Vahur Afanasjev: „Tünsamäe tigu”.

Tartu NAK, 2015. 108 lk.

Selle raamatu tugevaim osa on luuletused, mis ongi luulekogu puhul õige. Raamat koosneb väikestest ühe kandi lugudest, need on lakoonilised, täpsed, õhulised, üldistusvõimelised, naljakad, leidlikud, kurvad, kihvtid ning kõlavad kõigele lisaks ka hästi kokku. Niivõrd hästi, et võtan hiljem eraldi ette küsimuse, kas muud ühendavat raamistikku olekski üldse vaja olnud. Raamat on liigendatud geograafiapõhiselt, see lähtub Kirepi (Kostina) külast kui keskpunktist: üleval, vasemal, keskel, paremal, all. Nõndamoodi saab lugeja justkui pika rattasõidu (jalgratas kui sõiduvahend kordub raamatus läbivalt) ühes Eesti kandis, mille Afanasjev oma raamatuga teeb nähtavaks Eesti kultuuriloolisel kaardil. Ilmselgelt on Afanasjevil Kirepi vanausuliste kandiga sügav side, seda kumab igast väiksest lookesest.

Nendes luuletustes on kõike (eks mõni ole tüütu ka, aga neid pole palju) ning mu arust on Afanasjev lisaks muule teinud ka tõsise stiili- või arenguhüppe; mitte et ta varem oleks kehv olnud, aga ikkagi. Võetud ülesanne pole lihtsate killast: jutustada ära paljude inimeste elulugu ja kaardistada sel moel ühe kandi ajalugu. Selge see, et külainimesed räägivad, aga katsu sa seda lulladesse panna! Afanasjev on sellega suurepäraselt hakkama saanud, kusjuures ka nõnda, et need külajutud ajapikku igavaks ei lähe. Nagu toimetaja ja teised arvustajad on öelnud, töötab see Eesti küla ajaloo ja oleviku üldistusena; ja kuigi mitmed tõed, mis siit välja tulevad, on igale eestlasele ilmselt kogemuslikult nii tuttavad, et neist polekski nagu mõtet rääkida, on need siin suudetud kaalukalt ja mitmekesiselt lahti kirjutada.

Tegelane, kes tervest raamatust läbi roomab, on Tünsamäe tigu. Ta on maagiline tegelane: ühtaegu nagu väljaspool aega, kuid samas oma kojakäärudega nagu aja ja ajaloo võrdkuju. Ta tuleb aeg-ajalt jälle pildile, kusjuures tundub, et pigem just teadliku üldkujundina, mitte korduva kinnismõttena. See tigu on tegelane, kes kinnitab, et need pole omavahel sidumata suvalised luuletused, vaid et pööratakse tõepoolest seotud koduloolehekülgi (kui kobiseda, siis ehk — et vahel tundub see kunstlik). Tünsamäe teost veelgi rohkem raamatut ühendavaks küljeks on luuletuste vorm. Mitte et Afanasjev oleks kogu aeg sama malli pannud, aga tema kirjutamisviis hoiab kogu raamatu vältel mingit ühist joont. Siin on lühikesed proosalood, mida tehnilise vahendina seostab ellips.

Kujundilise poole pealt — ja see on ehk luuletuste tugevaim külg — laseb Afanasjev end suunata teemal. Omajagu on tõesti selliseid anekdoodi (ÕS: „lühike koomilise v. pikantse sisuga ning üllatusliku lõpuga looke”) mõõtu asju. Näiteks: „Andrei Palõ­tšil olid kuldsed käed. / Tõmbas vasika välja, / pärast krabas lüpsinaist. // Liitus Elu Sõnaga. / Poeg hakkas jooma. / Harakas tegi korstnasse pesa. / Ikka viis kurat hinge.” („Kuldsed käed”, lk. 86.) Või: „Porfiri ostis auto. / Naine ähvardas lahutada. Lapsed olid suured. // Toas pinises ohtlik vaikus, / aga juba kutsusid kaugused.” („Auto”, lk. 76.) Või ka: „„Tee nii, et mul ulatuks maani,” / ütles Guido enne jalutuks jäämist. // Nüüd kargab karkudega.” („Kargaja jõgi”, lk. 21.) Ja on ka selliseid konstateerivamaid lookesi, kus lugu jutustatakse ära n.-ö. otsast lõpuni, pausid vahel: „Vidriksoni veski, / paisjärve sünnitaja. // Jahvatati loomajahu, tangu, / tatratangu ja rukki­jahu. // Veski juurde kuulusid / rehielamu ja laut, / küün ja viljaait, / vankri­kuur, sigala ja saun. // Enne sõda tehti poja nimele. // Vidriksoni veski. Tüüp määratav. // Vana säinas / poob ennast õngenööri otsa.” („Vidriksoni veski”, lk. 84.) Need kaks alaliiki loovad juba teatava argise-ajaloolise dünaamika, aga on kolmas, väga eri­palgeline vormikategooria, mis teeb selle raamatu nii võluvaks. Need on nii-öelda kujundiluuletused. On juhanliivilikku kraami: „Tume vaikus karja­metsas. / Tume mühin veski­tammil. / Tume taevas, tume muld, / tume minu meel. // Tahan suurel teel ma minna, / kuid on teised paigad ees. / Metsakivi haigla. / Ravi ennast väike­mees. // Küti ahjus põletatud / tellistest on väike haigla. Suured mured tema põues. / Tume vaikus igal pool.” („Metsa­kivi haigla”, lk. 87.) Juhan Liiv müttas ju samadel maadel. On sellist totaalsuse suunas pürgivat kraami, mis töötab otsekui tagurpidi lehter: pressid end läbi kitsa toru, et suubuda kõiksusse. Näiteks: „Boreaalne looreha / tõmbab suust ja sõrmedest / elusaatuste surma­lähedast kaja.” („Looreha”, lk. 10.) Ja siis on miskit, mida võiks nimetada maagiliseks humorismiks meite lõuna võtmes: „„Ära neid tilku rohkem võta, / ajavad aju paiste. / Natuke veel, kallis Helgi, / siis hakkad jumalat nägema.” // Kukemäel kires kurat.” („Kukemägi”, lk. 44.) Ja „Ühe jalaga mees / ei sallinud lapsi. / Lubas munad maha võtta. // Me ei mõistnud / ta ähvarduste suurust, / jooksime röökides edasi. // Ühe jalaga mees / kasvas maa külge kinni. / Puuduv jalg ajas kasve.” („Ühe jalaga mees”, lk. 63.) Just nende kõiksuselehtrite (millel üksiti oleks ka habemepotentsiaali) ja võlu-kildude dünaamika teeb sellest raamatust hää lugemise; mõlemad neutraliseerivad teineteise võimalikke negatiivseid külgi ja lisavad samal ajal teineteisele mõõdet.

Selles raamatus on aga midagi, mis on totaalselt mööda läinud — minu arust, sest teised seniilmunud arvustused on seda ühehäälselt kiitnud. Räägin siin kujundusest. Muidugi, arusaadav, on üritatud ilusat ja isegi pidulikku väljaannet teha, aga tulemus on nagu väljatrükitud eelmise põlvkonna kodulehekülg. Kujutan ette seda fläšši, mis peaks neid poolringe ja kaardikesi liigutama, nii et jumalimel suu lahti — aastal 2006. Aga raamatu puhul segab see luuletuste lugemist, segab kaasa­vedamist (see on tüütuima kujuga asi rännuteedekotis) ja hakkab veel ka riiulist välja turritama. Kujunduse teeb rünnatavaks tema pretensioonikus. Raamat on pirakas, sellele oleks lihtsam andestada, kui ta oleks väiksem, kitsam, tagasihoidlikum. Suht mõttetult on raamat venitatud ruuduks (põhjendust ehk oleks, kui oleks näiteks laiformaat-fotod sees, aga ei). Lisaks on kaardid ja paiku tähistavad ristid tehtud üsna eemaletõukava joonega. Täppi on läinud ainult font ning peabki üritama keskenduda ainult sellele, et muu ei segaks.

Niisiis üritasin neid tekste korduvalt ette kujutada sellise palja ja kehva vihikukesena — eks fantaasia ikka aita, ja oligi parem. Siin on ka üks teine teema, mis ei ole kindlasti kujundaja isetegevus, vaid Afanasjevi (või ka autori-toimetaja-kujundaja) kontsept­sioon. Panna järjekindlalt sisse kaardid ning kirjutada süstemaatiliselt läbi kogu kandi lugu on uhke ja julge tegu, aga siingi võiks olla võimalus nautida ainult luuletusi, ilma kõige muuta. Seesuguse kontseptuaalse raamita võiks niisama lugeda ja uurides näiteks teada saada, et näe, ongi terve kant ära kirjeldatud, kõva mees! Nagunii kirjutaksid ju sellest ka arvustajad ja uurijad, nii et poleks vaja kõike puust ja punaseks värvida. Aga selles raamis istudes satuvad need ilusad ja loomingulised lühilood paratamatult just nagu kohustusliku ekskursiooni osaks: kas oled juba kõik faktid ära kuulanud, iga sentimeetri vaatamisväärsustest üle vaadanud? Mullegi pakuks huvi seal kandis pedaalida, avastada vanu tellisetehaseid, veskeid ja tühjaks jäänud maju, aga ei tahaks, et kogu see last koormaks luuletusi. Keebi lehvides kohale lennanud Captain Hindsight soovitakski: teinud raamatu lihtsa, ning huvilistele kas või äpi geograafia ja pildimaterjali tarvis. Aga noh, selge pilt, ju Afanasjev tahtis nii, enamikku arvustajaid on see lähenemine võlunud ja nende meelest on see luuletusi paremini siduv lüke. Mine võta kinni. Mu enda maitse kaldub pigem sinnapoole, et parem tulgu fragmentidest tervik kokku, pilt on suurem, kui „värvi ise” lehel kõiki nummerdatud lahtreid ära värvides. Siiski, ilmselgelt on nii autor, toimetaja kui kujundaja omajagu vaeva näinud. Tulemuseks terviklik ja tõesti üldistusvõimeline luulekogu, meeldib see siis viledega või ilma. Luuletused ju jäävad, ja see on hea.

*

Kord ütles ta mulle, et ta juuksed on tegelikult hallid. Ta värvib neid. Ma panin seda imeks ja ütlesin millalgi hiljem talle, et see läks mulle südamesse. Ta sai sellest vist pisut valesti aru. Ma pidasin silmas pigem mingit kummalist enesepettust. Me saime tuttavaks, kui olin vaevalt kakskümmend üks, oli tore aimamisi uskuda, et oleme ainsad, kelle vananemisel pole värvi. Tükk aega hiljem nägi ta mind juhuslikult bussi aknast ja saatis mulle sõnumi: nägin sind bussi aknast. Saatsin sõnumi vastu ja küsisin, et mis sa siin kandis teed. Selgus, et ta läks hambaarstile. Ja siis ta kirjutas: mu hambad on ka halliks läinud. Ja ma mõtlesin, et kõike muud kui hall, selline sa oled.

*

Rääkisime kõrkusest, ta ütles: ma olen kõhred ja luud, neid on kerge murda ning varsti on mu hetk jäädavalt möödas, miks ma peaksin kõrk olema? Oleks tahtnud teda selle peale kallistada, aga enne kui arugi sain, läks hetk mööda.

*

Hiljuti sain teada, et M. on surnud. Kuidagi ootamatult. Ma polnud teda juba aastaid näinud. Ta haud asuvat kusagil Pärnamäel, mu praeguse kodu lähedal. Matustele ei jõudnud. Otsisin üles vanad albumid, avastasin mustvalge ja tuhmi foto ühelt ülikooliaegselt peolt, kus švipsis M. mu süles istub ning on peitnud pea minu pea taha. Mina naeratan laialt, uskumatu, aga väga hästi on näha, kuidas mu nägu punetab, iga poor laulab: mul istub ilus tüdruk süles! (Seda tuleks hüüda lausa kaks korda.) Mul istub ilus tüdruk süles ja on heitnud käed ümber mu kaela! Ei, me polnud pruuti-peigmeest. Ta oli minust vist aastakese vanem, seega surres kusagil nelikümmend viis. Kui läheb soojemaks, hakkan rattaga linnas käima, sõidan otse läbi Pärna­mäe. Kuna aega kunagi pole, olen nüüd juba hiljaks jäänud, pärjad on ära korjatud, kääbas alla vajunud, aga äkki ma ikkagi satun su hauale, M. Täiesti juhuslikult. Ma ei tea, kas nii peaks olema, aga nii mulle meeldiks.

*

Maailm on kasutamata võimaluste kogum. Muidugi võib hakata sellele vastu vaidlema ning rääkima, kuidas me oma sisemuses lugematuid versioone läbi mängime või enda kasuks pöörame. Oleme unistanud klassi kõige ägedamast poisist või tüdrukust, kelle tõelised sõbrad on meist mitu aastat vanemad ning kelle näolt peegelduvad kesklinna tuled. Oleme olnud õnnelikud, kui ta meid ükskord koos veel umbes kolmekümne inimesega enda koju peole kutsus, nii et me seal liiga kiiresti purju jäime. Oleme mõelnud, et olgu mis on, aga kooli lõpupeol, pärast aktust, suvealguse hämaruses, enne kui me kõik maailma peale laiali tormame, leiame killukese julgust ja palume temalt ühtainsat suudlust. Me mängime selle stsenaariumi mõtetes korduvalt läbi. Meie kujutlustes juhtub see mitu korda, see jääbki juhtuma, isegi kui me sellele enam ei mõtle. Ja siis selgub, et see poiss või tüdruk ei tulnudki lõpupeole, ta tormas maailma meist üürikese, kuid otsustava hetke võrra varem. Ei mingit hüvastijättu, suudlusest rääkimata. Ja meil ei jää muud üle, kui võtta näpust ja suruda seda nagu kätt.

*

Mäletad meie esimest kohtumist? Püüdsin sind oma jutuga jalust rabada. Rääkisin maad ja ilmad kokku, vehkisin kätega, loopisin kalambuure, need lendasid kaugele ette, pidin korduvalt käpuli käima. Kui keegi on kunagi püüdnud metafoori „rajalt maha rääkima” täiesti sõna-sõnalt ellu viia, siis olin see mina. Tulemus oli muidugi puhas null. Minult mull ja sinult null. Kõndisime nagu hullud, ehk vist lootsin su ära väsitada, sõnadega ründasin pead ja jalgadega jalgu. Andsin mõlemale valu, aga sa ei vääratanudki, heitsid mulle pilke, kus omavahel harmoneerusid umbusk ja huvi, läksid vist trolli peale, ja kogu lugu. Aga mul on see jalgsimatk meeles ühel konkreetsel põhjusel. Oma esimesel kohtumisel me kõndisime mööda oma esimesest ühisest kodust. Kohtumise ja kodu vahele jäi muidugi oma kolm aastat, mille jooksul suutsin aegluubis rahuneda. Ma polegi sinu käest kunagi küsinud: pead sa kokkusattumusi pigem juhuslikuks või tähenduslikuks?

*

Ma armastan poisse, kuid on selgelt näha, kuidas nad elavad teises maailmas. Nende mänguasjad kuluvad läbi nädalaga, superkangelased ja -masinad või nende tükid vedelevad nurkalükatud hunnikutes. Aeg-ajalt sunnime rüblikuid koristama, siis kuhjavad nad mänguasju suurde kasti. Mu lagedate põrandatega lapsepõlves oli teisiti. Mäletan, sain sünnipäevaks hiiglasliku karu. Kolmkümmend viis aastat tagasi oli karu peaaegu sama suur kui mina. Ma ei julgenud seda suurt üksiklast tükk aega puudutada. Elasime siis vanas sõda näinud puumajas, karu istus voodi nurgas ja külmus talviti seina külge kinni. Ta on muide siiani alles. Karv on luitunud, nina krobeline, ühest silmast tükk väljas. Ikka veel voodinurgas, ei valva kellegi und, võib-olla iseenda unetust. Karu vanadekodu asub minu vanematekodus. Kui mu poisid sinna satuvad, ei tee nad karust väljagi. Nii ongi parem. Kui ma teda haruharva näen, siis on paar korda olnud tunne, et loen ta näost iseenda tundeid.

Kassidest ja inimestest

Tulin koju, külm kevadöö, takso esituled valgustasid korraks maja. Tegin ukse lahti ja Messi lipsas sisse. Läksin üles oma tuppa, avasin arvuti, et üks kesköine meilikontroll teha, Messi ronis mulle otse kõhule ja tegi häält, nagu leiaks temas aset pisikeste traktorite kokkutulek. Ronis mulle täiesti kaela alla, pressis ennast pooleldi vastu nägu. Tundsin lõhnast, et ta oli vist üsna kaua auto all istunud. Silitasin teda, panin tähele, et ta on hakanud karva ajama. Mõtlesin toksoplasmale. Sellele, kuidas need mikroskoopilised parasiidid kassi karvade vahelt mu sõõrmeisse kargavad, et alustada teekonda aju suunas. Meditsiin areneb ning kunagi tehakse kindlaks seos ilukirjandusliku tungi ja toksoplasma vohamise vahel. Aga kass surus samal ajal ennast vastu mu kaela ja mind valdas tunne, et ta ihaldab teise iha, tahab hellust saada, täitsa nagu inimene. Siis mõtlesin, et kui mitte lollus, siis piiratud vaateväli, vägisi püüame mõista loomi inimlikes kategooriates. Äkki oli lihtsalt läbi külmunud ning oli hea ennast 36,8 kraadise pehme radiaatori peal soojendada. Selle peale volksas Messi minema. Võimalik, et tajus mu mõtteid ja haavus.

*

Mulle on alati tundunud, et piiril olemine kuulub kuidagi asja juurde. Eestlased elavad lääne ja ida piiril, neid tõmbab nii lääne kui soome-ugri poole. Mõned kõige kindlamana tunduvad kohad maailmas on asetunud mere äärde. Kui sõidan rongiga või bussiga, siis märkan, kui paljud kodud on ehitatud metsade ja põldude piirile. Mu kodulinn pole ei väike ega suur; linnaosa, kus ma elan, on ümbritsetud tööstusest ja tühermaadest, aga maja ümbrus mattub suviti rohelusse. Ise püüan säilitada tasakaalu empaatia ja iroonia vahel. See tekst siin kõigub luule ja proosa piiril, ühele poole kõvasti kaldu. Maailm pole muud kui põletava magma ja jääkülma laotuse vaheline piiriala, mille vaatamiseks läheb jumalatel vaja korralikku mikroskoopi. Nojah, ainult armastusega võiks minna teisiti. Kuigi enamasti asub seegi piirituse ja piiratuse piiril.

*

Mõnikord jään bussis sõites mõneti ebaviisakalt vaatama lapsega emasid. Noori emasid, kes tänapäeval ju sageli enam nii noored polegi. Minuvanused, keskea lävel või juba üle läve. Ei saa salata, et jälgin nende ilu. Nooruse veetlusest ei piisa enam, alles väsimuses paljastub ilu tegelik pale. Kui pole olnud hommikul jaksu ennast korralikult värvida, kui juuksed on lohakalt kammitud, silmaalused tumedad ja tahaks lihtsalt magada, aga ei saa, sest üks tuleb lasteaeda viia ja teisele trenni järele minna ning auto ütles eile Liivalaia ja Pärnu maantee ristmikul lõplikult üles, ja ühel valutab hammas, teisel pea, nii et tuleb kohe hambaarsti juures aeg kinni panna, ja siis tuleb ühe sünnipäevapeoks veel poest läbi käia, ja pisut on teise peavalu pärast mure ka — alles siis, kui ei viitsi enam teeselda, et kõik on kontrolli all, teostab ilu oma potentsiaali. Esimesed kortsud, ilustamata nahk. Pilk, millest peegeldub asjade tegelik seis. Kujutan ette, kuidas läheksin ühe sellise juurde ning ütleksin, nii et enamik kaasreisijaid seda kuuleks: Te olete ilus. Seejärel ehmuksin enda julgusest ning kukuksin kohe puterdades seletama: aga mitte selles mõttes, ma ei mõelnud nii. Jah, vahel on parem jääda ebaviisaka vaatamise juurde.

*

Linn saab omaks siis, kui tema vaatamisväärsused sind enam ei suuna. Helsingis olen hakanud ennast tasapisi tundma peaaegu nagu kodus. Kui sinna satun, käin alati Tarkk’ampujankatul, eesti keeli Snaipri tänaval. Üsna kõrvaline koht, kuigi kesklinnas, turist satub sinna ainult eksides. Kjell Westö romaani „Tuulelohed Helsingi kohal” üks peategelasi Richard Skrake näeb seal viimast korda oma traagiliselt hukkunud venda Danit, silmates teda istumas Johannese kiriku müüril. Joel Haahtela lühiromaanis „Kadumispunkt” viib minajutustaja ühe salapärase prantslanna sellel tänaval asuvasse odavasse võõrastemajja, kuna prantslanna otsib oma eksabikaasat, kes kadus kummalise elukäiguga soome kirjaniku Raija Siekkineni jälil, nii et mina­jutustaja hakkab ise Siekkineni, eksabikaasa ja lõpuks salapärase prantslanna jälgedes liikuma. Tollel tänaval on elanud August Strindbergi suurim painaja Siri von Essen. Helsingi võttis mind omaks just tänu sellele tänavale — ükskord pidas Johannese kiriku ees mind kinni üks tüüp ja küsis, et kus siin see Tarkk’ampujankatu asub. Kindlasti mõni minu­sugune lootõbine, ihkas leida ja aidata mõnda salapärast prantslannat või minna Dani juurde ja öelda, et kõik saab korda.

*

Umbkaudu kahekümneaastasena päästsin vist inimese elu. Üks väike poiss oli Pirita jõe silla juures vee alla vajumas. Karjus seal appi. Jooksin karsum­di koos riietega talle järele, libisesin ligedatel kiviplaatidel, aga upitasin poisi kaldale tagasi. Tuli tema ema, võttis töinava kluti käe otsa ja kukkus temaga kurjustama. Kindlasti oli ta ehmunud ning kahetses hiljem, et pragama pidi. Hüüdis mulle veel üle õla venekeelseid tänusõnu. Mul aga läks millegipärast tuju ära. Olin koos Nelega, nähvasin talle midagi pahaselt. Nele püüdis mind lohutada, otsekui oleksin ise olnud uppumisohus. Olen mõelnud, et miks ma siis nii. Aga äkki ei peakski imeks panema, võib-olla mõtleme ebaadekvaatsusest ebaadekvaatselt — meie kujutlused häirivad meid rohkem, kui oleme harjunud uskuma. Tahaks öelda kuidagi Zbigniew Herberti vaimus: jah, pole midagi tavalisemat kõlamata jäänud fanfaaridest!

*

Oli nii, et herilased ehitasid varjualuse serva alla pesa. Hakkasin puid riita laduma, herilased ärritusid, väljusid oma ümmarguse lossi väravast ja tiirlesid mu pea ümber. Ise arvasin, et pole mõtet ärrituda, aga häiritud olin küll. Ladusin ettevaatlikumalt, asetasin puid vaiksemalt üksteise otsa. Hakkasin otsekui mängima — terve järelkäru oli vaja tühjaks laadida, nii et herilasi ei ärritaks. Pikapeale tekkis tunne, et olime saavutanud õhkõrna kokkuleppe. Ei pidanudki ühtegi maha lööma, et jälle saaksid tõeks Elias Canetti sõnad — putukate „veri ei tule kunagi meie peale, see ei meenuta meie verd. Me ei vaata nende kustuvasse silma.” Lõpuks läks nii, et kui pesa jäi tühjaks ning päevadega vareks muundus — kas meie päev on herilaste aastakümme, sajand? —, tundsin kerget kurbusetorget. Tõsi, ainult kerget.

KMS

Me oleme seitsmekümne esimese aasta mehed ning kahju, et see ei tee meid surematuks. Aga see on väga tore, et sa selle suure seinakella tööle panid. Kuule, millal sa meile sushi’t tegema tuled? Tead, ma olen selle küüliku-retseptiga ohtralt loorbereid lõiganud, ning häbi tunnistada, mõnikord olen jätnud ütlemata, kellelt idee pärineb. Kas sa tead, et kui kõik inimesed oleksid sama sõnaosavad kui sina, oleks ikka päris hull lahti, argielu oleks ohus. Ma ei oska nii hästi kui sina, mind tabavad umbes sellised võrdlused, et „kui sa oleksid karu, siis ma julgeksin sind kaisutada” või „kui maailm oleks Eesti, elaksid sa Hiiumaal, Kärdla kõige mõnusamas majas”. Keegi teine pole minusugusele karsklasele toonud välismaalt õlut, mille nimi pealegi haakub minu nimega. Tead, kui sa kandsid jõulude aegu vilkuvate tulukestega kaabut, oleksin tahtnud olla hetkeks pöialpoiss. Oleksin roninud üles, et kõlgutada kaabuserval jalgu ja vaadata maailma.

*

Kalle Blomkvisti kombel on minulgi kujuteldav kaaslane. Tema kehalised piirjooned on küll ähmased, ta võib vabalt olla nii mees- kui naissoost, aga näiteks Agambenist või Rancière’ist saab ta palju paremini aru kui mina, tema hääles tajun petlikku pehmust. Tema hoiakud pole mulle mingi saladus. Võtkem kas või needsamad miniatuurid siin, ütleb ta, väheke rohkem vurtsu ja vürtsi võiks neis olla, miks sa ei kirjuta lugusid, mida lugeja pilk oleks sunnitud jälgima nagu põlevat süütenööri, kuni puänt talle vastu vahtimist plahvatab? Ma ei tea, vastan, elu on tavaliselt palju kahvatum, ühtlane mass, umbes nagu maitsestamata kohupiim, elus lõpevad lood enamasti sisinal või visinal, asjad jäävad pooleli, lahendamata. Selle peale kortsutab kujuteldav kaaslane kulmu, otsekui arst lootusetu juhtumi kallal, ja ütleb: aga miks, mu keskealine sõber, peaks kirjandus üleüldse elu kopeerima, mh, ah? Ja see heatahtlikkus, kas see igavaks ei kisu, ega siis pisut õelust ei tähenda mingit kohutavat reetmist. Mis ma talle ikka vastan, tal on õigus. Sa võiksid mõnele tegelasele julgelt käru keerata, draamat, tragöödiat, las kisendab üleva ja absurdse ebaõigluse käes, soovitab kujuteldav kaaslane. Jah, nõus, aga kellele keerata? Sulle ju ometi mitte, mõtlen, mul läheb sind elu lõpuni vaja.

*

Astusin inimtühja bussi ja sõitsin otse tuledega pikitud pimeduse suunas. Taevas säras Merkuur, Päikese kõrvetatud. Mõtlesin, kas kohtan ehk täna juhuslikult sind; sind, keda näen esimest korda ja kohe ära tunnen. Mõtlesin nendele sadadele minevikku vajunud õhtutele, kui olin tundnud midagi samasugust. Oleviku igatsus, mis petab meid nagu need varasuvised ööd, õite linnukeelne laul. Mulle meenus 2010. aasta suvi, kui kõik langes kokku, olin nagu puhas tseesium, mis hakkab 28 kraadi juures sulama. Sellele ei paistnud lõppu tulevat. Kuu eemaldub aeglaselt Maast, buss möödub peatusest, kus ootab üksik igaveseks allakäinud mees. Tema nägu meenutab Merkuuri öist pinda. Kui miski üldse päästab, siis hetkeks. Kui miski üldse hoiab, siis armastus, mis ei vaja tõestusi. Armastus, mille tõestus on ta ise.

*

Kristile

Oled alati oodatud. Tule siis kas või teiselt mandrilt, paikadest, kus valitseb aastaringne pilvitus, linnadest, kus trahvitakse üle muru kõndimist, ning prügidžunglitest nende ümber. Tule kas või lõunapoolkeralt, ookeanide kohtumiskohast, okastraatidega jagatud maalt, tule isegi siis, kui kõrbed ajavad üle kallaste, inimesed liiguvad ja segunevad, vend ei tunne venda, võõras võõrast, jõgedest saavad rentslid, veresoontest jõed. Minu pärast tule kas või kusagilt mujalt, planeetidelt, kus sajab metaanivihma või kus õhurõhk enesetaputuristide sonde laiaks litsub. Tule kas või läbi vasktorude, läbi halli kivi. Oled oodatud ka siis, kui sa ei jaksa või ei julge. Oled oodatud ka siis, kui sa kindlasti ei tule, kui sa tunned ennast nagu narmendavaks disainitud kott, mis on täis sinu ja su omaste musta pesu ning mis jääb igavesti lennujaamade vahel ringlema. Kui sa tuled, istun aias, naabrimees saeb, naabrimees niidab, kuulan parasjagu raadiost maailma viimase mesilase häält, isegi varesed vakatavad, loen mõttes kolmeni ja sekund pärast kolme peaks aiavärav häält tegema.

*

Andres rääkis, kuidas ta sai aru, et maakoju on kogunenud sedavõrd palju kola, et oli vaja hakata seda kõike ära viskama. Aga siis hakkad sirvima vanu ajalehti ja avastad, et jube huvitav, maailm muutub kiiremini kui meie mõtted muutuvast maailmast. Siis sortis Andres vanad püksid hunnikutesse ning pistis suuremale osale tule otsa. Kui ta seda rääkis, kujutlesin, kui vabastav võis see tunduda. Hetkeks kerkis silme ette pilt, kuidas ma vaatan kuuselatvadeni ulatuvat lõket, võtan kõik riided seljast ja virutan tulle. Muidugi ma ei teeks seda, sest ei taha näha ennast „potsaka kerjusena, tühisuse õhupallina”, kui uskuda Céline’i (ning miks ei peaks teda uskuma?). Või siis võtta kõik oma vanad artiklid ja teha väiksem, kuid seda kaalukam lõke? Kellele ma neid väljalõikeid ikka kogun? Ajahambale, et oleks, mida vaikimisi pureda. Muidugi jääb seegi riitus vaid õnnepalulikuks meeliskluseks. Lasen paberil pudeneda — inimese kõrvale liiga madal heli.

*

Istusin eile sõpradega restoranis, varasuvine päike hakkas loojuma, arutasime, mis vahe on armumisel ja armastusel, vaidlesime Peetriga kõige sügavamas üksmeeles. Kõrvallauas, nägu minu poole, istus üks naine. Minust võib-olla pisut vanem, pakun, et liginemas viiekümnele. Selline kesklinna neoonist rauge blondiin, aga kuidagi eriti mõtliku ilmega. Tähelepanelikkus, milles pisut ärevust. Võib-olla peened kortsud puudri all, mis panevad hinges ringlema vananemise nukruse, umbes nagu Houellebecqi kangelannadel. Keha oli tal küll veatu. Ta kandis efektset kleiti ning ma nägin, kuidas selle alumine serv oli istudes üles nihkunud, paljastades naha sukaääre ja kleidi vahel. See valendas seal lauaaluses hämaruses nagu tükike maad. Tundsin ennast täiusliku hetke vargana. Sihvakad sukkades jalad ning vananev ilu, Peetri sünge nägemus inimeste elust kui pidevast allakäigust. Eks ma vist oleksin tahtnud seda mõtlikku ilmet suudelda, seda oma huultesse talletada, aga samas oli ilma selleta ka päris hea. Armumisel ja armastusel on suur vahe, esimene on lubadus maast, teine manner, mille ühelt kaldalt teiseni on liiga palju maad ja kaardid vananevad tundidega.

*

Olin jõudnud unustada, et Veronika läks 1. juunil Visbysse. Meenutan oma esimest külaskäiku sinna. Jaanuaripimedus, tormine meri, üksindus, rõskus varemetes, kust üle kaheksasaja aasta tagasi lahkusid Alberti mehed Riia linna rajama. Praegu õitsevad seal sirelid ning kruiisilaevad toovad turiste. Mõtlen, et mitut liiki mailasi Gotlandilt leiab, Eestis kasvab neid 19, paljud hakkavadki juunis õitsema. Veronika kindlasti teab ja tunneb nad ära, kuigi sinakas pole mu meelest tema toon. Mina ei suuda ühtegi Veronica’t tavalisest sinilillest eristada. Kujutan ette, et Visby botaanikaaiast saab Veronika lemmikkoht, seal meeldib talle rohkem kui nukumajalike hoonetega tänavatel, kus akendele on asetatud laevamudelid ja Gustav V aja algusest pärit lambid. Võimalik, et Veronika jalutab praegu botaanikaaias ja mõtleb pisut murelikult oma lastele. Olen kindel, et nad saavad ilusti hakkama. Õhtuti istub Veronika oma toas — huvitav, kas ta aknad on mere poole? — ning sõnad löövad ta sõrmede all õrnalt õitsema.

*

Päev pärast aprillirahutusi nägin, kuidas naabrimees oma aias õhupüssiga märki lasi. Mõtlesin, et asi on õige kehv. Aga järgmisel õhtul tervitas ta mind esimest korda. Olime elanud seal juba aasta aega ning nüüd, kui tundus, et eestlaste ja venelaste suhted kisuvad päris halvaks, ütles ta mulle puhtas eesti keeles: „Tere!” Siis, pisut hiljem, suri ta vähki. Tema lapsed ja lapselapsed käivad siin harva. Aed metsistub, maja katusel laiavad varesed, kes loobivad üksteist mädanenud õuntega. Kardan, et vanamehe järglased müüvad krundi maha, tema kunagine suvemaja ja meie magamistoa taga kasvav kask tõmmatakse maha ning mingi uusrikka koloss hakkab varjama õhtupäikest. Ma ei teagi, miks nii negatiivselt. Nagu oleksin ilma kellestki väga olulisest.

*

Minu raamatukogu on mu kindlus. Seinatäied köiteid otsekui kaitseksid maailma eest. Nad ei varja reaalsust, aga siiski filtreerivad seda, annavad selle vaenulikkust edasi talutavates doosides; vaikse järjekindlusega, mida võimendab mu voli hingetõmbepausideks. Mõnikord on lausa nii, et meenub ühe Rushdie’ tegelase lause: „…inimeste keskel, kelle sihiteadlikkus paistis olevat masendavalt kõrge, matsin ma end muinasjuttudesse.” Tõstan avatud raamatu pilgu ette ja näen maailma nii, nagu nähakse valgust kaleido­skoobis. Seda toredamad on hetked, kui maailmapelgus taandub. Kui karta elu, tähendab see karta surma, ja vastupidi. Mõnikord, hilissuvel, Pirmastus, näen künka otsast, kuidas lapsed tormavad alla järve äärde õhtusuplusele, kuidas nende kajakakisa tiheda õhu võbelema paneb — „Pirmastu! Pirmkõnni! Pirmjookse!” — ja loojuv päike maastikule kontraste maalib. Tahaksin kohe neile järele kapata, sihiteadlikult, katkestusteta, pea ees vette.

*

Eks igasuguseid häid ja tarku soovitusi on olemas, kuigi see ei tähenda, et me neid kasutada mõistaksime. Aga kui keegi hea inimene; keegi, kellega ma tunnen lähedust — sest sageli juhtub, et kui hakkad tundma, siis jääbki nii —, läheb kuhugi ära — noh, teise riiki, teise linna —, tabab mind hetkeks jäädava lahkumineku kurbus, hüvastijätt paistabki korraga igavene. Nagu astuks ta Voyageri pardale, mitte autosse või rongi. Eks ma siis püüan seda naljaks pöörata. Evega on meil selline rituaal, et kui üks meist Pirmastusse jääb ja teine Tallinna poole hakkab minema, siis räägime linnatulede peibutavast särast ning maainimese lihtsast ja raskest põlvest. Ma ei hakka ju kirjeldama hetke, mis võiks venida, et ei peaks lahkuminekust liiga kiiresti lahkuma; nüüd muutuvad teise inimese piirjooned eriti teravaks, tema ilmed eriti selgeks. Fotosid võiks teha ainult lahkumistest.

*

No ma ei tea, ütleb kujuteldav kaaslane, miks sulle meeldib surnuaedades jalutades vaadata hauakividelt inimeste eluiga? Vastan, et mulle hakkab siis tunduma omamoodi imelik, et ma niigi kaua olen vastu pidanud, sellist imet ei saa lihtsalt eirata, see nõuab igapäevast vaikset imestamist. Heh, täring ilmub hetkeks ja kaob nagu välgusähvatus, kogu lugu, ütleb kujuteldav kaaslane. Ütleb ja haihtub. Ma tean, ta ei oota lohutavaid sõnu; talle pole vaja, et keegi ütleks: sa saad hakkama, sa oled huvitav ja tore, ta teab seda niigi ja sestap otsib ta ilustamata tegelikkust. Ta meeldib mulle, aga samuti meeldib mulle, et sõnadega ei saa mitte ainult koopaseinale meneteekeleid söövitada, vaid ka haavu kinni õmmelda. Et see on põhimõtteliselt võimalik, kuigi raske, et selleks pole kunagi hilja, on samuti ime.

*

Jalutada, jalutada, jalutada. Ükskõik kus, ükskõik kellega, üksi, kuhugi. Ei tasu karta mittekohti. Neid trajektoore, mis ei lase minna meelest tegelikul elul — meeldetuletusi sellest, et eriline kipub alati olema mujal. Neid trajektoore, kus saab loobuda erakordse tagaajamisest. On üks tee, mis asub kõige tavalisemate tühermaade ja kõige tavalisema aedlinna piiril. See viib üle raudtee, et seejärel kohe haruteede rägastikuks laguneda. Alati haugub kusagil üks koer. Liipritel sõidavad aeg-ajalt kaubarongid. Tean vähe paremaid asju, kui seista tühjal raudteel, millest loojuv valgus parajasti lahti laseb — kõik kaugusse viivad teekonnad tunduvad olevat kas juba möödas või alles ees. Õhtupäike soojendab roostet, umbrohi lõhnab, maailm on väsimuseni valmis ja pole muid teid peale lahkuvate.

*

Tan Twan Engi „Õhtuste udude aias” vilksatab keegi muldvana nunn, kes naeratab tervele maailmale. Mulle piisab naeratusest sinule. Iga kord see ei õnnestu, kaugeltki mitte. Aga ma püüan, ma püüan.

Marko Mägi: „Luukerena laanes ja linnas”.

„Ji”, Saarde—Pärnu, 2015. 68 lk.

Nägin kunagi unes, et pidin surema. Ma lihtsalt pidin surema, see oli paigas, selle üle enam ei arutletud. Täpsemalt — mind pidi tapetama. Üldse tapeti paljusid, aga see ei tundunud selles unenäos kuigi dramaatiline, pigem oli see nagu seenelkäik, ja ma ei pea silmas seda va filmi. Tavaline, rahulik seenelkäik ilma suuremate vahejuhtumiteta. Suurem nottimine oli mu unenäos pelk taustateadmine, kellegi teise surma ma oma silmaga ei näinud. Minu tapmine oli usaldatud kahele ülivarateismelisele poisikesele. Nii vormitäiteks püüdsin ma ennast laisalt ära peita, nii on viisakas, nii tehakse, aga ega ma väga ei punnitanud. Poisikesedki polnud mingid verejanulised maniakid, ei. Õigupoolest arutlesid nad valjusti ja üritasid leida viisi, kuidas minust mööda vaadata. Näiteks ütles üks, et selle põõsa taga, kus ma parasjagu lösutasin ja oma saatust ootasin, küll kedagi ei ole. Nad olid valmis põõsast mööda jalutama. Paraku leidus veel kolmaski poisike. Tema hakkas iga sellise valeväite peale naerma. Naeris kuivalt ja ametlikult. Tema oli nagu valedetektor. Ülejäänud kaks proovisid mitme väikese valega, aga nad naerdi iga kord välja. Ei jäänud neil kahel muud üle — pidid mu põõsa tagant üles leidma ja mahagi laskma. Pärast seda olin ma surnud ja paljud asjad tundusid veel naljakamad kui enne. Väga lihtsad asjad tekitasid minus totrat lõbusust ja koguni rõõmu.

Unenäod on muidugi paras rämps, aga see konkreetne haakis ennast minu peas nii kõvasti Marko Mägi raamatu külge, et ma kohe pidin teilegi jutustama, andke mulle andeks. Korralikud inimesed annavad ikka andeks, kui kenasti paluda. Vaadake, ma hakkasin raamatut lugema ja juba esimesest tekstist peale (valisin selle kuskilt keskelt, surma seal ei mainitud) tekkis minus veendumus, et tegemist on surnud mehe kirjutatud raamatuga. Surnutele lähevad korda natuke teistsugused asjad kui elavatele. Surnutele tundub elavate maailm kuidagi totter. Imelik on vaadata kogu seda sebimist, seda asjalikkust. Ehk on absurdi nimel pingutamises oma võlu, aga ega seda võlu iga hetk tabada jaksa. Muidugi, sellise maailmatunnetuse tarvis ei pea tingimata surnud olema, lihtsalt võib asju veidi teisiti näha ja vaadata, aga millegipärast jäi minusse ometi veendumus, et raamatu põhitooni määrab just see, et autor on surnud enne selle kirjutamist. Igaks juhuks palun, et seda vaatenurka ei võetaks liiga täht-tähelt ega laiendataks autori tegelikule persoonile. Kindlasti ei tohiks seda laiendada autorile väljaspool selle raamatu ja siinse kommentaari konteksti.

Igal juhul: olla surnud ei ole kuidagi häbiväärne ega halb. See on lihtsalt üks valik. Valik, millesse ei maksa väga tõsiselt suhtuda. Mägi minategelane sureb ta juttudes paar korda, aga tegutseb muidugi rahumeeli edasi, vähemalt saab temaga rääkida. Ka tema terviklikkus, ühespüsimine, satub paar korda kahtluse või koguni löögi alla. Olla sel moel surnud on (paistab olevat) omamoodi lahe. Korraks tundus mulle, et selles on isegi teatud valgustumine, iselaadne selginemine, aga sellega ei saa siiski nõustuda, vähemasti mitte jäägitult. Minategelane paigutub enamiku argimurede suhtes veidi teisiti kui enamik inimesi. Kõik libiseb kergemini mööda. Peaasi, et ei peaks askeldama, olema kuidagi usin või kraps. Peaasi, et ei kiusataks. Kui keegi midagi sellist nõuab, muutub minajutustaja tõrksaks. Tüdineb ja tülpib. Tunduvalt sobivam on kulgeda kuidagi väga vaikselt, omas ülimalt malbes tempos. Veel parem — lasta maailmal enda ümber tasakesi tiksuda, aga püsida ise paigal. Siis saab selle maailma arvel natuke nalja.

Surnud mehele on asjad oma tähtsuse ja tähenduse suurel määral kaotanud. Silma hakkavad mingid kummalisused. Ei, ma eksisin. Silma hakkavad täiesti tavalised asjad, banaalsused. Need lihtsalt tunduvad jutustajale veidrad. Kerkib mõni mugav pisike vastandus ja seda saab siis mõnusasti põrgatada. Kuni on viitsimist. Need väited ja tähelepanekud jäävad enamasti tõepoolest üsna pretensioonituks ja heas mõttes emotsioonituks, või kui on mingi emotsioon, siis on see niisugune muhe, leplik, peaaegu rahulolev. Olge nüüd valvsad: see, mis ma ütlesin, et tähelepandav on tihtilugu banaalne, ei tähenda, et tähelepanekud oleks banaalsed. Vastupidi, tähelepanek mõne lihtsa ja igapäevase lameduse kohta võib olla vägagi meeldivalt terane.

Mõne jutu ülesehitus, jutu eri osade haakuvus on üsna vaba igasugusest loogikast, puäntki võib langeda loo lõppu võrdlemisi juhuslikult, tolksti. Sidus­ainet siiski on. Üheks siduvaks jooneks selles raamatus on inimene-olemise pidulikkus. Pea kõigist lühijuttudest libiseb läbi mingi fraas, mis näitab sellestsinatsest inimene-olemise pidulikkusest võõrandumist. Väljaoksendatud hamburgeri äratundmine tõendab, et inimene suudab teha selget vahet õigel ja valel; keegi — mitte kunagi mina­jutustaja — võitleb õiguse, õigluse ja tõe nimel, aga teeb seda väga väikesel viisil; kellelgi on võrdlemisi tõsiseltvõetav eesmärk, mille vastu meie, lugejad, autori juhtimisel absoluutselt mingit huvi ei tunne, miks me peakski. Võrrandi lahendamiseks taandab Mägi üsna keerulistest, vähemasti segastest olukordadest alatasa muutujaid. Paraku teeb ta seda ülimalt vaba käega. Matemaatilisest täpsusest on asi kaugel, Mägi taandab ja lihtsustab, nagu talle parasjagu just meeldib, ning saab tulemuseks, et 1=5. Ei saa välistada, et saadud tulemus on mingil moel õige või vähemalt õpetlik, või mõtlema­panev. Ah, päris seda pigem siiski mitte. On selline hubane ja armas.

Raamatus leidub äärmiselt pädevaid kujundeid. Näiteks on mõistlik koduigatsuse leevendamiseks välisreisile kaasa võtta paar mööblitükki; kui minna oma püsibaari luukerena, siis mõni võib veidi võõristada, aga üldiselt suhtutakse muutusesse rahulikult ja väärikalt. Ükskõikselt. See on hea, nii peabki. Milleks tõsta tühjast kära? Mägi minajutustaja ihkab saada lindpriiks, selliseks, kellega politsei ja kogu sedasorti korralikkusega jahmerdav maailm enam tegelema ei vaevu. Selle eesmärgi nimel muidugi rapsida ei saa, nii need asjad ei käi. Pigem tuleb asjadel minna lasta, aga see võib, nagu autor ühes jutus möönab, lõppeda vajaduse või tungiga rabeleda, ja seda teed minnes tasub meeles pidada, et rabelemiseks võib olla juba liiga hilja, minna on lastud juba liiga kaugele. Kõik, läbi, enam ei saa naerugi kihistada.

Tervikuna on see raamat minu jaoks natuke tore ja natuke tüütu ka. Nagu elugi tihtipeale. Soovitan.

1. augustil luges Jim Ashilevi Erinevate Tubade Klubis täies ulatuses ette oma romaani „Kehade mets”.

8. augustil peeti Jõgevamaal Võtikveres 16. korda raamatuküla päeva, kus esmakordselt anti välja Elise Rosalie Auna nimeline kirjanduspreemia, mille pälvis Tartu Ülikooli professor Leena Kurvet-Käosaar naiskirjandust käsitlevate publikatsioonide eest. Festivali patroon oli Valdur Mikita. Üles astusid ka Mikk Sarv, Ivar Sild, Olavi Ruitlane, Vahur Sepp, Aleksei Turovski, Juku-Kalle Raid, Kerttu Rakke, Janar Ala ning Epp ja Justin Petrone. Raamatuküla päeva korraldaja on Imbi Paju.

8. augustil esitasid Jaan Luulur Malin ja Roomet Jakapi Tallinna Kunstihoone galeriis näituse TL;DR raames performance’i „Burbas & Nulg. MINEMINE”.

15.—16. augustini toimus Liivi Muuseumis Alatskivil kirjandusfestival „Eesti kirjanik 2015: paigavaim ja ruumi poeetika”. Aasta kirjaniku auhind anti Jan Kausile romaani „Ma olen elus” eest. Festivalil tehtud Raadio Ööülikooli avalikul salvestusel „Koht kui aeg” kõneles samuti Jan Kaus. Oma uudisteostest rääkisid ka Mika Keränen, Indrek Koff, Vahur Afanasjev, Kaur Riismaa, Jüri Kolk, Jaan Malin, Andrei Hvostov ja Mudlum. Elu Siberi vissarionlaste kogukonnas meenutasid Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Vestlusi juhtisid Mari Niitra ja Kristjan Piirimäe.

19. augustil kohtus Tallinnas „Siuru” majas lugejatega Wimberg.

22. augustil sai teoks EKL Tartu osakonna ja linnafestivali UIT kohaspetsiifilise kirjanduse projekt „KUKI”. Tartu Kirjanduse Majas võis alla laadida kirjanike sisseloetud tekste, et minna salvestusi kuulama neid inspireerinud paikadesse. Tekstide autorid olid Jaak Tomberg, Berk Vaher, Silvia Urgas, Kaja Pae ja Tanel Rander.

23. augustil toimus Peipsi ääres Vana-Kasepää külas ambulARTooriumis sõnakunstisündmus sõnARToorium, kus olid tegevad Jan Kaus, Indrek Koff, Sirel Heinloo, Siim Lill, Rauno Alliksaar, Margus Räst ja Jaan Malin.

24. augustil oli Supilinnas Marja tänavas kirjandusõhtu „Sõnasupp”, kus astusid üles Jan Kaus, Indrek Koff, Sirel Heinloo, Siim Lill, Rauno Alliksaar, Margus Räst, Rabarbara Kraater, Heilo Aadla ja Luulur.

26. augustil peeti Tartus Eesti Kirjanike Liidu juhatuse koosolek. Arutati jooksvaid küsimusi ja võeti loomeliitu vastu Igor Maasik (Onu Bella).

26. augustil esitles Stepan Karja Tampere Majas Tartus oma romaani „Võõrad majas” („Ilmamaa”).

27. augustil toimus Telliskivi Loome­linnakus tänavatoidurestoranis „Foody Allen” Mihkel Roolaiu juhtimisel kirjandusõhtu „Viimane neljapäev 3.6”.

28. augustil oli Tartu Kirjanduse Majas Ilmar Laabani seni ilmumata luuletõlgete õhtu. Luulet lugesid Jaan Malin, Rauno Alliksaar ja Siim Lill, kõnelesid Hasso Krull ja Jaan Malin.

29. augustil esitles Piret Jaaks Valge Daami päevade üritusel raamatupoes „Haapsalu Raamat” oma esimest proosa­kogu „Linnalegend” („Ji”). Katkendeid juttudest esitasid näitlejad Valge Daami lavastuse trupist.

29.—30. augustini toimusid Luunja vallas Kavastus kirjastuse „Ji” neljandad suvepäevad „Humanismi võimalikkusest loomariigi äärealal 4.0 MUST RUUT”. Teistkordselt anti välja Tõeline Juhan Liivi Luule­preemia, preemia laureaadiks valiti luuletaja Jüri Kolk. Veel anti välja preemiad: 2014. aasta kõige himuram luule­kogu — Margo Vaino „Töö­loomad ei rasestu”; 2014. aasta kõige jälgim luule­kogu — „Elavate surnute antoloogia”; Jaan Oksa preemia ehk parim debüüt — Aleksandra A. T. (Aleksandra Tšoba) „Armastus vaikib mind maha”. Lisaks ka järgmised preemiad: 2014. aasta mees nagu monument — Janar Ala; unustatud sauruse kategoorias Ly Gunnaritütar; musta ruudu auhinna kategoorias Toomas F. Aru (maailma esimene füüsiline luulepreemia, mis tätoveeriti poeedi käele); kategoorias „Lihtsalt, et oleks veel üks luulepreemia CV-s” said preemia kõik nominendid — (:)kivisildnik, Rainer Maria Rilke ja Aleksandr Puškin. Suvepäevadel toimus ka kohtumine Poola luuletaja Adam Wiedemanniga, mida vahendas Hendrik Lindepuu.

RINGVAADE

Kadri Jaanitsale

Ponkala auhind

E. W. Ponkala fond Soomes määras 2015. aasta Ponkala auhinna eesti tõlkijale Kadri Jaanitsale.

Fond tahab esile tuua Kadri Jaanitsa tööd eriti soome tänapäeva kirjanduse vahendamisel. Ta on eestindanud nii ilu- kui ka aimekirjandust: muuhulgas Katja Kettu, Tuomas Kyrö, Rosa Liksomi, Hannu Mäkelä, Salla Simukka teoseid, aga ka Erkki Tuomi­oja ja Seppo Zetterbergi raamatuid, mis käsitlevad Eesti ja Soome lähiajalugu. Praegu tõlgib Kadri Jaanits Katja Kettu äsjailmunud romaani „Ööliblikas” (Yöperhonen, WSOY 2015), mis on soome kirjanduskriitikas leidnud erakordselt soodsat tähelepanu.

E. W. Ponkala fond asutati 1924. aastal. Fondi eesmärgiks on edendada kultuurisuhteid Soome ja soome hõimu­rahvaste vahel. Fondi nõukogu esimees on kirjanik Juhani Salokannel. Ponkala fondi tunnustuse varem pälvinud eestlastest olgu nimetatud Lennart Meri, Viivi Luik, Debora Vaarandi, Märt Väljataga, Tõnu Õnnepalu, Linda Viiding, Piret Saluri. Elutööpreemia on saanud Ellen Niit.

E. W. Ponkala auhind 2015 anti üle Helsingis Villa Kivis 26. augustil.

Sügis on sõbralik aastaaeg. Õhk on jahe. Mõtted on selgemad. Uued tegemised suruvad mure ja segadused tagaplaanile. Inimesed on puhanud, põsed on pruunid ja pilgud erksamad. Sügisel kohatakse uusi ja vanu sõpru. Kõik algaks justkui uuesti, kuid on ometi vanamoodi: taas koolipinki, taas auditooriumisse, taas raamatute taha. Selles korduvuses on oma võlu ja vaev.

Koolipinki asunu avab õpiku, enamasti emakeelse, tema ees seisab õpetaja, enamasti emakeelne. Olgu aine milline tahes — õppimine ja õpetamine käib emakeeles. Kuid milline on emakeeles õppija, aga ka emakeeles õpetaja keel? Kui rikas ta sõnavara, kui suur ta pagas, et väljenduda selgelt, asjakohaselt, partnerile ja suhtlussituatsioonile vastavalt? Kui suur ta lugemus, et tabada ja edastada poeetilise sõna ilu ja nüansirikkust?

Inimese keeleline vormisolek, võiks öelda ka vaimne vorm, nõuab aega ja kannatlikkust, nõuab lugemist, eriti ilukirjanduse lugemist, ja loetu üle mõtlemist. Nõuab head teejuhti — õpetajat. Aga mitte ainult, nõuab eneseväljendamise kogemust, rindapistmist pragmaatiliste ja loominguliste ülesannetega. Nõuab pidevat keele sees olekut, see tähendab pidevat lugemist ja kirjutamist. Kas tänapäeva visuaalses kultuuris kasvanud noor inimene on selliseks katsumuseks valmis? Oma õpetamiskogemuse najal võin tõdeda, et on, ent visaks ja järjepidevaks tööks, mida keele ja kirjandusega tegelemine nõuab, on valmis siiski vähesed.

Miks siis nii? Üks põhjusi on kindlasti kiirustav ja ei-tea-kuhu tormav maailm. Aeg nõuab, surub peale, kohustab. Ruttu kooli, ruttu diplom kätte ja siis ruttu tööle. Vastu voolu ujuda on sellise arusaama puhul raske. Ülikoolides kajastub see eriti absurdsel viisil. Haridus tuleb kätte saada 3+2 aastaga. Muu ei lähe arvesse, on statistiliselt mahajääja staatuses. Õppekava edukust hinnatakse selle nominaalajaga läbinud üliõpilaste arvu alusel. See olevat efektiivsuse mõõdik. Üliõpilase jaoks tähendab see, et kiiresti kursusest läbi, kiiresti eksamile, kiiresti peast ära kõik see, mis sai eile õpitud. Uus eksam ootab. Lugemist on vähe, loetu mõtestamist veel vähem. Lugema ei saa ka sundida, sest paraku väsib keerulisema teadusliku teksti lugemise juures keskmine üliõpilane juba viiendal leheküljel. Õppejõule tähendab see, et töö jääb poolikuks, tudengiga asjalikku arutelu ei teki, diskussioon jääb olematuks. Õpingutega on formaalselt kõik korras, aga õpitu sisu on jäänud poolikuks, omandatud teadmised pinnapealseks. Kas õppimine, süvenemine on tõesti keelatud?

Minu arvates on eriti kahetsusväärne, kui samamoodi pinnapealseks või poolikuks jäävad emakeele ja kirjanduse tulevase õpetaja õpingud, sest kes muu kui emakeeleõpetaja viib poeetilise sõna ja keelelise tundlikkuse õpilasteni. Emakeeleõpetaja on see, kes juhib lapse ilukirjanduse juurde, kes tutvustab maailmu, mida kunstilise sõnaga saab luua. Juhulugemuse ja pinnapealse haridusega õpetaja võib loodetud kasu asemel kahju tekitada, võib hävitada eos tahte lugeda ja kirjutada. Lugemise ja kirjutamise taga on alati teadagi mõtlemine. Äkki jääb ka mõtlemine poolikuks ja pinnapealseks?

Emakeeleõpetajaid koolitatakse Tartu ja Tallinna ülikoolis. Ikka sellesama 3+2 süsteemi alusel. Tallinna ülikooli lõpetab emakeeleõpetajana mõni üksik üliõpilane, Tartus on olukord pisut parem, kuid üle kümne lõpetaja aastas ei õnnestu ka Tartus saavutada, kuigi kursusel on õppijaid alati kümnest rohkem olnud. Enamasti takerdub õpingute lõpetamine magistritöö taha, aga see on töö teadustekstiga, niisiis just seesama lugemine, loetu mõtestamine ja kirjutamine. Siin on jännijäämine kõige suurem. See tähendab, et senine tekstidega töötamise kogemus pole olnud piisav vilumuse tekkimiseks, mida töö teadustekstiga nõuab. See tähendab ka, et õppejõud pole olnud nõudlikud või pole õppija motivatsioon olnud piisav.

Oleme uurinud eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppijate tahet ja motivatsiooni saada õpetajaks. Oleme selle taustal püüdnud mõtestada ka ameti ühiskondlikku tähendust. Õpetajaks õppija valikuid mõjutavad ühiskondlikud, moraalsed ja eetilised aspektid, kuid sama oluline on tahe ametis areneda ja sisuline rahulolu tööga. Emakeeleõpetaja kutset peab endale ainuvõimalikuks valikuks pea 70% õppijaist, kolmandik arvab siiski, et nad saaksid hakkama ka teistes ametites. Just neis, mis nõuavad head suhtlemisoskust, keele- ja kultuuritundmist. Optimismi lisab ka see, et enamik küsitletutest pidas väga oluliseks arenemist oma ametis — see on olulisem kui ametis saadav palk, pikk puhkus või muud võimalikud hüved.

Just oma ametis end täiendavat, pidevalt juurdeõppivat, end arendavat emakeeleõpetajat tahaks näha seismas noorte ees. Maailm muutub sedavõrd kiiresti ning õpetuse sisu ja vorm peaksid käima ajaga kaasas. Ligi pooleteisest tuhandest emakeeleõpetajast koolitab ja täiendab end pidevalt umbes kolmsada. Need on ametiusku inimesed, kes mõistavad, et klassi ees pelgalt ei seista, vaid töö noortega on vastutus. Emakeeleõpetaja vastutab selle eest, milline arusaam on noortel maailmast, mida ja kuidas nad kogevad, mida intellektuaalselt ja emotsionaalselt omaks võtavad, kuidas end väljendavad. Inimlik keel ja meel toimivad harmoonilises kooskõlas. Meele- ja keelehariduse eest hoolitsejatele aga algava uue sügise puhul jõudu!

Martin Oja: „Sõnumeid sisikonnast. Jutte 2005—2015”.

„Maailmamustrid”, 2015. 153 lk.

Martin Oja raamatu lugude eklektilisus on nii silmatorkav, et näib, nagu oleks jutukogu autoreid olnud mitu. Ja võib-olla ongi, kui arvestada, et kümme aastat — mille jooksul raamatu lood sündisid — võivad muuta inimest tundmatuseni. Nii on väga raske leida ühist nimetajat, ühelt poolt teeb see kogumiku mitmekesiseks, teisalt on raske pakkuda harjumuspäraseid üldistusi. Ent mitmekesisusest hoolimata võib jutukogu lood — küll pisut meelevaldselt — jagada kolme rühma: heinsaarelik muinasjutulisus, mõõdukas kenderlikkus ja vaimukas ühiskonnakriitika.

Nagu öeldud, on Oja lood hämmastavalt erineva tonaalsusega. Raamatu avalugu, „Redel, millelt ulatus Linnu­teed jooma”, on maagiline ja helge, soe ja veenev looke sügavast hoolimisest, seda võiks lugeda lapsele unejutuks. See on aga jutukogu äraspidine algus — sellise kõrgtasemel heledusega edaspidi enam kokku ei puutu. Raamatut edasi lugedes jõuab näiteks üsna õõvastava suitsiidini, suguühteni lambaga ja erisuguste elusolendite tapmisviisideni. Ja jällegi, ka muinasjutulise realismi, ettearvamatute juhtumiste ja peene sotsiaalkriitika juurde. Ühiseks nimetajaks võiks ehk sobida sotsiaalkriitika, mida igast loost mingil määral immitseb. Nagu ütleb tabavalt ka Mehis Heinsaar teose tagakaanel, on Ojale iseloomulik „sotsiaalkriitilise satiiriku anne”.

Heinsaar ei jää selle raamatu puhul ainult tagakaanele kommenteerijaks. Kui mitte enne, siis jutukogu nimilugu meenutab algusest peale heinsaarelikku maagilist maailma. Seal on kummalised tegelased reaalsusest, mille olemas­olus me enamasti kahtleme, ja loo ülesehitus meenutab samuti vägagi Heinsaart, lausa sõnastuseni välja. Sellisel viisil — selgema mõiste puudumise tõttu heinsaarelikuks nimetades — saabki iseloomustada raamatu nelja juttu, lisaks mainitud kahele ka „Lamburiini­mängija õnnekilde” ja „Talve”. Neid lugeda on nauding, jutt voolab sujuvalt, tegevustik on huvitav ja põnev jälgida, lood on piisavalt tihedad ja rasked pooleli jätta. Reaalsuse loomine ja sisekõned on autoril korda läinud, kaks-kolm sellise tonaalsusega jutukogu veel, ja võiks sama hästi rääkida ka ojalikkusest.

Kui siiski heinsaarelikkusest veel kõnelda, võiks välja tuua mitmeid nüansse, mis eraldi võttes jäävad märkamatuks, kokku loovad aga tuttava stiili. Näiteks on tihtipeale jutu esimene sõna peategelase nimi, amet või asesõna — Heinsaarele iseloomulik võte. Samuti leidub sarnasusi selles, et jutt on edastatud sisekõnena esimeses või kolmandas isikus, peategelaseks pisut kummaline ja omaette hoidev veidrik, kes ei arvagi ebareaalseid sündmusi nii ilmvõimatuks, nagu suurem osa inimesi, kes on enda meelest „reaalsusega” paremini kontaktis. Väga tuttav on ka ühe loo motiiv — väljaheitest leitud aare.

Selline kusagilt tuttav maailm ei ole siin aga kindlasti kopeerimine või kordamine. Oja maagilisi lugusid iseloomustab ootamatu konkreetsus, kindlapiirilisus, selge algus ja lõpp. Heinsaare tegelastest eristab tema omi karakterite valik. Esimesed on äärmuslikud isiksused, eraklikud, kergelt autistlikud, liiguvad sootsiumi äärealadel või on sellest ühe jalaga sootuks välja astunud, suhestudes tegelikkusega arglikult ja kobamisi. Oja tegelased jäävad oma veidrustega siiski sotsiaalse normi piiresse, on ühiskonna osa, kuuluvad „keskmiste inimeste” hulka, suhtlevad hõlpsasti, saavad oma ühiskonnaklassis võrdlemisi hästi hakkama — kui Oja veidrik kuulub veidrike sekka, siis Heinsaare veidrik on üksinda ja kõigist erinev. Lugeja minatunnetusest olenevalt võib selline isiksuse sotsiaalse kuuluvuse eristus panna ka ühe või teise autori maagiat eelistama.

Teine rühm lugusid, mida iseloomustab eespool mainitud mõõdukas kenderlikkus, on nagu hoopis teise autori kirjutatud. „Pirgit Toomasel külas”, „William ja George”, „Unistuste kuldne kõla” ja „Reede” on kummalisel kombel isegi heinsaareliku salapärase maailma vastandid. Nelja loo ühisnimetajad on samad, mida tunneme Kaur Kenderi romaanidest: vägivald, veri, kaklused, kehavedelikud, madal IQ ja ühiskonna põhjakihid. Autor kasutab neiski lugudes enamasti kõike­teadvat jutustajat või sisekõnet nagu maagiliste ja helgemates juttudes, kuid siin teeb see loole hoopis kerge karuteene.

Peategelaste mõttemustrid kipuvad olema küllaltki lihtsakoelised, sirg­joonelised ja läbinähtavad. N.-ö. põhja­kihi tegelaste, pättide, kodutute ja prostituutide sisekõne on lihtsustatud ja ebaveenev, autori hoiak samal ajal üleolev ja eelarvamustes kinni, mida võib tajuda ka tegelaste lapsikutes ja küündimatutes arutluskäikudes. Tegelasi on aeg-ajalt raske mõista. Ka ei teki suuremat dilemmat, mida neist arvata või kuhu neid paigutada — nad on ilmselgelt labased ja rumalad.

Kuigi temaatiliselt võiks lugusid liigitada ka sotsiaalkriitikaks, jääb tõsisemast küsimuseasetusest ja sügavamast arutelust sammuke puudu — näeme ebaeetilist ja isekat käitumist, kuid algpõhjust, mis selleni on viinud, ei paista. Maagilistes lugudes on tegelastega samastumine lihtne, ent mõõduka kenderlikkuse puhul mõistan lugejana tahtmatult hukka lisaks tegelase käitumisele ka tema sügavama olemuse. Sotsiaalsed probleemid on siin olemas, kuid puuduvad tagamaad. Karakterid ei ole tihtipeale psühholoogiliselt veenvad, pigem lihtsalt karikatuurid, mis muudab loo kergeks aja­viitekirjanduseks. See viimane ei peaks küll iseenesest olema negatiivne hinnang — kuid raamatu teiste lugude taustal mõjub see paratamatult niimoodi ja viib terve jutukogu sammuke kehvemale tasemele. Need jutud oleksid justkui kirjutatud pettumuse või vihaga.

Kolmandasse meelevaldselt tekitatud rühma kuuluvad lood, mis on selgelt sotsiaalkriitilised. Ühiskonna arvustamist esineb tegelikult mingil määral kõikides Oja juttudes, kuid see pole alati esiplaanil. „Koletis Raimu”, „Tsirkus” ning „Pidev ja diskreetne” toovad vaimukalt välja ühiskonna kahepalgelisuse ja kitsaskohad. Need kolm lugu eristuvad ka oma kompaktsuse, ütleksin koguni, meisterlikkuse poolest. Väga sümpaatsed on siin lõbus kergus, loomulik teravmeelsus, tabavus ja enesekriitika. Erinevalt kenderlikest lugudest on tunda, et autor on selle maailma osa, millest ta räägib, mitte kõrgemal seisev kirjeldaja.

„„See on salaja filmitud tsirkus „Abrakadabra” dressuuriruumides. Kassid on suletud väikestesse puuridesse, kängurut aga pekstakse laua­jupiga, nii et veri väljas. Ja lõpus on öeldud, et känguru suri pärast kaks kuud kestnud dressuuri ja kurnavaid etendusi.”

„Issand kui jõle sa oled,” ütles ema. „Ma tean küll, need on nii hirmsad videod, midagi sellist ei vaataks ma eluilmas. Miks neid ära ei keelata? Need peavad ikka kohutavad inimesed olema, kes seda üles filmivad ja netti panevad. Mõtle, kui mõni laps veel nägema juhtub!”” („Tsirkus”, lk. 22.)

Ja kogu sellest paigutusest jäävad välja kaks lugu, „Pühapäev linnas” ning „Töövestlus”, mida võib peos veeretada nii- ja naapidi, paigutada ühte või teise rühma, samas veenvat tulemust saamata. Ja nii peabki olema. Sest selline lahterdamine ja kategoriseerimine on ju meelevaldne. See annab küll ühelt poolt mõistmist ja selgust juurde, kuid teeb samas pimedaks võimalike teiste nüansside suhtes.

Rootsi Akadeemias on 1. juunist 2015 uus võtmeisik. Akadeemia alalise sekretäri tähtsat ametikohta täidab esimest korda ajaloos naine, Södertörni ülikooli esteetikaprofessor ja „Dagens Nyheteri” kirjandusarvustaja Sara Danius. Sündinud 1962 ja valitud 2013. aastal Akadeemia liikmeks toolile nr. 7, kontroversiaalse Knut Ahnlundi järel, kes taandus Akadeemia tegevusest 2004. aastal protestiks selle vastu, et Elfriede Jelinekile määrati Nobeli kirjandusauhind, ja suri 2012. Nüüd on tema toolile valitud niisiis „light Jelinek”, ehk kergelt marksistliku ja feministliku kallakuga kirjandusteadlane. Varem on toolil number 7 istunud luuletaja Hjalmar Gullberg, ja veel varem Selma Lagerlöf.

Rootsi Akadeemia alalisteks sekretärideks — ametikoht oli Gustav III ajal, Akadeemia loomisel, mõeldud eluaegseks, kuid hiljem on ameti­aega piiratud kuni 70. eluaastani — olid viimastel aastakümnetel keeleteadlane Sture Allén (1986—1999), kirjandusteadlane Horace Engdahl (1999—2009; temalt on eesti keeles ilmunud kõrgetasemeline esseekogu „Üksilduse poliitika”, 1998) ja ajaloolane Peter Englund 2009—2015, kelle tuntuim teos, ka eesti keeles, on „Poltava”). Maailma avalikkuse jaoks on Akadeemia alaline sekretär eelkõige see esindusisik, kes kuulutab igal aastal oktoobrikuus välja Nobeli kirjandusauhinna laureaadi, ehkki ta pole muidugi selle ainuisikuline määraja.

Sara Daniuse Akadeemiasse valimist toetati kõikidest leeridest suure entusiasmiga. Hinnatakse tema sügavat haritust, maailmakirjanduse kompleksset tundmist ja tema „eksimatut võimet tallata sisse uusi radu seal, kus teised tõstavad sõrme õhku, et uurida, kustpoolt täna tuul puhub”.

Teda on isegi nimetatud Rootsi „kultuuriaadli” tippfiguuriks.

2013. aastal, parajasti valimise ajaks, jõudis ilmuda tema toekas kirjandusteaduslik uurimus XIX sajandi prantsuse realismist, „Sinine seep” (Den blå tvålen), kus ta analüüsib detailselt Stendhali, Balzaci ja Flaubert’i loomingut ning jõuab ootamatutele järeldustele vana hea kriitilise realismi tegelikust olemusest: detailsetesse kirjeldustesse uppuv realism ei ole (ühiskonna) peegel, vastupidi, see on sündinud võimetusest maailma tervikuna mõista ja kujutada. Sara Danius valdab ja haldab maailmakirjandust nagu oma köögikappi ning räägib sellest vabameelselt ja meelelahutuslikult, paljudele huvitavalt, aga samal ajal täpselt ja korrektselt.

Sara Danius on õpetatud, isegi üli­õpetatud (kaks doktorikraadi kirjandusteaduses, üks Uppsalast, teine USA-st), kuid suudab kirjutada nii, et ükski kirjandushuviline lugeja ei põrka tagasi, vaid naudib tema ülelendu raamatutest ja kirjandusloost ning uut vaadet tuttavatele asjadele, seda, kuidas ta pöörab perspektiivi ja loob uusi seoseid kirjanduse ja ühiskonna vahel. Tema kohta on Therese Eriksson öelnud, et temasuguse kirjandusetõlgendaja ainuke halb külg on see, et ta võib teha maailmakirjandusele karuteene: milleks lugeda Balzaci, kui niisama hea või veel parem on lugeda, mida Danius kirjutab Balzacist. Ja pean tunnistama, et just seda ma teengi.

Minu selle suve lemmiklugemine on olnud ilus, efektse kujundusega paks punane raamat — Sara Daniuse artiklite kogu „Perenaise surm ja teisi tekste” (Husmoderns död och andra texter, 2014). Kogumikule nime andnud essee räägib Bonnieri kirjastuse kokaraamatu 50-aastasest arengust, ühendades selle elegantselt ühiskonna arengulooga, köögikunsti mehelike ja naiselike tahkude ja väärtuste muutumisega aastast 1960 kuni aastani 2010. Kui 1960. aasta kokaraamatus õpetati perenaist, kuidas vingerdavat angerjat surnuks nottida, lahata elusat homaari või nülgida jänest, siis tänapäeval on need timukaülesanded delegeeritud kuhugi kulisside taha. Ühiskond on muutunud — NB! silmakirjalikult — loodussõbralikuks ja rahumeelseks. Ja kokaraamat, kust step-by-step kõrvaldatakse kõik „häiriv”, muutub tsivilisatsiooni termomeetriks.

Aga kokaraamatute komparatiivne analüüs on Sara Daniuse esseekogumikus siiski pigem kõrvalepõige. Ta räägib küll ka fotokunstist ja moeajaloost, aga peamiselt ikkagi kirjandusest ja filosoofiast: Sartre’ist ja Camus’st, Joyce’ist ja Proustist, Thomas Mannist, Adornost ja Schönbergist, Walter Benjaminist ja Freudist, Virginia Woolfist ja George Sandist, Nabokovist ja Thomas Bernhardist, Umberto Ecost, Djuna Barnesist ja Simone de Beauvoirist, Brechtist, Péter Esterházyst ja Marcel Beyerist, Strindbergist, Tran­strömerist ja Torgny Lindgrenist, jpt. Tuttavad suured nimed, aga iga lugu haarab lugeja juba esimese lausega oma oheliku otsa ja viib endaga kaasa. No kuidas sa ei loe edasi, kui lugu algab anekdoodiga Teise maailmasõja ajast: „Kaks vana tuttavat põgenevad laevaga üle Atlandi, üks Euroopa, teine Ameerika poole. Kui laevad teine­teisest mööduvad, hüüatavad mehed ühekorraga: „Oled sa hull?!” Järgneb elav kirjeldus ja analüüs saksa kirjanike eksiilist Ameerikas, Thomas Manni, Horkheimeri, Adorno, Schönbergi ja Bertolt Brechti näitel, aga ka Euroopa ja Ameerika kultuuripinnase erinevustest („Goethe Ameerikas”). Sartre’i ja Camus’ võrdlus algab Nice’i kivises rannas, kus 18-aastane Sara loeb esimest korda Sartre’i „Iiveldust”, mis on topitud seljakoti külgtaskusse. Praegu siin Sara Daniust lugedes valdab mind sageli äratundmisrõõm, et olen ise kunagi ammu mõnest klassikalisest teosest või autorist saanud spontaanselt sama mulje, kuigi ma ei ole seda sõnastanud ega sellest endale mingit suuremat teoreetilist üldistust teinud. Ja mis võib inimest rohkem rõõmustada kui tunne: „ta mõtleb nii nagu mina”. Paljugi, mida ma olen kirjandusest teadnud või arvanud, tuleb meelde ja leiab kinnitust.

Sellepärast tundub mulle, et Sara Danius on just minu jaoks ökonoomselt ja vaimukalt, selgelt ja atraktiivselt kokku võtnud nii „Surma Veneetsias” kui ka „Võlumäe”, Walter Benjamini Berliini mälestuste tausta ja üldistuse, Sartre’i ja Camus’ vahekorra, Brechti vastuolulise isiku ja loomingu kui ka Strindbergi „Punase toa” uuenduslikkuse. Aga tema kirjutistes sisaldub mõistagi ka palju muud ja uut, teoseid ja autoreid, mida ma pole kunagi lugenud. „Perenaise surm” on mulle nagu kirjandusloo taskuformaadis postdoktorantuur.

Oma enesestmõistetavana tunduvat eruditsiooni maailmakirjanduses ei võlgne Sara Danius mitte üksnes akadeemilisele haridusele, vaid ka mõneti keerulisele lapsepõlvele ja oma isale. „Isa raamatukogus” sordib ta isast maha jäänud, hoolsalt kogutud raamatuid ja meenutab rootsi auväärset klassikat, millele tänapäeval ei leidu enam ostjat. Isa pidas lugu idealistlikust kirjandusest (tema arvates pidigi kirjandus olema „helge, harmooniline ja hingekosutav” — sedasama pidas muide silmas Alfred Nobel oma testamendis) ega jõudnud kunagi kirjandusliku modernismi mõistmiseni. Mõnevõrra nukralt, aga realistlikult vaatab Sara Danius omaenda raamaturiiulit, kus isa Geijeri asemel on Adorno, Tegnéri asemel Benjamin ja Kellgreni asemel Barthes. Nii nagu Stockholmi vanalinnas on kunagisse kübarapoodi sisse seatud arvutividinate salong. Mis läinud, see läinud. Kübarate järele pole enam nõudmist. Samuti ei ole „kirjandus enam see enesestmõistetav koht, kus ühiskond ja indiviid eksistentsiaalsetes, poliitilistes ja filosoofilistes küsimustes kohtuvad”, ütleb Sara Danius. Ja ometi leiab ta ka kirjanduse marginaliseerumises lootuseiva: kui tänapäevase kunsti ees tuntakse nõutust, pettumust ja lootusetust, siis ei tohiks sellepärast veel arvata, et kunst on surnud. „Frustratsioon tuleneb pigem faktist, et surnud on need kriteeriumid, mille järgi me kunsti üle otsustame.” (Kas niisamuti, nagu on surnud realistlik maalähedane koduperenaine, kes oskas angerja naela otsa lüüa ja haamriga surnuks nottida?)

Major Lars Ingemar Danius, keda tütar nimetab tõeliseks „ühiskonna toeks”, sündinud 1907, oli akadeemilise sõjaväelise haridusega, hilisemas elus ajaloo ja rootsi keele õpetaja gümnaasiumis ja suur kirjandusesõber. Ema, praeguseks tuntud kirjanik Anna Wahlgren, oli isaga abiellunud 1961, kui ta oli 18-aastane (isa oli siis 53), ja Sara oli tema esimene laps. Vanemad läksid lahku, kui Sara oli paariaastane. Pärast seda abiellus ema veel kuus korda ja sünnitas kokku üheksa last. Kuulsaks sai ta oma lastekasvatust käsitleva teosega, mis lõi Rootsis laineid 1980. aastatel. Sara ja tema õde Nina kasvasid alates kooliminekust isa juures Rootsis, samal ajal kui ema eksperimenteeris järjekordse abieluga Egiptuses. Uus kuulsuselaine saabus emale 2012. aastal, kui Sara poolõde Felicia Feldt avaldas skandaalse elulooraamatu, millele ema vastas vähemalt niisama avameelse omapoolse raamatuga. Nende aktuaalsete paljastuste ja süüdistuste risttules on tähele­panuväärne Sara Daniuse äärmiselt diskreetne ja väljapeetud sõnastuses ülevaade (pealkirjaga „Minu esimene ring” — mõistagi paralleelina Olof Lagercrantzi samanimelisele autobiograafiale) oma vanematest, õpingutest ja edaspidisest tegevusest, mille ta avaldas Akadeemiasse valimise puhul ja millest on saanud esseekogumiku lõppsõna.

Ent ajakirjandusest leiame veel ühe lõpetamata peatüki. Nobeli auhinnapeo õhtusöögil 2014 jäi Akadeemia liige Sara Danius pärast desserti ootamatult laua taga magama, sest oli eelmisel päeval olnud oma rinnavähiga haiglas keemiaravil. Mis saab edasi? Akadeemia alaline sekretär ei tee oma haigusest ja sellega võitlemisest mingit saladust, vaid vestleb sellest avameelselt oma raadioprogrammis. Ta tahab oma lugu kontrolli all hoida, ütleb ta, ja võib-olla kedagi sellega lohutada. Või üles sulatada mõne külmunud südame.

*

mererannad langevad jalge alt ära

see pole hirm mis nüüd kannab

vaid paukuv jää

härmalõngadest heegeldatud

pühkmetest kokku kantud

meie maa pealt võtame ta endale

see on olnud juba ammu meie maa

meie pilgud on käinud teda kallistamas

oleme talle sosistanud ja luuletanud

liugu lasknud ja valetanud

et tal oleks vähem valus ja valetanud

et tal oleks rohkem valus et ta paremini teaks

ei lamaks nagu lihtsalt niidetud ja tapetud

nüüd

pulmades laotatakse ette kõik need rasked külmad voodilinad

puhtad ja lumivalged õhtu lähenedes helesinisemad

noored kohevad tüdrukud vaatavad tahtmise väega

süttinud söestumata silmadega

taga muld piiksub tasa

*

kui ma tulen pimedast

siis

milles võiks seisneda selle hetke ülekohus

ma ei taju ega mäleta

aga kuklas seisab neljakäeline masinlike silmadega

teab ja teostab selle hetke aukohust

*

ma ei pane silmi kinni see on kõik

minust ei tõuse leeke

olen nähtamatu aga ma ei pane

silmi kinni

kellele tõotada mis keeles milleks

ei ma ei kavatsegi

aga ma ei pane silmi kinni

selles väikses mullaterakeste ordus

osalen

*

jah muidugi ma räägin lilledega

kes ei räägiks

ei saa öelda et nad mulle sugugi

ei vastaks

laps aga tahab lõunaks küünelakki

seda ilusat

olen ümberringi

suur punane kardin

mulle meenub

tüllkardinast lipu vastik mälestus

kõik mis on kokku käkerdatud valmis visatud

kõigelt sellelt pinnalt

alustan vestlust lapsega

aga tema tahab lõunaks küünelakki

*

ja

taas

olla laps

ta tahaks

taas

süütult tappa

liblikaid ja linde

Jaan Kaplinski: „Neljakuningapäev”.

„Loomingu Raamatukogu” 2015, nr. 1. 80 lk.

Jaan Kaplinski legendaarse näidendi „Neljakuningapäev” trükis ilmumine tekitab rohkelt tähendusseoseid. Esiteks on tegu uuema näitekirjanduse klassikaga. Teiseks jätkab see tänaseks juba õige pikaks veninud „Jüriöö-teksti”. Kolmandaks on see dokument ühest lähimineviku tähtsast kultuurivoolust. Neljandaks haakub see nüüdis­aja painetega. Mõnda neist seostest on tundlikult ja asjatundlikult puudutanud Anu Allase arvustus „Lõpetamata Jüriöö” („Vikerkaar” 2015, nr. 4—5).

„Neljakuningapäeva” draama-voorusi ei ole autor ise kõrgeks hinnanud: „Näidend ei ole näidendina kuigi tugev” (blogiessee „Vercingetorix kõneleb ordumeistriga”, jaan.kaplinski.com/opinions/Vercingetorix.html). Ning: „Teater on tegelikult mulle jäänud üsna võõraks maailmaks ja selletõttu sobivad ehk ka mu vähesed teatri­tekstidki rohkem lugemiseks kui ettekandmiseks.” („Neljakuninga­päeva” saatesõna, lk. 80.) Mullegi on teater võõras maailm. Seetõttu ei söanda ma hinnata, kui head materjali võiks see näidend pakkuda mõjusa ja kaasahaarava näitemängu tegemiseks. Leidlikult rakendatud näidend-näidendis-nõks, satiir nõukogudeaegse ettevõtlikkuse pihta, mõned koomilised detailid ning meta-teatraalsed kommentaarid on päris haaravad ja naljakad. Tobedate keskealiste ja lootust­andvate noorte armastajate vastandamine lisab hädavajalikku romantilist pinget. Lavastaja saaks seda kõike publiku köitmiseks võib-olla edukalt ära kasutada.

Saatesõnas meenutab Kaplinski, kuidas esimene, Mikk Mikiveri lavastus Draamateatris, sai 1977. aasta kevadel läbi raskuste esitusloa, äratas juba enne esietendust vaidlusi ja võeti kiiresti mängukavast maha ehk keelati ära. Rudolf Allaberdi lavastus Noorsooteatris 1987 ning aasta hilisem lavastus Soomes Pori teatris enam suuremat tähelepanu ei pälvinud. Üpris võimatu on ennustada, kas, millal ja millise rõhuasetusega seda näidendit veel kunagi mängida võetakse.

Nagu Kaplinski raamatu järelsõnas seletab, valmis näidend Mikiveri tellimusel 1974. Mul endal ei õnnestunud esmalavastust näha, kuid mäletan päris hästi seda sündmust saatnud sosinaid ja kuulujutte lubamistest ja keelamistest. Essees „Vercingetorix kõneleb ordumeistriga” on Kaplinski iseloomustanud näidendi mõtet nõnda: „Indiaanlase, see tähendab pärismaalase, ka päris-eestlase tapmisest olen kirjutanud ka suuremaid teoseid. Kõige olulisem on ehk näitemäng „Neljakuningapäev”. [—] Siin kohtuvad ja räägivad üksteisega neli eestlaste kuningat ja ordumeister. Neli kuningat esitavad poeetilised kõned nagu Vercingetorix või indiaanipealikud, ordumeister vastab neile lääne ajaloofilosoofia ja geopoliitikaga. Näidend ei ole näidendina kuigi tugev, kuid selle väitlusega, kuningate ja ordumeistri üks-nelja-vastu dialoogiga olen üldiselt rahul. Olen rahul ka ordumeistri osaga. Ta pole mingi fanaatiline militarist, vaid täiesti normaalne euroopalik riigimees, kes isegi püüab põikpäisetele eestlaste kuningatele selgeks teha, et orduvõimule, läänestumisele jms. ei ole alternatiivi. Ta räägib aga kurtidele kõrvadele: kuningad ei võta tema ajaloofilosoofiat omaks. Nad keelduvad euroopastumast, kordavad jonnakalt ikka oma ugrimugri arusaamu, esitavad ordumeistrile poliitiliselt naiivseid ettepanekuid ja lõpuks ei jää muud üle kui nad likvideerida. Näidendis ei tee seda ordumehed, vaid ordumeesteks riietunud tänapäeva-kodueestlased, kellest ühe joobnud pilgule kuningad tunduvadki punanahkadena. Loomulikult hüüab ta tuntud üleskutse Kentuki poistele, teised süldipeo-külalised on end kuumaks kütnud väidetega sellest, et 13. sajandil ei saanud Eesti jääda iseseisvaks ja ordu vallutus tõi meid Euroopasse. Peolistel on valida, kas lüüa näitemängus kaasa vanade eestlaste või ordumeeste rollis. Omal ajal oli neid, kes soovisid mängida eestlasi, nüüd tahavad kõik mängida ordumehi. Kuningad tapetakse ja peretütar, oma kuningad tapnud eestlaste tütar itkeb nende surnukehade kohal.”

Sellest kirjeldusest tuleb ka selgesti välja, millisesse olukorda on kuningate ja Ordumeistri kõnelused asetatud. Tegu on ENSV ettevõtliku tõusiku häärberis toimuva klassikaaslaste kokkutulekuga, kus etendatakse kadunud klassivend Jaani lõpetamata jäänud näitemängu. Avangardne neljanda seina lõhkumise ehk publiku kaasalöömise võte väljub kontrolli alt ja kuningad või nende kehastajad lüüakse maha. Tegu on mitmehäälse tekstiga, kus põrkuvad väga erinevad vaatepunktid. Loodusrahva maailmavaadet esindavad neli kuningat. Nad on ka individualiseeritud: üks on valmis tehinguks, teine ja kolmas rõhutavad põlisrahva õigusi, neljas väljendab süütut animistlikku maailmavaadet ja ängi ühe eluvormi kängumise pärast. Reaalpoliitikust ordumeister kõneleb kord omamehelikult, kord lülitub ümber nõukogude poliitkantseliidile. (Näiteks: „Me peame tegema / veelgi tõsisemaid / pingutusi / elanikkonna / usalduse võitmiseks”, lk. 20.) Koori rollis on kokkutulekul koos nõukogude­aegsed eesti „väikekodanlased”. Neile vastanduvad Poiss ja Tüdruk, idealistlikum noor põlvkond. Võib-olla just mitmehäälsus ja ambivalentsus aitavad näidendit elusana hoida ka tulevaste lavastuste jaoks.

Näidendi keskmes on kuulus allikates talletatud episood Jüriöö ülestõusust: eestlaste valitud kuningate läbirääkimised Paide ordulossis. Jüriöö sündmuste töötlusi eesti kultuuris ja tsiviilreligioonis on viimasel ajal põhjalikult käsitlenud Marek Tamm jt. mälu-uurijad. Tundub, et Jüriöö tõlgendustes põkkuvad kaks lähenemisviisi: ühelt poolt on „Tasujast” alates mõtestatud ülestõusu kui ebamäärasest vabadusihast kantud spontaanset talurahva vastuhakku ülekohtusele võõrvõimule. Teisalt aga võimaldavad läbirääkimiste fakt ja viited ülestõusjate laiadele geograafilistele sidemetele aimata selles märke ka mingisuguse poliitika olemasolust. Allikate nappus on ülestõusu poliitilise mõõtme rekonstrueerimise asjus tekitanud ohtralt spekuleerimiskiusatusi. Ajalooteadus oma olemusliku ettevaatlikkuse tõttu ning võib-olla ka nn. kultuurilise pöörde tõttu ei ole neile kiusatustele järele andnud. Nõnda pälvis ülestõusu mahutamine „Eesti ajaloo” II köites napilt pooleteistkümnele leheküljele asjahuviliste paksu pahameelt. „Neljakuningapäeva” tõlgendus on teadlikele anakronismidele vaatamata pigem traditsiooniline — siin peaaegu puuduvad Uku Masingu jt. laadis fantaasiad ülestõusjate geopoliitilisest haardest ja rahvusvahelistest võimumängudest.

Minu silmis on „Neljakuningapäev” esmajoones 1970. aastate ühe võimsa kultuurivoolu monument ja dokument. Seda voolu ei ole vist kultuurilooliselt veel omaette tematiseeritud ning mitmesugustele kirjeldustele vaatamata ei ole sellele kinnistunud nimegi. Pakuksin vooluterminina välja „vanaeestlus” või „uuspaganlus” ja pean silmas noil aastatel ärganud huvi „eheda” folkloori ja rahvalaulu, eesti kultuuri paganliku esiajaloo ja soomeugri seoste vastu, püüdlust avastada ja kajastada eriomast arhailist, moderniseerumise eelset vaimuilma. Selle voolu kõige võimsam vili on kindlasti Veljo Tormise muusika. Eestlased võtavad seda enesestmõistetavalt vastu just tolles vanaeestluse vaimus, samal ajal kui mujal maailmas kuulatakse seda pigem Stravinski ja ameerika minimalismi võtmes. (Muide, Stravinski ise püüdis hilisemas elus „Püha kevade” vanavenelikke, uuspaganlikke taotlusi iga hinna eest minimeerida ja salata.)

Mõistagi ei sündinud see vool tühjale kohale, ajaloolis-etnograafilis-filoloogilis-ideoloogilisi eeltöid oli tehtud ammu enne, esmajoones 1930. aastatel. Ka ei saa sellest rääkida üksnes minevikus. Hasso Krulli ja Valdur Mikita luulelend on sellele lisanud postmodernistlikku ambivalentsust ning massi­kultuuri ja elustiili tasandil on vanaeestlus vististi jõulisem kui kunagi varem. Teatava määrani oli folklorism Nõukogude Liidus ametlikult sallitud kultuurisuund, sest seda andis vähemalt poolenisti mahutada sotsrealismi nõude „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik” alla. Lähiajaloo käsitlused NSV Liidust kui suurest internatsionaliseerijast, assimileerijast, venestajast või lausa kultuurigenotsiidi teostajast (nt. Peeter Kaasik, Vabadus on orjus: Proletaarsest internatsionalismist. „Akadeemia” 2013, nr. 7) on eksitavalt ühekülgsed. Pigem ühines Nõukogude režiimis terror üksikisiku vastu multikultuursusega kollektiivi tasandil (eri rahvaste käekäik eri ajajärkudel muidugi varieerus). Kui Stalini ja NLKP eesmärk olnuks väikerahvaste ärakaotamine, oleks seda ka tehtud. Pigem oli sihiks luua ja säilitada teatav sisult ühetaoline ja lojaalne, kuid vormilt kirev rahvaste loomaaed, ning seda eesmärki teenis ka sotsrealistlik folklorism. Seevastu uuspaganlus või vanaeestlus ei saanud leppida niisuguse formaalse folklorismiga, vaid muutis etniliseks ka kunsti sõnumi enda.

Selle voolu keskne ideoloog oli muidugi Uku Masing (kaugemast ajast ka Luiga ja Loorits). Aga 1970. aastate kunstilis-ideelise müüdiloome juht­figuurideks olid Kaplinski ja Tormise kõrval Lennart Meri, Kaljo Põllu, Jaan Tooming, Igor Tõnurist, Tõnn Sarv, Kalle Eller jpt. Vanaeestluse kõrvale sugenes ka katoliiklikke ja keskaja­nostalgilisi viise moodsale ajale vastuhakkamiseks. Ja kusagile ei kadunud ka urbanistlik-modernistlik suund (Paul-Eerik Rummo, Mati Unt, Juhan Viiding, Ando Keskküla, Andres Tolts, Toomas Vint, Mihkel Mutt jne.).

Uuspaganluse ehk maausu võimas manifest on Kalle Istvan Elleri „Maarahvast”, mis ilmus neljas osas 1972. aasta jaanuaris-veebruaris ajalehes „Põllumajanduse Akadeemia”. See vastandab J. V. Jannsenist ja ärkamis­ajast alguse saanud saksapärasele „eesti” kultuurile (laulupeod, silbilisrõhuline luule, üliõpilasseltsid) algu­pärase „maarahva” kultuuri, mida seal küll põhjalikumalt ei kirjeldata. Kaplinski tollastes esseedes langeb ärkamisaegne murrang samuti põlu alla kui akulturatsiooni, oma ehedast loomusest ja eluviisist lahtiütlemise ajajärk. Jaan Krossi taotlus kirjutada ärkamisaja eelsete tõusikute eneseteadvusse etnilise kuuluvuse jooni jäi kõikidest nimetatud suundadest eraldi, seostudes ehk kaudselt Lennart Mere mütopoeesiaga. Ärkamisaja ime ja äratajate kangelaslikkuse tuld hoidsid elukutseliste ajaloolaste kõrval laiemas kultuuris alles peaasjalikult Hando Runnel ja Mats Traat ning 1980-ndate algul juba ka Noor-Tartu liikumine.

Selline võiks ülirohmakate pintslitõmmetega maalituna olla see tagapõhi, millele „Neljakuningapäev” ajaloolises tagasivaates asetub. Seejuures on oluline, et vanaeestlus oli väga ebapoliitiline ideoloogia (kuigi Elleril ja teistel põrandaaluste almanahhide autoritel võis see saada ka militaarse-metsavendliku kuju). Meri ja Kross püüdsid eestlust integreerida varasema ajalooga ja sedakaudu poliitikaga, võimu ja kompromissidega (Krossi teostes oli teemaks küll rohkem midagi „privaatpoliitika” taolist, kui selline asi on võimalik) ja ka ärkamisaja heroiseerijad ei saanud ignoreerida erinevate vaadete kokkupõrkeid eestluse enese sees. Vanaeestlus aga vastandus ajaloole ja kaudsemalt ka poliitikale. Ta õpetas, kuidas hoida loodust ja austada esivanemaid, kuidas sisustada elutühjust ja hoiduda kollaboratsioonist, aga mõistagi ei saanud ta õpetada, kuidas teha poliitikat või valitseda riiki.

Võrdluse mõttes on huvitav lugeda, milliseid soovitusi jagas tol ajal maapaost poolakatele filosoof Leszek Kołakowski, kes polnud oma arenguloos veel jõudnud katoliikliku reaktsionääri faasi. Essees „Poola probleem” (1973) soovitab ta oma kaasmaalastele, et nad mitte mingil juhul ei piirduks ainult rahvuskultuuri ja töömoraali säilitamise ja arendamisega, vaid hoiaksid tingimata elus ka poliitilist mõtet selle kõigis võimalikes suundumustes: „uue poliitilise mõtlemise sisu ei ole tähtis iseenesest, tähtis on, et poliitiline mõtlemine ei hääbuks” (rmt. „Revolutsioon kui ilus haigus”, 2014, lk. 61). Seevastu ENSV-s oli poliitika täielikult NLKP monopol, ja erinevalt Poolast oli meil poliitiline mõte isegi allegoorilis-kunstilise peaproovi vormis peaaegu täiesti võimatu. Vastupanu režiimile võttis peamiselt kultuurilise ja seejuures antipoliitilise kuju.

Vastandus ajaloo ja poliitika ning müüdi ja eshatoloogia vahel on „Nelja­kuningapäeva” keskmeks, nagu see ka eespool tsiteeritud Kaplinski enesekommentaarist välja tuleb. Näidendis vastandub kuningate ajaloo- ja poliitikaeelne puhtus Ordumeistri küünilisele realismile. Ainult I kuningas ilmutab mõningaid kalduvusi läbirääkimisteks. II kuningas sõnastab eesmärgi: „Maa peab puhtaks saama / maajumalatele, / maaelajatele, / maarahvale” (lk. 36) ja lisab hiljem: „Meie ei teadnud, / mis on ajalugu, / enne kui/ tulite teie…” (Lk. 61.) IV kuningas ütleb: „me tahame elada / omal maal / ilma võõraste / valitsejateta” (lk. 38). Ordumeister vastab küsimusega: „Me teame, / et meie võim / pole puudusteta. / Aga kust / te leiaksite / parema?” (Lk. 38.) Ja veel: „Kui saate / võimu endale, / õpetab võim / teid / reetma / ja valetama, / ja eestlaste / luuleande juures / võib see / ohtlikuks saada” (lk. 48—49).

Eesti kultuuri poliitilise treenimatuse tagajärjed hakkasid ennast tunda andma kohe iseseisvuse taastamise aastatel, kui ENSV kooliga realistid ja küünikud, kes olid valmis läbirääkimisteks, kauplemiseks ja kompromissideks, sattusid vastamisi antipoliitikutega, kes kirtsutasid nina poliitika peale selle igapäevastes vormides ning olid õigusliku puhtuse nimel valmis riskima ka väikeste võitude käestlaskmisega. Selle vastanduse sõnastas veebruaris 1991 ühes tähtsas essees ei keegi muu kui Jaan Kaplinski ise: „Muidugi võib asuda ka antipoliitika positsioonidele, väites, et igasugune poliitika on vastik ja räpane asi, ning kutsuda eesti rahvast üles poliitikast üldse eemale hoidma. Võib-olla oleks see pikemas perspektiivis õige, aga tõenäosem on, et sellega kaotaksime kõik võimalused iseseisvaks saada. Antipoliitik võiks selle peale öelda, et seda pole vajagi, olulisem on õigus ja puhas süda. Selle vastu ei saa vaielda. Kasulik oleks aga oma sihid selgelt määratleda, kas tahetakse puhast südant või oma riiki. [—] Poliitika on räpane. Poliitika on osa räpasest maailmast. [—] Seni aga, kui tahame selles maailmas midagi saavutada, tuleb meil tema räpaseid mänge kaasa mängida. Pidada aga maailmaparandamist eesti poliitika üheks peaeesmärgiks oleks oma jõudude suur ülehindamine.” (Jaan Kaplinski, „Poliitika ja antipoliitika”, 1992.)

See jutt sarnaneb oma realismi poolest (poliitika ilma poliitilise realismita ei olegi ju poliitika) mõnel määral juba Ordumeistri jutuga. Eestikomiteelaste juttu kuulates pidid rahvarindlased ilmselt korduvalt õhkama nagu Ordumeister: „Mitte ei saa aru, / kus lõpeb / luule / ja algab / kohtukõne, / kus lõpeb / lihtsameelsus / ja algab / sõjakavalus.” (Lk. 34—35.) Aga seda, kus lihtsameelsus lõpeb ja sõjakavalus algab, saab hinnata alles tagantjärele. Praegu paistab, et Savisaare reaalpoliitika kriitikud 1991. aastal polnudki nii lihtsameelsed, vaid oma puhtust hoides ja teistele riske võttes valmistasid nad endale ette positsioone uuesti sündivas riigis.

Iroonilisel kombel sisenes iseseisvunud Eesti maailma, kus poliitiline mõte oli vaibunud, koos ajalooga lõppenuks kuulutatud. Arenenud riikides oli poliitika asendunud neoliberaalse administreerimisega, teooria tasandil aga huvide ja heaolu tasakaalustamise liberaalsete algoritmide või Foucault’ laadis anarhistliku poseerimisega. Meil tõrjuti võimalikud poliitilised vastuolud kõik kui eksistentsiaalsed ohud riiklikule julgeolekule. Viimase aja üks peamisi poliitilise rahulolematuse väljendusi, liikumine „Aitab valelikust poliitikast!” ei suutnud formuleerida ainsatki sisulist poliitilist nõudmist, vaid keskendus ainult poliitika tegemise protseduuridele (vähem valetamist, rohkem kaasamist). Alles viimaste valimiste järel on aimata, et poliitilise eliidi valitsemissuutlikkus on lõpukorral. Sotsiaalmeedia avarustes on ilmunud välja uued massid ja nende kuningad, kes nõuavad: „Maa peab puhtaks saama maajumalatele, maaelajatele, maarahvale.”

Katrin Väli *mererannad langevad jalge alt ära / *kui ma tulen pimedast jt. luuletusi

Lauri Sommer Lugemisylem 1

Rein Taagepera Muldrannake / *Tähe tänaval hakkas suu ümisema / Olematus

Kai Aareleid Süütus / Valge kleit

Kalle Käsper *Kord helkis minu südames juveel / Eleegia / Isa

Ivar Sild Kameeleon

Jan Kaus Uued miniatuurid

Triin Tasuja Armastuslugu

Ilmar Lehtpere Armastus ja Alzheimer

Madis Apsalon Parklas

Merike Reiljan Läinud / Narridelaev jt. luuletusi

Hanneleele Kaldmaa Kalliope / Kaunina ta

Kuido Merits Võimalik missioon. Herson. Märkmeid Lõuna-Ukrainast

Toomas Haug „Liivika” kodukord. Kohtumine Herman Evertiga

1980. aastal

Jaan Undusk Mälupaik sinepigaas. Esimene maailmasõda, keemiarelv ja kirjandus

Jüri Kolk / Carolina Pihelgas Tori pegasuse seljas

Eda Kalmre Tüdrukute omaloomingulised armastusjutud — romantika, ideaalid, eeskujud ja arengud

Kersti Lepajõe Emakeeleõpetajad igal sügisel

Mihkel Kaevats Kirepi kõva raamat

Piret Põldver Eklektiline sisikond

Jüri Kolk Surnud mehe kired

Märt Väljataga Poliitika ja antipoliitika

Kroonikat

Kadri Jaanitsale Ponkala auhind

Anu Saluäär Sara Danius — alaline sekretär

Jüri Kolk: „Suur võidujooks”.

„Tuum”, 2015. 191 lk.

Jüri Kolk on vaikselt, aga kindlalt nihkunud Eesti kirjanduse tsentrisse — kui sellist nähtust tänapäeva killustunud maailmas üldse veel olemas on. Aga kui tsentrist rääkimine tundubki ülepakutuna, siis võib ometi nentida, et võrdlemisi väikselt-vaikselt alustanud kirjanikust on nüüd saanud tuntud ja tunnustatud nimi. Tõsi — Kolgi debüüt, 2009. aastal ilmunud luulekogu „Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)” nimetati lausa Betti Alveri debüüdiauhinna nominendiks — ning ka arvustajad olid teose vastu üsna üksmeelselt sõbralikud. Jüri Kolgi teine kogu, 2011. aastal avaldatud „Jää on paksem kui veri” sai aga Karl Martin Sinijärve käest 2012. aasta oktoobrikuise „Loomingu” veergudel kergelt sugeda. Sinijärv sedastab, et oli „väikest viisi vaimustuses” autori esikkogust, kuid oodanuks järgmiselt midagi enamat. Teose „peamine häda ongi selles, et ta laseb aimata rohkem, kui kindlalt kinnitab”, kurdab Sinijärv ning siit võib välja lugeda vana hea teise-raamatu-sündroomi, mis on samavõrra vastuvõtja kui saatja, kriitiku kui kirjaniku probleem — hästi alustanud autorilt oodatakse järgmises raamatus väga palju ning olgu ta siis kui hea tahes, leiavad kriitikud ikka, mille kallal norida, ning see eelteadmine ise võib nii mõnegi hästi debüteerinud autori teise teose ära rikkuda…

Samas see polegi oluline. Oluline on hoopis miski muu. Nimelt viitab Sinijärv lausa prohvetlikult Veiko Märkale, kes ise esimesena oli soovitanud Kolgil „prosaismuse peale mõtelda”, ning ühineb selle soovitusega. Sest „teine kogu laseb aimata, et autoris võib sees olla midagi säherdust, mis paberilt veel ei peegeldu”.

Nüüd on see peegeldumiste aeg siis käes. Kolgilt ilmus möödunud aastal järjekorras juba kuues luulekogu „Otse aia taga” ja proosakogumik „Teisi­päevamaa”. Nüüd on meie ees „Suur võidujooks”, samuti proosakogumik. Kui see ei kõlaks halvasti ja üleolevalt, võiks öelda, et Kolk on kohale jõudnud — temast on saanud lühiproosas igati kibe käsi. Jüri Kolgi atmosfääriloomise meisterlikkust kõlbab võrrelda Lauri Pilteriga, tema oskus kujutada argipäeva tegelikkusest veelgi ängistavamana ei jää oluliselt alla Mait Vaigule ning tema puändid ja anekdootlikkus pole nõrgemad Jan Kausi proosa­luuletustes ja vinjettides loetust.

Aga kõigest järgemööda. „Suur võidujooks” pole revolutsiooniline teos — Kolk jätkab juba varasematest raamatutest tuttavat rida. Ta võtab vaatluse alla iseenda ja oma maailma ning asub seda justkui toppima eri vormidesse, et siis vaadata, kas mahub või ei mahu, mis välja tuleb, mis juhtub tegelikkusega, kui see pigistada näiteks tuntud muinasjutu vormi. Või siis vastupidi: mis juhtub muinasjutuga, kui see toppida hoopistükkis tegelikkuse vormi.

Nii ehk teisiti tuleb välja miski, mida võib parema sõna puudumisel nimetada groteskiks, kuid grotesk pole selles mõttes hea sõna, et Kolgi ebardid on võrdlemisi nunnud, ei pane kedagi õudusest kisendama ega ehmatusest röökima. Ajavad hoopis naerma või meelitavad lugeja enese oma mängulisusega peategelase positsiooni. Olgu selleks siis tõesti veidi kõhedust- ja iiveldusttekitav lugu sellest, kuidas minajutustaja otsustab puhkuse ajal lugeda endale valjul häälel ette kõik arvud ühest miljonini („Miljon”) või pedantlikust statistikast pakatav lugu, kus jällegi minahääl räägib lasteaias valitsevast alatust ebavõrdsusest, mis paljastub lasteaia lõpupeol kõigile peredele jagatud fotodega mälupulgalt, kus mõnda last on eksponeeritud ohtralt ja häbitult, mõnda teist aga justkui möödaminnes ja vastu tahtmist („Armastus arvude keeles”). Ei jagune armastus siin ilmas võrdselt, nendib Kolk mõru muige saatel…

Tõsi, on ka lugusid, mis jäävad veidi liiga visandlikuks või anekdootlikuks: olgu selleks siis „Ants-Madis Raudpea”, mille nali seisneb selles, et äsjalahkunu lesele helistatakse ning lähedase leina miskiks panemata aetakse mõttetut tööjuttu, või „Kirsiäri” — väike dialoog-lustmäng Bullerby teemadel (üldse koosneb terve raamatu teine, keskmine osa „Uuestisünnid” tuntud filmide ja lugude motiivide enamjaolt päris teravmeelsest väänamisest).

Nii et jah, kogumik poleks mõne jutu väljajäämise tõttu midagi kaotanud, oleks ehk hoopis tihedust juurde võitnud. Kuid mine tea — tihedad, nii üsna korralikku lugemust nõudvad kui ka kaasamõtlemist ja autoriga samal lainel olekut eeldavad lood moodustavad „Suure võidujooksu” enamiku. Nõnda vaadates ei tee mõne kergema, lühema teksti (on lugusid, nagu „Ennustus”, „Mees läks metsa”, „Keset oma eluteed”, „Korralik kasum” või „Kümme väikest kurja saadanat”, mis pole pikemad ajalehe sabas avaldatavatest anekdootidest, kuid see pole hinnang nende tuumakusele — nimetatud tekstidest ei täi ma mitte ühtegi nimetada kerglaseks) lisamine pikemate vahele halba, vaid annab väikese hingamispausi enne sukeldumist Jüri Kolgi järjekordsesse kõverpeeglimaailma, kus peategelast piinab surnud vanaisa surivoodil lausutud kahetsusest pakatav lause: „Kahju, et ma oma varandust teile edasi anda ei suutnud” („Varandus”), või kus väljasõidust saarele saab tõetruu ja õõvastav, kuid viimaks teravmeelselt laheneva lõpuga õudus­stsenaarium („Ta teab, mis ma tegin mullu suvel”).

Tõesti — kui Eesti kirjandus on ka minetanud käegakombatava tsentri, keskala, siis ometi on Eesti kirjanduse metsas mingi valendik, kuhu meie parimad prosaistid on kogunenud, ning peeglitaguselt maalt alustanud Jüri Kolk on tasapisi sinna välja murdnud. Tema tekstid on tugevad. Nad on omanäolised. Kolk ei karda eksperimenteerida vormiga ning kasutab ka keelt julgelt, enesekindlalt, näiliselt pingutamata, saades tulemuseks jutud, mida on täiesti ühemõtteliselt põnev lugeda. Jüri Kolk suudab lugejat üllatada, isegi kui viimane teab, et kirjaniku veider omailm on see meie kõigi ühine maailm, seesama Eesti, seesama aeg ja ruum, kus nüüd elame. Kolk lihtsalt näeb sellest läbi. Või näeb selles midagi, mida keegi tavaliselt ei oska tähele panna. Nii et kui „Varanduse” minajutustajast peategelane muretseb selle pärast, et „olla äpardunud kirjanik on millegipärast häbiväärne” (lk. 65), siis võib kindel olla, et see muretseja ei ole Jüri Kolk, Juhan Liivi luuleauhinna ja Tõelise Juhan Liivi preemia laureaat.

Peaaegu kõikidel eestlastel olid nõukogude ajal köögis riiulid kohustuslike kuivainetopsidega: ülemisel riiulil suuremad, alumisel väiksemad. Köögi seinale kahes reas rivistatud metallkarpidel olid kirjas sisu kohta teavet andvad sõnad, nagu „riis”, „tangud”, „suhkur”, „manna”, „jahu” — need kirjad olid suurematel karpidel; väiksematelt võis lugeda sõnu „sool”, „pipar”, „loorber”, „tee”, kõik puha sellised ained, mis jätsid minusuguseid lapsi ükskõikseks, kuid suurtele inimestele on millegipärast üliolulised. Väiksele topsile nimega „kaneel” võib teha möönduse, sest selle pulbri lõhn meeldis koolieelses vanuses mullegi.

Eesti perenaise köögi-inventari hulka kuulunud topse oli saada erineva kujundusega. Täpsemalt oli variante kaks. Kõigest kaks. Nõukogude aeg ei hellitanud mitmekesisusega.

Üks saadaolev komplekt oli värvitud punaseks ja kaunistatud valgete mummudega, justkui oleks võetud eeskuju tüdrukute suvekleidist. Või mingist titelikust rannapallist. Selliseid meie kodus õnneks polnud. Maskuliinsust kõrgeimaks väärtuseks pidava viie-kuueaastase poisina olin ma väga rahul sellega, et meie kööki kaunistasid topsid, mis iseloomustasid Eesti disaini selle parimast küljest. Tallinna-küljest siis, sest meie topsidel olid Tallinna vaated. (Fakt mälumänguritele meeldejätmiseks: tootmiskoondis „Norma” valmistas selliseid 1958. aastal.)

Topsil nimega „manna” oli Toompea lossi fassaad koos Pika Hermanniga. See on torn kindlustuse nurgal ja seda peetakse mõneti Eesti Vabariigi sümboliks, sest torni tipus lehvib riigi peamine lipp.

Samasuguse kujutisega väike karp kandis kirja „loorber”. Viru väravaga kaunistatud suurele topsile oli kirjutatud „suhkur”, väikesele „kaneel”. Iga motiivi kasutati kaks korda, suurel topsil ja väikesel topsil. Mulle olid ilmselt lapseliku solidaarsuse ajel eriti meelepärased just need väiksemad topsid. Need olid justkui suuremate lapsed.

Peale Toompea lossi ja Viru väravate olid seal veel Suur Rannavärav, suurtükitorn kummalise nimega Kiek in de Kök, raekoda, Suurgildi hoone. Terve arhitektuurigalerii, mida sai meie tillukeses „hruštšovka” köögis laua taga istudes ja putru süües vaadelda.

Aken ühte imelisse maailma.

Pildid jätsid mulje, et need on käsitsi karpide küljele maalitud, pintsli ja sinise värviga. Need olid väga postkaardilikud pildid. Ma kujutlesin, et keegi tundmatu kunstnik, kes seisis seal kaugel muinasjutulises linnas raekoja ees, hoidis käes väikest plekk-karbikest ja maalis sellele järsu katuseviilu, peene kõrgusesse sööstva torni ja esimese korruse arkaadistiku, oli kinkinud mulle pildi iidvanast majast, mis nägi välja sedamoodi, et tema müüride vahelt võib leida koidest puretud tammekirste, mis on täidetud kuld- ja hõbemüntidega, vanu salapäraste märkide ja loitsudega merekaar­te, mõõku ja raudrüüsid, ning muidugi pidid kõiki neid aardeid valvama kummitused ja tondid.

Ma teadsin juba algusest peale, et neil kuivainetopsidel on kujutatud Tallinna. Iga hoone all lookles trükitud lindike, millele oli kirjutatud linna nimi. Aga tegelikult teadsin ma seda, et neil piltidel on just nimelt Tallinn, juba enne seda, kui olin lugema õppinud. Teadmise allikat ei suuda ma enam nimetada. Küllap ma küsisin emalt järele, aga võib ju ka oletada, miks mitte, mis keelab minul kirjanikuna seda uskumast, et see teadmine oli mingil imelisel moel kaasa sündinud.

1965. aastal valmis ühes Nõukogude Liidu kinostuudios muinasjutt-film „Meistrite linn”, mida ma olin samuti vaadanud teadmisega, et see on vändatud Tallinnas.

On olemas mingid asjad, mida me lihtsalt teame, jäädes jänni vastusega, et kustkohast me seda teame. Kas keegi mäletab veel seda filmi? Võiks mäletada. Ta sai isegi preemia kui üks parimaid lastefilme tol aastal, ning praegu räägitakse sellest kui ühest kogu nõukogude aja silmapaistvamast lastefilmist. Vabade meistrite linn satub õela ning alatu hertsogi võimu alla, kelle paremaks käeks on mitte vähem õel parun ning salateenistuse ülem, too mähib kunagise vaba linna oma nuhkide võrgustikku. Nad topivad oma rongakujulisi nokkmütse igasse prakku ja pilusse. Põhiline nuhk ütleb seal veel sellist asja, et ta ei usu oma silmi ega kõrvu, ta usub ainult ettekandeid. Koputamist, nagu see nõukogude slängis kõlas. Ja see on Nõukogude Liidus 1965. aastal tehtud film… ikka väga hämmastav nähtus. Kas siis tõesti ei kardetud paratamatu allegooria teket tänase päevaga? Noh, tähendab tollase päevaga. Kuigi tegelikult kõlab selle filmi sõnum ka praegu ülimalt aktuaalsena.

Kas piisas sellest, et panna sündmustik keskaega, kusagile väljamõeldud linna — mis siis, et võtteplatsiks oli täiesti reaalne Tallinn —, ning tsensuur laskiski filmi läbi. Tookord tuli seda käsitleda kui nõukogude ajalooteaduse klassivõitluse kontseptsiooni selgitamist lastele.

Klassivõitlus oli täiesti geniaalne leiutis; sellega varustatult sai näidata totalitaarset süsteemi kui rõhujate tööriista, alati ja ainult rõhujate oma, mille abil suruti alla töötavat rahvast. Kurja juureks olid hertsog ja tema parunid. Nõukogudemaal selliseid tüüpe polnud ja seega ei pidanud kartma ka tekkivaid paralleele.

Mina nägingi tolles filmis lugu sellest, kuidas keskaegses linnas võideldi võõrvallutajatega. Muidugi oli seal filmis vältimatult ka üks vabadusvõitleja, kes viskab hertsogile filmi alguses paar suhteliselt süütut vempu, kuid lõpuks peab temaga maha võitluse elu ja surma peale. Põhjuseks mitte ainult soov vabastada linn võõrvallutajate käest; kahe mehe rivaliteediks andis põhjust ka romantiline lugu imeliselt kaunist tütarlapsest, kellesse vabadusvõitleja oli armunud, kuid kahjuks oli seda ka õel ja alatu hertsog. Algab võitlus naise pärast. Vabaduseaate kehastuseks on ikka keegi imeilus neiu, keda tahetakse sundida vastumeelsesse abiellu. Korduv motiiv, tüütuseni korduv. (Kui venelased väntasid 2007. aastal suure epopöa „segadusteajast”, filmi pealkirjaks on aastaarv „1612”, siis sealgi keerleb lugu tsaaritütre isikliku tragöödia ümber.)

Ja millised võitlusstseenid olid „Meistrite linnas”, mõnes kohas ka jõumeeste ilunumbrid, siis lausa akrobaatika ja ballett! Imeline võitluskoreograafia!

Mis oli minu Tallinna-ihaluse alguses — kas film „Meistrite linn” või hoopiski kuivainetopsid meie köögis? Ma ei tea.

Jätan selle üle juurdlemise ja naasen oma lapsepõlvehommikute juurde. Köögis putru süües oli kaks võimalust aega veeta — söömise kõrvalt, nagu heaolus elavatel lastel on kombeks (jah, heaolus, sest isegi nõukogude ajal oli riisi- ja mannaputru külluses, kuigi tookord ma ei osanud seda asjaolu hinnata): vastu tahtmist, erilise isuta endale putru sisse surudes võis esiteks jälgida kõike seda, mis toimus sealpool akent; talvel pekitüki pärast rabelevaid tihaseid, sügisel meie maja taga kasvanud kaheharulise vahtra punakollaseid lehti vaikselt maapinna poole liuglemas, kevadel sealsamas kõrval tärkavaid lumikellukesi. Loodus aitas võitluses pudruga. Ent teine moodus pudrutüütuse leevendamiseks oli imetleda kuivainetopsidel kujutatud muinasjutulisi ehitisi ning unistada sellest päevast, mil ma saan sinna, kus need ehitised asuvad — Tallinnasse.

Muid valikuid hommikusöögi rutiini leevendamiseks polnud.

Pean vajalikuks siinkohal märkida, et minu eelistused pole muutunud. Kui mulle antakse võimalus valida vaateid, mitte ainult hommikusöögiks, vaid üleüldse, siis langeb mu eelistus kas loodusele või keskaegsetele ehitistele. Ideaalis on nad mõlemad koos. Nii nagu Itaalia väikelinnas Mazza­nos, kus asub Soome ja Eesti kirjanike käsutusse antud loomemaja. Kui oled õnnelike hulgas, kelle stipendiumitaotlus rahuldatakse, siis võid seal terve kuu elada, rahumeeli kirjutades või lihtsalt mõtteid kogudes. Täitsa üksi, kellegagi midagi jagamata.

Mazzano ajalooline südamik meenutab väga keskaegse Tallinna seda osa, mida nimetatakse Toompeaks: samasugune majadekobar kõrgel paekivilaval, välimiste majade seinad tihedalt üksteise kõrval, just nagu kindlusemüür, milleni ründajatel on nagunii väga keeruline jõuda suure kõrguse ning järsu tõusu tõttu.

Mazzano meenutas keskaegse Tallinna ülalinna nii väga, et kui olin seal kuu aega, ei tekkinud mul kordagi võõra maailma tunnet.

Fakti hindamiseks lisan, et mul on autistlikke jooni — ega ma enda autismi raskust objektiivselt mõõta oska; ma arvan, et see on säärane mõõdukas, mitte kõige hullem, kuid samas ikkagi täiesti äratuntav, vägagi olemas­olev autism. Ma ei salli näiteks reisimist, sest uued kohad ja võõrad olud tekitavad minus stressi. Ma käitun uutes linnades ja maades nagu tigu, kes sirutab tundlad millimeeterhaaval karbist välja, olles iga hetk valmis ükskõik millise ebameeldiva aistingu peale need jälle tagasi tõmbama.

On linnu, kus ma ei suudagi oma karbist välja ronida. Näiteks Moskva — miskitpidi vaimustav, kuid samas ka ülimalt hirmutav linn, sinna jõudes tabab mind paaniline põgenemissoov juba sel hetkel, kui astun Leningradi vaksalis rongist maha.

Ent Itaalia väikelinnas Mazzanos, nagu öeldud, tundsin ma end just nagu kodus.

Kõrge lubjakiviplatoo, millele on ehitatud Mazzano vanalinn — osalt sellest isegi välja nikerdatud, ei, õigem oleks öelda „tahutud”, sest nikerdatakse nipsasju, aga siin on tegemist tõsise keskaegse kindluslinnaga, mitte mingi nuusktubakatoosi või kirjatarvete laekaga — pungub nagu hiiglaslik kasvaja ürgoru tühjusesse, ja selle tühjuse põhjas tormleb Treja jõgi oma teel Tiberisse.

Jõgi ürgoru põhjas… Oluline detail, muuseas.

Otse Mazzano vanalinna külje all on Parco Regionale la Valle del Treja; looduskaitseala, mille stendide pealt itaalia keelt lugedes, proovides lugeda, sest ega ma seda keelt oska, sattusin ikka sõnale acqua, millest ma järeldasin, et seal on kaitse all vesi ise — ehk Treja-nimeline jõgi. Kui kaitstakse vett, siis laieneb see kõigele muulegi, mis veega kokku puutub. Tänu sellele võib umbes neljakümne kilomeetri kaugusel Roomast kohata metsa all ringi nühveldavaid metssigu.

Keskaegne linn pluss rohelusse mattunud ürgorg.

Ma olin ühteaegu just nagu Tallinnas ja samas nagu oma lapsepõlvelinnas Sillamäel.

Võin siin suure uhkusega öelda, et ka läbi minu kodulinna Sillamäe voolab üks jõgi, Sõtke-nimeline, ja sellegi jõe keskjooks vuliseb järsus paekivisse uuristunud kanjonilaadses ürgorus.

Täpselt nagu Treja jõgi Mazzano vanalinna külje all.

Ai-ai… jäin vahele, mitte täpselt — see on eestlaslik eneseupitus, mis minus välja lõi, asetada ülejäänud maailm eesti mõõdupuule ning hakata siis suurustama, et vaat kus me ikka oleme ja küll me ikka suudame; tegelikult on Treja org muidugi vähemalt viis korda sügavam ja laiem kui Sõtke jõe org.

Kuigi teisalt… teate küll seda fenomeni, et lapsepõlves nähtud asjad tunduvad suuremad, vägevamad, mastaapsemad kui needsamad asjad või maastikud täiskasvanuna vaadates. Kunagine mäekõrgune kalju muundub vaevu õlgadeni ulatuvaks sammaldunud kiviks, hirmkaugel asunud hämar muinasjutumets, kuhu andis jalgrattaga vändata ja vändata, osutub kümneminutilise autosõiduga kättesaadavaks võsastunud puudesaluks. Me kõik oleme neid pettumusi üle elanud.

Mina kümneaastase poisina Sõtke jõe veerel mängimas maadeavastajat, kes kavatseb laskuda hirmsügavasse ja ületamatusse kanjoni, olen võrreldav neljakümne kaheksa aastase minaga, kui ma seisan mitu sajandit vana maja rõdul ja vaatan tundide viisi alla Treja jõe orgu.

Mõeldes ei tea millest. Või eelistades üldse mitte mõelda. Sest on hirm minna rõdult tuppa, istuda arvuti taha ja hakata selle ekraanile toksima tähenduseta sõnu.

Muidugi oli võimalus minna toast läbi ja trepist alla välisukse juurde, avada see, ning — voila! — astuda keskaegse kindluslinna tänavale, sattudes justkui Tallinnasse, otse hästi teada ja tuntud Toompeale. Kuigi see Itaalia teisik seal Mazzanos on pindalalt tunduvalt väiksem.

Kuid kassid olid seal täpselt õiged. Nagu varahommikusel või hilisõhtusel Toompealgi võib neid näha kogunemas siis, kui inimesed enam ei sega neid mingeid omaenda kassi-asju ajamast.

Parim aeg Tallinna vanalinna hoomamiseks on suvine varahommik, kusagil kella viie paiku, kui isegi kojamehed pole veel tänavatele jõudnud ning baaridest ja kõrtsidest on viimasedki pikalt kojuminekut edasi lükanud joodikud lahkunud.

Inimtühi linn ja siin-seal hiilivad või kükitavad kassid.

Lavastaja Adolf Šapiro on öelnud ühes intervjuus, et Tallinna Linnateatri kodutänav — Lai tänav — on nagu kunstiteos. Öeldust saab aru siis, kui kõndida mööda seda tänavat suvisel varahommikul. Suunaga Toompealt mere poole. See on nagu impressionistlik maal: murtud jooned, ootamatud varjud, hüppevalmis päikesejänkud, kes hakkavad karglema, niipea kui ärkavad inimesed lükkavad aknad valla ning lasevad kardinad lehvima; taamal kõrgub Oleviste kiriku vertikaal, mille kohta turistidele öeldakse tingimata kolme asja: et see on Ulmi toomkiriku järel kõrguselt teine Euroopa kirik, et XVI sajandi alguses tõmbasid Itaaliast tulnud köietantsijad Oleviste tornist köie kuni Kalamajani ning kõndisid siis mööda seda peadpööritavas kõrguses (ma pole kunagi sattunud lugema hüpoteese selle avantüüri tehnilisest teostusest — see ei ole võrreldav köie tõmbamisega kahe pilvelõhkuja vahele; itaallaste köis pidi olema mitmesaja meetri pikkune kaldtee — üks ots seotud kiriku tornis mõne kandetala külge ja teine veetud väljapoole linnamüüri, kus see oli kinnitatud… jah, kuidas ja kuhu?… see köieots ei saanud ju olla tühjuses; üldse on see kõik väga kummaline, sest arvestades köie pikkust — võib-olla isegi pool kilomeetrit — pidi see kaaluma kohutavalt palju, see pidanuks katkema omaenda raskuse all), ning kolmandaks räägitakse turistidele seda, et nõukogude ajal asus kiriku tornis KGB pealtkuulamisjaam, mille antennid või sensorid, või kuidas seda nimetataksegi, olid suunatud Soome poole.

Kagebistid, põrgu sigidikud, istumas kiriku tornis, kõrvad kikkis „vaba maailma” poole.

Kui ma sellele mõtlen, siis tahaks kohe teada, kas infernaalse jõu väljaajamise järel toimus selle koha ülepiserdamine püha veega, kas loeti palveid ning toimetati eksortsistlikke riitusi? Mul pole kunagi olnud meeles küsida seda neilt, kes võiksid asjast midagi teada, tuttavatelt kirikuõpetajatelt ning teoloogidelt, sest nendega on alati millestki muust ja pakilisemast rääkida.

Kunagi ma kindlasti küsin, toon selgust sellesse olulisse küsimusse.

Tallinn ei seondunud mul varases lapsepõlves mitte ainult ema maitseainetopsidega. Veel on mingi väga ähmane mälestus loomaaiast.

Mul on kusagilt pärit teadmine, et ma käisin emaga esimest korda Tallinnas siis, kui olin nelja-aastane. Külastasime loomaaeda. Käigust endast ei mäleta ma midagi. Tähendab, mäletan, aga ma ei tea, mida nimelt.

See võis olla lõpuks ka Leningradi loomaaed. Leningradi sattusin ma koos emaga viieaastaselt. Kuna sellest east pärinevad mälestused põimuvad harutamatuks puntraks, siis praegu ei saa enam midagi kindlalt väita — oli see Tallinn või Leningrad. Need linnad olid mu kodust võrdsel kaugusel: sõidad kaks ja pool tundi lääne poole, oled Tallinnas, sõidad kaks ja pool tundi ida poole, oled Leningradis.

Aga loomaaed oli igatahes olemas. Ükskõik siis, kas lääne või ida pool. Lugu ise juhtus jõehobu juures. Loom pikutas mõnusasti tiigis, pool keret veest väljas. Ja kui ta siis peeretas! Perse oli tal vaatajate poole, täpselt nii, et urruauk oli natuke nagu veepiiri kohal, aga samas nagu ka veepiiri all. Tänu üpris õnnestunud positsioonile paiskas peeretav jõehobu kõik tema juurde kogunenud vaatajad veepritsmetega üle. Nagu kastmisvoolikust, mille otsa on pandud pihusti. Ilus oleks mõelda, et jõehobu andis oma peeretusega teada, mis ta õigupoolest arvab tema juurde kogunenud inimestest. Naised kiljusid, mehed kirusid, lapsed kilkasid. Vist rõõmust. Ma sain samuti jala peale ühe tilga seda vedelikku sealt jõehobu vannist; näitasin seda uhkelt emale ja ütlesin, et näe, mul on ka. Ma ei öelnud, et ka mina sain jõehobu sitta endale kaela, aga just seda ma mõtlesin.

Vesi, milles jõehobu mõnules, oli kahtlaselt rohekaspruuni värvi ja tookord ma mõtlesin, et ju see ropp ja samas koomiline elukas lamab omaenda virtsa sees, umbes nagu siga.

Lõhna mäletan ma ikka veel, loomaaia lõhna; see oli vänge, kohati jalustrabav, keegi suurtest inimestest avaldas mu mäletamist mööda kartust, et see jääb riietele külge.

Mul on kuri kahtlus, et nõukogude loomaaiad haisesid rohkem kui need, mida ma olen hiljem Lääne-Euroopas näinud, või ka praeguse Tallinna uue loomaaiaga võrreldes. Vaesed linnaloomad olid nõukogude inimeste kombel kitsastesse oludesse kokku surutud. Ka neil olid omaenda ühisköökide ja -vannitubadega kommunaalkorterid ning ühiselamu laadis barakid.

Sittuvate ja peeretavate elukate tihedus ühe ruutmeetri kohta oli kindlasti kordades kõrgem, kui seda peetakse lubatavaks praegu.

Ma käisin paar aastat tagasi selles kohas, kus vanasti asus Tallinna loomaaed. Kadrioru pargi servas, seal, kus praegu lõikub Balti klindi paeseina kiirtee, mis viib Lasnamäele.

Panete tähele? Jälle kõrge paekivisein nagu Sillamäel, nagu Mazzanos, nagu Toompeal. Minu elus mängivad olulist rolli paekiviseinad, looduslikud, aga ka inimeste rajatud. Ma aiman nende seinte tähendust, aga praegu on veel vara sellest rääkida. Küll ma jõuan.

Loomade elupaigad olid osalt uuristatud paekivist klinti. (Teadmiseks, see on Gotlandi saarest kuni Laadoga järveni ulatuv looduslik sein, mis omandab Põhja-Eestis eriti imposantse kõrguse.)

Karusid ma vist isegi mäletan. Nad olid kusagil all, justkui mingi suure kaevu põhjas. Üldse on nagu meeles, et Tallinna loomaaias pidi loomi vaatama ülevalt alla. Meie, inimesed, olime üleval ja nemad olid all. Klassikaline vangla, eks ole — uuristad kalju sisse sügava kaevu ja lased õnnetud vangid nööriga sinna põhja. Ei põgene nad sealt enam kuskile.

Ma ei kujuta ette, kuidas loomade järelt koristati, millise sagedusega seda tehti ja kui põhjalikult. Mäletan lapsepõlvest vaid seda vänget haisu, mis loomaaedade kohal lehvis.

Kas uskuda iseenda aistinguid või mitte, aga kui ma seisin ühel vihmasel soojal päeval vana loomaaia asemel, see juhtus paar aastat tagasi, siis tundsin ninasõõrmetes kunagist loomaia kirbet-vänget lehka. See immitses kusagilt paekivikihtide vahelt. Hallutsinatsioon? Võib-olla. Vana loomaaed oli selles kohas 1983. aastani. Ja mina seisin seal 2013. aasta paiku. Nii et möödunud oli kolmkümmend aastat. Raske uskuda, raputan ma pead seda praegu kirja pannes. Võimatu.

Samas, mine tea. Äkki on loomade elutegevuse jäljed, lõhnajäljed, nii tugevad, et need salvestuvadki paekivikihtidesse aastakümneteks?

Ei, jõehobu, kes peeretas põlglikult ja uhkelt inimeste peale, oli ikkagi Leningradi loomaaias. Aga paekivisüvendis vaevlevad karud, see on ikka Tallinn.

Naljakas lugu nende lõhnadega. Kunagi aastaid tagasi ma küsisin Lennart Merilt, meie tollaselt presidendilt, millisena ta mäletab sõjaeelset Tallinna. See oli ühe noore kirjaniku küsimus vanemale elu näinud kolleegile. Meil oli enne seda olnud juttu memuaarikirjandusest, vanema põlvkonna sõjaeelsetest mälestustest, millele ma heitsin ette keskendumist poliitikale ning igapäevaelu seikade järjekindlat ignoreerimist.

Kurtnud seda emigrantliku memuaristika puudujääki, palusin Meril meenutada tema mälestusi Tallinnast.

1929. aastal sündinud Meri pidi nende esilemanamiseks kanduma samasse ikka, milles olin mina köögis riiulil seisvaid kuivainetopse imetledes. Varane lapsepõlv. Mida me mäletame?

Kuna Meri isa oli olnud diplomaatilisel tööl Berliinis ja Pariisis, siis tuli ilmselt Lennartilgi kunagist Tallinna esile manades võidelda pealetükkivate Berliini või Pariisi assotsiatsioonidega.

Jõehobu, kus ma teda küll näha võisin…

Meri mõtles paar hetke ja hakkas siis rääkima lõhnadest. Tallinna atmosfääris olid valdavad kaks lõhna — sünteetiline põlevkivist aetud bensiin, millega sõitsid tookord meie autod, ning õunte aroom. Õunte aroom? — imestasin mina.

Õunad jah, kinnitas president. Neid vist müüdi igal pool lahtistel lettidel, lisas ta mitte väga veendunud häälega.

Vaat siis, õunad… Paljud minu tuttavad Venemaalt meenutavad oma kunagisi käikusid Tallinna, kuhu nad tulid kas või selleks, et nautida kohalikku kohvikukultuuri. Nad mäletavad tänavatel lehvinud kohvi ja värskete saiakeste lõhna.

Miks küll on minu esimene assotsiatsioon loomaaia jalustrabav lehk?

Mingi minu kiiks. Ei tea, kas peaks seda häbenema. Laskumata psühhoanalüüsi ohtlikesse labürintidesse, tunnistan siinkohal, et Eesti poliitika analüüsimisel (kirjandusega ei elata end kusagil ära, ikka peab midagi sinna kõrvale tegema) heidetakse mulle ette aeg-ajalt ilmnevat parandamatut pessimismi ja tusameelt.

Mulle näib, et eesti rahvus vananeb nii kiires tempos, et väljasuremine tundub juba vältimatu, aga mulle öeldakse vastuseks, et asja peab nägema hoopiski helgema külje pealt, tuleb vaadata seda nii, et rahvus muutub küpsemaks ja lojaalsemaks ning elukogemusega inimeste lisandudes muutub ka riik stabiilsemaks.

Kui te olete kuulnud Leonid Utjossovi laulu, mille refräänis korratakse maniakaalse järjekindlusega „vsjo horošo, prekrasnaja markiza” (loss on maha põlenud ja markii on end maha lasknud, kui temani jõudis uudis laostumisest, aga muidu on kõik väga hästi, kõik on kohe suurepärane, nagu kinnitab lossi teenijaskond), siis mulle heidetakse ette vastupidist — üksikute veel esinevate puuduste ülespuhumist.

Õunad, sünteetilise bensiini hõrk hõng, röstitud kohvioad, ahjusoojad saiakesed, soolane meretuul, puiesteede mesine aroom kastanite õitsemise ajal, selline peabki Tallinn olema… aga minul, häbi tunnistada, on esimene assotsiatsioon loomaaiast levivad miasmid.

Ah jaa, ma pole mitte ainult autist. Ma olen ka astmaatik. Mul on lõhnadega mingi oma värk. Te ei peagi sellest aru saama.

Pikemaks ajaks tulin ma Tallinna esimest korda viieteistkümneaastasena. Pärast põhikooli lõpetamist Sillamäel tundus, et on tore mõte minna õppima Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi. Tööstus- ja tsiviilehituse erialale. Ilmselt olid mul peas ikka veel need maitseainetopsidel kujutatud keskaegsed ehitised.

Kui ei saa niisuguseid asju ise ehitada, siis äkki on võimalik hakata neid restaureerima? Ühe minu kunagise õpingukaaslasega muuseas nii juhtuski: pärast kooli lõpetamist anti talle meistri koht kusagil vanalinna restaureerimisvalitsuses. Ja mina ei lõpetanudki oma ehituskooli. Pärast kahte semestrit suurlinnaelu läksin norus peaga tagasi oma väiksesse provintsilinna. Tallinna olud osutusid mulle liiga raskeks. Ei suutnud seda kõike taluda. Lõpuks ei käinud ma koolis enam üldse. Redutasin kas ühiselamus või siis istusin ühes Pirita majas.

Järgmine tulek Tallinna juhtus üheksakümnendate aastate alguses. Oli jälle raske aeg, valuline kohanemine, aga seekord ma juba oskasin sellega kuidagimoodi toime tulla.

Sain kõrvalt tuge. Jah, võib-olla tulin ma sellega toime tänu nendele naistele, kes vedasid mind kättpidi läbi selle linna, kes üürisid kõiki neid kortereid, kus ma nendega voodit ja külmkappi jagasin (ma ei suudagi enam kokku lugeda mitmesuguseid kohti, kus ma olen selles linnas elanud), ja panid mind sammhaaval unustama seda esimest ehmatust, reaalse Tallinna kogemise traumat — olgu see õudsevõitu loomaaed või katastroofilise läbikukkumisega lõppenud katse omandada ehitaja elukutset, mis olid ajaliselt ikka väga lähestikku, neid kogemusi lahutab vaid kümme aastat.

Tallinnas on muuseas väga ilusad naised. See on muutunud klišeeks, see väide, aga ma kinnitan, et mõned klišeed on puhas tõde.

Tegelikult ei saa ma sellest linnast seniajani aru. Tallinn oli 2011. aastal Euroopa kultuuripealinn. Mulle tehti ettepanek osaleda kultuuriinimeste ekspertrühmas, kes pidi nõuandva organina töötama kultuuriaasta korraldustoimkonna juures. Pidime andma hinnangu erinevatele projektidele, kõigele sellele, mida loomeinimesed pakkusid kultuuriaasta sisustamiseks.

Ma nõustusin selle rolliga, sest mulle tundus, et linn linnaks, aga kultuur, millega seda linna peab täitma, see on midagi üle-Eestilist.

Muidugi otsiti Tallinnale kui Euroopa kultuuripealinnale oma tunnuslauset. Pakuti igasugust jama. Mingi aeg oli kindel otsus meelitada väliskülalisi kohale lubadusega, et meil on siin Everlasting fairytale, eesti keeles aga „Linn, mis ei saa kunagi valmis”, mis lõpuks asendus tunnuslausega „Mereäärsed lood”.

Kas märkate? Tunnuslaused, mis vajavad lisaks juurde veel mitut selgitavat lauset. Ükski linn ei saa kunagi valmis, iga piisavalt pika ajalooga linn on nagu fairytale, kõikidel mere ääres paiknevatel linnadel on „mereäärsed lood”. Selgita siis, et miks on Tallinna puhul tegemist millegi unikaalse ja eripärasega.

Mina pakkusin tunnuslauseks „Euroopa kõige inetum pealinn”, seletades lõbustatult või ka hämmeldunult sumisema hakanud nõukogu liikmetele, et ma ei tea ühtegi teist pealinna Euroopas, mis oleks arhitektuuri poolest nii eklektiline kui Tallinn.

Kogu see äraneetud ajalugu, mis on Eestist üle käinud, kajastub Tallinna arhitektuuris.

Teate, miks on Tallinnas linnamüür ning keskaegsed kvartalid selle müüri sees võrratult paremini säilinud kui Riias? Sest lätlaste pealinn oli XIX sajandil rikkam, mis tähendab seda, et neil oli märksa rohkem vahendeid oma pealinna moderniseerimiseks vastavalt tollastele arusaamadele ja maitsetele. Nii nad siis kiskusidki reipalt maha oma linnamüüri ja kukkusid vanalinna püstitama moodsaid maju.

Tallinnas aga jätkus raha vaid Pika tänava majafassaadide ümberkujundamiseks. See on tänav, mis jookseb paralleelselt Laia tänavaga, sellesamaga, mida Šapiro nimetas kunstiteoseks.

Muidugi, täna me ütleks, et olgu jumal tänatud omaaegse vaesuse eest — keskaegne Tallinn ongi tänu sellele heale säilimisele kantud UNESCO maailmapärandisse.

Kuid tollane rahapuudus tähendas seda, et ega mujalgi linnas suurt midagi ei ehitatud, või kui ehitati, siis midagi õige juhuslikku ja ajutist. Ajutine osutus, nagu tihti juhtub, millekski väga kestvaks.

Tallinnas on küllaga arhitektoonilisi vaatluspunkte — ristmikke, tänavaid, õuesid, kus seistes ja end aeglaselt omaenda telje ümber 360 kraadi pöörates võib näha kuut-seitset erineva arhitektuuristiiliga hoonet. Kahekorruseline puumaja surub end tihedalt vastu kuueteistkümnekorruselist klaasist ja terasest kõrghoonet; selle kõrval häbeneb iseennast hruštšovka, seal lähedal on iseenesest armsa välimusega puust õigeusukirik, kuid naabrust arvestades tahaks talt kohe küsida — mida sina, vaeseke, siin teed? —, sest selle kiriku taga laiutavad 1970-ndate ülbed paneelelamud, edasi mahub samale plaanile stalinistliku tornikesega esindushoone 1950. aastast ning tema vastas uhkeldav kaubamaja otsekui kiidulaul õitsvale turumajandusele. Ja maja ise on ümber ehitatud kunagisest paberivabrikust, ning kui sealt veel edasi kõndida, siis ei taha see arhitektuuriline kaos kuidagi järele anda, üllatades jalutajat mingite arusaamatute tühikutega tänavafrondis, siis kunagise pangamajaga, mille projekti tellijal oli ilmselt lapsepõlves olnud unistus saada auriku kapteniks, aga kuna see ei teostunud, siis laskis ta ehitada oma pangamaja aurikutaoliseks.

Ma ei tea, milline oli Tallinn siis, kui tema tänavatel hõljus õunte ja sünteetilise bensiini lõhn, ega tea ka seda, kuidas nägi linn välja pärast 1944. aasta õudset märtsipommitamist, mille käigus hävis väidetavasti kolmandik Tallinna hoonetest, aga kui ma kõnnin tänases Tallinnas, siis pean ütlema, et sõjajärgse ülesehitustöö arhitektuuriline kontseptsioon on olnud täiesti jõle ja isegi kuritegelik.

Ilmselt pole mingit läbivat kontseptsiooni olnudki.

Kuidas on mõjunud XX sajandi ajalugu Euroopa linnadele, seda saab kõige paremini vaadelda Berliinis — veel üks üpris inetu linn —, kuid Berliinis on arhitektuurilist kaost leevendamas mõningad terviklikult säilinud suured linnaosad, nagu Prenzlauer Berg Ida-Berliinis, või siis uhked tänavalõigud, nagu Fasanenstrasse Lääne-Berliinis.

Saksamaa pealinn on inetu, ärge hakake üldse vastu vaidlema, seda on mulle kinnitanud ka sealsed kunstiteadlased, kuid tänu selle linna suurusele ja ajaloolisele struktuurile (ta on tegelikult linnastu, mistõttu iga linnarajoon on ajalooliselt võttes iseseisev linn või küla) võib Berliinis siin-seal leida midagi terviklikku ja isegi vaimustavat.

Väikeses ja vaeses Tallinnas on asjalood keerulisemad. Lähed vanalinna müüridest väljapoole, kõnnid kümme minutit, ja juba hakkabki paha. Ajab iiveldama. Mõnes suunas kulgedes hakkab talumatult paha. Nii paha, et parem on ümbrust mitte vaadata. Või kui vaatadki, siis enne seda tuleb võtta valuvaigistit.

Sellepärast ma pakkusingi sellise tunnuslause 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnaks valitud Tallinnale. Las tulla kultuurihuviliste hordid, las koguneda arhitektuurifriikide ekspeditsioonid, kes tiirutavad mööda seda vaest väikest linna ning ahmivad endasse ümbritsevat kakofooniat.

Schelling on öelnud, et arhitektuur on „hangunud muusika” (erstarrte Musik), ning sadakond aastat hiljem teatas tema kaasmaalane, arhitektuuri muusika kõrval ülimaks kunstiliigiks pidanud Saksa diktaator, et arhitektuur on Wort aus Stein ehk kiviks saanud sõna.

Mis on see muusika, mis on need sõnad, mis kajastuvad Tallinna ebaühtlastel tänavatel, tema sürrealistlik-eklektilistes kvartalites, tema purukspommitatud ja kuidagimoodi kokku lapitud kehamis, mida surub kokku nõukogude viisaastakutel kavandatud ehitusprogrammide betoonrõn­­gas — kõik need magalarajoonid, mille edasiehitamisel oleks praegune Tallinn kuuesaja viiekümne tuhande elanikuga suurlinn. Valdavalt venekeelne linn, olgu lisatud, sest nii palju inimesi nende magalarajoonide täitmiseks poleks Eesti pealt suudetud kokku kraapida.

Kas selle praeguse Tallinna loomust annab edasi Schönbergi atonaalne muusika? Tõepoolest, nõukogudeaegse „Tallinnfilmi” linateostes kõlas taustaks ängi ja närvilisust tekitav muusika, à la Schönberg.

Juhul kui meie heliloojad olid ümbritsevast arhitektuurist mõjutatud, ei saanudki „Tallinnfilmi” muusikakeel olla rahulik kindla rütmiga kulgemine.

Pidage mind muusikavõhikuks, või kui tahate, siis labast wagnerlikku kitši armastavaks isikuks, aga ma ei kuula Schönbergi vabatahtlikult. Ma ei salli atonaalset muusikat silmaotsaski. Ei talu kohe üldse.

Ei seda muusikat ega sellele muusikale vastavat arhitektuuri.

Ainus põhjus, miks ma Tallinnas suudan elada, on müüridest ümbritsetud vanalinn.

Seesama vanalinn, mis vaatas mulle nelikümmend viis aastat tagasi vastu meie köögis olnud kuivainetopsidelt.

Kui ma kõnnin selle linna tänavatel, sellessamas linnas, mis vaatas mulle vastu, kui ma lapsepõlves köögis putru sõin, siis kõlab mu kõrvus ainuvõimalik muusika — Hortus Musicuse keskaegsed variatsioonid, selge ja üleva struktuuriga helindid, mis otsekui voolavad välja keskaegse Tallinna kirikutest ja esindushoonetest. Mind hoiab selles linnas hulluks minemast ajas püsiv muusika, mind kaitsev linnamüür, mille muusika harmoonia tuleneb sellesse müüri ehitatud kaitsetornide kindlast intervallist.

Tihedalt üksteise kõrval seisvad kuivainetopsid neile maalitud piltidega.

Ja tegelikult on seal kusagil ka kaneeli lõhn.

Vaevutuntav, aga on.

4.—6. septembrini toimus Ungaris Badacsonytomais 13. soome-ugri kirjanduste assotsiatsiooni kongress, mis sel korral oli pühendatud dramaturgiale. Kongressil viibis Eesti delegatsiooni koosseisus 10 inimest, kirjanikke (Arvo Valton, Kauksi Ülle, Merca, Jaanus Vaiksoo, Indrek Koff, Eva Koff) ja teatriinimesi. Kongressi ettekanded olid Valtonilt („Soome-ugri rahvaste dramaturgiast”) ning Eva ja Indrek Koffilt („Uuemast eesti dramaturgiast”).

5. septembril esitles Maarja Pärtna Arhiivi muusika- ja kirjanduspäevade raames Tartu Kirjanduse Majas oma luulekogu „Saamises”. Tekste lugesid Maarja Pärtna ja Kätlin Kaldmaa, helitausta tegi Helena Läks.

8. septembril tähistati Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas Henrik Visnapuu 125. sünniaastapäeva. Üritusel keskenduti Henrik Visnapuu draamaloomingule. Esimeses osas kõneles Visnapuust kui näitekirjanikust Loone Ots, esitleti filmilõiku Kultuurfilmi kroonikast (juuni 1938) katkendiga vabaõhunäidendist „Maa vabaduse eest”, toimus arutelu ja avati fotonäitus „Teatrikirjanik Visnapuu: avanevad pildid”. Teises osas kandis harrastusteatri trupp „Hevi-9” ette esimese vaatuse Visnapuu salongikomöödiast „Madaam Sohk ja Pojad”.

8.—10. septembrini korraldati Käsmus Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni sügiskool. Ettekannetega astusid üles Tiia-Mai Vowles, Kalju Kruusa, Janika Päll, Marju Lepajõe, Amar Annus, Kaia Sisask ja Anne Lange.

10. septembril toimus Tartu Kirjanduse Majas Ilmar Laabani luuletõlgete õhtu. Esinesid Hasso Krull, Siim Lill ja Rauno Alliksaar.

10. septembril esitlesid Ungari Instituut ja kirjastus „Varrak” Eesti Lastekirjanduse Keskuses Péter Dóka ja Anne Pikkovi raamatut „Lilla kuningatütar. Üheksa muinasjuttu”. Katkendeid luges Tambet Tuisk.

10. septembril korraldas kirjastus „Petrone Print” Tartu Linnaraamatukogus Riina Kanguri raamatu „Minu Nizza. Paradiis käeulatuses” esitluse.

11. septembril esines Kirjanike Liidu saalis kirjandusfestivali HeadRead erikülalisena vene kirjanik Ljudmila Ulitskaja, kellega vestles tõlkija Ilona Martson.

14. septembril avati Tartu Linnaraamatukogu väliseesti ja vanema raamatu osakonnas raamatunäitus „Kõik ilmalaanen laiali: raamatuid eestlaste pagulusest”.

15. septembri kirjanduslikul teisipäeval esitles kirjastus „Ilmamaa” Tartu Kirjanduse Majas Jaan Isotamme artiklikogumikku „Nägija pimedate maal”. Kõnelesid Katrin Raid, Jüri Pertmann, Peeter Tulviste, Valdur Raudvassar jt.

16. septembril tähistasid Eesti Ulmeühing ja Kirjanike Liidu ulmesektsioon Kirjanike Liidu saalis Eesti ulme päeva ehk sõna „ulme” kasutuselevõtu 45. aastapäeva. Kohal viibis sõna „ristiisa” Henn-Kaarel Hellat; Jaak Tomberg tegi ettekande „Teaduslik fantastika ja representatsiooniline energia”.

16. septembril oli Kirjanike Liidu saalis kirjanduslik kolmapäev „Tühi saal”. Kõnelesid vastloodud Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi (TÜHI) õppejõud Tõnu Viik, Alari Allik, Aurika Meimre ja Marek Tamm, luulet lugesid Jürgen Rooste, Kalju Kruusa, Kätlin Kaldmaa, Sveta Grigor­jeva, Hasso Krull ja Maarja Kangro. Õhtut juhtis Piret Viires.

17. septembril esinesid Veronika Kivisilla, Tarmo Kivisilla ja Sulev Oll Kännukuke raamatukogu hoovis toimunud luulepiknikul.

18. septembril korraldasid Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi (TÜHI) eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus, Eesti Kirjanike Liit ja Eesti Kunstiakadeemia Kirjanike Liidu saalis konverentsi „(Mitte)-kohtumine tuttavaga: kultuuriloo kujutamine ja tõlgendamine etenduskunstides” sarjast „Etüüde nüüdiskultuurist”. Ettekanded tegid Madis Kolk, Ene Paaver, Jaanika Juhanson, Kerttu Männiste, Mari Laaniste, Pille-Riin Purje, Anneli Saro ja Luule Epner. Esitleti kogumikku „Võlus ja vaimus, valguses ja varjus. Mari Saadi maailm. Etüüde nüüdiskultuurist 5”.

19. septembril pidas Briti Kolumbia Ülikooli professor Thomas Salumets Tartu College’is Torontos loengu So­phisticated Simplicity. Arvo Pärt, Gerhard Richter, and Jaan Kaplinski. Tegemist oli Vello Sootsi viienda mälestusloenguga. Loengule järgnes näituse „Üks kübe mürki. Arne Roosmani visandid minevikust / Touch of Arsenic. Sketching the Past by Arne Roosman” avamine. Arne Roosman on Ontarios Bancroftis tegutsev eesti kunstnik.

21.—30. septembrini osales Triin Soomets Armeenias kirjandusfestivalil Literary Ark 2015.

22, septembril toimus Tartu Linnaraamatukogus vene kirjanduse nädala puhul kohtumisõhtu „Maailmapilt laste silmade läbi”. Külas oli Nadežda Katajeva-Valk, raamatu „Seal, kus ma sündisin” autor.

22. septembri kirjanduslikul teisipäeval peeti Tartu Kirjanduse Maja Arhiivis muinasjutuõhtu „Elas kord?”. Muinasjutte lugesid Sven Vabar, Carolina Pihelgas, Siim Lill ja Siim Angerpikk, vestlust juhtis Villem Varik.

22, septembril oli Linnaarhiivis Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusseminar, kus kirjanduskeskuse vanemteadur professor Martin Klöker kõneles teemal Einer Revaler Liebe auf der Spur. Werkstattbericht zur Erforschung des Briefwechsels von Caspar Meyer und Katharina von der Hoyen (Reval ca. 1637—1653).

23, septembril esitleti Eesti Lastekirjanduse Keskuses Sulev Olli lasteluulekogu „Mis mulle meeldib?”.

23, septembri kirjanduslikul kolmapäeval „Neli häält, üks rahu” esinesid Kirjanike Liidu saalis Jan Kaus, Kätlin Kaldmaa, Veronika Kivisilla ja Kai Aareleid.

24, septembril oli Tartu Linnaraamatu­kogu kirjanduskohvikus vene kirjanduse nädala raames arutlusel pseudonüümi M. Agejev all 1936. aastal Pariisis ilmunud raamat „Romaan kokaiiniga”. Külas oli teose eesti keelde tõlkinud Kaspar Jassa.

24.—26. septembrini toimus Tartu Ülikoolis VIII rahvusvaheline baltisaksa kirjakultuuri sümpoosion „Kontinent Herder: Empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ning poliitikas” Johann Gottfried Herderi (1744—1803) kultuuri-, moraali-, ajaloo- ja poliitikafilosoofiast. Sümpoosioni avasid Liina Lukas ja Eva Piirimäe, tervituskõne pidas Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan Margit Sutrop. Eesti poolt osalesid veel Jaan Undusk, Juhan Hellerma, Kadi Kähär-Peterson, Tiina-Erika Friedenthal ja Eduard Parhomenko. Paneele juhtisid Margit Sutrop, Reet Bender, Meelis Frieden­thal, Eva Piirimäe, Silke Pasewalck, Tiiu Jaago, Liina Lukas ja Ülo Matjus.

25.—27. septembrini korraldati Rein Raua eestvõttel teist korda luulefestival Käsmu Sügis. Osalesid Maarja Kangro, Veronika Kivisilla, Kristjan Haljak, Igor Kotjuh, Jürgen Rooste, Sveta Grigorjeva, Vootele Ruusmaa ja Karl Martin Sinijärv.

28, septembril tähistati Kloostri Aidas Euroopa keeltepäeva. Avati rändnäitus „Odüsseia” väljaannetest Euroopa keeltes, Janika Päll tegi ettekande „Mis on Odüsseia?” ja Hasso Krull teemal „Kes koob müütilist kangast?”, autasustati kooliõpilaste veebiviktoriini võitjaid, toimus arvamismäng „Keeleodüsseia”. Maiga Varikule anti üle Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Keeletoimetajate Liidu algatatud Edvin ja Lembe Hiedeli nimeline toimetajaauhind. Auhinna nominentideks olid veel Triin Kaalep, Leino Pahtma, Tiina Randviir, Linda Targo ja Tiia Valdre. Žüriisse kuulusid Triinu Tamm (esimees), Kristiina Ross, Katrin Kern ja Kadri Rahusaar. Muusikat tegi Chalice. Lugemiskava „Odüsseia” teemadel esitas Theatrum.

29, septembril toimus Tartu Linnaraamatukogus vene kirjanduse nädala puhul TÜ emeriitprofessori Irina Külm­oja loeng „Kas Eesti vene keel?”.

30, septembril peeti Eesti Keele Instituudi maja II korruse väikeses saalis Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadussemi­nar, kus ettekandega „Kunsti ja tõe suhetest” esines Aare Pilv.

30, septembri kirjanduslikul kolmapäeval „On ainult lõputu õhuookean” esitles Krista Ojasaar Kirjanike Liidu saalis oma luulekogu „Õhuookean”. Kontrabassi mängis Jaanus Siniväli.

30. septembril korraldasid MTÜ Fenno-Ugria Asutus ja Eesti Keele Instituut Eesti Keele Instituudi suures saalis Hõimuklubi õhtu „Soome-ugri rahvaste kirjandus tänapäeval — juured ja võrsed”, külaliseks oli Ungaris toimunud soome-ugri kirjanduste assotsiatsiooni 13. kongressi korraldaja, assotsiatsiooni president János Pusztay.

Õnnitleme!

4, oktoober — Markus Vetemaa 50

19, oktoober — Merle Jääger 50

30, oktoober — Merike Riives 70

Autasu Arvo Valtonile

4. septembril anti Badacsony’is Arvo Valtonile üle Ungari riigi kõrge autasu — Rüütliristi orden soome-ugri keeltega seotud kirjandusliku tegevuse ja Ungari—Eesti kultuurisidemete arendamise eest.

Eesti kultuurile pühendatud festival Prantsusmaal

19.—28. septembrini toimus Lõuna-Prantsusmaal Die’s ja teistes ümberkaudsetes linnades festival Est-Ouest, mis sel aastal oli pühendatud eesti kultuurile.

Festivalil astusid üles Jaan Kaplinski, Silver Sepp, Tõnu Õnnepalu, Ilmar Raag, Martti Helde, Kristiina Ehin, Mehis Heinsaar, Katrina Kalda, Andrei Ivanov, Urmas Tuuleveski, Navitrol­la, Marek Tamm, Eva ja Indrek Koff, Anti Saar, Rainer Jancis, Lembe Lokk ja teised. Festivalil esinesid ka eesti kultuuri sõbrad ja eksperdid Prantsusmaal — Eva Toulouze, Jean-Pierre Minaudier, Jean Pascal Ollivry ja Antoine Chalvin.

Osa festivali programmist leidis aset ka Pariisis. 23. septembril tutvustasid kirjanikud Eva ja Indrek Koff Pariisi Soome Instituudis valikut oma loomingust.

Festival Est-Ouest toimus 25. korda ning korraldajate eesmärk on igal aastal tutvustada ühe Ida-Euroopa riigi kultuuri. Eesti oli festivali fookuses esimest korda.

1

Hesse „Klaaspärlimängu” peategelane Joseph Knecht astus oma kõrgelt kohalt tagasi, et minna maailma, inimeste argimurede juurde. Muuhulgas ajendasid teda astuma seda sammu need piirangud, mida ametiga kaasnevad kohustused ja tavad seadsid ta pedagoogitegevusele. „Mis talle rõõmu ja rahuldust pakkus, oli õpetamine ja kasvatamine, kusjuures ta oli arusaamisele jõudnud, et rõõm ja tulemused olid seda suuremad, mida nooremad olid õpilased, seepärast vaatas ta sellele kui puudusele ja ohvrile, et lapsi ja poisse ei saanud õpetada ja amet tal ainult noorukite ja täiskasvanutega lubas tegelda.” (H. Hesse, Klaaspärlimäng. Tlk. Helga Kross. Tallinn, 1976, lk. 231.) Sama oli igatsenud ka Knechti enda õpetaja, vana muusikameister. Selle põhjus on minu arvates selge. Knecht tahtis hakata lapsega tegelema ajal, kui too oli alles puhas leht, täiskasvanute maailmast rikkumata. Selliseid veel kinnikasvamata vaimsete kiirukohtadega hingi lootis Knecht juhtida kõige selle hea poole, milleks inimsugu on võimeline. Mida ta ütleks tänapäeval, nähes lapsevankris maimukest, kes ei suuda veel pikemat maad iseseisvalt käiagi ega tunne tähti, aga kes keskendunult näperdab pöialdega nutitelefonil, ajades selle ekraanil taga kimäärseid kujundeid? Küllap Knecht taipaks, et on kaotanud. Tal ei ole võimalik minna ajas ettepoole, võtta seda last enda hoolde veel varem.

Ometi võiks aastal 2015 maailma kaedes esimese hooga hoopis vastupidist arvata. Sealt õhkub varasemate ajastutega võrreldes seniolematul määral lapselikkust. Arenguriikide puhul on see loomulik, sealne elanikkond ongi väga noor. Ent nemad meid praegu ei huvita. Tähtis on, et lapselikkus on tuntav ka heaoluühiskondades. Näib lausa, nagu kehtiks seal lapselikkuse jäävuse seadus, selle koguhulk ühiskonnas ei muutu. Kuigi lapsi sünnib neis maades järjest vähem, muutuvad õhtumaised täiskasvanud ise aina lapselikumaks. Nad mõjuvad plastiliste ja alles väljakujunematutena ning võiksid tunduda sobivad, et alluda Knechti headele kavatsustele.

Või peaks siinkohal kasutama sõna „lapsikus”? Lapselikkus käib teatud vanuses olendi kohta ega ole hinnanguline (kes siis veel on lapselik kui mitte laps!). Seevastu lapsikus iseloomustab eelkõige täiskasvanut, kes tükati käitub ebaadekvaatselt, või üldisema arengupeetusega isikut — ja on hinnanguline. Siinkirjutaja siht ei ole väärtustada, vaid fenomeni mõnel määral kirjeldada. Nähtus, mida silmas pean, ei käi hälvikute, vaid normaalsete keskmiste täiskasvanute kohta. Ja mitte nende ajutiste äralangemiste kohta, vaid üldisemalt, avaldudes hoiakutes, arusaamades ja eluviisis. See on üks tänapäeva dominante, totaalne ja süvenev protsess, mille ilminguid märkab väga paljudes eluvaldades. Meenutame mõnda ja käsitleme veidi pikemalt neid, millest on ehk vähem juttu tehtud.

Kõigepealt hoiatagem lõksude eest, kuhu võib seejuures langeda. Kõik, mis paistab lapselik, ei pruugi seda olla, või vähemasti pole lapselikkus selle ainus põhjus. Võtame või välise külje. Võimatu on mitte näha, kuidas viimase mõnekümne aasta jooksul on kõik kohad täitunud lühikestes pükstes meesterahvastega. Bermuudades noorukid lähevad tüdrukuga kõrtsi või muuseumi, „Tilley”-šortsides lõtvade kintsudega vanahärrad istuvad „Ritzi” lobibaaris. Veel pool sajandit tagasi olnuks see mõeldamatu. Lühikesed püksid on ikka olnud laste (ka noortekoosluste, nagu skaudid ) riietus­ese, seevastu oma esimesi pikki pükse poisid ootasid, sest need „tegid meheks”. Ent kindlasti on põlvpüksluse (kaas)põhjuseks sportliku joone levik rõivamoes, samuti tervishoiualased kaalutlused ning miks mitte ka seksuaalsuse senisest vabam manifesteering.

Niisamuti on lugu seljakottidega. Vanasti kandsid ranitsaid eeskätt kooli­jütsid, praegu näeme seljakotte praktiliselt kõikide inimrühmade turjal. Aga võib ju oletada, et selle (nagu üldse rõivadisaini muutuste, näiteks taskute arvu suurenemise) taga on massiline reisimine ja vastavate aksessuaaride tungimine reisimiljööst väljapoole, samuti militaarmoe mõjud. Lisaks tulevad arvesse funktsionaalsuse ja otstarbekuse tähtsustumine elulaadis ning veelgi laiemad tendentsid, nagu ühiskonna demokratiseerumine ja ühes sellega hierarhiseeritud etiketi vajumine minevikku.

Võtame ühiskonna vaimse külje. Tõsisele inimesele torkab kindlasti silma ja kõrva lihtsustamine, pinnapealsus ja kerglus, mida võib mitmelt poolt leida. Aga siingi pole asjad päris nii, nagu paistavad. Kõigepealt tuleb arvestada, et tee, mida inimkond on käinud antiigist tänaseni, on avardunud. Uuemal ajal on sellega kaasnenud toodetud kultuuri (erinevalt rahva­kunstist, kus esitaja ning tarbija olid sageli üks ja seesama) tarbijaskonna tohutu kasv. Ühelt poolt ei ole mõtet võrrelda tänast massipublikut näiteks XIX sajandi keskklassi kultuuritarbimisega, mis puudutas parimal juhul 20 protsenti elanikkonnast (neid, kel „varandust ja haridust”). Rääkimata antiigist, kus sääraste hulk oli ainult mõni protsent. Teiselt poolt olid laiemale publikule mõeldud kultuuritooted, nagu näiteks sellesama XIX sajandi rahvaraamatud (mis nn. jenoveevadena ka Eestisse jõudsid), üsna sarnased kaasaegse levikultuuriga. Ja kui Rooma pleebs mingi ime läbi XXI sajandisse transportida, neelaks ta ahnelt seltskonnaajakirjandust ja nn. elulooraamatuid. Inimsugu ei ole alla käinud selles tähenduses, nagu oleksid tema maitseskaala jaotuste vahed kardinaalselt ümber kujunenud. Enamik on alati eelistanud „pudi”. Selles mõttes ei ole inimene oluliselt lapsikumaks muutunud. (Lisagem, et „täiskasvanulik” kõrgkultuur on tänagi kindlalt olemas, kuigi torkab muu müra taustal vähem silma.)

„Pudistamiseks” võib olla põhjusi, mis ei tarvitse infantiilsusega otseselt seostuda. Näiteks on raske tõmmata piiri, millal „pudi” on olemusliku lihtsustamise ja sihiteadliku primitiveerimise, millal lihtsalt lühendamise tagajärg. Viimane võib olla tingitud ka soovist kasvavas infohulgas rohkemat hõlmata, kiiremini orienteeruda, tabada tuuma jne. (See on üks „rebaseks ja siiliks” olemise variante või — kui kaubandusest laenata — siis lootmine käibele eksklusiivsete tellimuste asemel.) Kuigi süvakunsti puhul tingib lühendamine paratamatult ka primitiveerimist, s. t. ümberjutustus on alati oluliselt vaesem originaalist, võib vähemasti taotluste ja motiivide tasandil vahet teha. Näiteks kui koolidele üllitatakse võõrkeele õppimiseks klassikateose adapteeritud väljaanne. Ja ütleme, William Gibboni „Rooma impeeriumi languse ja allakäigu” 7200 lehekülje 1200 peale lühendamine või Shakespeare’i dramaturgia „tõlge” kaasaegsesse inglise keelde (viimse kui reani, muide!) on olemuslikult midagi muud kui näiteks internetis ringlevad koolikavva kuuluvate teoste sisukokkuvõtted.

Raske öelda, kas 140-täheliste lühisõnumite saatmine on tingitud sellest, et on kiire või et see tundub kerge.

Seoses siinkirjutaja erialaga näib, et üks selgemaid lapselikkuse ilminguid on trükišrifti suurenemine. See on hästi näha, kui võrdluseks lüüa lahti isegi veel uue Eesti aja alguse raamatud. Paralleelid traditsiooniliste lastele mõeldud üllitistega on ilmsed (alates juba aabitsast, mille kaanel suured ABC). Asi pole mõistagi selles, nagu oleks laste nägemine kehvem (see on ikka pigem parem) kui vanadel, vaid et lapsel on raskusi tähtede ja sõnade seostamisega, miska nende ümber peab olema „aegruum” või „väli”, kus äratundmine võib teoks saada. Nõnda pole üksnes lastega. Huxley „Uues uljas maailmas” on ühiskonna alamklasside gammade ja epsilonide jaoks mõeldud ajakirjad kõik suure šriftiga. (Ka on neis lood lühikesed ja pilte palju, mis samuti kuulub lasteraamatute traditsiooniliste tunnuste hulka.) Siiski tuleb öelda, et olulisel määral mõjutavad tänaste raamatute kirjapilti kommertskaalutlused. Lai reavahe ja „rammus” šrift suurendavad lehekülgede arvu, aga paksu raamatu eest saab rohkem raha küsida. Teatud osa etendavad ka raamatukujunduse esteetilised printsiibid. Tähtis on tulemus: mõlemad mainitud tegurid ühes neoinfantiilsusega hakkavad üksteist mõjutama ning vastastikku tingima, mille tagajärjel kujunevad kõikidel osapooltel kiiresti uued harjumused. Nii et ühelt poolt paneb muigama, kuidas 1957. aastal üllitatud 8-punktilises kirjas „Loomingu Raamatukogu” vihikuke on nüüd uuesti välja antud kopsaka köitena. Kui aga üritada toonast ülipeent kirja uuesti lugeda, tundub ikka päris hullumeelne küll!

Lapselikkuse märke tabab pilk kõikjalt. Teatavasti ei suuda laps kaua ühte asja jälgida. Sellepärast on nukuteatris vaatused lühikesed ja koolitunnid kestavad 45 minutit. Järgmisel astmel, ülikoolis võis loeng kesta ilma vaheajata poolteist tundi. See oli kõige otsesem märk sellest, et tudengeid ei koheldud enam lastena, vaid täiskasvanutena, kellelt eeldati suuremat keskendumisvõimet. (Poolteist tundi oli 18-aastasel teinekord raske vastu pidada, aga inimene sundis end selleks, sest ta teadis, et see „kuulub asja juurde”, on natuke koguni midagi initsiatsiooniriituse taolist.) Ma olen enam-vähem kindel, et seda lähiaegadel muudetakse. Mitte tingimata üheminutiliseks, nagu need loengud, mida praegu meedias pakutakse, aga tendents on ilmne. (Ei tea, kas tasub üle tähtsustada asjaolu, et mainitud loengud vältavad ühe minuti, samas müüakse „kolme minuti pihve”? Selge, millele peab rohkem aega kulutama…)

Jätkakemgi kulinaariaga. Kui inimesel on kiire, siis on hea, kui ta saab käigu pealt suutäie võtta. See muutub kergesti harjumuseks ja vajaduseks. Viimasel poolel sajandil oleme olnud tunnistajaks avalikkuses mugimise plahvatuslikule kasvule. Vanasti pisteti tänaval komm suhu, limpsiti jäätist või lüditi sihvkasid, mõnel maal söödi ka viineriga saiu või rasvapirukaid. Seevastu nüüd pistetakse jooksujalu nahka juba praktiliselt kolmekäigulisi lõunaid. Ühelt poolt on see laiema nähtuse avalduskuju. Lastele meeldib üheaegselt mitut asja teha. Mitte üksnes kõndida ja süüa, vaid ka vadistada, kõõluda, jalaga kivikest togida, tänapäeval muidugi ka telefoniga rääkida. Niisugune „multitaasklus” on lõbu iseenesest. Ka on tõsi, et lapsed peavad suhteliselt sagedasti sööma, päris väikeste tarbeks kantakse lutipudeliga toitu koguni kaasas. Samas on säärane permanentne piknik kindlasti tehnoloogia arengu tagajärg — niihästi ühekordsete söömariistade odavnemise kui kulinaariavõtete (sügavkülmutamine, säilitusained jne.) mõttes. Ja kindlasti on see osa laiemast etiketi lõdvenemisest. Seda, mida ei peeta sündsaks, jääb ju meie elus järjest vähemaks. Raske öelda, kas sel on otsest seost lapselikkuse pealetungiga. Kuigi on tõsi, et ka lapsed ei oska veel häbeneda, nende jaoks on peaaegu kõik alles loomulik, seega lubatud.

Kindlasti avaldub lapselikkus keelekasutuses. Ma ei pea Eesti puhul silmas niivõrd keelendeid (kõiki neid võikusid ja vinkusid, mida näeme avalikus reklaamiski) ning võõrkeelsete sõnade häälduse suupärastamist, kui muutusi kõnetlusvormis. Keeltes, kus on selleks mitu võimalust, levib sinatamine aina rohkem. Ka lapsed on alati sinatanud („Onu Mihkel, miks sa kogu aeg kirjutad?”), ja seda ei ole neile pahaks pandud. Siiski algas ka meil „sinale” üleminek varem (ma ei mõtle siinkohal üksnes seda, et „komsomolis ütlevad kõik sina”).

Küsigem laiemalt, kas lapselikkuseks võib pidada üldisemat muretut meelt? Teatavas mõttes küll, sest eks ole normaalsetes tingimustes kasvav laps muredega vähem koormatud kui täiskasvanud. Aga laps on seda ebateadlikult ja loomulikult. Iha turvalisuse järele, soov muredest prii olla võib eksisteerida hoopis teises paradigmas. Seda on näidanud suurepäraselt Stefan Zweig oma „Eilses maailmas”. Fin de siècle’i aegu oli sotsiaalne turvapadi (võimalus tuleviku pärast mitte muret tunda) kõikide korralike viinlaste elusiht. Ja samas polnud lapselikkusel selles ühiskonnas peaaegu üldse kohta, vastupidi, kõik noored tahtsid võimalikult kiiresti soliidsed välja paista. See, et väikesi poisse riietati madruseülikondadesse ja neid ehiti mõõgakeste ja muude täiskasvanuatribuutidega, oli sentimentaalne magus mäng.

Ma ei tahaks seoses neoinfantiilsusega mainida nn. õpitud abitust. Tõsi, täiskasvanud ei oska tänapäeval paljusid asju, mida nende isad-emad oskasid. See puudutab niihästi töid ja tegemisi, mille järele on sotsiaalne vajadus enamasti tänu kodumasinatele kadunud, kui ka näiteks peast arvutamist. Lapsed ei oska samuti neid asju. Formaalselt oleksid nad seega sarnased. Ent see on nõnda hermeetiliselt ja formaalselt, kahe mitteoskamise dünaamika erineb. Üks ei oska veel, teine lihtsalt ei oska või ei oska enam. Tõsi, me teame, et ka uued lapsed neid asju ilmselt ei õpi, aga potentsiaalsusena on see võimalus siiski olemas. Laps on loomuldasa näoga tulevikku pööratud. Kierkegaard’i kirjaread, et lastel on alati lootust saada millekski paremaks kui nende varanüristunud, näost punetavad vanemad, ei aegu.

Nüüd meenutagem taustamaalinguks sotsiaalmajanduslikke tegureid, mis lapselikkust soodustavad. Mis teeb inimese täiskasvanuks? Lisaks sisesekretsioonist tingitud muutustele välimuses eelkõige uued rollid, niihästi bioloogilised kui sotsiaalsed, mida naine või mees teatavasse vanusse jõudes eelduste kohaselt endale võtab. Lapsepõlv ja noorus olid õppimiseks ja kohanemiseks, täisiga on ette nähtud eneseteostuseks. XX sajandi viimasest kolmandikust alates on vastavatesse rollidesse asumine pidevalt edasi nihkunud. Noorus aina pikeneb, koolis käiakse üha kauem. See on mõneti tingitud ühiskonna keerustumisest, mistõttu tulebki end kauem ette valmistada. Muidugi on kõrgharidus ka ventiil, millega leevendada (noorte) tööpuudust. Viimane tuleneb osalt sellest, et pikenenud pole üksnes õpiiga, vaid kogu inimese aktiivne eluperiood ja vanad ei lähe eest ära. Seitsmekümneaastased meenutavad oma „nooruseaegu, kui nad oli alles viiekümnesed ja tegid fantastilisi tükke” ning alustavad uut karjääri. Noortel polegi paljudes Lääne ühiskondades muud teha kui lihtsalt oleskleda. Lapsevanemaks saadakse üha hiljem, kui üldse. Põhjuseks on niihästi karjääri teadlik eelistamine pereelule kui ka majandusliku iseseisvuse puudumine. Üksi võib veel kuidagi vanemate juures ja kulul elada, ent mitte perekonda luua. Säärane päevast päeva „tiksumine” muutub apaatsuseks, soovimatuseks üldse enam midagi ette võtta.

Viimasega on seotud isikliku vastutuse vähenemine. Lisaks abstraktsele mõtlemisele ja tahtelistele omadustele on just vastutusvõimet peetud täiskasvanut lapsest eristavaks tunnuseks. Seda nii potentsiaalsuse kui realiseerituse mõttes. Kui palju eest pidi keskmine inimene varemalt vastutama! Seda jagus nii privaat- kui avalikku sfääri. Kõigepealt vastutas inimene oma hinge pärast Jumala ees. Siis oma suguvõsa, klanni või perekonna hea nime eest. Vastutas tsunfti või gildi ees ja üldse tööalaselt. Ja muidugi vastutas ta isikliku au eest.

Kahtlemata pole seda laadi vastutus maailmast kadunud, korporatsioonid nõuavad lojaalsust, ühes töölepinguga antakse allkirju saladuste hoidmise kohta jms. Siiski on mõned asjad muutunud.

Tuleme korraks tagasi lapselikkuse jäävuse seaduse ja sotsiaalsete rollide teisenemise juurde. Missugused poleks ka põhjused, faktiks jääb, et lapsi on vähem. (Provokatiivne põige. Vanasti räägiti anekdoodi tasemel, et näe, rasedus kestab ikka üheksa kuud, isegi nõukogude võim ei suutnud seda kiirendada. Tänapäeval võiks kiirendajaks olla mõni programm või äpp. Nali naljaks. Aga kui läheneda isikupsühholoogiliselt, miks peaksime arvama, et kui kõik maailmas muutub kiiremaks, siis see üks asi, mida ei saa kiirendada, et see ei hakka — kuidas seda öeldagi — mõjuma kuidagi irdu või vanamoodsalt? See ei oleks nagu tänaste tempodega kooskõlas, pole uue aja vaimus. Muidugi ma ei arva, et see oleks madala iibe peamine põhjus.) Ja see, et lapsi on vähem, ei tähenda lihtsalt ühe bioloogilise detsii­li kahanemist. Nimelt on lastega (laiemalt võttes üldse perekonna, järglaste, majaliste, sõltlastega jt.) seotu olnud selleks valdkonnaks, kus vastutus avanes tavakodaniku jaoks kõige vahetumalt ja ehedamalt. Sellega puutusid kokku ka need, kellele vanasti näiteks sotsiaalset „au”, mille eest vastutada, polnud ette nähtud. Täiskasvanud vastutasid järeltulijate eest, nood ei pidanud vastutama, kuni said ise lapsevanemateks, ja algas uus tsükkel. Vana tõde, et kasvatades kasvatakse ka ise. Ükskõik kelle — olgu lemmiklooma või isegi potitaime eest vastutamine paneb inimesele kohustused ja kujundab seeläbi tema iseloomu. Kõikidel inimestel pole niisugust loomukoolitust muidugi tarvis, mõned on sünnilt vastutusvõimelisemad. Aga läbilõikes on kellegi eest hoolitsemisega kaasneva „vastutusekoorma” saabumata jäämist vaimse taglastuse (mitte)kujundajana raske ülehinnata.

Siin peitub veel üks aspekt. Üldteada tõde, et omaenda vananemist näeb inimene eelkõige isiklike laste pealt — sedamööda, kuidas nood sirguvad. Seegi kogemus kuulub inimmaailma ning on seega vajalik. Kui aga lapsi pole endal ega ka sõpradel, siis võibki inimesele jääda tunne, et üks ja sama aeg kestab igavesti ja ta ise ei muutu, s. t. on ikka alles laps või nooruk. Kas pole see üks neid põhjusi, miks meie ümber näib üha maad võtvat igavene olevik (millest veel edaspidi)?

Niisiis on lapsed lisaks muule veel ka reality-check, nad toovad sind maa peale. Võib-olla ongi laste saamine tänapäeval üha suuremal määral vajalik just vastutusvõime ja enesekasvatuse suurendamiseks, samuti eluetappide teravdatud tajumise ehk aja voolu tunnetamiseks ja elu üldiseks mõtestamiseks? Inimsugu juurde toota ei ole senises tempos ju põhimõtteliselt vajadust, rahvast on piisavalt.

Oma sõnade eest hakati vähem vastutama juba enne veebi suhtlusvõrgustikke. Niihästi viimastes kui ka ajalehe elektrooniliste väljaannete anonüümsetes kommentaariumides ei pea inimene mõtlema oma sõnade tagajärgedele.

Vanasti pidi armee mehe tegema. Enamikus arenenud riikidest pole enam kohustuslikku ajateenistust.

2

Aksessuaarid, vaimse ja ainevahetusliku tarbimise vahekord ning sortiment, sotsiaalsete rollide ajaline nihkumine jms. on olulised ja täiendavad lapselikkuse üldpilti. Siiski, nagu nägime, on tihti tegemist kas efektsete väliste kokkulangevustega või on neil nähtustel mitu põhjust. Ehedaimalt avaldub neoinfantiilsus siinkirjutaja meelest muutustes, mis on toimunud inimese hingeelus ja tema psühhofüüsilises käitumises. Kuigi need ilmnevad eredaimalt läbilõikeinimese juures, ei jää neist mõjutamata ka „varandus ja haridus”, s. t. eliit. Seda on selgesti näha sotsiaalmeedia vahendusel, mis on meie ajastu tõeline demokratiseerija, sest seda kasutavad kõik ühiskonnagrupid. Sotsiaalmeedia on niihästi uue ajastu suurendusklaas, mis näitab inimese muutumist, ning samas nende muutuste taganttõukaja. Kõik, mis on sotsiaalmeedias, levib ka mujale. Just selles tähenduses näivad tõeliselt täide minevat Marshall McLuhani vahepeal vist juba vanavaraks arvatud sõnad the medium is the message.

Teadete tekitamise põhimuster suhtlusvõrgustikes — kui vaadata indiviidi poolt — on pidev iseendast raporteerimine, oma olekutest teada andmine. (Kuidas saakski see teisiti olla — Facebook’is vaatab sulle vastu küsimus: „Mihkel, millest mottled?”) Inimesele antakse lahkesti nõu end avalikustada. Ja ta asubki seda tegema, omandades kiiresti uue harjumuse. „Olen praegu seal… Siin pildi peal olen ma juba seal… Näete, täna ma tegin seda… Siin on veel natuke minu tegemist… See on minu sõber ja see on minu kass. Täna ma olen mõelnud nõnda…” Jne. Jääb mulje, et neid sissekandeid tehakse hoogsalt ja kiirelt, spontaansus piirneb automaatsusega. Põhimõtteliselt on see sarnane avaliku anonüümse kommenteerimisega. Sealgi saadetakse sageli avalikkuse ette seda, mis esimese hooga pähe tuleb. Inimene peatub hetkeks, nuusutab, teeb sirtsu peale ja marsib edasi. (Ma ei väida, et sotsiaalmeedias puuduks väärtuslik sisu, nii nagu on ka üksikuid, kes kirjutavad kommentaari kui kunstiteost.)

Võtame siia kõrvale väikese lapse, kes jookseb ema juurde ja näitab midagi pihus: „Emme, vaata, mis mul on!” Emme peab kohe vaatama. Kui laps turnib või laseb kukerpalli, siis ta hõikab: „Vaata, issi, mis ma teen! No miks sa ei vaata!” Issi peab kohe vaatama, muidu ei jää laps rahule. Kui ei vaata issi, siis tehakse sama kas või võõra ees, peaasi, et saaks kellelegi demonstreerida midagi, mis kuulub enda juurde, seda kommunikeerida.

Võimatu on mitte näha sarnasusi nende kahe tegevusrea vahel. See, kes tahab näidata ja kutsub vaatama, ning see, kes teavitab oma tegemistest ja arvamustest, on olemuslikult üks ja seesama. Suhtlusvõrgustik toob täiskasvanutes esile kunagise lapse.

Taas kõrvalepõige. Miks järjest rohkem kirjutatakse ja vähem loetakse? Põhjusi on muidugi mitmeid, aga eliidi tasandil võiks oletada ka protesti. Igal pool on nii palju kõikvõimalikke tekste, et see ajab suisa ahastusse, ja valik, mis seisis Buridani eesli ees, tundub kerge, võrreldes raamatuleti ees seismisega. Aga kui merd tühjaks ei joo, siis miks mitte sinna südametäiega ise natuke juurde lasta? (Ega veepind sellest tõuse, aga vähemasti saab meelsust väljendatud!) Ent see nihilistlik-anarhistlik põhjendus on pigem potentsiaalsus kui reaalsus. Ega me sellepärast, et hüpermarketi riiulitel leidub sadu pagaritooteid, veel igapäevast leiba ostmata jäta. Raamatulettide lookasolek heidutab vaid moderniste, kes tahavad selgust ja ülevaadet, tuuma ja väärtusi.

Küll aga on võimalik, et tänane vohav kirjutamiskultuur on lapselikkuse ilming, mis johtub sellestsamast sekka- või vahelehüüdmise, endast teada­andmise vajadusest. Need sõnumid on küll säutsust pikemad, aga ega väike­mees ka alati päris maldamatu ole — vahel ta pusib ja sätib omaette üsna kaua, enne kui näitama vudib, sest saab kokku midagi, mis tema meelest on näitamist väärt. Iga õhukese suures šriftis triviaalsete mõtete ja tundevirvendustega täidetud raamatu puhul tekib mõte: näe, jälle ei suutnud keegi vaikida, jälle polnud kõrval kedagi, kes oleks öelnud, et oota nüüd, las vanemad inimesed räägivad, kuula sina ka, õpid, saad targemaks jne. Samas on kahtlane, kas „laps”, kui ta oleks kuulanud, s. t. lugenud teiste kirjanike tekste, oleks seepärast veel ise vaikinud. Siin on küsimus põhimõttes, peaaegu inimõiguses: teised on teised, mina olen mina. Ka mina tohin märgi maha panna! Nii et raamatute üllitamine ei pruugi näidata kriitikameele nõrkust, vaid iga inimese ülimaks väärtuseks pidamise hüpertrofeerumist.

(Väike)lapse impulsiivsus avaldub veel vajaduses puutuda ja torkida kõike, mis talle ette jääb. Ta sebib ja summib, ise seejuures kilgates. Vahel vihastab, kui midagi kätte ei saa, ajab midagi maha, puhkedes seepeale ise naerma jne. Algselt on selle põhjuseks võimetus endal ja muul maailma vahet teha, niinimetatud „ookeaaniline tunne”. Ka kolme-nelja-aastasele meeldib veel väga esemetega lihtsalt niisama manipuleerida. Pikapeale see möödub. Aga tänane täiskasvanu sebib ja summib virtuaalmaailmas samamoodi. Ta pillub kommentaare, põtkib fotosid, karjub millegi peale, ajab midagi käega laiali ja pigistab puruks jne. Ja on ise seejuures muretus meeleolus!

Meenutagem korraks indiviidi arengustaadiume. Lapsest täiskasvanuks saamisega kaasnevad muutused niihästi (enese)teadvuses kui iseloomus, eeskätt tahtelistes omadustes. Laps on alles looduslik egoist või pigem egotsentrist, s. t. maailma naba. Ta reageerib ärritajale instinktiivselt, spontaanselt, ilma reflekteerimata. Kui tal tekib kihk või vajadus, siis ta tahab seda lihtsalt rahuldada, pikemalt mõtlemata, mis ja kuidas oleks õige. Kui poleks kõrvalseisjaid-korralekutsujaid, annaks ta soovidele kohe voli. Vajadusi (muuhulgas ka ihulikke) ei oska ta ohjata ega edasi lükata. Lapsed teevad ju vahel püksi, sest häda tabab neid ootamatult, nad ei suuda pikema aja peale ette näha, kujutleda kaugemaid olukordi. Ta ei tunneta veel ka kollektiivi ja ühiskonda laiemalt ega tule selle peale, et teistelgi võivad olla vajadused jne.

Seevastu täiskasvanut tuntakse selle järgi, et ta oskab kannatada ja oodata, ühtlasi asju ette näha, planeerida. Mõistagi on ka temal soovid ja ihad. Aga üks asi on näiteks tunda kurbust või viha, teine asi neile vahetult voli anda. Arusaamine ja enesevalitsemine käivad käsikäes.

Mõistagi on iga täiskasvanu samuti maailma naba, aga ta on teadlik teiste nabade olemasolust ja arvestab nendega. Enda objektiivse kõrvaltvaatamise oskust, abstraktset mõtlemist ja võimet asetada ennast teiste asemele ehk empaatiat pole küll antud kõigile ühevõrra, aga enamikul see vanusega teataval määral tekib. Seda on alati peetud sotsialiseerumise, ühiskonna liikmeks saamise vältimatuks tunnuseks. Tänane täiskasvanu on sageli impulsiivne ja kohest rahuldust sooviv nagu laps. Ta ei malda kannatada. Tahan kõike ja kohe!

Eespool juba mainisime, et tänapäeva inimese vaimuseisundi üks kõige üldisem omadus on muretu paigalolek ja huilumine. Üha enam elatakse absoluutses olevikus. Minevik on irrelevantne. Muidugi teatakse, et osa sündmusi on toimunud enne teisi, aga seeläbi ei tajuta aja kulgu ega seda, kuidas praegune on eelnevast välja kasvanud. Ka tulevikust mõeldakse täiesti konkreetselt, näiteks isikliku elu ning karjääri raamistikus. Tulevik on oleviku jätkumine pluss tehnilised detailid, nagu kiiremad arvutid ja iseliikuvad autod. Üldiselt aga seisab aeg paigal. See on väga tähendusrikas, sest ka lapsepõlves näib aeg paigal seisvat. Me kõik mäletame, kui pikad olid tollal päevad, kui kaua püsis päike taevas ja kui kaua andis oodata õhtut. Uus igavene olevik süvendab ja soodustab lapselikkuse avaldumist.

Lapseliku käitumise elemente ühel või teisel kujul on täiskasvanute juures ka varem täheldatud. Mõne elukutse puhul on neid sallitud või koguni soositud. Näiteks lühikest ajavahemikku ärritaja ning reaktsiooni vahel ehk vahetust või vahenditust on peetud kunstiloominguga tegelemise toredaks eelduseks. Öeldakse ju, et suures kunstnikus elab laps. Selle all mõeldakse, et laps esitab ootamatuid küsimusi, vaatab värske, eelarvamustest vaba pilguga, tänu millele just tema võiski hõigata, et „kuningas on alasti”. Seevastu täiskasvanu näeb, mida ta on õppinud nägema või mida tal kästakse näha, ta varjab tõde ja manipuleerib sellega oma huvides jne.

„Normaalse” inimese puhul on säärast avatust ja vahenditust enamasti taunitud. Kunstnik-olekut ilma loominguta nagu ka professorlikku hajameelsust ja iseäratsemist ilma teadusproduktsioonita on peetud pigem kohtluse tunnuseks. Selles ei puudu loogika. Laps on, jah, stambivaba. Aga milleks stambivabadus tollele, kel puudub loov vaim? Milleks stampe purustada, kui ei oska midagi asemele pakkuda? Enamiku jaoks on rutiin mõnus kark ja käsipuu.

Lapselikkuse elemente on peetud endastmõistetavaks mõnegi sotsiaalse grupi puhul. Kuvand naisest kui nõrgemast soost seondub küll eeskätt vähema füüsilise jõuga, aga mitte ainult. Naiste kontrolli oma tunnete üle on arvatud meeste omast erinevaks. Nutmine ja minestamine on olnud traditsioonilised naiselikkuse väljendused. Ka laste puhul on nutmine loomulik. Seevastu „mehed ei nuta”, see on valdavalt olnud nõrkuse tunnus. (Siiski on ka varem olnud üliemotsionaalseid epohhe. Näiteks nuteti väga palju XVIII sajandi teisel poolel, umbes samal, ajal kui läks moodi sentimentaalne kirjandus. Nutsid kõik. Aga sellel polnud seost lapselikkusega.) Sellest tulenevalt on mehed naisi ka kohelnud. Naised on suurema osa ajaloo vältel olnud ühel või teisel määral meeste eestkoste all, seda niihästi varanduslikult kui turvalisuse mõttes.

Nüüd on asjad muutunud. Ka käitumise vallas on variaablus suur ja kõik kombinatsioonid võimalikud. Nii nagu peetakse ebakorrektseks rääkida naiselikust ja mehelikust käitumisest, nii ei räägita ju enam kuigi palju spetsiifiliselt laste ja vanurite käitumisest. Tänane käsk ja kuulutus kõlab, et inimene on inimene. Selle otsene järg on inimese kui õigusliku subjekti vanuse alampiiri langetamine. Lastel on „paberid”, s. t. ametlikud inim­õigused. Paljudes arenenud riikides ei tohi vanemad lapsi füüsiliselt karistada. Kõlab hääli, et lapsed võiksid osaleda võimuorganite valimistel jms.

Korrakem, et ühelt poolt pole inimene muutunud. Mitte üksnes verejanu­line metslane, vaid ka laps on temas alati olemas olnud. Teiselt poolt on erinevad ühiskonnad vastavate joonte avaldumist erineval määral soodustanud. Tänane elukorraldus ühes tehnikasaavutustega võimaldavad meie latentsel lapselikkusel massiivselt esile tulla. Kõik need asjad, mis vanasti kuulusid eliidile, on nüüd kättesaadavad kõigile. Võiks muidugi öelda, et moraalil on seejuures ka mingi osa. Kui avalik arvamus näiteks igal pool mobiiltelefoniga lobisemise hukka mõistaks, ega siis nii väga ei lobisetaks. Aga avalikku arvamust vanas tähenduses — s. t. ühte või kahte moraali — ju enam pole. Neid on hulga rohkem ja sealt võib igaüks meelepärase valida.

See võib kõlada juuksekarva lõhkiajamisena, aga teatud astmest alates mind tõepoolest ei huvita inimeses varjul olevad „matrjoškad” ja lademed kui asjad iseeneses, ei huvita lapselikkuse genees. Huvitab inimene säärasena, nagu ta on, s. t. fikseeritult ja hüpostaasina. Kui keegi käitub nagu laps, siis pole suurt vahet, kas see on tema „sisemise lapse projektsioon” või lihtsalt „lapsepõlve langenud” täiskasvanu. Igal juhul kogub neoinfantiilsus hoogu.

3

Täiskasvanud ei tee (veel?) püksi, nad kontrollivad oma keha. Nad kontrolliksid ka oma vaimu, sest on selleks veel täiesti suutelised. Nad võiksid end ka praegu kokku võtta, fokuseeruda, keskenduda. Inimese psühhofüüsiline kokkupanu ei muutu paarikümne aastaga. Aga selles asi ongi, et neil pole vajadust ega kohustust end kokku võtta, sest neile pakutakse lahkesti võimalust end mitte kokku võtta. Ja inimene on üldjuhul nii tehtud, et ta läheb kergema vastupanu teed (see on parsimoonia printsiip inimloomuses). Kes on pakkuja? Eks ikka turg oma tuntud esindajate, reklaami, toote­disaini, eluviisikultuuri jne. kaudu. Inimene on tarbiv olend. Kommetel, mentaliteedil jne. on küll teatud autonoomia, aga viimases instantsis alluvad ka need turutarbimisele.

Kui on nõudmine ja kui on vabadus, siis tuleb ka pakkumine. Varemalt ei lubanud ühiskond, s. t. moraal, kombed jms. kõiki nõudmisi ja vajadusi rahuldada. Ei luba seda siiani. Ent mittelubatavuse ala on järjest ahenenud. Kui jätta kõrvale mõned äärmused (isikuvastased kuriteod, lapspornograafia), siis on vajaduste arv ja laad sama hästi kui vabaks lastud. Muidugi tekitatakse vajadusi ka kunstlikult, aga nende ja pärisvajaduste piir on hägus.

Abraham Maslow kujutas inimvajadusi püramiidina. Selle jalamil asuvad kõige vanemad ja elementaarsemad, mis on ühtlasi kõige tugevamad ja tekivad inimesel ajaliselt kõige varem. Pidev tegelemine nendega on üks kindlamaid majanduslikke eduvalemeid, sest see level on kõikidel, sõltumata haridusest, soost, vanusest ja muust. Seetõttu oleks ärimehelikult mõttekas täiskasvanulike loomujoonte (himude piiramine, rahulduse edasilükkamine jt.) tekkimist ja kinnistumist edasi lükata või nende mõju üldse nõrgendada.

Turg funktsioneerib seda edukamalt, mida kiirem on tarbimistsükkel.

Peab tüdinema kiiresti nagu laps oma mänguasjadest ja tahtma uusi. Sestap püütakse lühendada aega impulsi (nõudmise) ja reaktsiooni (pakkumise) vahel. Turg tahab, et inimene ei mõtleks ega kaaluks, vaid kargaks kohe kallale, kui midagi himustamisväärset näeb. Sest kui ta mõtlema hakkab, siis võib-olla ei kargagi. Teiselt poolt vaadates: see, kes uue himu esimesena ära tabab ja vajadust kiiremini rahuldab, ongi turul võidumees.

Kas on võimalik tõlgendada lapselikkust osana kultuurilis-metafüüsilisest mässust, s. t. kui reaktsiooni kogu meie tsivilisatsioonile? Et see on suunatud reglementeerimise ja ohjes olemise vastu, on soov globaalsest stressist vabaneda, „lend üle käopesa”? Sel puhul kuuluks neoinfantiilsus ühte ritta teiste eskapismi vormidega, nagu metsaüksindus, pagemine Lõunamere saartele, aga ka purjutamine, pilvesolek või lihtsalt ideoloogiline luuserlus (Rui-olemine). Seda võimalust ei saa välistada, aga see oleks marginaalne.

Globaalsel tasandil pole keegi teinud otsest üleskutset, et hakkame lasteks — kui, siis üksnes mõnes hipikogukonnas või teatrijüngrite seltskonnas. Sel loosungil ei ole magnetit, sest ta kõlab ikkagi natuke… infantiilselt. Turg üritab seda üleskutset maskeerida, selle nimel kulutavad oma annet maailma sajad tuhanded kopiraiterid.

Üldise suhtumisena ning täiskasvanu atribuutidega maskeerituna on lapselikkus igapidi sanktsioneeritud. Surve on totaalne. Meedia, IT ja turg seiravad inimest hällist hauani. Ja ennäe, ka inimese loomus, tema naturaalne struktuur, mis on praegu veel välise „plastilisuse” all siiski küllalt kõval kujul olemas, hakkab pikapeale muutuma. Teatud omadused atrofeeruvad, sest neile ei anta tööd — nii nagu lihas, mida ei koormata. Teised omadused tõusevad seda võimsamalt esile. Kokkuvõttes ilmub uus inimtõug, pehme ja kärsitu, ühekülgselt üliandekas nagu imelaps kunagi, aga muidu abitu, samas meelas ja ablas. Säärane, kes ühel hetkel koogab ja järgmisel leiutab skype’e, ühel hetkel ilastab ja pissib kuhu juhtub, järgmisel hetkel lööb lahingut kübersõjas.

Pole soove, mis talle pähe ei tuleks ja mida ei rahuldataks! Sellest, et üliõpilased valivad endale õppejõude (kui too on liiga targa jutuga ega oska show’d teha, siis võtame lahedama!), on ainult paar sammu selleni, et lapsed hakkavad endale isa-ema valima — sääraseid, kes ei nõua midagi, aga annavad kõike. Kas on mõttekas küsida, mis peaks sellest saama? Ei ole. Neoinfantiilsus on kujunenud iseeneslikult, loomulikku rada pidi, mida pole reguleeritud, nagu näiteks keskaja tsunftindust või nõukogude plaanimajandust. Seepärast ei tasu vaevata pead, kuidas minna „tagasi” ja „vead parandada”. Turg ja inimloomus on lahutamatud. Üksikindiviid võib ühiskonnale alati selja keerata ning hakata kõrbe- või koopaerakuks, enamik ei saa seda juba definitsioonikohaselt. Turgu ei tule kaotada, vaid kodustada, õppida sellega elama ning seda enda huvides ära kasutama.

Niisiis, kas Joseph Knecht on lõplikult kaotanud? Jah, põhimõtteliselt küll. Ometi on tema tänastel mõttekaaslastel võimalus pidada pikki ja raskeid kaitselahinguid, taktikaliselt taanduda, luua külmutatud konflikte ja võidelda välja paremaid allumistingimusi. Raske uskuda, et Hesse kujutletud Kasvatusamet, vaimuordud ja muu teoks saavad. Aga näiteks seda ma usun küll, et tekivad koolid, kus lastelt hakatakse uuesti nõudma peast arvutamist ja pikkade tekstide päheõppimist, kus neile õpetatakse head käekirja ja kauni allkirja tegemist, kus neil lastakse läbi lugeda viiesajaleheküljelisi romaane ega lubata kasutada sisukokkuvõtteid, kus kasvatatakse nende tahet ja keskendumisvõimet, et nad ei upuks detailiräbusse, vaid näeksid üldist. Ja kus neile kõneldakse ka väärtustest. Need on tõelised eliidi­koolid, kust peaksid tulema tulevikujuhid. Kõik ei saa pidada põrsapõlve.

Lõpuks meenutaksin üht Mati Undi lemmikaforismi, mis pärines vist Mrożekilt. Selle järgi on ajalugu meeste võitlus naiste, laste ja kunstnike vastu. Ilmne, kuidas meie seda nõukogude ajal tõlgendasime. Mehed olid vaenlased, olid jõmmid ja tarikad. Nüüd tunnen, et pendel liigub ja et seda aforismi võiks tõlgendada ka teises võtmes. Tundub, et tarikad ja jõmmid polnud siiski mehed, vaid mehikesed. Nüüd on nad teistes ametites. Nad paljunevad fantastilise kiirusega ja maskeerivad end lasteks, naisteks, kunstnikeks.

Seda põgusat tutvustust kirjutama asudes tabas kirjutajat ilmselge kimbatus — keda võtta, mida jätta. Soov anda ühe artikli raames ülevaade kõigist olulisematest tekstidest ja tegijatest päädiks tüütu nimepuistamisega. Konteksti tundmata läheksid autorid ja pealkirjad lugejal peagi meelest. Üheainsa kirjaniku loomingule keskendumine annaks võimaluse kedagi päriselt tutvustada, ent näiks teiste huvitavate ja heatasemeliste tekstide suhtes ülekohtune.

Kompromissina püüan visandada kolm lühiportreed noorema põlvkonna kirjanikest. Nad kõik on sündinud 1970. aastatel ja jõudnud end praeguseks kindlalt kehtestada. Kolme eri kirjanikuga tutvudes on loodetavasti tunda ka portugalikeelse maailma sisemist mitmekesisust — valitud autoritest tuleb üks Portugalist, teine Brasiiliast ja kolmas Angolast. Lisaks portugali keelele ja sünnikümnendile ühendab neid ka Saramago preemia, mida antakse iga kahe aasta tagant alla 35-aastasele portugali keeles kirjutavale kirjanikule. José Luis Peixoto pälvis selle 2001, Adriana Lisboa 2003 ja Ondjaki 2013. Kõik nad on kirjutanud nii luulet kui ka draamatekste, ent siin tuleb juttu vaid proosast.

Ondjaki. „Lapsepõlv on

möödunud aeg, mis tuleb

alati tagasi”

Ondjakit (kodanikunimega Ndalu de Almeida, s. 1977) on korduvalt mainitud paljutõotavate noorte Aafrika kirjanike nimistutes. Portugalikeelses Aafrikas on ta kindlasti üks oma põlvkonna silmapaistvamaid. Ondjaki esimesed romaanid[1] kujutasid kirjaniku lapsepõlve 1980. aastate kodusõjast räsitud kommunistliku Angola pealinnas Luandas. Ränkraskest lähiajaloost ja muserdavast keskkonnast hoolimata pakuvad tema teosed humoorikat ja helget lugemist, kus koleduste kõrval sünnib ka imesid.

Ondjaki viimase romaani „Läbipaistvad” (Os transparentes, 2013) tegevustik toimub tänapäeval, ent on samuti lahutamatult seotud Luanda linnaga. Teos maalib värvika portree Angola pealinna elanikest ja nende lugudest. Keskne tegelane muutub nähtud kannatustest väsides aina kergemaks, kuni on täiesti läbipaistev ja naine on sunnitud ta kinni siduma, et mees minema ei hõljuks. Vaikse iroonia ja julge kujutlusvõime varal visandab Ondjaki portree tänapäeva Luanda kontrastidest.

Kui Ondjaki varasemad proosatekstid on olnud väga Luanda-kesksed, siis tema viimane raamat, jutukogu „Nurkadest sinised unenäod” (Sonhos azuis pelas esquinas, 2014)[2] on oma olemuselt selgesti kosmopoliitsem. See on kimp lühijutte kui kohtumisi, mille geograafiline haare ulatub Budapestist Zanzibarini. Ometi ei aja Ondjaki taga ei eksootikat ega autentsust, vaid on kosmopoliitne kuidagi loomulikult, kompleksivabalt ja romantiseerimata.

Adriana Lisboa. „Armastus

on miljon pisiasja”

Brasiilia kirjanik Adriana Lisboa on sündinud Rio de Janeiros 1975, elanud Prantsusmaal, viibinud mõnda aega Jaapanis ja asub praegu Ameerika Ühendriikides. Eri paikade ja päritolude segunemine inimeste elus peegeldub ka tema teostes. 2013 nägi ilmavalgust Lisboa seni viimane raamat „Hanói”. See on tänapäevane romaan erineva kultuuritaustaga inimeste kohtumistest ja identiteetide mosaiiksest olemusest. Romaani tegelasteks on noored ameeriklased, üks vietnami, teine brasiilia-mehhiko päritolu. Ometi ei saa „Hanóid” nimetada melodramaatiliseks romaaniks immigrantidest, pigem räägib see delikaatne tekst inimene-olemise haprusest.

Täpselt sedasama võib öelda ka Lisboa varasemate romaanide kohta. 2014. aastal ilmus Brasiilias tema teose „Ronksinine” (Azul Corvo, 2010)[3] kordustrükk, sündmuseks võib pidada ka sama teose ilmumist inglise keeles 2013. aastal. „The Independent” valis selle üheks olulisemaks 2013. aasta tõlkeraamatuks. Tegemist on omal kombel nii täiskasvanukssaamise- kui ka teelolekuromaaniga, milles on puudutatud muuhulgas Brasiilia karmi lähiminevikku sõjaväelise diktatuuri all.

Lisboa stiil on äärmiselt õhuline, selles pööratakse meisterlikku tähelepanu pisiasjadele, vaevutajutavatele hetkedele, mis meid kardinaalselt muudavad. Seejuures ei lähe Lisboa, küll liigutav ja lummav, kunagi sentimentaalseks. Tema tekst on napp, kuid väga täpne ja kujundlik. Pole ilmselt just juhus, et üks tema romaanidest[4] pajatab jaapani-brasiilia päritolu tegelasest ja haiku-žanrist.

José Luis Peixoto. „Mida

rohkem me räägime omast,

seda enam me puudutame

teisi”

José Luis Peixoto (s. 1974) on pärit väikesest külast Portugali sisemaal. Erinevalt Lisboast on Peixoto loomingu keskne märksõna „paiksus”. Tema viimane romaan „Galveias” (2014) on pealkirja saanud kirjaniku samanimelise koduküla järgi ja kujutab endast põhimõtteliselt vana head külalugu. Ka Saramago preemia pälvinud debüütromaan „Ei ükski pilk” (Nenhum olhar, 2000)[5] jutustab kummastava loo nimetust külast, kus tegutsevad ühest küljest arhetüüpsed ja teisalt väga detailirohkelt välja joonistatud karakterid.

Praeguseks on Peixoto üks tuntumaid ja müüdumaid tänapäeva Portugali kirjanikke. Ka „Galveias” on saavutanud lisaks positiivsele kriitikale märkimisväärse müügiedu. Võimalik, et üks põhjusi, miks see sugugi mitte kommertsliku stiiliga kirjanik on nõnda populaarne, peitub nimelt tema kujutatud maailma kohatruuduses ja ruraalsuses. Külaainesega õnnestub Peixotol puudutada midagi väga portugalilikku, midagi, milles tema kaasmaalased nii maalt kui linnast end ära tunnevad. Ja samas annavad tõlked kahekümnesse keelde tunnistust sellest, et niisugust paiksust mõistetakse ka mujal, Brasiiliast Indiani.

Traditsioonilise külaelu kujutamise kõrval on Peixoto traditsiooniline ka oma suurepärase „vana kooli” jutuvestmisoskuse poolest. Tema proosa on märkimisväärselt meisterlik ja poeetiline.

Peixoto tekstides leiab haruldast rütmilist ilu ja nende ainestik, mis võiks vähem andeka kirjaniku loomingus mõjuda klišeena, omandab paeluva kõla.

^[1]  „Tere päevast, seltsimehed” (Bom dia camaradas, 2001); „Vanaema Üheksateist ja soveti saladus” (Avo Dezanove e segredo soviético, 2008), ingl. k. Gran­ma Nineteen and the Soviet’s Secrets, 2014.

^[2]  Brasiilia väljaande pealkiri: O céu não sabe dançar sozinho („Taevas ei oska üksinda tantsida”).

^[3]  Ingl. k. Crow Blue.

^[4]  Rakushisha, 2007, ingl. k. The Hut of Fallen Persimmons, 2011.

^[5]  Ingl. k. Blank Gaze, 2007, The Im­placable order of things, 2008.

Nadežda Katajeva-Valk: „Seal, kus ma sündisin”.

„Dialoog”, Tartu, 2014. 248 lk.

Alates 1990-ndate algusest on Eestis ilmunud mitmeid põlisvenelaste memuaare, mille autorid kirjeldavad elu Eestis 1920.—1930. aastatel. Eesti keelde on neist tõlgitud Tamara Miljutina ja Maria Pljuhhanova teosed. Kuid venelaste mälestusi sõjajärgsetest aastatest, seda enam Eesti territooriumist eraldatud Petseri aladel, ei ole seni avaldatud. Meie teadvusse on jäädvustunud need sirelid, mille õitsemise aegu võeti Petseri krais 1940. aasta juunis vastu Punaarmeed. Nelja aasta pärast oli Petseri 4000 elanikust 200 arreteeritud ja välja saadetud. 1944. aastal liideti Petseri krai Vene NFSV koosseisu.

Kuid Petserimaa vene külad ei muutunud veel niipea nõukogulikuks. Sõjaeelsete ja nõukogudeaegsete inimeste vahel laiutas kuristik veel pikka aega. Nadežda Katajeva-Valgu mälestusteraamatus „Seal, kus ma sündisin” kirjeldatakse lisaks maatüdruku lapsepõlvele ka vana talurahvaliku elulaadi hääbumist, raske talutöö väärtusetuks muutumist nõukogude kolhoosides, vältimatut järkjärgulist lõimumist nõukogude inimestega ja petserlaste lahkumist kunagistest rahvarohketest küladest peamiselt Eestisse, vahel ka Venemaale. Venelasi ja nõukogude inimesi eristas suhtumine usku. Nõukogude inimesed olid ateistid, kohalikud venelased aga käisid endiselt kirikus. Nadežda Katajeva-Valk nimetab oma memuaarides korduvalt XVIII sajandi lõpus ehitatud Troitskaja kirikut Zalesjes. 1949. aastal laulatati selles kirikus tema vanemad. Raamatus ei räägita kuulsast Petseri kloostrist (oma kirikust piisas küll) ega linnaelust kui sellisest. Linnas loomulikult käidi, peamiselt asju ajamas. Raamat on illustreeritud arvukate fotodega. Neilt on näha, et mälestused raskest sõja-ajast jäädvustusid inimeste teadvusesse veel pikkadeks aastateks. Külades ei pildistatud just kuigi sageli, kuid Prudištše külas oli kohalik amatöörfotograaf. Üks paremaid fotosid ongi see, kus kolmeaastane autor seisab keset tibusid, langevarjuriidest kleit seljas. Raamatust saame teada, et praktilise meelega kohalik rahvas kasutas veel pikka aega nii langevarjusiidi kui ka sakslaste mahapõlenud vormirõivalaost leitud nööpe, õmmeldes neid jopede ja pintsakute ette. Sõda on aimata ka teistelt fotodelt. Paljud mehed ei saabunud sõjast mitte 1945. aastal, vaid hiljem, sest nad pidid veel teenima ka Nõukogude armees. Tüdruku isa sõber Aleksei Volgin leiti üles 1955. aastal, 10 aastat pärast sõda, Austraalias, kuhu ta oli sattunud pärast vangistust mitmes fašistlikus koonduslaagris. Ta kirjutas omastele aastaid, kuid Stalini režiimi aegu ei tulnud kirjad kätte. Hruštšovi ajal muutusid inimesed veidi julgemaks ning külaelanikud tegid grupifoto, mille saatsid kaasmaalasele kaugesse Austraaliasse. Nadežda ema neiupõlvenimi kõlas üsna ebatavaliselt — Stalina. 1920-ndatel hakati Petseri talurahvale jagama uusi perekonnanimesid. Nii tekkisid lihtrahva sekka Leninid, Trotskid, Kutuzovid ja Nahhimovid. Ent perekonnanimi Stalin ei olnud seotud kuulsa diktaatoriga, vaid Tallinna nimega. Oli üks sugulane, kes töötas Tallinnas. Tema kohta öeldi sageli: Она с Таллинна. („Ta on Tallinnast.”) Eessõna c sulandus sujuvalt linna nimega ja nii moodustuski perekonnanimi Stalin. Väikese tüdruku lapsepõlv oli lisaks kirikule tihedalt seotud käsitööga. Tema ema tikkis laudlinu ja rätikuid ning kudus kaltsuvaipu. Kõige kaunimate rätikutega kaunistati ikoone nii kodus kui kirikus. Ema eeskujul tegeles ka Nadja tikkimisega. Lapse mällu sööbib enamasti midagi ebatavalist. Selliseks imetabaseks sündmuseks ei olnud mitte ainult isa kingitud ilus nukk, vaid ka elektrivalgus, sest Prudištšes olid seni kasutuses olnud vaid petroolilambid. 1958. aastal läks Nadja esimesse klassi. Ema palvetas koos tütrega. Sellist pilti on lihtne ette kujutada 1930-ndatel, kuid mitte 1950-ndate lõpus. Tüdruku vanavanemad olid talupojad, kuid vanemad kuulusid juba küla haritlaskonna hulka: isa oli õpetaja ja ema raamatupidaja. Nende eluviis jäi siiski talupoeglikuks. Nad pidasid veiseid, tegid talveks puid ja kasvatasid kartulit. Kuid teiste kolhoosnikutega võrreldes ostsid tüdruku vanemad sagedamini raamatuid ja tellisid ajakirju. Nadja läks õppima kooli, kus töötas õpetajana tema isa. Isa ei joonud ega suitsetanud ning õppis kaugõppes. Ta valdas saksa ja eesti keelt. Ema tegeles majapidamisega ja suutis selle kõrvalt ka moel silma peal hoida.

Piirkonnas elasid setud ja venelased kõrvuti. Lapsed käisid koos Troitskaja koolis, kuid õpe toimus klassides eri keeltes. Setud ja venelased puhkavad samal kalmistul. Nad palvetasid samas õigeusu kirikus. Kaks rahvust elasid kõrvuti, kuid siiski paralleelsetes maailmades, nad jälgisid teineteist, ent hoidsid piisavat distantsi. Kohalikud elanikud mõistsid teineteise keelt hästi. Kuid segaabielusid kahe rahvuse vahel suurt ette ei tulnud. Isegi loomad kohanesid kas soome-ugri või vene maailmaga, kuna „mõistsid” peremeeste keelt. Setu käest ostetud lehm ei suutnud kohaneda venelasest peremehe juures, kuigi too rääkis loomaga setu keeles. Lehm vajas setu peremeest, seda, kellega ta oli harjunud. Nadja emale meeldis setu muster käterätikul, kuid ta ei hakanud seda järele tegema, sest see polnud oma. Setud jõid liikvat (eetrit), venelased puskarit. Vanemale vene naisele mõjunud kord liikva tarvitamine nii uimastavalt, et haigla valvur paigutas ta surnukuuri. Teadvusele tulnuna ei pääsenud naine lukustatud uksest välja ning surus end läbi kitsukese akna. Oma külas tagasi, nägi ta, et tehakse ettevalmistusi tema matusteks; seepeale haaras naine vaia ja asus sellega nüpeldama mehi, kes olid ta reetnud ja surnukuuri jätnud.

Sõjajärgsetel aastatel muutus Petseri venelaste suhtumine Eestisse paremuse poole. 1920.—1930. aastatel ei puutunud kohalikud inimesed Nõukogude Venemaaga kuigi palju kokku, ettekujutus riigist kujunes sealsete lõbusate filmide ja raadio kihutussaadete põhjal. Teismelised ületasid Eesti ja Nõukogude Venemaa piiri ning hakkasid Eesti spioonideks, mille eest nad saadeti vangilaagrisse. Ellu jäid seal vähesed. Inimestel avanes nüüd ka võimalus võrrelda elu Eestis ja Petseris. Suurem osa eelistas Eesti elu. Eestisse tööle läksid küla kõige vaesemad pered, sest Petseri krais oli kolhoosi normipäevade tasuga võimatu peret ära toita. Tüdruku onu, kes oli lõpetanud enne sõda Eesti kooli, elas Leningradi oblastis Luga linnas ja igatses maatöö ja eesti keele järele.

Raamat võlub autori heatahtliku ja humoorika suhtumisega teda ümbritsenud inimestesse. Kui võrrelda seda jutustust mõne teosega eesti kirjandusest, siis kõige enam meenutab see Viivi Luige romaani „Seitsmes rahukevad”. Mõlemas teoses on peategelaseks maatüdruk, kes elab sõjajärgsetel aastatel koos vanematega talus, kus puudub elekter. Viivi Luige kangelanna armastab raamatuid, raadiot, loomi ja loodust. Nadja huvitub samuti raamatutest, loodusest ja loomadest, kuid peale selle köidavad teda kirik ja käsitöö — siin on tunda vanemate mõju. Katajeva-Valgu raamatus mängivad olulist rolli ka pühad. Nelipühad olid tema lemmikpühad. Isa tõi selleks puhuks tuppa kased ja seadis need toanurkadesse, koos vanematega sõideti Zalesje kirikusse ning käidi kalmistul sugulaste haudadel. Lapsed annetasid kiriku ees seisvatele kerjustele kopikaid. Seejärel sõitis pere vaestemajja, kus nad külastasid võõraid vanureid ja viisid neile kingitusi. Vanemad õpetasid lastele headust.

Nadežda Katajeva-Valgu mälestusteraamat pälvis 2015. aastal Eesti Kultuurkapitali preemia. Oleks väga tore, kui need mälestused ilmuksid ka eesti keeles.^[1] Ilmunud on küll samas kandis elanud Stepan Karja raamat „Eelkoolid”, kuid selles kirjeldatakse elu Setumaal ning tegevus toimub paarkümmend aastat varem.

^[1] Nadežda Katajeva-Valgu raamat „Seal, kus ma sündisin” ilmub eesti keeles lähiajal. — Toim.

Täide tarkus

Juuksejuure tasandil

ringi liigub täi,

elab oma elu,

valimas ei käi.

Kuid ei leia asu

kirp, ta verevend,

kargab siia-sinna,

varjamata end.

Tahab luua uue,

kirpude partei.

Kas sest oleks kasu?

Ei! Ja veel kord ei!

Hoidku ikka varju

söödikute hõim.

Siis on täide päralt

täidesaatev võim.

Võõrliikide küsimus

Jaanalind, see veider kana,

muneb meile hiigelmuna,

mis ei mahu suhugi.

Olgu peale — pesukaru,

sellest võib veel saada aru.

Aga kaamel suitsusaunas,

seep ja käterätik paunas?

See ei kõlba kuhugi!

Ütle, juht ja õpetaja,

miks meil šaakaleid on vaja?

Paneks õige kinni raja!

Arusaamatus

Lihunik ei tahtnud siga tappa,

tahtis üksnes silitada siga.

Aga siga röökis nagu rattal.

Ilmne suhtekorralduse viga!

Enne ja nüüd

Esi-isad jõivad mõdu,

pidasivad sõnasõdu,

rüüpasivad haput taari,

kirusivad Vene tsaari.

Ei me enam teeni saksu,

maksame vaid riigimaksu.

Nüüd meil iga mats on vaba

(kui tal raha on kui raba).

Kärbse tänu

Kärbsel läksid silmad punni,

kui ta silmas sitajunni.

Kärbes oma kärbsekeeles

kiitis siiras tänumeeles:

„Tänan sind, et annad, Looja,

meile igapäevast rooja!”

Kärt Hellerma: „Seniitvalgus”.

Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn. 160 lk.

Saja aasta tagune ameerika luuletaja Don Marquis märkis tabavalt, et avaldada luuleraamat on umbes sama, mis lasta roosi õielehel Suurde Kanjonisse kukkuda ja jääda siis kaja ootama. See kehtib muidugi suuremates keeleruumides. Eestis luuleraamatu avaldamise puhul on roosileht ilmne liialdus, liiga suure ilmkärakaga kukub see kanjoni põhja, rukkililleribalakesest ja selle pinnapõrke kõlalisest ekvivalendist kõneleda tundub kohasem. Teisalt pole meil siin ka kanjonitega, ei suurte ega väikestega, eriti hoobelda, pudistame oma rukkililled mõne ürgoru või tagasihoidlikuma jääraku kohal vallale, vähem maad langeda, kõvade kaljuseinte asemel peavad vastu kajama mets ja mätas. Aga ootus on sama. Ja ega erine sisuldasa ka poeedid, toimigu nad ühel, teisel või neljandal maal. Lõhki lõigates ehk raamatut avades on kõik üsna üks. Ja üsna ükskõik paljudele, harutihti ka õigustatult.

Seda headuslikum on pöörduda tagasi raamatute ja autorite juurde, mis/kes mingil seletamata põhjusel end tasakesi meelesse taastavad. Siinvaadeldavat teost varakevadel esmakohates ja pilgu alt läbi lastes jäi sümpaatne mulje, mis küllalt kiiresti kadus uuema­te, lärma- ja värvikamate lugemiskogemuste varju. Ent kerkis sealt tasahilju uuesti välja ja pani raamatut juba rahulikumalt lugema, ning tõesti, südasuvel olen „Maalehele” raamatututvustust tehes kirja pannud järgmise lõigu: „Kärt Hellerma „Seniitvalgus”, alapealkirjaga „Paraluulet 2013—2014”, on terviklik tükk mõlgutusi kahest aastast, aga ei ta pääse hargnemast ilma ja igaviku suundadesse. Nagu heale luulele kohane. Vabana igasugusest ambitsioonist tükkida kõigile võimalikele parnassidele, satub ta sinna kuidagi loomuldasa. Ei ole üllatav, et raamatus leidub ka pühendusluuletus Kalev Keskülale, sest kui üldse kellegi, siis Kesküla loomelaadiga saaks võrdlusi tuua. Vihjeid ja viiteid, küllap ka alateadlikke, leidub muidugi paljule tuttavlikule. Kirjanduses rahu- ja kindlameelselt liikleva täiskasvanud inimese ilus poeesia.” On nii jah, ainult üha kindlamaks muutub kõhutunne, et mida aeg edasi, seda paremaks see poeesia muutub. Võib-olla koguneb ajaga mingeid tähendusi juurde, võib-olla avanevad mingid olemasolevad tähendused teisel kujul. Võib-olla pääsevad need mõjule just seepärast, et puudub pürgimus olla liiga tähenduslik, õnnestunud on miskit hoopis keerulisemat — noppida ajast välja pisi- ja üksikasju, luua neist pilte, mis võimaldavad kirja panemata jäänul endiga haakuda ning kombi- ja komponeerida seeläbi aina uusi kujundeid pealtnäha leebes, ent sisimas toekalt struktureerit ja vahedalt vormistet vaimlises kaleidoskoobipildis. „Seniitvalgusel” on olemas seegi suhteliselt harv omadus, et ehk küll ta tekstid toimivad eraldi üksustena, ükshaaval ja siit-sealt lugedes isepäiselt ja -seisvalt, mõjub tervik miskis mõttes eepiliselt. Mitte ülepaisutet heroilisuse mõttes — ja argieepika oleks ju kaunikesti nonsensjas termin, kui selline olemas oleks — vaid nad saavad mingil tasandil hakkama igapäisuse ülendamisega millekski enamaks. Ma ei tea küll täpselt, milleks nimelt, ent päris kindlasti ei näe me siin kujunditega pikitud arvamusajakirjandust, pinnapealset päevakaja ega lüroesseistikat sõna nirumas mõttes. Kuigi lähtepunktid annaksid alust ka kõigeks eelnimetatuks, on „Seniitvalgus” järgmise või isegi ülejärgmise tasandi raamat. Ei saa ühe lugemisega otsa. Mul on tunne, et seda raamatut on vaja ja on vaja ka aasta ja mitmegi pärast. Inimesed võiksid seda raamatut lugeda. Mina lugesin ja loen veel. Sest mulle meeldib, ja et vaja on. See oli hästi veedet aeg, mil teda lugesin. Küllap võib sama öelda ka kirjutamisele kulunud aja kohta. Aeg laiemalt kipub ju kangesti kirjutamisküllaseks, muutuv meedia ahvatleb kirjutama ka hulgaliselt neid, kes pigem võiksid kirjutamata jätta. Igapäevasädin soosib päevaraamatu formaati ning heas mõttes päeviklikkust on „Seniitvalguseski”. Ent ka sel juhul on tegemist vaieldamatult luulega, mitmekesise ja intrigeerivaga. Kui mõni tekst ei hakka kohe tööle, siis juba paar või paarteist lehekülge hiljem võib tekkida haak hoopis teise luuletusse. Või siis võib mõte muutuda — saab kasvada koos raamatuga ja raamatusse. Sellist edasitagasilehitsemist tuli päris palju ette, sai liikuda piki teost nagu metsarajal ja maanteel korraga. Kimad ühe hooga lõpuni ja tuled siis jonklikumaid teid pidi tagasi. Tehes kõrvalepõikeid, seisatades, meelejalga puhates. Ja avastades, et raamatut saab uuesti avastada ka osakaupa lugedes. Osad kannavad ise ilmadest pärit pealkirju („Rail Baltic”, „Vaikija”, „Aju ja kolju” ja „Kui olin kirjutanud”) ja toimivad omaette väikeste luulekogudena, ning olgu pealkirjade juures märgitud, et tugevale luuletusele on kergem pealkirja panna kui nõrgavõitu tekstile. Siin raamatus on iga luuletus pealkirja saanud. Ju see midagi tähendab. Igatahes loodan edasi, et ka käesolev ja järgnevad aastad suudavad autorit kirjutamas hoida. Vähemalt lubab ta viimases poeesis, et jätkab mõtisklemist. See laseb uskuda.

Loe üht raamatut mitu korda tahes, tagakaant vaatad kas kohe või ei märka üldse mitte. Mina ei märganud enne kui hiljuti. Rõõmsaks tegi mind see tagakaas! Mulle meeldib, kui autorid võtavad oma teostele ees- ja järelsõnu teha, suhelda lugejaga ka nii-öelda väljaspool kunstilist teksti. Võib kindlasti ka kobiseda, et niimoodi tekitatakse eelarvamus ja -häälestus, aga kelle asi see on, kui mitte autori enese? Kust mujalt kui autori järelsõnast saanuks ma teada, et ümberringi kasvab militaarsus ning et aastatel 2013—2014 on ühiskonna kultuurilises teadvuses aset leidnud kiired muutused, mida „Seniitvalgus” peegeldavat? Midagi ta kindlasti peegeldab ja vähemasti meeldib mulle, kuidas ta seda teeb, isegi kui mitte see, mida nimelt. Võib-olla kasvabki militaarsus? Olen tõepoolest märganud, et Rudyard Kiplingi luule on jälle köitvaks muutunud ning ka muusikaeelistustes on toimunud teatavaid nihkeid. Mis viib meid otsejoones lõpulõigu juurde.

Nimelt — kogu eneselegi üllatavalt positiivse lugemiselamuse valguses tundus ometi midagi olemuslikku puudu jäävat, isegi mitte niivõrd luules eneses kui selle täiuslikuks tajumiseks tarvilikus taustas. Maitsete kooskõla lõplikuks paikaminekuks võib igaühel olla oma isiklik pisike päästik; mis töötab ühe puhul, võib teisele tobedana näida. Ja minukesel läks küll pealtnäha üpris eriskummaliselt, sest Hellerma tekst hakkas mu peas korralikult tööle alles siis, kui Iron Maiden avaldas 4. septembril oma uusima oopuse The Book of Souls. Ega rikkumata ja suhkruvaba romantikat suurt mujalt kui südamega tehtud heavy metal’ist leida olegi. Luule nime väärivast luulest muidugi ennekõike, ent siin hakkavadki eri ookeanide hoovused üksteist täiendama. Mitte et Iron Maiden’is teab mis sõnasepad koos käiksid, nad rohkem ikka jalgpallurid ja poeesia peitub neil pigem muusikas. Siiski, „Seniitvalgust” lugedes hakkasid üksikud fraasid väga sobilikult pooleteisttunnisest triplettalbumist kõrva, alates mõjusast avapaugust If Eternity Should Fail (ka „Seniitvalgus” avaneb vereloikude ja aadrilaskmise saatel) ning jätkudes kuni kaheksateistkümneminutilise lõpueepika Empire Of The Clouds (helind jutustab õhulaeva R101 hukkumisest; Hellerma poetiseerib „Challengeri” katastroofi kogumiku kuuendas poeesis) tõdemuseni „oh the dreamers may die / but the dreams live on”. Mis kokku kirjeldab eestikeelset luulet üleüldse, „Seniitvalgust” ja rukkilille­ebeme põrkumise ootust ausalt öelda päris hästi. Ma arvan, et Kärt Hellermal klikiks Iron Maiden’i sägadega. Kultuurid on kohtunud.

Mats Traat: „Kolm Solveigi. Lühiromaane ja novelle”.

„Ilmamaa”, Tartu, 2015. 411 lk.

Oled sa ikka selgusel ja kindel, et sul on Mats Traadi proosa ja eriti tema kultuuriloolise proosa asjus midagi olulist veel avalikult ütlemata? Niisugune või umbkaudu niisugune kahtlemine andis endast üsna varsti märku, kui olin toimetusega kokku leppinud, et kirjutan arvustuse „Kolme Solveigi” kohta. Kaastööpakkumise olin teinud kiirustades ja pikemalt kaalumata, kui olin saanud teada, et Traadi uus raamat on ilmunud. Huupi ja pimesi pakkumine see muidugi ei olnud. Juba ligemale pool sajandit olen nii lugejana kui arvustajana Mats Traadi proosaga suhelnud, ja tunne ütleb, et see vahekord on olnud vastuvõtja jaoks kasvavalt intensiivne. Võisin olla kindel, et „Loomingu” vahendusel olen ka „Kolme Solveigi” juba lugenud — kui ka mitte tervenisti, siis suuremalt jaolt kindlasti. Teadsin, et „Kolm Solveigi” on Traadi kultuuriloolise sisudominan­diga raamaturea järg, ja neid oli ta ha­kanud kirjutama ja avaldama äsjase sajandivahetuse paiku. Mäletasin se­da­gi, et olin rea kolme eelmise raama­tu ilmumisel sõna palunud ja sõna saanud. Jutt on Traadi lühiproosaraamatutest „Kartaago kiirrong” (1998), „Islandi suvi” (2003) ja „Sarviku armastus” (2007). Neid kolme raamatut seob žanrist kaugelt enam just sisuline, ainestikuline järjepidevus. „Sarviku armastuse” tiitellehel on kirjanik sellele ka ise otsesõnu tähelepanu juhtinud. Seal on kirjas, et raamat esitab valiku kultuuriloolisi novelle.

Uut raamatut lugedes kadusid mu kahtlemised ja küsimärgid kuidagi märkamatult ja iseenesest. Traat jätkab meie rahvusliku mineviku meelde­tuletamist, aga teeb seda ennast kordamata. Ainet valides on kirjanik endale ikka jälle seadnud ülesandeid, mis nõuavad uutmoodi juurdeminekut ja lahendamist. Mida ma silmas pean? Asetame kõrvuti raamatu nimiloo „Kolm Solveigi” ja „Heledad päevad”. Kummalegi ei leia ma ei sellest raamatust ega varasematest paarilist, mille kunstiline lahendus pakuks või kutsuks end nende kahega kõrvutama. Ning tasub tähele panna, kui erinevad on omavahel need jutud — lühiromaanid vist mõlemad, kui raamatu tiitellehel öeldut meelde tuletada. Kirjaniku poolt endale seatud ülesande ja aine kunstilisest vahekorrast võib aimu anda ka raamatu nimilugu — võib, aga ei pea. „Heledate päevade” puhul ma lugejana nii lihtsalt ei pääsenud. Jego­rovite-Kakkude perekonna käekäiku ei ole just lihtne jälgida. Inimesi on vaateväljal palju ning kaamera kirjaniku käes liigub üsna rahutult tegelaste ja paikade vahet. Kes on kes ja mida on tema kohta juba üteldud? Mingil hetkel paned aga tähele, et seda üsna habrast, mõnikord justkui lihtsalt informatiivset pildistikku on järjest huvitavam jälgida, et oled kirjaniku pakutud, esialgu küllalt harjumatu jutustamisviisiga kaasa läinud. Pikkamööda selgub, et kirjanik on end seekord tavalisest jäigemalt sidunud kindla elulise ainega. Aine ja kirjutaja üsna tavatust vahekorrast antakse lugejale ka märku, küll nii, et seda märguandmist ei pea tingimata tähele panema:

„Vaatad minevikku, vaatled indiviidide elukäiku, üritad mõista nende hingeelu, mõned inimesed ilmuvad selgelt, loed peaaegu et nende kehakeelt, kuuled kõnet, mis enamjaolt sordiini all. Seejärel hajuneb kujutis häguseks, vahel valitseb pikka aega pimedus, ei ole mingisugust pilti.” (Lk. 253.)

Niisuguse ebamäärasuse tagamaa tuleb, hästi põgusalt küll, jutuks pisut hiljem:

„Liiga palju jääb oletuse pinnale. See, mis paistabki puhuti selginevat, vajub järgmisel hetkel jälle hämaruse hõlma. Sest järelejäänud dokumendid räägivad üht, mälestused ja teadaolevad seigad hoopis ise keelt.

Pakitseb ikkagi küsimus: miks? Ja kes —? Küsitavat kuhjub kõigesse.” (Lk. 255.)

Kujutatavas ajas on kirjanik olevikule ja tänasele lugejale lähemale tulnud. Vaatluse all on just läinud sajandi esimese poole sündmused ja inimesed. Ei ole siis imestada, et küpsemates aastates lugejad võivad siin kokku saada persoonidega, kellega nad on ka tegelikkuses suhelnud. Ise võin selles reas just teatriinimesi nimetada (Lauter, Ader, Ird), aga ka üliõpilasena õppejõu rollis kohatud Villem Ernits tuleb hästi tuttav ette.

Mats Traat on kirjutanud ja avaldanud raamatu, mis täisjõuliselt jätkab eesti rahva lugu, ja seda on juba pikemat aega peetud tema loomingu pea­aineks. Huvi ja jõudu on jagunud ka kunstiliseks uuenemiseks.

Joel Sang Kimbuke äpardunud lastelaule

Andrus Kivirähk Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel / Väikelinna hirmsad saladused

Karl Martin Sinijärv *meid on miljon meil on miljard meid on miljon meil on miljard meid / *salaraudne kõivuviina rokenroll jt. luuletusi

Jaak Jõerüüt Lõhn / Üks ütles jt. luuletusi

Andrei Hvostov Tallinna helid ja lõhnad

Kai Aareleid Unenägude tänavad / Nii kergeks ei saa keegi jt. luuletusi

Mariliin Vassenin Eleegiad

Jüri Kolk Heldur vihastab / Padi laval / Vedurijuht /Rantjee elu / Võõras / Sünnimärk

Andrus Kasemaa *Üks kuulus eesti helilooja ütles, et talle ei meeldi

Thavet Atlas Vanaisale, Augustile / Mängitaja

Peeter Sauter Lapsepõlvelõhn. Peatükke mälestusteraamatust

Paavo Kivine Suurmeister, meister, mäng

Jaan Undusk Mälupaik sinepigaas. Esimene maailmasõda, keemiarelv ja kirjandus

Õnne Kepp Eesti sõjalaul algusest Esimese ilmasõjani

Mihkel Mutt Joseph Knechti lootuste luhtumine. Märkmeid

neoinfantiilsusest

Kärt Hellerma Eile nägin unustuse nägu

Karl Martin Sinijärv Igapäevane ilu ja teisi jutte

Peeter Helme Tõeline Jüri Kolk

Ülo Tonts Väsimuse märkideta

Galina Ponomarjova Petseri, kuid mitte veel nõukogude venelased

Kroonikat

Autasu Arvo Valtonile

Eesti kultuurile pühendatud festival Prantsusmaal

Leenu Nigu Keel ja kohad. Kolm lühiportreed portugalikeelsest

kirjandusest

Gohar Markosjan-Käsper 14. VII 1949—10. IX 2015