, tema võib seda en-dale lubada jne. Nõus-nõus, aga siiski, on ju neid, kes seda samuti võiksid, aga ikkagi pole.)
Nüüd pean saatana advokaadi rollis kohe lisama, et Kivirähk on vahel pohhuist. Temas on ajapikku tekkinud teatud tülpimus, mis teeb ta ku-ninglikult lohakaks. Vahel tundub, et kärbeste jumal (ikka see piibli oma) kiusab tedagi. Ta saadab lugeja ette nõrku tekste, et võtke, sähke, sööge see ka ära! Ja pakub neile niisuguseid palu, mida mõni teine ei söandaks. Ja võib ise koguni sapiselt muhelda, sest on ette teada, et seegi pala kuuluta-takse ülimaks saavutuseks. Säärases suhtumises ei puuduks teatav elula-vastamise esteetiline võlu ja trotsiilu. Need asjad võiksid nii olla, sest muidu olnuks mul raske mõnda kogumiku „Millest mõtleb vana takso-juht” juttu lõpuni lugeda ja „Köstrit” vaadata. Siit muidugi ka küsimus, kas Kivirähk oma EPL-i lugudega vahel teadlikult muhku ei nori.
Teataval määral on tema suhtumine mõistetav. Ta on saa(vuta)nud kõik, mis Eestis on võimalik. Ja kuigi teda on tõlgitud, kuigi ta ühena vä-hestest on ka võõramaises keskkonnas natukegi tunnustust pälvinud, siis loomulikult ta teab, et tõeliseks maailma menukirjanikuks saamine on tänapäeval loteriivõit, väikeses keeles kirjutajale eriti. Sel pole andekusega peaaegu midagi pistmist. Mida siis oma elukesega peale hakata?
Võib ka niisama edasi lasta, konveier töötab, masin on soojas. Nagu Luts. Teha jutukesi ja följetone, ja kui avanss käes, võtta „Vesiveski” koh-vikus järjekordne „nikolai”. Võiks puhata ja tegelda (Kalev Kesküla väl-jendi järgi) elu sumedusega.
On kombeks — ja see on loomulik — rääkida kirjaniku loomekõvera tõusudest ja langustest. Pikemas perspektiivis pole see siiski peamine. Aastakümnete või ülimal juhul sajandi pärast ei ole enam tähtis, kas kir-janik munes oma kuldmuna(d) loometee hakul, et pesa ära soojendada, või ilmus see postuumse järelkaagutusena. Peaasi, et kuldmuna või -munad on olemas. Kui palju on seal kõrval muud, see pakub huvi eeskätt kirjanduskriitikutele ja -loolastele. Nii on tegelikult. Ma tean, et alles ela-vale loojale annab see teadmine vähe tuge, nõuda temalt ausat resignat-siooni ja suure kunstniku väärilist tagasitõmbumist oleks üleinimlik, eriti vanuses, kui romaanikirjaniku akme võiks alles alata.
Kuigi Kivirähk armastab asuda lapse vaatepunktile, jälgib ta ennast paratamatult ka kõrvalt. Seepärast ei suuda ta ilmselt asjadel lihtsalt minna lasta. Oletan, et ta seisab mitte just eluisu ära võtvate, kuid siiski mõtlikuks tegevate valikute ees. Seda võib nimetada kriisiks, kuna kriis saab esineda tollel, kel enne seda on olnud kõrgaeg ja saavutusi. (Keskpä-rasusel ei tohiks mingit kriisi olla, või kui on, siis on see keskpärane kriis.)
Kui ma Kivirähkile midagi soovitada oskaksin, siis jätkata kunstnike ja inimestega „maailma otsas”. Ja satiir las jääda ajakirjandusse igapäevaste asjade kallal torklemiseks. Mitte et ma naljategemist vähimalgi määral tauniksin, aga ülemeelik villase viskamine kuulub siiski ealiste iseärasuste hulka.

Kokkuvõte

Igapäevarutiinis on kerge ühe või teise tegelase mõnda külge kritiseerides tervik silmist lasta. Andrus Kivirähki puhul on tegemist üsna erandliku nähtusega meie kultuuris. Ainult kaks kõrvalist tähist. Pole just palju neid, kelle looming on tunginud ellu kõige otsesemalt, s.t brändide maailma. Kivirähk on siin kõige võimsam: Lottemaa, kihisev jook ja kindlasti veel midagi. (Et kirjanike majas asunud raamatupood kandis mõnda aega nime „Felix & Fabian”, ei küüni ligilähedalegi!)
Teiseks on Kivirähk vist ainus elav eesti kirjanik, kelle teoste najal on loodud kaks ooperit!
Aastatega muutub põhiliseks, kas mingi asi sind veel erutab või ei viitsi enam reageerida. Kas kolleegi raamatu ilmumisfakt ajendab — ei, mitte juba öösel järjekorda asuma, vaid mõtlema, kuidas seda natuke odava-malt ka endale hankida. See on ülim, mida tänapäeval ühel loovisikul tei-selt oodata.
Aastatega avastad, kui erinevad on siiski kolleegid, kellega oled end ar-vanud ühte veregruppi kuuluvat. Seepärast tuleb olla tänulik ja õnnelik, et ka siis, kui mõned asjad ära langevad, jääb järele piisavalt palju, mis siiralt meeldib.
Nagu paljudel, on ka mul oma Kivirähk. Seal on Erika Tetzky ja Oskar Kallise kunstnikemaailm, seal on rehepapi oimetuks tegev vanarahva huumor, seal on „Maailma otsas”, kus elavad need, kes on „tasased maa peal”. Ja äärepealt oleksin unustanud! Kuigi elus endas on nalja nabani, on see sageli must või mõnd hoopis koledat värvi, pärishuumoriga pole aga lood kiita. Seetõttu, kui tahan naerda saada, siis lähen välja kindla peale — otsin võrguavarustest üles „Vremja”! Kuigi Andruse osa on sel-les Mart Juure, Dan Põldroosi ja Jan Uuspõllu kõrval formaalselt ainult veerand, on sedagi rohkem kui mõnel teisel neljal naljamehel kokku.
Viimastel aastatel olen Andrus Kivirähki kohanud koerakesega. Alati, kui mulle tuleb vastu keegi koeraga, vaatan esiteks loomale otsa ja küsin temalt endamisi: noh, kelle sa mulle näha tõid, inimese või ufo? Kivirähk on üsna samasugune nagu paarkümmend aastat tagasi Draamateatri vastas. Tõsi, siis oli ta näost veidi heledam ja natuke saledam nagu kõik noored kirjanikud. Aga pole kahtlust, et põhiline on sama. Ta on inime-seks jäänud. Olen seda formuleeringut kasutanud viimasel ajal ka mõne teise kirjaniku juubeliloos. Aga nii ongi, ainult inimestega tahakski tege-mist teha.

Siinsed read puudutavad kitsa vaatenurga kaudu üldist küsimust sellest, kas maailmakirjandusel on tulevikku.
Paljud arvavad, et ilusal, õilsal, kõrgel, nagu kirjandusklassika, on mingi varjatud pool, mille kattevarjus tehakse midagi kahtlast.
On vaja teatud hingeharidust mõistmaks, et tegelikult tähendab maailmakirjandus lihtsalt loomingut selleks, et tunda elust rõõmu.
Ühel teenekamal ja auväärsemal tänapäeva võrdleva kirjandusteaduse autoriteedil, USA Stanfordi ülikooli emeriitprofessoril Gerald Gillespiel (snd 1933) on aastakümnete vältel ilmunud sügavast elutarkusest ja eruditsioonist kiirgavaid esseekogumikke lääne kirjandusloost läbi aastatuhandete. Gillespie on pühendunud eeskätt renessansist postmodernismini ulatuvale kirjakultuuri ajaloole. Lehitsedes tema raamatute registreid, torkas silma, et kirjanike hulgas, kellele ta viitab, puudub William Faulkneri nimi, ehkki iseõppijast Faulknerit mõjutanud maailmaklassika autorid on peaaegu eranditult esindatud.
Võib oletada hulka põhjusi, miks Stanfordi emeriitprofessor Faulkneri teemat ei puuduta. Pärast Faulkneri-uuringute kuldaega 1960. aastatel on tema loominguga tegelemine üha enam vajunud kohalikult olustikulise vaateviisi rööbastele. Puuduvad uued julgemad üldistused, tema uurijatel jääb vajaka laiemast ja sügavamast maailmakirjanduslikust taustast. Niisugune uuema retseptsiooni suund võib olla andnud veelgi enam põhjust Faulkneri ebapopulaarsusele vähem erudeeritud lugejaskonnas. Faulknerit suudavad vähesed näha suure eepilise jutuvestjana, nagu seda on XX sajandi kirjanduses Gillespie lemmikud Marcel Proust, Thomas Mann ja James Joyce. Selline vaatekoht võib omajagu õigustatud olla: Faulkneri tugevus on erakordselt intensiivne lüüriline stiil, kuid ta ei ole kirjanik, kes kutsub lugejat sõbralikult endaga kaasa mõtlema. Niisiis võib oletada, et Gillespiet ja paljusid teisi võrdlevaid kirjandusteadlasi võõrandab Faulkneri teemast selle autori äärmine lüüriline idiosünkretism. Nagu järgmine lõik Faulkneri romaani „Absalom, Absalom!” (1936, e.k 2008) 5. peatükist, miss Rosa monoloogist Kersti Undi tõlkes:

„Ehk ei oleks ma isegi osanud midagi enamat oodata, midagi vähemat omaks võtta, sest isegi üheksateistkümneaastasena pidin teadma, et elamine on tegelikult üksainus katkematu viiv, mille vältel kaunistustega seinakate, mis varjab seda, mis tulemas on, ripub alandlikult meie ees, rõõmustades ehk iga puudutuse üle, mis näitaks, et söandame, oleme piisavalt vaprad (ei, mitte arukad, arukust siin tarvis ei lähe) seda katki käristama. Aga ehk pole julguse puudus see, polegi argus, mis leppimast keeldub, et kusagil algsetel alustel skeemis, kus vangis on hing, mis mürgiaurudest irdudes üles valgusse püüdleb, võideldes pinguli soonis, ise ahelais pidades sädet, ulma, mis vabadust võideldes kätte peegeldab vastu (peegeldab? loob?, taandab hapraks hajuvaks säravaks sfääriks) kõiksuse aja ja tuumaka maa, hülgab tupruva ähmase mürkaurava massi, mis aegade vältel on õppinud õitsema mitte surmas, vaid üha uuesti taaslooma — ja sureb siis, kaob, eimillekski saab… Kuid on see siis tõeline arukus, mis suudab mõista, et kusagil on olemas mingi teine võimalus, tõelisem kui tõde, mille kohta unenägija ärgates mitte ei küsi: „Oli see siis vaid uni?”, vaid tõstab pigem süüdistuse kõigekõrgema taeva vastu, lausudes: „Miks ma üldse ärkasin, nüüd ei saa ma enam kunagi magada?””

Selle lõigu algusest on olemas ka siinkirjutaja tõlge („Akadeemia” 1992, nr 9, lk 1894): „…kes ma juba üheksateistkümneselt pidin teadma, et elu on üks pidev ja alatine hetk, mil seinavaibast kate selle ees, mis tuleb, allub kuulekalt ja rõõmsanagi kergeimale paljale torkele, kui tihkaksime, oleksime küllalt julged (mitte targad: tarkust siin ei vajata), et teha rebestav lõige…”

Võrreldes Kersti Undi tõlget Faulkneri 1936. aasta ingliskeelse originaaliga, võime hoolikal lugemisel täheldada, et fraasiga „Aga ehk pole julguse puudus” algavas ülipikas lauses, mida tõlkija on küll veidi tükeldanud, kaob mõte justkui käest: lause alguses on juttu, et see pole argus, mis millegagi leppimast keeldub, kuid millega leppimisest keeldutakse, selleni järgnevas kõrvallausete tihnikus ei jõutagi. Originaalis sellist segadust pole: sõnal „leppima”, face, leidub samas fraasis selgelt sihitis: not cowardice which will not face that sickness. Järgnev Aischylose või Shakespeare’i kõrgpoeetilises laadis kõrvallausetest koosnev retooriline periood on küll keeruline lugeda, kuid selge, sest selle tähendustuletused on loogilised.
Kas on tõlkija siin alla vandunud Faulkneri keerukusele või veelgi enam, keerukuse müüdile, aidates kinnistada legendi, et Faulkner kirjutas meelega sogases stiilis ja lugejatest ei hoolinud? Vaevalt küll on puudujääk tahtlikult tekitatud. Pean tunnistama, et Kersti Unt andis mulle 2008. aastal oma tõlke enne kirjastusse saatmist hindamiseks üle vaadata. Seega vastutan ka mina selle eksitavalt elliptilise tõlkelause eest.
Tasub aga mõelda tsiteeritud romaanilõigu tähenduse üle. See koht, tunnetuslikult ja poeetiliselt Faulkneri kõnealuse romaani ja üldse loomesaavutuste haripunkt, räägib mingist haigusest algsetes alustes, tõvest, millega mitte leppimine ei ole argus. Eelnev lause kasutab kaunistustega seinakatte motiivi. Nagu olen selgitanud ajakirja „Akadeemia” mainitud numbris ilmunud saatesõnas Faulkneri proosapoeemi „Carcassonne” eestikeelsele tõlkele, viitab „seinavaibast kate” (arras-veil) muu hulgas kuninganna Elizabeth I aegse Inglise näitelava dekoratsioonidele, kujund, mida Faulkner on mujalgi kasutanud elu teatraalsuse tähistamiseks: läbitungimatu loor iga järgmise tulevikuhetke ees. Kate, mida rebestamata jätta ei tähenda vapruse puudust, vaid leppimatust tõvega kusagil „algsetel alustel skeemis”? Seega teeb ka Faulkner, vanakreeka traagikute (Aischylos, Sophokles, Euripides) lähim vaste uusaja kirjanduses, sünge ja kogu oma Yoknapatawpha saagale keskenduva loomingu ulatuses pahaendelisi motiive tulvil kirjanik valiku elurõõmu kasuks. Hämaramalt, kuid siiski sünguse kattevarjus samamoodi nagu Joyce, kelle nimi tuleneb anglonormanni sõnast joyeux, „rõõmus”, ja kes oma nimesümboolikast teadlikuna on parafraseerinud üht tuntud tarkusetera: in riso veritas, „naerus on tõde”.
Kokkuvõttes on muidugi ka Faulkneri proosa kirkalt poeetilised mäeharjad ainult ühed inimkeeles vormitud loendamatutest katsetest anda maailmale tähendust, niisamuti nagu piibli Laulude raamatu ning Aischylose, Sophoklese ja Shakespeare’i tragöödiate lüürilised tunnismärgid ja Laurence Sterne’i romaani „Tristram Shandy” üliandekalt vaimukad stiilitrikid, mis poolteist sajandit hiljem inspireerisid James Joyce’i antropoloogilisteks ja filosoofilisteks keelenaljadeks. 2006. aastal Oxfordis ilmunud „Tristram Shandyt” käsitlevas esseekogumikus kirjutab üks raamatu autoreid Melvyn New:

„„Tristram Shandy” tõelist kogukonda ei moodusta, nagu sageli öeldakse, lihtsalt vennad Shandyd; pigem moodustavad selle kõik autorid ja raamatud, kõik nende dokumendid ja kultuurid ja kunstiteosed, kõik see, mis näitab meile, mida tähendab elada Jumala kirjutatud maailmas, millele inimpüüdlused seega alati samal viisil lähenevad. Vahel on dokumendid paratamatult sama naeruväärsed, nagu on lõpmatuse ees hulk inimpüüdlusi, kuid teinekord on nad kasulikud ja võib-olla isegi sügavad, nagu inimeste püüdlused võivad samuti olla. Sterne jätab meile teadlikkuse mõlemast võimalusest ja eriti sellest, et ehkki kõik katsed kindlusele ja tõele rajatud maailma luua ebaõnnestuvad, seovad just sellised katsed meid inimkonnaga, pakuvad meile sisulist ühtsustunnet pärituga ja lõppude lõpuks lubavad meil luua omaenese maailma, mis vähemalt matkib Jumala loodud maailma.”

Tristram Shandy isa Walter tahtis pojale panna vanakreeka Hermes Trismegistose auks nimeks Trismegistus, ainult eksikombel sai poeg kurva tähendusega nime Tristram. Kuigi Kersti Undi peatselt ilmuv „Tristram Shandy” tõlge jääb oma nõudlikkuse tõttu hermeetiliseks, s.t mõistmatuks ja ligipääsmatuks lugemisvaraks enamikule eesti rahvast, tuleb siiski loota, et leidub neid, kes naudivad viisi, mismoodi raamatu autor on loonud „omaenese maailma, mis vähemalt matkib Jumala loodud maailma”.

Buss sõitis käänulist rada mööda minema, tagasi suurele teele. Minu kaasturistid ei olnud jätnud irisemata selle üle, et kogu seltskond pidi keerama maanteelt maha mingi suvalise Kreeta poolsaare tippu ja siis siksakitama pool tundi vastupidises suunas, enne kui pääsesid jätkama oma neljatunnist sõitu. Aga igaühel oli õigus saada lennujaamast oma hotelli ja polnud minu süü, et see kuradi Sinine Pärl asus isegi Kreeta mõistes jumalatest mahajäetud kohas.
Saatsin lahkuva bussiseltskonna mõttes põrgusse ja uurisin kompleksi, mis pidi mind võõrustama järgmised seitse ööd. Vingerdava tee kõrval, kohe künka peal. Täiesti suvaline koht. Ilmetu fassaad, kohustuslikud lillepõõsad, samasugused klaasuksed nagu igas Euroopa nurgas. Aga mis mul sellest majaesisest — mind paelus majatagune. Just seal pidi brošüüri järgi olema basseinivalik ja all-inclusive-baar. Ja ma tahtsin kogu inklusiivsust, mille ma ränga vaevaga teenitud rahaga olin kinni maksnud. Sest ega ma pole loll — ma tean, et „tasuta” lõunad ja kokteilid ja jäätise olen ma juba ette ära maksnud. Aga nõks on selles, et nad arvestavad teatud kogusega. No mõni sööb ja joob rohkem kui teine, kuid me räägime matemaatilisest keskmisest. Mul ei tasu maksta kinni all-­inclusive-paketti, kui ma kavatsen juua ühe tassi kohvi ja süüa ära ühe jäätise ja siis kangesti häbenedes tellida baaris kaks tasuta kokteili; ei, ma lendan täie rinnaga peale. Ma tahtsin, raisk, juua end süsteemselt ja sihilikult täis ja tellida just selliseid kokteile, mida ma elu sees Eestis ööklubis ei raatsi osta. Niisiis hiilisin järsust nõlvast alla ja piilusin ümber nurga.
Polnud paha. See oli brošüüris nähtud pilt: mitu basseini üksteise järel, baar kohe nende kõrval. Ja lamamistoolid inimesi täis. Lapsed kilkasid ja kihutasid ringi, see tuli ära kannatada. Penskarid praadisid liikumatult iga nurga peal. Aga see-eest oli esindatud ka paar äärmiselt olulist sihtgruppi. Esiteks väikelaste emad, kes olid veel vägagi kaubandusliku välimusega. Ja teiseks kesk­ealised pered, kes olid võtnud kaasa oma verinoored tütred. Hakkas lubama.
Ronisin tagasi üles. Fuajees olid kohviautomaadid, suvenirka ja mingid diivanid ning muu lebovarustus, mille olid osaliselt hõivanud pakkide ja kohvritega kaaskannatajad. Leti taga seisis prillidega ja pükskostüümis daam, kes mind nähes viskas näole treenitud naeratuse.
„Tere! Kuidas saan aidata?”
Otsustasin kohe alguses rebida mõne plusspunkti ja kasutada ära bussis mobla pealt õpitud kreeka keele. Teadsin täpselt kolme sõna: kalimera oli „tere”, parakalo „palun” ja efharisto „aitäh”. Turistile sellest piisas.
„Kalimera!”
Tädil läks kriips kõrvuni. „Kalimera!”
„Mul peaks olema tuba järgmiseks seitsmeks ööks.” Ulatasin talle oma dokumendid ja paberid.
Tädi noogutas ja hakkas askeldama. „Täitke palun see ära. Ja kas olete teadlik Kreeka turismimaksust…?”
Noogutasin kiiresti. „Jaa, täiesti teadlik.” Ma ei olnud teadlik, aga mind tõesti ei huvitanud ka.
„Hästi, kas maksate sulas või kaardiga?”
See tuli natuke ootamatult, kuid ma säilitasin lahke ilme. Ei saanud olla kuigi suur summa. „Ükskõik, aga eelistaksin seda,” ütlesin ma hooletu elegantsiga VISA kuldkaarti välja võttes.
Tädi noogutas usinalt. Maksin selle tühise papi ära ja ulatasin täidetud blanketi tagasi.
„Siin on teie võti,” näitas tädi plasttükki. „Tuba 503.”
„Efharisto,” tänasin ma naeratades.
„Parakalo,” sulas tädi leti taha lombiks. Ainuüksi tema pilku oleks võinud kohvis suhkruna kasutada.
Vantsisin oma tuppa, pakkisin vajalikul määral lahti ja suundusin otsustaval sammul õue. Ilm oli juba räigelt palav, aga kreeklased olid pannud baarile ettenägelikult laia varikatuse. Võtsin ühel pukil istet, olin ainus klient. Mingi järjekord tellis küll kogu aeg jäätist, aga otseselt leti ääres ei istunud kedagi. Kuklasse lakutud tumedate juustega mees astus minu ette.
„Jah, palun?”
Heitsin kiire pilgu letil olevale all-inclusive-kokteilivalikule, menüüd eirasin täielikult. Värvilised koksid paistsid päris lahedad ja nende nimed sisaldasid maagilisi sõnu, nagu raki ja ouzo.
„Võtaksin seda,” näitasin ühe rakisegu peale. Mees noogutas ja miksis selle automaatliigutustega valmis.
„Palun.”
„Efharisto.”
Midagi mehe robotlikkuses vääratas hetkeks ja ta silma ilmus mingi säde.
„Parakalo!”
Haarasin dringi ja keerasin end pooleldi basseinide poole. Päikeseprillide tagant oli jube mugav kogu seda rahvast hinnata. Seal oli muidugi kõike. Närtsinud, suhteliselt ilmetuid või lausa koledaid. Aga juba oli märgata ka ikka päris kuuma kaupa. Huvitaval kombel olid mõned eriti mahlased tüdrukud mingite inglise osside kõrval, kes olid täis tätoveeritud lõvisid ja Liverpool FC „Y.N.W.A.” saasta. Siin-seal paistis jõhkralt ülemeigitud vene modellikandidaate, nendegi kaaslased olid sihukest tüüpi, kelle poole ei tohtinud kaua vaadata.
Igatahes, koht oli soodne. Jooki hakkas voolama — kokteilid olid täitsa okeid — ja baari varikatuse all oli kuumus suhteliselt talutav. Paar korda ker­gitasin soni, et lasta käega üle niiske, suviselt kiilaks aetud pealae, aga muidu oli kombes.
Kella ühe paiku suundusin einestama, samm oli juba veits kõikuv, kuid ma tahtsin selle all-inclusive-bufee üle vaadata. Ronisin trepist üles ja trepist alla, ühest koridorist teise, kuni leidsin keldrist prillidega tädi, kes kalimera’tas kõiki saabujaid. Naeratasin ja panin ühe kalimera, sain sama vastu.
Söögisaalis oli mega valik. Jumalast head road, eriti magusaletis, ja seina ääres neli automaati: õlu, punane vein, roosa vein, valge vein. Õlu oli sama, mis baaris, punane vein oli liiga külm, roosa oli veits gei, ja valget veini ma põhimõtteliselt ei joo. Laksasin lõpuks endale ühe õlle ja istusin terrassile merevaadet nautima. Vahel eksles pilk saali, kuhu saabusid uued einestajad.
Ja seal ta oli.
Ühe ilmetu, aga kandilise mehekolaka ja aegunud emase kõrval kõndis noor plika. Esimesest hetkest näha, et inglane. Kerge tedretähnipiserdus ninajuurel ja silmad nagu mägiallikad, suured ja selged. Pea püsti, ja vahtis julgelt ringi. Pere ei istunud minust kuigi kaugele ja ma kasutasin päikeseprillide eelist maksimaalselt ära. Tüdruk oli ilmselt alla kahekümne, ent keha oli üdini naiselik. Sirge ja sale, kumerused täpselt õigetel kohtadel. Rinnad — ten points. Ja ta ise teadis seda, valge topi dekoltee käis madalal ära. Sõi nagu linnuke, magusat ei puutunud. Kui ta kohvi ajal ringi vaatas ja punakaspruunid juuksed kõrva taha tõmbas, märkas ta minu pilku.
Naeratasin ja noogutasin.
Tüdruk põrnitses mind nagu lasteaialaps, kes üle aia võõrast onu märkab. Hea, et isa särgist ei sikutanud. Aga siis läks esimene ehmatus üle ja ta langetas malbelt pilgu. Kui ta selle hetke pärast tõstis, oli seal juba mänguhimu. Lükkasin pikkamisi päikeseprillid soni peale ja vaatasin varjamatult otse silma sisse.
Tüdruk pööras pilgu kõrvale, edvistas, keerutas näpuga juuksesalku. Vilksas kähku vaadata, kas ma veel vaatan. No vaatasin. Sain korraks kätte ka punktid punastuse tekitamise eest. Siis ajas ta selja sirgu, kohendas toppi, tegi näo, et vaatab igale poole mujale, mitte minule otsa.
Ma siis mängisin kaasa. Vahel vaatasin, seejärel pöörasin korraks mujale. Niipea kui ta jälle mind vilksas vaadata, vaatasin vastu. Tüdruku silmis sädeles muie. Ilus oli ta küll. Kui ta pere lauast tõusis ja minema asutas, piidlesin teda sihilikult veel seni, kuni ta kalimera-brigaadist möödus ja nurga taha kadus. Enne heitis ta selge ja kõneka pilgu minu poole. Asi susises.
Läksin kohe pärast sööki tagasi basseinibaari ja ootasin. Vahetasin rakikokteilid ouzo-koksi vastu ja oleksin peaaegu läkastama hakanud. See aniisimaitseline räigus läks kohe leti taha vanale tagasi, ütlesin talle, et võib selle kraani­kaussi valada.
„Kas midagi on valesti?” küsis baarimees ehmunult.
„Ei, ma lihtsalt unustasin ära, mis asi on ouzo,” ütlesin ma kuivalt.
Kutt naeris ja lasi mulle lohutuseks sama rakikoksi, mis varemgi.
Jäin aegamööda mõtlikumaks ja tahtsin kellegagi rääkida, aga baarimees ei võtnud vedu. Küsis ainult moepärast, et kaua mul on plaanis seal viibida. Seletasin, et seitse ööd.
„Tahaks rohkemgi, aga ma olen Eestist. Meil on imepisikesed palgad.”
„Meilgi,” muigas baarimees.
„Noh, ma töötasin oma perse paigast, et siia tulla,” ütlesin ma. „Üheksa kuud andmist, et saaks seitse ööd normaalses kliimas normaalsete inimestega olla.”
„Jah, kliimaga on meil vedanud,” jäi baarimees diplomaatiliseks.
„Palgad on teil ka paremad,” ei jätnud ma jonni.
„Meil? Euroopa kõige kehvemad,” teatas baarimees.
Olin ka mina lugenud Kreeka kriisi kohta piisavalt, et ühineda süüdistustega kreeklaste ülemakstuses, nende üüratutes pensionides ja hüvitistes. Selle peale baarimees solvus ja rohkem ei vestelnud. Polnud vajagi, sest basseini äärde saabus inglise pere.
Isa oli paljastanud oma kuradi inglise lõvid ja lihased, mida osaliselt kattis küll juba vägev pekikiht. Ema uimerdas oma lohvakas supelkostüümis leti poole, raudselt jäätist nillima.
Aga tüdruk…
Kõik need kurvid ja toredused olid vaid vaevu kaetud, lubivalged bikiinid nii õhukesed, et võis kohe ära öelda, mis kujuga on kõik see, mida kästakse kinni katta. Silm lausa puhkas.
Piidlesin teda senikaua, kuni ta avastas, et baarileti ääres keegi jälgib teda. Siis viskas ta kiire pilgu pere poole. Isa päevitas, ema nilpsas tasuta jäätist. Tüdruk tõusis ja sammus leti poole, iga tema astega käisid mu silmad üles-alla kaasa.
Justkui muuseas saabus ta minu kõrvale ja õhku pahvatasid mingid vürtsid ja suvelilled. Nagu hilisteismeline ikka, polnud ta parfüümiga koonerdanud.
„Jäätis palun,” ütles ta baarimehele. Olin isegi pettunud, et ta hääl oli kuidagi lame ja lihtne.
Baarimees surus jäätise vahvlisse ja ulatas vaikides plikale.
Too võttis jäätise, noolis seda keelega nii, et mul läks palavamaks, ja keeras siis külje leti vastu. Laitmatu reljeefiga büst sihtis mind vähem kui poole meetri kauguselt.
„Sa oled mind päris pikalt vahtinud,” ütles ta tseremoonitsemata.
Muigasin laisalt ja võtsin lonksu. „On ka, mida vahtida.”
„On või?” ütles ta ja kallutas pea viltu. Kui ma midagi ei vastanud, limpsis ta äraolevalt jäätist. Mingi häirekell hüüdis mulle, et hakkan punkti kaotama.
„Kui sina välja ilmud, siis ma kogu selle kompleksi peal muud enam ei näegi,” pakkusin viimases hädas.
Pihtas.
Tüdruk keeras mandlikujulised, kristallrohelise iirisega silmad minu poole ja punastas pisut. Seekord ei osanud tema midagi öelda ja see punkt oli minu.
Ta vaatas merele.
„Mina olen Lily.”
„Karl.” Tegelikult on mu nimi Einar, aga elu sees ei ütle ma seda välismaalasele, eriti veel tüdrukule, kellele tahan meeldida. Karl on hea nimi. Universaalne ja mehine. Einar on ay-nar, kõlab nagu anaal. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, aga tark ei torma.
Lily ajas huuled armsalt torru. „Karl… Lahe nimi.”
„On,” noogutasin mina. „Karl Malone’i auks.”
„Kelle?” küsis ta. Ega ma ei eeldanudki, et ta vana proffi mäletaks.
„Kunagine NBA staar. Meil on palju ühist — ka mina skoorin palju.”
„Mm,” ütles ta jahedalt ja vaatas merd.
„Kuigi vahel viskan ikka lauast mööda ka,” üritasin kähku asja päästa.
Naeratas.
„Mõnikord vist täiega,” poetas siis ja varjas muiet jäätise taha.
„Mõnikord küll,” nõustusin mina ja sundisin end vastu muigama. „Sa oled Inglismaalt, eks?”
„Vau, millest sa ära arvasid? Inglise keelest või?”
„Oota, ma pole veel lõpetanud,” ütlesin ma üleolevalt. „See rulluv r-täht, need kokkusurutud vokaalid, rõhuga hüpitamine — Liverpool, eks?”
Lily imeilusad silmad läksid suureks. „Väga muljet avaldav.”
Otsustasin võtta veel boonuspunkti huumori eest. „Tegelikult on asi veidi lihtsam. Kas su isale pole tätoveeritud seljale suur „You Never Walk Alone” koos kõigi laulusõnadega?”
Tüdruk naeris. Tal oli väga veider, aga samas kuidagi äge naer. Selline aus ha-ha-ha-lagin, kus kõik tähed olid selgelt välja öeldud. Pea kuklasse ja silmad kergelt vidukile.
Kui ta pilgu langetas, sätendas seal midagi. Naiss.
„Aga sina, Karl?” küsis ta sõrmega vahvlitopsi välisäärt siludes.
„Eestist. Kas teen joogi välja?”
„Miks mitte,” muigas ta.
„Vali, millist tahad,” laususin ma talle teatraalselt koksikaarti ulatades. „Kõik on tasuta.”
Ta naeris jälle, kuid vibutas siis näppu. „Ma ei tohi kodumaal veel midagi juua.”
„Niisiis oled sa noorem kui kakskümmend üks?” oletasin ma.
Lily noogutas.
„Minu teada võib Kreekas juua juba kaheksateistkümneselt,” kuulutasin ma, ehkki mul polnud sellest õrna aimugi. Silmitsesin teda tähelepanelikult. „Nii et…”
Tüdruk piidles korraks jäätist. „Ega ma nii varasel kellaajal veel ei tahaks. Äkki mingi mahl?”
„Okei,” ütlesin ma ja viipasin morni baarimehe lähemale. „Apelsinimahl, parakalo.”
Kreeklane hakkas mu keeleoskusele reageerimata pakist mahla välja valama ja ulatas klaasi mulle.
Lükkasin selle demonstratiivselt Lily poole, kuid baarimees oli juba selja keeranud. Kah demonstratiivselt.
Lily maitses mahla. Ilme järgi otsustades oli mu kokteil parem. „Oot, kust sa pärit olid?”
„Eestist.”
„Ahah,” ütles Lily, pilgus tühjus.
Olin sellega välismaal harjunud. Andiski hea võimaluse juttu jätkata. Jahusin natuke aega vanadel kulunud rööbastel „Kirde-Euroopa põhjanurk” ja „Venemaa kõrval, aga ei ole Venemaa” ja „Soomet tead, eks ole, no vot, sealt lõunas” ja nii edasi. Lily noogutas püüdlikult ja sai vist lõpuks geograafilises mõttes aru küll, ainult et ilmselgelt ei öelnud see talle ikkagi midagi. Viskasin kombekohaselt sisse veel Ragnar Klavani ja Arvo Pärdi, kuid tolku sellest suurt polnud. Mitte, et see oleks mind kuidagi kurvastanud, ja nii ma talle ütlesingi.
Teema oli ammendatud ja Lily lihvis pöidlaga oma joogiklaasi nagu ka mina oma.
„Millega sa tegeled?” küsisin ma huupi.
„Niisama. Asjadega,” kehitas ta õlgu. „Peamiselt videoblogiga.”
„Aa,” kergitasin viisakusest kulme, ehkki mind absoluutselt ei kottinud videoblogid, mis ei rääkinud uusimatest tehnosaavutustest.
„Mhmh, ma nagu arvustan tooteid,” selgitas Lily.
„Milliseid siis?”
„Noh, peamiselt ilutooteid.”
„Seda on näha,” ütlesin ma ja naeratasin. Ta kissitas silmi. Mu sõnastus oli halb, proovisin uuesti. „Selles mõttes, et need on sulle väga hästi mõjunud.”
Töötas. Naeratas.
„Aga sina?” küsis ta kõrt võttes ja mahla sisse torgates. Niimoodi nägi ta päris laps välja, aga omamoodi nunnu oli ka.
„Progen,” ütlesin ma lühidalt ja olin valmis vältimatuks järelepärimiseks, mis jõuab alati välja sinna, et küsija vahib klaasistunud pilguga minust läbi ja on kaotanud juba kolmanda lause ajaks igasuguse kontakti sellega, mida ma räägin.
„Mida sa proged?”
„Noh… Peamiselt PHP-d. Suurte süsteemide väiksemad osad. Andmebaasid, muu sihuke. Tead, see pole eriti huvitav.” Olgu Jeebus kiidetud, noogutas viisakalt ja jättis järele. Sest see polnud eriti huvitav — isegi minule mitte, kuigi mulle PHP hirmsasti meeldis. Lihtsalt igapäevane töö oli täielik surm.
Mingi sisemine häire käskis mul üle tema õla ta pere poole piiluda. Avastasingi, et isa vahtis meid väga kurja ilmega. Aeg otsad kokku tõmmata ja järgmiseks vooruks valmistuda.
„Kuule, mulle tundub, et su pere tunneb sinust puudust.”
Lily vaatas kähku üle õla ja võttis otsemaid valvele. Mahl jäigi sinnapaika. „Ma pean minema.”
„Muidugi,” lohutasin ma. „Aga ma tahaks sinuga veel rääkida. Võib-olla kuidagi nii, et kuri paps ei vahi üle õla.”
Lily muigas ja noogutas vargsi. „Otsin su üles.”
See ei sobinud hästi, aga mul polnud kuigi suurt valikut. „Otsi seda kõige kuumemat poissi hotellis. Või siis soni järgi.”
Sain tasuks põgusa naeru ja ta ruttas issi juurde tagasi. Sealt tuli minu poole selliseid äikesepilke, et ma pidasin paremaks oma tuppa evakueeruda. Võtsin ilmetult baarimehelt ühe rakikoksi reispassiks kaasa ja kobisin rõdule. Sellel oli see eelis, et ma olin küll tehniliselt oma toas, aga sain muretult kogu basseinikompleksil silma peal hoida.
Ja oh seda õndsust: umbes tunni aja pärast ilmnes, et minust korrus kõrgemal, veidi maad paremale, oli rõdu. Sinna saabus valges kleidis Lily, kes nõjatus piirdele ja vaatas mind nägemata merd.
Katsusin talle hääletult märku anda ja lõpuks läks see korda. Ilmselt nägi ta silmanurgast, kuidas ma vehin kätega nagu tuuleveski. Tal vajus suu korraks lahti, seejärel siputas ta tervituseks sõrmi. Heitis vargsi pilgu üle õla ja mul läks korra jahedaks — isa oli ilmselt toas.
Hea võimalus huumoripunkte koguda. Näitasin küsivalt rõduukse poole, ajasin õlad õieli ja lasin käed rippu ning tegin kurja neandertallase nägu. Lily varjas näo kätega ja naeris nii, et kogu keha vappus. Kui ta lõpuks mingi enesekontrolli tagasi sai, raputas ta pead, osutas rõduukse poole ning pani pea viltu ja käed kõrva alla, teeseldes magamist.
Ajasin end aeglaselt rõdutoolilt püsti, näitasin enda ja tema peale ning viipasin käega, justkui ütleks: „Tule!”
Lily näris alahuult. Tekkis pagana pikk paus, kuid siis ta noogutas ja kadus tuppa. Kihutasin samuti uksest välja, treppidest alla ja ootasin põksuva südamega basseinikompleksi väljapääsu juures.
Veel minut, oi, kui pikk minut — aga viimaks keeras ta ümber nurga ja sammus minu poole nagu modell. Tedretähniline nägu säras naeratusest ja lapselikust elevusest.
„Paps magab, jah?”
Lily noogutas. „Lõunauinak. Ja ema läks mingisse massaaži.”
Tundsin sipelgaid üle kogu keha. „Kui palju meil siis aega on?”
„Vähemalt paar tundi,” ütles ta salakavalalt.
„Okei, lähme randa,” teatasin ma pidulikult. „Sinna alla.”
Hotellist mööduv käänuline tee viis nimelt lõpuks väikese meresopi kal­da­le — seda oli rõdu pealt ilusti näha.
Kõndisime basseinibaarist mööda ja ma võtsin baarimehelt kaasa kaks raki­kokteili, Lily kergitas küll kulmu, aga ma seletasin, et esimest korda uude randa minnes tuleb alati vaimudele midagi ohverdada. Ta naeris laginal ja ei küsinud muud.
Mitte kuigi maaliline külatee väänles suveniiriputkade ja eramajade vahel, kuni jõudis tillukesele kiviklibusele plaažile. Seal oli mõnikümmend rannatooli ja käputäis turiste. Minu tähelepanu köitis aga kohe ranna paremas servas kerkiv kalju, kuhu meri oli uuristanud midagi koopalaadset. Näitasin seda Lilyle ja ta noogutas.
Nišš ei olnud kuigi sügav, aga lõikas väga mõnusalt maailma väikeseks viilakaks, mille tipus olime meie oma rakikoksidega ja meist laienes kolmnurk tükikeseks sinitaevaks ja selle all olevaks läbipaistvaks mereveeks.
Ulatasin ühe plasttopsi Lilyle.
„Oi, mina ei julge seda juua.”
„See on väga lahe. Pealegi üsna magus.”
Ta piidles topsi kahtlustavalt.
„Proovi vähemalt.”
Armsalt nina kirtsutades nuusutas ta jooki ja rüüpas siis ettevaatlikult. „On jah magus!” rõõmustas ta.
„No vaat,” ütlesin ma oma topsi tõstes ja temaga kokku lüües. „Kaunite kohtumiste terviseks!”
Jõime. Magus kraam läks kenasti alla. Lobisesime tühjast-tähjast, peamiselt jalgpallist, ja mida tühjemaks sai plasttops, seda naljakamaks muutus Lily. Tema silmad lõid sädelema, ta hakkas iga väikese asja peale lõkerdama ja varsti oli tal juba raske paigal püsida.
Topsid olid üsna otsakorral, kui ta haaras mul järsku käest ja vaatas sügavalt silma sisse.
„Karl.”
„Noh?” küsisin mina ebalevalt.
„Too veel.”
„Neid või?” vaatasin ma kulmu kergitades topse. Lily noogutas.
„Mhmh. Mine too veel. Ma ootan siin.”
Ma ei tea, mis mulle sisse läks, aga mõtlesin, davai, milles küsimus. Muigasin laialt ja ütlesin: „Sa ikka tead, et kullerteenus on tasuline?”
Lily näris alahuult ja kallutas pea viltu. „Mis on hind?”
„Suudlus.”
Ta naeratas ja vaatas kõrvale. Siis rabas ta järsku minust kinni ja vajutas kuuma suu mu huultele. Kui me lõpetasime, ütlesin kähedalt: „Tulen tagasi kiiremini kui tuul.”
Tema naer helises mulle järele, kui ma nišist minema kihutasin ja ähkides järsust künkanõlvast üles jooksin.
Allamäge oleks pidanud olema kergem tulla, aga kahe kuradi topsi tasakaalus hoidmine võttis kogu tähelepanu endale. Kui ma randa jõudsin, käis korraks läbi kõle mõte, et koopanišš on tühi.
Aga kui ma koopasse keerasin, nägin imekaunist neidist istumas, kukal vastu seina, rohelised kristallsilmad mind ahmimas…
Teised topsid jõime tühjaks juba sõnatult, pilk teineteise küljes kinni. Ta võttis mul soni peast ja libistas sõrmedega mööda põske. Seejärel paiskus ta mulle kaela ja me suudlesime seni, kuni pidime õhku ahmima. Tajusin, kuidas ta käed askeldasid valge kleidi kallal, ja tõmbusin korraks tagasi.
Lily silmitses mind ja libistas kleidi õlapaelad õlgade pealt maha. Kleit vajus sahinal puusadele. Tema päevitunud nahal oli selgesti näha hele bikiinirant, mis ümbritses ümaraid rindu.
Heitsin kähku pilgu üle õla. Nišš varjas meid küll päevitajate, kuid mitte ujujate või paadisõitjate eest.
„Meid on äkki näha,” sosistasin ma.
Ta asetas peod nibudele ja lükkas aeglaselt rinnad kokku.
„Mis siis,” sosistas ta, tõusis püsti ja libistas kleidi seljast. Tal ei olnud selle all mitte midagi ja ilmselgelt meeldis talle end raseerida.
Vaatasin teda õhku ahmides. Ta pani mulle sõrme nina peale ja sosistas: „Sa oled ikka veel riides.” Seejärel nipsutas ta mu ninaotsa pihta ja laskus väga aeglaselt liivasele koopapõrandale.
Mul läks silme ees roosaks. Pea lõi tuld. Rebisin peaaegu pooluimas seljast oma särgi ja jalast šortsid, alukad läksid takkapihta.
Ronisin neljakäpukil tema juurde, ta tõmbas mind ootamatu jõuga endale peale ja ma tundsin teda kogu oma keha vastas. Seejärel sulges ta silmad ja tõstis käed üle pea.
Jäin teda äraootavalt silmitsema, kuid ta sosistas: „Sinu kord.”
Suunasin kohmitsedes peenise tema sisse. Ta ahhetas ja võpatas, kuid kui ma ehmunult taandusin, vehkis ta kätega. „Ei-ei, kõik on hästi.”
Jätkasin. Alguses ebalevalt, aga kuigi ta kangestus ja vahel ümises, tundus, et pigem talle meeldis. Kogusin julgust ja varsti meenutas see juba õiget asja. Kui ta õhkama hakkas, andis see nii palju juurde, et ma jätkasin üha kiiremas tempos. Lõpp tuli juba liiga kähku, laitsin end mõttes, et andsin hetke sedavõrd ruttu käest.
„See on nii imelik tunne,” ütles Lily pehmel keelel.
Lükkasin end sirgete käsivarte peale üles, et teda vaadata.
„Mis asi?”
„See, kui niimoodi sisse tuleb.”
Kohmetusin. „Aa, see. Nojah.”
Ja siis paiskus minusse ühtaegu kuum ja külm laine, kui ma taipasin, mis oli just juhtunud. Sest ega ma üleval kokse võttes polnud kondoomi peale mõelnudki, arvasin, et jõuan heal juhul kobamiseni. Seks oli esialgu plaanis pigem õhtul.
„Sa… võtad pärast seda tabletti, eks?” alustasin ebalevalt.
Lily hõõrus uniselt silmi ja ajas end mõningate raskustega küünarnukkidele.
„Anna palun mu kleit. Mis tabletti?”
Ulatasin talle valge, poolläbipaistva kleidikese. „Noh, seda, mida tavaliselt võetakse pärast seksi.”
„Ma ei tea, millest sa räägid,” ütles ta pisut pahuralt ja tõusis istuli, et end riidesse panna.
Ohkasin läbi nina. „Selles mõttes, et naistel on variant võtta pärast seksi üks tablett ja see aitab vältida… noh… seda värki.”
Lily vahtis mind ilmetult. Tema silmad olid pisut kissis ja klaasistunud.
„Ma ei saa mitte midagi aru. Mis värki?”
Tõmbasin riided selga tagasi.
„Mis värki?” kordas ta pehmel keelel.
„Lapsevärki. Rasedust.”
Silmitsesin merd, käed ümber põlvede. Hirmsasti oleks tahtnud üht koksi enda kõrvale.
„Aa, seda. Selline tablett on olemas või? Ma mõtlesin, et kondoomiga pole vaja.”
Koopasopis läks kuidagi väga jahedaks.
„Kondoomiga tõesti pole,” ütlesin ma ja köhatasin.
„Aga sul oli ju,” pobises Lily uniselt ja nihutas end minu kõrvale merd vaatama.
Vaikisin.
„Sul ikka oli ju peal?” kordas ta.
„Ei olnud.”
„Miks?!” karjatas ta.
„Läks kuidagi kiireks.”
„Karl, sa teed nalja!”
Põrnitsesin merd. „Ma mõtlesin, et sa tunneks vahet. Et kui pole peal, siis ei seksi üldse.”
„Kust mina pean seda vahet teadma?”
Vahtisin teda hämmeldunult ja hakkasin just vastama, kui ta kiljatas ja kargas kükakile. Vaatasin ehmunult tema poole just sel hetkel, kui ta tõmbas käega üle reie sisekülje ja põrnitses mind ammulisui.
„Kas see on su sperma või?” küsis ta värisedes. Sõrmed olid valkja lögaga koos.
„Nojah, vist küll,” ümisesin ma ja vaatasin mujale. Veidi piinlikuks kiskus.
„Miks see välja voolab?” käratas ta peaaegu nutuselt.
„Alati voolab vist.”
„Alati?”
Mida kuradit, noh… „Minu teada küll, sul ei voola siis muidu välja või?”
Lily lükkas juuksed kõrva taha. Ta käed vabisesid. Mõnda aega tunnistas ta oma roheliste silmadega merd ja neelatas siis. „See on mul esimene kord.”
Hetkeks ei saanud ma sõnagi suust. „Ah, ära jama.”
„On jah!”
„No kuule, sa tahad mulle öelda, et sinu vanuses pole sa veel kordagi seksinud?” poetasin ma kõvera muigega.
Ta vahtis mind altkulmu. „Minu vanuses?”
„Nojah. Palju sa oled juba? Kakskümmend?”
Vaikus.
„Hea küll, üheksateist?”
Lily silmitses punast liiva koopapõrandal. Jälgisin teda tähelepanelikult.
„Lily, kui vana sa oled?”
Ta tõmbas kätega üle näo. Hetkeks nägi ta tõesti välja nagu unine laps.
„Kuusteist.”
Mul hakkas kõrvus kumisema. „Sa teed nalja!”
Vaikus.
„Lily, sa teed nalja —”
„Ma ei tee nalja!” karjus ta ja vahtis mind läikivate silmadega. „Ma olen kuusteist.”
Surusin selja vastu jahedat koopaseina. „Sa oleks pidanud mulle ütlema.”
„Ja sinul oleks pidanud kondoom kaasas olema,” halises Lily. „Mida ma nüüd emmele ütlen?”
„Mis mõttes?” küsisin ma kõlatult.
„Kui ma rasedaks jään.”
„Sa ei jää.”
„Aga kui ma jään!” karjus ta jälle, võpatas siis ja tõmbas taas käega jalge vahelt. „Kurat küll, kas seda jääbki voolama või?”
Ta vajus maha, kattis näo kätega ja hakkas nutma. Seejärel keeras ta end kõhuli ja töinas, nägu ristatud käsivartele surutud, nii et see kõlas tõesti nagu huu-huu. Heli oli nii vali, et ma tundsin: nüüd või ei iial.
Ma ei tahtnud seda teha, aga see oli ainus võimalus. Ajasin end kähku selg ees nišist välja — ta ei pööranud pead.
Lidusin nii kiiresti kui sain pooleldi rahvast täis rannast läbi ja tagasi külateele. Igaks juhuks läksin basseinikompleksist kaarega mööda ja uksest sisse, kihutasin ühte kõrvalkoridori, kust pääses minu tuppa. Pakkisin asjad ja tormasin vastuvõtuletti, mille taga seisis üks daamidest, keda olin söögisaali ees näinud.
„Kalimera!”
„Kalimera,” kohmasin ma. „Kas saaksite kutsuda mulle takso? Tahaksin külastada Heraklioni.”
„Oi, aga sinna lähevad bussid,” üllatus naine. „Üks läheb…” ta vaatas arvutiekraani, „kahekümne minuti pärast.”
„Jaa, aga ma tahan minna kohe! Palun!”
Naine kergitas kulmu, kuid ei öelnud rohkem midagi. Ta võttis lauatelefoni ja vajutas üht nuppu. Ootas hetke ja lobises siis kreeka keeles. Kui ta toru ära pani, manas ta uuesti näole lahke ilme. „Takso tuleb viie minuti pärast hotelli ette.”
„Tore,” ütlesin ma, naeratasin kähku ja kimasin õue. Seal panin oma asjad pingi kõrvale ja sättisin end nii, et ei hotelli sisenejad ega külateel kõndijad mind ei näeks. Põhimõtteliselt võib öelda, et ma piilusin põõsastest. Võimalik, et vastuvõtust mind nähti, võimalik, et vahiti küsivalt — ei huvita.
Üpris ruttu tuli ülevalt mäe pealt plafooniga auto, mis keeras maja ette. Vaatasin kähku ringi, Lilyt ega ühtegi suurt ja vihast inglast ei olnud näha. Kobisin oma kompsudega auto juurde, sealt väljunud vestiga taksojuht tõstis mu kraami pagasnikusse. Istusin ruttu tagaistmele, ja kui juht auto ringi pööras ning tagasi mäest üles sõitis, tundsin üüratut kergendust. Hakkas kujunema plaan: võtan Heraklionis suvalise motelli, käin linna peal, joon rakit. Kuue päeva pärast lendan minema. Kogu papp Mononaftise hotelli eest tuli maha kanda, see tegi meele mõruks, aga seda võis võtta ka nii, et inklusiivsus — see ongi ju kallis.
Takso hakkas ületama künkaharja, pärast seda poleks hotelli enam näha olnud. Julgesin heita pilgu tagaaknast välja: korraks paistis mulle, et ühtlases tempos kõndis hoone juurest taksole järele üksik valges kleidis naine. Või mis naine, tüdruk. Aga võib-olla ma mõtlesin lihtsalt üle.

Jelena Skulskaja on passionaarne inimene. Kõike teeb ta suure kire ja pühendumisega alates ilukirjanduslike tekstide kirjutamisest, sõnavõttudest mitme­suguste kultuurinähtuste ja inimeste kohta ning lõpetades enda laitmatu välimusega. Jelena on ta eestlastele, Jelena Grigorjevna ja Lilja venelastele. Vahel tundub, et Skulskajat on mitu: ta on aktiivne kultuurivaatleja lehes, raadios ja teles, pluss enda raamatud ja lavastused, pluss kord kahe aasta tagant toimuv rahvusvaheline festival Dovlatovi päevad Tallinnas.
Olen viimase kümne aasta jooksul jälginud teda mitmesugustes olukordades ja ampluaades. Mällu on sööbinud üks pilt Moskvast 2015. aasta kevadel, kui Jelena Skulskaja esines Russkaja Premia žüriiliikmena. Üritus toimus hotelli „President” avaras ja heledas saalis ning publikuks olid kutsutud kirjanikud, luuletajad, kriitikud, toimetajad — kokku ligi kakssada inimest. Väga pidulik ja isegi pompoosne sündmus. Iga žüriiliige pidi ütlema midagi auhinnatud teose kohta. Skulskaja andis auhinna üle autorile, kes pälvis (kui õigesti mäletan) teise koha proosakategoorias. Erinevalt mõne teise žüriiliikme esinemisest oli Skulskaja kõne põhjalik, analüüsiv, pakkus interpretatsioone. See oli nagu üksikasjalik arvustus või akadeemiline artikkel. Ta luges teksti paberilt maha, hääldas püüdlikult iga sõna. Suurest pingest hääl kohati värises ja lehed käes vabisesid kergelt. Seda oli liigutav vaadata, see oli nagu auavaldus kirjandusele.
Skulskaja on enda ja teiste suhtes nõudlik. Ta hingab, kui ta töötab. On ülimalt meeldiv olla tema sõber ja vist talumatu on olla tema vaenlane — jah, ka sõjapidamises näeb ta oma võlu. Travestia, karneval, grotesk, fantaasia, barokk, fragmentaarsus, montaaž, labürint — nende märksõnade abil saab lahti harutada tema eriilmelist loomingut. Kuid samavõrd kui tema looming on salapärane autor ise. Jelena Skulskaja tähistab augustis 70. aasta juubelit. Haarasin juhusest, et sellel puhul temaga vestelda lootuses veidigi lahti mõtestada tema müüti.

IGOR KOTJUH: Te olete aastaid olnud meediapersoon ja tõenäoliselt tuntuim venekeelne kirjanik Eestis. Poliitikud ja ühiskonnategelased, ajakirjanikud ja teatriinimesed, pedagoogid ja muuseumitöötajad seostavad teie nime hõlpsasti kirjanikutiitliga. Ometi ei tunne kaugeltki igaüks neist ei teie elulugu ega teie raamatuid. Kuidas te suhtute siit tulenevasse vastuolusse „tunnevad, aga ei tunne”? Miks on teile tähtis olla massiteabevahendites mõttemaailma valitseja?
JELENA SKULSKAJA: Ma jumaldan ajakirjandusala (erinevalt enamikust kirjanikest): lehetegemist, tele- ja raadioajakirjandust, jumaldan seda lennukat, muutlikku, osalt küünilist, osalt kirglikku elukutset, millega olen olnud seotud juba ligi viiskümmend aastat. Mind ei tahetud pärast ülikooli kuskile tööle võtta, ma jätsin endast liiga kergemeelse mulje. Arvati, et minu eest kirjutab nii hästi isa. Kuni siis ükskord ütles „Sovetskaja Estonija” peatoimetaja Turonok, kelle Dovlatov omal ajal välja naeris: „Kas sihukese tibatillukese palga eest hakkab meile kirjutama Grigori Skulski? Tore! Võtame tema tütre!” Ning ma veetsingi kakskümmend aastat selles ajalehes, kus kohtusin Dovlatovi ja paljude teiste suurepäraste kirjanike, näitlejate ja kunstnikega, kellega tegin intervjuusid ning kellele korraldasin meie toimetuses esinemisi — näiteks Aleksei Germanile, kellega tuli kohtuma üheksa inimest. Paljude kuulsustega sain sõbraks ja pidasin nendega kirjavahetust.
Tõsi küll, ma ei astunud kommunistlikku parteisse, seega töötasin alati kellegi alluvuses, ja Eteri Kekelidze, kes juhatas kultuuriosakonda, tegi ükskord Turonokile koguni ettepaneku, et ta keelaks mul ära luuletuste kirjutamise, kuna see ei sobi parteilise ajakirjaniku moraalse palgega. Tahan Turonokit tunnustada, ta jahutas osakonnajuhataja maha…
Hiljem on mulle aga alati sattunud oivalised toimetajad — nad võisid minusse suhtuda kuidas iganes, kuid ei väljendanud kunagi rahulolematust minu tööga. Ka praegu teen ma koostööd mõlema „Postimehe” toimetusega, „Novaja Gazetaga”, Raadio 4-ga, viis aastat juhtisin telesaadet „Batareja”, kus minu partnerid olid Juku-Kalle Raid, Üllar Saaremäe ja Jüri Aarma, produtsent aga Ene-Maris Tali; kõik see pakub mulle rõõmu. Muidugi on mu nägu tuttavaks saanud. Minu raamatuid aga loevad hoopis teised inimesed, need, kes ajalehti võib-olla üldse ei loe. Ja ma kirjutan raamatuid ka hoopis teisiti kui lehematerjale, need on otsekui kaks eri inimest, kes polegi omavahel hästi tuttavad. Ma tean, et mul on eesti lugejaid, on lugejaid Venemaal, kõige suurem lugejamenu saatis mu romaani „Marmorluik” — mitte ainult sellepärast, et see sai mitmesuguseid auhindu, vaid ka sellepärast, et ta paljusid ärritas, riivas, või vastupidi, väga liigutas. Mulle meeldib ajada oma proosaga raevu neid, kes on mind solvanud. Ja tekitada tänulikkust neis, keda ma armastan. Nii ühtesid kui teisi on küllalt palju, ja on veel lihtsalt lugejaid, kellele pakub huvi minu proosa ja värsside keerdu läinud lõngu lahti harutada.
I. K.: Teie proosa on tihti omaelulooline. Selle järgi saab kokku kleepida teie elu eri ajajärgud: lapsepõlve, nooruse, õppimise Tartu ülikoolis, töö ajalehe juures, kohtumised paljude inimestega, reisid, teatrimaailma… Ja ikkagi: miks te otsustasite käia isa jälgedes ning siduda oma elu noorusest peale kirjandusega? Kust tuleb noorel inimesel soov sõnu paberile panna, selles aina paremaks, sammhaaval meistriks saada? Millistel aegadel on olnud teie kirjanikusaatus kõige keerulisem? Kõige õnnelikum?
J. S.: Kuni viienda-kuuenda eluaastani olin ma kindel, et kõik mehed on kirjanikud nagu minu isa. Kord suvel tuli teda vaatama keegi tuttav, me üürisime tookord suvemaja, ma tegin värava lahti, ja see mees palus isale edasi öelda, et ta tahaks teda näha. Kui isa koju tuli, ütlesin ma, et tal käis külas üks kirjanik, aga nimi ei jäänud mul meelde. Ja siis ma saingi teada, et mitte kõik mehed ei ole kirjanikud. Et on ka veel suur hulk teisi elukutseid. See oli mulle vapustus. Mulle tundus, et iga muu töö peale selle, millele on pühendunud isa, on täiesti kasutu.
Ma ei sallinud laste- ja noorsookirjandust, kõik soovitused, et ma loeksin mingit Mayne Reidi või Jules Verne’i, jäid tulemuseta. Ükskord võtsin ühe mainitud autori raamatu ja lugesin: rändurid kinnitasid keha külma pasteediga, ja edasi: haigele joodeti kuuma puljongit ja tal hakkas parem. Edaspidi, kui mind üritati sundida lugema midagi eakohast, küsisin ma nördinult: „Kas jälle pasteedist ja puljongist?!” Aga muinasjutud, eriti Anderseni omad, olid iseäranis hirmutavad, ja nüüd ma saan aru, miks nimelt: ta kirjeldab inimese mõnitamist nii üksikasjalikult, et teda võib võrrelda markii de Sade’iga: nii üks kui teine lõikab ära tegelaste keele, võtab neilt hääle ja nii edasi. Pärast laste muinasjutte ärapiinatud merineitsist ja tummast Elisast, kes kitkus oma tillukeste rakkus kätega kõrvenõgeseid, nägin ma õudusunenägusid, jäin haigeks…
Lapsena olin ma tihti haige, ema töötas vineeri- ja mööblikombinaadis, vabakutseline isa aga jäi minuga koju. See oli puumaja, ahi küdes, ja kui isa ahjuukse lahti tegi, siis ma nägin, kuidas puuhalud liiguvad, otsekui otsiksid nad mugavamat asendit, et hõõguvpunased, juba kõrvetada saanud küljed tuleroaks ei jääks. Isa aga süütas ühe sigareti otsast järgmise ning luges mulle, väikesele lapsele, ette Tsvetajeva ja Pasternaki, Ahmatova ja Mandelštami, Puškini „Vaskratsaniku”, Bloki ja Majakovski värsse. Ja neil tundidel taandusid kõik mu lapsemured, ma olin väga õnnelik, rütmid hällitasid mind ja täitsid vaimustusega. Mulle jäid luuletused pähe, kuigi ma nende mõttest hästi aru ei saanud, aga mul oli tunne, et nad kuuluvad mulle, et see on minu varandus.
Umbes kümneaastaselt hakkasin ma luuletusi kirjutama, seades nende tarbeks sisse ruudulise kaustiku, aga kaheteistkümneselt näitasin neid isale. Ning siis toimus jutuajamine, mis määras kogu minu edaspidise elu: isa tegi mulle üpris jahedal ja karmil moel selgeks, et ei ole ilma käsitööoskuseta luuletajaid, et sellest on vähe, kui tunda ja kannatada, vaid peab valdama ka kõiki värsiehituse võtteid.
Neid võtteid ma palusingi endale õpetada: ma lugesin kokku silpe, kirjutasin jambe ja amfibrahhe etteantud teemadel ja määratud värsijalgade arvuga, rist- või paarisriimis. Isa pani minu visadust ja püüdlikkust õppetükkide tegemisel imeks, kuigi ma lõin edasi ka vabavärsse, mis andsid mulle vabadustunde ning olid eesti luule põhiline ja loomulik vorm. Ma räägin praegu ka oma üliõpilastele nii nagu mu isa: iga abstraktsionist peab oskama joonistada maja ja lehma…
Minu luuletusi oli nõukogude ajal praktiliselt võimatu avaldada: ma käisin mööda Moskva ja Leningradi toimetusi, kuid mitte ükski väljaanne ei tihanud leppida nende vaba vormiga ja neisse kätketud traagilisuse määraga. Kuid Aksel Tamm tollase Eesti Kirjanike Liidu esimehe Vladimir Beekmani toetusel söandas mu esimese kogu 1978. aastal siiski välja anda. Beekman kirjutas sellele eessõna, mille avaldas tookord ülipopulaarses „Literaturnaja Gazetas”, mõne hea sõna kirjutas värsside kohta ka Andrei Voznessenski, seejärel ilmus peaaegu kohe teine kogu, ja siis läks „paljastamiseks”: tolles samas „Literaturkas” ilmus tohutu artikkel luuletajatest (eelkõige minust), kes on mürgitatud kodanlikust mõjust ja laimavad meie suurepärast tegelikkust. 1979. aastal määrati mind noorte eesti luuletajate delegatsiooni, et võtta osa üleliidulisest kongressist. Moskva ülemused nõudsid, et mind nimekirjast maha tõmmataks, aga meie liidu sekretär Jaak Jõerüüt vastas, et siis ei sõida Eestist üldse keegi. Moskvast tuli üks Šorori-nimeline kirjandusülemus Jaaku ähvardama, aga tema oli vankumatu. Ma sõitsin. Kohe pärast tagasitulekut võeti mind kirjanike liitu, kusjuures mindi mööda „vene kirjanike sektsiooni” nime kandnud algorganisatsioonist. Asi oli selles, et viimast juhatas minu isa, ja sekretariaat otsustas, et oleks taktitu, kui ma peaksin pöörduma soovituse saamiseks oma isa poole. Ometi ilmutasid nad — Jaan Kross, Ellen Niit, Teet Kallas ja paljud teised — suurt naiivsust: nemad hääletasid küll ühehäälselt, aga „vene sektsioon” korraldas minu ja mu isa üle mingi „näidiskohtu”, kus karjuti, et minu koht ei ole nõukogude kirjanduses, isal aga ei ole enam õigust sektsiooni juhtida, ning ta valitigi minu luuletuste mahitamise eest jalamaid maha! Seejärel moodustati „Eesti Raamatus”, mis oli nõukogude ajal ainus kirjastus Eestis, eraldi vene toimetus. Selle etteotsa asus Nelli Abašina-Melts, kes hakkas saatma kõiki käsikirju Moskvasse retsenseerimisele. Seega ei keeratud mul hapnik kinni mitte ainult Venemaa väljaannetes, vaid nüüd ka Eestis. „Mis te nii väga muretsete,” ütles see daam mulle lahkelt, „heade luuletajate parimad värsid ilmuvadki pärast surma!” Minu eest käisid kostmas Lilli Promet, Juhan Viiding ja Enn Vetemaa, kuid nõukogude raudbetoonist valikusüsteemist läbi tungida ei olnud nii kerge. See oli kõige raskem periood minu kirjanikuelus: mitte kusagil ei trükitud, luuletused kõlasid ainult kodustel esinemistel, mulle oli lõpmata lähedane eesti luule seesmine vabadus, aga ma kirjutasin vene keeles. Ma olin kõigile võõras ja võõrastav.
Ometi leidsin ma just sel ajal eluaegseid sõpru ja kolleege, kes on mind alati toetanud ja aidanud: Piiteris prosaistid Nikolai Krõštšuk, Andrei Arjev, Samuil Lurje, kardan nimekirja pikendada, see on väga pikk, Eestis Leelo Tungal — juba minu ülikooliaegne sõbranna, Arvo Valton, Teet Kallas, Enn Vetemaa ja paljud-paljud teised nii Eestis kui ka Venemaal.
Kõik muutus kõige järsemal moel alates 1980. aastate lõpust. Moskvas ilmutas mu sõber literaat Sergei Smoljanitski mu raamatu isast „Valusse ümberarvutatult”. Tiraaž oli viiskümmend tuhat, ja kõik läks kaubaks. Kui näitleja Sergei Jurski tuli Tallinna külalisetendustele, palus ta mind endale tutvustada, kuna see raamat oli talle väga meeldinud, minuga tutvusid ja astusid kirjavahetusse Natan Eidelman, David Samoilov ja Bulat Okudžava, minust sai Maia Peškova alaline saatekülaline „Ehho Moskvõs”. Mind kutsuti osalema Piiteris ajakirja „Leningrad” elluäratamises. Ma tutvusin ja sõbrunesin paljude oma kirjanduslike ebajumalatega, mind hakkasid avaldama kõik Moskva ja Piiteri paksud ajakirjad.
Saabus proosaaeg — jutustused, romaanid, esseed. Raamatud ilmusid üks­teise järel. Minu ellu astus uus noor sõber — Juku-Kalle Raid, kes hakkas mind esimesena tõlkima eesti keelde. Algas koostöö ajalehega „KesKus”, siis „Postimehega”. Siis viis saatus mind kokku Ingrid Velbaum-Staubiga, kes on sestpeale tõlkinud eesti keelde kõik minu teosed. Värsid viimastes romaanides tõlkisid Eda Ahi ja Maarja Kangro. Ingrid on teinud eesti lugejale kättesaadavaks romaanid „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda”, „Marmorluik”, „Piiri­armastus”, „Simson lahkub juuksuri juurest”. Juku-Kalle Raid tõlkis esseekogumikud „Siilid udus”, „Vene rulett” ja „Armastus vene kirjanduses”. Algas õnneaeg, mis aina kestab, ma tean, et iga minu uus asi leiab tingimata kirjastaja… Mind avaldavad sõbrad nii Eestis kui ka Venemaal, ja see on kõige olulisem…
I. K.: Järgmist küsimust alustan kaugemalt. Mulle meeldib avastada endale uut muusikat, eelkõige džässi. Sel põhjusel olen mõned viimased aastad iga nädal lugenud ülevaateid muusikute uutest töödest. Ja ükskord panin ma tähele, et peaaegu alati on nende muusikaartiklite ja -märkmete autoriks mehed, venekeelsed autorid maailma eri maadest. Seoses sellega tuli mul mõte, et tänapäeva maailm on tervikuna veel küllalt patriarhaalne, kui naistel ei ole nii palju aega, et kuulata huvitavat muusikat ja sellest kirjutada. Aga mida saab öelda kirjanduse kohta? Naiste kohta kirjanduses? Kas te olete kunagi tundnud, et olme (loe: traditsiooniline koduste tööde jagunemine meeste ja naiste töödeks) segab teid realiseerimast end kirjanduse vallas? Kas olukord muutub objektiivselt paremaks seetõttu, et üha selgemini on kuulda feministide hääli?
J. S.: Pean tunnistama, et olen feminismiidee suhtes võrdlemisi ükskõikne. Kuid minu kõige õnnelikum abielu — praeguse mehega — on mind olmest täielikult vabastanud. Eelmistes abieludes ma tegin süüa ja majapidamistöid (kord nii nagu juhtus, kord hoolega), kuid loomingut ei mõjutanud see kuidagi. Ma arvan, et kui inimesel ei jää kirjatööks aega, siis ta saabki ilma loomiseta hakkama. Mulle on kirjandus olnud elus alati kõige tähtsam, ja kuidas siis saab olla, et kõige tähtsama jaoks ei jätku aega?!
Arvan, et kirjandus on karm meeste ala, peab oskama seedida lööki, peab oskama seedida repliiki. Ja keegi ei ole kohustatud sind haletsema või sulle halastama. Kui kardad, ära kirjuta, kui kirjutad, ära karda midagi. Ole „mees”, oma naiselikkust võid rakendada kusagil mujal.
I. K.: Jälgides teie kommentaare ajakirjanduses ja teie Facebooki profiili, paistab, et te ei ole tihtipeale nõus ühe või teise sündmuse tõlgendusega. Poliitkorrektsus ja Jelena Skulskaja on kaks eri ooperit. Mäletan teie esinemist Pariisis Vene raamatu päevadel. Kuulajate pikaks veninud nägusid, kui te rääkisite Juri Lotmanist. Kas võib öelda, et teile pole tähtis olla lihtsalt oraator, vaid oraator-polemiseerija, kes pakub publikule ebamugavaid teemasid, vaatepunkte ja argumente? Kas te peate võimalikuks, et lepite kunagi Juri Lotmaniga ära?
J. S.: Juri Mihhailovitš Lotmanil on nii palju jumaldajaid ja kaitsjaid, et kujutluspilt temast oleks kahtlane, kui tal üldse vastaseid ei oleks. Arvan, et minu ausad tekstid tema käitumisviisi kohta ei vähenda tema kui kirjandusloolase kuulsust, vaid ainult tühistavad hoiaku tema pühaduse suhtes. Hulga teravusi olen kirjutanud ka miljonite ebajumala Dmitri Bõkovi kohta. Ükskord ta pidas mu kinni ja küsis: „Miks te mind nii väga vihkate?” Ma vastasin: „Teid armastavad miljonid, häbi oleks, kui teil vastaseid üldse ei oleks!”
I. K.: Ükskord te ütlesite, et mehe kõige õnnelikum aeg algab pärast viiekümnendat eluaastat. Selgitage palun, miks. Ja rääkige naistest. Mis vanuses tunnevad naised end eriti õnnelikuna?
J. S.: Minu isa ütles kord, et tema oli kõige õnnelikum viiekümne ja kuuekümne vahel. Lapsed olid täiskasvanud, aga aeg naisi armastada ei olnud veel läbi, ning selles mõttes — perekonna ees täidetud kohuse mõttes — oli tal sisemise vabaduse tunne. Teda innustas ja rõõmustas iga meeldiv kohtumine. Ning ta kirjutas aina paremini, olles lõpuks ometi minuga nõus, et mitte mingit nõukogude kirjandust pole olemaski. Teda armastasid naised, teda armastasid lugejad, tema pärast oli põhjusega armukade ta enda naine, kes ometi hoidis kodusoojust ja kaitses teda, mina olin tema tõeline sõber — ta jäi minu silmis absoluutseks jumalaks, ebajumalaks oma elupäevade lõpuni. Kuigi esteetiliselt ei käinud me ühte jalga ja kirjutasime kumbki täiesti omamoodi. Muide, mõne aasta eest tõlkis Ingrid Velbaum-Staub ära tema jutud armastusest ning Karl Martin Sinijärve toetusel anti välja kaks raamatut — nii vene kui ka eesti keeles.
Ma ei saa rääkida kõikidest naistest, ma kardan üldse üldistusi, kuid mul on säärane elukutse, kus vanus laseb olla õnnelik ükskõik mis ajal — praegu ma kirjutan lühijuttude tsüklit, neid ootab ajakiri „Zvezda”, kiirustab mind tagant, osa jutte ma saatsin juba ära ja sain hüüumärkidega vastuse peatoimetaja Arjevilt, kes on muidu kitsi vaimustust väljendama. See on kahtlemata õnn! Üleüldse on ajakirjast „Zvezda” saanud mitukümmend aastat kestnud hella sõpruse ja parimate Piiteri kirjanikega peetud kõikvõimalike koosistumiste jooksul minu teine kodu. Kaheksateistkümne abieluaasta jooksul ei ole ma kordagi mehega tülitsenud, see on õnn, mis ei kustu, mu tütar kirjutab kolmandat raamatut (esimese pühendas ta mulle) ja tõlgib selle ise inglise keelde; mu lapselaps kirjutab oma esimest romaani ja ütles, et kõigepealt saadab selle mulle. Eesti Kirjanike Liit (mitte kordagi neljakümne aasta jooksul ei ole siin keeldutud mind abistamast ja toetamast!) andis koos linnavalitsusega mulle võimaluse juhtida teatristuudiot Poeetiline Sõprusühendus (ma ei saa jätta siinkohal tänamata Mihhail Kõlvartit, Betina Beškinat, Mart Siilmanni ja Tiit Aleksejevit); minu üliõpilased ja suhted nendega on puhas õnn. Ma võin mitte ainult kirjutada, vaid ka näitemänge lavastada, mitte ainult kirjutada, vaid ka eesti keelest luulet tõlkida, mis on omaette rõõm! Kuidas jätta siinkohal tänamata Eesti Kultuurkapitali, kes teeb võimalikuks sääraste mittekommertslike raamatute ilmumise. Ma pean kalliks oma vanu sõpru — me alustasime koolis, ülikoolis või Ajakirjandusmajas koos Vjatšeslav Ivanovi, Tatjana Burlakova ja Elkond Libmaniga läbi kõigi katsumuste… Teiega, Igor, me korraldame Dovlatovi päevi Tallinnas, kuhu iga kord sõidavad kokku kõige huvitavamad ja väärikamad literaadid — tohutu rõõm. Mul on mitu head noort semu, võib öelda sõpra — nii teie kui ka režissöör Ivan Strelkin, ja Mihhail Trunin, ja Dan ja Olesja Rotari, ja eesti kirjanikud, keda ma tõlgin või keda näha ja kellega koos esineda on lihtsalt rõõm, nimekirja võiks jätkata, kuid on tähtis, et säärased suhted ei lase mõelda vanuse peale. Õnn — see on sähvatus, silmapilk, kuid neid sähvatusi võib kirjanik saada igas vanuses.
I. K.: Dovlatov. Kas teile ei tundu natuke imelik, et ühed autorid, tinglikult öeldes, annavad ausamba mõõdu välja, teised aga mitte? Et teie suhtlusringi inimesele, Sergei Dovlatovile, langeb pärast surma osaks eriline au — kõikvõimalikud festivalid, tahvlid ja mälestusmärgid? Kas te võisite seda ette näha siis, kui te temaga suhtlesite ja kirjavahetuses olite? Kas ta jättis teile erilise inimese mulje?
J. S.: Kahtlemata! Õnneks olen ma harva kade. Tõelist kadedust tunnen ma ehk ainult kahe Cortázari jutustuse puhul: „Kõik tuled, tuli” ja „Preili Cora”, mul on tunne, et ma oleksin võinud need ise kirjutada, paraku kirjutas need keegi teine. Aga Dovlatov on tõeline rahvakirjanik, seetõttu väärib ta mälestussammast. Ma mäletan, kuidas teda toimetuses vihati, solvati, tõestati üksteisele, et ta ei ole midagi väärt. Ja tema kirjadele ei vastanud peale minu mitte keegi, kui ta Tallinnast minema löödi. Kadedus on võib-olla isegi tugevam tunne kui solvumine, on võib-olla üldse kõige tugevam tunne.
I. K.: Elu sarnaneb tihti lapitekiga. Teie romaanid samuti. Te õmblete proosa­lapid kokku luulega, realismi fantaasiaga, autobiograafia pseudobiograafiaga, kirjanduse teatriga. Kukub välja ekstravagantselt, eredalt ja pidulikult. Kuidas seda tõlgendada? Mis on eesmärgile lähemal — kas uus modernism, postmodernism või midagi kolmandat? Kas te võite öelda, et teie teoseid loetakse tähelepanelikult?
J. S.: Ükskord oli mul loominguline õhtu Moskva literaatide keskmajas. Saal mahutas 700 inimest, aga ei olnud kaugeltki täis, tuli ehk 200. Ma muutusin kurvaks. Ja kurtsin seda oma sõbrannale — stsenarist Alla Melik-Pašajevale. Tema vastas: „Esimeses reas istusid Juri Norštein, Lidia Libedinskaja, Sergei Jurski, Roman Sef, Valeri Zolotuhhin, „Ehho Moskvõ” ja Moskva parimate ajalehtede esindajad… Sul on õigus — ei vedanud publikuga!”
I. K.: Te olete käinud läbi Juhan Viidinguga ja saanud kokku Vladimir Võssotskiga, mõlemad olid väga andekad näitlejad ja luuletajad, mõlemad on mänginud Hamletit. Kas nende ilmes ja käitumises oli midagi ühist?
J. S.: Võssotskit olen ma kõrvalt jälginud, temaga mõne minuti juttu ajanud olen ainult üks kord — „Hamleti” vaheajal, aga Juhanit tundsin hästi lapsest saadik ja tõlkisin kogumiku tema geniaalseid luuletusi. Äravalituse pitser hakkab alati silma, kui sa ei ole kade ega armukade!
I. K.: Kui Eestis võetakse intervjuu siin elavalt ja vene keeles kirjutavalt autorilt, siis küsitakse peaaegu alati, kuidas ta suhtub Eestisse, kuidas kuuluvad tema teosed eesti kirjandusse. Te olete mitmel korral väljendanud oma seisukohta: „Minu kodumaa on vene keel.” Mulle tundub see lause mõnevõrra abstraktne, seda saaks kasutada pigem emigrantlikus ümbruses kusagil Lääne-Euroopas. Vist Saksamaal ilmuski venekeelne ajaleht selle loosungi all — kodumaast ja keelest. Te olete sündinud Tallinnas. Teie silme all on üles kasvanud mitu põlvkonda eesti luuletajaid ja kirjanikke, kellest paljudega te sõbrustate ja suhtlete senini. Te valdate suurepäraselt eesti keelt ja kasutate seda muuseas ka raadios ja televisioonis. Mulle tundub, et emigratsioon sõna otseses mõttes ei ole teie teema. Minu määratluses te olete venekeelne kirjanik, kes elab Eestis. Ning sel põhjusel arvan, et te olete korraga kahe kirjanduse esindaja — eesti (elukoha järgi) ja vene (keele järgi). Kas niisugusel arvamusel on eluõigust?
J. S.: Igor, lapsest saadik harjutas isa mind mõttega, et ma olen külas. See nõuab erilist delikaatsust, ettevaatust, mõningate teemade vältimist, ning muidugi tuleb vältida kategoorilisust nende arutamisel. Külas olles tuleb ennast teatud viisil üleval pidada. Ma püüan. Mind on mõjutanud nii vene kui eesti kirjandus, nii vene kui eesti kirjanikud. Ma määran ju kirjanikke alati keele järgi, tähendab, ma olen vene kirjanik. Aga üles kasvanud Eestis, eesti kirjanike ja eesti kirjanduse seltsis. See on iseärasus, mida ma viimasel ajal mitte kuidagi ei määratle…
I. K.: Kas see juhtus nii meelega või te lobisesite selle juhuslikult välja, kuid tunda ennast nii, et „elan, nagu oleksin külas”, on omane juudi maailmavaatele, kuna juudid, nagu teada, on üle kogu maailma laiali pillatud. Juutluse (nagu peaaegu iga teise identiteedi) teema on delikaatne, seepärast esitan siin veel paar küsimust. Kas juudi juurte olemasolu ärgitab teid uurima ja oma loomingus kasutama nõnda rikast juudi kultuuri? Kuidas saavad omavahel läbi vene ja juudi identiteet?
J. S.: Ma ei ole kunagi varjanud oma rahvust, aga niikaua, kuni keegi ei näita üles antisemitismi, ei tule mulle pähegi mõelda oma juutluse peale. Kui kerkib küsimus kollastest kuusnurkadest ja gaasikambritest, siis sellest saab muidugi minu küsimus, sellest saab minu saatus, ja ma võtan selle vastu koos juutidega. Aga ma olen vene kirjanik, mind on kasvatatud vene, see tähendab õigeusu kultuuri sfääris, ma olen ristitud teadlikus vanuses oma veendumuste ja soovi järgi. Ma olen õigeusklik inimene. Sealjuures olen ma kaugel fanatismist ja sisuliselt muidugi agnostik, kuid õigeusu poole kalduv agnostik. Mulle on tõtt-öelda võõrad mis tahes rahvuslikud prioriteedid, kuigi ma olen valmis suhtuma nendesse lugupidamisega; mul isiklikult puudub vajadus rahvusliku, parteilise või mis tahes muu ühenduse järele, mis võib vajaduse korral dikteerida mulle oma tahet. Mul ei ole sisimas midagi, mis ihaldab kollektiivsust. Mul on ainult üks reaalne ja mulle tähtis identsus — kirjaniku oma. Ja keeleline. Ma olen vene keele kõneleja ja vene kirjanik. Ma ütlesin juba, et mulle on väga lähedane ja suurt mõju avaldanud eesti kultuur, mis põhineb protestantismil. Õigeusk eeldab võimuvertikaali, protestantism horisontaalsuhteid. Argielus, suhtlemises on mulle erakordselt kallis ja tähtis just suhete horisontaalne laad, kui ei ole vajadust (kui keegi sinult seda ei oota!) ülemuste ees kummardada. Üks minu ülemusi — just nimelt eestlane — ütles, et on vana eesti kõnekäänd: „Sina oled ülemus — mina olen loll, mina olen ülemus — sina oled loll.” Vale jutt. See on vene kõnekäänd, millega ma ei ole kunagi leppinud ega arvestanud. Nii et minu õigeusk on vürtsitatud sügava austusega protestantismi vastu, minu juutlus on aga seotud vist (ma ei ole kindel!) sellega, et ma olen valmis osutuma väljatõugatuks, ma ei pane kunagi imeks tagakiusamist ja jälitamist. Mis puudutab tunnet, nagu oleksin ma külas, siis teil on õigus, ma tunnen igal pool, et ma olen külas, aga asi ei ole rahvuses, vaid meie perekonnaloos, muuseas selles, et minu isa sattus Eestisse…
I. K.: Teie tütar Marina on moespetsialist. Ma tean, et te olete lähedased sõbrannad ja peate muu hulgas nõu peorõivaste, ehete, parfümeeria ja naiste muude vigurite üle. Teie garderoobis on ülekaalus must värv, ebatavalised kostüümid ja hõlstid. Teie õlekarva juuksed on lokitud vägevaks päikest meenutavaks pahmakaks. Erepunane huulevärv. Näol vaibumatu naeratus. Kuidas te jõudsite oma välimuseni, mis on tuttav nii paljudele? Kui palju te endale aega võtate, kui teile helistatakse järsku televisioonist, et kirjanik Jelena Skulskaja tuleks stuudiosse ja kommenteeriks mingit sündmust?
J. S.: Ma pean oma kohuseks ärgata heas tujus ja vastata telefonikõnele nii, nagu ma oleksin seda päev läbi oodanud, ma püüan alati olla kaitstud vähemalt naeratusega, rõivastusega, kosmeetikaga, soenguga ja ehetega, mida mulle valmistab suurepärane kunstnik Marina Gerassimova. Ma ei suru kellelegi peale oma eluviisi, aga see, et ma hea välja näen, tähendab mulle seda, et ma pean ümberolijatest lugu ega sunni neid tundma minu vastu põlglikku haletsust. Minu kodus loovad atmosfääri tuhanded raamatud ja sadakond maali, kõik kingitused: Vera Staniševskajalt, Anatoli Strahhovilt, Rein Raamatult, Valli Lember-Bogatkinalt, Vladimir Makarenkolt Pariisist, Rezo Gabriadzelt ja Juri Berišvililt Tbilisist, Juri Noršteinilt Moskvast, Vladimir Tsivinilt ja Aleksandr Florenskilt Peterburis ja paljudelt teistelt.
Poodlemine pakub mulle lõputult rõõmu, see on hüperkompensatsioon mehise elukutse eest. Kui mind kutsutakse televisiooni, on mul tarvis üks tund, ja muidugi ei mõtle ma sel ajal teema peale, vaid valin riideid ja soengut, teen silmad pähe, ning peeglisse vaadates vannun endale, et hakkan dieeti pidama, ja juba ma kõnningi tänaval, teades, et keegi sisistab mulle järele, räägib taga, klatšib, sajatab, vahel lausa vihkab (nii peabki!).

Vene keelest TOOMAS KALL

„Eesti novell 2020”. Koostanud Made Luiga, Kajar Pruul, Johanna Ross, Urmas Vadi.
MTÜ Eesti Jutt. 192 lk.

„Eesti novell 2020” on kolmas kogumik „Eesti novelli” sarjast. See koondab novelle 17 autorilt, neist mõned olid mulle kirjandusmaastikul täiesti tundmatud nimed, mõned aga vanad tuttavad. Kogumikust leiab järgmiste autorite varem perioodikas ilmunud novelle: Maimu Berg, P. I. Filimonov, Toomas Haug, Andrei Ivanov, Urmo Jaanimägi, Maarja Kangro, Jüri Kolk, Kairi Look, Margit Lõhmus, Kertu Moppel, Paula Nerve, Piret Põldver, Kristjan Sander, Urmas Vadi, Tauno Vahter, Livia Viitol ja Eessaare Aadu. Viitoli ja Filimonovi novellid pälvisid 2020. aastal Friedebert Tuglase nimelise novelliauhinna.
Mis aga õieti on novell ja kas kogumiku pealkiri on üldse õigustatud? Novelliks nimetatakse proosa lühivormi, mille pikkus on mõõdetav kümnetes lehekülgedes. Suletud novellile on iseloomulik puänt, avatud novelli puhul võib puänt ka puududa. „Eesti novelli” lugedes tekkis mul küsimus, kui palju selles kogumikus on novelle, kui palju aga miniatuure ja jutustusi. Paistab, et novelli kui sellise mõiste on ajas muutunud. Kõik novellid kogumikus „Eesti novell 2020” ei ole klassikalised suletud, oota­matu lõpplahendusega novellid, kuid see ei vähenda kogumiku väärtust. Novellide sisust probleemsem on kogumiku ülesehitus. Lugemisel valmistasid raskusi eri autorite erinevad stiilid, mis tegid lugemise hüplikuks ja katkendlikuks. Mitut novelli järjest lugeda oli esimesel korral raske, teist korda lugedes oli tekkinud juba vilumus. Novellide pikkus varieerus kolmest leheküljest paarikümneni. Samuti olid palad minu arvates erineva tasemega, mõned kerkisid teiste seast kohe esile, teised aga ei tekitanud mingisugust emotsiooni.
Valisin välja viie autori novellid, mis mulle lugedes avaldasid sügavamat muljet ja mida lühidalt tutvustan. Kohe köitis mind Jüri Kolgi novell „Ada”, mis on minu meelest ka kogumiku kõige meeldejäävam proosapala. Raamatu tutvustuses on kirjas, et erilise vaatluse all on matusekombestik, inimeste vahelised suhted ja armastuse noored võrsed. Jüri Kolgi novelli sobivad kirjeldama kõik need märksõnad. Kolk kasutab musta huumorit, muutes traagilised teemad lausa koomiliseks, see joon iseloomustab ka tema varasemat (proosa)loomingut. Novelli lugedes võib leida vastuse küsimusele, mille peale ma pole varem tulnud: mis saab siis, kui matusepärga visata nagu pruudikimpu? Kes kätte saab, on järgmine… Muigama pani ka luuletus, mida minategelane esitas Ada matustel: „Oh mis kole oh mis kõle — / meie Adat enam põle.” (Lk 78.) Novelli sisu on aga naljast kaugel.
Naljast kaugel on ka Toomas Haugi novell „Mustamäe vanad”, kus eit ja vanamees arutlevad surma üle ja meenutavad minevikku. Räägitakse Mustamäe algusaegadest, kui selline moodne korter oli luksus: „Mõtle näiteks nii, et palju inimesi sai endale kõigi mugavustega korteri, sooja vee, vanni ja isegi rõdu. Mõtle, kui rasked ajad olid alles olnud.” (Lk 54.) Surmast tuleb novellis juttu mitmel korral, mõlemad vanakesed valmistuvad surmaks omamoodi: „Mõtlesin, milline pilt valida surmahetkeks. Sa oled ju kuulnud, et kui inimene sureb, siis näeb ta vaimusilmas ühte pilti, mis on tema elu kokkuvõte. Ma tahaks seda ise otsustada ja pildi mõttes valmis panna. Muidu jääb täitsa juhuse hooleks. Mõtle, kui tuleb mingi moodne abstraktne kompositsioon, millel on sada tähendust. Niisuguses segaduses ma küll surra ei taha.” (Lk 62—63.) Tegemist on minu meelest väga hea novelliga just tänu lõpule, mis paneb kõiges loetus kahtlema.
Mitte kõik kogumiku novellid ei ole ilmunud 2019. aasta perioodikaväljaannetes. Huvitav lugemine oli esimest korda 1919. aastal ajakirjas „Klassivõitlus” avaldatud Eessaare Aadu (kodanikunimega Jaan Anvelt) novell „Metsa serval”. Novell räägib sõjaaja teemadel, eetilisest valikust, mis tundega tappa oma venda, kes sõdib teisel poolel. Põnevus kasvab novelli kestel järjest. „„Mis, valge või?” Silmapilkselt pandi püssid valmis. „Jaa — —. See on minu vend Juhan. — Valge vend!… Laske teie olla! Mina ise…” Umbusklikkude ja imestanud nägudega jäid kütid seisma. Ants aga seadis enese ruttu ühele põlvele ja tõstis püssi palge.” (Lk 170.) Novell lõpeb põnevuse haripunktis, jättes lugeja teadmatusse, mis tegelikult juhtus.
Mahult kõige pikem on „Eesti novelli” kogumikus Andrei Ivanovi „Hapsal”. Novellis on mitu tasandit, kus omavahel põimuvad minevikupained ja olevikuäng. „Mis on elu? Mis on inimene? Vastus: unustus, hingetõmme.” (Lk 128.) Novelli iseloomustab üleüldine tüdimus… kõigest. „Kõigest on kopp ees! Need standardid… käia pintsakus, olla keegi, teeselda, et sul on ALLES in BUT­TER! Mängida intellektuaali, esineda mõtlejana, teeselda kirjanikuks olemist… olla niinimetatud kultuurne inimene…” (Lk 131.) Kuigi novellis on hüppamist ajas ja mitmete teemade vahel, oli lugemine sujuv ja huvitav. Proosa lühivormide puhul on kummaline öelda, et raske oli raamatut käest panna, kuid Ivanovi novelli puhul tõesti tahtsin lõpuni lugeda (mõne teise novelli puhul sellist õhinat ei tekkinud) ja näha, mis juhtub, kuhu nende mõttekäikudega lõpuks jõutakse. Ja ma ei pidanud pettuma.
Urmas Vadi „Kääbussiga” on ainus novell selles kogumikus, mida olin lugenud ka enne kogu ilmumist. Peamiseks teemaks on naabrite vaheline suhtlus — arusaamatused ja mittemõistmised. Novellis kerkib küsimus: kas on moraalne panna oma loomale (siinsel juhul kääbusseale) sama nimi, mis on naabri lapsel. Ja kuidas peaksid ennast tundma lapse vanemad? Sellest küsimusest aga veelgi olulisem on see, kuidas suhelda naabritega, et suhted ei kannataks. Üks pere ei saa aru teisest ja vastupidi. Asi läheb juba niikaugele, et plaanitakse naabrite sea tapmist, kuna ei suudeta taluda, et üleaedsete kääbusseal on nende tütrega sama nimi. „Kuid midagi me pidime siiski tegema! Ja viimases hädas, läbi peavalu, äranutetud silmade, selle õhtu kuuenda klaasi džinn-tooniku juures mu kallimal turgatas: „Äkki me räägiksime nendega!?” See tuli nii ootamatult! „Mismoodi? Milleks?”” (Lk 10.) See koht pani muigama, sest olen minagi näinud niisuguseid olukordi, kus inimestele tundub, et oma probleemidest ja tunnetest rääkimine on viimane võimalus. Enne tuleb pikalt vaikida ja kõike enda sees hoida — ma ütleks, et tavaline eestlastevaheline suhtlus.
Olen välja toonud viis autorit, kelle novellid jäid mulle kõige enam meelde. Peale nende on kogumiku „Eesti novell 2020” kaante vahel veel 12 autori proosapalad, mis väärivad kindlasti lugemist, olgu nad siis klassikalised novellid või lihtsalt miniatuurid.
Mõned tähelepanekud „Eesti novelli” sarjast. Kindlasti võiks edaspidi mõelda veidi rohkem kogumiku ülesehituse peale ja võib-olla ka ühistele teemadele, mis teeks lugemise sujuvamaks. Kogumiku pluss on see, et lugeja leiab novelle, mida muidu ei pruugi perioodikas avastada, kuna väljaandeid Eestis jagub ja nendes ilukirjanduslikke palu samuti. Kokkuvõtteks: igati positiivne algatus, mis võiks küll kanda pealkirja „Eesti lühiproosa”. Aasta lühiproosat koondav kogumik on nüüd Eestis olemas ja loodame, et ilmumine jätkub veel aastaid. Miks mitte tuua järgmisel aastal kirjandusmaastikule ka kogumik „Eesti luule 2021”?

Asko Künnap Minu riik ja rikkus / Ja tõuseb see päike jt luuletusi
Wido Moritz Morski gambiit
Linnar Priimägi Koroonalaulud
Virgi Ojap Lindude laul 2020 kevadel / Kummardusega J. Viidingule / Kummardusega A. Alliksaarele
Indrek Tenno Palvetajaritsikas
Kai-Mai Olbri Rõivaisse minek / Palved on Usu hingamine jt luuletusi
Ülar Ploom Jaapan, Jaapan — kus sa oled?
Rein Õunpuu Karjapoisid, kuningad… / Isikuvabadus
Piret Raud Kaart
Kai Kask Kaldal
Tiina Grepp *taevase väega / *kõik lähevad metsa
Mario Pulver All-inclusive
Tiina Laanem Kuldkala
Guillaume Apollinaire Rändaja / Rongkäik / Sügiskrookused
Jelena Skulskaja / Igor Kotjuh Kui kardad, ära kirjuta, kui kirjutad, ära karda midagi
Jelena Skulskaja Metamorfoos
Mihkel Mutt Kirjanik koerakesega. Mida mõtleb vana kirjanik koroonaepideemia aegu publiku lemmikust
Luule Epner Kultuurilugu ja kujutelu. Tähelepanekuid Andrus Kivirähki loomingust
Lauri Pilter Kattevari
Brita Melts Rahulik tühjus
Elisa-Johanna Liiv Keegi ei tea vastuseid
Maia Tammjärv Lähedane, aga mitte liiga
Kerstin Vestel Süngeid novelle täis aasta 2020
Kroonikat
Jüri Talvet Mis on EWOD? Milleks?
Erik Tohvri 22. III 1933 — 12. VI 2020

8. augustil toimus Tartu Ülikooli botaanikaaias Loodusfestivali linnujämm, mille kaaskorraldajateks olid ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed, EKL-i Tartu osakond ning Tartu linn. Linnuhäältest inspireeritud luulet esitasid Berit Petolai, Hanneleele Kaldmaa, Häniläne, Maarja Pärtna, Mathura ja Timo Maran, muusikat tegid Andres Roots, Ekke Västrik, Maimu Jõgeda, Malle Maltis, Marta-Liisa Talvet. Õhtut juhtis Veljo Runnel.

8. augustil esitles Jelena Skulskaja „Raamatukoi” poes teost „Самсон выходит из парикмахерской” / „Simson lahkub juuksuri juurest”. Esinesid autor, Juku-Kalle Raid ning tõlkijad Ing­rid Velbaum-Staub ja Maarja Kangro.

11. augusti kirjanduslikul teisipäeval esitleti Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubi „Salong” suveaias Avatud Eesti Raamatu sarjas ilmunud Arnold van Gennepi teost „Siirderiitused”, vestlesid Toomas Gross, Ülo Valk ja Indrek Peedu.

14. augustil tähistati Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubi „Salong” suveaias sarja „Õhtud eesti ulmega” raames Ray Bradbury 100. sünniaastapäeva, kõneles Raul Sulbi.

14. augustil toimunud virtuaalkolmapäeval esines Mathura.

18. augusti kirjanduslikul teisipäeval oli Tartu Kirjanduse Maja programmis „Utoopiline suvetuur: kohvikud ja baarid”. Ringkäigul etlesid ja kõnelesid Kersti Unt, Marja Unt, Kerstin Vestel ja Siim Lill.

22.—23. augustini peeti Tartumaal Rupsil festivali Eesti Kirjanik 2020 alapealkirjaga „Hea elu”. Aasta kirjaniku tiitli pälvis Susan Luitsalu, žüriisse kuulusid Mihkel Kunnus, Mari Niitra, Tanar Kirs, Kristjan Piirimäe jt.

26. augustil esitles Taavi Eelmaa Von Krah­l­i teatris oma luulekogu „Electraumur” („Verb”).

28. augustil toimus Tartus Karlova päevade raames kirjanduslik jalutuskäik Bulgarini, Sütiste ja Parijõe jälgedes, järgnenud kirjandusõhtul Eharoosa maja aias esinesid Piret Bristol, Hasso Krull, Kaisa Kuslapuu, Liisa Mudist, Joosep Vesselov, Tõnis Vilu ja Siim Lill, õhtut juhtis Tartu linnakirjanik Carolina Pihelgas, muusikat mängis David Ilmar Lepasaar Beecher.

29. augustil oli Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” salongiõhtu teemal „Illich ja koroonaviirus”.

Õnnitleme!

9. september — Eeva Park 70
16. september — Kerttu Rakke 50
26. september — Katrin Kaugver 70

Tohutu väljak, täis inimesi. Kõik rääkisid midagi, aga keegi ei kuulanud kedagi.
Tukastus taandus, nägemus hajus ja ma põrnitsesin läbi vihma kihutava bussi higist aknaklaasi. Mu sisimas võimutses jälle see. Mitte õhuline jumalik hingus ega ka merede romantiliselt rusuv Suur Hall, vaid tüütu tinnitus. Teadsin kogemusest, et pikemalt kestes võis niisugune sõnatu pinin üle kasvada kurnavaks undamiseks. Liiga palju sellest kõigest, mida kunagi sai igatsetud ning janunetud nagu selguse ja kindluse kirgast imet, oli aja jooksul asendunud ebamäärast rahutust sisendava „uue normaalsusega”, mis tähendas, et tüsened ja oled kogu aeg väsinud, tujutu, tahtetu ja kuri.
Kõik oli just nagu olemas. Paberid taskus. Soliidne töövõtt populaarses raadiojaamas. Standardkorter, mida võisin nimetada koduks, tavapärane vaba­abielu, alaline suhtlusring, vanemadki elus. Ma jõudsin liigselt pingutamata välja teenida oma igapäevase hotdogi ja puhkuseks Bermuda püksid. Ja ker­ge iiveldustundega, ometi püüdlikult kindlustada oma karjääri, teenindades teatud ringkondi, kes kiitsid end vaimuhiiglasteks ja soovisid aja­lugu kaunistada ka oma kunagise mitte liiga vänge revolutsioonilisuse või justkui-eesrindlikkusega.
Et mu hääl kostis maa igasse nurka, lubasin endal asjade loogika kiuste uskuda, et ma ei ole vaimselt ja moraalselt päris põhja käinud. Kosutasin oma illusioone ka sellega, et panin tagasi-ihaluse puhangute ajal vanad salvestused kõrvulukustavalt hüüdma ja nautisin liigutatuna oma noorpõlvetempude ülevust ning trotslike sõnavõttude mahlakust. Kujutasin ette, et kuna ind protestida „kõige masendava vastu siin ilmas” mulle nii sagedasti meenub, siis elan ma nüüdki veel kohusetundlikult läbi — oi jah! — „muret kogu maailma pärast”. Ja et selle tõttu üleneb iga mu sõnavaling eetris ja seltskonnas ikka ja jälle Sõnaks.
Aga illusioonide kiuste ei saanud ma enda eest päriselt salata ka valusat tõde. Ma ei olnud siiski mitte niivõrd sõnakas kui sõnaohter. Ja uues ajas ei kujutanud kunagiste vaimukuste väljamängimine äsja avastatu pähe endast tegelikult palju enamat kui odavat enesereklaami, mis pidi tagama, et mind ära tuntakse ja ikka veel tunnustatakse. Mu kalkuleeritult aplombikad väljaütlemised eetris ja seltskonnas klappisid vahel küll kunagiste õilsamate äratundmistega, aga seejuures oli mul siiski püsivaks sihiks petta kuulajalt välja mulje, nagu ajaksin ma oma töös taga tõde ega olekski lihtsalt mage teadustaja — müüdav, ostetav ja vajadusel kergesti asendatav eluskaup.
Ma tegin asju, millest ma tegelikult ei hoolinud, hulpisin kaasa millegagi, mida ei vaevunud isegi määratlema, kui välja arvata iga probleemi puhul sobiv lame vabandus, et elu on vastuoluline, killunenud ja totrustest tulvil. Ma teadsin, mis on halb, aga tegin seda üha. Tundsin järjest selgemini, et olen lõksus, hinges alaline ootus, et „juhtuks ometi midagi”. Parim, mida endaga tõtt vaadates suutsin, oli traagik-protagonisti poosis nentida, et „ma ei tunne ennast enam ära”, olen „enda kaotanud” ning „kinkinud oma mina ära ei tea kellele”. Oleksin tahtnud puhkust võtta, peitu pugeda, teki üle pea tõmmata ja olla vait, vait, vait.
Kuid Audit, nagu me kutsusime oma toimetuse juhataja igavest ajutist asetäitjat, kes lootis mõõdutundetu „auditiivse auditeerimisega” endale raadiojaama võimusüsteemis vajaliku maine luua, oli mu puhkusesoovi kiuste saatnud mind kolkakülla — kontserti kuulama! Ja nii ma siis loksusin, pooleldi ärkvel, pooleldi tukkudes suure eesmärgi poole, ning pidin leppima tõsiasjaga, et luksusbuss, kus istus ka imelaps oma emaga, oli varsti pärast seda, kui ta Tallinna lennuväljalt liikuma sai, hakanud sõitjaid heidutama õnnetust tõotavate kolksatustega, ning väljas sadas nagu oavarrest. Kusagil meelte sügavuses hakkas tukslema vana trotslik laulujupp. See oleks pidanud mind üles kütma ja liinil hoidma. Aga ei. Olin tõesti sandis meeleolus, ja kui magnetofoni töövõimelisust tahtsin proovida ning aparaat tõrkus, võtsin kuulda ülitarka sisehäält, mis ütles, et mu negatiivne energia on mõjutanud nutika tööriista tehnilisi omadusi. Nuppudega manipuleerimine ei aidanud, va apppparaattt ei andnud ikka elumärki, ja uue jõuga meeltesse murdnud vastumeelsuses kogu olemasolu vastu taipasin alles tüki aja pärast, et lihtsalt patareid on läbi ehk teisiti öeldes — ilmaelust tü-di-ne-nud nagu minagi. Ent oma reisikotis kobades ei leidnud ma tagavarapatareisid kuidagi üles.
Meenus, kuidas Audit oli välja praakinud ühe mu loo. Mu sünnilinnast pärit eestlanna, kes oli Saksamaa sõjalise lüüasaamise aegu pagenud Brasiiliasse, oli pika elu viimastel kuudel minetanud portugali keele oskuse ja hakanud imekombel jälle rääkima täiesti ununenud emakeelt. Audit minu loost ei hoolinud, aga teine sama juhtumi peale sattunud ajakirjanik teisest raadiojaamast oli sellega pääsenud rahvusvahelisse uudistelainesse. Lausa ime, kui hea lugu! oli pasundanud Audit ja sealtpeale oli mul tema imedest kõrini. Paraku oli Audit imelapsest saadet tegema valinud just minu, ilmselt seepärast — pole siin naerda midagi! —, et ma olin kunagi natuke õppinud kannelt.
„Nooh, muusikamees. Kas tehisintellekt mängib paremini klaverit kui inimene? No ja kui mängibki, mis siis? Sa anna asjale filosoofiline mõõde! Et tänapäeval pole geeniusi? Aga näita, et geeniusi lihtsalt ei tunta ära! Inimesed ei usu enam elutõde? Aga seda enam olgu sinu asi näidata, et kuigi nüüdne kultuur on muundumas äriks, suudab iidne emaarmastus raha kiuste väljastada kultuurilisi imesid! Imelaste mängu kaudu pead sa tõde tunda saama!” Audit oli juhendanud kaunilt žestikuleerides, lilleline kiki kikkis ja ilurätik kaasa nookumas. „Ime imet, mees…!”
Labane nali pidi vihjama, et advocatus diaboli oli eluga kursis, tundis uue aja žargooni, argood ja slängi ning elas oma südames kaasa nendele, keda ta käsutas ja tööle sundis. „Meie sinuga oleme kommerts. Pane korralikult riidesse, esine en grande tenue. Ja ela ajastus, pane datat! Meil on vaja uudist! Ajakirjandus on saatanast, see ongi meie spetsiifika! Meil on kuulajaid vaja, mees, kuulajai­ddddh!” Tal ei olnud häbi. Ja mul ei olnud piisavalt häbi, sest ma talusin teda.
Ma ohkasin, panin lauba vastu bussi aknaklaasi ja tunnistasin endale, et soovinuksin veel kord „tööl tukkuda”, mida Audit mulle vahel ette heitis. Külma puudutuse jälg jäi otsaette, klaasile jäi hägune laik. Higi. Naharasva kübemed. Vastik. Õnneks olin selga jätnud lohvakad vaba aja stiilis rõivad ja suitsu­paki taskusse ning sain end mugavalt longu lasta. Ma sain aru küll, et mu meenutustes moondusid stseenid Auditiga grotesksemaks, kui need olid tegelikus elus, aga see ei muutnud asja olemust ega toonud kergendust. Auditis oli kõik liiga. Minus oli kõik puudu. Teadnuksin ma, mis mind ootab!
„Näita meile ühinenud Euroopa kultuurset ja inimlikku nägu!” Selle juhatuse taga oli tõik, et imelaps oli oma ringreisil pidanud lendama New Yorgist Kölni, ent oli otsustanud anda vahepeal heategevuskontserdi Eestis laste hoolde­kodus, ja nagu toonitati meie kesksesse muusikaühingusse saabunud kirjas ning muidugi kohe ka igat tüüpi meedias, oli ta selle otsuse vastu võtnud ise omal soovil ja mitte täiskasvanute survel. Tõesti ime, kiitsin ma, ning kui olin patareid kotisopist lõpuks üles leidnud ja oma tööriista ära laadinud, vajutasin selle tagakaane kinni tugevamini, kui olnuks vaja: vaene laps, kas ta peab jääma igavesti imelapseks?
Imelapse — imeinimese! — tegi ju kõditav meediamull, mõni pentsik kinnisidee või lapsik harrastus. Ning muidugi riie ja füüsis. Oma silmnäo paljundamine ja avalik lahtiriietumine ning riidessepanek ja üldse iga maotu argitegevus oli ülendatud eneseteostuseks. Igat tühiasja tuli ööpäev läbi kogu maailmale demonstreerida, huulil roosi nimi või baby blues või daily-om. Kui muud ei saanud, siis tuli edvistada oma eaga. Tuli olla nähtav, olla esil, olla enfant prodige või isegi enfant prodigue, perdu ja terrible, peaasi, et olla rahvusvaheline, olla edetabelis, olla staar, näida iidol, tunduda mõjukas, paista sümboolne, vallutada maailm ja jääda imena annaalidesse, igavikku.
Kõik oleksid nagu eetrit joonud. Üks pere oli pannud oma pesamunale nimeks Meedia, üks teine esiklapsele Tele, ühe iseenesest ilusa poplaulu pealkiri oli „Raadio”. Üks end jumalikustada tahtev telejaam reklaamis end: „Laske lapsukesed meie juurde tulla!” Üks tänavareklaam kõlas: „Ära muretse — meedia mõtleb sinu eest.” Kogu selle düstoopia meediahäälte kajad ja meediakujude kangastused ilmusid ja põimusid, eristusid ja vastandusid irooniliselt mu meeltes, veidrad ulmad ei jätnud ruumi uudisehuviga tähelepanule, millega ma tavaliselt kaasreisijaid seirasin. Aga seda tähelepanu vähemalt siin ja selles paigas polnudki enam vaja.
Sest olimegi kohal.

Imelaps oli võluv.
Kui mustast sametist frakis ja lumivalges žabooga särgis poiss vallamaja saalist hooldekodusse toimetatud viletsa tiibklaveri taha istus ja, lakk-kingades jalad vaevu pedaalideni ulatumas, käed uljalt klahvidele lõi, kerkis mu silme ette muidugi kohustuslik kujutlus Mozarti lapsepõlvest. Seda oli esireas paradeeriv ilmatu laiaäärelise kübara ja hiigelkõrvarõngastega proua, kes äravahetamiseni meenutas meie ühe pisilinna efektset naislinnapead, vist taotlenudki.
Proua noogutas aeg-ajalt pead, ta jalad pika kleidi all ja ümarad käed liikusid muusika tundelisust toonitades nõudlikult kaasa. Kontserdi algus oli viibinud, et proua saaks sisse sahiseda täies hiilguses. Ta ei olnud sisenemisest peale publikule pilkugi heitnud, ainult juba klaveri juures ootavale imelapsele alustamise märgiks noogutanud. Lapsed, kellest mitmed olid oma haiguste tõttu isemoodi näoga, aga kõik ühtviisi liigutavalt uudishimulikud, neelasid silmadega väikest pianisti ja mõnel vehklesid käed ja trampisid jalad kaasa vaat et samamoodi nagu proual.
Imelaps mängis oma teist pala, kui kusagilt vudis tema jala juurde valge kräsuskarvaline koerake ning haugatas, ja imelaps katkestas mängu — ema oli end püsti ajamas, oli kuulda, kuidas saali akende taga kohises taevast langev vesi —, ja kui imelaps oli koeral pead paitanud, jätkas ta mängu, nagu ei oleks midagi juhtunud. Ning koer istus klaveri kõrval vaikselt edasi. Kontserdi lõpul kärgatas äike. Imelaps ei teinud ka sellest välja ning kummardas publikule lihvitud pidulikkusega, nagu esineks Philharmonie de Paris’ ultramoodsal hiigellaval, aga mitte pisikese ääremaa endisaegse häärberi ahtavõitu saalis, mida kasutati nii söökla kui ka võimlana.
„Palju tervisi teile Euroopast, väikesed eesti sõbrad. Soov anda heategevuslikul eesmärgil teile tasuta kontsert,” ütles imelaps teraval kindlal häälel, aga nagu meelde tuletades, mida ta peab ütlema, ja murtud inglise keeles, mille tema kõrvale ilmunud tõlk kohe ehiskõneks vormis. „See oli tõesti minu enda ja mitte minu ema otsus ja on end õigustanud. Te võite mulle internetis kirjutada ja pilte saata, kui oskate. Palju tänu, et vaikselt kuulasite. Kõige suurem tänu aga minu mammale, kes on minuga palju vaeva näinud.” Ja imelaps ulatas „sügiseaimuste vaimus” komponeeritud tohutu lillekimbu, mille oli talle sülle pannud hooldekodu töötajate ja laste delegatsioon, prouale, kes naeratades juba kummardaski publikule.
„Kahjuks peame kohe ära sõitma,” teatas tõlk proua nimel, kuid hüvastijätt kujunes imelast puudutama tulnud lapskuulajate kohmakuse ja imelapse lahke jutu tõttu pikaks, ilm aga muutus laste üha lõbusamaks läinud vestluse ajal veel halvemaks, kasvas lausa meeletuks rajuks, nii et maja mürises, tuul lõi mitu akent korraga lahti ning vett pritsis tuppa. Kui siis selgus, et juhi pingutustest hoolimata ei olnud buss ikka veel korras, otsustati ärasõit lillesülemisse uppunud ema kategoorilisest protestist hoolimata edasi lükata ning valla rahadega ette valmistatud pidulik eine koos haigete lastega toimus siiski.
Ma sain eine ajal imelapse mamma käest väikese intervjuu, tulvil võõrapäraselt hääldatud linnade nimesid, kus pianist oli esinenud — Paris, Saŏ Paolo, Reykjavík, Shànghǎi, Moscow, Sidney, Tūnis, Naī Dillī —, ning kahetsusavalduse, et ta ise oma klaveriõpingud pooleli oli jätnud — „noored jätkavad, noored on meie tulevik” —, ning südant kosutava kinnituse, et „teil siin Lätis läheb hästi” — väike veetlev tüüpeksitus suure asja juures, mille ma otsustasin siiski salvestusest välja lõigata.
„Ah et te ei olegi kohalikust raadiost?” oli proua meeldivalt üllatunud ja lõpetas mossitamise. Toonitanud, et nad esinevad ka riigi tsentraaltelevisioonis, ütles proua emalikul toonil: „Ärge siis mind esikohale seadke, kullake, mina olen siin ainult mänedžerina. Ikka Imre peab olema kõiges kõige esimene.” Ta soovis „viivuks” puhkama minna, ning nii paigutati külalised värskelt remonditud tubadesse.
Proua imestas oma mitmetoalise apartemendi üle, kus kõik nägi välja „just samamoodi nagu hiljuti ühes Islandi hotellis” —, ta ei teadnud, et vana auväärt hoone selles tiivas oli paar päeva varem juhuse tahtel ja valla pakkumisel inkognito ööbinud Väga Tähtis Isik, kes oli nii tähtis, et tema nimegi ei reedetud, ning mööbel oli kokku tassitud tolle Isiku ja mitte kellegi teise pärast. Igatahes oli proua nähtu-kuuldu mõjul leebunud ja pärast põiget juhataja tuppa, kus ootasid linnast tellitud kelneri serveeritud kokteil „ainult täiskasvanutele” ja mahlad, suupisted ning maiustused, klõpsatas ta end päris heatujulisel ilmel talle reserveeritud toa ukse taha.
Osa lapsi oli pärast söögitoaeinet läinud oma toimetusi tegema, aga enamik oli koos mõne hooldajaga seadnud end uuesti saalis toolidele istuma nagu linnurivi traadile ja kui imelaps koos tõlgiga mõne aja pärast ilma mammata saali tagasi tuli, tõi üks hooldekodu kasvandik talle näha oma joonistuse nagu täiskasvanule. Hooldekodu juhataja laskis toolid paigutada ringiratast ja rääkis paljude aastaarvudega illustreeritud ülevaates vana hoone ajaloost ning tõlk pani kõik imelapsele ümber.
Juhataja oli teatud sõnu erilise ilmekusega esile tõstev lopsakas südamlik daam, kes käis tooli juurest tooli juurde, pani igale hoolealusele selja tagant käed ümber õlgade ning rääkis imelapsele, mida keegi kasvandikest juba oskab, ja tõlk, nooruke tõsine neiu, rõhutas juhataja eeskujul teatud sõnu eriti esile tuues neid omalt poolt veelgi tundesügavamalt. Üht peast eemale hoidvate kõrvadega poissi suudles juhataja selja tagant juustele ning ütles paitaval toonil, et „siin istub meie kollektiivi nupumees”. Kui ma küsisin, kas poiss ei tahaks ehk ise rääkida, mida ta oskab, vastas juhataja, et vaevalt poiss vastab, aga ta on nende tulevikulootus.
Poiss istus liikumatult, pea maas, ega vastanud tõepoolest midagi, ta juuksed olid higist märjad ja kui ta vahetevahel pea tõstis, põles ta silmis kummaline leek. Kui teine naine, nähtavasti kasvataja, talle midagi kõrva sosistas, siis kiskus poiss end pead ära keerates kogu kehaga kõrvale, aga pika veenmise peale tõusis ja läks, külg natuke ees ning kõverdatud käsi vastu keha surutud, ebaloomulikult lühikeste sammudega ukse juurde ja astus koridori.
„Teie jääge siia!” ütles juhataja lastele natuke liiga kõvasti, „sinna ei mahu kõik ära!” Ning me läksime mitme täiskasvanu ja keelust hoolimata kaasa lipsanud laste lendsalga saatel majatiiva kaugemasse otsa. Juhataja ütles mulle miskipärast sosistades: „See on meie pühamu. Ta ise peseb siin põranda ja me lubame tal siin mängida… tegelda. Tavaliselt me siin võõrastega ei käi, aga noh, tänase päeva puhul…!” Ja ta tõmbas ukse hooga lahti ning me astusime sisse.
Tuba oli peaaegu tühi. Uksepoolse seina ääres seisis kõvasti kannatada saanud köögilaud, millel eksponeeriti korralikult riita pandud tehnikavidinaid ja tööriistu, aga puudus sahtel. Keset tuba uhkeldas barokk-kirjutuslaud, mille kunagi arvatavasti rohelise kaleviga kaetud tööpinda kattis oskamatult paigaldatud mustriline sits. Kirjutuslaual lebas niinimetatud vana kooli raadioamatööri kannatada saanud aparaat, laua juures seisis kulunud ja täketega taburet. Kardinata aknal paistis väike süütamata laualamp. Väljas sadas ikka.
„Võib-olla on siinkohal sobilik sõna anda meie tehnikainimestele,” ütles juhataja. „Tahad sa ise mõne sõna ütelda?” Aga poiss raputas pilku tõstmata pead ning end endise füüsikaõpetajana esitlenud mees hakkas rääkima juttu, millest tõlk, nagu ma tema teadaandmistest imelapsele aru sain, ei suutnud iga üksikasja ümber panna. Auväärsusele viitavalt aeglaste liigutustega füüsikaõpetaja hall pintsak oli talle liiga väike, aga mitte võimutseva moe kohaselt, vaid piinlikult pigistav, hallid juuksed olid harali ja ta rääkis nagu provintsiinsener, kes peab tõendama, et on maailmatasemel leidur.
Õpetaja alustas tehnika sünnilooga ja puistas termineid, arve ja koguni valemeid, kuni arusaamatust väljendavaid nägusid märganud juhataja teda rutaka tänamisega katkestas ning ütles poisil pead paitades ise ära, et selles toas on tegemist nende maja väikese aardega ehk raadiosaatjaga. Paraku ei osanud juhataja sisuliselt midagi rohkemat lisada ning nõnda jäi arusaamatuks, milleks kiitval toonil mainitud aaret või raadiosaatjat kasutatakse ja mis seos on sel kõigel poisiga või ongi poiss ise nii aare kui ka raadiosaatja.
Juhataja päästis piinliku pausi järel olukorra sõnadega, et mitte ainult suures ilmas, vaid ka väikesel maal ja väikeses maakohas võivad toimuda suured imed, ja kohalviibijad, enamasti täiskasvanud, plaksutasid hoolega. Ainult imelaps ei plaksutanud, ta oli vaadanud raadioaparaati ja haiget poissi üksisilmi tõsisel või isegi süvenemist väljendaval ilmel ja läks nüüd laua juurde, puudutas korraks aparaadi korpust, nagu proovides, kas see on olemas, ning silmitses metallkeha täielikus vaikuses lähedalt mitu minutit. Siis läks ta oma kohale ja vaikides oodanud juuresviibijad hakkasid taas sumisema.
Juhataja palus kõik tagasi holli ehk teisiti öeldes vanaaegse maja saali. Ka ülejäänud lapsed, kes seni ei olnud ühisest koosviimisest osa võtnud või olid saalist ära läinud, kutsuti teistest ruumidest sinna ning kõik said osa imelapsega koos saabunud välismaisest külakostist, milleks oli mitukümmend karbitäit šokolaadimaiusi ja puuvilju.

Väikest raadiomeest ma holliks nimetatud saalis ei näinud ja otsustasin raadiotuppa tagasi minna. Ta istus oma aparaadi taga, kruttis midagi ega teinud väljagi, kui ma saalist kaasa võetud kommid talle lauale panin, ning tõstis pea alles siis, kui ma ütlesin: „Mina olen ka raadiomees… Sa oled ju Mikk, eks ole?”
Ta vaatas mulle otse silma.
„Mis raadio sul on?”
Ma ütlesin, et mul ei ole raadiot, vaid et ma töötan majas, kust saateid saadetakse. Poiss seedis öeldut.
„Mis saateid?”
Kui ma olin ära seletanud, mismoodi meie raadio töötab, ei reageerinud ta sellele kuidagi, keeras oma aparaadi tagakülje enda poole ja valmistus selle juures midagi toimetama.
„Räägi mulle oma raadiost,” ütlesin ma võimalikult mahedalt. „Mida siinne raadiojaam saadab? Mida räägitakse, mis muusikat mängitakse?”
„Ta ei mängi muusikat. Ta ei räägi ka,” ütles poiss. Äkki registreerisid mu meeled tõiga, mida ma varem ei olnud tundnud ega märganud: toas oli külm. Ometi oli särgi väel poiss ikka läbimärg, nagu oli olnud saaliski. Ta sinivalget tihedat ruutu särgil olid kohati tumedamad laigud. Kui poiss pea aparaadi poole kummardas, kukkus ta laubalt lauale paar piiska.
„Kas see on siis niisama iluasi?” küsisin mina.
„Noh, kuidas sa aru ei saa.” Ta vaatas mulle jälle silma. „Kas sa oled haige? See on vaikuse raadio.”
„Ah…? Aa. Vaikuse raadio?” Mulle tuli miskipärast meelde, et ema ei lubanud mul lapsepõlves teiste sõnu korrata.
„Kas sa aru ei saa.” Poisil oli kergeid rääkimisraskusi. „See aparaat on saatja. Inimene saadab sellega ja niimoodi on inimene ka saatja. On ju? Igal pool mujal aga on vastuvõtjad. Vastuvõtjad on needsamad aparaadid mis saatjad ja nende kaudu on ka inimesed aparaatide juures vastuvõtjad. Saatmine ja vastuvõtmine käib ühe ja sama aparaadi abil. Saad aru?”
„Ah soo. Katsun saada. Mõikan.”
Poisil libises hele helk üle näo ja ta naeratas vaevumärgatavalt.
„Noh. Ma näitan. Vaata.”
Katsusin lugeda aparaadikerelt tähti ja numbreid, aga poiss näitas vaikides kleepsule, mille lüngad trükiteksti vahel olid täidetud käsitsi juurde kirjutatud varesejalgadega, ning seletas, mis osad aparaadil on.
„See on maailma raadio!” ütles ta siis väärikalt.
„Yesssss…!” Ma tegin käega vastava liigutuse ja poiss naeratas jälle, seekord palju laiemalt.
„Nüüd ma ütlen, mis on kõige tähtsam.” Poiss istus taburetile ja näitas sõrmega aparaadi poole.
„Mis on kõige tähtsam?”
„Noh. Vaata. Ma näitan.”
Mu pilk oli vist umbusklik. Aga poisi ilmemuutus ei tulnud sellest.
Meie kõrval seisis kuulmatult ilmunud imelaps.
Väljas oli heledamaks läinud, aga vihm põrises ikka aknal. Mul oli tunne, nagu oleks aeg seisma jäänud. Ei tea, miks, aga mu meeltesse ilmus korraga ammune raadiohääl — välgatusena, nagu oleks keegi või miski tekstiga mulle pähe lajatanud või selle tervikuna hoobilt mu mällu sisestanud:
Euroopast. Mees hakkas pidurdamatult rääkima. Talve-eelse raju ajal ühe ääremaise küla lähedal soo peal üleriieteta uidanud läbimärja mehe toimetas politsei imeliku käitumise tõttu erakorralise meditsiini osakonda. Mees küsimustele ei vastanud, aga rabas juuresviibijaid virtuoosliku klaverimänguga taastusravikeskuse aulas, kuhu ta sattus, kui teda arstlikule läbivaatusele viidi. Nagu uudisteagentuurid teatavad, peeti võimalikuks, et mees on kas usklik, kes on andnud vaikimisvande, või vaimse puudega või siis ärritas teda radiofitseeritud aula oma kogu ruumi täitva helitaustaga.
Kui mees pärast pooleaastast ravi taheti haiglast välja kirjutada, hakkas ta äkki rääkima. Mees on rääkinud kõikvõimalikel teemadel vahetpidamata üle kuu aja ja seda isegi siis, kui tal on suu toitu täis või kui ta klaverit mängib. Praegu murravad asjatundjad pead, kas mehe logorröa on tõeline või mitte ja kas tegemist on autisti või fanaatilisest pühendumisest segi läinud supertalendiga.
Laste muusikakoolis õpingud pooleli jätnud mees on andnud iseseisvaid kontserte, mida muusikaarvustajad on pidanud suurepäraseks. Oletatakse, et tema käitumine võib olla osalt tingitud kaitsehoiakust, tõrjuvusest igasuguse välise heli suhtes, mida organism tõlgendab mürana. Mängu ajal häälitsevaid, oma sisekõnet tahtmatult kuuldavaks tegevaid pianiste on teada teisigi, nagu näiteks geniaalseks peetav eraklik Glenn Gould.
Vihm akna taga muutus korraks lausa meeletuks. Ma nägin silmanurgast, et tuppa astus ka tõlk.
„Kas sa ei kuulagi mind?” küsis raadiopoiss.
„Kuulan ikka.”
„No vaat.” Poiss ütles seda täpselt samamoodi, nagu ennist oli oma mõnda jutulõiku alustanud füüsikaõpetaja. Polnud selge, kas ta rääkis imelapsele või minule.
„No vaat. Mis on siis, kui sa oled vait ja lamad liikumatult, silmad kinni, kuigi sa oled ärkvel? Ega sa ilma mõõteaparaatide abita sellest aru ei saa, aga…” Ta mõtles tükk aega, siis jätkas vapralt: „Sinu keha, ei… sinu elundkond ju väreleb! Keha nagu teatab midagi, ainult nii, et kõrvaga ei kuule. Aga ega sest pole miskit…! Värelust saab ju mõõta! Et kui palju laineid sinu sees liigub ühe… jah, ühe sekundi jooksul. Selle kohta öeldakse: lainete võnkumise sagedus. Aga et sinu ja, noh, iga inimese sees niimoodi väreleb, ei ole veel sugugi mitte kõik! Värelusi on ikka mujal ka!” Poiss tõusis pärast viimast täiskasvanu õpetlikkusega öeldud lauset püsti. Ta hääl tugevnes.
„Näituseks maakera. Maakera ümber on õhk… õhkkond ja seal on ka igasugu… lainetusi. Lainetused paitavad maakera — ja maakera väreleb…! Ja maakera väreluste seas on üks just sama sagedusega värelus kui ini­mese värelus, kui inimene on vaikselt ja ei tee midagi! Ja siis veel!” Poisi hääl kõrgenes. „Meri! Seal elavad ju delfiinid…! Nemad signaliseerivad vee all! Ja üht nende märguannet nimetatakse delfiinide lauluks ning sellel on ka just sama, noh… sagedus!”
Vihm oli vaikinud, akna taga helendas kõik. Oleks võinud sedagi kuulda, kui mõni hiir oleks nurgas nohisenud. Poiss vaatas märkamatult tuppa astunud füüsikaõpetaja poole, kes heakskiitvalt noogutas. Ma nägin poisi laubal higipisarat, mis valmistus kukkuma. Ukse juures seisis lapsi ja keegi hooldajaist.
„No vaat… Need tavalised raadioaparaadid, sealt tuleb juttusid ja muusikaid. Aga mina mõtlen, et võiks ikka olla teistsugune raadio ka! Noh, et inimesed üks­taskõik kus maailmas vajutavad oma aparaadi nuppu, aparaat hakkab tööle, aga sealt ei tule niisugust heli, mida inimene kuuleks, ja inimesed ise ka ei räägi, ainult kuulavad — kuulatavad, ja näed sa imet! nemad saavad niimoodi igal pool maailmas olla vaikselt teiste inimestega üheskoos… just nagu ühes ja samas toas, ei, ruumis — hästi-hästi-hästi suures ruumis — nii suures nagu taevas!”
„See ka, Mikk,” ütles füüsikaõpetaja. „Numbrid, see arv.”
Otse mu selja tagant ütles juhataja mulle kõrva: „Poiss otsib ju ema.” Ma ei saanud tema märkusest aru ja vaatasin taha. Seal seisjaid oli juba terve tropp.
„Aaa…! Kui sa oled vaikselt, täitsa tasakesi, siis näitab aparaat, et selle väreluse sagedus on seitse koma kaheksa… hertsi. See on niimoodi inimestel ja delfiinidel ja maakeral ka. Ja mina mõtlen, kas saab teha, et kui sa oled väga üksi, siis vajutad nuppu ja — ja kuigi ei ole kedagi näha ega midagi kuulda, sa ikkagi tunned ja tead, et keegi teine on sinuga ühel ajal kusagil olemas ja keegi tunneb ja teab, et sina oled kusagil olemas. Vajutad nuppu ja — ongi…! Ikka ju keegi maailmas tahab nuppu vajutada, on ju? Ja mina mõtlen veel seda ka, et äkki isegi delfiinid vee all tunnevad siis ära, et inimesed on nendega üheskoos. Ja kes teab, äkki toimub koguni maakera sees midagi…?!”
Poisi silmad… Neid oli raske vaadata.
„No vaat. Ta ise uurib praegu, kas see kõik on võimalik,” ütles füüsikaõpetaja soliidselt. „Mina ei taha asjasse liiga palju sekkuda. Las avastab ise.”
„Ma ei tea veel, kas sellest aparaadist siin piisab või on midagi juurde ka vaja. Ja veel… Ma tahan, et oleks niisugune aparaat ka, et istud toas, vajutad nuppu ja kõik kisa ja mürin väljas ja sees ja igal pool kaob, lihtsalt kaob ära ja… ja mitte keegi ei karju ja ei ole kuri…!”
Viimane oli ootamatult vali hüüatus koos žestiga. Erutatud poiss seisis, käed õlavarrest laiali ja käsivarred rippumas nagu oimetu linnu sorakil tiivad. Toas puhkes miniaplaus, ja imelaps — pianist — plaksutas hääletult kaasa, raadiopoiss aga — korraga tundus ta nii õrnuke ja abitu — surus õlgu kõrgele tõstes ja kössi tõmbudes käed kõrvadele. Aga aplaus, nii hõre kui see ka oli, muudkui kestis, sest lapsed, keda oli kogunenud veel juurde, ei tahtnud täiskasvanute algatatud aplausi kuidagi lõpetada.
„Ta on siin selle raadioga tegelemise ajal täi-es-ti muutunud,” ütles juhataja mulle kõrva sisse. „Täitsa ime kohe. Varem ei rääkinud ta üldse, aga nüüd võib vadrata nii et vähe ei ole.”
Kui tuba hakkas tühjenema, jäin ukse juures seisma ja küsisin füüsikaõpetajalt, kust hooldekodu raadiosaatja muretsemiseks raha sai, küllap on neil ju rahaga kitsas.
„Ma olin kunagi raadioamatöör. Poiss käis mul ükskord kodus. Näitasin, mismoodi aparaat töötab, ja ta läks selle romu juures nii keema, et… Tõin selle siis siia. Tal pole ju kedagi.”
„Kas te arvate, et see masin tõesti…”
„On see nii tähtis?” Füüsikaõpetaja pöördus kogu kehaga minu poole. Ta särgikrae nurk turritas. „Las poisil olla midagi päris oma ka. Tema elus ju pole midagi ainult talle kuuluvat, kõik ihukatetest kuni hingehoolduseni on ametkondlik. Ametnikud muidugi võivad tahta selle aparaadivärgi ära keelata, nimetavad seda kindlasti idiootsuseks…”
Tähelepandamatult oli meie kõrvale ilmunud juhataja.
„Sina oma skepsisega! Aga mina ütlen: meie imelaps saab veel maailmakuulsaks…! Peab saama. Siia tuleb vaikusekeskus…! Pärt, Arvo, kui te teate teda, see suur helilooja, tema on ju vaikuseusku, ja temal on oma muusikakeskus. Inimesed käivad vaatamas, kuulamas, õpivad midagi. Meil tuleb ka nii! Peab olema usku, et ka siin võib olla selline…” Juhataja vaibus mõtlikuks. „Selline värelev vaikus, nagu Mikk ükskord ütles.”
Ta lõi pea selga ja purjetas sinnapoole, kus olid lapsed. Juhatajal oli pikk pidulik kleit, mis oleks sobinud teatrisse või presidendi vastuvõtule. Kui ta paari aknast välja vahtija juures seisma jäi ja neil ümbert kinni võttis, takerdus ta ühe tüdruku rinnas oleva plekkmärgi külge ning harutas tükk aega, et end lahti saada. Äkki pöördus ta tagasi, marssis meist, ikka veel sama toa ukse juures seisjaist, hoogsalt mööda, astus tuppa raadiopoisi juurde ja kallistas teda.
„Issand, mis see on?” Ta pani käe poisi pea peale. „Sul on ju palavik. Ruttu voodisse!”
Poiss ei tõusnud. Mu aju registreeris selle, mis varem oli nägemata jäänud: poiss oli paljajalu.
„Ilus,” pomises ta unise häälega. „Ilus…” ja tõstis käed kõrvadele ning pigistas silmad kinni, nagu oleks hääli ja valgust liiga palju.

Et ilm oli ootamatult lahkemaks muutunud, tegi juhataja pärast seda stseeni ettepaneku minna koos lastega õue „kohalike vaatamisväärsustega tutvuma”. Õues oli kõik veel niiske, aga sädeles valguses. Häärberit oli kunagi ümbritsenud põnev labürintaed koos lehtlaga. Klumbid, nagu juhataja uhkelt ütles vana aia asemele rajatud lillepeenarde kohta, ei olnud väljanägemiselt paraku enamat kui kooliaia katselapid. Paar kusagilt lahti pääsenud kana tiirutas sätendavate loikude vahel, nagu ajaks keegi neid taga. Füüsikaõpetaja ütles kanu jälgides, et tema elab kohas, kus on palju metslinde, ja nood hakkavad juba rändeks tiibu treenima ning parvedesse kogunema.
„Tasa!” hüüdis hooldekodu juhataja ja lapsed tardusid aia ühte serva nagu heitunud linnupojad. „Kuulete…? See vaikus tuleb siitsamast lähedalt, soo pealt. Sealt sai meie Mikk, meie lootus, oma suure idee!” Juhataja tundeküllase huike peale kukkus üksik lind kaugel ootamatult valjusti häälitsema. Ma hakkasin tahtmatult naerma, lapsed plaksutama. Imelaps kükitas veidi eemal ühe loigu juures koos talle midagi seletava ja aeg-ajalt teiste laste poole vaatava tõlgiga ning sorkis hooletult kepiga vett. Lapsed valgusid vaikselt mitmele poole laiali.
„Lapsed, kas te tahate tuppa tagasi minna?!” Juhataja vaatas lapsi üle lugedes ringi. „Tavaliselt me neid kaugele ei luba, kaob veel mõni ära, siis vastuta… Noh, kes see siis on? Oh, jumal-küll-jumal-küll-jumal küll…!” Juhataja jala juures istus tilluke valge kräsuskarvaline koer, kes ennist oli väisanud kontserti. „Marss tagasi koju, kohe!” Ning juhataja ohkas kuuldavalt: „Oh kui hea on vahel vaikust nautida!”
Aga enne tuppaminekut oli veel üks väike vahejuhtum.
Ma läksin endise labürintaia aset otsides maja taha ja nägin füüsikaõpetajat. Ta seisis liikumatult, seljaga minu poole. Vaatasin veidi ringi ja kui ma varsti taas pilgu üle õla heitsin, nägin, et valge kräsuskarvaline koerake istus nüüd õpetaja jala juures ja õpetajal oli taskumati suul. Seadsin end tagasi teiste juurde minema, kui õpetaja mulle järele jõudis ja selja tagant käe õlale pani, nii et ma pidin talle otsa vaatama.
„Mida siis raadiojaam sellest kõigest arvab…? Et poiss on lollakas?” Ma olin ilmselt täiesti nõutu ilmega. „Noh, siin käis üks nõunik. Ministeeriumist. Temal polnud muud öelda kui: savant. Ma ei saanud aru. Mina käin siin hooldekodus õpetamas ainult omast huvist, ega mulle laste pabereid keegi ei näita. Lõpuks selgus… ha-ha-haa, et see tähendas: idiot savant. Diagnoos…!” Välisõhule vaatamata tundsin konjakilõhna. „Aga kui laseks, ah…?”
„Mida laseks?” Ma lükkasin uuesti mu õlale siginenud käe ära.
„Noh… Kas te siis aru ei saa?” Ta astus must mööda ja ütles tagasi vaatamata käigu pealt: „Vaikust. Eks ikka sellest raadiost.”
Ma hüüatasin.
„Mis, te tahate öelda, et see teie aparaat töötab või?” Ma ei saanud tõrjuda tunnet, et kõik siin toimuv on kohalike veidrike enesesugestioon või ulme­hullude-utopistide kamba intriig.
„Meie sees jah,” vastas füüsikaõpetaja ikka edasi sammudes, ja ma ei taibanud, kas ta teeb nalja või mõtleb seda tõsiselt ning kas ta on kaine või on purjus, ning ma ei saanud enam midagi öeldud.

Välismaa proua oli ikka veel oma ruumidesse sulgunud. Lapsed pudenesid tubadesse laiali, imelaps läks vist samuti apartementi ema juurde. Ma jäin üksi.
Ilm oli jälle süngeks muutunud. Aknast paistsid kunagi häärberi kooslusse kuulunud hoonete halastamatu lammutamise troostitud jäljed. Need ja harvade piiskade sõõrid tasapisi laienevates lompides lõid mõtteseose: kuidas inimene oma elu ka ei ehitaks, on see määratud purunema ja lõpuks jäljetult kaduma. Klaasiviga suurendas pisipiisad suurteks pisarateks ja tundus imelik, et need ei hakka alla veerema.
Ma ajasin end aknalaua najalt püsti ja läksin mööda koridori edasi, mõeldes, kuidas pääseks maja teise poolde, kus, nagu üks meeskasvataja oli ennist mu möödaminnes küsimise peale silmapilgutuse saatel vastanud, pidi vahel lahti olema omainimestele mõeldud salabaar. Raadiopoisi uks oli paokil, kuulsin hääli ning vaatasin ukseprao vahelt sisse. Nad kükitasid aparaadilaua juures lähestikku. Aparaat oli tõstetud põrandale.
„No vaat. Sa ei näe teda ja ei kuule ka, aga sa saad aru, et ta teab sinust.”
Imelaps, kes ei võinudki millestki aru saada, lihtsalt vaatas suurte silmadega ja kui raadiopoiss selgitas talle oma mõtteid käte abil, hakkas imelaps kentsakalt itsitama. Tõlk, kes oli seisnud mulle nähtamatuna toas lahtise ukse varjus, astus esile ja läks imelapse kõrvale, kükitas samuti maha ning rääkis talle midagi, ilmselt katsus kokkuvõtlikult edasi anda, mida raadiopoiss oli öelnud, aga too muudkui rääkis. Ma lükkasin ukse tasakesi natuke rohkem lahti.
„Siit aparaadi seest… sa vaata nüüd siia…! …siit lendavad nähtamatud lained hooga! vaat niimoodi!… just nagu nähtamatud linnud igale poole laiali, aga tasakesi, nii et keegi ei kuule. Ja inimestel, kus nad ka maailmas ei oleks, on vaikuse aparaadid sisse lülitatud ja nemad on ka tasakesi ja kuulatavad ja sina ise ka. Sa oled võib-olla teistest kaugel eemal, aga lained tulevad ikka su juurde nagu nähtamatud linnud üks teise järel ja üks teise järel ja paitavad sind igaüks tiivaga. Nii nagu ema… on ju?” Viimane lause oli öeldud kellelegi, kes riivas mind selja tagant. Füüsik. Õpetaja.
„Aga kuidas ema kuuleb, mis sa tahad?” küsis imelaps.
„Ema teab. Minu ema on igal pool.”
Tõlk selgitas jälle midagi pikalt.
„Kus sinu ema on…?” nõudis imelaps. Pärast küsimist jäi ta, suu lahti, oota­ma.
„Ema on kaugel… Suures-suures-suures saalis.”
„Kus saalis?”
„Läbipaistva lossi saalis. Ema teab minust.”
„Kuidas ema seda teab?”
„Süda annab talle teada. Süda ei ole see, mis aju. Süda on hell. Ja süda teab kõik.”
See kõlas täiskasvanulikult. Imelaps paistis aru pidavat.
„Ma pean Imrele seletama, mida „hell” tähendab… Kuidas ma seda talle ütlen? Et süda on tundlik, nii et talle on iga asi valus?” arutles tõlk.
„Inimestel räägib suu, mitte süda,” ütles imelaps kategooriliselt.
„Ema ei räägi. Ema süda tunneb ära, kui miski on puudu. Ja minul ka.”
„Minul on ema kogu aeg minu juures. Minu ema räägib minuga. Tema süda ei ole haige. Temal on süda terve.” Imelapse hääl ei olnud üleolev, küll aga enese­kindel. „Miks sinu ema ja sina omavahel sõnadega ei räägi?”
„Vaikus ulatub kaugemale kui hääl. Hääl lõpeb otsa, aga vaikus ei lõpe. Ema on kaugel. Vaikus ulatub temani siis ka, kui sõna ei ulatu.”
Ma nägin füüsikaõpetaja ilmest, et ta on jahmunud. Ka imelaps vaatas raadiopoissi ilmselgelt imetlemisi, kuni pärast pikemat pausi küsis nagu aru pidades:
„Aga miks teised inimesed ei räägi, kui neil aparaat on…?”
„Kui kõik korraga räägivad, ei saa keegi midagi aru. Aga kui nad üheskoos vait on, siis tüli ei teki.” Ka see kõlas vanainimeselikult.
„Kaks tulevast,” sosistas keegi mu kõrval. See oli märkamatult välja ilmunud juhataja.
„Eks ole. Lüürik ja füüsik…!” vastasin ma tahtmatu irooniaga. „Arutluse all on psühholoogia ja tehnoloogia…!”
Juhataja vaatas mulle korraks ilmses arusaamatuses otsa, tema vist ei olnud kuulnud kunagisest kuulsast naiivsevõitu kultuurivaidlusest selle üle, mis määrab maailma saatuse, kas humanitaarid ja eetika või reaalalade inimesed ja tehnoloogia.
„Imetlusväärne, et nad teineteisest aru saavad. Imelapsed. Indigo! Härra Imre ja meie Mikk…!” ütles juhataja pidulikul toonil.
„Vabandust, pean Imre varsti tema tuppa viima, ta ema muretseb, et ta ei puhka välja!” ütles meie juurde astunud tõlk. Ta pöördus minu poole: „Imre ema tunneb huvi, kuidas teile kui ajakirjanikule väikese geeniuse mäng meeldis.”
Ma otsisin sõnu.
„Ta mängib… artistlikult. Nagu kellamäng. Hästi. Hästi mängib.”
„Kas…?” Tõlk oli omakorda kohmetu. „Kas te mõtlete, et Imre mängib nagu kelluke…? Ma ei saa aru. Ma ei oska seda emale tõlkida.” Ta läks ning kükitas uuesti laste juurde maha.
„Kelleks sina tahtsid saada? Enne kui sa selleks… mängijaks hakkasid?” küsis raadiopoiss vaevaga. Tõlk tõlkis selle ära ja vastas omast teadmisest:
„Imre tahtis enne seda, kui temast pianist sai, saada linnu-uurijaks.”
„Mina hakkaksin meelsamini ikka linnuks.” Raadiopoiss ütles seda endastmõistetava lihtsusega. „Et sügisel lendad kaugele-kaugele ära ja kevadel ikka koju tagasi. Ma käiksin ema juures ka ära! Temal oleks hea meel. Ja siin ka kõik ootaksid mind, kuni ma tulen…!”
Imelaps vaatas teist imetlevalt, aga ajas end siis järsult püsti ning hakkas osatavalt toas ringi kargama. Ta žaboo viskles hüppamise taktis kaasa ja see suurendas veelgi linnu muljet. Tõlk haaras tal käest kinni ja juba nad läksid midagi elavalt seletades külaliste apartemendi poole, kuni end lahti tõmmanud imelaps kattis kõndimise pealt korraks mõlemad kõrvad kätega.
Vahepeal eemaldunud juhataja lähenes nüüd kiirel sammul, astus üle läve.
„Miks sa oma toas ei ole, Mikk, kohe marss voodisse!” Ja pöördus selgitades minu poole. „Tal on vahetevahel palavik, kui ta erutub. Noh, lähme…” Aga Mikk ei kavatsenudki minema hakata, vaid keeras end seljaga juhataja poole ning hakkas oma aparaadis midagi kruttima. Juhataja, kellest oli selgelt näha, et kohe kaotab ta kannatuse, tahtis välja söösta, aga et füüsikaõpetaja parajasti aparaati lauale tagasi tõstis, ei pääsenud ta mööda.
„See võib olla kontserdist. Ta ei ole mitu päeva õues käinud, külmetus ei saa see küll olla,” seletas juhataja vabandavalt. Ta oli jälle hakanud sõnu rõhutama. „Mul on temaga vahel lausa kõhe. Ma ütlen: ma ei saa sinuga enam hakkama, mis ma sinuga teen? Tema vastab: sa ei pea minuga midagi tegema, sa pead ise saama selleks, kelleks sa pead saama. Kas siis laps räägib niimoodi…!? Samas on ta aga ju üleni üks õrn puhas hing ja kui me vahepeal temaga na-tu-ke-ne karmimad olime ja kõvemat häält tegime, siis jooksis ta ära sohu. Otsisime nagu hullud — peaaegu kaks ööpäeva, aga tema tuli seejärel oma raadiojutuga…!” Juhataja põsed olid punaseks värvunud ja ta hääl värises. „Oh jumal küll, jumal küll, jumal küll…!”

Ma olin hämmingus. Siin segati iidsest uskumusest, et kõik on ilma peal omavahel seoses ja kooskõlas, ning sellest, kuidas üks haige laps maailma totaalsuse survet tajub, kokku petlik muinasjutt, nimelt et väikese poisi isemoodi haigus on võluvahend, mis aitab konkreetselt selle väikese poisi, aga ka üldse inimese ta sooviga, et tema elu oleks igavene, läbi igavesti läbipääsmatu vaikuseseina. Rahuolekus inimesed, vees laulvad imetajad ja isetahtsi toimetav õhuruum, mis saadab maapinnale molekulide võnkumisi…? Ja kõigil neil juhtudel fikseeritakse sagedus seitse koma kaheksa hertsi…?! Need asjad olid iseendast muidugi olemas. Aga poiss oli pannud selle kõik läbisegi kokku.
Kahetsesin, nagu mõnikord varemgi, et olin omal ajal füüsikaõpingud vahetanud ajakirjaniku leiva vastu ega tunne loodusteadusi täpsemalt. Sain ainult nentida, et kui inimesele omistatavad värelused, mida ta saadab rahuolekus, langevad kokku mõne sagedusega, mida esineb looduses, siis saab seda kokkulangemist käsitleda üksnes kui meeldivustundena tajutavat fantaasiat või sümbolit ja ei midagi enamat. Kui mingil moel olekski võimalik, et inimesed kõikjal üle ilma kujutleksid end olevat sama asjaga seotud, siis ei pruugi see ikkagi tähendada, et nüüd ollaksegi üheskoos, ühessamas tões ja vaimus, kõik osalised üksmeelselt värelemas.
Kõik koos vaikida…?! Minul olid elus ette tulnud vaikimisstseenidest ainult masendavad muljed.

Ilm oli tasapisi veelgi süngemaks läinud, omainimeste salabaari häärberi teises otsas lahti ei tehtud, ja kui pealinna tagasisõit hoolimata sellest, et buss oli vahepeal korda saanud, kokkuleppel imelapse väsinud emaga kindlalt järgmise päeva peale lükkus, sain juhi nõusse, et sõita lähedasse alevikku. Vihma sadas jälle, tusk süvenes. Nentisin enesemõnitamishoos, et sellise lihtlabase tüdimuse, käegalöömise, kiusakuse ja enesepõlguse nagu minul võib ülendada ka peeneks burn out’iks. Samas vaevas mind kahtlus, kas ma ikka olin saanud saate tegemiseks kõlbliku materjali, nii et ei tuleks taluda Auditi manamist, et tippsaadete tegemist jälle saboteeritakse.
Laudu oli baaris vähe ning mul ei õnnestunud end kusagile mujale istutada kui — oh üllatust! — füüsikaõpetaja juurde, kes lösutas nurgas, täis klaas ees, nagu oleks ta mind ja bussijuhti juba oodanud. Õpetajast paistis selgesti, et ta oli ennistise mekkimise arendanud tubliks klaasitõstmiseks. Ma ei hakanud küsima, kuidas ta siia sai — maja ees platsil seisis hulk sõiduautosid ja füüsikaõpetajal tolknes võtmekett pintsaku rinnataskust välja. Baarmen oli raadio valjuks keeranud ja see karjus läbi sumina, et end kuuldavaks teha.
Tapja oli talle öelnud: „Sind ma ei tapa. Sa oled nüüd igavesti kuriteo tunnistaja. Sellest ei saa sa enam kunagi lahti ja see on hullem kui surm…”
Algas reklaam ja heli lõigati ära. Bussijuht läks lauast ära baarileti juurde ühe tuttavaga rääkima ja ma tundsin end igava taustmuusika tõhusal toel tukkuma jäävat, nii et kõik, isegi tööasjad, kadusid meelest. Ainult õpetaja juuresolek intrigeeris. Lõpuks ei pidanudki ma vastu.
„Kas teie andsite talle selle idee? Schumanni resonants ja kõik muu…? Milleks teile seda projekti, poissi… seda utoopiat vaja on?”
Õpetaja ei vastanud ja jõllitas tardunud pilgul mingisse ainult talle teada olevasse metafüüsilisse sügavikku. Oma krussis juuste ja vuntsidega ning kortsus pintsakuga sarnanes ta karikatuursel moel veidi Albert Einsteiniga ühelt kuulsalt fotolt, kus geenius mängib viiulit. Ma vaatasin juba ringi, kas ei saaks siiski kuhugi mujale istuda, kui ta korraga kõri puhtaks köhis ja käriseval häälel kostis:
„Kui mind koolist lahti lasti, siis öeldi: sellepärast, et ma lastele füüsika asemel programmiväliselt kärbseid pähe ajan. Nagu inspektor teatas: ulme ei ravi ega paranda katkist aju, seepärast vahetame teid välja.” Ta tõstis pilgu ja vahtis mulle väljakutsuvalt otsa. „Mida kõike ei saa siin ilmas välja vahetada: riided ja külmkapi ja panga ja partei ja isegi usu, rääkimata õpetajatest, ja kas või raadioteadustajatest…! Isegi südame võib välja vahetada!”
See kõlas valjult. Ma pöörasin pea ära. Ta vaikis tükk aega, enne kui lisas:
„Aga ema ei saa välja vahetada.” Viimane oli öeldud kareda õrnusega, väga tasa ja nii tüki aja pärast, et ma ei osanud mõtte jätkamist enam oodatagi. „Ma võtaksin poisi enda juurde, aga nad eestkostes ju ei anna, ütlevad, et ma olen alkohoolik.”
Ta ohkas, ei oodanud mu vastust.
„See tema igatsus, mille ta on kujustanud metallis ja õhus — tõde, mida füüsika ei valitse —, seda ei saa keegi kuidagiviisi keelata. „Mina tulin oma ema seest ja sellepärast ei saa olla, et ema minust ei tea.” Täpselt nii ta mulle üks­kord ütles. Inimene saab oma sisimas ema tunnetada ja kanda samamoodi, nagu inimene saab olla Jumalaga ilma Teda nägemata ja käega kompamata. Kõigeväge­vama ise on kõige sees, nagu elu sees on geenimuster, DNA.”
Mul libises üle huulte:
„Te usute…?! Te olete füüsik…?”
Õpetaja vaatas mulle pika pilguga otsa. Ta laup ja nina läikisid.
„Kas ma peaksin talt usu ära võtma…?! Tema ime…?! Rääkimata tõsiasjast, et see poiss — laps! — ajab vahel sellist juttu, mida saaks ajada ainult kvantfüüsik või multiversumi asjatundja! Noh ja… kas siis, kui ta oleks vähimategi võimeteta, vähimagi suhtlusvõimaluseta, lihtsalt elus kübe, paljas lihakeha — kas siis võiks temalt usu ära võtta, kas siis peaks seda tegema…?! See poiss on tänulik, et on olemas. Tänulikkus on rõõm. Kas ma peaksin talle seda keelama…?”
Õpetaja oli nõjatunud küünarnukiga lauale, aga äkki andis küünarnukk järele ja ta oleks äärepealt pea vastu lauaserva ära löönud. Tal oli ilmselgelt raske hingata.
„Sõnad on siin õigupoolest kohatud. Ma ei tea, miks ma üldse… Aga olgu. Te mõelge. Teid leitakse. Jah, teid. Öösel pimedaga. Külmas vihmas. Korvikesest keset kiirteed. Ime säästab teid, juhus hoolib teist. Kuidagi jõutakse teiega haiglasse, teid elustatakse, soojendatakse üles. Elu leiab teid. Te olete puudega…!” Hinge tõmmanud, jätkas ta:
„Teid on minema visatud…! Te ei tea, ei hakka kunagi teadma, mis on ema, ta ihusoe, lõhn, kõne, ta laul, kiigutamine. Teil ei ole ega hakka iial olema päris oma mänguasju, päris oma riideid ega päris oma kodu. Te ei saa iial teada, kes te päriselt olete. Teilt on võetud lapsepõlv. Ja teilt võetakse lapsepõlv ikka ja jälle. Iga päev, iga tund, iga sekund kogu eluaja. Ja iga see sekund, iga see tund, iga see päev, kogu oma eluaja te jääte seejuures ikka lapseks — leidlapseks, vaeslapseks, vaeguriks, invaliidiks, kuidas tahate, aga igal juhul ühe ja ainukese ema lapseks.”
Hääl katkes, õpetaja puhus pikalt õhku välja.
„No kas ei ole siis Looja arm, kui meile, inimlastele, antakse teadmine ja tunne, et igaüks meist, milline ta ka ei oleks, kuulub kindlalt inimeste hulka, sest igaühel meist on keegi inimene, kellega oleme tema ihust sündimise kaudu nii lähedalt seotud, et seda sidet ei saa mitte keegi ega mitte miski iial murda?”
Õpetaja tõusis püsti, arvasin, et ta lahkub, aga ta istus uuesti.
„See mõte vaikusest… Te peaksite selliseid asju paremini teadma kui mina. Mida tunneb mikrofoni ees vaikija oma avalikus üksinduses? Võib-olla adub ta esimest korda elus, et ta on ise, et ta on olemas, et ta on olemas isena, on eriline, ainuline ning sellisena olemas teiste hulgas. Ja nende asjaolude tõttu väärtuslik…!” Ta pidas jälle pausi. „Kõik ei mahu sõnadesse. Olemasolev on sõnadest sügavamal. Ei maksa öelda, et Jumal on surnud. Elu ei ammenda olemasolu.”
Õpetaja lõi käega. Ta hääl hakkas jälle kärisema.
„Te ütlete arvatavasti, et me ei pea olema kveekerid, ei pea nende kombel ühispalves vaikima. Jah, ei pea. Aga ehk oleks selline eneseteadvuse puhastamine inimesele parem kui Sõna muutmine sõnamulinaks, nagu see toimub meedias? Kui mõelda, siis — seda puhastamist poiss ju pakubki! Laps, kel on kõigest puudu, otsib meile teed, annab lootust, katsub maailma ravida…! No kas ei ole nii, et kõige vägevam on tahe, mis meeleheite ajel avaldub armastusena…?”
Õpetaja vahtis mulle jälle nagu tõde tunnistada tahtes sirgelt silma. Ta silmad olid, nagu mulle näis, liiga lähestikku.
„Kuulge. Seda nüüd küll, aga… See raadioasi pole reaalne asi. Te petate last. Ja juhatajat ka. Parem uurida, mis juhtus. Vanemad üles otsida,” panin ebalevalt ette.
„Üles otsida — kes…? Need, kes spekuleerivad mõttega, et nende õnnetus on suurem kui nende lapse õnnetus…? Need, kes ilmselgelt tahtsid teda tappa. Veel enam — kes tahtsid, et teised nende eest ta tapaksid. Et kuritööga kogu õnnetu asi oma teadvusest kustutada, nagu neist sündinud lihast ja verest olendit poleks kunagi olemas olnudki! Sellepärast, et lapsel on imelik nägu…!?” Ta hingeldas. „Kas te soovite tõesti, et need vanemad oleksid poisiga…?! Mida te õieti taga ajate? Karistust…? Neid pole leitud. Õiglust…? Õiglus on, et nad saavad õnnetuse maailma ja omaenese teadvuse ees ainult maha vaikida, ei saa seda aga iial mitte kuidagi olematuks teha.”
„Aga…” Millegipärast ma kõhklesin. „Aga kui poisile räägitakse ära, et vanemad on ta minema visanud? Või kui vanemad ise ilmuvad välja ja ometi ütlevad talle, et ei taha teda?”
Vaikus. Ma arvasin juba, et jutuajamine on lõppenud, kui ta üksisilmi lauale vaadates justkui omaette lausus:
„Ükskord poiss küsis mu käest, mis värvi on tema ema silmad.”
„Jah…?”
„Ma ütlesin, mis värvi.”
See kõlas, nagu olnuks asi endastmõistetav. Ma ei teadnud, mida öelda. Lõpuks pomisesin, hääl kare:
„Siin on kolm eri asja. Üks on see, kas inimesel on ema või ei ole. Teine: kas ema on tõesti kõiges ema või ta reedab lapse. Ja kolmas: üksnes lapse soov, et tal oleks armastav ema, ei taga, et ema teda tahab või isegi armastab.”
„Miku ema on too, kellesse ta usub.” See kõlas lihtsalt ja kindlalt.
„Kellesse…? Ma ei saa aru.”
„Me oleme siin elus kõike kokku ahnitsenud, aga seda, mida inimestena vajame kõige rohkem, seda meil ei ole. Kas me inimestena saame endale lubada, et loobume sellest kõige vajalikumast põhjusel, et seda kõige vajalikumat kuulutab laps?”
Siinkohal tegin ma jälle vea.
„Millest kõige vajalikumast…?”
Ta tõusis püsti ja vaatas mulle ülalt nii kaua aega vaikimisi otsa, et meediahäälte lakkamatult jahvatava veski mürin baaris jõudis jälle minuni, aga ma siiski kuulsin teda.
„Kui ühel päeval ei ole enam teda, kelle pilgu all sa oled tahtnud ja tahad ikka ja alati elada ja keda sa oled kogu olemusega enda juures soojas hoidnud… kui ei ole enam tasakesi koos istutud tunde ning vaikus toas on täis tema ja su enda kuulmatuid sosinaid ja karjeid ning kogu su elu on üksainus hääletu hüüdmine puudutamatu järele, siis… siis tähendab see, et ehkki ta ei ole nähtavana su kõrval, püsib ta kogu võimatuse kiuste siiski puudutamatunagi alati su juures ja sul on üksijäämise korral midagi enamat kui üksildus tühjuses. Kõige suurem üksildus ei ole see, kui su kõrval pole kedagi, vaid see, kui oled üksi oma südames.”
Ma vahtisin baari ust. Ta oli lahkunud. Mulle tundus, nagu olnuks see unenäos.

Kui ma hooldekodu juurde tagasi jõudsin, olid tuled juba kustutatud. Bussijuht ütles pimedat maja nähes, et ta käib ära siinsamas lähedal vanemate juures ning on varahommikul taas platsis. Buss ei olnud minu käsutada ja ma lõin ainult käega. Mul püsis miskipärast meeles, kuidas õpetaja oli jutuajamise sees küsinud, kas ma tean, mis värvi on mu ema ja mu naise ja mu enda silmad. Ma mõtlesin, kes mu varasemas elus on vaadanud mu silmadesse, nii et see oleks mul meeles. Ei meenunud midagi. Panin suitsu ette ja astusin välistrepi mademele. Mobiil helises.
„Nooh, sõnakunstnik. Ma just lugesin internetist tema kohta arvustusi. Saad aru, jah? Ta on täht, eks ole. Oleme rääkinud…? Sa ei pea tema taset arvustama. No… igaks juhuks! Maailmatasemel kontsert eesti arengupeetusega lastele…! See käratab…! Armasta sõna ja sõna armastab sind vastu! Kuuled või…? Okei, okei, olgu, jätan su praegu rahule, maga hästi, aga varahommikuks olgu sensatsioon valmis ja siin masinas olemas. Panen sulle erisaate aja.”
Oli hämar. Jahedus vajus tuntavalt ikka enam maa peale laiali. Vana, kunagi ilmselt avara ja õdusa lahtise trepikoja asemele oli ehitatud kitsuke seinteta katusealune. Selle niisked põrandalauad vetrusid veidi. Õhus oli mulle mitte midagi ütlevate taimede kirbet lõhna. Kaugel, vanade hõredate pargipuude taga välkusid-kustusid-välkusid paari mööduva auto tuled. Meenus, kuidas me koolipõlves olime ühe tüdrukuga öösel koolimajja sisse roninud ning tüdruk oli sellal, kui ma talle jaburat luuletust lugesin, laelambituledega välgutanud — kuni äkki mu enda vastu tõmbas ja pomises: „Kuule, mis me siia ilma tulime, kui me ei…”
Vaatasin, kuidas õhuvool surus suitsu sigaretiotsast allapoole, maha. Peas surus: mu elu on lõpmatu allakäik, mu töö, kogu mu eluks nimetatav vegeteerimine on pelk kohatäitmine ja seejuures olen ma elus ometi just oma kohata. Mu vanemad ei mõistnud mu heitlemisi: „Sa polekski nagu meie seest sündinud.” Töö tõttu lakkamatult sõidus, veetsin suure osa oma eluajast kusagil „mittekohas”. Ma elasin „mittekodus”. Mu elukaaslane nimetas mind nohikuks, kes ei oska läbi lüüa, ja oli omaenda läbilöömise nii tõsiselt ette võtnud, et mul jätkus mõtteainet, kus ta võib pikki tunde olla, kui ta kodus ei viibi. Kuigi ma vahel talle roose viisin, oli aeg meid teineteisest nii palju eemaldanud, et kumbki ei märganud teist ka siis, kui istusime kõrvuti diivanil.
Vihm jäi järele, hingeõhk oli näha. Tõmbasin järjekordse suitsu lõpuni, astusin majja sisse ning — nagu olin hooldekodu inimestele lubanud, kui ma hilja peale jään — lasksin ukse tasakesi lukku. Paljude soppide, panipaikade ja kõrvalkambritega maja oli pime. Läksin valgust süütamata piki koridori ühte vanasse elamusse sobimatute, arvatavasti viiekümnendatel aastatel disainitud ilmetute tugitoolide ja moodsa televiisoriga seinaorva, küllap puhkenurka, mida olin päeval tähele pannud, ja istusin sinna, tahtmata magama minna tup­pa, mille seina taga tõlk usutavasti juba norskas. Väljas märjaks saanud jalad külmetasid. Televiisori juhe oli seinast väljas. Klaasvitriin mingite mõttetute suveniiridega läikis, aga ma keerasin ennast poolkülitsi teise suunda ja sulgesin silmad.
Majal oli oma hõng, mis hämaruses tundus tugevam: kopituse, tolmu ja keemilise puhastusvahendi segu. Mulle tuli pähe, et kõik majad räägivad, ilma et ütleksid ühtegi sõna. Kohati uuendatud, kohati laokile lastud suurejoonelise häärberi seintest, ilustustega lagedest, siin-seal silma rõõmustavatest vanadest väärikatest mööbliesemetest õhkuv kadunud aegade kadumatu hing võttis mu embusse ja ma tukkusin: kord poolärkvel, kord poolunes.

Ta lõhkus.
Seinaorvast, kus ma pimedas istusin, võis näha otse valgustatud raadio­tuppa, mille uks oli lahti. Ta oli aparaadi taas kuidagi põrandale saanud. Ja ta surus, mitte ei löönud seda jalaga ega trampinud, vaid tallas sellel, surus seda jalaga. Kriiksumine. Krigin. See kestis, kestis… Ma ei tea. Minuti või… Kaua. Kaua. Piinavalt kaua. Ta jättis järele, kustutas tule, pani ukse kinni, hakkas hetkegi aru pidamata minema.
Ma nägin, kuidas õbluke keha, paljas, ainult väikeste neoonriidest helendavate aluspükste väel, kuidas see keha hämaras piki koridori oma apartemendi poole lonkis — kiirustamata, vabalt, lõnkudes, just tema mõõtu, nähtavasti eritellimusel tehtud läigahtavad lakk-kingad paljaste jalgade otsas. Koridori keskel keha peatus ja tegi mitu hüpet ühel jalal, siis jalad harkis, siis jälle ühel jalal, nagu oleks seal põrandale kriidiga joonistatud kekskast. Hääletult, kuulmatult, nagu olnuks ta paljajalu. Ta jäi korraks liikumatult seisma, justkui peaks aru, kas mitte veel kord hüpata, aga mõtles ümber. Siis lõksatas pika koridori kauges otsas lukk, uks avanes ja sulgus veel ühe lõksatusega.
Mul hakkas äkki jahe. Ma ei tahtnud minna tuppa, kus põrandal lebas muljutud metall. Aga ka mitte mulle määratud tuppa magama. Meeles mõlkus ennist baaris kuuldud raadiokatke: Tapja oli talle öelnud: „Sind ma ei tapa. Sa oled nüüd igavesti…”
Ma läksin uuesti välja ja istusin niiskusest hoolimata trepile. Öö oli tume, avar ja hingav. Pilvede taga pidid sirama tähed. Rapitud pargis, kaugemal, lähemal ja ka otse maja juures seisid tummad ja mitte midagi nägevad puud, siin-seal lebas raie ja laasimise järelt veel tükkideks saagimata tüvesid. Sigaret hõõgus mu käes, aga ma ei suutnud seda tõmmata. Ma teadsin.
Sigaret põletas sõrmi. Ma ei liigutanud.
Ma teadsin ilma sellele eraldi mõtlemata, et mul oleks aega küll jäänud, et sinna tuppa söösta, ta eemale lükata.
Öine karge õhk tungis üha sügavamale kopsudesse, suits põles lõpuni, peas tuksles: kas ma pean sel lapsekesel lootuse ära võtma? Äkki jõudis minuni küsimus, mis pani mu võpatama.
Kummal…?!
Ma kuulsin oma hingamist, sisikond pöördus pahupidi, kummargil peas jahvatas kosmiline machine, vaev purskas suust. Kui end püsti ajasin, hakkas mul väga külm.
Maja oli pime. Häärberi vanaaegsete nikerdustega uksele, mis oli pigem kahe poolega värat kui uks, oli paigaldatud ultramodernne koodlukk. Telefonile ei vastatud. Koputamisele ja tagumisele ka mitte. Ma vaatasin tahtmatult taevasse.
Mobiil. Refleks ajendas aparaati kõrva juurde tõstma.
„Kuule, hea inimene. Selline mõte, et teeme kohe praegu eelsaate, võidame rohkem kuulajaid. Nüüd kohe. Kohe! Valmis, eks ole…? Tehnilist probleemi pole. Ühendus toimib. Sa võid rääkida. Nüüd! Oleme otse-eetris. Head kuulajad. Meie muusikatoimetaja on äsjase superkontserdi toimumiskohas ja vahendab sealt oma esmamulje. Hallo…?! Ta on veel elamuste kütkes. Hallo…?”
Linnud. Rivina. Pimedas. Kaugel. Nad läksid kuulmatult nagu teises maailmas.
„Oleme eetris…!”

2005 ja 2020

*

Tühi taevas naksab ulgvel maad.
Mitte midagi maa aru sest ei saa.
Rammus püüelus siis taevast naksab.
Püü on elus, nokib nagu jaksab.

Kuidagi on veidi valesti kõik,
samas tundub mõni hõige üsna õige.
Tee kuus õmblust ja vast vaid üks lõige,
lase veri välja, täpne ole, põik
jäägu põikamata praegu.
On veel aegu
nii põigata kui lõigata.
Ei täna.

Muutub kellaaeg ja kulgemine.
Ära omadega päris uttu mine.
Sinu elu on jo ära kulutatud.
Ta oli ilus, kuigi talumatu.

Ja jälle on õigesti asjad.
Me ei oima, kas nihu, mis oli.
Oli või poli, kuidagi ikkagi
kunagi kusagil Sinuga koos ostsime
õlle ja krõbedad kardulad!
Oh, olid ajad.
Ah, nemad tulevad taas.
Ei täna.

Ei täna,
sest tänan
Taevataati ja tulevikku.

Kui meil ei oleks
kuhugi kulgeda,
siis me ei suudaks ju surra.

Ei, täna
ei täna.

Suur,
suur aitäh.

*

Need sõnad
olid vähemad kui tähed
ja nad langesid lihtsalt maha,
ma ei saanud neid kinni.

Need tähed
ei andnud end kätte.
Ne kirjutajatar
vähem veel veel.

Nood kirjutajatarid?
Nood kirjad?
Too tulemata, nägemata
ööilm?

See on üks teine maailm.
Ööd, kirjad,
kirjutajatarid.

Ulm.

*

Kes sõidab merd,
see tuksub maaga ühes rütmis.

Kes lendab, tundub
linnuline.

Kes uinub õnnelikult,
hoiab headust ligi
ja jagab teistelegi teda
heldel käel.

Kes ärkab üksnes selleks,
et muud magada ei saaks,
näeb halbu unesid
ja kaotab oma sõbrad.

Kes jätab ärkamata
siia külma öösse,
teab ise, millega ta riskib.
Ja kas ta.

Kes tuksub merd,
see maaga ühes rütmis sõidab.

Kes on, see on, see on.
ta on, ja tema
jääb meiega ehk, jah, ka
kauemaks.

Ta ta.

*

Ma armastasin oma armastamist.
Ja mul oli häbi, kui sest lõpuks aru sain.
Pool sõprust, pool koolikeemiat vist.
Ja üle võlli kedrand hullpeaaim.

Endorfiine andke mulle, tüübid!
Ma ei tea. Noid aineid on vist veel.
Ei ükski seisa ees mu eluteel,
ma olen joobnuid kohanud. Ka kaineid.

Ah, jah, see imeline suitsunälg.
Ei ole pikki aastaid tubakaga semmind.
Ent ometi, elektrilised klemmid,
teist teispoolsusesse jäägu jälg!

Mingu noorus, tulgu see, mis tuleb.
Haige olek, vaikne siiras surm.
Ja mingu, mida üldse talub – – –
/ – – – – /
Jah, mingu see. – – – –
– – – – – – – jah

*

Ühe külma õhtu jutu jätkuks
poolteist lauset veeretaksin vaid.
Poolteist mõtet ja üks veider vaib.
Üheks külmaks õhtujutu jätkuks.

Jätkuks mõtteid vaid, ja meid.
Mõnikord on tunne, et ei jätku.
Teinekord, näib, jätkub,
siis, taas, oh ja uh ja ei.

Ühe jumalaga jätsin jumalaga.
Tuli teine, ütles, ta on Üks.
Ma olen ürgpaks argpüks — vesipüks
mu aruajus pole Jumal, aga…

…homseks praeks läen õlitama panni.
Seejärel põgenen vist lihtsalt vanni.

*

Näen puhast pimedust.
Ta isegi ei ole must.
Just hääletu ja valgusvaba olek.
Polek.

See puhas pimedus näeb mind.
Justkui siin oleks palju vaadata.
Tüse onkel, hea keskealine.
Poolakas, Popjolek.

Pimedusele vist pettumus.
No aga ära vahi, kui ei taha.
Näed lihtsat luuletajat.
Silmad maha.

Meie väärtajakirjanduse üks vaikseid korüfeesid sai hiljuti kaheksakümmend aastat vanaks, aga jõudis vahetult enne seda lõpule ka oma mälestuste kolmeköitelise sarjaga. „Vaimu vend” (2015), „Tuba number kaheksa” (2016) ja „Tunaeile” (2019) ehk kokku umbes 1250 lehekülge meenutusi anastus- ja vabadusajast tõstavad Ott Rauna väljapaistvate eesti memuaristide kilda. Mõnele inimesele on mälestused lausa loomu poolest sobiv žanr. Ma usun, et oleme Otiga mõnekümne aasta jooksul tänaseks juba sadu tunde maha kõnelnud. Silmitsi oleme teineteist kohanud seevastu pigem harva. Ott Raun on minule eeskätt telefonihääl. Enamasti helistab ja räägibki Ott, mina suskan midagi sobivat vahele, ning viisaka inimesena ei jätka Ott seejärel oma pooleli jäänud teemat, vaid läheb jutuga edasi nüüd juba minu poetatud remargist. Ta valdab väga ootamatuid jutujätke ning lisab alati visiooni isiklikult kogetust. Ott ei ela mitte ühesuunalises ajalises joonmaailmas, vaid tagasihaaravalt ka oma eelnevas elus, esivanemad kaasa arvatud. „„Käi ringi, käi ringi,” ütles Suur Kõver. Ja nii ma käingi. Näen seda, mis on ja mis oli.” Tulemuseks on igast telefonikõnest välja arenev tohutu verbaalsete assotsiatsioonide padrik, kus Ott mõnu ja murega, igatahes asjatundlikult müttab. Pole vahet, kas vestluse telg on talurahva vabastamine või Eesti PEN-klubi hetkeseis, ikka jõuame kaarega ka Taltside ja Näripäde ja paljude Raunade juurde, see tähendab, Oti suguvõsalukku, mis haarab olulist osa eestlaskonnast, igatüht Hendrik Toomperede pikas reas ja isegi Urmas Sutropit. Raunad näikse eestlaste seas olevat seesama kõikjale imbuv perekondlik kitt, mis Ungern-Sternbergid baltisakslastel.
See, mis suuliselt võib jätta kaootilise mulje, on kirjalikus laagerdumuses kontrolli all. Oma meenutamise laadilt jääb Ott Raun kuhugi Argentiinas surnud teatrimehe Woldemar Mettuse ja Jaan Krossi vahepeale, sest ka tema mäluvoog laguneb — või hoopiski tiheneb — puänteeritud lugudeks valitud teemadel, mitte nii lühilaastulisteks nagu Mettusel, aga novelletlikuma rütmiga juppideks kui keskeltläbi Krossil „Kallites kaasteelistes”. Võib-olla on tema lähim vaimusugulane memuaristika alal hoopis Karl August Hindrey. Kõik neli armastavad hullupööra puistata nimesid, just neid elemente mäluvoos, mis vananevas ajus kõige kergemini kipuvad hägustuma, aga fikseerivad tekstis eeskätt isiku — ilmselt nende meeste jaoks tähtsaima, mis meenutustes peitub. Isikutevahelised põimingud ja kokkusattumused on nii Krossil kui ka Raunal ajalooliste intriigide selgroog, kohati isegi ajaloo liikumapanev jõud, vähemasti selle kummaline telgitagune. „Imeliku kokkusattumusena kattus mu ämma täisnimi Hilda Leesment vähemalt ühe versiooni järgi Ostlandi kurikuulsa valitseja Alfred Rosenbergi naise omaga,” kirjutab Ott. Täpsustatagu, et natsibossi eestlasest naine Hilda Leesmann eemaldunud temast 1923. aastal just mehe poliitiliste vaadete tõttu.
Krossi mälestuste kahe koguka köite peale tuleb kokku umbes 970 isikunime, Raunal on neid ainuüksi kolmandas köites üle 900, see tähendab, mälestustes tervikuna — hinnanguliselt — nii umbes paar tuhat, mis on kordades rohkem kui ka Hindrey viieköitelises memuaaris. Enam mainitute seas torkavad oodatult silma poliitikud Stalin, Hruštšov, Meri ja Savisaar, aga samuti egüptoloog Sergei Stadnikov ja vend Vallo, kirjanikest Kareva, Kuusberg ja Runnel. Aga ma olen täiesti kindel, et suurem osa eesti lugejaid leiab Rauna nimeloendis oma isiklikke tuttavaid. Otti piisavalt kaua tundvana polnud mul näiteks õrna aimu­gi, et ta oli sõjaväes ja pärast seda usaldusvahekorras Bernhard Linde poja Tõnisega, kes oli kümme aastat minu värvikas korterinaaber Pikal tänaval. Või et ta puutus kokku Otepää Keskkooli direktori Heino Mägiga, kes suure tugeva mehena tõstis mind kord lapsepõlves õpetajate toas peo peal kapi otsa — kuhu ta olevat aeg-ajalt samamoodi tõstnud ka närvilisi naisõpetajaid (ai-ai, olid ajad!).
Omaette lõiguna tuleb kirja panna see, et erinevalt Krossist, Hindreyst ja paljudest teistest on Oti tekst ülimalt perekeskne. Oma mälestuste esimese köite „Vaimu vend” pühendab ta vennale — venda Vallot hüüti Rahumäe koolis Vaimuks ja Ott oli järelikult Vaimu vend. Teine köide on pühendatud abikaasa Simonele (Ludmillale), kolmas, mis hakkab pihta ema matustest — „armsatele lastelastele”. „Maailmas kõige tähtsamad on lapsed, ja kui lapsi ei ole, siis ei ole vabadust,” kirjutab Ott. Otsi teist meest, kes defineerib iseennast oma venna — ja oma vabadust laste kaudu!
Enamikku mälestustest struktureerib omaelulugu, autobiograafia. Kui välja arvata Nõmmelt alanud lapse- ja koolipõlv, vahepealne teenistusaeg Vene tanki- ja jalaväes (millest ei päästnud ka õpingud kalandustehnikumis) ning sellele järgnenud Tallinna Pedagoogiline Instituut, siis jaguneb Ott Rauna elu kolmeks tööperioodiks: suur, suurem, kõige suurem. Algul toimetaja ajalehes „Nõukogude Õpetaja” (1969—1975), siis „Loomingu” publitsistikaosakonna ja ühtlasi siinse rubriigi eelkäija „Mõtete ja märkmete” toimetaja (kuni 1998) ning sestpeale peatoimetaja tema enda rajatud ajalookultuuri ajakirjas „Tuna”. Maailmalt võtmine hakkas üle minema maailmale andmiseks umbes mälestuste teise köite keskpaiku, kui ilmus Oti nüüdseks juba legendaarne esikteos, luulekogu „Hobusel on täna sünnipäev” (1973), ning algasid katsed mõjustada avalikkust „Loomingu” autorkonnaga. Maailmale andmine on olulisem kui maailmalt võtmine, aga paradoks seisneb selles, et võtmisest on kihvtim kirjutada kui andmisest. Noorus on sulipoiss, kes koob intriigi. Selle paradoksiga seisavad silmitsi kõik autobiograafid ja seda tajuvad oma nahal nende lugejad. Mida küpsemate mehetegudeni jõutakse, seda enam energiat jäetakse neisse tegudesse maha ja seda vähem fantaasiat jääb nende mälestusse. Ott Raun on alates 1990. aastaist maailmale andnud viis luulekogu pluss ühe valikkogu, kolm romaani, essee- ja muinasjuturaamatu (vt ka „Tuna” 2015, nr 3). Meie mõlema esikromaan valmis aastal 1987, aga Nõukogude Liidus olid tollal rasked ajad, paber otsas, plaanid ületatud, kogu riik käis kolmel jalal, nii et mäletan, kuidas „Eesti Raamatu” toimetaja Maarja Ojamaa minult rangelt küsis, kas olen nõus oma teose ilmumisega paar-kolm aastat ootama. Siis saab uue paberi ja uued plaanid. Vastasin, et hea tekst ei vanane. Ma ei tea, mida vastas Ott, aga meie romaanid „Kuum” ja „Kõrvaltegelased” — nagu mitmed teised — ilmusid mõlemad alles 1990. aastal. Uued plaanid olid valmis saanud, uus paber hakkas kannatama kõike, enam ei pidanud kartma ei poliitikat ega erootikat.
Lisaks omaeluloole püütakse mälestustega kujutada ajalugu laiemaltki: iga memuaar tahab olla ühtlasi historiograafia. Ott kirjutab autobiograafia ja perekonnaloo kõrval veel vähemasti ajakirjade „Looming” ja „Tuna” ning humanitaarseltsi Wellesto, aga poliitiliselt tundliku inimesena ka Nõukogude Lii­duks kutsutud riikliku moodustise vaimukat ajalugu. Poliitiline pamflett on XX sajandi teise poole eesti mälestuste üks kohustuslikke palgepooli. Ent Ott ei tee ka vaba Eesti kohta illusioone: Vene küsimus jääb Eestis kestma pärast nõukogudeta nõukogude võimu. Ingliskeelne enesekolonisatsioon, idamaade migrandid ja Hiina tööstus on köömes Eesti enese organismis ikka ja jälle oma pesa punuva vene needusega võrreldes. See ei tähista etnilisi venelasi. Nii mõnedki Oti parimad sõbrad on venelased ja juudid, nagu mälestustest näha. Vene needust kannab end venekeelseks elanikkonnaks nimetav kiht, kes tahaks Eestis elada nagu Venemaal: avalikkuses koduselt vene keelt pruukides ja Vene propaganda seisukohti varjatud tõena esitades. Elamegi viimaseil aastail taas uue hiiliva venestuse laines, mil tootepakendid, olmekuulutused, ostukeskuste reklaam, arstiteated ja muu on märkamatult muutunud eesti-vene kakskeelseks nagu kunagi nõukogude okupat­siooni ajal. Isegi Hiiumaa Käina aleviku toidupoes lärmab venekeelne reklaam. Eesti telereporterid küsitlevad 30-aastaseid venelasi, kes kogu oma elu on veetnud Eesti Vabariigis ja võiksid olla selle kodanikud, loomupäraselt vene keeles. Miks ei pea isegi nood riigikeelt oskama? Sisuliselt tunnustatakse sellega seisukohta, et etniline venelane ei olegi suuteline olema Eesti riigi kodanik. Ja juba kisendabki naisehääl, et venelasel ei ole Eestis nii hea elada kui Venemaal, sest siin peab õppima võõrast keelt. Tallinna linnavalitsuse meelsust arvestades võib karta, et varsti hakatakse tänavasilte taas üles lööma rööbiti kahes keeles. Siin lõpeb pamflett ja kerkib küsimus, kui pikalt saab riiki maha müüa.
Suure algupärase väärtusega on andmestik, mis käib Wellesto ja „Tuna” kohta. Wellestos polnud Ott aastal 1987 mitte ainult asutajaliige, vaid ka seltsi üks agaramaid ja südant valutavamaid osalisi. „Tuna” käimapanek 1998. aastal ja selle vankumatu käim tänaseni on eripeatükk eesti ajakirjanduslike ettevõtmiste loos. Arhiivide ja arhivaaride jätkväljaannet ei toimeta Ott mitte ametiajaloolase, vaid suure üldkultuurilise haardega kirjanikuna. See on vältinud erialast kapseldumist, taganud laiapõhjalise, aga samas elitaarse autorkonna ning mälualaste lähenemiste kogu paleti. Esseistliku ja kultuurifilosoofilise kirjutuslaadi talumine või isegi soosimine (esimesest numbrist peale avab ajakirja rubriik „Essee”) tasakaalustab hästi väljaande valdavalt positivistlik-kirjelduslikku tagumist poolt. Et žanriliselt ja temaatiliselt paindlik eestikeelne üllitis on suutnud saada ühtlasi kõige kõrgemat klassi rahvusvahelise teadusajakirja staatuse (1.1), see on omamoodi ime. Veel suurem ime on see, et „Tuna” rikkalikult illustreeritud 88 numbrit kogumahuga enam kui 14 000 lehekülge on kokku pannud üksainus mees. Ajakirja on algusest peale kangelaslikult tehtud minimaalse kaaskonnaga, peatoimetaja on olnud ühtlasi tegevtoimetaja, see tähendab, kaastöö ainus tellija ja sõeluja. Enamik ajakirjade peatoimetajaist ei oska ilmselt aimatagi, milline ainuisikuline koormus võib lasuda nende ametinimetusega seotud tööl.
Mäletamine on nii tõe kehtimapanek kui ka sulnis luule. Õieti on ju need kaks vastastikku pööratavad, sest õnnestunud luuleakt mõjub tõe tabamisena. Johann Wolfgang Goethe äsja eesti keeles ilmunud omaelulugu pealkirjaga „Luulet ja tõtt” („Dichtung und Wahrheit”) — ikka nõnda, et luule esikohal ja tõde ta sabas — võiks anda kätte kõigi mälestuste universaalse helistiku. Mäletamine ongi ehk eeskätt luule, mis paljastab teataval määral tõtt. Kui küsida, et mida mäletatakse ja kuidas mäletatakse, siis näib „mida” olevat pigem mälestuste objektiivne ja „kuidas” neid subjektiveeriv moment. Mida rohkem lugeda mälestusi, kus ollakse ise ühel või teisel viisil osaline, olgu siis tegelase, kaasaegse või tagantjärele-tudeerijana, seda enam saab selgeks, et „mis” ja „kuidas” käivad mälestustes käsikäes ning on vahetatavad. Paljutki sellest, mida mäletatakse, pole tegelikult olemas olnud. Aga siiski — mis tähendab „tegelikult”? Kujutluses patustamine on sama reaalne kui patustamine tegudes, nagu vihjab kristlik patutunnistus. Seega tuleb määratlust täpsustada: paljutki sellest, mida mäletatakse, pole varem olemas olnud. Aga nüüd on. Mäletamine on loomeakt, millega toodetakse omanimelist tõde. Siin siseneb arutluskäiku paratamatult irooniat, aga eks elu olegi ju lakkamatu irooniline loovus. Nii väitsid saksa romantikud.
Kunagi avastasin, et Oskar Kruus on oma mälestusteraamatu „Unistuste purunemise aastad” (1996) motona kasutanud tsitaati minu romaanist „Kuum”: „Elu ei mäletata. Mäletatakse mälestusi elamata elust.” Kruusil oli selle tsitaadi kasutuselevõtuga oma poliitiline tagamõte, nimelt kirjutas ta stalinismiaja ahistatud haritlaspõlvkonnast, kel ei olnud mingil moel võimalik teostada seda, millest unistati või milleks valmistuti. Ent lausel on ka palju üldisem, seejuures üldsegi mitte sõnamänguline tähendus. Mälestused ja seni elamata elu. Teisi­sõnu, mälestused ja alles mälestuste teksti kirjutamisel esmakordselt kogetu. Sellist ainest on rohkem, kui võiks arvata. Mälestusi kirjutades elatakse paljuski esimest korda. See seostub ka mälestuste kui pihtimusega, millegi seni varjul olnu, niisiis avalikkuse — või isegi enese — jaoks seni olematu ülestunnistamisega. Mälestused kubisevad ülestunnistustest, nagu „Ma olen alati lugu pidanud…”, „Ma olen ikka mõelnud, et…”, „Ma pole iial arvanud, et…”. Ja nõnda edasi. Need „ikka” ja „alati” ja „iial” osutavad justkui pikkadele ajaperioodidele. Kirjutaja meenutab mingit iidset ja iseenesestmõistetavat tõde. Ja enamasti ta ei märkagi, et esitab hoopis performatiivi (nagu ütlevad lingvistid), see tähendab, kehtestab alles nüüd ja siin esimest korda selle „iidse ja enesestmõistetava” tõe. Võib-olla on ta oma suhtumist ühel või teisel moel varemgi mõista andnud, kuid oma olemisseadusena formuleerib ta selle alles mälestustes. Nõnda sünnivadki mälestused elamata elust. „Ma olen alati arvanud, et miss B. on erakordne isiksus” ja „mul pole iial pähe tulnud miss B-st midagi halba mõelda”, väidab mälestuste kirjutaja, aga vaene miss B. loeb seda takkajärgi raske südamega: oleksin ma seda varem teadnud, oleks elu võinud kujuneda hoopis teiseks. Nii see elu juba on. Tema üks tähtsamaid osi ongi see, mis jääb elamata.
Ma ei hakka üles lugema neid kümneid, võib-olla sadu miss B-sid, kes Ott Rauna mälestustes otsekui Peetruse tahtel elulisa saavad. Neid on nii nais- kui ka meessoost. Üks kaunimaid hetki on kahtlemata kolmanda köite algus, kus meenutatakse kunagi Harju tänaval korduvalt trehvatud „muinasjutuliselt armsat naist kahe lapsega”, kelle nimi ei jäänud „igaveseks nukkermagusaks saladuseks” — Mari Tarand. On’s selles rohkem luulet või tõde? Võta nüüd kinni. Mina usun Otti, aga olen sunnitud ka tõdema, et talle eriliselt hinge pugenud inimesi iseloomustades ei varja ta oma subjektiivset meeleliigutust. Dichten ist Wahrheit. Tihendamises ehk luules peitubki tõde. Teisalt, et Ott pole oma mälestusi valanud romaanideks ja novellideks, nagu näiteks Kross, siis annab ta oma ilukirjanduslikele tungidele mälestustes mõnikord veidi avalikuma jooksu. Belletristlik elegants peatükkide ümaramaks vormimisel torkab hästi silma. Mälestades on Ott häbenemata rahuldanud ka oma kirjanduslikke vajadusi — nagu kunagi Luts. See teenib tekstimõnu huve nii kirjutades kui ka lugedes. Vist ei vaeva Ott oma pead sellega, kas tema mälestusi tsiteeritakse hiljem kui puhast tõtt. Perekonnakeskse inimesena on talle tähtsam see, et ta lapsed ja lapselapsed ei unustaks, mida nende isa ja vanaisa kord maailmast arvas. Ja paarikümnele parimale sõbrale, kelle seas on nii elavaid kui surnuid, suunab ta oma töö kindlasti samuti.
Jaan Kross hoidus kaua aega mälestusi kirjutamast põhjendusega, et kõik, mis tal on olnud öelda, on ta oma romaanide ja novellidega ära öelnud. Kross tahtis olla nii ilukirjanik kui ka eestlaste ajaloo kirjutaja ja aastakümneid tunnustati teda mõlemas rollis üsna üldiselt. Krossi proosa aluslaused kontrollisid kodumaist historiograafiat kuni teatmeteosteni välja. Siis süvenes postmodernistlik mänguaeg, mil üha enam hakati rääkima kõigest kui konstruktsioonist, olgu siis rahva, ajaloo või sugulusvahekordadega seoses. Romaan ajaloo allikana kaotas osa oma prestiiži. Et mitte kõike, mis temast maha jääb, ei kuulutataks fiktsiooniks — ja et teda ei tsiteeritaks mitte üksnes inimhingede inseneri, vaid ka ajaloolise tõe talletajana, pani Kross oma viimase suure romaani žanrinimetuseks mälestused. Sündis liig hilja alustatud elulooromaan „Kallid kaasteelised”. Hoolimata teksti siginenud kergelt tuvastatavatest eksimustest, et mitte öelda — loova mälu assotsiatiivsetest ümberlülitustest, tsiteeritakse mälestuste žanri liigitatud teost nüüd ja edaspidi kui ajaloo allikat. Kross lükib mälestustesse ka oma ilukirjanduslikke tekste, püüdes näidata, et nende allikaväärtus on võrdne mälestuste omaga. Aga andes sellega paratamatu vihje väljamõeldise osakaalule mälestuste koestikus.
Niisiis igatahes: kes tahab talle meeldivat või õigena näivat tõena kehtima panna, peaks kirjutama mälestusi. Mälestuste kirjutaja kehtestab maailma kohta talle sobiva elutõe. Ta loob teksti, milles ta ise on ainus peategelane ja kõik teised on kõrvaltegelased, olgu nad nii tähtsad kui tahes. See, kes mälestusi ei kirjuta, peab leppima sellega, et jääb igavesti elu kõrvaltegelaseks — teiste mälestustes. Mälestused ongi kokkuvõttes üks suur kehtimapanek. Nad väljendavad soovi mitte jääda kõrvale. Võib-olla ka hirmu jääda kõrvale, millele lõpuks allus vist isegi Kross.
Kolmevärvilise mälestustesarjaga kehtestab Ott Raun oma kollakas-rohekas-sinise elutõe. Ma tean, et köidete kaanevärvid olid autorile tähtsad, ja kui esimesed kaks ehk kollane ja roheline said kiirelt leitud, siis kolmandaga oli pisut juurdlemist, et tulemuseks ei oleks mõni meil liiga tuntud ja valevihjet sisaldav trikoloor. Ott otsustas kahe Aafrika väikeriigi, asustuselt hõreda Gaboni ja pindalalt pisikese Rwanda lipuvärvide kasuks, ehkki neil kahel asub kollane keskmisel ribal. Kui Eestist pisemal Rwandal on verine kuulsus maailma kõige kiirema genotsiidi korraldajana — saja päeva vältel aastal 1994 nottisid seal kaks kohalikku rahvast, hutud ja tutsid, teineteist miljoni võrra vähemaks —, siis Ott käitub oma kahe tuhande kõrvaltegelasega kristlikul moel. Vaid mõni üksik, nagu näiteks Yana Toom ehk demagoogia meistriklass, saab ühemõttelise hinnangu osaliseks. Ott meenutab oma arvustust Joel Sanga luulekogule, kus peamotiiv olnud Sanga oskus kirjutada tekste, mida pole võimalik kritiseerida. Midagi säärast võiks öelda ka Oti enda mälestuste kohta: nende taotlus on väljendada maailma põhimõttelist omaksvõttu ja sisendada hoiakut, et inimene on väärt seda, mis ta püüab, ehkki enamasti ei suuda. Selline relvituks tegev hoiak võimaldab südamelt ära öelda ka ebameeldivat, ilma et tekiks süüdistus kiusus. Näiteks Heinz Valgust peab Ott muidugi mõista lugu, aga kui too nende ühise Tallinna 22. Keskkooli õpetajaile mittelugupidavalt tagasi vaatab, nimetab ta Valgu pilku väärastunuks. Kes püüab mõista, sel on lihtne meelepaha väljendada.
„Vaikne eestlane” on hüüdnimi, mille Ott endale oma esseekoguga aastast 1998 justkui ise välja teenis. See on Oti kõige teravamalt lõikav raamat eriti oma poliitilises pooles. Vaikne ei tähenda seda, et ei osata valusalt hammustada või vastu hakata. Ott ei talu lihtsalt kisa. Kõik, mis kisab — kui see ei ole just laps —, on väär. Kisavad rahvad ja nende kisavad juhid on talle vastumeelt. Üks tema lemmikfilme on Jean-Pierre Melville’i „Mere vaikus” („Le silence de la mer”), tehtud Vercors’i samanimelise novelli põhjal: okupatsiooniaegsele natsiohvitserile, kes on pandud elama prantsuse perekonna majja, vastab perekond vaid põlgava vaikimisega. See on müsteerium, mida Ott kummardab: tõrjuda kurja vaikimisi, teistsuguse olekuga. Vaikus on inimese moraalne proovilepanek: tuleb õppida vaikuses vastu panema, armastama ja austama. Otti lummab kalmistute kõnelev vaikus, esivanemate hääled. Ei tea teist kirjameest, kes haudadelt nii palju nõu käiks küsimas. Perekond on ta usk, sõbrad ta armastus ja vaiksed väärikad eestlased need, kes ei lase lootusel kaduda. „Kas või selle nimel oli mõtet oma mälestusi kirja panna, et anda viivukski elu neile, tänu kellele Eesti jäi Eestiks.” Väike vaikne hea võib Otis anda aastakümnetepikkuse tagasimõju, niisamuti väike vaikne halb. Ta reageerib aegamisi, kuid kestvalt. Ta teab, et surm ei ole radikaalne katkestus, vaid mingi totaalne vaikne jätkuvus, aga siit edasi pole mõtet enam arutada.

Karl Martin Sinijärv *Tühi taevas naksab ulgvel maad / *Need sõnad jt luuletusi
Kalle Kurg Vaikuse raadio
Mats Traat Kaasteelised / Surve all jt luuletusi
Eeva Park Neljateistkümnendal korrusel / Kerge kirves
Gohar Markosjan-Käsper Süda / Telefon jt luuletusi
Ann Alari Surma saadik
Lea Mändmets Kohtumiste kohmitsused
Piret Põldver Kopitus
Maimu Berg Aino ja Herman / Meeta ja õigus
Mirjam Puumeister Külaskäik / Kukepea
Marian Miller *ma libistan käe üle klaviatuuri / *öö patust jt luuletusi
Asta Põldmäe Kirjad pääsukestele II
Natalja Nekramatnaja *vend sai narivoodi ülemise koha / *vajutan lülitit tuba täitub valgusega jt luuletusi
Eeva Park / Elo Lindsalu Et välgataks inimese surematut hinge
Linnar Priimägi Keele hääled. Neli lühiesseed
Arno Oja Ideoloogiainsener, Aatomik ja varjatud tundeelu
Toomas Raudam Liikumisi. Lambist, laest ja mujalt
Jaan Undusk Ikka Otist mõteldes
Mart Velsker Kuuleb oma mõtete keelt
Maarja Helena Meriste Mühiseb linn ja „Prisma” tagant tõuseb udu
Pille-Riin Larm Varesele valu, harakale ajalugu
Tiina Pai Eedeni äng
Kroonikat

Katkend romaanist „Õitsengu äärel”

Tol juunipäeval lahkub Serge Bobrik kontorist tavapäratult vara. Ennast jalgrattale hiivavat mehikest saadab pääslavalvuri kummastav pilk — keskpäevakuumuses püsivad mõistlikud kodanikud majades. Bobrik ei vali koju väntamiseks kilomeeter pikemat teed ümber ratsakooli, sest täna ei hooli ta ülekaaluga võitlemisest. Ta tahab magada ja ei midagi muud. Või just muud. Mida tahes, et ärevusest jagu saada.
Maastikurehvide rudisedes kannab jalgratas teda üle Rio Aulencia jõesängi, alla piki küngastevahelist nõgu, mööda golfiklubist ja vanadekodust. Madridi ümbritsevate nisupõldude kuiv paberjas lõhn peidab isegi sulava asfaldi ja kraavipõhjas roiskuvate jäätmete leha. Tühjalt ringteelt vasemale, läbi Dulcinea, Garibaldi, Don Quijote tänava. Tont teab mitu korda on Bobrik arutanud, kas raamatutegelasi ajalooliste isikutega kõrvu seades on neile püütud elu anda. Täna see teda ei huvita.
Eesaedade kiviktaimlates vilksavad naistepunapuhmaste kollased õied, kaktuste tuhmrohelised kärsad. Oh issand, siin on nagu vanaema juures Odessas, täpselt nagu Odessas, mõtleb ta, teadmata isegi, kas see on hea või halb.
Miks just nüüd? Miks mitte siis, kui ta lapsena vannis kõõludes kukerpalli tegi, imekombel vett kopsu tõmbamata? Ei. Nagu ka mitte tol varahommikul, kui ta oli keskkooli lõpu puhul linna peal laaberdanud, võõraste kuttidega tuttavaks saanud ja nendega mahajäetud majja läinud — „Mis me teeme nüüd, lõikame sul kõri noaga läbi?” oli üks kuttidest küsinud, kui ta puruks löödud prillide järele kobas. Või aastaid hiljem, kui ta kogemata pudelikilluga neelu vigastas? Verd sülitades mõtles ta vaid, kas suremine ongi nii lihtne. Tookord ta juba teadvustas, mis on surelikkus, sest oli lennanud tuhandeid kilomeetreid, et vähki surevale isale viimased morfiinisüstid teha.
Jõuluaegne majarööv Brüsselis, mille peatas vaid ukseluku kinnikiilumine. Mitu ohtlikku möödasõitu. Sportliku möödaujuja tekitatud laine, mis tal üle näo lõi — uppuja ei karju appi, ta püüab õhku saada ja paremal juhul saabki. Kukkumine jalgrattaga — kiivrita peaga vastu pehmet sammalt kümmekond sentimeetrit graniidilahmakast. Vahemaandumine JFK lennujaamas, temperatuuriskanneri ootamatu piiksumine, viis nädalat välihaiglas sõjaväelaste valve all, neist kaks nädalat kõhuli voodis, hingamisraskustega võideldes. Ei, ka siis mitte.
Kohutavad kogemused, mis on möödunud nagu rändlinnu vari terrassipõrandal. Vaimne stuupor. Ebareaalsuse tunne. Mitte kunagi hirm. Aga nüüd on see kohal. Näriv surmahirm. Täna, kui nisupõllud lämmatavad ja silm igatseb rammusaid äikesepilvi, kardab Serge Bobrik enda, oma kolme lapse, naise ja kassi elu pärast. Kardab päriselt, piiludes pelglikult välja omaenda väikesest tüsedast kehast. Ta on päriselt kohal ja pelgust täis.
Pisike Plaza de España, asulavalitsuse hooned, väike nõks vasemale ja uuesti otse. Calle Greco, loeb mees automaatselt tänavasilti — igal tööpäeval teeb ta seda kaks korda. Tema teadmistiirane aju nuhutab kõike ettesattuvat, otsib seoseid, kvantifitseerib, kaalub, lükkab ümber ja põimib süsteemideks. Ta on teabeküllusest väsinud. Kui välised mõjud välja lülitada — jahedas laboris, lukustatud kabinetis, öösel enne uinumist või hommikul enne tõusmist —, mühiseb seda võimsamalt sisemine abstraktse mõtlemise kosk. Ta on katsetanud hallutsinogeenide ja zen-budistlike meetoditega, kuid erk mõistus ei kavatsegi rahuneda.
Surm. Talle, kergekujulist agnostitsismi põdevale teadlasele, on see olnud huvipakkuv väljavaade piisavalt kauges tulevikus. Kuid nüüd on surma tõenäosus talumatult suur. Tal, kogu planeedil, on vähem kui aasta. See ei ole hullumeelse prohvetihakatise sonimine, vaid jäine matemaatika. Ta teab isegi aega — tuleva aasta 13. aprill.
Punastest tellistest majad, mis paistavad tänavalt väiksemad kui seest. Tänava ääres ja eesõuedes rohetavad elupuud, plaatanid, mägipiiniad, palmid, dalbergiad — kõik hoolega pügatud, muld juurte kohal veevärgiveega niisutatud. Bobrik tõstab parema jala sõidu pealt üle jalgratta, kergitab seejärel vasema pedaalilt ja toetab sellele parema. Jalgratta hoog aeglustub ning on värava ees piisav, et Bobrik saaks ohutult maha hüpata. Ta tõstab sõiduvahendi üle äärekivi kõnniteele. Sõrm libiseb üle müüri sisse süvistatud lugeri. Kostab vaikne sirin ja klõpsatus.
Veel enne, kui mees majja siseneb, reageerib ihu ootusvärinaga. Majast uhkab konditsioneeritud õhku. Koristaja on ära käinud. Kodus pole kedagi peale kassi, just nii, nagu sel kellaajal peabki olema. „Kui tahan, võiksin alasti ujuma minna,” mõtleb Bobrik — tema kodu on üks väheseid, mille krundile on mahutatud korralik bassein, ja tema ise üks väheseid, kes raatsib seda veega täidetuna hoida.
„Еще не умер ты, еще ты не один,” vasardab tal peas luuletuse algus. On see Mandelštam või Pasternak? Nähtavasti Mandelštam, aga tuleks järele vaadata. Aeglaselt loeb ta teksti otsingusse. Jah, Mandelštam, kinnitab arvuti. Mandelštam ligi kolmkümmend aastat pärast põhikooli, kus Veera Nikolajevna neid väärtkirjandusega tüütas.
Pärast neljakümnendat sünnipäeva hakkas isa surmast rääkima. Esiti võttis väike Sergei seda dramaatiliselt, kuid kaine analüüsi järel rahunes. Jah, isa kaldus rasvumisele, ent jõi vähe, ei suitsetanud, sõitis jalgrattaga ja talle meeldis suvilas sahmerdada. Võis eeldada, et isa tervis on parem kui paljudel naabrionudel, kellest mõnele on äikese-eelseil leitsakupäevil kiirabi kutsutud. Surmast sai isa rääkida üle kahekümne aasta, enne kui järsk kaalukaotus ja muhk keele all iseenda eest kõnelesid. Kui isa helistas, oli Sergei juba mister Serge Bobrik ning töötas Los Angeleses. Kolmas staadium tähendas surmaotsust.
Tookord saatis Serge’i kuni õhtuni jahe võbin, kuid šokk sumbus aastaid kestnud surmajutu polstrisse. Kas isal endal oli seetõttu kergem? Vaevalt. Igatahes ei rääkinud ta pärast diagnoosi enam suremisest, vaid argistest tegemistest. Peaks nüüd temagi keskenduma argisele, näiteks hallitusele, mille ta teise korruse vannitoast avastas? Arutama Nathaliega, kas lubada vanem poeg Ühendriikidesse vahetusõpilaseks lisatingimusteta või nõuda talt paremaid tulemusi matemaatikas ja prantsuse keeles?
Bobrik mõistab, et paar-kolm tundi, mis läheb pere saabumiseni, ei suuda ta ei magada ega diivanil lösutada. Masinlikult vahetab ta kassi joogivee. Joob ka ise, janu tundmata. Kabinet on täis Nathalie pabereid ja käsitööasju. Ta kuhjab need teisele lauale, nihutab ekraani parajale kõrgusele ja hakkab tööle.
99942 Apophis, varasema nimega 2004 MN4. Nõnda nimetatakse mõrtsukat, kes ähvardab Serge Bobriku planeeti. Kui asteroid 2004. aastal avastati, püstitas see Torino ohuskaalal rekordi — neljas tase pole naljaasi. Arhiivijäädvustuste ja radarastromeetria abil täpsustatud orbiit võttis pinged maha, kuid sellid Kitt Peaki observatooriumis nimetasid asteroidi siiski Apophiseks. Äraloojaks, päikesejumal Ra vaenlaseks, õelaks maoks igavese pimeduse maalt, kes püüab Rad tema öisel ringkäigul alla neelata. Avastamisaastal jõudis Apophis 0,0963 astronoomilise ühiku kaugusele Maast — see on kümnendik teest Päikeseni.
Bobrik ei püüagi korrata mahukat IDL-mudelarvutust, mille tulemused tema töörühma hommikul ootasid, vaid läheb mõtetes tagasi kooli. Ta seisab klassi ees, joonistab kriidiga objektid, tähistab nende parameetrid, täidab tahvli võrranditega, kustutab, lisab uue kihi — klassikaaslased ja õpetaja jälgivad rafineeritud etendust lummatult, adudes vaid kehalisse vormi valatud mõtte­töö robustset, peaaegu seksuaalset rütmi. Kepleri seadus, periheel, tihedus, valguspeegeldustegur. Titiuse-Bode reegel, orbitaalresonants, esimeste asteroidide avastamine. Chicxulubi kraater, dinosaurused, Tšeljabinsk 2013, Maale potentsiaalselt ohtlikud objektid, nende kaootilised ja muutlikud orbiidid. Nii, ja nüüd meie päevakangelane Apophis. Aten-tüüpi asteroid, hinnanguline läbimõõt alla poole kilomeetri — Astronoomiauniooni definitsiooni järgi õieti meteoorkeha. Algsed vaatlused radari ja infrapunalainetega, arvutused, üldistused. Ja nende kõrval värsked, selle aasta kevadest pärinevad andmed.
Ei klapi, jumal küll, ei klapi! Ta teab, et vastus on olemas, tuleb vaid ennast kokku võtta, suruda sädelev teravik läbi halli udu, mille moodustavad mõtete limased klombid, puudutada sõnulseletamatut tõde ning tõlkida see arvude ja kainete lausete keelde.
Esimene seletus — uute mõõtmiste andmed on valesti sisse loetud. Võimalik. Teine seletus — eri mõõtmistel kasutati erinevat metoodikat. Vähe usutav, sest uuest, loojate sõnul paremast metoodikast ei oleks raatsitud konverentsidel pasundamata jätta, rääkimata sellest, et metoodikamuutus kajastuks tasulise andmepaketi saatekirjas. Kolmas seletus — meteoorkeha on kasvanud täieõiguslikuks väikeplaneediks läbimõõduga kuni kaks ja pool kilomeetrit — ei tundu usutav. Ometi kaldub ta just viimast tõeseks pidama.
Üle kahe kilomeetri! Märksa rohkem, kui seni arvutatud. Maa atmosfääri kuum embus sellist keha kuigi palju ei kahanda, planeedi pinda tabab see mitmesaja megatonnise jõuga. Kord poole kuni ühe miljoni aasta jooksul peab midagi sellist juhtuma. Üks võimalus kuuekümne miljoni vastu, et arvate ära üleeuroopalise lotomängu peavõidu numbrikombinatsiooni. Üks võimalus ühe miljoni vastu, et tuleval aastal hukkub korraga miljardeid inimesi, vallanduvad hiidlained ja tulekahjud ning löögikraatrist paiskub atmosfääri tolm, mis varjutab aastateks päikese.
Klass, nüüd lausa auditooriumitäis lapsi ja täiskasvanuid, kuulab Bobriku vaimusilmas teda õõvast ja erutusest kannustatud tähelepanuga. Elu pärast võimast asteroidilööki sarnaneb tuumatalvega, mille kirjeldustega oli vanemale vennale meeldinud teda vastu ööd muserdada — 1980. aastate alguse võidurelvastumise ajal teismeliseks saanud vennale olid need morbiidsed unejutud „Star Warsi” ja „Star Treki” ekvivalent, väikese Sergei jaoks aga teaduslik reaalsus. Kiire hukk lööklaines või aeglane väljasuremine igitalves? Milleks vaielda maapinda raputavate megatonnide üle, kui asteroidi kaalu teame vaid peegelduste järgi? Üks asi on mängida mõttega katastroofist, hoopis teine asi olla sellega päriselt silmitsi.
Bobrik pühib tahvli puhtaks. Publik hajub. Arvutiekraanil on Pythonis kirjutatud mudel, mille ta on teinud selguse mõttes — lihtsustuse aste on selline, et tarviduse korral oskaks ta ladusalt peast arvutada. Mitte miski ei lükka ümber öö jooksul IDL-is saadud tulemusi. Tõenäosust, et tema ja ta pere katastroofi üle elavad, pole mõtet arvutama hakatagi, piisab kõhutundest: nende šanss on kaduvväike.
Mütsatus ja ukselingi lõgin toovad astronoomi tagasi jahedasse kabinetti.
„Tereškova!” hõikab ta.
Tume objekt mütsatab taas vastu matistatud ukseklaasi. Mees tõuseb ohates ja laseb kassi sisse.
„Niisiis, kiisuke, kvadrant ja periheel.” Ta räägib kassiga pehmekõlalises vene keeles. „Võib-olla teile meeldiks tutvuda lähemalt mudeli ja algandmetega, enne kui enda seisukoha välja töötate?”
Kass näub, hüppab lauale, tagasi põrandale, hõõrub end vastu mehe jalga.
„Tasa, tasa, ei tule minust loodusega võitlejat, ei hakka ma kangelastegu sooritama. Tahad rinda pista? Tahad mürada? Ahoi, kuula siia! Just täpselt, kuula siia, nagu mu ema ütles.” Bobrik maandub diivanile, kass kaalutleb hetke ning järgneb talle.
Võitlus loodusega. Tuleb tunnistada, et enamasti annab ta kassile alla oma sügavama soovi ajel. Mil viisil kass selle saavutab, on arusaamatu — küllap vaid­levad bioloogidki, ehkki, muuseas, võiks hiljem järele vaadata. Apophis, vennas, mis sul küll arus on, hukkuda võitluses meie planeediga? Muutuda tuhaks, kildudeks ja kivikesteks. Planeet Maa tuleb sellise matsuga toime. Inimesteta ongi lihtsam, mõtleb Bobrik. Inimese kadumine sobiks kõigile peale inimeste endi, koduloomade ja kultuurtaimede. Aga milleks muretseda inimeste teenimiseks aretatud fauna ja floora pärast?
Bobriku peas sähvivad suure majanduskriisi järel peavooluvestlustesse kinnistunud mõttekillud. Inimtekkeline, järelikult jälkus, kultuurilise hegemoonia artefakt — vastupidine väide põhjustaks skandaali kokteilipeol ja lintšimise joogaklubis. Korralikud inimesed teavad, et rahvastiku kiire juurdekasv ja tehnoloogia areng nõuavad loodusvarade kokkuhoidu. Ja nad sorteerivadki pakendid eraldi urnidesse, ostavad jalgratta, kirjutavad alla petititsioonile lillekasvatuse vastu ja lendavad mandritevaheliste lendudega, saamaks osa ehedast, vaesest ja õnnelikust maailmast, üha kahanevast mitte-Läänest.
Korraks hakkab Bobrikul hea. Ta puhkab hirmust, näperdades mõisteid nagu palvehelmeid. Materialism, turudiktatuur, kapitalism ja skisofreenia, simulatsioonid ja simulaakrumid, ihamasinad ja organiteta kehad, meemid, koodid ja dekodeerimine, immanentsus, univooksus, transversaalsus, liberalismi diktatuur, edukultus, progressimüüt, antitootmine, nullkasv, hiliskapitalism, vabakonnad, koostöö, finantssõltumatus, aus kaubandus, taaskasutus, käsitööõlu, mahekana ja muhemuffin, gluteenivaba, laktoosivaba, hirmuvaba, eriti pärast seda, kui inimkond seljatas kohutava pandeemia. Nõiasõnad, mis kinnitavad kodanlastele, et jätkuvast masstarbimisest hoolimata on just nemad inimkonna au, mõistus ja südametunnistus.
„Njäu,” lausub kass, kelle Bobrik on diivanil rahunema saanud ja nurruma silitanud.
„Vabandust, Valentina Vladimirovna, poliitikasse mässisin ennast! Rumal Ida-Euroopa komme,” vastab teadlane vabandavalt. Kass tõmbab selja küüru ja kratsib diivanit. Bobrik jälgib looma rahuliku alistumisega. Kuni loodus teda otseselt maha tappa ei kavatse, võib ta looduse rahule jätta, instinktidel ja stiihial valitseda lasta, koristada nurisemata karvapalliokset, higistada, püsida tormistel päevadel kodus, taluda stoiliselt sääski ja kihulasi. Kuid praegune on liig. 99942 Apophis tuleb kahjutuks teha.
Nõndaks, kriisiplaan. Ta töötab Euroopa Kosmoseagentuuris. Särav teadlasekarjäär, millele lisab erutava, pisut keelatud värvingu varasem töötamine erasektoris. Tema töörühm uurib satelliitside kasutamist väljaspool Päikesesüsteemi — asteroidid on selles kõrvalteema, Apophis võeti arvutusmudelite testimisel üheks näiteks, oletades, et objekti läheduse tõttu peavad mõõtmisandmed paremini paika.
Minna juhtkonna ette jutuga, et nad leidsid juhuslikult eriti ohtliku objekti, mida rahvusvaheliselt tunnustatud eelhoiatussüsteemid peavad niisama hästi kui ohutuks? Oletame, et ta veenab Stollenmaierit. Too liidab töörühmaga asteroidi-rahva, nõuab põhjalikku kontrolli, enne kui julgeb probleemi agentuurist välja viia. Erirahastuseta on võimatu midagi ära teha, järelikult jõuab teema poliitikute kätte. Ees seisaks võitlus teadlase hirmsaima vastasega — teiste teadlastega, kes puhtalt inertsist laseksid avastuse sõelapõhjaks. Teadusartikkel, tehnoloogiaajakirjanikud, massikommunikatsioon, parlamendid, avalik arvamus. Ta peaks laskma ennast ristküsitleda, kaitsma seisukohti, selgitama nõnda, et asjatundjad ei irvitaks ega võhikud solvuks.
Isegi kui kõik laabub üle mõistuse hästi, tiksub viimsepäevakell armutult. Asteroidi võib mitmel viisil orbiidilt kõrvale kallutada, võib-olla purukski lasta, kuid see on teooria. Praktikas on väikesed mehitamata kosmoseaparaadid asteroididelt proove võtnud — seegi on vägev tulemus. Riiklik masinavärk on võimas, kui keegi vaid mõistab selle aegsasti õiges suunas liikuma panna. Ei, sõbrad, kui väga tarvis, võib Sergei Markovitš Bobrik viskuda kerega kuulipildujapesale või seemendada naiste korvpallivõistkonna, ent inimkonna päästmiseks jääb tema jõust vajaka. Parim, mida ta suudab, on veenda ühte inimest. Kedagi, kelle võimekusse usub ta ebateaduslikult, kõhklusteta.
„Kõss!” Ootamatust äratõukamisest rabatud kass lubab teadlasel vastupanuta lahkuda. Otsustavalt naaseb mees töötuppa. Isegi kui lihtsurelik raaliks välja Dotty Godmani kontaktandmed, ei saaks ta ühendust. Bobrik kuulub privilegeeritute hulka. Ta algatab videokõne.
Tükk aega ketrab ekraanil hall ringike. Hetk enne, kui hirmumõtted värskest teotahtest jagu saavad, avaneb kastike Godmani aastatetaguse portreefotoga. Tugevad näojooned, ülespoole kaarduva otsaga nina, rangesse soengusse kammitud ebamäärast tuhmi tooni juuksed, sügaval silmakoobastes põrnitsemas sinakashall pilk ja huultel eneseteadlik muie. Videostriim on välja lülitatud, toimib ainult heli.
Bobrik alustab vene keeles: „Привет, Авдотья! Как поживаешь?”2
„Aun besser yeder tog, või kuidas teil öeldaksegi,” vastab Godman pilklikult, „iga päev aina paremini. Sa töötad endiselt Agentuuris?”
„Jah, mulle meeldib Madridi kliima. Kütmiseks kulub vähem puid, metsatööl vähem kirveid. Kolm last ja varsti sõidab ämmgi külla — mis parata, juudi õnn. Ja sina, Avdotja, poosetad Rivieras või naudid Lätis virmalisi?”
„Astronoom… Sa ju tead, et virmalised on isegi talvel haruldased.”
„Ma pole astronoom, vaid tumedale poolele kallutatud füüsik. Ja muidugi ma tean.”
„Väga hea. Kindlasti mäletad, et minuga on idabloki-kamraadlus üleliigne. Nii et ära kutsu mind rohkem Avdotjaks. Всё дошло или повторять надо?”3
„Kõik on selge. Mul on mure.” Enda kohta tavatult teeb Bobrik pausi. Mitte efekti pärast — ta lihtsalt ei oska edasi minna.
„Räägi,” julgustab Dotty. Ta on mehe esimesest lausest saati teadnud, et tollel on midagi tõsist hingel. „Hakka lihtsalt otsast pihta.”
Teadlane kirjeldab uurimistööd ja heidutavat avastust. Kümmekonnaks minutiks asendub murelikkus hasardiga, nii et ta ei märkagi abikaasat kahe noorema lapsega, kes teda kabinetiuksel üllatunult põrnitsevad ja seejärel kööki kaovad.
„Ma imestan, et sa nii veendunud oled,” lausub Godman. „Sa ei ole usu-inimene.”
„See üllatab mind sama palju kui sind. Sa tead, kuidas Agentuur töötab. Töörühmad kontrollivad üksteise mudeleid, enne kui need käiku antakse. Inimlik viga on välistatud.”
„Inimlik viga pole iialgi välistatud.”
„Olgu, inimlik viga on võimalik, aga isegi väga lihtsalt öeldes: uued arvutused näitavad, et tuleval aastal tabab Maad asteroid. Apophis, mäletad, me rääkisime sellest kunagi. See ei lenda mööda, vaid pihta, saad aru!”
„Kes seda ütleb?”
„Mina ütlen.”
„Hea. Seda ma tahtsingi kuulda. Mida sa ootad, et ma teeksin?”
„Päästa maailm.”
„Kõlab imalalt.”
„Päästa mind. Päästa mu kass! Mäletad teda?”
„Loomulikult mäletan ma su kassi. Endiselt elus ja terve?”
„Kaksteist aastat ja karvad igal pool.”
„Minu lugupidamine. Ja miks sa arvad, et mina sind aidata saan?”
„Küsimused, muudkui küsimused. Järgmisena tahad, et ma iseendaga vaid­leksin või ennast piitsutaksin. Sa tead ju vastust. XLandi raketid on sinu käsutuses.”
„Kahjuks sa eksid, Serge. Ma olen praktiliselt väljas.”
Bobrik hingab sügavalt sisse. Uksest tulvab kabinetti laste metsikuid mängukilkeid, basseini kloorilõhna ja nisuväljade kuuma hingust. Ta kaalub olukorda ja lõpetab sideseansi lühidalt:
„Päästa ennast, Dotty. Ma annan sulle andmekogu ligipääsu. Tervita Aivarit!”
Bobrik logib välja. Hetkeks jääb ta veel kabinetti istuma, enne kui läheb sõjavälja meenutava söögilaua juurde, mida kõigi eelduste kohaselt katavad praetud nuudlid, verevad ketšupiplekid, maisikrõpsude pudemed ja Valentina Tereškova karvad.

„Palun tulge ja rääkige meile poliitika ja kirjanduse suhtest, keegi ei ole seda veel teinud, see on põnev, et kas kirjandus mõjutab poliitikuid, ja kas selle kohta on näiteid.” Nii kutsuti mind Tartusse, üliõpilaste rahvusvaheliste suhete ringi loengut pidama.
Sügisesed kõnniteed olid lehtedest libedad, Tallinnas. Mõtlesin, kui libedad võivad nad olla veel Tartus. Alguses arvasin, et ma ei lähe mitte kunagi mitte kusagile sellel teemal rääkima, see teema on rabalaugas, millesse mitte et saab uppuda, vaid peab uppuma, see on teema, mis neelab su naha ja karvadega. Alustad, oled mõne minuti vee peal ja juba vajud, sind surub alla vasturääkivate faktide mäeraskune koorem, ja kuni veel nina vee peal püsib, saabub mis-tahes-arvamuste teine koorem, sa vajud nii, et midagi ei jää paistma, vajud põhja ja imestad, et milleks see kõik, oleks pidanud suu kinni hoidma, sest tuled kustuvad niikuinii ja uksed keeratakse lukku.
Kujundlikud pildid, pseudoeufoorilised mõtted, hättasattunud inimese abimehed keerlesid ärevalt vaimusilma ees.
Siis rahunesin, ilma ühegi nähtava põhjuseta. Mõistsin, et olemas on kaks varianti: ma ei oska sel teemal mitte üht lauset moodustada või siis räägin kaua, lõputult, sest sel teemal võib rääkida kuu või kaks järjest, nii et keegi enam kuulata ei jaksa.
Enne kui ma otsusele jõudsin, tuli appi Nobeli auhindade komitee. Nende seekordne auhinnateade käivitas mind, ma alustasin korrapealt essee kirjutamist, kirjutasin poolteist lehekülge, peatusin hetkeks, mõistsin, et selle ettelugemine pluss mõned faktid peast lisaks — jah, ma lähen räägin üliõpilastele selle vähese ära, muu mõtelgu ise juurde, kes kuipalju tahab. Essee tundus loetav:
„Värske Nobeli kirjanduspreemia laureaat Peter Handke on hinnanud nii kõrgelt Serbia poliitikut Slobodan Miloševići, et on kõnet pidanud ka Haagi tribunali süüdistuste aluse mehe matustel. Milošević, keda süüdistati sõjakuritegudes Jugoslaavia sõdade ajal (1991—2001), suri vanglas. Nimetatud sõjad sisaldasid lisaks lahingutegevusele etnilisi puhastusi ja muid sõjakuritegude elemente. Paraku on läbi ajaloo kõik, kes vajutavad päästikutele või annavad käske seda teha, veendunud oma militaarsete motiivide tões ja õiguses, nii nagu ka nende vastaspool ehk inimmärklaud. Ei ole olemas läbinisti puhast sõda, mis mahuks õigusriigi raamidesse. Inimene kui selline jääb alati väetiks, kui üritab luua sõdadele õigluseaurat, ükskõik kui õilis poleks ka eesmärk.
Aga see on omaette teema.
Peter Handke avaldas juba ammu arvamust, et Serbia kuulub Jugoslaavia sõja ohvrite hulka, vastupidi läänes levinud arvamustele, kus on Serbiat patuseks peetud. Kui tõmmata poliitiline ekraan veel laiemaks, siis näeme, et sümpaatia või antipaatia Serbia vastu puudutab ka sümpaatiat või antipaatiat Venemaa vastu, sest slaavi keelesugulus on omaette nähtus. Jah, nähtus omaette, aga mitte lihtsalt mõistetav või lihtsustatult tõlgendatav, sest praegu näeme kahe suure slaavi riigi, Ukraina ja Venemaa jõhkrat vastasseisu, rääkimata Poola ja Nõukogude Liidu (loe: venelaste koloniaalimpeeriumi) fataalsest konfliktist viimase maailmasõja raames; ja muust aegade jooksul slaavi areaalis toimunust.
Niisiis, Peter Handke (praegu ka Serbia õigeusu kiriku liige, kui uskuda interneti allikaid) süüdistas juba ammu lääne ajakirjandust Serbia vales kohtlemises ja sai vastulöögiks avalikke süüdistusi kuni selleni, et teda on nimetatud fašistiks, kes sõbrustab sõjakurjategijatega. Ometi on autasustatud teda ka pärast tema erilise kontroversiaalsuse tekitamise allika, pärast essee „Eine winterliche Reise zu den Flüssen Donau, Save, Morawa und Drina oder Gerechtigkeit für Serbien” ilmumist 1996. aastal (inglise keeles pealkirjaga „A Journey to the Rivers: Justice for Serbia”) mitmesuguste kirjanduslike auhindadega nii kodumaal Austrias kui ka väljaspool seda. Nobeli auhind 2019. aasta oktoobris, määrajaks Rootsi Akadeemia, see tähendab mitte salastatud asutus, vaid siiski reaalsed, nimede, elulugude ja nägudega inimesed riigist, mida on peetud inimõiguste eestvõitlejate hulka kuuluvaks, raamib selle vastuoksusi sisaldava, värvidest kirju pildi.
See lühike kokkuvõte ühest juhtumist on igaühele, kes tahab mõtelda poliitika ja kirjanduse suhetest abstraktselt ja reaalselt korraga, hea materjal laboratoorseks intellektuaalseks katseks. Kõigepealt endamisi, ilma publikuta, ja siis, kui midagi on endas küpsenud, ka avalikult.
Katse algab teravate küsimustega.
Esiteks, kas määrajad tohtisid määrata tunnustuse kõrge kunsti eest kellelegi, kelle poliitilised vaated ei lähe paljudel inimestel, sealhulgas Handke andunud lugejatel, kurgust alla?
Teiseks, kas Peter Handke kirjanduslik tegevus, tema raamatute ja muu loomingu väärtus lõi kõikuma ja varises kokku, kui ta sõjakuritegudes süüdistatava matustel kõne pidas?
Kolmandaks, kas Nobeli auhind sai külge kustumatu pleki?
Teravaid küsimusi võib esitada veel ja pole keeruline näha, et vastused jagunevad jäigalt kaheks: jah ja ei. Ükskõikseid jääb napiks.
Poliitika ja kunsti omavaheline suhe on perversne. Miks? Sest mõlemat teevad inimesed. Ei ole nii, et ühed on Jupiterilt, teised Maalt. Ei ole ka nii, et mõlemas leeris on tulnukaid teiselt poolt Linnuteed ja meie, Maa elanikest publik, peame jälgima, mis toimub. On inimesed oma nõrkustega ja antagonistlike huvidega, aga relvadega pole omavahel enamasti võimalik asju ära klaarida, suhted käärivad, lehk on kibe.
Poliitika ja kirjandus, mõlemad on inimeste looming, mõlemad on inimeste tegevuse tulemus, nii et sedakaudu on nad sarnased. Oma sügavamas kihis, oma päriseesmärgi kaudu on nad põletavalt erinevad, nii erinevad, et nende suhetes esineb perversseid elemente, selliseid, mida ei peaks inimeste suhetes eksisteerima, kui räägime pärispoliitikast ehk teiste inimeste elu üle võimu haaramisest ja päriskirjandusest, kus lähtekoht, millelt luuakse, on inimest tõstev, hinge ülendav. Alati tahavad inimesed saada päästetud; seda ei saa anda poliitika, seda tunnet saab anda ainult kunstilooming, ka kirjandus, see tõeline.
On aimata vastuväiteid, isegi ründavaid.
Kõige kunsti ümber tiirleva eristamine kunstist, kujutledes, et see on oma elu elavatele inimestele (praegu ca 7 ja pool miljardit) sama tähtis kui vaimu tõstev ja päästev kunstilooming, see peaks olema niisama lihtne nagu Maa eristamine tema ümber tiirlevast inimeste loodud prügist! Kuid eristamiseks peab olema õige vaatekoht, muidu ei märka kas Maad või prügi, vahe tegemine muutub võimatuks.
Jõudnud arutlusega siiani, võib aimata veel midagi, käegalöömist. Kõik, mis puutub nn kaunitesse kunstidesse — jääva väärtusega kirjandusse, muusikasse, maalidesse, skulptuuridesse, filmidesse —, ei kurvasta ega vaimusta neid inimesi, kelle elu leitmotiiviks on „keha ja raha”.
Ühel esinemisel rahva ees küsiti minu käest, et kui poliitika topib oma pika nina nähtavalt ja jõhkrat mõju saavutades kirjandusse, siis kas vastupidist ei toimugi, kas kirjandus või muu kaunis kunst ei mõjuta poliitikat. Loomulikult on kategooriline vastus: ei! Poliitikamaastikku kastavad vihasajud, seal hõõgub seniidis kadedusepäike, seda tuuseldab intriigideraju, seda matab enda alla unustuselumi, seal möllavad taltsutamatud madalad tungid ja õhk on paks. Kaunite kunstide mõju inimestele on olemas, ent see on suursuguselt hoomamatu, seda ei mõõda keegi, kunstid mõjutavad õhku, mida ellujäämiseks hingavad nii väärikad kui vääritud.”

Kirjutasin siiamaani ja katkestasin selle loo. Äkki jäi kõik seisma. Mu väike tumepruun kirjutuslaud mu ahtas toas, nii suures, nagu neid vanasti eraldati teenijatüdrukutele köögi taha, kuhu mahtus voodi, öökapp ja lamava hundikoera suurune lapike vaba põrandat, see laud ajas jalad parketti, tardus, oli tundetu, minu vastu ükskõikne, muutus Ding an sich’iks.
Pool aastat kulus pärast katkestust, seismajäämist, tardumist. Miks see tekkis, sellele pole vastust, aga see on tõde.
Mõtlesin küll jätkule, tõsi, harva ja katkendlikult, mõtlesin nimedele. Lenin, kes vajas kino propagandaks. Boriss Pasternak, kellel ei lubatud sõita Nobeli auhinda vastu võtma, sest „Doktor Živago” oli liiga valge tõde veripunaseks värvunud Lenini-Stalini-Hruštšovi sovetiriigist. Veel üks nobelist, kes aeti oma kodulinnast Leningradist välja, Ameerikasse, kust ta pääses nobelistina Stockholmi oma auhinda kätte saama. Jossif Brodski. Mitmed, kes olid saanud Nobeli või mõne muu kõrge autasu või ei olnud neid saanud. Mõtlesin, aga ei kirjutanud sõnagi. Lugesin pooleli jäänud esseed, tõmbasin seal maha nii palju moraliseerivaid lauseid, kui oskasin. Aga ikka veel jäi kusagile alles liigne moraal, liigne kohtumõistmise soov, mis oli hakanud mind ennast pidurdama, isegi tülgastama. Otsisin väljapääsu. Otsisin pööret, nagu otsivad kõik, kes kirjutavad, pööret tekstis nagu eluski.
Kuni ühel hommikul tuli appi Adorno.
Olin näinud und.
Olin unes lugenud raamatut, milles esines kummaliselt trükitud nimi: eesnime ja perekonnanime vahel oli veel üks nimeosa, kuid see oli trükitud tagurpidi, paremalt vasakule. Ma ei jõudnud seda unes kokku veerida, aga jätsin meelde, et see osa algas W-ga. Kohe järgnes teine uneepisood, selgus, et istusin restoranis, mille sisekujundus oli moodne, tumedad tuhmid seinad, tumedad lauaplaadid, tehnitsistlikud, aga mugavad toolid, seljatoe ja jalgade umbes tollise läbimõõduga kandetorud kaetud matt­värviga, mis meenutas vanaaegsest vedurikorstnast lendavat tahma. Kõrvallauda istusid kaks inimest, üks neist, ümara näoga, suurte, kergelt pungis silmadega, lõbusatega, umbes neljakümneaastane, hakkas laulma jupikesi šlaagrist, mis oli mulle võõras, ise minu poole vaadates. See oli tüütu, ehkki itaaliakeelne. Mul oli raamat laual veel lahti, tahtsin sellega tegelda, aga pärast hetkelist kaalumist, kas jälle milles­segi sekkuda või mitte, otsustasin sekkuda. Pöördusin mehe poole ja ütlesin inglise keeles, et ta lõpetaks laulmise. Ise mõtlesin seejuures, et huvitav, tavaliselt suhtlen unes inimestega sõnadeta, keelteta. Ta tõusis toolilt viisakalt, laulis veel ühe jupi sellest meloodiast. Ma ei saanud oma tähelepanu enam kusagile mujale suunata. Kordasin, et see on siin sobimatu ja rikub mingil määral minu privaatsust. Ta istus, lõbusus ja elav ilme ta näol säilis, minu poole pööratus säilis, ja ta noogutas, ent laulis ikka veel paar nooti. Uuesti küsisin, kas ta saab aru, mida ma tahan: Understand? — Yes, I do, vastas ta ja enam ei laulnud. Vaja oli korrata, arvasin, ja ma kordasin, pilku nii tema kui tema kaaslase poole pöörates: Understood? Jah, vastas mees, aga pahaseks ei saanud, vastupidi, oli millegagi ja millegi pärast rahul. Siis ütlesin, sest unes tundus mulle, et seegi on vajalik, et ta ei tohi siin edasi laulda, kuna seda ütlen mina, saad ju aru, mina, see olen mina. Jah, noogutas ta rahulikult ja ma ärkasin. Ärkasin ja nimi, mis mul peas hakkas keerlema, oli ainult üks: Adorno. Sööstsin arvuti juurde ja guugeldasin. Niipea kui ekraanile ilmusid fotod Theodor W. Adorno näoga, hak­kasin ma naerma, see oli tema, seal unes, noor, juukseid veel peas küllaga, ilma öökulliprillideta oma suurte, kergelt pungis silmade ees. Taipasin, et raamatus, mida unes lugesin, oli ta oma nime lasknud trükkida nii: Theodor dnurgneseiW Adorno. Tulevane filosoof, sotsioloog, psühholoog, muusikauurija ja ühiskonnakriitik sündis Theodor Ludvig Wiesengrundina.
Edasine juhtus ilmsi, aga oli justkui unenäo loomulik jätk. Käsi sirutas end kohe ise õige riiuli õige koha poole ja võttis sealt Theodor W. Adorno raamatu „Valik esseid kirjandusest”, mida ma pärast ostmist polnud avanudki. Kiire lehitsemisega jõudsin leheküljeni 79, kust algas essee „Angažeeritus” (saksa keelest tõlkinud Krista Räni).
„Keegi pole tabanud Sartre’ist paremini seost teose autonoomia ja tahte vahel, mida ei ole teosesse sisse pandud, vaid mis on teose enda žest tegelikkusele. Ta kirjutab: „Kunstiteosel ei ole mingit eesmärki, selles oleme Kantiga ühel meelel. Aga ta ise on eesmärk. Kanti sõnastus ei võta arvesse üleskutset, mis kõneleb igas pildis, igas kujus, igas raamatus.” Sellele võiks lisada üksnes seda, et see üleskutse ei ole otseses seoses poeesia temaatilise angažeeritusega. Teoste hoolimatu autonoomia, mis hoidub kohanemisest turu ja tarbimisega, kujuneb tahtmatult rünnakuks. See rünnak ei ole aga abstraktne, kõikide kunstiteoste muutumatu hoiak maailma suhtes, mis ei andesta neile, et nad temaga täiuslikult ei sobi. Pigemini on teoste distantseerumine empiirilisest reaalsusest samal ajal selle reaalsuse vahendatud.”
Ja veel.
„Kirjandus, mis on olemas inimeste jaoks — nõnda nagu tahavad nii angažeeritud kui ka moraalsed filistrid —, reedab inimese, reetes asja, mis võiks teda abistada, aga ainult siis, kui see ei teeskle, et teda aitab.”
Ja veel.
„Sellal, kui tänapäeval kõik kultuuriline, ka laitmatud teosed, ähvardavad lämbuda kultuurilobas, on siiski laotud kunstiteostele selga koorem hoida sõnatult alal seda, mis poliitikale jääb ligipääsmatuks.”
Ja ikka veel. Laused, mis ei oota kommentaare, täiuslikud väljendama seda, mida nad tahavad väljendada.
„Autonoomse teose rõhutamine on siiski ise ka ühiskondlik-poliitilise olemusega. Tõelise poliitika moonutatus siin ja praegu, tingimuste tardumus, mis ei hakka kusagilt sulama, suunab vaimu vägisi sinna, kus see ei pea madalduma.”

Korraga, ootamatult, oli käes teine essee-pidurdus. Ent mitte lootusetu, aimasin kohe, et ajutine, üürike pidurdus. Kui Adorno on kedagi sundinud edasi kirjutama Adornole nii olulisel teemal, siis nii ka juhtub, ka vastu tahtmist juhtuks.
Seekord saabus appi Curzio Malaparte, sündinud Kurt Erich Suckert. Tema romaan, mis kujutab Teist maailmasõda ja tollast masendavat poliitikat ning sisaldab kordumatut epiteetide ja metafooride illuminatsiooni, tema kuulus „Kaputt” (itaalia keelest tõlkinud Mailis Põld) oli seisnud juba mõnda aega lauaserval ootel, ma olin selle juba avanud, juba olin jõudnud leheküljele 16, ja järgmisel ootas see mis vaja, midagi, mida ei saa kujutada kino, teater, maal, skulptuur ega muusika, midagi, mis on võimalik ainult Sõna valdustes. Kirjanduse ja poliitika ainulaadne, hetkiti jumalik suhe teeb võimalikuks selliste lausete sünni. Lugesin, äkki jäi kõik seisma. Tumepruun miniatuurne kirjutuslaud ahtas kirjutustoas haihtus, mu laptop, millel kirjutan, jäi õhku rippuma nagu ämblikuga sarnane droon igaveste sõjaväljade kohal, ja ma lugesin raamatust lauseid, mis olid kui nähtamatu käega (jõuga?) pandud lõpetama seda provotseeriva pealkirjaga lugu, mida olin alustanud eelmisel aastal ühel oktoobripäeval, kui Nobeli auhind oli värskelt antud Peter Handkele.
Sõjaneutraalse (väidetavalt) Rootsi Kuningriigi pealinnas Stockholmis, Kuningliku husaaripolgu kasarmu juures toimub Stockholmi Fältrittklubbi ratsavõistlus. Mõõtu võtavad elegantseimate kuninglike rügementide parimad hobused. Mujal maailmas käib suur sõda.
„Oli too viimane võistluspäev, mil Führeri-nimeline hobune, kellel ratsutas leitnant Eriksson Norrlandi Kuninglikust Suurtükiväerügemendist, startis läktaren’i ringile latte, väravaid ja igat sorti takistusi maha paisates: publik aga vaikis, et Führeri Saksamaa mere taga ei leiaks Rootsi anastamiseks ühtegi ettekäänet. Ning samal päeval leidis aset ka too seik, et hobune Molotov, kellel ratsutas tol hetkel lausa kohatu inglise nimega ohvitser kapten Hamilton Göta Kuninglikust Suurtükiväerügemendist, loobus ülidelikaatsest neutraliteedi vaimust lähtudes viimasel hetkel võistlusest: ühest küljest oli põhjuseks Rootsi ja NSVL-i haprad suhted, mis toona, pärast Rootsi kaubalaevade uputamist Läänemerre olid väga pingelised, teisalt aga soov vältida Führeri ja Molotovi avalikku vastasseisu.”
Kuid fakt, et noor Theodor W. Adorno laulis mu unenäos, et mu tähelepanu köita, pole ei poliitika ega kirjandus.

2. septembril arutas Eesti Kirjanike Liidu eestseisus jooksvaid küsimusi.

2. septembri kirjanduslikul kolmapäeval vestles Kirjanike Liidu saalis Moskvas elava eesti kirjaniku Helju Rebasega Olev Remsu.

4. septembril toimus Eesti Kirjanike Liidu 2020. aasta üldkogu. Osales 164 EKL-i liiget (koos volitustega). Aruandega esinesid EKL-i esimees Tiit Aleksejev, Tartu osakonna esimees Berk Vaher, haldusjuhid Mart Siilmann ja Taivo Mälton ning revisjonikomisjoni esimees Indrek Tart. Üldkogu kinnitas EKL-i eestseisuse ja juhatuse 2019. aasta aruande, 2019. aasta majandusaruande ja 2020. aasta eelarve. Vabal foorumil võtsid sõna Arvo Valton, Piret Bristol, Maarja Kangro (luges ette Cornelius Hasselblatti läkituse), Tamur Kusnets, (:)kivisildnik, Jaan Malin, Olev Remsu, Maimu Berg ja Ingrid Velbaum-Staub.

5. septembril toimus Kadriorus Koidula tänaval neljas Kirjandustänava festival. Kultuuriprogrammis oli 60 üritust, nende seas Lugemispaviljoni avamine Koidula ja Faehlmanni tänava nurgal ning Enn Soosaare nimelise pingi avamine Kadrioru pargis. Mitmesuguste aktsioonidega meenutati festivalil Kalju Lepiku, Jaan Krossi, Eduard Vilde ja Johannes Aaviku tähtpäevi. Mati Undi muuseumi aknal etendati Toomas Kalli näitemäng „Must aken”, mis on kirjutatud Vaino Vahingu 80. sünniaastapäeva puhul.
Festivalil esitleti Viivi Luige esseeraamatut „Selle kevade tervitus”, Markus Saksatamme ja Kertu Sillaste lasteraamatut „Tere-tere, täheloomad!” ning Merje Jürjo lasteraamatut „Rebaste retk läände”. Mika Keränenile anti üle lastekirjanduse auhind Järje Hoidja. Rein Veidemann rääkis valmivast Jannseni-romaanist, soome-ugri eepostest kõ­nelesid Arvo Valton ja Indrek Koff, kirjandusest rääkisid Krista Kaer, Heili Sepp, Jan Kaus, lugejatega kohtusid Indrek Hargla ja Andrus Kivirähk.
„Looming” andis Märt Väljatagale, Mario Pulverile ja Holger Kaintsile kätte preemiatunnistused eelmise aasta kaastöö eest, järgnenud vestlusringis „Konstantin Päts elus ja kirjanduses” osalesid Toomas Haug, Holger Kaints ja Trivimi Velliste. „Loomingu Raamatukogu” aastapreemia sai tõlkija Aet Varik, „Akadeemia” laureaadid olid Urmas Berezcki ja Laurits Leedjärv.
Luulepiknikul Eduard Vilde muuseumis esinesid Berit Kaschan ja Tõnu Õnnepalu.

8. septembri kirjanduslikul teisipäeval „Paar oodi ja…” esitleti Tartu Kirjanduse Majas uusi raamatuid: Contra „Bussijaamas on Valgre Raimond” ja Veiko Märka „Lingvistiline mats”, autoritega vestles Leo Luks.

9. septembri kirjanduslikul kolmapäeval tähistati Kirjanike Liidu saalis ajakirja „Värske Rõhk” 15. sünnipäeva. Esitleti kahte luulekogu: Teele Lemberi „Süstemaatiline unistaja” ja Joosep Vesselovi „Linna laul”. Esinesid ka Marta Talvet, Reijo Roos, Ann Viisileht ja Manfred Dubov. Musitseeris Andres Alaru trio.

9. septembril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus Cornelius Hasselblatti 60. sünnipäevale pühendatud näituse pidulik lõpetamine (näitus avati 13. juulil). Vestlust hoidsid ülal Janika Kronberg ja Cornelius Hasselblatt (veebi vahendusel Groningenist).

10. septembril korraldasid Tartu Lin­naraamatukogu ja Tartu Linnamuuseum ajaloolis-kirjandusliku ja­lu­tus­käigu „Elu aegadetagusel Rüütlil”. Teekond algas Rüütli ja Laia tänava ristumiskohalt ja lõppes ajaloolisel Promenaadi tänaval. Teekonnal rääkisid ning lugesid lugusid elust ja kirjandusest Ants Siim ja Ülo Treikelder. Jalutuskäik toimus Euroopa muinsuskaitsepäevade raames.

10. septembril kohtus Tartu Linna­raamatukogus lugejatega Andrus Kivi­rähk, temaga vestles Siim Lill. Kohtumise fookuses oli 2019. aastal ilmunud romaan „Sinine sarvedega loom”, samuti kirjaniku juubeliks ilmunud „Puulased ja tohtlased” (mõlemad EKSA).

11. septembril esitleti Tartu Kirjanduse Majas sarjas „Õhtud eesti ulmega” Eesti Ulmeühingu 25. sünnipäeva ja sõna „ulme” 50. sünnipäeva tähistamiseks välja antud artiklikogumikku „Fändomi sünd”. Tallinnas toimus esitlus 25. septembril Tammsaare muuseumis.

15. septembri kirjanduslikul teisipäeval esitleti Tartu Kirjanduse Majas kaheköitelist teost „Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911—1940” (Tartu, EKM Teaduskirjastus 2020). Raamatuid tutvustasid Marin Laak ja Tiina Saluvere, vestlesid Janika Kronberg, Arne Merilai, Leena Kurvet-Käosaar, Jaak Valge ja Sirje Olesk.

15. septembril toimus Tartu Linna­raamatukogu Tammelinna harukogus Kristel Mägedi kirjandus- ja muusikaõhtu. Õhtuga avati XVII Tammelinna päevad.

16. septembri kirjanduslikul kolmapäeval „Kaks pead” esitles Maarja Kangro Kirjanike Liidu saalis kogumikku „Kaks pead” („Nähtamatu Ahv”), mis sisaldab eesti heliloojatele kirjutatud ooperilibretosid. Autoriga vestlesid helilooja Ülo Krigul ja muusikateadlane Kristel Pappel.

16. septembril esitles Peeter Volkonski Tartu Linnaraamatukogus lastele hiljuti ilmunud „Onu Volgi tarkuseraamatut” (Menu Meedia).

16. septembril avati Tartu Linna­raamatukogus raamatunäitus „Digimaailm kirjanduses”.

17. septembril kuulutati Eesti Lastekirjanduse Keskuses välja algupärase noorteromaani konkursi võitjad. Esikoha võitis Jana Maasik käsikirja „Enne lõppu” eest; 2. koha pälvis Kaia Raudsepp käsikirjaga „Koidu luupainaja”, 3. kohti anti välja kaks ja need said Merilin Paas-Loeza käsikirjaga „Mida silmad ei näe” ja Kersti Kivirüüt käsikirjaga „Mina, Raimo, 5. klass”. Noorteromaani võistlus toimus juba üheteistkümnendat korda ja seda viivad läbi kirjastus „Tänapäev” ja Eesti Lastekirjanduse Keskus. Parimad käsikirjad avaldab kirjastus „Tänapäev” umbes aasta jooksul.

17. septembril anti Võrus Kreutzwaldi muuseumis kätte tänavune Bernard Kangro kirjandusauhind, mille sai Jaan Kaplinski raamatute „Piirpääsukese Euroopa” ja „Latsepõlve suve” eest, auhinnakomisjoni nimel kõneles Janika Kronberg. Esitleti ka Bernard Kangro varem ilmumata luulest kokku pandud kogu „Põues on palanguid, põskedel õhtuse paitus” (Võru Instituut, koostajad Maarja Hollo ja Õnne Kepp).

17. septembril avati Tartu Linnaraamatukogus tšehhi kirjaniku ja illustraatori Denisa Prošková illustratsioonide näitus.

17.—19. septembrini peeti Tallinna Ülikoolis rahvusvahelist konverentsi „Baltische Erzähl- und Lebenswelten. Kultur-, literatur-, translations- und sprachwissenschaftliche Aspekte”, kus enam kui viiskümmend kultuuri-, kirjandus- ja tõlkeloo uurijat, keeleteadlast ning ajaloolast arutlesid Baltikumi kui narratiivi ja eluruumi üle. Konverentsi fookuses olid faktid ja fiktsioon ajalookirjutuses, (oma)eluloolised ja kultuuriloolised narratiivid, rahvuslik identiteet kui narratiiv ja selle kujundamine tänapäeval ja minevikus, kontakt kultuurilise „teisega”, Baltikumi elu kujutavas kunstis, rahvuslikud ja kultuurilised narratiivid tõlgetes, tõlkijad kui kultuurivahendajad ning mitmekeelsuse erinevad tahud. Konverentsi korraldas Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi saksa keele ja kultuuri eriala koostöös Marburgi ja Kaunase ülikooliga Saksa Akadeemilise Vahetusteenistuse toel.

18. septembril esitles Maimu Berg Kirjanike Liidu saalis kahte uudisteost: näidendiraamatut „Kõnelused lahkunutega” („Hea Lugu”) ja luulekogu „Vanaema paneb vihmavarju kinni” („Tuum”). Katkendeid näidendiraama­tust lugesid Üllar Saaremäe ja Julia Laffranque. Luulet esitasid Indrek Koff ja autor. Vestlust juhtisid Igor Kotjuh ja Veronika Kivisilla. Musitseeris pianist Sten Heinoja.

18. septembril avati Tartu Linnaraamatukogus kaks kirjandusfestivaliks Prima Vista valminud näitust: raamatunäitus kirjanike pseudonüümidest „Kui ühest nimest jääb väheks” ja Viivi Luige loomingut tutvustav näitus.

19. septembril korraldas Eesti Kirjanike Liit väljasõidu Käsmu.

23. septembril peeti Luunja koolis Visnapuu aasta puhul konverentsi „Inimene Visnapuu”. Avasõnad ütlesid Luunja vallavanem Aare Anderson ja kooli­direktor Toomas Liivamägi. Ettekande pidasid Janika Kronberg, Loone Ots veebi vahendusel, Mihkel Kunnus, Jaak Urmet, Jaanus Vaiksoo, Jürgen Rooste ja Mart Velsker, Karl Martin Sinijärve sõnavõtu luges ette Mika Keränen. Kanti üle Angela Ogle ja Sirje Kiini vestlus. Kapteni kõrtsis kõlas Maarja-Liis Möldri ja Kalev Vapperi kava Visnapuu loomingust.

23. septembri kirjanduslikul kolmapäeval esitlesid Øyvind Rangøy, Veronika Kivisilla ja Adam Cullen Kirjanike Liidu saalis luulekogumikku „Kolm sõlme”.

23. septembril kohtusid lastekirjanikud Helen Käit ja Hugo Vaher ning illustraator Sirly Oder lastekirjanike tuuril „Tuleme külla!” noorte lugejatega Jõgeva Maakonna Keskraamatukogus Põltsa­maal ja Palamuse raamatukogus.

24. septembril oli Tartu Linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all Frederik Backmanni raamat „Britt-Marie oli siin”. Vestlust juhtis raamatukoguhoidja Tiina Tarik.

29. septembri kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis „Salong” oli teemaks Vassili Kandinsky raamat „Vaimsusest kunstis, eriti maalikunstis. Punkt ja joon tasapinnal”. Vestlesid teose tõlkijad Krista Simson ja Mall Ruiso ning kunstnik ja waldorfkooli õpetaja Jane Tiidelepp. Vestlust juhtis Siim Lill.

29. septembril toimus Adamson-Ericu muuseumis seminar „„Elu mürtsuv orkester”. Elulähedased esteedid Semper ja Barbarus” koos raamatu „Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911—1940” esitlusega. Üritusel esinesid ettekandega Mirjam Hinrikus, Marit Karelson, Merlin Kirikal, Kersti Koll, Marin Laak ja Aare Pilv ning musitseerisid Uku Gross, Tiiu Jürma ja Liina Lill. Seminari ja raamatuesitluse korraldasid Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ja Eesti Kirjandusmuuseum Eesti-uuringute Tippkeskuse toel.

30. septembri kirjanduslikul kolmapäeval „Paar oodi ja…” esitleti uusi raama­tuid: Contra „Bussijaamas on Valgre Raimond” ja Veiko Märka „Lingvistiline mats”. Autoreid küsitles Leo Luks.

30. septembril anti Tartu Ülikooli kunstimuuseumis rahvusvahelise tõlkijate päeva pidulikul tähistamisel Kajar Pruulile üle Edvin ja Lembe Hiedeli nimeline toimetajaauhind. Auhinda annavad välja Eesti Kirjanike Liit ja Eesti Keeletoimetajate Liit.
Sealsamas anti Carolina Pihelgale üle August Sanga nimeline tõlkeluule auhind hispaania keelest Pablo Neruda XLVI soneti eesti keelde tõlkimise eest (ilmunud raamatus „Armastusluuletused”, „Kaksikhammas”, 2019). Teised nominendid olid Maarja Kangro (hispaania keelest Felipe Benítez Reyese „Vampiiri monoloog” raamatust „Varietee”), Mathura (ukraina keelest Ljubov Jakõmtšuki „Ida pool kruusi” raamatust „Donbassi aprikoosid ja teisi luuletusi”), Nuga Soopealt (kahvanägude keelest Papago laul „Neiu kaebus” raamatust „Indiaani luulet”) ja Triin Paja (inglise keelest Jacqueline Winter Thomase „(Müto)poeesia”, ilmunud ajakirjas „Värske Rõhk” 2019, detsember). Žüriisse kuulusid Hendrik Lindepuu (esimees), Hasso Krull ja Maarja Helena Meriste. Auhinda annab välja SA Kultuurileht.

30. septembril lugesid galeriis „Vaal” toimunud luuleõhtul „Ajan nahka” oma loomingut Sveta Grigorjeva, Triin Tasuja ja Piret Karro.

Õnnitleme!

20. oktoober — Aapo Ilves 50
31. oktoober — Merike Riives 75

Kannatustest loobumise püha teekond

teadliku ja tahtmatu loobumise vahel
budismi ja alkoholismi vahel
võib olla veel väiksem samm
kui hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel
väidavad mõned uurijad

millistest ülikoolidest nad oma paberid said
ma ei tea

Kõige rohkem valu
(ühe suht õigesti elanu pihtimus)

kõige rohkem valu teevad need inimesed
kes teavad kuidas kõik peab olema — kuidas

elu peab käima — eriti kui nad võimule saavad
sinu üle siis või ühiskonna üle — siis nad näitavad

kuidas on õige elada — ja nii palju valu ei ole vist
võimalik saada — kui just nimelt õigesti elades

Hää ja kurja tundmise puu

ma mõtlesin noorena alati
et halva inimese hää kunst on
parem kui väga hää inimese
halb kunst — see on ju selge!

geenius võibki lubada endale
paha olla — aga hiljaaegu on juhtund
midagi mu ajuga või mu hingega
et ma vahel tajun et hää inimese kunst —

ta luule ja laulud — ongi kuidagi sillerdavad
ja hääd juba ta enda pärast ja halva
inimese kunst roiskub kätte ära
kui see on ka päältnäha geniaalne
see on kõik muidugi asjade pääle
vaatamise viis: hää ja halb mu jaoks
jäid vanasti liivakasti — just nüüd
olen ma aru saand et nad tulid säält kaasa

ja elu krigiseb hammaste vahel ja halbade inimeste
väga hääd luuletused kuivavad ja pudenevad käest
nagu sitane tuhk (tahtsin ma kirjutada aga ei kirjutanud ju)
ning ma ei tunne ise end ära: ma ei tea enam kas ma olen

hää või halb
ja mida ma peaks tolle luulega pääle hakkama

Aus asi

meie — ausad luuletajad — alustab mees
kes enam aastaid ei kirjuta…
misasi see aus luuletaja on?
tahan ma vastu küsida aga ei küsi
praalime niisama lõpuni
sääl ta siis läheb — aus luuletaja
teiste vanade punkidega edasi kaduvikku
siin istun mina — uduajajaluuletaja
istun ka kaduvikku — teekond on sama
astu sa uljal lõngusesammul
või lösuta päikses nagu rästik
sama vana sitane aus asi
saab meid kõiki kätte

*

laulda läbi valu ja pisarate
laulda nii et sa end ei näe ega tunne ega kuule
laulda läbi katkiste öötänavate
laulda läbi käestläind elu ja armastuse
laulda läbi puruks praksatavate lambipirnide
laulda sellest mis laguneb ja mida parandada ei saa
laulda läbi kõigekaduva ja kolekurva ja
laulda läbi üksindaolemise rõõmu ja raskuse
laulda sest see oled sina kes laulab
laulda läbi pesemata pesu kuhjade ja nõude mis lasuvad mäeks
laulda läbi me igapäevase prahi ja pasa ja kummitava tühjusetunde
laulda läbi selle värina mis äfardab võtta hääle ja innu
laulda see korda ja terveks kuidagi
sest midagi muud ju ka üle ei jää
mitte midagi muud ju ka üle ei jää

Ööraadio

ma olen ööraadio ja mängin
tühjusse
oma lemmiklaule

kuulajaid või vähemasti
kuuljaid
enam ei ole

vana rokenroll ja bluus
ja gospel
kõlab inimtühja Pelguranna kohal

sinivetikas vohab

ma olen ööraadio ja mängin
tühjusse
seda mis musse on talletund

mis on mu arhiivis — mu võlg
mu eluviivis — mida saab veel
minuks nimetada

pääle seda on vaikus
või siiski mitte:
kajakad kluuksuvad biiti

varesed vaaguvad bassi
muud värvulised
huugavad elu

ning meri mühiseb
taustal nagu
kõik oleks ikka veel päriselt olemas

ma olen ööraadio ja mängin —
sa otsid nuppu aga
mind ei saa kinni ega maha keerata

ma elan lainte vahel
ma kostan kõikjale
ma olen liigagi olemas ja ühtlasi

universumi taustamüra
kõik see
mis kunagi ei juhtunud

Ühest motiivist Kalju Lepiku luules

Vahel jäävad mõned luuleread kummitama ja elama fraasina, millele ei oskagi täpset tähendust anda. Nad lihtsalt mõjuvad. Üks selline rida — õieti ka luuletuse pealkiri — on Kalju Lepiku kogumiku „Ronk on laululind” (1961) avaluuletus „Surmal on lapse silmad”. Olgu luuletuse algus siinkohal meenutatud:

Surmal on lapse silmad,
kui ma vaatan surma sisse.
Kas ma vaatan kadumisse?

Luuletus on kantud isiklikust tragöödiast (Kalju Lepiku väike poeg Ott hukkus liiklusõnnetuses 1958. aastal) ja võib-olla on ridadesse peidetud valu see, mis värsi nii eredalt meelde söövitab. Võib-olla aga hoopis kujundi ootamatus: surma kujutatakse sagedamini ikka luukere või vanaeidena, vahel looma, ingli või kuradina. Muidugi, ka näiteks Thomas Manni novellis „Surm Veneetsias” ilmub surm sihvaka noorukina. Kuid sellel surmal ei olnud lapse silmi.
Surm on teema, mis saadab Kalju Lepiku loomingut algusest lõpuni. Võib-olla on Lepik kõige rohkem surmast otsesõnu kirjutanud eesti luuletaja? See oleks mõneti ootuspärane, sest Lepiku luule on samal ajal vägagi elujaatav ning elujõuline. Mida saaks elusolek veel rohkem (lootusetult) trotsida kui surma, oma ürgvaenlast? Ja kus oleks elu ja surma vaheline erinevus mujal nii selgelt näha kui inimese silmades?
Kalju Lepiku juubeliaasta puhul tema luulet üle lugedes märkasin, kuivõrd palju kasutab ta oma värssides silmamotiivi. Algselt oli ülelugemise eesmärk uurida, missugune tähendus on Lepiku luules erinevatel puudel, innustuseks tema lühipala „Mälestus on pihlapuu”. Kuigi puid ja pihlakaid leidub, jäid valitsema ometi neli märksõna: muusika, muld, surm ja silmad. Esimesest kahest Lepiku luules on korduvalt kirjutatud. Ühtegi arutlust silmade üle ei ole aga silma hakanud.

Kui päev on ära pööranud näo

Nägemine on üks inimese tähtsamaid meeli ja evolutsiooniliselt välja kujunenud varem kui mõned teised aju funktsioonid. Vastsündinud lapse abitust põhjustab osaliselt see, et tema silmanägemine on alles hägune ning ta suudab ümbritsevast eristada ainult uduseid ja hallikas toonis kogusid. Väidetavalt areneb lapse nägemine täiskasvanu omaga võrdväärseks umbes viiendaks eluaastaks. See on vanus, mil lapsed hakkavad püüdma maailmast aru saada ning mõistma tegude ja tagajärgede seoseid. Koos pilguga teravneb siis ka inimese maailmataju, silmad avanevad nii otseses kui kaudses mõttes.
Eesti keeles on üsna rikkalikult vanasõnu ja kõnekäände silmade kohta. Üks kuulsamaid on kahtlemata ütlus, et silmad on hinge peegel. Ja on ootuspärane, et poeesias on pilkudel ja silmist paistvatel tunnetel oma roll. Kalju Lepiku luules esineb samuti siin-seal teatud romantilise alatooniga helke, kuid valdavalt on tema luule teravik siiski mujal.
Lepikule on silmad sobiv kujund kõige selle väljendamiseks, mis teda üha painab. Silmad võivad olla nii maailma kui ka siseilma peeglid, peegeldajad, aga samamoodi võivad nad olla omamoodi avaused, mille kaudu saab vaadata hoopis teistsugusesse maailma. Olgu märgitud, et kui muld, muusika ja surm näivad olevat Lepikul programmilist sõnumit kuulutav ja teadlikult valitud poeetika, siis silma-kujundis avaldub pigem midagi alateadlikku, kirjanikule endalegi teadvustamata ainest. Kalju Lepiku 1980. aastal Stockholmis välja antud „Kogutud luuletustes”, kust on võetud enamik siinse kirjutise tsitaate, lugesin kokku sadakond luuletust, milles üks kandvaid motiive on silmad. On selge, et niisugune sagedus ei ole juhuslik. Esile kerkib midagi luuletajale sügavalt olemuslikku.
Esimese luulekogu pealkiri „Nägu koduaknas” (1946) rõhutab kohe visuaalsust: aken on mõeldud välja- või sissevaatamiseks ning nägu on juba sõnatüve kaudu seotud nägemisega. Silmad on ühtaegu inimese aken maailma.
Aga nägu, mis Lepikul koduaknast vaatab, kehastab midagi jubedat: „Koduaknast irvitab vastu / võõra verine nägu.” Noodivõti, mis lugejale luulekogu alguses antakse, sisaldab endas häiresignaali. Nägu aknal on ju midagi arhetüüpset. See nägu peaks olema kodu, ema ja turvatunde sümbol, aga selle asemel on hoopis vägivaldne katkestus, röövitud kodu ning mehed, kelle „silmade taga / kõmab kuklasse lask”. Sellise näo ja akna algus on sõjas, aga nagu Lepik ise meenutab: „Hoopis pahupidi pööras niigi juba nuripidise maailmapildi küüditamine. Mul on tänaseni silmade ees päikesepaisteline suvehommik, veoautod ja veoautodel istuvad hirmunud, masendusest murtud inimesed. Meie perekond pääses üle noatera Siberisse saatmisest. Nagu hiljem selgus, olime määratud küüditamisele teises järjekorras.”
Veel ühes luuletuses, mis kannab pealkirja „Nägu”, küsib Lepik: „Kas jätkub veel õli lambis, / kui päev ära pööranud näo?”
Pahupidi pööratud, ohtlikuks muutunud maailm ise on saanud teise, võõra ja verise näo. Sealjuures on tähelepanuväärne, et Lepiku luules valitseb sageli õhtu, pimedus või öö. Päev ongi oma näo ära pööranud, päike on jahtunud. Saabunud on silmitu öö.
Viited sõja, põgenemise ja kodumaa kaotuse talumatusele on üsna ilmsed.

Nutsin. Silmi märgi
pühkiv tuuleiil lõi näkku lund.
Oli õudne, oli kesköötund.
Ahastus käis ahastuse järgi.

Või:

Kisendad silmili maha!
Kisendad läänetuulde!
Keegi ei taha,
ei taha kuulda!

Sellises toonis algab Lepiku luuletajateekond.
Ning mida edasi, seda ilmsemaks saab, et just silmad ja nägu on Lepiku luules see osa inimesest, kuhu keskendub olemise paine. Silmad on inimsuse asupaik, elu ase. Ja maailmavalu lööb seetõttu Lepiku luulemina peaaegu alati näkku või vastu silmi.
Pole siis ime, et silmad tahavad sulguda, tuleb uni ja magamine. Vahel nähakse und ka silmi sulgemata: „Kes küll veel peaks / nägema und / hõõguvast päikesest? // Lahtisi silmi / nägema und?”
Kuid sagedamini: mu silmad magavad; mu uni on pikk…
Sest vahel on elu hullumeelsem kui uni.

On väsimus Surma vammus?

Eriti tugevalt ilmub magamise- ja unemotiiv Lepiku luulesse alates kogumikust „Muinasjutt Tiigrimaast” (1955). Nimiluuletus ise on jaotatud kolme tsüklisse, mis kannavad pealkirju „Esimene õhtu”, „Teine õhtu” ja „Kolmas õhtu”. Muinasjutuline numbrimaagia seguneb unenäoliste episoodidega ja näib, nagu sooviks luuletaja viia meid mingisugusesse vahemaailma, kus nagu muinasjuttudes ikka „otsekui unes” ära käiakse. Kuigi Lepik on meenutanud, et alates kogumikust „Kivimurd” (1958) hakkas ta rohkem rahvaluulele tähelepanu pöörama, on ka „Muinasjutt Tiigrimaast” juba märksa mütoloogilisem kui varasemad kogud.
Õhtu-tsüklitest leiame ka luuletuse „Suletud silmad”:

Ma vaatasin su silmadesse,
need olid suletud.
Ja jõgi liiljatest su laugudel
ei voolanud kuhugi,
ei kellenigi.

Jätame praegu vastamata küsimuse, kelle silmadest ja silmalaugudest on jutt, ning pöörame tähelepanu hoopis sellele, et magamise ja silmadega koos sugenevad „Tiigrimaas” värssidesse aina rohkem ka mulla- ja surmamotiivid. Õieti on mõlemad Lepiku luules algusest peale olemas olnud, kuid muutuvad nüüd jõulisemaks ja põimuvad omavahel lahutamatult ühte. Hea näide on luuletus „Hall pilv”, kus Lepik kirjutab:

Memme silmad said mulla sisse,
süda mulla alla.

Kuid veelgi enam hakkab ühendus silmad-surm-muld painama alates kogust „Ronk on laululind”, kust pärineb alguses tsiteeritud luuletus „Surmal on lapse silmad”. Mullamotiiv tuleb selles luuletuses sisse viimases salmis. Kokku on valikkogus ainult neli uut luuletust ja kõik keerlevad samade märksõnade ümber: uni, surm, muld.

Uni tuleb sängi sisse,
valgete linade vahele.
Paneb sõrmed silmadele.
[—]

Uni tuli sängi sisse,
valgete linade vahele.

Õmbles hõlma traagelniidi,
musta niidi, mulla niidi.

Või:

Muru kasvas mulla pääle.
Valu pääle ei midagi.

Memm, mu silmadesse ära vaata.
Mu silmad reetnud iseenese.

Edasistest kogudest võib näiteid tuua ridamisi: „Surm magas nõela silmas. / Surm magas lapse silmas. / Surm on valge niit”; „Muld vaatas su silmade sisse”; „Elu silmast surma lõng / surma silmast elu lõng. / Kangaspuudel kokku kooti”; „Sinine taevas su silmadele. / Must muld su kulmudele.” Jne.

Arusaadavalt on surelikkuse ja kaduviku tunnetus Lepikule omane juba ühiskondlike murrangute ja tema põlvkonna saatuse tõttu. Seda süvendas veelgi traagiline lapse kaotus, mis pani luuletaja mitmeks aastaks vaikima ning hiljem ikka ja jälle süvenenult oma luules surmaga tegelema. Kuid teatud autoteraapia kõrval on neil motiividel Lepiku luules siiski sügavam tähendus.
Karl Ristikivi on märkinud, et alates kogumikust „Muinasjutt Tiigrimaast” on Lepiku luules kasvanud tugevamaks religioosne motiiv.
„Tiigrimaa on siinsamas ja ometi sealpool meeltega tajutavat, on oma põhituumas transtsendentne. [—] Lepiku usuliste otsingute tee algas järjekindlamalt kolmandas kogus „Kerjused treppidel” usundiajaloolise tsükliga „Umbsed tõed”, süvenedes samas luuletuskogus „Kuues kurbuses” ja muutus subtiilsemaks, aga ka raskemini tabatavaks järgmises kogus „Merepõhi”. Aga alles „Muinasjutus Tiigrimaast” näib luuletaja hakkavat aimama mingit valgust, kuigi ei saa ütelda, et Lepik oma Jumalale palju lähemale jõuaks — pigemini tundub, et ta tiirleb tema ümber nagu planeet ümber päikese.”
Lepik kasvas üles Koeru kiriku lähistel ja kirikus käimine oli tema lapsepõlve loomulik osa. Ta on meenutanud: „Elasin ema ja vanaemaga palvemajas. Isa oli ammugi surnud. Teda ma enam ei mäleta. Vana palvemaja asus paar kilomeetrit alevist eemal ja kiriku valge torn paistis selgesti puude vahelt meie õue. Vana palvemaja saal oli minule armsaim paik. Sagedasti pidasin seal „jutlust” ja unistasin kirikuõpetaja-kutsest.”
Ülikoolis õppis Lepik aga hoopis põhjamaade ja germaani mütoloogiat. Ja kuidagi ei saa seetõttu mööda sellest, et üks ürgsemaid jumalikke sümboleid, mis pärineb vanast Egiptusest, on Horuse silmad, mida tuntakse ka „püha silmana”. Vanas Egiptuses maaliti surnukirstu vasakule küljele kaks silma, et lahkunu näeks teed, mis teda ees ootab. Meenuvad ka teistes religioonides esinevad silmakujulised sümbolid, mida seostatakse jumaliku tõe ning kõikenägeva jumalaga. Võib-olla kõige huvitavam seos tekib aga just skandinaavia mütoloogia ja selles eksisteeriva ilmapuu Yggdrasilliga, mille all asub kaev ja kaevu põhjas lebab muinasgermaani ühe tähtsama jumaluse Odini silm. Odinil oligi ainult üks silm, millega ta nägi kogu maailma minevikku, olevikku ja tulevikku.
Nii et silmad ei ole ainult hingepeegli paik, mille kaudu Lepik vaatleb inimeseks olemist. Silmad on ka midagi muud, omalaadne avaus siin- ja sealpoolse maailma vahel. Need silmad võivad olla inimese küljes ja pugeda inimesega koos mulla alla nagu Odini silm Yggdrasilli alla. Sidudes teadlikult või alateadlikult oma mulla rüppe minevad silmad muinasgermaani jumaliku silmaga, ei anna Lepik lisatähendust mitte ainult silmadele või inimeseks olemisele, vaid võib-olla ennekõike hoopis mullale. Yggdrasill, germaani mütoloogia üheksat maailma „hoidev” ilmapuu, muutub Lepiku tõlgenduses mullaks ja muld ise kõike koos hoidvaks pühaks aineks, mis ühtaegu toimib erinevate maailmade vahelülina. Näib, et ka Lepiku surnud lähevad mulla alla nagu vanad egiptlased — silmad ees, et näha, kuhu tee viib:

Ma istun su kasuka alla.
Sa ise mu paarimees.
Me sõidame mulla alla
koos mustas rees.

Sealjuures võib metafoori võtta ka märksa argisemana: arheoloogid on kõikjal maailmas avastanud tõendeid, et mulla kadumine (lahtumine) on otseses seoses ühiskondade languse ja tsivilisatsioonide kokkuvarisemisega. Ja Lepiku püha muld on ennekõike reaalne kodumaa muld, mille pinnale pagulase jalad ei saa astuda.
Eesti kestmine on ka mulla kestmine. Viljakas muld omandab sellest vaatenurgast teise tähenduse — on diagnoosiks hoopis mingile vaimuseisundile. Hando Runnel kirjutab: „Kohati paistab Kalju Lepiku luulest, et muld on suurem kui meie. Isegi kui kõik meied kokku. Suurem kui kõik. Et muld on antus, mida ei saa osta, müüa ega alistada. Ta on antud inimese eluasemeks. Ja surmaasemeks. Ja ülestõusmiseks.”
Siin võiks kõneks võtta veel ühe Lepiku luules tähendusliku motiivi. Selleks on silmapiir.

Mere soolased silmad

Pagulasele on silmapiiril eriline ja valus tähendus: silmapiir tõepoolest piirab ja sulgeb midagi kättesaamatusse kaugusesse. See midagi on kodumaa ja kodu­pinnale (mullale) astumise võimatus. Hästi tuleb see välja näiteks luuletuses „Roslageni rannal”:

Seisan õhtul Roslageni rannal.
Silmapiiril kriips — Ahvenamaa.
Seisan kivisel kaljusel rannal.
Siit ära lennata ei saa.

Silmapiir on joon, mis eraldab, kriipsutab läbi võimaluse pääseda „sinnapoole” — see tähendab tagasi koju. „Öötüdrukus” ilmunud tagasivaatelises luuletus kirjutab autor nii:

Piir on punane joon.

Kas mu silmad seletavad silmapiiril
tõusvaid saari ja randa?

Kodumaad peab ette kujutama üksnes vaimusilmas. On selge, et (silma)piir on ühtaegu füüsiline ja mentaalne. Ja kehastub muu hulgas mandreid lahutava mere kaudu.
Aga merekujundis peitub enamatki. Kõigepealt — ka merel on silmad, tuhkhallid ja soolased silmad. Nendega näeb meri mõlemale — nii kodumaa kui ka Rootsimaa — kaldale, aga mitte ainult. Ta näeb ka sügavusse.
Näiteks luuletuses „Merepõhi”:

Lainemägede sinises udus
luurab ta lõust
leidmata tõtt
uppunu klaasistund silmist.

Uppunuid esineb Lepiku luules küllaltki sageli. Lapsi ja mehi. Nii et merega kaasnev „piir” ei ole ainult silmapiir. Ka surm on sirge joon.
Üks ilusamaid ja tuntumaid n-ö uppumisluuletusi on Lepikul „Meri võttis memme vaeva”:

Meri võttis memme vaeva.
Kalade keskele magama
läksid koos meiega mitu laeva.
Läksid koos meiega magama.

Kulmudel sibasid silgupojad,
hullasid, mängisid sabaga.
Kulmudel väikesed silgupojad.

Luuletuses on rahu ja leppimist, isegi omalaadset ilu. Kuid Lepiku transtsendentne maailm ei ole ainult füüsiline maailm, kus uppunu võib panteistlikult edasi elada silgupoegades. Lepikul on veel teistsuguseid, piiritaguseid maailmu.
„Jumala silmad klaasist mere kohal tukuvad”, kirjutab Lepik luuletuses „Klaasist mehed lähevad läbi Punase mere”. Piiblis hõljub vee kohal Jumala vaim. Ta jätkab samasugust hõljumist ka Lepiku luules. Näiteks luuletuses (poeemis?) „Verepõld” on read: „JA JUMALA VAIM HÕLJUS VETE KOHAL / ma näen silmi mis kasvavad öös.”
See muudab Lepiku mere millekski enamaks kui ülepääsmatu veemass mandrite vahel. Luuletuses „Meri võttis memme vaeva” tuleb hästi välja see, et meri ei ole mitte ainult füüsilise silmapiiri osa, vaid temasse on peidetud ühtlasi piir siin- ja sealpoolsuse vahel: ka mere (nagu mulla) kaudu minnakse n-ö surmavalda. Ka meri on Lepikul antiikjõe Styxi teisend, kahe maailma lahutaja ning ühendaja.

Aga võib minna veel täpsemaks. Kui vaadata õige lähedalt, siis selgub, et maailmade vaheline piir asub ikkagi inimese, ka uppunu silmades.
Silmad on otsekui piiripunkt siinse ja teise maailma vahel, sest just silmades „kustub” elu. Elutud silmad on lahkunu juures alati kõige raskemad taluda. Näib, nagu pöörduksid surnu silmad sellest maailmast ära kuhugi mujale. Nad ületavad selle piiri, kuhu elusa silmad enam ei seleta. Elav inimene näeb ainult, kuidas surnu silmad jõllitavad.
Lepiku „silmapiir” on seega mitmetähenduslik mõiste, mille kaudu omakorda tuleb sisse ka Hando Runneli mainitud ülestõusmise motiiv. Religioonid ja müüdid on tulvil kangelasi ja mütoloogilisi tegelasi, kes ületavad siin- ja sealpoolsuse piiri, käivad ära „surmavallas” ning toovad kaasa kas tule või igavese elu, mis annab inimesele mingisuguse lunastuse või vähemalt lootuse sellele.
Lepiku kui müüdihuvilise ja uskliku inimese luules ei jää surm ainult kõdunemiseks. Luuletuses „Lili Marlen” kirjutab autor:

Nad ütlevad,
mul on Kristuse habe
ja Kristuse silmad.
[—]
Nüüd on alanud aeg,
kus iga kõdunemata kont
mullast tõusma peab,

sest muld on avastand tiivad.

Kui muld tähistab surma, siis meri (vesi) tähistab kristlikus sakramendis ristimise kaudu ülestõusmist, igavest elu. Eriti, kui tegemist on merega, mille kohal Jumala vaim ikka veel hõljub. Ja kui surm on uni, siis peab olema võimalik ka ärkamine. Või vähemalt mingil teisel moel edasikestmine.
Luuletuse „Peiel” lõpus on read:

Äkki näen — koolnul on sargas
minu nägu ja juus.

Luuletus on pühendatud memmele, kes oli Lepiku elus üks armsamaid ja tähtsamaid inimesi. (Vanaemale on pühendatud veel mitu luuletust.) Lahusolek memmest ning emast pagulasaastatel oli Lepikule raske — seegi mõjus nagu hullumeelne unenägu või varjusurmas olemine. Enese nägemine sargas olijaga samanäolisena on seega kahemõttelise tähendusega: ühelt poolt oleks see kui sõnum elu jätkumisest, edasikestmine siiajääjates. Teisalt aga see, kes vaatab, näeb ikkagi surnuna otsekui iseennast. Küsimus edasikestmisest, nii rahva, riigi kui ka iseendana, võtab Lepiku luules ühel hetkel sünge, lausa kisendava küsimuse kuju: kas tasub üldse olla?
Hävimise (hävitamise), kaduviku ja surma paine kõlab Lepiku luules otsekui refrään ning mõjub aeg-ajalt isegi jõhkrana.
Leevenemine saabub alles tema viimastes kogudes „Öötüdruk” ja „Pihlakamarja rist” (1997), mis on kirjutatud pärast Eesti iseseisvuse taastamist ning tagasi kodumaale pääsemist.
Lugemisel on ikka tunda Lepiku tuttavat tooni ja rütmi, aga midagi on ka väga teisiti. Ühtäkki ei leia Lepiku luulest enam ei avatud ega suletud silmi. Surm, meri ja muld on alles, aga silmi enam ei ole.

MU SILMAD JÄÄVAD JÄÄ TAHA MAHA
kui päike tuleb kevadel ja jää
ja pajutudud sajavad kord maha,

kirjutas Lepik paguluses ning näib, et kinniskujundina jäävadki silmad koos jääga meretagusesse Roslageni randa. Kogus „Öötüdruk” hõiskab seesama luulemina juba:

Uskuda põleva vee jäägitut surma.
Kasvada surmast läbi.
On meie saatus.

Haruldane on hetk Vallo Kepi filmist „Kodust punaste pihlade all” (1993), kus Lepik seisab Hiiumaa rannas samas paigas, kust ta paadipõgenikuna alustas teed Rootsi. Filmi lõpus ütleb Lepik: „Mu maapagu on lõppenud. Maapao-eepos on lõpetatud. Ringkäik on käidud.”
Ehk näibki siis luuletajale kogu vahepealne pagulus ja kannatuseaastad kui omalaadne viirastus, silmapete? Või nagu ütleb Lepiku ema sealsamas filmis: justkui oleks unenägu olnud kõik see raske aeg…
Nägu koduaknas ei ole enam võõras, vaid jälle tuttav.
Kadunud külade aknad löövad õlilampide valguses uuesti valgeks.
Lepik on tagasi oma luule alguse juures, ring on peale tehtud.
Aga mis on lõpuks ka üks silmamuna muud kui lõpmatust ja terviklikkust sümboliseeriv ring?

Karl Ristikivi / Kalju Lepik *Ego habet pelzy beine / *Minul on karvased sääred
Martin Algus Gandhi / Põgenikud
Jürgen Rooste Kannatustest loobumise püha teekond jt luuletusi
Vahur Afanasjev Surmahirm. Katkend romaanist „Õitsengu äärel”Surmahirm
Eda Ahi maailma avastamine jt luuletusi
Jan Kaus Pääsukesed
Tarmo Vaarmets Sügistuul
Andres Aule Isikustamata / Isikustatud
Juhan Aru Hõbepael
Siiri Laidla Emajõe ujula / Kevadöö südalinnas / Taastulemine
Raul Rebane Väle / Pandivere poe suur rott
Maarja-Liis Mölder *Oleme jah / *Näe / *Surmavalt
Ilja Prozorov Apelsinised alleed
Signe Gjessing *Üks värav laastu sees — universumi jt luuletusi
Doris Kareva Kolmteist korda Kalju Lepikule
Paul-Eerik Rummo Kalju 100
Ilmar Talve Juhanson ja Printsmann tervitavad luuletajat / Poissmeeste elu
Hando Runnel Koeru mees ei tee koerust
Mart Laar Kalju Lepik ja Eesti
Vallo Kepp Mõttes Kalju Lepik
Maarja Vaino Surmal on lapse silmad. Ühest motiivist Kalju Lepiku luules
Leena Kurvet-Käosaar „See ka inimeseloom!”
Jaan Sudak Kiri Kotkajärvelt Tõnu Õnnepalule
Jaak Valge, Andres Aule Kaks eestlaste vabatahtlikku väljarändelainet
Jaak Jõerüüt Poliitika ja kirjanduse perversne suhe
Keiu Virro Jürgen Rooste kirg, rahutus ja pröökamine
Julius Ürt Mats Traadi sajatused, looduse vägi ja värsslood
Kaupo Meiel Märka lingvistika
Veiko Märka Kerged hullumissümptomid Tartus
Kroonikat
Marja Unt Tartu rahvusvaheline kirjandusfestival Prima Vista. 21.—26. september 2020

*

kraanad
DDR-i kraanad
SSSR-i kraanad
kraanad onu Stjopa selja taga
linn ehitab
päike tõuseb
tulevik on helge

DDR oli pettus
SSSR oli pettus
räme roostetav pettus
vanameeste võim
aga kraanad
on jäänud
uhked
sihvakad
taeva taustal
metalli ilu
mere kohal
vektorid kosmose suunas
läbi valge
hommikuudu
monumendid rahule
igapäevasele hingerahule
öise magala kohal

kusagil puuakse narkodiilereid
kraanade kylge
kui kahju
et mina ei tea
kuidas myya

*

taevas loksuvad värvid
sulavad yksteise sisse
ilusad kemikaalid
hape ja myrk
imbuvad aeglaselt verre
kõik mis on alanud
lõpeb
seda on lohutav teada
tööpäev
väsimus
ööpäev
igatsus
tylpimus
valu
armastus
pettumus
sõprus
syytunne
elu
kõik mis on alanud
lõpeb
seda on lohutav teada
seni plätserdab taevas
imalaid kurbuse värve
nagu ei oleks minuteid
nagu ei oleks tunde
nagu oleks vaid happe
helendav aeglane voog

*

see foto on loojangust
mahedad värvid
kellel on silmad
neile meeldib
internetis pannakse
meeldimise märke
punane värv
valgub yle taeva
tilgub põrandale
loojang
kellel on hing
see läheb

*

te plaksutate valel kohal
olge ometi viisakad
kas me leppisime nii kokku
vererennid ei ole veel kokku joodetud
ega terad paigaldatud
rihmad on ka veel lahti
te plaksutate liiga vara
olge palun kannatlikumad
ja ma kingin teile
oma kõige parema nalja
oma laiba
siis on paras aeg plaksutada
mitte veel

või kurat teab
kes olen mina et öelda

*

sygav sygav uni
millal ma sind jälle näen
linnas mis peab ennast suureks
aga on liiga väike
et pakkuda varju
prožektor liigub aeglaselt
aga ei pääse
ta leiab mu yles
minus on tabatud
inimene
ja mul ei ole und
ma olen leitud
ja ma leian ennast
hommikul kell kuus
yksi
inimeste keskel
ja mul on kylm
sest ma olen alasti
pyksid ei aita
saapad ei aita
nahkjakk ei aita
ei varja
ei hoia sooja
mul ei ole und
ma olen tõmmanud ninna
pika pika triibu
mälestusi
tundeid
puudutusi
juuste lõhna
erootilisi piirkondi
seda raudteejaama kanti
ja rämpstoiduputkade ymbrust
kõik ei tule tagasi
aga see mis tuleb
lõikab žiletina
korralikku maski
ja tulekindlat skafandrit
kõik mõraneb nagu kraklee
pudeneb kildudeks
nagu kuum klaas
kylmas vees
asfaldile vajub
58 kilo
verist liha ja konte

vastu tahtmist ärkava linna
õhus on öiseid haise
ja uue päeva tolmu
mikroskoopilisi osakesi
mis on seal alati olnud
millest mõne nimi on tuttav
keemilisi yhendeid
arusaamatuid protsesse
möödujate ajutist õnne
kuritegusid
ja kannatusi

millal ma sind näen
millal ma sind jälle näen
sygav
sygav
sygav
sygav uni

Maimu Berg: „Kõnelused lahkunutega”.
„Hea lugu”, 2020. 107 lk.
Maimu Berg: „Vanaema paneb vihmavarju kinni”.
„Tuum”, 2020. 98 lk.

„Kirjandusse pürgijaks olen vana. Tõsi küll, proovisin ka varem — debüüt oli „Nooruses”. Vahepeal ma ei kirjutanud, üritasin visalt aga saamatult perekonda luua. See oli õpetlik aeg küll, ent asjata ei öelda — ei päeva reata. Pikk kirjutamata olek on teinud mind õelaks ja sentimentaalseks. Üht külge olen kuuldavasti katsunud välja elada kriitikas, teise pakun nende kaante vahel. M. B.”
Olin 17, kui Su esimene raamat ilmus, ja kahekümne ringis, kui seda lugesin. 1987 ilmunud „Kirjutajad. Seisab üksi mäe peal” on siiani üks mu lemmikraamatuid. Iseäranis „Seisab…”, sest Barbara von Tisenhuseni kuju oli juba varem mu meeltesse kinnistunud Aino Kallase sule abil. Ent Kristjan Jaak Petersoni ime- ja salapärane isik lausa vajas noore eesti filoloogi mõtteis ilukirjanduslikku täidet. Lugesin nüüd vastselt üle. „Seisab…” on ikka täpselt sama hea kui kolmkümmend aastat tagasi, ma imetlen seda ikka veel — just õiges proportsioonis ajalugu ja ilukirjandust, nõnda et kujutlusvõimele on jäänud parasjagu ruumi.
Vahtisin tookord palju kordi Sinu pilti raamatu tagakaanel, lugesin uuesti seda enesetutvustust ja ei saanud midagi aru. Sa oled nii kaunis seal pildi peal, umbes kolmekümnene. Mis mõttes liiga vana, juurdlesin. Kas kuskil on mingi vanusepiir, millest peale tohib hakata raamatuid kirjutama? Ja selline, millest alates enam ei sobi? Ülikoolis ei olnud keegi mulle sellest rääkinud. Ridade vahel, tõsi, oli vihjatud. Eksisteerisid noorelt alustanud ja hilisdebütandid, aga ma ei olnud taibanud, miks peab sellist vahet tegema. Praegu rehkendan, Sa olid esikraamatu ilmumise aegu 42-aastane. Nüüd saan aru, miks Sa tookord nii kirjutasid, ning ka sellest, et see raamat oli julge tegu. Sinust ja Vainost ja müstilisest Salongist ma siis veel ei mõelnud. „Endspiel” käis mulle üle jõu ja järjest läbi lugeda pole ma seda suutnud siiamaani.
Sinu „Ma armastasin venelast” ilmus 1994 ja sedagi mäletan ma nagu valgussähvatust varahommikuses taevas. Lugesin „Venelasegi” uuesti üle, et veenduda — aeg ei ole teose väärtusest võtnud vähimatki. Vastupidi, ta on nüüd veel palju parem kui siis. Ja jällegi julge tegu, mäletan ju ka neid aastaid, mil ta sündis. Ehe maailmakirjandus, meistri käega tehtud. Nagu paljud Su novellidki.
Jõuda 75-aastaselt esimese luulekoguni on julgustükk, mille järeletegi­jaid vaevalt leidub. Rääkisid esitlusel, et kahtlesid kõvasti, olid kõneldes kuidagi häbelik, ise ilus nagu puhkev tulbiõis, lükkasid aina teisi lavale. „Näidendeid”, jante, nagu Sa oled vahel öelnud, oled ju ennegi teinud. Küllap on mõni neist parem kui „Salong”, aga ei saanud parata, „Salong” liigutas mind. Olin ju arvanud, et 2018 „Meie hingede võlgades” ilmunud „Lootusetu armastus” on Su viimane sõna Salongi, Vaino ja teie armastuse asjus: ehe, aus, diskreetne, andestav ja detailides ometigi nii rabav. Ent ometi oli südame peale kogunenud valu, mis ei kadunud veel pärast sedagi, kui kõik oli ammu andeks antud.
Ah, Maimu, igatahes sain ma jälle täitsa vihaseks! Vaino peale, nagu ma varemgi olen saanud. No Vaino… suuremalt jaolt on ta ju ikka lihtsalt üks metsikult, haiglaselt auahne diletant. Pärast seda, kui ma olin teada saanud, et vähemasti osa tema jutte kirjutasid Sina, ei suuda ma teda üldse enam tõsiselt võtta. Ah, mis, see oli võimatu juba pärast „Päevaraamatut”. Issand, tegelikult… Mulle ei tulegi meelde, kas ma olen kunagi Vahingut täie ette suutnud võtta.
Sina tegid selle, et Vaino Sinu kirjutatud jutte oma nime all trükkida laskis, avalikuks ilukirjanduslikus vormis ja Sa võid alati öelda, et ilukirjandusena tuleb seda võttagi. Ja ma võtangi. Sina ja Vaino ja Salong, see ongi ilukirjandus, aga ma ei ole sellepärast sugugi mitte vähem vihane. Tead, ma tahaks ise Vainole heina suhu toppida ja küsida, kas on hea, sa vana vastik psühhopaat, sina igavene allakäinud joodik, andetu skribent niisugune! See on Maimu eest ja tema juttude varastamise eest ja kõige eest, mis sa talle tegid!
Ah, Maimu! Tead, kui Vaino veel Sulle ennast peaks näitama nagu seal näidendis, olgu unes või ulmsi, siis võiksid Sa talle mõne oma raamatuga vastu pead anda. Su uued raamatud on liiga õhukesed, võta parem mõni vanem ja kindlasti kõvade kaantega. Anna kohe valusasti ja kogu südamest. Mis see talle ikka teeb, ta on ju surnud! Ja tead, Undile võiksid ka ühe korraliku tou anda, kui ta peaks läbi astuma. Selle eest, kuidas ta Sind vaatas. Nagu koera, kes äkki rääkima hakkas, mäletad. Unt oli vähemasti geenius, kuigi ega see ei pea teda kolakast päästma. Ei saagi aru, mis ta üldse Vainos leidis. Nagu Kõivgi, suur mõtleja. Aga Kõiv on alati olnud natuke kahtlane, ei ilmaski ühtlane, kui mitte lausa kohtlane („kohtlases” tuleks kuulda „kohta”, locus’t, ja natuke ka „kolmandat”).
Jah, võib-olla võiksid Sa Vaino peale kas või korraks kõigest südamest vihastada. Sa andsid talle eluajal liiga palju andeks, ja pärast tema surma ju lausa kõik. Kes olen mina, et Sulle seda öelda, õige, aga eks ma ju ütlengi pigem sellele Maimule, keda ma kirjasõna kaudu tunnen. Müstilise Salongi salapärasele perenaisele, Naisele. Eesti kirjanduse kõige põnevamale, vastuolulisemale, võimsamale Naisele, kes lõpututest takistustest hoolimata on end teostanud suurepärase kirjanikuna. Ent ikkagi. „Ma olen uhke, et sa valisid just minu” — kas ei kõla see liiga allaheitlikult nii võimsa ja julge naise kohta, nagu Sa oled? Noh, teisalt… Ma saan aru. Armastus on alati selle sees, kes armastab, ja kes on armastanud, see teab, mida on väärt see tunde võimelisus. Eriti siis, kui seda enam pole. Seda võimelisust jäädakse mäletama inimese kaudu, keda kord armastati, nii see käib. Olulise osa Vaino suurusest moodustab see, et Sina teda kord armastasid.
Luuleraamatu kohta pole palju öelda. Ah, Maimu, Sa tead ju ise kõige paremini: hea luule ei vaja kriitikat ja kehv luule ei vääri arvustamist ning keskpärast pole olemas, nagu Sa ütled. Muide, ma arvan, selles Sa tegelikult eksid. Keskpärasel ja kehval luulel on sageli palju rohkem lugejaid, sest ta annab ennast kergemini kätte. Vahel ma kahtlustan, et halba luulet võidakse isegi rohkem lugeda kui head, sest ta aitab inimestel elada. Pakub tuge ja äratundmisrõõmu ja mõtteainet, ma ei tea, mida kõike veel. Mina armastan Sind Su lühiromaanide pärast. Novellid on ka head, aga need saavad liiga ruttu otsa. Palun kirjuta edaspidi pikemalt! Pealegi, nii uhke oleks ju Vainole ühe tõeliselt pak­su raamatuga vastu pead panna.

1. oktoobril toimus Tallinnas baaris „Nāganaga” Umbluuleõhtu, kus oma loomingut esitasid noored luuletajad Aleks Mathias Viidik, Hele-Mai Viiksaar, Kelli Kiipus, Grete Berendsen, Reijo Roos ja stihiaal. Külalisena astus üles fs. Õhtu korraldasid Iiris Viirpalu, Kaarle Olav Varkki, Hele-Mai Viiksaar, Elisabeth Kaukonen ja Gerda Laura Liiv.

3. oktoobril kõneles Tartu Kirjanduse Majas teoloogiamagistrant Igor Ahmedov sarjas „Subjektiiv” teemal „Tõde ja Kierkegaard”.

5. oktoobril toimus Kirjanike Liidu saalis sarja „Etüüde nüüdiskultuurist” 14. konverents „Kõik lähevad kuhugile: Peeter Sauter „Indigo””. Ettekandega esinesid Neeme Lopp, Piret Viires, Joosep Susi, Rein Veidemann, Merily Salura, Ivo Heinloo ja Andrus Laansalu. Aktiivselt osales Peeter Sauter. Esitleti raamatut „Mitmele isandale loodud kunst. Sotskolonialism ja Eesti” (koostanud Johanna Ross ja Epp Annus; TÜ kirjastus, 2020). Konverentsi korraldasid Nüüdiskultuuri uurimise töörühm (EKA, TLÜ, TÜ) ja Eesti Kirjanike Liit.

6. oktoobril toimus Tartu kirjanduslik teisipäev virtuaalselt, edastati kolmas saade sarjast „Kodune raamatukogu”. Vestlesid Siim Lill ja Marja Unt.

6. oktoobril oli Tallinna Kirjandus­keskuse Tammsaare muuseumis Jaan Krossi juubeliaasta mõtlusõhtute raames kirjandusõhtu, kus teemal „Krossi jumalatõestus” kõneles Joonas Hellerma.

7. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval esitles Piret Põldver Kirjanike Liidu saalis oma debüütluulekogu „Alati nii järs­ku” („Henrik”). Autoriga vestles Kai­sa Ling.

9. oktoobril tutvustasid Raul Sulbi ja Mairi Laurik Tartu Kirjanduse Majas sarjas „Õhtud eesti ulmega” antoloogia „Täheaeg” viimaseid numbreid ja uusi plaane.

9. oktoobril esitleti Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis Virginie Despentes’i romaanitriloogia „Vernon Subutex” teise raamatu tõlget eesti keelde. Teost tutvustas tõlkija Maria Esko, temaga vestles fs.

10. oktoobril kõneles Tartu Kirjanduse Majas Märten Rattasepp sarjas „Subjektiiv” rollimängude seostest kirjandusega.

10. oktoobril toimus Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis „Salong” kirjandusviktoriin, küsimused koostas Jaan Malin.

13. oktoobri kirjanduslikul teisipäeval tähistati Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis „Salong” Karl Ristikivi päeva, mis sedapuhku keskendus Kalju Lepikule ja Bernard Kangrole. Kõnelesid Sirje Olesk ja Janika Kronberg, Maarja Hollo tutvustas Bernard Kangro varem ilmumata luulest koos Õnne Kepiga koostatud raamatut „Põues on palanguid, põskedel õhtuse paitus” (Võru Instituut), Kalju Lepiku ja Bernard Kangro luulet luges Enn Lillemets.

13. oktoobril toimus Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumis Jaan Krossi mõtlusõhtute üritusena kirjandusõhtu, kus teemal „Jaan Krossi kodud ja kohad” rääkis Maarja Undusk.

14. oktoobri kirjanduslik kolmapäev Kirjanike Liidu saalis kandis pealkirja „Smugritrall; hõimupäevade luule- ja lauluõhtu”. Laulsid ja lugesid Muš Nadi, Mari Prekup, Kairi Leivo, Lauri Sommer, Kalev Vapper, Artur Rinne, Kristel Mägedi, Veronika Kivisilla, Meisterjaan, Siim Aimla ja Jürgen Rooste. Üritus toimus koostöös Fenno-Ugria Asutusega.

16. oktoobril avati Tartu Linnaraamatukogus raamatunäitus „Kalju Lepik 100”.

20. oktoobri kirjanduslikul teisipäeval esitles Maarja Kangro Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis „Salong” libreto­raamatut „Kaks pead” ja tõlkekogumikku „Varietee (mõlemad „Nähtamatu ahv”), temaga vestles Urmas Vadi.

20. oktoobril toimus Tallinna Kirjan­duskeskuse Tammsaare muuseumis Jaan Krossile pühendatud mõtlusõhtute sarjas kirjandusõhtu, kus Toomas Haug kõneles teemal „Kross ja Kreutzwald”.

20. oktoobril kohtus Tartu Linna­raa­matukogu Ilmatsalu harukogus lugeja­tega Valdur Mikita. Kohtumine toimus üleriigiliste raamatukogupäevade raames.

20. oktoobril avati Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogus eesti rahvajutu aastale pühendatud näitus, kus oli esil valik Lõuna-Eesti muinasjutte, muistendeid, naljandeid ja pajatusi.

21. oktoobril kuulutati Ene Mihkelsoni nimelise kultuurimõtestaja preemia täna­vusteks laureaatideks Aivar Kull ja Henri Kõiv. Žüriisse kuulusid Merle Karusoo, Ragne Kõuts, Brita Melts ja Marju Lauristin.

21. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval esitasid Harriet Toompere ja Rain Simmul Kirjanike Liidu saalis Merike Õimu tankasid raamatust „Üle sõnalatvade” ja muud uuemat luulet. Eesti kromaatilisel kandlel esitas jaapani improvisatsioone Sakiko Ishii. Kirjandusõhtu lavastas Eero Spriit.

22. oktoobril toimus kaheksandat korda Eesti Lastekirjanduse Keskuse ning Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ühisseminar „Laps kir­janduses”. Teemal „Mäng ja lastekirjandus” arutlesid Katre Kikas, Krista Kumberg, Andra Kütt, Oliver Laas, Mari Niitra, Jaanika Palm, Elle-Mari Talivee, Taavi Tõnisson ja Keiti Vilms.

22. oktoobril esitles Piret Raud Viru Keskuse „Rahva Raamatus” oma jutukogu „Kaotatud sõrmed” („Tänapäev”).

22. oktoobril Tartu Linnaraamatukogus toimunud vestlusõhtu külaline oli Susan Luitsalu, temaga ajas juttu Liis Seljamaa. Kirjandusõhtu toimus üleriigiliste raa­matu­kogupäevade raames koostöös kirjastusega „Petrone Print”.

23. oktoobril tähistas ajakiri „Värske Rõhk” Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis „Salong” oma 15. sünnipäeva. Teele Lember esitles luulekogu „Süstemaatiline unistaja (Kultuurileht). Esin­esid ka Ave Taavet, Maryliis Teinfeldt ja Reijo Roos, muusikat tegi Edmund Hõbe. Anti kätte auhinnad „Värske Rõhu” kriitikakonkursi parimatele autoritele.

23. oktoobril avati Tartu Linnaraamatukogus näitus „Raamatukogudest… armastusega”. See näitus on tsitaatidest, raamatutest ja autoritest, keda võib muu hulgas kindlasti nimetada raamatukogu sõpradeks.

27. oktoobril arutas Eesti Kirjanike Liidu eestseisus jooksvaid küsimusi.

27. oktoobri kirjanduslikul teisipäeval esitles Piret Põldver Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis „Salong” oma luuleraamatut „Alati nii järsku”. Autoriga vestles Siim Lill, muusikat tegi Paul Lepasson.

28. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval esitles kirjastus „Tuum” Kirjanike Maja saalis mitut uut raamatut: Elo Viiding „Ainult armastusest” ja „Mina kõnelen kirjandusest”, Andrei Ivanov „Pariisi arabeskid”, P. I. Filimonov „Asünkroon­ujumine”, Kärt Hellerma „Koidula käsi” (raamatust kõneles Joonas Hellerma), Simpser „Brüssel, linn tugevatele” (raamatust kõneles Indrek Koff). Autoritega vestles Igor Kotjuh.

28. oktoobril oli Tartu Linnaraamatukogu noorte pop-up-kohvikus juttu Becky Albertalli raamatust „Simon vs. homo sapiens’i vandenõu”. Kohvikus juhtis vestlust raamatukoguhoidja Irina Möldre.

29. oktoobril tähistati Eesti Rahvusraamatukogu kohvikus „Poogen” põnevikukangelase Jack Reacheri sünnipäeva. Kõnelesid Krista Kaer ja Karl Martin Sinijärv, muusikat tegi Andres Roots.

29. oktoobril oli Tartu Linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all Ain Küti ajalooline krimiromaan „Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood”. Vestlust juhtis raamatukoguhoidja Tiina Sulg.

29. oktoobril toimus Tallinnas Jaani kirikus Fanny de Siversi „Kogutud teoste” („Gallus”) III ja IV köite esitlus.

30. oktoobril esitles Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus Kirjanike Majas raamatut „Kirjad Sigridile. Sõjatandrilt ja vangilaagrist 1944—1949” (2020). Enam kui 800-leheküljeline põhjalike kommentaaridega raamat sisaldab Raimond Kaugveri 270 armastuskirja oma tulevasele naisele Sigrid Kurvisele Jätkusõjast ja Vorkuta vangilaagrist. Esitlusel kõnelesid Leena Kurvet-Käosaar, Andres Tarand ja raamatu koostaja Eneken Laanes, katkendeid kirjadest luges Alden Mayfield.

30. oktoobril esitas LendTeater Tartu Kirjanduse Majas Jaan Toominga lavastuse „Igavene armastus”, laval olid Anne Türnpu, Lauri Kaldoja ja Jaan Tooming.

Õnnitleme!

1. november — Arno Oja 70
1. november — Aivar Kull 65
14. november — Ilona Kivirähk 50
28. november — Peeter Torop 70

Estica

Rahvusvaheline auhind
Jüri Talvetile

Jüri Talvet kui luuletaja pälvis olulise tunnustuse — 2020. aasta Naji Naamani rahvusvahelise kirjandusauhinna. Ühtlasi on ta esimene baltimaalane, kes 2003. aastal Liibanoni ajakirjaniku, humanistist kultuuritegelase-visionääri, kirjaniku ja kirjastaja Naji Naamani asutatud preemia on saanud.
Naji Naaman on silmapaistev rahumeelse dialoogi edendaja rahvaste ja kultuuride vahel. Temanimelise fondi iga-aastase kirjandusauhinna saajate arv erineb aastati. Tänavu oli neid rohkem kui kunagi varem — neljas alajaotuses kokku 77, kes valiti välja rohkem kui 3000 kandidaadi seast üle kogu maailma.
Talvet on üks 23 kirjanikust, kes sai aupreemia (honor prize) kogu loomingu (for complete works) eest. Konkursile esitatud valimiku märkluuletuseks valis žürii Talveti luuletuse „Märtsis laulis süda”. Selle eesti algupärand koos tõlkega inglise ja jaapani keeles ilmus Naji Naamani auhinna aastaraamatus koos kõigi teiste premeeritute loomingu näidetega.

Piret Raua tõlkeid
teistes keeltes

Sel aastal on Piret Raua teostest ilmunud järgmised tõlked: saksa keeles „Das Ohr” („Kõrv”, Midas Verlag AG); leedu keeles „Istorija apie namelį, kuris norėjo būti namais” („Lugu väikesest majast, kes tahtis olla kodu”, 700 eilučių); prantsuse keeles „Un jardin merveilleux” („Juurtega aed”, Éditions du Rouergue); läti keeles „Kā izglābt mazītiņo mammu” („Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist”, Liels un mazs); inglise keeles „Ellie’s Voice or Trööömmmpffff” („Trööömmmpffff ehk Eli hääl”, Restless Books) ja sloveeni keeles „Uho” („Kõrv”, KUD Sodobnost International).

IV Tartu laste- ja
noortekirjanduse festival

Marja Unt

14.—17. oktoobrini olid Tartu kirjanduselu keskmes taas lapsed ja noored: neljandat korda toimus Tartu laste- ja noortekirjanduse festival, mis seekord ohutuse tõttu rohkem virtuaalset programmi ning klassi- ja koolipõhiseid tegevusi pakkudes tõi osalema rohkem kui poolsada last, noort ja täiskasvanut.
Eelüritusena toimus 13. oktoobril Tartu Linnaraamatukogus 4. klasside ettelugemisvõistlus „Mu vanaisa nägi, kuidas kerkis Munamägi”, mis oli ülevabariigilise ettelugemisvõistluse Tartu eelvooruks. Ametlikult avati festival 14. oktoobri keskpäeval Tartu Kirjanduse Majas, publik oli seekord kutsutud avamisest osa võtma veebiülekande vahendusel. Kõnelesid Tartu linnapea Urmas Klaas, linnakirjanik Carolina Pihelgas ning laste- ja noortekirjanduse auhinna laureaat Tuul Sepp. Avaüritus on järelvaadatav kirjanduslinna Tartu Youtube’i kanalil.
Peale laureaadi astus festivali ajal publiku ette enamik Tartu laste- ja noortekirjanduse auhinna tänavusi nominente: Tammelinna ja Karlova-Ropka harukogus kohtus lugejatega Jaanus Vaiksoo, Annelinna raamatukogus esines Els Heinsalu ning teisel festivalipäeval toimunud neljandate klasside päeval osales Kairi Look. Tuul Sepp aga kohtus lugejatega lisaks avaüritusele neljandate klasside päeval Tartu Linnaraamatukogus.
Ettevõtmisi toimus ka koolides. Tartu Raatuse koolis oli noorte kirjanduskohvikus külas Kaia Raudsepp ja Miina Härma Gümnaasiumis esines noortele Urmas Vadi. Samuti avanes võimalus nautida festivali vabas õhus — Mika Keränen viis läbi kirjandusliku linnaekskursiooni. Seekord jõudis interneti vahendusel publikuni muudki: näiteks avaldati linnaraamatukogu Youtube’i kanalil juba tavaks kujunenud õpilaste raamatututvustused, samuti suvel valminud linnaraamatukogu Innomaleva videod. Interneti vahendusel oli jälgitav ka iga-aastane noorte luuleprõmm. Festivali lõpetas seekord kirjandusele ja loomadele pühendatud üritus, linnaraamatukogus 17. oktoobril toimunud lemmikloomaring „Kassid ja kirjandus”.
Nagu ikka, kutsus festival lapsi ja noori ka ise looma: toimus mitmes vormis ja mitmel teemal omaloominguvõistlusi. Juba möödunud aastast tuttaval õpilaste luulevõistlusel sai seekord osaleda tekstidega, milles on kasutatud üht või mitut sõnadest „päike”, „mõte”, „sõna”, „säde” ja „vabadus”. Kooliõpilastest ja Tartu ülikooli tudengitest koosnevad žüriid jagasid auhindu kolmes vanuseklassis. Võistlusele saabus 102 tööd eri vanuses lastelt ja noortelt, 4. klassi õpilastest kuni abiturientideni. Esindatud oli suur hulk Tartu koole, kuid osalejaid oli mujaltki Eestist. Lausa kaks konkurssi oli pühendatud paljude laste ja noorte lemmikkirjaniku Andrus Kivirähki 50. sünnipäevale. Esimene neist kutsus huvilisi lugema läbi ühe Kivirähki jutu ja kirjutama sellele oma lõpu, osaleda võis individuaalselt või kollektiivselt. Samuti kutsuti lapsi üles joonistama Kivirähki lugude tegelasi, kes on neile hästi meelde jäänud, paistnud omamoodi naljakad või isegi veidrad. Saadetud töödega saab tutvuda Tartu Linnaraamatukogu laste- ja noortelehel.