Nukral meelel teatame, et lahkunud on teenekas kirjandusteadlane ja kriitik, vana kooli pedagoog, Tartu Ülikooli emeriitprofessor Karl Muru. Veel aasta hakul, 8. jaanuaril peeti Elva gümnaasiumis tähtpäevakonverentsi „Elva luuletark: Karl Muru 90”. Meenutati metoodilist koolmeistrit ja eesti luule parimat tundjat — kuid nüüd juba vakatame.

Karl Muru oli meie emakeelse luule süvauurija, suurantoloogia „Sõnarine” koostaja. Ta rakendas järjekindlalt lähilugevat meetodit, kuid tegi seda kontekstisidusalt ja võrdlevalt. Tema käsitlused olid alati põhjalikult ette valmistatud, mitmekülgsed ja kujundikesksed. Autoriisiksuste üksikasjaliku piiritlemise kõrval huvitasid teda nii temaatika kui ka mõjutused. Karl Muru oli armastatud juhendaja, alati rahulik, mõistev ja tasakaalukas. Läbi kehva nõukogude aja aitas ta meie kultuuril püsima jääda.

Karl Muru sündis Kaarepere vallas Pikkjärve külas. Kaarepere keskkooli ja Tartu õpetajate seminari järel astus ta ülikooli kaugõppesse, mille lõpetas 1958. aastal. Ülikooli kõrvalt töötas ta Rapla keskkooli emakeele ja kirjanduse õpetajana. Pärast ülikooli lõpetamist asus ta elama Elvasse ja oli kuni 1974. aastani sealsamas õpetaja. 1959. aastal algas tema teaduskarjäär: aspirant, vanemõpetaja, 1970. aastast dotsent, 1978. aastast professor. Filoloogiakandidaadiks väitles ta end uurimusega Jaan Kärneri luulest (1963), filoloogiadoktoriks teemal „Eesti lüürika aastail 1930—1940” (1974). Värske doktor võeti vastu Eesti Kirjanike Liitu.

1980. aastal valiti Karl Muru eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri juhatajaks. 1981—1983 oli ta ühtlasi Jyväskylä ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektor. Tartu ülikooli eesti kirjanduse eriala juht oli ta tosin aastat, kuni pensionieani 1992. aastal. Tänutäheks omistati talle professor emeritus’e aunimetus ja Tartu ülikooli suur medal. Jyväskylä ülikool valis ta audoktoriks, Elva linn aukodanikuks ja Eesti Kirjanduse Selts auliikmeks. Uue sajandi hakul tunnustas Eesti Vabariik teda Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.

Karl Muru on avaldanud artiklikogumikud „Vaated kolmest aknast” (1975), „Kodus ja külas” (1987), „Luuleseletamine” (2001) ja „Rännul luuleilmas” (2014). Ta on Betti Alveri — oma suurima paleuse — elu- ja loominguloo autor (2003) ja paarikümne luuleraamatu hoolikas koostaja. Arbujate-ekspertiisi kõrval — Alver, Talvik, Merilaas, Sang, Masing, Kangro, Raud — on ta kirjutanud olemuslikult emakeele ja luule seostest: Brockmann, Peterson, Koidula, Liiv, Enno, Suits, Under, Visnapuu, Sem­per, Adamson, Sütiste, Vihalemm, Lepik, Grünthal, Ristikivi, Vaarandi, Niit, Kross, Alliksaar, Kaalep, Laht, Ivask, Rummo, Kaplinski, Runnel, Luik, Ehin, Viiding, Härm, Ligi — kellest kõigist. Karl Muru didaktiline mõju ulatub üle mitme põlvkonna: kooliõpikute, kirjandijuhiste, olümpiaadiülesannete, loe­n­gute-seminaride-eksamite, kõnede kaudu… Eesti luulele elatud elu.

Tartu Ülikool

Eesti Kirjanike Liit

Eesti Kirjanduse Selts

Eesti Kirjandusmuuseum

Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjandus­keskus

Lugude jutustamine võib alata mitmel moel. Näiteks vormeliga seitsme maa ja mere taga, millele järgneb peategelase või tegevuskoha kirjeldus. Või sellega, et mitme maa ja mere tagant kutsutakse Tartusse kirjanikud, kes jutustavad oma loo või mitu.

2017. aastal oli kirjandusfestivali Prima Vista teemaks just toosama muinasjutuvormel ja laiemalt olid tähelepanu all lugude jutustamise mitmesugused võimalused. Festivali patroon Lauri Sommer valis selleks ennekõike helikeele, tema vinüülimuusikaõhtu botaanika­aia palmihoones mõjus aeglase elamise manifestatsioonina ning rännakule sattumiseks tuli ainult silmad sulgeda, pakutavasse süveneda ja kuulata patrooni vaikset teejuhatust helimaastikul. Maad mööda rännati korraks Värskasse, sellele Eesti kagunurgas asuvale mõttelisele muinasjutumaale, kuhu minemiseks peab vaat et seitsmepenikoormasaapad jalga panema ja end ette valmistama kohtumiseks eheda setu kultuuriga.

Festivalile valitud kirjanikud olid kõik suurepärased jutuvestjad — nii Tuo­mas Kyrö (Soome), Hans Platz­gumer (Austria), Sabine Zett (Saksamaa), Deniss Dragunski (Venemaa), Guram Odišaria (Gruusia) (peamiselt küll tõlkija ja kirjastaja vahendusel), Jan Rahman, Kristiina Ehin, Triinu Laan, Bronka Nowicka (Poola), Ervin Õunapuu, Chris­tine Dwyer Hickey (Iirimaa), Mika Keränen jt, kuid publikurekordi lõi hoopis Kalle Kasemaa vestlusõhtu „Piibel ja Koraan”, küllap ajakajalistel põhjustel ja nii menukalt, et linnaraamatukogu saal oli pilgeni publikut täis ja nii mõnigi erudeeritud teoloogi ja tõlkijat kuulama tulnutest oli sunnitud lahkuma. Akadeemilist mõõdet esindasid festivalil veel emeriitprofessor Anne Lill põneva loenguga „Elu ja surma müsteerium Iphigeneia tragöödias” ning professor Marek Tamm ja dotsent Ülar Ploom vestlusõhtuga „Maailma mõõtmine Umberto Eco moodi”. Tõlkimisele keskendusid „Värske Rõhu” vestlusring Rauno Alliksaare, Lauri Saaberi, Asko Kriiska ja Elin Sütistega ning Tatjana Sigalova luuletõlgete tund.

Luuletajaid ja luuleüritusi oli festivalil igale maitsele ja esinemas võis näha nii noori kui juba kogenud esinejaid: kohal olid Manfred Dubov, Hanneleele Kaldmaa, Berit Kaschan, Kristel Mägedi, Silvia Urgas, Merike Reiljan, Rasmus Rhode (Taani), Vigdís Howser Hardardóttir (Island), Ólöf Rún Benediktsdóttir (Island), Sara Rahmeh (Taani), Sirel Heinloo, Janar Sarapu, Andra Teede, Merca, Philip Meersman (Belgia) jt. Soome luuletajaid Henriikka Tavi ja Sanna Karlströmi kuulates selgus, et kuigi soome luulel läheb hästi, siis omanäolistest ja kõrgetasemelistest teostest hoolimata raamatupoed luulekogusid enam väga müüki võtta ei soovi ja see on toonud kaasa nii kirjanike-luuletajate loodud väikekirjastuste buumi kui ka pop-up-raamatupoed. Sama tendents ilmnes Makedoonia luuletaja Nikola Madzirovi luuleõhtul küsimuste-vastuste voorus, kus muu hulgas räägiti keelest kui ellujäämisvõimalusest ja luulest kui (sõja-)trauma leevendajast. Kārlis Vērdiņš esitas tõsimeelselt kelmikat luulet ja väitis, et Lätis kirjutatakse ja avaldatakse palju head luulet, sealhulgas eesti luuletõlkeid, ning raamatupoed müüvad neid jätkuva eduga. Juba mitmendat korda Tartut külastanud Briti luuletajad Peter Waugh ja Andy Willoughby pakkusid taas põneva, muusikaga ilmestatud kava, Willough­by luulerännakud Siberis ja Teesside’i hüljatud industriaalmaastikel haakusid hästi Waugh’ intellektuaalse hoiaku ja rohkem kõlale ehitatud luulega.

Üks elamuslikumaid luulerännakuid oli inglise-soome muusiku ja kunstniku Leighton Richard Phoenixi eksperimentaalne soolokava „Quietly Into the Night” apokalüptilise zombiluule ja Jussi Sinkkoneni kriipiva filmiga. Eksperimentaalsust pakkus ka Jaan Malini asemantilise romaani „Maa ja ilm” ettelugemine mitmes paigas ja Adam Randželovitši (Serbia) raamatuesitlus, mida kirjastus „;paranoia” tempis Mihkel Kleisi performance’iga. Rahvusvaheline luulerühmitus DAstrugistenDA (Peter Waugh, Philip Meersman ja Luulur) rabas süütuid möödajalutajaid ja Raekoja platsi välikohvikutes istujaid eksperimentaalse ja dadaistliku luule kavaga, kuni tuul haaras stsenaariumi- ja käsikirjalehed ning need tänavat pidi linnaraamatukogu poole pillutas.

Prima Vista pakkus taas huvitavaid kohtumisi ja põnevat kirjandust mitmelt maalt. Tasapisi on püütud uuendada kirjandusürituste formaati ja leiutada uusi kirjandusest kõnelemise viise. Loodan, eriti tulevase, 15. festivali ootuses, et püüdlused jätkuvad ja järgmisel aastal on leitud veelgi rohkem võimalusi, kuidas kirjandust linnaruumi viia ja kirjandusüritusi tavapärasest formaadist välja kasvatada.

11. märtsil 2017 surnud Tartu Ülikooli rector emeritus professor Peeter Tulviste oli moriturus juba mitu aastat, kannatades haiguse käes, mida laiem avalikkus ei tunne. Tema ise, olles muidu küll teatrisõber, sel teemal intervjuusid ei andnud. Lähemalt nägid tema pikka hääbumist ennekõike ta perekond ning lähimad kolleegid ja sõbrad. Viimastel publiku jaoks tehtud fotodel see esile ei tule, sest Peeter Tulviste oskas olla distsiplineeritud ning unustas ennast väga harva.

Aastal 1995 kutsuti Peeter Tulviste Soome Kirjanduse Seltsi välisliikmeks. Enne teda osutati sama au tema vahetule eelkäijale rektori ametikohal, üldzooloogia professorile Jüri Kärnerile (1940—2010), kelle esimeseks mureks oli Tartu Ülikooli avamine igasse ilmakaarde, sealhulgas ka Soome. Jüri Kärner oli SKS-i kirjavahetajaliige seltsi vaimsuse järgi. Peeter Tulvistet ei valitud seltsi liikmete perre mitte seetõttu, et ta oli suur vanaraamatu sõber. Temast sai seltsi välisliige nende tegude põhjal, mis tal koos teistega olid juba valmis, ja nende kavatsuste nimel, mis olid veel pooleli. Valmis olid kuukiri „Akadeemia” (1989—) kui, mutatis mutandis, jätk sõjaeelsele „Akadeemiale” (1937—1940), mida andsid välja tollased üliõpilasorganisatsioonid. 1992 käivitus kirjastus­usaldusühing „Ilmamaa”. Professor Peeter Tulviste oli kummagi asutajaid ja vastavate juhtorganite liige algusest peale. Ta oli Hando Runnelile ja teistele hea liitlane. Tema kui rektori ajal alustas uuesti tööd Tartu Ülikooli akadeemiline raamatupood kohvik „Wer­neri” kõrval (praegu toimib seal Soome Instituudi Tartu osakond). See oli mõeldud esindusliku kauplusena ajaloolisel viisil, sektoriteks jagatud võimalikult paljude avariiulitega, nagu näiteks ka kahekorruselises raamatupoes Tallinnas Viru keskuses. Muidugi oli see väga romantiline ja äriplaani mõttes idealistlik ehk ebarentaabel ning tuli sealt kolida Raekoja platsile väiksematesse ruumidesse. Uues asukohas on ülikooli raamatupood, milles sõna „ülikool” koguni puudub, väga hea ja kiiresti toimiv eelnevalt tellitud raamatute väljaostmise koht, aga mitte rohkemat.

Peale selle oli professor Peeter Tulvistel südamel Tartu Ülikooli Kirjastuse ülesehitamine enam-vähem samasugusel kujul, nagu me teame Yale’i ülikooli kirjastust, eriti tema kaubamärki „Yale University Press” (yalebooks.com). See oli kavas kui konsortsium, mis koosnenuks kolmest osast: kirjastusest endast, trükikojast ja raamatulevist. Probleemiks kujunes paraku just trükikoda, mille eelkalkulatsioonid tehti Helsingis sealsete estofiilide vahendusel. Tartus on kõige tulusam trükkida pakendeid, sest nn kvaliteettrükiste jaoks on kohalik turg, nagu muide ka käsikirjade portfell, väga väike.

Professor Peeter Tulvistel oli väga tugev erialane aluspõhi. Ta hakkas Moskva ülikoolis õppima psühholoogiat just siis (1965), kui seal rajati psühholoogiateaduskond, mille esimesel dekaanil, NSVL Pedagoogiliste Teaduste Akadeemia tegevliikmel Aleksei Leontjevil (1903—1979) olid erakordselt suured volitused tugevate õppejõudude kutsumiseks. Leontjev oli Lev Võgotski (1896—1934) õpilane ja noorem kolleeg ning tema suuna täiendaja. Võgotski oli psühholoogiaprofiiliga kasvatusteadlane, kes pühendus, kui kasutada tänapäevaseid mõisteid, psüühika iseseisvumisele. See on tohutu ulatusega uurimisala, millest Võgotski jõudis lähemalt käsitleda õieti vaid paari aspekti. Üheks oli teadvuse areng selles eafaasis, mil inimlaps ei ole veel teadlikult iseseisev, teiseks sekundaarne mängulisus ehk „mäng mängus” (näiteks Shakespeare’i „Hamlet”) või ka metamäng ehk mäng mängu kohta. Kuidas neid aspekte eksperimentaalselt kontrollida, selleni ta ei jõudnud. Samuti jäi tal katsete põhjal vastamata küsimusele loogika kategoorilisuse ja mängu tinglikkuse vahekorrast. Seda küsimust võib formuleerida ka järgmiselt: mismoodi muutub inimese psüühika tema algupärase „mina” ja ühiskonnale arusaadava loogika konfliktis?

Vastuse leidmine neile küsimustele kujuneski Leontjevi elutööks juba siis, kui Võgotski veel elas. Võgotski suunda psüühika uurimises on nimetatud kultuur-ajalooliseks. See võib uusi põlvkondi eksitada. „Ajalugu” oli Võgotski mõistes sündmuste käik varasemalt hilisemale, mitte areng pre-faasist post-faasini. Võgotski ei olnud evolutsionist (võib-olla ka seetõttu, et 1920. aastatel oli keeruline ennast ses suhtes määratleda: Vene impeeriumi pööramine proletariaadi diktatuuriks polnud kuidagi evolutsiooniliselt „ette nähtud”). „Kultuur” aga ei olnud Võgotskile kitsalt kunstiline tegevus, vaid inimese eelduste ehk potentsiaali harimine näiteks selles plaanis, kuidas ta hakkab käituma olukorras, kus tuleb valida ehk teha otsuseid ja suuta neid ka põhjendada. Leontjev ei hakanud oma õpetajaga tagantjärele vaidlema. Ta täiendas Võgotski hüpoteese arusaamaga, et kuna teadvuse iseseisvumine toimub (ka) tegevuse kaudu, siis saab teadvust sedakaudu ka uurida. Üks võimalusi selleks on uuri­da mälu, teine seisneb inimese õppimisvõime jälgimises ja juhendamises, kolmas, mille lisandas eriti Teine maailmasõda, on suunata inimese füüsilist rehabilitatsiooni. Kui võtta see kõik kokku rahvakeelselt, siis võiks väita, et psühholoogia Võgotskist kuni Leontjevi, Aleksandr Luria (1902—1977) ja Bluma Zeigarnikuni (1900—1988) tegeles psüühika arenguga viisil, mis praktiliselt pidi hoolitsema selle eest, et see ei vajuks laiali. Probleem seisnes mis tahes haridust edasiviivas jõus, mis peab olema just nii tugev, et ta samas ei kisu inimest tagasi.

Professor Peeter Tulviste erialaseks elutööks sai Võgotski genereeritud ideede uurimine vaimselt kolmanda põlvkonna esindajana, kelle haridus ei piirdunud sugugi üksnes teaduskondlike raamidega. 1960. aastate teise poole Moskvas kujunes mitu niisugust keskust, kus ajaloole pühenduti marksismist väljaspool, umbes nõnda, nagu seda polekski. Nendes õigupoolest virtuaalsetes keskustes peeti loomulikuks, et haritud inimene tunneb tüpoloogiliselt erinevaid keeli, seejuures on tema lähenemine neile filoloogiline ja mitte kuivalt lingvistiline. Tollal hinnati kõike, mis on dogmavaba ja ses mõttes dissidentlik. Peeter Tulviste sobis sinna, barjääri taha ta ei jäänud. See võib tunduda kummaline, aga mõnes punktis oli Peeter Tulviste stuudiumiaastate (1965—1969) Moskva võrdlemisi avatud või õigemini üllatavalt kättesaadav kõigile, kelle pühendumuses ilmnes siiras põhjalikkus. Noor Peeter Tulviste oli ka ise vastuvõtlik kõigele uuele ja kahtlemata pandi seda otsekohe tähele. Ta oli distsiplineeritud tähendu­ses „mitte-anarhist”, aga ühtlasi vabamõtlejalik tähenduses „dekanoniseeriv”. Mulle tundub, et just selle asjaolu tõttu eelistas Peeter Tulviste rohkem noori tudengeid kui järelkeskealisi õppejõude.

Ma ei saa lõpetada käesolevaid ridu tõdemusega, et niisugune professor Peeter Tulviste oli. Ta oli märksa suurem kui mõni lehekülg tema mälestuseks. Mis on selle suuruse mõõduks? Töö ja tulemused. Kuna neid ekspeditsioone põhjapoolsete rahvaste keskele, mida Peeter Tulviste kaasa tegi, ei saa enam mitte kunagi korrata, siis ainuüksi seepoolest on need tulemused ainulaadsed.

Aare Pilv: „Kui vihm saab läbi. Mälestisi ühest ajastust (2007—2015)”.

„Tuum”, 2017. 130 lk.

Mälu

Luulekogu „Kui vihm saab läbi” üks dominante on esimene osa „Lülitid”. See on ka kõige mahukam, järgmistest pea poole pikem, ja kõne all on siin mälestused, peamiselt lapsepõlvest. Omakorda selle osa kaks kõige pikemat teksti on „20 000 ljööd vee all II” (lk 27—31)[1], kus on juttu lapsepõlve autodest, ning „Lülitid” (lk 36—39), mis räägib lülititest kodudes, kus kõneleja on aegade jooksul elanud. Autode puhul meenutatakse nõukaaegseid automarke, nende väljanägemist ja nendega seotud helisid.

Nende mälukogemuste lugemine mõjus ajamasinana, tekstid aktiveerisid siinkirjutaja enda lapsepõlvest mitmesuguseid mälupilte, hääli, kinesteetilisi kogemusi. Isegi lõhnade puhul (lk 24—25), mida võiks pidada justkui isiklikumaks ja partikulaarsemaks kui nägemis- või kuulmismuljeid, leidsin suuremale osale vasted omaenda isiklikust mälust. Muidugi aitab kaasa ka see, et olen täpselt sama ajastu inimene kui autor, samuti meessoost ja samasuguse kultuuritaustaga, aga ma arvan, et tekstid võivad käivitada mälestusi mis tahes ajastu või sugupoole esindajates.

Pilv on põhjalikult käsile võtnud mälestuste eri tajumodaalsused: nägemine, kuulmine, haistmine, kinesteetiline kogemus. Tahaksin rõhutada eeskätt just viimast kui rikast mälestustevaramut. Isegi auto-mälestuste puhul on see üks põhilisi komponente,[2] aga veelgi selgemini tuleb see välja lülitite puhul: mälestused sellest, milliste liigutustega lülitit põlema pandi või kustutati, millise puute- ja soojusaistingu nad jätsid. See taaselustas palju aistingumälestusi minu lapsepõlvest.

Selliste mälestuste kogemine pakub rõõmu, naudingut (millest rääkis juba Proust). Ühest küljest ilmselt sellepärast, et nad on minu isiklikus omanduses ja pakuvad rõõmu nagu teised, olevikulised mulle kuuluvad asjad, aga sügavamas mõttes valmistab sedasorti mälestuste taaskogemine rõõmu ilmselt sellega, et see mäletamisvõime ilmutab minu praegust elamise väge. Ühes intervjuus[3] ütleb autor: „…pigem ihkaks lihtsalt hästi mäletada, just siin ja praegu ennast tervikuna meeles pidada, mitte piirduda oleviku-teravikuga. Mäletamine ise kuulub ju oleviku täiuse juurde, mitte minevikku.” Nagu Bergson on näidanud,[4] on möödaniku alleshoidmise võime meie elu ja kestmise alus. Kui mulle praegu meenub mõni lapsepõlvemälestus (st mälestus, millel pole praktilist väärtust praeguse tegutsemise jaoks, „niisama”-mälestus), siis kehastub selles justkui see mineviku-hoidmise võime ja ma tunnen rõõmu oma sellisest jõust. See on „meelesolek, mis palistab / elususe lahvandust keset aega” (lk 123). Sealjuures jääb see jõud alles ka siis, kui meil praktiliselt mitte mingit muud jõudu enam polegi (näiteks vanuigi: just eakal tuleb välja elu enese jõud, sõltumata tema kombatavatest efektidest[5]).

Mälestused on muidugi seotud kindla aja ja kohaga, nii et Pilv on siin vältimatult kahes rollis: ühest küljest on ta oma ajastu dokumentalist, teisest küljest osutab ta nende üksikasjade meenutamisega tollele üldisemale praegusele väele, enese-kohasusele, mis ei sõltu ajastust.

Tajud

Kui mälu aitab „mitte piirduda oleviku-teravikuga”, siis tajud aitavad seda teravikku teravamaks ihuda. Selle kõige tihedamaks avalduseks on luuletus „Linna efemeerikud” (lk 102—104). Selles on järjestikused kaadrid linnast, peamiselt tänavatelt, eri aastaaegadel, tegelasteks on ilm, elusolendid (tamm, sirel, kastan, pappel, pärn, sääsed, ritsikad, pääsuke, kassid), tehnilised ilmingud (automaki tümps, autoukse prõmmud, rongikolin, tänavapuhastusmasina mühin), mitmed aistingumodaalsused (vaated, helid, lõhnad, kinesteetilised aistingud). Esitus on samalaadne nagu mälestuste puhul. Selline tähelepanu pööramine aistingutele aitab neid paremini hoomata, eritleda, nüansseerida, ja sellega too „oleviku-teravik” teravnebki.

Taju ja eeskätt nägemist on Pilv käsitlenud ka filosoofilis-esseistlikult; kogumikus „Nägemist” on mitu selleteemalist pala: „nägemist tuleks kasutada palju põhjalikumalt, palju nautimisrohkemal ja mingis uduses epistemoloogilises mõttes aristokraatlikumal viisil. See on alandlik hoiak; tõeline aristokraatsus ongi ilmselt alandlikkus oma annete ja võimete ees.” („Nägemist”, lk 7.[6]) Pilv eristab liblika ja tamme perspektiivi: kuna tamm elab kaua, siis ta saab nägemise mõtestamises tugineda rohkem iseendale, sellal kui ühe suve elava liblika puhul saab nägemine mõtte pigem nähtava olemasolust (sest „on ilu ise ju alles, nii et teised võivad seda ju ikkagi näha, ja see teeb talle rõõmu”, „Nägemist”, lk 10). Pilv räägib sealsamas kogumikus ka „silmatehnikatest”: „Silmatehnikate all pean ma silmas viise, kuidas silmad vaatamise ja nägemise kaudu saavad „teadlikuks” oma vaatamis- ja nägemisvõimest. Need on mõnes mõttes praktilise abstraktsiooni tehnikad, kus silmade võimel on võimalik abstraheeruda nähtavast ja nägemisest, vaadatavast ja vaatamisest. Need on tehnikad, mille kaudu võib tajuda teatavat silmade vabadust suunavast arust, nii et silmad järgivad mitte vaataja mõtteid, vaid nähtava enda seaduspärasusi [—].” („Nägemist”, lk 12.)

Pilv toob välja neli silmatehnikat: 1) jõepind, veevoolu jälgimine[7]; 2) lumesadu, mis on samuti püsivalt muunduv, aga kus lisandub ruumitaju; 3) allee, pilgu suundumine: „Silm laseb pilgul vabalt kulgeda ja rõõmustab, et allee on tema nägemisviisiga üks” („Nägemist”, lk 13); 4) lugemine, kus ühel hetkel muutub lugev pilk eneseküllaseks ja vabaneb muudest eesmärkidest.

Neid tähelepanekuid tasub silmas pidada ka kõnealuse kogu puhul; paljud Pilve palad kasvavad välja sedasorti silmatehnikatest ja usutavasti indutseerivad neid ka lugejas.

Uni

Üks Pilve loomingu oluline komponent on unenäod ja unenäolisus. Kogus „Nägemist” leidub selle kohta nii mõnigi oluline selgitus. Esiteks rõhutab Pilv tekstis „Une nägemine” („Nägemist”, lk 15—16), et „une nägemine” on mõneti eksitav väljend, kuna „Und ei nähta ega vaadata, unes liigutakse ringi nagu ruumis, ja silmadega pole unel midagi iseäralikku tegemist. Ma ei näe und, ma näen unes.”

Küll aga säilib unes üldisemat laadi nägemisvõime. Pilve järgi võiks mõelda niimoodi, et meie nägemisvõime ongi algselt pärit „une ruumist”. Ta ütleb: „Nägemine, mille kaudu siinne väljaspoolsus [s.o tavaline ärkvelolumaailm — M. O.] meieni enimal määral jõuab, on ühtlasi ka see, mille kaudu üldse meie sise- ja välisruum ühenduses on.” (Sealsamas.) Ehk et nägevus ühendab une- ja ärkvelolumaailma. Ärkveltaju ja unetaju suhtuksid teineteisesse natuke nagu eukleidiline ja topoloogiline geomeetria: esimeses on kindlaks määratud vahemaad ja -ajad, teises on olulised elementidevahelised suhted, mille vahemaid ja -aegu võib nihutada ja teisendada, kusjuures süsteem jääb loomult samaks.

Uni võib avada mitteeukleidilise, mittemeetrilise taju, taju sulaoleku. See ei tähenda sugugi, et unes oleks kõik suvaline ja kõik võrduks kõigega, vaid tegemist on üldisemat laadi tajuvusega, nõnda nagu topoloogiline geomeetria on üldisem kui eukleidiline: viimane on lihtsalt selle üks väga spetsiifiline erijuhtum, selline, kus suur hulk sümmeetriat ja teisendatavust on kadunud ning asjad ja sündmused tahenenud selgepiiriliselt üksteise kõrval ja järel olevateks.[8]

Keel

See kehtib ka keele ja kommunikatsiooni kohta. Loos „Üks unenägu juulikuust” („Nägemist”, lk 17) räägib Pilv unenäos kogetud tähendussüsteemist, kus olid korraga kirjutatud ja kõneldud sõnad, muusikalised ja muud helid, värvid, abstraktsed suhted. Need ei kuulunud eri liikidesse, vaid „moodustasid ühtse pideva tähendussüsteemi”, nii et „põhimõtteliselt oleks võinud koostada lause, mis koosneb läbisegi verbaalsetest, helilistest, visuaalsetest ja muudest struktureeritavatest üksustest”. Tegemist oli küll tähendussüsteemiga, s.o maailmast eristatud süsteemiga, aga „maailm oli paljukordsem, kui me ärkvel olles suudame kogeda, samas säilitades oma ühtsuse; keeleline metafoor võis ilmuda värvilise heli kujul ja oli sama reaalne kui sulav lumi peopesal”.

Sellest arendab Pilv edasi kujutluse lausest, „kus ei olegi ühtegi sõna, aga on olemas sõnadevahelised tähenduslikud seosed” („Nägemist”, lk 19). Lausel on mingi tähendus ja stiil, aga „ühtki sõna seal antud ei ole” (sealsamas). Pilve sõnut­si tahabki ta, et luuletuses oleksid sellised tähenduste konfiguratsioonid, mis ei sõltu sõnast ja mille täpne väljenduskuju on „teisejärguline küsimus” (sealsamas). Tavakeele sõnad on meetrilised, kindlas mõõdus üksteise järel ja kindlates tähistusseostes. Unenäokeel on aga üldisem tähistussüsteem, kus kehtivad üldisemad väesolevad suhted tähenduste vahel ning need võivad ette tulla ühes või teises laadis kirjanduse, muusika, arhitektuurina ja ühel või teisel moel. Võiks mõelda niimoodi, et poeetiline sõna toimib keelesse natuke nagu unenägu tajusse: sulatab üles sealsed meetrilised suhted, muudab tähenduse paindlikumaks, nihutab selle vahemaid ja -aegu, osutab tähenduse väesolevatele olulistele, iseäralikele punktidele.

Aeg

Pilv on väga tundlik ajamodaalsuste suhtes. Sellest oli eespool juttu seoses meetriliste aegruumsete vahemaade ja -aegade ülessulatamisega unenäos ja unenäokeeles. Samuti eespool viidatud tihedas tajustikukirjelduses „Linna efemeerikud” on peaaegu igal neist arvukatest vahelduvatest kaadritest juures ajaline viide (aastaaeg, kuu, kellaaeg vms). Ning ajaga tegeles loomulikult ka juba alguses mainitud meenutamine.

Eksplitsiitselt ajamodaalsustele on pühendatud teksti „Viis pala aastast 1995. Viis: Sumera „Pala aastast 1981”” 4. ja 5. osa (lk 75). Pilv toob näite toolil istuvast ja naervast inimesest. Esiteks on siin hetkelisus: „umbes tunni aja pärast enam ei istu siin, / minuti pärast ei naera enam.” Teiseks on siin igavik, mis tuleb hästi välja, kui keegi teeb sellest inimesest pilti: „sa pildistuksid ta jaoks kogu oma elamise tõsiasja / märgiks”. Kolmandaks on siin püsimine või pidevus, hetkede läbimine: „aga sa ei ole enese pilt; / sa elad siin oma naermises praegust hetke läbi”. Elad seda hetke läbi ja elad sellest hetkest läbi. See on elu kui kestus.

Kuid on veel neljas moment, „nüüd”, mis on justkui hetke pöördkülg. Kui hetk asendub teisega ja tähelepanu all on need asendujad, siis „nüüd” on see asendumine või ase ise. Kui kolme eelmise aja-aspekti (hetk, igavik, kestus) puhul on rõhk oleval, siis neljanda aspekti juures on rõhk olemisel; olev pudeneb sellest iseenesest. „Kuid nüüd sa tead — / „kuid nüüd sa tead” — / siin lauses „nüüd” on / alus ja „tead” on asesõna.” (Sealsamas.) „Nüüd”, muundumislõhe, saab aluseks ja selle juurde käivad teadmised on vihjed sinnapoole, nad on ase-sõnad, asendatavad sõnad, mille asemel võiks pruukida ka teisi, mida võiksime tuua unenäokeelest; või ka niimoodi, et see teadmine käibki nüüd-aseme enese kohta, ongi selle aseme enese kohasus (vrd „ennast jälgiv kõndimine”, lk 105).

Subjekt

Kõik eespool mainitud aspektid töötlevad ka subjekti: meenutuses endaga kontaktis olemine, mis toob subjekti kokku tema olemise teatava jõuga; tajumises oma teiste jõudude nüansseerimine; unenäos ülessulamine, mittemeetriliseks muutumine; aja neljandas aspektis lendumine.

See toob välja pealtnäha paradoksi, et väga isiklike mälestustega tegelemine ja isikliku taju nüansseerimine muudab teatavas mõttes ebaisikuliseks: „pole üldse oluline, et ma olen mina” (lk 105). Aga sel­list subjektiivsust tuleb eristada nii „iga­mehelikust” (Heideggeri Man-selbst) ene­seunustusest, n-ö massi sulamisest, kui ka ekstaatilisest lovest. Esiteks ei ole see umbisikuline endast eemaldumine ja teiseks ei nõua see midagi erakordset. Selline isedus suhtub minasse nõnda nagu eespool unenägu tavatajusse või unenäokeel tavakeelde: „mina” on lihtsalt selle iseduse meetriliseks muudetud (kõrvutuma, järgnema, eralduma pandud) vorm, erijuhtum.

Kõige põhjalikumalt tegeleb Pilv sellega kogu lõpetavas poeemis „Aeglased”, mille päises on kuulus lugu Zhuangzi ja Huizi vestlusest Hao sillal (lk 111).[9] Zhuangzi postuleerib osaduse kalade rõõmuga, millele Huizi seab vastu solipsistliku postulaadi, et inimene ei saa tunda kala rõõmu — ehkki Huizi oma vastuküsimuse ja kogu vestlusega vaikimisi möönab ühe inimese osadust teisega (st et üldse on mõtet midagi teise inimese kohta ütelda, temalt küsida, vastust oodata jne). Üldiselt mõistetakse seda lugu niimoodi, et Huizi jääb selles vestluses alla: ta postuleerib meetrilise subjektidemaailma, kus ühed subjektid on aatomitena teiste kõrval (võib-olla liigikaupa).

Sellele järgnev Pilve poeem on zhuang­ziliku maailmataju vallalaotamine, mis on ehtne „elususe lahvandus keset aega” (lk 123). Selles esinevad niisugused elusolendid nagu võilill, palderjan, udumirt, sõnajalg, sirel, haab, aroonia, vaher, tamm, rohutirts, jaaniuss, sipelgas, päevapaabu, mesilane, pääsuke, lõoke, varblane, kuldnokk jt. Taimed teostavad oma „aegluubis klorofülliplahvatust” (lk 111).

Iseduse kui mittemeetrilise mina võrdkujuks saab siin tuul: „palaval pärastlõunal tuleb kodutänaval vastu / jahutav tuul, mis ei tea, et ta jahutab — / „teadmine on liiasus,” puhub ta, / „ma ei puhu, ma pole jahe, ma pole tuul, / just sellega ma kosutangi”” (lk 113; pangem tähele, kuidas siin teadmine, nõnda nagu Zhuangzil, on pigem midagi vähemat kui rohkemat); „kaugelt maalt ja mere pealt on tulnud uus lõhistav tuul, / [—] kuid ütleb temagi: „keegi meist on tuul, aga mitte mina”” (lk 115); „tuul hingab, kus ta ise tahab” (lk 122; vrd Jh 3:8[10]). Kui tsiteerida tekstis (lk 93) mainitud Viktor Tsoi laulu, siis puude pillikeeled mängivad tuule muusikat ehk kui puu on mittemeetrilise iseduse võrdkuju, siis olemistuul kohistab seal iseeneslikke mõtteid: „ja lae all kohavad mõtted, / millel pole mõtlejat, / kuid on aine ja kuju” (lk 119).

Paulus käsitleb armastust olemise tuumana; Pilv seab sellesse positsiooni puu: „puu on enesega tasa, / ise seisev, pika meelega, mis ei peta end, nagu / oleks ta ilma ihuta võimalik” (lk 122, vrd 1Kr 13). Puud kehastavad zhuangzilikku iseeneslikkust, vaba uitamist või kondamist: „igavlev väike poiss kartulipõllu pervel / laulab: „mets kasvab, nagu ta ise tahab”, / ning tema tulevikust kajab vastu: „õpigi siit, kuidas tahta: / pingutuseta, häirimatult, / järeleandlikult ja tagasivõtmatult”” (lk 120) ja sellega seotud jõudu, muuseas-osavust: „lõdvestus, millega tipneb jõud, / lehes-oleku vilumus, / selle tuumas olev hooletu täpsus” (lk 114).

Sellest võrsub enesehoole-üleskutse: „ära ole mage, / ole mahlakas ja säsikas” (lk 122); „maitse, haista, kuula, puuduta, / vaata, kuni saad, / jäta meelde, / kuni sul on meelt, kuhu jätta, / kuni sul on meelt, mida jätta / nagu end jätab / ikka kõikjale ja üha maha ja üksiti alles ja igati järele / rahulikult tumelev trööstita rõõm / lõpmata surelik suvi” (lk 123—124).

Vihma sügavus

Kogu pealkiri „Kui vihm saab läbi” on seotud Pilve poeetika ühe olulise troobiga: vihm, lumi, pilv jms. Vihmakujundi aspektidel tasub lähemalt peatuda.

Esiteks on vihm ja lumi Pilvel seotud sügavusmõõtmega (vrd ka eespool lumesaju vaatamise „silmatehnikat”): „hele rõõsk lausk vihm / liigendab läbipaistvat ruumi, / loob pilgu ulatuvusele kaugusemõõdet” (lk 112). Enamasti ütleksid inimesed vist pigem vastupidi, et vihm ja lumi segavad pilgul kaugusse ulatumast. Ent tol juhul hüppab pilk otse oma lõppu ega märka õhumeediumit ennast ehk seal n-ö sisuliselt ikkagi ei ole sellist sügavusmõõtme läbimist nagu vihma või lumesaju puhul, kui sademed justkui „liigendavad õhku, muudavad ta diskreetseks, paljundavad õhu sees olevaid distantse” (Aare Pilv, erakiri, 17. IV 2017).

Vihmaga seostub huvitav mõiste „ümberkaudsus”: „kuni / kestab püsiv sadu, metsvihm, / veest õmmeldud laas, viivude pidevus, / mis peidab end iseenda jätkuvuse ja kauguvuse taha, / joonestab valmis ümberkaudsuse arhitektuuri: / miski, mis on korraga / nii tihkelt ümber kui ka / lahedalt kaudne” (lk 120). See lisab ruumimõõtmele lisanüansse: ruum kui korraga ümber ja kaudne. See avab midagi olulist ruumilise maailmasolemise enese kohta: ruum on ühtaegu tihkelt meie ümber, täis meie tulevikuhakatusi, tegutsemisvõimalusi, aga teisalt kaudne: kas nii, et me ei ole üleni ära määratud ühestki sellisest võimalusest, või ka nii, et me olemegi ruumis nende hakatuste ja võimaluste kaudu.

Vihm ja valgus

Eespool juba nimetatud poeemis „Aeglased” on veel kaks korduvat motiivi, vihm (ja ka teised veenähtused, nagu kaste, udu jm) ning valgus: „kuni / sajuhoog lööb end vastu maad pihuks, / energiliselt, metoodiliselt ja keskendunult, / tuhisedes läbi küljetsi paistva õhtupäikse helgi, / mis hakkab laetuna kilgendama” (lk 114—115); „kuni / hakatakse päikest sisse sööma, / tema krudisevat mahlast liha, / vastu suulage lõhkevaid tulepaunu, / jahukaid valgusepätse, / et hiljem teisel pool / muudkui küdeda, / silmad lumehämarasse paokil” (lk 119). Viimane tsitaat kirjeldab seda, kuidas taimed suvel päikest söövad ja talvel vaikselt „köevad”.

Poeemi lõpu poole poetab kibuvits: „„keegi ei saa olla valgust väärt, sest / valgust ei saa müntida. / lunastust pole, sest / keegi ei võrsu võlgu”” (lk 122). See on rõõmus, lunastusjärgne maailm, kus pole midagi puudu ega võlgu ja kus kõik on üle. Valgus kui maakera elu käigushoidev vunk ning tuul ja vihmgi kui miski, mis on niisama, vabalt, pinguseta.

Kogus on omaette osa „Vihm ja päike”, kirjutatud Kurosawa ainetel. Ajal, mil korraga sajab vihma ja paistab päike, peavad rebased pulmi, rebased aga on väekad loomad.[11] Nad elavad vikerkaare all.

Vihma värskus

Vihm on üks vaba uitamise, pingutuseta iseeneslikkuse (mis ongi ühtlasi rõõmus) võrdkujusid: „kuni / lahistab kaks tundi järjest, / vahetpidamatu ja vahettegematu keskmisus, / vabandamise ja enesekindluse vahepealne / mõõdukus ilma väljapeetuseta, / ühtlasus ilma korrastatuseta, / pingeta endasse süvenemine, / edenemine ilma teisenemata, / sundimatu hall ja virge haljas” (lk 113).

See, et vihm ei tee vahet, on laialt levinud sümbol ontoloogilisele võrdsusele (vihm sajab võrdselt nii heade kui ka kurjade peale). Zhuangzi eeskujul osutab ta sellele, mis ei jää kinni osapooltesse (ei ning jaa, see ning too), vaid on nende vahel. Vihmasadu (nagu eespool lumesadu silmatehnikana) kujutab muunduvust, see on „edenemine ilma teisenemata” (või võiks ütelda ka ümberpöördult, teisenemine ilma edenemiseta). See on sundimatu, korrastamatu, virge. Veel ühe tähenduskomponendina kujutab ta süüvimist: nagu vihm suubub maha, imendub, süveneb maa sisse. Peale selle vihm värskendab, virgutab, elustab, viljastab („virge”, „haljas”): „kuni / paar tundi pärast sadu / ikka veel niiske õhk, / ikka veel rahuldatud maa, / ikka veel värske, kuigi juba mälestus” (lk 114). Viimane lisandus seob selle teksti raamatu algusega ja mäletamise­temaatikaga: kui sadu saab läbi, siis jääb temast „värske” mälestus mõlemas mõttes — kui hiljutine ning kui vihmajärgselt värske, kosutav. Eeldatavasti võiks Pilvest allasadanud luulekogu mõju olla just selline.

^[1] Kõik leheküljeviited on arvustatavast teosest, kui pole teisiti viidatud.

^[2] „…ma ei tundnud iial huvi autode kui masinavärkide vastu [—]; see oli puhtalt esteetiline, aistiline, meeleline huvi autode kuju, hääle, liikumisviisi vastu — nad olid kaunid kineetilised ja helisevad esemed [—] nad olid teatavad aistilise „liikumises-asumise” seadeldised, teatav kunstivorm — kulgev ja mühistav arhitektuur.” (Lk 31.)

^[3] Intervjuu Berk Vaherile, vt: „Aare Pilv: ihkaks lihtsalt hästi mäletada”. „Eesti Päeva­leht” 16. VI 2007.

^[4] H. Bergson, „Essee teadvuse vahetutest andmetest”. Tartu, 2006; „Aine ja mälu”, Tartu, 2007.

^[5] Vrd: M. Ott, „Mäng ja keerukus ehk kuidas hästi vananeda”. Rmt: „Filosoofilised esseed. Väekirjad 2”. Tallinn, 2015, lk 257—266.

^[6] A. Pilv, „Nägemist”. Tallinn, 2002.

^[7] Vrd: „Õpetaja seisis jõe kaldal ja ütles: „ikka voolata kui jõgi / katkemata päeval ööl”.” (Konfutsius, „Vesteid ja vestlusi. Keskmine tavaline. Suur õpetus”. Tartu, 2009, lk 138.

^[8] Vrd: M. Ott, „Teadmise, olemise, kõnelemise sulaolek („Zhuangzi” 22. peatüki „Teadmine läks põhja” ainetel)”. Rmt: „Pärimuslikud esseed. Väekirjad 3”. Tallinn, lk 93—102.

^[9] Pilv on selle ise hiina keelest tõlkinud. Kui hiina tekste on esitatud „skeemtekstina”, siis Pilv läheb sellega veelgi kaugemale, esitades loo laias laastus neljas tulbas, kus on: ütlemine, uitamine/olemine/polemine, mõistmine ning kalade rõõm. Niimoodi omandab tekst veelgi enam tekstiili kuju, kus neljale lõimele on põimitud tekstikude.

^[10] Selle kohta vt ka J. Kaplinski, „Millal hingus hingab ja hingusele läheb?”. „Keel ja Kirjandus” 2015, nr 4, lk 271—273.

^[11] Vt: Songling Pu, „Libarebased ja kooljad: Hiina armu- ja hirmujutud”. Tallinn, 1986.

Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii… Voorus on võidetult maas…”

Vaskajastu naisluuletajatest nimetatagu kolme: Viivi Luik, Leelo Tungal, Ave Alavainu. Muidugi on nad erinevad ning igaüks omal koordinaatteljel, nõnda et üht teise kaudu avada ja iseloomustada ei anna. Niisiis kõnelgem eraldi ka Leelo Tunglast (ometi üks eesti nimi, mida Eestis käänatakse eesti keeles — mitte keegi ei ütle Leelo Tungalist, nagu väärastavalt räägitakse Lennart Merist).

Minule on Leelo Tungal eelkõige õpetaja. Ta lõpetas minu Tallinna 42. Keskkooli ja tuli Tartu Riiklikust Ülikoolist meile praktikandiks. Andis kirjandustunde. Andis kirjanditeemasid. Andis aimu, et luule on värav kuhugi maailma, kus on avaram ning ilusam viibida. Klassijuhataja Leida Allik (kes oli seda olnud ka Leelo Tunglale) oli juba uhkusega meile ette lugenud mõned salmid tema esik­kogust „Kummaliselt kiivitajad kurtsid” (1966). Mõni rida Leelo Tungla loomingust, mis samuti ette kantud neis koolitundides, ringleb mul tänini peas: „Pilved pillasid / tuule alla ja / tuule peal hõljus / tuuletallaja.”

Minu tutvus elava eesti luulega algas elusast Leelo Tunglast. Ta sisendas, et luulet hingestab vabaduse, mitte rütmi- ja riimiorjuse vaim. (Tõesti, Leelo Tungal rütmib ja riimib nii sundimatult, et tema salmikud lausa kutsuvad viise välja. Kas ta mitte polegi viisistatuim eesti poetess?) Kirjanduse elemendis viibida oli nii innustav vist temalegi meie seltsis — ega’s ta muidu oleks koos meiega „Kungla” kohvikus tundidest pausi pannud. Mäletan, kuidas ta oli just valmis saanud laulu „Öö Chicagos” teksti („Isa oli mul politseimees Chicagos, / aeg oli raske siis — / gangsterid, vaesus, kriis…”) ja küsis, ega see meile liiga äge tundu, võib-olla tekitab protesti. Mida veel, meile paistis see uhke ja täpne nagu rusikas silmaauku! Pean noid laulusõnu siiani üheks parimaks, sisukaimaks ja ladusaimaks rokkballaadiks eesti keeles.

Ta tõi kooli aulasse meiega kohtuma Viivi Luige, kelle luulet ma õppisin hin­dama siiski märksa hiljem. Leelo Tungal naeris ja matkis pärast, kuidas Viivi Luik olla õpetajate tuppa astununa raugeval häälel õhanud: „Siin on haigla hõng!” See ühelauseline sketš ei unune ja meenub iga kord, kui loen Viivi Luige publitsistikat. Olen vist endiselt Leelo Tungla koolilaps.

Noorest pedagoogikapraktikandist on saanud Eesti Luule Vanaema — umbes nii, nagu Édith Piafist tehti 2003. aastal Pariisi raekojas näitus „Édith Piaf — Pariisi vanaema”. Ema on üks asi, vanaema hoopis midagi muud, midagi jäävamat. Aasta ema valik külvas tänavu külma kaklust, aga juba üksi mõte võimalikule aasta vana­emale teeb sooja tunde. Mingil määral on ju kõik, kellele on kirjutatud Leelo Tungla arvukad lasteraamatud, tema lapsed, või veelgi ilmsemalt: lapselapsed. No kes see muu kui vanaema paneb oma MTÜ nimeks „Hea Laps”!

Kunagi seitsmekümnendatel pahandas Leelo Tunglaga keegi kriitik „Sirbis ja Vasaras”, et tema luuletustes vohab epiteet „sinikuldne”. Meie mütoloogias käibib mitmetes süžeedes Kuldnaise motiiv. Eks Leelo Tungalt ole kümnete auhin­dadega kullatud küll. Aga mingiks külmaks kuldiidoliks teda pidada ei saa, tema on meie kõige soojem naisluuletaja. Tema element on päikesesoe vask.

Kaasaeglane

Ta astub sinust üle, sinust läbi —

tal sellest mitte midagi ei ole:

ei ehmumist, ei jahmumist, ei häbi,

sest aeg on selline,

et aega lihtsalt pole.

Ei ole aega tähelegi panna,

kes on ta kõrval, kes on ees ja taga.

Aeg enesega tingida ei anna

ei karmuse, ei vaga lalinaga.

Ta kiikab taskutelefoni kella:

käest kadumas on terve eluiga,

kas saab ta hakkama veel ühe hella

ja hingematvalt sooja sõnumiga?

Aeg kaob, aeg kaob…

Kui rutata, siis saab ta

ehk selle siiski sulle ära saata?

Hüvastijätt

Head sõbrad, meid jälle on vähem —

ei oska me hoida üksteist?

Ja tänagi teele siit läheb —

ei tea, kuhu — jälle üks meist.

Ta kannul ei kappa ratsud,

ei puhu ta teekonnal sarv,

vaid keerlevad paparatsod

kui ärevil kaarnate parv.

Kuid tema neil põgeneb pihust —

mis loeb talle maapealne ring!

Ei märkigi ilusast ihust

ja sellest, et vabanes hing…

Võib-olla on siinsamas teine

riik nimega Muusika,

kus juba ta muusade veine

joob hõbedast kruusiga?

Kuid meie ei näe ega kuule

ja võib-olla kuulma ei pea

ta häält läbi tasase tuule:

head sõbrad, ka teil olgu hea!

Plantago major

Lennuk petab ära —

näib, et kõik Euroopa maad on väikesed

ning kõikjal on üks ja seesama:

õdusad lennujaamad

Chaneli-lõhnaliste tax free’dega;

ootesaalidega,

kus kuulatakse kõrvaklappidest samu laule

ja näpitakse sarnaseid nutitelefone,

olemata seal, kus ollakse;

lahkete täheväravatega,

kust väljudes sõidetakse

betoonist ja klaasist tänavaid pidi linna,

mille südames peitub

peotäis vanu kauneid kirikuid ja sildu,

mis imekombel jäid viimasest sõjast

puutumata.

Ja WiFi-kleepsuga hotelliukse kõrval

ajab end sillutisekivide vahelt välja

tagasihoidlik teeleht —

seesama, millega vanasti peatati verejooksu.

Plantago major —

teeleht —

igal maal isemoodi nimega —

toimib praegugi.

Niagara

                         Kajale ja Helgele

Niagara ei olegi juga —

Niagara on kontserdilava —

ühes tükis nii koor, orkester kui ka orel,

kes mängivad ühel meelel

meie kõigi meeltega

meie kõigile meeltele.

Suurim, Kanada-poolne osa Horseshoe

on kujult kui kirgede kirjutusmasin,

millest purskub lakkamatult inspiratsiooni —

külma, selget ja salapärast.

Kõik, mida on maailmas tuntud ja mõeldud,

kõik, mida on kardetud ja loodetud,

kõik, mida on armastatud ja vihatud,

on ta kirja pannud

ja talletanud meile arusaamatus keeles

kusagile kättesaamatusse kohta,

aga kõik on alles,

Niagara ees seistes tead,

et kõik on alles.

Alles on müüdid ja muinasjutud,

alles on kummalised tootemid ja ehted,

indiaanlaste vanad ehtsad unenäopüüdjad

ja hilisemad,

turistide tarbeks tehtud vabrikutooted.

Alles on ka teie emade

laevaga üle ookeani toodud,

kohvripõhja lasteriiete vahele peidetud

väikesed hõbesõled.

Ja meie oleme alles,

kõneleme Eestist ja elust

siin, selle kirgede kirjutusmasina ees,

mille kohta teie ütlete

kanadalaste kombel „Naiagra”,

mina aga ikka „Niagara”

nii nagu koolis maateaduse tunnis.

Miskipärast arvan,

et nii ütlesid ka indiaanlased.

Teised eestlased

Toronto Ehatares eakaaslaste hulgas

elab saja-aastane eesti muusik,

kelle süda on ilmatu suur —

sinna mahub Tallinna lauluväljak

koos lava ja tuletorniga,

lauljatest kõnelemata.

Laulupeole ta enam tulla ei saa,

kuigi raha on kõrvale pandud.

„Sääste jätkub Ehatares elamiseks

veel üheteistkümneks aastaks,”

nendib muusik.

Janne, hoolitsev hing, lausub lohutades:

„Ära muretse,

ega teised eestlased

sind ka seejärel hätta jäta!”

Teised eestlased istuvad juba saalis

televiisori ees.

Väljas muudkui sajab ja sajab…

Uudistes öeldi äsja,

et Ontario järv võib hakata üle ajama.

Aga ekraanilt vaatavad juba

Elle Kulli suured tõsised silmad.

„Eesti naised on ilusad,” ütleb muusik.

Tugitoolides istujad ongi

enamalt jaolt naised.

„Ukuaru” ajad on neil üle elatud.

Nüüd siis see Ontario asi.

Pääsemised

Ei teagi, kas kohtasin Annet

kakskümmend seitse aastat tagasi

„Olümpia” restoranis, kus ta tookord töötas —

sinna oli siis raske pääseda.

Nüüdseks on ta kakskümmend seitse aastat

elanud Torontos,

kuhu oli toona väga raske pääseda —

lubati justkui külla, kuid siia ta jäi…

Aga homme kolib Anne tagasi Eestisse

ja ma istun koos ta siinsete sõpradega

jaapanlaste sushi-baaris Toronto kreeklaste linnajaos,

kuhu on Eesti Majast Broadview’ avenüült

kerge pääseda.

Lahkumispidu on lahkumispidu —

alati natuke kurb, ükskõik kuhu mindaks —

kas või ema juurde koju.

Minagi olen peatselt koduteel,

ajavahe on küll seitse tundi,

aga lennukid üsnagi mugavad —

Eestisse on nüüd lihtne pääseda.

Ja Eestis on kõikjale lihtne pääseda —

välja arvatud ehk metsatagused külad,

kus buss peatub korra nädalas

ja kus elavad üksildased vanad emad;

külad, mille peagi lõikab maailma küljest lahti

suurlinnade vaheline

hiiglaslik kiirraudtee,

mille eest pole vist võimalik pääseda…

Ma olin täiesti alasti ja üle kere märg. Mu pikad, peaaegu õlgadeni juuksed tilkusid veel veest. Ümberringi käis mingi paaniline sagimine. Keegi tõukas mind selga. Ringi pöörates ei suutnud ma nügijat sellest inimmassist tuvastada. See ei olnud ka oluline. Kõik said siin küünarnukihoope roietesse. Lihtsalt vajusin inimeste vooluga kaasa. Teisiti ei olnudki võimalik. Mu nägemine oli udune ja ma ei suutnud kõike hoomata.

Keegi viskas mulle valge rätiku ja keegi ütles midagi ebameeldival haukuval toonil. Ma ei saanud sõnadest aru. See oli moonutatud kõne, aga kostis ebameeldivalt.

Pika pruuni leti taga seisis lillelises kitlis punetava näoga lihav naine. Ta põrnitses mind, nagu oleksin mina süüdi, et ta seal peab olema.

Värvid hakkasid tasapisi kirkaks muutuma ja ma adusin oma alastiolekut kõigi nende inimeste keskel. Piinlikkus ja ebamugavus vajusid peale. Märkasin, et ma pole ainus sellises olukorras. Enamikul oli siiski vedanud — mingisugused kehakatted olid neil ikka olemas.

Lihav naine küsis või ütles midagi, aga endiselt oli tema kõne mulle arusaamatu. Ta mõõtis mind pilguga ja läks siis leti taha pimedusse kaduvate riiulite vahele. Hõõrusin valge saunalinaga end enam-vähem kuivaks. Lõputuna näiva leti taga askeldas kümmekond äravahetamiseni sarnast õela olemisega vanamutti.

Märkasin üht noort kena brünetti, mitte vanemat kui kakskümmend viis, tagumikuga vastu letti liibumas. Ainsaks kehakatteks oli tal punane rinnahoidja ja ta üritas oma keha kätega varjata. Trügisin tema juurde ja pakkusin talle oma saunalina, tema aga põrnitses, silmad pärani, ega teinud minust väljagi. Sidusin talle rätiku ümber — ikka ei sõnagi. Seal niiviisi paljalt tema ees seistes tundsin, et punastan vist. Korraks rüütellikkuse varju kadunud häbitunne oli tagasi.

„Hei, sina,” kuulsin jälle juba tuttavat metalse kõlaga haukumist. Pöördusin, naine leti taga oli sellele ladunud mingid hilbud.

„Need on sulle. Hakka nüüd astuma,” käsutas ta. Tema sõnad olid endiselt võõrad, aga seekord sain ma nendest aru.

„Kas midagi paremat ei ole?” küsisin kaltse kergitades.

„Mis neil siis häda on? Peida oma kürb ära ja hakka astuma. Näed, kiire on,” käratas õudne buldogi näoga eit, rõhutades iga sõna nagu karistuseks erru saadetud sõjaväelane, kes peab end nüüd häbiga kehtestama koolisööklas suppi jagades. Järgmise isiku poole haugatades tema toon ei muutunud. Põhjus polnud siiski vist minus.

Ajasin hallid dressipüksid jalga ja valge T-särgi selga. Jalanõudeks olid mingid neoonrohelised jooksutossud.

Uusi inimesi tekkis aina juurde, aga ma ei saanud aru kust kohast. Nad lihtsalt ilmusid, lärmitsedes. Neid oli siin juba sadu. Tuhandeid. Igat mõõtu, värvi ja sugu. Surusin ennast läbi rahvahulga letist eemale ja seal oli mingi järjekord. Eespool paistis uks, mille juures seisis valves jässakas mees, kes lasi inimesi ükshaaval uksest sisse. Selletõttu lühenes järjekord aeglasemalt, kui uusi ootajaid juurde tuli.

„Võta number,” tuli käsklus uksevalvuri suust nagu kõmin kuivanud kaevu põhjast.

„Mis number?”

„Number!” Jõmm osutas hallile määrdunud kastile, millel võis veel aimata rohelist kulunud nuppu ja selle all pilu.

Vajutasin nupule, kast surises ja ragises nagu viimseid jõupingutusi tegev käigukast ning väljastas numbritega paberilipaka. Uks minu ees avanes.

„Liigume nüüd,” käratas valvur.

Astusin uksest sisse. Veel kuulsin selja taga kellelegi kõmistatavat: number! Olin järgmises lõputuna näivas ruumis. Ei seinu ega lage, silmapiiril kadus kõik pimedusse.

Läksin läbi avara käigu, mis oma punaste plasttoolidega meenutas lennujaama ootesaali. Umbes pooled toolid olid hõivatud. Kogu see koht meenutas hiiglaslikku teatrilava, kus tagumine sein on näiliselt kaetud musta riidega, aga kui edasi minna, siis sulab mustast taustast välja järgmine lavadekoratsioon.

Edasi tuli pikk rivi hiiglaslikke puidust laoriiulite moodi asjandusi. Kulunud ja luitunud puit. Paistis, et siin kandis ladustati nendel inimesi. Lonkisin nõutult edasi. Riiulid vahetusid järgmise lennujaama ootesaaliga, et siis taas teha ruumi kõrgetele näotutele riiulitele.

Siin oli õhustik juba palju rahulikum. Inimesi oli küll palju, aga mitte enam nii kokkupressitult. Siin ei trügitud ega sagitud paanikas ringi nagu leti juures. Mõned näod küll luurasid pelglikult, saamata aru, mis sünnib või kus. Pigem oldi tüdinenult ja pettunult seisukorraga leppinud. Siin jõuti arusaamisele.

Lõpuks jäin ühte riiulivahesse seisma, oskamata kuhugi edasi minna. Riiulitele olid kinnitatud redelid. Pisut eemal jäi silma uks, mis ilma hingedeta rippus musta kanga küljes. Ukse kohal kinnitus musta tühjuse külge punaselt kumavate numbritega tabloo. Kostis õrn, peaaegu kuuldamatu kellahelin. See näis korrapäraste ajavahemike tagant korduvat. Siis, pärast ühte tuhmi kõlli avanes uks ja keegi läks sealt sisse. Kui see tüütu kelluke välja arvata, oli siin surmvaikne, mida poleks osanud oodatagi niivõrd ülerahvastatud kohast.

„Hei, siin on üks vaba koht,” hõikas keegi ülalt mu pea kohalt.

Ajasin pea kuklasse ning nägin üle kolmanda riiuliserva piiluvat nägu ja viipavat kätt. Haarasin redelist ja ronisin üles. Seal külitas hõredate hallide juustega keskealine mees, kes kandis vanamoodsat pruuni ülikonda. Vaatasin kor­raks alla ja sättisin end istuma. Ta silmad olid hallid. Või ei olnud?

„Ma mõtlesin pisut abi pakkuda. See koht jäi siin hetk tagasi vabaks. Ma ei tea küll, kauaks sa jääd, aga mõtlesin, et oled siin uus ja ehk on sul kohta vaja.” Sõnad olid võõrad, aga ma sain nendest aru. Tema kõne oli kiire ja elutu. Kõlatu.

„Kust sa teadsid, et ma uus olen?” Ka minu enda hääl tundus mulle võõras.

„Kuule, ega ma eilne pole.”

Olin vait ja ootasin, kas ta veel midagi räägib, ise lootsin, et ta seda ei tee. Mul ei olnud isu lobiseda. Pealegi pole mind teiste elusaatused kunagi eriti huvitanud ja ma pole tahtnud jagada ka enda oma. Ma lihtsalt pole inimeste inimene.

„Mis su number on?” küsis ta peale vaikimist just siis, kui ma hakkasin arvama, et meie omavaheline vestlus piirdubki väikese abiteoga.

„Number?”

„Sa said numbri, kui siia tulid. Kõik saavad numbri.”

Vaatasin kortsunud paberilipakat, mida ma ikka veel sõrmede vahel hoidsin. Seal seisis: 177 989 076. Minu äsja leitud tuttav viskas sellele pilgu ja hakkas monotoonselt vanduma.

„Pagan! No ma ei või! Kurat võtaks! Tigedaks ajab juba selline värk.” Ta otsis taskust kolletanud õhukese kartongitüki. See tundus karvendavalt vana, kuid numbrid sellel olid selged, justkui äsja trükitud — 220 746 567.

„Kogu aeg sama jama. Ma ei tea, kui kaua ma siin juba istunud olen. Tundub, nagu oleks sada aastat, aga kogu aeg tuleb keegi, kelle järjekorranumber on enne mind. Kas see ei aja vihale või mis?”

Olin temaga nõus. Mina isiklikult oleksin ammu nõudnud mõnda asjapulka, kes seda värki siin juhatab, et talt selgitust saada. Mis puudutas igasuguseid järjekordades passimisi ja kehva teenindust, siis olin ma üsna kiire pretensioone esitama, aga praegu olin ma selles suhtes kuidagi ükskõikne.

„See daam, kes siin enne sind oli, täpselt samamoodi!” Ta tegi sõrmenipsu, aga see ei naksatanud nagu tavaliselt. „Paar päeva, ja läinud. Vähemalt see tundus nagu paar päeva. Siin on aega päris raske määrata. Mõnikord on tunne, et saad aja tajumisele juba pihta, aga siis läheb jälle segamini. Aeg pole oluline. Aga järjekorranumbrid on.

Vahel ma mõtlen, et mille pagana pärast nad neid numbreid meile üldse jagavad. Ükskord olin oma numbrist juba kahe tuhande kaugusel, aga siis läks üheks hetkeks pimedaks ja numbrid hakkasid jälle otsast peale. Sääraseid asju on siin rohkem kui üks kord juhtunud ja seetõttu on paljud uued tulijad vanadest järjekorras ette saanud. Eks see tekita pisut tuska, aga kellele sa ikka kurdad. See pole see koht.” Ma ei tea, kas mu kõrv hakkas tema elutu kõnemaneeriga harjuma või muutuski ta hääl vähem tehislikuks. Elavamaks, justkui oleks tema inimlikkus taastumas pärast aastatepikkust vaikimist. Ja hullumeelsust.

Aga hääle kõlatu toon jäi.

Õrn kelluke kostis taas ja vastasriiulilt hüppas alla üks habemik ning ruttas ukse juurde. Kadunud ta meie maailmast oligi.

„See härra oli ka siin juba päris kaua istunud, kuigi pean ütlema, et ta saabus kõvasti pärast mind.”

Ta muudkui rääkis. Üritasin isegi kuulata ja kaasa noogutada, aga tegelikult ootasin, millal ta vait jääb. Tahtsin omaette mõtiskleda. Kell andis märku, kusagil avanes uks ja keegi sai loa edasi liikuda. Ajapikku muutus see tilin aina vähem märgatavaks nagu kella tiksumine, mis hajub muude helide hulka.

„Kuidas sa siia sattusid?” küsis mu naaber.

„Mh?”

„Et kuidas sa siia sattusid?”

„Sain vannis infarkti.”

„Mind pussitas naine otse südamesse, kui ma pärast tööd kodus diivanile magama jäin. Saad aru, otse une pealt.” Ta tõmbas pintsakuhõlmad laiali, et osutada sõrmega kunagi haavata saanud kohale. „Pärast seda lasi ta endale minu revolvrist kuuli pähe. Minu naine. Me tulime siia koos, aga tema sai siit loomulikult juba ammu minema.” Ta jäi hetkeks vait. „Mõnikord ma isegi mõtlen temale, et kus ta praegu olla võiks.” Siis andis ta mulle vastu õlga kerge müksu ja lausus:

„Võiks öelda, et oleme mõlemad mingil viisil murtud südamega mehed.”

Tundsin, et peaksin jalgu sirutama. Vajasin väikest liigutamist, aga eelkõige vajasin puhkust sellest tüütust mulinast. Vastasriiulile ronis keskealine hallis seelikus naine, mingisugune ajakiri rullikeeratult peos. Läksin oma asemelt alla, lootuses mölalõuast vabaneda ja leida mõni vaiksem koht. Ja ehk ka mingit lugemist. Aga mees järgnes mulle, nagu oleksin ta kaasa palunud.

„Või et infarkt?” hakkas ta jälle pihta. „Nii noorelt?” vangutas ta pead, jäämata minust sammugi maha. Ma ei hakanud talle mainima oma kaasasündinud südameriket ega mitte kõige säästvamat elustiili. Leidsin, et see poleks midagi muutnud.

Kusagilt ilmus varateismeline blond plika, tõmbas mu lohvakad dressipüksid alla ning pani siis tehtult itsitades jooksu. Kurat, et nad mulle aluspükse ei andnud. Tõmbasin püksid üles ja mulle meenus, kuidas ma kunagi kooli koridoris kehkaõpetajal samamoodi dressipüksid alla tõmbasin, paljastades tema päevitumata istmiku. Nalja sai palju. Siis. Hiljem kehtis see vanasõna viimasena naermise kohta.

„Hakka sellega harjuma, seda võib päris tihti ette tulla,” ütles mu kaaslane kuivalt.

„Sulle tehakse ka nii või?”

„Ei, kordagi pole tehtud, aga nagu ma näen, siis sinule hakatakse tegema.”

Tahtsin, et ta ära läheks. Lihtsalt teise suunda jalutaks. Või siis vähemalt vait jääks. Aga mul ei olnud südant talle öelda, et ta minema kaoks. Ma pole kunagi suutnud inimestele otse sitasti öelda.

Ühel „lennujaama” ootesaali plasttoolil istus stiilse ülikonnaga härrasmees. Miks mina ei võinud sellist saada? Ma oleksin isegi oma pealesunnitud kaaslase vanamoelise pruuni ülikonnaga rahul olnud. Igatahes parem kui dressid.

Möödusime veel ühest uksest, mille kohal helendasid punased numbrid. Kostis kellahelin, keegi läks uksest sisse ja numbrid vahetusid.

„Kuhu nad kõik lähevad?” küsisin.

„Ei tea. Mitte keegi ei tea. Kui kord oled läinud, siis tagasi enam ei tule. See siin on kõigest ootesaal. Aga ükskõik, mis seal teisel pool ka ei ole, on see kindlasti parem kui siinne lõputu ootamine.”

„Äkki need ongi need, kes kummitamas käivad?”

„Kes?”

„Need õnnetud, kes siia lõksu jäävad.” Ma ei mõelnud oma retoorilist küsimust sugugi tõsiselt, aga paistis, et mu kaaslane ei mõistnud mu haledat katset naljakest teha.

„Mina ei käi küll kusagil kummitamas. Mul polegi kedagi kummitada. Lapsi meil polnud ja oma peres olin ma ainus. Võib-olla tema… Ma olen selliste asjade suhtes üsna skeptiline.”

„Jah, mina ka.”

„Nüüd näed, mis juhtub skeptikuga pärast surma.”

„Mis siis?”

„Mitte midagi.”

Peatusin ja jäin omis mõtteis punaselt hõõguvaid numbreid vaatama. Kui sa oled surnud, siis ei ole mõnus kellegi suust kuulda, et sa oled surnud. Mees patsutas mulle õlale. Ta paistis olevat selline õlalepatsutaja tüüp.

Käis tuttav kõll, uks avanes ja ma nägin oma puruks pussitatud südamega sõbra pruunis ülikonnas selga sealt sisse kadumas. Tema kord oli kätte jõudnud. Numbrid tablool vahetusid. Jälle tõmmati mu püksid alla, nägin sama plikat minema jooksmas. Ükskõik kui palju ma oma mõistust ragistasin, ei suutnud ma sellest kohast siin sotti saada. Tõmbasin püksid üles ja surusin käed taskusse. Rohkem polnud mul plaanis sama triki ohvriks langeda.

Olin nüüd üksi, nagu enne soovisin, kuigi mulle ei meeldinud, et ta hüvasti jätmata minema läks. Mitte et ma mingit solvumist või igatsust oleksin tundnud. Ma kõndisin ja kõndisin. Ja mõtlesin kõigest sellest, mis oli juhtunud: oma lapsepõlvest, kodukülast, koolist, reisidest maailma eri paikadesse, õhtutest rannas, pidudest. Teatud mälestused tundusid nii eredad, nagu oleks kõik eile sündinud. Vaatasin neid enda sees, nagu oleksin pildiraamatut lehitsenud. Mingeid erilisi tundeid ei tärganud, ma ei igatsenud millegi järele. Mõtlesin nendele tohututele pidutsemistele ja joomingutele — kas ma kahetsesin seda mõttetult raisatud aega? Mu sees haigutas tühimik, mida ei olnud võimalik täita. Kas ma olin kogu oma elu olnud nii tuim või oli viga selles kohas siin?

Ma jalutasin, saamata aru, kas lähen edasi või tulen tagasi või liigun hoopis ringiratast. Ühed dekoratsioonid vaheldusid teistega. Ma polnud kindel, kas ma oma riiulikoha siin seinteta labürindis enam üles leian. Võtsin istet ühel neist paljudest punastest ootesaalitoolidest. Sulgesin silmad ja lasin pea aeglaselt taha vajuda, aga ma ei jäänud magama. Ei jäänud magama ega näinud und. Lihtsalt istusin seal ebamugaval toolil, silmad kinni, nagu mingi väljalülitatud masin.

Ma ei tea, kaua ma seal niimoodi vedelesin, aga kui ma silmad lahti tegin ja pea tõstsin, nägin, et minust paar pinki paremal istub üks naine. Tema juuksed olid sorgus, riided, küll puhtad ja terved, nägid ometi kuidagi räsitud välja.

„Siin saavad valgus ja vari üheks,” ütles ta käriseva häälega emotsioonitult. „Ma ei tea, kaua on möödas sellest, kui ma oma lapsi viimati nägin.” Tema sõnadest ei kostnud kurbust. Rohkem ta ei rääkinud, jäi lihtsalt pea norus maha vahtima. Ma ei teadnud, kus ta oma lapsi viimati nägi. Kas nad tulid samuti siia? Ma ei tahtnud ka küsida.

Uurisin oma jalgu ja panin tähele, et asjadel ei ole siin varju. Ka inimesed võis siin taandada esemete tasemele. Laest või kust tahes langev allikata kõle valgus ei tekitanud ühtegi varju. Ja helidel ei olnud kõla. Kõik hääled olid tuhmid ja tühjad. Kõlatud, kajatud. Elutud. Hakkasin sõrmedega vastu tooli serva trummeldama, aga sellel, mis välja tuli, puudus rütm. Ainult tuim klõbin. See pani täitmatu tühjuse mu sees jälle tuikama, aga siiski ei olnud see igatsus värvikate rütmide järele.

Seadsin sammud suunda, kust olin tulnud. Vähemalt ma arvasin, et see on sama suund. Kuidagi iseenesele märkamata leidsin üles oma riiulikoha. Hallipäise asemel oli juba uus naaber, aga ma ei pööranud talle tähelepanu. Ka tema ei öelnud midagi. Mulle sobis nii. Lasin end selili ja jäin pruuni lage vahtima, kuni sulgesin silmad. Aga ei jäänud magama.

Nii need päevad möödusid. Või õigemini aeg. Need ei olnud ei päevad ega nädalad. Lihtsalt aeg. See lihtsalt läks. Või seisis paigal? Vaatasin, kuidas uusi inimesi juurde tuli ja vanu olijaid ära läks. Jalutuskäigud. Vahel kuulasin kedagi oma rasket saatust kurtmas. Siis jälle jalutuskäigud. Selle ajakirjaga naise lugemisvara oligi siin vist ainus.

Ja siis äkki. Ühel hetkel nägin Laurat. Ta oli ilusas mustas kleidis. Pelglikult istus ta punasel plasttoolil, küünarnukid põlvedel, haprad kahvatud sõrmed suu ees rusikasse surutud. Aga ma ei olnud teda nähes õnnelik. Siin ei saagi vanu tuttavaid kohates rõõmustada. Rõõmu siin ei eksisteeri. Ma jäin otse Laura ette seisma. Tema ekslev pilk kadus ja ilme väljendas justkui ebameeldivat üllatust.

„Mida sina siin teed?” küsis ta nii, nagu oleks ta siia sattunud mõne minu sepitsetud vandenõu tõttu. Tema hääl, mida mäletasin mesisena, kõlas nüüd võika ja võõrana.

„Ootan. Ma olen siin juba…” Kui kaua õieti? „Tegelikult peaksin küsima, mida sina siin teed?”

Laura nägu väändus, nagu tahaks ta nutma hakata, aga siin ei nutetud. Mitte kunagi. Istusin tema kõrvale ja tõmbasin ta enda vastu. Kunagi väga ammu, kui ma esimest aastat ülikoolis käisin, oli tema see, kelle magamistup­pa jätsin ma kõik kahtlused oma mehelikkuse suhtes. Aga nüüd ei tundnud ma mingit lähedust ega soojust. Ka füüsilist soojust. Laura oli külm, nagu helid olid helitud.

Kas mul üldse oli kunagi tema vastu mingeid sooje tundeid olnud? Oli küll. Seda ma mäletasin.

„Siin on nii vaikne,” lausus ta.

„Siin on kogu aeg nii vaikne. Kui sa silmad kinni paned, siis tekib tunne, nagu viibiksid siin üksinda.” Tegelikult oldigi siin üksinda oma mõtetega, aga võimetuna heldima mineviku rõõmsatest hetkedest või kahetsema korda saadetud nurjatusi.

Siis kõlas jälle kellahelin, aga seekord natuke teistmoodi. Just nimelt — see kõlas! See oli minu kell. Ukse kohal hõõgus minu number. Tõusin püsti. Kord juba olin Laura niisama ootamatult üksinda jätnud, siis, kui otsustasin kooli pooleli jätta ja minna maailma avastama. Ja taas läksin ma sõnagi lausumata.

Uks avanes, aga enne kui jõudsin sisse astuda, tõmbas see plika jälle mul püksid alla. Palja taguotsaga koperdasingi üle läve. Uks mu selja taga sulgus.

Enn Lillemets  Mureroosa jänes lippas üle mäe

Livia Ulman    Sünnipäevapidu

Leelo Tungal    Kaasaeglane / Hüvastijätt jt luuletusi  

Reet Kudu   Mida ma nüüd tegema pean?

Piret Bristol  Kasutamisjuhend / Tööpakkumine

Carolina Pihelgas   Sisikond / Vajusid jt luuletusi

Anneli Tõevere    *Isiklike psühhooside doktorantuuri läbinud / *Loobumise vaevunähtav ilu jt luuletusi

Raido Õis    Mis juhtub skeptikuga pärast surma?    

Hando Põldmäe    Novembrihommik / Autoportree pahupidi jt luuletusi

Asta Põldmäe    Segaja süda

Thavet Atlas    Tüdruk, aga unes soovi mul edu! / Arp / Kui sõbrad astuvad ära

Jan Kaus    Miniatuurid

Aapo Pukk    Isa portree

Andres Herkel    Mis on lõpu lõpus?

Toomas Kall    Kuidas Eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid

Vaapo Vaher    Ernst Enno hiiumaisus

Leelo Tungal / Ilona Martson    Minu lugu on minu lugu    

Ivo Linna    Päikeselaps

Berk Vaher    Neitsi Maarja: korduskatse jõuda Riia bussile

Linnar Priimägi    Eesti luule vaskvanaema    

Margus Ott    Elususe lahvandus keset aega    

Maarja Kangro    Häda rahvuse pärast    

Kaupo Meiel    Teekond lõtvunud peenistega    

Peeter Helme    Aedade harimise kunst    

Kroonikat    

Estica 

Krista Ojasaar    Prima Vistaga seitsme maa ja mere taga    

Peeter Olesk    Peeter Tulviste, Tartu ja psühholoogia    

Karl Muru 1. I 1927—30. V 2017    

Sisikond

Öö on tume nagu sisikond, mida

riided ja nahk hoolikalt varjavad,

ei küsi millekski luba, võib ainult

aimata, milleks ta võimeline on.

Kui palju ruutmeetreid pimedust ta

endas peidab. See, keda pean endaks,

piilub arglikult trellide tagant, kuhu loom

ta kinni pani. Hull loom, mida ta tahab?

Kinni seal nagu maastik kunstimuuseumis,

abi pole kuskilt loota. Kõik see, mis

kunagi kasvas kokku, peab nüüd lahku

kasvama: luud, unenäod, puudutused.

Vajusid

Madalad pilved vajusid

öösel korstna ja katuseni,

alla maapinnale, et mähkida

kuivad juured jahedasse

pehmusesse. Oksad kraapisid

aknaid nagu sõnumitoojad

surnutelt, kellele oled selja

pööranud. Hommik ärkab

pimeduses. Valutades astud

uue päeva tühja muuseumi.

Kõik tahab tasapisi taas su

kehaekraanile ilmuda: asjade

tuhmid kontuurid, kütmata köögi

niiske lõhn, esimesed helid.

Lased neil tulla, ja loovutad

sellega päevale oma kauguse.

Pimesi

Tahtsingi vist rebeneda nagu ennasttäis kuu

paberist taevas. Tahtsin, et voolaksid minusse

nagu põhjatusse anumasse, täidaksid kõik praod

ja peidupaigad. Võrgud kerivad end lahti, nad vajuvad

sinusse hääletult — külmunud õnne saadikud, sõrm

huulil. Pimeduse juured luuletuse südamikus, inimese

ja öö südamik selle kauge sünnikuristiku serval juhatavad

teed kurttumm vanamees ja tema haisev hingeõhk. Järgne

neile kindlal sammul, pimesi nagu süütamata latern,

esimese elusolendi jõuetusega.

Võidunud lilledega tapeet

Liigun valu joont mööda,

see on sirge kitsas tee,

kus libastumist pole karta.

Ta lõikab mu hoolikalt pooleks

nagu joonlaud, nagu selgroog,

nagu kasuisa, keda vihkasin.

Tema kauge hääl nagu igavene

meeldetuletus skalpelli võimust,

liha võimetusest. Mõnikord öösiti

libisen su kaitsvate käte vahelt välja,

tuppa, kus on võidunud lilledega

tapeet, küünejälgedest muster,

mustuse vildakad rajad.

Klaasikild taskus

Mõttelabürintides nagu eksinud

rästik. Klaasikild taskus peegeldab

ainult nurki — nad ei tundu kunagi

kuluvat. Tood tuppa sületäie murdunud

oksi, viljad veel küljes. Tahtsid neid

päästa vist nagu surnud linde lapsepõlves —

aianurgas pisikeste puupulkadest ristide rida.

Tood mulle uudise, see on pisike ja terav, ta

tahab elada. Aga meie sees pole enam ruumi,

pole seda soojust. Koitanud vaikustega

tuleb ta kingakarp vooderdada vist.

Kutse

Hallituse kopitanud lõhn tubades,

kus keegi ei ela. Mõnikord ilmuvad

siia inimesed, aga mitte kauaks —

seintel on teine ajaarvamine. Kõrge

müüri tagant ometi hommikuvalgus,

talve helejahedad viljad, viibe. Trellid
akende ees ei heida varje, nad on nagu

kõrkjad rannal, pooleldi nähtamatud.

Kaugete mosaiiktänavate kutse, sõna

sees kumendab valgus, aga jõevesi tähti

ei peegelda. Seisatame segamatult oleviku

lävepakul, täpselt nii nagu meid loodi —

augud kinnastes ja metsavarjud silmis.

Vikatitera

Mina ei tea, kellelt ma pärisin

oma silmad — pudikeelsetelt taeva-

tähtedelt või vikatiteralt. Olen lihtne

nagu tuules murdunud viljakõrs,

tühi nagu teokarp, mis mäletab endist elu.

Ihu vastas ämblikuvõrgu koorem, see

tihe hele lõng, päevade lai lävepakk.

Minu vaikus on õhtuse kodutänava

vaikus — nagu tol tuhmil tänavalambilgi,

mida laps nimetab jonnakalt kuuks.

Mart Juur: Kas te oma raamatut „Pildi ilu rikkumise paratamatus” kokku pannes tekste muutsite või toimetasite?

VIIVI LUIK: Kõiki ilmunud lugusid ma raamatusse sisse ei võtnud, siin-seal kustutasin mõne korduva lause, mõnikord asendasin ebatäpse sõna täpsemaga, kuid üldkokkuvõttes parandasin ja muutsin teksti väga vähe.

M. J.: Kas leidub siiski mõni pilt, mille ilu jääb paratamatult rikkumata?

V. L.: Jah. Leidub küll. On igavesi tõdesid, mida ei ole võimalik muuta. Valetamine ei muuda tõde olematuks. Pilt, mille ilu rikkumise paratamatusest ma oma raamatus räägin, on võltspilt, tõe pähe esitatud vale, tõe varjamine ilustamise taha. Valetamine ja varjamine lõpevad varem või hiljem krahhiga.

Pilte, mille ilu jääb alati rikkumata, näeb igaüks, teadmata, mida ta näeb. Need pildid tunduvad nii igapäevased ja harilikud, ja nad on sama hästi kui muidu käes. Nende piltide nimed on õhk, vesi, valgus. Ilma nendeta ei saa ükski inimene elada. See on igavene tõde, mida ei muuda ega riku ükski vale.

M. J.: Millal Eesti ajaloo lõksust pääseb?

V. L.: Eks igal rahval ole oma lõks, millesse ta lühemaks või pikemaks ajaks kinni jääb. Selles asjas ei ole üksikutel inimestel ja tervetel rahvastel suurt vahet. Iga inimene ja iga rahvas võib jääda mõne oma teo või idee lõksu kinni.

Kinni võib jääda kannatuse lõksu, ülekohtu lõksu, enesesüüdistuste ja madala enesehinnangu lõksu. Või siis madalast enesehinnangust põhjustatud ülbuse, isekuse ja piiratuse lõksu. Rahvas ajaloo lõksu, samuti nagu üksikinimene eluloo lõksu.

Eesti ajalugu annab lõksu jäämise võimalusi ja põhjusi kuhjaga. Kuid neid annab iga riigi ajalugu ja iga inimese elu.

Lõksust saab välja, kui mõtteviis muutub.

Alati, kui on juttu lõksudest ja kinnijäämistest, tuleb mulle meelde üks lõik kunagi ammu tehtud telesaatest, milles näidati üht tuntud psühhiaatrit vaimuhaigla palatis pikaaegsel ravil olnud patsiendiga, noore mehega, vestlemas. Doktor küsis patsiendilt leebel ja viisakal toonil, mida too kõige rohkem tahaks. „Koju tahan!” vastas patsient. Arst kinnitas, et see on see kõige väiksem asi ja seda ikka annab korraldada. Nagu muuseas ja jutujätkuks küsis ta pat­siendilt: „No mis sa siis kõigepealt teed ka, kui sa koju lähed?” Patsient vastas väga rusutult ja süngelt, kuid kindlameelselt: „Kõigepealt tapan oma ema ära ja siis vaatan, mis ma edasi teen.”

Doktor küsis muutumatu leebusega: „Miks sa ta ära tapad?” Patsient vastas: „Sest ta on mulle nii palju kurja teinud!”

Siit moraal: kui patsient vastaks teisiti, kui ta mõtted muutuks, poleks ta pat­sient ja poleks põhjust rääkida lõksu kinnijäämisest.

M. J.: Öeldakse, et eesti rahvas pole veel kunagi nii hästi elanud kui praegu. Kui kaua meie hea elu kestab?

V. L.: See kestab seni, kuni inimesed ise tahavad! Mitte midagi ajaloos ei juhtu niisama, ikka on kõik, mis juhtub, inimeste eneste valik.

Vaatasin hiljuti dokfilmi XX sajandi diktaatoritest, seal oli selgelt ja jõhkralt näidatud, kuidas tohutud rahvahulgad lausa nõudsid omale kohutavat saatust. Sõda ja kannatused ei kukkunud kusagilt kogemata kaela, vaid olid tol ajal elanud inimeste vaba tahe, oma valik. Hitler ja Stalin ei kukkunud kuu pealt, vaid nad püsisid võimul rahvahulkade toel. Kui ise valid tondid ja tolad riiki juhtima, siis ei maksa pärast nuriseda ja käsi murda, kui tondid ja tolad riigi uppi ajavad.

Igaüks on valija ja igaühe oma valik mõjutab seda, mis tuleb. Seda ei maksa kunagi unustada.

M. J.: Meid ootab hiilgav tulevik. Robotid hakkavad meie eest tööd tegema ja meie hakkame kodanikupalka saama. Kas see pole meeldiv perspektiiv?

V. L.: Alles hiljuti rääkisin sel teemal Tööandjate Keskliidu aastakonverentsil. Tuletasin kohalolijatele meelde, et Šveitsis pandi kodanikupalga küsimus rahvahääletusele ja šveitslased ütlesid kodanikupalgale kindla ei, kuna nad arvasid, et kodanikupalk on vastuolus inimväärikusega.

Kogu maailmakultuur toetub pühendumuse ja armastusega tehtud tööle ja töö salajane eesmärk pole kaugeltki mitte kasum, nagu tavaliselt mõeldakse, vaid töö sisim, salajane eesmärk on töö ise, töörõõm, ja muidugi ka surnud mateeria hingestamine. Töö mõtestab inimese olemasolu. Kui see eesmärk inimeselt ära võtta, lakkab ta olemast vaimne olend ja siis selgub kohe, et inimene on väga viletsast materjalist tööriist. Liha ja kondid pole mingi tööriistamaterjal! Loomulikult on sel juhul robot töökindlam. Kuid töö kadumine ja inimese robotiga asendamine ei ole inimese ega inimkonna huvides.

M. J.: Lagedale on ilmunud märkimisväärne hulk inimesi, kes usuvad, et Maa on lame. Kust need inimesed nüüd korraga tulid?

V. L.: Nende inimeste tulekut on aastaid ette valmistatud, kui inimestele on sisendatud, et on olemas tõdede paljusus, et igaühel võib olla oma tõde ja nii edasi ja nii edasi. Siis hakkavadki inimesed jaburusi uskuma ja jaburusi rääkima. Muidugi mõista on need inimesed avastanud tähelepanu leidmise võimaluse. Meedia kasutab neid inimesi rahategemiseks, sest mida jaburam jutt, seda rohkem klikkijaid, tellijaid, ostjaid. Hea on ära kasutada olukorda, kus tõde oleks nagu kaotsi läinud.

Kõik see kokku meenutab mulle lugu, mida kadunud Aleksander Kurtna, Curzio Malaparte eesti keelde tõlkija, tihti jutustas. Kes pan Kurtnat tundsid, need teavad seda lugu, kuid karta võib, et enamik pan Kurtna sõpru on surnud, nii et jutustan selle loo siin uuesti.

Niisiis, kunagi ennemuistsel ajal, võib-olla varajastel kolmekümnendatel, müüs üks mees Räpina laadal ilmastikupaberit. Ta hõikas vahetpidamata koleda ja kõva häälega: „Ostke ilmastikupaberit! Ostke ilmastikupaberit!” Ilmas­tikupaber nägi välja nagu mis tahes teine paber. Keegi möödamineja tegi paberi­müüjaga juttu ja küsis, kuidas seda ilmastikupaberit ka kasutatakse. Müüja seletas: „Vot väga lihtne! Sina ajad hommikul akna lahti, pistad ilmastiku­paberi välja, tõmbad tagasi ja vaatad, kas ta on märg või kuiv.” Teine mees arvas, et võib ju ka palja käe aknast välja pista. Müüja vastas: „Võib ka niimoodi! Võib ka niimoodi!” ja hüüdis jälle: „Ostke ilmastikupaberit! Ostke ilmastikupaberit!”

Ilmastikupaber Räpina laadal või lame maa, mis seal vahet on, üks pettus kõik. Pettust on alati olnud. Vahe on ainult selles, et ilmastikupaberimehel polnud rohkem kuulajaid kui need, kes parajasti Räpina laadale sattusid, praegu aga levib iga pettus, iga vale silmapilkselt üle maailma, ning mida vängem vale, seda rohkem toob ta levitajale kasumit.

M. J.: Tõejärgne ajastu on ametlikult välja kuulutatud. Kust peab inimene tõde otsima?

V. L.: Kedagi ei saa panna uskuma, et ta ei vanane ja et ta elule ei tule ükskord lõppu. Inimesele ei saa ühegi vale abil tõestada, et ta ei heida varju. Sest ta heidab. Neid lihtsaid tõdesid võiks vahel meelde tuletada. Need näitavad inimeseks olemist hoopis teise nurga alt ja kinnitavad, et tõde on vääramatu. Kust kohast tõde otsida? Küllap igaüks iseendast, sest tee tõe ja armastuse juurde minevat läbi inimese südame.

M. J.: Miks teie nõukanostalgiaga kaasa ei lähe?

V. L.: Selles samas oma raamatus „Pildi ilu rikkumise paratamatus” räägin ma ühes loos sellest, kui erinev ajalookogemus on Eesti inimestel. See kogemus lööb ühiskonna pikkadeks aastateks kahte lehte, ja teha nägu, et see nii ei ole, pole võimalik. Jõhkralt öeldes: ühed on küüditajate lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed, teised on küüditatute, põgenike ja kõrvale tõugatute lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed. Järeltulijate alateadvuses elab see vahe edasi, olgugi et teadvustamatult. Nende inimeste lapsepõlvekogemused on täiesti erinevad.

Ma tean iseenda lapsepõlvekogemuse põhjal, mida tähendab, kui su kumbki vanaema ei saa kopikatki pensioni, kuna nad on „rahvavaenlaste” emad. Ja kui su isa peab end aastaid kinnivõtmise eest varjama ning selle tõttu pidevalt elu- ja töökohti vahetama. Kuna minu isa oli kõva naljamees, siis ta sai sellest üle ega jäänud seda põdema, kuid mõned teised isad ei saanud sellest kunagi üle. Jäid nii-öelda lõksu kinni!

Ma ei taha tundigi elada nõukogude süsteemis, mis välistas kõik inimeste vahelised erinevused ja kujutas endast tõepoolest range kontrolli all olevat vangi­laagrit. Seda süsteemi taga igatseda võivad ainult need, kes ei tea, mis see oli, või siis need, kes väga hästi teavad, mida nad propageerivad.

Nõukogude aega taga igatseda on sama, mis koonduslaagreid, prussakaid, täisid, vaesust ja räpasust taga igatseda.

M. J.: Kas see, et Artur Alliksaare elu läks nii, nagu ta läks, on üks asi, mis jääb saatma Eesti 1960. aastate põlvkonda?

V. L.: Teiste nimel ma ei tea rääkida, kuid mind saadab see küll. Ja omal vastuolulisel viisil annab see mulle lootust ja jõudu, sest nägin oma silmaga vaimselt murdumatut inimest, kes ebainimlikest oludest hoolimata tegi seda, milleks ta oli loodud.

M. J.: Mida tähendab suurte naisluuletajate olemasolu ühele rahvale?

V. L.: Suured naisluuletajad annavad tunnistust sellest, et rahvas on täisealine kultuurrahvas. Need luuletajad ei ole suured seetõttu, et nad on naised, vaid et nad on luuletajad.

M. J.: Miks te Twitteris ei ole?

V. L.: Sest ma ei näe tarvidust oma mõtteid pidevalt peenrahaks vahetada.

M. J.: Kas võib öelda, et kui poleks olnud Kalev Kesküla, poleks seda raamatut?

V. L.: Võib küll. Kalev Keskülale on see raamat pühendatud. Ega ma nii­sama, ilma Kalevi pealekäimiseta ja ilma konkreetse tellimuseta poleks sedasorti tekste sahtlisse hakanud kirjutama. Ma tunnen Kalevist tõepoolest puudust ja ta on mul tihti meeles.

M. J.: Kas pole siiski nõnda, et kirjutades, kirjutamisprotsessi käigus inimene ikkagi avab oma kapikese?

V. L.: Parimatel kirjutamishetkedel avab jah. Kuid see, mida ta oma kapikeses näeb, on talle üllatus. Ilma selle üllatuseta polegi võimalik haaravat teksti kirjutada.

M. J.: Milline oleks elu ilma huumorita?

V. L.: Loomade elu. Loomad ei mõista nalja!

M. J.: Mida peaks kirjanik keerulistel aegadel tegema?

V. L.: Olema nagu Alliksaar. Mitte reetma endas inimest ega teisitimõtlejat.

M. J.: Raamatuid ilmub palju, aga raamatute lugejaid jääb vähemaks. Kas poleks aeg sisse seada lugejapalk?

V. L.: Pigem vastupidi. Naljaga pooleks võiks öelda, et kui raamatud oleksid keelatud, loetaks neid himukalt, sest keelatud vili olevat magus.

Tegelikult kogu see jutt selle ümber, et inimesed ei loe, pole päris õigel alusel. Kunagi pole olnud nii, et kõik loevad. Ja seda polegi vaja. Raamatud on alati olnud vähemuse kirg. Mitte see pole tähtis, et kõik loeksid, vaid tähtis on see, et need, kes loevad, sügavamast tekstist ka aru saaksid.

Ja et oleks kirjanikke, kes suudaksid inimest ja inimeseks olemist igal uuel ajajärgul uut moodi sõnastada. Ainult siis elab kultuur edasi.

Piret Bristol: „Muutmissõnad”.

„Ilmamaa”, 2017. 74 lk.

Lugesin „Muutmissõnad” tähelepanelikult läbi — lootuses ehk, et need mindki muudavad. Püüdsin astuda samm-sammult Bristoli sõnade kannul. Enamasti viis teekond läbi Tartu, läbi Piret Bristoli enda elumaastike. Bristol ongi viljakas Tartu poetess ja proosakirjanik, olnud Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees. Väga tugeva Tartu kohamõjuga, seda on ka siinses, tema üheksandas luulekogus tunda. Äratuntav on Raekoja plats, Jaamamõisa, kino „Illusioon”, „Lõbusa Ränduri” trahter. Kohti, äratuntavat võiks tegelikult rohkemgi olla, oleks kergem matkata läbi selle Bristoli reaalsuse. Praegu on küll tunne, et tegelikkus, millest ta jutustab, jääb luuletaja enda omaks. Ehkki ta sellest räägib, on ta kiivas lugejat sinna sisse laskma. Meelitab vaatama oma maailma, aga päriselt seda ei ava. Raamatu kujundus on sealjuures kärts-mürts ja ekstravertne, esikaanel kirkavärvilise kameeleoni pilt, sees vahelehtedel mustvalged värvi-ise-võimalusega pildid. Jäin mõtlema, kui raamat läbi sai, miks kameeleon, miks nii värviline? Võib-olla on sellel mõte. Kameeleon ei muuda oma kirkaid värve mitte selleks, et ennast näidata, vaid selleks, et ennast peita.

„Muutmissõnad” on tegelikult väga sissepoole pööratud raamat, täis isiklikke mälestusi 1990-ndatest, kohtadest, nagu Rapla raudteejaam, Viljandi bussijaam, Tartu vaksal. Ja kõigil neil kohtadel lasub kurva mälestuse, mingi seletamatu valu pitser. Muidugi, armastus, olnud armastused, mälestus endisaegsetest kallimatest, kõik see heidab ka uutele kohtumistele-kohtingutele oma nukrat kuma. Mitte et Bristol mingi sarikohtaja oleks, aga poetessina ta uurib ja vaatleb oma tundeid, eilseid ja tänaseid. Armastus on „Muutmissõnade” keskne teema. Teine inimene. Igatsus. Lembelüürika värskeid roose pole. Pigem valearvestused, hingetraumad, armastuse julm ja tume külg. Palju on raamatus tagasivaateid minevikku, 1990-ndatesse, autori noorusaega, muut(u)misaega, kui Eesti sai vabaks. Armastusel on alati üks koht, paik, linn, millega ta seotuks jääb. See koht jääbki tähendama seda armastust. Esimene niisugune armastusepaik on kindlasti Rapla, Bristoli sünnilinn. Luulekogu algabki Rapla raudteejaamaga. „Mälu lõikab su välja Raplast ja rongijaamast. / Olime seal viimati kahekesi, kuid nüüd meenun endale üksi / jaamahoone nurga taga suitsu tehes — seda ma tõepoolest / sinu nähes ei teeks. Mu elu siinkandis / on väljalõigatav trauma / kuhu ma sind ei kaasa.” („Rapla jaam”, lk 9.) Selles luuletuses on olemas juba kogu „Muutmissõnade” armastus ja valu. Avaluuletus, nagu peabki, annab noodi kätte. Kolmas luuletus kirjeldab lapsepõlvemaja vaatamas käimist. Taas üks pildike minevikust. Trauma. Nagu ikka, on seegi maja aja jooksul ümber ehitatud, seal elavad võõrad. Jääb üle vaid aia tagant pildistada ja põgeneda. Neile uutele inimestele seal ei saa ju seletada, mis kunagi oli. Nendel pole seda olnud. Luulekogus püüab autor mõnes mõttes endale tõestada — niisiis ka lugejale —, et ikka oli. Kõik see.

Kogu „Muutmissõnade” üle on äng — valu maailma muutumise pärast. Äng linnade, isegi vana hea Tartu, luuletaja kodulinna muutumise pärast. Iga muutusega kaovad ju ühed mälestused, kaob üks tõend, et oleme elanud, armastanud. „näita mulle maa pealt / kadunud kvartaleid / varakevadist pimestavat Tartut / millest segan endale tulevikku” („Teisendused”, lk 61).

Kuid sama tugev, kui soov leida üles olnud armastus, on soov muutuda, olla ka ise nagu ümberehitatud linn, kuhu armastus võiks võõrana tagasi tulla. „kes siis ei tahaks muutuda ja ärgata üles / teisena igaüks tahab näha seda / muutuse-und kus pole endal vaja / rohkem teha kui leida magamisase // kes siis ei taha vana mina unustada / ristteele prügikasti kõrvale / ja sealsamas harutada pakendist välja / uus puhas veel kandmata ilme…” („Kasutusjuhend”, lk 10.) On need sõnad šamanistlikud, nõiasõnad, suudab luule midagi muuta? Kas Piret Bristol on suutnud oma üheksandas luulekogus muutuda, värvuda kameeleonina uue aja värvi? Kas tema luuletused ehk muutmissõnad peaksid muutma, uuendama autorit ennast või ka teisi? Muidugi, luule on ikka väga isiklik. Miski jääb alati teada vaid autorile, lugejale ainult aimata, ja see ongi hea. Hea, kui tunned, et seal taga on saladus.

Ometi, kui see saladuseloor on liiga paks, ei oska lugeja neid udupilte enam kokku panna. Mulle jäi „Muutmissõnad” liiga isiklikuks, läbitungimatuks. Oli tunne, et autor juhatab mu kuhugi tihnikusse, aga miks? Mis tihnik see on, mis koht, mida tähendab? Selles kimbatuses meenusid Lembit Kurvitsa „Väike-Kamari õhtud”. Kah luuletused ühest väikesest kohast, väga isiklikud, aga samas kuidagi läbipaistvad, selged. Nüüd juba klassika. Muidugi, see oli teine aeg, luule oligi teistsugune ja Bristol ei ole Kurvits, Bristol on Bristol. Võib-olla on Kurvitsa luule rohkem selles hetkes, Bristoli read ekslevad pigem minevikus, ei toimu kokkusaamist, minevik ei jõua siia, sellesse õhtusse.

Aga vahel siiski jõuab, nagu leheküljepikkuses proosaluuletuses Tartust „Reaalsuse kokkukukkumine” (lk 30): suits, sigaretid, armsama nägemine, ootus. Tuleb välja, et kõige reaalsem reaalsustunne tabab meid siis, kui „reaalsus” on kokku kukkunud. Samasuguse tugeva tegelikkusetundega puudutas mind luuletus „Meil pole aimugi” (lk 33) — ilus, selge, realistlik, mind kui lugejatki minevikku viiv pildike: „Need Rannu külavahemaastikud / suvelõpu puuduva päikesega, / põgenemismeeleolud ja kusagil / 40 kilomeetri kauguses linn oma / telefonikõnede, ootuse, ebaõnnestumistega.” Üks mõjuvamaid on minu meelest ehk luuletus „Elu sest elu” leheküljel 48. Selles on midagi ilusat, nõiduslikku, sõnamaagilist. „Elu sest elu on ainult ootus igaviku eestoas / mille maine asupaik / on Tartu vaksal / kus pärast edasisõitu / saab teada tõe ja / õiged ka varem.”

Õnnepalu ütles kord, et hea luule tunneb ära sellest, et see paneb mõtted voolama. Vallandab mõtted, emotsioonid nagu mingi paisu tagant. Bristoli „Muutmissõnad” jäävad minu arvates tihti kuidagi poolele teele. Tihti on tunne, et autor pole osanud lõpetada, luuletus algab huvitavalt, aga siis kaob jälle kuhugi isiklikkusesse ära. Samal ajal see muutumisvaev ja muutumisvalu ja äng, soov olla keegi teine, unustada oma vana mina, unustada kogu aegade taak — see kõik on ju mullegi tuttav, ja ma usun, et kuidagi igaühele. Isiklikkus on luules alati hea, aga tuleb välja, et liiga suur isiklikkus siiski ei ole. Tunnen küll, et „Muutmissõnades” räägib Piret Bristol endale väga olulistest asjadest, aga mulle need sama tähtsaks ei saa. Ütleme nii, et „Muutmissõnad” ei suutnud mind muuta. Võib-olla oli liiga vara seda lugeda. Kord aastate pärast, kui Piret Bristol on ka oma autobiograafia välja andnud, ehk õpin teda alles siis paremini mõistma, ja selle kaudu ka tema luulet. Neid tema elu ja armastuse, valu ja igatsuse peeneid nüansse, neid Tartu ja Rapla õhtuid. Kõike seda, mis on praegu salvestunud tema vabavärssi. Vahel on nii.

1. juunil korraldasid Euroopa Komisjon Eestis ja Eesti PEN Tallinnas kohvikus „Wabadus” kirjanduskohviku, kus külaliseks Mart Juur, teda küsitlesid Kai Aareleid ja P. I. Filimonov.

1.—4. juunini toimus Tallinna Vanalinna Päevade puhul Siuru raamaturuumis luuleürituste sari „Aja kudumistelg”, kus kohtusid Erik Sikk (EiK) ja Peep Ilmet-Gorinov (1. juunil), Maarja Pärtna ja Eeva Park (2. juunil), Ann Viisileht ja Ly Seppel-Ehin (3. juunil) ning Kristjan Haljak ja Leonhard Lapin (Albert Trapeež) (4. juunil).

2.—5. juunini osales Jüri Talvet Rooma lähistel Mihai Eminescu ja Giacomo Leopardi rahvusvahelisel luulefestivalil.

3. juunil esinesid Doris Kareva ja Robert Jürjendal kohvikus „Wabadus” luule- ja muusikakavaga „Päike on armastus”.

6. juunil kuulutati Kirjanike Liidu saalis välja Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitjad. Esikoha pälvis Vahur Afanasjev käsikirjaga „Serafima ja Bogdan”. Teine koht läks jagamisele kahe käsi­kirja vahel: Triinu Merese „Lihtsad valikud” ja Eva Koffi „Sinine mägi”. Lisaks märkis žürii ära Liisi Õunapuu ja Ustav-Esko Mikelsaare tööd. „Posti­mehe” eripreemiaga tunnustati Taavi Kangurit. Žüriisse kuulusid Tiit Aleksejev, Heidi Aadma, Anne Lange, Veiko Belials, Märt Laur, Holger Kaints, Jan Kaus ja Karl Martin Sinijärv.

6. juunil peeti Eesti PEN-i aastakoosolek, kus kinnitati möödunud aasta tegevusaruanne ning valiti uuteks juhatuse liikmeteks Roman Fokin ja Ilmar Taska.

6. juuni kirjanduslikul teisipäeval esitles Pille Õnnepalu Tartu Kirjanduse Majas päevikromaani „Rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu” (kirjastus „Henrik”), autoriga vestles toimetaja Piret Põldver.

7. juunil anti Kirjanike Liidu saalis üle Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni korraldatud noorte ilukirjanduse tõlkevõistluse auhinnad. Prantsuse žürii (koosseisus Kaia Sisask ja Heli Allik) otsustas anda I koha Kaisa Kirotarile (TLÜ romanistika), II koha Ulla Kihvale (TLÜ suuline tõlge), III koha Mattias Mäestule (TÜ romanistika). Inglise žürii (Krista Kaer, Doris Kareva, Märt Väljataga, Ülar Ploom) otsustas: I koht Heili Sepp (TÜ õigusteadus), II—IV koht Liis Jälle (GAG), Silja Jürs (TLÜ inglise filoloogia), Hanna Marrandi (Hugo Treffneri Gümnaasium). Vene žürii (Veronika Einberg, Aare Pilv) otsustas: I koht Kristiina Berhnardt (TLÜ lingvistika), III kohta jagasid Anna Maria Kaarma (PSTGU kooridirigeerimine) ja Kadri Jürissaar (Hugo Treffneri Gümnaasium). Jaapani žürii (Alari Allik, Rein Raud) andis välja kolm ergutusauhinda: Henri Kopra (Tallinna Reaalkool), Madli Keerman (TLÜ jaapani uuringud) ja Kätlin Põldma (Heidelbergi ülikool, Ida-Aasia uuringud).

7. juunil esitlesid kirjanik Kadri Hinrikus ja illustraator Anne Pikkov Eesti Lastekirjanduse Keskuses oma lasteraamatut „Katariina ja herned” („Tammerraamat”).

7. juunil meenutati Kirjanike Liidu saalis kirjandusõhtul „Enn Vetemaale mõeldes” Enn Vetemaad. Kõnelesid Teet Kallas, Rein Veidemann, Maria Klenskaja, Sulev Teppart jt. Kõlas Enn Vetemaa noorpõlveluule Maria Koffi, Rauni Saagimi ja Hardi Mölleri esituses. Katkendi Vetemaa lõpetamata jäänud romaani käsikirjast luges Jaanus Vaiksoo. Kõlasid laulud Enn Vetemaa sõnadele.

7.—11. juunini osales Jüri Talvet Pariisi 35. luulemessil.

10. juunil korraldati Tartu Kirjanduse Maja kultuurilokaalis „Arhiiv” kirjandusviktoriin.

11.—12. juunini oli Barcelonas Euroopa Kirjanike Nõukogu (European Writers’ Council) aastakoosolek. Üritusel osalesid Tiit Aleksejev ja Piret Viires. Juhatusse valiti teiste seas Tiit Aleksejev.

13. juunil kuulutati Eesti Lastekirjanduse Keskuses välja keskuse, kirjastuse „Tänapäev” ja ajakirja „Täheke” lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat” võitjad. I koha pälvis Kadri Lepp käsikirjaga „Tüdruk, kellel oli saladus”, II koha Helen Käit („Kummitusmaja”) ja III koha Hugo Vaher („Vääna juurdlusgrupp”). Ära märgiti Maali Ilma „Hopspelleri amulett” ja Pille Kanti „Naaskli lood”.

13. juunil esitleti Tallinnas raamatupoes „Puänt” Triin Soometsa raamatut „Targa ja rumala jutud” („Allikaäärne”). Autoriga vestles Mathura.

14.—16. juunini korraldas Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon Nelijärvel noorte tõlkijate suvekooli. Toimusid tõlketeemalised loengud ja tööseminarid neljas keelerühmas: inglise (juhendaja Mihkel Mõisnik), vene (juhendaja Veronika Einberg), jaapani (juhendaja Alari Allik) ja prantsuse (juhendaja Triinu Tamm).

15. juunil oli Eesti Kirjanike Liidu eestseisuse koosolek. Arutati jooksvaid küsimusi.

15. juunil esitleti Tallinnas kohvikus „Must Puudel” Jüri Kolgi romaani „Roheline suits” (kirjastus „Post Factum”). Autoriga vestles Kaupo Meiel.

19. juunil oli Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse korraldatud kirjanduslik jalutuskäik Nõmmel, kus meenutati Marie Underi ja Artur Adsoniga seotud kirjanikke. Giidideks olid Piret Loide ja Elle-Mari Talivee.

21. juunil tähistati Kirjanike Liidu saalis Leelo Tungla 70. sünnipäeva ja esitleti tema valikluulekogu „Teeleht. Valik luuletusi 1963—2017” („Tammerraamat”) ning lasteluule kogumikku „Halloo!” („Tammerraamat”). Kõnelesid kirjastaja Tiina Tammer, kirjandusteadlane Rein Veidemann ja illustraator Regina Lukk-Toompere. Õhtut juhtis Maarja Kangro, muusikat tegid Iris Oja, Kadri-Ann Sumera, Ivo Linna ja Olav Ehala.

26. juunil toimus Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” „Utoopiline salong” pealkirjaga „Otsides Nobeli. Poola eri”. Poolaga seotud nobeliste aitas tutvustada Hendrik Lindepuu, tekste lugesid Siim Lill ja Rauno Alliksaar.

27. juunil esitleti Peterburis ajakirja „Zvezda” saalis Gohar Markosjan-Käsperi luulekogu „Sündisin musta pantrina” („Родилась я черной пантерой”). Autori luulest ja ka muust loomingust kõnelesid ajakirja peatoimetaja Andrei Arjev, Peterburi ülikooli kirjandusprofessor Igor Suhhihh, kirjanik Andrei Stoljarov ja muusikateadlane Aleksei Vulfson, luulet luges Peterburi Euroopa teatri näitlejanna Urszula Magdalena Małka.

28. juunil esinesid Toomas Kiho, Katrin Pärn ja Luulur sarja „Luule kodu-salong” järjekordsel õhtul Tartus Õnne 25 aias.

28.—30. juunini osales Triin Soomets Rumeenias Galaţis rahvusvahelisel luulefestivalil „Doonau päev” ja Doonaule pühendatud luuleantoloogia esitlusel.

30. juunil toimus Tartus Genialistide klubi aias Tartu linnaraamatukogu ja Genialistide klubi ühisel ettevõtmisel luuleõhtu, kus publiku ette astusid luuletajad Helena Läks, Krafinna ja Sigrid Osa.

Õnnitleme!

12. juuli — Elin Toona 80

16. juuli — Endel Priidel 85

16. juuli — Mall Jõgi 70

21. juuli — Toomas Raudam 70

Maria Lee Liivak

Kristjan Haljak: „Conceptio Immaculata: uuemate luuletuste kogu, mis kõrgestiaustatud Kristjan Haljak 2016. Issanda aastal kõigi muusade armastuse läbi on kirja pannud ning mis nüüd meie armuliku lugeja lauale on jõudnud”.

„Vihmakass ja Kakerdaja”, 2017. 62 lk.

Tahtmata siinkohal liigselt keskenduda arvustaja isikule, tunnen, et seda kirjutist tuleb alustada siiski väikese õienduse­ga: see raamat vääriks süvenenud vaatlust inimeselt, kes on iseäranis kursis Lääne-Euroopa vanema kirjandus- ja religioonilooga ning evib Kristjan Haljaku tekstimaailmaga oluliselt rohkem ühisosi. Aga kuivõrd Haljaku tekstiloome meenutab mõnelgi juhul mosaiik­vitraaži või iseendast täiesti kokkusobimatute reaalsuste sakraal-postmodernset kõrvutust, on ehk paratamatu ka mõne irdhelgi heitmine sellesse maailma, ja seda siinkirjutaja-juhulugeja peegeldus võib ehk olla.

Kristjan Haljak, prantsuse filoloog, õpetaja ja tõlkija, ei ole eesti nooremas luules enam mingi noviits, vaid äratuntava stiili ja suhteliselt selge ambitsiooniga poeet. Haljak mõtiskleb omaaegses intervjuus Eda Ahiga ajakirjas „Värske Rõhk”[1] sõnade „poeet”, „luuletaja”, „kirjanik” sünonüümia üle; mulle näib, et kui silmas pidada ta tekstide iroonilist üldtonaalsust, temaatikat ja selget kummardust prantsuse dekadentsi eeskujudele, võib teda küll ilma mingit kahju tegemata kaunistada tiitliga „poeet”, kuivõrd samamoodi nagu „Conceptio Immaculata” tutvustustekst, kus Haljakut nimetatakse eesti kirjanduse ainsaks tõsiselt võetavaks dekadendiks, säilib selles nii tähistajale kui tähistatavale mõneti turvaline eneseiroonia. Mõni samm, mõni stroof või sõnavalik võib sellest irooniast küll eemale viia, isegi pisut ohtlikule alale, kus luuletaja minetab tsitaatide-, viideterohke ruumi ja jääb üürikeseks ajaks ainult iseendana õhku rippuma, jättes lugejale võimaluse näha inimest teksti taga, ent enamasti teeb ta sealt iseloomulikult elegantse salto tagasi maailma, mida ta tunneb ja valdab, ja see, kas lugeja selles maailmas opereerida mõistab, ei puutu Haljaku nõtkesse sulge enam kuigivõrd.

Seda ka kujunduse/küljenduse tõttu. Raamatu üldine visuaal on sümpaatselt lakooniline: heledast kalingurist kaaned, millel musta seriifse kirjaga pealkiri ja autorinimi, toob meelde ajad, mil iga raamat oma mitmetuhandeses tiraažis oli väärtuslik ja oluline, ja mõjub lugupidava noogutusena läbi väga mitme peegli aega, mil eestikeelne kirjandus oli peamiselt vaid väheste fanaatikute unistus. Kaanest kuni kõige viimase leheni on kõik tekstid rööpjoondatud lehe keskele, mis annab esimesel pilgul puhta ja minimalistliku pildi (ka tekstide parempoolsed servad on sirged, ei mingeid lühemaid-pikemaid ridu nagu luules tavaliselt, vaid ilusad selgepiirilised aknakesed), ent tekitab küljenduslikke probleeme. Eeldan küll, et see on taotluslik, ent märgin siiski, et tähtede ebaühtlane vahe hakkab häirima juba kaanel, ning näiteks leheküljel 38 on pea­aegu arusaamatu, kas real „püha pisikene näljast langev poiss” peaksid olema tühikud või mitte. Samuti tekitab selline küljenduslaad aeg-ajalt sõnade vahele liiga suuri vahesid, mistõttu igasugust interpunktsiooni vältivad tekstid hakkavad lugeja peas kõlama skandeerivalt, ülerõhutatult; luuletus end ise valmilt ei ava, vaid eeldab lugejalt suurt tahtmist, keskendumist, õiget seisundit, rääkimata küllap haridusest ja lugemusest.

Võib siiski oletada, et praeguses eesti luulepildis on Haljak oma esimese kahe raamatuga juba piisavalt eristunud, meelde jäänud, mõttekaaslasi kogunud, nii et neid, kel see tungiv tahtmine tüpograafilistest ja mitmekihilistest vitraažakendest tema luuleilma sisse astuda, on üksjagu. Kõrvutatuna ühiskondliku seisuga, kus mitmed ideoloogilis-poliitilised jõud igatsevad varjamatult tagasi keskaega, mõjuvad „Conceptio Immaculata” vabade assotsiatsioonide kujutluspildid erakordselt pentsikute, grotesksetenagi. Pärnu maantee Via Appia, Maria — „südametunnistus ja / kahekümnenda sajandi vari” —, kes karjub õhtuti akende taga ja võtab sukkpükse jalast (lk 8), Wismari tänaval kangastuv „…saatan seljas talupojasärk peas / kollastest õitest pärg / aevastasin ja nägin kõnnib / saatan ja kannab seljal risti / aevastasin ja nägin et rist / polnud tegelikult rist vaid / baobab suur ja võluv nagu / tapalava või tripalium…” (lk 23). Ent siinkohal tuleb eriti pöörata tähelepanu Haljaku stiilile, lausa kadestusväärselt prantslaslikule, mis toob teiste seas meelde nii Bretoni kui Preverti, muuseas ka belglase Magritte’i; küllap pean selle all silmas midagi prantsuskeelsest psüühikast destilleerunut, mis on iseloomulik ka raskemeelsematele prantsuse filosoofidele; see (ütleksin, et kopeerimatu, ent siiski — Haljak tabab siin seda päris orgaaniliselt!) lubab tantsiskleda keeruliste kontseptsioonide kontuuridel, liigselt süvenemata žongleerida mis tahes kollektiivsest alateadvusest kerkivate assotsiatsioonidega ning sealjuures sumatada aeg-ajalt ka kiviraskete vanatestamentlike piltide sekka („…kuid kivi mis kivi miks kivi / tume lõhnatu ja tumm ja / nagu maalgi neid juba poleks / piisavalt milleks meile sinu / kivi taevas milleks narrid sa / meid nagu koeri kes me ometi / oleme sinuga ühte nägu kivi / tiritakse tagasi nüüd laskub kiivi / niiviisi nagu kivi ja taevas vastab / teie koeralised küünilised / põlgasite ära minu kingituse…”, lk 15) — ikka nii, et kõik, mis autori heatahtlikult üleoleval, esteetilis-snobistlikul, kiirkõnelisel juhtimisel lugejaga toimub, on lugeja, mitte aga enam autori asi. Nõnda pean võimalikuks, et iga loodav kujutluspilt on vastavalt kultuurilisele sättumusele iga lugeja peas täiesti erineva laetusega, ehk mis minu meelest groteskne, on ehk kellegi teise meelest hoopis harras ja püha. Nagu alati — ent siinkohal on lugeja voli oluliselt vabam kui muidu.

Ning nagu tihti kohtuvad muusikas, keeles või kirjanduses prantsuse ja slaavi jooned, murdub stilistika siingi vahel nõukogudeaegsetesse (või napilt nõukogudejärgsetesse) mälupiltidesse, ent mitte rusuvalt, nagu on iseloomulik vanema põlvkonna esindajatele (isegi kui kollase nokatsi ja päikeseprillidega väikene poiss laseb raketiheitjast õhku 93. aasta „Mercedese”, lk 39), vaid mingi säärase lõbususega, mis omaaegsetes Vene filmides mõjub eskapistliku künismina — näiteks luuletuses leheküljel 11: „…mis te arvate / et ma hakkan seda kraami / sellise palavaga trepist alla / tassima lollakad varem / viskasin aknast aga siis tuli / politsei noored mehed ilmusid / ukse taha mundrid seljas / pakkusin et võiks koos veini / juua ja džässi kuulata / mul on teleskoop sellega / näeb kuule ja naabermaja / akendesse teate palavaga / kõik inimesed riideid ei kanna / hahaha…”

Maastik, kuhu Haljak oma lugeja viib, on külluslik, kirev ja eklektiline, sealjuures endiselt palavikuline; siin on karakterite galerii — peale juba mainitute veel ahastav tapetimeister, „looja suure ooga” (lk 20), igav Hiiob, kes kirjadele ei vasta (lk 12), ning vanatühi, kellega Nõmme metsas söösukil-löösukil marju süüa (lk 36); igal Kalamaja tänaval müüvad väikesed hallid mehed pühade ajal aniisimaitselisi pulgakomme (lk 53) ja arusaamatud pederastid istuvad Canabière’i katusekorteris (lk 56). Lisaks sellele kõik need tasandid, mis esmapilgul võtavad silme eest kirjuks ja ehk segavad süvenemast, kui see pingutus aga siiski teha, viivad lugeja kujundi- ja kalambuuritsirkusesse trampliinide, köielkõndijate ja nutvate klounide sekka; ja seejärel — kes teab — võid selle raamatu kümneid kordi läbi lugeda ja jääb võimalus, et läbi ta ei saagi. Iseasi, kas pea liiga ringi ei hakka käima, kas südame alt liiga õõnsaks ei võta, kui liiga kaua selles maailmas viibid.

^[1] E. Ahi, „Sõnapalavik. Intervjuu Kristjan Haljakuga”. „Värske Rõhk” 41 (kevad 2015).

Järgnev võiks olla metoodiliseks juhendiks algajatele kirjameestele ja -naistele, kes kavatsevad laskuda poleemikasse. On elementaarne tõde, et vastast tuleb halvustada, sest muidu võib ta meist parem olla. Selle vältimiseks on mitmeid vahendeid. Muidugi võib vastasele sisuliselt turja karata, tema väidete kallal urgitseda, aga siis kummitab oht, et keegi ei viitsi lugeda. Argumendid tüütavad ju kiiresti ära! Igal juhul ei maksa üksnes argumentidele lootma jääda, vaid tuleks kasutada ka tehnilisi võtteid. Allpool nimetatud vahendid ei ole esitatud ranges süsteemis ega tugevuse järjekorras, samuti ei pretendeeri järgnev mingil juhul ammendavale loetelule. Pigem on tegemist ühe kirjapõllu künnimehe aastatepikkuse lõikuse salvepudemetega. Kui sellest noortele autoritele mõnel määral abi on, loeb autor oma ülesande kuhjaga täidetuks.

Alustagem vastase või objekti nimest. Esimene reegel: seda ei tohi kasutada n-ö puhtalt ja neutraalselt nagu dokumendil, vaid kuidagi käänutades-väänutades.

Kõige lihtsam on kasutada deminutiivi, vähendavat vormi: Viljakene, Mardikene, Siimukene.

Suhteliselt lihtne võimalus on ka inversioon, st perekonnanimi tuleb panna omastavasse käändesse ja pärisnime ette tuua. Ka seeläbi sugeneb hoiakusse teatavat külarahvalikku ladnasust, mis üleoleva õlalepatsutusega ikka kaasas käib. Seega mitte Mart Helme, vaid Helme Mart, mittte Taavi Rõivas, vaid Rõiva Taavi. Hea oleks seejuures kasutada eesnime lühendi või hüüdnime kujul: mitte Tõnu Kaljuste, vaid Kaljuste Tõnn (Kruuse Pets, Lao Mell, Aaviksoo Jaku). Kõlab kohe kraad vingemalt!

Esitatud näidete sugulasvõte on kasutada sidekriipsu ja mingit täiendit, mis annab meie lähenemisele ühelt poolt semutseva, teisalt patroneeriva mündi: Kaarel-poiss, Andrus-mehike, Kersti-naisuke. Põhimõtteliselt sama funktsiooni täidab vana hea „va” nime ees: mitte Kronberg, vaid va Kronberg. Seda võtet saab kasutada ka meie vastasega seotud objektide ja institutsioonide puhul. Nii näiteks on meie oponendi väljaanne „leht-leheke”, meile mitte meeldiv kultuuriasutus on „teater-teatrike”, „Looming-Loominguke” jne.

Tõhus on seostada nimi asjaosalise elukutse, harrastuse või rolliga, mida too on avalikkuses (televisioonis, sotsiaalmeedias) etendanud. Baarmen Endel ei ole kaugeltki nii lööv kui Baari-Endel (Poe-Milvi, Palvemaja-Peeter jne). Seostada võib ka kohanimega (Vändra Aveli).

Kui asjaosalisega on seotud mingi sündmus või afäär, siis annab seda hiilgavalt kasutada: Volvo-Kallo, kahekümne-miljoni-mees (viimase puhul on küll oht, et see võib sassi minna mõne kõlaliselt sarnase, näiteks miljonitüdrukuga). Selle võtte rafineeritum vorm on monteerida kokku subjekt ja mõni tema tunnuslause: „Ükskord-me-võidame-niikuinii-mees”. „Plats-puhtaks-partei”. Sääraseid inimesi ei ole Eestis kahjuks palju.

Ka tiitlit võib kasutada nii, et see hakkab mõjuma tögavalt. Siin on hulk võimalusi. Näiteks võib nime sootuks ära jätta ja kasutada tiitlit seal, kus sel pole teemaga otsest seost. Kui öelda „professor X”, võib see kõlada isegi aupaklikult, aga kui öelda „professor unustab”, siis see näitab, et säärased professorikesed ei tea elust midagi, las pusida oma katseklaaside juures ja ärgu segagu tõsiseid inimesi.

Kui Andrei Hvostov kasutab Facebookis Lauri Vahtre kohta pidevalt vormelit „dr Vahtre”, siis muidugi mitte selleks, et Lauri Vahtre teaduslikke teeneid tunnustada, vaid ikka vastupidi, kaugemas perspektiivis isegi viidata dr Goebbelsile. Sellega seoses mainigem suhteliselt harva esinevat võimalust tõlkida kellegi nimi mõnda teise keelde, näiteks Andrei Hvostovi asemel Sabaste Andu. Nimekoomika on küll koomika primitiivseim liik, aga vastase halvustamiseks käib küll.

Võimalusi on veelgi. Näiteks see, kus keegi koolis käinud: Peda-Raivo, Rauakooli-Robert. Sellises osunduses pole iseenesest midagi kriminaalset ja seda pole põhjust eetikanõunik Tarmu Tammerkile vaagida anda, aga vastasele saab mõnusasti natuke vett peale tõmmata. Võtte puuduseks on, et paljud seigad aeguvad ning uutel koolidel puudub kindel maine. Mis see „peda” praegu enam tähendab? „Sotsiaalülikool” pole vist veel kinnistunud.

Tegelikult saab mõnitada iga tiitliga, mida pole hädapärast tarvis. Härra ja proua on teadagi viisakusväljendid. Aga kui artiklis kogu aeg kedagi rõhutatult härratada või prouatada, siis kisub lugeja nägu varsti naerule. Eriti tõhus on tarvitada seda võtet koos asjaosalise elukutsega. „Kirjanik” kõlab niikuinii natuke halvustavalt, aga „kirjanikuhärra”… Pane nöör kaela!

Hea on kellegi paikapanemiseks kasutada ka mõne sõna vanemaid või rahvalikumaid vorme. Seega mitte arst või doktor, vaid tohtrihärra, mitte kirjanik, vaid kirjamees, mitte autojuht, vaid sohver, mitte veterinaar, vaid tõpratohter.

Konkreetse isiku iseloomustamiseks võib kasutada ka teatud sotsiaalse grupiga seostatavat tekstipilve või vaimset hoovust: „kunstiinimeste skiso”, „ametnikujura”, „kaupmeeste omakasu”, „euromöla”, „liberastide poliitkorrektsus” jne.

Üldse on hea vastast depersonifitseerida, viia ta võimalikult suure ja häguse üldmõiste alla. Kui „kunstiinimesed” ja isegi „loomeinimesed” tähendavad ikkagi inimesi, kes võivad küll segast panna, aga on siiski teatud määral arvestatavad, siis näiteks „loomerahvas” on juba ühe rea peal „metsarahva” ja „Kungla rahvaga”, sellest mõistest on igasugune tõsiselt võetavus ja protestivaim kõrvaldatud.

Intervjuu puhul on muidugi mõnitamise kuldreegel, et vastase suuline jutt tuleb üles märkida nii, et kõik mööd ja määd, õhhid ja puhhid on kirjas. See-eest su enda küsimused on nii hästi viimistletud, et lugejal jääb mulje, nagu asuks su nina all masin, mis väljastab üksnes isuäratavaid verbaalseid sõõrikuid.

Tõde on seegi, et iga asi, mida kordama hakata, muudab järk-järgult tonaalsust. Kui näiteks ütled kirjutise alguses „riigi suuruselt teine linn”, siis see kõlab isegi hästi või vähemasti neutraalselt, sest… ikkagi teine, aga mitte viies või kaheksas. Kui seda öelda teist korda, võib jääda mulje, et autor kordab ennast kogemata, ent kui see järgneb silmatorkavalt veel kolmandat ja neljandat korda, siis laieneb lugeja näol mõnus kahjurõõmus irvitus ja ta mühatab: „Kuradi teine linn, mis neil viga on, olgu rahul seal oma teisega,” jne.

Siit võib juba igaüks ise edasi nuputada. Head mõnitamist!

Siim Pauklin: „Viis ürgelementi ja koer”.

„Post Factum”, 2017. 152 lk.

Siim Pauklini teine luulekogu jätkab täpselt sealt, kus esimene pooleli jäi. Formaalselt keskendus esimene — „Aheldatud Jõgeva” (2011) — küll ühele ahistavale, aga ka naljakale ja veidrale Kesk-Eesti väikelinnale, teine seevastu metafüüsilistele ning kosmilistele objektidele — viiendaks ürgelemendiks on siin vee, maa, õhu ja tule kõrval tühjus. Tegelikult ei toimi selline vastandus üldse. Nagu veenduda võime, leidub „Jõgevaski” päris palju tühjust ja ka ülejäänud nelja mainitud elementi arvestataval määral. „naaber lehvitab / esimest korda ma tean / ta kandideerib”. Tekst seostub kohe Jõgevaga, tegelikult aga pärineb uuest kogust (lk 139).

Nagu „Aheldatud Jõgeva”, koosneb ka „Viis ürgelementi…” peaaegu eranditult haikudest[1] ja need erandid pole märkimisväärsed. Et ühe autori kaks luulekogu on vormilt ja sisult nii sarnased, on omaette fenomen. Autoripositsioon ei ole muutunud, vaid süvenenud, kindlustunud. Teemade ring pole laienenud, kuid vanad märklauad on saanud palju uusi täpseid tabamusi. See mõjub soliidselt, usaldusväärselt ja ennustab jätkusuutlikkust ka tulevikuks. Ei kujuta enam ette, et Pauklin kunagi Eesti luule üldpildis domineerivate lõtvade lohedeni jõuaks. Pigem on alternatiiviks lühiproosa.

Mõlemas kogus leidub sisult sarnaseid luuletusi, näiteks lk 81 (2011) ja lk 143 (2017) lastetutest paaridest. Aga kui arvestada mõlema kogu peaaegu identset vormi (tundub, et „Viis ürgelementi…” sisaldab natuke pikemaid tekste), on sisulisi erinevusi üllatavalt palju. Pauklin vaatleb ilma ja inimesi, ei sekku, ei laida, aga ei aita ka. Ning kuna elukutselt on autor molekulaarbioloog, oleksid tema sekkumised ja aitamised ehk nii fundamentaalsed ja ettearvamatud, et parem jäägu nii nagu on.

Pauklini haikudes asuvad tunne ja mõte niivõrd lähestikku, et neid ei saa mõtte- või tundeluuleks sedeldada — ei üksi ega tervikuna.

lombid kruusateel

meie elud ei puutu

teineteisesse (lk 15)

ninad vastakuti

kaks halli kassi

üks toas teine vihmas (lk 16)

Kahtlemata on esimene tekst intiimsem ja abstraktsem, teine konkreetsem ja deskriptiivsem. Kuid ühisosa on ikkagi suur: õnnestunult tabatud assotsiatsioonid ja vastandused, täpne meeleolu tajumine, loomulikult ka selge ja napp sõnakasutus, aga see viimane moodustabki ju Pauklini luule „ürgelemendi”. (Näiteks lk 129: „tehislik / on üha enam / loomulik”.) Kohati tekivad lausa ehmatavalt teravad seosed: „aukus tugitool / firma eesistuja / surimask” (lk 147); „põlenud kodu / nii palju asju / milleta saab elada” (lk 110).

Veel on Pauklinile iseloomulik lugeja intelligentsi usaldamine. Ta ei anna kuigi palju pidepunkte ega tagamaad — kolmerealistes, peaaegu eranditult 14- kuni 18-silbilistes luuletustes poleks see ka võimalik, kui ei taheta just midagi otse näkku öelda. Ometi usub ta, et mõttekujundid jõuavad tervikuna retsipiendi ajju, ja enamasti ka jõuavad. Need on keerulised, aga süvenemisel arusaadavad nagu „Sirbi” esseed. Isegi kahemõttelisused (neid on Pauklinil üle keskmise) mõjuvad siiralt. Lk 138: „kuulnud su mõtteid / suhtun eugeenikasse / positiivsemalt”. Assotsiatsioonid ja allusioonid on julged ja panevad lugeja intelligentsi tõsiselt proovile, kuid kuna neid ühte luuletusse eriti üle ühe ei mahu, pole juhtmete kokkujooksmist karta.

Haiku peaks peegeldama idamaiselt (jaapanlikult) peent ja süvendatud maailmataju. Eestis on neid kirjutatud silmapaistvalt palju, eriti populaarne oli žanr seitsmekümnendatel, kui haikud täitsid märgatava osa isegi „Pikri” luuleveergudest. Nii koguti juba 1980. aastal saak soliidsesse eesti haikuantoloogiasse — Mart Mägeri koostatud kogusse „Kõik siin maailmas”. Teatud määral hakkas žanr isegi devalveeruma, kuid laulva revolutsiooni mitmekesisuse keerises see oht kadus. Selles kontekstis on Pauklin nii traditsioonide järgija kui ka uuendaja: esimese rollis meeleolude ja mediteeriva vaatlejapositsiooni poolest, teises konkreetsuse ja sotsiaalse teravuse poolest. Mõlema harmoonilist ühendamist leidub eeltoodud näideteski, aga olgu üks eriti elementaarne veel: „külaliste eel / ta veelkord kohendab / kohendatud laud­lina” (lk 135).

Isegi pealtnäha banaalsetest olmelistest situatsioonidest kasvavad välja elegantsed poeetilised üldistused (jõulu­õhtul pistab pereisa ingli stepslisse; ka anarhist paneb kodust lahkudes turvasüsteemi tööle). Vaimukus on kahtlemata üks Pauklini tugevamaid külgi, kuid eriti sümpatiseerib see, et ta ei paku seda laia käega külvajana, vaid apteekri kokkuhoidlikkuse ja täpsusega (lk 96: „suguvõsa kokkutulek / igas suunas / mu puhmas kulmud”). Mõtteparadoksidega žongleerib autor paljudes luuletustes, kuid tavaliselt on need skeptilised või sarkastilised. Leidub süngeid maailma lõpu ennustusi — või pigem nentimist, et maailm poleks üleüldse pidanud algama, palju jama oleks vähem.

Raivo Raigna kirjutas aastal 1983 kriitiliselt, kuid tollast, peamiselt antisotsiaalset ja looduskeskset haikutraditsiooni arvestades tabavalt: „Kui tühjust näen ma / või ka mõnd valget laiku, / mul valmib haiku.”

Pauklin on neid valgeid laike oluliselt värvikamaks ja mitmekülgsemaks muutnud. Ja tema tühjus (sellenimeline tsükkel on ju raamatus olemas) on ka hoopis teistsugune, sisukam kui see, mida Raigna silmas pidas.

Kuna raamat on üle poolteisesaja lehekülje paks, on paratamatu, et esineb teatud ebaühtlust. Mõni tekst on üles ehitatud liiga ilmsele assotsiatsioonile ja mõni, vastupidi, liiga ähmasele („peegel ei peegelda / mu ettekujutust / minust endast”, lk 108). Tõsi, palju neid ei ole ja hea tahtmise korral leidub neistki igaühele ilmumisõigustus. Rohkem on kogus ükskõikse kommentaarina mõjuvaid haikusid, mis loovad küll selge, kuid mitte muljet avaldava kujundi („nädala algus / liftis üksteise vastas / ilmetud näod”, lk 137; „ükskõik kui kokku / me lükkame sängid / vahe meie vahel”, lk 109).

Kui sisuliselt on „Viis ürgelementi ja koer” „Aheldatud Jõgeva” hoogne edasiarendus, siis vormiliselt mõjus debüütkogu kokkusurutud ruumiline mastaap soojemalt ja sõbralikumalt. Tuli, vesi, maa jt on liiga kauged ja abstraktsed mõisted, tekitades pigem kõhedust kui soovi suhestuda. (Sisu väärtust see aspekt muidugi grammi võrragi ei kahanda.) Kogu metafüüsilise ülesehitusega sobivad aga hästi kokku Andres Rõhu töötlused lääne maalikunsti klassikast (Doré, Dürer jt).

„Raamat on terav, täpne ja vaimukas ning erutab intelligentse lugeja maitsemeeli.” See lause pärineb küll hoopis Apollo Klubi koduleheküljelt ja on mõeldud tutvustama Pauklini teist äsja ilmunud raamatut, populaarteaduslike esseede kogu „Ahela ots ehk jooksus inimene”. Aga sama hästi sobib see „Viie ürgelemendi…” lühiiseloomustuseks.

^[1] Siinkirjutaja lähtub eeldusest, et teoreetiline probleem, kas eesti haiku peab tingimata olema 17 silpi pikk, on ammu lõplikult lahendatud loominguvabaduse ja piiride avardamise suunas. Just Pauklini mõlemad kogud tõestavad seda eriti veenvalt.

Metsalise loits

Läksin metsa marjule

hüppasin üle roigaste

ronisin üle kändude

turnisin üle aukude

Kõtt kõtt hundirisu

Kõtt kõtt metsakoer

Kus on mu mustikad sinised

Kus on pohlad need punased

Kõtt kõtt hundirisu

Tõmba uttu metsakoer

Siin olid pohlad punased

Siin olid mustikad sinised

Kõtt kõtt hundirisu

Kõtt kõtt metsakoer

Ei ole enam kuusikut

Ei ole laiuvat laasikut

Kõtt kõtt hundirisu

Kõtt kõtt metsakoer

Kuhu sa lähed lagedal

Kuhu paged roomiku alt

Kõtt kõtt hundirisu

Kõtt kõtt metsakoer

Lähen mina pakku parkidesse

murran sisse kodadesse

jooksen öösel linnadesse

sulandun libahuntidesse

rebin teil soojad soolikad

kisun kopsud kähisevad

söön te suud ja söön te silmad

nii nagu pohli punaseid

nii nagu mustikaid siniseid

Kõtt kõtt hundirisu

Kõtt kõtt metsakoer

*

Igal täiskuuööl

tõusen tükkideks lagunevas liftis

ilusa nõia katusekambrisse

joon kibuvitsaõielisest tassist mürki

hammustan purpurpunast õuna

astun suhkruküpsis suus aknast välja

otse tihedate tikandite võrku

milles siplevad juba

kuri kaaren, paar varblast ja sadakond tuvi

ning sülitan kogu kibeda külakosti

kõrges kaares alla

Suur-Karja tänavale

Käsmus

Viimastena valges lambakarjas

sammuvad lõvid ja pesukarud.

Kahekaupa reas üle rohelise välja

ja keegi neist ei tunne ei janu ega nälga

kui nad lähevad lumena valged ja kuldlakalised ja siis

need triibuliste sabadega pesukarud

kellele leidsin õige nime alles guugeldades

ja ometi olid nad öös olemas

täpselt sellistena nagu nad seal on.

*

Mitte kuutriip

vaid vargalambi valgus

libiseb üle me koduseinte

otsides olematuid rikkusi

arvutab ta kokkuostuhindu

libiseb ükskõikselt üle raamatuselgade

seinakella, aidavõtmete ja päsmri aastaarvuga 1888

no nende eest ehk saab veel midagi

aga kus on kuld

kus hõbe

peale selle ühe

sahtlis tumedaks tõmbunud supilusika

mille said tädi Annalt et oleks mida pärandada

Päeva lõpp

Linnud

ei lenda enam su kaevurajalt

lösutavad maas tiivad mõtlikult sorakil

nagu kuulmata nagu nägemata

et liigud neile üha lähemale

aeglustad sammu

astud peaaegu peale

astud peaaegu üle

enne kui nad õhku paiskuvad

ja siis sulgede kohinal

sulgubki su päev

Agu Tammeveski: „Mööduvate päevade soolane ja magus. Seitse juttu ühe pealkirjaga”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 189 lk.

Mõnes mõttes olen ma ideaalne Agu Tammeveski arvustaja. Ma ei tunne teda isiklikult, ma ei tea temast kui inimesest mitte natukestki. Mälu nagu ütleks, et olen teda varem pisut-pisut lugenud, aga mida ja kuidas meeldis, see ei tule ka pingutamisi meelde. Ka nüüd lugedes-arvustades ei otsinud ma infot Tammeveski isiku kohta. Igasugune autori arvesse võtmine on mulle alati tundunud intrigeerimismaiguline.

Nii, minavorm. Jutustaja räägib koolitundidest, eriti raskest füüsikast, mis olevat meeste värk. Seda, et jättis kooli pooleli ja hakkas masinakirjutajaks. Aga see ei ole meeste värk, ütleb otsija mu peas. Ja mida ma siis otsisin? Elulugu! Ai-ai-ai! Ise kuulutasid, et autor tuleb kõrvale jätta. Ja järsku loen ma lauset: „…koolitüdruku poodiumilt kontoripreiliks ümberasumise kevadel vihkasin mina ühegi erandita kõiki abielunaisi.” (Lk 7.)

Mida see siis tähendab? Kohe selgubki, et minajutustaja on naisolevus, kogu loetud tekst, kaasa arvatud meeste värgi kirumine, saab teise tähenduse. Ja mina vastu näppe. Lähtu ainult tekstist! Autorinimi kaanel ja tiitellehel ei kuulu teksti. Mina aga võtsin jutustaja lahtimuukimisel arvesse, et Agu on mehenimi. Ja ise deklareerisin, et kõik, mis jääb tekstist välja, pole oluline. Ütleksin, et jutustaja soo selgumisega lisandus annus kunsti. Udusse mähkumist, hämarust. Sest mis on kunst? Kunst on see asi pluss midagi muud. Kui jutustaja oleks olnud mees, oleks tekst see asi. Noh, natuke rohkem kui see asi. Nüüd aga tuli juurde tublisti seda miskit muud.

Ma olen pubekapõlvest saati tahtnud teada, mida naised mõtlevad. Ja mu õnnestumised selles vallas on olnud tagasihoidlikud. Nüüd aga, palun väga: armumised, sängisuhted, kõik on varjatult kirjas. Ja mitte ainult sängid. Ka kontoridiivanid, autode tagaistmed ja muud pruugitavad paigad.

Prostitutsiooniuurijad jagavad selle nähtuse viieks. Üks ja kõige enam levinud osa on olmeprostitutsioon. Istub neiuke-beibe baaripukil ja landib. Mehi? Ei. Vanasti sukkpükse, nüüd uhkemaid asju. Äramagamine on vaid asja hind.

Selle loo minajutustaja saab endale auto, tõuseb ametiredelil kontoripreilist kõrgemale. Ometi ei juhindu ta ahnusest nagu pukibeibe. Ja tekst ei ole sugugi kollane, veel vähem pornograafiline. Rõhk ei ole tegevusel, seda mainitakse vaid möödaminnes, vaadatakse enda sis­se, püütakse ennast analüüsida, seda te­hakse huvitavalt ja veenvalt. Mängus on koguni isand Freud, ja igati põhjendatult, enda kohta kasutatakse sõna „nümfomaan”. Abielumehed liigutavad seda lille umbes nagu hulkuvad koerad (lk 20). Oletatakse, mida mehed väikelinnas, kus kõik kõiki tunnevad, oma saunapidudel „sellest litsist” räägivad.

Aga miks endine kontoripreili teeb seda, mida ta nimetab sportlikuks rahmeldamiseks? Ta rahuldab oma madalat kättemaksuiha, nagu eneselahkaja järeldusele jõuab. Ja kätte tahetakse maksta abielunaistele. Selge. Naiste värk.

Nüansirikas eneseeritlus jätkub jutus „Viies”. Ja jälle ei ole see paljastus. Ühiskondlikku tausta on rohkem kui esimeses loos. Selgub, et jutustaja on lätlane. Tähendab lätlanna. Tegevus toimub murrangulisel ajal, meie teel taasiseseisvumisele. Kolkalinnas pole sellel mingit ülevust, see tähendab seal peamiselt eneselekrabamist. Mina-seletused lähevad aga aina sügavamaks ja teoreetilisemaks. Kaasa tõmmatakse Ameerika Psühholoogide Selts ja Juhan Viiding. Enda kohta öeldakse, et „olin moraalses tähenduses nihestatud fantaasiapiltide ja rikutud fantaasia peal ülesklopitud komplekside käes piinleja” (lk 29).

Vahest on kirjeldatud maailm vaid solipsistlik ettekujutus? Et mitte midagi ei eksisteeri tegelikult, kõik vaid manatakse sinu vaimusilma ette. Ja mis tähtsust sellel on, kas manamise fikseerija on mananud ennast meheks või naiseks?

Jutustaja annab teada: „Mina võin siin ju mugavuse nimel ükskõik mida rääkida, aga millegi taasläbielamiseni see mind rohkem ei vii. Nagu targad mehed ammu näinud on, jääb naise seksuaalses enesemääramises kõik siiski läbini valdavalt illusoorseks.” (Lk 44.)

Ja kas lugu on siis illusoorne illusoorsuse kirjeldus? Ei tea, ega vist ei tohigi teada, ei tohi täpselt määratleda, sest ettekujutus olgu hämar ja udune. Seda tegevuse poolest. Mõttelt on mõlemad esimesed lood kindlasti esseed naiseks olemisest. Kunsti on rohkem detailides kui tervikus.

Kolmandas ja neljandas loos tajun samasugust üllatuspööret kui esimeses: jutustaja sugu pole see, milleks ma seda järelemõtlematult pidasin. Siis olin arvanud, et räägib mees, ja tuli välja, et seda teeb naine. Nüüd räägib samasugune hääl, teeb seda sama tonaalsuse ja sõnavaraga, arvasin inertsist, et see on naine, aga võta näpust! Hoopis mees, kelle perekonnanimigi antakse teada.

Kes ei suuda üllatada, pangu pillid kotti ja mingu koju. Tammeveski suudab.

Ja nooruk Luha elulugu ei sarnane sugugi tema naisvariantide saatusega. Luha läheb pärast sõjaväge õppima nn Makarovkasse. Nõukogude noori, kes toona sellest unistasid, oli nagu liiva mere ääres. See oli toonases Leningradis asunud mereakadeemia, kuhu pääsesid vaid viiepoisid. Eestlasest Luhast saab kursant. Aga juhuslikult tekkinud suhted vanema naisterahvaga, kunstnik Sirjega, kisuvad nooruki kuulsast koolist eemale ning juhivad perekonna- ja maaellu. Sirje tahab saada last, keda ta oma abielus ei saanud. Ta on sama triviaalne nagu minajutustaja magatajad tolles eelmiste juttude väikelinnas. Ainult põhjalikumalt valgustatud.

Jälle kummitavad pikad ja lohisevad laused. „Minu hiljutise kupeenaabri abikaasale polnud nüüd siiski pihta hakanud ja peale minu seal kõikidele läbimängitud trafarettide kaudu viimse kui pisima näoilme muutuseni tuttavas asjatoimetuses muud rolli ette nähtud kui eemalseismine.” (Lk 95.)

Hea lause ei peagi olema kergesti seeditav. Autoril on isikupärane, kordumatu stiil. See ei sarnane naljalt kellegagi.

See lugu, järjekorras neljas, pealkirjaks „Teine”, on süžeelisem, terviklikum, isegi seikluslik, läheneb klassikalisele no­vellile. Kujutan ette, et sellest saaks hea lühifilmi, ainult et kaameraga Makarovkasse pääsemine ja seal stseenide lavastamine oleks raske kui mitte võimatu, paviljonis vastava miljöö loomine aga kallis ja võltsivõitu.

Miks siis soovahetusega on mängitud?

Iseenesest on see vana nipp, eksisteerib koguni niisugune žanr nagu soovahetusteos. Harilikult on tegemist komöödiaga, filminduses nimetatakse ka eksituste komöödiaks. Kui palju on võidetud nendega Oscareid! Need on üles ehitatud situat­sioonikoomikale, info­situatsioonile, kus meie (lugejad/vaatajad) teame, aga teised tegelased peale soovahetaja enda ei tea. Naera ribadeks.

Agu Tammeveski ei taha meid, luge­jaid, naerutada. Kõik on kuidagi vastupidi. Algul me ei tea, mis soost on jutustaja. Tegelased teavad, teab ka peategelane ise.

Miks on vaja lugejal pea sassi ajada?

Korraks vilksas üks niisugune oletatav põhjus.

Vaino Vahing rääkis ikka, et alul jutustanud tema kuulus teatrinovell sellest, kuidas ta oma naisega teatris käis. Ta andnud käsikirja lugeda Mati Undile, see pidanud juttu igavaks ja üllatusvaeseks. Vahing tõmmanud igalt poolt naise maha, kirjutanud selle asemele „isa”. Ja tulemus — meisteruudisjutt!

Võib-olla Vahing müstifitseeris, ek­sitas nimme ja bluffis, et kõik põnevam ja salapärasem oleks, seda ma ei tea. Aga niisugusena ma mäletan tema seletust, kuidas tekkis juttu isa.

Ehk on Tammeveskigi oma tegelaste sugu vahetanud? Ikka eesmärgil teha etemat kunsti?

Vahest on tegu omamoodi manifestiga, mis sobib hästi praegusesse ajastusse: sugu polegi oluline, inimene jääb oma tunnete ja seksuaalprobleemidega inimeseks ühtemoodi naise ja mehe kestas.

Järgnevad lood oleksid justkui bio­graafiad. Rohkem kui eelmised. Agu Tammeveski biograafiat ma siiski kuskilt infoväljaandest otsima ei hakanud. Nüüd saan teada, et minajutustaja on olnud pioneer, teinud pilte algelise „Smena” seebikarbiga, käinud TPI-s, püüdnud ülikoolis eesti filoloogiasse astuda jne.

See jääb aga teadmata, kas jutt käib inimesest või tegelasest. Inimene on elus ja dokumentaalteostes, tegelane loomeproduktides.

Tammeveski lugudes arutatakse palju sootsiumi üle, lugeja saab teada, kuidas minategelane suhtub unustamatusse NLKP Keskkomitee peasekretäri Juri Andropovisse. Aga tegemist ei ole ainult faktide teadaandmisega. Seletamist vajatakse kujutamiseks. Seletab ju minajutustaja, nõnda on autor kujutanud tema psühholoogiat ja mõttemaailma.

Vahing kasutas ühes oma jutustuses sina-vormi, Tammeveski kasutab loos „Neljas” (järjekorras kuues) teie-vormi. Muidugi jääb õhku rippuma küsimus, kellele tekst on suunatud. Ehk mulle, lugejale? Või siiski mitte? Võõritusefekt sarnaneb sellega, mis tekib jutustaja soo peitmise puhul.

Ähmastamine loob ilusa kunstiefekti ja seda kõikide juttude puhul.

Need siin on ühe sõduri, ilmsesti nooremohvitseri üleskirjutused tema märkmikust, mis leiti laiba juurest. Nime ei õnnestunud tuvastada. Üks terve kadunud maailm.

——

Jälle see roheline sõdurisärk üle pea venitada. Peaaegu kaks kuud ühtede ja samade riietega. Vormid mõnest kohast katki, mullased, verekriimulised. Kui pärast väljavahetamist üles rivistatakse, siis näen neid, kes jäänud. Meeldib, meeldib see rohekollane laiguline vorm. Sõdur on see, kes seisab vastu maailma korralagedusele. Sõdur seisab vastu tigedusele, mis tuleb sealt, teiselt poolt rinnet.

Võitlejahing on sees. Ei oska teisiti. Kui tõmbad kiivri lõua alt kinni, liigutad vesti õlakehitusega paika, siis on minek. Jälle hüppame välja, jälle liigume rünnakule. Palju kordi tehtud asi, aga kui kiivri rihma pingutad, siis on minek. Mõni on öelnud, et mis sa karjud nii jubedalt. Aga vanad olijad saavad üksnes karjatuse toonist, hääle tõusust-langusest aru, mis tuleb teha. Poolesekundiline karje annab rohkem infot kui mõni lause.

Päevast päeva avaneb mu ees metsastunud künklik maastik. Võserikku kasvanud künkad ja mõni kraavikene nende vahel endale teed uuristamas. Palju rohelist päikesepaistes. Positsioonisõda, kus kummalgi poolel pole lootustki erilist ülekaalu saavutada. Pommilehtreid mõni üksik. Ega pommitamine suurt midagi anna, kui oled maasse kaevunud.

Kaevud aga igal juhul, kui oled pikemalt kohal. Loomulik asi sõduri jaoks. Elupunkrid ja valvepesad kaugemal ees. Kui kaevud, siis ei liigu sa edasi. Käigu ja hoo hõlmas ei tohi lasta ennast „sisse kaevata”. Sest kui mingisse sälku istuma jäädakse, siis seal istutaksegi. Väga raske on sealt väge jälle üles tõsta, et edasi liikuda. Peaaegu võimatu.

Üks mees tuli täna tagant ette, nägin tema tulemist lõuna ajal. Nüüd kohaneb. Meie ütleme: areneb. See „areneb” on siin väga elav sõna. Mis asjad meil kõik arenevad. Eks nad käivad ikka tagalas ja kodumaal, tervise küsimustes ja oma asjus. Ega meil pole siin karjumise ja raiumise süsteem. Ja nad käivad varustuskonvoides. Kui tagant tuleb varustuskonvoi, siis neil on vaja lootsi, kes päevast pilti rindel täpipealt teab, kuhu võib astuda ja kuhu ei või kalduda.

Suur maa meie selja taga annab meile varustust. Ööhõlmas mõtlen, mis me teeksime ilma suure maa toeta; lõpeksime peagi. Ei terakest putru, ei pakikest padruneid; kõik tuleb ju tagant ettepoole nihutada. Suur maa, sa muudkui anna meile, anna aga. Seda nõuame. Veokonvoidest toovad nad kaasa veel mitmesuguseid asju, mis nad varustuskompanii meestelt saanud. Üks tegelane siin armastab hullupööra kakaod. No mis sa ütled! Keegi lõunapoolsest, 215. kompaniist olevat isegi koera pidanud. Ise pole punkripeni näinud.

Ööhõlmas unistan, millal tuleb ometi vahetus. Varsti kaks kuud siin lõigus, mina kui rühmaülem pole taga käinud, koledal kombel tahaks puhata. Sirutaks jalad täiega pikaks ja magaks kaks päeva. Üks asi, mida ma väejuhina nõuan, et igaüks saaks oma osa magada. Katame magajat, hoiame teda kui kullakest, et ta tõustes võitleks omakorda magava sõbra eest. Magamatus on üks hullemaid asju, mida ma tean rindesõja kogemustest. Pimedas tuigud, lähed posti välja vahetama ja mõtled: no kas ma pean… selle halli silmavaate sees tuikuma. Eelmine kord tuli meid välja vahetama USA 188. divisjoni osa, mäletan seda, nende käistel oli US Navy 188. Olgu või mõni must nende seas, aga nad tulgu. Päästeinglid.

Ühel päeval tuli meie juurde rindeoperaator rindelõiku filmima. Kes ta üldse läbi lasi? No on ikka juhmaanid seal tagapool. Nii ees ei tohi mingisugust kõrvalist faktorit olla. Snaipreid peab kartma, ega siin ei saa vabalt ringi jalutada nagu aias lillepeenarde vahel. Tal oli väike tahvel toki otsas, sellega püüdis kaadreid. „Võta ja filmi mehi kõrvalt; aegamööda, sujuvalt ja järjest. Sõduri pea rohuliblede vahel, sinipunane õhtu langemas maa ligi. Minu meelest nõnda ilus! Las näevad, kus sa neid kaadreid iganes näitad,” ütlesin.

Päikesepaistesel pärastlõunal olime veidi tagapool, käsirelvade haardest väljas. Filmimees päris, mis parajasti toimub, nägi eemal kahel nõlval lahingut. „Nüüd nad ründavad Temri kurku. See on selline madal varjatud nõgu. Temri kaudu käib meil varustustee, hargneb seal kaheks, meile ja lõunapoolsete juurde. Püüavad varustusteed läbi lõigata. Väga loogiline.”

„No mis saab siis?” küsis filmija.

„Mis siin saab, selle me surume paari tunniga tagasi. Mehed teavad, mida teha. Mitmes päev seesama jama. Vastasel on väga omapärane meetod: ta ründab rinnaga. Ei tee katsetki kuskilt kõrvalt mööda minna. Järgmisel päeval alustab täpselt sedasama. Siin on mööda trafaretti kõmmutamine.”

„Kardad ka?” tuli uus küsimus.

„Kõik kardavad. Vastane kardab samamoodi. Ääh!” Peopesa käib laialt üle näo. „Tuimaks oled jäänud. Apaatseks muutunud. Kui on vaja minna, siis tuleb minna. Astuda samme: üks, teine, kolmas, neljas… mitte mõelda, mitte karta. Kui tuleb pihta, siis tuleb. Ähvardus enam minu peale ei mõju. Sõjaõnne salajas usun. Näed, siiani… käed-jalad liiguvad.”

„Millal lõpeb sõda?” Operaator tõmbas kõrre hammaste vahelt.

„Sõda ei lõpe kunagi.”

Päris pikalt vaikisime vastamisi.

„Sõda ei lõpe kunagi. Kui me siit ära läheme, siis me sõdime teises kohas edasi. Ma saan kutsuda appi tankid, kui juba väga hätta jääme. Tank maksab üle kümne miljoni. Ja kui ta jõuab teha kas või üheainsa tabava lasu, siis on ta ennast õigustanud. Sellise masina oskame ehitada, aga sõda ära kaotada ei oska. Ilmvõimatu asi. Inimkond on loodud veaga. Veaga, sõber. Ja seda viga meie ise ei paranda. Ei paranda.”

„Mõttetus, mõttetus!” Lahkudes silmitses reporter lahinguvälja. „2016. aasta ja selline sopas roomamine.”

„Mõttetu muidugi. Ressursi raiskamine ja kõik nii edasi. Ütlevad jah, et aasta 2016; peaks olema kõik uut moodi. Et lepime kõik ilusasti kokku, jätame sõja, kõigil on palju parem. Ma ei tea, kust selline õhku täis õhkamine. Aga kui sõjaks läheb, käib kõik ikka väga vana moodi. Seda ma ütlen.”

Filmimees on ammu läinud. Lahing kestis veel üle kahe tunni. Surusimegi nad tagasi, nagu ma ennustasin. Mõlemalt küljelt. Täna on rühm saanud kaks vangi. Õhtu eel peab need taha ära toimetama. Nagu alati, keegi ei taha minna; ähvardavad ja tõukavad vange. Määran kaks enda omadest konvoisse. Vange piinata ei tohi. See on põhimõte. Minu põhimõte. Minu mehed teavad seda. Ennem võib vangi maha lasta, aga piinata ei tohi. Ühe sõduri olen ma vangide piinamise pärast maha lasknud. Eks see kuulsus minust on levinud.

Rahu kandub nüüd üle rindelõigu. Harjumatu vaikus, mis saabus algava ööga. See on ka päris loomulik. Nad on oma laskemoona välja lasknud, varud ära kulutanud; nüüd on jälle vaja kõike: moona, süüa ja haavu lakkuda. Näitasid ülemustele, et täna sai taas kõvasti sõditud, nüüd aitab. See on rindel üks rahulikum ajavahe, pole vaja pealepressimist karta. Sõdimise loomulikke hoovusi tuleb tunda, nii nagu põllumees oskab näha ilmastiku käike. Olen eesliini kõige esimeses postis, tiksub minu valveaeg.

Kui vähe me omavahel räägime, mõtlen. Peaaegu ei räägigi. Mis siin ikka rääkida, närin liivasõmerat hammaste vahel ja sülitan puru välja. Kehaga tunnetad sõda, kehaga. Assotsiatsioonid… mis asi on assotsiatsioon? Seotus millegagi? Kui sa kogu kehaga kõige selle sees oled, võid imeasju teha. Tekib seoseid. Mõte töötab selles suunas, kuidas paremini, kuidas mõjusamalt, kuidas kavalamalt tegutseda. Uneski näen lahingumarsruute. Ärgu keegi seletagu, et mõttel pole tähtsust. Mõte käib ees ja kohmakas keha tuleb järele.

Öö hääled, pinisev vaikus nagu pikk imepeen viis. Mulla lõhn ühel pool ja teisel pool. Panen mõlema käe sõrmed püramiidiks kokku ja surun vastu kaeviku seina. Ma olen selle sõja väga kitsas lõigus sees. Olen ründekolmnurga kitsas tipus. Ühel pool muld ja kivinukid, teisel pool muld ja puujupid, kiiver peas, mida ma katsun. Kummaline, miks meenuvad kõik seesugused mõtted? Olen selle sõja väga kitsas lõigus sees, mind suruvad küljed. Võitlus jätkub. Sõda käib.

Vääratus, relv oleks peaaegu käest kukkunud. Sain veel kahmata õhust. Jumala õnn, et ei tulnud juhuslikku lasku. Hakkavad üle terve rindelõigu segiläbi tulistama, keegi ei tea, mis toimub. Oli ühe meie võitlejaga selline lugu. Pool kolm öösel, ma ei tea, mis seal sündis: tegi juhulasu. Kus läks priu ja präu lahti! Hakkavad kahuritest tulistama, ajavad meil positsioonid soga täis. Pärast kühvelda ja pillu, nii et… Ei tohi teha ühtegi ekslikku, vale liigutust, muidu parandad kaua sitta. Selliseid üksikuid juhulaske tuleb ette, kuigi harva. Siin peab käima väga nööri mööda, et ei komistaks.

Öö pikk viiv kestab. Kõigutan end kahele poole, et mitte magama jääda. Paksult on varustust seljas, peaaegu täisvarustus. Kusagil magavad inimesed muretult, sirutavad koibi. Meie siin nagu mütad: kiivrid, vestid, vammus, rakmed… Ise reguleerime, mis keha ümber paneme. Mõne asja viskame kohe kõrvale, mis ilmselt mittevajalik ja mõttetu. Praegu on suvi. Talvetingimustes sõda ei taha mitte mõeldagi; kui palju siis veel peab ümber olema. Kui ükskord tagalasse saame, siis esimene asi — viskan varustuse maha ja magan, lestad laiali.

Närin huult ja mõte rändab kaugele. Mingid punakad laigud rindejoone taga. Varane koidik ehk. Keegi sihib sealtpoolt silmadega minule vastu. See unehajus, veidi roosatav koidueelne tund on rikas kujutlustest. Saaks vaid muinasmaale, ööähmas veel sügavasti magava taeva taha. Või saame sinna pärast prõmmu ja tabamust?

Mälestusteraamatud, mis kunagi kirjutatakse sellest sõjast — mis nende mõte on? Praegu ma olen siin ja vahetult asja sees. Praegu ma tunnetan sõda oma kehaga. Seda kehalist tunnet edasi anda pole võimalik. Nõme värk. Inimesed on planeedi pinna sisse augud kaevanud. Istuvad aukudes ja sihivad üksteist. Tule ise siia ja ole, siis näed. Mälestused on põhk.

Kaks meest tulid laibakonvoist tagasi pool kaksteist järgmisel päeval. Nägin ise. Tõid kaasa veel neli meest, rumeenlased või kes nad olid, kurat neid teab. See oligi kogu lubatud täiendus. Asi seegi, nagunii kamandad neid kolme sõna ja kahe käe abil. Postide vahetusi ei jätku. Meil on pidevalt puudu elavjõust. Suur kodumaa selja taga ei anna meile piisavalt. Elavjõud — on ikka sõna välja mõeldud!

Elavjõud. Paistsid väga kogenematud tegelased. Tahtsin sealsamas hakata sõimama ülemust, uustulnukaid ja kodumaad. Sülitasin maha. Sain veel pidama. Vaikin, parandan olukorda sellega, et ei tee halvemaks. Kõva sõimu hakka kohe jälle klattima ja siluma. See võtab omakorda närvi ja elujõudu. Nii et, sõber ise, kui saad, siis vaiki. Vaikimine tuleb sulle vaid kasuks nagu magus nektar salarada pidi.

Austavalt suhtuda igasse, inetuid ja kummalisi on palju, kuid inimene on inimene. Sõdib nii palju, kui oskab. Ja mitte rohkem; ta on ka ainult inimene, iialgi ei tea, kes sinu kohale kummardub või kes sind ära veab, kui maas lamad. Kunagi me tegime niimoodi, et võtsime õlgadest kinni ja pigistasime üksteist. Enne lahingut. Et koos me oleme tugevad, koos me suudame. Nüüd pole seda ka enam teinud. Palju toredaid poisse on siit meie ridadest läbi käinud.

Kahe päeva pärast sai üks uustulnukatest pihta. Nad läksid kahekesi koos vana olijaga mööda kaevikukäiku ja uus tagumisena sai järsku pihta. Võis olla miinikild, mis teda niimoodi pinnast allpool tabas. Tulevahetus oli sel keskpäeval väga hõre. See on sõduritel alaline mõte: kes järgmisena, kes millal tabamuse saab.

Kui ta seal maas oli ja vingerdas alles… tuli mulle silma ette pilt viimaselt puhkuselt. Meie linnas oli ühel naisterahval alla aastane poeg. Käia veel ei osanud, see ka roomas mööda põrandat, abitu, käpakil. Ja see vigastatud sõdur siin näis samasugune, abitu, püüdis roomata. Ema kasvatas poja suureks. 20, 25 aastat kasvatas. Ja ühe hetkevälgatusega muutus suur poeg jälle väikeseks abituks lapsekeseks. Selline on sõda.

Tema õnneks oli lahingutegevus tol päeval loid. Tirisime ta kiiresti tagasi, nii et saadi ära viia. Sõda on tema jaoks lõppenud või vähemalt meie lõiku ei tule ta enam kunagi. Aga muidu ära looda, et sa jõuad haavatud ära viia. Täisvarustus on sul seljas, üksinda ei jaksa ühte ka liigutada. Ägeda lahingu ajal on sõda väga karm. Kes maha jääb, see jääb sinnapaika. Niipalju kui kellelegi seda looduslikku varu ja õnne on antud, niipalju ta lahingus liigub.

Kui ala jääb pärast lahingut meie kätte, siis saame maasolijaid ära viia. Kui jääb vastaspoole kätte, siis ma ei tea, mis nendest saab. Lasevad valangutega üle. Igasuguseid jõhkrutsejaid on seal. Ma olen näinud, kui haavatu end pähe laseb. Oma elus olen ma ise pidanud ühe haavatu maha laskma, sest ta nõudis seda väga tungivalt. Kardavad vangilangemist. Vastik on niimoodi haavatutele mõelda. Aga kui ise oled maas?

Kolme päeva eest tegid vastased äkilise sissemurde. 12.20 see algas, päevasüdames. Läks väga ägedaks tulistamiseks ja rünnakukiilu tipus isegi käsitsi­võitluseks. Meilt oli lühikese ajaga viis laipa. Seda on päeva kohta palju. Kiiremas korras kutsusime õhujõudude toetuse. Lennukid tampisid väikeste pommidega nad segamini. Siis jäi meil üle viimased tulepunktid kustutada.

Äkkrünnaku eesmärk jäigi selgusetuks, miks nad sellise sööstu üldse ette võtsid. Mine mõista väeülemate peas toimuvat! Masendus, masendus valdas meid lahingu järel. Soga ja liiva ja savi ja kive tuli hakata kohe välja pilduma. See on sõdurile kõige vastumeelsem. Tuleb uus pommisadu, kaevad jälle. Aga käiguteed pead ära puhastama, muidu ei saa ju üldse liikuda. Kes seda kõike teeb? Ikka sõdur iseoma kätega. Kõige muu sõjapidamise kõrvalt.

Laibad. Vaat see on sõja keskkoht. Seisame, vaikime. Igaühel vist isesugused tundmused. Aga keegi ei kipu midagi ütlema. Mõni aeg tagasi ta veel elas. Rääkisin temaga, kui poste vahetasime. Tema hääl on kõrvas veel siinsamas elutu keha juures. Põlvitan, panen käe ta kehale. Soe veel. Peas korduvad ühed ja samad küsimused. Miks just tema pidi täna pihta saama? Kui kaua mina veel pääsen? Seda pääsu ei ole minulgi lõputult. Tunnen ennast justkui süüdi, ja ka häbi, et minul on senini rohkem õnne olnud. Nagu oleksin ma selle õnne varastanud tema tagant, tema, kellel täna ei vedanud. Peaksin rõõmustama, hõiskama, et veel elan; aga mul on vägagi vaev olla. Süüta ja sügavalt süüdi.

Aga juba võtavad mehed langenutel varustust ümbert ära, et neid oleks lihtsam tahapoole vedada ja raamikutega lohistada. Puhtpraktiline tegevus, mis aitab kõige kurvemast hetkest üle. Lähevad suurele kodumaale maha­matmiseks. Jälle maapõu: võta oma pojad vastu.

Tuleb kätel käia lasta, et esimeses järjekorras käiguteed vabastada. Siis kaevame kõrvale: postipesad ja punkrisuudmed. Valvesilmad peavad kõige selle üle käima. Kui nad praegu peaksid ründama, siis oleme küll väga nõrgad. Lahingu­kord on segi aetud. Kahele vastase laibale kühveldan pinnast peale, raisk. Need on ka vist soojad veel. Ei taha katsudagi. Pärast passid laskurpesas ja need pööritavad alles silmi, korisevad sodihunnikus. Sõda selline!

Sõduriõnnega on veel üks selline lugu. Üks mees, numbriga 087 — temal veab alati. Peaaegu kõik on haavata saanud, kergemalt või raskemalt, 87 ei ole. Ta on tanki alt läbi käinud. Pärast tõusis püsti, raputas liiva maha ja oli terve mees. Ta on laskemoonaveoki plahvatuse üle elanud. Ta on vangist põgenenud ja omade juurde tagasi jõudnud.

Aga selle üleloomuliku vedamisega on veel niimoodi, et sellest ei tohi rääkida. Tead vaikiva suuga. Uskumus: kui sellest kellegagi rääkida, kui seda miskitpidi nimetada, siis võib see puutumatus ära kaduda. Kõik teadsid, aga olid vait. Millegipärast 87-t ka kardeti, võõristati. Selline imeõnn on justkui sädelev pärl ja neelav needus ühteaegu. Ebalevalt mindi 87-ga paaris postile. Ehk siis kartusest, et õnnesärgi ümbruses on õnne hoopis vähem. Narikaaslane pani kord naljatamisi 87 numbriga vesti endale selga, et tema läheb sellega välja, aga loobus mõne hetke pärast mõtlikult.

Ehk siis: õnne ei tohi torkida ja narrida. Aga rahu see meile päriselt ei andnud. Ikka mõtled kas või öises postis seistes ka 87 peale. Olen ma samasugune või kehvem? Kus on minu võimise piir? Juhuse 87-t kontrollida mängis lahingu­tegevus ise meile kätte.

Juunis oli meil vaja panna miinid Atenderi teele, kust vastane oli kraave kasutades meid juba kolm korda rünnanud. Et kui mõni miini otsa läheb, siis tõmbavad tagasi. Keegi ei tea ju, kui palju neid lõhkemata on. Helenduvad ööd, pimedaks õieti ei lähegi. No kes peaks minema? Vaatasime 87 otsa. Lõpuks mina, rühmajuht, ütlesin välja, et 87 läheb.

Õnnega on veel nii, et see oleneb päevast ja tunnist ja ilmast ja päikesest ja udust ja piiskadest ja kõigest. Imepeen värk. Kruttisime ja muutsime seda minekut, kuni ühel hetkel olime sealmaal, et sel ööl tuli minna. 87 oli miinid endale ümber pannud, sütikud olid käes. Istus veel veidi, kõigutas ennast ja siis ta läks.

Udu oli tulnud öisele maastikule. Muidu poleks üldse lootust üritada. Sinna halli auru sisse tema kuju kaugenes. Meil oli muidugi kõik valmis sätitud: vähimagi jama korral oleksime alarmeerinud kogu rinde. 87-st poleks muidugi midagi järele jäänud, peaaegu 30 kilo lõhkeainet ümber. Oleks lennanud pihuks ja põrmuks — ühekorraga.

Võeh, kui pinev see ootamine oli! Minut, minut, minut, veel, veel, veel. Üks silm kellal, teine udus, sõrm päästikul. Ta ei tulnud ikka veel. Ma lugesin mõttes numbreid 146-ni, läks segamini. Siis lugesin veel 179-ni. Kogu aeg kuuled oma südamelööke põm-põm-põm. Ja siis ta tuli. Oli rahulik. Sügav vaikus muutus temale otsa vaatamisel veel sügavamaks. Ongi siis nii — imemees!

Mina ei taha, et minul selline üleloomulik kaitse oleks. Liiga rusuv kanda. Ühtpidi jah meelitav: mind killud ei võta. Aga teistpidi: ei tea ju 87 ise ka, kas see viimseni peab. Viiekümne kaheksandal katsel võib ta ikka pihta saada. Hoopis teise suuna tõi mõtlemisse pataljoniülema käsk.

Käsk selline, et me peame oma rindelõigus läbimurde tekitama, läbimurde kaela laiendama, rünnakukiilu paremale keerama. Teisest küljest ründab lõunapoolsete kompanii ja õnnestumise korral saame hõivata suure tüki maa-ala, mis on suvekampaania algusest nende rünnakuplatsdarm olnud. Sealt nad muudkui suruvad kiile meile külje sisse.

Läbimurre. Meie ees, peaaegu kõikidest postidest oli näha, oli veidi kõrgem võsastunud ovaal. Ehk paar kilomeetrit lai. Üksikud räsitud ladvatipud siin ja seal. Ähmases kauguses kaks metallmasti. Ma ei tea, kas need on vastaste omad või veel eelnevast ajast. Ilmselt tugevasti kaevunud, sest juba kaua ollakse paigal.

Läbimurre tähendab seda, et tuleb ühes väga kitsas lõigus tekitada kunstlikult väga suur ülekaal. Et vastane näeb, et sellest august neid muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb ja midagi pole teha. Ja kohe peab hakkama läbimurde kaela laiendama, sest muidu nad suruvad etteläinud dessandi tee kokku ja dessant jääb kotti, varustuseta. Ainus laskemoonavaru on see, mida suudad keha küljes kanda.

Lubati täiendust. Noh, loogiline. Vähemalt üks tugev rühm pidi tulema, 40 meest. Annaks, et nad ka kohale jõuavad. Ise me oleme alamehitatud. Pidevalt ei jätku vahetusi. Surnuid saadame taha, elavaid ei tule kusagilt. Vähegi laiemal rindel oleks pealetungi arendada täiesti mõttetu. Me ei suudaks. Ma ei teeks seda isegi ülemuse karjumise ja ähvarduste peale. Tulgu siis kohus omavoli pärast. Meie näppude all on päästikud. Ega ma esimest päeva rindel ei ole.

Lubatud rühm hakkas tulema 20. augusti õhtul. Mööda käike tuli neid ikka tublisti, ma ei lugenudki täpselt. Soomusmasinad, mida neil palju vist polnud, olid jäetud kaugele taha. Luure avastab kergesti. Ja siis satuvad kohe tankitõrjetulle; kui põlevad, siis pead ikka jalastuma, mis on palju ohtlikum. Jagasime mehed neljakaupa, kaks vana ja kaks uut. Kohanesid, sõbrunesid, vaatasid üks­teise joonistatud skeeme, hingasid koos.

Alustasime suveöö sumeduses. See on võimas vaatepilt, kui dessant läheb liikvele. Palju jalgu, palju kehasid, järjest ja järjest. Et nüüd me läheme ja peatumist enam ei ole. Et nüüd me läheme ja liigume edasi, ükskõik mis ees ka ei oleks. Esmahetkel on kõik veel olemas: iga elu, lootused ja moon.

Uisapäisa mitte tulistada, säästa laske igati. Sest kõik, mis sul on, on endaga kaasas. Nõnda sai räägitud. Üksikute visade tulepunktide tampimisse mitte kinni jääda. Ikka edasi liikuda, edasi liikuda. Nõnda sai räägitud. Sest ragina ja tulemöllu sees ei räägi sa enam mitte midagi. Siis on igaühe taju ja taibu järgi minek. Liikuvus, liikuvus tagab edu. Seisma ei tohi jääda. Siis hakkab tagurpidi veeremine.

Vastupanu oli ootuspärane, üllatusteta. Loomulikult hakkasid kõik nende vahipostid tulistama, magajaid polnud. Ilmsesti nad ei oodanud sedakorda rünnakut. Selle tunned ju õige pea ära, kui indu täis nad on. Tõsiseks tapjaks osutus üks miinipildujapatarei. Trobikond mehi koos, käsirelvi oli neil hulgaliselt, said meie dessandi ahelikku küljelt vabalt tulistada.

Mitu meie oma langes maha. Neli, viis, kuus. Lõikasidki dessandi ühest kohast sisuliselt läbi. Etteläinud osa ei saa taanduda. Mingid noored juhkamid seal olid, karjusid jubedalt: Hurraa! Võidame! Dessant viskus maha. Tulistasime neid ristuvalt kahest suunast. Mõnel polnud isegi kiivrit, poisikesed sellised. Granaadiheitjaga sai üks mees pihta miinipildujatele, hiljem meestepundile. Uuest täiendusest oli üks mees maru julge, midagi ta ei kartnud, roomas, muudkui roomas lähemale, käsigranaatidega kustutas paar tulistajat ära.

Aega läks meil selle kõigega muidugi palju rohkem, kui arvatud ja mõeldud. Lisaks veel kõik muud pesad, mis üle maastiku meile tuld andsid. Meeterhaaval roomad mõnes paigas vaevaliselt edasi. Aga need uued kiivrid on küll väga tõhusad. Mitmel korral nägin, kui kuuli jäljest lendas põrkel sädemeid. Mees raputas ainult korraks pead.

Hommiku valgenedes oli rünnakukiilu ots jõudnud umbes kahe kilomeetri kaugusele lähtejoonest. Kaevusime esialgu. Mitu tundi kestnud madina üks raskemaid kohti oli vastase väljalöömine nende pesadest. Neil oli selliseid üksikuid, käikudeta luure ja välisringi kaitse pesasid. Ta istub seal sees nii kinni, et midagi ei oska nagu teha. Ise ka istuks! Jälle käsigranaatidega ja kuis saad. Granaate sul ju palju ei ole.

Koidu ajal tuli kuus või kaheksa vastase lennukit madallennul. Aga vastu päikest lennates ei näinud nad õieti rakette, mida vastased lasid enda märgistamiseks. Pommitasid osaliselt enda positsioone. Kontaktjoon oli lahingus nii segi paisatud, et tühja nad õhust aru said, kus keegi paikneb. Pommitamisega on ka nii, et… pomm teeb tasuta järjekordse augu, kuhu varjuda.

Läbimurde kaela laiendajad olid ööst hommikuni tublit tööd teinud ja vastaselt mitu laskurpesa vallutanud. Sokutanud väikseid miine pesasolijale kraesse ja siis kräuh mitmest suunast kallale. Püüdsime nüüd mööda dessandi ava viia ette nii palju varustust, moona, kui vähegi suutsime ja saime. Mehed istusid söömata, joomata, moonata. Nii ei võinud kauaks paigale jääda. Ei võinud.

Sidevahendist kuulsin, et lõunapoolne, 215. kompanii pidas ränkrasket lahingut ja edenes väga visalt. Nad ei olnud jõudnud poolenigi meie ulatusest. Maastik kehvem, madalam; paiguti pehme, märg, varjuda pole kuhugi. Kaotused, mida ei taha nimetadagi. Pidi tulema veel abijõudu lõuna poolt, 304. kompaniist. Millal nad jõuavad!?

Rusuvast teatest hoolimata alustasime peagi rünnakut paremale, suure võsasaare poole. Mis meil muud üle jäi! Seismajäämine on dessandi surm. Väljatungi esimene ots ütles, et nende ees laskurpesasid enam ei ole, justkui tühi maa. Kõik vaenulik jäigi nüüd peamiselt paremale. Mis seal ikka, tuli minna, kui tahtsime üldse kuhugi jõuda.

Tulistad ja roomad. Tulistad ja nihkud jälle natuke edasi. Päevavalges, heleda paistega, vastik oli. Valgusekülluses ikka ei näe õigesti. Sõdur, pisike, peab kõiksugust sompi taluma, pimedust ja välkvalgust. Käis justkui ruudustikumäng. Passid, kus keegi meie omadest on. Nihkub tema veidike edasi, katad, surud vastutuld maha. Siis venitad ennast ise järgmise vähegi sobiva mättani.

Soodus oli meile see, et nende kaevikute süsteem polnud tehtud rünnaku tõrjumiseks küljelt. Neil polnud siin küljel peaaegu üldse pesasid ja valle. Keegi tõstis vahel relva üles ja lasi huupi. Kui kaitsel oled, siis ikka püüad oma sooja keha varjus pidada. Nende eelis oli see, et nad võtsid laskemoona kastidest, meie aga kobasime keha ümbert.

Esialgu neil tulematerjali jätkus. Päev läks kaugesse lõunasse. Palavus rammestas maaslebavaid võitlejaid. Vahepeal kadus mõtegi ära, mida edasi teha. Tulistasime ja saime vastu, lahingut päris ära ei unustanud. Ilmselgelt oli vaja mingit uut algatust, mis meid edasi viiks. See tuli kätte justkui iseenesest. Suurte ülemate plaani järgi pommitas meie lennuvägi tagalat, seda ala, kustkaudu vastane võis taganeda. Suurte pommidega, tümakad olid igatahes vägevad.

Esialgu ei saanudki me asjast päriselt aru. Nokkisime tulevahetust edasi ja vähe tagasi. Üks meie mees oli suutnud juba kaks granaati kaeviku pikka külgkäiku visata. Õhtupoolikul pärast kella nelja märkasid meie eesolijad, et vastase kaks pesa lakkasid tulistamast.

Korraga ei tea ju, mis juhtus; umbropsu juurde minna ei julge ammugi. Mõne aja pärast lõpetas laskmise veel üks, tagumine pesa. Hakkavad taganema, see teade levis kulutulena sidevahendite kaudu. Ergutasime neid endist viisi väikeste valangutega. Lähevad, lähevad — paljud silmad jälgisid pinevusega maastikku. Hakkasid kartma, et pommitamisega rikutakse taganemistee ära, et nad ei saagi enam kuhugi minna, jäävad kotti.

Mõistlik nendest. Mis muidu oleks olnud: lõpuni käsitsivõitlus ühises suures mullaaugus, koletu tapmine — kellele see meeldib. Esimeste mahajäetud pesadeni julgesime minna umbes kaheksa ajal õhtul. See on ülimalt ohtlik. Iial ei tea, mida nad sinna maha on jätnud. Kus võib olla miin? Äkki keegi kükitab veel urus ja avab marulise tule?

Esimeses kahes pesas ei olnud midagi. Kahtlastesse avadesse viskasime granaadi. Ka sapööripoisid, esialgu vaid kahekesi, olid tulnud ettepoole kaema. Hakkasid miiniotsija raamiga väga aeglaselt liikuma mööda käike. Meil oli veel palju muresid: lahkunute järel tee sulgeda, 215. kompaniiga ühendust saada ja positsioonide jaotuses kokku leppida, hakata langenuid ära toimetama. Dessant tahtis süüa ja magada. Kaua oli juba rakkes oldud.

Hõivatud ala puhastamine võttis meil veel päevi. See on sõdurile üks vastikumaid tegevusi. Vastaste sitahais! Kes sedagi teab, missugust auku nad on kasutanud peldikuna, kuhu võid käpuli sisse sattuda. Pillud välja prahti ja tükke, millest ei saa arugi, mis asjad need on olnud. Käikude süsteem on ikka võõras, teine käekiri kui meil.

Üks vastik asi on ka vastaste naridel pikutamine. Alles nad olid siin oma sitahaisuga ja nüüd siis meie omakorda. Imelik ja nõme, et see sõda selline peab olema. Peame kaitseliini ümber ehitama, teisele poole, selja taha. Ehk antakse mõni päev hingamiseks, kuni see vastaste kari kauguses ennast kogub ja kohendab. Dessandiga seoses on hea kogemus see, et pärast aktsiooni saab puhkusele. Ei jõua enam.

——–

Märkmikul on plahvatuse ja vere jälgi. Keegi on lõppu kirjutanud hoopis teise käekirjaga: „Meid tulid välja vahetama itaallased. Sõduri number kompanii sees oli 122. Omal jalal liigub 62. Läheme autodele ja tagalasse. 28. august.”

September 2016

Selle aasta juunis tegin luulereisi Itaaliasse Rooma lähistele, kus ligemale nädalapäevad vältas Mihai Eminescule ja Giacomo Leopardile pühendatud maailmaluule festival 36 poeedi osavõtul. Korraldajad olid Rumeenia luuletaja-õppejõud Ion Deaconescu Craiovast ja itaalia kunstnik-luuletaja Vincenzo Bianchi. Neid abistasid kaks Bukaresti tudengineidu, Tatjana ja Maria, suurepärased tõlgid kolme või nelja keele vahel.

Luuletajate seltskond ei jõudnud kordagi pühasse linna endasse, küll aga väisas kokku seitset asulat või väikelinna Rooma maakonnas, kuhu Vincenzo Bianchi, erakordselt loomejõuline (praegu 77-aastane) mees, on rajanud oma mitmetahuliste ja -mõõtmeliste skulptuuride ja taiestega sisustatud muuseume. Need loovuskeskused paiknevad küll kirikutes, küll munitsipaalhoonetes, pühendusena mineviku ja uuemagi aja suurvaimudele, nagu Michelangelo Buo­narroti, Charles Darwin, Juri Gagarin, Jorge Luis Borges, Galileo Galilei jt.

Luulesündmusest osavõtjaid üllatati sellega, et igaüks meist leidis oma luuletuse suurelt maalituna mõnele põlisele müürilapile neis paigus, kus oma reisil peatusime. Eesti osavõtja luuletust (täpsemini selle tõlget itaalia keelde) saab näha Vico nel Lazio asulas, kus külalisi iseäranis soojalt tervitas kohalik rahvatantsurühmake. Kõikjal olid meid vastu võtma tulnud linnapead ja vallavanemad, rahvusvärvidega lint põiki üle rinna, nagu see Itaalias kombeks.

Maailmaluuletajate toetusel kuulutati sealsamas välja „kunstnike vabariigid”. Mälestuseks kaasa saadud silt „REPUBBLICA degli ARTISTI. ESTONIA” tõendab, et Rooma lähikonna loovusvabariikide asutajamaade Aserbaidžaani, Belgia, Brasiilia, Jaapani, Iraani, Iirimaa, Itaalia, Kosovo, Leedu, Rumeenia, Moldova, Venemaa, Slovakkia, Hispaania, Türgi, Ukraina, USA ja Hiina seltskonnas oli au olla ka Eestil.

Luulefestival avati ja lõpetati Cervara di Romas. See on Rooma ümbruskonnas üks kõige kõrgemal (vähemalt 1000 m merepinnast) paiknevaid asulaid, kuulus nii oma kindlusega, kiriku ja looduspargiga — kus on koht skulptuuridele ja muudele taiestele — kui ka observatooriumiga. Seal uuritakse taevast ja taevatähti sellest hoolimata, et Jumalat kehalisena tabada ei ole korda läinud.

Ööbisime Cervara di Romast mõnevõrra madalamal mäeastangul, Subiaco kloostri hotellis. Nursiast pärit püha Benedictuse (VI saj) auks ehitatud kloostris hakati Itaalias esimest korda (XV saj II poolel) trükkima raamatuid.

Alatri linnakeses imetlesime algse Rooma linnamüüri kiviaegseid alusrahne, mis 5000 aastat tagasi olid kokku sobitatud just nii, et nad jaksaksid kindlalt kanda järgnevat tsivilisatsiooni ühes selle pahede, pattude ja voorustega, teadust ja kultuuri.

Vincenzo Bianchi usub, et traditsiooni ja modernsust, kultuuri ja teadust, kristlikku vaimu ja ilmalikku loovust on kõigi tänapäeva hädade ja allakäigu kiuste siiski võimalik koos hoida. Kui seda ei saa teha linna (=tsivilisatsiooni) südames, „keskuses”, siis tuleb minna alale, kus asub „tõrjumatu äär”. Sest pole jõudu, mis suudaks loodust ja algloojat maa pealt välja tõrjuda iseennast hävitamata. Rahu sünnitab kultuuri, mis kooskõlas loodusega peab andma inimkonnale tema moraalse sisu ja eksistentsi mõtte.

Rooma lähistelt (kus paiknevad ju samuti Rooma lennujaamad, nende seas kõige tähtsam Fiumicino) viis lennuk mu Pariisi. Seal oli kavas osavõtt Pariisi 35. luulemessist (Marché de la Poésie) ja kirjastuse „L’Harmattan” väljaandel mullu sügisel ilmunud luuleraamatu „Élégie estonienne et autres poèmes” esitlus Pariisi Põhjamaade raamatukogus (Bibliothèque Nordique) Eesti saatkonna kaasabil.

Kui Itaalia luulesündmus toimus „äärel”, siis Pariisi luulemess on end juba ammugi sisse seadnud otse lääne tsivilisatsiooni ja moodsa linlikkuse südames, täpsemini Saint-Sulpice’i väljakul. Vaatasin kataloogist, et esindatud kirjastusi (nende seas „L’Harmattan”) võis olla poole tuhande ringis. Kui igaüks pani välja kümmegi oma viimase aja luuleüllitist, siis kokku… jah, kokku tuleb selline hulk raamatuid, et neid kõiki nädala jooksul tähele panna käiks üle jõu kel tahes.

Egiptuse jumalanna Isise templi varemetele rajatud Saint-Sulpice’i kirik annab messile fooni, mis laiendab selle seotust kultuuriga, traditsiooniga. Loob vastava vaimse õhustiku, mis juba ise on väärt, et seda sisse hingata. Jumalat ennast ei näe, luulegi jääb messil pigem usu küsimuseks: kohapeal sellega lähemalt tutvuda näib lootusetu. Klassikalised ja vanema aja luuletajad muidugi, neid ju tuntakse-teatakse kultuuriringkondades niikuinii. Aga kes on tänapäeva suurimad luuletajad? Jah, märkan ühel letil Bernard Noëli suureformaadilist raamatut. Ta on tuntud, olen temaga kahel luulefestival kohtunud, teda on tsipake tõesti ka eesti keelde tõlgitud. Aga näiteks Athanase Vantchev de Thracy (vt eesti keelde tõlgitud kogu „Vinum mysticum”, 2011), kes ühes oma luuletuses kinnitab, et ta on „tänapäeva Prantsusmaa suurim lüüriline luuletaja”? Kuidas saaksin teada, kas mõni tema raamat kusagil luulemessi telginurgas siiski pesitseb, või kuidas saaks messi külastaja tõendust, et mu endagi raamat üldse oli „L’Harmattani” telgis välja pandud (napiks tunniks, kui autoril endal paluti kohal viibida)?

Pariisi luulemess on selgesti prantsuskeelne, hõlmab omakeelset luulekultuuri, frankofooniat — mil ju samuti on küljes ohustatud liigi märk. Marché de la Poésie on luule vastupanu vajalik ja ühtlasi haruldane sümbol tänapäevase tsivilisatsiooni südames. Või kuidas oleks, kui teised maad Prantsusmaa pealinnast eeskuju võtaksid ja sedasama üritaksid?

Kasvavalt linlikus ja infotehnoloogiasse uppuvas maailmas täidab luule kõigest hoolimata ühiskondade hingelis-vaimset tühikut, nagu ta varasematelgi aegadel on teinud. Kui Prantsuse valgustus oma tsiviliseeriva-keskusliku mõistusekultusega liiale läks, tärkas vastukaaluks lääne romantiline kultuur. Selle sümboleiks arvukais rahvuslikes keeleruumides, olgu suurtes või väikes­tes, said üha luuletajad (nende seas ka Giacomo Leopardi ja Mihai Eminescu). See ei ole miski, mis on pöördumatult minevikku jäänud. Mida toorem on katse inimestest roboteid teha ja nende tundekultuuri vaigistada, seda tugevama jõuga ja seda ootamatumalt — „plahvatustena” hämaratelt „äärtelt” luule end ilmutab.

Millestki sellisest, nagu nüüd Itaalias rahvusülene itaallaste-rumeenlaste koostöös sündinud luulefestival, unistasin kümmekond aastat tagasi siin, kodus. Miks ei võiks Eesti ja Läti koos panna aluse näiteks Liivimaa rahvusvahelisele luulefestivalile? See ei peaks tingimata toimuma pealinnades, vaid võiks pigem kulgeda läbi väiksemate Liivimaa linnade, kohalikku luulevaimu äratades, kultuuri ja vaimuloomet „äärel” kosutades.

Kui kaubanduslik globaliseerumine infotehnoloogia toel etnilist mitmekesisust ja ökoloogiat aina karmimalt õõnestab, siis vastukaaluks, vaimse globaliseerumise healoomulise sümptomina kajab Rooma lähiste luulefestivali ja Pariisi raamatulaada vaimule ida poolt vastu luule ja vaimsuse pühitsemine näiteks tänapäeva Hiinas. Silmapaistva yi rahvusest hiinakeelse poeedi ja isiksuse Jidi Majia (vt hiljuti eesti keeles ilmunud raamat „Aeg”, „Ars Orientalis”, 2016) eestvedamisel on Qinghai järve äärde rajatud maailmaluule väljak ja maailmaluuletajate aumüür, alus on pandud koguni kahele mastaapsele rahvusvahelisele luulefestivalile. See kõik koondab tähelepanu Hiina kultuuri väiksematele etnilistele piirkondadele — sellelesamale „äärele”, kus me eestlased-baltlased ja lugematud väikerahvad, igaüks oma isikliku keele ja meelega, saatuse tahtel asume.

Üheksas Tallinna kirjandusfestival HeadRead toimus 24.—28. maini Kirjanike Majas, Keskraamatukogus, Lastekirjanduse Keskuses, kohvikus „Wabadus”, Vene Teatris, kohvikutes ja tänavail.

Festival algas Kirjanike Majas 24. mail traditsiooniliselt Vanalinna Hariduskolleegiumi abiturientide lavakavaga „Järjest kustub lampe” (juhendaja Tõnis Rätsep). Seejärel lugesid oma uut loomingut Eva Koff, Vahur Afanasjev ja Mehis Heinsaar. Esimese õhtu Kirjanike Majas lõpetas Andrei Ivanovi ja Grigori Utgofi vestlus. Samuti juba traditsiooniliselt pakuti sel õhtul luulekohvikute programmi, mille puhul esinesid Tallinna kohvikutes Paul-Eerik Rummo ja Raul Sööt, Kai-Mai Olbri ja Maimu Jõgeda, Hanneleele Kaldmaa ja Velle Tamme, Adam Cullen ja Imar Kutšukali, Kätlin Kaldmaa ja Liisu Siimer, õhtu jõudis haripunkti Berk Vaheri luulediskoga KuKu klubis.

25. mail alustas Kirjanike Maja programmi äsja loodud Tallinna Kirjanduskeskus vestlusringiga „Siuru 100”, osalejateks Toomas Haug, Raimo Jõerand ja Jaanus Vaiksoo. Pärast vestlusringi oli huvilistel võimalik Jaanus Vaiksoo juhatusel suunduda jalutuskäigule „Siuru” radadel. Kirjanike Majas jätkus kava Jean-Pierre Minaudier’ ja Indrek Koffi vestlusega. Üks tänavuse festivali läbivaid teemasid oli Soome 100. Esimene vestlusring kandis pealkirja „Noore rahva eneseotsingud” ja selles osalesid Venla Hiidensalo, Kjell Westö, Riikka Pelo ja Philip Teir. Indrek Koffi järgmiseks vestluskaaslaseks oli Andrus Kivirähk. Uudisloomingut lugesid seekord Triin Soomets, Ilmar Taska ja Kaupo Meiel.

26. mail usutles vene prosaisti Jelizaveta Aleksandrova-Zorinat Ilona Martson, briti krimikirjanikku Ann Cleevesi tema kolleeg Jason Goodwin ning lastekirjanikke David Almondit ja Davide Calit Indrek Koff. Vestlusringis „Soome ja Eesti kirjanduslik sõprus” osalesid Tauno Vahter, Juhani Salokannel, Emma Juslin ja Anna Laine. Mihkel Mutiga vestles Tiit Aleksejev ning uusi tekste lugesid Anti Saar, Leelo Tungal ja Janika Kronberg. Sooloetenduse andis saksa luuletaja Tobi Kunze, kes osales ka Luuluri juhitud, juba neljandat aastat toimunud kavas „Hullunud Tallinn”, milles astusid üles veel Doris Kareva ja Karl Martin Sinijärv.

27. mail küsitles iiri kirjanikku Louise O’Neilli Kaisa Kaer, rootsi kirjanikku Jonas Khemirit Christer Haglund ja Malaisiast pärit Tan Twan Engi Jan Kaus. Vestlusringis „Vaikimise aastakümned” osalesid Tuula-Liina Varis, Maimu Berg, Sirpa Kähkönen ja Venla Hiidensalo. Belgia prosaisti Jean-Philippe Tous­saintiga vestles Triinu Tamm ja Meelis Friedenthaliga Marek Tamm. Oma uut loomingut esitasid Maarja Kangro, Kätlin Kaldmaa ja P. I. Filimonov. Õhtu lõpetas ansambel pUULUUp.

28. mail astusid publiku ette hollandi prosaist Joost de Vries ja inglise ulmekirjanik Simon Clark, mõlemaga rääkis Peeter Helme, Šveitsis elava vene luuletaja ja kirjandusteadlase Sergei Zavjalovi vestluspartneriks oli Igor Kotjuh, šoti kirjaniku Graeme Mcrae Burnetiga vestles Krista Kaer ja inglise ajaloolase Catherine Merridale’iga Karsten Brüggemann. Peale Soome-teemalise vestlusringi „Väike maa suures maailmas” (Riikka Pulkkinen, Elina Hirvonen, Kätlin Kaldmaa ja Philip Teir) toimus ka aru­telu „100 aastat iseseisvust ja kultuuriline ärkamine”, mida juhtis Märt Väljataga ja milles osalesid Jüri Luik, Diarmaid Ferriter Iirimaalt ja Anu Salmela Soomest.

Festivali lastehommikud toimusid Lastekirjanduse Keskuses. 25. mail kohtusid lastega Heli Illipe-Sootak, Katrin Erlich ja Kairi Look, soomerootsi kirjaniku Maria Turchaninoffiga vestles Nikolai Karajev. 26. mai sisustasid David Almond ja Davide Cali, kellega vestlesid Leelo Märjamaa ja Gerda Märtens. 27. mail toimus raamatulaat „Sulle-mulle”, esines Kertu Sillaste.

Tallinna keskraamatukogus oli 25. mail vestlusring toidust ja kirjandusest (Pille Petersoo, Vladislav Koržets, Karl Martin Sinijärv), 26. mail kõneldi Mati Undi Tallinnast (Maarja Vaino, Mihkel Mutt, Vilen Künnapu) ja posttõest (Erik Moora, Urve Eslas, Tarmo Jüristo). Keskraamatukogu võõrustas ka kolme õpituba: 26. mail jagas Piret Päär teadmisi jutuvestmisest, 27. mail Jason Goodwin juba kolmandat korda krimikirjandusest ning Tobi Kunze Poetry Slamidel esinemisest. Üks töötubadest (Davide Cali lastekirjandusest) korraldati 27. mail Prantsuse Instituudis.

Verinoored eesti autorid esinesid seekord 25. mail kohvikus „Wabadus” (Kristel Zimmer, Aaro Abolkaln, Karl Birnbaum, Frederik Küüts, Erik Joonas Juhandi, Marite Rikkas, Roberta Bühler, Karoliine Pruul, Mariann Jüriorg, Meril Liis Kütt) ja 26. mail Nõmme Kultuurikeskuses.

Kohvikus „Wabadus” esinesid ka festivali luulekülalised ja eesti luuletajad: 26. mail Yolanda Castaño, Leonard Schwartz, Sergei Zavjalov, Doris Kareva ja Jaan Kaplinski, 27. mail Vera Pavlova, Arvis Viguls, Bernhard Widder, Kristjan Haljak ja Veronika Kivisilla.

Samal õhtul viidi KuKu klubis Marko Martinsoni juhtimisel läbi Eesti Poetry Slami finaal, mille võitis Jaak Känd.

Oma programm oli ka sel aastal Vene Teatris. 24. mail esines Igor Lõssov loenguga „Vana-Kreekast Dostojevskini”, vestlesid Sergei Zavjalov ja Aare Pilv, 25. mail esines Vera Pavlova. Jelena Skulskaja eestvõtmisel etendati 26. mail luulekava „Teelt eksinud tramm” ja 27. mail lastetükk „Rumal hiireke 2”.

Festivali vältel toimusid kirjanduslikud retked Jaanus Vaiksoo, Maarja Vaino, Maarja Kangro, Eva Kolditsi ja Josef Katsi juhtimisel.

Traditsiooniliselt kuulus festivali pühapäevasesse kavva luulemissa Niguliste muuseumis, kus esinesid Aime Hansen, Kärt Hellerma, fs, Mihkel Kaevats, Sulev Oll, Ly Seppel, Leelo Tungal ja Tobi Kunze, muusikat tegid Jaak Johanson ja Krista Citra Joonas.

Festivali viimane sündmus oli „Värskeid saadusi kirjanike kapsaaiast” Uues Maailmas raamatukogu „Kapsad” taga­aias, kus esinesid Tuule Kanni kandleansambel, Veronika Kivisilla, Marite Rikkas, Roberta Bühler, Joonas Koff, Peeter Sauter, Luulur, Tobi Kunze, Kristiina Ehin jt.