Teisipäeval, 13. oktoobril esitleti Moskvas Hõbeajastu muuseumis Sirje Kiini monograafia „Marie Under. Elu ja luule“ tõlget vene keelde. Esitlusel kõnelesid Sirje Kiin, Boris Tuch ja Marina Tervonen ning Eesti kultuuriatašee Moskvas Dimitri Mironov.

Mahuka biograafia (656 lk.) on tõlkinud Boris Tuch ja Igor Kotjuh, Marie Underi luule uued tõlked on teinud Marina Tervonen. Samuti on teoses tsiteeritud Igor Severjanini, Juri Šumakovi, Igor Koreiša, Svetlan Semenenko ja Boris Tuchi tõlkeid Marie Underi luulest. Teose kujundas Andres Tali.

Raamatu kirjastas Tartu Ülikooli kirjastus. Mahuka teose tõlkimist ja väljaandmist rahastasid Integratsiooni ja Migratsiooni sihtasutus MISA, Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital.

Eestis toimusid teose esitlused kahes, eesti ja vene keeles. Narvas, Tartu Ülikooli Narva kolledži keldrisaalis esinesid neljapäeval, 15. oktoobril Sirje Kiin ja Marina Tervonen ning Narva Kolledži õppejõud Szilard Toth ning Enda Trubok. Tartu Kirjanike Majas toimunud esitlusel kõnelesid 20. oktoobril Sirje Kiin ja kirjastaja Ivo Volt, Marina Tervonen luges oma tõlkeid Underi luulest. Tallinna Keskraamatukogus esinesid 21. oktoobril Sirje Kiin, Marina Tervonen, Boris Tuch, Igor Kotjuh, Marie Underi luulet luges eesti keeles näitleja Anu Lamp ja vene keeles luges oma Underi-tõlkeid Marina Tervonen. Viljandi linnaraamatukogus toimunud esitlusel kõnelesid 27. oktoobril Sirje Kiin ja Marina Tervonen.

16. oktoobril kohtus Sirje Kiin Jõhvi keskkoolis vanemate klasside õpilaste ja kirjandusõpetajatega ning pidas loengu teemal, miks Marie Under ei saanud Nobeli preemiat.

Väärika institutsiooni — Prantsuse Akadeemia — niisama väärikas romaani­auhind anti tänavu välja juba sajandat korda. Kolmandat korda auhinna ajaloos läks preemia jagamisele kahe autori vahel: lõppvoorus said võrdselt 11 häält alžeerlane Boualem Sansal ja tuneeslane Hédi Kaddour. Eestist vaadates hakkab silma, et mõlemad võitjad on päritolult justkui välismaalased (Kaddour küll elab ja töötab juba aastaid Prantsusmaal), kuid õigupoolest ei ole prantsuse kirjanduses riigipiire kunagi ülemäära tähtsaks peetud. Väga head kirjanikku tahetakse ju ikka omaks pidada, seepärast kehtib vähemasti tõeliselt suurte nimede puhul põhimõte: prantsuse kirjandus on see, mida tehakse prantsuse keeles.

Võitjate peamiseks ühisjooneks on Magribi päritolu ja tõik, et omal kombel räägivad mõlemad võiduromaanid tolle piirkonna ajaloost.

Boualem Sansali otseselt Orwellile viitav „2084” on düstoopia, mille tegevus toimub Abistani-nimelises riigis, mida valitsevad jumal Yölahit kummardavad religioossed fundamentalistid. Tegemist on varjamatu islamikriitikaga, mida Sansal on kartmatult viljelnud juba vähemalt viimased viisteist aastat. Romaanis kirjeldab ta varjamatu sarkasmiga mehhanisme, mille abil usust on tehtud poliitilise domineerimise tööriist, ning näitab ilmekalt, kui lühike on tee islamiäärmuslusest totalitarismini. Kuuldavasti ongi raamatu tugevaimaks küljeks ennekõike aktuaalse teema söakas käsitlemine. Mis kirjanduslikesse aspektidesse puutub, siis on romaanile ette heidetud liigset õpetlikkust, mille all kannatavad nii lugu kui karakterid.

Hédi Kaddouri romaan „Kaalukad” (Les Prépondérants) kirjeldab „õndsat koloniaalajastut” Marokoga sarnanevas 1920. aastate Prantsuse protektoraadis. Loo käivitab moodsa elu „sissetung” romaani peamisse tegevuspaika, Nahbèsi väikelinna saabub Hollywoodi võttegrupp. Tegelaste palett on ääretult kirju — nende seas on nii koloniseerijaid kui ka koloniseeritavaid, kusjuures heale kirjandusele iseloomulikult on mõlema seltskonna puhul esindatud palju erinevaid vaatepunkte (ehkki näiteks prantslastest koosneva „Kaalukate ringi” liikmeid näib ühendavat kõrk suhtumine koloniseeritavatesse, ei iseloomusta selline hoiak tervet prantsuse kogukonda). Ajakirja „Nouvel Observateur” kirjandusrubriigis on „Kaalukaid” nimetatud peaaegu täiuslikuks ajalooliseks romaaniks, kuid samas on oluline rõhutada, et tegu pole pelgalt ajalookirjeldusega — raamatus aimub saja aasta taguste sündmuste taustal selgesti ka praeguse, XXI sajandi globaliseerunud maailma kaost.

Prantsuse Akadeemiat kaldutakse sageli pidama paksu tolmukorra alla mattunud tagurlaste viimseks puhkepaigaks enne surematuse teele asumist (akadeemia liikmeid nimetataksegi muide „surematuteks”), kui aga selle sisulisse töösse süüvida, selgub, et nagu eelarvamused ikka, on seegi suhtumine põhjendamatu: mis saaks praegu olla aktuaalsem kui teemad, mida käsitlevad mõlemad 2015. aasta võiduromaanid?

1. novembril esitles Aivar Kull Tartu Kirjanduse Majas oma kriitikakogu „Kull ja kiri”, autorit küsitles Mehis Heinsaar.

3. novembril toimus Tartu Linnaraamatukogus koostöös kirjastusega „Petrone Print” vestlusõhtu, mille külaline oli Marja Yano, raamatu „Minu Tōkyō. Nähtamatu piiri taga” autor.

3. novembril oli Tartu Kirjanduse Maja „Arhiivis” kirjanduslik teisipäev, teemaks „Heinsaar, Ristikivi, Baudelaire”. Oma lemmikpalu kolmest luulekogust lugesid Rauno Alliksaar, Sirel Heinloo, Hanneleele Kaldmaa, Hasso Krull, Eelika Laane, Siim Lill, Indrek Ojam, Janar Sarapu ja Villem Varik.

3. novembril autasustati TLÜ Akadeemilise raamatukogu kohvikus pidulikul koosviibimisel Peeter Ilusat ja Artur Laastu kirgiisi rahvus­eepose „Manas” populariseerimise ja eesti keelde vahendamise eest Kirgiisia rahvusliku Manasi Akadeemia medaliga „Suuremeelne Manas”. Väljaanne „Manas. Pärimus kangelasest — kirgiisi rahva eepos” ilmus kirjastuselt „Penikoorem”. Raamatu koostaja ja sissejuhatuse autor on Peeter Ilus, toimetaja ja järelsõna autor Artur Laast.

3. novembril oli Tallinna Keskraamatukogu rõdusaalis lugemisprogrammi „Raamatuga kevadesse” avaüritus. Üles astusid näitleja Mari-Liis Lill ja dramaturg-lavastaja Paavo Piik. 2015./2016. aasta programmi teemaks on „Tänapäeva muinasjutt”.

3.—6. novembrini toimus Eestimaa raamatukogudes kirjanike raamatukogutuur „Sõnaränd 2015”. Tartu- ja Jõgevamaal käisid Doris Kareva, Kalju Kruusa, Ivar Sild ja Kai-Mai Olbri; Saare- ja Pärnumaal Urmas Vadi, Mehis Heinsaar ja Veronika Kivisilla; Põlva- ja Võrumaal Teet Kallas, Kaur Riismaa, Ingrid Velbaum-Staub ja Sveta Grigorjeva; Valga- ja Viljandimaal Livia Viitol, Wimberg, Sulev Oll ja Birk Rohelend; Ida- ja Lääne-Virumaal Indrek Koff, Olavi Ruitlane, Mait Vaik ja Maire Liivamets; Läänemaal ja Hiiumaal Kai Aareleid, Kätlin Kaldmaa ja Maarja Pärtna ning Järva- ja Raplamaal Karl Martin Sinijärv, Jan Kaus, Kaupo Meiel ja Jüri Kolk.

4. novembri kirjanduslikul kolmapäeval „Hullunud luuletaja. Koidulast Grigorjevani” esitasid Kirjanike Liidu saalis loeng-draama Jürgen Rooste ja Siim Aimla.

5. novembril esines Tiit Hennoste A. H. Tammsaare muuseumis loenguga „Kustutage kuuvalgus! 20. sajandi kirjandusmanifest kui programm ja tegu”.

9. novembril oli Tartu Linnaraamatukogus Pavel Varunini raamatu „Rääbu ja valge Peipsimaa” (väljaandja MTÜ „Piiri Peal”) eestikeelse tõlke esitlus. Osalesid autor ja teose tõlkija Peeter Volkonski.

10. novembril toimus Tartu Kirjanduse Majas järjekordne Värske Õhtu. „Värske Rõhu” korraldatud üritusel vestlesid proosast Jim Ashilevi, Linda-Mari Väli ja Urmas Vadi.

10. novembril oli Tartu Linnaraamatukogus poola kirjanduse õhtu, mille kavas näidati dokumentaalfilmi „Różewiczi jõgikond”, leidis aset vestlus Tadeusz Różewiczist ja Poola luulest filmirežissööri Artur Burszta ning laiemalt luuletaja Tadeusz Dąbrowskiga. Samas esitleti ka Tadeusz Dąbrowski valikkogu „Te Deum” (Hendrik Lindepuu Kirjastus). Õhtut juhis Hendrik Lindepuu, vestlust tõlkis ja tekste luges Marius Peterson.

Poola luulefestivali Kirjandussadam (Port Literacki) üritus Tartus sai teoks Poola Vabariigi Suursaatkonna, Tartu Linnaraamatukogu, kirjandusfestivali Prima Vista ning Poola Vabariigi Kultuuri- ja Rahvusliku Pärandi Ministeeriumi toetusel.

10. novembril käisid Contra, Sulev Oll ja Jaanus Vaiksoo Eesti Lastekirjanduse Keskuse iga-aastasel lastekirjanike tuuril „Tuleme külla!”, sedakorda Ida-Virumaal. Noorte lugejatega kohtuti Narva ja Jõhvi Keskraamatukogu lasteosakonnas.

11. novembri kirjanduslikul kolmapäeval „Rahuruum” luges Kirjanike Liidu saalis oma luulet Kaarel B. Väljamäe, muusikat tegid Triin Kasemaa ja Liis-Helena Väljamäe.

11. novembril esitles TLÜ kirjastus A. H. Tammsaare muuseumis Ueda Akinari tondijuttude kogumikku „Vihma ja kuupaiste lood”. Jaapani tondijuttudest ja nende taustast vestlesid raamatu tõlkija ja eessõna autor Rein Raud ning raamatu toimetaja Alari Allik. Katkendeid luges Kristiina-Hortensia Port.

11. novembril autasustati Eesti Lastekirjanduse Keskuses Kultuuriministeeriumi, kirjastuse „Päike ja Pilv” ning Eesti Lastekirjanduse Keskuse korraldatud lasteraamatukonkursi „Põlvepikuraamat” võitjaid. Konkursi žürii koosseisus Asta Trummel, Jaanika Palm, Kätlin Kaldmaa, Piret Niinepuu-Kiik, Jaanus Kõuts ja Katrin Reinmaa otsustas välja anda kolm võrdset auhinda ja kolm eripreemiat. Võidutööd olid Helle Kirsi ja Piret Bergmanni „Tähtsad täpid”, Kertu Sillaste „Astrid ja Ott” ja Piret Mildebergi „Notsu ja nälg”. Eripreemia pälvisid Regina Lukk-Toompere käsikirja „Kasside salajane pagaritöökoda seina sees Tallinnas” illustratsioonidega, Kadri Kiho ja Katre Eesmaa käsikirjaga „Kevadet otsimas” ning Kristi Kangilaski käsikirja „Sa oled alati hoitud” illustratsioonidega.

11. novembril oli A. H. Tammsaare muuseumis Mati Undi teemaline filmiõhtu, linastus dokumentaalfilm „Unditund”, filmile eelnes vestlus selle režissööri Maria Avdjuškoga.

12. novembril toimus Tartu Linnaraamatukogus luule- ja lauluõhtu „Mari Vallisoo 65”. Mari Vallisoo luuletusi luges Tuuli Vallisoo ja laulis Andrus Hämäläinen, õhtu juhatas sisse Jüri Kaldmaa.

13. novembril esitles Aivar Kull Tartu Linnaraamatukogus oma kriitikakogumikku „Kull ja kiri”. Teda küsitles Mehis Heinsaar.

13.—21. novembrini korraldati Soomes (Turus ja mujal) festival Runoviikko, kus Eestist esinesid Luulur, Muš Nadii, Asko Künnap ja Valeri Mikor.

14. ja 28. novembril toimus Tartu Kirjanduse Maja „Arhiivis” kirjandusviktoriin.

15. novembril leidis Tartus aset Tar­Slämm, finaali pääsesid Janar Sarapu ja Sirel Heinloo, külalisesinejaks oli Alzheimer Sex.

17. novembri kirjanduslikul teisipäeval esitles kirjastus „Tammerraamat” Tartu Kirjanduse Majas Lennart Meri koguteost „Ütlemisi” (koostaja Toomas Kiho). Kõnelesid Mart Meri, Jaan Kaplinski, Urmas Reinsalu, Kaja Tael jt.

18. novembri kirjanduslikul kolmapäeval oli Kirjanike Liidu saalis eesti-soome luulekogumiku „8+8 II” esitlus. Sõna said autorid ja tõlkijad, Maarja Kangro, Ly Seppel, Karl Martin Sinijärv, Mathura, Kalju Kruusa, Asta Põldmäe, Kai Aareleid, Kätlin Kaldmaa, Mari-Liis Roos, Anniina Ljokkoi jt.

18.—25. novembrini toimus Pariisis esmakordselt „Seto nädal”, kus tutvustati traditsioonilist seto leelot, käsitööd, kombeid, köögikunsti, ajalugu, keelt ja kirjandust.

19. novembril andis Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakond tõlkija René Tendermannile üle Paabeli Torni auhinna Ameerika kirjaniku Rainbow Rowelli noorteraamatu „Eleanor & Park” („Pegasus”, 2014) eestindamise eest. Auhinna nominendid olid veel Kather­ine Applegate’i „Üks ja ainus Ivan”, tõlkija Mario Pulver, kirjastus „Pikoprint”; Chris Riddelli „Ada Goot ja kummitushiir”, tõlkija Kadri Kalm, „Tammerraamat”; Ursula Poznanski „Erebos: see on mäng, ta jälgib sind”, tõlkija Kristina Uluots, „Tiritamm”, ja Sarah Moore Fitzgeraldi „Lootuse õunakook”, tõlkija Riina Jesmin, kirjastus „Varrak”. Auhind anti üle IBBY Eesti osakonna sügisõhtul Eesti Lastekirjanduse Keskuses.

19. novembril kuulati A. H. Tammsaare muuseumis Johanna Rossi loengut „Kuidas feministid raamatuid loevad?” loengusarjast „Teksti mõjutajad. Ideoloogiad ja kirjandus”.novembril avati Eesti Rahvusraamatukogu kolmanda korruse trepi­galeriis näitus „50 köidetud aastat”.

19.—21. novembrini toimusid Tartus restoranis „Vilde” ja Vilde Tervisekohvikus luuleprõmmu Euroopa meistrivõistlused (European Poetry Slam Championship — EPSC) ning festival „Hullunud Tartu 6. Tervis”. Luule esitamise võistlustel osalesid esindajad Serbiast, Horvaatiast, Belgiast, Tšehhist, Portugalist, Eestist, Ungarist, Itaaliast, Leedust, Prantsusmaalt, Austriast, Iirimaalt, Hispaaniast, Šveitsist ja Soomest. Euroopa meistriks sai Portugali esindaja Nuno Miguel García Piteira.

Kuuendat korda toimunud interdistsiplinaarsel festivalil „Hullunud Tartu” esitasid oma loomingut Veronika Kivisilla, Contra, Krista Ojasaar, Luulur, Marko Kompus, Jan Rahman, Siim Lill, Tõnis Vilu, Erkki Luuk, Kätlin Kaldmaa, Sveta Grigorjeva, Jürgen Rooste ja Helena Läks. Väliskülalisteks olid seekord Kung Henry (Rootsi), Peter Waugh (Austria/UK) ning Raquel Lima (Portugal). Klubis „Promenaadiviis” avati kunstinäitus, kus oma loominguga olid esindatud Lemming Nagel, Einar Vene, Vano Allsalu, Anna Hõbemäe, Alar Tuul, Andrus Peegel ja Urmo Mets. Kõlas Margo Kõlari kooripala „Meie kakskümmendkaks” esiettekanne.

Meistrivõistluste programmi raames korraldati ka Peter Waugh’ juhendatud töötuba „Kõla- ja esitusluule laboratoorium” ja Raquel Lima juhendatud töötuba „Luule ja sugu”.

20. novembril esitles kirjastus „Fabian” Kirjanike Liidu saalis Mihkel Muti romaani „Kooparahvas läheb ajalukku” tõlget vene keelde (Народ пещеры уходит в историю, tõlkija Elviira Mihhailova). Õhtut juhtis Artur Laast, katkendeid raamatust luges Lidia Golovina. Sõna võtsid autor ning tõlkija ja toimetaja Olga Gretšiškina.

20. novembril oli A. H. Tammsaare muuseumis Paša Matšinovi (Paavo Matsini) romaani „Gogoli disko” („Lepp ja Nagel”) esitlus.

20. novembril esinesid Tallinnas klubis „Sinilind” 2015. aasta Poetry Slam’ide meistrivõistluste võitjad eri riikidest: Salva Soler Hispaaniast, Nuno García Portugalist, Simone Savogin Itaaliast, Ari-Pekka Kivinen Soomest jpt. Eestit esindas Jaan Luulur Malin, eraldi etteaste tegi Jürgen Rooste.

21.—22. novembrini osalesid Helsingis Mardilaadal teiste seas kirjanikud Indrek Hargla, Kristiina Ehin, Ly Seppel, Heiki Vilep, Tiit Aleksejev, Rein Raud, Kätlin Kaldmaa, Asko Künnap, Maarja Kangro ja Urmas Vadi.

23. novembril anti Tartu Kirjanduse Majas Piret Jaaksile üle Betti Alveri nimeline debüüdiauhind proosakogu „Linnalegend” eest. Teised nominendid olid Billeneeve (luulekogu „Sügis nagu lõppev suhe”), Kristjan Haljak (luulekogu „Palavik”), Eero Lattu (romaan „Kaitstud Eesti”) ja Mudlum (proosakogu „Tõsine inimene”). Žüriisse kuulusid Pille-Riin Larm, Katrin Raid, Sirel Heinloo, Vahur Afanasjev ja Indrek Ojam.

24. novembril esitleti Soome suursaatkonnas Tallinnas Olavi Paavolaineni teose „Minek ja loits” (Lähtö ja loitsu) tõlget eesti keelde, mille andis välja Eesti Keele Sihtasutus. Kõnelesid Soome parlamendi liige Erkki Tuomioja, kirjandusteadlased Toomas Haug ja Panu Rajala, kirjastaja Toomas Väljataga ja teose tõlkija Piret Saluri; tervitussõnad ütles suursaadik Kirsti Narinen.

Samas anti Piret Salurile üle sihtasutuse Viro-Säätiö poolt väljaantav Aino Kallase preemia, millega tunnustatakse eestlastest üksikisikuid või kollektiive, kellel on märkimisväärseid teeneid Eesti—Soome kultuurisuhete arendamisel.

24. novembri kirjanduslikul teisipäeval esitles Paavo Matsin Tartu Kirjanduse Majas oma romaani „Gogoli disko”. Muusikat tegid Kristel Mägedi ja Barthol Lo Mejor.

25. novembri kirjanduslik kolmapäev Kirjanike Liidu saalis kandis nime „Nelikkõne: Kanadast Usbekistani. Neli raamatut, neli autorit, neli maailma”.

Tutvustati PEN-i Raamatukogu sarjas avaldatud ja PEN-iga tihedalt seotud kirjanike Goran Simići, Hamdam Zakirovi, Karen Connelly ja Sergei Zavjalovi loomingut. Esinesid Veronika Kivisilla, Kätlin Kaldmaa, Igor Kotjuh ja Pi Filimonoff.

25. novembril esitleti Eesti Kirjandusmuuseumis Kirjandusmuuseumi ja kirjastuse „Varrak” poolt välja antud ning Kristi Metste ja Eve Annuki koostatud raamatut „Minu lamp põleb. Betti Alveri ja Mart Lepiku kirjavahetus 1947—1970.” Kõnelesid Urmas Sutrop, Vallo Kepp ning raamatu koostajad. Kirju lugesid Anu Lamp ja Enn Lillemets, muusikat tegi Ants Johanson. Avati Eesti Kultuuriloolise Arhiivi ja Betti Alveri Muuseumi kogude põhjal koostatud näitus Betti Alverist ja Mart Lepikust kunstis.

25. novembril korraldas Tartu Linnaraamatukogu „Vanemuise” suure maja kohvikus „Shakespeare” noorte pop-up kirjanduskohviku, kus arutleti Carlos Ruiz Zafóni raamatu „Marina” üle. Vestlust juhtis Irina Möldre.

26. novembril esines Eneken Laanes Eesti Keele Instituudi maja II korruse saalis Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusseminaril „Raimond Kaugveri laagrikogemused kirjades ja kirjanduses”.

26. novembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumi saalis seminar „Kas keelata või lubada: tsensuur Rootsi ajast Eesti taasiseseisvumiseni”. Ettekanded tegid Piret Lotman, Tiiu Reimo, Kristi Metste, Tõnu Tannberg, Malle Salupere, Vello Paatsi, Ilmar Kask ja Heino Mardiste.

26. novembril oli Tartu Linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all raamat „Viikingid Vínlandis. Eiríkr Punase saaga. Gröönlaste saaga”, mille on vanaislandi keelest tõlkinud Arvo Alas. Külas oli tõlkija Askur Alas, katkendi „Egilli saagast” luges Enn Lillemets ja vestlust juhtis Margit Oja.

28. novembril esines KUMU-s Luulur.

30. novembril esitleti Viru Keskuse „Rahva Raamatus” Doris Kareva raamatut „Perekonnaalbum” („Verb”). Autoriga vestles Gaute Kivistik.

30. novembril toimus Eesti Keele Instituudi maja III korruse õppesaalis Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusseminar „A. H. Tammsaare suhetest Friedrich Nietzschega”, kõneles Mirjam Hinrikus.

30. novembril oli A. H. Tammsaare muuseumis 11. sügiskonverents „Kirjandus ja haigus”. Ettekanded tegid Reet Hiiemäe, Piret Kruuspere, Eve Annuk, Sirly Hiiemäe, Anneli Kõvamees, Maarja Vaino, Jaanus Adamson ja Toomas Haug.

Õnnitleme!

3. detsember — Rein Sander 70

14. detsember — Arvo Valton 80

15. detsember — Endel Nirk 90

60. detsember — Malle Talvet 60

70. detsember — Jüri Talvet 70

Juhan Liivi lüürikat itaalia keeles

Rooma kirjastuse „Superstripes / Gattomerlino” väljaandel ilmus äsja väike kogumik Juhan Liivi lüürilist luulet: Rondine, dove hai preso il tuo grido? (Pealkirja on inspireerinud Liivi luuletuse „Pääsuke” algusrida „Pääsuke, kust sa need lidinad leidsid?”.) Valimiku koostaja on Jüri Talvet. Tõlked valmisid Talveti koostöös itaalia kirjani­ku, kriitiku ja kirjastaja Piera Matteiga, kes on ühtlasi kirjutanud raamatule sisuka saate-essee „Üksildus, millest jääb kaja”. Piera Mattei valgustab selles eesti kirjanduse ja kultuuri ajaloolist tausta, mainib itaallaste rolli Tartu jesuiitide kolleegiumis XVI sajandi lõpus, Vello Salo panust eesti luule esmatutvustajana Itaalias, tsiteerib Kalju Kruusa luuletust (mis ilmus sama kirjastuse välja antud valimikus 2012. aastal) ning leiab lõpuks Liivi lüürikas ootamatuidki rööpjooni Liiviga samal 1913. aastal elust lahkunud itaalia luuletaja Giovanni Pascoli loomepärandiga.

Esimene „Kalevipoeg” hispaania keeles

Kirjastuse „Miraguano” väljaandel jõudis hiljuti hispaaniakeelse lugejaskonnani Eesti rahvuseepos „Kalevipoeg” (Madrid, 2015, 178 lk.). Esialgu ei ole kõne all siiski F. R. Kreutzwaldi värss­eepos, vaid selle lühendatud proosamugandus, mille briti entümoloog ja folklorist, Lönnroti „Kalevala” kunagine tõlkija William Forsell Kirby (1844—1912) avaldas inglise keeles juba 1895. aastal.

Kirby „Kalevipoja” hispaania keelde tõlkinud Mariano González Campo on Põhjala kultuuride parimaid tundjaid Hispaanias. Varem on ta tõlkinud muinas-skandinaavia saagasid ja fääri ballaade. „Kalevipoja” proosamuganduse nüüdne tõlge valmis Eesti Instituudi Estophilus’e stipendiumi toel.

Lisaks W. F. Kirby omaaegsele saatesõnale, kommentaaridele, kahe eesti rahvalaulu näitele (lisas) ning tõlkija eessõnale leiab lugeja hispaaniakeelsest „Kalevipoja”-raamatust eraldi vihikuna Jüri Talveti pikema käsitluse „F. R. Kreutzwaldi rahvuseepos „Kalevipoeg” ja selle ümberjutustus W. F. Kirby’lt”. Raamat sisaldab rikkalikku pildimaterjali — Eesti kunstnike nägemusi „Kalevipojast” läbi aegade.

Veaparandus

Paavo Kivise artiklis „Suurmeister, meister, mäng” („Looming” nr. 10, lk. 1441) tsiteeritud luuletuse ridade autor on Ernst Enno.

Jaan Malin: „Maa ja ilm I.”

„;paranoia”, Tartu, 2015. 158 lk.

Kirjastus „;paranoia” on välja andnud Jaan Malini esimese proosateose „Maa ja ilm”. Seni on autorilt ilmunud kümmekond luulekogu, samuti näidendeid ja muid tekste. Esikromaani kaanekujundus imiteerib üsna äratuntavalt Tammsaare „Tõe ja õiguse” esmatrüki kujundust. Peab küll tõdema, et mingit intertekstuaalset seost ei õnnestunud parimagi tahtmise korral leida, seega jääb kujundus pisut efektitsemise tasemele. Kuid ehk on see mingi spetsiifiline malinlik kavalus. Anda tõlgendusniidike ja siis see puruks tõmmata, mängu võlust kantuna. Muuseas, Malini nimi (erinevalt tema asemantilisest tekstist) on vägagi semantiline — nimelt tähendab see prantsuse keeli „kaval”. Nii et frankofoonsete maade luuleslämmidel võiks ta end esitleda nimekujuga Jean Malin. Ehk ongi just sellega teosesse juba aprioorselt sisse kodeeritud mäng lugejaga, trikitamine, ülekavaldamine? Anda üksikuid vihjeid äratuntavate nimede (Peeter Olesk, Tapani Kinnunen) ning eesti- ja ingliskeelsete sõnade sissepõimimise kaudu ja siis jätta ta vaeseke padrikusse üksinda ekslema, ilma ainsagi teejuhita, ainsagi viidata… Puhtemotsionaalselt teosele lähenedes on kiusatus kohe alguses välja prahvatada, et see on ärritav, väljakutsuv, provotseeriv raamat. Samas tekitas ta teatud jõuetuse ja abituse tunde — kogu see asemantiline tekstiladestu, sellest läbipuremine, mis võttis mitu nädalat… Kuid ometi on tal eksperimentaalne uudisväärtus, on see ju omamoodi mõistetavuse piiride kompamise katse. Autor ise on seda nõnda sõnastanud: „Lugu sellest, kuidas keegi millestki aru ei saa, kuid kõik ikkagi üritavad. Ning — enesele aru andmata — jõuavad ikkagi punktini, kus nad teisi ja isegi ennast mõistavad.” (Lk. 8.) Romaani tagakaanelt leiame veelgi selgema, otsesõnaliselt defineeriva kirjelduse: „„Maa ja ilm” on esimene Eestis kirjutatud asemantiline romaan. Asemantilisus ei võrdu tähenduse puudumisega.” Teost lugema asunud kriitikut tabas üsna kiiresti ärritus — kuidas on siit tekstipadrikust üldse võimalik midagi välja lugeda? Võetagu näiteks kas või selline lause: „Kurnelt gühe sohnep vagarbil somende mõnterl nes hereb emorab leshed” (lk. 19). Siin ei ole võimalik tuvastada mitte ühtegi kriitikule tuttavatest keeltest laenatud lekseemi. Kõik viimseni on Malini neologismid ja sellistena mõistetavad vaid nende loojale. Korraks tekkis kiusatus kasutada sotsiaalvõrgustikku ning võtta autori endaga ühendust, palumaks mingeidki vihjeid teksti paremaks mõistmiseks. See tegu jäi siiski tegemata — kõnelgu ja kõnetagu siiski vaid tekst ise. Kuid siis kriitik leebus, hakates tekstist tasapisi avastama ortograafiliselt korrektseid või kergelt moonutatud ingliskeelseid sõnu, ladina või romaani keeltest tuttavate tüvedega keelendeid, sekka (oh rõõmu!) üksikuid eestikeelseidki lekseeme. Ingliskeelsed sõnad esinevad tekstis korduvalt kas otselaenudena (set out, proposal, proposed, setting-up, reasonable level, promoting, smooth, promote) või kergelt moonutatud kujul (developimt, industrõ, teveloped, vesternig). Üksikute lootuskiirtena tundusid tekstipadrikust leitud eestikeelsed sõnad või fraasid (maitsemoos, kerasink, taevast tõusis, karovengide dünastia, mingem üles mägedelle, ilma Lindata, ülivõrdes, helilint). Kahjuks ei toonud nende leidmine muud peale hetkelise heureka-elamuse ning nende seos ülejäänud tekstiga jäi vägagi hermeetiliseks ja obskuurseks.

Teost võib üritada lugeda kahel meetodil — püüdes üksikute semantiliselt äratuntavate eesti- või võõrkeelsete üksuste põhjal teha oletusi ümbritsevate asemantiliste morfeemide kohta. Kuid see osutub peagi tulutuks vaimunärimiseks, sest tuvastamatute ja arusaamatute keelendite arv on selges ülekaalus. Teine võimalus on kasutada intuitsiooni, jälgida teksti rütmi, mitte sõna-sõnalt lugeda, vaid libistada end üle lehekülgede, püüdes tabada oletatavat süžeed (miskipärast on aimdus, et see mingil väga hermeetilisel kujul tekstipadriku sees või taga siiski peitub).

Läbiva süžeelise elemendina ilmneb tekstis Priema Viesta, mille taga pole raske näha kirjandusfestivali Prima Vista. Tegelasgalerii on kirju ning raske on kedagi kesksena esile tõsta. Ehk on peategelaseks Tapani Kinnunen? Tekstis esineb ta enamasti kaksiktegelasena Tapani+Juku. Pisut primitiivne oleks nimede esinemissageduse järgi statistikat teha. Nii jääbki kogu süžee kontuurseks, visandlikuks, vaevuaimatavaks. Lugeja tajub, et justkui toimuks midagi, mis on seotud Tartu, Prima Vista ja Tapani Kinnuneniga, kõik ülejäänud tegelased (Katinka, Aleksander Valgehobusekoppel, Peeter Olesk, jaakob kunder, Linda) mõjuvad marginaalsete sähvatustena läbitamatus teksti­tihnikus. Võib aimata mingeid probleeme esinemisjärjestusega, esinejatele tehakse ettepanekuid, tekib probleeme hindamisega… Midagi sellist võis vaistu abil kogu sellest tekstimassiivist välja lugeda, kuid see võib ka olla sügavalt ekslik tõlgenduskatse.

Kokkuvõttes tuleb öelda, et teost iseloomustab tohutu hägusus, ebamäärasus, poolikus, nõrk sidusus. Lugejalt eeldatakse meeletut vaimset pingutust, et panna üksikute selgepiirilisemate kildude abil kokku hermeetiline tekstimosaiik. Siinkirjutajal see kahjuks ei õnnestunud, mis on kurb. Kuid hinnatav on teose eksperimentaalne väärtus, katse rääkida lugu Malini keeles, mille kõnelejate arv maailmas taandub ühele. (See võib vabalt olla ka eksiarvamus…)

Peamiselt luuleprõmmude korraldajana ja esinejana tuntuks saanud Malin mõjub ehk suulises esituses veenvamalt. Kui anda see käsitletav teos välja audioraamatuna, kõnetaks see ehk rohkemgi, mõistmist kergendaks oluliselt intonatsioon, autori ainuomaselt tundlik prosoodia, intonatsioonimängud.

Kaarel B. Väljamäe: „Kohvi kõrvale”.

„Verb”, 2015. 64 lk.

Alustan tsitaadiga, et seda siis parafraseerida. Kaarel B. Väljamäe kirjutab oma kolmandas luulekogus veebruari kohta: „Imelik kuu. Tal pole midagi öelda, mis õieti meelde jääks” (lk. 25). Mul on sama mure Väljamäe enda ja tema luuleraamatuga. Väljamäe on imelik, omamoodi tabamatu autor; lugesin tema värsket kogu mitu korda, aga meelde ei jäänud sealt peaaegu midagi.

Meeldejäävus on kalendrikuu hindamiseks mõistagi natuke juhuslik ja kõrvaline kriteerium. Samuti ei tundu see eriti pädev luulekogu üle otsustamisel — kui pole just üheselt selge, et meeldejäänu kvantiteet on tinglikult võrdsustatud kogetu kvaliteediga. Või on meeldejäävus siiski ad hoc esteetika kategooria?

Igatahes ei ole suutnud „Kohvi kõrvale” minu mälus endale sooja kohta välja teenida. Mis on eriti kummaline, kui arvestada tõsiasja, et oleme autoriga peaaegu põlvkonnakaaslased, pealegi mõlemad meessoost.[1] Kas see tähendab, et Väljamäel pole mulle rohkemat öelda kui ühel kunagisel veebruaril talle endale? Või ei ole ta lihtsalt suutnud oma sõnumit värsivormis väljendada minu jaoks piisavalt selgel ja atraktiivsel moel?

Kõnealuses raamatus annab Väljamäe muuhulgas luule definitsiooni; ta kirjutab, et luuletamine on: „nõrkade signaalide töötlemine / tugeva müra taustal” (lk. 15). Ma pole ise kunagi luuletanud, niisiis ei oska kaasa rääkida, ent kirjutamise protsessi ühe võimaliku kirjeldusena tundub see mulle päris tabav. Ent kuidas on teoreetilise alusega selle protsessi tulemuste hindamiseks, kust seda võtta? Pole probleemi, sest samade kaante vahel esitab Väljamäe ühtlasi kirjanduse kreedo ja kriteeriumi: „ma usun et tuleb / kirjutada nii nagu / keegi paneks sulle käed ümber” (lk. 7). Miks? Sest see aitab leevendada inimestevahelise füüsilise läheduse defitsiiti: „mitte millestki siin maailmas / pole suuremat puudust / kui sellest” (lk. 7).

Kas puuduoleva „selle” puhul peab Väljamäe silmas kirjutajale või lugejale osaks saavat puudutust? Tema lausungi süntaks osutab, et mõeldud on kirjutajat, ent kontekst ja kõnealuse teksti enese avaliku avaldamise fakt viitavad pigem lugejale. Kuidas need „töödeldud signaalid” minuni jõudsid, kas Väljamäe kirjutatu pani mind tundma end kallistatuna? Pean tunnistama, et ma ei kogenud sõnade sünnitatud sülelust (ega ka mitte sügelust), ehkki olen enda meelest muidu üsna sensuaalne inimene. Võimalik, et ma ei oska lihtsalt psüühilisi aistinguid füsioloogilisteks tõlkida, mu teadvuse ja meelte vahel puudub seda laadi intersemiootiline ülekandemehhanism.

Väljamäe viljeleb proosalikku vabavärssi, mis on sageli kirjutatud ainsuse esimeses isikus, ja tundub, et üsna varjamatu autobiograafilisusega. Kuid minu jaoks on see ausus kuidagi igav ja väljendusjõuetu. Sest Väljamäe luule­minal puudub vedru: kandev kirg, kiiks ja/või konflikt, mis teda hingestaks. Kui tema eelmine kogu „Suur mees juba” (2012) kujutab enesest sidusat ning sisemiselt pingestatud tervikut tekstidest, mis räägivad täiskasvanuks saamisest, identiteedikriisis noormehe suhetest oma vanemate, vanavanemate ja väikelapse ning kirjanduse ja surmaga, siis „Kohvi kõrvale” portreteerib üsna laialivalguvalt usu toel identiteedikriisi ületanud subjekti, kes on argise ning igavikulise vastanduses oma valiku teinud, kuid ei jõua kuidagi selle positiivseid praktilisi tulemusi ära oodata. „Kohvi kõrvale” algab teoloogilise kõhklusega („ja kui juba uskuda / mida siis teha?”, lk. 5) ning võtab metareligioosseid mõtisklusi üles ka hiljem, kuid need kõik jäävad ilma õige raami, arenduse ja sõlmituseta õhku rippuma.

„Tarbetut tusameelt” (lk. 16) teadvuses kandva Väljamäe suhe reaalsuse ning iseendaga on üsna läbivalt ja muutumatult loid ning kriitiline. Ta leiab „igas rõõmus nukraid teri” (lk. 16): „ega otseselt viga ei ole midagi” (lk. 19), aga „meel on meeldivalt must” (lk. 17), „ohkad, aina ohkad” (lk. 19). Ja nii toimub see „Kohvi kõrvale” luuleminaga sõltumata kellaajast, nädalapäevast, kohast ja seltskonnast, ent ei ole sealjuures minu jaoks mingil moel isikupärane või üldistusjõuline.

Samas kumab selle soigumise tagant halvastivarjatud rahulolu nii enese kui asjade üldise metafüüsilise korraga. Väljamäe on justkui potentsiaalsest lunastuspagulasest prints Hamlet, kel on igav mitte oma isa, vaid emakese looduse kuningriigis; kellele see reaalsus ning sellest sündida võiv rõõm pole päriselt seisusekohane. Ta on üks neist väljavalituist, kes usub, et „kusagil on keegi kes teab sinu lugu / kusagil on keegi kes näinud tõde tõest / kes ongi tõde / kes teab sind nimepidi / et öelda: / ma viin su koju” (lk. 46).

Väljamäel on mure ka nende asjade pärast, millega tal minu meelest tegelikult muret pole. Ta pihib lugejale: „Ma ei oska kirjutada emadepäeva luuletust. Need on tihti nii nukrad ja pateetilised. Iroonia keelatud” (lk. 12). Samas tõestab ta ise järgnevate värsiridadega, et oskab küll, ja just nimelt esitatud standardi järgi. Üldistatult kannab see emadepäeva-luuletuse standard-meeleolu peaaegu kõiki Väljamäe kolmanda kogu tekste, mis on üsna eranditult nukrad, pateetilised ja pehmeid väärtusi edastava pedagoogilise sõnumiga, ilma minu jaoks äratuntava (enese)-irooniata. Lugeja saab kaasa elada sellele, kuidas Väljamäe masohhistliku mõnuga värsivormis ohates elule — mis teda tekstides esitatud informatsiooni järgi otsustades sugugi halvasti ei näi kohtlevat — üha uuesti põske ette keerab.

Autori ebamäärase esoteerilisusastmega vaimsed väärtused avalduvad kõige sihikindlamalt ja selgemini tema hingeheadusest kantud elufilosoofias, mis taotleb kohati otsesõnu inimlike põhiemotsioonide kastratsiooni („otsustada mitte vihata / see on tähtis”, lk. 9). Samas ei suuda või ei soovi ta ei selle ega teiste samalaadsete seisukohtade kasuks kuidagi argumenteerida, neile kas intellektuaalsete või kunstiliste vahenditega tuleproovi korraldada, ta võtab neid enesestmõistetava antusena. Selline hoiak pole minu meelest kunstis kunagi huvitav ega viljakas. Sest erinevalt matemaatikast loeb esteetikas lahenduskäik mõneti paradoksaalsel moel rohkem kui lahendus.

Väärtuste konflikti ning sellest potentsiaalselt tuleneda võiva kunstilise sügavuse ning pinge nullib Väljamäe tekstides autori enese kõiketeadev kõnetoon. Kasutades hulganisti kristlikust mütoloogiast pärinevaid allegooriaid ning parafraase, raiub Väljamäe värssides kohati nagu kantslist, kõndides raskete sammudega õhukesel piiril usupropaganda ning poeesiakunsti vahel. Väljamäe jutlustab silmatorkavalt sageli mõistukõneliselt teises isikus (näiteks: „Kardad ju iseennast. Kardad seda tõelist iseendas, mis sunnib püüdlema kõrgemale”, lk. 23), kasutades didaktilist tooni ning patroniseerivat hoiakut („Valutan ta pärast südant. / Valutan su pärast südant”, lk. 27).

Lugedes, kuidas Väljamäe võtab „süü korraks enda peale” (lk. 52) ja meile kõigile andeks andes meid „kokku korjab” ning ilmselt ka lunastab, tundsin „Kohvi kõrvale” kaante vahel esimest ja viimast korda kellegi puudutust: justkui kobaks kellegi isalikult patsutav karvane käsi mu taskutest midagi (spirituaalne kapital?), mida seal kunagi ei ole olnud, ei saagi olema, ei saagi olla.

Oma kahe esimese kogu tekstide vormilise väljapeetusega tõestas Väljamäe, et tunneb lühilause säriaega ning oskab seda kasutada hea fookusega pildi saamiseks. Stiil kandis subjekti, kohati lõi selle. Uues kogus on värsi­rida veninud keskeltläbi pikemaks, proosalikumaks ning üldmuljes prevaleerib lohisevus. Mitmed paljusõnalised tekstid (nt. lk. 12—14, 39—41, 57—59) vajuvad laiali nii sisuliselt kui ka vormiliselt, neis puudub kandev kompositsioon, tooni annavad eesmärgita arutlused.

Kui Väljamäe esimest kogu hoidis koos stiil ning teist lisaks stiilile ka teema ja luulemina, siis „Kohvi kõrvale” kannatab eelkõige temaatilise terviklikkuse puudumise all. „Suur mees juba” tekstid olid õnnestunult tsükliteks koondatud (toimetaja Igor Kotjuh), ent uues raamatus on need läbisegi: argise olme kirjeldused, teoloogilised mõistujutud, sürrealistlikud unenäopildid, vahendatud mälestused, esseistlikud targutused, mõtisklused rahvusest ja rahvusriigist ning kirjanduse olemusest ja rollist, portreed Kohilast ja Tallinnast jne.

Tekstide erineva teemapüstituse, eklektilise vormi ning kõikuva taseme tõttu meenutab Väljamäe kolmas kogu hoopis rohkem debüüti kui tema kaks esimest luuleraamatut. Kõrvuti väga nõrkade tekstidega (näiteks lk. 43—44, 47—49, 54—56) on siin mõned õnnestunud idüllid (lk. 18, 19, 29, 37—38), paaril luuletusel on tabav finaal (lk. 24, 33, 34). Luuleraamatu omamoodi puändina mõjub selle lõpuluuletus (lk. 61), mida võib lugeda õnnestunud katseks seda siinses mõtteavalduses eespool jutuks olnud väärtuste konfliktiga siduda.

Kuid luulekogu tervikplaanis jääb „Kohvi kõrvale” subjekt hajusaks, autorimina piirjooned paistavad justkui läbi uduse klaasi, mul ei teki lugejana temaga silmsidet ega dialoogi. Autori pilk endasse ei ulatu eriti sügavale, tema sõnad ei suuda endale liha peale kasvatada. Väljamäe luulemina konstitueerivad kvaliteedid (nukrus, südamevalu, üksindus, hingeheadus) vilksatavad kui alavalgustatud reklaamtahvlid öise maantee ääres läbi autoakna ning kaovad pimedusse, puutumata mu meeli, nad ei lähe mulle korda, ei jää mulle meelde.

^[1]  Mulle tundub, et kirjanduse, teatri, filmi, muusika ja kujutava kunsti valdkondades pole teist alamžanri, kus autori ja auditooriumi sooline kuuluvus teose vastuvõtu tingimusena nii palju määrab kui luule puhul. Samas paistab see suhe olevat natuke ebasümmeetriline: naislugejatel näib olevat meeste kirjutatud värsse millegipärast lihtsam mõista ja nautida kui meeslugejatel naiste kirjutatut. Sama kehtib vähemal määral ka huumori kohta.

Esimesel oktoobrikuu pühapäeval lahkus USA-s oma kodus Erik Linnolt, kes Eestis on tuntud kahes trükis ilmunud paeluva ja omanäolise mälestuste raamatuga „Linnu tiivul. Mõtteid ja mälestusi” (2000 ja 2005). Selle järel ilmus mõne aja pärast valik Erik Linnolti lühipalasid ja mõtisklusi „Üks vanamees Ameerikast kirjutab Teile” (2012). Raamatud andis koostöös autoriga välja kirjastus SE&JS.

Doktor Linnolt oli kolleegide ja patsientide poolt hinnatud arst, kes pensionipõlves tõdes, et oli töötanud kaheksateistkümnes haiglas neljal maal neljas keeles, kõige kauem psühhiaatrina USA-s. Samuti oli ta loodust hindav ja armastav inimene, kes tegi annetusi mitmetele looduskaitseorganisatsioonidele. Tema koduaias võis nautida puude ja lillede ilu, ta kireks olid linnuvaatlused. Ta oli suurepärane suhtleja, kellel oli arvukas ja ustav sõpradering, vaimukas vestleja, kes mõistis ja oskas ka ise teha head nalja ning tsiteeris peast klassikuid.

Erik Linnolt sündis Kaluuga kubermangus Mossalski linnas eesti kooliõpetaja peres 1920. aasta alguses. Samal aastal vanemad repatrieerusid Eestisse ja perekonna elupaigaks sai Pärnu. Pärast gümnaasiumi lõpetamist ja ajateenistust alustas Erik 1940. aastal õpinguid Tartu ülikooli arstiteaduskonnas. Euroopas olid ärevad ajad, võimud ja võimkonnad vahetusid, Saksa mobilisatsioon ei jätnud ka Erikut puudutamata. 1944. aastal, kui Nõukogude Liit okupeeris uuesti Eesti, põgenes ka Linnolt nii nagu kümned tuhanded eestlased läände. Uuel asukohamaal Rootsis pühendus ta esmalt keele õppimisele ja uude paika sisseelamisele. Stockholmis tutvus Erik Linnolt Pärnu „Endla” näitleja Asta Willmanniga, kellega 1949. aasta sügisel abiellus.

Linnolt lõpetas 1951. aastal meditsiinikandidaadi ja litsensiaadina arstiteaduse-õpingud Stockholmis Karolinska Instituudis. 1951. aasta sügisel jätsid Erik ja Asta Euroopa ning asusid ümber Kanadasse, kontinendi läänerannikule Briti Columbiasse, kus noorele arstile leidus tööd „inglaslikus linnakeses” New Westminsteris ja selle ümbruses. Doktor Linnolti haiglakabineti akna taga „kõrgus 4—5 meetri kõrgune rododendron. Kui suur ümar põõsas õitses, moodustas ta hiiglasuure punase palli nagu Tootsi maakera.” („Linnu tiivul”.) Iseloomuliku näite Erik Linnolti mõtteviisist pakub tema hinnang pärast jõudmist Briti Columbiasse: „Vaadates silmapiiri Vaiksel ookeanil teadsime, et lääne poole edasi ei tasu enam trügida, kui ei taha teiselt poolt maakera uuesti Stalini embusse langeda. Olime aga tänulikud Aleksander II-le, kes Alaska USA-le ära müüs ja nende riikide vahelt maismaapiiri likvideeris.”

Briti Columbiast siirdus Linnoltite perekond mõne aasta pärast Ameerika Ühendriikidesse Connecticuti osariiki. Mõlemad olid innukad edasiõppijad, Asta Willmann sai teise kõrghariduse Yale’i ülikoolist, Erik Linnolt spetsialiseerus psühhiaatriale. Pärast kolme aastat õpinguid leidis ta soovitud töökoha Hartfordi psühhiaatriakliinikus (The Institute of Living), kus töötas üle 30 aasta, ravides tihtipeale ka väga kuulsaid patsiente, kes oma hingehädadega olid temani jõudnud. Kodu loodi lähedal asuvas väikelinnas Farmingtonis. Seal kirjutas Asta Willmann oma peateosena viieköitelise romaani „Peotäis tuhka, teine mulda” ja mitmed teised teosed. Asta Willmann suri 1984. aastal.

1993. aastal saatis Erik Linnolt kirjandusmuuseumi kultuuriloolisele arhiivile Asta Willmanni käsikirjad ja teised arhiivmaterjalid. Koostöös kirjastusega SE&JS on taas avaldatud suur osa Asta Willmanni proosaloomingust. Erik Linnolt pidas AW teoste viimist lugejate käeulatusse kodumaal oma missiooniks. Tema enese kirjanduslikud võimed tulid esile alles siis, kui ta oli juba eas, mille kõrguselt on hea elule kiretult tagasi vaadata.

Erik Linnoltil oli hulk teravmeelseid ja elutarku krestomaatilisi ütlusi. Meenutagem üht nendest tema raamatust „Linnu tiivul”: „Meie meeled on pargitud ja nõuavad üha enam üksteist ületrumpavaid ilminguid. Õnnelikud on need, kes oskavad veel leida lõbu lihtsatest tunnetest ja elamustest, mida meie viis meelt söödavad vahel harva ajju kui kallist tasuta andi, olgu selleks siis värske õhu puhang, puhta vee vool, lilleline aas, liblikas, kes tiibu lehvitades oma värvi demonstreerib, või sinine tsiitsitaja hommikupäikese säras.”

Eesti Kirjandusmuuseum

Eesti Rahva Muuseum

Kirjastus SE&JS

Kai Aareleid: „Naised teel”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 102 lk.

Luulekogus „Naised teel” kirjutab Kai Aareleid nii palju mälestustest ja läinud aegadest, et tekib vaimupilt autorist kui eakast luuletajast, kellel on viimane aeg elus kogetu läbi kirjutada, sest pole teada, kas järgmist raamatut enam tulebki. Wikipedia annab Aareleiu sünniaastaks aga kõigest 1972 ning raamatu kaanetekstilt saame teada, et „Naised teel” on tema luuledebüüt.

Aareleid on endale seni nime teinud eelkõige tõlkijana — ta on eestindanud teiste hulgas nii menukirjanikke Carlos Ruiz Zafóni ja Paolo Coelhot kui ka Tšiili kirjandusrevolutsionääri Roberto Bolañot. Proosa kirjutamine pole talle samuti võõras ning seda tööd on saatnud märkimisväärne edu — 2013. aastal sai ta „Loomingus” avaldatud novelli „Tango” eest Tuglase novellipreemia ja tema omaelulooline fragmentaarium „Vene veri” (2011) oli nomineeritud Kultuurkapitali kirjanduspreemiale. Kui harilikult alustab kirjaoskaja inimene luulega, siis Aareleiul on see järjekord formaalselt veidi sassis, küll aga on tema kogust aru saada, et luuletanud on ta ilmselt juba mõnda aega. (Ja luuletab ka edasi, sest peagi on temalt ilmumas juba teine luulepõimik.)

„Naised teel” on läbimõeldult kahemõtteline pealkiri. See võib olla liiklusmärgi stiilis hoiatus, nagu „Loomad teel!”, mis kutsub lugejat (eriti vastassugupoole esindajast lugejat) veidi provokatiivselt endaga arvestama, sest muidu on oodata kokkupõrget. Seda muljet toetab kaanekujunduses kasutatud punane hüüumärk, mis mustal taustal julgena silma kargab. Kuid fraas „Naised teel” võib loomulikult tähistada ka naiste rännakuid, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Tähelepanu väärib, et autor kasutab pealkirjas mitmust — „naised”. Kas Aareleiu luule räägib kõigi naiste nimel ja kas ta usub naiskogemuse universaalsust? Pealkiri on paljutõotav.

Etteruttavalt võib öelda, et selles raamatus tegeldakse siiski rohkem enda isikuga. Vaid paar teksti keskendub soolisusele veidi laiemas plaanis: näiteks „Nimekiri tütrele” ja „Tüdruk kõrvalpeeglis”. Mõlemad luuletused näitavad lugejale, et naine-olemist nähakse siin kogus pigem traditsiooniliselt. Teksti „Nimekiri tütrele” on Aareleid pidanud piisavalt oluliseks, et trükkida see ka esikaane siseküljele: „osata kanda kontsad ja kübarad / lahkuda pidudelt õigel ajal / mitte karta elu / naeratada / öelda rohkem jah / öelda rohkem / teada et / on mis on / kõik / läheb / mööda”. Võib-olla on see välist elegantsi ja sisemist leebet leppimist siduv tekst luulekogu kreedo?

„Tüdruk kõrvalpeeglis” (lk. 8—9) kirjeldab end oma maailma keskpunktiks pidava tüdruku vananemist tavaliseks naiseks: „mõelda // homme on ta juba natuke vanem / natuke väsinum / ja seda pilku / neid silmi / ei varja varsti / isegi värvilised läätsed / ükskord on ta tavaline naine”. See on natuke nukker, ent levinud vaatepunkt, et erinevalt meestest ei muuda kogemused ega kortsud naist rafineerituks, vaid üheks paljude omataoliste seas. Erilisest tüdrukust saab aja jooksul tavaline naine, kelle ilmudes lõpeb nii luuletus kui ka luule.

„Naised teel” on jagatud alapealkirjadega neljaks: „Viimane õnnelik õhtu”, „Buhhaara nokturn”, „Armastused”, „Kivid ja lilled”. Tekstid on enamasti mälestuspildid mõnest hetkest, mille tähendusrikkus on kultuuriliselt kinnitust leidnud, ehk siis need on teemad, millel on alati potentsiaali luuletuseks saada. Seal on lahkumisvalu, lapsepõlvehetki, armastust, luhtunud armastust, mitte kunagi teoks saanud armastust, nimetut ja nimelist igatsust, soovi kogemust jagada ja teise kogemust mõista. Need teemad on väga inimlikud ja ilusad.

Suurem osa luuletusi tegeleb ajajoonega tüdruk—naine ja poiss—mees. Skeem on järgmine: tüdrukupõlves toimunule antakse tähendus tänases hetkes, mälestus või mälestuse mälestus saab mõtte juba täiskasvanud naise kogemuse ja teadmise kaudu. Ka kõnealune poiss on loomulikult vahepeal meheks sirgunud. Neid reflek­sioone iseloomustab äkiline äratundmishetk, et minevikus oli kõike rohkem — erksust, armastust, aega. Ütleb luuletaja otsesõnugi: „elu ei lõhna enam nagu vanasti” („Lõhnavad”, lk. 48). Aareleidu, kelle peamiseks aineseks on magusvalusad tunded, mille aju mandeltuumas on aktiveerinud lõhnad ja puudutused, võib vist nimetada nostalgiliseks autoriks. Niisugusel minevikuhõllanduslikul luulel on oma ajalugu ning ka palju kaasaelajaid, sest pole ju lugejat, kel puuduks millegi helge meenutamise või mäletamise kogemus. See on universaalne.

Aareleiu nostalgia siin raamatus pole aga kindlasti kuidagi haiglane või kibe, vaid pigem rõõmus, et kunagi on midagi erilist kogetud. (Äsja Amélie Nothombi „Helget nostalgiat” lugenuna julgen pakkuda, et Aareleiu nostalgia on lähedane seal selgitatud jaapani mõistele natsukashii, rõõmsale nostalgiale. Nukker nostalgia olevat täielikult läänelik tunne ning omakeelset vastet jaapani keeles sellele polegi.)

Muidugi mitte kõik luulekogu tekstid pole ajendatud nostalgiast. Mulle ongi Aareleiu kogust sümpaatsemad luuletused, kus ollakse tänasele hetkele lähemal, kus paistab, et teksti ajendanud sündmuse jälg oli kirjutamise hetkel veel värske. Näiteks „Põrgu”: „hiline õhtu / vanalinn / reede // hüvastijätt tänavanurgal / mina lähen koju / nemad veel ei lähe / kell ongi veel vähe // keegi viskab: / peab olema tugev / et minna // teine ütleb: / kelle õlul / see maailm siis püsib // kolmas vastab: /nõrkade / sest neid on enamus” (lk. 28). Siin on tunda aja ja ruumi puudutust: käisin vanalinnas kõrtsis, tekkis küsimus, kas lõbule järeleandja on tugev või nõrk? Kas mina olen tugev või nõrk? Milleks ja kellele? Minevikuhõllandustes on tunded küll kõrge kraadiga, autori tundlikkus fenomenaalne ja sõnad ilusasti seatud, kuid lugemise aegu kaotavad need oma jõu ja pointi ning jäävad õhku rippuma. Minule, lugejale tänavalt, pole antud piisavalt asju (kujundeid), millest paremaks mõistmiseks kinni haarata.

Jan Kaus on raamatu „Naised teel” kohta kirjutanud, et „Aareleid maalib otsekui pintsliotsa kerge puudutusega silme ette sise- ja kooselu olulisi detaile, kuid ometi on sõnade mõõdukuse all selgelt tunda suurte tunnete — armastuse, hirmu, igatsuse — kaasa­kiskuvat hoovust.” („Maaleht” 9. IV 2015.) See on õige, sest kui Aareleid oleks kunstnik, oleks ta akvarellist või siidimaalija, aga mitte näiteks fotograaf. Fokuseerimine ja selgepiirilisus pole tema stiil. Kaus leiab ka, et niisugune luule sobib tölpluse vastumürgiks: „See kogu räägib kõige lähedasematest inimsuhetest ning teeb seda vaoshoitult, ettevaatliku tundlikkusega, mida läheks meil kõigil päriselus rohkem vaja.” Teise Aareleidu arvustanud kriitiku, (:)kivisildniku sõnul ei sisalda „Naised teel” üldse luulet — tekstides on puudu kujund ja kompositsioon. Kogu sobib lugeda, kui on kange armuvalu, aga muidu pigem mitte. (Vikerraadio „Luuleatlas”, 18. X 2015.) Kuigi ma kahtlustan, et punane hoiatav hüüumärk kaanel oligi mõeldud (:)kivisildniku-taolistele halastamatutele, on (:)kivisildnikul mõnes mõttes ju täiesti õigus — meeldejäävate kujundite leidmisele oleks pidanud rohkem tähelepanu pöörama ning luuletuste ülesehitus tundub kohati juhuslik.

Ent kui Kaus arvab, et neid tekste on vaja „meile kõigile”, ning (:)kivisildnik, et ainult armupiinlejatele, siis ma leian, et see luuleraamat sobib eelkõige inimestele, kelle mõttelaad sarnaneb autori omaga. Neile, kes hindavad mehi ja naisi, kontsi ja kübaraid ning arvavad, et elu ei lõhna enam nagu vanasti.

Prantslastel on olnud kombeks liigitada prantsuse keeles kirjutavaid autoreid prantsuse kirjanikeks ja frankofoonseteks kirjanikeks. See on iseenesest sisutu liigitus, sest ka prantsuse kirjanikud kirjutavad ju prantsuse keeles ja on seega frankofoonsed. Nende viimaste alla liigitatakse tegelikkuses aga kõik need kirjutajad, kes on pärit Belgiast, Šveitsist, Québecist, Magribist, prantsuskeelsest Aafrikast, Liibanonist jne. Prantsuse kirjanik ollakse eeldusel, et ollakse sündinud ja elatakse Prantsusmaal ning oma raamatuid avaldatakse mõnes Prantsuse kirjastuses. Ühes või teises punktis tehakse aeg-ajalt muidugi järeleandmisi, näiteks Samuel Beckett, Eugène Ionesco, Emil Cioran, Milan Kundera ja Andreï Makine omandasid üsna kiiresti prantsuse kirjaniku tiitli ja leidsid kirjanduskäsitlustes ja raamatupoodides koha nimelt prantsuse kirjanduse osakonnas. Beirutis sündinud liibanoni-prantsuse kirjanik, Prantsuse Akadeemia liige Amin Maalouf on märkinud, et põhja poolt tulijatel ongi siin eeliseid, et nimelt lõunast pärit kirjanikke nimetatakse järjepidevalt frankofoonseteks kirjanikeks, isegi kui nad elavad ja avaldavad oma teoseid Prantsusmaal ja osalevad seega prantsuse kirjanduselus.

Sellises liigituses on kahtlemata annus sildistamist, mis pole päriselt neutraalne. Amin Maalouf on öelnud sedagi, et prantsuse kirjaniku puhul mõeldakse „meie”, frankofoonse kirjaniku puhul „nemad” ja „teine”. Selle patroneeriva üleoleku vastu on protestinud mitmed literaadid, teiste seas nobelist Jean-Marie Gustave Le Clézio, kes on öelnud: „Ma olen prantsuse kirjanik, see tähendab frankofoonne kirjanik.” Ja 2007. aastal andis hulk mõjukaid prantsuse keeles kirjutavaid kirjanikke oma allkirja manifestile „Prantsuskeelse „maailmakirjanduse” nimel” (Pour une „littérature-monde” en français), mis kuulutas, et oleks aeg liikuda uude ajastusse, kus prantsuskeelsel kirjandusel ei ole enam keskust, vaid seda kirjutatakse kõikjal, et aeg on küps tõmmata joon alla koloniaalpärandimaigulisele frankofoonia mõistele ja liikuda edasi „prantsuskeelse maailmakirjandusega”.

Kuigi tavad on visad püsima, on küsimuse üle vähemalt tekkinud arutelu ning võib täheldada märke muutustestki, läbimurdeaastana tuuakse välja 2006. Sel aastal sai Prantsuse Akadeemia liikmeks esimene Põhja-Aafrikast pärit kirjanik, Alžeeria päritolu Assia Djebar (seni oli sinna Aafrika päritolu kirjanikest ainsana pääsenud senegali luuletaja, selleks ajaks juba surnud Léopold Sédar Senghor). Niisamuti on olnud märgata, et üha enam kandideerivad olulistele prantsuse kirjandusauhindadele ja ka pälvivad neid just väljaspool Prantsusmaad sündinud prantsuse keeles kirjutavad kirjanikud. 2006. aastal läksid mitmed prantsuse mainekad kirjanduspreemiad esimest korda mitte-prantsuse päritolu kirjutajatele (Goncourt’i ja Prantsuse Akadeemia kirjandusauhinna sai Jonathan Litell, Médicis’ auhinna pälvis Sorj Chalandon, Fémina — Nancy Huston, Renaudot’ — Alain Mabanckou). Ka tänavuaastases Goncourt’i kirjandusauhinna lõppvoorus oli nelja kandidaadi seas Tuneesias sündinud luuletaja ja romaanikirjanik Hédi Kaddour ja juudi-itaalia perekonnast pärit ja Kairos sündinud Tobie Nathan. Veel eelviimases voorus oli kandidaat ka Alain Mabanckou, kes on juba kümmekond aastat prantsuse kirjanduses n.-ö. pildil olnud ja kellest siin ka lähemalt juttu tuleb. Praktilise poole pealt: viimasel ajal on Prantsusmaa raamatupoodideski võinud täheldada, et aina valdavam on liigitus: frankofoonne kirjandus (kuhu kuuluvad kõik prantsuse keeles kirjutavad kirjanikud, näiteks ka Katrina Kalda) ja väliskirjandus (kuhu kuulub kogu tõlgitud kirjandus).

Alain Mabanckou on sündinud 1966. aastal Kongo Vabariigis Pointe-Noire’i linnas. 22-aastaselt sai ta stipendiumi, et jätkata ülikooliõpinguid Prantsusmaal. Kuigi tema erialaks oli õigusteadus, tegeles ta juba sel ajal ka kirjutamisega. Ometi läks veel kümme aastat, enne kui ühes väikeses kirjastuses, mis annabki välja nimelt Aafrika kirjandust, ilmus tema esimene teos „Sinine-valge-punane” (Bleu-blanc-rouge; 1998). Sestsaadik on ta järjepidevalt avaldanud nii proosat, luulet kui ka esseistikat. Suurem tuntus saabus aga siis, kui Mabanckou raamatuid hakkas avaldama mainekas kirjastus „Seuil”, ilmusid romaanid „Katkine klaas” (Verre cassé; 2005) ja „Okassea mälestused” (Les Mémoires de porc-épic; 2006). Tulid mitmed kirjandusauhinnad, muuhulgas sai ta 2012 kogu oma senise loomingu eest kaaluka Prantsuse Akadeemia preemia ja oli 2015. aastal Man Booker International Prize’i finalist. Goncourt’i auhinnale kandideeris praeguseks juba Californias Santa Monicas elav Mabanckou seekord oma viimase romaaniga „Väike Pipar” (Petit Piment; 2015).

Romaani „Väike Pipar” peategelane on orb Mabanckou kunagisest kodulinnast Pointe-Noire’ist. Tema täisnimi on Tokumisa Nzambe po Mose yamoyindo abotami namboka ya Bakoko, mis lingala keeles tähendab „Tänagem Jumalat, must Mooses on sündinud oma esivanemate maal”, igapäevaelus kutsutaksegi teda hellitusnimega Moïse ehk Mooses. 13-aastane Moïse satub Pointe-Noire’i lähedal asuvasse orbudekodusse Laongos, esialgu pole tema elul seal väga vigagi, ta on kristliku lastekodu juhataja Papa Montelo ja kasvataja Sabine Niangui suur lemmik. Siis leiab aga aset „teaduslik sotsialistlik revolutsioon” ja lastekodu juhatajaks saab despootlik Dieudonné Ngoulmoumako. Jumala asemel tuleb nüüdsest ülistada sotsialismi. Seda Moïse ka teeb, kuni otsustab siiski lastekodust jalga lasta. Edasi tuleb tal ootuspäraselt tegemist igasuguste jõukude ja kampadega ning nende omavahelise arveteklaarimise­ga, mõnda neist rühmitustest kuulub ta lühemat aega ka ise. Sellest ajast on pärit ka tema hüüdnimi Väike Pipar, kuna kahe kaabaka käest pääsemiseks paneb ta nende toidu sisse ohtralt pipart, mis põhjustab nondel nii ägedaid kõhuvaevusi, et Moïse pääsebki minema. Viimaks leiab ta pelgupaiga pordumajas, mida peab emalik ja südamlik Maman Fiat 500. Kuid poliitilise režiimi hammasrattad jahvatavad halastamatult edasi ja Väikese Pipra seiklused jätkuvad. Ühtepidi on tegemist n.-ö. arenguromaaniga, samas on kõige selle aktiivseks taustaks sotsiaalne ja poliitiline olukord 1970. aastate Kongos.

Romaan on jutustatud lapse vaatepunktist, kriitikud on peategelast võrrelnud nii Oliver Twisti kui Gavroche’iga. Autor ise on öelnud, et lapse vaatepunkt võimaldas tal läheneda keerulistele teemadele n.-ö. naiivse ja avatud pilguga, mistõttu oli ka kõige süngematel hetkedel võimalik kujutleda helgemat tulevikku. Kindlasti väärib tähelepanu Mabanckou keelekasutus. Prantsuse keel ei ole tema emakeel, küll aga kirjutamiskeel. Tema enda sõnul räägib ta kõiki Kongos kasutusel olevaid kohalikke keeli ja eks ole standardist üksjagu erinev ka seal räägitav prantsuse keel. Samuti on ta öelnud, et kui ta kirjutama hakkab, siis läheb tema sees justkui käima väike tõlkimisemasin, mis ei tõlgi mitte üksnes sõnu, vaid ka mõtteviisi. Näiteks ei ole Mabanckou emakeeles palju sünonüüme, selle asemel väljendutakse piltlikult, seetõttu on ka Mabanckou tekstides palju ootamatuid võrdlusi, piltlikke ja lopsakaid kujundeid. Silmatorkav on kõnekeelsuse taotlus, tema tegelased räägivad tõesti nagu inimesed tänavalt. Tähelepanuväärne on ka Mabanckou lugudejutustamise oskus, seegi on ilmselgelt mõjutatud Aafrika suulisest muinasjututraditsioonist, lood aina hargnevad ning võtavad ootamatuid ja uljaid pöördeid, välistatud ei ole ka fantastikaelement.

Lõpetuseks võib tõdeda, et ehk on prantsuse kirjandus tõesti avanemas ja avardumas, kogu selle rikkaliku prantsuse keeles kirjutatava kirjanduse positiivsest hõlmamisest oleks tal ainult võita, seda nii teemade mitmekesisuse kui ka keelelise rikkuse mõttes. Väike pipar kulub vürtsiks ära.

Viimasel ajal olen pannud tähele, et inimesed tahavad mulle midagi öelda. Midagi olulist, lausa märgilist ja tähenduslikku. Mõni nädal tagasi helistas mulle üks mees, ta esitles end, aga nagu alati — paar sekundit peale nime kuulmist oli mul ta nimi peast pühitud. (Veidi ennatlikult, aga siiski õige on selle peale küsida: kas ma ei huvitu inimestest, ei väärtusta neid ega oska neid kuulata? Jah, see on tõsi.) See mees, kes helistas, oli väga viisakas, rääkis vaikse häälega, pikkade läbimõeldud lausetega. Ta oli heasoovlik, ei lennanud kohe peale, et läbi suruda oma agendat nagu tükkiläinud jahukastet läbi sõela. On ka selliseid, nende numbrid olen ma enda telefonis ära salvestanud. Nemad on enesekesksed ja rutakad, hoolimatud, ja nad teavad kõike kõigest ja tahavad terve maailma ühe telefonivestluse jooksul kiiresti-kiiresti sulle ära seletada. Nimeks olen neile pannud Hull-Ants, Maniakaalne Tõnu, Segane. Nii näen ma kohe ära, kes helistab, ja ei hakkagi vastama. Aga Segane on väga kaval, tema helistab eri telefonidelt ja saab mu ikka kätte. See mees, kes nädal tagasi helistas, tahtis mind vaid tänada.

Ta oli teatris käinud mu näidendit vaatamas ja see meeldis talle, ja seda ta ütleski. Vähe sellest, tuli välja, et ta on vist kõike, mida ma olen kirjutanud, lugenud! Ta analüüsis ja kiitis mind oma vaoshoidlikul moel, sain aru, et mees ei ole hull ega maniakk ega segane. Vaid erudeeritud, hea maitse ja suure lugemusega. Olin muidugi tema jutust meelitatud. Ta ütles isegi, et ma olen kirjanik suure tähega — Kirjanik. Ajasin vastu, mis te nüüd, mis te nüüd, kuigi tegelikult oli mul hea meel, et keegi on seda märganud. Rääkisime pikalt, mul hakkas juba veidi imelik, et minuga räägib üks mees, kes on kõiki mu tekste lugenud. Aga siis lõpuks — ta oskas ka telefonivestlust õigel ajal lõpetada, et mitte muutuda pealetükkivaks, tal oli kõik läbi mõeldud. Ning lõpetuseks ütles ta mulle, juba üle korrates, et olen võimas ja köitev kirjanik: aga kui midagi saaks teie käest paluda või teile soovida, soovitada, siis tahaksin ma näha teie tekstides rohkem traagikat. Jah, mitte palju, aga veidi võiks rohkem olla, sest inimese elu on traagiline ja ka tõeliselt suur kirjandus on alati traagiline. Ta võib olla ka naljakas, nagu teil on, aga traagikat oleks juurde vaja, siis te oleksite minu jaoks valmis. Mees oli lõpetanud. Sellist lõppu polnud ma oodanud, küsisin veel enne, kui ta toru ära pani: kelle jaoks valmis? Mees ei mõelnud pikalt: eks ikka igaviku jaoks. Siis soovis ta mulle jõudu töös ja kordaminekuid, ja kõik.

Jäin, telefon käes, mõttesse, olin lausa pahviks löödud, mis see siis nüüd oli? Oli mis oli, tuju läks nulli. Ma tahtsin järele vaadata, kes see mees selline on, proovisin tema nime meelde tuletada, kuid midagi ei meenunud. Viimaks mõtlesin, et see oli kellegi halb nali ja see vestlus on kellegi lavastus. Alguses vooderdatakse sind ära, meelitatakse, ja siis tõmmatakse järsku seljast nii kasukas, püksid, särk kui ka aluspüksid. Kus on su traagika, ah? Meenub lugu, kuidas üks mu tuttav naisnäitleja kirjutas oma kursakaaslasele, et on tema suur fänn ja tahab temaga kokku saada, lausa põleb nii suure ja hea näitlejaga kohtumise ootusest. Nad vahetasid omavahel kümneid kirju, siis viimaks kohtusid kusagil kohvikus, kursavend ja kursaõde. Tüübil oli ilmselgelt piinlik ja ka kursaõel, et ta oli selle lolli nalja nii kaugele ja pikaks venitanud. Arvasin, et nüüd toimus midagi samasugust ka minuga. Ehkki, kui aus olla, siis selle mehe häälest ja olekust peegeldus siirus ja soov mind aidata, ja see ei tundunud nagu kellegi loll nali. Ilmselgelt valutas mees südant, kuidas mulle seda öelda, et minu tekstides ei ole piisavalt traagikat. Viimaks otsustasin, et tegemist on siiski hulluga. Tahtsin telefonis tema numbri salvestada ja panna talle nimeks — Meeldiv Hull. Aga kui ma hakkasin oma telefonis sobrama, siis ma ei leidnud seda kõnet. Seda lihtsalt ei olnud mälus. Veider värk. Nagu ma alguses ütlesin, mul on inimeste kuulamisega veidi raskusi, ma ei suuda ka inimeste nime kohe meelde jätta. Ja ma ei kuula neid kindlasti nii tähelepanelikult, nagu ma soovin, et mind kuulataks. Küll aga meeldib mulle ise rääkida, sest see tundub mulle olulisem ja huvitavam kui paljude teiste jutt. Kas see telefonivestlus üldse leidiski aset, võib-olla oli see minu sisekõne. Või siis oli tegemist minu muusaga, kes helistab numbrit maha jätmata? Ma oleksin muidugi oodanud oma muusaks kedagi teist, mitte ühte viisakat ja meeldivat vanameest! Kas see võiks olla minu traagika?

Oli see kõne, mis ta oli. Läks mööda päevi, aga mulle jäi sisse see tunne, et mu tekstid on tühised, nendes puudub traagika ja tõeline sügavus. Kiusasin end ka mõttega, et kas ma ikka olen igavikuline kirjanik. No vist ikka ei ole, jõudsin järeldusele, kuigi tahaksin olla. Kui saaks valida, kes eesti kirjanikest jääb ajalukku alles ja on igavene, siis (vabandust, kolleegid) tahaksin see olla just mina. Aga kas selleks on ka põhjust, küsisin endalt. Läksin raamaturiiuli juurde ja vaatasin oma raamatuid. Palju neid just pole. Mul on ka näidendeid, aga kui ma lasen need oma peast läbi, siis ka näidendites on traagikaga kehvasti. Igavikule neid juba ei müü. Võtsin kätte ühe ja teise enda raamatu. Jah, traagikat on vähe. Ja mida päev edasi, seda sitemini ma end tundsin. Täiesti tühise, keskpärase ja mittemidagiütlevana. Lohisesin lihtsalt ringi, midagi teha ei tahtnud, kõik käis närvidele, karjusin laste peale, asja ees, teist taga. Ja siis tundsin ennast veel halvemini, et ma nende peale niimoodi karjun, milles nemad süüdi on, et nende isa ei suuda rääkida igavikuga.

Ka unes nägin igasugu painajaid, peamiseks küsimuseks ikka see minu kui kirjaniku tõsiseltvõetavus ja traagika. Nägin, et pean käima mööda Tartu linna kõrtse ja baare ja igasugu urkaid. See meenutas Dante põrgut. Minu saatjaks oli seesama vanamees, kellega olin rääkinud telefonis. Selgus, et tema ongi tõesti minu muusa. Nägin kõrvallaudades istumas traagikuid kaunite muusadega, mõnel oli neid isegi viis. Minul oli aga üks viisakas ja puhas vanamees, riietatud üleni pruuni. Me ei saanud endale mitte üheski kõrtsus midagi tellida, „Atlantisesse” ei lastud meid isegi sisse. Ma küsisin oma muusa käest, miks me koos peame käima. Tema vastus oli huvitav: sellepärast, et kui peaks tulema tugevam tuul, siis me hoiame teineteisest kinni. Peab ütlema, et mul oli häbi näidata end avalikes kohtades sellise vanamehega. Ja ka üksi oli häbi. Genialistide klubis anti meile kahe peale klaasitäis vett. Vanamees peaaegu ei puutunudki seda, võttis vaid ühe väikese lonksu, sain kogu klaasi endale. Zavoodis istusime kahe hiigelsuure ja raske mehe vahele surutuna, nad lausa lämmatasid meid, keegi rääkis, et nad olevat Puškin ja Lermontov. Nende nägusid me ei näinud. Enne hommikut käisime läbi ka Krooksust nagu ikka. Oli näha, et vanamees on juba väsinud, ta ohkas ja ütles viimaks oma vaiksel ja viisakal moel: tahad, ma panen sulle jalaga munadesse. Milleks, küsisin. Ta vastas: asi seegi.

Mida päevad edasi, seda rohkem see küsimus mind vaevas. Et pole traagikat. Ja minus süvenes see tunne, et ma ei suuda teist inimest näha. Ja ehk oligi see tolle vanamehe jutu mõte, kui ta mulle helistas, isegi kui ta ei helistanud. Et mul puudub empaatia, võime tunda teisele inimesele kaasa, jagada tema kannatusi ja mõtteid. Ma ei suuda inimesi isegi korralikult kuulata ega nende nimesidki meelde jätta, mis siis veel kõnelda teiste kannatuste ja mõtete mõistmisest. Ja oma tekstides olen ma irooniline, vahest ka küüniline, keeran kõik naljaks. (Muuseas, viimasel ajal on mulle ka öeldud, et mu naljad korduvad ja ei ole enam naljakad.) Ja ma teen seda sellepärast, et ma ei suuda teist inimest näha ja temast aru saada, ja kõige lihtsam on teda naeruvääristada. Proovisin teiselt poolt end kaitsta, sirvisin laual oma raamatuid, aga sain ka sealt aina enam kinnitust, et tõepoolest, ei mingit empaatiat ega traagikat, ainult naeruväärsus. Olen ikka tahtnud oma tekstides öelda, et elu ongi naeruväärne, väheste eranditega. Aga nüüd tundus ka see mõte labase eneseõigustusena sellele, et ma ei suuda teiste inimestega suhelda ja neid näha, mõista, kuulata, jagada nende saatust ja hinge.

Nojah, nii ma siis istusin ja kiusasin end ja keerutasin oma mõtet kokku, kuni jõudsin arusaamisele, et ehk oli see viisakas vanamees üldse esimene inimene, keda ma kuulasin ja kelle jutu üle ma olen sügavalt järele mõelnud, ja enesele, olgugi see nii neetult valus ja raske, otsa vaadanud? Aga ka selle mõtte peale ei läinud tuju paremaks, ikka vasardas peas, et ma pole kirjanik, kes räägiks igavikuga. Mõtlesin isegi kibedalt, et kui ma prooviksin sellest telefonikõnest ja oma unenäost kirjutada, kas ma suudaksin siis ennast või seda viisakat vanameest kujutada sügavana ja traagilisena. Ja vastus on — ei suudaks. Ja kuidas ta saakski olla tõsiseltvõetav, kui ta on minu muusa! Halb valik tema poolt. Ja ka mul pole asi kiita.

Nädal tagasi helistas ta uuesti. Ta tutvustas ennast uuesti, ütles, et ta nimi on Jaak. (Kuidas on võimalik nime Jaak mitte meelde jätta?) Ka telefoninumber oli tal olemas, vaatasin seda kohe, kui ta ennast tutvustas, jälle pikalt ja viisakalt, isegi veidi vabandades, et ta kirjaniku aega raiskab. Kirjutasin „Postimehe” servale tema numbri üles. Ei mingit kahtlust, seesama vana. Tundsin, kuidas süda taob, kuulasin vanameest hoolikalt, lausa salvestasin tema lauseid. Ta jälle kiitis mind ja vabandas, et raiskab mu aega. Ootasin huviga, mis tuleb lõpuks, mis on tema jutu point. Õige pea see selguski. Mees oli Palamuse (nimi muudetud) näiteringi juht. Peale seda ta ütles, et kindlasti on teil kõik ajad juba planeeritud, aga ehk leiduks aega ka meie näiteringi jaoks. Sest neil on selline kuulus kirjanik nagu Oskar Luts (nimi muudetud) ja temal oli ka vend Theodor Luts (nimi muudetud) ja sellest vennast võiks kirjutada ühe näidendi. Küsisin millegipärast, et midagigi küsida, milline see näidend olla võiks. Ja mees vastas otsekohe: naljatükk. Nalja peaks saama. Olin ilmselgelt kaitseasendis ja tõrjuv, ütlesin, et ma ei taha kirjutada naljatükki. Aga mees ütles: miks mitte, te tehke proovi. Te ei ole küll naljakaid näidendeid kirjutanud, aga meie jaoks äkki võiks? Kuradi huvitav, kaks nädalat tagasi ei olnud ma traagiline, nüüd ei ole naljakas. Ma isegi vihastasin ja küsisin, et kust te mu numbri saite. Vastus tuli jälle kiiresti: Rakvere teatrist (nimi muudetud) anti. Järjest veidram. Ma olen tõesti Rakveres ühe lavastuse teinud, aga ometi kuidagi imelik. Vana jätkas: mina ei teadnudki, et te seal enam ei tööta, et olete nüüd vabakutseline, kirjutate palju, eks see tasub ennast muidugi ära. Katkestasin vanamehe: ma ei ole kunagi Rakvere teatris töötanud. Vanamees: mis te nüüd räägite, ikka olete. Mina: ei ole. Vanamees: mis te räägite, ma olen isegi teie kabinetis käinud. Mina: mul ei ole Rakvere teatris mingit kabinetti! Vanamees: enam muidugi ei ole, aga enne, kui seal töötasite, siis oli. Mina: ei ole olnud! Vanamees: on-on… See jutt läks kuidagi niimoodi edasi, ja siis hakkas mul midagi koitma ja ma küsisin: mis mu nimi on? Nüüd oli vanamees hetke segaduses ja vaikis, aga kogus end ja vastas siis: Urmas Lennuk. Seda ma arvasingi. Ohkasin kergendatult: mina ei ole Urmas Lennuk. Vanamees: kuidas ei ole? Mina: lihtsalt ei ole. Vanamees: kes te siis olete? Mina: Urmas olen, aga Lennuk ei ole. Vanamees: ei olegi Lennuk? Mina: ei ole. Vanamees: kes te siis olete? Mina: Vadi olen. Vanamees: ah nii. Vaat teda ma ei tea. (Väike pettumus.) Mina: mis seal ikka. (Paus.) Vanamees: et ei olegi see Urmas. Mina: ei. (Kõne lõpp.)

Jüri Talvet *Päike viis minult tema / Jõulud Hiinas, 2012 jt. luuletusi

Maimu Berg Stalin Tallinnas

Rein Veidemann Lausungid

Maarja Kangro Turist

Doris Kareva Kümme südamelööki / Siirderiitus

Linnar Priimägi *Esimene jõulupüha läheb üle teiseks / Talveaeg jt. luuletusi

Leon Miniatuurid

Juhan Jõers *Plaksutasin käsi / Jõest imbuvat udu ootasin jt. luuletusi

Kaisa Kase Atlandi ookeanil / Lihtsad sõnad jt. luuletusi

Mari Saat Magada või mitte?

Eve Toomist * Ja miski ei kesta igavesti / *avastada kevadet

Arvo Valton Leila käed / Raamaturiiul

Arvo Valton Mälestuskilde kirjanikest

Holger Kaints Valtoni teostetegu

Endel Nirk / Janika Kronberg Teelisest ja tähtedest

Helle-Iris Michelson Merike Riives. Provence

Mihkel Mutt Kõik nad on pärit Suurinkvisiitorist. „Tark inimene” düstoopiate valgusel

Urmas Vadi Traagika

Mari Peegel Nostalgia-tüdruk hüüumärgi tagant

Alvar Loog Potentsiaalse lunastuspagulase ohkav vabavärss

Rolf Liiv Prõmmukuninga proosatrikid

Kroonikat

Juhan Liivi lüürikat itaalia keeles

Esimene „Kalevipoeg” hispaania keeles

Sirje Kiini monograafia „Marie Under. Elu ja luule” ilmus vene keeles

Triinu Tamm Väike pipar

Indrek Koff Prantsuse Akadeemia romaaniauhind 2015

Erik Linnolt in memoriam 10. I 1920—4. X 2015

Mare Sabolotny: „Mida silm ei seleta”.

„;paranoia”, 2015. 318 lk.

„Me sööme liiga hästi. Me oleme liiga pirtsakaks läinud. Tegelikult peaks mõned päevad sööma riisi ketšupiga,” teatab Maria enesekindlalt.

„Mulle ei meeldi ketšup. Pealegi, mida me siis endale nii peent lubame? Puuviljad on tegelikult kõige kallimad, aga nendeta ütleks meil tervis üles,” vaidleb Paul. (Lk. 162.)

Pärast sellise dialoogi näiteks toomist polegi enam nagu eriti midagi öelda. See lõik kõneleb ju enda eest. Ja sääraseid — või veelgi jõhkramaid dialooge, kus tegelased kasutavad sõnu, nagu „koheselt”, „peljake”, ütlevad: „Ma olen väga palju energiajooke tarbinud”, või nendivad, „et vahepeal niivõrd kaugenesime”, on Mare Sabolotny järjekorras kolmas romaan täis. Veel leiab teosest sõnu nagu „konklusioon” ja „determineerima” või lihtsalt armutut kantseliiti, mis paneb lugeja sõna otseses mõttes valust halisema.

Jah, pärast seda kõike polegi enam nagu eriti midagi öelda… Kuid see „nagu” on eelmises lauses siiski meelega. Sest midagi on ikka öelda küll. Nimelt on näidetena toodud keelelised õudused probleemsed. Probleemsed selles mõttes, et raske on mõista, kas tegu on lihtsalt vääratuste, halva stiili, kirjaniku äpardusega või on see siiski teadlik valik, kus autorikõne on eristamatu peategelaste sisemonoloogist.

Kaldun arvama, et kord on see nii ja kord naa. Fraaside, tegelaste mõtete ja tegevuste kordamisega saavutab Sabolotny kahe noore inimese kooselust rääkides omalaadse transiseisundi. Nõudepesu, poeskäigud, jutud parandamist vajavast autoroolist, peavalust, töö tüütusest, korteriremondist, külmutuskapi korrashoiust ja isiklikust hügieenist korduvad, korduvad, korduvad. Korduvad mitte päris uinutava tüütusega, vaid pigem ärritava, naha alla pugeva tüütusega, mis toob endalegi meelde aja, mil sai oldud noor, esimest korda kellegagi koos elatud ning peetud seda kõike korraga nii tõsiseks ja eriliseks. Mare Sabolotny tekst joonib oma võika triviaalsusega alla ka selliste elukogemuste, selliste elude armutu triviaalsuse. Kui nooruke Maria ütleb Paulile, oma tulevasele: „Me ei ole nagu teised, eksole?” (lk. 242), mõjub see jubedalt. See mõjub hirmutavalt, haledalt, klišeelikult ja… ajutiselt. „Meil on õige asi… Ja me ju tahame, et see töötaks,” seletab Maria edasi ja selleks ajaks on see „õige asi”, mille töötamist lapsnaine soovib, juba pea kaks ja poolsada lehekülge… jah, teinud mida — vindunud? Või siiski töötanud? Kuidas üks kooselu õigupoolest töötama peaks? Kas me saame Sabolotnyt lugedes seda teada?

Vastus on raske tulema, sest raamatu läbilugemisel jääb südamesse kummaliselt tühi tunne, kuid selle põhjuseks ei ole mitte autori andetus ja võimetus inimtundeid edasi anda, vaid vastupidi — see hingekriipiv tühjus tulenebki tõsiasjast, et Sabolotny just nimelt suudab seda kõike edasi anda. Needsamad keelelised jubedused, millega arvustust sai alustatud, on selle selgeks tunnis­märgiks — sellised need inimesed ongi, sellised need tunded ongi, sellised need elud ongi. Vabandust — mitte nii, et sellised need inimesed ja need tunded ja need elud ongi, vaid sellised me inimesed olemegi ja sellised meie tunded ja meie elud ongi. Triviaalsed. Läbinisti triviaalsed.

Mis siiski ei anna vastust kõigile küsimustele. Noore abielupaari elu tõusud ja mõõnad jäävad kirjeldatus üsna hermeetilisteks. Ja kirjeldatavad mõneti poolikuteks. Filoloogist Maria ega IT-mehest Pauli suhtes ei teki hetkekski samastumistunnet. Maria ja Paul elavad oma elu, ohivad oma ohkimisi, kuulutavad suvalistel hetkedel teineteisele armastust ja üritavad korra isegi väga piinlikult ja kohmakalt seksida (lk. 236—237), kuid lugedes jääb kogu aeg lahtiseks küsimus, miks nad koos on, millel see nende väidetav armastus põhineb. Jah, armastus ongi suur müsteerium ja vahest on Mare Sabolotnylt palju tahta, et ta suudaks oma tegelaste armastuse igaühele arusaadavalt ja igas lugejas samastumissoovi ja -võimet tekitavalt lahti seletada, kuid ikkagi — raamatus ei ole mitte kordagi selle poole püütudki. Osalt tuleneb see tegelaste teatavast poolikusest — nad pole päriselt tasakaalus. Maria on küll naine, kes valdab kõiki suuremaid romaani keeli, töötab raamatu esimeses pooles kooliõpetajana, kuid käitub ikkagi täiesti ebaküpse plikana, ilma et sellele mingit põhjendust antaks. Pigem vastupidi: teosest saame teada, et ta on pärit täiesti normaalsest, vist edukastki ja hästitoimivast perest. Paul, kes küll pidevalt põeb oma lapsepõlvekodu vaesust, peaks kirjelduse järgi olema korraga nii erakordselt ilus kui ka hästi nupukas mees, on samas aga täiesti hajameelne, saamatu, töövõimetu kuju, kelle puhul samuti mitte kordagi ei selgitada tema kroonilise ebaõnnestumise põhjusi. Ei mingit veenvat psühholoogiat! Kui mees on autoavariis kergelt viga saanud ja Maria teda emmates ütleb: „Ma armastan sind, sa ju tead?” (lk. 180), siis mõjub see täpselt niisama külmalt, kalgilt ja õõnsalt nagu siis, kui naine raamatu alguses käratab, et Paul ei toonud maja eest autost ära mingit raamatut. Jajah, mingid tunded on, mingi kirglikkus vist on kummalgi olemas, aga see kõik tundub näideldud. Ega näi ka sümboliseerivat midagi suuremat. Üks raamat, üks armastus — mis vahet seal on?

Kõik see panebki küsima — kas see täielik külmus, tuimus ja loidus on taotluslik või on see kirjanikul lihtsalt nii välja kukkunud? Ma ei tea. Ega saagi teada. Raamatu lõpp on veidi melodramaatiline — ja samas ka veidi arusaamatu. Mis siis ikka saab, mis siis ikka peaks saama? Kellega meil peategelaspaari puhul on siis tõesti tegu? Kas Paulil ja Marial on veel (ühist) tulevikku? Kas see tulevik on sama, mis minevik: raamatu rohkem kui kolme­sajal leheküljel ümberjutustatud triviaalne argipäev, millest esimene pool veedetakse Tallinnas — näägeldes selle üle, kas tuleks Tartusse kolida või ei — ja teine pool Tartus, sama­suguses tuimuses ja nääklemises (kuigi teiste asjade üle), kui algul Tallinnaski. Või on loetule järgnev tulevik teist­sugune? Ei tea. Ent kui aus olla — see polegi oluline. Sabolotny on kirja pannud ühe võrdlemisi õnnetu noorpaari argipäeva loo. Ja nagu argipäevalugude puhul tihti, on ka selle raamatu õnnestumine ühtlasi tema ebaõnnestumine — tuimuse, nüriduse, kordumis­ahelate veenev ja lugejale naha alla pugev kirjeldamine teeb ühtlasi loo enda hirmutavalt tuimaks, nüriks ja korduvaks. Nii see lihtsalt on.

Luba mul väriseda palavikus

luba mul puudutada õit

ka läbi läbimatute hangede

hangunud rajuilmade

ristuvate rägastike

luba mul puudutada õit

*

Sa tuled mu südamesse

valgete kingadega ja suvekleidis

uksi avamata luba küsimata

taevasinine mõõgatera

sillerdav vesi

üle värviliste kivide ja merikarpide

sa tuled mu südamesse

oma muusikaga oma lilledega

oma väikeste murede ja kurbustega

sa tapad oma kergete suudlustega

sipelgaid mu seljal

sa nutad unest ja rõõmust

helised ja virvendad mu käe all

mu südame lävel

mu südame põhjas on pimedus

aeglaselt langev kosk

kumisev sügavik

*

Mu väike terane kohtunik

mu hageja ja kostja

õhtuvalgus teeb kord

su laugude alla aseme

võib-olla enne surma

võib-olla natuke varem

mu suudluste tarkus

tärkab sus

mu hajevil sõnade seeme

hakkab idanema

laperdav sinine siidlipp

siit rannalt

tõuseb su mälestuste kohale

ning ka mina meenun sulle siis

paljude-paljude aastate järel

*

Emajõe ääres

surnuaia all

punase liivaseina sees

oli meil poistega koobas

üks hoidis jalgadest kinni

teine roomas nii sügavale kui sai

veidi kibedalt lõhnavasse

märga tumeroosasse koopasse

lapsepõlve surnuaia all

*

Kuidas me püherdasime

esimeses lumes

kuidas puud me kohal

lasid viimastel lehtedel langeda

ka sina värisesid mu mantlihõlma all

nagu viimane leht

elu tuul tõi su minu juurde —

minu elu tuul

puud tunnevad meid juba

lumepihu ajab meid

mäelt alla koju

nagu perenaine koerakutsikaid

siis kuivatab tuli meie juukseid

ning meie käed ja jalad

lähevad jälle segi

nagu oksad üleval mäel

*

Ma ei märganud sind enne

kui su juured surusid end

läbi mu särgi —

su väikesed narmasjuured

mu veresoonte vahele

ja ikka veel kõndisid sa mu kõrval

ilma et ma teadnuks

kui lähedal sa oled

siis äkki oli mu süda

sinu õisi täis —

see oli ilus aeg

nüüd ei mahu su viljad

enam minusse ära

lõhkenud õunte lõhn

lämmatab iga mõtte

herilaste sumin

ei lase magada

*

Meie armastus märkas meid

väljaspool linnamüüre

ekslesime tuules ja öös

sinu hoolega vormitud

väikene pea

musta kübara all

minu hallinevad juuksed

tuules ja öös

meie armastus leidis meid

minu kirjutamata luuletustes

need ekslesid tuules ja öös

sinu punased huuled

sosistasid neid

sinu punased huuled

põletasid neid

mu suule

tormis ja öös

*

Me armastame neljal käel

suudlus tõuseb meis

aegamisi tähtedeni —

tähtedeni sinus ja minus

ning su rind on avatud maa

kahe künkaga kauguste poole

minu puri on kõrgel

vaba mees

vaba meri

nii rüüpan su unistusi

me armastame neljal käel

kurbus tõuseb meis

aegamisi leekideni —

leekideni sinus ja minus

ning su rind on avatud maa

kahe künkaga kauguste poole

minu puri on kõrgel

vaba mees

vaba meri

nii rüüpan su karjatusi

*

Siis tõmbavad ööd

tähtede kobarad

igavikust tagasi

meri paistab jälle

põhjani läbi

varasügise värvid

lasevad valla

oma kaalu ja jõu

suured kivid ümisevad

sinu väikest nime

su lill ja su koobas

sosistavad mulle

minu nime

ning kõik —

maa meri ja aeg —

võtavad vastu mu seemne

Tõnis Vilu (sünd. 1988) on avaldanud neli teost: luulekogud „Oh seda päikest” („Värske Rõhk”, 2013), „Ilma” („Tuum”, 2014) ja „Uus eesti aed” (ilmunud veebis,^[1] 2015) ning romaani vabavärsis „Igavene kevad” („Tuum”, 2015). Vilu kaitses 2014 magistrikraadi Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse alal ja töötab ajakirjas „Värske Rõhk” proosa- ja tegevtoimetajana.

CAROLINA PIHELGAS: Kirjutasid kunagi Facebook’is, et pärast keskkooli lõppu oli sul kaks mõtet, kas minna õppima matemaatikat või kirjandust. Sa valisid kirjanduse. Kas need kaks maailma on sinu jaoks väga erinevad? Või saab numbritest ja valemitest leida seoseid keele ja luulega?

TÕNIS VILU: See oli nii: kuskil keskkooli viimase klassini oli selge plaan, et lähen ehitusinseneriks õppima. Matemaatikas olin tollal päris kõva käsi ja mulle see ka meeldis, aga ühel hetkel hakkasin endalt tõsimeeli küsima, kas ma ikka tahan „elu lõpuni” selle alaga tegeleda. Ja tuli välja, et ei tahtnud. Kirjandus oli see, mis lõpuks kõige rohkem tõmbas. Siiani.

Nii matemaatika kui luule on mingi loogika, süsteem, nad on inimese kokkuleppelised märgisüsteemid, teatud külje alt vaadatuna ka justkui pealis­ehitused — ses mõttes on nad sarnased küll. Võib ka tuua paralleele täpse valemi ja täpse kujundi vahel. Kuid mu arvates ei tohiks olla nii reduktsionistlik: luulel ja matemaatikal on ikkagi oma süsteemid, mis teevad asju omal viisil. Viis, kuidas asju tehakse, on väga oluline ka sisulises, ja mitte ainult vormilises plaanis. Näiteks võib novelli või romaani või artikli mõtte (näiliselt) edasi anda luuletuse kujul, kuid novell ja romaan, artikkel ja luuletus on siiski kõik erinevat laadi ütlemised. Luule on loomulikult seotud teda ümbritseva maailmaga, teiste süsteemidega, teiste võrgustikega, kuidas siis muidu, kuid tal on mu jaoks ka täiesti omanäoline väli. Mul on sageli mõnede ühiskondlike sündmuste-vapustuste puhul tunne, et tahaks kirjutada mingit arvamuslugu, kuid see mõte, mis meeles mõlgub, ei oska teisiti välja tulla kui luuletus(t)ena.

C. P.: Sinu esimene luulekogu „Oh seda päikest” on seni ainus, mis on n.-ö. luuletustest kokku pandud. Kõik järgmised raamatud on kirjutatud tervikuna, luuletuste seeriatena. Kas seriaalsus on võte, mis aitab sul kirjutada, või on see kontseptuaalne lähtepunkt?

T. V.: N.-ö. seriaalsus tuli mul „Ilmaga”, seal oli see tingitud sellest, et luuletused „leiavad aset” ühes üsna kindlas maailmas, seda tunnet rõhutab muidugi ka luuletuste vormiline ühtsus. Siis oli see mulle justkui avastus — mitte ainult kirjutada luuletusi, vaid kirjutada ka raamatut. Ja see lähenemine on osutunud väga meelepäraseks. Ma ei ütleks, et seriaalsus otseselt kirjutada aitaks, pigem aitab see mingeid torkivaid ja mulle olulisi-südamelähedasi teemasid, mõtteid, tundmusi palju põhjalikumalt avastada, väljendada. Erinevad, ent siiski tugevasti omavahel seotud luuletused annavad „asjast” palju polüfoonilisema pildi — tekib kujundite võrgustik, nagu romaanis. Mulle meeldib ka see tasandite vahepealsus või mitmekihilisus, mis tekib siis, kui luuletus toimib nii üksikuna kui ka teistega koos, ja seda veel erineval viisil. Seni on jäänud mulje, et nii on ka lugejal rohkem võimalusi raamatut lugedes erinevate mõttelõngade vahel liikuda. See ei tähenda muidugi, et n.-ö. luuletustest kokku pandud raamat oleks kuidagi kitsam või ühekülgsem, kaugeltki mitte. Ei, pigem lihtsalt sobib seriaalsus mulle kuidagi väga hästi.

C. P.: Oled maininud, et nii „Ilma” kui ka „Igavene kevad” on ühiskonna­kriitilised raamatud. Mu meelest on kõikides su raamatutes olulisel kohal suhestumine oma ümbruse, keskkonna ja ajaga (ja paratamatult on nad sellisena ka ühiskonnakriitilised). Millisena sa tajud kaasaega? Mis on sinu jaoks praeguse ühiskonna kõrvetavamad kitsaskohad?

T. V.: Kitsaskohti on sageli rohkem, kui üles lugeda jõuan. Kuna päris suur osa mu päevast möödub internetis, siis olen ka üsna järjepidevalt uudisvooga seotud. Eriti viimasel ajal on üha sagedamini tunne, et tahaks peast kinni haarata või ära pageda, või ennast võrgust välja lülitada, kuid seda siiski miskipärast ei tee — võib-olla seepärast, et seal internetimaailmas on ka palju sellist, mis on väga oluliseks muutunud. Näiteks sõber tšäti­aknas, kes elab kaugel ja kellega muidu väga suhelda ei saakski. Või siis mõni tumblr’ikogukond, kus on palju avatumaid ja empaatilisemaid inimesi (üle maailma) kui päevalehe netikommentaariumides. Seda kergelt eskapismi soovivat-libisevat vaimuseisundit püüdsin ka „Uues eesti aias” edasi anda. Veidi liialdatult küll, aga siiski väga reaalselt. Ja võib-olla ei lülita ma end võrgustikust välja ka seepärast, et ma tahan mingid asjad omal nahal läbi kogeda, et neile ühiskondlikele arengutele oleks mul distantseeritud vaatepunkti kõrval ka seesolija oma. Kas või uudishimust.

Jaak Tomberg on juba mõnda aega rääkinud, et praegu võib täheldada teatud utoopilise kujutlusvõime vaegust. „Värske Rõhu” intervjuus on ta öelnud nõnda: „Mind valdab tunne, et selles hiliskapitalistlikus olukorras, mis on järk-​järgult üha küllastunum tehnikast, on olevik nii piiritult avar, et väga raske on siit kujutlusvõimega veenvalt välja murda.”[2] Me justkui ei suuda enam paremat maailma, ühiskonnakorraldust vms. välja mõelda. Ja see ei pruugi tuleneda ainult tehnikaga küllastumisest. Mul on tekkinud mulje, et viimasel ajal puudutab see kujutlusvõime kriis ka inimene-olemist. Me justkui ei suuda enam ette kujutada, kuidas me võiksime saada n.-ö. paremateks inimesteks; või siis rohkem inimesteks. Eriti y-põlvkonna puhul olen täheldanud kahte seisundit: kas fännatakse midagi täiesti ennast­unustavalt (filmid, bändid, staarid, teatud elustiil vms.) ja/või ollakse peaaegu kõige puhul pessimistlikud. Ollakse pessimistlikud ka enda suhtes ja mõnikord eriti veel enda suhtes. Kindlasti ei kehti see kõigi kohta, aga see on see, mida ma enda ümber üha rohkem näen.

See pessimism on ka loogiline tagajärg (ja mitte ainult y-põlvkonna puhul): paljud katsed mingeid utoopiaid ellu viia on sageli läbi kukkunud, olukorra isegi hullemaks muutnud, ja tulemuseks on kõigepealt pettumus, siis skepsis uue suhtes, siis kõikehõlmav pessimism. Kapitalismi-unelm suubub üha suuremasse majanduslikku ebavõrdsusesse ja reostatud loodusesse nagu õline jõgi; hipikogukond osutub enesetapjalikuks sektiks või veel hullem: neil on väga halb maitse; New Age ja muu eneseabi-hookus­pookus kasvatab müüdud raamatute ja hirmkallite koolituste abiga kellegi rammusat rahakotti — ja ravimifirmade rahakott on veelgi rammusam; kunagised pealehakkajad-uuendajad beebibuumerid on järsku kellegi marukonservatiivsed vanemad; süsteem ütleb, et pärast õpinguid oled sa ainult tööinimesena midagi väärt, jne. jne. Pole ime, et on nii palju seda nähtud-tehtud-solgitud suhtumist, käegalöömist. Sellises olukorras, kus on tohutu, ent allasurutud janu mingisuguse lootuse järele, on mitmed inimesed väga kergesti mõjutatavad igasuguste populistlike ja äärmuslike liikumiste poolt, mis justkui lubavad mingit visiooni, Ordnung’it ja selget rehnutti. See on ohtlik, see lõhestab ühiskonda kõige valusamal kombel. Näpuotsaga veel võltsuudiseid ja -meeme ning tulemus on vahutava suuga lõukoer, kellel puudub igasugune allikakriitikavõime.

Kujutlusvõime kriis on ka empaatiavõime kriis. Ma sooviksin rohkem empaatiapõhist arutelu, aga sageli on selline tunne, et sein on ees ja midagi ei oska teha. Võib-olla oleks vaja tagasi saada seda endist skepsist. Skepsist, σκέπτομαι’d selle kõige paremas tähenduses: kahelda, mõelda, küsitleda, arvestada. Ma usun, et inimkesksetel probleemidel on ka inimkesksed lahendused — alustame inimene-olemisest.

C. P.: Aga mida ikkagi tähendab inimene-olemine? Mis on selle tuum? Kuidas saada „rohkem inimeseks”?

T. V.: Lühike vastus sellele oleks: ma ei tea ega saagi päris lõpuni teada. Mida ma enne silmas pidasin, oli see, et mulle on viimasel ajal jäänud mulje, nagu polekski paljudel enam tahtmist millegi poole püüelda. On küll potentsiaal ja võimalused mingis suunas muutuda, olla liikumises, aga seda ei tehta. Jällegi, see ei kehti kindlasti kõigi kohta ega isegi mitte ühtemoodi — igasuguste demograafiliste üldistustega peab olema ettevaatlik, aga midagi saab ometi öelda.

Tarbimiskultuur on hakanud mingil määral asendama seda liikumist — pidevalt tuleb välja midagi „uut”, mida on kohe vaja osta, ja inimestele võib jääda mulje, nagu see olekski juba isiklik muutus, liikumine millegi suunas. Ei ole. Siin on muidugi õhkõrn piir ajutu tarbimise ja kujutlusvõime avardumise vahel: ma ei ole tehnika ega meelelahutuse vms. vastu, ma ise tarbin samuti (vahel ongi vaja sellist pretensioonitut fun’i, et elu poleks liiga tõsine), ja ilma interneti, sotsiaalmeediata ei oleks ma näinud-kuulnud pooltki nii palju. Näiteks kunst pole kunagi varem niivõrd käeulatuses olnud.

Isiklikult mulle on liikumine, muutumine väga oluline. Mõte peab liikuma, kõige halvem on olla siis, kui vaim stagneerub ja õhku peale ei tule. Inimene on kujundlikult mõtlev loom, see eristab teda teistest liikidest. Miks mitte siis seda võimet kasutada.

See kõlab muidugi väga idealistlikult ja kahtlemata nii mõnelegi ka naiivselt, aga selle asemel, et jagelda mingite lippude, maadejagamiste, kättemaksude ja muu säärasega, võiks mõelda inimestest kui inimestest ja püüda arendada enda empaatiavõimet. Kalevi Kull on kirjutanud: „Sümbioosisuhteist pärinevad evolutsioonilised uuendused, elu looming.”[3] Sümbioos on n.-ö. jätkusuutlik. Ja kuigi ma tean, et igasugused konfliktid ja olelusvõitlus on kogu aeg meiega olnud ja on ka edaspidi, sest mingi osa elu olemusest on vägivaldne, eristav, siis ma pean kooselu, empaatiat ikkagi kõige mõistlikumaks ja inimlikumaks ideeks, mida uskuda. Ma pole seni paremat leidnud.

C. P.: Jaak Tomberg on nimetanud „Ilma”-maailma postapokalüptiliseks. Selles luulekogus jälgib lugeja ühe ränduri teekonda maailmas, mis on inimestest tühi ja kus tegelane on „katastroofijärgse maailmatardumuse pelk fenomenoloogiline tunnistaja”.^[4] Ulmelisi teemasid leidub ka „Igaveses kevades”, raamatu teises osas on näiteks juttu vana maailmakorra lagunemisest, kusjuures mõned inimesed „tarduvad”. Kuivõrd sa nõustud Tombergi tõlgendusega? Ja kas nendes raamatutes kujutatud tardumus on sotsiaalne sümbol või midagi enamat?

T. V.: Nõustun küll Tombergi tõlgendusega — see on väga terava silmaga kirjutatud arvustus, millele sa viitad. Ma sain seda lugedes aru, mida Ene Mihkelson mõtles sellega, kui ta ütles, et kirjanik on alati endast ja oma raamatust rumalam.[5] Väga huvitav on näha, kui erinevalt võivad lugejad ühte teost lugeda.

Mingis mõttes on iga sümbol sotsiaalne, iseasi, kas seda sellisena lugeda või mitte. Sümbol kuulub inimese juurde, inimesel aga on alati sootsiumi suhtes mingi asetus (ka sootsiumi puudumine tingib teatud asetuse selle suhtes). See selleks. Mõeldes just Mihkelsoni öeldule, ei tahaks ma väga seletama hakata, mida need tardunud seal tähendavad. Võin öelda, et tardunute idee tuli alguses sellest, et ma kuulsin paljusid kurtvat, kui kiire neil on ja aega üldse ei ole, ning mõtlesin, mis saaks siis, kui mõnele järsku (näiliselt) kukuks sülle palju aega ja elu oleks kõvasti aeglasem. Eks seal ole oma konksud ja hind, mida maksta, aga jäägu järeldused lugeja teha. Ulme on suurepärane igasuguste allegooriate ehitamiseks. Ja mitte ainult ehitamiseks, kirjutades kasvab asi palju suuremaks ja avanevad uued suunad, mis on kirjutajale endalegi üllatuslikud.

C. P.: Tihti räägitakse, et ulmekirjandus pole justkui päriselt „suure” kirjanduse osa. Mis sa arvad, on see põhjendatud? Kas pead oma tekste ulmeks või pigem mitte?

T. V.: Ma arvan, et mida aeg edasi, seda väiksemaks see vahe retseptsioonis muutub. On küll juba aru saadud, et ulmes võib teha „suurt” kirjandust ja vastupidi. Muidugi, sellest eristusest hoitakse veel nii mõnelgi pool kinni, praegu just sageli n.-ö. suurte ulmefännide seas, kes mõnikord tõmbavad väga kiivalt piire „oma žanri” ja ülejäänud kirjanduse vahele. Minu jaoks on see eristus natuke imelik, aga võib-olla ma olen kirjandust õppides muutunud ka selliseks kõigesööjaks, kellel pole vahet, kas on ulme või mitte, kui tekst ise on hea. Võib-olla filmidega on mul natuke teistmoodi: mõnikord soovin just vaadata sellist „klassikalist” ulmefilmi (kosmose­ooperid, ajareisid jms.), kuna — tunnistan üles — olen mingil määral nende vaatemängulisusest sõltuvuses. Ma saan teatud esteetilise ja aistilise naudingu näiteks ägedatest kosmoselaevadest, väljamõeldud maailmade maastikest, visuaalsest tulevärgist jne. Nii et natuke olen ka ise see eespool mainitud ulmefänn. Aga ma ei tõmba seda piiri — näiteks China Miéville’i „Embassy­town” on mu meelest kahtlemata suur kirjandus, toimugu selle tegevus siis teistsuguses tähesüsteemis või mitte.

Kirjutamise aegu on see eristus veelgi imelikum, kirjutades ei mõtle sellele. Vähemalt mina ei mõtle, ma ei tea, kuidas teistega on — kindlasti on selliseid rangelt ühele žanrile pühendunud autoreid. Vahel on lihtsalt vaja kasutada seda, mida otsesel kujul siinses maailmas pole.

C. P.: Kirjutasid magistritöö ökokriitikast, kus analüüsisid Uku Masingu „Mälestusi taimedest”. Kas Masing on sulle lähedane autor? Mida pead ökokriitilise lähenemise eeliseks?

T. V.: Masing on mulle kahtlemata oluline autor, aga magistritööd kirjutades kasvas mus suuremaks ka teatud distants tema suhtes. Ja nii ongi parem. Masing on äärmiselt sugestiivne autor (eriti noorele ajule) ja võib tõmmata inimese enda maailma nii hullult sisse, et lõpuks ei olegi muud kui ainult Masing ja Masing. Päris nii ei saa. Endast ei jää midagi alles. Aga tema „Piiridele pyydes” on endiselt üks mu lemmikumaid luulekogusid üldse. Võib-olla just selle püüdluse pärast, millest ma ennist rääkisin. Hetkel pole ma aga üsna tükk aega Masinguga tegelenud, tõenäoliselt sai magistritööga mõneks ajaks isu täis. Loen kõiksugu muud kraami — pärast ülikooli lõppu on üle pika aja lugemisvalik täiesti vaba. Suurepärane tunne, muudkui aga loeks.

Kuna uurisin põgusalt ka biosemiootikat, siis on minu silmis ökokriitilise lähenemise peamine eelis selle potentsiaal siduda kirjandus, või pigem kogu kultuur inimese kui elusolendi bioloogilise ajalooga. Ta suudab tuua looduse humanitaariasse ja asetada humanitaaria looduse taustale. Paljud niisugused katsetused on sageli sellised spekulatsioonimaigulised vinjetid ja meenutavad rohkem ähmaseid fantaasialende kui tõsiseltvõetavat, sidusat teadust (näiteid neist fantaasialendudest võib leida raamatust „The Eco­criticism Reader: Landmarks in Literary Ecology” — kuigi see kogumik on üks ökokriitika aluseid), aga ökokriitika on aja jooksul kõvasti edasi arenenud ning hõlmab suurel määral kõiksugu teadusnišše — kas või näiteks ökofeminismi. Usun, et tänu ökokriitikale pole enam küsimust, kas kirjandus(teadus) saab tegeleda looduskeskkonna ja keskkonnaprobleemidega või mitte. Saab küll, ja väga viljakalt.

C. P.: Milline on sinu isiklik suhe loodusega?

T. V.: Suhe on väga isiklik: mina olen ka loodus. See arusaam tuli raskemini, kui arvata võib. Ja tegelikult on ka keeruline seda vaadet alal hoida, sest inimesele on kuidagi omane „loodusele” väljastpoolt vaadata (räägitakse, et see pole alati nii olnud). Aga kui õnnestub seestpoolt vaadata, siis tegelikult ei ole suhet loodusega, on suhe sinu ning teiste elusolendite ja ka elutute objektide vahel.

Magistritöös vaatlesin lähemalt poeetilist võtet, mida nimetatakse personifikatsiooniks ehk isikustamiseks, ja küsisin, miks ei võiks see kõne­kujund olla paremini liigendatud. Miks räägitakse ainult isikustamisest ehk inimlike omaduste omistamisest? Miks ei räägita näiteks loomalikustamisest, taimelikustamisest, seenelikustamisest, või veelgi täpsemalt, koeralikustamisest, kärbselikustamisest jne.? Visandasin selleks esialgse morfismide võrgustiku: näiteks antropomorfism kui inimlikustamine, entomomorfism kui putukalikustamine jne. — nii palju, kui on erinevaid elusolendeid; miljoneid. Tänu sellele võrgustikule sain hiljem esimest korda päriselt aru, kui seotud ja samas kujumuutev on see nähtus, mida me nimetame looduseks.

C. P.: 2014. aasta alguses alustasid üht omalaadset eksperimenti, kirjutades nelja kuu vältel ligi sada omavahel seotud teksti, mis ilmusid kõik eraldi postitustena tumblr’is koondpealkirjaga „Yhendus”.^[6] See tundus olevat ühtaegu omapärane loojutustamise viis, aga ka kirjutamisharjutus (pea iga päev uus tekst). Kuidas selline mõte tuli ja mis oli sellise kirjutamisviisi juures kõige huvitavam?

T. V.: Jälgin vahelduva eduga päris mitut veebikoomiksit, vaatan ka omajagu sarju (viimastel aastatel on palju kvaliteetset kraami seriaalide kujul välja tulnud), ja mõtlesin siis, kas luuletustega annab samamoodi teha, avaldada neid nagu veebikoomiksit, ja kuidas see formaat kirjutamisprotsessile mõjub. See, et nad ka teatud ühtset lugu jutustavad, tundus kuidagi loomulikum kui lihtsalt „tükiluuletusi” kirjutada.

Kahtlemata distsiplineeris see endale antud üks-luuletus-päevas-lubadus mind kirjutama. Et tulgu mis tahes, alati on midagi ette näidata. Ma usun ikka, et kui ei kirjuta, siis enamasti ei õpi ka kirjutamise kohta midagi. Jaan Kross ütles vist ka, et mitte ühtegi päeva ilma reata. „Yhendus” näitas mulle, et selles on oma tõetera. Mingid võimalused tuleb läbi mõelda ja „mängida” (kindlasti ei ole see ainult mäng), et üldse edasi minna, omakorda teistsuguseid võimalusi avastada. Iseasi, kas ka iga rida avaldada — seetõttu on internet tänuväärne koht, ei raiska paberit, riputad tasuta üles. Kes loeb, kes mitte, mingit sundi pole. On kuidagi pretensioonitum kui raamatuna välja anda.

C. P.: Kas keel on sulle materjal, millega peab võitlema, et oma ideed võimalikult täpselt väljendada, või on see teejuht, kes juhatab vajalike niidiotsteni?

T. V.: Vist on mõlemad ja eikumbki… Väga raske on sellele vastata, sest suhe keelde nõuab omakorda intuitiivselt väga täpset vastust, mida ma veel otseselt leidnud pole. Ilmselt päris võitlus see ikka ei ole, ja kindlasti ei pea võitlema keelega. Ja ilmselt on keel mulle pigem teejuht, kes võib sageli oma suunavalikuga üllatada. Paar aastat tagasi (tõesti ainult paar? Kui kauge aeg see praegu miskipärast tundub!) ütlesin „Värske Rõhu” intervjuus, et keel aitab elada.[7] Mul on tunne, et see on endiselt tõsi ja ehk ka kõige täpsem vastus sellele keeleküsimusele. Palju, palju on muutunud, ent see on jäänud samaks.

^[1]  http://uuseestiaed.weebly.com/

^[2]  T. Parksepp, Keelepiiride lähedal. „Värske Rõhk” nr. 43 (2015), lk. 90.

^[3]  K. Kull, Sümbioos on meid loonud, mitte võitlus. „Sirp” 1. XII 2011.

^[4]  J. Tomberg, Keel pärast ilma. „Vikerkaar” 2014, nr. 10—11, lk. 176.

^[5]  U. Vadi, Mitte aega ei otsi ma, vaid iseennast ajas. „Looming” 2014, nr. 10, lk. 1428.

^[6]  http://yhendus.tumblr.com/

^[7]  M. Pärtna, Kohavaim kutsub inimese välja. „Värske Rõhk” nr. 34 (2013), lk. 61.

Edinburgh, Melbourne, Iowa City, Dublin, Reykjavík, Norwich, Kraków, Heidelberg, Dunedin, Granada, Praha, Bagdad, Barcelona, Ljubljana, Lviv, Montevideo, Nottingham, Óbidos, Uljanovsk.

Ja Tartu.

Alates 11. detsembrist 2015 kuulub Tartu võrdväärselt teiste nimetatutega UNESCO loovlinnade võrgustikku. Seltskond on hea ja eripalgeline, mõne linna puhul kirjandusega seos hoobilt enam kui enesestmõistetav: Praha ja Franz Kafka ja Jaroslav Hašek, Heidelberg ja romantikud, Dublin ja Oscar Wilde ja James Joyce, Edinburgh ja sir Walter Scott, Robert Louis Stevenson, sir Arthur Conan Doyle, Irvine Welsh, J. K. Rowling… Islandlaste kirjanduse­armastust ei pea meenutamagi, see väike riik on alati eeskujuks, kui tarvis rõhutada, kuivõrd oluline on emakeelne kirjandus ja kuidas tuleks väärtustada kirjaniku tööd. Paar linna seostuvad koguni eesti kirjandus­suhetega: mitukümmend aastat elas ja õpetas prantsuse kirjandust Iowa Citys Aleksander Aspel, Krakówis elab ja õpetab eesti keelt tõlkija ning luuletaja Aarne Puu, Granada jäädvustas eesti kirjandusloosse Friedebert Tuglas. Barcelonast tunnise autosõidu kaugusel Tarragonas elas Eesti ja Kataloonia patrioot Einar Sanden, kelle krunt piirnes muuseas Eesti-nimelise tänavaga — Carrer Estònia. Kerget elevust tekitas Tartuga samaaegselt kirjanduslinnaks nimetatud Uljanovsk — kas tõesti V. I. Lenini surematu mälestuse tõttu? Aga ei! Hoopis olulisemad on varem Simbirski nime kandnud linnas sündinud Nikolai Karamzin ja Ivan Gontšarov ning asjaolu, et juba 1848. aastal asutati seal üks varasemaid rahvaraamatukogusid Venemaal ja esimene kogu regioonis. Kirjanduslinna tiitli omistamiseks on mitmeid kriteeriume ja ma ei kahtle, et seda väärib ka Portugalis asuv kolme tuhande elanikuga Óbidose linnake — raamatupoe ja raamatu rolli erilise tähtsustamise tõttu. Tõsi küll, siis võiks seda tiitlit väärida ka meie „mulkide pealinn” Abja-Paluoja, mis on minu teada vähima rahvaarvuga (1061 elanikku) linn Eestis, kus asub täiesti iseseisev raamatukauplus, mis ei kuulu ühtegi „ketti”.

Kuigi ma olen tartlane, ei taha ma kirjanduslinna tähendust Tartu seisukohalt üle tähtsustada ja seetõttu upsakaks minna. Kirjandusloosse kaevudes võiks tuua küll esile terve hulga argumente Tartu kasuks, kuid Eestimaa suhtelist väiksust, eestikeelse kirjasõna lühikest ajalugu ja kirjanduse mahtu silmas pidades ei ole suuremat tähtsust, kas on selleks kirjanduslinnaks merele avatud pealinn, ajalooline akadeemiline keskus või hoopis linnake, kus pandi paberile rahvuseepos. Tähtis on tunnustus, mille kirjanduslinna tiitli kaudu on saanud end raamaturahvaks pidama harjunud eesti rahvas tervikuna. Ja see veidravõitu maagiline tunne, mis kaasneb mingisse „võrgustikku” kuulumisega. Selle üle võib ju kergelt muiata, aga iga vähegi administreerimisega tegelenud inimene tänapäeval teab, et juba sõnal „võrgustik” on teatav võluvõim.

Kuidas aga just Tartu endale selle tiitli sai või välja võitles? Üksikasjadesse süüvimata võib öelda, et see on mitme aasta koosolekute ja arupidamiste, veenmiste ja vaidluste tulemus. Minu teada eostus idee Eesti Kirjanduse Seltsi juhatuses ja teostus eelkõige EKS-i sekretäri Marja Undi, Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimehe Berk Vaheri ja Krista Ojasaare koostöös, mida Tartu linnavolikogu poolt toetas kultuurikomisjon, eelkõige Gea Kangilaski isikus. Seda on oluline mustvalgel ära märkida vähemalt ühel põhjusel. Eesti Kirjanduse Selts asutati 1907. aastal, tegevus lõpetati okupatsiooniaastal 1940 ning taastati õigusliku järjepidevuse alusel 1992. aastal. Taastamise järel seltsi omaaegsed olulised väljundid, nagu näiteks kirjastustegevus, kohe hoogu sisse ei saanud või olid need nišid juba täidetud. Olulisim oli vahest asjaolu, et Tartu Kirjanduse Maja tagastamisel olid olemas maja mõlemad kaasomanikud, mille tõttu polnud karta võõrast kosilast. 2000. aastal pakkus Eesti Kirjanduse Selts sõna otseses mõttes katust raamatuaasta aktsioonile, 2001. aastal sõlmisid Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Kirjanduse Selts assotsiatsioonilepingu. Energiat on jätkunud nii väiksemate seminaride kui ka suuremate festivalide („Prima Vista”) ja muude kirjandust populariseerivate ja propageerivate ettevõtmiste jaoks. Kirjanduslinna tiitli saavutamine on senise tegevuse loogiline jätk, nagu ka selle edaspidine loodetav kandmine ja haldamine. Sest just nimelt selle kaudu näen Eesti Kirjanduse Seltsi leidvat oma tänapäevase identiteedi ja koha Eesti Kirjanike Liidu võrdväärse kaasomaniku ja partnerina majas Vanemuise 19. See peaks rahuldama nii Tartu linna kui ka Eesti Teaduste Akadeemiat, kelle poolt on tulnud küll napp, ent väga oluline osa EKS-i püsirahastusest.

Mida ja kuidas edasi? Ma näen kirjanduslinna tulevikku suunatud vaimse „projektina”, mille elluviimise ja eduka arengu peab garanteerima võim. Kirjanduslinna tiitel tähendab eelkõige kohustusi. Vastutust jagub küll kõigile, ja ma ei kahtle, et meil leidub nii häid kirjanikke kui ka tänulikke lugejaid. Olgu võim uhke seniste vaimsete saavutuste üle, kuid pidagu ka meeles, et tegemist ei ole väljateenitud loorberitega, mis justkui käivad koos „sisse saamisega” ja millega kogu lugu piirdubki. Kirjanduslinna tiitel ei tohi saada monumendiks minevikule või soojaks lesilaks, vaid pigem tuleviku rajamise vundamendiks.

1. detsembril Tartu Kirjanduse Majas toimunud kirjanduslikul teisipäeval „Käsmu kordused” esitasid Marju Lepajõe, Janika Päll ja Amar Annus Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni sügiskooli jaoks valminud ettekandeid.

2. detsembri kirjanduslikul kolmapäeval „Kirjanduslik kolapäev” esinesid Asko Künnap, Maarja Kangro, Karl Martin Sinijärv, Veronika Kivisilla, Kätlin Kaldmaa, Indrek Koff, Mathura jt. Muusikat miksis Helena Läks.

2. detsembril esitleti Tartu Kirjanduse Majas Cornelius Hasselblatti artiklikogumikku „Eemalt vaadates: veerand sajandit eesti kirjandusega” (Tartu Ülikooli Kirjastus).

3. detsembril korraldas Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus konverentsi „Põimunud kirjandus: kultuurilised, rahvuslikud ja žanrilised ristumised Eesti kirjakultuuri ajaloos”, kus ettekanded tegid Mirjam Hinrikus, Piret Kruuspere, Eneken Laanes, Anneli Mihkelev, Aare Pilv, Ulrike Plath ja Linda Kaljundi (ühisettekanne), Aija Sakova-Merivee, Jaan Undusk, Rein Undusk, Rein Veidemann. Konverentsi teesid publitseeriti eraldi väljaandena.

3. detsembril kuulutati Eesti Lastekirjanduse Keskuses Aasta Rosina auhinna võitjaks Kertu Sillaste pildi­raamatuga „Ei ole nii!” (kirjastus „Päike ja Pilv”). Auhind antakse eelmise aasta kõige omanäolisema lasteraamatu autori(te)le.

3. detsembril kõneles A. H. Tammsaare muuseumis loengusarjas „Teksti mõjutajad. Ideoloogiad ja kirjandus” Katrin Aava teemal „Retooriline visioon — ühiskonda siduv lugu”.

3. detsembril esitles Marge Pärnits Tartus kohvikus „Armastus” oma luule­kogu „Varastatud kevad” („Tammerraamat”).

3. detsembril esinesid Hunt Museum’is Limerickis Doris Kareva (luule), Robert Jürjendal (kitarr) ja Liis Viira (harf). 4. detsembril esinesid nad Dublin Castle’is koos iiri poeedi Vincent Woodsiga.

3. detsembril esitles kirjastus „Petrone Print” Tartu Linnaraamatukogus Mirjam Johannese raamatut „Minu Barcelona. Mäe ja mere embuses”.

8. detsembril meenutati Jaan Kruusvalli Eesti Draamateatri Maalisaalis mälestusõhtul „Hääled. Jaan Kruusvall 75”. Kruusvalli isikust ja loomingust rääkis Toomas Haug, isiklikke kokkupuuteid meenutas Mats Traat. Kruusvalli näidendite lavastusi meenutati salvestuste vahendusel, kõnelesid näitlejad ja lavastajad Tõnu Tamm, Hans Kaldoja, Mari Lill, Margus Mikomägi, Carmen Mikiver, Aleksander Eelmaa ja Margus Kasterpalu, katkenditega astusid üles Tõnu Oja ja Pääru Oja ning Carmen Mikiver. Peeter Margus esitas viiulipalu.

8. detsembril esitles Mari Järve Tartu Linnaraamatukogus toimunud vestlus­õhtul „Kontakt ja konflikt” oma romaani „Klaasmeri” (kirjastus „Hea Lugu”). Autoriga vestles Piret Ehin.

9. detsembri kirjanduslik kolmapäev „Tühi saal 2” Kirjanike Liidu saalis korraldati koos Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudiga (TÜHI). Oma tekste lugesid Mariliin Vassenin, Johanna-Mai Vihalem ja Wimberg. Toimus Jan Kausi novelli „Tühi saal” dramatiseeritud esiettekanne. Lavastas Jaanika Juhanson.

10. detsembril esitles kirjastus „Varrak” Viljandis Kondase keskuse Salongi­õhtul Katrin Johansoni debüüt­romaani „Läbikäidavad toad”. Katkendeid teosest luges autor, muusikat tegid Peeter Pai, Kaur Pai ja Katrin Pavlov.

10. detsembri KirjandusAit Kloostri Aidas kandis nime „Elas kord…”, teemaks muinasjutud kirjanduses. Julia Tofantšuk rääkis Angela Carterist, Hanneleele Kaldmaa Helen Oyeyemist ja Pille Kruus Amélie Nothombi „Sinihabemest”. Muusikat tegid Karoliina Kreintaal ja Lee Trei, katkendeid luges Maarja Mitt. Vestlust juhtisid Kätlin Kaldmaa ja P. I. Filimonov.

10. detsembril toimus Tartu Kirjanduse Maja „Arhiivis” TarSlämm. Külalisena esines Jessy James LaFleur Saksamaalt.

10. detsembril rääkis Peeter Sauter Solarise keskuse Apollo raamatupoes oma uuest teosest „Lapsepõlvelõhn” („Petrone Print”).

11. detsembril võeti Tartu vastu UNESCO loovlinnade võrgustikku ja sai rahvusvahelise kirjanduslinna tiitli.

11. detsembril peeti Eesti Rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis traditsioonilise jõulukuu raamatunädala raames Paabeli Raamatukogu kirjanduskonverents „Aja vaim ja vari”. Tervitussõnad ütles Karl Martin Sinijärv, ettekanded tegid Indrek Ojam, Maia Tammjärv, Armin Kõomägi, Rebekka Lotman, Kristjan Haljak, Kätlin Kaldmaa, Mait Vaik, Evelyn Fridolin ja Jim Ashilevi. Anu Saluäär ja Triinu Tamm vestlesid „Loomingu Raamatukogust”; Milleri salongis kandsid luule- ja muusikakava ette Asko Künnap, Adam Cullen, Argo Vals ja Karl Petti.

11. detsembril esitlesid Maniakkide Tänav ja J. J. Metsavana oma raamatut „Kettmõõgaga mõõdetud maa”. Ettekande „Kassandra lõhkepea. Katastroofi­järgne maailm endise idabloki ulmes” pidas Jüri Kallas.

12. detsembril avati Tartu Kirjanduse Majas raamatupood Utoopia, oma lasteraamatut „Villiam” esitles Heiki Vilep.

12. detsembril avati Ahrenshoopis Künstlerhaus Lukas’es eesti-saksa kirjandus- ja kunstiprojekti „Esialgu on aeg” ettevõtmisel Doris Kareva ja saksa luuletaja Daniele Seeli loomingu põhjal loodud kunstinäitus. Esinesid mõlemad luuletajad.

14. detsembril tähistati Kirjanike Liidu saalis konverentsiga „Arvo Valtoni lugeja” kirjaniku 80. sünnipäeva. Avasõnad ütles Karl Martin Sinijärv. Ettekanded tegid Jaanus Vaiksoo, Ivar Sild, Tõnis Kahu ja Muš Nadii. Tekste luges Tõnn Lamp.

14. detsembril toimus Tartu Linnaraamatukogus kohtumine dokumentaal­jutustuse „Karuks istus vangitornis… 1980 — aasta, mis raputas Eestit” autori Tarmo Vahteriga.

15. detsembri kirjanduslikul teisipäeval korraldasid „Värske Rõhk” ja EKL Tartu osakond Tartu Kirjanduse Maja „Arhiivis” Värske Õhtu, kus esitleti ajakirja talvenumbrit. Luulet lugesid Hanneleele Kaldmaa, Silvia Urgas, Joanna Ellmann, Marilyn Mägi ja Triinu Heinloo.

15. detsembril avati Tartu Linnaraamatukogus raamatunäitus „Täitunud unistused”, mis tutvustas reaalsuseks saanud leiutisi Leonardo da Vinci, muinasjuttude ja ulmekirjanduse fantaasiatest. Väliseesti ja vanema raamatu osakonnas avati väljapanek „Saja-aastased raamatud meie raamatukogus: ilmunud 2015”.

16. detsembril tuli Tartu Linnaraamatukogu uues kohvikus „Tort ja Trühvel” kokku noorte pop-up kirjanduskohvik.

16.—17. detsembrini korraldasid Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Uuringute Keskus 59. Kreutzwaldi päevade konverentsi „Dialoogid — I. Kommunikatsioon, poliitika, tekstiloome”. Üles astusid Urmas Sutrop, Kristiina Ehin (kes kuulutas välja elulugude kogumise võistluse), Mare Kõiva, Tiit Hennoste, Heete Sahkai, Meelis Mihkla, Mari-Liis Kalvik, Liina Lindström, Maarja-Liisa Pilvik, Kristel Uiboaed, Renate Pajusalu, Margit Sutrop, Katre Kikas, Irina Belobrovtseva, Peeter Olesk, Janika Kronberg, Epp Annus, Triinu Ojamaa, Liisi Laineste, Tõnno Jonuks, Atko Remmel, Liina Lukas, Aado Lintrop, Mare Kalda ja Piret Voolaid. Külli Habicht esitles raamatut „Heinrich Stahli tekstide sõnastikust”, Liisi Laineste kogumikku War matters. Constructing Images of The Others 1930s to 1950s, Andreas Kalkun raamatut „Seto laul eesti folkloristika ajaloos” ja Helen Kõmmus „Iiuma vägimihe Leigri seiklusi”. Oma filme tutvustas udmurdi folklorist Denis Kornilov. Üritust juhatasid Anneli Baran, Urmas Sutrop, Eda Kalmre ja Marin Laak.

17. detsembril arutas Eesti Kirjanike Liidu juhatus jooksvaid küsimusi ja otsustas võtta loomeliidu liikmeiks Helena Läksi ja Maarja Pärtna.

22. detsembril avati Tartu Linnaraamatukogus raamatunäitus „Kirjanduslikud pealinnad: Stockholm” Stockholmis elanud ja töötanud kirjanike loomingust, aga ka teostest, mille tegevus toimub selles linnas.

Õnnitleme!

22. jaanuar — Jaan Kaplinski 75

Esimene Ants Orase nimeline kriitikaauhind

Johanna Rossile

8. detsembril anti Tartu Kirjanduse Maja saalis esimest korda üle Ants Orase nimeline kirjanduskriitika auhind, mille asutasid SA Kultuurileht kriitikatoimetajad ja mis määratakse ühe aasta jooksul (oktoobri lõpust oktoobri lõpuni) ilmunud parima arvustuse või ülevaate eest eesti keeles ilmunud ilukirjandusteos(t)e kohta. Auhinna pälvis Johanna Ross arvustuse eest „Poeet suure P-ga, Lumehelbeke suure L-ga” („Keel ja Kirjandus” 2015, nr. 5). Arvustus käsitleb Andrus Kasemaa romaani „Minu viimane raamat”.

Auhinna nominendid olid veel Hasso Krull, arvustus „Tunnusteta luule” (Kaur Riismaa luulekogudest, „Vikerkaar” 2015, nr. 6); Alvar Loog, „Lavalt alla, iseenese juurde” (Indrek Hirve luulekogust „Kassitoome”, „Looming” 2015, nr. 8); Aare Pilv, „Afanasjevi kommunikatiivne blues” (Vahur Afanasjevi luulekogust „Kuidas peab elama”, „Looming” 2014, nr. 12) ja Märt Väljataga, „(:)kivisildniku kakangeelium” ((:)kivisildniku luulekogust „Tunnete sümfoonia ehk Kerjused liftides”, „Looming” 2015, nr. 3).

Kriitikaauhinna žüriisse kuulusid Pille-Riin Larm, Brita Melts, Indrek Mesikepp, Tõnis Parksepp ja Kajar Pruul.

Auhinna üleandmisel kõneles Ants Orasest kui ühest silmapaistvamast eesti kriitikust Janika Kronberg. Žürii nimel rääkis kriitika-aastast Pille-Riin Larm. Sõnavõtuga esines ka laureaat Johanna Ross, kontrabassi mängis Jaanus Siniväli.

Kaplinski luuleraamat Venemaal

Igor Kotjuh

2014. aasta kevadel avaldas Jaan Kaplinski oma esimese venekeelse luule­kogu Белые бабочки ночи („Öö valged liblikad”). Raamat ilmus ühteaegu kahes versioonis: vanas ortograafias (pehmed kaaned) ja uues ortograafias (kõvad kaaned). Niiviisi seetõttu, et autor eelistab kasutada vana ortograafiat, kuid tänapäeva lugeja ei pruugi seda enam mõista. Ebatavalise luulekogu esitlus toimus kirjandusfestivalil HeadRead ning tõi Kloostri Aita mitukümmend eestikeelset ja venekeelset luulehuvilist. Seejärel toimusid Kaplinski venekeelse luulekogu esitlused juba Venemaal, oktoobris 2014 Moskvas ning mais 2015 Peterburis.

Need esinemised Venemaal olid samuti menukad, kuigi Kaplinski oli viimati enne neid külastanud Venemaad 1989. aastal. Selle ajaga on nii mõndagi muutunud, mistõttu vene lugejale tuli Kaplinski nime taas tutvustada, mida tehtigi eelkõige ta luuletuste eelneva avaldamisega interneti- ja paberväljaannetes. Palju aitas kaasa ka raamatu saatesõna, mille on kirjutanud Venemaal lugupeetud luuletaja ja kirjandusteadlane Sergei Zavjalov, kes elab praegu Šveitsis. Oma kirjutises mainib Zavjalov Kaplinski luulekogu traagilist nooti, luuletaja halastamatut dialoogi surmaga; samuti Kaplinski põhimõttelist hoiakut olla inimene inimeste keskel, mitte esitleda ennast poeedina. See kõik tipneb Zavjalovi tekstis retoorilise küsimusega: kas vene luules on piisavalt püsikindlust, et olla valmis kohtuma niisuguse raamatuga?

2015. aastal andis Zavjalovi küsimusele kindlalt jaatava vastuse. Kaplinski raamat nomineeriti Kultuurkapitali venekeelse autori auhinnale ning peaaegu kõikidele Venemaa kirjanduspreemiatele, mis hindavad luulet: Razlitšije, filoloogiaajakirja „L5” aasta parim luule­raamat, Andrei Belõi nim. preemia, Russkaja Premija. Venemaa kirjandusperioodikas ilmus mitu põhjalikku ja elegantset arvustust Kaplinski raamatu kohta, kaasa arvatud ajakirjades „Vozduh”, „Novõi Mir”, „Novoje Literaturnoje Obozrenije”, „Novaja Realnost”, „Homo Legens”, „syg.ma”. Arvustajad panid tähele Kaplinski harukordset keeletaju ja eruditsiooni, soome-ugri helisid ja idamaist filosoofiat.

2015. aasta aprillis pälvis raamat Белые бабочки ночи auhinna Russkaja Premija (I koht), mida antakse vene keeles kirjutavale autorile, kes elab väljas­pool Venemaad. 2005. aastal Boriss Jeltsini presidendikeskuse poolt asutatud Russkaja Premija kuulub Venemaa viie tähtsama preemia hulka, kuna sellel on ka rahaline väljendus ning selle määramisega tegeleb sõltumatu rahvusvaheline kirjanikest ja kirjandusajakirjade toimetajatest koosnev žürii, mis kümne aasta jooksul on pärjanud nii tunnustatud autoreid (Bahhõt Kenžejev, Dina Rubina, Aleksei Tsvetkov), kui ka laiemale kirjanduspublikule seni tundmatuid andekaid kirjanikke (Mariam Petrosjan). Eesti autoritest on Russkaja Premia pälvinud veel Jelena Skulskaja (2007, III koht) ja Andrei Ivanov (2009, II koht, 2010, II koht). Siinkirjutaja leiab, et Russkaja Premija määramine Kaplinskile on igati õige otsus, sest sellisel tasemel venekeelset luulet on praegu ka Venemaal peaaegu võimatu leida.

I

Maailma asjad hakkavad teataval hetkel peas kobaraid moodustama ja ärgitavad oma ühisosa mõtestama. Järgnevalt olengi üritanud jälitada üht fenomeni, mis mind ammuilma intrigeerinud. Selleks kirjeldan esmalt selle ilminguid erinevates sfäärides. Näited pärinevad vahel kirjandusest, sest seal on need ilmekad ja suhteliselt paljudele tuntud. Loomulikult pole see kildude või välgatuste loend mingil moel ammendav. Oluline, kui nad annavad aimu, mis suunas sihin. Teadvustan täiel määral, et seesuguste üldistustega tuleb olla ettevaatlik, sest osa sääraseid kobaraid on kujunenud eeskätt olemuslike tunnuste, teised valdavalt väliste sarnasuste põhjal. Mõned siinsetest näidetest võivad tunduda ülejäänutest väga kaugel olevat ja ilmselt ma olengi kokku kahmanud asju, mille seos pole tingimata geneetiline ega mõjuline, vaid põhineb pelgal analoogial. Võin vaid enda õigustuseks öelda, et inimmaailmas ongi näimise ja olemise piir ebaselgem kui mujal. Ma käin vist ka mõistega liiga vabalt, s. t. kirjaniku moodi ringi. Kõige selle juures ei peaks ometi olema kahtlust jälitatava fenomeni olemasolus.

Õilis metslane.

Vaba kui mustlane.

Maal leidub veel häid inimesi.

Lihtrahvas on moraalse tõe kandja.

Laske lapsukesed minu juurde tulla.

Back to basics.

Naine on loodusele lähemal kui mees.

Lady Chatterley armuke.

Suurmees ei vaja suurnaist.

Camp — banaalsuse võlu.

Jne.

Kas ja mis on selles kõiges ühist? Jätame esialgu kõrvale põhjused ja päritolu. Nendime, et lihtsus või primitiivsus on inimest alati peibutanud. Tõmme on totaalne ja igakülgne, väljendudes niihästi ühiskondlikus, ontoloogilis-kaemuslikus, seksuaal- kui ka mitmetes teistes sfäärides. Astmeid on palju ja spekter lai.

Rõhutagem kohe algul, et siin ei peeta silmas mingeid spetsiifilisi inimgruppe, näiteks alamal arenguastmel olijaid, kelle puhul madalus võiks tunduda nende sünni- ja elutingimuste tagajärjena. Samuti mitte kriminaalset, dekadentlikku ja üldse järsult hälbelist käitumist. Algne või ürgne on alati veedelnud niihästi lihtrahvast kui ka kõrgkihte, kuigi veetluse põhjused, viisid ja määr võivad mõistagi erineda. Haritlastel ja üldse edenenumatel on omad „kiiksud”. Lõpuks on kindlasti neid, kes on selle veetluse suhtes immuunsed.

Ma ei salga, et eriti huvitabki mind see, miks just kõrgemalt arenenud inimolendeid tõmbab madala suunas. See ei pruugi olla levinum kui tavakodanike puhul, vaid torkab lihtsalt rohkem silma, sest näib esmapilgul vastuoluline ja ebaloogiline. (Täpsustan, et madalam ja kõrgem ei tähista siinkohal absoluute, vaid vastavates ühiskondades avalikult ja üldkehtivalt tunnustatud väärtusskaalat.) Miks just superintelligent tunneb tungi lihtsa ning naturaalse poole, miks tal on nõrkus vere, loomaliku jõu ja argimõistuse, vahel koguni „mülka” vastu?

Kui sotsiaalsel tasandil on maailma mõtteloos primitiivsusega ikkagi tegeldud (kas või Rousseau), siis madalus individuaalpsühhoogilises plaanis, selle ahvatluste fenomenoloogia on jäetud enamasti kunstnike ähmaste piltide, kirjanike võrdkujude ja psühhoanalüütikute käsitleda. See on maailm, mille tegelasteks on tunded ja mõistus, liha ja vaim.

Enne pihtahakkamist meenutagem taustaks üht üldisemat hoiakut. Läbi ajaloo on õhtumaistes (aga tõenäoselt ka Hiina ja teisteski kultuurides) täheldatav antagonism ühelt poolt kiire mõistusega linnarahva ja teisalt aeglase mõtlemisega külainimeste vahel. Sõltuvalt hindajast võib seda käsitleda ka kui vastuolu ausa ning tõsise maainimese ja slikerdajast pealiskaudse linlase vahel (mis mõnes ühiskonnas on teisenenud antisemitismiks, mille puhul juudi „kaupmehes ja finantsistis” on nähtud linna pahelisust par excellence). Eesti ühiskonnas väljendus see mäletatavasti matsi ja vurle kujul. Mainigem ka, et kuni uusajani elas 90 protsenti inimestest maal, nemad olid need, keda eliit „sõi” (jõhker, aga õige verb). „Huumuse” asi on alati olnud maksta makse, ükskõik siis, kas võõr- või kodumaisele eliidile või mõlemale korraga. Seega on lihtsal ja keerulisel algusest peale ka selge varanduslik mõõde. „Lihtne jõud” on osalenud praktiliselt kõigis olulisemates revolutsioonides ja mässudes.

Looduslik eluviis

Ükskõik kui kaugele me ajas tagasi ei vaata, ikka kohtame mõtteviisi, mille järgi paremad ajad on minevikus. Juba Hesiodos oli leidnud VII sajandil e. Kr., et „elame langusajal”. Vanasti, kuldajal olnud inimesed loomult rahuarmastavad ja polnud sõdu. Samuti puudunud „väliskaubandus ja turism” ning kõik püsinud kenasti kodus ega ihalenud võõramaa kaupu. See olnud vooruse pant. Hesiodos arvas koguni, et vanasti olid inimesed taimetoitlased.

Minevikuihaluse kõrval on küll alati eksisteerinud ka utoopiad (esimeste seas Homerose „Odüsseia” ja Platoni „Riigist”), need ei kadunud isegi progressi-idee hoogustumise kõrval XIX sajandi industriaalrevolutsiooni aegu. Aga elukvaliteedid, mida neis peeti ideaaliväärseks, olid põhimõtteliselt needsamad, mis arvati olevikus olevat kaotsi läinud.

Sest asi pole minevikus kui niisuguses, s. t. ajaliselt eelnevas (kuigi ükskord tekib ka säärane — puhtretrolise igatsuse kujul, mis nüüdisinimesele nii tuttav), vaid selles, mida see minevik arvatakse sisaldanuvat: vanasti olid voorused veel alles, inimesed olid õilsamad ja ausamad, paremad ja… ehtsamad. Olemegi maininud omadust või koguni kategooriat, milleta ei saa läbi kogu järgnevas artiklis. Nimetame seda kindluse mõttes rahvusvahelise sõnaga „autentsus”, et välistada „kohalikke” kõrvalmõjusid. Just autentsus on see, mis seostub sotsiaalse mõtlemise pikaajalises narratiivis ühe teatava nähtuste kompleksiga. Viimast on raske üheselt tuvastada, defineerimisest rääkimata, nii et paratamatult tekib kahtlus, kas pole tegemist platonistliku ideaalvormi või virvatulega. Aga nähtuse defineerimine pole praegu peamine, osutagem ilmumitele, kus see alatasa välgatab. Ehtsus on üks peamisi mõisteid, mille ümber on uuemal ajal keerelnud „õige elamise” küsimus. Sellest omakorda on mitmel puhul võrsunud vajadus ideaalile vastavat „õiget ühiskonda” teadlikult (ja enamasti jõuga) kujundada.

Mis on autentsus? Kas ilukirjandus kui eelmiste ajastute vaimu talletaja võiks pakkuda mingit pidet? Bukooliline ehk pastoraalne luule (ja hiljem romaan ning draama) on tõesti sama vanad kui kirjandus üldse ning neid on leidunud igal ajajärgul (näiteks inglise kirjanduses tänu Spenserile, Herrickile, Miltonile, Shelleyle jt. üsna järjepidevalt). Meil on siiski raske Theokritose ja Vergiliuse aja inimestesse sisse elada, et mõista, mida nad silmas pidasid, kui kujutasid karjasteidülli. Ilmsesti polnud see päriselt sama, mis tänapäeva „rohelistel” (tollal oli isegi lokalism alles tekkejärgus). Küll aga tundub ühine üks esmapilgul kõrvaline asi — eemaltvaataja hoiak. Sest maainimesed ise ei kipu oma rasket elu üldsegi niipalju idealiseerima kui globaalaktivistid või turistina nende keskel viibijad. Seoses sellega tulebki täpsuse huvides öelda, et karjaseelu vastandasid antiikpoeedid niihästi korrumpeerunud linnale kui ka ülejäänud maaelule (mida sama hästi kui ignoreeriti).

Varakristlus ja munklus

Kõikides mõttekultuurides kohtab lihtsa elu ülimaks pidamist, kõik religioonid on lihtsust väärtustanud. Tegemist on teadliku — mitte eluparatamatusest peale surutud — lihtsusega. Varane kristlus on meie teema seisukohalt väga oluline.

Lääne-Roomas kasvasid IV sajandil ristiusk ja riik suurepäraselt kokku. Ristiusk polnud vaeste ega rõhutute usk, vaid levis kõikides kihtides (eelkõige aga keskklassi ja teenistusaadli hulgas). Lihtsus oli kristlastele imperatiiv, mida evangeeliumid rõhutasid mitut moodi: seoses lapsukestega, vaimust vaestega, üleskutses oma varandus ära jagada jne. Muist on eelkõige sümboolsed ja abstraktsemad soovitused. Lapseks ei või ju reaalselt tagasi saada, poolemeelseks ehk ainult teeseldes. Küll aga leidus neid, kes oma suure varanduse laiali jagasid. Ent peagi õpetas Augustinus, kuidas ka rikas võib „läbi nõelasilma” taeva saada ja endale taevasse rikkust koguda. Selleks tuli jagada almust ja annetada kirikute heaks. (Nii „pesti” raha taeva tarbeks!) Ja kõik, niihästi vaesemad kui rikkad tegid mõlemat, kujundades kiriku materiaalseid hoobasid ja luues uut sotsiaalhoolekannet.

Mõnele jäi sellest väheks. Suurema lihtsustarvidusega inimeste jaoks oli munklus. Nähtus oli muidugi juba sajandeid vana, aegadest, mil ristiusu arengukeskused ei paiknenud eeskätt Lääne-Euroopas, vaid Süürias, Palestiinas ja Egiptuses. Sealt hakkasid levima kuuldused iseäralikest pühadest meestest ja ka naistest, kes olid loobunud kõigest maisest, rändasid ringi või elasid kõrbes või koobastes. Mungad näisid viivat kristlust aste „kaugemale”. Niihästi vaesemad kui ka rikkad kristlased vaatasid nüüd aupaklikult neid, keda nad vanasti oleksid pidanud endast tunduvalt madalamal olevaks. Mungad olid jumalale lähemal ja — meie tänases kõnepruugis — autentsemad. Nagu märgib Peter Brown oma raamatus The Rise of Western Christendom: pärast kahtkümmet Edessas veedetud aastat naasnud naismunga Melania Vanema (kes oli küll päratu rikas) taldade pori tahtsid kõrged prouad suudelda!

Esialgu võisid munklusest isiklikult osa saada üksnes need, kel oli sidemeid ja raha, et reisida kaugele maale ja seal „munka panna”. Sotsiaalne nõudmine uue autentsuse järele pidi olema tugev, sest Püha Martin asutas 373. aastal Loire’i jõe äärde Ligugé kloostri. Esialgu oli see mõeldud rikastest peredest inimestele. (Tähelepanuväärne, et asukate riideid ei tehtud kohalikust villast, vaid telliti Egiptusest.) Rõhutatult lihtsa elu keskustena olid kloostrid pühaduse kontsentratsioonid, „palvuse jõujaamad”.

Munkluses oli algul midagi värsket. Mungad keeldusid ilmaelust, et muutuda lihtsaks, puhtaks ja läbipaistvaks. See polnud iseenesest uus, põhimõtteliselt samasugust sihti oli taotlenud stoikute jt. enesekasvatus. Oma hinge pideva ausa vaatlemisega taheti saavutada kontrolli oma mina ja kirgede üle. Seda peeti õilsaks ja väärikaks. Aga kuna filosoofilistesse ringkondadesse kuulusid valdavalt kõrget päritolu ja varaga õnnistatud isikud, siis pidid nad saama lihtsaks ka teataval arenenud inimesele sündsal ja sobilikul viisil. Nende käsituses tähendas lihtne eluviis eeskätt loobumist luksusest ja uhkeldamisest. (Tõsi, mõned — nagu kuulus Diogenes — olid läinud kaugemale. Seetõttu, kui Püha Hieronymos nägi Süürias 380-ndail „karjamaa” munki, kes liikusid koos nagu loomad, sõid rohtu ja magasid lageda taeva all, siis ta oli kindel, et tema ees on küünikute järeltulijad. See oli juba tõeline tagasipöördumine loodusesse, ülim lihtsus!)

Seevastu munkluses võeti eeskuju n.-ö. pärislihtsatest, kelles nähti kehastumas teatavaid väärtusi. Säärase suhtumise katalüsaatoriks oli üldisem idee inimeste võrdsusest — kellelgi polnud võimalik õndsaks saada omal jõul (mitte nii, nagu arvas Pelagius), vaid kõikidel oli tarvis abiks jumala väge. See võttis rikastelt ja ülikutelt ära nende maised eelised.

Järgmistel sajanditel käis osa kloostreid ja hiljem mungaordusid lihtsuse ja pühaduse mõttes alla. Ühe tulemusena tekkisid kerjusmungaordud, s. t. mindi justkui uuele lihtsuse taotlemise katsele.

Samuti jätkus lihtsuse „religioonipõhine projekt” askeetide (ka kloostrites olid oma erilised pühad mungad), eremiitide, palverändurite jt. eraviisiliste religioonist innustunud inimeste eluviisina.

Tähelepanuväärne, et kuigi lihtsuse idee kätkeb endas implitsiitselt ka n.-ö. tegelikku lihtrahvast, jäi see ometi valdavalt abstraktseks, oma reaalsest kandjast lahutatuks. Tavainimest kui sellist ei tõstetud keskaja jooksul märkimisväärselt esile. Ta oli „huumus” nagu ennegi. Kurtuaasne luule teda ei ülistanud. Varakeskaja eeposed lähevad temast mööda. See rahva jaoks n.-ö. vaikiv ajastu kestis pea tuhat aastat. Selle üks põhjusi on ilmselt see, et loodus polnud kristlusele omaette võetuna tähtis. Rahvas tulebki uuesti mängu, kui hakati taas õhkama looduse järele. Lüpsinaisi mängivad Marie Antoinette’i õuedaamid Versailles’s panid küll rohkem stiilipidu. Vorm oli ilmunud enne sisu.

Rousseau

Mäletatavasti heitis Rousseau ühiskonna senisele arengule ette nende vooruste ja tundelisuse lämmatamist, mis olid olnud „õilsal metslasel”. Teaduste areng polnud teinud midagi inimloomuse paremaks muutmise tarvis. Rousseau ei olnud poliitiline mõtleja tänapäevases tähenduses. Tsivilisatsiooni vastuolu inimese pärisolemusega oli talle tervikuna tähtsam kui ühe või teise sotsiaalse korra eripära. Säärane määratlematus tegigi võimalikuks, et temalt said edaspidi tuge oma teooriatele ja innustust poliitilisteks aktsioonideks vägagi erinevad poliitilised jõud.

Vene narodnikud on meile poliitilise naivismi näidetest üks tuttavamaid. Narodnikud olid enamasti keskklassi esindajad, haritud inimesed. Nagu nende nimigi ütleb, oli neile esmatähtis suhe rahvaga. Selle poolest on neil sarnasust sakslaste Volk’iga — üle-eelmisel sajandivahetusel tähtsat rolli mänginud liikumisega. Ka Volk tähistas üldühendavat, klassiülest, olles ühtlasi ürgne, sümboliseerides hinge, tundeid ja sidet maaga. Erinevustele vaatamata tahtsid mõlemad liikumised kehtestada uut sotsiaalset identiteeti. Narodnikud pidasid rahvast moraalse tõe kandjaks, kelle suured puhtad tunded ootasid äratust. Nende eesmärk oligi minna rahva sekka ja teda valgustada, nii et rahvas hakkaks ise oma elu ümber korraldama. Intellektuaalid nägid talupoegkonnas puhastatud versiooni iseendast, keda võib radikaliseerida. Oli ju üks nende vaimseid eeskujusid Tšernõševski öelnud, et kõik inimesed, olenemata klassist, on sisemiselt sarnased. Narodnikuid tabas teatavasti külm dušš. Rahvas ei olnud üldse see, kelleks nad olid teda pidanud. (Dostojevski ütles, et „keegi meist ei armasta rahvast, nagu see on, vaid nagu igaüks meist on seda endale ette kujutanud”.) Kirjaoskamatu talurahvas oli alalhoidlik, tagurlik ja austas tsaari. Narodnikud olid nende silmis õpetatud härrad, ja intellektuaale nad umbusaldasid. Kui narodnikud tahtsid neid mässama õhutada, siis nad mõnikord sidusid nende esindajad kinni ja kutsusid sandarmid.

Kuidas oli narodnikute säärane asjatundmatus võimalik? Esimene põhjus tundub sedavõrd elementaarne, et selle peale kohe ei tulegi: haritlased polnud rahvaga kokku puutunud! Nad ei tundnud teda piisavalt. See on alati nii olnud, tänapäevani välja. Muidugi ei käi see üksnes haritlaste, vaid üldse ülemkihtide kohta, aga esimeste puhul torkab see rohkem silma. Rikkad sageli ei hooligi rahvast, haritlased aga kuulutavad oma armastust ja tahavad hakata rahva eeskostjaks. Tõsi on ka see, et haritlaskond on ajaloos aina töötanud välja ideoloogiaid, kuidas massid peaksid end vabastama. Haritlasel on kujutlusvõimet ja kaastunnet, sestap rõhub teda sageli süüme ja ta häbeneb, et elab paremini. Oma retseptidega ta justkui tõestaks, et tema haridusele läinud rahva raha pole kulutatud asjata. Ühel hetkel ta paraku avastab, et masse ei huvita õilsad ideed, inimesed tahavad lihtsalt vabaneda vaesusest ja alandusest ning olla jõudumööda ise väikesed peremehed. See on haritlastele kurva pettumuse allikas.

Seevastu need poliitikud-riigimehed (ja ka haritlased), kes on juhtumisi ise madalatest oludest pärit, on rahvale küll kaasa tundnud ja teda armastanudki, aga pole teda kunagi idealiseerinud — ei vooruste ega eheduse mõttes.

Jätkame „modernistliku projekti” raames. Nagu vihjatud, kohtab primitiivsusekultust kogu uusaja kirjanduses. Selle ühel harul — lihtsa inimese idealiseerimisel — on omakorda kaks alaliiki. Üks on nominaalne. Selle üle ironiseerib Tammsaare Karin: „Sa laseksid meiegi maja haamri alla ja pistaksid minu ühes lastega kuhugi aleviurkasse või keldrikorterisse, sest seal võrsuvad sinu arvates need õiged inimlikud voorused.”

Kui Orwell lasi Winston Smithil uidata prolede linnaosas ja tunda (kujutleda end tundvat) neist hoovavat inimsust ja lausa sõbrasust, siis võime oletada, et siin kõnelesid Orwelli enda salaigatsused. Vaatamata kogu tema läbinägelikkusele, skepsisele ja tarkusele õhkas temagi siira intellektuaalina „lihtrahva” järele. Orwell oli sotsiaalses mõttes liigutavalt voorusliku vanapoisina natuke vene kirjanduse lõa otsas — selle parimas tähenduses.

Sama idealiseeringu teine vorm on objekti muut(u)mine, metamorfoos. Lihtne polegi lihtne! Olen kuulnud mõnd head kolleegi väitmas, et lihtsat inimest polegi olemas. Jääb mulje, nagu peaksid nad kõiki võrdselt keeruliseks, „saladusteks”, isearenevateks süsteemideks jms. Siin on siiski ilmsesti tegemist mõistete erineva tähendusmahuga. Nemad käsitlevad lihtsust väärtustavas mahus, mina taksonoomilisena, inimrivi kõige pikema keskosa tähistusena. Nende meelest on „lihtne” pejoratiivne, viidates debiilsusele või igal juhul millelegi alaväärtuslikule. Justkui võiks kellegi „lihtsaks inimeseks” nimetamine võrduda tolle isiku eluõiguse eitamisega! Nii see muidugi pole.

Rousseau vaim lehvib meie ümber, müüt keerustumise korrumpeerivast mõjust on sügavale juurdunud. Lihtsus on sügavam, ehtsam, õigem. Võiks arvata, nagu valitseks moraalse ja füüsilise puhtuse vahel sümmeetria, sest keerulise faktuuri ja konstruktsiooniga asja on tõepoolest raskem puhtana hoida kui siledat ja lihtsat, niidumasinat keerulisem kui vikatit. Kuigi… miks püsib see arhetüüp tolmuimejate ajastul, mis ometi igasse orva ja pilusse ligi pääsevad? Ka metafoorselt.

Metafüüsiline tasand

Mõned inimesed näivad kehastavat teatud probleemi lausa oma isikuga, kuhu koonduvad mitmesugused jõujooned ja vastuolud. Põikangi nüüd Aldous Huxley juurde, kes on selle teema puhul üks seminaalseid kujusid. Kõrgintelligent niihästi päritolult, hariduselt kui suundumuselt, huvituv niihästi reaal- kui mõtteteadustest, ühtlasi aga kaugeltki mitte ükskõikne maise elu ahvatluste suhtes. Loomulik, et juurdleva mõistusega kirjamees, kes armastas ka oma romaanides esseistlikult arutleda, pühendas meid huvitavale teemale palju lehekülgi. Mitmed tema teoste kangelased seisavad liha ja vaimu dilemma ees. Oma „igavese tarkuse” (vt. tema raamatut Perennial wisdom) otsinguil on Huxley seda käsitlenud ka diskursiivses vormis.

Tavateadvuses seostub lihtsus küllap primitiivsuse ning vaimsus pigem keerukusega, kusjuures need paarid on omavahel opositsioonis. Huxley ideaal oleks aga saavutada lihtsust ja vaimsust üheskoos. See oleks kättesaadav näiteks avataridele. Autentsus tähendab Huxleyl küll sulamist kõrgemasse ühtsusse, aga see on kõrgem kvaliteedi, mitte vertikaali mõttes. Nivoolt asub see kõikelõimiv pigem allpool — kõrguse poolest rohujuure­tasandil.

Huxley üks lemmikkategooriaid on obvious, mille olen tõlkinud „ilmseks” (ehkki võiks olla ka „endastmõistetav”). Metafüüsilises plaanis on „ilmne” kindlasti kokkupuutes niihästi lihtsa kui ka autentsega (ehkki viimaste puhul tundub väärtustav aspekt tugevam).

Toome ainult ühe Huxley mõttekäigu. Ta kirjutab, et inimene lõpetab ikka ja alati „ilmses”. Kunstniku või lihtsalt arenenud olendi vaim eraldub algul lihtsalt elust, vaatab otsivalt maailmas ringi ning teeb pikki (eksi)rännakuid. Ja — kui ta järgib oma teekonda küllalt kaua ning järjekindlalt — pöördub lõpuks tagasi „ilmsesse”. Ta naaseb selle manu, millest mitte­intellektuaalne inimene pole kunagi eemaldunudki. („Felix Ormussoni” Juhan ei mõtle, mis on kirve idee!) Kuid: tema taasleitud lihtsus ei ole enam seesama, mis tavainimese ehe esmane lihtsus. Midagi jääb mõtte(eksi)rännakutest külge ja sisse. Vaim on juba teatud mõttes korrumpeerunud. Nii nagu elu üle järele­mõtlemine ei ole sama, mis elamine ise, nii pole elu, mida on tabatud refleksioonis, seesama, mis selle elamine refleksioonieelselt. Huxley ei ilmuta niimoodi arutledes otseselt kahetsust, aga teatud kripeldust on tunda. Sest muidugi käivad ta sõnad ka tema enda kohta. Ta räägib küll lihtsusest valdavalt kui eluhoiakust tervikuna või metafüüsilisest avali­olekust, aga samavõrd kehtib see sooelu puhul.

Poliitika

See, mida intellektuaal nõnda käsitab, võib vähem peenendunud vaimude jaoks hoopis teiselaadse kuju võtta. Lihtsuses on nähtud ka ürgse rahvaliku jõu väljendust, elu allikaid. Vahel on ehtsust kujutatud kui masse marssimas nagu üks mees — nii et aknast vaatavad intellektuaalid vaimustusest kaasa värisevad. Siit on sobilik jätkata nn. natsiepisoodiga.

Nii kaua kui inimvaim on üldse lehvinud, on ta ka tundnud nukrust maailmas olemisest ning vajadust naasta „ürgkodusse”, mille käepärane väljendus on loodus. Nagu öeldud, Rousseaud on pihustunud kogu järgnevasse mõttelukku. Selle igatsuse ühe täiuslikuma vastukaike on toonud kuuldavale Heidegger oma metafüüsikas. Tema puhul on teadagi tähendusrikas veel üks — hoopis „füüsilisem” — aspekt. Vahel pannakse imeks Heideggeri (nagu ka teise tähtsa mõtleja Carl Schmitti) seotust natsiliikumisega. Kuidas on see võimalik — filosoof, peen mees, kõrgvaimsus jne., ja äkki sääraste nuiameeste või igal juhul robustsete matside lummuses? Sellele on pakutud nii- ja naasuguseid tõlgendusi: küll teadlase eluvõõrust, isoleeritust oma vandlitornis, küll on jagatud Heideggeri filosoofiat selgepiiriliselt varasemaks ja hilisemaks jms. Tundub aga, et neid seletusi pole tarvis, asi on lihtsam. Siinkohal paar sõna natsismist resp. totalitarismist.

Vahel on viimases nähtud eeskätt kõva kätt võimu haaramisel ning selle hoidmisel politsei, tsensuuri ja teiste sunnimehhanismide abil. Säärane ettekujutus vastab tüüpilisele strukturaalsele mudelile, mis peab totalitarismi autoritaarsuse lõpule viidud variandiks, millekski status quo’sse klammerduvaks ja minevikule orienteeruvaks. Säärane käsitus tundub ühekülgne. Natsid (nagu ka bolševikud) polnud lihtsalt vägivaldne režiim, mis tahtis maailma vallutada ja pühkida oma teelt need, kes jalgu jäid. Nõnda arvates jäetakse kahe silma vahele, et natsism on utopismi vorm täiesti kindlapiirilise ideaali ning tulevikuvisiooniga. Niihästi natsismi kui bolševismi (pean silmas stalinismi) eesmärk oli luua uus inimene, kes kehtestab uue „kõrgema” elukorralduse. Natsismis põhines see rassil, bolševike puhul sotsiaalsel klassil. Mõlemal oli see ühtlasi uue ühiskonna tekke juuretiseks või pärmiks. Natsismis oli konkreetsemaks ideaaliks juba mainitud Volk’il põhinev klassipiire ületav rahvuskogukond (millest Hitleri nägemuses kujunes välja „saatusekaaslaste kogukond”). Selle ideaali komponentideks olid muuhulgas arenenud paiga- ja kohatunne, looduse idealiseerimine jms., nii et mitte päris ilmaasjata pole vahel peetud Rousseaud totalitarismi kaudseks innustajaks.

Natside propaganda oli jõuline ja tulemusrikas ka sellepärast, et niisugusel mõttesuunal oli Saksamaal traditsioone. Juba Fichte oli esitanud idee, et üksikisiku vabadus võib seisneda allumises rahvale, kelle kaudu too saab tõeliseks ehk autentseks. Rahva eriomast hingeelu on toonitanud (Eestiski omal ajal armastatud) Herder, keda on peetud ka esimeseks (tahtmatuks) sillutisekiviks teerajal, mis viis valgustusevastalisest kommunitarismist natsionaalsotsialismi. Mõlemad mõtlejad meeldisid natsidele.

Tohiksime seega kujutleda, kuidas autentsuseiha võis leida vastukaja Heideggeris, kelle filosoofias oli keskne eelsokraatlik olemisetunnetus — kui see oli alles avatud ja rikkumata, veel võõrandumata pelgalt oleva, s. t. maailma tõlgitsemiseks. (Lihtlabaselt öeldes oli Heideggeri meelest kogu filosoofia läinud Sokratesest alates valele või vähemasti ebaväärikale ja pealiskaudsele teele. Keskenduti maailma tunnetamisele, leiutati kõikvõimalikke tõlgendusi ja süsteeme, aga ei tegeldud kõige peamise, s. t. olemise endaga. See filosoofiast kadunud lõim tuli taastada.) Otseühendust, mis tekkis Heideggeri mõttemaailmas olemise esialgse autentsuse (nagu seda olid mõistnud Anaximandros, Herakleitos ja Parmenides) ja natsliku totalitaarse rahvakodu „sisemise tõe ja suuruse” vahel, pole siinkohal tarvilik üksikasjalikult esitada. Tähtis on, et natsismi tume südamik on filosoofi kindlalt enda poole tõmmanud, sest ta sai sinna projitseerida oma sala­igatsused. Seal näis tuksuvat midagi tema jaoks olulist ja ta võis kujutleda selle kaudu teostuvat oma filosoofiat „maa peal”.

Just soov näha autentsust võis Heideggeri vaimustada ja sulgeda ta silmad metsaraiumise laastude paksuse suhtes. Kuigi ta ise väitis, et pärast nn. Pikkade nugade ööd oli ta loobunud natse liigse vägivalla tõttu toetamast, ei pruugi see päriselt tõele vastata. Jõhker või mitte, aga iseenesest on revolutsiooniline vägivald üks totalitaarsuse kolmest põhilisest komponendist (utoopiaideaali ja tehnikasaavutuste agara kasutamise kõrval). Juba Prantsuse revolutsiooni ajal oli arvatud, et nn. pühas vägivallas võib inimene saavutada autentsust. Kas ei meenu sel puhul „proletariaadi püha klassiviha” ja isegi Herakleitose uuendav tuli? Siit tundub ainult sammuke põhjusteni, miks mõned Heideggeri eksistentsialistidest teekaaslased (kuigi ta neid ise sellisteks ei tunnistanud), kuulsaimana Sartre, olid kõige kiuste vaimustatud Nõukogude Liidust. Nad arvasid seal nägevat võõrandumise ületamist, arvasid, et inimesed on seal kokkupuutes millegi tõelisega. Just nimelt, teda ja kümneid teisi mõtlejaid on paelunud autentne inimene, „see, kes on vastamisi oma eksistentsiga”, selle eest vastutav. See tundus nii värskendava kontrastina vulgaarsetele ajalikele kaalutlustele ja avaliku elu sekeldamistele.

Kui jutt on juba läinud natsidele, siis veel üks seik seoses Goebbelsiga. Tolle nime ees kinnisepiteedina seisnud tiitlit „doktor” on vahel naeruvääristatud, kuigi Saksamaal ei jätnud ükski normaalne inimene seda tiitlit võimaluse korral kasutamata. (Ega tee seda ka tänapäeval — nii tugev on sakslaste austus vaimuelu vastu!) Igatahes oli Goebbels vaheda mõistuse ning vägagi rafineeritud maitsega. Ometi on ta oma päevikus kirjutanud, et kõige rohkem meeldis talle kõnet pidada töölistele. Mitte rahulolevatele väikekodanlastele ega mitte ka eneseteadlikule keskklassile — just lihtinimestest hoovav „vägi” olevat teda elektriseerinud!

Tundub, et sellel, mida Rousseau otsis metslasest, narodnikud rahvast, sakslased Volk’ist, Heidegger natside juurest ja Huxley „ilmsest”, on teatud ühisosa. Tähtis on vaimu teekond, rüpp ja lõpp, lihtsus ja tõelisus.

II

Jätkem nüüd ühiskond ja filsoofia ning pöördugem Debora Vaarandi sõnutsi lihtsate asjade poole. Koguni ülilihtsate, esmaste, soo-asjade juurde. Naiseta ei ole võimalik meie teemat käsitleda. Esmalt naine ilma igasuguse seksuaalsuseta, kui loodusliku alguse, elu tekke sümbol.

„Kõik iginaiselik ligi veab meid,” kirjutas Goethe.

„Ah, ainult üks rüpp, ainult üks rüpp, kuhu panna pea!” kirjutas Paul-Eerik Rummo.

Pea kõikides kosmogooniates on naine seotud maaga. Kui elekter teaduslikult „kodustati” (see muutus laadatrikist energiaallikaks), tekkis ka populaarses teadvuses kujutlus malbest „naisukesest”, kes perekonna hea haldjana kõik välisilmast sisse sähvavad elektrilöögid tummalt endas maandab.

Hiidnaise kujund on mütoloogias tuntud. Eesti kirjanduses on küllap kuulsaim Tuglase „Maailma lõpus” naistegelane. Viimast on kirjandusõpetuses tõlgendatud esmajoones kui millegi ülima või ülema (aga ikkagi eeskätt vaimses plaanis) kogemist, mille järel indviid ei suuda enam kohaneda igapäevase ja teisejärgulisega. Ei tuleks arvata, et see tõlgendus johtuks siivsatest pedagoogilistest kaalutlustest, sest tõepoolest, täiuse järel ongi raske leppida ebatäiusega. Ent pole üldse välistatud, et Tuglase novellis on lisaks sellele veel üks — metafüüsiline — plaan. Oli ju Tuglas ise Vaim suure algustähega ja parimas mõttes, nii et tema ihalus sama suure Naisuse-Looduse järele sobitub kenasti teatavasse mustrisse. Kes mäletab Robert Merle’i romaani „Saar” ja selle üht tegelast hiidnaist Omatat, kelle peal lebades kenake kleenuke leitnant Purcell tunneb, nagu heljuks ta rambelt pärastlõunases laguunis, mõistab, kuhu sihin. (Ei meenu küll, kas ka Purcelli juuksed igatsusest Omata järele valgeks läksid nagu „Maailma lõpus” minategelasel, küll aga pean tunnistama, et olen sagedasti leitnandi asemel füüsilist Tuglast ennast kujutlenud!)

Era- ja intiimelu

Nüüd tulebki rääkida lihast, kuna lihavallas või selle taustal avaldub meid huvitav fenomen reljeefselt. Vaim võib olla lihtsam või keerulisem, aga liha saab ikkagi olla ainult lihtne. Keerulist liha me ei tunne, see on looduses veel haruldasem nähtus kui üliraske vesi. Küll aga on tõsi, et vaim võib ka lihaküsimuse keeruliseks ajada. Liha ja vaim esitavad elule oma nõudmisi. Nad on otsekui mingid võistkondade kaptenid, mänedžerid või orjakauplejad, kes „teevad drafti”. Aga nende ettekujutus, mis on tähtis, läheb enamasti omavahel risti.

Vanad ladinlased arvasid, et similia similibus gaudent, sarnane meeldib sarnasele. Küll-küll, aga üksnes teatud piirides, näiteks mittesugulises sfääris või raamatulehekülgedel. Elus eneses tekivad vaimse ja füüsilise vahel tihti pinged, mis põhjustavad asjaosalistele niihästi joovastust kui enesehäbi.

Esmalt toon näite valdkonnast, mille üle olen mõtisklenud lapsepõlvest saadik. Lugesin omal ajal „Jutupaunikust II” (1962) Jaan Rannapi juttu „Kolme minuti piir”. Sportlane Juhan Veske jutustab seal, kuidas ta poisina treenis keskmaajooksu ja sai kooli parimaks. Aga seitsmendas klassis tuli neile uus õpilane Rein Toomla. Ta „ei vaevanud end õppimisega, aga neljast nõrgemat hinnet nägi sellele vaatamata väga harva. Ta oskas klaveril mängida „koerapolkat” ja võis naaberkooli tüdrukud naerma panna, millal tahtis.” Peategelane oleks sellega leppinud, samuti polnud ta kade, et „Reinul olid tumepruunid lainelised juuksed ja minul hele, oimukohtadel alati turri hoidev tukk. Oleksin talle südamerahuga jätnud kauni tõmmuka näojume ja leppinud oma tedretähnidega. Oleksin nõus olnud eluajaks jääma Reinust peajagu lühemaks, kuid ma ei võinud kannatada, et ta mind klassidevahelisel võistlusel tuhande meetri jooksus võitis.” Miks tundus just see ülekohtusena? Möönan, et peategelane ei ole otseselt vaimsuse kandja (toona oleks see sellises vanuses ka problemaatiline olnud). Aga ta oli aastaid teadlikult treeninud, s. t. rakendanud oma tahet, nii et kaudselt räägib see ikkagi meid huvitavast asjast. Enne vastamist toome veel näiteid kirjandusest. Nagu öeldud, elu on neis tihendatud, liiati tundub, et see teema on mitmeid meeskirjanikke isiklikult painanud.

Thomas Manni noorpõlvenovellis „Väike härra Friedemann” on nimitegelaseks füüsilise puudega, ent vaimselt erk ja hingelt õilis inimene. Ta kohtub vaimse naisega, kes on välimuselt kaunis ja uhke hoiakuga. Neil kujuneb südamlik suhe. Ent mees armub. Lõpp on traagiline, naine naerab ta armastuseavalduse julmalt välja ning härra Friedemann tapab enda.

Olukord oli utreeritud. Tavaliselt pole säärastel puhkudel tegemist ühe poole ränga puudega, vaid lihtsalt osapoolte tasakaalustamatusega, nagu järgnevas näites.

Enn Vetemaa „Monumendi” (1965) peategelane Sven Voore meenutab: „Moskvas armus minusse üks keskealine tarbekunstnik. Armus nii, et mul sellest õieti aimugi polnud. Ta oli paksuvõitu ja võrdlemisi inetu, kuid väga vaimukas (inetud naised on seda sageli) ja vahva kaaslane. Liikusime temaga siin-seal, minu meelest oli see süütu flirt, tema aga, nagu hiljem selgus, võttis asja väga tõsiselt. Kui meie loole loomulik lõpp tuli, nägin ma esimest korda oma silmaga, milleni võib inimest viia selline abstraktne ja poeetiline asi, nagu on seda armastus. Lõbus, konjakimaias, sädeleva vaimuga naine muutus mõnekümne minuti jooksul higiseks ja ilaseks (naturalistlik küll, aga täpne) tombuks, mis tegi täpselt tühjakslastava vanni häält.”

Kunst vajab muidugi draamat. Kahe ilusa, ent vaimselt tühise, või vastupidi, kõrgvaimselt kokkukuuluva, kuigi ühtviisi silmatorkamatu välimusega olendi õnnelikus paarivõtus puudub niihästi draama kui spektakulaarsus.

Huxley „Uue ulja maailma” läbiv tegelane Bernard Marx on vaimselt alfa pluss, aga oma hooldajate kunagise ettevaatamatuse tõttu kidurat kasvu. Kuna selles ühiskonnas on isiku füüsiline suurus otseses vastavuses tema kohaga üldises hierarhias, siis põhjustab Bernardi väiksus talle ränki läbielamisi. Seda enam, et see ühiskond on avalikult hedonistlik ja Bernard ise vägagi himur. Kahe alge, kõrgeimat klassi vaimu ning alamklasside keha konflikt võimendub seoses Helmholtz Watsoniga, kes on intellekti poolest ainus inimene, kellega Bernard saab rääkida nagu endasugusega. Nende vahe on aga selles, et Helmholtz on suurepärase välimusega ja naiste lemmik. Mida peab küll ütlema Bernardi süda!

Saul Bellow’ „Herzogi” kõrgharitlasest nimitegelane vastab lihtsama eluvaatega, ent ülinaiseliku Ramona ahvatlustele. Ta annab endale irooniliselt aru, et kogu tema kultuur ei loe sel hetkel midagi, ta käitub nagu isapart emapardi kutse puhul, tuues kuuldavale „prääks-prääks”.

Mõistagi leiab soo-alaseid näiteid ka vastassuunast. Piisab, kui mainida Strindbergi „Preili Julie’d” ja D. H. Lawrence’i „Lady Chatterley armukest”. Mäletatavasti oli viimases noore aristokraadist naise mees sõjas invaliidistunud. Naine ei jää uskuma mehe veeneid, et keha pole tähtis, ja temast saab lihtsast soost, ent jõulise ja iseseisva mõtlemisega metsniku armuke.

Näiteid leiaks veel palju, ent piisab osutamiseks, et keha ja vaimu vajadused ei ole samamõõtmelised, vaim ei suuda keha „ära rääkida”. Seetõttu ei pruugi kõrgvaimsus ihaleda teist kõrgvaimsust, juhul kui tol puudub kõrgkehaline komponent. Enamgi veel, ta võib pigem leppida madala või keskvaimsusega, peaasi, et oleks kõrgkehalisus.

Vaimne naine eeldab loomuldasa, et vaimne mees läheb just temaga. Aga too ei tarvitse. Vaimne mees põlvitab hoopis „blondiini” pekialtari ees ja teeb prääks-prääks. Suurmees ei vaja suurnaist ega mitte ka vastupidi.

Seda on teisel partneril sageli raske taibata ja taluda, eriti kui ta on romantilise meelelaadiga. Targad naised nimetavad tarku mehi sel puhul loomadeks. Targad mehed nimetavad tarku naisi sel puhul lirvadeks. Seetõttu nörritabki paljusid „puhtaid vaimsusi” kõige rohkem see, kui kellelgi on loodusest antud mõlemat, niihästi keha kui ka vaimu. Nad on pigem armulikult nõus jätma rumalad rumalateks, olgu nende välimus milline tahes, kui et keegi, kes on nendega vaimselt samal tasemel, osaleb oma bioloogiliste omaduste tõttu täiel määral ka muus elus (s. t. on niihästi vaimu- kui ilmavürst). Vaat see ajab kopsu üle maksa!

Ent kuidas võikski see teisiti olla? On ju üks meie väheseid tõelisi elu-uskumusi, peaaegu aprioorseid kujutlusi, et loodus on õiglane, mis tähendab, et ta on andnud kõikidele midagi: kellele välimust, kellele tarkust. Aga mitte mõlemat korraga! Sellest ka eelarvamused, et blond on rumal, inetu on vaimukas jne.

Ühtaegu on soov kompenseerida oma välimuse-alaseid vajakajäämisi olnud alama päritolu ja vaese kasvukeskkonna kõrval läbi aegade inimese edasipürgimise üks peamisi mootoreid. (Mina, inetu vaene rentslikribal, jõuan lõpuks kaugemale kui hellitatud ilueedid, ja olen endaga ülimalt rahul!) Kui kellelegi on antud kõike, siis mõjub see paratamatult ülejäänutele demoraliseerivalt. Pedagoogiline efekt ja kasvatus käivad kuradile.

Veel (sotsiaal)erootikat

1920. aastatel muutusid valgetele meestele väga atraktiivseks Harlemi mustade džässiklubid. Oma retkedel sinna võisid nad vähemasti kaudselt osa saada joovastusest ja toorest animaalsest vitaalsusest, mis nende oma kultuuris puudus ja mille nad olid omaenese kehtestatud piirangute tõttu endale keelanud. See huvi polnud otseselt seksuaalne või kui, siis vuajeristlik. Meid huvitab praegu tung, mis seda huvi tekitas.

Kõnekas, et peaaegu kõikjal õhtumaistes kultuurides on peetud (mitteametlikult muidugimõista) ihaldusväärseks seksuaalsuhet endast „primitiivsema” partneriga. Selle kohta on piisavalt näiteid niihästi kirjanduses kui suulises pärimuses. Seda laadi suhet on peetud kas snobistlikult peeneks või — ja sagedamini — üsna otseses mõttes erootiliselt väga „pakkuvaks”. Primitiivsem tähendab seejuures enamasti sotsiaalset tausta, alamat positsiooni. Kindlasti polnud peamiseks varandus, vastasel juhul oleks kõlvanud ka näiteks vaesunud aadlik. Tähtis oli alamusega kaasnev lihtsam eluviis, kombed ja teistsugune moraal, soovitavalt ikka midagi ürgsemat. Just see veetles mõnesid kesk- ja kõrgkihi esindajaid, kelle enda miljöö oli tabudest (eelkõige väikekodanlikust moraalist) hillitsetud ja närvutatud. Eesmärk oli kogeda looduslähedust voodis. Peened härrad on alati noolinud karjatüdrukuid ja peened daamid tallipoisse. Pole võimatu, et aadlike esimese öö õigust ei ajendanud üksnes sotsiaalse hierarhia rõhutamine, vaid midagi meelelisemat. Primitiivsuse seksuaalsel võlul on mitmeid variante. Omaette juhtum on see, kus looduslähedust asendab sotsiaalne pinge, kuulumine näiteks kuritegelikku maailma. Meenutame, kuidas „Seikleja Felix Krulli pihtimustes” hüüatab Madame Houpflé, saades teada, et nimitegelane on juveele pihta pannud: „Mina, kuulus kirjanik, olen vargapoisiga vahekorras!” See mõte viib ta ekstaasi. (Tänapäeval on lihtsuse mõiste küll muutunud. Raske kujutleda, et kelleski tekitaks joovastust mõte ühtida inimesega, kes vaatab näiteks seriaali „Õnne 13”.)

Sellise suundumuse üks räigemaid näiteid on Fjodor Karamazov, kes teeb lapse meetripikkusele poolearulisele Smerdjaštšajale. Raske öelda, kas Fjodori pahelisus on loomusunniline või programmiline. Meie vaatepunktist on oluline, et Smerdjaštšaja ööbis, kus juhtus, sageli lageda taeva all, kandis aasta läbi ühte ja sama kõige hädapärasemat kehakatet jne. Elas süütult asotsiaalset elu nagu looduslaps.

Seoses sellega söandaksin mõtiskleda, mis ikkagi on need kultuuriajaloolised põhjused, miks zoofiiliat on peetud hirmsaks patuks (jättes muidugi kõrvale, et see ei teeni soojätkamise imperatiivi). Zoofiilide sättumus erineb näiteks kujude kallistajatest või endarahuldajatest. Viimased on ikkagi teatud mõttes emotsionaalse peetusega, kuna ei taha või suuda luua suhet teise elusolendiga. Kui meie sisetunne ka tõrgub zoofiile avatarideks ehk teistest ettejõudnumateks pidamast, siis kas ei võiks möönda, et nende puhul on naturaalsuse- ja ehtsusejanu üle piiri läinud või vindi peale keeranud? Ja et tegelikult kaigub neis vastu kutse ürgse poole? Mitte muidugi igas oma konkreetses ilmingus (vaevalt mägikarjus lamba juurest autentsust otsis), vaid põhimõtteliselt, idee tasandil? Kas pole postrussoisti kujuteldavas gradatsioonis suhe karjatüdruku või tallipoisiga viimane lubatav aste enne zoofiiliat? Tjah, sõltub igaühest, kui kõrgeks ta peab barjääri, mis lahutab inimest ülejäänud maisest faunast.

Saksa vaim

Kõik eespool mainitud lõimed, sugu ja vägi, vaim ja liha ühinevad hiilgavalt „Võlumäes”. Esmalt pääseb platsile vaim vabamüürlase Settembrini ja jesuiit Naphta isikutes. Tõsi, Settembrini ütleb, et Naphta on himur, aga see on valdavalt intellektuaalne iharus, mitte seksi, vaid vere (vägivalla) ja olmemõnude järele. Naphta himukust näib alla kriipsutavat tema kidur keha, mis nagu nõrk vars suudab vaevu nii suurt pead kanda. Settembrini esindab teatavasti humanistlikke väärtusi, keha salgamata, aga ikkagi allutatuna tööle edu nimel. Tema tervis pole suurem asi, aga ta on välimuselt heakujuline. Nende sõnaduell on mõjus, kuni ilmub lagedale mynheer Peeperkorn. Ühe hetkega taanduvad ajastu vaimusuundade hoogsad esindajad väikesteks lobisejateks. Sõnad, refleksioon ei loe enam. Vaim võib vehelda, aga elu on mujal. Artikuleerimatu Peeperkorn on võimas nagu loodus, bioloogiline mõjuvõim troonib. Suur mees nii kerelt kui tengelpungalt, himudelt kui kõiges muus, surub nad lihtsalt kõrvale. Aga mitte toore füüsilise jõuga (ehkki ka see oleks võimalik). Peeperkorn ei ole lihtsalt liha, vaid midagi enamat, jah, ta on nii „ilmne” kui üldse võimalik, ja säärasena ka ülimal määral autentne.

Bioloogilist elu ja kõrgemaid väärtusi vaeb enamik Hermann Hesse teoseid. Neis asjus pole nüanssi või etappi, mida tema tegelased ei illustreeriks. „Stepihundi” taasavastamise ja menu üheks põhjuseks peetakse psühhedeeliat. Siinkohal tundub see siiski kõrvaltoimelisena. Narkootikumid on üksnes vahend, millega iseendani, oma autentsuseni jõuda. (Meenutame, et maagilises teatris ilmub tulikiri „tat tvam asi” — see oled sa ise.) Tervikuna kujutab romaan kõrgvaimsuse piinavat dialoogi iseendaga liha ja vaimu üle. Esimene on seotud ajaga, teine igavikuga. Harry Haller targutab süvamuusika kõrgetest väärtustest, Pablo vaatab talle oma sametiste silmadega otsa ja ütleb, et tema tahab lihtsalt inimestele sel õhtul rõõmu valmistada. Pablo ja Hermine esindavad elu ja autentsust. (Kunagi arvasin, et Stepihunt reedab lõpuks vaimu. Enam ma nii ei arva. Küll aga arvan, et ta on romantiline enesepettur.)

Harva on kirjanikud loonud tegelasi, kes nii kõrgekraadiliselt ilmestaksid meid huvitavaid eluvahekordi. Nii Mann kui Hesse kuuluvad saksa kultuuri ja tunduvad väljendavat oma rahva hingelademeid. Hakka või arvama, et see on sümptomaatiline. Ma ei taha siin üritada William Shireri laadis üldistusi germaani ürgtoorusest ja saksa metsikustest, mis tänapäeval ei ole tõsiseltvõetavad ja mida levitatakse muudel eesmärkidel. Küll aga tuleks arvata, et saksa kultuuris on pinge inimloomuse kahe alge, tumeda bioloogilise jõu ning kõrge vaimsuse vahel eriti terav ja dramaatiliselt läbielatav.

Natsionaalsotsialismi esialgse populaarsuse seletamisel ei saa mõistagi kõrvale jätta sõja kaotusekibedust ja majanduskriisi, mis mõjutasid enim lihtinimest. Küll aga nõuaks selgitust, miks see tõmbas kaasa haritlasi (algul tundis nende vastu sümpaatiat ka Thomas Mann ise). Harilikult on natsismi-teemat Manni loomingus käsitletud seoses „Doktor Faustusega”. Viimane on ka kirjutatud pärast Teist maailmasõda. Ometi tundub oraakellik „Võlumägi” isegi rohkem asjasse puutuvat. Seal kohtab jahmatavaid ajaloorööpsusi. Kas ei heiastu Settembrini ja Naphta lõpututes vaidlustes, mis kuhugi välja ei vii ning mille tüütuks muutumist ka nende esialgne andunud kuulaja Hans Castorp peab tunnistama, parlamentaarne süsteem, milles sakslased Weimari vabariigi suutmatuse tõttu pettusid? Kas pole autor just Peeperkorni kaudu tabanud neid tendentse saksa ühiskonnas ja kultuuris, neid ootusi ja ihalusi, mis äärmusse viiduna ja ühekülgses väljenduses päädisid tosin aastat hiljem katastrofaalsete sündmustega? Meenutagem — juba Peeperkorni saabumise õhtul eirab puhkeasutuse personal vähemagi puiketa sisekorraeeskirju, võimaldades tal öösel pidu panna. Proua Chauchat allub talle endastmõistetavalt, automaatselt kuuletub ka peategelane Hans Castorp kui tavaline kõrgkodanlane. Viimane ei tee seda üldsegi tõrksalt, vaid pigem meelsasti. Peeperkorn on oma ainelt ja laadilt just see juht, kellele massid järgnevad (muide, tollal oli kombeks omistada rahvamassile naiselikke jooni). Peeperkorn ei ole natside võrdkuju, küll aga väljendab vähemasti osaliselt seda, mida ihaldas Heidegger (ja mida reaalelus sooviksid kõik intellektuaalid, kelle ideaaliks on „rabelais’lik mees” või renessansiinimene). Peeperkorni oma kujutlusse manades võib soovi korral kuulda, kuidas „saksa rahva tume vägi” kohiseb kauguses. Temas on lisaks primitiivsusele ja sügavusele ka „saatusearmastust”. Sest kuigi Peeper­korn tapab end isiklikel põhjustel (suutmata enam „vastata kirele”, mis mõjub nagu Kiplingi „Džungliraamatu” hundikarja juhi suutmatus tappa oma järjekordset hirve), usun siiski nägevat selles üht variatsiooni Hitleri lõpueelsest väitest, et kui rahvas ei osutu (enam) küllalt tugevaks, siis ta peab hukkuma.

Me oleme läinud küllalt „madalaks”, nii et lähme aga edasi. Veel paar tähele­panekut.

Miks meid veetlevad müüdid? Miks on just neid luua ülim, nagu arvas Tuglas? Kas see, mis meid seal puudutab, on seesama, mille pärast lähevad vahel hinge kõige lihtsamad külavahelaulud? Seda on seletatud inimese n.-ö. vaimse vertikaaliga, mille tipp isikuti varieerub — ulatudes mõnel palju kõrgemale kui teistel —, aga mille alumine osa on kõikidel ühine. See tähendab, et tark, peenendunud hingeeluga ja üldse arenenud isik jagab teatavaid põhilisi tundeid kõigi oma liigikaaslastega. Tal pole sellest pääsu, isegi kui ta tahaks.

Hüva, oletame nii. Aga see on ikkagi midagi objektiivset, mis eksisteerib suurel määral meie tahtest sõltumata (eks ole, kuulad külavahelaulu ja hakkad ilma mõtlemata kaasa ümisema või jalaga takti lööma). Unio mystica eest pole enamik meist kaitstud ja teatrisaalis ühtlustub publiku tase alati madalama suunas, s. t. kambas koos naerab ja nutab haritlane seal ühes tavapublikuga asjade peale, mis teda muidu ei liigutaks. Eespool oli aga juttu aktiivsest hoiakust, vertikaali tipu indlemisest jalami suunas ja sinna jõudmise ekstaasist.

Kordan loo alguses öeldut: kirjeldatav nähtus ei vääriks sel määral tähelepanu, kui tegemist oleks keskmise inimese (ükskõik, kas kvaliteedi poolest või statistilises mõttes) juhusliku puhanguga. Siis saaks säärase joovastus­puhangu kohta öelda einmal ist keinmal, ikka võib juhtuda, tuleb ette parimateski perekondades. Aga selles asi ongi, et keskmisega seda naljalt ei juhtu, või kui, siis tõesti erandlikult. Reeglina on see temale võõras maailm. See-eest juhtub sellega, kes vaimselt üle keskmise. Juhtub nende 5—10 protsendi hulgas, kelle vaim on liikuvam, kes on teatavas mõttes oma arengus ette jõudnud. Just säärane vaim armastab muuhulgas ka poris püherdada — mitte kogemata libastudes, vaid libedaga ise tantsukingi jalga tõmmates. Keskmine vaatab hoopis halvakspaneva üllatusega pealt ega tea, kuidas reageerida. Temal on oma sisemises raamatupidamises ju kõik paigas ja hierarhiseeritud. Ta ise laulab küll seltskonnas „mustlasest, kes on vaba kui lind”, aga päriselus võib primitiivsus tema meelest ahvatleda üksnes rumalaid ja vaeseid, halbu ja haigeid. Seevastu „vara ning haridusega” peaksid endastmõistetavalt kaasnema väärikad ja siivsad tunded.

Mülkavajaduse täiuslik väljendus on muidugi Dostojevski „Kurjade vaimude” Nikolai Stavrogin, ülimalt arenenud inimene, kes armastab sukelduda lumpenite maailma, ümbritseda end jätistega. Kahjuks ei reflekteeri ta pikemalt, miks ta seda teeb.

III

Kahtlen vahel, kas selles kõiges on midagi ühist või on see inkongruentne kilakola, „juudi jõulupuu”. Kas Heideggeri Dasein’il ja pudenda au naturel’il on ühisosa või on tegemist lubamatu laiendamisega? Kui kriitikud ütlevad nüüdki mingi taiese kohta: „Kui primitiivne, kui kohutav, aga tunnete, milline ürgne jõud siin taga on? Küll ikka mõjub!”, siis kas on tegemist sama põhjusega, miks intelligente on vahel tõmmanud totalitarismi ja aadlidaame tallimehe poole?

Ja mis on selle kõige põhjus? Mõned sellekohased uiud. Enne seda aga vahekokkuvõte.

Lammas on looduslihtsuse „üle võlli” vorm.

Mülgas on autentsuse väärastunud vorm.

Järeldus: lammas ei ole mülgas.

Võimalik, et haritlase vaimule, mis ei andu täielikult mõttevallale, s. t. kui tegemist pole munk-eksegeedi või filosoofiga, jääb iseendast lihtsalt väheks. Ta vajab käepikendust päriselus. See johtub inimese psühhofüüsilisest dualismist.

Lihtne võimalus tundub olevat taandada kõik tunnetuslikule huvile. Inimene on lai, temasse mahub palju. Seepärast tahab arenenud indiviid „katsetada variantidega”, elu tundma õppida. Primitiivsus, madalus jms. kuuluvad elu juurde, järelikult… jne. Ka amplituudi laius kui niisugune võib pakkuda erutust. Hobunegi hakkab perutama, kui kõht täis ja tööd pole, arvas Tammsaare. (Mu enda romaanis „Kooparahvas läheb ajalukku” on tegelane, kel meeldib osaleda peale lõunat diplomaatilisel vastuvõtul, et siis enne sulgemist jõuda veel voorimeestekõrtsi.) Sellises realistlikus tõlgenduses napib aga „mülkal” metafüüsilist mõõdet.

Siis võib kujutleda järgmist mõtteteekonda. Inimene on teatavasti mitte­täiuslik ja vastuolude pundar. Nii kaua, kui meil on üldse mingeid kirjalikke tunnistusi, on ikka nenditud, et inimeses on koos „loom” ja ingel. Ta võib olla lahke ja õilis, luua kauneid kunstiteoseid ja mõttemaailmu, samas orjata „madalaid” instinkte, käituda julmalt ja alatult. Pikka aega kätkes see diapasoon endas metafüüsilist ja religioosset mõõdet: inimest nähti pidevalt olevat kahesuguste impulsside mõjuväljas. N.-ö. õpetatud tasandil samastusid madal ja kõrge halva ja hea, taeva ja põrguga. Uuemal ajal tulid maisemad tõlgendused, aga ristiusk seletas seda pärispatuga. Inimene oli jumala keelu vastaselt maitsnud hea ja kurja tundmise puust ning aeti paradiisist välja. Ilmalikus võtmes tähendaks see, et inimene oli algselt lihtne ja süütu (kindlasti ka autentne), aga ta tahtis palju teada saada ja sai ka, s. t. muutus keerulisemaks, mis ta väärastaski. Aga tal on siiski lootust. Pääsetee on taas autentseks saada. Sellest ka lapsukeste ning lihtsa meelega inimeste kõrgele kohale asetamine jumala silmis ning nende ülistamine populaarses teadvuses.

Rousseau ei alustanud tühjalt kohalt. Juba VI sajandil e. Kr. oli osa kreeklasi veendunud, et metsikud sküütide hõimud kusagil teisel pool Traakiat Musta mere kallastel kehastavad primitiivseid voorusi — kontrastina degenereerunud Ateenale. Romantiline primitivism, varasemate ja lihtsamate eluviiside idealiseerimine on üks meie psühholoogilisi konstante. Laiemalt võttes on primitiivsuseimetlus ksenofiilia alaliik. Viimane tähendab kõige tundmatu, eemaloleva ja teistsuguse imetlemist. Kui ksenofoobia (umbusaldamine, tõrjehoiak, agressiivsus) on meil bioloogiliselt tingitud ja loomadega ühine, siis ksenofiilia on puhtinimeselik, s. t. vaimne konstrukt. Mis seda täpselt tekitab, pole vist teada. Aga nende kahe äärmuse vahel on inimene pidevalt pendeldanud. Üht tõlgendust on pakutud freudismist tuntud komplekside ja repressioonide võtmes. Korrakem, et allakäiku on alati seostatud vooruste ja autentsuse kaotsiminekuga. Kujutleme, et kunagi käis kõigi sõda kõigi vastu, aga kui hakkas moodustuma midagi hõimu-taolist, siis sõlmisid inimesed vaikimisi sotsiaalse lepingu. Koos oli lihtsam hakkama saada, üksteise aitamine oli elu paratamatus. Grupisisene sidusus oli kõrge ja isiklike kontaktide osa samuti.

Säärane asjade seis ei saanud kesta, kui ühiskonna tootlikud jõud arenesid. Tekkis tööjaotus ja konkurents. Üksteist tuli üle trumbata. Elu tõmmati laiali ja inimesel ei olnud enam võimalik isiklikult kõiki oma hõimu liikmeidki tunda. Sellega olid esialgne süütus, vooruslikkus ja autentsus kadunud. Küll mitte otseselt Freud ise, aga mõned temast innustust saanud on oletanud, et inimene tunneb alateadlikku süüd, et läks halvale teele ning ohverdas oma autentsuse instrumentaalsete huvide nimel. Ta põeb seda siiani, turumajandus on seda aina süvendanud. Samuti tunneb ta igatsust inimsoo lapsepõlve järele, mis, nagu igaühe isiklik lapsepõlv, jätab alateadvusse võimsa jälje (võiksime öelda, et siingi kordab fülogenees ontogeneesi). Patukahetsuse väljendusena inimene ülistabki primitiivsust. Soovist end iseenda silmis rehabiliteerida võrsub ka eksootikalembus, millest (ja mitte üksnes „isatapmissoovist”) johtub paljude haritlaste tarve mässata oma kultuuri vastu, näiteks tunnistades kõiki teisi religioone peale selle, mida kummardasid omaenda vanemad. Siit on lähtunud igat karva boheemlust, hipid, vaimustus zen-budismist jms.

Niisuguse — religioosse-vaimuloolise kõrvale võiks esitada „võimu ja varanduse” versiooni. Esmalt üritagem dekonstrueerida folkloorist tuntud mesalianssi. „Ebavõrdsete liidu” tüüpnäidete hulka kuuluvad kuningapoja abielu karjusneiuga ja (lollike) kolmas vend, kes kuningatütart kosides pärib pool kuningriiki. Nagu teada, nad „elavad õnnelikult seniajani”, mis tähendab, et tegemist oli win-win tehinguga. Ometi võiksime küsida, mis ja kuidas. Alama poole, karjusneiu või lollvenna win on selge, sest tema abiellus ülespoole, tõusis eimiskist kõigeks. Aga kõrgema osalise, kuningapoja või -tütre kasu pidi ka milleski väljenduma (seda muljet rahvajutust ei jää, nagu oleks kroonitud pead haneks tõmmatud). Siia juurde autentsuseihalust kujutleda tundub kunstlikuvõitu. Veel vähem usutav on rafineeritud „mülkavajadus” (liiatigi tundub ebamõistlik selleks pool kuningriiki ohverdada). Tuleb eeldada, et kuningapere kasu väljendus milleski kaudsemas ja pikaajalisemas. Äkki oli selleks geneetiline aspekt? Kuna aadlikud olid tihti omavahel risti-põiki läbi abiellunud, siis oli genofondi laiendamine eluliselt vajalik. Ajaloost teame, et verd „värskendati” mitmesugusel kujul, mitte alati avalikult ja ametlikult. (Mülkas teatavasti üldjuhul ei paljuneta, nii et äkki on mülgas genofondi laiendamise „üle võlli vorm”, väärastus?)

Inimlooduses on valgeid laike. Darwini arvates kandub edasi see mutatsioon, mis elutingimustega paremini kohandub. Aga inimene kuulub ju kahesugusesse ellu. Sotsiaalses looduses on teised kriteeriumid kui ülejäänus. Kui see nõnda poleks, siis kanduksid edasi üksnes lopsakate kaunitaride ja musklis nuiameeste geenid, sest neil oleks paljunemisel eesõigus. (Piisab põgusast pilgust Tallinna vanalinna suvekohvikutele veendumaks, et nõnda see küll pole.) Inimlooduses pole füüsilis-bioloogiline sageli isegi mitte primaarne. Sellepärast kanduvad edasi ka investeerimispankurite, poliitikute, performansi-tegijate, „vilepuhujate” ja veel paljude isikute geenid, kellel tänu mitmesugustele sotsiaalsetele teguritele tekib privilegeeritud ligipääs vastassugupoolele. Üheski teises liigis ei saa bioloogilises mõttes nii nirud esindajad järglasi kui homo sapiens sapiens’i puhul. Ja need muud omadused, mis nimetatud isikutel soojätkamist võimaldavad (ja mis on tsivilisatsiooni ja kultuuri aspektist olemuslikult tähtsad) ei pärandu reeglina geenide kaudu ega muudki moodi. Geeniuste lapsed ei pruugi olla andekad (siin on täielik loterii), rahamehe lapsed ei oska sageli raha hoida jne. Paistab, nagu oleks bioloogiline ja sotsiaalne otstarbekus omavahel sassis, Nii paistab see siiski lühikeses ja keskmises perspektiivis. Tõenäone, et loodusel on siiski sõnaõigust, aga see avaldub salapäraselt, keeruliselt ja pikema aja vältel. Sel puhul tekib muidugi kiusatus asetada mõiste „loodus” kohale jumal või mingi selle teisend.

Lõpuks ahvatleb see teema viljatutele, ent meeliülendavatele ontoloogilistele spekulatsioonidele. Näib, nagu eksisteeriks mingid tsentrifugaal- ja tsentripetaaljõud. Üks tõukab vaimu mateeriast välja, kõrgustesse enda kohale lendama nagu tuulelohet, teine aga kisub sedasama nööri pidi enda rüppe. Tagasipöördumine on üks vanemaid arhetüüpe. Inimelu on põhimõtteliselt alati tagasipöördumine. Iga inimese ühekordne elukäik kordab suuremat mustrit ja kord kaob ju inimsugu ja ühes sellega endast teadlik olev teadvus üldse.

Näib, nagu „häbeneks” vaim vahel iseennast, sest on kahekordselt võõrandunud, esmalt elutust ja siis lihtsast bioloogilisest elust. Primitiivsusega flirtiv vaim tahab tegelikult tagasi enne oma „õiget” aega. Vups välja, vups tagasi, kähku — sooja, räpase sooelu juurde. Aga ta ei saa tagasi, nagu arvas ka Huxley. Sest see tagasi on üksnes idee „tagasist”, mitte tagasi naturaalselt ja päriselt. Järelikult on see komejant. Vaim peab kandma oma risti, kuni ta on.

Lauriito Meriloo: „Triibuline elu”.

„JI”, 2015. 100 lk.

„Jutulõng on katkestatud lõng,” väidab tuntud Tartu psühhopaat ja luuletaja Psaiko. Lauriito Meriloo proosa­debüüdi jutulõng on silmapaistvalt katkendlik, saja lehekülje peale mahub tervelt 37 lookest ning mingit ühist suunda või stiili nad ei moodusta. Kaasaegses määratus infoväljas, milles keskmine raamatutarbija viibib, on see pigem voorus. Meriloo jutud jätavad ereda mulje ning sööbivad meelde, ilma et neisse peaks eriliselt süvenema. Et jutud on vabad igasugusest verbaalsest liiglihast, peaks öeldut arvestades olema endastmõistetav. Autor ise defineerib need novellettideks ja laastukesteks — mis on üsna tabav, kui mitte arvestada deminutiivi ülearusust teisel juhul, sest laast on kirjanduses nagunii minimaalne žanr.

„Ka praegu jääb kriitika olulisemaks ülesandeks, kui tarvitada Plehhanovi sõnu, määratleda kunstiteose sotsioloogiline ekvivalent,” kirjutas Max Laosson „Rahva Hääle” lisa­lehes „Kirjandus ja Kunst” aastal 1958 (nr. 203). Meriloo raamatu sotsioloogiline ekvivalent on kergesti arvutatav ja üsna kõrge. Valdavalt kirjutab ta inimestest meie seas; sotsiaalne väljund ilmneb isegi siis, kui tegelane viibib üksi WC-s („Segajad”) või koob salli („Täiuslik sall”). Käsitletakse inimsuhteid, eriti paaride vahel, mis tavaliselt lähevad lörri. Mitme jutu tegevus leiab aset haiglas või koolis — lausa sotsiaalsuse sepikodades. Tabav sotsioloogiline üldistus on näiteks lk. 77: „Kõrge lennuga vaba Eesti laps, kellele oli sünnist saati pähe tambitud edukultust ja individuaalsust, juttu isiksusest ja inimeste kordumatust erilisusest. Tundsin hästi temasuguseid. Nad ei pidanud kandma hele- ja tumesinist või ruudulist koolivormi.” (Vääriks tsiteerimist veel lehekülje ulatuses.) „Triibulises elus” on tasakaalus globaalne nõmedus ja isiklikud vaimsed puudujäägid. Esineb ka karmi kultuurikriitikat, kohati üsna õõvastaval moel. Näiteks „Lugejakaart nr 0076”, milles Andra Teede, Meelis Oidsalu, Krista Ojasaare ja Hasso Krulli luulekogude lugemine viib elupõlise kirjandushuvilise otsemaid enese­tapuni.

Kuna lood on lühikesed, jäävad enamasti meelde puändid. Viimastega on paraku selline lugu, et keskmisi puänte kirjanduses vist ei eksisteerigi — nagu ka keskmist rahuldust seksuaalelus. (Üsna läbiv teema „Triibulises elus”!) On orgasm või ei ole. Meriloo puändid on valdavalt sisukad ja löövad, aga umbes veerandi puhul siiski rahuldust ei paku („Mürgine tulevik”, „Kallis”, „Laps”) või puuduvad üldse („Lõpp”, „Siis, kui tõusis…”). Ometi õnnestub Merilool üle võlli keerata isegi nii standardiseeritud nähtused nagu reklaamikampaania („Bubumps”), kooseluseadus („Kooseluseadus”) ja enesetapp („Ebaõiglane maailm”). Rääkimata hambahaldja ja päkapiku traagilisest hukkumisest, mis ühe kodutu ja tema kassi jaoks ometi positiivseks osutub (lk. 71).

Raamatut iseloomustab kontrastsus lugude humoristliku vormistuse ja kurva, kohati masendavalt traagilise sisu vahel. Lk. 9: „Tüdruk sai alles nüüd aru, et ta ei mäletanud eilsest päevast ega haiglasse sattumisest suurt midagi. Ja jalgu, tema ilusaid pikki jalgu, mis moodustasid pea kolm viiendikku Läänemere Gümnaasiumi 5. klassi õpilase Krisli Meelase 143-senti­meetrisest kogupikkusest, neid oli täiesti vastutustundetult kärbitud. Jalgade asemel ilmusid teki alt kaks pisut allpool põlvi lõppevat pruunikas-oranžide laikudega ja sidemetesse mähitud könti.” Ei ole kerge väljendada kümne või kahekümne reaga rutiiniks muutunud abielu kogu masendust („Suhtesse investeerimine”, „Mõtted”), ja ometi Meriloo suudab seda. Sage on nurjunud armastuse motiiv, eriti eredalt „Ärkamises”, kus minategelane lepiks ka kaisukaru rolliga, kui teda ainult ei löödaks. Ka pealtnäha kerglaste teemade taga peitub kurbus või pettumus („Äriplaan”, „Matemaatika”). Mõned lood („Elu ilu”, „Ärkamine”, „Ootus”) on aga lihtsalt masendavad, huumor, isegi must, puudub.

Kõik lood siiski nii traagilist ilmet ei võta, näiteks eneseirooniline „Loomevalu”, kus leidub Kivisildniku poolt antud kirjanduslik retsept, mida Meriloo oma raamatus ka üsna kindlalt järgib: „Sven oli öelnud, et iga autor peab loomingut lihvima, kuni kirja saab haikulikult napisõnaline ja võimalikult zen-budistlikult õpetlik lugu, mis minimalistlikult peegeldaks kogu olukorra traagikat ja läbielatud kannatusi ning sunniks lugejat mõtlema.” Mõtlema sundivaid jutte on kogus üsna mitu, eelkõige kaks lõpulugu, „Täiuslik sall” ja „Eksam”. Viimast võib peaaegu et ainsana ka zen-budistlikuks nimetada.

Tähelepanuväärselt paljude lugude inspireerivaks jõuks on olnud statistika. Kas või seik, et varajastes 20-ndates raseda spontaanse abordi risk on ainult 8,7%, 48-aastastel aga 84,1% (lk. 46). Mitmes loos on peategelane ametis oma sissetulekute ja väljaminekute analüüsiga. Kui lähtuda tuntud definitsioonist, et maailmas esineb kolme liiki valet — harilik vale, alatu vale ja statistika —, siis Meriloo raamat esindabki kolmandat liiki. Veenvat näidet pakub „Matemaatika”, kus selle valeni jõutakse nii triviaalse vahendi nagu õllepurkide abil. Seevastu „Päästjas” läheb statistikale toetumine juba liiga tobedaks. Ilukirjanduses vajaliku tõetera „Valeta, aga pea piiri!” kohatine eiramine ongi raamatu üks peamine miinus. Et asfaldile maalitud sebra ehtsaks kabjaliseks muutub (lk. 11), ei tundu sugugi ebaloomulik — sellel on kindel ja konkreetne põhjus. Aga minategelase masturbeerimine Say Baba pilte vaadates („Segajad”), rasestumine („Laps”) või enda lesbina kujutamine („Protežee”) on juba mõttetud efektit­semised ilma sisseelamiseta, mis pealegi ei sobi kokku teiste laastude karmi, kuid usutava realismiga. Seevastu ekskurss ulmekirjandusse („Interceptorid”) jätab sümpaatse ja paljulubava mulje.

Teise häiriva puudusena võib välja tuua autori kangekaelse balansseerimise hea ja halva maitse piiril, mis mõnes loos („Sööge sitta!”) selgelt viimase poole kaldub. Mõned lood jäävad ka lihtsalt arusaamatuks („Lõpp”, „20 DEN”). Aga üldiselt on mõtte­selgus ja eneseväljendus­oskus just Meriloo tugevaimad trumbid. „Triibulist elu” võiks vabalt lastelegi ette lugeda — seda muidugi ka lugude lühiduse pärast. Ja mõnda lugu („Triibuline elu”, „Lahendus”, „Päkapikk ja hambahaldjas”) võib selleks lausa soovitada, lopsakas fantaasia on neis ühinenud õpetliku moraaliga.

Lisaks statistikale torkab silma Meriloo armastus keeleteaduse vastu. Lk. 18: „Siiri, kuule, kas sa raadiost viimast „Keelepiiksu” kuulasid? Nad otsisid omakeelset vastet vibraatorile, kuid ei suutnud otsustada, kas nimetada kunstriist mõnustiks, rahuldiks või jõrriks.” Lk. 63: „Gerdaga võis köögis hommikuti kohtudes tundide kaupa uudis- ja unarsõnadest vestelda.”

„Triibulise elu” laadis lühikesi, teravaid ja täpseid ühiskonnakriimustusi vajab meie nartsissistlikust eskapismist uimastatud lühiproosa rohkem kui Tallinn uut linnapead. Jutulõng on nagunii katkestatud lõng, parem siis katkestada seda Meriloo kombel järsult ja sageli, mitte jupikaupa koera saba raiudes ja vahepeal edvistavalt saba­lülidega liputades ja kenitledes, nagu meil reegliks.

Rein Raud: „Täiusliku lause surm”.

„Mustvalge”, 2015. 175 lk.

Rein Raua ilukirjanduslik väli on saanud lisandust lähiajalugu käsitleva romaaniga „Täiusliku lause surm”, milles äratundmine, tõlgendamine, mõistmine, aga ka kõigi nende nähtuste nurjumine moodustavad olulise osa. Võime alustuseks mõelda sellele, kuidas 1980-ndate eluolu ehk Nõukogude Liidu lõpuaastad on paljudele selge mälestus, romaanis kirjeldatud sündmused või üldine meeleolu võivad tunduda vägagi tuttavad vanematele lugejatele; noortele ei pruugi suurem jagu neist ilma täpsustavate selgitusteta enam midagi öelda (ja neid kommentaare Raua jutustajahääl aeg-ajalt ka kõrvale pillub). Kusagilt — näiteks aastast 1991 — jookseb läbi piirjoon, mis muudab kogemuslikke pingevälju. Ent romaani võib lülitada ka teistmoodi kontekstivõrgustikku — võib tõdeda, et teos sobib kenasti Rein Veidemanni raamatu „Tund enne igavikku” (2012) või eriti just Mihkel Muti romaani „Kooparahvas läheb ajalukku” (2012) kõrvale. Viimane on muidugi mahukam ja ütleb rohkem, „Täiusliku lause surm” keerleb pigem spetsiifilisema ajahetke ümber (ei ürita hõlmata ajastut sedavõrd üldistavalt) ning kirjeldab pisteliselt väiksema hulga ähmasemalt välja joonistunud isikute mõtteid, tundeid ja käitumist.

Ajaloolistel teemadel kirjutamine on üks omamoodi keerukas mäng, sellega kaasnevad mõned ebaselged ja ajas muutuvad piirangud. Usutav narratiiv peab üldiselt looma vastavuse kirjeldatu ning kunagist maailma/ühiskonda struktureerivate normide vahel. Kuid seda mõjutab mingil määral ka nõue olla vastavuses väljakujunenud ideoloogiliste ettekujutustega minevikuajastust, normeeritud müüdiloomega. Komme asjadest mingil viisil mõelda on vahel jõulisem kui konkreetne ja faktipõhine ajalugu. Teisalt, just selliste küsimustega kirjandus aeg-ajalt vaeva näebki: kõne all on mõtestamise tavad ja kombed, mitte see, kuidas on olnud „asjade kord päriselt”. Ühe inimese võimuses ei ole niikuinii keerukaid, nüansseeritud süsteemitervikuid täies mahus haarata. Hinnangud ja mõtestused ei ole igikestvalt staatilised ja stabiilsed. „Inimesed on määratletud selle kaudu, mida nad teevad või arvavad end võivat teha, ja need võimalused on määratud ühiskondlik-ajaloolise miljöö poolt [—]. Nii nagu muutub kultuuri arusaam oma miljööst ja „inimeseks olemisest”, nii muutuvad ka olemasolevad kronotoobid ja lugejate hinnangud iga kronotoobi realistlikkuse kohta: ühe ajastu realism võib muutuda teise ajastu romantismiks” —kui kasutada tsitaati Tiina Kirsi artiklist kogumikus „Metamorfiline Kross” (lk. 147).

„Täiusliku lause surm” on tõepoolest üsnagi mosaiikne tekst, nagu tõdes „Päevalehe” arvustuses Margit Adorf (24. VIII 2015). Põneviku alatoonidega poliitiline thriller, millest vilksatab läbi erilaadseid tegelaskujusid siit- ja sealtpoolt poliitilis-ideoloogilisi või ka vaimseid-emotsionaalseid müüre. Jutustamislaad on parajalt hoogne ja ladus, atmosfääriloome on hea, see põhineb peamiselt oskusel luua häid visuaale napi, ent täpse keele­kasutusega. See on nagu väike kodukootud spioonilugu, mis moodustab põgusa sissevaate, noppe laiemast ajastuvõrgust. Ent samuti lugu tunnetest, rahvuse ja ühiskonna piiridest, teineteisemõistmisest või mittemõistmisest. Võiks ju öelda, et „Kooparahva” tuumakuse ja haarde kõrval jääb teos õblukeseks, ent teksti kirjutamise eesmärk ei pruugi ega peagi olema sama. Pigem hakkab romaan tööle ühe lisakilluna selles aina laienevas kirjandusmustris, mis puudutab Nõukogude Liidu lõpukümnendeid, 1980-ndate revolutsioonilisemaid hetki, isikuid (mõni rohkem, mõni vähem fiktsionaalne), kes tollel hetkel elasid ja mõtlesid, töötasid ja otsustasid. Teos võib kirjasõna najal luua omaenda suletud universumi, ent sellest hoolimata võib neid maailmu omamoodi kokku sulandada või teineteise kõrvale paigutada. Teose fiktsionaalsust, „päris ajaloost” lahknemist rõhutatakse mitmel korral, mistõttu prototüüpide otsimisega ei tasu üle pingutada — neid on kindlasti võimalik leida, kuid äratundmine ei pea olema otsene samastamine. Äratundmine seostub tüpaaži ja olukorra, mitte ühe või teise tegelase taga paikneva konkreetse isikuga. Äratundmine ja arusaamine ei ole seejuures üldse samad asjad. Kirjandusteoreetilisest vaatepunktist on intrigeeriv tajuda, kuidas metafiktsionaalsed rõhutused töötavad implitsiitse märgina — teispool fiktsiooni asub siiski midagi elulist ja minevikulist, mis pole kirjaniku välja mõeldud. Niisugune „eituse” kaudu korduvalt markeeritud aimdus lisab sügavust. (Või vähemalt selle mulje: The truth is out there.)

Romaanis kirjeldatakse ajastule iseloomulikke võõristuse ja võõrandumuse hetki — jälgimisühiskonna paranoilist mõju, mis ajas oma kombitsaid kõikjale, muuhulgas inimeste kujutlusse endast ja teistest. Läbiva joonena ilmneb see võõrandumine pidevates kommunikatsioonihäiretes. Rohkem või vähem ähmased piirid kulgesid ühiskondade ja ideoloogiate vahel, kuid ka indiviidide keskel ning sügaval nende sisimas. Süžee käigus esilekerkivad käitumismustrid on koordineerinud nähtamatu süsteem, ja sellega pidi igaüks suhestuma. Nähtamatuga suhestumises on varjul irooniline kokku­langevus religiooniga (on ju täheldatud, et kuigi kommunistliku režiimi ajal ei olnud ametlikku religiooni, siis autoritaarne ühiskonnavorm sisaldas ise omalaadse organiseeritud religiooni tahke, rituaale). „Mitte et kumbki neist oleks andnud selleks otseselt alust, ei, nad peavad rangelt kinni kõigist moraalinormidest, või õigemini oma ettekujutusest, mis need normid on, sest ilma mingeid väikeseid, tühiseid seadusi, reegleid ja sätteid rikkumata pole võimalik jääda ellu ühiskonnas, mis ongi kohe nii korraldatud, et iga inimene tunneks end veidi süüdi riigi ees, mis ise on absoluutne, kirjas ja puhas. Sest ainult inimesed teevad vigu, süsteem seevastu on plekitu.” (Lk. 87) Niisiis jällegi kujutelmad normidest, sisseharjunud mõttemallid ja kombed.

Mõistmishäireid esineb rahvaste-ühiskondade (lk. 58—59) ja erinevate ühiskonnakihtide endi vahel, lähedaseks saavate paarikeste, perekonnaliikmete ja põlvkondade vahel (lk. 46—47), seda ka fiktsioonimaailmast väljaspool, näiteks autori ja romaani mõne osa (potentsiaalsete?) lugejate vahel (lk. 101). Selles punktis kohtub kurvameelne kaduvusnoot positiivsema kõlaga — otsekui ühe tunnetuse kaks tahku. Ühel pool on kadunud kogemus, mida ei suudeta teistele (noortele, võõrastele) seletada; teisal tõdemus, et uus põlvkond ei peagi üht ränka ning ebameeldivat taaka enam tundma-kandma. Kõrvale sobiks siin mõelda kas või saksa-inglise kirjaniku W. G. Sebaldi kirjatööde ühest samalaadsest mõttekäigust, et näiteks süütunne võib eksisteerida ka hilinemise puhul, teatud kognitiivse nihkena. Siis, kui „hilineja” saab kaasa niisugustel sündmustel põhineva taaga, milles tema osalus on tegelikult olematu. Või põhjustab see ühe laiema ühiskonnaterviku trauma ja häirituse, ehkki põhjustaja ise on hilineja kaasajaks juba kadunud. Vanemate patud nuheldakse ikka laste kaela, eks ole. Seda laadi probleeme leidub kirjanduses ja filosoofias küllaga — kusagil asub ju lünk Iseenda ja Teise adumise vahel. Mõistmis- ja sõnastamisvõime takerdub, tekivad segased, konfliktsed olukorrad, mis viivad mõtlematute otsusteni, problemaatiliste tulemusteni.

Rein Raua kui autori- või jutustajahääle omaeluloolisem tahk lisandub üksikutes eraldi markeeritud teksti­kastides, vahel kommentaaride ja seletustena, vahel mõne muljepildi, olukorrakirjelduse või sobivasisulise tsitaadina. Demonstreerides mineviku kaduvust, leiab ta mälutunnetusest mõne pisikese ja triviaalse nüansi (näiteks lõhna), mida tänapäeval enam leida pole, ent mis on nimelt seetõttu väga tähenduslik. Sellised detailid mõjuvad värskendavalt ning aitavad tuua kirjeldusse mitmekülgsust ja koherentsust. Neis kommentaarides peituvad kaks (mälu- või ajalooteemalisele) ilukirjandusele iseloomulikku võtet — dokumentaalsuse illusioon ja barthes’lik „reaalse efekt”. Tekstikastide kasutamine on positiivne ega muutu liiaseks — autori-jutustaja häält on märgata, ent ta hoiab oma otsese osaluse optimaalselt väiksena. Mind üldiselt häiribki, kui kirjutaja isik hakkab omaeluloolise tagapõhjaga lähiajalootekstides üleliia esile tükkima. On ju hea, kui keegi võtab romaani aluseks osa oma kogemusi ja mälestusi, põimib neid mõne koduse maastiku, sealsete isikute ning kaugemate ajalooliste seikadega — loob mitmekülgse ja laiahaardelise võrgustiku. Aga kui kirjutaja isik hakkab pidevalt domineerima romaani teemaks valitud isikute, kohtade, sündmuste või nähtuste üle, muutub lugemine tüütuks. Lõpp­tulemuseks jääbki üksnes enesekesksus ja eneseimetlemine. Tahaks loota, et need kirjanikud pole kunagi kriitikas noorkirjanikke hurjutanud, et nood on hirmus enesekesksed ja kirjutavad ainult iseendast.

Aastate vältel on mulle mitmeid Rein Raua raamatuid kätte sattunud ning alati on temast jäänud hea jutuvestja mulje. Ta tekstid on n.-ö. well-made story, nende stiil on tõepoolest ladus, kulg hoogne ja keel mitme­külgne. Neis leidub tõsimeelsust, sisukust, kuid ka piisaval määral vaimukust. Paraku satub kirjanik vahel mõnevõrra ka lihtsate või kulunud troopide võrku, et narratiivi käima lükata. Tegelasloomes esineb vihjelist skemaatilisust, võiks öelda, et isegi (arhe)-tüüpsust. Siiski tuleb tõdeda, et Rein Raud pole suutnud mu lugeja­meelt kunagi vapustada — tema proosa on läbi mõeldud ja kenasti komponeeritud, kuid üllatavast elamusest jääb puudu. See on muidugi omamoodi humoorikas, sest teadust, filosoofiat, tõlget jm. teeb ta võimsalt, ent ilukirjanduses jääb kuidagi lahjemaks. Aga võib-olla polegi sel vahet. Raud kirjutab inimlikkusest ja vahel selle kadumisest. Tunnetest, mõtetest, kogemustest ja käitumisest, mis inimesi ja ühiskondi koos hoiavad. Ühel pool on teatud humanistlik idealism, millega kaasneb kriitilis-irooniline kõrvalpilk. Kõik ei kulge alati ladusalt, kõik pole perfektne, seda ka mitte Raua narratiivi kulg või poeetiline stiil. Seni loetud romaanidest tundus aga kõnealune mulle kõige sümpaatsem. „Täiusliku lause surm” on üks korralik lugu, ei ole keskpärane, ei tundu häirivalt tehislik, kuid ei jõua päris sinnamaani, et oleks rabavalt suurepärane. Ennekõike on see üks isiklik (ent mitte enese­keskne) Väike Kirjandus.

Enn Vetemaa: „Hambad viskiklaasis. Ühe möödunud sajandi mehe värsse 2013—2014”.

„Tänapäev”, 2015. 112 lk.

Enn Vetemaa on loomulikult klassik. Kirjanduslooliselt kassetipõlvkonda paigutatu, kes debüteeris luuletustega ajalehes „Noorte Hääl” juba 1958. aastal. Seda on Vetemaa aina maininud, et teda juhatas luuletamise teeotsale kokkupuude arbujate loominguga, just Alveri, Kangro ja Masingu luulega. Tema algusaja luuletused olnud isegi nii arbujalikud, et kuskil noorte kirjanike üritusel öelnud Johannes Semper, kes oli Vetemaa luuletusi lugenud, kuid Vetemaad nägupidi ei tundnud, teda silmas pidades omavahel vaikselt Paul Viidingule: „Vaatame teraselt ringi, siin peab olema üks meie­vanune mees!” Sünniaasta jäi Semperil XIX sajandisse, Vetemaa oli kogumiku „Arbujad” ilmudes kaheaastane. Luuletamise sai Vetemaa niisiis kohe käppa, kasutades seda oskust vahel lausa pragmaatiliselt aineliste hüvede saavutamiseks. Läinud näiteks nii, et koolis oli luuleolümpiaad, Vetemaa ihaldas selle auhinnaks väljapandud korvpalli, kribas kärmelt luuletuse, võitis olümpiaadi ära ja saigi korvpalli omanikuks.

Teekond kirjandusse ei olnud Vetemaal kohe välja valitud ja sulepea varakult valmis vaadatud. Aastail 1954—1959 omandas ta kõigepealt hoopis Tallinna Polütehnilises Instituudis keemia-mäeteaduskonnas insener-keemiku väljaõppe paberi ja tselluloosi tehnoloogia alal. Selle kohta on ta ise öelnud, et paberi tegijat temast ei saanud — rohkem on ta paberit määrinud. Insener-keemikuks jääda, Tallinna Paberivabriku laboratooriumis vahetusmeistrina töötada ta ei tahtnud, seadis sammud hoopis Tallinna Riiklikku Konservatooriumisse, Anatoli Garšneki kompositsiooniklassi. Seegi sai lõpetatud, lähedaste sõprade-kaaslaste hulgas Ülo Vinter, Arvo Pärt ja Jaan Rääts. Heliloominguga on Vetemaa tõesti ka tegelenud, eriti intensiivselt 1990-ndatel ja 2000-ndatel. Valikuid oli tal nooruses seega mitmeid: sport, keemia, muusika, kirjandus. Kuid lõpuks, 1960-ndate hakatuses ja keskpaigas tõmbas Vetemaa endasse just kirjandus. Esmalt luuletamine, seejärel romaanid, järgmisel kümnendil näidendid. Eesti kirjanduse keskmesse on ta kinnistatud eeskätt oma 1960-ndate romaanidega ning 1970-ndate ja 1980-ndate näidenditega. Kuulsaimateks romaanideks „Monument” (1965) ja „Pillimees” (1967), kuulsaimateks näidenditeks „Roosiaed” (lavastatud 1976) ja „Nukumäng” (lavastatud 1980). Neist ei pääse mööda enam isegi kooliõpilased.

Vetemaa elust, tööst ja loomingust võib huviline lähemalt lugeda lausa kahest mälestusteraamatust, esmalt minu ja Vetemaa koostööna valminud teosest „Mees nagu saksofon” (2012), aga ka Vetemaa enda kirjutatud paksemast raamatust „Üleõlapilguheit” (2014). Eluloolised andmed ja selgitavad kommentaarid jäävad siin seepärast pikemalt jagamata. „Hambad viskiklaasis”, alapealkirjaga „Ühe möödunud sajandi mehe värsse 2013—2014” ei ole valimik ega kogumik, vaid algupärane luulekogu, mis sisaldab väga värskeid palasid. Vetemaa on võtnud käsile žanri, mis jäi tal juba keset kuuekümnendaid unarusse, ilmutas end küll vahepeal korraks peaaegu 20 aastat tagasi, et siis uuesti kõrvale jääda. Vaatame tema luuleraamatute rea üle: „Häälemurre” (1962, kassetis), „Lumesõda” (1966, „Loomingu Raamatu­kogu”), „Varasügise aiad” (1996), valikkogu „Külimit” (2011) ja kõnealune. Rida pole üldse pikk, kui arvesse võtta, et romaane kirjutas Vetemaa ajavahemikus 1965—2011 kakskümmend kolm, ja 1969—2011 paarkümmend näidendit.

Õigupoolest tuleb kohe lisada, et laulusõnu on Vetemaa ka oma töiseimail romaanikirjutamise päevil loonud siiski rohkesti, sh. muusikali „Pipi Pikksukk” (1969) ning telelavastuse „Väike nõid” (1975) kuulsad laulud, ning opereti- ja muusikalitõlkeid, sh. „Minu veetlev leedi” (1964/2008). Tema sõnadele loodud laule kõlab filmides „Don Juan Tallinnas” (1971), „Siin me oleme!” (1979) ja „Kevad südames” (1984), ja need mitte lihtsalt ei kõla, vaid on saanud ikka hittideks. Aga laulusõnad on laulusõnad ja luuletus on luuletus, seda vahet on Vetemaa ka ise rõhutanud. Luuletus toimib iseseisvalt paberil, laulusõnad vajavad enamasti muusikat kõrvale.

Mis on siis tinginud nüüd jälle luule juurde mineku? Omavahelisest vestlusest selgub, et põhjuseks olid unetud öötunnid. Selle kogu luuletused on kõik sündinud ja kirja pandud öösel kella kolme ringis. Hommikul luges autor öösel kirjapandu läbi, aga muutmist oli vähe. Nii kogunes lõpuks raamatu jagu värsse. Öistest mõtisklustest on sündinud luulekogu, mille võib järjepanu läbi lugeda, nagu tavaliselt toimitakse juturaamatutega. Neid luuletusi on huvitav lugeda ja need püsivad mingis ühtses suures skeemis. Selleks skeemiks on järgmisel aastal 80. sünnipäeva tähistava autori filosoofiliselt lustakad enesevaatlused. Vetemaa luule on juba algusaegadest peale silma paistnud operetliku kerguse ja lõbusate nootidega, omal ajal nimetas Jaan Kross teda saksofoniks ja võrdles Paul-Eerik Rummo kui klaveriga: üks on lärmakas ja meeleolukas, teine valulev ja õrnakoeline. Täpselt samas hingamises on kirja pandud selle kogu luuletused. Seenioridel on enda väljendamiseks mitmeid variante, Vetemaa on valinud vormiks humoorikad, muigavmuhedad tähelepanekud, ega hoia tagasi eneseirooniat, üllatumist, hämmeldumist selle üle, millisena ta neil päevil ennast universumis ja oma füüsilises vormis näeb. Siiski püsib ses muidu nii helges ilmastikus kuskil taamal ka väike tume tõsine pilv. Seal see on ja keegi ei tea, millal see pea kohale jõuab. Aga see ei tähenda ju veel, et seni ei peaks elust rõõmu tundma, kaotama huvi ümbritseva suhtes.

Vetemaa ütleb kenasti enda kohta kohe avaluuletuses: „Ja ka muidu / üsna mõnus / üsna tark / üsna ilus / möödunud sajandi mees / kikilips ees.” Eelviimases luuletuses öeldakse: „Kord meid krematooriumisse palju lapsi / tuleb vaatama.” Viimases luuletuses vaatab autor rahulikult tulevikku: „Ei palju mulle jäänud ole sügiseid.” Esimene ja viimased luuletused veavad justkui eksistentsiaalse ringi ümber kogu, aga selle ringi sisse jääb, nagu öeldud, naljatamist, koomuskit ja lõbusaid ilmeid, mida kannab kenasti seegi, et ka vormiga ei ole Vetemaa ülemäära pingutanud, värss voolab vabalt nagu kraanist vesi, ja selles sädeleb ohtralt kalambuurseid riimilahendusi. Eriti esileküündiv osa raamatust on üheksast inglise ehk Sütiste sonetist koosnev tsükkel, mis kirjeldab Puškini loomingut parafraseerides Eugeni ja Tanja kohtumist Tartu Riiklikus Ülikoolis.

Inimese elu on ikkagi kõige võimsam süžee, Vetemaa luuleloomingus kerkib see rohkem kui poole sajandi lõikes eredalt esile. Loeme näiteks ridu tema luuletusest „*Vana märkmikuleht”, mis ilmus 1966. aastal „Lumesõjas”:

Osta kohvi!!!

Helistada Räätsale (424-81)

Kingad ära tuua

SOLPLEX 423

16.30 „Tallinn” Merike

Luuletuse lõpp helgemaks

Markusele kummist krokodill

Või luuletust „Romanss” samast kogust, kus poiss imetleb ja uurib taskulambi valgel oma voodis magavat tütarlast. Need on signaalid autori nooruspõlvest, nende luuletuste taha ihkab lugeja vägisi tõsta autori enda, seda enam, et esimeses luuletuses esineb mina-vorm. See on süžee algusosa. Aga nüüd oleme jõudnud süžee lõpuossa, kogus „Hambad viskiklaasis” ütleb autor (lk. 95): „Pea valmistun ma aastakümneks üheksandamaks / Väärt vanus. Kuigi kondid teevad üha niks ja naks.” Endiselt tahame tõsta nende ridade taha autori enda, igati loomulikult ja tõe­päraselt, sest teisi võimalusi selles raamatus ei ole tahetud jättagi. Sündinud on poeetiline elukaar.

Selle süžeega seoses tasub kindlasti märgata alles-see-oli-fenomeni, mis muudab süžee kunstilise koe eriti kirkaks ja kandvaks. See on fenomen, mille integreeris oma Paunvere-lugudesse Oskar Luts ja mida leiab paljudest muudest suurtest narratiividest. Ajatelje tagumisest otsast ajatelje esimese otsa poole vaatamine annab sündmustele mingi õhkilusa, taevaliku, ülla varjundi. Seda õhkilusama, taevalikuma, üllama, mida pikem on pilgu alla jääv lõik ajateljel. Vetemaa värskeimat luulet lugedes puhkeb alles-see-oli-fenomen jõuliselt mõjuma taas ja taas, kas või näiteks sellesama märkmikulehe-luuletuse kõrvutamisel ridadega uuest luulekogust. Alles see oli, kui tuli poeg Markusele hankida kummist krokodill, aga nüüd on seesama Markus juba ise vana mees, tähistas äsja 50. sünnipäeva ega tee enam ammu midagi kummist krokodilliga. Ja nii edasi.

See kõik paneb märkama, et luule kaudu tegi noor Vetemaa kirjandusega esimest tutvust ja luule on ta valinud vahendiks ka siis, kui teeb 80. sünni­päeva lävel elule inventuuri, kirjanikukarjääri otsi vaikselt kokku tõmmates, asudes bibliograafiale punkti panema. Muidugi ei tähenda üheksandasse kümnendisse jõudmine tingimata seda, et enam loomingut ei sünniks, mõte ei liiguks ja käsi ei tõuseks seda üles kirjutama. Olen 2006. aastal intervjueerinud Voldemar Millerit, kes siis oli 95-aastane, ja tema ütles, et tal tekivad öösiti voodis ikka veel jutuideed, ainult et nägemine ei lase neid kirja panna. Tõin selle peale talle diktofoni, aga selle kasutamiseks ei jäänud enam palju aega. Debora Vaarandi oli „Aastate ja päevade” ilmumisel 90-aastane, Ralf Parve „Minu aja” ilmumisel 91-aastane. Tegusaid ja asjalikke seeniore on olnud ja on palju, sealhulgas kultuurielus. Küll kirjutab ka Vetemaa veel mõndagi! Miks mitte jällegi luule­vormis.

Midagi tahaks veel selle luulekogu kohta öelda. See on hea raamat. Luuletamine sobib Vetemaale. Hea on lugeda luulet, kus kohtuvad lihtsus, intellekt ja huumor. Vetemaa on selles faasis, kus jõgi on lihtsalt jõgi. Ohtra elu- ja kirjanikukogemuse pealt kirjutatud vaimukad read. „Räägitagu, mis tahetakse, aga kes ei tunne elutõde, sellel ei ole mingit lootust ka kunstitõde tabada,” ütleb Vetemaa stsenaariumi järgi tehtud telefilmis „Püha Susanna ehk Meistrite kool” (1983) lavastaja Siimeon Susi. Vetemaa tunneb kindlasti elutõde ja on tabanud ka kunstitõde.

Indrek Hirv *Luba mul väriseda palavikus / *Sa tuled mu südamesse jt. luuletusi

Andrus Kivirähk Köster

Marko Kompus chagalli tiigid, augeiase tallad / tunamullune köömnekabe, reegliteks lehmakeha jt. luuletusi

Jan Kaus Tühi saal

Andra Teede *kolm kaske on hea õnn / *kristall portselan ja vanad raamatud

Anneli Tõevere-Kaur Keset metsi

Laura Lainväe uneloits / sõna jt. luuletusi

Reet Kudu Pikse piknik

Kristjan Haljak *paradoks paradoks / *lithos lithos jt. luuletusi

Piret Bristol Kümme juttu

Tõnis Vilu / Carolina Pihelgas Mina olen ka loodus

Mihkel Mutt Primitiivsuse ühtne väljateooria

Tiit Hennoste Taguda veriseks sulgpatja. Fragment. Toomas Liivi üle lugedes

Vaapo Vaher Oengod

Janika Kronberg Kirjanduslinn

Jaak Urmet Enn Vetemaa öised välgatused

Märten Rattasepp Ruutkilomeeter ajalugu

Peeter Helme Elamise talumatu tuimus

Veiko Märka Isikliku ja globaalse totruse piiril

Kroonikat

Esimene Ants Orase nimeline kriitikaauhind Johanna Rossile

Igor Kotjuh Kaplinski luuleraamat Venemaal