Ene Mihkelson    *Kui kodu ees ja vanemad hanereas / *Kui kasvõi ükski ütleks / *See oli väike elu Kaks

Kalle Käsper    Ime. Katkend romaanist

Linnar Priimägi    *Nüüd tasapisi kõik saab läbi / Sügis jt luuletusi

Marge Pärnits    *sel nädalal / *sina teed seda minuga / *pakkisin suvised kleidid

Toomas Raudam    Kuidas Kafka ei suutnud muuta mu elu

Tiina Veikat    mirage / adieu

Wimberg    Keemia / Polka

Toomas Vint    Kes tegelikult

Airis Erme    *Teispoolse Täiuse Laevas / *Sel poisil on jt luuletusi

Villu Kangur    Ei!

Lilli Luuk    Auk

Mae Mets    Kuma / Täppisteadus

Rubén Darío    Sinilind / Walt Whitman / Filosoofia

Toomas Kall    Kuidas Eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid

Mart Nutt    Rahvusriik tänapäeval

Arno Oja    Vaimuaristokraadi mitu elu. 70 aastat Karl August Hindrey surmast

Aare Pilv    Karl Murust kui kriitikust

Arne Merilai    Viivi Luige olmesümbolism

Paul-Eerik Rummo    Isiklikku „Loomingu Raamatukogust”  

Alvar Loog    Vari on huvitavam kui valgus 

Margit Tintso    Luuletaja enesekeedukatlas 

Mari Peegel    Unetuna endal külas

Johanna Ross    Sõltuvussuhte romantika

Kroonikat    

In memoriam Paul Reets 5. VII 1924—25. XII 2016 

Arno Oja: „Kajaloodi vari. Artikleid ja arvustusi 1989—2016”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 363 lk.

Äsja Eesti Kirjanike Liitu vastu võetud Arno Oja on staažikas kriitik, vahepealsele lüngale vaatamata tegelikult meie ajal üks järjekindlamaid kriitikale pühendunuid. Esimese arvustuse pealkirjaga „Viker­kaarekurbus” avaldas Oja juba 1972. aastal „Keeles ja Kirjanduses” (nr 8) ja kirjutatud oli see muidugi Toomas Liivi luulekogu „Kurbus vikerkaarest” (1971) kohta. 22-aastasele noormehele oli see igatahes väärikas debüüt mainekas ajakirjas ja seda ei maksa häbeneda praegugi. Aga kõik raamatusse ei mahu ja mõnest teisest ajaleheveergudele ununenust kättesaadavam on see niikuinii. Üht hilisemat arutlust tahaks aga kohe korrigeerida. Praeguseks hetkeks viimasena trükki jõudnud arvustuses Rein Veidemanni raamatute „Lausungid ja pausid” ja „Sada hetke eesti luules” kohta („Sirp”, 3. II 2017) mainib Oja „Loomingule” kirjutatud Rein Sanderi „Kolmikratta” (1978) arvustust ja seda, kuidas peatoimetaja valgustas teda arvustuses leidunud zen-budistlike vihjete ohtlikkuse asjus. Ilmselt on siiski tegemist Sanderi esikkogu „Piltkiri” (1976) arvustusega „Piktogrammilugu ja tema seosed”, mis ilmus „Loomingus” paar aastat varem (1976, nr 12) ja milles nii zen-budistlikud osutused kui ka lääne mõtlejate nimed Sanderi võimalike mõjutajatena on omal kohal. Minu märkus on siin kõrvaline, ei puutu otseselt raamatusse. Küll aga pani see tähelepanek mõtlema sellele, kas ja milliseid muudatusi autori tekstis tema enesegi teadmata ja hiljem ka mäletamata on tehtud. Kui algkäsikiri puudub, ei selgu see kunagi. Võrdlesin prooviks üht hilisemat, Mari Vallisoo postuumselt ilmunud murdeluulekogumiku „Viimäne vihim” (2013) arvustust „Sassukvere luuletav õunapuu”. Selle kirjutamisajaks on raamatus märgitud millegipärast 2016, ilmumiskohaks bibliograafias „Sirp” emakeelepäeval 14. III 2014, mis peab ka paika, ent tekst on väheke erinev. Mine sa tea, millised muudatused tegi ajalehetoimetaja, millised autor ise oma kirjatöid kogumikku koondades. Igal juhul olnuks ehk asjakohane ja täpne märkida raamatusse 2014—2016.

Varasemate tekstide „iluravi” katsed uustrükis on Oja vähemalt Teet Kallase puhul tulutuks kuulutanud, sest autor ei suuda oma ammusesse teksti uuesti sisse elada (lk 333). Ju on Oja tõrkunud selsamal põhjusel ka oma tekste kõpitsemast: „Ometi esindab iga kirjutis oma aega ning neid uude konteksti seades ei ole teh­tud märkimisväärseid väljajätteid ega juurdekirjutisi. Kus hädavajalik, seal lisandub ammusele loole eraldi kom­mentaar tänaselt vaateveerult.” (Lk 9.) See on kahtlemata aus hoiak, mis enamasti peab paika oma rolli jäänud kirjaniku puhul. Kriitiku puhul võiks siin siiski näha erinevust: ei loeta ju kriitikakogumikku pelgalt kriitiku, vaid vähemalt samavõrd või enamgi just tema „objekti(de)” tõttu. TEA entsüklopeediale kaastööd teinud entsüklopedistina võinuks Oja seda endale tunnistada ja oma tekstidele rohkem kommentaare lisada, jääknähte või tüsistusi kartmata. Lugeja ei oota kriitikalt mitte üksnes kirjanduse seletamist ja suhestamist ning „teksti mõnu”, vaid ka teavet. Seda tuleb mõnikord otsida mujalt. Näiteks on Sirje Olesk lisanud siinsesse kogumikku võetud 1988. aasta luuleülevaatele paar täiendavat pealkirja, Kaljo Kanguri „Sonetiraamatu” ja Elmar Pettai „Illusioonid”[1]. Kes mäletab, see teab, kui keeruliseks muutus tsensuuri alt vabanenud Eestis kõigest ilmuvast täieliku pildi saamine.

Aga eks igasugune pidev täiendamine ja täpsustamine ole üks perfektsionistide kirstunael. Keskendun siin pigem Arno Ojale, täpsemalt tema raamatus paistvale kriitikupalgele. „Kajaloodi vari” koondab 87 omaette ja eri mõõdus ja erisugustele teostele pühendatud arvustust-esseed ajavahemikust 1989—2016. Ilmumiskohad on erinevad — entsüklopeediast ajalehtedeni, esimest korda ilmub kolm teksti. Pingsamaid keskendumisi, reljeefsemaid autoriportreid joonistub välja poolesaja ümber, on korduvalt arvustaja tähelepanu pälvinud kirjanikke (Raudam, Mikita, Maarja Kangro, Kaints), ent on ka mitut teost ja mitut autorit haaravaid esseid ja ülevaateid, mis ei piirdu sugugi üksnes ilukirjandusega (Turovski). Oja on läbinud nooreestiliku ja siuruliku, ürgarbujaliku ja järelarbujaliku poeetikakooli, saanud järelkoolitust sürrealismi kiindunud elbujalt Ilmar Laabanilt, olles tema esimene põhjalikum käsitleja kodumaal, ja pagulaspoeet Kalju Lepikult, ning jõudnud tõrgeteta välja tänasesse päeva, saades ka siin komistusteta hakkama. Kui keegi üldse, siis on just Arno Oja kriitikuna metakirjanik selle sõna otseses tähenduses. Oma arvustuslikes kirjatöödes lähtub ta oma objektiks olevast teosest, haarab kontekstitundlikult ja erudeeritult kaasa ka teose lähema ümbruse ja loob selle ümber tiheda seostevõrgu. Enamat nagu ei saakski. Teooriakarke ta teoste muukimisel ei kasuta, ehkki ilmutab neist teadmist. Ent Oja suurim eripära, tema metakirjaniku-olemus ilmneb tundlikus, sageli aga üsna piiripealses ja küllases sõna­mängus, kui ta võtab nimedest, pealkirjadest, sõnadest välja kõik, mis vähegi võimalik. Nii et enam metam olla ei saa. Sellise algmaterjalist laenatud kujundite ja vihjete tulevärgi parim näide on Helmut Tarandi „Ürglohutuse” arvustus. Või võtame sellise fraasi: Kalju Lepiku varasemas luules on „mõnigi kord tunda Sütistega läidetud Suitsu hõngu” (lk 23). Meetod on teadlik ja töötab hästi, nagu tunnistab Oja ise Mats Traadi luulekogu „Tule rüütamine” (2010) arvustust lõpetades: „Siinne kirjatükk üritas väikest klaaspärlimängu luuletaja pakutud helmestega.” (Lk 47.) Otsesõnu klaaspärlimängu katsetab Oja ka Enn Vetemaa Naani-romaani arvustuses „Tiigri ratsastamine”. Eeskätt just Oja luulearvustustes esile tulevate rohkete allusioonide ja sõnamängude tõttu näib mulle, et tema kriitikast saab täieliku naudingu kätte siis, kui lugeja on hästi tuttav ka algmaterjali ehk „objektiga” ja adub, kuidas algne ja metakeel uues kujundiloomes kokku hakkavad kõlama. Tugevaima seose pakuvad keele võimalused siis, kui autor oma objektiga samal soonel satub olema. Siis puhkevad mõtte-, keele- ja sõnamängud täies jõus, meenutades pagulaspoeedi, toimetaja ja kriitiku Ivar Grünthali barokset sõnapaisutust. See eeldaks justkui, et Oja lugeja on ka tavalisest suurem luulesõber ja -tundja. Oma isiku otsest sissetoomist, minavormi, Oja enamasti väldib, ent kui teisiti ei saa ja isiklik kokkupuude arvustatava autoriga tundub oluline, märgitakse see ka ära — näiteks Mari Vallisoo puhul.

Ka raamatu koostamine, tekstide järjestamine, komponeerimine on looming, mille loogikat ma Arno Oja raamatu juures kohati ei taba, näiteks Traadi, Runneli ja Rimmeli üksikkogude vaatlused on seatud valik- või koondkogudest sündinud ulatuslikumate artiklite ja luuleülevaatega samasse tsüklisse. Žanr on olnud autorist olulisem kriteerium ja nii on lahku löödud Maarja Kangro, Toomas Raudami ja Valdur Mikita teoste arvustused. Juba sisukorrast või bibliograafiast võiks selguda, kellest jutt, aga ei selgu. Kas on siin eeldatud, et kriitika ongi omaette kunst ja lugeja loeb tõepoolest raamatu otsast lõpuni läbi? Oja puhul seda muide tasub teha, sest hetkel huvitava või vajaliku kõrval leiab siit alati ka midagi muud ja uut. Paiguti pakatab raamat eruditsioonist, mille põhjust tuleb näha pigem Oja heas mälus ja tähelepanuvõimes kui igaühel käpas olevas guugeldamisoskuses: näiteks kuigi Toomas Raudam sellest ei kõnele, teab Oja teda arvustades sedagi, et Paul Klee praegu Iisraeli muuseumis säilitatava „Angelus Novuse” (1920) originaal on kuulunud nii Walter Benjaminile kui Theodor Adornole. Mina seda nii kindlalt ei tea, sest põgus guugeldamine annab tulemuseks, et selle teose on omandanud Benjamin. Taolisi seiku on Oja poetanud oma tekstidesse hulgi ja seda enam annab endast valuliselt märku nimeregistri puudumine. Aga ehk kuulub seegi kontseptsiooni: võetagu ja loetagu raamatut kui (meta)kirjanduslikku tervikut!

Arno Oja enda sõna kasutades lörtskeelt me tema kirjatöödes ei leia, tema keeletaju on kindlalt isikupärane ja järeldada võib, et mitmesugused kirjakeele normeerimise katsed on talle vastukarva. Küll aga nuputasin, mida võiks tähendada, kui Oja laseb Rein Saluri „Puusõja”-käsitluses Sirje Kiinilt laenatud tsitaadil kõnelda „maskuliinsest naisekornpieksist” (lk 87). Ega osanudki välja mõelda, millise uue sooteoreetilise mõistega võiks tegemist olla. Kahtluse kerkides tuli siiski pähe algallika poole pöörduda. Ja seal ta ongi: „maskuliinne naisekompleks, mis sunnib arvustajat sellel eraldi peatuma”.[2] Nagu kiuste sunnib seesama „kornpieksiks” moondunud kompleks arvustajat peatuma ka nüüd, kolmkümmend aastat hiljem. Ent hulk muid trükivigu ei aktiveeri paraku nii harivalt või vaimukalt tähelepanu ja pälvivad vaid nurinat. Mida tähendab leheküljel 30 joonealuses viidatud Ilmar Laabani artikli pealkirjas „paranoilik-kni­tiline meetod”? Vähemalt Laabani esseekogumikus „Marsyase nahk” (1997) on see „paranoialik-kriitiline”. Järelikult tuleb teha seda, mida Oja isegi pea igas arvustuses teeb, ja nimelt ajab silmapaistva hasardiga taga trükiveakuradeid. Mõned näited veel: August Jakobsoni teos kannab pealkirja „Vaeste-Patuste alev”, mitte aga nii, nagu seisab leheküljel 128—130, ja ülemeelikud keelemängud annavad mõnikord tagasilöögi — kui on Maksim Kibe (Gorki), siis peaks olema ikkagi Aleksei Peškov, mitte Reškov (lk 288). Mõnda sõnakuju, nagu „uneägu” (lk 145), võiks küll ka sõnaloomeks pidada, kuid kahtlus ometi jääb. Hulk vigu on tõenäoliselt tekkinud skanneri ja arvuti tõhusast koostööst, ja inimsilm on neil usalduslikult minna lasknud. Jah, Arno Oja tsiteerides: „Korralik toimetaja või vähemalt hoolsam korrektuuri lugemine toonuks raamatule mitmeid plusspunkte.” (Lk 333.) Ilmselt raamatu „Aleksei Turovski ja teised loomad” (2013) arvustamisel Arno Ojale silma jäänud toimetaja Piret Mäeniit on teinud „Kajaloodi varjule” küll omamoodi karuteene, lisades joonealusesse (lk 324) ka eksitava kommentaari, nagu oleks Jaak Rähesoo „Hecuba pärast” (1995) „Eesti mõtteloo” sarja 73. raamat — tegelikult on järjenumber 3. Piret Mäeniidu ja selgeltnägija Ilona kahasse kirjutatud „Selgeltnägija Ilona tuleproovid” („Tänapäev”, 2014) ei ole paremat nägemist andnud, nõudkem toimetajalt ikkagi filoloogilist kultuuri! Hea toimetaja lisanuks asjakohaseid ja vajalikke kommentaare veelgi, näiteks leiame Sofi Oksaneni romaani „Kui tuvid kadusid” käsitluse juurest küll viite „Juurvee 2008”, ent siis võinuks juba olla ka täpsustus, et tegemist on Ivo Juurvee artikliga „KGB, Stasi ja Eesti luureajalugu”, mis ilmus „Tunas” (2008, nr 2) ja tõi selle autorile teaduse populariseerimise auhinna. Jah, olnuks Pille-Riin Larm juba 2013. aastal „Sirbis” tööl, oleks juba seal viide artiklile olemas.

Jah, olnuks ja oleks… Aga võtkem lõpuks kokku see positiivne, mis on. Sest see kannab ja jääb. Keda Arno Oja sõna ja sulg on puudutanud, selle uurijad edaspidi temale viitamast ei pääse. Ajaleheveergudele jäänud arvustusi, mida ka Google kohe välja ei anna, ei ole teoorialemmed uurijad nagunii altid välja otsima. Olgu need, eruditsioonist ja keelelisest mängulustist pakatavaina, siis ka raamatusse raiutud. Ja olgu nende autor ka edaspidi kriitiliselt hüppevalmis ja priipilguline.

^[1] S. Olesk, Aja luule 1989. Impressioone. „Looming” 1990, nr 4, lk 542.

^[2] S. Kiin, Hirm Naise vägevuse ees. „Keel ja Kirjandus” 1986, nr 1, lk 53.

1. veebruari kirjanduslikul kolmapäeval vestlesid Tallinnas Kirjanike Liidu saalis Aare Pilv, Rein Raud ja Mihhail Lotman. Esitleti Tallinna Ülikooli kirjastuse uue sarja „Bibliotheca Artis Poeticae” teoseid: Martin Opitz „Raamat saksa luulekunstist” ja Sergei Zavjalov „Ars Poetica”.

3. veebruaril oli Nõmmel Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas Artur Adsoni 128. sünniaastapäevale pühendatud murdeluule hommik. Esines näitleja Margus Tabor, kes kõneles hiiu keelest ja meelest.

3. veebruaril toimus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas III üleriigilise täiskasvanutele mõeldud Koidula etluskonkursi eelvoor, mille võitis Häniläne.

6. veebruaril avati Eesti Kirjandusmuuseumis „Loomingu Raamatukogu” ajaloole pühendatud näitus Eesti Kultuuriloolise Arhiivi ja Arhiivraamatukogu kogudest. Kõnelesid näituse koostajad Vilve Asmer ja Ave Pill, kirjandusteadlane Sirje Olesk ja LR-i pikaaegne toimetaja Anu Saluäär, tõlkija Kalle Kasemaa ja „Loomingu” peatoimetaja Janika Kronberg. Õhtu lõpetas vestlusring LR-i ajaloo ja tänapäeva teemadel, vestlust juhtis „Müürilehe” kirjandustoimetaja Maia Tammjärv.

7. veebruari kirjanduslikul teisipäeval tutvustas kirjastus „LUUL” Tartu Kirjanduse Majas luule- ja kunstiantoloogiat „Pilt ja sõna II. Hullunud Tartu 2013—2015 / Picture and Word II. Crazy Tartu 2013—2015” ning Bernhard Widderi kakskeelset luulekogu „KÄTEKÕNE / СЛЕНГ РУК” (tõlkinud P. I. Filimonov ja Aare Pilv). Esinesid Aare Pilv, Siim Lill, Rauno Alliksaar, Katrin Pärn ja Jaan Malin.

7. veebruaril korraldas TEA kirjastus Eesti Lastekirjanduse Keskuses Wimbergi lasteraamatute „Kodused lood” ning „Pistol ja kuklid: laulud muusikalist „Karlsson katuselt”” esitluse.

8. veebruaril esitles Tiia Toomet Tartu mänguasjamuuseumis oma raamatut „Vingus näoga klouni pihtimus”. Avati ka näitus „Nukurahvas Tiia Toometi kogust”. Üritusega tähistati Tiia Toometi 70. sünnipäeva.

8. veebruari kirjanduslikul kolmapäeval „Jäämineku jutud” esitles Mathura Tallinnas Kirjanike Liidu saalis oma uut raamatut „Jääminek”. Autoriga vestles Joonas Hellerma. Muusikat tegi Kadi Uibo.

9. veebruaril kuulutati Eesti Rahvusraamatukogus välja 2016. aasta 25 kauneimat Eesti raamatut ja 5 kauneimat lasteraamatut ning tehti teatavaks 2016. aasta raamatusõbrad, kelleks said „Vikerraadio” toimetajad Peeter Helme ja Urmas Vadi.

9. veebruaril oli Tartus „Vilde” lokaalis kirjanduskohvik, kus Jeanette Wintersonist kõnelesid Ene-Reet Soovik ja Kätlin Kaldmaa ning María Dueñasest Mari Laan, keda küsitles P. I. Filimonov. Katkendeid teostest luges Maarja Mitt, muusikat tegi Karoliina Kreintaal.

11. ja 18. veebruaril korraldati Tartu Kirjanduse Maja kultuurilokaalis „Arhiiv” kirjandusviktoriin.

14. veebruari kirjanduslik teisipäev Tartu Kirjanduse Majas kandis pealkirja „Düstoopiline teisipäev”. Merca luges ette oma „Loomingus” ilmunud novelli „Allääres”, õhtut juhtisid „Utoopia” raamatupoodnikud Siim Lill ja Rauno Alliksaar.

14. veebruaril andis Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts välja teise „Klassiku sõbra” tiitli, mille seekord pälvis näitekirjanik, lavastaja ja teatrijuht Heidi Sarapuu teatri „Varius” kultuurilooliste etenduste eest. Tänukirjad pälvisid ka „Vikerraadio” peatoimetaja Riina Rõõmus, Laura Teder ja Allan Rajavee oma panuse eest „Tõe ja õiguse” 90. aastapäeva tähistamisse „Vikerraadios” 2016. aasta oktoobris.

14. ja 15. veebruaril kohtus lastekirjanik Kairi Look publikuga Soomes Pasila raamatukogus, Mikkola koolis Vantaal ja Kuopio linnaraamatukogus. Kohtumised toimusid Tuglase Seltsi korraldatud eesti kirjanduse nädala raames.

15. veebruari kirjanduslikul kolmapäeval „Tallinna talv ehk 15 aastat hiljem” esitas Tallinnas Kirjanike Maja saalis oma loomingut Aarne Puu. Muusikat tegi Trio Naturale (Allan Jakobi, Ants Nuut, Teet Veskus).

15. veebruaril esitles Jaak Jõerüüt Viru Keskuse „Rahva Raamatu” poes oma raamatut „On nagu on”. Teda küsitles Joonas Hellerma.

16. veebruaril esitles Eva Mitreikina Tartu Kirjanduse Majas kontserdiga oma raamatut „Heegeldatud lumehelbed. Härmalõngast mustrid”.

16. veebruaril toimus Vilniuses Leedu ja Eesti kirjanike liidu ühisüritusena „Tõe ja õiguse” teise osa leedukeelse tõlke esitlus (tõlkija Danutė Sirijos Giraitė). Eesti ja leedu keeles loeti ette A. H. Tammsaare „Truudus”. EKL-ist osalesid esimees Tiit Aleksejev ja eestseisuse liige Peeter Helme. Kahe loomeliidu kohtumisel arutati tulevikukoostööd ja vastastikuse tõlketegevuse hoogustamist.

17. veebruaril peeti Tartu linnaraamatukogus Naeratava kuu rännu- ja raamatulugude õhtu. Lugusid vestis giid, maailmarändur ja Brasiilia unenäolist ja reaalset maailma kirjeldava raamatu „Naeratava kuu inimesed” autor Ena Mets.

17. veebruaril toimusid Tartus haridus- ja infomessil Intellektika esimesed koolinoorte üleriigilised meistrivõistlused „Noorte luuleprõmm 2017”. Luule võistulugemisele kogunes 26 noort. Võisteldi kolmes vanuserühmas. Kuni 11-aastaste seas tuli võitjaks Elise Belov Tartumaalt Luunja keskkoolist. 12—15-aastaste vanuserühma parimaks osutus Rahel Ariel Kaur Võru Kreutz­waldi koolist ning 16—19-aastaste va­nu­serühma võitjaks kuulutati Karl-Chris­toph Rebane Läänemaalt Lääne ühisgümnaasiumist. Luuleprõmmi korraldasid Tartu linnaraamatukogu ja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond.

18.—19. veebruarini korraldas EKL Jaan Krossi sünniaastapäevale pühendatud kirjandusliku väljasõidu Hiiumaale, millest võttis osa üle 20 literaadi. 18. veebruaril peeti Kärdlas kirjandus­õhtu „Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres — Jaan Krossile mõeldes”, üles astusid Ave Alavainu, Tiit Aleksejev, Maimu Berg, Doris Kareva, Veronika Kivisilla, Paul-Eerik Rummo ja Tõnu Õnnepalu. Muusikat tegid Jaak Johanson ja Krista Citra Joonas. 19. veebruaril anti Kassari rahvamajas Paul-Eerik Rummole üle Jaan Krossi kirjandus­auhind. Sõnavõttudega esinesid laureaat, EKL-i esimees Tiit Aleksejev ja Jaan Krossi sihtasutuse juht Märten Kross.

20. veebruaril esitles kirjastus „Tuum” Tallinnas Soome Instituudis Maimu Bergi novellikogu „Hitler Mustjalas”. Katkendi teosest esitas Ene Järvis, kõneles Piret Viires, autoriga vestles Joel Sang.

21. veebruari kirjanduslikul teisipäeval esitles Mathura Tartu Kirjanduse Majas oma esimest proosateost „Jääminek”, muusikalist saadet pakkus Jaak Johanson.

22. veebruaril korraldas Tartu linna­raamatukogu noorte pop-up-kirjanduskohviku Tartu Raatuse koolis. Arutlust Mairi Lauriku raamatu „Mina olen Surm” üle juhtis kirjandusõpetaja Maila Jürgenson.

22. veebruaril korraldas Tartu linnaraamatukogu koostöös kirjastusega „Petrone Print” vestlusõhtu, külaliseks oli raamatu „Minu Norra. Polaarutoopia ja naftaplatvormid” autor Tanel Saimre.

24. veebruaril oli Tallinna kohvikus „REaD” kirjandusõhtu „Kes on parem? Kes on varem? — Tšehhi vs. Eesti”, esinesid Anatol Svahilec, Jan Kaus, Indrek Koff ja Luulur.

27. veebruaril avati Tartu linnaraamatukogus näitus Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2016. a aastaauhindadele kandideerivatest teostest raamatukogu töötajate kommentaaridega.

27. veebruaril külastasid lastekirjanikud Piret Raud ja Markus Saksatamm ning ajakirja „Täheke” peatoimetaja Ilona Martson tuuri „Tuleme külla!” raames Jõhvi ja Sillamäe raamatukogu. Loeti lugusid ja tutvustati äsja ilmunud venekeelset „Tähekest”. Tuuri korraldas Eesti Lastekirjanduse Keskus.

28. veebruari kirjanduslikul teisipäeval toimus Tartu Kirjanduse Majas järjekordne „Värske õhtu”. Žanritest vestlesid Marianne Lind, Anti Saar ja Tõnis Tootsen, vestlust juhtis Indrek Koff.

Õnnitleme!

3. märts — Rein Tootmaa 60

17. märts — Ljudmilla Gluškovskaja 80

21. märts — Kati Saara Vatmann 50

24. märts — Imre Siil 60

26. märts — Hans Luik 90

Estica

16. veebruaril anti Udmurdimaal üle udmurdi klassiku Kuzebai Gerdi nimeline kultuuripreemia kirjanik Arvo Valtonile udmurdi kirjanduse tõlkimise eest eesti keelde ja eesti kirjanduse udmurdi keelde tõlkimise vahendamise eest. Aastaid tagasi sai Arvo Valton ka udmurdi teenelise kultuuritegelase nimetuse.

*

26. jaanuaril asutati Kiievis Ukraina Friedebert Tuglase Kirjandusselts (Public Organization Ukrainian Literary Society of Friedebert Tuglas). Seltsi eesmärkide hulka kuulub eesti kirjanduse, ajaloo ja kultuuri ning Fr. Tuglase loomingu tundmaõppimine ja kultuurikontaktide tihendamine, aga ka ukraina kirjanduse ja kultuuri tutvustamine Eestis ning vastastikuse keeleõppe arendamine.

*

Kirjastus „Jensen&Dalgaard” andis taani keeles välja Ilmar Taska raamatu „Parem kui elu” („Større end livet”, tõlkija Birgita Bonde Hansen), mis sisaldab ka „Loomingus” avaldatud novelle „Pobeda”, „Kolm hetke”, „Öönõid Krimmist” ja „Öömuusika”.

Mereäärses majas

Vabandust, see uks,

see trepp, see põrandalaud —

ma ei teadnudki,

kui palju hääli elab

ses vanas mereäärses majas.

Vabandust, ma tõesti

ei tahtnud hirmutada,

ma tahtsin lihtsalt

vaadata, et kuidas lapsed,

tahtsin kohendada tekke.

Aga mu käed ei haara, haaku,

linane riie libiseb läbi luude.

Kuu muigab, põletab

läbi värviliste klaaside,

aga varju minust ju

enam ei lange.

Kass vaatab viltu tõtt,

ei näu, ei nurru,

ei tunne mind ära.

Keegi ei mänginud minuga

     Keegi ei mänginud minuga.

Ema ohkas, kui koju tulin.

Ja söögisaali tühjenedes,

kui lollgi lahkuda taipas,

jooksin ma alla nimeta jõe äärde

ja karjusin kärestikku

ümberlõigatud ja -riimitud ridu

Burtoni „Melanhoolia anatoomiast”.

Ning kõiki su kolme nime.

     Keegi ei mänginud minuga.

Harva kui kakelda raatsiti.

Ja ega see hästi ei lõppenud:

mu malmist mänguasjad olid rasked,

lõid halvastiparanevaid haavu.

Ja sinised Marati dressipüksid,

kottis põlved ja lõhki ja puha,

siidist paelast tõhusamalt

kägistada aitavad alati.

     Keegi ei mänginud minuga.

Olin ja olen oma kuldajastu

hale, kuid hirmuäratav vari:

surnud kolmkümmend

ärevat aastat tagasi —

nüüd seda fakti vaid vormistav,

aegluubis iseend etlev,

läbi rooste ja rublaste rooside

teid kõiki ette ja taha tänav.

Ootan seal, kus ristuvad teed,

näiteks Tiigi ja Kastani tänav.

Sinakord

Meri võis see olla,

samas ka oder,

lainetamas tuules,

valetamas viljapäid

vahuseks harjaks.

Öö see oli küll,

südasuvine ja soe,

õhuke ja kulunud

kui mu püksipõlv.

Tookord, sinakord,

seekord, sisekord,

siis kui ses korratus

sasisuves ma sind

läbi pahatahtlike

takja-parašütistide

tõesti ja tõesti nägin.

Meri võis see olla,

lakka heidetav hein,

kühveldatav muld —

tulekahju igal juhul.

Maailma serval

Me seisame maailma serval.

Sa tunned selle lähedust lõhnast:

udusulis lendleht maasingiga,

vanaisa Volga lõhnakuusega,

kokkujooksnud juhe ühes

riknenud kalamarjaga.

Me seisame maailma serval.

Ja ma tean, et hüpata ei tohi.

Et tuleb anda raadios pan-pan,

lugeda lapsed üle, laulda

julgustuseks regivärssi,

lasta mastil minna, lõigata vandid.

Me seisame maailma serval.

Ja minul pole käepärast

mitte ühtegi signaalraketti.

Ja sinul tikke, ei ühte sigaretti.

Pan-pan, esialgu, mitte mayday.

Ja sina ju ei suitsetagi enam.

Ja mina olen siin üüratus, ääretus

vabaduses vaid katseajaga,

ses suures sinises suveöös

kõhkvel katsejänesena.

Kaur Riismaa: „Soekülm”.

„Verb”, 2016. 88 lk.

Esimest korda kuulsin Kaur Riismaad esinemas 2011. aasta suvel Vilde muuseumis ja juba siis adusin, et ta on võrdselt karismaatiline nii kirjutaja kui esinejana — selline kooslus pole meie kirjanduspildis just ülemäära sagedane. Tal on spetsiifiline oskus luua fluidumit nii kirjasõnas kui esinedes, tunnetada sõna maagilist jõudu ja sellega mängida.

„Soekülm” on väga selgepiirilise kompositsiooniga teos, mis on üles ehitatud kontrastidele ja vaheldusele. Pikemad narratiivsed tekstid vahelduvad haikulaadsete lühiluuletustega. Riismaa trikitab lugejaga, nii et esmapilgul tekib mulje lihvitud haikudest, ent kui asuda silpide arvu kokku lööma, leiame sealt kõikvõimalikke muid kombinatsioone peale klassikalise 5—7—5 skeemi. Parim haiku­laadne luuletus on leheküljel 28: „veini endale / koort kassile elame üle / sellegi sügise”. Siin on kõik kuidagi täiuslikult tasakaalus, aforistlik, lakooniline ja samas nii terviklik ja kandev. Ülejää­nud pseudohaikud kujutavad endast varieerimist loodusmotiividega, milles näeme ehk veidi vähem värskust ja isiku­pära. Pisut raske on Viivi Luige ja Aleksander Suumani läbiküntud põllule uue suunaga vagu ajada…

„Soekülm” on selgelt vertikaalse, sakraalse mõõtmega teos. Riismaa poetiseeritud teoloogia on ehk pisut mänglev, teatraalne võrreldes näiteks Doris Kareva kontsentreeritud kõiksusteemaliste luuletustega.

Riismaa pühadusetunnetus on sügavalt isikupärane, vahetu ja spontaanne, kohati põimitud argisega: „Sõrmed jäävad iseenesest vaheliti, kui on mure. / Nende järgi saan aru sees- ja välispidisusest, / valgusest ja Jumalast, / nii nukker on auto, mis möödub peatumata.” (Lk 13.) „Jumal armastab inimest, / nii väga meenutab inimene talle aega enne ränkrasket / loomist: tühisust ja tühjust.” (Lk 37.) Tähtsa tõdemusega esineb Riismaa pealkirjastamata luuletuses leheküljel 66: „Millegi päriselt mõistmiseks / tuleb õppida selle üle naerma [—] Istud selgel suveööl sauna ees / ja puksud Jumalagi üle. // Kui Jumal naerab sinuga kaasa, / oled temast aru saanud, / oled maailmast aru saanud.” Siin on võti Riismaa vaatepunkti mõistmiseks: naerev vaatleja, mõtestaja, kes ei raiu dogmasid ega tõdesid, vaid esitab leebelt oma poeetilised mõtisklused. Kas ei leidu selles ehk teatavaid paralleele Kaplinskiga? Luulekogu finaalis esitab Riismaa intrigeeriva loomisloo versiooni: „jumal tammus loomiseporiste [—] jalgadega maa peal, ja sellest porist / sündisid inimesed.” (Lk 84.) Kohtame ka kogujalikku elutunnet ja valusaid tõdemusi kaduvusest: „Aga siis oledki sa kahe meetri sügavusel / ja tühja hoolid enam arvudest, silmapiirist, / või sellest päikesestki, mis vajub linnamajade taha, / mis veel viivuks valgustab raamatukogu lugemissaali, / nagu pilkaks inimlaste püüdlikku ja tolmust tarkust.” (Lk 22.)

Tajutav on, et Riismaa varieerib stiiliga, on ses vallas pisut otsiv ja kõikuv. Läbi seitsme luulekogu on proovitud monumentaalset eepikat, lakoonilisi lühivorme, muudki… Enim sobib talle siiski loomupärane kõnerütm, proosalik rahulik narratiivne vabavärss, korrektne interpunktsioon. Suurimaid kõrvalekaldumisi sellest leiame leheküljel 24, kus Riismaa võtab ühtäkki alverlikult pateetilise tooni, mis tema puhul mõjub võltsi ja pisut läägena: „Iial siirus õitega ei kattu, / ei ausust võõras ilu pärga”. Ehkki Riismaa stiil on üldjoontes elegantne ja väljapeetud, libastub temagi teinekord üleekspluateeritud, isegi imalavõitu metafooridele: „Ja kusagil seal on ka Eldoraado, / Laulude ja Lõkete kullast linn” (lk 61). Päris kindlasti ei ole siin tegu Kaur Riismaa tegeliku, „orgaanilise häälega”. Kuid vahel leiame temalt ka õnnepalulikku tonaalsust, eriti luuletuses „Mõni hetk enne raju Nissi kirikuaias” (lk 45). Ühtlasi on see luuletus põgus tagasipöördumine esikkogu stiili ja temaatika juurde. Kohati kaldub ta tahtmatult klišeedesse (näiteks „teades, et elu on võimalik, on kõigest hoolimata”, lk 9). Kui Riismaa toob sisse tsitaadi Elton Johni „Lõvikuninga” laulust või võtab luuletuse motoks Janar Ala lihtsakoelised read „Ei ole r2igelt lahe vihm see / mis su l2binisti m2rjaks teeb” (lk 37), mõjub see ehk pisut banaalselt. Kuid õnneks ei vähenda need pisilibastumised teose terviktugevust.

Kui luulekogu esimene tsükkel „Külm” käsitleb peamiselt igavikulisi teemasid, siis teise tsükli „Soe” läbivaks teemaks on koduloomine, esile tuleb ürgmehelik loov natuur: „Me teeme suure ilma sisse / oma väikese” (lk 58). Siin ehitab Riismaa sajandipikkuse mentaalse silla Tammsaareni: „me ei tulnud oma Vargamäele vankri / vaid Hondaga, / ja et armastus oli juba olemas.” (Lk 68.)

Riismaale on tunnuslik inimelu tsüklilisuse ja kaduvuse vaatlemine, eriomane kosmiline, ajaväline, igavikulinegi vaatepunkt või rakurss — sageli koondab ta ühte luuletusse hüpped lapse­east rauga­põlve, mängleva linnulennulise kõr­val­pilguga. See mõjub sügavalt ja lummavalt, lisab ta tekstidele teoloogilise dimensiooni. Üks selle luulekogu mõjuvamaid ja kaunimaid luuletusi on ehk leebelt nukker tõdemus nooruse mööduvusest: „Sellises õhtus mõistad, / et kõik elu esimesed korrad / on nüüd möödas, / ja edasi on ainult argiste / päevade kombinatoorika.” (Lk 33.) Kultuurkapitali aastapreemia ja muu tunnustus pole õnneks Riismaad rikkunud ega suureliseks teinud, kuid ometi nendib ta juba praegu: „Ma igatsen toda poissi, / kes tudengilinnas esines / kolmele inimesele / külmades keldrites / ja tuvisitastel pööningutel. // Tal oli midagi öelda.” (Lk 43.)

Riismaalik elutunnetus manifesteerub eriti selgesti lihtsuse, siiruse ja ka olmelisuse apoloogias leheküljel 20: „Päriselt on ainult need hetked, kui sa oled kuivatanud / viimase kahvli, ja taipad: // „Paganas, ma ju armastan teda.”” Korduvalt kohtame ka lapsepõlvevaba­duse idealiseerimist: „Iga aed vajab nurgataguseid, / mis unustatakse niita, / iga laps peab saama peitu minna. / Mõtlema, unistama, / oma elu mustritest aru saama.” (Lk 64.) Ja leheküljel 77: „lastele tuleb jutustada / et ühtegi propositsiooni pole võimalik mõista / kui nad unustavad puude otsas turnimise”. Võrreldes Riismaa esikkogu vaatepunktide paljususega on „Soekülmas” täheldatav mina-vaatepunkti domineerimine.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et Kaur Riismaa „Soekülm” on sisuliselt, aga ka kujunduslikult õnnestunud teos, mis avab tundlikus lugejas uusi vaatenurki nii kosmilisele kui argisele.

Kalle Käsper: „Filosoofilisi novelle”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 148 lk.

Seekord suisa peab alustama päris algusest ehk siis pealkirjast. „Filosoofilisi novelle” — siit kumab pretensiooni, enesekindlust, intellektuaalse väljakutse lubadust; kahtlemata püüab pealkiri raamatupoe lookas lettidel pilku ja tekitab huvi. Ainuüksi pealkiri ahvatles siinkirjutajatki teosega põhjalikumalt tutvuma, sest tuleb tunnistada, et Kalle Käsperi looming oli seni minust miskipärast mööda libisenud. Pealkiri ongi selle kogumiku kõige suurem õnnestumine, kuid ometi on ta eksitav, omamoodi vingerpuss lugejale. See nali võib raskendada raamatu teekonda võimalike tänulike lugejateni, kes kergemat kraami otsides märksõnast „filosoofia” hirmunult eemale põrkavad. Tegelikult on raamatu selgrooks põnevas-puändikas vormis esitatud armu- ja suhtedraamad. See pole küll suisa olmekirjandus, oota­matud saatuse keerdkäigud teevad nii mõnedki lood „elust suuremaks” — nagu see tugevates seebiooperites peabki olema. Selle eest, et novellid ei roiduks igapäevaelu pildikesteks, kantakse hoolt dramaatiliste sündmuste ja hoogsate puäntide abil. Kuid mainitud dramaatilised aktsendid ei tõsta kogumikku ajaviitekirjandusest kõrgemale.

Eelneva hinnangu tõttu ei saa päriselt vältida küsimust, mis on filosoofilise kirjandusteose eripärased tunnused. Olen seisukohal, et neid tunnuseid pole võimalik rangelt määratleda ja piisava tahtmise korral võib peaaegu igast kirjandusteosest noppida välja probleemi(d), mida annab filosoofiliste vahenditega analüüsida. Ma ei pea silmas õllesaalides levinud arvamust, et kõige üle võib viljakalt filosofeerida — kuigi ka selles on tõetera. Pigem lähtun Isaiah Berlini eritlusest,[1] mille järgi eriomaselt filosoofilised on säärased probleemid, mida pole võimalik lahendada ei empiiriliste vahenditega (näiteks kus on mu mantel?) ega ka formaalsete vahenditega (näiteks 453 x 16 = ?). Inimsuhete keerdkäike ja väärtusotsustusi puudutavad probleemid ei lange mingil juhul kumbagi kategooriasse, mistõttu neid võib nimetada filosoofilisteks — pean võimatuks ülesandeks isoleerida spetsiifiliselt psühholoogilised, mitte-filosoofilised probleemid (kuigi kindlasti võib mõnikord biokeemilis-meditsiiniline uuring vastata mõnele vägagi filosoofilise koega küsimusele, näiteks miks mul on nii halb olla?). Kogu ilukirjandus töötab inimelu keerdkäikude maastikul, mille mõtestamise-tõlgendamisega tegeleb lisaks muudele distsipliinidele ka filosoofia, kuid see seos pole minu hin­nangul filosoofilise kirjanduse määratlemiseks piisav. Levinud piiritluse kohaselt on filosoofilise kirjandusega tegemist juhul, kui kirjandusteoses on rõhutatult esiplaanil suurprobleemid, millega filosoofia tavatseb tegelda (näiteks vabadus vs. determinism Voltaire’il, kõik moraalse agentsusega seonduv, tõese teadmise otsing vs. illusoorsus Fowlesi „Maagis” jne). Esiplaanil olek võib seisneda nii abstraktsete dialoogide rohkuses kui ka sündmustiku koondumises ühe keskse idee/probleemi ümber (utoo­piad-düstoopiad). See piiritlus kehtib narratiivse fiktsiooni kohta ja on siinkohal piisav,[2] näiteks süntaksit lagundav luule on filosoofiline teistmoodi.

Käsperi novellides ei ole mainitud suurprobleemid esiplaanil, kuigi paa­ril korral tulevad nad mängu novelli puänteeriva lõppakordina, näiteks kuri vääramatu juhus/saatus „Kohtunikus” ja „Päästetud elus”. Novellis „Võimatu uhkus” ekspluateeritakse põhjuse ja taga­järje seost (vt lk 48), kuid kerglasel-koomilisel moel — samas on just selles tekstis ja ka „Asemikus” pisut tunda vaimukat-riivatut huumorit, millega novell Boccaccio sulest algas. Käsperi novellides toimuvad ootamatud ja kummalised, kuid realismiprintsiibi alusel siiski usutavad sündmused, ainsana irdub sellest raamistikust müstiliste toonidega „Tõeeliksiir”, mis ekspluateerib üht tuntud esoteerilist klišeed mõtete lugemise võimest. Esiplaanil on alati klassikalisele novellile tüüpiliselt sündmustik, intriig ja selle lahenduse poole liikumisel kulmineeruv pinge, filosoofilised probleemid vilksatavad aeg-ajalt üksnes taustal.

Kuid äkki on autor kogumikku pealkirjastades lähtunud väikse naljana sellest tähendusvarjundist, mis oli filosoofilise kirjanduse mõistel XVII—XVIII sajandi Prantsusmaal? Nimelt kasutati seda eufemismi muu hulgas eksplitsiitselt seksuaalsust kujutavate raamatute kohta — erootilise ja/või pornograafilise kirjanduse kohta,[3] täpsemalt selgitagu nende vahelist rajajoont meie auväärt pornokomisjon. Kui mõni komisjoni liige juba kibeleb uute ekspertiiside järele, siis sedakorda pean talle pettumust valmistama: kinnitan, et Käsperi novellikogus pole mitte ühtegi „filosoofilist” rida. Tegemist on viisaka vana kooli kirjandusega; kuigi teatud mõttes tiirleb enamiku novellide süžee „augu ümber”, langeb siivas eesriie alati, kui n-ö asjaks läheb, hea kui vihjamisi üldse mainitakse, et midagi juhtus ka. Näiteks novellis „Saladus” vabandab kirjanik, keda minategelane ema nooruspõlvekirjade varal isaduses kahtlustab, et mälestused ja kujutlused on tema looja­teadvuses sedavõrd segunenud, et neid pole võimalik tagantjärele lahutada (lk 15). See on üks kogumiku vahvamaid kirjakohti ja mainitud kirjaniku psühholoogiline portree on õnnestunuim — enamasti kapatakse sündmustega sedavõrd kiirelt edasi, et tegelaskujud jäävad kontuurseks. On ju kõik novellid kaunis lühikesed, pikimate mahuks 14 taskuformaadis lehekülge.

Hillitsetus seksuaalsuse kujutamisel on minu hinnangul Käsperi novellides suisa puuduseks. Näitekunstist metafoori laenates laetakse muudkui pildist pilti püssi, mis pauku teeb ainult lava taga. Käsperi novellide tugevuseks on nende põnevus: mängus on nii mõrv kui intsest, pinge tõuseb, lõpplahendus on harva aimatav. Miks mitte lisada lugeja meelitamiseks vürtsina parasjagu seksi? Arvestades novellide temaatilist fookust, oleks säärane garneering igati omal kohal, muudaks tekstid avaramaks ja tekitaks küllap laiemat lugejahuvigi. Meie erotomaanidest suleseppadel, kelle teoseid vahel sirvima satun, on seesama üldine häda mis pornoajakirjadelgi, et suguaktid on ainus teksti koos hoidev materjal, midagi muud sealt lugeda pole. See on puhas grafomaania, kuid Käsperi novellidel on piisavalt taset, et mitte haihtuda seksi ümbritsevateks kulissideks. Stiili poolest oleks siin mitmeid lahendusvõimalusi, sauterlikust naturalismist enam võiks Käsperi delikaatsele käekirjale sobida eufemistlik kirjelduskeel à la „Dekameron” — see tekitaks muuhulgas mõnusa intertekstuaalse seose novelližanri lättega. Kas autoril on annet mainitud ainese kunstiliseks kujutamiseks, seda ma paraku ei tea, sest nagu öeldud, pole ma tema teisi teoseid lugenud, ning „Filosoofilised novellid” ei pakkunud ka piisavalt võimast elamust, et laiemat tutvumist ette võtta.

Novellide ülesehitus on häirivalt ühetaoline, vaatepunkt asub alati meessoost minategelases, kes esitab sündmustikku minevikuvormis pajatusena. Tegevus toimub kas Nõukogude Eestis või kandub üle uue iseseisvuse algusaastatesse. Võib öelda, et raamatu peale kokku saab küllap ka isiklike mälestusteta lugeja üht-teist teada nõukogude eluolust. Näiteks loob „Televiisoris” intriigi pidev defitsiit, „Asemiku” sündmused käivitab kohustusliku töölesuunamise hirm, „Laimu” keskmes on üldlevinud homofoobia jms. Ehedalt avanevad omaaegsed soorollid ja tabud, näiteks kui avanovelli minatege­lane avastab surnud ema kunagise truudusetuse, katkestab ta kadunukesega sümboolselt pojalikud sidemed (lk 19). Kontsentraadina avaneb sooline ebasümmeetria „Televiisoris”: „Kui mees petab naist, siis tingimusel, et ta on piisavalt osav ega jää vahele, ja et tema naine on tark ega otsi pintsakureväärilt võõraid juuksekarvu, võib nende abielu kesta lõpmatuseni; aga kui petab naine, on kõik läbi.” (Lk 85.)

„Filosoofilisi novelle” on kerge ja põnev lugemisvara, segu olmekirjandusest, põnevikust ja krimikirjandusest. Sobilik näiteks suvel randa kaasa võtta, edeneb ruttu ja igav ei hakka. Eriti soovitaks teost noortele seebikahuvilistele: esiteks on raamat minu väga piiratud kogemuse põhjal tüüpilisest seebiseriaalist palju intelligentsem ja teiseks arendab lugemine aju, mida ekraani jõllitamine küpsetab. Paraku kardan, et viimane soovitus kõlas kurtidele kõrvadele, sest mainitud sihtgrupp „Loomingut” ei loe, ja isegi kui mõni neist satub kogemata raamatupoodi, peletab kaanel seisev märksõna „filosoofia” nad kohemaid Käsperi teosest eemale.

^[1] Vt I. Berlin, Filosoofia otstarve. Rmt: Valik esseid. Tallinn, 1998, lk 9—27.

^[2] Lühikest määratlust vt https://en.wikipedia.org/wiki/Philosophical_fiction.

^[3] Vt tekstinäiteid ja Marek Tamme ülevaateartiklit „Vikerkaarest” nr 11—12, 2000.

I

HR SELLER: Noh?

HR BROKOLI: Nojah.

HR SELLER: Milles siis põhiküsimus seisneb?

HR BROKOLI: Nagu alati massis ja energias. Mida on eesti proosas rohkem, kas massi või energiat, ja kas massi jäävus kehtib ja kas energia jäävus kehtib? Põhimõtteliselt on kõik taandatav füüsikale ja lugeja personaalsele vastu­panu- ja kandevõimele. Massi poolest, mu hea härra Seller, on olukord läinud hullemaks, sest raamatuid, sealhulgas eesti algupärast proosat, ilmub palju, väga palju.

HR SELLER: Ja see tähendab, et olukord on läinud hullemaks?

HR BROKOLI: Las ma sõnastan selle ümber. Massi poolest on olukord läinud paremaks, sest raamatuid, sealhulgas eesti algupärast proosat, ilmub palju, väga palju. Sisuliselt on tegemist kriitilise massiga selle mõiste hoopis teises tähenduses. Me ei saa mitte kunagi massi kritiseerida, isegi kui see mass koosneb ainult paberi ja aja raiskamisest. Üheski kontekstis ei ole võimalik väljendada mõtet, et eesti algupärast proosat, võib-olla samamoodi luulet või esseistikat, ilmub liiga palju. Keel ise ei võimalda seesugust sedastust teha ja seetõttu ei saa ma seda siinkohal ka öelda, keel ei paindu. Mass jääb püsima, kuni vastavas keeles kirjutamine ja lugemine kestavad. Ju lõppeb ühel hetkel nii üks kui ka teine.

HR SELLER: Vahest lõpetaks juba need väljasuremisjutud. Igal neetud päeval peame muretsema selle pärast, kas eesti keel ja kultuur jäävad püsima, ometi on selle jaoks isegi oma riik püsti pandud. Meil on institutsioonid, riigikogu, president, täiesti arvestatav hulk etnilisi eestlasi, lapsi sünnib, vanad peavad kauem vastu. Jumal hoidku, Peeter Sauter kirjutas enam kui poole tuhande leheküljelise raamatu „Sa pead kedagi teenima”. Juba sellest piisab eesti rahva kestlikkuse tõendamiseks. Aga meie arvame, et oleme nagu dodod, kellest on jäänud vaid ilupildid eelajalooliste lindude aabitsas.

HR SELLER: Seda dodo asja te ütlesite ainult selleks, et pealkiri jutust läbi käiks.

HR BROKOLI: Seda küll.

HR SELLER: Muide, täiesti seosetult ja üldse mitte sellepärast, et te Sauteri mängu tõite, kas te ei ole mõelnud, et võiks kehtestada korra, mille järgi ei antaks toetust kirjanikule, kes teeb sporti. „Kahjuks ei leidnud teie taotlus heakskiitu, sest teadaolevalt kasutate loometöötoetust Tartu maratonil osalemiseks.” Korralik suusavarustus maksab ilmselt rohkem, kui ühe romaani eest loometöötoetust saab. Suusatamisega samal ajal ei ole pealegi võimalik midagi kirjutada.

HR BROKOLI: Teate, härra Seller, ärme hakkame jälle rahast rääkima, see ei vii kuhugi, pealegi raha liigub kenasti, juba teine ports kirjanikke saavad kirjanikupalka ja süsteem, ütlen täiesti ausalt, õigustab ennast. Naaseme nüüd massi teema juurde.

HR SELLER: Ise te olete mass. Sauter võib õhema või paksema raamatu kirjutada ja eks ma kipun nõustuma nendega, kes ütlevad, et ta kirjutab läbi aastate ühte ja sama raamatut, asi pole selles, asi on selles, et Sauteri loomingu, „Sa pead kedagi teenima” sealhulgas, võib vähimagi kahjutundeta Eesti Vabariigi põhiseaduseks nimetada.

HR BROKOLI: See on põhjendamatu liialdus, millel peale sädeleva mõtte­lennu puudub vähimgi sisuline põhjendus. Aga ühes võiksite minuga ometi nõustuda, Sauter kuulub eesti proosa kogumassi olulisemasse osasse, juba tuntud, ühest küljest armastatud, teisalt põlastatudki kirjanike hulka, kellelt võib mõistliku ajavahemiku järel õigustatult mõnda raamatut oodata. Nad on kirjutanud aastaid, isegi aastakümneid ja muutunud vältimatuks osaks eesti kirjandusest. Ega keegi neist ole ülearu populaarne, aga arenenuma maitsega lugejad võtavad nende loodu alati suure kergusega omaks. Sauter kuulub kõige täiega sellesse kategooriasse, samuti Toomas Raudam ja tema „Vihm”, Eeva Park ja tema „Lemmikloomade paradiis”.

HR SELLER: Hea küll, ma saan Eeva Pargi „Lemmikloomade paradiisist” aru, Park kirjutab paeluvalt ja üldse on „Lemmikloomade paradiis” väärt raamat, tahe lugemine, võiks öelda, aga miks peaks keegi Raudami „Vihma” lugema? Nii üleüldse. Kas võib inimesel tulla elus ette selline hetk, et ta ostab poest või laenutab raamatukogust Raudami „Vihma”? Ma ei taha Raudami ja „Vihma” kohta midagi halba öelda, aga ikkagi.

HR BROKOLI: Ega ei pea lugema. Võib lugeda, aga ei pea. See polegi oluline, oluline on see, et Raudam esindab tubli eesti kirjanduse massi. Ta on härra Eesti Kirjandus. Ja Park on proua Eesti Kirjandus. Sauter on samuti härra Eesti Kirjandus. Aga näiteks Mihkel Mutt on härra Mutt ja Maarja Kangro on preili Kangro. Raudami ja Pargi ja Sauteri kõrval — Mutist ja Kangrost rääkimata — eksisteerib teine osa eesti kirjanduse massist.

HR SELLER: Ja selle all te mõtlete siis, võin ma järeldada, keskmise eesti kirjanduse massi.

HR BROKOLI: Keskmine on väga hästi öeldud, lepime sellega. Aga jah, igal aastal, 2016 pole vähimalgi määral erand, ilmub suurel hulgal raamatuid, mille autoritest „Looming” ilmselt ei kirjuta, „Vikerkaar” arvatavasti samuti mitte, „Sirbistki” kõnelemata, kui neil just mingi imetabane erinumber käsil pole. Aga nende raamatute autoreil on oma märkimisväärne austajaskond ja need ongi teosed, mida Eestis kõige rohkem loetakse. Meile siin võib tunduda, et head eesti kirjandust esindab Eeva Park, ja me oleme seda öeldes täiesti õiglased ja objektiivsed, kuid samal ajal neelavad sajad silmapaarid näiteks Tuule Linnu „Tavalist perekonda”, Reet Kudu „Isatütreid”, Ilmar Särje raamatut „Varjus”. Populaarsed tunduvad olevat Heli Künnapase jutustustesarja „Mõni õhtu romantikat” raamatud, Ahti Kõo kirjutas „Äraeksinu”, mis on põhimõtteliselt järg tema 2015. aasta romaanile „Võimukõdi”. Iseseisvuse taastamise aeg provintsilinnas, osalt fiktsioon, osalt memuaarid.

HR SELLER: Oligi selline pealkiri — „Võimukõdi”?

HR BROKOLI: Jah, oli küll. Ühesõnaga, te saate mu mõttest aru. Ütlematagi selge, et tegelikult eesti proosakirjanduse kaalult raskeima osa moodustava massi tipus troonib Erik Tohvri, kellelt ilmusid 2016. aastal romaanid „Äri ja armastus” ning „Irdabielu”. Te saate juba pealkirjade järgi aru, millest need sirgjoonelised ja elulised raamatud kõnelevad. Tohvri teab, mida teeb, ja teeb seda järjepidevalt, naudib suure hulga lugejate andunud poolehoidu, ning kõik ülejäänud autorid, keda kriitikud kiidavad ja õpetajad lugeda käsivad, kuid kelle menukusest ei saa kõneldagi, peaksid talle tänulikud olema. Tohvrile võib kunagi püstitada monumendi selle eest, et just tänu tema pidevale ja mahukale tööle ei ole lugemisoskus Eestist kadunud.

HR SELLER: Iroonia?

HR BROKOLI: Kusjuures ei ole. Aga kõik, kellest kriitika mööda armastab vaadata — ja õigesti teeb, sest suurele osale raamatutest silma vaatamine, kõnelemata järelduste tegemiseks silma vaatamisest, tooks vaid häda ja viletsust —, ei ole sellise tasemega kui Tohvri. Lood on mannetud, tegelased vormitud, elementaarne kirjutamisoskus ja silmaring pehmelt öeldes puudulikud. Enamasti leiab need raamatud kergelt üles tänu äärmiselt koledale ja maitsetule kaanele. See, kes kunagi ütles, et ei maksa raamatut kaanepildi järgi hinnata, tuleks viivitamatult vastutusele võtta ja panna karistuseks neid raamatuid lugema. Muide, ma kahetsen siiani ühte tundi oma elust, mille veetsin, lugedes Marek Kahro romaani „Seal, kus näkid laulavad”, aga selle raamatu kaas oli täiesti korralik.

HR SELLER: Lugesite tunniga romaani läbi?

HR BROKOLI: Ei, kaugeltki mitte. Kahro puhul piisas ligikaudu sajast leheküljest mõistmaks, et autor pole suutnud vastuvõetaval tasemel kirjutada, põnevust kruvida ega üldse teha midagi, mis müstilise põneviku nime vääriks. Või kirjutatust kirjanduse teeks. Siiani painab mind aeg-ajalt üks lause. Keegi seal uuris midagi ja teatas teisele, et mingi kolmas tegelane uuris „midagi näkkidega seotut”. Nojah, raamatu pealkirjas on näkid juba sees, olekski imelik, kui tegelikult oleks uuritud libahunte.

HR SELLER: See ei anna ometi põhjust arvata, et kogu raamat on kehvasti kirjutatud, ehk autor alles alustab ja areneb, andke asu ja aega. Pealegi, te kõnelete Kahrost, aga Kalle Mälberg kirjutas burleskse esseeromaani „Melanhoolia”, mida nimetab „inspiratooriumiks”.

HR BROKOLI: Kirjutas tõesti, mis siin salata.

HR SELLER: No vaat ja Mälberg ütleb selles inspiratooriumis nõnda, kuulake: „Meedia puuderdab ajusid katkutud ninnunännuga — hipsterid jauravad soorollidest, pagulased geivaalade kaitsest, kiivrisundus on pähekukkuva taevakeha ootel, ilmub kõrgushüppaja lati tabamise mõjuanalüüs. Uut tüüpi suukorvid jagatakse välja — persesaatmine on paha —, ei tohi halvasti öelda, ärge purustage klaasmäge. Televisioon vabandab enesemärgamisest värisedes mälumängus esitatud ajalooküsimuse: „Millest oli Eesti 1942. aastal vaba?” eest ja pärast. Lõdisevast pressiteatest saame teada, et sõna judenfrei on avalikõiguslikult sobimatu.” Mis teiega on, härra Brokoli, kas tõde on valus kuulata?

HR BROKOLI: Ei, mul on ülepea väga valus. Vabandust, härra Seller, ma pean hetkeks pikali heitma. See kõik meenus nüüd mulle. Need raamatud. Need tunded. Stiilitus. Kõiketeadva enesekindluse alla halvasti peidetud amatöörlus, mitte ainult Mälbergil, vaid üldse. Ja nii palju ja nii tihti. Tooge mulle palun klaas vett, ma heidan siiasamasse põrandale… andestage…

II

HR SELLER: Hakkas teil nüüd parem?

HR BROKOLI: Ei, mul ei hakka enam kunagi parem.

HR SELLER: Väga hea. Kas ei peitu teie suhtumises suur annus ignorantsi ja põhjendamatut elitarismi? Inimesed näevad vaeva, kirjutavad, kohtuvad lugejatega, pälvivad kiidusõnu, aga teie irisete.

HR BROKOLI: Pälvivad kiidusõnu? Kellelt?

HR SELLER: Lugejatelt, sõpradelt, samasugustelt kirjanikelt. Samal ajal seisavad nad üksteise eest müürina, kui mõni kriitik võtab neisse suhtuda samadel alustel nagu näiteks, ma ei tea, Piret Bristoli loomingusse. Bristol, olgu mainitud, jätkas eelmisel aastal ilmunud jutukoguga „Pööriöö” meeldival moel oma Tartu-kirjeldusi. Ta pole ilmselt kirjanik, kes Tartu suureks kirjutab, ja seda polegi vaja teha, aga ta kirjutab Tartu mõnusaks.

HR BROKOLI: Mina seevastu peatuksin pikemalt ühel raamatul, mis esindab keskmist eesti kirjanduse massi, evides osalt sellele iseloomulikke nõrkusi, kuid olles sellegipoolest väga hästi loetav ja kergelt haaratav. Jutt on Katrin Johansoni romaanist „Atlantis abajas”, mis viib meid sillana massi valdkonnast energia juurde. See on Johansoni teine raamat, millele eelnes tugev debüüt „Läbikäidavad toad”. Ma olen varemgi tähele pannud teise teose needust. Teise teose avaldamisega on paljudel autoritel, eriti pärast õnnestunud esimest raamatut, tuli takus. Ennast on tõestatud ja näidatud, positiivsed vastukajad on andnud hea tunde, mida tahaks uuesti kogeda. Vajadus veel mõni lugu südamelt ära rääkida muutub painavaks, ja selmet aeg maha võtta, lasta uuel raamatul settida ning tulla selle juurde mõne aja pärast tagasi, jõuab see pigem toorena lugejateni.

„Atlantis abajas” pakub piiratud valiku peategelasi: autistlikuvõitu ja enesekeskne Rene, alkohoolikuks muutuv ja siis tagasi muutuv Martin ning saatuslik naine Reesi. See on pretensioonitu, sirgjoonelise struktuuriga lihtne lugu, mille kõige suurem viga on suutmatus vastata küsimusele „miks”. Miks Martin abielludes alla käis? Miks Rene geniaalsepoolne autism poisi tavaliseks mölakaks sirgudes tagaplaanile jäi? Miks nad Reesit armastasid? Kõik, mis raamatus toimub, toimub lihtsalt selle pärast, et toimub. Ometi on „Atlantis abajas” läbinisti realistlik teos. Puudu on jäänud aega sündmuste lahtikirjutamiseks. „Atlantis abajas” võinuks oodata vähemalt aasta käsikirjas ja kui autor oleks selle värske pilguga üle vaadanud, muu hulgas dialoogidki loomulikuks kirjutanud, olnuks tulemuseks palju väljapeetum ja sügavam teos, milles ühe peategelase surm poleks pelk süžeekäik, vaid midagi, mis lugejale siiralt korda läheb. Johansonil on siiski eesti kirjanduses harvaesinev oskus väga ladusalt jutustada. Ta on hoolika keelekasutusega autor, kui need kunstlikud otsekõned välja arvata, mistõttu on mul veidi kurb meel, et potentsiaalselt jäävväärtusega romaani asemel saime pealiskaudse jutuka.

HR SELLER: „Atlantis abajas” ei suundu vähemalt Eesti ajalukku, vaid kõneleb selgelt tänapäeva inimestest, kes ei püüa pöördeliste aegade taustal ellu jääda ja oma identiteeti säilitada, vaid elavad nagu elavad ega hooli suuremat sellest, kes on parasjagu president või peaminister või milliseid süngeid saladusi peidavad vanaisa vanad püksid.

III

HR BROKOLI: Sain vihjest aru. Tõepoolest, Eesti ajaloosse süvenevate raamatute hulk suureneb iga aastaga, ju siis annavad meie ajaloo suured ja väikesed seigad piisavalt palju inspiratsiooni, midagi muud polegi arvata. Lisaks paistab silma, et autorite tähelepanu koondub eelmise sajandi neljakümnendatele-viiekümnendatele aastatele, mis on mõistetav, sest rääkimata lugusid pakuvad need aastad palju ning järjest pikenev ajavahe müstifitseerib ja romantiseerib neid aegu. Pelkade küüditamislugude asemel avastavad autorid leidlikke (mikro)ajaloolisi tõikasid, mille varal kirjutada küll ajaloost, aga ennekõike siiski inimestest ja nende kohast ajaloos. Omalaadse terviku moodustavad selles teemaderingis Ilmar Taska „Pobeda 1946”, Kai Aareleidi „Linnade põletamine” ja Holger Kaintsi „Uinuv maa”. Kõik kolm autorit on isikupärase stiiliga, nende teosed ei lange sentimentalismi, vaid pajatavad rohkem või vähem erakordseid lugusid erakordsetest aegadest ja lihtsatest inimestest. Küsimusele, kas Taska, Aareleid ja Kaints suurendavad 1940.—1950. aastate müütilisust või pigem argistavad seda, polegi nii lihtne vastata. Ilmselt mõlemat. Oleksin ma ajalooõpetaja, tunneksin siirast rõõmu, et saan õpilastele neid raamatuid lisalugemiseks soovitada. Ajaloo elluäratamine on suur kunst ja selle juures kulub iga abivahend marjaks ära.

HR SELLER: Mulle seevastu tundub, et Eesti ajalukku suundutakse ainest hankima juba tüütavalt tihti. Monumentaalsusele kalduvad teosed võtavad ette terve suguvõsa loo iseseisvuse esimese perioodi algusest tänapäevani, teised keskenduvad väiksemale ajavahemikule, kuid lõpuks räägivad kõik siiski ühest ja samast asjast. Kaua ma jaksan eesti inimeste kannatuste rajale kaasa elada, hoolimata sellest, kui palju mu enda esivanemad kannatanud on. Rutiin ja tuimus on kerged tulema.

HR BROKOLI: Nojah, kui võtta seda nii, et meil valmib igal aastal peotäis teoseid „eesti rahva traagikast”, aga targem on läheneda neile raamatuile kui lugudele, mille eesmärk ei ole kramplikult Eesti ajaloost selget, kuid samal ajal emotsionaalset pilti maalida, vaid lihtsalt jutustada lugu, mis läheb korda nii autorile kui ka lugejale. Ja meie ajaloost võetud tõepärased seigad ning isegi küla- ja linnalegendid lähevad meile korda. „Meie” all mõtlen nii tootjaid kui tarbijaid. Lisaks hakkab ajalooteemalistest teostest ränkraskus kaduma, vahel teevad tegelased isegi nalja.

Põhimõttele, et ajalugu ajalooks, aga tegelikult jutustab autor lihtsalt üht lugu, jõudis läinud aastal minu hinnangul kõige lähemale Tiina Laanemi „Pildilt kukkujad”. Laanemi jutustamisstiil on peaaegu täiuslikult loomulik ning „Pildilt kukkujate” struktuur, kus iga järgnev peatükk hüppab kas ajas edasi või tagasi, muudab romaani vaheldusrikkaks ja pendeldamisest hoolimata hästi jälgitavaks. Laanemi raamat on kindlasti üks neid mõnes mõttes etalonteoseid, mis näitavad, kuidas kirjutada hea energiaga ja jooksva lausega minevikust ja tänapäevast, voolida ajastute ja inimeste vahelisi sidemeid ning hoida lugeja tähelepanu. „Pildilt kukkujates” on 2015. aastal ilmunud Märt Lauri „Lahustumisega” võrreldavat mastaapsust, kuid Laanem on loogilisem ning tublisti inimlikum ja orgaanilisem.

HR SELLER: Kas mõni neist raamatutest on selline, mis tõlgituna võiks meie, eestlaste lugu rääkida teistele rahvastele, kes siis seejärel meist palju rohkem teaksid ja arvaksid?

HR BROKOLI: Tahaksin muidugi kohe ütelda, et Taska „Pobeda 1946”, aga kui nüüd järele mõelda, siis on igal rahval oma kannatuste rada ja inimesed, kes suurte sündmuste kumas oma kohta ja armastust otsivad. Mille poolest me teistest nii väga erineme ja miks just meie lood peaksid kellelegi teisele korda minema? Hea, et need meile endilegi midagi tähendavad.

HR SELLER: Nii et pigem pole mõtet tõlkimisega jännata?

HR BROKOLI: Ei, miks ei ole mõtet, on küll mõtet ja eelkõige on mõtet kõikidesse maailma keeltesse tõlkida Tarmo Tederi „Andruse elu ja õnn”, kõige parem raamat, mis üldse kunagi eestlasest ajaloo keerises kirjutatud on.

HR SELLER: Härra Brokoli, kas see nüüd ivake liiga absoluutselt ei kõla? Pealegi ütlesite hetk tagasi, et „Pildilt kukkujad” on üks etalonteoseid selles žanris.

HR BROKOLI: Esiteks ei huvita mind absoluutselt, kui absoluutselt see kõlab. Teiseks räägin ühel juhul hästi kirjutatud raamatust ja teisel juhul geniaalsest välgatusest. Tederi „Andruse elu ja õnn” on briljantne kirjandusteos Eesti lähiajaloost, see on ideaalne nii teema, tegelaste kui stiili poolest. Teder väärib kõiki neid nominatsioone ja auhindu, mille saavad teised eelmisel aastal ilmunud teosed. „Andruse elu ja õnn” lunastab kõik ajalooteemaliste kirjandusteoste patud. Ma tsiteerin nüüd „Andruse elu ja õnne” leheküljelt 69: „Miks inimene üldse elab siin ilmamunal, mis on tema eesmärk ja mis on õnn, ajasid teinekord vana hinge jälle lausa valulema.” Vaadake, see on kreedo, see on see, millest ajalukku teemasid otsima suunduvad kirjanikud tahavad kirjutada ja millest Teder kirjutabki. Loo voogavuse poolest tõuseb Teder samuti kolleegidega võrreldes esile. Jutustus jookseb nagu iseenesest, trikitamiseta, vähimategi liigsete lisandusteta. Teder kirjutab nõnda, nagu inimene loeb, loomulikult, selgelt, ühtaegu intelligentselt ja lihtsalt, kokkuvõttes lõpuni nauditavalt.

HR SELLER: Sellega on vist kõik öeldud, kui ma tõesti soostun teiega nõustuma.

HR BROKOLI: Tegelikult ei ole kõik öeldud. Ajame teema veel segasemaks. Kui lõpuni aus olla, siis kõige üldisemates kategooriates on geniaalsuse välgatus selle teema puhul hoopis Mart Sanderi „Litsid. Naiste sõda”, mille teine osa eelmisel aastal ilmus.

HR SELLER: „Litsid”?

HR BROKOLI: „Litsid”.

HR SELLER: Päriselt? „Litsid”?

HR BROKOLI: Jah, „Litsid”, sest esiteks, vaadake, millist mõnu valmistas meile, viisakatele härrasmeestele, selle teose pealkirja korrutamine, seda enam, et samal ajal säilitasime ja isegi rõhutasime oma kultuursust väikese viitega ekstsent­rilisusele ja avatud meelele. Teiseks on „Litsidel”…

HR SELLER: Mmm … „Litsidel”.

HR BROKOLI: …jah, „Litsidel”, ideaalne autor — teada-tuntud inimene, seltskonnategelane, keda armastatakse ja vihatakse. Teema on hästi valitud, teostusele pole suurt midagi ette heita ning lisaks kõigele valmib autori enda juhtimisel sellest romaanitsüklist teleseriaal. Sisuliselt on see sada protsenti õnnestumisele määratud projekt, mille iga detail on osavasti läbi mõeldud. „Litsid. Naiste sõda” teeb eesti ajalookirjandusele sama, mida Indrek Hargla oma Melchio­ri-lugudega on teinud kriminaalkirjandusele. Sander muutis ajaloo seksikaks, huvitavaks ja tänapäevaseks, tekitas sellega suurt lugejahuvi ja teenis ära ka kriitikute kiituse. Sellest paremaks enam minna ei saa. Kellel on midagi vastu panna?

HR SELLER: Meelis Friedenthali „Inglite keel” vahest? Intelligentne, põnev, korraga nii lokaalne kui kosmopoliitne. Sellest annaks filmigi vändata. Ilmselt mitte eesti filmi, aga siiski filmi.

HR BROKOLI: Nõustun ja vaidlen vastu, lasen emotsioonidel endast võitu saada, ning kui lubate, nutan veidike.

HR SELLER: Palun väga.

IV

HR SELLER: Ajaloosse süüvivate teoste kõrval pälvisid 2016. aastal tähelepanu teosed, mis liigituvad ehk kroonikateks. Selgelt isiklikel kogemustel põhinevad raamatud, mis on loetavad ja tõlgendatavad eelkõige ilukirjandusena, kuid mis lähtuvad reaalsetest sündmustest ja reaalsetest inimestest, kellest enamik praegugi elavad ja tegutsevad. Ma ei pea siinkohal silmas Mart Kadastiku tagasivaateraamatut „Nüüd ma siis kirjutan”, mille täht süttis kiirelt ja eredalt, kuid kustus sama hooga. Teema on Kadastikul küll huvitav, eesti ajakirjanduse, täpsemalt ajakirjandusäri areng viimastel kümnenditel, kuid kahjuks on raamat kirjandusteosena nõrk ja hakkas tüütama isegi neid lugejaid, kes kirjeldatud sündmustega otse või kaude kokku on puutunud. Kadastik võinuks sel teemal ehk kirjutadagi puhtalt ilukirjandusteose, jäänuks ära piinlikud vaidlused, vastastikused süüdistused ja muu, mis tegi raamatust „Nüüd ma siis kirjutan” millegi, mille olemasolu tahaks juba unustada. Ajakirjandusilma kujutamisel ilukirjanduslikus võtmes oleks Kadastikul olnud võib-olla keeruline talle senises loomingus omaseks saanud pehmet erootikat teosesse sisse kirjutada.

HR BROKOLI: Pehmet erootikat olnuks tõesti keeruline sellesse teemasse kirjutada, küll aga mitte kõva panemist, nagu leiame Andrei Hvostovi romaanist „Šokolaadist prints”.

HR SELLER: „Šokolaadist prints” on see raamat, mis räägib „Eesti Ekspres­si” siseelust ja inimestest?

HR BROKOLI: Lihtsustate, härra Seller, lihtsustate. Hvostovi raamatus on palju muudki kui „Eesti Ekspressi” siseelu. Romaani raamistab vastuse otsimine küsimusele, mille autor esitab esimeses lauses: „Mida teha emaga, selle vananenud Pöial-Liisiga, kes on suremisega hiljaks jäänud, ja nüüd on lisaks kõigele otsustanud lõplikult tõvevoodisse jääda.” Kõigile, kes mäletavad Hvostovi artiklit „Minu elu Annleenaga” „Eesti Ekspressi” 2013. aasta 20. aprilli numbrist, tulid nii teema kui ka käsitlusviis kindlasti tuttavad ette. Ema liin on valusalt lõikav ja selles ei puudu ootamatu jõhkruski, mida võib olla raske lugeda ja taluda, kõnelemata ettekujutamisest. Ema loole järgneb lapsepõlvelugu, EÜE lugu ja sellele juba „Ekspressi” lugu. Nende vahele mahuvad järjekordsed Kuku klubi lood.

HR SELLER: Kui palju Kuku klubi lugusid me veel välja peame kannatama, tekkis minul küsimus.

HR BROKOLI: Kuku hiilgeajad on andnud ja annavad edaspidigi ainest nii ilukirjanduseks kui mälestuste veeretamiseks. See on eesti kirjanduses vist juba omaette žanr. Kõik, kes vähegi mäletavad neid müütilisi nõukogude aegu Kuku klubis ja suudavad veel elada ja luua, kuid enam mitte eriti juua, jõuavad varem või hiljem oma Kuku-jutu kirjutamiseni. Vahest peaks hakkama korraldama iga-aastast Kuku-juttude võistlust. Tartlased tunneksid end muidugi puudutatuna, aga kas siis pealinlast huvitab, mis tartlasi puudutab, sugugi mitte. Ja lõpuks on ju neid Kuku juhtumeid lõbus lugeda, isegi kui neist kirjutab mõni ebalõbus autor.

HR SELLER: Hvostov küll ebalõbus ei ole.

HR BROKOLI: No ega ta lõbus ka ei ole. Ja kui puhuti ongi, siis mattub see kurjuse alla. Hvostov, kui tsiteerida Peter S. Beagle’i fantaasialugu „Viimane ükssarvik”, on vanem, kui välja paistab, ja kurjem, kui pealt paistab.

HR SELLER: Kuku on „Šokolaadist printsis” ju hoopis Kliku ehk kultuuriliitude klubi lühendatult.

HR BROKOLI: Jah, seda küll. Hvostovil on enamik nimesid ümber tehtud, kuigi enamasti on arusaadav, millest ja kellest jutt. Ausalt öeldes on see häiriv. Ajalehe-episood räägib selgelt „Eesti Ekspressist”, aga lehe nimi on „Eesti Tilisang”, kusjuures autor võtab ette ja räägib selle nime saamisloo ning tähenduse lahti. Milleks? Samamoodi saab ära seletatud lehe omaniku Pontus P. Marksi nimi, kuigi lugeja saab ju aru, et jutt käib Hans H. Luigest, kõik klapib. Peatoimetajat nimetab autor nimega Kuusik-Malcken von Pilar ja taas leiame seletuse selle nime kohta.

HR SELLER: Ajalehe-episood on tänu kontekstile lihtsalt dateeritav. Kes tollal „Ekspressi” peatoimetaja oli?

HR BROKOLI: Ma ei tea peast, aga mul tekkis vastupandamatu soov see välja selgitada. Jätsin selle tegemata, kuid ometi otsisin välja, kes kirjutas artikli sellest, kuidas Kunstiakadeemia rektor Ando Keskküla kooli krediitkaardiga bordelliarveid tasus. Mul oli halb tunne seda teha, aga tegin siiski. Samal ajal paljud lugejad seda meeldetuletust ei vajanud, sest said tänu vahetule kogemusele niigi hästi aru, kes millise nime all raamatus esineb. Samuti häiris, et Toomas Verrevile, muidugi teda selle nimega nimetamata, omistatakse romaanis väljendid „vändabandiit” ja „sugurakett”. Päriselus olid need „vändagängster” ja „sugumürsk”. Milleks see tüütu jantimine, tõde ei riivanuks kedagi, olnuks lihtsalt ausam. Seevastu Balzac oli oma nimega sees. Ja Freud. Miks mitte Balsam ja Friend? Kui juba, siis juba. Mulle on räägitud, et „Šokolaadist prints” on ennekõike vanade arvete klaarimine ühe konkreetse töökaaslasega, aga mida see teadmine mulle annab? Asetame Hvostovi romaani tulevikku, mil kõik on unustanud „Eesti Ekspressi” ja selle töötajad ning arvavad tõsimeeli, et ajalehe kultuurilisa kandis nime „Parnass”, mitte „Areen”. Kas siis, kui kogukondlik klaarimine ja klatš ja prototüüpide pigem lihtne kui keeruline identifitseerimine on päevakorralt kadunud, jääb raamatust midagi järele? Ma ei suuda seda muidugi objektiivselt hinnata, sest ma tunnen näiteks Marko Mäge isiklikult, aga tõesti väga püüdes jõuan järeldusele, et „Šokolaadist printsist” jääb järele rohkem, kui me praegu hinnata oskame. Hoolimata minu personaalsest vuajeristlikust huvist Eesti lehetoimetuste siseelu vastu, on „Tilisangi” liin objektiivselt hinnates kogu „Šokolaadist printsi” selgemaid, huvitavamaid ja köitvamaid osi, konkreetse intriigiga ja korralikult välja mängitud pingetõusuga. Viinuks autor „Eesti Tilisangis” juhtunu romaanist välja ja vorminuks sellest omaette jutustuse, kas või koos Kliku kõrvalliiniga, olnuks tulemuseks hoogne ja põnev kirjandusteos. Kui sama mõtet jätkata, siis moodustuks ema liinist kurb ja karm omaette novell. „Šokolaadist printsis” peitub ka sümpaatne lapsepõlvelugu ja EÜE-stki kõnelev episood kannataks vabalt omaette tekstiks vormimist. Ühtede kaante vahel — kohati kunstlike ühenduskohtadega, nagu lapsepõlvetüdruku ootamatu taasilmumine kohustusliku suguaktiga telefoniputkas tubli hulk aastaid hiljem — segab üks osa teist ja teine kolmandat. Ühe peatüki pealkiri on „Kuidas leitakse lugu”, aga „Šokolaadist printsi” alapealkiri võiks olla „Kuidas kaotatakse lugu”. Hvostov on vana ajakirjanik ja ajakirjanike suurim väärtus on nende eeskujulik laiskus, aga just laiskuse puudumine ja vimmast kantud üleloomulik virkus lasi headel lugudel koonduda toekaks, kuid talumatult raskeks tervikuks.

HR SELLER: Teise dokumentaalse belletristika esindaja, Maarja Kangro „Klaaslapse” kohta midagi sellist, mida te Hvostovi kohta rääkisite, ilmselt öelda ei saa?

HR BROKOLI: Oli see suunav küsimus, et kaks eelmise aasta sisulise kattuvuseta ja üldse vähimagi muu seoseta raamatut kuidagi loogilisse järgnevusse panna?

HR SELLER: Jah, oli küll.

HR BROKOLI: Hüva. Kõige tabavam, täpsem ja sümpaatsem hinnang, mida Maarja Kangro „Klaaslapse” kohta olen lugenud, pärineb Kaur Kenderilt, kes kirjutas „Vikerkaare” 2016. aasta novembrinumbris: „See raamat väärib elu.” Ta kirjutas sellest arvustuses pealkirjaga „7 põhjust, miks „Klaaslaps” on üks kõvemaid raamatuid eesti keeles”, ja see pealkiri sisaldab taas absoluutselt õiget väidet: „Klaaslaps” on tõesti üks kõvemaid raamatuid eesti keeles. See on raamat, millest ma tänu juhusele ja vastavatele algoritmidele juba ammu enne selle ilmumist osa sain. Ei, ma ei ole selle raamatu mõni nimega või nimeta episoodiline meestegelane. Lihtsalt ma nägin seda Facebooki-postitust, milles Kangro teatas, et tema mitte enam loode, aga mitte veel laps on koljuluuta ja ta elu jääb elamata. Ma mäletan selgelt seda hingekriipivat haletsust, mille see postitus põhjustas. Mul sõna otseses mõttes süda valutas ja mitte lapse, vaid Maarja pärast. Räägitakse, et kirjutamine võib aidata isikliku elu traagikaga toime tulla. Kirjutad lahti, mis on juhtunud, mõtestad seda mitte kramplikult, vaid loomulikult ja pärast on kergem nii sul endal kui ka teistel, kes riivamisi või väga otseselt sündmusega kokku puutusid. Minu kokkupuude oli väga kauge, väga õrn, aga meeldejääv ometi, ja minule, ilmsüüta kaaskannatajale, oli oluline, kas „Klaaslaps” aitab mind isiklikult.

HR SELLER: Ja kas aitas?

HR BROKOLI: Aitas. Iseenesest ma ei usu või ei taha uskuda, et „Klaaslaps” on teraapiaraamat, kuigi kindlasti võtavad paljud ettevaatamatud lugejad romaani kätte just sellena. Ja nad pettuvad. Mitte sellepärast, et Kangro on kirjutanud läbilõikava aususega, ei ole mingit tilisangi-trikitamist nimedega ega üldse mingisugust ümberütlemist, vaid sellepärast, et ega ükski sündmus, õnnelikuks või õnnetuks tegev, ei muuda Maarja Kangrot kirjanikuna kellekski teiseks. „Klaaslaps” võinuks olla blogilik tragöödia, mille servadest voolavad pisarad ja mille lugejaid täitev kaastunne langeb Eesti peale suurema hävitusjõuga kui Tsaar-Pommi 58 megatonni. Aga seda „Klaaslaps” muidugi ei ole, kuigi kardan, et põgusa eelinfo järgi, mille mõjul lugejad lugemisvara hangivad, just seda oodati ja just see tõigi kaasa pettumuse. „Klaaslapses” rändame koos autoriga maadesse, kuhu paljud lugejad kardetavasti kunagi ei satu, otsime vastuseid ja seletusi kirjanike loomingust, mida paljud lugejad kardetavasti kunagi ei loe. See on haruldaselt jõuline dokumentaaldraama, mille üks juhtmõte võiks olla leheküljelt 91: „Ei jõua oma elu narratiivi disainida, igaüks ei jõua.”

HR SELLER: Mina rõhutaksin „eesti mühaka” definitsiooni leheküljelt 169: „Mühakas, eesti mühakas ei hakka juba torkima. Kui mühakale uudist näost näkku ei öelda, siis ega ta tihti ei reageerigi. Mis mina, mühakas, ikka hakkan, see on sihuke tõsine, ebakindel, emotsionaalne värk. Äkki inimene ise ei tahagi rääkida, ja mis siis saab, kui ma torgin. Mihuke ebamugavus ühel ja teisel pool. See ettekääne on eesti mühakal kiiresti võtta. Ja eks ta nii ole, ikka on raskel hetkel hea teada, et kusagil võib parajasti olla mõni mühakas, kes on otsustanud delikaatselt vaikida.”

HR BROKOLI: Kui juba jutuks läks, siis mäletate stseeni, kus Maarja ütleb Jaanusele, et see teeks pilti, kui laps välja tuleb, ja Jaanus karjatab: „Ei!” ja Maarja vastab: „Jah. Ma tahan, et mulle temast mälestus jääks. Ma ei pruugi enam kunagi nii kaugele jõuda. Ta on ka üks väike olend, kes kunagi olemas oli.”

HR SELLER: Ja siis see, kuidas ta mööda palatit ringi hüppas, et õele koht kätte näidata: „Viha! Viha! Viha! Kõik on viha.”

HR BROKOLI: Jah. Teate, mis ma mõtlesin nende ühiste meenutuste ajal? Ma mõtlesin, et oleks hea, kui „Klaaslaps” ei saaks mitte ühtegi kirjanduspreemiat, ei suurt ega väikest. Oleks kuidagi kohatu. Kui soovite põhjendust, siis ehk sobib see, et „Klaaslaps”, vaadake, on iseenesest meile, lugejatele, antud auhind ja auhinnale ei ole viisakas auhinda anda. Meile on kingitud surm ja elu. Ja raamat.

HR SELLER: Olete taas suureline ja loobite kujundeid?

HR BROKOLI: Ei, härra Seller, ma olen kristalselt aus.

V

HR SELLER: Eelmisel aastal ilmus lisaks teistele kroonikakalduvustega raamatutele veel üks, mida võib sellisena tõlgendada. Selle järelduse tegemiseks peab muidugi appi võtma päris tõsise filtri.

HR BROKOLI: Filtri?

HR SELLER: Ütleme siis, et peegli, kõverpeegli, kui soovite.

HR BROKOLI: Soovin küll. Ühesõnaga Mihkel Muti „Eesti ümberlõikaja”. See on üks päris — kuidas seda nüüd intelligentselt väljendada — napakas lugu, muidugi heas mõttes. „Eesti ümberlõikaja” on mõnuga loetav, autorile omane iroonia selgelt tajutav, näiteks kui jõuame kahesoolise Mia Muhhini ehk Pedro Ylgemini. Aga ega end inglaseks ümber lõikav Rähn, tüüpiline eurosaadik Rähn, kolkaajakirjanik Benno Sohvakartul või üldse kõik need Alam- ja Ülem-Kolkaküla elanikud koos Brüsseli tegelastega vähem kõverpeeglit paku. See, kuidas eestlased oma asja tahavad ajada, olgu siis kodukülas või europealinnas, on Mutil esitatud küll absurdihõngulise, kuid väga tõepärasena. Enamasti ei ole arengukoosolekutele isegi vaja värve lisada, asi on iseenesest piisavalt tobe, aga Mutti on vaja, et suudaksime igapäevaabsurdi mõista. Eestluse ja euroopluse mõtestamisel ei ole Mutile Eestis võrdset. „Eesti ümberlõikaja” ei ole sedavõrd säravalt mürgine ja lihtne teos, et see päriselt kedagi välja vihastaks või siis oma vaateid muutma paneks. Pealegi, kuidas peaksimegi muutuma ja kas Mutt tahab üldse, et eestlased muutuksid. Isegi end inglaseks lõiganud Rähn naaseb viimaks kodumaale, ja kuigi ta aitab eestlastel end hea raha eest mõnda teise rahvusesse lõigata, võime olla kindlad, et eestlus ujub varem või hiljem pinnale. Euroopa vältimatust allakäigust, väikerahva šovinismist, narridest ja narrikestest on just Mutt õige inimene kirjutama. „Eesti ümberlõikaja” ei ole otseselt humoristlik jutustus, aga intelligentselt ja samal ajal kerglaselt lõbustav siiski. Ka vormi poolest on romaan mitmekesine, vahelduvad nii tegelased kui laadid. Esseistika, artiklid, minajustustused, raportid, kolmandas isikus esitatud sündmuste kirjeldused ja lühinäidend haakuvad omavahel sujuvalt nagu hammasrattad hästi õlitatud masinavärgis ning moodustub täpselt sama loogiline tervik, kui loogilised on inimesed ja nende elu Euroopa Liitu kuuluvas Eestis. „Eesti ümberlõikaja” pole mitte ainult mineviku ja kaasaja kroonika, vaid ka tuleviku kroonika. Eestlaseks olemisele, meie minevikutaagale ja tulevikulootustele püstitab Mutt sõna otseses mõttes mälestuskivi. Selle mälestuskivi panevad raamatus krüpto-alamkolkakülalisuses süüdistatud ülemkolkalased. Keset tühermaad seisva mälestuskivi raidkiri teatab: „„Siin asus pappkastikombinaat, kus töötasime meie” ja hiljem lisas keegi kollase spreiga: „Meie olime ka inimesed!”” Teate mis, hea härra Seller, see on mälestusmärk, mille jalamile viin ma lilli. „Eesti ümberlõikaja” ei ole ehk meistritöö kõige üllamates kirjanduskategooriates, aga see on kindlasti hädavajalik käsiraamat eestlusest, nagu me seda tunneme, kuid eriti tunda ei taha, ja eurooplusest, nagu me seda ette kujutame, kuid eriti tunnistada ei taha. Ma tänan teid tähelepanu eest!

HR SELLER: Olgu euroopalikud väärtused teile kerged, ma lähen nüüd sugu vahetama.

HR BROKOLI: Respekt!

VI

HR BROKOLI: Korras?

PR SELLER: Suhteliselt. Peaasi, et nüüd on situatsioon õiglasem. Oli selge, et me ei saa sel moel jätkata, sest ega humanitaaria ei tohi mööda vaadata elu tõsiasjadest. Meil ei ole veel võimalik kontrollida seda, et sooline tasakaal valitseks autorite hulgas, kuigi hea tahtmise korral pole seegi võimatu, kuid me saame kontrollida tasakaalu sekundaarseis kirjandusoludes.

HR BROKOLI: Selge pilt. Ma olen teiega igati päri ja tänan teid sekundaarse julguse eest.

PR SELLER: Kui kõik tavapärased žanrid arenesid 2016. aastal üldjoontes samas tempos ja mahus kui varem, siis tähelepanuväärne on nüüdisaegse krimi- ja põnevuskirjanduse esiletõus eesti kirjanduses.

HR BROKOLI: Täiesti õige. Kui siiani andis põhjuse kvaliteetsest kodumaisest krimikirjandusest kõnelda ainult Indrek Hargla, siis nüüd ei ole Hargla enam üksi. Kuigi ta jääb veel pikaks ajaks selle žanri eestvedajaks ja elavaks klassikuks. Eriliselt tõstan eesti krimikirjanduses esile Katrin Pautsi rolli. Pauts debüteeris eelmisel aastal romaaniga „Politseiniku tütar”, alapealkirjaga „Saaremaa põnevik”, ning üsna kiiresti järgnes „Tulekandja”, alapealkirjaga „Muhumaa põnevik”. Pauts tegi viimaks ometi ära selle, mida ma ammu ootasin, lõi lobeda, klassikalistest kriminaalromaanidest ja Skandinaavia tumedusest tõukuva sarja, paigutades selle pealegi siiasamasse, kodusele Eestimaale. Pauts pole teinud mingit wannabe scandinavian noir’i, vaid loonud lausa frantsiisi, mis võiks juba õige pea, kui tal jaksu ja mõtteid jagub, olla igati võrreldav Hargla apteeker Melchiori lugudega, mille tase tõusis ju järjest raamatust raamatus­se. Pauts ei ole mitte ainult põnevuskirjanduse põnevamaid uusi tulijaid, vaid ka ehe näide sellest, kuidas autsaider võib pildi segamini lüüa ja tuua žanrisse juurde parasjagu värskust.

Muidugi ei koosne eesti algupärane põnevus- ja krimikirjandus ainult Pautsist. Tugevalt alustas uut krimisarja Birk Rohelennu „Sa pead suudlema Silvat”, ja kuigi Ketlin Priilinnal jäi eelmine aasta selles vallas vahele, võib temaltki loota järge 2015. aastal ilmunud romaanile „Enne kui on hilja”. Oodata on seega gigantide heitlust. Eesti lugeja suurimad võidud tulevad lähiaastail just sellest žanrist.

PR SELLER: Ja gigantide heitlust jälgib kõrvalt või kõrgelt Tema Kõrgeausus Indrek Hargla.

HR BROKOLI: Kahtlemata. Hargla „Raudrästiku aeg” oli ju midagi enamat kui lihtsalt kriminaalromaan. Hargla taust ulmekirjanikuna ning usina ajaloouurijana annab tema teostele, eriti „Raudrästiku ajale”, sisu ja väärtuse, mida naljalt jäljendada või matkida ei suudeta. Hargla loomingut ei olegi kunagi mõtet kitsastesse raamidesse suruda. Temagi on autsaider, Eesti ümberlõikaja, kui Mutilt kujundit laenata, aga selle vahega, et ta lõikab end maailmakodanikust järjest rohkem eestlaseks. Kui Pauts, Rohelend, Priilinn ja ehk mõni veel täiendavad ja osalt defineerivad eesti põnevuskirjandust kitsamalt võetuna, siis Hargla osaks jääb alati täiendada, laiendada ja defineerida eesti kirjandust tervikuna.

Pidades silmas krimikirjanduse katkematut populaarsust ja arvestatavate kodumaiste põnevusromaanide autorite lisandumist, sellega paratamatult kaasnevat jäljendajate lainet, võib ette näha, et paari-kolme järgmise aasta jooksul leitakse meie krimikirjanduses kümnete kaupa ammu kadunud inimesi, eemaldatakse sadade kaupa saladusloore ammustelt hämaratelt juhtumitelt, mõrvatakse eriti julmal moel umbes Võru linna jagu ilmsüüta inimesi, kes sattusid valel ajal valesse kohta, ning ääremaade keldrites ning sahvrites piinatakse nii vallavanemaid kui külahulle. Prognoosi kohaselt tapetakse Eesti kirjanduses lähiaastail umbes kolm korda rohkem inimesi, kui Eestis elab.

PR SELLER: Ärge unustage, et eesti krimikirjanduse kõrval eksisteerib ja ilmutab hämmastavat elu- ja loomejõudu ulmekirjandus, millele aitab tõhusalt kaasa kiiduväärne tõlke- ja kirjastustegevus.

HR BROKOLI: Algupärast ulmekirjandust tulekski vaadelda koos tõlkekirjandusega, sest eesti ulmekogukonna imekspandavalt monoliitne, kuid samal ajal konfliktne ühistegevus moodustab muust kirjandusest lausa eraldi seisva nähtuse, mille kokkupuuted — andke andeks, proua Seller, mu ebatsensuurne väljend — peavoolukirjandusega on pigem juhuslikud kui stabiilsed. Ma annan teile ühe hea soovituse: lugege kas või kordki aastas võrguajakirja „Reaktor”. Mitte ükski aastaülevaade, kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiate kajastus või kirjanike tuur ei anna teile kodumaisest ulmekirjandusest paremat läbilõiget. Eesti realismil ei ole teatavasti ühtset kogukonda ega regulaarset, fänniauruga sõitvat võrguajakirja, nagu on ulmekirjandusel, ja teate, see on väga suur asi.

VII

PR SELLER: Quo vadis, eesti novell?

HR BROKOLI: Vaat jah, Urmas Vadilt eelmisel aastal novellikogu ei ilmunud, mis oli teretulnud puhkehetk enne Vadi uue romaani ilmumist 2017. aasta algul.

PR SELLER: Saite jälle ühe intelligentse naljakese visata, olge te tuhandest tänatud.

HR BROKOLI: Võtke heaks. Iga aasta lõpus või uue aasta alguses, kui satun vahel mõnest kokkuleppest tulenevalt, vahel suisa vabatahtlikult vast kadunud aasta eesti kirjandusele mõtlema, siis püüan ajavahemiku tuumakust kindlaks määrata selle järgi, kas ma lugesin midagi ilmutuslikku, kas ilmus mõni selline raamat, mille lugemise tulemusel tunnen end rikkamana ja vaatan kodumaist kirjandust veidi teisiti kui varem. Mitte iga aasta ei paku ilmutust, aga näiteks 2015. aasta pakkus, ja tookord serveeris ilmutuse Paavo Matsini „Gogoli disko”. 2016. aasta puhul olin juba lootust kaotamas, aga siis jõudsin Maimu Bergi novelliraamatuni „Hitler Mustjalas”, ja uskuge või ärge uskuge, tegemist on minu silmis ilmutusliku kogumikuga. Suure tõenäosusega, olgu õiglaselt või ebaõiglaselt, kipun sellega võrdlema kõiki novellikogusid, mida edaspidi loen.

Bergi novellikogu esimene osa ühendab eestlased maailma suurkujudega. Adolf Hitler veedab oma elulõpu Mustjala ullikesena, Stalin teeb koos kaaskonnaga halenaljaka, Terry Pratchetti võlurikamba seiklusi meenutava äkktreti Tallinnasse, Angela Merkel külastab Eestis elavat pooltädi ja Vladimir Putini emale ennustab selgeltnägija, et tema pojast sirgub tsaar. Lihtne lapsepõlve­lugu „Jaunart Jauram” viib aga lugeja kohtuma trööstitus hooldekodus elupäevi lõpule veeretava Karl August Hindreyga. Need ja teised selle tsükli lood on fantaasiaküllased ja filigraanselt kirja pandud. Hoolimata pigem väiksest mahust sisaldavad novellid erinevaid vaatekohti sündmustele, mikrolugusid minilugude sees. Nii mainitud novellid, mis kätkevad harvaesinevat maagilist realismi, kui ka kõik ülejäänud lood raamatus on nii stiilipuhtalt tragikoomilised, et nende traagika paneb tõesti nutma ja koomika naerma.

Kogumiku „Hitler Mustjalas” teise osa novellid ei ole temaatiliselt sedavõrd seotud kui esimese osa lood, aga üks tunnus ühendab neid ometi. See on lähtumine autori enda isikust ja eluloosündmustest, nagu on tunda novellides „Siesta”, „Kellega veedad sa jaaniöö” või hiilgavalt absurdses jutus „Mõrvasüüdistus”, kus rõhuvaks muutunud minevik jõuab minajutustajani omaenda mina kaotamise ja selle taasleidmise kaudu mõrvasüüdistuses, mis esitati internetikommentaaris: „igaüks teab ja võib tunnistada, et ta jootis Saaremaal kadakate vahel surnuks Vaino ja Mati”. Ja loo lõpus, järjekordses lakoonilises ja tabavas puändis teatab jutustaja: „Tegelikult olin isegi hästi pääsenud, sest eks seal põõsastes sai ikka omal ajal kõvasti joodud küll.” Meeleolud, kuigi üldjoontes täiuslikkuseni viimistletult tragikoomilised, ei sula ainsalgi hetkel omavahel kokku, igal novellil on oma kindel koht ja selge mõte. Berg on isegi üht poliitikut karikeerides maitsekas ja novellis „Reini Sireen” tunneb vist oma jobust kangelasele (oletatavalt kunagisele kolleegile) lausa kaasa. Berg keerab selgelt vinti üle, eriti kui laseb naiskirjanikul kättpidi hapukapsapurki kinni jääda, kusjuures too püüab — nagu tõelises õudusseriaalis — ühtaegu kiireid probleeme lahendada ja ka kitsikusest vabaneda. Hooldekoduidüll rotti toitvate vanainimestega ning hoolimatusele ja unustusele alla jäänud naise armastuseihalusega loob vahetult tajutava olukorra ja viibki justkui kirjeldatud sündmuste keskele, mida juhtub minu kui lugejaga ülimalt harva.

On kirjutatud novelliraamatuid, mis on vaid tühi kõmisev vann, on kokku pandud selliseid, milles on mõni üksik pärl, kuid haruharva ilmub jutukogusid, mis on nagu pärlivann, ja Maimu Bergi „Hitler Mustjalas” on just selline. Elurõõm ja elutarkus, siirus, fantaasia, terasus ja teravus ning kirjanduslik suurmeisterlikkus loovadki ilmutuse, et perfektne novellikirjutamine on võimalik. Ja et ühte raamatusse võib panna kogu elu madaluse ja kõrguse, reaalsuse ja sürreaalsuse ja tuled, mis iialgi ei kustu.

PR SELLER: Ma kirjutasin ka hiljuti ühe novelli.

HR BROKOLI: Kas see on võrreldav mõne Maimu Bergi novelliga?

PR SELLER: Ma ei usu. Pigem on see…

HR BROKOLI: Ei huvita. Mul tekkis aga peas üks seos, ilmselt ebaõiglane, aga ikkagi. Eelmisel aastal ilmus ju novellikogusid veelgi, Mait Vaik avaldas oma teise jutukogu „Meeleparanduseta”. Vaigu „Tööpäeva lõpp” 2014. aas­tast tõi eesti kirjandusse tõesti värskust, eriti jutustused „Puhtus” ja „Gruusia film”. Viimast olen kuulnud nimetatavat rohkem jauramiseks kui novelliks, sellega ma ei nõustu, pigem oli jutus hoogu ja kirjutamismõnu. Kogu „Meeleparanduseta” lugedes painas mind tunne, et Vaik on kuskil oma kirjanikuteel veidike vabadust ära kaotanud. Võib-olla on ta ise endale ahelad sepistanud, ma ei tea, aga lugedes süvenes tunne, et ta ei kirjuta mitte nii, nagu ta tahaks, vaid nii, nagu ta arvab, et peaks kirjutama. Ei, lood olid tundega, tehniliselt paremas seisus kui „Tööpäeva lõpu” tekstid, aga ikkagi…

Bergi ja Vaiku kõrvutades leidsin end korraga viibivat paralleelmaailmas, kus vanem proua intelligent lajatab sõnade, lugude, hüperboolide ning hingest tuleva vabaduse ja vastutusega, rokib ühesõnaga kogu raha eest, aga noorem härra, pungitaustaga rokkar, on tagasihoidlik ja takerdub puhuti klassikalistesse lahendustesse, minnes seejuures kahetsusväärselt krampi. Peaks ju olema vastupidi, tahaks öelda, aga see on stamp ja stambid ei loe, stambid tuleb tappa. Kirjanduses on ikka nii, et keegi on rööbas, keegi on rong, keegi on rongijuht, aga vaid üksikud on rööpaseadjad. Ma olen täiesti veendunud, et Mait Vaigust saab rööpaseadja, kellena ta alustas, aga praegu seab eesti novellinduses rööpaid Maimu Berg. Ja ühtlasi ka sõidab nendel. Ta serveerib isegi teed, mis on kuum ja magus, ja me vaatame aknast välja ning arutame, et võiks vist konjaki lahti korkida, ja siis hakkab kõrvalkupees keegi minevikupillil tulevikumuusikat mängima. Pistan pea aknast välja ja tunnen üle pika aja värsket tuult oma näol.

PR SELLER: Ma mõistan, et te ei saa mitte kuidagi Bergist üle, aga Vaik kirjutab ju tegelikult väga hästi ja tõeliselt isikupäraselt, kedagi jäljendamata.

HR BROKOLI: Muidugi, hoolimata kogu minu norimisest on „Meeleparanduseta” tähelepanuväärne teos. Vaik on vaikselt, isegi hillitsetult, võiks öelda, sisenenud eesti kirjanike kõrgliigasse, mistõttu teravnevad kriitikanooledki. Ootused Vaigu loomingule on suurenenud, iseasi, kas ta ise tajub vastutust olla päris õige kirjanik, mitte äärealadel uitaja, kes kirjutab eelkõige sahtlisse ja sõpradele. Vaik on viimaste aastate uutest tulijatest üks neid, kellele ma pimesi olen nõus panustama. Kas ta kulgeb tunnelis või suundub valguse poole, on tema enda valida ja teha, lugejad võidavad nii või naa. Ma ootan temalt veel rohkem rokki ja rolli, vähemalt sama palju, kui seda oli…

PR SELLER: Jajah, Maimu Bergil. Kas ma tohin, härra Brokoli, teid nüüd maa peale tagasi tuua?

HR BROKOLI: Maa peale, väga hea. Maa pealt leiame ühe eriskummalise jutu­kogu, mis on osalt rahvaluule-, osalt kunstlugude kogumik. Lauri Sommeri „Lugusid lõunast”. Väga sümpaatne on, kuidas autoril on õnnestunud mõnusalt vahetu suulise kõne tunne säilitada. Sommeril on muidugi oma ja väga äratuntav hääl, kuid kogu „Lugusid lõunast” juttudes räägib ta lisaks enda häälele paljude teiste, meie seast lahkunud inimeste häälel. Orson Scott Cardil on romaan „Surnute eest kõneleja” — suurepärane romaan, eesti keeles loetav Sash Uusjärve heas tõlkes —, mis on Sommerist temaatiliselt muidugi päris kaugel, kuid mille pealkiri annab väga hästi edasi kogumiku „Lugusid lõunast” ideelist sisu ja autoripositsiooni. Rahvaehtsad jutustused rahvaehtsa loogilise ebaloogikaga esitavad näite moodsast kirjanduslikust taaskasutusest ja tõestuse sellest, kui vahvaid inimesi meie kõrval elab ja mida kõike nad rääkida oskak­sid, kui keegi vaid kuulaks. Kiidetud olgu Lauri Sommeri kõrvad!

PR SELLER: Siinkohal on ilmselt paras aeg suunduda…

HR BROKOLI: Vabandust, ma tahtsin veel lisada, et võrreldes Maimu Bergi novelliraamatuga „Hitler Mustjalas” on Lauri Sommeri „Lugusid lõunast” muidugi hoopis teistsugune.

VIII

PR SELLER: Siinkohal on ilmselt paras aeg suunduda puhta kunsti juurde.

HR BROKOLI: Puhta kunsti jaoks pole mitte lihtsalt paras aeg, vaid sellega on lausa paras häda. Tõnis Vilu „Kink psühholoogile” on puhas kunst, aga samal ajal jääme jänni, kui hakkame mõtlema, kas see on puhas luule või puhas proosa. Puhas kunst on seega kategooria, kuhu paneme kokku kõik selle, mis mujale ei sobitu, umbes nagu kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade vabaauhinna kategooria. Teisest küljest ilmub aasta jooksul mitu raamatut, mida südamest tahaks lugeda puhtaks kunstiks, mitte sellepärast, et teisiti ei saa, vaid sellepärast, et need tõesti ongi puhas kunst.

PR SELLER: Kas selline võiks olla Mudlumi „Linnu silmad”?

HR BROKOLI: Ei julge öelda.

PR SELLER: Ei julge öelda, et on puhas kunst?

HR BROKOLI: Üldse ei julge midagi öelda. Korra ütlesin hästi, siis öeldi, et hästi öeldud. Siis ütlesin halvasti ja sain autori sõpradelt vastu pead, et halvasti öeldud. Palju sain vastu pead, kuid võtsin õppust. Ausus töötab mõlemas suunas, ja kui aus ei saa olla, ei ütle midagi. Ebaausat, kuid kiitvat kriitikat on Eestis minu panusetagi küll, mul ei ole tahtmist sellele midagi lisada. Samal ajal kardan ma praegusel juhul isegi ausa ja kiitva hinnangu eest vastu pead saada. Parem siis vaikin ja raporteerin: mission accomplished.

PR SELLER: Tähendab kardate, aga kirjanduskriitikutel pidid ju olema turvised tugevad ja kilbid laiad.

HR BROKOLI: Need olid Uruk-haid.

PR SELLER: Õigus küll.

HR BROKOLI: Puhta kunsti kõige puhtam esindaja 2016. aasta proosas on Nikolai Baturini „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse”, episoodiline ja poeetiline lugu Suurkhaanist, Jaluspoisist, Zaremast, armastusest, sõjast ja unenägudest. Baturini puhul taban end sageli mõttelt, kui väga imelik on tema olemasolu. Baturinit justkui ei tohiks olemas olla, ta on viga süsteemis, hälve, viimane puuduv pusletükk, mis küll lõpetab pildi, aga on tegelikult hoopis ühest teisest karbist. Kui Mihkel Mutt oma „Eesti ümberlõikajas” ning Tarmo Teder „Andruse elus ja õnnes” jõuavad otsapidi pagulaskriisini, siis seda­sama viidet kippusin otsima ka Baturini loost. Võimalik, et hoopis rahvarände igapäevane kajastamine meedias eelmisel aastal sundis mind „Mongolite unenäolist invasiooni Euroopasse” selles võtmes mõistuloona lahkama, aga side tundus ometi nii kunstlik ja tarbetu. Seega pole Baturin kirjutanud mõistulugu, pigem on tegemist armastuslooga, ülema ja alama suhtelooga, sõjalooga, looga sellest, et kogu ilu on määratud maailmast kaduma, ja sellest, et sa võid küll proovida ühte kultuuri teise sulatada, aga pead ometi ajale, oludele ja inimestele alla vanduma. Mitte keegi mitte kunagi ei võida ja ähvardav oht, kui sellele selja pöörad, kaob, jäävad vaid tunnismärgid, maadligi surutud rohi ning kaugelt kandub ninna suitsuhõng. „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse” on nukker ja vaikne, isegi väike lugu, mis mõeldud rüüpamiseks, mitte allakulistamiseks. Ma mõtlen sellele raamatule sageli, iga päevaga järjest enam. Ma ei mäleta niivõrd sisu, juhtumeid, kuivõrd tunnet, ja just tunde loomisel pole Baturinile kerge võrdset leida. „Kurjal ei ole tulevikku,” kirjutab Baturin. „Õelate lamp kustub.” Me kõik oleme mongolid, hea proua Seller, me kõik vajume unustusse.

PR SELLER: Kas sellest „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse” kõnelebki?

HR BROKOLI: See kõneles sellest siis, kui ma seda lugesin. Järgmine kord, kui ma seda loen, kõneleb see hoopis millestki muust. Ma olen selles kindel. Õigupoolest ei kirjutanud Baturin mitte ajaloolise romaani, vaid luulekogu, olgugi et proosas. Tema vaimustavalt õhkõrn ja võrkpeen keelekasutus ja terviku kujunemine kildudest ületavad pelga jutustuse raame. Aga nüüd. Üllatuda soovite?

PR SELLER: Võin proovida.

HR BROKOLI: Baturini kõrvale, peale või alla, kuidas soovite, asetaksin Madli Lippuri debüütromaani „June/Julien”. Kas olete üllatunud?

PR SELLER: Kas maakera on ümmargune?

HR BROKOLI: Ma ei tea. Madli Lippur valis kahest väga erinevast inimesest ja nende armastusest kirjutamiseks peategelaste teineteisele saadetud kirjad. Romaan kirjades on hea ainult sel juhul, kui kirjutajate hääled on selgelt eristatavad. Meie teiega, proua Seller, räägime näiteks täiesti ühtemoodi, sama hästi võiksin mina olla proua Brokoli või härra Seller või vastupidi, aga Lippuri romaanis kõneleb noor neiu June tõesti täpselt nagu neiu June ja talle vastab vanem meesterahvas Julien täpselt nii, nagu selline mees rääkima või kirjutama peaks. Lippuri romaan pole üksnes hästi lahti kirjutatud ja lõpuni põhjendatud ühe juhtumi anatoomia, vaid nauditav, viimistletud stiili ja vaheldusrikka tempoga kirjandusteos. Lippuri tegelaskond on märksa laiem, kui romaanist kirjades võiks oodata, ja kõik tegelased on oma äratuntava näo ja karakteriga. Mõni üksik episood mõjub tugevas ja loogilises tervikus kunstlikuna, näiteks kui tädi saab keelatud armastusest teada, siis selgub, et ta on Julieni lapsepõlves ahistanud, see seik laseb lool omasoodu edasi areneda, ilma et peaks tädi äkkvihas maha lööma, sest vaikima tuleb ta sundida, muidu jääks lugu pooleli. Võimalik, et nõudlikum toimetaja soovitanuks loobuda peategelaste järglaste kirjadest, mis otsad ehk liiga kokku tõmbavad, aga kõik see ei vähenda terviku väärtust. Üks oluline õppetund, mille intsestiteemaline ja pedofiiliamaiguline sulnis armastusromaan „June/Julien” meile võiks anda aastail 2015—2017, on see, et kõigest saab ja võib kirjutada, iseasi, kuidas ja mis põhjusel seda teha.

PR SELLER: Aga mis põhjusel seda lugeda?

HR BROKOLI: Parimal võimalikul põhjusel — lugemisnaudingu tundmiseks.

PR SELLER: Kas lugemisnaudingut pakuks ka Tõnis Tootseni „Esimene päev”?

HR BROKOLI: Pakuks, aga väga hea silmanägemisega lugejale. „Esimene päev” on vormiliselt tõepoolest fantastiline töö. Autor kirjutas ja kujundas kogu raamatu käsitsi ning täpselt sellisena jõudis see lugejate ette. Tootseni viis aastat väldanud meeletu sihikindel töö on imetlusväärne ja jäljendamatu. Vormi ja sisu koostoimes muutub hull undamine millekski palju enamaks — verstapostiks värskest lähenemisest mitte ainult kirjandusele, vaid ka raamatule kui sellisele. Tootseni „Esimene päev” on tõesti puhas kunst, autoriraamat par excellence, mis tegi kõva paugu, ja hülss jäi järjehoidjaks. Aga nüüd, hea proua Seller, kui te oleksite nii lahke ja laskuksite koos minuga põlvili.

IX

HR BROKOLI: Palugem.

PR SELLER ja HR BROKOLI: Andestage meile, kes me kõnelesime sellest, millest me kõnelesime. Et me jätsime kõnelemata sellest, millest pidanuks kõnelema. Et tõstsime neid, keda ei pidanuks, ja langetasime neid, keda ei pidanuks. Et me olime pealiskaudsed seal, kus pidanuksime süvenema, ja süvenesime seal, kus pidanuksime pealiskaudsed olema.

HR BROKOLI: Tänagem.

PR SELLER ja HR BROKOLI: Oleme tänulikud, et 2016. aastal ilmusid Lauri Sommeri „Lugusid lõunast”, Maarja Kangro „Klaaslaps”, Madli Lippuri „June/Julien”, Maimu Bergi „Hitler Mustjalas”, Nikolai Baturini „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse” ja Tarmo Tederi „Andruse elu ja õnn”. Täname Eeva Pargi, Mihkel Muti, Peeter Sauteri ja Tõnis Tootseni eest.

PR SELLER: Ma olen tänulik ka Andrei Hvostovi „Šokolaadist printsi” eest.

HR BROKOLI: Personaalne tänu minu poolt läheb Indrek Harglale „Raudrästiku aja” eest.

Epiloog

PR SELLER: 2016 oli justkui rohkem massiaasta, energiat võinuks enam olla. Üks ei välista muidugi teist, aga ikkagi. Vahest teeks millalgi üldse aastase pausi, kirjanikud ei kirjutaks midagi, arvustajad ei arvustaks midagi. Koguks mõtteid, elaks seltsielu, käiks rändamas nii üksinda kui ühiselt. Üksindus, selts, raadio ja priisöökla, mis? See siiski selleks, teate, härra Brokoli, mind jäi üks asi ikkagi painama. Kas te jäite siis 2016. aasta eesti proosaga rahule või ei jäänud?

HR BROKOLI: Kuulasite ja kuulasite ja vastust ei saanud?

PR SELLER: Rääkisite ja rääkisite ja vastust ei tulnud.

HR BROKOLI: Ma ütleksin siis lühidalt… lühidalt ütleksin… ütleksin kokkuvõtteks, et…

PR SELLER: Noh?

HR BROKOLI: Nojah.

Miks Poobs vait on? Miks ta midagi ei ütle — selle kohta, mis toimub? Miks ta ei võta sõna — just praegu, kui juba mõnda aega on näha, kuidas kõik läheb? Ta peaks valjult ja selgelt vahele hüüdma, enne kui on hilja.

Miks tema? Sest kui me ringi vaatame, ega keegi teine ka ei ütle ega hüüa. Miks siis just Poobsilt seda oodata, kui teised on vait? Aga selles asigi, et on hiiglama vahe, kas vait on nemad või Poobs. Sest nonde teiste vaikimine — ükskõik, kas selle põhjustab tuimus või argus, ükskõiksus või müüdavus — on mõistagi taunitav, aga siiski enam-vähem ette teada. Mis neilt muud oodatagi? Nad on alati vait olnud, ükskõik mis korra ajal või mis maailmas sünnib. Nende pärast võivadki asjad minna, nagu nad lähevad, sest… eks nad kuidagi ikka lähe. Hüva, pole nende häält vajagi, sest nad ei tea, mis nad teevad. Seda enam, et kuigi subjektiivselt võiks nende hääletõstmine olla õilis, poleks tagajärgede poolest erilist vahet, kas nad on vait või jahvatavad ja pasundavad. Neid ju ei kuulataks. Müra on selletagi kõik kohad täis. (Kuigi möönan, et kui sada nende­sugust koos kisendaks, oleks natuke ehk kuulda.) Aga Poobsi kuulataks ka üksinda. Kui nood teised räägivad, siis ainult õhk liigub, aga kui räägiks tema, siis läheksid liikvele tohutud mõtteenergia tsüklonid.

Liiati, kui räägiksin mina või teised, võidakse ikka öelda, et me teeme seda mingil kõrvalisel põhjusel, mõne muu tagamõttega. Võidakse öelda, et kuna meie ei ole üldtunnustatud korüfeed, siis me tahame oma kunstiväliste avaldustega silma torgata, et seeläbi ka oma loomingulistele saavutustele tähelepanu tõmmata. „Julge” mõtlemise, „värske” nägemise ja „otsekohese” suu läbi tahtvat meie teenida kannuseid. See ärataks umbusku ja meie sõnum jääks poolele teele. Seevastu Poobsi ei kahtlustaks keegi, sest tema positsioon meie vaimuilmas on erakordne, nii et seda kiirgab kaugele väljapoole. Järk-järgult on ta maine kujunenud ja formaat paisunud, kuni nüüd hoomavad selle suurust ka need, kes muidu ei suuda tema maailma mõista ega tema fenomenist osa saada. Poobsi autoriteet mõjub kõikjal, niihästi üleval kui all, tipus ja jalamil, valitsuses ja massides. Kui tema midagi ütleks, siis saaksid kõik aru, et see tuleb hingest, ausalt ja tagamõtteta. Seetõttu võiks just tema olla see, kes annab märku, hoiatab, juhib tähelepanu, pakub välja viise, kuidas asja muuta.

Mis asja? Mis see ikkagi on, millele ma aina vihjan? Kardetavasti veniks täpsustamine pikale ja juhiks mõtted mujale. Pealegi ei kavatse ma paanikat külvata. Ega kunagi pole osatud defineerida, mis täpselt toimub, vähemalt toimumise ajal mitte. Isegi seda on ennatlik öelda, kas muutus toimub halvemuse või paremuse poole. Küll aga tuleb endale aru anda, et muutused on käimas. Kui miski on täos, siis vastutustundlikud inimesed peavad sellest rääkima, et muutused ei rabaks jalust ega lööks uimaseks. Saatust tuleb tunnetada, isegi kui võimalused seda muuta on napid. Ja see, et praegu o n midagi toimumas, on päevselge. Järelikult peaks sellest rääkima, mitte tuimalt kaasa minema nagu tapale veetavad voonakesed (isegi kui see tapaauto sõidaks paradiisi). Selleks kulukski ära korüfeede autoriteet.

Muu hulgas pakuks Poobsi-suguse inimese murelik ja hoiatav sõnavõtt lohutust neile, kes samuti tunnevad, et midagi on käimas, aga ei oska seda väljendada. Teadmine, et ka korüfee nendega koos mõtleb ja tunneb, on eluliselt tähtis. Isegi kui ta tooks kuuldavale pelki üldsõnalisusi, umbes et „olge kindlad oma südames” ja et „tuluke ei kustu inimestel”, või lausa lamedusi, näiteks et „kõik pole kuld, mis hiilgab”, või et „see kõik on varemgi olnud”. Ükskõik, kas ta ütleks seda otsesõnu või mõistukõnena — sellest oleks abi.

Isegi kui ta väidaks, et „midagi pole lahti, mis te, lollid, kügelete”, oleks see parem kui mitte midagi. Vähemasti inimesed teaksid, et vaimuhiiglane on elus ja nende kõrval. Aju ei maga, aju jääb oma rahva juurde ja sõidab koos nendega voonakeste tapamajja rupskite tsehhi.

Oh, tal piisaks vaid ivake artikuleerida, väljendada midagi, ja see leiaks tuhatkordset võimendust. Tema häälelaotamise peale võpataksid lehemehed ja sööstaksid intervjuusid võtma.

Aga Poobs on vait kui sukk. See on halb juba sellepärast, et nii võidakse hakata arvama, et Poobs on n e n d e g a s e a l, et ta on andnud oma vaikiva heakskiidu sellele, mis toimub. Seda ma ei usu, ent niisugune mulje võib jääda.

Aeg-ajalt näeme teda kulgemas, massiivne oma kõhetuses, raske oma vanaduskerguses, igapidi auväärne oma metafüüsilise lauba ja veel metafüüsilisema habemega. Tähendustiine vaikus kumiseb tema ümber nagu mingi udumuusika, nagu hiiglasliku tornikella viimase löögi järgne kaja vatipilves.

Miks ta siis vait on? See teeb nõutuks — seda enam, et oli aeg, kui ta rääkis pikalt ja valjult, ning paistis, et isegi mõnuga.

Äkki on Poobs nõdraks jäänud? Iga asi tuleb ju millegi arvelt, sest inimene on üks. Äkki ta hoiab jõudu muudeks eesmärkideks? See oleks mõistetav, kuigi… energia, mida nõuaks kõige tähtsamast rääkima hakkamine, pole ju suur ega kurnaks. Seda enam, et ei saa öelda, nagu oleks Poobs vait selle sõna otseses tähenduses. Vaikimise all pidasin silmas just sõnavõtmatust kõige tähtsama kohta. Sest midagi ta ikka räägib, koguni sageli. Ei ole näiteks kuulda olnud, et ta mõne ajakirjaniku, kes teda isikliku elu järjekordse suursündmuse puhul intervjueerida tahab, tühjalt tagasi oleks saatnud. Aga ta ei räägi sellest, millest peaks. Selle asemel pillub Poobs kahtlasi ja ambivalentseid tarkuse­sõnu, mida igaüks võib omamoodi tõlgendada. Sõnake igavikust, teine sealpoolsusest, natuke paradokse, pisut kalambuure, mõni ootamatu mõttekäik, „julge” rünne teisejärgulise aadressil, sinna juurde pühamehe kirgastunud pale, äraolev silmavaade ja üldine hõljuv nirvaanalikkus. Ja kõik ägavad: oi kui püha, oi kui sügav, meile on Poobs kingitud!

Järsku ta ei saa enam aru? Tundlakesed ei võta enam? Ka seda on mul raske uskuda, kui jälgida tema loomingut, mida aina tuleb. Seal on ta minevikku analüüsinud ja „süütuid” teemasid käsitlenud peaaegu samasuguse läbinägelikkusega nagu hiilgeaegadel.

Äkki kardab ta oma mehelikkuse pärast? Pean silmas kõrgemat mehelikkust, võimet mõjutada, umbes nii, et „laulja on tõstmas oma häält” või kedagi kaelani sohu laulmas. Poobs pelgab, et tema hääle maagia ei tööta enam, seepärast on kindlam mitte proovida, vaid elada mälestustes oma täiest mehejõust jne.

Järsku vaikib ta sellepärast, et ei taha rikkuda oma mainet? Praegu teda austatakse nagu puuslikku, kuigi enamik vist enam ei mäleta, mille pärast. Tema nime teavad kõik, tema loomingut õieti mitte keegi. Rituaalid elavad müüdist kauem ja puuslikud peavad olema, korüfeede koht on struktuuris ette nähtud. Nii ongi Poobs juba eluajal ausamba otsa tõstetud, temalt ei oodatagi enam midagi, istugu ja olgu vait, lilled ta ees hoitakse värsked, paar korda aastas kantakse ta aktusesaali aukohale ning aeg-ajalt promotakse teda kõigis välissaatkonnis.

Võimalik, et Poobs on teinud oma raamatupidamises mingi bilansi, löönud kokku poolt- ja vastuargumendid ning leidnud, et on parem vait olla. Sest sel juhul on kõik (välja arvatud mina ja veel ehk mõni) tema suhtes positiivsed. Ja vastupidi, kui ta võitleks ja millegi eest seisaks, ei saavutaks ta isiklikult enam midagi, ainult raskemaks võiks minna. Poobs ei taha rikkuda oma rahu ega mainet, ei taha enne surma rohkem tülli minna. Tema asi pole enam sekkuda ajalikku ellu, tema reviiriks on nüüd igavik. Jaa, ei saa eitada, Poobsil on hea platsitunnetus. Ja just seepärast on tema olümposlik hoiak natuke närune.

Seda enam, et põhilises ta eksib. „Kõrgema” vaikimisega ei lunasta enam kohta ajaloos. Puuslik-korüfeede kohad vahetuvad kiiremini kui iial enne ja Poobsil ei maksa loota, et talle tehakse erand. Ka tema tõugatakse klassiku toolilt — kiiremini, kui ta oodata oskab. See toimub vaikselt, suurema kärata, nagu rohi kasvab mulla peale. (Veel vähem tasub loota kaugtulevikule: et heidad unele nagu Barbarossa Harzi mägedesse ja kunagi sind äratatakse. Ei äratata — kui praegu midagi ette ei võta.)

Aga kas siis ei tõugataks, kui praegu protesteerida, häält tõsta selle vastu, mis toimub? Muidugi tõugataks, sellest pole pääsu. Aga vähemasti mäletataks sind kui inimest, kes hakkas vastu. Ja ükskõik, kui ka sellepärast ei mäletataks, veel enam, kui üldse enam mitte midagi ei oleks ega tuleks, ikkagi — milleks saada suureks ja kuulsaks, kui sa ei kasuta oma mõjuvõimu selleks, et midagi head korda saata? Oma suurust ja kuulsust selle nimel maha mängides või tuulde loopides?

Miks ma nii õudselt tõmblen praegu? Miks olen kannatamatu ja närvitsen? Poobs võiks ju veel rääkima hakata. Kesse või misse keelab? Ta ehk… ei leia õigeid sõnu, valmistub alles, „otsib vastava keele grammatikat”. Sest tõepoolest, isegi tema võib praegusel mitmemõttelisel, hajusal ja voolaval ajastul valesid sõnu valides alt minna. Nii et ta töötab selles liinis, rohelise lambikupli valgussõõris sügab oma tarka pead ja silub metafüüsilist habet. Andke aega atra seada, kaua tehtud kaunikene ja nii edasi.

Ei, selles see asigi, et Poobs ei hakka kõige tähtsamast mitte kunagi rääkima. See on absoluutselt kindel. Sest Poobsi ei ole enam. Poobs on surnud. Ta suri eila (või oli see üleeila?). Aga võib-olla ka juba eelmine aasta. Üht mäletan kindlasti — sellal toimusid meie riigis mingid valimised…

Muidugi ma teadsin, mis juhtub pärast Poobsi surma. Kõik tahavad temaga osadusse langeda, kõik tuletavad meelde, kuidas nad temaga kohtusid, kuidas kadunuke just nende läheduses tõi kuuldavale mõned ürgsügavad tähendamissõnad — justkui tagamõttega, et nimelt nemad need tarkused maailma kannaksid. Poobsi hakati juba eluajal kutsuma suureks, seepärast on kõik kangesti tema pärandustombu ümber ametis. Mina seda ei kavatsegi, kuigi ka minul on olnud temaga omal ajal kokkupuuteid, sealhulgas olemuslikke keskustelusid. (Üksvahe mulle isegi tundus, nagu hellitaks ta seoses minuga mingeid lootusi…) Aga… kui nüüd keegi küsiks: „Mida tähendab teile Poobsi lahkumine?”, siis ma teeksin üllatunud näo ja küsiksin vastu: „Poobs? Mis poobs? Ah Poobs? Pole kuulnudki!” Ei, niimoodi ma ei ütleks. Ei tohi olla väiklane, kui mängus on suured asjaolud. Surm tõi Poobsi fookusse, võib-olla viimast korda. Mingid refleksid publikumis veel töötavad — umbes nii, nagu mõned annavad mahakukkunud leivatükile tänini suud ja soovivad kompuutri taga istujale jõudu tööle. Poobs on aktuaalne. See aeg on üürike, elu läheb edasi, tulevad uued sündmused, mis matavad selle enda alla. (Juba lõigi meie vasakäär ühe Balkanimaa Alam-Kolkaküla meeskonna eest värava ja meil heisatakse selle puhul riigilipud.) Äkki tuleks praegust hetke kõige täiega ära kasutada? Sest praegu kuulataks mõnel määral ka Poobsi kunagisi lähikondlasi ja võetaks nende hoiatusi tõsisemalt kui muidu. Ehk võiks koguni natuke fantaasiat appi võtta, anda mõista, nagu oleks Poobs siiski ka kõige tähtsamast rääkinud, nii… isekeskis, kitsamas ringis. Tuleks talle tagantjärele sõnad suhu panna, miks mitte…

Kas mina peaksin tõstma selleks oma nõdra mõõga?

Ma ei saa seda teha.

Sest ka mina olen surnud. Surin — küll pärast Poobsi, aga ikkagi.

Enne oma surma pöördusin mõttes sageli Poobsi poole, lootes temaga kontakti saavutada, aga ta jäi tummaks. Ka pärast surma olen sama üritanud, ja mõnevõrra paremate tagajärgedega, kuigi mitte täielikult.

Vahel ma näen teda (nagu näiteks praegu…). Kaua püüdsin aru saada, mida ta seal teeb, kui järsku mõistsin: Poobs naerab! Poobs naerab, aga mitte südamest, vaid kuskilt mujalt. Poobs naerab ajudest! Ta rappub kergelt, lööb endale vastu reit ja vangutab pead. See, mille üle ta naerab, ei ole üldsegi nali huumori tähenduses, vaid midagi absurdimaigulist. „See on komöödia, see on komöödia!” rõkatab ta hääletult oma opera buffa’s. Ma olen aru saanud, et see ongi see päris naer. Inimene hakkab ikka endalt küsima: „Kui kaua see nali veel kestab? Kas ma tõesti pean seda tõsiselt võtma?” Nali algab mäe teiselt küljelt ja paisub su rinnus nii suureks, et matab viimaks su enda alla. Lõpp ongi üksainus suur naljatunne. Tõenäoliselt naeris Poobs juba ammu, ka elus olles.

Ja ikkagi — see naer ei lohuta mind, ma ei oska selle naeruga midagi peale hakata ja see ei meeldi mulle. Ma keeldun sellest naerust! Naer — see on odav võit.

Muide, ma luiskasin jälle. Pole ruumi, kus võiks kaikuda metafüüsilist naeru. Naerda saab ainult siinpool. Poobs on surnud, on läinud ja pääsenud igaveseks. On pääsenud mu etteheidete ja ahastavate kättemaksuähvarduste käest. Tõde on seegi, et mina olen surnud üksnes vaimselt, bioloogiliselt olen aga elus, sedagi valetasin äsja. Valetasin meeleheitest. Minu ja Poobsi vahel on piir, mida ei ületa kunagi. Ja tõde on see, et küsimust, miks Poobs vaikib, saan ma praegu esitada üksnes iseendale. Miks mina vaikin?

Lembit Kurvits tahtis olla tõeline poeet. Astuda meie ette saja-aastasest igavikust otsekui meie päevade Juhan Liiv. Rebida rinnast põleva südame ja näidata sellega just nagu tõrvikuga teed. Ta oli mees, kes ei hoolinud kuulsusest ega rikkusest. Ta tahtis olla romantikute käilakuju, aga temast sai paljude suurepäraste realistlike värsside meister. Tema 1981. aastal ilmunud esikkogus „Väike-Kamari õhtud” on kõik võetud elust: loodus, isiku- ja kohanimed. Ent vaid Kurvits oskas selle ainese kokku sõlmida poeesideks, mis lähevad siiani paljudele hinge. Ja järgmistes teostes „Tühermaa” (1986), „Armastuseta” (1990), „Meie ühine vend armastus” (1991), „Taevaskojalapsed” (1993), „Matle laul. Pühendatud tütrele” (1994), „Vanad Soome saapad” (1997), „Kakskümmend viis luuletust” (2001) ja „Tõrvalill” (2003) enam-vähem samas vaimus.

Kurvitsa lapsepõlv möödus murdelisel Põlvamaal, see kinkis talle keeletaju, ilma milleta pole luuletamine mõeldav. Ent samas oli ta pärit keskkonnast, kus raamatuid ei loetud ja kus ka vangikamber polnud võõras paik. Sealt pärit hoiakud jälitasid teda eluteel, kuid tema pingutas ja pingutas, jõudis välja Tallinna Pedagoogilisse Instituutigi. „Ma maitsen teadmisi. Nad teevad mulle rõõmu,” kirjutas poeet, küsides aga sealsamas saatuslikult: „Mis tuleb lõpuks? Tarkus? Hullumeelsus?” Kogu tema elu oli soojuse otsimine, ent ka kärsitus ja suutmatus pakutud soojust vastu võtta ja sellega rahus elada.

Liiviga seovad Kurvitsat veel armas­tusest ja lugupidamisest sündinud teod. Nagu Liiv annetas oma ainukese pintsaku korjandusele „Estonia” teatri ehitamiseks, nii võis Kurvits ilmuda ootamatult paikadesse, kus ta teadis olevat inimesi, keda ta austas, ja teha mingi vähenõudliku kingituse.

Lisaks kordumatutele tekstidele jääb Kurvitsast siiapoole surma veel Vahur Laiapea dokumentaalfilm „Kurvits Lootuse tänavalt”, mis jutustab poeedi 60. sünnipäevapeo tähistamisest. Ka Kurvits ise oli hooldekodust tulnud Tartu Kirjanduse Majja. Kaamera fikseeritud täpsed detailid loovad realistlikust poeedist realistliku portree: nikotiinitõrvast kollased näpud, murest murtud ilme, tagasihoidlikud kulunud riided. Aga pidulikul sündmusel sõnavõtjad kiidavad. Ja ei määri mett mokale, vaid räägivad seda, mida mõtlevad.

Mida soovida? Et oleks selliseid poeete rohkem? Või et oleks vähem raske saatusega inimesi?

Lembit Kurvitsat oli õnnistatud isepärase luuleandega ja jäägu teda alatiseks meenutama selle parimad viljad.

Eesti Kirjanike Liit

Soomes ilmus mullu raamat, mida raamatupoodides ei müüda. Tema kohta ei saa kasutada enam oskussõna „omakir­jastuslik”, sest sel sõnal on ajalooline tähendus nõukogude tsensuuri ja vastupanuliikumise aastakümneist. Samuti ei sobi liitsõna „ühemehekirjastus”, sest see tähistab väljaandja bürokraatlikku kapatsiteeti, mida sisustab kõigest üks faktootum. Järgnevas pean ma silmas hoopiski niisugust kirjastust, mis tegelikult on „lihtsalt” kirjastusmärk kas tiitel­lehel või selle pöördel ja mille õigusi ei kasutata rohkem kui üheks trükiseks. Ehkki sellist trükist poed ei paku, on tal siiski oma hind. Mõnikord on selleks autori määratud rahasumma, teinekord vabatahtlik annetus, sageli aga südamlik sõprus koos saaja-poole vaikiva nõus­olekuga raamatut arvustada. Raamat, millest juttu tuleb, maksis vahetalitaja kätte 20 eurot. Tõenäoliselt on see sümboolne hind, sest raamat ise on kõvakaaneline ja trükitud heale paberile. Vormi poolest on see teos ilmunud ilma kirjastuseta, faktiliselt on tema üllitamine tellitud quasi-virtuaalselt kirjastuselt „Book on Demand” (lühendatult BoD), mis töötab põhimõttel „Just-in-Time-Production” (või „Espresso Book Machine”). Garanteeritud maksmise korral lubab „Just-…” kirjastusele esitatud mälupulgalt teha tellimuses kokku lepitud lahendusega trükiseid „As you like it”.

Raamat minu arvutitöölaua vasakul serval kannab pealkirja „Lukijan silmin. Matkalla Kafkaan, runoon ja Viroon”. Tema autoriks on romantiline estofiil Hannu-Pekka Lappalainen (27. XI 1950; Tuulos), kes sai oma koolituse veel lektor Eeva Niinivaaralt ja professor Aimo Turunenilt Helsingi ülikoolis. Ta on tööta­nud pikalt Soome koolivalitsuse nõunikuna, olnud haridusametnik. Seekõrval on ta ka kirjutanud ning raamat sisaldab­ki kümme artiklit ja kaks ettekannet. Romantiliseks nimetan ma teda põhjusel, et Hannu-Pekka esinemised rajanevad mõnedel tundmustel, mis võivad olla tugevamad kui balansseeritud süstemaatilisus. Luulest kõneldes võib Hannu-Pekka olla koguni aksiomaatiline, sest tema sõnul saab luulet ja luuletusi avada selle pildi põhjal, mis tekib siis, kui lugeda luulet nagu loodusmaastikku. See ei tähenda sugugi, nagu läheks nn looduslüürikas olemise ühiskondlikkus — või ka isiklikkus — kahetsusväärselt kaduma. Muidugi on looduspilt, millest luuletusesse mahub ju õieti vaid „lõik looduse salamaailma” (Friedebert Tuglas, „Toome helbed”), üldiselt arusaadavam kui mingi sotsiaalne suhe, aga kui luule tõlgendamisel seatakse esikohale looduse esmasus, siis võib selle põhjuseks olla ka varjatud protest luule, iseäranis lüürika sotsiologiseerimise ehk marksististamise vastu. Niisugune protest on olnud peidul näiteks meie professor Karl Murul.

Tõsi, nii teoreetiliseks Hannu-Pekka ei lähe ega ole ta oma esinemistes ka väga mariinne või botaaniline. Tema lähtub pildist kui säärasest semantili­sest kompositsioonist, mille tekitab sõna, täpsemini märksõna kaudu leviv närvitunne. Märksõnaline sõna, mille asemel on pahatihti kasutatud sõna „motiiv”, on küllalt avar metakeelne kategooria sel­leks, et mahutada endasse õieti kõik, mis luules avaldub. Ent paraku on see sõna pisut etüüdlik ja vahest ka veidi kiretu. Ta sobib Eeva-Liisa Manneri luule käsit­lemiseks, mis vajabki spekulatiivsete tõlgenduste vastukaaluks ka mõistuspärast lähenemist, kuid on küsitav Betti Alveri suhtes. Alver oli küll sõnaotsi­ja/-leid­ja, kuid veelgi rohkem oli ta sõnade tähenduse mitmekordistaja. Kas tema pakutud/rõhutatud tähenduste struktuur oli rohkem simultaanne või pigem hierarhili­ne — see on küsimus.

Mõnikord võib maastik olla tegelikult hingemaastik, st psühhograafiline struktuur. Hannu-Pekka rakendab seda Franz Kafkast kirjutades. Tema käsitluses mõjutas Kafka loomingut anoreksia ehk ülivähene söömine. See on võimalik, kuigi pole talle ainuomane. Kas ano­reksia on Kafka teoseid läbiv motiiv? Hannu-Pekka meelest mitte. Igatahes pole see sugugi nii määrav kui olemise teekonna lõpmatus. See aga ei ole enam meditsiiniline, vaid hoopis projektiivse geomeetria ja veelgi üldisemaks minnes tunnetusteooria probleem.

Inimlapse tahtmisest lugeda kord ühte, kord teist kirjutas juba Seneca. Tema pidas silmas ennekõike autoreid ja üksikväljaandeid, mitte „lehekülgi” või katkendeid. Kuidasmoodi loeb minutaoline Hannu-Pekka Lappalainenit? Kui ma vajan näidet eleegilisest kirjanduskäsitlusest, mis väldib kõrget lendu ja pidulikku paatoslikkust kõi­ges, siis on Hannu-Pekka raamat väga käepärane. Ta ei ole raevukas ning niisugused tundeväljad nagu „põhjamaisus” ja „kargus” puuduvad temas täiesti. Ent on, nagu kardaks Hannu-Pekka tulla kirjanduse sisse. Võib-olla on ta seal sees olnud niivõrd lähedal, et ei söanda sellest kogemusest veel kirjutada. Ta võiks olla söakam!

Mathura: „Jääminek”.

„Allikaäärne”, 2016. 94 lk.

Oma viimasel elutalvel vaatab Manivald, kuidas külalapsed pihlaka pihta lumekuulidega täpsust viskavad. „Keegi ei tabanud ja naerdes jooksid nad teed mööda edasi.” Vana mees kuulatab, kuidas lapsed räägivad eimillestki ja kõigest. „…nemad ei teagi veel midagi oma õnnest. Nad ei tea, et sel polegi tähtsust, mida sa räägid, loeb ainult see, mis häälel sa midagi ütled, kas sa räägid rõõmuga.” (Lk 70.)

Tuntud luuletaja esimene pikkadesse ridadesse laotud teos, mida autor ise nimetab mitte proosaks, vaid pikaleveni­nud luuletuseks, inspireeritud Kasari jõe luhast, on teeninud päris rohkelt tähelepanu. Joonas Hellerma intervjuud autoriga nii ETV „Plekktrummi” saates kui ka hiljuti Kirjanike Maja musta laega saalis annavad raamatu vaatluseks mõnegi pidepunkti.

Tsiteerin mälu järgi: „Siin ilmas viibides on mu sihiks elada jätkuvalt inspi­ratsioonis, viibida teatavas rahutu rahu seisundis.”

Oma külmale pealkirjale vaatamata see ongi hõõguv raamat. Sisemise pinge poolest. Puult varisenud külmunud õunad rohus punerdavad vaatajale vastu nagu söed. Üleujutuse järel kiilasjääs jõeluht sillerdab erksas päikesesäras. „Külma, külma oli kõvasti, aga tema olekus oli heldust ja pehmustki. Kõige kangema külmaga tardus maailm sootuks. Siis oli tunne, nagu elaksid taevaste ligi.” (Lk 37.) Oma nooremais aastais on Manivald vahel tähisel ööl käinud lumel palja­jalu kõndimas: „Kui imelik, et jää, mis oli kõigest külmem, tegi sind tulisemaks kui kõik muu. Kui imelik — et üks tõde võis peituda oma vastandis.”(Lk 38.)

„Jääminek” on oma hingeeluliselt ehituselt otsekui kahehäälne kaanon. Manivaldis on kaks ühetugevust tunnet: et midagi on lähenemas, midagi lõplikku, selle ootus, ja et tuleb lahti lasta, lahkuda, selle raskus. Kaks selget olekut, nii nagu see ongi olekute raamat, rohkem kui ühe elatanud inimese surmaootuse lugu. Ja kas keegi, kes oma päevi ei lõpeta otse talumatus piinas, üldse saabki surma igatseda? Pigem võiks see olukord olla justkui fataalse dialoogi küsitletava poole valvas erksus, dialoogi, mida peetakse nähtamatu intervjueerijaga, kes mitte iialgi ei ole alavormis ja mitte iialgi ei reeda, missugune küsimus on kavandatud viimaseks.

Seisundid, mis pidevalt lõikuvad üks­teise sisse, lähevad üksteiseks üle, loovad teose varjundirohkuse. Vaatamata staatikale isegi liikumisterohkuse. Mä­lestustes. „Manivald vaatas, kuidas üht­äkki oli kogu luht loomade liikumist täis, kõik nad jooksid ühekorraga tal sil­me eest läbi — kõik, keda ta siin oma eluajal näinud oli. Ja siis haihtusid nad, nagu varjud hämarduval maastikul.” (Lk 73.) Argised toimingud, nagu kirve teritamine, lumekühvli ja -räätsade talveks valmis panek, küünalde otsimine pimedaks ajaks, ahjupuude ladumine ja vihmaveetünni tühjendamine — kõige selle foonil on siiski alati teine plaan, „üks asi, mis ei öelda”. Ja mis teeb kõik luuleks. Pikaleveninuks siis või mitte, aga luuleks. Nagu autor esiotsa kavatsenudki.

„Jääminek” on väga terviklik teos. Valmilt sündinud. Jäälüüme ja mitte otse rõõmsalt, aga kuidagi vaibunult helge. See on paigalolekutarkuse selitunud aetis, milles rabeduse ja kärsituse sagu ammu põhja langenud.

„Me kõik tahame, et meie hinge liigutataks, et oleksime liigutatud, mitte elada tuimalt,” on lausunud autor usutlejale, „kuid just selleks on vaja, et püsitaks ise liikumatuna.” Ta on kord suure puu all lebades ja vaadeldes, kuidas tuul liigutab selle oksi ja lehti, mõistnud, et selles põlispuus ongi need kaks asja koos. Nii on ka „Jääminekus” üksildane vana mees jäänud juba peaaegu liikumatuks oma valgel lagendikul ja seepärast puudutab teda ja täidab heldimusega iga pisiasi sellel tühjal luhamaal. Palju rohkem kui neid, kes sealt vaid läbi liiguvad. Teoses esindavad selliseid inimesi kaks noort filmimeest oma noobli mootorsaani ja huupi küsimustega, millest ükski ei näita huvi kõnetatava enese vastu. „Üksildased pooltühjad eesti külad on seesama, mis Himaalaja,” on arvanud Mathura, palju käinud reisimees, kel Himaalajas ometi käimata, „seesuguses üksinduses ja eraldatuses vaatab inimene niisama sügavale iseenesesse, nagu vaadatakse maailma katusel, kus asuvad 8000- meetrised mäetipud.” Muide, Indias rohkesti rännanud, üheksakümnendail aastail ka pikemalt seal elanud, on kirjanik oma kunstnikunime võtnud Krišna sünnipaiga, väikese vana Mathura linna järgi.

„Kui jõudsin Indiasse, kuhu mind viis vaimne otsing, tundsin, et olen saanud iseendaks. Indiasse tuleb minna süütute silmadega nagu laps ja vaadata ringi. Olen seal näinud midagi väga ilusat inimese kohta. On olemas midagi palju suuremat kui meie ise. Ja me ise oleme osa sellest suuremast. Kui jõudsin sinna, nägin, et need rahu leidnud inimesed on kõige kirglikumad. Et teispool rahu on uus rahutus.”

Me teame Mathurat suurepärase maalijana, tema kujundatud on ju ka auhinnatud luuleraamat „Käe all voolav joon”, ning nii lumehele nagu siinvaadeldav raamat ongi, meenub, et valge ongi see, milleni jõuti Suures Maalritöös.

Mathura: „Armastan väga pooltoone. Kui oled pimeduses ja lähed järsku valgusse, siis see, mida sa koged, on endiselt pimedus. Pooltoonid on sisukamad ja usaldusväärsemad.” „Jääminekus” leiab sellist varjunditaju kõikjal, mitte üksi värvide puhul, luule ja luuletaja juuresolek laseb sündida lauseil, nagu „Esimene lumi langes nagu olnuks see viimane” (lk 14) või „Öö kahmas päevalt kahest otsast lõivu, ikka rohkem ja rohkem, kuni lõpuks jäid vaid mõned visad valged tunnid — väike heledam tomp, mida peopessa suruda ja kinni hoida” (lk 19).

Kasinate tegelaskujudega teoses on siiski ka mõned välisilma ilmingud. Külast tuleb naaber, Ants, ja kannab maja ja haigestunud Manivaldi eest mitu päeva mehise tõsidusega hoolt, nii et tema lahkudes — ja sõbrad ju ei oldagi! — on Manivaldi kodu nii puhas ja korras, nagu see ei ole olnud kordagi… pärast Elviine surma. Abikaasa Elviine ilmub Mani­valdile kaunis unenäos, tehakse koos heinakuhja. Tulgu juba talv, saaks heina koju vedada. Koju! Üks neid karskeid armastusmotiive, mida leiab vanemas eesti kirjanduses, kui veel ei kõneldud sellest kõikjal, teadjalt, laia suuga. Pigem vinjett, seda meeldejäävam.

„Nüüd, kui ta oli jäänud päriselt üksi, tundis Manivald korraga, et tema üksinduski oli ainult kujutelm. Kõigi argiste, tarvilike ja tarbetute toimetuste varjus hõõgus alati üks tasane kannatlik kuma, üks adumus olemise heledast, nähtamatust poolest.” (Lk 72.)

„Jääminekus” näib tuikavat uute proosateoste tõotuslikku kuma.

Kiusatusi on õige mitmelaadseid. Tänapäeval räägitakse ennekõike kiusatustest, mis seostuvad toitumisega — maitseelamus näib olevat üks praeguse aja suurimaid ahvatlejaid. Kuid muidugi on kiusatuseks ka uued riided ning muu tarbimise ja kehaga seostuv atribuutika.

Eesti keele seletav sõnaraamat defineerib kiusatust kui „tugevat tahtmist, iha teha midagi lubamatut, sobimatut v. mittearukat”.

Võib-olla — olles ajavaimust kantud — tuli mulle seepärast üllatusena, kui ühel päeval sain aru, et Tammsaare loomingu mõningad võtmeprobleemid on just kiusatusega seotud. Õieti kaldus mõte sellele siis, kui „Tõe ja õiguse” aasta raames (mullu möödus romaani esimese osa ilmumisest 90 aastat) Urmas Lennukiga Rakvere raamatukogus huvilistele Tammsaarest rääkisime. Ühel hetkel tuli juttu Krõõdast. Nädal varem oli välja kuulutatud „Tõe ja õiguse” lugejate lemmiktegelase hääletamise tulemused. Krõõt sai teistest tegelaskujudest märksa rohkem hääli, mis oli paljudele üllatuseks. Meie arutelu käigus kerkis muu hulgas küsimus, kas Krõõt käitus eetiliselt, kui ta palus Maril — abielus naisel ja laste emal — tulla Vargamäele enda asemele perenaiseks. Ja sel hetkel, Urmase küsimusele vastust otsides, tabas mind äratundmine, et Krõõt ei teinud ju muud, kui saatis Mari lihtsalt kiusatusse. Ta pani Mari ette ahvatluse, see oli kõik. Otsus sõltus juba Marist, mitte Krõõdast. Sureva emana võis Krõõt seda paluda, sest ta muretses oma laste pärast. Kuid Mari… temast sai kiusatu. Ja kui laiemalt vaadata, siis on Tammsaare romaanides — aga ka novellides, näidendites — kiusatusse saatmine/sattumine sageli tegelaste probleemide sõlmpunkt.

Tammsaare olulisemaid romaane teljestavad kristliku teoloogia põhiküsimused. Tammsaare kirjutas oma ajastu vaimses ruumis, kus olulisel kohal olid eetilis-moraalsed probleemid ja nende kristlik kontekst. Oma loomingus ta muu hulgas „testis” seda, mil määral on inimesel võimalik järgida kristlikke põhimõtteid ja elada „õigesti”. Ta seadis ilusad piiblilaused tegelaste ellu, lõi komplitseeritud (või ka valusalt lihtsaid, kuid julmi) olukordi ning paiskas oma tegelased nende keskele, et — piibellikult väljendudes — „saada katsutud”. Olgu meenutatud, et kõige kuulsam kiusatuse episood Uues Testamendis on see, kus saatan ahvatleb Kristust kõrbes nii võimu, rikkuse kui ka privileegidega. See episood kujutab vaimu võitu keha/mateeria üle.

Kiusatus tammsaarelikus tähenduses on niisiis ennekõike vaimne seisund, sisemine võitlus. See on inimese proovilepanek, kas ta suudab valida halva asemel hea. Mõistagi on järgmine küsimus, kuidas üldse eristada head halvast, kui pealtnäha hea toob sageli kaasa halba ja vastupidi. Selline oli ka Mari olukord. Kiusatus seisnes tema salajases unistuses saada talu perenaiseks. Kui Krõõt tegi midagi ebaeetilist, siis ei olnud selleks mitte palve hoolitseda laste eest, vaid just Mari saatmine kiusatusse. Sest me teame ju, et enamasti ei suuda inimene kiusatustele vastu panna. Just seepärast lasi Jeesus mäejutluses inimestel paluda: „Ära saada meid kiusatusse.” Kiusatusse saadetuna ollakse üldjuhul juba kaotajad. Mari pandi sellisesse olukorda ja — veendes iseennast selles, et ta täidab Krõõda tahet ja teeb head — ta andis kiusatusele järele. Millega hiljem kaasnes mõndagi traagilist.

Vaadelgem teist juhtumit: Katku Villu ja Kõrboja Anna lugu. Kas ei ole siingi tegemist ebaeetilise kiusatusse saatmisega? Kõrboja Anna teeb Villule ettepaneku tulla Kõrbojale peremeheks, kuigi on samal ajal teadlik tema pojast ja lubadusest Eeviga abielluda. Kahtlemata üsna enesekeskne ja hoolimatu käitumine. Kuid jällegi — nii nagu Krõõda puhul ei saa ebaeetiliseks pidada armastust oma laste vastu, nii ei saa hukka mõista ka Anna armastust Villu vastu. Armastus kui selline ei saa ju olla ebaeetiline. Seda saab olla ainult inimeste käitumine. Ja pole kahtlust, et Anna saadab Villu kiusatusse. Villu hakkab mõtlema ning unistama Kõrbojast ja Annast, on sellest vaevatud. Kokkuvõttes ajab see ta niivõrd ummikusse, et ta loobub üldse kõigest. Villus ahvatluse äratamine oli Anna ainus vale tegu. Kord kiusatusse saadetuna ei olnud aga Villul oma saatusest enam pääsu.

Olgu kolmandaks näiteks Ants „Põrgupõhja uuest Vanapaganast”. Tema puhul on kiusatusse saatmine veidi varjatum, ei seostu ühe konkreetse episoodiga. Ometi on romaani kestel üsna ilmne, et oma käitumisega — olles lihtsameelne, usaldav, alistuv — tekitab Jürka Antsus üha suuremat kiusatust kasutada teda, Jürkat, aina rohkem ja julmemalt ära. Ants aimab seda ühel hirmuhetkel ka ise, mõeldes: „Mis siis, kui Jürka on ometi Vanapagan ja kui ta saab kõigest aru, mis tema ümbruses ja tema endaga sünnib, ainult mängib lolli, et näha, kusmaale Ants ja teised inimesed oma tegudega lähevad?” Vastus on karm. Inimesed lähevad väga kaugele, ei jäta ühelegi kiusatusele järele andmata.

Siinkohal on paslik meenutada ka Toomas Liivi arutluskäiku artiklis „„Tõe ja õiguse” interpreteerimine”, kus ta kirjutab: „Tühjale ja kõledale Vargamäele saabuvad Andres ja Krõõt (esiisa ja -ema), ent siin ootab neid juba Pearu. Küsimusele „Kes on Pearu?” võib mitut moodi vastata. Üks põhilisem vastus on kindlasti — kiusaja. Pearu on see, kes hakkab Andrest takistama ja eksitama.”

On niisiis üsna ilmne, et Tammsaare ei talitanud oma tegelastega „realistlikult”, vaid lõi kavakindlaid situatsioone, kus neid proovile panna. Vargamäe Andres on eriti hea näide ka seetõttu, et temas kehastub kõige selgemalt põhimõttekindlus, soovimatus oma arvamusest, tahtest ja õigusest taganeda. Näib, et ta on tegelane, kes suudab kiusatusele vastu panna. Ometi langeb temagi kiusaja ohvriks, hakkab kohtus luiskama ja nii mõneski muus mõttes Pearu mängu mängima. Andrese komistuskiviks saab tema enese uhkus.

Tammsaaret huvitas kannatus, n-ö kannatuse morfoloogia, ning kiusatusele allajäämine on kõige lühem tee kannatuseni, sest sellega kaasnevad patt, süü ja kahetsus.

Kannatuses aga näeb Tammsaare pigem head, nagu ilmneb näiteks tema artiklis Fjodor Dostojevskist: „Selle peale vaatamata, et Dostojevski kitsastes elutingimistes kasvab, püüab ta pärastpoole oma lapsepõlvest ainult head mäletada. Väga võimalik, et need head mälestused kaunis suurel määral on põhjendatud iseloomu joonega — mitte kunagi kaevata, mitte kunagi oma kannatuste pärast nuriseda, sest ka oma pärastisele elule, kus katsumised ja kiusatused halastamata ja hullumeelselt suured olid, ei armasta Dostojevski hukkamõistmisega läheneda. Ta võtab kõik oma piinad ja kannatused kui loomulikku tõeasja, mis talle saatuse või jumala poolt osaks antud. Ja nii sagedasti näib ta ühes Nietzschega arvavat, et ta oma kannatustele ja haigustele rohkem võlgneb kui tervisele ja headele päevadele: ta võlgneb neile oma psühholoogilise läbinägevuse, sügavuse, põhjatuse, oma väsitava uimastusega läbiimbunud teosed, millede kohta Leo Berg ütleb, et need olevat nagu lume- ja jäämäed, kuhu õhtueurooplased veel aastasajad peavad ronima.”

Niisiis on kannatus see, mis inimest õilistab, ning tee kannatuseni viib läbi kiusatuste. Õndsad on need, kes on elu suhtes pimedad ja kurdid, sest kõigile teistele on elu täis pidevat tahtmist teha midagi mittearukat ja lubamatut. Tammsaare üritas avada just seda inimhinge irratsionaalset poolt, mis käitub — vaatamata arusaamisele ja süümepiinadele — iseenda tahte vastaselt.

Kuid Tammsaarel on ka mõned tegelased, kes kiusatustele ei alistu. Neid ei ole palju. Tuntuimad on kindlasti Tiina „Tõest ja õigusest” ning Irma romaanist „Elu ja armastus”. Irmat püüab Rudolf — kes ise on võimetu ahvatlustele vastu panema — lausa süstemaatiliselt kiusatusse saata, kuid Irmale ei hakka miski külge. Ei lange ta Rudolfi „ettesöödetud” noormeestega armuafääridesse ega loobu oma abielust. Sama on Tiinaga: ta läheb otsekui vääramatult läbi elu, järgides talle lapsena antud tõotust, just nagu kiusatusi ei olekski olemas.

Asko Künnap    Mereäärses majas / Keegi ei mänginud minuga jt luuletusi    

Andrus Kivirähk    Vaimude tund Koidula tänavas

Mats Traat    Tuulelagi

Mihkel Mutt   Suure Poobsi vaikimine    

Indrek Hirv    *Kuuskümmend aastat / *See võõras maastik siin jt luuletusi

Mari Saat    Paradiisipapagoi

Marko Kompus    kaributankad / hõbe põlvedeni jt luuletusi

Alo Lõhmus    Antroopsusprintsiip / *su kampsunil süttisid tähed jt luuletusi

Ira Lember    Vana näitleja Eed Karbalas

Kärt Hellerma    Valguse autogramm

Kai-Mai Olbri    35 haikut

Avo Üprus    Madudest ja millimallikatest / Asi läheb keerulisemaks jt luuletusi

Elvira Mihhailova    Elina Fischi tähetund

Toomas Haug    Kummardus Heidi Sarapuule

Toomas Kall    Kuidas Eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid

Maarja Pärtna    Luuleaasta 2016. Keelevigurid ja hilised debüüdid

Kaupo Meiel  Dodot oodates. Small talk 2016. aasta eesti proosast    

Toomas Paul    Teksti polüfoonilisus. Raamatutest minu elus

Maarja Vaino    Mari kiusatus    

Eda Ahi    Humanitaarabi ühele ärevale ajale    

Rolf Liiv    Kaur Riismaa teatraalne teoloogia  

Asta Põldmäe    Himaalaja Kasari luhal    

Leo Luks    Delikaatsel orbiidil tiirlemine ümber augu    

Janika Kronberg    Metakirjanik A ja O    

Kroonikat    

Estica 

Kätlin Kaldmaa    Kui vabad on meie sõnad?    

Kai Aareleid    Akvarellid Engeli linnast    

Peeter Olesk  Hannu-Pekka Lappalaineni eleegiline teekond    

In memoriam Lembit Kurvits 15. V 1954—20. II 2017    

Ilukirjanduse tõlkijate seast on lahkunud üks teenekamaid ja staažikamaid. 2016. aasta Eesti Kultuurkapitali tõlkeauhin­na kandidaatidest kolm olid Hiiumaalt, nende hulgas ka Virve Krimm, kes kahjuks ei jõudnud pidupäeva ära oodata. Tuli lahkuda oma unistuste kodust Käina vallas.

Virve Krimm sündis Järvamaal Lehtse vallas, käis Läpi ja Lehtse koolis ning lõpetas Kehra keskkooli 1956. aastal. 1965 lõpetas ta eesti filoloogina Tartu ülikooli. Pärast kolme kohustuslikku tööaastat Tallinna tehnilise erikutsekooli eesti keele ja kirjanduse ning inglise keele õpetajana tõlkis ta aastail 1965—1973 ENSV Ministrite Nõukogu määrusi ja jäi juba 1973. aastal vabakutseliseks tõlkijaks. Kataloogist ESTER võib leida üle 80 nimetuse ilukirjandustõlkeid inglise ja vene keelest, tõsi küll, osa neist on kordustrükid.

Paradoksaalsel kombel on Virve Krimmi esimesi tõlkeid aga hoopis üks hiina kirjanduse tähtteos, Lao She satiiriline romaan „Kassilinna saatus” (1972, tõlge vene keelest), mis äratas elavat tähelepanu, sest Hiina teema oli aktuaalne ja autor oli mõne aasta eest (1966) hungveipingide käe läbi hukkunud.

Kaalukaima osa Virve Krimmi tõlkeloomingust moodustab kahtlemata vene klassika, sealhulgas hiiglasuur töö „Sõja ja rahu” vana tõlke uuendamisel (1985), aga ka Turgenevi „Aadlipesa” (1983), Dostojevski „Kurjade vaimude” (1997) ja „Vendade Karamazovite” (2015—2016) uustõlge. Vene kirjanduse kõrgklassi kuuluvad ka Leonid Andrejev („Saatana päevik”, 1982), Andrei Platonov („Meistri saamine”, 1979, „Auk”, 1988), Viktor Astafjev („Hiidkala”, 1983), Valentin Rasputin („Ela ja mäleta”, 1977), Fazil Iskander, Vassili Grossman, Juri Rõtheu, Grigori Baklanov jt. Meeldejäävad on olnud veel vene poliitvangi Irina Ratuševskaja („Hall on lootuse värv”, 1991) ja eestivenelase Maria Kirschbaum-Pljuh­hanova („Mälu hoiab meid eluaeg koos”, 2007) põnevad mälestusteraamatud.

Tema tõlked inglise keelest ei ole vähem kvaliteetsed, kuid vahelduseks vene klassikute tumemeelsusele andis tõlkijale küllap pisut hõlpu kergem meele­lahu­tus, autoriteks Daphne Du Maurier („Rebecca”, 2002), Joanna Trollope, Rosamunde Pilcher, Anna Murdoch, Reay Tannahill, Alexander McCall Smith, Diane Setterfield, Santa Montefiore. Tõsisemat pingutust nõudsid aga kindlasti Joseph O’Connori „Mere täht” (2006) ja William Boydi „Üks inimsüda” (2006).

„Vendade Karamazovite” uus tõlge on mingis mõttes verstapost vene keelest eesti keelde tõlkimise ajaloos. Loeme seda ja mõtleme mitte ainult Dostojevski filosoofiale, vaid ka Virve Krimmi valitud sõnadele, millega ta on seda edasi andnud.

Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon

1. märtsi kirjanduslikul kolmapäeval „Nominendid musta laega saalis” kõnelesid ja lugesid Eesti Kultuurkapitali proosa- ja luuleauhinna nominendid Vladislav Koržets, Maimu Berg, Jüri Kolk, Mait Vaik ja Silvia Urgas. Õhtut juhtis Kaupo Meiel.

1. märtsil toimus Tartu linnaraamatukogus raamatu- ja meenutusõhtu, mille keskmes oli Ago Pärtelpoja raamat „Laine Peep: direktriss” („Hea Lugu”).

2. märtsil anti Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas Nõmmel üle Friedebert Tuglase novelliauhind Mudlumile (Made Luigale) novelli „Ilma alguseta, ilma lõputa” eest (proosakogust „Linnu silmad”) ja Urmas Vadile novelli „Auhind” eest („Vikerkaar” 2016, nr 4/5).

2. märtsil toimus Eesti Lastekirjanduse Kes­kuses lastekirjanduse aastakoosolek, kus tehti kokkuvõtteid 2016. aastal ilmunud lasteraamatutest. Ettekandega esinesid Jaanika Palm (eesti kirjandus), Krista Kumberg (tõlkekirjandus) ja Viive Noor (illustratsioon). Samas kuulutati välja „Head lasteraamatud 2016”. 14 raamatu seas on nii luule-, pildi- kui ka juturaamatuid. Valiku tegid Lastekaitse Liidu eestvõttel lastekirjanduse asjatundjad Eesti Lastekirjanduse Keskusest, Eesti Lugemisühingust ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingust.

2. märtsi kirjanduskohvik „KirjandusWabadus” kandis nime „Noored ja vabad”. Noortekirjanduse jälgi ajasid kirjastaja ja tõlkija René Tendermann ja tõlkija Evelin Banhard. Lähemalt vaadeldi Louise O’Neilli ja Emma Cline’i raamatuid. Õhtut juhtisid P. I. Filimonov ja Kätlin Kaldmaa, katkendeid raamatutest luges Maria Lee ja muusikat tegi Liisu Siimer.

2. märtsil esitlesid TÜ kirjanduse ja teatriteaduse osakond, Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsioon (EVKA) ja Eesti Kirjandusmuuseum Tartu linnaraamatukogus järgmisi Tartu Ülikooli kirjastuse väljaandeid: „Methis 17/18, 2016. Erinumber võrdlevast kirjandusteadusest ja maailmakirjandusest” (koostajad Liina Lukas, Leena Kurvet-Käosaar); „Studia Litteraria Estonica 17 ja 18: Vaateid eesti nüüdisteatrile” (koostajad ja toimetajad Luule Epner, Riina Oruaas, Madli Pesti); „Adressaadi dünaamika ja kirjanduse pingeväljad” (koostajad ja toimetajad Marin Laak ja Leena Kurvet-Käosaar, sarja peatoimetaja Arne Merilai); „Interlitteraria 21/2, 2016. Belletristic Translation” (tegevtoimetaja Katre Talviste) ja Miguel de Cervantes Saavedra „Näitlikud novellid” (tlk Lauri Pilter, Eva Kolli, Aita Kurfeldt, Jüri Talvet; „Maailmakirjanduse tõlkevaramu” sarja peatoimetaja Jüri Talvet).

3. märtsil esinesid Tartu Kirjanduse Majas kultuurkapitali kirjandusauhindade nominendid Maarja Kangro, Jüri Kolk, Mait Vaik, Vladislav Koržets, Mehis Heinsaar ja Marko Kompus, õhtut juhtis Berk Vaher.

3. märtsil esitles kirjastus „;paranoia” Tallinn Art Space’is Taavi Noveki romaani „572 SkEtši NELJAS VÕTE”. Autorit küsitles Silvia Sosaar. Muusikat tegi ansambel Karamell.

3. märtsil esitleti Riias Läti ülikooli akadeemilises raamatukogus Astrid Ivaski tõlkeluulekogu „Mere silmad”. Õhtut juhtis luuletaja ja tõlkija Guntars Godiņš, sõnavõtuga esinesid raamatukogu direktor Venta Kocere, raamatu tõlkija Livia Viitol, diplomaat ja kirjanik Anna Žīgure, Astrid Ivaski elulooraamatu „Lauva” autor, kirjandusteadlane Anīta Rožkalne ja Riia mälestusmärkide agentuuri direktor, Läti Seltsi esimees Guntis Gailītis. Astrid Ivaski luulet lugesid Guntars Godiņš ja Livia Viitol.

4., 11., 18. ja 25. märtsil toimus Tartu Kirjanduse Maja kultuurilokaalis „Arhiiv” kirjandusviktoriin, sarja üldkorraldajaks on maja raamatupood „Utoopia”.

6. märtsil oli Tartu linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” IV osa. Külas oli kirjandusteadlane Maarja Vaino, vestlust juhtis raamatukoguhoidja Katrin Raid.

7. märtsi hispaaniakeelse kirjanduse päev Tartu Ülikoolis oli pühendatud hispaaniakeelse kirjanduse suurkuju, Nicaragua luuletaja Rubén Darío 150. sünniaastapäevale. Tervitussõnavõtuga esinesid Nicaragua Helsingi saatkonna nõunik Renée Patricia Gómez ja Hispaania suursaadik Eestis Teresa Orjales Vidal. Rubén Darío tähendusest hispaaniakeelse kirjanduse uuenemises vestlesid TÜ kirjandusprofessor Jüri Talvet ja kirjandusmagistrant Kaisa Ling. Nii viimastel aastatel ilmunud kui ka tänavu ilmuvatest hispaaniakeelse väärtkirjanduse tõlgetest kõnelesid Tartu Ülikooli kasvandikud, teoste eestindajad Klaarika Kaldjärv (Julio Cortázari „Keksumäng”, „Koolibri”), Triin Lõbus (Enrique Vila-Matase „Dublinesk”, „Toledo”; Vicente Blasco Ibáñeze „Apokalüpsise neli ratsanikku”, TÜK), Mari Laan (Pío Baroja „Nii see maailm on”, TÜK; María Dueñase „Õmblejanna Madriidist” [koos Kristiina Raudsepaga], „Toledo”), Mari Kruse (Miguel de Unamuno proosateoste valimik „Armastus ja pedagoogika. Kolm näitlikku novelli ja proloog. Malemängija don Sandalio romaan” [koos Helina Aulise ja Riina Roastoga], TÜK), Maarja Paesalu (Alejo Carpentie­ri „Siitilma riik”, TÜK) ja Maria Kall (Gabriel García Márqueze „Kolonelile ei kirjuta keegi”, „Eesti Raamat”). Kirjastuse „Toledo” tegevusest ja väljaannetest andis ülevaate Maris Peebo, kes koos Mari Laanega on ka kirjastuse asutaja ja juht.

7. märtsi kirjanduslikul teisipäeval peeti Tartu Kirjanduse Majas järjekordset „Utoopilist salongi”, teemaks „50 halli lõpmata teed”, Rauno Alliksaar ja Siim Lill esitasid Ernst Enno ja E. L. Jamesi loomingut.

7. märtsil rääkisid Ingmar Bergmani teoste tõlkijad Ülev Aaloe ja Anu Saluäär-Kall Eesti Draamateatri Maalisaalis Bergmani loomingust ja selle vahendamisest eesti lugejale. Üritus toimus ED haridusprogrammi Link raames ning oli ajendatud Bergmani näidendi „Saraband” lavastusest Eesti Draamateatris ja lähenevast Ingmar Bergmani sajandast sünniaastapäevast.

7. märtsil esitleti Tallinnas KUKU klubis Bernhard Widderi raamatut „KÄTEKÕNE / СЛЕНГ РУК” ja festivali „Hullunud Tartu” kogumikku „Pilt ja sõna II. Hullunud Tartu 2013—2015 / Picture and Word II. Crazy Tartu 2013—2015”. Sõna said P. I. Filimonov, Jürgen Rooste, Kätlin Kaldmaa, Asko Künnap, Eeva Park ja Jaan Malin.

7. märtsil toimus Tartu linnaraamatukogus Lina Žutaute „Kake Make” sarja raamatute esitlus. Leedu kirjaniku ja kunstniku Lina Žutautė lasteraamatuid tutvustasid tõlkija Tiina Kattel ja kirjastus „Pegasus”.

7. märtsil kõneles kirjastuse „Tänapäev” peatoimetaja Tauno Vahter Tartu linnaraamatukogus kirjastamise seisust Eestis ja kirjastuse „Tänapäev” peagi ilmuvatest raamatutest.

7. märtsil avati Tartu linnaraamatukogus raamatunäitus „Minu lapsepõlv. Nostalgiaretk 90ndate laste- ja noortekultuuri”. 1990. aastate laste- ja noortekirjandusest kõneles avamisel kirjandus­uurija Jaanika Palm.

8. märtsil arutas Eesti Kirjanike Liidu eestseisus jooksvaid küsimusi.  8. märtsi kirjanduslikul kolmapäeval an­ti Kirjanike Liidu saalis üle aasta rei­siraamatu ja aasta seikluse auhind. Neist esimese pälvis Jaan Undusk raamatuga „Teekond Hispaania” ja teise Väino Laisaar. Õhtut juhtis Tiit Pruuli, muusikat tegi Marek Sadam.

9. märtsil oli Tartu linnaraamatukogus kirjandusõhtu külaline Mehis Heinsaar, temaga ajas juttu „Müürilehe” kirjandustoimetaja Maia Tammjärv. Samal ajal avati raamatukogus Mehis Heinsaare raamatu „Unistuste tappev kasvamine” illustratsioonide näitus, sellest rääkis kunstnik Marge Nelk.

10. märtsil esitles Urmas Vadi Tartu Kirjanduse Majas oma romaani „Never­land”. Rääkisid Janek Kraavi, Kajar Pruul ja autor, raamatust luges katkendeid Raivo E. Tamm.

10. märtsil esinesid Eesti Lastekirjanduse Keskuses kultuurkapitali lastekirjanduse aastaauhinna 2016. aasta nominendid Aino Pervik („Hädaoru kuningas”), Kätlin Kaldmaa („Halb tüdruk on jumala hea olla”), Reeli Reinaus („Kuidas mu isa endale uue naise sai”) ja Triinu Laan („Vana katkine kass. Vana katskinõ kass”).

10. märtsil esinesid Roomet Jakapi ja Luulur „Äripäeva” esseekonkursi „Edukas Eesti” lõppüritusel Tallinnas Radisson Blue Sky Lounge’is.

13. märtsil kohtusid lasteraamatuhuvi­lised Eesti Lastekirjanduse Keskuses prantsuse raamatuillustraatori ja kirjaniku Benjamin Chaud’ga. Üritus toimus Frankofoonia festivali raames ja selle korraldas Prantsuse Instituut.

14. märtsil anti Eesti Kirjanike Liidu saalis üle Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2016. aasta auhinnad. Ilukirjandusliku proosa alal pälvis auhinna Mait Vaik raamatuga „Meeleparanduseta”; teised nominendid olid: Maarja Kang­ro, „Klaaslaps”; Meelis Friedenthal, „Inglite keel”; Mehis Heinsaar, „Unistuste tappev kasvamine”; Maimu Berg, „Hitler Mustjalas”; Nikolai Baturin, „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse”. Luuleauhinna pälvis Vladislav Koržets koguga „Laulud või nii”; nominendid: Jüri Kolk, „Igapidi üks õnn ja rõõm”; Silvia Urgas, „Siht/koht”; Marko Kompus, „Laboratoorium. 44 luuletust”; Kaur Riismaa, „Soekülm”; Elo Viiding, „Teadvuselooja”. Näitekirjanduses sai auhinna Paul-Eerik Rummo näidendi „Taevast sajab kõikseaeg kive” eest; nominendid: Eero Epner, „Rasmus Kaljujärv: 30 aastat laval”; Tõnu Õnnepalu, „Mäed”; Ivar Põllu, „Baskin ehk nalja põhivormid”; Urmas Lennuk, „Paljasjalgne Debora”. Esseistika auhinna pälvis Hasso Krull teosega „Mõistatuse sild”; nominendid: Tiit Hennoste, „Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I”; Maarja Vaino, „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika”; Leo Luks, „40 kiri”; Janika Kronberg, „Hästi valitud sõbrad”; Aado Lintrop, „Loomisaja laulud. Uurimusi eesti rahvalaulust”. Vabaauhind läks Tõnis Tootsenile teose „Esimene päev” eest; nominendid: Thomas Salumets, „Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit”; Lauri Sommer, „Lugusid lõunast”; HAPKOMAH, „Kuidas minust sai HAPKOMAH”; Cornelius Hassel­blatt, „Eesti kirjanduse ajalugu” ja „Ma armastasin eestlast”; I. V., „Aedniku päevik”. Žüriisse kuulusid Berk Vaher (esimees), Doris Kareva, Heli Allik, Kadri Tüür ja Paavo Matsin. Auhinna parimale ilukirjanduslikule tõlkele võõrkeelest eesti keelde sai Riina Jesmin, kes tõlkis rumeenia keelest Norman Manea romaani „Huligaani tagasitulek” ja Mateiu I. Caragiale romaani „Curtea-Veche kuningad”; nominendid: Heli Allik — Mathias Énard, „Varaste tänav” (tõlge prantsuse keelest); Virve Krimm — Fjodor Dostojevski, „Vennad Karamazovid” I ja II (tõlge vene keelest); Ene Mäe — Kim Leine, „Igaviku fjordi prohvetid” (tõlge taani keelest); Tiina Randus — Kurt Vonnegut, „Isemängiv klaver” (tõlge inglise keelest); Sigrid Tooming — Karl-Ove Knausgård, „Minu võitlus” I ja II ning Niels Fredrik Dahl, „Eelmisel suvel” (tõlked norra keelest). Kategoorias ilukirjanduslik tõlge eesti keelest võõrkeelde pälvis auhinna Merike Lepasaar Beecher Jaan Krossi romaani „Kolme katku vahel” I osa tõlke eest inglise keelde („The Ropewalker. Between Three Plagues” I); nominendid: Birgita Bonde Hansen — Jaan Krossi romaani „Paigallend” („Svirreflugt”) tõlge taani keelde, Antoine Chalvin — Mehis Heinsaare jutukogu „Mees, kes ei teinud mitte midagi” („L’homme qui ne faisait rien”) ning Jaan Kaplinski luulekogu „Raske on kergeks saada” („Difficile de devenir léger”) ja Doris Kareva luulekogu „Aja kuju” („La forme du temps”) tõlked prantsuse keelde, Irja Grönholm — A. H. Tammsaare romaani „Elu ja armastus” („Das Leben und die Liebe”) tõlge saksa keelde, Anna Michalczuk — Jaan Kaplinski mälestusteraamatu „Isale” („Ojcu”) tõlge poola keelde, Øyvind Rangøy — Meelis Friedenthali romaani „Mesilased” („Biene”) tõlge norra keelde. Žüriisse kuulusid Toomas Kall (esimees), Kai Aareleid ja Lauri Eesmaa. Mõttekirjanduse tõlkeauhinna sai Triinu Pakk Edward Gibboni teose „Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu” I—II tõlke eest; nominendid: Marek Laane — Lindsey Hughes, „Romanovid. Venemaa valitsejad 1613—1917”; Mirjam Lepikult — Marc Jimenez, „Mis on esteetika?”; Margus Ott — Baruch Spinoza, „Eetika”; Heete Sahkai — Giuliano Procacci „Itaallaste ajalugu” I—II; Kai Tafenau — Martin Opitz, „Raamat saksa luulekunstist”. Žüriisse kuulusid Märt Väljataga (esimees), Anne Lange ja Tõnu Tannberg. Lastekirjanduse auhin­na pälvis Aino Pervik raamatuga „Hädaoru kuningas”; nominendid: Kätlin Kaldmaa, „Halb tüdruk on jumala hea olla”; Triinu Laan, „Vana katkine kass. Vana katskinõ kass”; Kadri Lepp, „Poiss, kes tahtis põgeneda”; Priit Põhjala, „Mu vanaisa on murdvaras!”; Reeli Reinaus, „Kuidas mu isa endale uue naise sai”. Žüriisse kuulusid Jaanika Palm (esimees), Mari Klein ja Jaanus Kõuts. Venekeelse autori kirjandusauhinna said Aurika Meimre teosega „А. Чернявский и его роман „Семь лун блаженной Бригитты”. Комментарий” ning Ljudmilla Kazarjan pikaajalise töö eest kirjanduse valdkonnas ja Maastiku luulefestivali (Ландшафтный фестиваль поэзии) korraldamise eest; nominendid: Andrei Ivanov, „Аргонавт”; Leonid Mihhailov, „Поселения Понаровья” / „Narva jõe asulad”; Nikolai Ivanov, „Детство, которого не было”; Galina Balašova pikaajalise töö eest Eesti kunstnike loomingu tutvustamisel laiemale publikule. Žüriisse kuulusid Olesja Rotar (esimees), Artemi Troitski ja Juku-Kalle Raid. Artikliauhinna pälvis Hasso Krull artikliga „Redel varemete kohal. Ene Mihkelsoni allegooriline poeetika” (järelsõna Ene Mihkelsoni luulekogule „Kõik redelid on tagurpidi”); nominendid: Indrek Ojam, Jaak Tomberg, „Stseenilise oleviku mõjujõust kirjandusliku realismi esteetikas” („Keel ja Kirjandus” 2016, nr 4); Aare Pilv, „Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse 90. trükisünnipäeva puhul” („Looming” 2016, nr 2); Kristiina Ross, „Eesti filoloogia sünd ja kirikulaulude tõlked” („Keel ja Kirjandus” 2016, nr 8—9); Riho Saard, „Kiriku, usu ja ateismi küsimus Eduard Vilde elus” („Looming” 2016, nr 6). Žüriisse kuulusid Ene-Reet Soovik (esimees), Katre Talviste ja Jaanus Vaiksoo.

14. märtsil anti Eesti Kirjandusmuuseumis Tõnis Vilule üle Gustav Suitsu luulepreemia luulekogu „Kink psühholoogile” eest. Esinesid Rauno Alliksaar, Siim Lill, Mart Velsker ja laureaat. Muusikat tegid Marvin Mitt ja Ingrid Rabi. Žüriisse kuulusid Mart Velsker, Arne Merilai, Krista Ojasaar, Carolina Pihelgas ja Asko Tamme. 14. märtsi kirjanduslikul teisipäeval esitleti Tartu Kirjanduse Maja kultuurilokaalis „Arhiiv” Kristjan Haljaku luulekogu „Conceptio Immaculata”.

14. märtsil toimus Tartus Kristjan Jaak Petersoni ausamba juures kõnekoosolek, kus emakeelepäeva puhul võtsid sõna Kristiina Ehin ja Urmas Klaas.

14. märtsil esinesid Londonis Eesti Vabariigi suursaadiku residentsis Londoni raamatumessil osalevatele eestlastele ja külalistele luuletaja Veronika Kivisilla ja tõlkija Adam Cullen.

15. märtsil esitles Urmas Vadi Kirjanike Liidu saalis kirjanduslikul kolmapäeval oma romaani „Neverland”. Autoriga ajas juttu Mart Juur, katkendeid teosest luges Marika Vaarik, muusikat tegi Jan Kaus.

15. märtsil astusid Erkki Luuk ja Luulur üles sarja „Luule kodu-salong” esimesel õhtul Tartus Vabriku 3.

15. märtsil esines Piret Raud Londoni raamatumessil seminaril „Kirjutavad kunstnikud”, kus oma kogemustest rääkisid Eesti, Läti ja Leedu kirjutavad illustraatorid.

16. märtsil esitleti Tartu linnaraamatukogus Andrus Kasemaa koostatud kogumikku „Ajapüüdja. Mälestusi Kokora mailt”. Kogumiku saamisloost ja taustast rääkis toimetaja-väljaandja Mari Niitra, kommenteeris ajaloolane Margus Kiis, kes on ka raamatu kujundaja.

16.—19. märtsil Tartus toimunud luulefestivalil „Baltikumi ring / Балтийское кольцо” esinesid Ljudmilla Kazarjan, Jaan Malin, Marina Viktorova, Igor Kotjuh, P. I. Filimonov, Grete Kaio, Rauno Schultz, Jürgen Dengo, Pavel Varunin, Larissa Joonas, Evgenija Pavlova, Vera Kazak, Ljudmila Loginova, Dmitri Krasnov, Nadežda Valk ja Olga Titova Eestist, Juri Kasjanits ja Milena Makarova Lätist, Tomas Tsepaitis Leedust, Elena Georgievskaja, Arsen Mirzajev, Artem Verle ja Olga Logos Venemaalt, Varvara Tšerkovskaja Valgevenest ning Polina Kopylova Soomest.

17.—18. märtsil tähistas Berliini Eesti kultuuriselts KAMA oma teist sünnipäeva. Sel puhul astusid Berliinis üles Andrus Kivirähk, Doris Kareva, Veronika Kivisilla ja Kairi Look. Toimusid vestlusringid ja kohtumised koolides. 18. märtsil esinesid ACUD Kunsthausis kavaga „Sõida tasa üle silla” Doris Kareva ja Veronika Kivisilla.

18. märtsil toimus Lagedi raamatukogus kirjandushommik, kus Häniläne tutvustas oma uut luulekogu „Viiulimäng vanan vaksalin” ja Maarja Paesalu oma reisikirja „Ehtsa elu maik”.

18. märtsil esines Kristiina Ehin sarja „Luule kodu-salong” teisel õhtul Tartus Lepiku 6.

21. märtsi kirjanduslikul teisipäeval anti Tartu Kirjanduse Majas üle ajakirja „Värske Rõhk” aastaauhinnad: luules Helena Läksile luuletsükli „yo autor so marginaalne” eest (nr 47), proosas Marianne Lindile novelli „Nihe” eest (nr 47), kriitikas Maarja Helena Meristele arvustuse „Tingimustega inimeseksolemine” eest (nr 48); vabaauhinna sai Agne Pilvisto esseega „Üht tarkust ma nägin päikese all” (nr 48). Samuti esitleti ajakirja 49. numbrit, oma loomingut lugesid Andra Teede, Kristel Zimmer, Anete Kruusmägi ja Marko Veinbergs.

22. märtsi kirjanduslikul kolmapäeval „Tõlkes leitud (või ka kaotatud)” astusid Kirjanike Liidu saalis üles Eesti Kultuurkapitali tõlkeauhinna nomi­nendid Heli Allik, Riina Jesmin, Ene Mäe, Sigrid Tooming. Vestlust suunas Toomas Kall.

23. märtsil toimus Tartu linnaraamatukogus vestlusõhtu, mille külaline oli raamatu „Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit” autor Margit Prantsus. Õhtu sai teoks koostöös kirjastusega „Petrone Print”.

24. märtsil esines Katrin Pärn sarja „Luule kodu-salong” kolmandal õhtul Tartus Tolstoi 14.

28. märtsi kirjanduslikul teisipäeval esitles Indrek Hirv Tartu Kirjanduse Majas oma luulekogu „Inglisild” („Varrak”).

28. märtsil esitleti Eesti Lastekirjanduse Keskuses Jaanus Vaiksoo lasteluulekogu „Kolm sügist” („Ärkel”).

28. märtsil oli Tartu linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all Kanada kirjaniku, Nobeli preemia laureaadi Alice Munro novellikogu „Kallis elu”. Külas oli teose tõlkija Ilme Rääk, vestlust juhtis Helgi Kilp.

28. märtsil esinesid Kristiina Ehin ja Alar Aints sarja „Luule kodu-salong” neljandal õhtul Tartus Kitzbergi 5.

29. märtsi kirjanduslikul kolmapäeval esitles Indrek Hirv Kirjanike Liidu saalis oma luulekogu „Inglisild”. Luulet luges autor, muusikat tegi Jaan Sööt.

29. märtsil räägiti Tartu linnaraamatukogus noorte pop-up-kirjanduskohvikus Mark Haddoni raamatust „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”. Eestvedajaks oli raamatukoguhoidja Liina Leemet.

30. märtsil esietendus Tallinna Kirjanduskeskuse Tammsaare muuseumis Andrus Kivirähki näidend „Vaimude tund Koidula tänaval”, lavastaja Priit Pedajas.

Õnnitleme!

5. aprill — Henn-Kaarel Hellat 85
6. aprill — Viljo Anslan 80
7. aprill — Reet Neithal 75
8. aprill — Aino Pervik 85

Veiko Märka: „Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”.

„Petrone Print”, 2016. 134 lk.

Eesti kirjanduse äärealade armastatud meistri Veiko Märka elu on ilmselt sama kirju, teravmeelne ja tragikoomiline kui ta loomingki, mistap on ta üks neid, kelle autobiograafia puhul on lugejal, kes mingilgi määral Märka tegemistega kursis, suured ootused. Võib-olla põhjendamatult suured, kuid Märka ise on selleks alust andnud, luues teadlikult või teadmatult legendi Veiko Märkast, ja see ületab mastaapsuselt päris Veiko Märkat.

Märka päriselt ja legend temast võiksidki kõige paremini kokku kõlada autobiograafilises vormis, et Märka talendi austajad või sellesse külmalt suhtuvad lugejad saaksid kaks ja kaks kokku panna, jõudmaks viimaks ometi selgusele, kes on Veiko Märka ja mis on Veiko Märka fenomen.

Aja lugu

„Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas” kuulub „Petrone Prindi” raamatusarja „Aja lugu”, milles on ilmunud juba märkimisväärne hulk mälestusteraamatuid. Neis teostes meenutavad pigem tuntud kui tundmatud kirjainimesed oma lapsepõlve või mõnd muud konkreetset ning millegi poolest erilist ja kompaktset eluetappi.

„Aja lugude” sarjast on kenasti vastu võetud näiteks Kristiina Ehini „Paleontoloogi päevaraamat” (2013), Viktoria Ladõnskaja „Lasnamäe valge laev” (2013) ja Andrei Hvostovi „Sillamäe passioon” (2014). Samuti on sarjas oma minevikku rännanud Maimu Berg, Jelena Skulskaja, Peeter Sauter ja teisedki.

„Aja lood” on tervikuna hästi läbi mõeldud sari, mille autorid on professionaalsed kirjutajad, mitte mingid blogisusserdajad või lihtsalt kuulsad ja kummalised, kelle elu on lapsepõlvest saati sihikindlalt liikunud elulooraamatu kirjutamise või kirjutada laskmise poole.

„Petrone Prindi” sarja teeb lisaks kvaliteetsetele autoritele sümpaatseks see, et lahti kirjutatakse Eesti lähiajalugu, taotluseta see võimalikult ilusaks või vastupidi võimalikult koledaks kirjutada. Suur ajalugu koosneb väikestest lugudest ja muutuste tormid saavad sageli alguse muutuste tuuleiilidest väikestes keskkondades, unustatud paikades ja unustatud inimeste tegemistes. Personaalsetest kogemustest lähtuvad vaated mikrokeskkondadesse, nagu Lasnamäe, Sillamäe, Tallinna Moemaja ja hullumaja, pakuvad lähiajaloo mõistmiseks palju mõjusamat, siiramat ja vahetumat materjali kui tõsiteaduslikud ajalooülevaated või puhtakujuline ilukirjandus, mis isegi parimal juhul jääb vaid konstruktsiooniks.

Väga personaalseid, täielikule ausu­sele pretendeerivaid raamatuid kummitab aga kirjutaja mälust tingitud oht meenutada mõne või mõnekümne aasta tagust aega teisiti kui ea- ja teekaaslased. Mälu on sama isiklik kui sissekantud kingad, mis võisid alguses olla äravahetamiseni sarnased teiste sama sarja kingadega, kuid lõpuks võtavad need ikka kuju konkreetse jala järgi. Nii nagu iga inimene kõnnib omamoodi, nii ka mäletab iga inimene omamoodi.

Muuseas, vahelepõikena, Eestis on ilmunud teinegi raamatusari pealkirjaga „Aja lugu”. Seda üllitab kirjastus „Grenader” ja selle olemusest annavad aimu sellised pealkirjad nagu „Võitlustest Esimeses maailmasõjas ja kindral Kornilovi väes” (Juhan Tõrvand, 2009) ja „Minu sõjamälestused” (Richard Säägi, 2007).

Märka 1986

Veiko Märka raamatu pealkirja esimene pool „Minu 1986” esitab konkreetse ajahetke, millest autor soovib kõnelda, ja pareerib võimalikud etteheited selle kohta, et tema mälestused nimetatud aastast erinevad lugeja mälestustest. „Minu 1986” kui „Märka 1986” ei pruugigi kattuda kellegi teise aastaga 1986. Subjektiivsusest, mis on mälestusteraamatute puhul nii viga kui ka voorus, saab eriliselt rõhutatuna kaitsevall ja see ei lase kellelgi oodata selget ja objektiivset ajalookäsitlust. Pealegi on Märka kirjanik, mitte kroonik.

Mälu subjektiivsust rõhutab veelgi raamatu moto, mis pärineb Daniil Harmsilt: „Mälu on üldse kummaline nähtus. Kui raske on midagi meelde jätta ja kui kerge ära unustada! Ja mõnikord on nii, et meelde jääb üks asi ja meelde tuleb hoopis teine asi. Või jääb midagi suurte raskustega, aga see-eest kindlalt meelde, ja pärast ei suuda mitte midagi meenutada. Nii juhtub ka. Ma soovitaksin kõigil oma mälu kallal tööd teha.” (Lk 5.)

„Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas” ei käsitle siiski ainult ühte konkreetset aastat ja selle veetmist hullumajas. Oodatult annab Märka ülevaate olukorrast Eestis, Nõukogude Liidus ja maailmas enne 1986. aastat ja pärast seda. Ajaloolise konteksti loomiseks kasutab autor oma isiklikke mälestusi, selgitusi selle kohta, kus ja kellega ta lapsepõlves elas ja lävis, ning iseloomulikke tsitaate toonasest ajakirjandusest.

Kui jutustaja isiklik lugu kulgeb ladusas sirgjoones ja pigem emotsionaalselt kui faktikeskselt, siis lehelugude tsitaadid tsementeerivad tihedat seotust täpse ajahetkega. Märka on varemgi oma kirjutistes, eelkõige ülevaateartiklites, ilmutanud hämmastavat vilumust töötada läbi hulga algmaterjali ja leida värvikaid detaile, millega oma lugu illustreerida. Samamoodi on tsitaadid valitud raamatusse väga oskuslikult ning kõnelevad nõukogude aja olemusest rohkemgi kui väikeses maakohas võrsunud autori lapse- ja noorpõlve meenutused.

Näiteks Rein Ristlaanelt pärineb lausa geniaalne tsitaat 1986. aasta kohta, mis algselt ilmus „Sirbi ja Vasara“ 1987. aasta esimeses numbris: „Möödunud aastal lõpetasime joomise, sellel haltuura, järgmisel aastal hakkame tööle.” (Lk 17.)

Eesti toonase noortekultuuri veidratest õitest annab palju parema pildi kui Märka kirjeldus väikesest joomaseiklusest kohalike pungikangelastega kellegi Heiki tsitaat ajakirja „Noorus” 1986. aasta 4. numbrist: „Punkar olla on nii tore, pole mingit muret, kust saaks tosse või kuhu pusa maha müüa. Ma ei hinga aure ega joo palju ja teen mida tahan. Praegu olen 17-aastane ja kavatsen olla veel aastajagu punkar. Mis tuleb peale ajateenistust, seda näitab aeg. Kindel on see, et ärikaks ma ei hakka.” (Lk 79.)

Kõik see, mida autor kirjutab nõukogude aja ja olude kohta ja mis eelneb jutule sellest, kuidas ta tõepoolest tiigriaasta hullumajas ehk Tallinna Vabariiklikus Psühhoneuroloogiahaiglas veetis, võtab raamatust enda alla enam kui poole, ning see ongi ilmselt raamatu suurim viga, et sellest, millest „Minu 1986” peaks rääkima, räägib see õigupoolest üsna vähe.

Kogupilti vaadates võib öelda, et Märka libiseb paljustki toimunust üsna pealiskaudselt üle. Mõneti on see arusaadav, sest hakata nõukogude korra viimaseid tõmblusi täpselt lahti kirjutama tundub praegu veel kuidagi tarbetu, suur hulk lugejaid mäletab — kuigi igaüks omamoodi — neid aegu kindlasti päris hästi. Teisalt ei saa õhustikku loomata jätta ja märgilisi, olulisi sündmusi maha vaikida, sest nõnda jääksid eraelulised juhtumused justkui aja ning ruumita vaakumisse.

Autori väike otsustamatus, mida kirju­tada ja millele keskenduda, on tajutav terves raamatus. Mõnel juhul on päris kahju, et põnevana tunduv seik on ainult ära märgitud ja jäänud põhjalikumalt kajastamata. Lause „Nooruse ja Pikriga tekkis mul päris korralik kirjavahetus minupoolsete kaastööde ja nendepoolsete viisakate äraütlemiste näol” (lk 65) teeb päris uudishimulikuks, aga teema sealsamas ei jätku ja uudishimu kohe ei rahuldata. Õnneks ei jää siiski kõik olulisena tunduvad teemad jätkuta, kirjavahetust „Pikri” ja „Nooruse” toimetajaga kajastatakse hiljem, kuigi põgusalt, ja see on täpselt nõnda huvitav, kui loota võis.

Kramplik kinnihoidmine põhiteemast ning enese leppimatusest inimvaenuliku ja vabadust piirava režiimiga demonstreerib autori soovi lugu võimalikult ühtses joones ära rääkida, kaldumata tempot muutvatesse arutlustesse või meenutustesse. Võte töötab, kuid sel on ka oma varjukülg, sest ei loo lugejale võimalust hinge tõmmata ja end veidi autori vabade assotsiatsioonide voogudes loksuda lasta. Märka on süstemaatiline ja korrektne autor. Tema loodud struktuur ja kasutatav stiil võivad lugejale sobida või mitte, aga tuleb tunnistada, et tervik on hoolikalt komponeeritud, kuigi puhuti detailide elavaks kirjutamata jätmise hinnaga või siis lausa faktilise ebatäpsusega, nagu Matthias Rusti (õige oleks Mathias Rust) maandumine Punasel väljakul purilennukiga (õige oleks ühemootoriline „Cessna”) leheküljel 22.

Ülelibisemiste või põnevate teemade kõigepealt mainimise ja alles hiljem libisemisi lahkamise kõrval on raamatus kahtlemata palju teemasid või seiku, mis võetakse ette ja räägitakse lahti venitamata. Meeldejääv on põhjendus, miks jutustaja otsustas kõrgkooli keemiat õppima minna: õpetaja destilleeris tagaruumis alkoholi. „Kui õpetaja tunni ajal vahepeal tagaruumi kadus ja sealt tagasi tuli, muutusid tema silmad tunduvalt säravamaks ning kõne hoogsamaks. See oli juba päris arvestatav argument, et keemiat tõsisemalt võtta.” (Lk 48.) Samas tsitaadis kajastub väga ilmekalt Märka stiil, milles on hillitsetud irooniat ja üle vindi keeratud korrektsust, nagu ka näiteks kõrvalleheküljel leiduvas väljendis „mittealkoholivaba pidu” (lk 49).

Märka iseloomuliku — pigem kolumnistliku kui humoristliku — jutustamislaadiga tuleb veidi harjuda, sest see võib mõjuda poosina, kuigi tegelikult on siiras ja loomulik. Kahjuks aga kipub tema stiili pealtnäha lõputu kergus paradoksaalsel kombel omaenese raskuse all painduma, puhuti isegi murduma.

Luuleloomingus ja kalambuurides on Märka väga vilka ja teravmeelse keelekasutusega, ta on selles vallas üks Eesti parimaid ning haritumaid, kui mitte kõige parem ja haritum, aga Tartu-NAK-ilikud keelemängud jäävadki tema muusse loomingusse. „Minu 1986” on siiski tavatekst või isegi tarbetekst, mis ei ole hinnanguline, vaid kirjeldav määratlus.

Märka autobiograafilise teose ilmumine pani tõepoolest raamatult väga palju ootama, isegi põhjendamatult palju. Raamatus ei leidu pikka ja ülimalt groteskset olukirjeldust hullumajast kui viimasest vabaduse kantsist vabaduse kaotanud maal, kuigi just sellest „Minu 1986” eelkõige kõnelebki. Seda oleks justkui oodanud, aga ometi on hea, et Märka põhjendamatutele ootustele ei vastanud, vabaduse demonstreerimine seegi.

Veiko Märka raamat on kindlasti loetav kui ühe vaieldamatult andeka ja empaatilise inimese arengulugu, jutustus nutikusest ja unistustest, isegi kui unistus piirdub sellega, et homne päev ei oleks oluliselt hullem kui tänane. Märka ei ole loonud monumenti kaheksakümnendate aastate Eestile, küll aga kribanud vaba käega grafiti selle poodiumile, ning nagu elus endaski sageli juhtub, on grafiti huvitavam ja humaansem kui monument ise.

Juhan Hellerma: „Tühjusse, kaugusse”.

„Tuum”, 2016. 71 lk.

Mida hakata peale raamatuga, mis algab eriti igavalt: „Aknast paistab täna õhtul kuu, suur kollane täiskuu. Üks sääsk oli tuppa tulnud, lõin maha” (lk 7)? Ja järgnevaski ei peljata sama tuhme argielu registreeringuid („Tramm seisis keset pimenevat õhtut. Juht luges lehte. Paar minutit väljumiseni. Trammil uksed pärani lahti. Inimesed istuvad sees”, lk 8), millele esmapilgul ei anta ka suuremat kunstilist ülevust või kujundilist väärtust ja millesse on vaid põgusalt põimitud ümbritseva niisama vaatlemisest tekkinud erksamaid, sügavamaid tõdemusi („polegi vist varem märganud, et tuul ja valgus nii seotud on”, lk 10). Ega muud, kui lugeda, kannatlikult, leppida kavala vormiga, mis pelga proosana (raamatu tagakaanel antud määratlus: mõtlikud proosalaastud) mõjub igavalt ühekülgsena, luulena (milleks raamatut võib vabalt pidada, nagu Tartu esitlusel reetis oma lehitsemismulje Carolina Pihelgas) on aga esialgu mannetu — vaid esialgu. Kuni toimub registripöörang, tekst sukeldub juba kindlamini lüürilisele „elu sügavuste” otsinguteele ja tasahaaval hakkab avanema, täienema ja veenvaks perspektiiviks vormuma subjekti meelisk­lev tunnetuslaad.

Enamasti luulelise jumega proosalaastude kogu kolmest osast esimene pakub tõesti heal hulgal halli argielupoeesiat, millesse on küll pikitud ka filosoofilisi mõlgutusi. Ent see kooslus surub vägisi peale n-ö lumehelbekese efekti: küllap peab mõtlik minavormis kirjeldaja hardalt iseend ja nii oma elujuhtumeid kui ka vaateveeru kordumatult eriliseks tuumaka elamuse allikaks (see võiks ju olla üks võimalikke seletusi oma igapäevaelu tegelikult väga tavaliste tähelepanekute avalikustamisele). Sellega söödetakse lugejale tahes-tahtmata ette hoiak, et minakirjeldaja silmanähtavalt sügavmõttelise ambitsiooniga positsioonist tuleks otsida midagi imetlusväärset ja ainulaadset — aga just algusleheküljed õõnestavad selle võimaliku eelhäälestuse hoopis tõrksaks muigeks elevandiluutorni kapseldunud tuiutaja üle. Sest raamatu esimese kolmandiku iga argist ümbrust registreeriv pildike, mis algab tihtipeale üsna nullstiilis teadustusega ja reedab seega päeviklike märkmete laadi („Radikas huugab”, lk 11; „Sõit Kölni kestis ligi seitse tundi. Buss läks Frankfurdis katki, ootasime kaks ja pool tundi”, lk 13; „Rongi aknast paistavad majad”, lk 17; „Täna päeval käisin rannas, lebasin päikese käes, lugesin ja tegin tiiru vette ka”, lk 25), on tegelikult üsna banaalne ja imetlusvaba, andes täheldusist hargnevaile meelisklusile esimese hooga hoopis lihtsameelsuse mündi.

Kirjutaja vahetu olme ja ilm teadmiseks võetud, võibki esmajoones küsida, mida neis tüüpilistes hetkedes on olnud sellist, et on peetud tarvilikuks neid talletada — ja milles peitub nende loomingulise jagamise väärtus, eriti kui mõni mõttekäik juba iseenesest deklareerib, et pole justkui millestki erilisest kirjutada („Millest siis õieti kirjutada? Sellest, et eile hakkas pärast nädalast lauspäikest lõpuks sadama ja et terve õhtu võis taevas heledaid sähvatusi näha, mis iga natukese aja tagant kogu taeva valgeks lõid? Või oma tänasest päevast, kus õieti midagi ei juhtunudki, sest istusin terve päeva toas?” lk 36). Ka muidu hallusest irduvate trammisõiduseikade vaatlused, mida kohtab mitmes laastus, mõjuvad näiteks Anti Saare väga intensiivsete (pereclike) metroo-vaatluste kõrval tuhmilt, ehkki neis kohtades on Hellerma ilmutanud valmidust rohkemaks kui vaikne tuiutamine ja püüdnud ühte vaatepunkti kokku sobitada nii passiivse vaatluse, situatsiooni sekkumise võimalusi kaaluva (ümber)lavastamishimu kui ka mängurõõmu eri­nevate elukäikude üle mõtiskledes, või sootuks saatusliku flirdi. Need hetked on teose üldisest laadist veidi irduvad kübemed, milles ilmneb uljust iseendast kaugemale vaadata: minamõtiskleja on jälgitavatele tegelastele mõelnud pähe ideid, leidnud neile iseloomu, pannud neile lauseid suhu, andes voli ka vabale kujutlusele jälgimisaluse võõra tüübi silme eest „kümnete kordumatute hetkede” (lk 22) läbituhisemiseks. Siin aimub juba tuntavalt tähelduste vabastamist noodist, millega muidu veidi pealetükkivas rütmis deklareeritakse minakirjeldaja enesekeskseid minemisi, kõndimisi, jõudmisi, käike, vaatamisi-nägemisi jne. Raamatu teises pooles leidubki märksa eredamas vormis seesugust õhulisust lubavat aspekti, mille efektsus seisneb just subjekti sammus kirjelduslikkusest taandada ning hajutada iseenda manifesteeriv kohalolek mingis vahetus momendis.

Ja siin ongi juba mängus kogu „Tühjusse, kaugusse” kaalukam, mõjusamalt just raamatu teises ja kolmandas osas saavutatud, luulelisusse küündiv tasand, mis kehtestab omalaadset meelisklev-metafüüsilist eluvõõrust, hallist argisusest malbet tagasitõmbumist kõik­võimalikesse mõlgutustesse ning absoluutset pretensioonitust igasuguse aktiivse ja ometi pealiskaudse toimimise suhtes. Seda tasandit võib nimetada kõigest välisusest ja vaadeldavast metafüüsiliseks rahulduseks tarvilike impulsside ammutamise pingsuseks või vähemalt järjekindluseks. Nimelt hälbib kesktee „tühjusse, kaugusse” õige pea alguses tuimusse eksitanud päeviklikust kirjeldaja eluolu registreerimisest ning peamiseks saab elus sageli kaduva, ent aimamisi alalolevana (kas või pelga potentsiaalinagi) igaüht sisemiselt rikastava vaikuse ja aegluse tabamine, mis juba eos välistab vajaduse ja iha midagi intensiivselt ette võtta. See poeetiline perspektiiv rajaneb niisiis sügavuti mõtlemise puhkehetkil, küllastub staatilisusest, vaikuse ja rahu malbest tundeskaalast: „Seda vaikust ihkangi, tema ruumikust, lõputut sügavust, rahu. [—] …ma ei taha muud kui olla, lihtsalt olla ja tunda, kuidas elutukse minu sees aina häälekamalt kõlama hakkab” (lk 67); „Võiksin siin endiselt lõputult istuda, vaadata aknast välja, tühjusse, kaugusse. Tunda elu tukset, vaikuses kõnelevat häält, mis ütleb, et kuskil on midagi veel, teine vaade, teine maailm, teine sina” (lk 69). Ja sellises küllastumuses näib piisavat ainuüksi õrnast tundest, et midagi rohkemat, mõni teistsugune vaade jne võiks kusagil veel olla — ent avali uudishimule naljalt voli ei anta ning materiaalse maailma raamides avastusrõõmu arvelt oma empiirilise skaala laiendamine on juba eos madaldatud mustvalgeks ja mõtte­lagedaks rähklemiseks, mis häiriks kon­takti „oma sisemise tuumaga”, kui ei tajuta, „mida see väljapoole elatud elu sinu kohta õpetanud on” (lk 44).

Niisiis on ilma/olme pisiasjust kinni­haaramine ja lihtlabaste hetkede märkamine vaid aje tühjusele-kaugusele vaim­selt vallaoleku vabaduse täielikuks tunnetamiseks ning vastava enesetaju foonil kõikvõimalike mõlgutuste süvendamiseks. Mõttekulg kipub kohati küll idealistlikku elukaugust kompides mõjuma abitult, kuna alati ei maldagi subjekt tungida tühjusse-kaugusse, mida ta üksnes ihaldab ja vaatab, otsekui peljates mis tahes kogemuslikkusest sündivat joovastust või miks mitte ka enneolematult raputavat dünaamikat. Nagu ta isegi üldistab: „Aga päriselt pinda jalge alt kaotada ei julge. Me oleme loodud tasasele, aga ihaldame kõrgust ja sügavust.” (Lk 50.) Mõni lõik kisendab siiski millegi pingelisema ja järsuma järele, et pisutki hajutada muidu ühetooniliste, ehkki korraliku terviku moodustavate vaatepiltide tunnetus- ja sõnastuspüüete ahtaks jäämise ohtu. Vaid viivuks laseb autor aimata minakirjeldajas „tärkavat tegelast, kes alles siis pea välja pistab, kui midagi uut sündima hakkab, kui ta haistab võimalust seigelda ja rännata tundmatuil radadel” (lk 11) — ja edasisest vakatab diskreetselt, sõnastamata midagi tõhusamat kergest õhinast või seda, mis tundmatuses seiklemise-rändamise võimaluse aimamisega kaasneb, sest nõnda vaibuks tuumakate mõtete raskus. Kaval nõks, sest autor hoiab selgelt oma stiili ja samal ajal tekib lugejas aegamisi lausa hasart jälgida, kui sujuvalt ja peenelt on igast tuiutamisest, trammisõidust või uitlevast loojangupüüdmisest välja filtreeritud see, mis maandaks olemise pinnapealseks kirevuseks või kergeks tuhisemiseks — ja kui kindlameelselt kasvatab subjekt iseenda argisuse ülevuseks, saavutades oma seesmuse ja ebamääraste kauguste kokkukõla („rahu kumab kuskilt kaugelt, seestpoolt”, lk 54). Ja eks nõnda kannagi vilja raamatu telgjoon: eluvõlu süvaloodimise raskusjõul aja mahavõtmise manifestatsioon, igast mõttevälgatusest aegluse programmiline immitsemine, mis poeetilisematel hetkedel hakkab ajapikku (!) lummamagi ja mida raamatu tagakaanel on omakorda sekundi veni(ta)mist stiilselt õilistanud ja ülistanud Jan Kaus kiitnud tähelepanuväärseks ning kirgastavaks oskuseks. (Säärast hetkede tardumusse ja ajavoolu hõrendamisse sugenevat isikupärast vahedust, isiklikkuse mõõtme intensiivsust, mida pakub Kaus, siinsel juhul küll ei kohta.) Nii et kokkuvõttes on raamatul jumet just poeetilise võttena: ootusest, igatsusest, passimisest sündiva tuimuse ja aegluse konverteerimine meelisklustest pärlendavaks loominguks, argiste tähelduste ülendamine lüüriliseks, mõneti hardakski „elu sügavuste”, „sisemise tuuma” ja kõikide väliste parameetrite terviktunnetuseks.

Maarja Kangro: „Klaaslaps”.

„Nähtamatu Ahv”, 2016. 208 lk.

Maarja Kangro on meister kirjutama asjadest, mis lähevad valesti. Kui novellides on tal valesti kord boyfriend, kes ei vasta ootustele, kord praad, mis pole päris see, või hoopis seltskond, kes on liiga väikekodanlik, siis esikromaanis „Klaaslaps” on päästmatult valesti sootuks tõsisemad, et mitte öelda elusamad asjad. Peategelase kauaoodatud ja -katsetatud rasedus tuleb katkestada, sest lapsel puuduvad koljuluud ja lootevesi uhub tema aju minema. Kõige selle taustal reisib see peategelane pidevalt ringi, külastab kirjandusfestivale ja loomemaju nii Euroopas kui Ameerikas, käib Ukrainas eesti luulest rääkimas ja teeb kõike seda, mida Kangro autorilähedased minategelased ikka on teinud sellest ajast peale, kui ta umbes seitse aastat tagasi proosat avaldama hakkas.

Keeleliselt ei ole Kangro stiil selle aja jooksul kuigivõrd muutunud, ehkki „Klaaslapses” on tunda teatavat pingestumist või isegi kristalliseerumist. Kliinilise täpsusega kokku pandud teksti iga lõik on laetud ja lootehniliselt tõeliselt virtuoosne, tõmmates lugeja esimestest ridadest peale nagu magnetiga enda külge. Laused järgnevad üksteisele loogilises, rafineeritud mõõdetuses, üks­ki rida pole üleliigne. Ehkki suurema osa raamatust täidab minajutustaja sisekõne, ei muutu see kordagi kurblõdvaks heietamiseks. Tem­pot aitab üleval hoida rohke siirdkõne kasutamine — osa otsekõnest on jutumärkideta, markeeritud ainult taandreaga, kui sedagi. Kang­ro situatsioonikoomika on endiselt ületamatu, kuid nagu tal kombeks nii luules kui ka proosas, eeldab ta lugejalt palju: vähemalt pooled sisu jälgimiseks vajalikest saksa-, vene- ja itaaliakeelsetest lausetest, ingliskeelsetest rääkimata, on esitatud ilma tõlketa, mõttekäikudega kaasas püsimiseks ei tee paha ka ladina ja kreeka keele aluste tundmine. Kangro varasemale proosale on ette heidetud, et selles eputatakse eruditsiooniga, mistõttu võivat jääda mulje, nagu oleks tekst adresseeritud eelkõige kirjandusauhindade žüriidele, mitte laiale lugejale.[1] Tundub aga, et selle müüdi on „Klaaslaps” nüüd murdnud. Peale selle, et teos oli nimetatud kultuurkapitali aastaauhinna kandidaadiks (varasemast on Kangrol kaks aastapreemiat juba olemas), võib tema Facebooki-lehelt lugeda, et raamatu kaks esimest trükki on poelettidelt juba kadunud ja ilmunud on kolmas. Heale müügiedule viitab autor ka ERR-ile antud intervjuus.[2]

Sellegipoolest on „Klaaslaps” teist­sugu­ne lugemine, kui seda olid autori varasemad proosatekstid, mis lubasid end võrdlemisi kenasti paigutada tänapäeva intellektuaalse naise satiirilise elustiilikirjanduse riiulisse. On tõsi, et mõnevõrra komplitseerib olukorda žanrimääratlus, mille autor ise on meedias ja ka esitlusel raamatule andnud. Tegemist on dokumentaalromaaniga, mistõttu on lihtne sattuda eelinfo lõksu ja lugeda raamatut nagu aruannet või reportaaži, mitte kui kirjandusteost. Kui me aga läheme raamatust fakte otsima ja nende põhjal peategelasele kaasa tunneme, siis oleme tegelikult kahe silma vahele jätnud raamatu kui kunstilise teksti ja asunud iseennast õnnitlema oma eeskujuliku empaatiavõime puhul. Seepärast tundub, et kirjaniku suhtes aus ja teksti kui kunstiteost respekteeriv viis seda raamatut lugeda on unustada igasugune tekstiväline eelteadmine ja keskenduda rangelt uuskriitilises vaimus sõnadele paberil. Meid huvitab ainult see, mis jääb raamatu kaante vahele (ja peale: kujundus moodustab raamatu sisuga mõjuva stiililise terviku — valgel esikaanel pole ühtki kujunduselementi peale peaaegu läbipaistvas trükis pealkirja ja peenikeste, katkendlikku vereniret meenutavate tähtedega autori nime). Igatahes tasub selle raamatu puhul rohkem kui tavaliselt endale üle korrata, et peategelane on loo-maailmas tegutsev, mõtlev ja tundev isik, kellele pärismaailmas ei vasta mitte keegi. Ainult nii saame teda kirjandusliku persoonina tõsiselt võtta ja suhtuda temasse kui päris inimesse päris kirjanduses, mida „Klaaslaps” kahtlemata on. See nihestatud lugu on lummavalt hästi kirjutatud.

Nihke põhjuseks on aga õigupoolest teatav ebakõla, mis lahutab raamatus kirjeldatud isiklikke läbielamisi nende kujutamise viisist ehk jutustajahäälest. Raamatut on retseptsioonis enamasti nimetatud traagiliseks ja ausaks, mis peaks justkui tähendama, et peategelase kannatused puudutavad lugejat isiklikult, võimaldavad tal osa saada teise inime­se õnnetusest, mõista tema läbielamisi. „Klaaslapse” tähelepanelikum lugemine aga sellist tõlgendust ei toeta. Kõiki äärmiselt kurbi ja raskeid üleelamisi, mis tabavad minajutustajat (kelle nime raamatus ei mainita, sellele ainult vihjatakse, lk 82), nähakse samasuguse mitmekordselt vahendatud ja tänuväärse eneseirooniaga pikitud pilgu läbi, nagu seda tunneme Kangro novellidest. See pilk on terav ja varjamatult hinnanguline. Nagu ikka, ei ole peategelane eriti millegagi rahul ning pärast kõiki hirmuäratavaid saatuselööke on tal veel vähem põhjust oma teele sattuvatele lollpeadele armu anda ja nende kallal nokkimata jätta. See kõik on väga meeleolukas ja kuhugi ei ole kadunud ka üks paremaid asju Kangro tekstide juures — halastamatu must huumor, mis õitseb täiel rinnal ka „Klaaslapses”. Kuid on ilmne, et minajutustaja lihtsalt ei ole traagikainimene. Tema emotsioonid on minimaalsed, ka konfliktist kuumaks köetud palatistseenis doseerib ta oma vihapurskeid täpse mõõduga ja kindlal eesmärgil. Ta on läbinisti ratsionaalne, põlgab kõike romantilist, ja nagu Johanna Ross Kangro esimese proosaraamatu arvustuses on öelnud, „käsitleb [—] kaasinimesi tihti enam-vähem elutute esemetena, mingite funktsioonidena oma elus”.[3] „Klaaslapse” napilt enam kui 200 leheküljel kohtub või suhtleb peategelane rohkem kui poolesaja inimesega, kes kõik jäävad episoodilisteks, üheplaanilisteks kõrvaltegelasteks, nende hulgas ka lapse isa, kelle roll naise elus ei näi ületavat seemneraku mõõtmeid. Seepärast tekib kummaline olukord, kus lugeja küll teab, et asi on traagiline, ja kurvastab talle esitatud info põhjal koos peategelasega, kuid tekstis eneses seda õieti tunda ei ole.

Samal ajal on Kangro proosa kohati poeetilisem kui ta luule (ja ilmselt ka vastupidi). Teose pealkirjas sisalduv klaaslapse kujund esineb kogu raamatus mitmesugustes metafoorsetes seostes. Hukule määratud loode on eostatud kehaväliselt ehk katseklaasilapsena ja raseduse katkestamise ajal on tema nahk veel nii klaasjalt õhuke, et paistab läbi. Keskses kujundis kõlab kaasa ka palju räägitud klaaslagi, mis naiste eneseteostusvõimalusi tihti just laste saamise tõttu takistama kipub. Ent klaas ja laps on pidevalt kohal ka peategelase pilgus ja koos tekitavad need eespool nimetatud nihke loo ja selle esitusviisi vahele. Kinnisideeks muutunud soov last saada taandab välismaailma ja selles tegutsevad inimesed ainult ühele instrumentaalsele funktsioonile, mille kaudu peategelane ümbritsevat vaatab. Jah, ta räägib sealjuures kurbadest, valusatest, vihale ajavatest asjadest, kuid oma hinge peategelane meile tegelikult ei ava. Ta vaatab ka iseennast justkui läbi klaasi, mistõttu tema hingelised ja füüsilised kannatused jäävad pigem kaugeks ja hermeetiliseks.

See aga ei tähenda, nagu peategelane üldse ei kannataks. Ennem on tegemist inimesega, keda füüsilised ja hingelised piinad niisama lihtsalt rööpast välja ei viigi. Ta on tugeva kontseptuaalse mõtlemisega sõnainimene (lk 185), kes usub sõna jõusse nii selles mõttes, et kõigest on võimalik rääkida ja iga kogemust saab vähemalt mingil moel teistega jagada, kui ka selles, et kogemuse verbaalne väljendamine annab võimaluse läbielatuga hakkama saada, pääseda korraga sellele lähemale ja sellest eemale ning seejärel targemaks saanuna eluga edasi minna. Seepärast pole ime, et ka tema kannatused on eelkõige kontseptuaalset laadi. Märksa rohkem kui suhted kaasinimestega avavad kirjanikust peategelase mõttehorisonti ja maailmapilti teised kirjanikud, kultuuriteoreetikud ja filosoofid, kellega ta teose käigus aktiivset dialoogi hoiab. Must auk, milles ta tunneb end viibivat, ei ole lihtsalt põrgu, vaid Dante põrgu, raseduse katkestamisega hukule määratud lapse ilmale toomine ei ole mitte lihtsalt valus ja kole, vaid Julia Kristeva terminiga „abjektne”, rasedus ja sünnitus on Shulamith Firestone’i sõnadega „barbaarne”.

Kõige teravamalt ilmnebki minajutustaja kontseptuaalne traagika tema suhtumises rasedusse ja lapsesaamisse. Kogu selle titenduse jaoks puudub kultuuriteoreetiline ja filosoofiline diskursus, mis võimaldaks järglaste saamisest ja kasvatamisest, aga ka väärarengutest ja nurisünnitusest piisava läbimõelduse ja nüansirikkusega rääkida ning neid inimeseks olemise baaskogemusi sügavuti käsitleda. Peategelane tahab küll last, kuid tema tunded võimaliku järglase suhtes on liiga teravas konfliktis ta üldise teoreetilise taustaga, mis näeb lastes peamiselt reflekteerimata ja madalat sigimisiha, mille varal inimesed oma ego upitavad või elu lõputus tühjuses asendustegevust otsivad.

„Klaaslaps” tuletab meelde, kui tihedas sümbiootilises seoses on omavahel kirjandus ja filosoofia. Filosoof Harry Frankfurt kasutab kõrgema järgu tahte või soovi mõistet, et näidata, kuidas inimliku vabaduse saavutamisel ei ole oluline mitte see, et inimene saaks alati teha just seda, mida ta tahab, vaid et ta saaks oma tahtmistele ise anda sügavalt läbi tunnetatud heakskiidu. Tegu või eesmärk on vabastav siis, kui inimene tahab seda tahta. „Klaaslapse” peategelane aga ei saa oma lapsesaamissoovi sisimas heaks kiita, sest ainukesed teoreetilised analüüsivahendid, mis tal selle jaoks võtta on, esitavad rasedust ja lastega tegelemist ainult kui naise vabadust piiravat mõttetut rähklemist. Sellist kultuurilise, täpsemalt kultuuriteoreetilise ja filosoofilise toe pea täielikku puudumist on küllap kogenud paljud naised, kes ei ole tahtnud lapsesaamissoovi mitte ainult tunda, vaid sellest ka mõelda süsteemsemalt kui beebiriiete või selline-on-elu-tasemel. Et raseduse ja sünnituse võimas loov potentsiaal oleks mõtestatud ja analüüsitav, mitte lägane abjektikängar, mida stereotüüpne hoor-madonna ja arhetüüpne maaema allasurutud ohkega käest kätte loobivad. Sõna ja vabadus vajavad teineteist. Seda, mis tunne on kanda või kasvatada väärarenguga last, teab tegelikult tunduvalt rohkem naisi, kui välja paistab, kuid rääkida julgevad sellest ikka veel väga vähesed ja veel vähesemad on valmis või võimelised neid kogemusi kirjanduseks vormima. Igal juhul on selleks vaja erakordset julgust. Kannatuse andmekandjat[4] ei ole alati lihtne mõista, kuid selleks, et mõistmise ring saaks avaneda, peab esmalt olema keegi, kes julgeb rääkida. Sealt edasi on juba kõik võimalik.

^[1] V. Märka. Maarja Kangro uued kuivad meelisklused. „Sirp”, 19. VI 2015.

^[2] http://kultuur.err.ee/315983/kirjanduspreemia-nominent-maarja-kangro-dokumentaalne-fiktsioon-on-mulle-uha-lahem.

^[3] J. Ross, See ei ole (poliitiliselt ebakorrektne) nali. „Vikerkaar” 2010, nr 9.

^[4] H. Allik. Heli Alliku raamatusoovitused. „Postimees”, 16. XII 2016. http://kultuur.postimees.ee/3947233/heli-alliku-raamatusoovitused.

Tõnis Vilu: „Kink psühholoogile”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 85 lk.

Kelle varbad need on minu pastelse seina                                                                 peal?

Tõnis Vilu, „Kink psühholoogile”

Neil varastel hommikutundidel, pärast ärkamist, kui intuitsioon on nii nõrk, et ei suuda veel tervenisti haarata ja ühendada selle ärkaja omaenese isiksust, kui tekiserva alt välja paistvad omaenese varbad tunduvad kohutavalt kaugete ja võpatama panevalt võõrastena… ei saa alustada kõnelusi omaenese nimel, otsejoones, vaid pead jälgima iseennast kui kõrvalist, pead kõnelema enesest kui teisest, enesest kui kellestki kolmandast.

Hando Runnel, „Isikukirjeldus” (1978)

Tõnis Vilu on viimase nelja-viie aasta jooksul kiiresti tõusnud noorema luule viljakamate ja ühtlasi huvitavamate kirjutajate hulka. Alates 2013. aastast on tal ilmunud kuus raamatut/teost (kaks neist — poeem „Mõtted nagu valged ja rebenenud kaltsud”, 2013, ja „Uus Eesti aed”, 2015 — netis loetavate digiraamatutena). Muljet avaldav on seejuures tema võime nii lühikese aja jooksul oma laadi muuta ja vaheldada: algse assotsiatiivsema ja elliptilisema stiili juurest on ta nüüd jõudnud vahetuma ja proosapärasema laadi juurde. Kõik peale esikkogu on omaette tervikteosed, vahel ka vormiliselt ühtse maatriksi järgi kirjutatud. Lisaks on ta ajakirjades avaldanud mõned proosatekstid. Mis järgmiseks, seda võib aimata juba tema blogis (http://ilmavilus.blogspot.com/) ilmuvatest tekstidest, mis keskenduvad erootilistele mälestuspiltidele.

Ma ei seagi endale eesmärgiks leida mingeid ühisnimetajaid, mis tema senist erinäolist loomingut seoksid, kuigi seda saaks teha, eelkõige mingi eetilis-elutundelise hoiaku pinnalt. Mind huvitab hoopis see, mis „Kinki psühholoogile” eelmistest raamatutest eristab — see, mida võiks nimetada „vahetuks pihtimuslikkuseks” ja mis esitab lugejale teatava spetsiifilise väljakutse.

Kui võtta mingi välispidiselt taksonomiseeriv vaatepunkt, võiks ju küsida, kas tegemist on mingisuguse „luule piirile” jõudmisega, on see ikka enam luule. See võib olla ka näiteks monodraama tekst (lugesin endale kogu raamatu ette, ma arvan, et ta toimiks lavatekstina väga hästi, ja sellel on oma iva, nagu püüan edaspidi näidata). See on kindlasti poeetiline tekst, kuivõrd teksti kontsentratsioon on niisugune, et detailid omandavad suurema tähendusraskuse kui narratiivse proosa puhul (näib, et praeguse noorema luule üks otsingute sihte ongi, kuidas narratiivset teksti tihendada). Autor ise on oma Facebooki-seinal selgelt väljendanud arvamust, et see on kindlasti luule ja mitte proosa, ja mul ei ole põhjust vastu vaielda. Ses suhtes pole ju tegu ka millegi enneolematuga, „Kink psühholoogile” kuulub samasse tekstiloometraditsiooni, kuhu ka näiteks Kaplinski või Õnnepalu päevikluulekogud. Vilul lisanduvad küll need ruudukujuliselt vormistatud vahetekstid, mida mina tajun eelkõige kui teatavaid pingelõdvenduspunkte. Hoolimata sellest, et nad on raamatu kõige intensiivsemad lõigud, täis mingit sõgedat hoogsust, on nad samas puhke­pausid selles tõe- või reaalsusepingutuses, mida raamatu põhitekst kannab. Ja see viimane mind kõige rohkem selle raamatu juures huvitabki.

„Kink psühholoogile” on labaselt öeldes dokumentaalluule (mõistagi meenub viimase aja kirjandusest kohe Maarja Kangro „Klaaslaps”): kirjanik võtab aine oma elust ning loobub neist poeetilistest võtetest, mis peaks autori ja jutustajakuju vahele seadma mingi maski, distantsi. Jutustatakse iseenda elust, jutustatakse sellest, millest harilikult ei ole kombeks kirjutada. Tehakse seda, mida Viivi Luik on pidanud kirjanduse õigustuseks — kirjutatakse sellest, mis on „piinlik”. Ja tulemuseks on siiski kirjandus, sest poeetika asub mujal, see pole autori ja tegelase vaheline membraan, vaid asetub kirjutajamina (ja sedakaudu lugejamina) eri kihtide vahele.

Vilu raamat on tema bipolaarsest häirest. Esimest korda on ta bipolaarsusest kirjutanud novellis „Hurtsikumeister” („Värske Rõhk” 2013, nr 36), 2014. aasta oktoobris tuli ta sellega isiklikult avalikkuse ette oma blogipostituses. „Kink” on muidugi teos, mis võimaldab teistel pilku heita selle häire sisekogemusse, ning ühtlasi täidab seda funktsiooni, mida kunst sageli — annab hääle säärasele kogemusele, millel seda tavaliselt pole või on väga kitsalt institutsionaliseeritud ja tehnologiseeritud kujul (arsti ja patsiendi vahelise vestlusena näiteks või psühhiaatriakäsiraamatu diagnoosikirjeldusena).

See kuulub loomulikult Vilu raamatu väärtuste hulka. Kuid minu meelest ei piirdu asi vaid sellega. Muidu võiks lihtsalt öelda, et „räägitakse tabuteemadest vabalt”, või mis halvem, antaks Vilu luuletajakujule teatav reaaleluline „seletus”, või mis veel halvem, püütaks luua teatavat „hullu poeedi” kuvandit. Aga sellega siin tegu pole. Poeedina on Vilu oma bipolaarsust kasutanud siiski nõnda, et sellest saab vahend mingi fundamentaalsema lõhe esitamiseks. Diagnoosist saab poeetilise teksti kaudu dia-gnosis, läbi-tunnetus mina-tõe loomuse kohta, mis ei ole enam kinni spetsiifilises probleemis, vaid võimaldab samastumist ka üldisemal viisil. Asi pole tabudest vabalt rääkimises; asi on endast vabalt rääkimises.

Raamatu pealkiri tuleneb arutlusest, et on mõneti veider kinkida lilli või kommi inimesele (psühholoogile), kes on aidanud enesetappu vältida: „Ei, aga päriselt, mida muud sel puhul / ikka kinkida? Oma elu? Kas ma mitte pole seda / juba teinud?” (Lk 67.) Kink psühholoogile on niisiis elu, ellujäämine ise. Aga et see ei jääks „paljaks eluks”, vajab see siiski mingisugust kontseptualisatsiooni, liigendatust. On näha, et temaatilisel tasandil tegeldakse sellega raamatu lõpu poole, kus tõusevad esile ühiskondlikud teemad, mis on läbi põimunud isikliku pöörde vajaduse tunnetusega. Selles on midagi peaaegu agambenlikku — püüe leida pelgast rohtude toel olesklemisest väljaliikumises pidepunkt „poliitilise olendina” (isegi kui see on tugeva isikliku eksistentsiaalse aluspõhjaga). Kuid see on pealispind.

Sügavamal ja elementaarsemal tasandil kogutakse subjekt kokku just teatava endast võõrandumise kaudu. „Kink psühholoogile” kui tervikteos ise ongi selle jälg. Sellest vaatepunktist koondub „Kink” kahe punkti ümber. Raamatu sisuline ja kompositsiooniline pingepunkt saabub keskpaigas, kus toimub vestlus psühhiaatriga, kes on avastanud, et minajutustaja on luuletaja. Ta on lugenud tolle tekste ning on solvunud, sest teda on kirjeldatud keskmise ja hallina („Kingi” avatekstis). Tähelepanuväärne on järgnev: „„Ei-ei, see on fiktsioon ju, ilukirjandus, ma karikeerin, / ekstrapoleerin sind ja…” / „Keegi ei poleeri mind.” / „Kurb. Ühesõnaga, kindlasti on seal ka reaalset, aga / seda ei saa kõike nii tõsiselt võtta. Teised on ka ju / seal suht jobud.” / „Ahah. / Aga sa kirjutad seal ju… päris otse nagu. Kas su / haigus on ka siis sinu meelest fiktsioon või?” / „Ei, ei, või… no ma ei teagi, mina pole siin ekspert. / Valu on päriselt! Must masendus, mäluauk, / paranemine, kõik on tõsi!”” (Lk 48—49.) See on koht, kus kogu tekst keerdub järsku iseenese ümber, avab iseenda sisemise lõhe: tekst põrkub iseenda ainestikuga, ja kehastab nõnda ka subjekti põrkumist iseendaga, või oleks täpsem öelda: subjekti komistamist enda otsa. Paneme tähele, milline pööre siin toimub: see tekst on fikt­sioon — kas ka teksti ainestik (haigus) on fiktsioon? Vastus: valu, masendus, mäluauk (st kõik, mis on iseenesest artikuleerimatu) on päriselt, ei ole fiktsioon; haigus ise, diagnoos — võib-olla. Selle tehte tulemus on, et kõik artikuleeritav on fiktsioon. Aga fiktsiooni tähenduseks pole siin väljamõeldis.

Teine oluline punkt, mis sellega teiselt poolt haakub, on juba motona tsiteeritud lõputekst, kus küsitakse, kelle varbad need on, ehk — kas see olen mina, ja kui olen, siis millel see minuks olek põhineb. Kõik on nagu korras, kõik on rahulik, aga selles terviklikkuses endas on mingi häire — mu enda kehaosa on küsimuse all.

See küsimus näib ühest küljest teatava nõutusena, endast võõrdumisena, kuid teisalt on see vabaduse eeldus. Niisuguse enese lahti kirjutamise mõte on küll leida mingi enesesidusus, ent see leitakse tegelikult just enese lahti, endast lahku artikuleerimisega. Ja ses mõttes on vestlus psühhiaatriga märgiline: kitsikus, mida minategelane tunneb, tekib just sellest, et teda sunnitakse olema üks oma rangelt tarastatud artikuleerimatusega. Vabadus aga seisneb võimes ja võimaluses end ise kokku jutustada, ennast fabuleerida, võtta iseend kui materjali ja anda sellele fiktsiooni kuju, isegi kui temaatilisel tasandil on kõik „päriselt”. Luua endast midagi niisama võõrast kui keha teises otsas, mu silmadest (mina-fookusest) kõige kaugemal olevad varbad.

Niisiis pole küsimus siin üldse tõesuses või väljamõeldises (selles, kas autori ja tegelase vahel on mingi poeetiline membraan). Küsimus on selles, kas ma olen vaba end jutustama, kas ma olen võimeline end vabalt kujundama, kas ma olen vaba kõnelema endast kui kellestki teisest või kolmandast. Ja see pole enam miski, mis on spetsiifiliselt „Kingi” teemaks oleva häirega seotud. See ongi see, mida kirjandus teeb, milleks teda vaja on. Praegusel juhul ainestik vaid rõhutab üldinimlikku paradoksi, et subjekti sidusus eeldab tema sisemist distantsi endaga, tema võimet endale fiktsiooni kuju anda. See on kujutlusvõime küsimus — nagu Vilu ise ütleb intervjuus Carolina Pihelgale: „Mul on tekkinud mulje, et viimasel ajal puudutab see kujutlusvõime kriis ka inimene-olemist. Me justkui ei suuda enam ette kujutada, kuidas me võiksime saada n.-ö. paremateks inimesteks; või siis rohkem inimesteks.” („Looming” 2016, nr 1.) Empaatia seisnebki ju võimes mõista teist, sest iseennast mõistetakse kui teist.

Selles on kirjanduse lohutav, lepitav, liigutav otstarve: võtta see, mis pole mitte midagi, mis on pelk hääl, lausa hääletus („Aga milline on universaalne hääl? Milline on / sootu, rahvusetu, keeletu hääl? Hääl ilma / igasuguste bioloogiliste ja kultuuriliste piiranguteta. / See on vist esmalt surmakarje. Ei, see on / karjatuse puudumine. See on hääletus. / Surm ise.” — lk 65), piiritlemata tühjus — ja luua sellest piiritletud tühik, mille ühelt äärelt saaks küsida teise ääre kohta: „Kas see olen mina?” Ja selles küsimuses, enda fiktsionaalsuse — ning selle pöördvastena reaalsuse — kahtlustamises ja võimaldamises kehastubki sidusus, mida otsitakse.

Ega ma rohkem ei tahagi midagi öelda.

„Ja nüüd võiksite rääkida näiteks oma lapsepõlvemälestustest.”

Innustus noore naise näos peaks nakatama ringina tema ümber sätitud gruppi. Aga need kümmekond istuvad oma toolidel krampis ja kammitsetult. Porilane lendab põrinal üle ringisistujate peade ning suundub saali akna poole. Põrin kõlab suures kõledas ruumis võimendatult ja pinge tõstab kokkukutsutute õlad kõrvadeni.

„See võiks olla mingi lühike lugu. Midagi, mis teiega lapsepõlves juhtus,” jätkab muretu helerohelises kostüümis ilmutis ringi keskel. „Erika,” teatab südamekujuline kleeps tema rinnal. Särasilm laseb pilgu üle kohalolijate südamesiltide libiseda. Erkroosad küünekesed trummeldavad rinna kõrgusele tõstetud tahvelalust, millel ilutseb Euroopa Sotsiaalfondi logo, selle kõrval paisunud sinimustvalge puri allkirjaga „Eesti tuleviku heaks”.

Seltskond ümberringi esindab pigem Eesti minevikku. Paar meest, ülejäänud naised, kõik vanuse poolest üle viiekümne.

„Teeme nii, et räägime midagi, mis on meelde jäänud ebameeldivas kontekstis. Noh, mõni kole lugu,” loodab grupijuht eestilikku vaimu vingumisega virgutada.

„Veronika?” pöördub ta laudalõhnalise naise poole, kellel on suur suu. Nimi on kirjutatud lapselike nurgeliste trükitähtedega ja mahub vaevu tema südamekesele ära.

„Ma esimesena ei tahaks,” kõlab ilustamata vastus.

Naeratus moonpunasel suul tuksatab korraks, aga näitab kohe taas oma pärleid, ja järgneb vallatu ähvardus: „Igaüks püüab täna vähemalt korra eneseväljendamiseks sõnu leida. Ma ei tahaks kedagi sundida.” Pingestatud pilk ergutab üht ja teist nihelejat. Aga nood ei lase pilgul oma tuimast müürist läbi tungida. Üks haigutab avalikult ja põrnitseb taas oma poriseid kinganinasid.

Erika kiikab juhtnööre oma tahvelalusel ning proovib järgmist taktikat.

„Hea küll. Katsume ühiselt aja maha võtta ja oma vaimu lapsepõlvemaadele saata. Teie lõdvestage end oma toolidel, võtke mugav asend ja sulgege silmad.”

Eeskuju näidates langetab Erika mediteerival ilmel silmalaud.

„Sa naased lapsepõlve. Meenuta oma vanematekodu. Selle helisid, lõhnu,” lausub ta pisut hauatagusel häälel. „Kellega mängisid? Kus käisite? Kas pahandusi ka juhtus…”

„Ma võin siis oma osa ära rääkida,” teatab üks pire hääl ja mitu paari õlgu vabaneb pingest.

Erika tuleb hetkega transist välja ja pöördub asjalikult hääle poole.

„Väga hea… Milvi,” loeb ta rinnasildilt sooviavaldaja nime. „Kuulame Milvi lugu.”

Milvi tõuseb püsti nagu esimese klassi õpilane, kellele õpetaja on selleks loa andnud. Tal on vanainimeselikult kõhetu keha ja korralikult kammitud keemilised lokid.

„Ega siin miskit suurt rääkida ole. Eks meid ikka aina hurjutati, et laps räägib siis, kui kana pissib.” Ja potsti istub ta tagasi toolile, pannes sellega oma loole punkti. Erika on aga silmanähtavalt sellest edasiminekust innustunud ja kavatseb õlekõrre lõpuni ära kasutada.

„Nii, väga hea. See… jah. Lugu me muidugi praegu ei kuulnud, aga me kuulsime ühte ilmselget põhjust, miks me peame täna Euroopa fondide toel korraldama selliseid koolitusi eneseväljenduse arendamiseks ning suhtlusprobleemide lahendamiseks.”

„Mina pole kelleltki palunud seda projekti. Sotsiaaltöötaja käskis täna kella kuueks tulla ja ma tulin,” toriseb Muhu mustriga kampsunis kandilise kerega papi.

Jätkusuutliku naeratusega pöördub Erika kohe mehe poole.

„Väga hea, Vambola. Sellest me räägime täna ka veel kindlasti, millistel põhjustel keegi tuli. Aga praegu tahaksin ma siiski, et Milvi meenutaks väheke pikemalt mõnda sellist hetke, kui talle öeldi, et „laps räägib siis, kui kana pissib”.”

Milvi ei mõtlegi enam püsti tõusta. Laseb selja vastu toolileeni ja paneb käed risti rinnale. „Mis siin ikka pikalt rääkida. See viljakuivati põles meil kolhoosis maha. Siis kõik muudkui rääkisid ja arutasid. Osa arvas, et esimees ise laskis põlema panna. Puudujäägi pärast. Noh, siis need Maasikamäed tulid ühel õhtul meile… ja see Ivantsuki Kata oma mehega. Eks me vennaga ka jooksime seal ringi ja jälle nad hakkasid sellest põlemise asjast rääkima. Kiitsid veel Lõhmuse Meelist, kuidas see oli hakkamas ja aitas voolikuid vedada. Vennas ütles, et Meelis on üks libeda näoga lurjus. Ja kui mina tahtsin rääkida, et ta poe tagant taarakaste varastas, siis käratati peale, et „lapsed lähevad nüüd ära teise tuppa”. Pärast tuli ema meid magama ajama ja noomis veel pealekauba, et mis see siis olgu, „laps räägib siis, kui kana pissib”. Mina ei hakanud enam ütlemagi, et Lõhmuse-poiss luusis juba paar päeva ümber kuivati.”

Erika püüab toibuda infotulva üllatuslikust küllusest. Aga enne, kui ta oma paberite hulgast õigeks reaktsiooniks juhendit otsib, jätkab hoogu sattunud Milvi oma koleda loo jutustamist.

„Paar kuud hiljem oli kanalas tulekahju, aga saadi enne hullemat jaole. Aga siis läks üks elumaja. Vanainimene ühes lapselapsega põlesid sisse. Nende noored käisid sealaudas tööl. Poegimiste aeg, pikad päevad. Mina teadsin küll, et Lõhmuse Meelis käis seal aia taga koera kividega loopimas ja sai mutikese käest kepiga üle turja. Aga kui miilits külas maad kuulas, siis ma ei kõssanudki. Ema rääkis ise temaga, kus ma sain midagi vahele ütelda.”

Ringisistujad noogutavad, panevad pead kokku ja üldine arutlev pomin summutab aknal hädaldava porikärbse sumina. Milvi nõjatub, käed rinnal risti, selg sirge, toolileenile ning sirutab jalgu. Tema on oma kohustusekoormast vaba.

„Näed siis, kus lugu,” alustab Erika kobavalt. „Nüüd järeldused… Hallo, palun tähelepanu.” Kohmetult lappab ta oma klammerdatud materjale, mille igalt lehelt naeratab vastu europrojekti logo. Leiab õige koha, kuid ilmselt ei ole sedasorti juhtumite puhul abimaterjalist abi.

„Me teeme omad järeldused,” kogub ta end siiski.

„Aga see Lõhmuse-poiss? Pääseski niisama või?” pärib Vambola vahele ning kogu ring pöörab küsivad silmad Milvile.

„Tema pere kolis varsti pärast seda ära linna. Seal jäi ta algul vargusega, siis süütamisega vahele. Linna asi, tänavad kitsad ja silmad iga nurga peal. Siis oli meil kolhoosis küll tagantjärele tarku, et „eks olnud kohe arvata”. Ei arvanud nad midagi, ainult mina teadsin, ja vend, ja veel mõni laps. Kesse meid kuulas. Lapse juttu,” teatab Milvi trotsiga.

Grupijuht ohkab: „Seal need meie kidakeelsuse juured on. Sügaval lapsepõlves. Aga juba me saime kuulda, kuidas Milvi aastate eest kinninööritud sõnad selle looga valla pääsesid.”

Projektijuht tunneb kergendust, sest ka tema jutt on taas oma laineharja leidnud.

„Väljaütlemata sõnad. Analüüsime neid pärast seda, kui oleme ära kuulanud veel ühe loo. Kes on julge? Kelle lugu me nüüd kuulame?”

Korraga tõuseb mitu kätt, aga üks hääl teatab otsustavalt: „Mina räägin nüüd!” Ja käed tõmbuvad tagasi. Aknal põrisenud porikärbes otsustab ka justkui kuulamiseks hinge tõmmata.

Naise tüsedus on pigem sitkelt lihaselist laadi. Hõrenevaid juukseid pole mõnda aega värvitud, pruuni alt paistab paar-kolm sentimeetrit hallisegust juuksejuurt. Ta surub odava kunstnahast käekoti kaenlasse ja silub põlvedel villast seelikut. Tema rinnasildile on kirjutatud „Ragne”.

„Ma käisin nädalalasteaias,” ütleb ta alustuseks.

„Nädala?” ei saa nooruke juhendaja aru.

„Sinna viidi laps esmaspäeva hommikul ja reede õhtul tuldi järele,” teab keegi selgitada.

„Ega seal nii paha olnudki. Sai teistega koos mängida ja… Mõni kasvataja oli hästi tore. Üks öökasvataja rääkis meile alati enne magamajäämist muinaslugusid. Selliseid rangemaid oli ka. Ma mäletan, üks kasvataja… Tema õnneks öösiti ei valvanud, aga lõunauinaku ajal käskis kõigil selili keerata ja mõlemad käed pea alla panna.”

Naine laseb oma käekoti põrandale potsatada ja demonstreerib. Asetab käed sõrmseongusse ja tõstab kukla taha.

„Vaat niimoodi. Nii pidime lamama terve lõunaaja, ja kui mõni une pealt end keeras ja käed ära võttis, tuli kasvataja, sakutas lapse unest üles ja sundis end jälle õigeks keerama. Mul siiamaani surevad käed ära, kui pean neid üleval hoidma.”

„Nojah, see on nüüd näide valdkonnast…” alustab grupijuht sõnu otsides.

„Ei, ei, ega ma pole veel selle koleda looni üldse jõudnud,” pistab Ragne kiiruga vahele.

„Ega kaader ka väga ei püsinud. Ja see kasvataja oli meil ainult lühikest aega. Ta lihtsalt oli selline… meeldejääv. Aga siis ühel suvel veeti katlamajast lasteaiani uut torustikku. Meil oli hirmus põnev. Suured liivahunnikud hoovi peal ja kraave kaevati. Need töömehed olid seal säärased toredad onud, lubasid traktorisse ronida ja…”

Jutustaja vakatab hetkeks justkui meenutades. Kõik on äraootavalt vait peale kärbse, kes hakkab saalis suuremaid ringe tehes uut väljapääsu otsima.

Naine läheb oma looga edasi.

„Söögiga oli nii, et… ei, ega me ei nälginud. Kilokalorid olid ju täpselt välja arvestatud. Juurde ei saanud, aga järele jätta ka ei tohtinud. Täpselt oli ju välja arvestatud. Eks ikka õhtul oleks tahtnud midagi näkitseda ja mõni jäi köögist leiva varastamisega vahele. Aga kui lauas pirtsutasid, olid kasvatajad kurjad. Ma ei söö siiamaani keedetud pekki. Muidu söön kõike, aga keedupekk ei lähe kuidagi. Lõunaks sai tavaliselt suppi. Liha suurt ei olnud, aga leeme peal ujusid pekikuubikud. Nagu valged vaglad. Mõni oksendas laua taga ja ajas teised ka öökima.”

Erika tõmbab sügavalt hinge ja surub oma saleda käe päikesepõimikule.

„Ma usun, et kõik said juba teie jutu mõttest aru. See oli piisavalt kole kogemus. Ja te olete hea jutuvestja, kui ainult võimaluse saate,” laseb ta pahinal õhu rinnust välja.

„Meil oli igasuguseid nippe, kuidas pekist lahti saada,” jätkab Ragne hoogsalt ega tee märkamagi kahvatunud ilmet Erika hoolitsetud näolapil.

„Enamasti ikka proovisime kõik ilusasti ära süüa. Need olid lollid, kes helpisid vedela sisse ja leivatüki järele ning siis vahtisid oma vaglahunnikuga tõtt. Sedasi oli palju hullem ja järele jätta niikuinii ei tohtinud. Mul oli täitsa oma nipp,” teatab õhinasse sattunud naine uhkelt. „Pärast lõunasööki lasti meid õue mängima. Ma korjasin pekitükid põse sisse ja läksin nii ruttu õue, kui sain. Jooksin esimese põõsa juurde ja sülitasin selle taga suu tühjaks.”

„See ei ole enam kole lugu, see on ju lausa kohutav. Tõesti, mida kõike pidi väike laps…” püüab noor ja juba igas mõttes roheline juhendaja teda peatada.

„Ei, kohe ma jõuangi selle koleda kohani. Jälle läks jutt mujale,” naeratab kõneleja vabandavalt.

„Ükskord ma sülitasin oma suutäie läätspuuheki taha tühjaks. See oli nii tore hekk, algul õitses kollaste õitega ja siis tulid kaunad. Seemneid sai süüa, nagu väikesed herned…. No vaat niimoodi, ma lähengi jutuga jälle metsa,” hurjutab jutustaja iseennast.

„See hekk oli niisugune tihe ja selle taha oli hea end peita. Mina sülitasin peki välja ja korraga kuulen — mehehääl: „See oli nüüd küll üks läila suutäis. Haput kommi tahad selle peale?” Ja seisabki minu ees üks torumees. Muidugi tahtsin ma kommi. Olgu või haput. Ma sain siis kolm „Barbarissi”. Rohkem tal parajasti polnud. Aga ta lubas järgmisel päeval veel tuua ja ka neid moositäidisega karamelle. Sellised ümmargused, ma nende nime enam ei mäleta…”

„See polegi praegu oluline,” neelatab Erika pingsalt.

„Ta tõigi,” jätkab naine. „Rääkisime juttu ja ta silitas mul pead. Võttis sülle ja järgmisel päeval tõi šokolaaditahvli. Sellise suure. Ma ei jõudnud kõike kohe äragi süüa, panin taskusse tagavaraks. Aga tema võttis mu käe, mudis seda niimoodi imelikult ja küsis, kas ma tahan, et ta järgmisel päeval veel kommi tooks. Muidugi ma tahtsin. Siis ta hakkas nagu natuke nutma või kuidagi härdaks muutus ja küsis, kas mina saan talle midagi vastu anda.”

„Palun ärge edasi rääkige,” haliseb Milvi. „Pole vaja. Kõik on niigi selge.”

„Ma pean ütlema, et vastavalt juhendile ei või ma teid takistada, kui te just ise ei otsusta lõpetada,” klammerdub Erika oma kokkuklammerdatud materjali külge.

Ringist käib läbi pobin, tundub, et enamik on huvitatud loo puändist.

„See ongi ju peaaegu läbi. Ta tahtis, et ma katsuksin sealt… püksist. Ja ma katsusin. Ma isegi ei näinud, mida ma katsun. Ta pistis mu käe oma püksi­august sisse. Ja palus mul sõrmi liigutada. Vaat niimoodi… hea küll, te saite aru,” ütleb ta, kui Milvi plaksti kõrvad katab ja piinatult silmad suleb.

„Siis pärast sai ta korraga kurjaks. Sakutas mind õlast ja ütles, et kui ma sellest kellelegi räägin, siis sureb mu ema ära.”

Kärbes teeb äkilise sööstu, rammib peaga aknaklaasi, kostab väike pots ja ta langeb oimetuna põrandale. Saalis jääb ühtäkki väga vaikseks.

Ragne vaatab korra hämmeldunult ringi ja korjab üles oma põrandale kukkunud käekoti. Grupijuht kogub ennast: „Siis nüüd peaksime…”

„Kas ta ahistas teid hiljem veel?” küsib Milvi, kelle närvid ei pea vastu.

„Kasvataja leidis mu taskust pooliku sulanud šokolaadi. Karjus torumeeste brigadiri peale, et keegi on lapsi magusaga kostitanud. Seda meest ma teiste hulgas enam ei näinud.”

„Riistapidi üles tuleks sellised puua. Kõik viimseni,” teatab Vambola tumedalt.

„Issand, kui hea, et nüüd on niisuguste jaoks registrid olemas,” õhkab keegi naisterahvas.

„Ega nad sinna registrisse vabatahtlikult end üles ei anna,” tänitab teine hääl.

Erika üritab taas oma hoolealuseid ohjata.

„See teema pakub kindlasti palju arutlusainet. Ja meie olemegi täna siin, et suhelda. Verbaalsete vahenditega üksteist toetada, julgustada ja nõustada, keda vaja. Ma küsiksin kõigepealt, kas te avate end selles küsimuses täna esimest korda?”

Ragne vaatab talle udusevõitu pilgul otsa.

„Kas olete sellest kellelegi varem ka rääkinud?”

„Ma olin väike ja siis ununes see lugu mul aastateks üldse.”

„Loomulikult, see on täiesti tavaline, et aju blokeerib traumeerivad mälestused.”

„Siis ükskord, kui ema minu peale jälle karjus ja sõimas tuimaks, juhmiks tümikaks… Ma olin siis kolmeteistkümnene. Ta virutas mulle vastu kõrvu. Täiest jõust. Siis tuli see lugu mulle jälle meelde.”

„Ema kahetses kindlasti löömist, kui seda koledat lugu kuulis.”

„Ma rääkisin sõbrannale. Tema rääkis mulle ka oma võõrasisast ja üldse. Me saime ikka hästi läbi. Ta suri nüüd mõne aasta eest. Maksatsirroos.”

„Ma loodan, et te tajute meie grupi tuge ja mõistmist. Sellised asjad jätavad oma jälje. Sellised katsumused teevad tugevaks. Ja ma tean, et tugevad ei löö oma lapsi…”

„Ei, mina pole neid kunagi peksnud. See psühholoog usutles mind ikka päris pikalt, enne kui ära otsustas.”

Grupp jääb jälle hiirvaikseks ja kõigi silmad imevad tuhmist näost ahnelt järge nüüdsama kuuldule.

„Te olete siis ikkagi ka psühholoogiga vestelnud?” küsib grupijuht kobamisi.

„Siis kui mees vahepeal minema läks. Mul käisid paar korda hood peal. Lõhkusin… lõhkusin seal nõusid ja ühe tabureti lõin puruks. Ema tahtis mu laste hooldusõigust enesele. Siis rääkisin ka psühholoogile.” Naine tõstab käekoti teise kaenla alla ja kärbes hakkab põrandal pinisedes veidralt lohisevaid ringe tegema.

„See tunnistas mind terveks ja kirjutas rohtu. Aga ma ei võtnud seda, sest ema kolis ära teise linna elama. Mees tuli tagasi ja meil oli jälle kõik hästi.”

„Abikaasa teab sellest lasteaia asjast?” Milvi on rahunenud ja suudab jälle kõnelda.

„Mehele rääkisin, kui ta tagasi tuli. Eks ta tookord ema pärast läkski. See käis muudkui meil ja painas küll ühe, küll teise tühja asja pärast. Mees ei kannatanud seda enam välja. Aga ta arvas, et ma ei peaks mitte kellelegi rääkima.”

Erika otsib nõutult sõnu. „Kui on selline abikaasa, kellega saab kõigest rääkida, siis pole ehk tõesti suuremat vajadust psühholoogi järele.”

„Mees suri kolme aasta eest. Insult. Lapsed on õnneks juba suured. Tüdrukul on omal pere ja poiss saab kevadeks ameti kätte.” Naine tõstab nüüd ridiküli sülle. Kärbes masseerib natuke oma vigastatud tiiba ja komberdab tasapisi nurga poole.

Juhendaja kükitab osavõtlikult Ragne ette ja surub vastu rinda abimaterjali, mille vahel ootab juba jätkuprojekti mustand.

„Te saite nüüd vähemalt südamelt ära rääkida. Eneseväljendamise oskusel on suur väärtus.”

Kärbes leiab nurgas kena pehme tolmurulli. Ragne naeratab leebelt.

„Ega sest rääkimisest miskit kasu ei ole. Näh, nüüd rääkisin teile siin ära. Mitu inimest kuulamas. Emal enam ühtegi meest pole. Hooldekodusse ei taha minna. Lubas kohtusse kaevata, kui ma teda enda juurde hooldada ei võta. Selline seadus pidi olema, et lastel on kohustused neid üles kasvatanud vanemate ees. See ei loe, et ma nädalalasteaias olin ja internaatkoolis käisin. Ma ei tea. Ma olen lihtne naine. Rumal muidugi, aga ikka usun. Usun, et see onu seal heki taga ei valetanud, et kui ma sellest kellelegi räägin, siis sureb ema ära.”