Katkend romaanist „Käbi ja känd”
Vaatame kaubakotti ja marjakorvi pandud kraami kogu perega üle. Sellist pudipadi olen ma palju kordi näinud. Hiirelõksud ja pesupulgad ei paku huvi, silmitsen ainult värvipliiatsikarpe, nööpe, paelakerasid, juuksenalle ja… No see kleidiriie — helesinisesse kangasse on otsekui salaja peidetud erkpunaseid kettakesi, mida eemalt pole näha, riide ilus muster tuleb nähtavale ainult lähedalt viiliti vaadates — ostetakse ära esimeses talus, kus isa kotisuu lahti teeb. Ja siin on veel teisegi kleidi jagu riiet, väga ilus rohekas, rohelisel põhjal joonistavad kitsad helevalged sooned väikseid ja natuke suuremaid silmuseid. Ei oskagi öelda, kumb on ilusam; kui antaks käsk kohe praegu õekesele Ollile kleidiriie valida, näitaksin ilmselt näpuga sellele, kus läiklevad punased kettakesed. Kui kaupmees sõidult koju jõuab, eks me siis kuule, kumb kangatükk osteti enne.
„Ma proomi hummogu masuurigu õks kuuli aiaq — mida tä siih koosõrdas,” käib pereisa välja hommikuse plaani. Ikka sunnib kooli! Ema kiidab järele — tema ei taha ega mõista ametnikega kõnelda, kui tulevad ühel päeval poisikest otsima. Peaksin samuti hommikuse plaani välja nuputama, kuid pimedal ajal ei taha kuidagi välja minna, pigem kannatan ära valu, kui tagaajajal peaks üks-kaks nähvakat õnnestuma.
„Tulgõ mõlõbaq aiksahe üles!” Isa on millegipärast jälle paremad püksid jalga ajanud. Vend Jaan nuriseb, ta oleks veel veerand tundi maganud. Isa kamandab uuesti — tulgu mõlemad sängist välja. Vennas kuulabki sõna, krapsan ka ise põrandale, kuid tirin ikkagi vanad püksid jalga. Isa vaatab kurjalt ja käratab: „Kuuli läät täämbä! Külält kotoh olnu!” Ega mul ole muud pääseteed, kui ronida ahju peale. „Õga mul olõgi hüa miil umma poiga pessäq,” ütleb isa ootamatult leplikult, „a ma taha, õt sa opisi targõbas ja saasiq ütskõrd pareba elo pääle.” Ma ei ole sõbraliku jutuajamise vastu, ütlen: mul jäi nagunii üks klass vahele, ja kui käin kuuenda klassi uuesti, ei ole ma midagi kaotanud. Mul oleks kerge õppida ja saaksin väga hea tunnistuse. Isa müriseb vastu: kui õnn kukkus sülle, ei ole tark tegu see lohakile jätta ja kaotada.
Mõistlik jutt küll, tahaksin isa kuidagi aidata, kuid ma ei saa. Mainin jälle, et õpetaja mind teotas, kui tuli kääridega pügama, ja mul oleks väga häbi kooli minna. „Mis saq kullõt, suu vallalõ!” käratab isa Jaanile. „Panõ timä kiräq ka kotti.” Isa toob tabureti, võtab sedelga pealt piitsa, astub taburetile ja võtab kätt pikalt kõrvale sirutades hoogu. Sõlmiline piits lartsatab vastu mu kätt. Sõrmed koolduvad iseenesest, teine käsi tuleb appi, taguots teeb kärme liigutuse kõrvale — ja piitsa teises otsas rapsijal ei jää muud üle kui piitsa enda poole kiskuda ja vanduda: „Saq, kurramusõ loodõr, küll ma suq tarõst vällä kihoda!” Ta tõmbab äkitselt — ja taburet kolksatab. „Kurrask, sata vai vigalitsõst!” Isa puhib ägedalt ja hõikab: „Veera, tuu rutõbahe rihavars!” Ema keelab: proovime veel heaga, ehk võtab kuulda. Isa tõmbab saapad jalga ja lubab selsavetis käia, ettevaatlikult kodusest masuurikast kõnelda ja järele kuulata, kas antakse kevadel vaestele taludele mingit abi või pole sealt midagi loota.
Katusel on veel peent jääpudi ja kuuri räästa all konutab talvisest hangest jäänud lumeköks. Kui ema näebki, ütlen, et see oli esimene ja viimane liulaskmine. Rooman katuseharjale, pööran end koos suuskadega ümber — ja tuul vubiseb üle kõrvade. Plaksti! Suusk murdub rihmaaugu kohalt. „Ah, sa meelevalus!” Ema vahib, justkui näeks ilmaimet. „Ära muretse, laudale tuleb nagunii uus katus panna,” ütlen ma täiskasvanu moodi hästi aeglaselt. Ema aga hädaldab: „Võit saiaq säntse nahatävve, õt jäät kavvas põdõma — mis siss saa!?” — „Roovlatid raksuvad minu, kerge poisikese all, mis tähendab, et need on pehkinud. Mine lauda peale, vaata murdunud puu otsad üle ja kõnele oma vanamehele, kui läbi katus omadega on, ja ütle, et latid tuleks kohe maha raiuda, saavad rutem kuivama,” annan emale nõu. „Mina võin iga päev koorida.” Ema kõhkleb, võib-olla ei julgegi isale katusest kõnelda.
Isa ei paista väga tige, kuid ega ta hea pilguga mind vaata, kui kõneleb, et Malahhov tuli koridori peal vastu, ütles sõbralikult tere-tere, aga rääkida ei tahtnud. Ehk ei olnud tähtsal ametnikul aega. Danil aga kutsus ta lahkesti juttu ajama, küsis, kuidas lastel koolis asjad edenevad, ja ütles muu jutu sees, et haridus on Vene korra ajal igasuguse maksuta ja seepärast tuleb lapsi koolitada. Masuurikat ei maininud, küll aga ütles mõned imelikud sõnad. „Timä kaehut minno nigu halõhõhe ja ütel: „Talokõnõ om sul nõrk ja eisq olt pehmevõitu ja tuuperäst olõ õks su latsi pääle mõtõlnuq, õt mis näist saasõ.” Ma ütli vasta: küll ma koolida ja kasvada.” Isa keerab end ema poole ja ütleb, et nende sõnadega Danil natuke küll pahandas, kuid ikkagi tuleb teda pidada kõige targemaks sugulaseks, ja seda, mis ta ütles talu pidamise kohta, tasub tähele panna. Ja too mees soovitas võtta hobuse ostmiseks riigilt laenu. Hobusega talu võtab ruttu jalad alla ja küll siis saab ka laen pikapeale makstud. „Pangavõlg oll` küll veiga rassõ massaq. Piäsiq veiga höste mälehtämä,” muretseb ema. Ja nüüd teebki ema juttu lauda katusest! Ei, muud juttu aetakse.
Isa sätib Eestimaale sõitma. Raskema kraami topib presendist seljakotti, kleidiriided ja muu kerge kraami pakib hoolikalt sangaga korvi. Tähtsale sõidule mineja kurdab ootamatult, et saapad tal kehvapoolsed. Poeg Pauli omadega oleks väga hea teede lagunemise ajal talude vahel ringi käia, kuid villase sokiga ei mahu jalga.
„A timä või ka üteh minnäq, avitas kraami nõstaq,” ütleb ema justkui naljapärast. Või see polegi nali? Sõita rongiga ja…? Umbes ma ikka tean, kuidas tuleb kraami müüa. Isa vaatab mind kahtlevalt ja arvab, et lapsest võib olla rohkem tüli kui abilist. Kohe tuleb emalt uus plaan: tädi sellist masuurikat karjaseks ei taha, Veeliksi naine ka ei ole sõna saatnud, et Pauli suveks tahavad, ja see pujään tuleks viia ära kaugemale. Võõras temast midagi ei tea, perenaisel ainult hea meel, kui karjapoiss aegsasti teada ja kaubad koos. Mis ta siin kodus jõlgub ja lõhub veel üht-teist, las läheb ja vaatab, kuidas võhivõõra juures olla ja käske kuulata. Vaja viia ta hästi kaugele, siis ei oska ära tulla, ja kaugemal makstakse suuremat palka. — Mis võiks olla sellise palk? Isa olekust ei paista, et ta küsides teeb nalja. Kodus istudes ei mõista arvata. Kui käia ja kuulata, siis saabki selgeks, kui palju pakutakse. Ka ema kõneles tõsiselt! Üle hulga aja on nad asunud ühte kampa, et mu elu kibedaks muuta. Esialgu kipuvad mu mõtted rongisõidule, seda enam, et lume alt välja sulanud mulluse kulu tuustid ei tõmba veel mõtteid karjapoisi ametile ja silmalaugude raskusele vihmasajustel hommikutel.
„Sina oled nüüd ehtne Ivaan, mitte mina,” naerab vend Jaan minu väljanägemise üle. Vene sõduri määrdunudkollakaks muutunud jopp on tõesti mulle suurevõitu ja varrukad pikad, kuid see ei ole õlgadele raske ja on mõnus igale poole minna. Villane Saksa ohvitseri pilotka muudab mu näo kenaks ovaalseks, värv on samuti ilus, tumeroheline, Vene sõduritel nii ilusat ei ole. Ega ole ühelgi vene jumbul sellist seljakotti kui minul — vanast suureruudulisest takusest kotiriidest ja õlapaelad suure kirjaga setu vööst — ega sellist kaupa koti sees, mida saab eesti taludes raha eest müüa või vahetada singi, peki, või, püülijahu või tangu vastu.
„Jummal avitagu teid reisu aigu ja kodotulõku pääl,” ütleb ema tarest välja astujatele pühalikud sõnad kaitseks kaasa. „Ooda! Jootsi, jää saisma!” Kerges rõivas välja jooksnud ema hõikab: „Midä ma aamõtnikõlõ ütle, ku kiäki siiäq tulõ?” — „Ütle, õt koolilats om paenuq Eestimaalõ umatsidõ mano ja esä sõit` otsma.” Ema jookseb tarre, Jaan jääb trepile vahtima, meie sukeldume pimedasse metsa. Käin isa jälgedes, siis ei ole komistamist karta. Suurel teel on taevast näha ja kindlam astuda.
Petseri jaam on isa ja ema juttude järgi väga tuttav koht, mõne korra olen vast ise ka siin kusagil lähedal vankris istunud ja ringi vahtinud, aga too päev ei ole meelde jäänud. Rongisõit olevat samuti lihtne, inimene istub nagu piklikus ruumis, millel on rattad all, ja sõidu ajal need kolisevad. Ja äkiline vedurivile võib inimest ja hobust ehmatada. Elektrilampide alt siseneme jaamahoonesse, inimesi trügib edasi-tagasi, paljud aga seisavad tihedasti usjalt keerdunud sabas ehk järjekorras. Seisan isa kõrval ja vähehaaval liigutame jalgu, isa annab sangaga kraamikorvi minu hoida, tal siis hõlpsam piletit osta. „Saisa sa veitkese kavvõbah.” Isa lükkab mu venelaste vahele. Ahhaa — tee peal sai ju arutatud, et ta ostab mulle lapsepileti. Tegelikult ei näe piletimüüja oma väikesest luugist, et olen suuremat sorti laps. Vagunisse minnes võin muidugi jalad lõnksu lasta. Isa pileti peal on vaguni number — 1. Vedur tuleb mühinal elektritulede valgusse ja möödub, vagunid kolksatades järel. Vedur pahvib õhku nagu raske väsinud loom.
Vagunis kipub imelik lõhn ninna, rattad kolisevad ja kõlksuvad. Hea meelega vaataksin hoopis kauem võõraste inimeste nägusid, mütse ja seljarõivaid, isa aga nõksutab pead vaguniukse poole. Ema ju ütles, et kaugemal võib laps saada suurema palga — miks me siis ei sõida kaugemale? Aga hilja vaielda — isal kaubakott kaenlas ja korvisang peos, pean minagi oma kraamikoti otseti turjale kohendama. Vagunitrepi peal trügib vastu päris suur tropp inimesi, noori rohkem kui vanu. Jaamahoone ees põlevad elektrituled, nii et öö ei ole veel päris otsas. Hoone seinale on kinnitatud suurte mustade tähtedega silt „LEPASSAARE”. Tume plats raudtee ja jaamahoone vahel läigib tuhmja kollaka valguse käes. Äge vile tõmbab rongi liikuma. Viimase vaguni sabas põleb punane tuli. Isa kõnnib ees, ta teab, kuhupoole on kasulik minna. Suured raagus puud tukuvad, selline tuhm ümbrus ajab une peale. Igapidi paistab, et kevad on veel päris kaugel, kuid meil tuleb ütelda igas peres, et kuule, peremees, varsti läheb kari välja, ehk oleks aeg korralik karjapoiss kaubelda. Vaadake, siin ongi tubli poiss, Paul nimi.
Aih! Sakslase saabas tonksas mullakonaruse vastu. Komistus viib une minema ja annab erksust. — Kuule, sa mõtle, kas mind karjapoisiks pakkuda ei ole liiga vara — maa on külmunud, puudel pole veel kevadist lõhnagi ja tuule käes on paras käia, villased kindad käes. Isa ainult köhatab vastu. Paremat kätt seisab lähestikku kaks talu. — Kas pöörame teeotsalt ära? — Jaama lähedal ei saa midagi müüa, kõnnime edasi. Ma küsin uuesti, kas kohe esimeses talus teeb ka minust juttu. — Läheme sisse, vaatame, mis inimesed on, ja uurime, kas peavad ühtainsat lehma või on loomi rohkem. Nüüd paistab talu vasakul teepoolel. Seisatame värava taga. Ütlen: laut siin on. Isa lisab: suur laut ja veel teisi hooneid. Kaks koera, mõlemad musta-valgetkirja, jooksevad haukudes vastu. Isa julgustab: kui penid on lahti, siis nad ei ehmata ega ole ka puremist karta.
Koputame. Seest kuuldub naisterahva häält. Pimedast esikust astume kööki, laual põleb väheldane petroolilamp, mis heidab napilt valgust. Halliseguste juustega naine seisab nurgas, teritab silmi ja liigutab käsi ning paistab olevat ehmunud. „Mis rahvit ti olõte?” — „Käimiq kaubagaq,” ütleb isa. Perenaine rõõmustab, et me ei ole venelastest kotipoisid. „Poiskene om mino poig, ja kott om kah, aga koti seen müügi pääle kaup.” Isa kõneleb täitsa vahvalt. „Kas ikka kõneled ausalt, et om uma poig? Või võtsit vaeselapse üten?” uurib naine kõheldes. Isa kinnitab, et on oma poeg, ja tõstab kaubakoti taburetile. Perenaine keelab: ta ei taha midagi osta ja raha ka ei ole. Isa loetleb, mida kõike tal pakkuda. Nimetab koolitarbeid, riidevärvi, niiti, nõelu, sukavardaid. Perenaine tahaks vaadata jämedaid kampsunikudumise vardaid, kuid neid meil ei ole. Ta ostab riidevärvi, mõne niidirulli ja peened sukavardad. Isa pakub kleidiriiet, mis on ilus roheline — ega pea rahas maksma, võib olla sealiha, püülijahu, toogu platsi tangud või kruubid. Ja on sinist kangast, punaste rõngastega. Ei, perenaine ei taha kleidiriiet vaadata, paneb lauale kolmerublalise ja ärgitab: pangu me rutem kraam kokku, teda ootab perenaise töö. Lahkume kui ausad ärimehed. Üks koer tuleks vist kaasa, kui ma väravat kinni ei suruks.
Teine talu pole kaugel. Maja suur ja laut samuti. Väraval tormab vastu hundikoer, välgutab pikki teravaid hambaid. Seisame. Trepile ilmub mees, tal on habe, kuid eemaltki on näha, et ei ole vana mees. „Mis teele vaaja?” hüüab mees tõredalt. Isa paistab julge, ütleb, et on pudi-padikaupa pakkuda, sellist värki, mida peaks perenaine vaatama. Läbi koera klähvimise mees ilmselt kuulis, ta tõrjub koera kaugemale ja ligineb väravale. „Oled eesti miis. Üleeila käis mööda küla üts vinne vanamiis kate poiskesega. Küsisiva miskit tüüd tetä. Mis tüüd sa nii varra iks pakud! Kerjava lihtsält või vahiva, mis talon om ripakil, ma nii mõtli ja es lasõ lävest sissegi. Näede, tollest majast, mis jääb kura kätt, haarasiva köögist, kui tüdruk läts sahvridõ, lihatükid panni pialt arä ja viil kuus-säitse kanamuna. Tüdruk es pannu tähele, pakkus poiskestele võileiba ja lõikas pooliku leivapätsi kotti panda. Ja prõlla kaen trepi päält, et viil üts vanamiis poiskesega. Sina olet siis eesti miis. Aga lats ei olõ koolin — misperäst nii?” — „Ah timä?” Isa kohmetub, kohendab kotti seljas ja ütleb: „Meid aeti oblasti alla. Sääl õi olõ kõrda — kiä taht, lätt kuuli, a ku lavva pääle õi olõ midagi panda, siis tule lats hädäga koolist arq võtta.” — „No mis sa ütelt, kui halvaste! Tulge edesi, ma hoia peni kinni.”
Peremees viib meid noorepoolse perenaise ette, kellel on nallidega kinni pandud pruunikad juuksed, seljas pikk vanavõitu pehmest kangast kodukleit, ta vaatab kõik meie kraami üle, aga võtab vähe, ainult kaks paksemat koolivihikut, neli-viis nööpi, niiti ja väikese tengelpunga. Talle pakub huvi sinine kleidiriie, laseb kanga sussininadeni lahti, läheb köögist tuppa ja keerutab suure peegli ees. Isa pilk vilab lauale ja riiuli poole. Kui ta midagi haaraks, tõstaksin lärmi, saagu mis saab. Venelane krahmaku liha pannilt, meie nii ei tee. Naine pakub riide eest mune, kuid meie ei võta: tassi, kuidas oskad, ikkagi võid komistada ja määrid veel müügikraamigi, seletab isa. Naine sobrab kummutisahtlis, leiab viielise ja nõuab rubla tagasi. „Ooda, peremiis, mul või koskil taskun viil raha olla,” ütleb naine ja sorib riidekapis. „Väga kahju,” laiutab naine käsi, „ei saa mina sedä ilusat kleiti võtta. Tule mõni teene kõrd meie juurest läbi.” Peremees tuleb trepil vastu. No nüüd hakkab isa mind pakkuma! Aga nad kõnelevad tühjast-tähjast ja peremees suleb värava.
Selle korraliku kivist lauda ja ilusa majaga talu, kus vene vanamees poisikestega suli tegid, jätame vahele. Natuke tahenenud kraavikallast pidi jõuame väheldase talu juurde. Siin haugub mustjas sõbralik koer, tuleb ka peremees, paksuvõitu vanamees, kaabulott peas, trepilt õuele, vehib käega ja karjub: „Uhhadite! Uhhadite!” Isa hõikab vastu, et oleme eesti inimesed, kuid peremees ilmselt ei kuule, vehib ikka kätega ja hõikleb, et kaduge minema. „Vinne pätiq ommaq ka s`oost talost õks midägi varastanuq,” arvab isa. Kes teab, vanamees on võib-olla ainult jutte kuulnud, et Venemaal nälga jäänud inimesed sõidavad Eestisse ja hulguvad ringi ja mõni varastabki midagi suhu pista. Ehk on mõnel isegi peenikest naistekaupa kaasas ja pakub müüa nagu meie.
Vesi on tõusnud üle kitsa oja kallaste. Värsked laastud purde otsa juures ja toores, värskelt kooritud käsipuulatt tunnistavad, et purdest võime julgelt üle minna. Heinamaa lohkudes läikleb vesi, ja isa räägib jälle oma kehvapoolsetest saabastest. Põllu servast tõuseb ülespoole kaks rida noori kaski, nende vahel on roobastee, suvel veetakse siit muidugi heinu koju ja poisikesed silkavad lõunatunnil ojja suplema. Ma ei raatsi raskevõitu jalanõusid kiruda, pealegi oleme jõudnud põndakust üles talu hoonete taha. Koer klähvib — ja me ruttame pooljoostes risti-rästi vajunud vaarikavarte ja takjakontsude vahel ning küüni tagant välja jõudes jääme peaaegu lagedale. Kuigi tõmbame end küüru, ei varja väheldased marjapõõsad meid suure elumaja akendest vaataja pilgu eest. Kindlasti mõtleb vahtija, et vargad hiilivad ümber maja. „Pöörämi hoovi pääle!” kiirustab isa mind tagant veel kärmemini jalgu tõstma. „Siis nätäs, õt tulõmi ausalt ja meil õi olõ midägi pelädäq.” Punakas ketikoer ajab end tagajalgadele püsti ja haugub kurjalt. Uks kolksatab lahti, vana naine hoiab roheka kampsuni hõlmu kahe käega, uudistab kaela sirutades ja teretab esimesena. Isa seletab: oleme eestlased ja pakume perenaistele kaupa. Naine kurdab: „Om hää, ku müüde kraami, aga praegast ei olõ jo kellegil raha, kui kari om väikeses jäänü ja põle piima müvvä.” Isa: me võime talukraami vastu vahetada.
See on mõistlik perenaine, ei taha kõike kaupa näha, haarab rotilõksu pihku ja tahab veel teistki samasugust. „Annasi püülijauhõ. Kui paljo ma jahu anna?” — „Pallõsi: mõõda kaks kilugrammi, sis anna sullõ viil pakikõ värmi. Määne miildus?” Naine mõtleb, noogutab, et jääb nõusse, tal oligi plaan värvida lõngu pruuniks ja kollaseks. Otsin korvist väikese kotikese, mul on neid viis tükki kaasa võetud. Naine kutsub isa sahvrisse. Korjan kraami kokku, istun. Perenaine tuleb juttu ajades. „Siin kandin olle pood inne sõta, aga ammu joba kauplemisõ lõpetanu.” — „Siss om kehv lugu — leibä olnu vaaja osta,” kurdab isa. „Leiba? Maapoodist? No kas ikka tuvvas?” kahtleb naine. Tal on lihav krobelise nahaga nina ja kaks halli karvatuustikest lõua all. Isa palub juua. Paneb kruusi käest, kuid ei asuta välja minema. „Maaineminõ tii esi leibä,” ütleb perenaine. Ta võtab köögikapist leivapooliku, lõikab kääru, määrib midagi peale ja annab mulle. Naksti! istub isa toolile… ja perenaine lõikab temale suurema kääru kui mulle ning määrib… tunnen ära lõhnast, et see on searasv. „Piim om ka olõman, aga teil om jo aiga vähä,” seletab naine sõbralikult. Mul saab oma tükk väga ruttu söödud, võtan kaubakotist hariliku pliiatsi, et leiva eest anda. Isa teeb näovigureid, vist tahab mind keelata, kuid ma ei saa pliiatsit tagasi panna, ütlen: „Hea leiva eest anna sullõ pleiatsi.” — „Tennän väega, noorhärra, aga mul om neid kummutin terve kimp — ei ole miskit tetä.” Täname lahket naist ja jätkame teed — eespool paistab neli või viis talu.
Iga värava taga pean oma tanksaapad porist puhtaks nühkima ja teist korda veel ukse taga. Seepärast pole keegi riielnud, kuigi saabaste küljest kukuvad põrandale mõned veetilgad. Peaaegu igas talus küsitakse näopesuseepi ja kalosse, kuid neid meil pole. Lambitahti, taskulambipatareisid ja tulemasina kive ka ei ole. Antakse nõu varsti uuesti tulla ja tuua, mis taludes vaja. Kes teab, mitu paari suuri kalosse ma jõuaksin korraga turjale võtta. Sada väikest seepi ehk jaksaksin viia seljakotiga Petserist rongijaama ja Eesti rongijaamast mõnesse külla, kus kott tehakse ruttu kergemaks või päris tühjaks. Lisaks jahule oleme saanud tangu ja herneid, isa laob toidukraamikotikesed seljakotis kõige alla. Sangaga korv, kuhu igas talus olen kaks kleidiriiet hoolikalt ajalehepaberisse mässinud ja muu kraami peale asetanud, ripub nüüd minu käe otsas.
Oleks tore kõndida, kui kogu aeg paistaks päike vastu nägu, kuid taevas liiguvad heledad haralised pilved — kui päike koos sooja helendusega sellise ääre alla kaob, siis sumpa hulga aega jaheda tuule käes, kuni pilve serv hakkab helendama ja varsti lendab soe vilksatus vastu silmi, nii et paar-kolm sammu astud kui pime. Ei mäleta, mitu talu on läbi käidud. Heinamaa taga paistab jälle katuseid. Jalad on väsinud ja käed tulitavad, aga isa ei luba teeservale istuda. Tee käändub laugjasse orgu, siin tuul ei kimbuta. Kraavist eemal paistab kivihunnik. Suur lapik kivi võiks olla pealt soe, aga ei ole. Päike paistab nagu kastruli põhi läbi õhukese pilvesaba, kuid sooja ei anna. Õnneks on väikesel söödilapil kulu tahenenud, ja isa tahab puhata. Kuiva kulu peal võime külitadagi.
Madalast pajupuhmastikust vaatavad vastu helehallid uted, mõni samm eemal konutab madal, kaugemal kõrgem lepavõsa, mõned kased seas. Kui päike üle pajude libiseb, siis sirutaksid oksad justkui ladvaotsad kõrgemale. Paistab, et isa silmad vajuvad kinni. Teel lõksub vanker, kergitan pead — erksa sammuga läheneb hele kõrb, halli rätiga naine vankris. Isa hõõrub käeseljaga silmi, istub kivile ja kompab põlvi. Jälle kuuldub vankri lõginat, võsatuka tagant tuleb nähtavale tumeruske hobuse jõnkslev pea, valge lauk pikalt koonu peal. Looma külg on heledam ja esijalgadel madalad heledad sukad, ta laseb loiult traavi. Kaks meest vankril, ei kuule hästi, kas räägivad valjusti või laulavad. Äkki peetakse hobune kinni, mehed räuskavad, üks kergitab piitsavarre kõrgele pea kohale, teine raputab rusikat. Isa mühatab, me ei kuulegi, mida nad lõugavad. Kena hobune saab asja ees, teist taga piitsaga siraka, hüppab korraks tagajalgadele ja hakkab jooksma.
Pilved paksenevad ja varjavad päikese, kuid õrnalt helendav laik näitab, et õhtuni on veel palju tunde, isa aga juba muretseb, et kus saame ööbida. Kahekesi ei taheta võtta. Tema arvates ei või ka liiga vara öömajast juttu teha, siis pererahvas mõtleb, et need jäävad õhtuni kööki või tuppa istuma ja passivad, mis hõlma alla lüüa. Inimestel muudki teha kui võõraid kössitajaid valvata. Seepärast tuleb kohe ütelda, et me ei taha liiga vara majja jääda, eemal mõned talukohad paistavad, võib-olla tahetakse seal meie kaupa, käime veel paar-kolm tundi ja tuleksime tagasi, kui päris õhtu käes. Nojah. Plaan on ju mõistlik, küllap on palju kordi niimoodi tehtud. Jõuame talu õuele, maja paistab olevat küllalt suur, siin tuleb kindlasti öömajast kõnelda.
Trullakas naine on jalga ajanud mustad laiavõitu püksid, justkui tahaks nimme olla naljakas, tuleb aida või lauda juurest, teretades ilmuvad ta prisketele põskedele väikesed lohukesed, mis teevad naeratuse sõbralikuks. „Ah et teil on naisterahva kaupa? Vaatasi küll.” Ta vahetab ukse taga kalossid ja meiegi nühime kulu peal saapataldade servad üle. Suures köögis istub laua taga punakate vuntsidega mees, kellel on luine nägu, kühmuga nina. Mees sirutab selga ja küsib: „Kas müüde vahtsit asju või vannu?” — „Mis sa nii küsüt! Kes siis tulõ vana kraami pakkuma!” hurjutab perenaine. — „Õkva liina poodist osti,” kinnitab isa ja tõstab kotist peenemat kaupa lauanurgale, parajasti on napsanud pihku rotilõksu, pöörab enda tagasipoole ja ütleb: „Teil om kõrralik maaja ja suur küük. Kas ma ei võisi uma poiskõsõga ti maajah üü magada? Mi ei sekä pereht, ku heidämi nulka määntse rõivatüki pääle.” Peremehel nõksatab pea meie poole, ta paneb pliiatsikarbi käest, astub lauast kaugemale, perenaine aga tõstab mõlemad käed ja hädaldab: „Meil ei olõki aiga seda kraami vahti.” Temal loomade talitamine alles pooleli, põhku vaja tassida ja vesi kandmata. „Kaevupump läks eelä rikki ja õiget nahatükkü ei olõ viil leidnu,” ütleb mees vahele. Naine tõstab kamaluga niidirulle, nööbi- ja värvipakke isa kotti ja kõneleb rahast: raha peres natuke oli, kuid sai koolilaste rõivaste peale kulutatud. Kohe on nad koju jõudmas ja tahavad sooja sööki. Aeg on segane, räägitakse, et avalikult ei tohigi müüa liha ega võid, ainult kanamune saab korvist pakkuda ja müüa. „Nii jah, me lähäme nüüdsama uma tüü mano,” ütleb punaka vuntsiga peremees ja peaaegu lükkab meid uksest välja.
Seisame jälle värava taga. „Misperäst sa õs ütle, õt miiq tulõsi umbõs kolmõ tunni peräst üümaajalõ?” nõuan ma. Isa pöörab minu poole üllatunud silmad, mõtleb hetke ja ütleb: „Õga tagasi õi joosõq.” Ja lähemegi edasi. Tee ääres kena talu ja värav lahti. Suur kirju koer seisab, kett kaelas, püsti ja lõugab. Laskub äkki neljale jalale, viskub ketti rapsides ühele ja teisele poole ning jälle seisab tagajalgadel. Seisame keset õue, ootame. Liiga kaua ei tohi seista, ja kui koer lärmab, aga ühtki inimest vaatama ei ilmu, ei ole mõtet minna ukse taha koputama — nii seletab isa kui laialt ringi käinud kaupmees. Läki minema, teise taluni pole kuigi palju maad.
„Tahate öömajale?” Keskealine perenaine, kes ostab lastele koolitarbeid, riidevärvi, pesukummi ja nõelu, vaatab meid kahtlevalt. „Maja on meil jah hää suur, aga kaks last õpva õhtal lambi valgel. Ja sis on meil haige vanaema, temäl võiva üüsel valud sisse tulla, sis tä võtab rohtusi, kondab tuan ja ohhetab, ei saa meil umagi pere häste vällä puhada. Vast lääde õks edesi, kos pere väiksemp.” Õues meenub naisele üksik vanamees, kes on varemgi hädalisi öömajale võtnud. Me saame temalt teejuhatuse: mingu me otse põllupeenart pidi alla, suure tee peal sadakond sammu edasi, kuni tuleb viletsavõitu tee, paremal pool koplid. Paremale jääb talu, kuhu ei maksa minna, seal elavad „hõelad” vanainimesed, õde ja vend, ilmast ilma tülitsevad ja kaebavad naabritele, kui kiuslik teine on. Pealegi, vanainimesed nagunii kaupa ei osta. Aga neist edasi tuleb väiksem maja, seal saaksime kindlasti sooja tarre, üksi elaval mehel nagunii elu igav. „Minge julgede tema tallu!” õpetab perenaine.
Leiame juhatatud maja. Madala aia taga jääb meil saabaste rookimine pooleli, sest elumaja poolt tulevad lärmates ja teineteist turjast naksates jooksuga kaks taksikoera. Värav on poikvel ja me astume rangisjalgsetele haukujatele vastu, üks tuleb joonelt peale ja kipub isa saapasäärest ampsama, teise vehin ma kindaga eemale. „Kelle pääle ti sääl nii pragade?” Läheneb suur tugev vanamees, keha natuke kühmus, pealael paar hõredat juuksetuusti ja seljas samasugune Vene sõduri bušlatt nagu minul. „Sto nada?” küsib mees. „Tere, peremees!” vastab isa rõõmsalt ja kõlavalt. Mees käratab koertele, need jäävadki kohe vait, tulevad uuesti lähemale ja laskuvad kükitama, nina püsti. Peremees kiidab neid, et on väikesed, kuid targad ja terased. Kui teda kodus ei ole, siis võõrast õue peale ei lase. Isa käib kohe trumbi välja: meile juhatati, et olete hea südamega mees ja elate üksi. Varsti õhtu käes, aga meil ei ole siin kandis tuttavat perekonda, kus võetaks öömajale. Joosu ja Vana-Koiola kandis olen rohkem käinud ja seal peredes tuntakse, kuid sinna on palju maad. Poisike kõrval väsib pika päevaga ära ja endal ka võtab jalad valusaks.
Muhe vanamees kutsub majja, hämaravõitu köögis ajame suured rõivad seljast maha. „Kas sa, poiss, mõistat kabet mängi?” küsib vana ootamatult. Kuigivõrd oskan. „Aga kartulaid kuuri?” Mõistan ikka. Ja selle tööga tuleb mul alustada, vana ise talitab nii kaua lauda juures. Tal ei lähe kaua, tuleb tuppa ja annab teada: meil tuleb magada kahekesi tema laias voodis, talle endale on vana sohva. Peremees istub pliidi kõrvale järile ja kahetseb, et rändajad on tulnud tema katuse alla halval ajal — tal ei ole leiba, peame leppima kartuli ja hapupiimaga. Ja veel saame kuulda: me peame hommikul hästi vara tõusma ja majast välja minema, sest tema ise sõidab Pindi poodi leiba otsima. Mis meil ikka öelda — nii, siis nii.
Peremees seab kartulid keema ja käsib mul valvata, et pliidi all püsiks käre tuli, siis tulevad kartulid muredad. Ta teeb ka sousti, samal ajal kurdab, et peaaegu kaks aastat ei ole saanud kodus kabet mängida. Sest naine suri ära. Südamerabandus. Naine, muidu südamlik inimene, ei sallinud tamkat, tema mängis naiseõde Veldaga, kes on üksik ja kõvasti neeruhaige, elas siin üle nelja aasta. „Kui mu provva sai maetus ja paar kuud katõkesi eletüs, ütles Velda: „Kuulõ, Karla, mul om su kõrval imelik olla, nigu õlõsi sõsarõ asemel, ja mis rahvas viil mõtlõs. Ei, nii ei olõ sünnüs.” Ajas oma lora, et läheb ära Ruusmäe valda vele manu. Mina keelan, et olet siin olnu ja olõ edesi mullõ seltsiks, küll me ära elame, laudas on kaks lehma, sa avitad nii palju tehä, ku tervis lubas. Esi tõbine, aga kõva jonniga, es jätä oma tahtmist.” Vana muretseb: üksipäini on elada igav, suvedel oli Velda heinateol rehaga platsis, aga nüüd tehku kõik üksi. „Petserimaa miis, kas sa ei tuleks suvel mulle appi? Võta poiske ka üten, ja eläte siin sügüseni. Mis arvat — ah?” Isa naerab vastu: ei ole aega tulla, väikegi talukoht vajab meesterahva käsi, suvel muidugi kõige rohkem. Kuigi ei ole head tervist — juba noorest peast kehale vea külge saanud.
Peremees kasib laua, söödab taksid ja kutsub tamkat mängima. Esimese korraga on selge, et minust ei ole temale vastast. Vanamees nohiseb pettunult, märkab põrandal pliiditruubi kõrval tukkuvat kaupmeest, annab nõu väljas käia, jalavarjud pliidile kuivama panna ja tema sängi kobida, poisi jaoks pani täitsa puhta püüriga padja. Me soristame maja nurga taga, kiidame peremeest ja kahetseme, et tal parajasti leib otsa lõppenud. Kobime triibulise teki alla. Isa tahab alati ääre pool magada, mina aga olen pea eluaeg maganud küljega seinapalgi vastas. Meie pärast võiks tamkamängija tule kustutada, kuid ta viib lambi sohva lähedale ja võtab riiulist viie-kuue raamatu vahelt paksu mustade kaantega raamatu, kergitab seda ja küsib: „Kas seda tarkust, juttõ Jeesuse elost, olõte lugenu?” — „Ei ole lugenu,” vastan kiiresti, et isa ei peaks enda haridusest kõnelema. Ka ei hakka ma võõrale seletama usuõpetuse tundidest, mis olid Saksa ajal. Peremees sätib end lugema. Kuigi toa teisest nurgast paistab valguskuma, tunnen, kuidas silmalaud kipuvad kinni vajuma.
Isa togib. Miks nii vara? Suur väsimus on sees ja silmad ei taha lahti tulla. „Rutõbahe-rutõbahe.” Mul kipuvad käed kõhtu ja kintse sügama — öösel aga ei kuulnudki kirpude hammustamist. Isal juba pintsak seljas, vehib käterätiga. Kas siin majas hommikul… see mõnus vanamees ei söögi? Peremees viksib säärikut ja kõneleb, et eile lõuna ajal sõi ära leivakontsiku ja nüüd peab ka ise söömata välja minema. Teed keeta pole enam aega ja kes õhtuse kartuli juurde üldse teed tahabki. Isa annab peremehele öömaja eest näputäie särginööpe, kaks niidirulli ja keemilise pliiatsi. Tuleme koos toast välja, täname veel kord ja astume pimedusse, peremees jagab taksidele õpetusi, et nad isekeskis ei kakleks. Küllap saaksime meiegi Pindi poest leiba osta, aga isa kindel plaan — jõuda õhtuks Paidra lähedale — sunnib meid pimeduses teisele poole pöörama. Tuul rehmab vastu nägu. „Ilm piäsi eelätsest tsipa pehmep tulõma,” arvab isa. Teed pole sugugi näha, siin võime hõlpsasti kivi või puutüki otsa komistada, kurdan päris tõsiselt. Isa aga ütleb, et hoiab pea viltu ja kuigivõrd näeb teed ega astu loikudesse, ja käigu mina julgelt tema selja taga.
Oleme jalgadega teekonarusi kobades kõndinud päris pika maa. Raske taevas ei anna sugugi valgust, kuid läbi hahetuse paistab siiski porilompe, on võimalik aimata kraavijoont ja põõsaid. Isa seisatab, vaatab ühele ja teisele poole ja targutab: kui kraavi taga algab põld, siis kaugemal peab asuma talu ja suurelt teelt lahkneb väiksemaid teid paremale ja vasakule. Ta ei kõnni siin esimest korda, kuid teeharud on unustanud. Mis siis ikka — kui on kuulda kolksatust, inimese häält või kuke kiremist, otsime üles teeotsa, jalgraja või söödiserva ja läheme talu juurde. Mul kipub parajasti tähtis küsimus keele peale. Et miks ta ei ole mind kellelegi karjapoisiks pakkunud. „Täämbä võisi jo tuud juttu tetäq,” lubab ta. Aga miks eile ei teinud minust juttu? Vastus ei üllata: ema tahab sokutada mind rongijaamast hästi kaugele, tema arvab, et laps võib võõras kohas ruttu tüdineda ja hakata mõtlema kojusõidule.
Kui kraaviservadesse on istutatud puid rivisse, siis nimetatakse teed talu juurde alleeks. Need sirged puud ei ole kuused ega kased, võib-olla on pajud, lõhmused või… raamatutes kirjutatakse kastanitest, kuid ma ei ole vist seda puud näinud. Õuel rakendab peremees hobust vankri ette. Jätab hobuse üksi, tuleb vastu — sile nägu, heleda soni noka alt paistavad kurjad silmad. „Mes te siin varra hommugu otside?” Hääl päris tige ei kuuldu. „Olõ kaubaga tulnu. Naistõrahvilõ peenkest kraami…” Isa tundub kartlik. „Ah nii? Kae, et poiskene, koolipoiss, ka üten võõdet. Misperäst tä koolin ei olõ?” — „Tä oll` üle nädäli haigõ ja kaibas tõõnõ, õt päähalu ei lää üle. Mõtli kotoh naasegaq, õt jalotaminõ keväjätse ilmaga võisiq tälle hüä ollaq,” paneb isa kädistades vastu. „Kae jah, et ta on sul näost lahja,” sõnab peremees. „Urhh!” Peremehe kõrvale paiskub kui kuul püssitorust suur musta seljaga koer, valmis hetkega meist ühele peale kargama. Pereisa silitab koera pead ja vaigistab: „Prints, ole sa vakka, ne ei olõ varga!” — „Kellega sa sääl aiga viidät?” hõikab naine trepilt. Pereisa: „Miis om Petseri puult. Kraamiga. Anna sa timä poiskesele kuuma piimä.”
Perenaine, keskealine väikest kasvu naine, käed kõrval harali ja silmad pilukil, silmitseb mind väga teraselt. „Ega ta nakkavat haigust üten ei kanna?” küsib naine. Isa oleks justkui seda küsimust oodanud: „Ei-ei, tä käve mõtsa all suuskõgõ pikkä aigu ja sai külmä. A kühä nakkas üle minemä ja taht jo väläh kävvü.” Naine kutsub majja, hele lamp näitab, et suurel köögil on kivipõrand. Perenaine kohendab pliidi all tuld ja valab karrast piima kruusi. Isa teeb leivast juttu. Et olime öömajal, kus leib oli otsa lõppenud ja peremees tuli koos meiega välja, mõtles Pindi poest leiba saada. „Egä sa huupi leevast kõnõlõ? Olede söömätä, jah?” Leivajutt perenaisele ei meeldi. Isa selgitab: õhtulgi jäi söök nõrgaks ja midagi hamba alla kuluks ära mõlemale. Me ei taha muidu, anname naiste ja laste kraami vastu, ise vaatad, mis sulle vaja. Perenaine valab piima suurest kruusist väiksemasse ja käsib rüübata. Isa harutab koti lahti ja seletab, mis meil on pakkuda. Petseri poes ei olnud tualettseepi ega taskulambipatareisid, muud värki aga veel küllalt müümata. Aga perenaine paistab ikkagi tõre, ei tule kraami uudistama. Isa on pisut kimbatuses, aga ütleb äkki, et pojal on suur huvi Eestimaale karja tulla. Sügisel saab ta kolmeteistkümneseks. „Nii et kaheteistne? Aga kui talu karjas on neli lehma, kaks mullikat, paar vasikat ja tosin lammast — kas ikka tuled toime?” Ei saa ju vastata, et minule oleks loomi liialt palju, pealegi ei meeldiks kantseldada kogu suvi seda karja, kus suurte loomade kõrval on terve armee väiksemaid. Seepärast vastan vaikselt: „Ei tea.” Isa: „Timä om terräv poiskõnõ ja suurõh taloh karäh olnuq.”
Perenaine kohendab uuesti pliidi all tuld ning sätib potte ja panne. Ehk käiksime laudas, teatab perenaine, ja temagi räägib kalossidest. Isa lubab poodidest otsida ja peab kindlasti meeles, kui õnnestub neid osta. Suure lauda väheldased aknad annavad hästi valgust sisse ja viskan kärme pilgu üle tumepunaste selgade. Lehmade nimed ei jää mulle meelde, imestan, et kõik on üleni puhtad. Taguotsa lapsud tõmmatakse — nagu perenaine näitab — roobiga loomade tagajalgade juurde kraavikesse. Suurte lammaste vill võtab heinapuru külge — seda teab igaüks. Ja igaüks tahab tallekesi vaadata. Aga perenaine kiirustab, sest köögis jäi tuli pliidi alla. „Midä siih kaiaq — kari om sul illos, pernaane,” kiidab isa. Ruttame tare kööki tagasi. Pliidi pealt saame kuuma kapsasuppi. Perenaine silmitseb mind ja küsib: „Mis sa ütled, kas tahat seia karjalatses tulla?” Ei tahaks vastata nii ega naa, isa peab kimbatusest välja aitama. Ta ütleb, et kari ei lähe veel nüüdsama välja, me alles vaatame ja kuulame, kas on karjapoisi tahtjaid ja mis võiksime suve palgaks küsida. Üheski talus ei ole jutuks olnud, mis on makstud. Ja kas rohkem raha või viljaga. „Mis te siis enda arvepidamise perrä umbeski kogusummas nõuate?” küsib naine. Isa keerutab välja: veel vara öelda, me esialgu vaatame ja arutame. Kui õige plaan valmis, tuleme uuesti. Praegu vaatame kõigepealt, mis meie kaubast perenaisele meeldib. Perenaine küsib: „Kas kruupisi võtate kraami vasta?” Jah, võtame. Isa seljakott saab kolm kilo raskemaks.
Käies arutab isa omaette, kuhu suund võtta, ja küsib vastutulijatelt teed, aga ma ei saa aru, kas on tal sihiks juba Joosu, Tilsi või Vana-Koiola. Enamasti mainib neid kohti ja küsib peaaegu igalt vastutulijalt, kus siin kandis pood töötab ja kas leiba müüakse. Aga keegi ei anna kindlat vastust. Pilves õhtupoolik kipub liiga vara hämaraks ja otsime jälle öömaja. Jalad ei taha kuidagi liikuda ja muudkui pean mõtlema, et kui õnnestuks muretseda suur tükk head leiba, vitsutaksin kõhu täis ja siis otsiksime soo- või metsaäärse küüni ja keeraksime heintesse magama. Koputame jälle uksele ja astume üle läve kööki. Perenaine on noorepoolne, küllalt pikk ja tüsedavõitu taluinimene, kuid juuksed on tal lokitud ja suure ümmarguse kammiga kinni. Ta ostaks küll veel ühe sellise kammi, kuid neid meil ei ole. „Peenikest kaupa olõs paknu,” ütleb isa. „Võtkõ kõrraks istet,” lausub perenaine ja lükkab kaks taburetti söögilauast kaugemale, „mulle paistus, et poisil omma jalad käimisest peris väsinu.”
Hõredavõitu habemeharjasega peremees ei ütle sõnagi, läheb elutuppa, jättes ukse poikvele. Isast natuke pikem naine kurdab rahapuudust ja isa peab jälle seletama, et maksta võib toidukraamiga. Naisel paistab vasakus suunurgas viltune hammas, teisel pool aga on üks või isegi kaks hammast puudu ja seepärast ei sobi mul tema nägu vahtida. Ta vaatab imetledes mõlemat kleidiriiet ja küsib: „Mitu muna ma piäsi kleirõiva vasta andma?” Isa ei ole nõus — me ei saa niimoodi, korv mune ääreni täis, ringi käia ja kolme päeva pärast rongiga koju sõita. Ukse vahele ilmub lapse, tüdruku nägu. Selle kohale ilmub teine, ilmselt vanema tüdruku nägu. Vahtige, kui häbi ei ole! Perenaine pakub herneid. Kleidiriiet herneste vastu ta ei saa, kahe keskmise kausitäie eest sätib isa lauanurgale kolm värvipakikest, nööpe ja nõelu. Elutoast tuleb lagedale patsidega tüdruk, arvan, et on teise või kolmanda klassi laps, ja kisub ema rõivastest. Nad tõmbuvad pliidi juurde ja tüdruk küsib sosinal: „Kas see poiss om kah setu?” — „Nojah, muidugi. Aga mis sa nakkad tuud küsüma!” riidleb ema. Isa heietab, et oleme päeva jooksul palju ringi käinud ja mõlemad väsinud, õhtu ongi käes, aga tal ei ole siin kandis ühtki tuttavat perekonda. Naine ütleb: „Meil om pliidi takan teenijatüdriku tuakene. Ma küsü, mis Endel arvas.” Isa rõõmus muie näib mulle otsekui mahe tuulepahvak. „Mis su nimi on?” küsib mu ette tulnud tüdruk. Vastan: Paul. Tema nimi on Erna. Ja ta küsib: „Aga miks sa setuks hakkasid — kas seepärast, et siis ei pea koolis käima?” Ma ei oska midagi ütelda. Õnneks tuleb perenaine, naeratab ja käsib meil seljarõivaid vähemaks võtta.
Toakene on liiga palavgi, aga me saame siin puhata ning sukki ja saapaid kuivatada. Suurem tüdruk kutsub suppi sööma, peremees istub laua otsa, paneb paberossi põlema ja küsib, kuidas Pihkva oblastis elatakse. Isa ei nurise, alles hiljaaegu raske sõda üle läinud, küllap riigiasjad ka peagi joonde aetakse. Peremees: „Kas kolhoosi juba sunnitas või lastas viil taludel omaette olla ja norme massa?” Isa: „Mi õlõmiq tuud ütlemiist kuulnuq, aga õga tiiägi, mis tähendäs vai kuimuudu siss elo minemä nakkas.” Peremees viskab suitsukoni pliidi alla ja ütleb muigamisi: „Sina loodad, et maaelu hakkas edenema. Loota iks võid. Ja ega talukohta saa selga võtta ja kusagile vällä rännada.” Mees annab meile ka tähtsa juhatuse: kemmergu manu tuleb minna trepi eest kurakätt, see kamber on aida nurga man. Kobime välja, ja isa nuriseb: meie päralt antud toakene on liiga palav ja säng kahe peale kitsas — võib-olla ei saa kumbki korralikult välja puhata, kuid paremat ööbimiskohta loota oleks küll häbi.
„Külält maadaq!” hõikab isa. Pererahvas olevat kõik jalul ja ta jõudis perenaisele mõne asjakese anda, vastu sai tangu ja kanamune. Munad kõik ilusti korvi pandud. Köögis askeldavad ainult tüdrukud. Suurem laps seab lauale piimakannu kõrvale taldriku, kus on võileivad riidas, noorem, kitsama näoga laps, toob klaasid. „Ema ja isa talitasõ laudas,” ütleb suurem tüdruk, „üüsel sündü vask, ja seepäräst om sääl toimetamist.” Isa pilgutab mulle silma, aga ma taipan niigi, et hammastele tuleb valu anda, sest lapsed on kooli minemas. — Lastele oleks vaja midagi anda, ütlen vaikselt. — Ei ole meil ühtki ilusat asja, turtsatab isa, ja pealegi on ta perenaisega juba klaarinud. Peremees tuleb kööki heatujulisena, ütleb: „Üts kariluum tull` mano. Ni tragi, õt kinä kaia.” Me täname ja astume hommikuhämusse. Korv pole kuigi palju raskemaks saanud, kuid meel kipub ikkagi mõruks, et me ei andnud tüdrukutele piima ja võileibade eest mitte midagi. Ja korraga imbub pähe helendust — taipan, et isa laskis käest väga tähtsa jutuajamise. Sellesse tallu tuleksin ma karjapoisiks hea meelega — suurem tüdruk aitaks võib-olla iga päev loomi hoida. Me võiksime nüüdsama ju tagasi minna? Suur kahetsus koputab kuklas: täna tuleb halb päev.
Perenaine lõngutab kaevupumpa. Teretame. Isa pakub naisterahvaste kaupa. Keskealine tüsedapoolne rõõsa jumega naine paistab rõõmus, kutsub tuppa ja küsib, kas kaupmehel poleks üht ilusat kleidiriiet. Meil on isegi kaks pakkuda! „Oh, kui illos om see haläs!” hõikab naine, kuid ei taha raha kulutada, pakub nelja kilo püülijahu. Aga me ei jõua nii suurt kompsu tassida. Naine pakub: „Hää küll, anna teele kilu värsket sinki.” Isa: „Tuust om viil vähä. Panõ kolm ruublit mano.” — „Kae, kos mustlanõ! Kats rubla või anda, kui tahad, ja kopikit pääle.” Isa jääb nõusse, kuid nõuab kauba peale parajalt tüsedat leivatükki. Naine nuriseb, toob singitüki ja seletab, et tükid on varem täpselt kilosteks kaalutud, ta annab ka kaks rublalist, paarkümmend kopikat ja puhast krõbisevat paberit, mis lihatüki ümber panna. Isa hüpitab hästi lõhnavat lihatükki peo peal ja ütleb, et perenaine paistab olevat ausa näoga inimene ja seepärast ta usub kaalumist. Lihatüki sätime korvi munade alla. Korv sai jälle raskemaks.
Ma ei saa aru, miks ei lase isa rõõmsamat olekut välja paista. Nüüd, kui üks kleidiriie on müüdud ning saime head värsket sinki ja leivakamaka, ei pea me tühja kõhuga ringi lampsima. Seepärast ütlen: tegime hea kauba; kui taludes söögikraami ei anta, pole meil muret, läheme üle kraavi võssa, võtame lihatüki munade alt välja ja muudkui lõikame ja sööme. Väike taskunuga sul ju on kaasa võetud? Isa vaatab üle õla trääsa moodi näoga ja tõreleb: sink ei ole meile söömiseks, kogu tükk läheb müügiks, et saada raha. Kuidas võib suur poiss üldse nii rumalasti mõtelda, et muudkui hakkame sinki otsast lõikama! Ka öömajale jäädes on sellest tüli, räägib ta. Soojas ruumis ei saa seda oma kompsu mässida, liha tuleb panna ööseks sahvrisse. Pererahvas näeb ja arvab, et meil kõva toit kaasas, ja ei taha meile süüa anda. Ja kui igal pool maksame söömise eest kaubaga, ei jää sugugi kasu järele. Nii, siis nii, aga mul püsib imelik lõhn ninasõõrmeis ja mõte kipub ka leivakamakale, mis sai minu seljakotti pandud.
Olemegi jõudnud Tsolgo… vist on seegi küla. Teederistis kaupluse ukse taga seisab kaks naist. Nad ei tea, kas poemees teeb täna ukse lahti või ei tee. Me ei jää siia passima, isa leiab teeotsa, üks talu vasakul ja teine tükk maad eespool paremal. Nagunii tuleb künka taga hajali majapidamisi otsida. Võõrale õuele minnes tuleb iga kord imelik kohmetus sisse, justkui seisaksid pimeda keldri või pommivarjendi lävel ja peaksid trepist alla pimedusse minema. Ukse taga seistes jääb silm pidama tõmbamistega läikima hõõrutud käepidemel. Seekord lähen mina esimesena esikusse. „Oo, kaubahärral kogonisti abilinõ üten võet!” Palja punetava pealaega paksuvõitu mees kõkutab naerda ja kiidab, et tulime parajal ajal — kui naine õhtul Erastverest koju jõuab, saab ta ostetud kaupa näidata. Mees vahib ja katsub kõike näpuga, endal küünealused mustad, kõhkleb, sügab kukla taga ripnevaid hõredaid juuksejäänuseid, pomiseb omaette ja ostab ainult kaks karpi värvipliiatseid ja kaks kustutuskummi. „Koolipoistel läheb vaja.” Aga naisele mitte midagi! Isa teeb söögist juttu. Mees toob suure kruusiga piima. „Kõrvalõ õi olõ miskit anda,” kurdab muidu päris lahke mees. Me ei kiirusta veel oma leivakannikat kotist võtma. „Hummoku jäi paar kuuki taldriku pääle.” Peremees läheb pliidi juurde, isa kummardab suu mulle lähemale ja sosistab: „Leibä söömiq peräst väläh.” Kahe peale saame kolm väheldast pannkooki. Isa võiks kookide ja piima eest anda kas või ühe kustutuskummi, kuid ta ei anna, ütleme aitüma, tuleme välja, ruttame küüni taha ja sööme leiba.
Laugja maa peal on kerge astuda. Kõrge katusega hoone peaks olema ait, tagapool punetab maja korsten. Arvan, et pikas madalas laudas kõlistab ketti viis-kuus lehma, ja seepärast ei maksa isal siin karjase-juttu ajada. Küüni taga kohmitseb mees… Veeliksi talus oli täpselt selline külvimasin, ütleb isa ja teretab. Keskealine soni ja mustjas-pruunika habemega mees ei ütle midagi, vaatab meid teraselt. Isa küsib, kas perenaine on kodus, meil oleks midagi pakkuda. „Mes ma näe! Kas meile tuvvas aigsaste karälats kohalõ vai?” Isa astub mehele lähemale, libistab koti turjalt maha ja ütleb: „S`o tragi poiskõnõ sai jah üteh võet.” — „Kui vana tä siis om?” Mehe suus vilksatavad tumedaks tõmbunud hambad, küllap hoiab praegugi piipu ja tubakakotti taskus. See poeg saab sügisel kolmeteistkümneseks. Kas isa sõnade toonis pole väheke uhkustki kuulda? — „Nii siis tal jo mitu suvve ametit peetud. Mitu lehma sul suvel olle?” nõuab ta minult. Ütlen: „Terve suvi oli neli lehma.” — „No siis om tüü täitsa selge. Meil ka neid nelli. Aga kas tema saa kohe maikuu alguses meile tulla? Kool ei segä?” Mees uudistab nüüd isa nägu. Isa kõneleb oblastist. Et kord on sääl nõrgavõitu, väike külakool töötab küll, aga kui suuremal lapsel on vaja töö pärast koju jääda, ei tule keegi koju otsima. „Oh, siis saame kaubale!” rõõmustab peremees. „Lähme toa manu — naist ei ole küll koton, aga ajame tähtsa jutu maha.” Isa ei liigu paigast. Mees küsib: „Ja mis oleks terve suve palk?” Isa vahib ringi, kehitab õlgu ja piilub minu poole kui hädaline. Ta teab ju väga hästi, et ma ei taha siia karjaseks tulla. Isa vahib maha ja seletab, et kaupa ei saa nii äkki öelda — me oleme kaugemalt, me ei ole küsinud, kui suurt palka on siin kandis suuremale karjapoisile makstud. Enne tahaks ka teada, kui palju aetakse lehmade juurde mullikaid-vasikaid, mõnel talul on kombeks lasta kariloomade hulka sats põrsaid — neid ka vaja taga ajada, ei tohi ju ühtki kaotada. „Lähme sisse, kõneleme ilusti kõik sirges!” kutsub peremees.
Isa mängitab põselihaseid ja hakkab kõnelema karjamaast. Väga tubli mees, mu isa Jotsi! Ta targutab, et meil ei olnud aega uurida, kas siin on lähedal head karjamaad, võib-olla isegi koplid, aga kingust allpool paistab olevat võsa, võib-olla isegi pehme soine niidumaa, kus lehm võib kõhuni sisse jääda. „Mis sa no aajat säärast lobajuttu. Aga näe, Valve omgi kodu jõudnu! Perenaane.” Mees tõmbab käega ja heledas mantlis naine tuleb lähemale, küsib: „Midä sa siin… nende ringikolajatega aiga raiskad. Paranda massinat, kui om vaja!” — „Mehel om karäpoiss üten — teime siin ka palgast juttu.” — „Mis sa aajat! Ei võta meie venelast majja. Ütle ne naada, ja kõik!” — „Ne omma Pihkva oblastist, aga ega nemä olõ…” — „Kost mujalt siss hulgusõ tulõva!” Naine astub lähemale, vehib käega ja kamandab: „Marss-marss minema!” Isa võtab koti selga ja ütleb: „Õga ma tahtnugi umma last tiiq käsu alla anda. Läämiq edesi, poig.” Me astume erksa sammuga tuldud teed tagasi.
Eespool kõndija hakkab jälle vastutulijatelt teed küsima. Kas me Põlgaste peale ei tahagi minna? — Ei ole õige mõte pressida Kanepi poole, kus võib olla korralik pood ja naised ostavad sealt, mis neile vaja. Homme jõuame Puskaru lähedale ja seal kandis tulebki õhtu kätte. Ülehomme hakkame rühkima Põlva jaama poole. Isa jutt tähendab, et rändamist pole väga palju jäänud. Praegu ei ole mõtet taevast silmitseda, sest lääne pool on raskelt pilve kiskunud, nii et iga kell võib vihmavaling kaela sadada. Ma ei tea arvata, kas mõnes talus saaksime vihma ajal kööginurgas kössitada või oleksime pererahvale tüliks ja kästakse väljas puu all oodata, kuni vihmasadu jääb nõrgemaks.
Tüdruk tuleb pooljoostes! Ta ilmub äkki hekinurga tagant välja. Tüdruku ümmargust mütsi nimetatakse baretiks, sellele tüdrukule on kusagilt saadud ilus heleroheline. Ta võiks seisma jääda ja hõigata, kas on meil sellesse majapidamisse asja, kuid ta pöörab näo kõrvale ja kiirustab õuele. Mine tea, võib-olla hõikab koerale: Pontu-Pontu, passi peale — meile tuleb mingi vanamees poisiga. Ega midagi, meil oma käimised ja jutud valmis mõeldud ning puudutame samuti pruunikaks värvitud ust, mis paari minuti eest laskis sisse baretiga tüdruku.
Tumepruuni lokitud peaga perenaine hõikab lapsed kaupa vaatama. Poiss, kindlasti neljanda klassi jumbu, jääb kohtlaselt ema õla taha seisma. Tüdruk on mu arvates kuuenda klassi õpilane ja ema moodi, ta sirutab mõlemad käed ette, sõrmitseb nööpe ja sõrmkübaraid, tema pikad tumedad patsist lahti lastud ja keerdu tõmbunud juuksed kipuvad kahelt poolt põskedele ning neid lükkab tagasi kord parem, kord vasem pikkade sõrmedega käsi. Ta napsab kaks keemilist pliiatsit ja tuppa tagasi minnes viskab üle õla: „Ma teen ühe teräväs.” — „Mullõ ka om üte keemilist vaja,” ütleb poiss ema müksates. Perenaine valib nööpe ja nõelu, laua otsa istunud isa jälgib naise käsi ja märkan tema lõua liigutusi, eks ta pea kokku arvama, kui palju küsida raha või nõuda muud toidukaupa. „Kuulõ, Nelli, mis värmi sa kampsigu jaos tahat?” hõikab naine. „Rohelast. Ja kõllast kah,” ütleb tüdruk. Isa ei leia kollase värvi pakki, tahab korvi haarata, kuid ma tõmban korvi enda poole — tean kindlalt, et munade ja lihatüki alla ei jäänud ühtki värvipakki. „Sinakas om kaq illos värm,” kiidab isa, „sa ütle tuud tütrele.” Aga naine ei kutsu tüdrukut tagasi, ta valib veel trukknööpe, haagikesi, sõrmkübara ja viimase hiirelõksu ning ütleb: „Rahaga om meil kitsavõitu. Teeme kaupa koogijahuga.” Isa hööritab taguotsa, kõõritab minu poole, justkui oskaksin mina öelda, kui palju peab perenaine meile jahu andma.
Perenaine vaatab kõrvale ja küsib, mis on külla tulnud poisi nimi. Vastan: Paul. „Mitmes klass sul nüid lähäb?” — „Kuues klass.” — „Me tüdruk käise seitsmendamas. Kanepin. Sina, Paul, võta mantli maha ja nee suure kota jalast ja mine me laste manu. Nelli näitas sulle oma raamatit ja pilte.” Isa kergitab nina ja ütleb: „Meil tulõsi viil natukõnõ kävvü ja otsi üümaja kotust. Sa ütle, perenaane, kas küläh õi olõ määnestki ütsikut inemist, kel om ruumi ja tahasi juttu aiaq.” — „Misjaos te vasta õhtat viil kondate ja parembat kotust otsite? Kaete esi, meil om suur soe küük. Paneme madratsi alla ja saate iloste üü magada.” Perenaise niigi kenast, sirge nina, kaarjate kulmude ja siledate põskedega näost libiseb üle naerune paistus ja üks mõte ütleb, et siia oleks tõepoolest hea ööbima jääda, kuid ma ei taha liialt uhke või isegi kõrgi tüdrukuga juttu ajada; ma ei saa talle ausalt seletada, miks ma praegu koolis ei käi — üldse ei tahaks võõrale meie koolist kõnelda —, ja ma ei või tema suurtesse silmadesse vaadates ka valetada. Teine mõte tuletab meelde ühe isa ütlemise ja ma ei karda korralikus kirjakeeles teada anda: „Meie ei taha jääda teile nüüd talituse ette. Me tuleksime paari tunni pärast tagasi.” Isa kordab mu sõnu: „Jaa-jaa, mis mi siih istu, tulõmi muidogi tagasi, kui meid üüsest võtadõq.” — „Võite küll tulla, kui parembat kotust ei otsi. Aga meist edesi kaits talu lähembal omgi. Käige siis päälegi ja tulegõ tagasi, ma pane ka te jaos supi pliitale keema.” Nii võime hea tujuga majast välja astuda. Kuudi ümmargusest august küünitab hundikarva koer pea välja, ja ei kergita kõrvagi.