Me ei olnud veel korralikult tuttavakski saanud, kui ta küsis, kas ma Riia linna tahan näha. Purskasin naerma.
Kõik oli alanud sellest, et konverentsi lõpus esitas ta publiku hulgast küsimuse. Tema läti aktsent oma laulva tooni ja iseäralikult lameda l-iga oli nii ilmselge, et kuigi ta rääkis inglise keelt hästi ja oli esitanud tõsise küsimuse, ajas see mind naerma. Mäletan, et pöörasin ümber ja korraks meie pilgud kohtusid.
Hiljem vastuvõtul nägin teda uuesti, ta seisis teistest pisut eemal. Vaatasime jälle korraks tõtt, kuni ta kergitas kulmu ja tõstis vaevumärgatavalt klaasi. Endalegi üllatuseks rajasin järgmisel hetkel inimeste vahelt teed tema juurde.
„Sa oled Lätist, eks?” küsisin klaase kokku lüües tervituse asemel. Või „te olete” — meie lingua franca ju sinatamisel ja teietamisel vahet ei tee.
„Jaa! Kust sa tead?” vastas ta, kui oli noogutades suu tühjaks söönud.
Mõtlesin, mida vastata. Tundus ebaviisakas öelda, et asi oli kõigest aktsendis.
„Sa oled nii lätlase nägu. Meie, eestlased, tunneme ikka lätlased ära.”
„Ahah. Hm,” tegi tema, ja ma lisasin:
„Sa meenutad ühte näitlejat, nõukogudeaegset, mul ei tule kuidagi nimi meelde.”
„Ah soo,” elavnes tema. „Berzinšit, kas pole?”
„Ma ei teagi…”
„Mulle on enne ka öeldud, et me oleme Berzinšiga ühte nägu. Kui ta noorem oli,” jätkas ta. „„Riia aknad”… eks?”
„Kuidas palun?”
„Ma mõtlesin, et sa tead. Selline film oli. Nojah.” Ta haaras meie kõrval peatunud ettekandjalt veel kaks lõhesaia ja pakkus ühte minule. „Jube hea kala, nagu kodus!”
Võtsin saia vastu.
„Ilus pealkiri. „Riia aknad”. Selle alla mahuks mida iganes.”
„Jah.”
„Millest see rääkis?”
Ta sasis juukseid. „Ega mul päris hästi meeles ei ole, kui aus olla… Arvata võib, et akendest, muu hulgas.”
„Ära sa ütle. Seda poleks küll arvanud.”
Ta ei teinud minust välja ja laiutas käsi. „Ma tõesti ei mäleta.”
„Kahju.”
„Tuleks üle vaadata.” Ta noogutas natuke aega mõtlikult ja küsis siis: „Oled muidugi Lätis käinud?”
„Kuidas nüüd võtta. Aluksnes ainult,” vastasin.
Ta turtsatas. „Aluksnes?”
„Aluksnes jah. Mis seal naljakat on?”
„Aluksnes.” Ta vangutas pead.
„Ma olin kooliajal iga suvi Lõuna-Eestis spordilaagris ja Aluksnest sai ilusaid triibuga sokke ja vahvlitorti. Me loksusime nende pärast mitu tundi PAZ-bussiga sinna ja tagasi ja olime väga õnnelikud.”
Ta kordas: „Aluksnes.”
„Ära naera. Aluksne oli mulle samasugune maagiline nimi nagu Bulduri. Buuulduri! Vanaema tupsutas omale Dzintarsi lõhnaõli, nuusutas pudelit, mäletad, see väike musta korgiga, ja jutustas, kuidas Bulduris sai vanasti ikka suvitatud. Aluksne, Bulduri, Dzintars, muud ma Lätist ei tea.”
„See oli „Turaida roos”.”
„Mis asi?”
„See lõhnaõli.”
„Tur… Ah roos. Võis küll olla, jah.”
Ta vaatas mind, pea viltu, nii et küsisin:
„Mis on?”
„Sa ei ole isegi Siguldas käinud? Kõik ju on.”
„Kuidas kõik?”
„Kooliekskursioonil.”
„Ei. Me käisime Saaremaal. Ja Leningradis.”
„Aluksne…”
„Aitab küll, räägime millestki muust. Kas sina Eestis oled käinud?”
„Palju.”
„No kui palju? Kus?”
„Igal pool. Isegi saartel. Meil endal ju meresaari ei ole.”
„Jah?”
„Sa vist tõesti ei tea Lätist midagi. Ma pole veel näinud ühtegi eestlast, kes ei tuletaks esimese viie minuti jooksul meelde, et Lätil pole ühtegi saart ja teil on, ma ei tea… tuhat.”
„See on küll liialdus.”
„Võib-olla natuke.” Ta oli veidi aega vait ja ütles siis:
„Tahad, ma näitan sulle Riia linna?”
See oligi hetk, kui ma purskasin naerma ja tema kortsutas kulmu ja kordas: „Tahad kunagi Riia linna näha?” Ja mina ei saanud ikka veel naeru pidama, kuni lõpuks hakkas piinlik ja ma lisasin:
„Vabandust, see oli nii ootamatu. Jah, muidugi tahan, aga saame enne tuttavaks.”
„Kristaps,” ütles tema ja tõstis klaasi.
Lõime kokku ja ma ütlesin oma nime.
„Sa ei saanud vist naljast aru?” küsisin.
Pidin talle seletama. Ta vaatas mulle tõsiselt otsa ja noogutas: „Selge.”
Hommikul ütles ta siiski: „Sa ei käitu üldse oma nime järgi, Mai-Anna.”
„Tead…” Lukustasin ta pea oma käte vahele ja ütlesin: „Tahad ma näitan sulle Riia linna? Tead, mis meil tähendab „Riia linna näitama”?” Hoidsin tal kõrvadest kinni. „Seda.”
Ta võttis mu käed ettevaatlikult ära, tõusis ja hakkas riidesse panema.
„Ma pean minema.”
Ta keris lipsu kokku, pistis taskusse, kummardus ning tõmbas teki mulle lõuani.
„Tuled Riiga, ja ma näitan sulle Riia linna. Eks ole?”
Lubadused, mõtlesin, ega öelnud midagi. Naeratasin, et oleks lihtsam, mõlemal.
Ometi seisin kaks kuud hiljem Riia vanalinna servas asuva kortermaja välisukse taga, otsisin nimesilti „Lielais” ja lasin kella. Oli suvine laupäeva hommik. Kristaps võttis mind vastu hallides linastes pükstes ja valges särgis, ta oli kõhn ja päevitunud ja mu esimene mõte oli, kas see ongi sama inimene. Palju sa ikka suudad ühe korraga meelde jätta.
Aga tema esimesed sõnad olid: „Tulid siis ikkagi Riia linna vaatama. Väga hea. Astu sisse.” Ta viis mind elutoa hiigelsuure laua taha, mille keskele oli kaetud kaks kohta. Kõik tundus kuidagi liiga suur.
Pühapäeva õhtuks olime Riia kesklinna risti-põiki läbi käinud. Mu peas valitses nimede ja piltide virvarr. Olime kahe päeva jooksul kõndinud vanalinnas ja jõe ääres, istunud toomkiriku lähedal ilusa nimega restoranis, kus oli kaunis vaade ja keskpärane toit, jalutanud passaažides ja kanali ääres parkides, joonud espressot väikeses hämaras kohvikus, mille aknast paistis juugendimuuseumi sissepääsu valge kaar, ja lõpuks oli ta näidanud mulle Riia kõige kuulsamat tänavat, mille vaadet isegi mina, kes ma ei teadnud Lätist midagi, olin kusagil kunstialbumis näinud.
Hakkas hämarduma. Olime jõudnud tollesama kuulsa tänava teise otsa, Kristaps osutas ebamääraselt kummaski suunas, küsis, kas tahaksin minna istuma mõnele neist peentest valgustatud terrassidest, kus hõõgusid gaasisoojendid ja hubisesid tormilaternasse pandud küünlad. Muidugi oleksin tahtnud, aga Kristaps oli käed püksitaskusse surunud ja veeretas kinganinaga kivikest, üksikut valget kivikest mustal asfaldil, vaatasin teda ja sain aru, et küsimus oli esitatud moepärast. Võib-olla talle lihtsalt ei meeldinud sellised kohad, võib-olla ei tahtnud ta minna sinna koos minuga, igatahes tundus see olevat küsimus, millele peaksin vastama eitavalt.
Olin nende paari päevaga õppinud, et laiale eluviisile vaatamata on sel mehel kummalisi põhimõtteid. Ta ei andnud kunagi raha kerjustele ja tegi probleemi paarikümnest puuduvast sendist tagasiantud rahas, aga jättis sellest hoolimata mõnes teises kohas heldelt jootraha ja oli ühe trollipeatuses kukkunud memmekese suisa ise taksoga teisele poole jõge traumapunkti viinud, samal ajal kui mina kunstimuuseumi jahedates saalides jalutasin.
Ma ei olnud ikka veel küsinud, miks ta elab üksi suures kolmetoalises katusekorteris, mille akendest paistavad kirikutornid, killuke vanalinna ja ühest aknasiilust vantsilla tugipost ja ülemiste trosside kiired. Korteris ei paistnud märkigi kellegi teise kohalolust, õigupoolest oli üleüldse raske uskuda, et see on kellegi kodu, liiga suur ja liiga läikiv paistis kõik.
„Ei tea,” vastasin. „Võib-olla mitte praegu, ei.”
„Hüva. Ma mõtlesin…” alustas tema. „Tule, ma näitan sulle midagi.”
Ta võttis mul käest kinni ja hakkas kiirel sammul minema. Pöörasime natukese aja pärast räämas majadega ääristatud tänavasse, mille olemasolu paari kvartali kaugusel linna esindustänavast näis peaaegu uskumatu. Varsti algasid küll uuesti kõrgemad majad, aga tänavad olid nüüd veel pimedamad, tundus, nagu põleks ainult iga teine tänavalatern. Muutused olid hämmastavad. See võõras linn paistis olevat täis vastuolusid. Tundsin jõe lõhna.
Lõpuks jäi Kristaps seisma suure pimedate akendega nurgamaja ees ja ütles: „Palun. Ma olen aru saanud, et sulle meeldivad mõistatused.”
„Mis…” hakkasin küsima, aga ta tõstis sõrme suule ja sosistas:
„Vaata.”
Kristaps kõndis maja eest läbi, peatus tabalukkudega suletud trepikojauste ees, ajas pea kuklasse ja vaatas koos minuga sissepääse ümbritsevaid ornamente, naisekujusid, kooruvat värvi seintel. Ta jõudis majanurgani, taganes vastasmaja ette kõnniteele ja ütles uuesti: „Vaata.”
„Mis maja see on?”
„See pole oluline. Vaata.” Ta osutas majanurga poole, ebamäärasesse kõrgusesse. Läks aega, enne kui ma nägin. Terve maja oli pime, nagu surnud või sant, mõnel aknal puudusid klaasid, mõnel isegi raamid, mõne akna ees liikusid augustiõhtu olematus tuules kardinaräbalad või pigem mälestused kunagistest kardinatest, aga ühest kolmanda korruse aknast paistis valgus. Seda isegi ei märganud alguses, kerge kollane kuma võinuks olla ka loojanguheiastus, tänavalaterna peegeldus, või lihtsalt kujutlus.
„Seal elab keegi,” ütles Kristaps. „Maja tehti eelmisel suvel tühjaks ja seal, näed, elab keegi edasi. Siin on sulle mõistatus.”
Seisime kõrvuti ristmiku ääres ja vaatasime tontlikku majahiiglast. Jälle oli mul tunne, et kõik on kuidagi liiga suur, aga seekord natuke teistmoodi.
Märkasin, et Kristaps on hakanud teist teed pidi tagasi kõndima.
„Kuidas see saab olla?” küsisin talle järele jõudes.
„Ei saagi, aga näed, on.”
„Mõni skvotter äkki?”
Ta vaatas mulle otsa: „Võib-olla tõesti.”
„Sa siis ei tea?”
„Kas peaksin?”
„Miks sa mulle seda muidu näitasid?”
„Ma näitasin, sest ka see on Riia.”
„Aga mingi versioon sul ometi on?” küsisin.
„Ma ei tegele versioonidega.”
„Ja sa pole kunagi püüdnud… välja uurida?”
Ta vaatas mulle otsa.
„Mulle meeldib nii.”
„Meeldib, et sa ei tea?”
„Jah.”
„Valetad.”
„Kuidas soovid.”
Kõndisime natuke aega vaikides.
„Kristaps, miks sa mulle päriselt seda näidata tahtsid?”
„Ma ju ütlesin: sulle meeldivad mõistatused, siin on sulle mõistatus.”
„Aga sa ju ei aita mind edasi. Ütle vähemalt, mis maja see on, või oli.”
„Tavaline elumaja, siin ei ole mingit müstikat. Omanik sai tagasi või keegi ostis ära, üürilised tõsteti välja, nagu need asjad käivad.”
„…aga keegi jäi elama ja mingit müstikat ei ole?”
„Sina mõtle välja, kes või mis.”
„Mina?”
„Muidugi sina. Kumb meist lugude väljamõtlemisega tegeleb? Pealegi, selleks sa ju tulid.”
„Mis mõttes?”
„Ainest saama.”
„Mis jutt see on?”
„Sa oled seikleja. Ma nägin kohe esimesel korral.”
Jäin keset tänavat seisma ja pöörasin talle otsa vaatama.
„Mina? Seikleja?” Mu hääl kajas tänaval vastu.
„Rahu, rahu,” ütles Kristaps.
„Jää vait.”
Hakkasin ees minema. Nüüd pidi tema minu kinnipüüdmiseks sammu kiirendama. Kõndisime vaikides, kuni ta ütles:
„Ma poleks pidanud sind sinna viima.”
„Pidid küll.”
„Ei oleks pidanud.”
„Jää vait ja lase mul mõelda.” Hetke pärast lisasin: „Vabandust!”
„Lähme minu juurde.”
Jäime pargi servas foori taha seisma.
„Ma lähen tagasi,” ütlesin talle.
„Tagasi? Miks?”
„Ma tahan… teada.”
„Ära jama.”
„Jaman küll. Arvad, et ma saan pärast seda kõike rahulikult magada?”
„Sa ei peagi rahulikult magama. Võib ka muud teha.”
Keerasin talle selja.
„Teeme veini lahti, kuulame plaate…”
Hakkasin tuldud teed tagasi minema.
„Filmi võime vaadata…” rääkis ta mu selja taga edasi. „Ma leidsin muide „Riia aknad” üles.”
„Mis Riia aknad?”
„Filmi. Mäletad? Sa ütlesid, et ma olen Berzinši nägu, ja ma ei mäletanud, millest see film rääkis. Me saaksime nüüd koos vaadata. Kuuled?”
„Kuulen-kuulen,” vastasin, aga ei peatunud.
„Jää siis seisma ja lähme minu juurde. Sa võid mulle tee peal jutustada, mis sa ise arvad. Sellest valgusest. Sellest aknast. Oma versiooni. Oma „Riia akna”. Ma kuulaksin hea meelega.”
„Sind ei huvita ju versioonid.”
„Seda pole ma öelnud. Ma ütlesin, et ma ise ei tegele nendega. Sinu välja mõeldud lugu tahaksin ma väga kuulda.”
Ma ei vastanud. Kõndisin edasi, maja poole. Kristaps tuli mu kannul. Tundsin mõttes kergendust, sest mida lähemale ma majale jõudsin, seda pimedam ja vaiksem oli ümbrus. Oli selline tunne, nagu oleks keegi meie taga tulesid kustutanud. Ma ei teagi, mis mind sundis või tõmbas. Ma ei mõelnud enam väga selgelt, oleksin lihtsalt tahtnud, et seesama inimene, kes oli mind oma mõistatusega nii põhjalikult segadusse ajanud, annaks mulle ka lahenduse, ütleks: kuule, ma tegin nalja, selgitus on see.
Mul ei olnud mingit plaani majja sisse tungida, ma poleks julgenudki. Tahtsin lihtsalt korraks tagasi minna ja veenduda. Kujutlesin, kuidas jõuan maja juurde, seisan ristmikul ja vaatan üles akna poole. Valgus on kustunud.
Maja juba paistis. Kiirendasin sammu.
Jõudsin maja juurde, kõndisin ristmikule ja vaatasin üles akna poole.
Kristaps seisis kannatlikult mu kõrval. Lõpuks võttis ta mul õlgade ümbert kinni ja juhtis minekule.
„Ma arvan, et sa oled nüüd piisavalt näinud,” ütles ta.

Arusaamine, et meil on olemas naabermaa Läti, jõudis nõukogude ajal noore inimese teadvusse enamasti vist suvise klassiekskursiooni käigus. Vähemasti kord kooliaja jooksul korraldati bussiekskursioon Põhja-Lätisse või ka Riiga. Kuskil väikelinnas või alevis tehti peatus ja bussist välja pääsenud teismelised jooksid sappa kioski ette, millel ilutses suur silt „Saldējums”. (Tõlkes umbes „külmutis”.)
Selles sõnas on eestlasele ühest küljest midagi kirjeldamatult koomilist, teisest küljest aga uskumatult meeldejäävat. Korra kooliajal nähtud-kuuldud sõna püsib meeles terve elu. Sadadele tuhandetele meie kaasmaalastele ongi see ainu­ke lätikeelne sõna, mida nad teavad. Pole ime, kui sellest sõnast on saanud rahvasuus lätlase poeetiline sünonüüm: „anname ka saldejumpsidele üle küüru…” (netist).
Iseseisvuse taastamise järel oli meil periood, kus naaberrahvaste kohta kasutati üsna tihti sedasorti eufemisme. Soomlasi kutsuti põtradeks. Venelasi, pärast seda, kui enam ei tundunud poliitiliselt korrektne nimetada neid tibladeks, sest oli selge, et paljud neist jäävad Eestisse ja nendega tuleb pidevalt arvestada, hakati kutsuma vantideks. Rootslasi svenssoniteks.
Need nimed on praeguseks taandunud, kasutuselt kadumas. Küllap ei tea ka praegustest koolinoortest suur osa enam „saldejumpsi”, jäätist saab Läti reisi ajal igast poest ja bensukast. Paarikümne aasta pärast see sõna ununeb. Praegu aga meeldib ta veel reklaamimeestele. Kaupluste külmlettides on teiste hulgas jäätisesort, mille nimeks märgitud „õige saldejums“. Vähemalt minu puhul see nimemäng „töötas” (tänavu suvel Elva Konsumis), ostsin ja proovisin.
Kui tehtaks konkurss kõige omapärasema ja üldse mitte pahatahtliku hüüdnime peale, mida keegi on oma naaberrahva kohta kasutusele võtnud, siis võiks eesti rahval olla suur šanss seda võistlust võita.

Kokkupuude liivi keelega

Minu elu esimene pikem reis Lätti oli täiesti ebatüüpiline. Eduard Vääri, hilisem professor, õpetas Tartu riiklikus ülikoolis muude kursuste ja keelte hulgas ka liivi keelt ja käis igal suvel koos paari üliõpilasega liivi keele uurimise ja praktika ekspeditsioonil. Sattusin temaga sinna kaasa. See pidi olema 1963. aasta, olin juba 16-aastane ja sain oma värskesse Nõukogude passi Kuramaa lääneranniku piiritsooni sisenemise loa.
Kuramaa liivlased olid elanud rannakülades, ka Kuramaa tipus Kolkas, kust üle Irbeni väina (Kura kurgu) on Sõrve sääre tipuni vaid umbes 25 kilomeetrit. Nende asuala oli sisemaa lätlastest eraldatud liivaluidete ja metsade laia vööga. Viljakandvat mulda seal ei olnud, ehk vaid mõneks kartulivaoks. Peatoiduse oli alati andnud kalapüük. Mehed olid alati merd sõitnud.
Enda kohta ütlesid nad raandalist, st randlased, ja oma keele kohta raandakeel. Külakoolides oli õpetus muidugi lätikeelne, aga oli olemas ka emakeeleõpetus ja kirikuteenistus Mazirbe (Piški Īra, väike Ira) kirikus. Enne Teist maailmasõda oli liivlasi umbes poolteist tuhat inimest ja ei paistnud mingit nende kadumise märki.
Nende keelest ei olnud raske aru saada, kui olid mingid teadmised Lõuna-Eesti murrete kohta. Mina olin kasvanud Tartu linnas, kus tollal oli veel üsna palju kuulda Tartu murret. Liivlastest keelejuhid oskasid kõik ka suuremal või vähemal määral eesti keelt. Neist vanemad olid olnud Esimese maailmasõja ajal Kuramaalt evakueeritud ja elanud siis valdavalt Tartus. Iseseisvusajal, nagu ka tsaariajal, olid lapsed käinud suviti Saaremaal karjas — paadiga üle kitsa Irbeni väina.
Nii oli kunagi olnud. Aga see, mida mina — teismelise poisina — seal nägin, oli jube. Kunagisi suuri ja rikkaid külasid ei olnud enam. Enamiku hoonete katus oli sisse varisenud. Siin-seal elutses mõni vana naine, võimalik, et tulnud Ventspilsist või mujalt kodukülla vaid suveks. Igal oli näidata fotosid (värvifoto oli NSV Liidus veel üldiselt tundmatu) oma Põhja-Ameerika sugulastest uhkete majade ja suurte autode taustal. Kes vähegi sai, oli enne Saksa vägede Kuramaa kotti jäämist läinud sõja jalust üle mere. Nii läks 1944. aastal pool liivi rahvast. Tagasitulemise võimalust ei avanenud kunagi.
Liivi rannas oli leivateenimine olnud traditsiooniliselt meeste töö. Ühed elasid kodus ja käisid paadiga kala püüdmas. Teised sõitsid merd, vastavalt koolitusele madrustest kapteniteni. Nõukogude võim võttis aga kõik elatusallikad. Oli piiritsoon, piiririba, okastraataed. Ei mingit paadiga merel käimist. Kui ma õigesti mäletan, oli kogu Liivi rannas peale Kolka vaid üks koht, kus kolhoosil oli luba kaluripaate merele saata.
Nõukogude võim pillutas veel koduranda alles jäänud liivi rahva laiali ja suretas välja, arvatavasti ilma, et oleks olnud sellekohast spetsiaalset kavatsust. Lihtsalt möödaminnes, niisama, Nõukogude Liidu piiritsooni reegleid kohaldades. Tänapäeval öeldaks ehk collateral damage?
Liivi keel elab edasi ka pärast oma surma. On liivi verd inimesi, kes oma juuri otsides on esivanemate keele teadlikult ära õppinud ja kasutusele võtnud. Mitte ainult Riias ja mujal Lätis, vaid ka Eestis. Teist korda kohtusin liivi keelega viiskümmend aastat hiljem. Lätis perega reisides läksime Siguldas Turaida (liivi k Toreida) muuseumi. Ekspositsiooni liivlastele pühendatud osas oli näidistena ka hulk tuttavaid liivikeelseid sõnu. Muidugi ranna-liivlaste keelest. Kaupo rahva keelest üleskirjutusi ju ei ole.
Tagantjärele arvan, et just too Kuramaal käigu kogemus oli see pöördemoment, miks minust sai nõukogude kommunismi veendunud vastane. Kommunistliku impeeriumi kokkuvarisemine ja selle käigus nii Läti kui Eesti iseseisvuse taastamine olid meie eluaja kõige olulisemad sündmused. Aga liivi keele oli see võim juba mõrvanud. Meie eluajal on surnud välja eesti keele kaks kõige lähemat sugulaskeelt, liivi ja vadja. Võiksime neid mõlemaid pidada sama hästi ka eesti keele murreteks.

Läti vabadus on ka Eesti vabadus — ja vastupidi

Mis on see, mida Eesti rahvuslikud huvid Lätist tahavad? Kõige lühemalt ja kokkuvõtlikumalt: et Läti oleks iseseisev ja sõltumatu riik. See mõte sõnastati tõenäoliselt Vabadussõja ajal. Või veidi varem: 1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal. Vabadussõja käigus mindi kahel korral appi Läti vabadust ja julgeolekut kaitsma.
Eesti ja Läti on arenenud alates rahvuslikust ärkamisest XIX sajandi keskel väga ühtemoodi, paralleelselt. Kuid enamasti mitte ühiselt ega koostöös. Poliitiline koostöö läks tõsisemalt käima pärast Teist maailmasõda paguluses, NSV Liidus aga pärast Stalinit.
1960. aastate esimesel poolel vabanes Venemaa poliitvangilaagritest (peamiselt Mordva ANSV-st) pärast oma aastate äraistumist mitusada noort eestlast. Nende kohtuotsused olid tehtud pärast Stalini aega, nn sulaajastul, kui noored olid veel õppurieas. Sain pärast keskkooli mitmega neist tuttavaks ja see kujundas hiljem minu eluteed oluliselt.
Tagantjärele vaadates paistavad Stalini aja vangilaagrid justkui väiksemate rahvaste üksteise tundmaõppimise ja sõpruse sõlmimise koolid. Hruštšovi aja poliitvangilaagrid olid selleks justkui loodudki. Seal sai tol perioodil kokku sadu noori eestlasi, lätlasi ja leedulasi, muidugi ka ukrainlasi, venelasi jt. Teoreetiliselt oli ju varemgi selge, et ollakse nii ohvrite kui vastupanijatena liitlased ja kaasvõitlejad, aga seal omandas vabadus- ja iseseisvusmeelne koostöö konkreetsed nimed ja näod. Mingil ajajärgul võttis Baltikumi rahvaste noorte n-ö juhtrühm vastu otsuse, et iga mees peab ära õppima ka vähemalt ühe Baltimaa rahva — eesti, läti või leedu — keele. Töökuse aste ja õppimise võime oli igaühel muidugi erinev ja kellel hiljem ei olnud põhjust või soovi õpitud keelt hoida, nende oskused käisid alla.
Need mehed olid minust vanemad ja ega nad mind oma suhtlemise juurde ei vajanud. Siiski nägin mitmel korral 1970. aastatel neid juttu ajamas ilma vene või saksa keelt kasutamata. Näiteks Läti luuletaja Knuts Skujenieks (snd 1936) rääkis vabalt eesti keelt ja Eesti luuletaja Jaan Isotamm (1939—2014) oskas läti keelt.
Nõukogude aeg oli Baltikumi rahvastele üksteise avastamise ja omavaheliste suhete ja tutvuste kasvamise periood. Lisaks oli üks tollase elu osa hädavajadus käia enam-vähem regulaarselt teiste NSV Liidu administratiivüksuste poodides, sest kuigi tarbekaupade valik oli igal pool praegusega võrreldes uskumatult vilets, oli see viletsus igal pool mõnevõrra erinev. Läti Valka või Petserisse ei mindud tookord otsima mitte viina või õlut, vaid lapsele riideid või naisele talvesaapaid.
Ilmselt võib väita, et NSV Liidu lagunemise ajaks olid sõlmunud kontaktid kõige erinevamatel erialadel ja tasemetel Eesti, Läti ja Leedu asutuste ja organisatsioonide vahel. Kui vabadus- ja reformiliikumine 1980. aastate lõpus käima plahvatas, algas Baltikumis ka poliitiline koostöö (pagulaste vahel oli see olemas juba varem) kõikidel võimalikel tasanditel. Koostööd tegid Balti liiduvabariikide komparteide eri rühmad ja rahvarinded, samuti mitmesugused kodanike algatused kuni põrandaaluste vastupanuorganisatsioonideni välja. Endiste nõukogude poliitvangide omavaheliste varasemate tutvuste baasil formeerus pika nimega organisatsioon: NSV Liidu ikestatud rahvaste rahvuslike vabastusliikumiste koordinatsiooninõukogu, mille mitu koosolekut toimus ka Eestis.
Rahvusvaheliselt kõige mõjusam üritus oli Balti kett 23. augustil 1989.
Kui Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutamiskoosolekul 1988. aasta augustis olid külalised Lätist ja nende tervituskõned veel midagi uudset, siis õige pea muutusid kontaktid ja koostöö Läti sõpradega tihedaks ja regulaarseks. ERSP sõsarerakonnaks Lätis sai partei nimega Tēvzemei un Brīvībai („Isamaale ja vabadusele”: need sõnad on Riias suurel vabadussambal, mida nõukogude võim ei julgenudki hävitada). Erinevalt ERSP-st elab see erakond ja tema nimi praegugi, läbi mitme ühinemise Läti rahvuslik-konservatiivseks parteiks.
Kuigi Läti Vabariigi iseseisvuse taastamine toimus samal ajal kui Eestis, käis see mitmes olulises aspektis teisiti. Eesti Kongressi paralleelesindus Läti Kongress jäi nõrgaks ning Läti ülemnõukogu ja rahvarinne tõrjusid selle hoopis kõrvale. Üks põhjus oli selles, et Läti pagulaste eliit asus sealset rahvarinnet toetama. Lätis ei olnud ka vajadust koostada uut ja kõigile osalistele vastuvõetavat põhiseadust. Seal saavutati kergesti poliitiline üksmeel, et taasjõustatakse 1920. aasta põhiseadus.

Sarnasused, erinevused

Kas lätlased jaotavad oma maa kolme, nelja või viide ossa, ei ole eestlaste vaatenurgast üldse oluline. Saaremaa läänepoolsetel osadel on küll olnud kontakte Kuramaaga ja Ruhnu saar kuulus ajalooliselt Kuramaa territooriumi hulka, aga ülejäänud Eestil on olnud kokkupuuted ikkagi vaid Läti ühe osaga. Lätlased kutsuvad seda Vidzemeks, mida tänapäeva läti keelest võiks tõlkida kui „keskmaa”, aga sellel puudub paraku mõistlik tähendus. See on Riia linn pluss maa Daugava (Väina) jõest Eestini, idas kuni latgalite asuala Latgaleni. Ei ole teada, kas eesti keeles on üldse kunagi olnud selle maa kohta eraldi nime.
Probleem on selles, et vist juba Rootsi ajast alates on see piirkond koos Eesti lõunapoolse osaga kandnud saksa keeles nime Lifland, eesti keeles Liivimaa, Vene keisririigi ajal Liivimaa kubermang. Ja lätlased omakorda tõlkisid seda nii, et ka Eesti lõunapoolne osa (kaasa arvatud Saaremaa) on nende keeles Vidzeme.
On üsna loomulik küsida, kas kunagise Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud osa ja lätlastega asustatud osa vahel on tundeline erisuhe? Mul ei ole kahtlust, et varasematel sajanditel on olnud mingi läheduse tunne (kuni omalaadse viha-armastuse suhteni keelepiiri kandis). Minu Tartumaa esivanemate silmis oli ajalooline keskus ja pealinn alati Riias (mille nime käänati Riig : Riia). Talveteega jõuti sinna kahe päevaga. Tallinnasse ei olnud ju üldse õiget teed. Tulevase Eesti riigi praktiline kujunemine sai alguse sellest, et 1876. aastal valmis Tapa—Tartu raudteeliin. Siis oli äkki Tallinn lähemal kui Riia. Tartu—Valga liin valmis alles 1887.
Ikkagi, kui ma reisin Vidzemes, siis on kõik seal mulle kodune. Sealsed lätlased tunduvad mulle pigem kui läti keelt kõnelevad eestlased. Aga minu põhja­eestlasest naisele see kõik nii vist ei tundu.
Ajaloolist Liivimaad ei ole enam juba sada aastat. Aga meie Riigikogus on praegu üks, ainult üks rahvaesindaja, kes igal võimalikul ja võimatul juhul tuletab meelde, et ta edustab Liivimaa ideed. See on juudi verd mees, Liivimaa päritoluga kristlane Igor Gräzin.

Kas tohib lätlasi ja Läti riiki kiita?

Kui 1991. aastal sai võimalikuks meie riikide iseseisvuse taastamine, siis oli Läti rahvuslik stardipositsioon hulga kehvem kui meie oma. Lätlased olid jäämas vähemuseks omaenda maal, läti keele kasutamise võimalused olid taandumas maaelanike ja kodukeeleks. Nüüd ei ole läti keel mitte ainult riigikeel, vaid ka suhtlemise ja hariduse keel kogu Lätis. Kui see ei ole ime, siis mida me üldse saame imeks pidada?
Kas mäletate, kuidas majanduslikult kitsikutel 1990. aastatel tõstis vahel tuju ja toonust info, et Lätis, mis ajaloos on ikka olnud veidi jõukam kui Eesti, on suhteliselt väiksem SKT, vähem investeeringuid, madalamad palgad, pisemad pensionid? Nüüdseks on Läti meile peaaegu kõiges järele jõudnud ja hakanud meist ette minema.
Olen rahvaesindajana palju aastaid Riigikogus koostanud uue Eesti seaduste tekste. Üsna tihti on avanenud võimalus võrrelda meid Lätiga. Enne Teist maailmasõda olid lätlased Eestist kiiremad ja tublimad. Erinevalt meist said nüüdsed Läti riigimehed toetuda eelkäijate õlgadele. Vana, 1920. aasta põhiseadus kehtib, sellele on juurde kirjutatud hulk vajalikke täiendusi. Ei ole kuulda nõudmistest hakata seda pea peale pöörama.
Tegime Riigikogu VII—IX koosseisus osade kaupa üle kümne aasta Eesti uusi tsiviilseadusi, koodeksiks kokku ei ole me veel jõudnud neid liita. Aga lätlased said omaenda moodsa tsiviilkoodeksi valmis veel enne Nõukogude okupatsiooni. See on nii kvaliteetne, et iseseisvuse taastamise järel võis selle uuesti jõustada. Uute seaduste ja riigikorralduste puhul, mida tean ja saan võrrelda, on lugu ikka pigem Läti kasuks: korraldused ja normid on mõistlikumad ja praktilisemad kui Eestis.
Kas mäletate veel meie nn haldusreformi? Läti riik tegi valdade-pagostite ühendamised ja ümberkorraldused kümmekond aastat varem, ilma meie skandaalide, tülide, korruptsiooni ja äraostmisteta.
Lätis ei ole tehtud ühtki neist valeotsustest, mis on praegu pea peale pööranud Eesti demokraatia: kägistatud kandidaatide nimekirjade esitamise vabadust, muudetud parlamenti kummitempliks või halvatud selle töö hoopis. Läti erakonnad ei saa ennast rahvale propageerida riigilt „tõmmatud” raha kasutades. Jne.
Eestis on muidugi ka palju asju ja uuendusi, mida kiita, aga kui palju on nende hulgas olnud selliseid, mida saaks seletada ilma Rootsi või Soome positiivse mõju või eeskujuta?
Kas mulle tundub vaid, et Läti rahvusriigi taastamise töös on lätlastel olnud rohkem tahet, energiat, koostööd ja kannatlikkust? Läti isamaalisus on vist alati olnud tugevam kui Eesti rahvuslus.

Soome ja Läti vahel

Läti on Eesti alter ego. Või vähemalt peaks seda käsitlema nii. Argentiinast või Tuneesiast vaatajale on Eesti ja Läti ju eristamatult samasugused. Aga Läti–Eesti teemal ei ole võimalik rääkida muidu, kui tuleb sisse tuua kolmas osaline: Soome. Meie Eesti asub Soome ja Läti vahel, seda nii geograafiliselt kui ka vaimselt. (Teisel teljel paikneb Eesti muidugi Saksa ja Vene vahel.)
Lätlastele oleme meie vist praegu hoopis tähtsam maa kui Läti meile. Nende silmad on rohkem meie poole suunatud, nad vaatavad, näevad, mõtlevad. Muidugi saavad lätlased ennast võrrelda ka Leeduga, aga üldiselt on lätlane olla hoopis üksildasem kui eestlane. Pakuks Petrone kirjastusele idee: tellida kelleltki lätlaselt raamat „Minu Eesti”.
Ka Soome on meie alter ego, aga teisiti, rohkem meie meeles ja meelt mööda. Pigem isegi meie „parem ego”.
Ärkamisaegne unistus Soome sillast on ju nüüd, taastatud iseseisvuse ajal teoks saanud. Füüsiliselt tuleb silla asemel muidugi hoopis tunnel Tallinna ja Helsingi vahele. Selles olen ma sama kindel kui selles, et palju reklaamitud Rail Balticut, kiirraudteed väljakuulutatud kujul kunagi ei tule. Siis on meil praktiliselt kaksiklinn kahel pool lahte. Kunagi oli nii Lüübnitsa külaga Setomaal. Kohalik rahvas nii seal kui teisel pool vett Kolpino saarel pidas ennast ühtekuuluvaks.
Meil elab nüüd palju soomlasi, selge eesti keel suus. Ja Soomes veelgi rohkem eestlasi. Viimase kolmekümne aastaga on toimunud plahvatuslik kontaktide laienemine. Kas me pole mitte tunnistajateks üsna ebatavalisele protsessile, et eesti ja soome rahvas on hakanud omavahel kokku sulama. Mulle on ikka tundunud: idee, et eestlased ja soomlased peaksid moodustama ühise riigi, ei ole Eestis tegelikult kunagi kadunud. Rootsi kuningriigi ajal, kui Ingerimaal domineeris veel läänemeresoome keel, ükskõik mis nimega seda siis nimetati, oli ju praktiliselt võimalik Eestist (ja miks mitte ka liivi rannaküladest, kui oli üle Irbeni väina Saaremaale jõutud) rännata mööda rannamaid kuni Soome tollasesse pealinna Turgu ja kaugemalegi, ilma et oleks pidanud kasutama vene või rootsi keelt. Kui Vene impeeriumi võim oli muutnud Ingerimaa venekeelseks, siis ei paistnud ühisriigi mõte enam realistlik. Aga nüüd? Kui teha hüpoteetiline mõttemäng, et toimub referendum küsimusega, kas oleksite nõus, et Eesti ja Soome moodustaksid (mingitel enamikule vastuvõetavatel tingimustel) ühise riigi, siis annaks vist päris palju eestlasi vastuseks „jah”.
Aga kui küsida toetust Eesti–Läti ühise riigi mõttele?
Eestil oli pärast iseseisvuse taastamist võimalik saada majanduslik areng kiiresti käima, muuhulgas kiiremini kui Lätis, ja selle seletus on Soome. Muidugi oli Rootsi valitsuse poliitika ja sealsete väliseestlaste abistav roll suur, aga kõige olulisem aspekt oli minu arvates see, et Soomest tulid tuhanded ettevõtjad oma raha, plaanide ja lootustega. Läti ja Leedu „jäid maha” eeskätt seetõttu, et neil ei olnud oma abistavat Soomet.
Eesti Riigikogu töö seisukohalt ei olnud Soome kui „parim eeskuju” kuigi hea. Soome (ja osalt ka Rootsi) riigikorraldus ja seadusandlus olid püsinud üsna arhailised. 1990. aastate esimesel poolel tuli üsna palju võidelda, et me ei hakkaks jäljendama Soome (ja Rootsi) riigikorraldust ja seadusi, vaid võtaksime suuna n-ö Euroopa Liidu moodsamate riikide (Saksamaa, Holland, Austria jt) eeskujule. Soome ja Rootsi moderniseerimine läks varsti kiiresti käima seoses sellega, et mõlemad maad otsustasid Euroopa Liidu liikmeks astuda, mis toimus aastal 1995.
Üldine suhtumine paistab olevat umbes niisugune: ka Soome kehv on ikka parem kui Läti hea.
Üks näide. Pea 20 aastat käis Eestis vaidlus, kas Riigikogu liige tohib või ei tohi olla samal ajal ka kohaliku omavalitsuse volikogu liige. See sai tuntuks kui küsimus, kas tohib istuda kahel toolil. Praeguse, XIII Riigikogu koosseisu üks väheseid tõesti tähelepanuväärseid otsuseid on, et kahel tooli istuda on nüüd jälle lubatud. Vabaerakonna esimees Andres Herkel esindas juhtivalt kahe tooli lubamise vastaseid. Ühe peamise argumendina viitas ta Läti ja Leedu eeskujule, kus see on keelatud. Kui keegi osutub valituks mõlemale positsioonile, siis on tal kohustus valida, kumba neist ta tööle läheb. Nii Lätis kui Leedus on see põhimõte aktsepteeritud ja seda ei vaidlustata. Aga Soomes on teisiti, enamik parlamendi liikmeid on valitud ka mõne kunta esindusse. See on sealne traditsioon, mille juured ulatuvad tagasi aega, kui Soome ei olnud veel iseseisev. Mis siis ikkagi sai määravaks? Kas see, et nn kartellierakondade poliitikud olid nõus pigem teise töökoha lisandumisega kui riskima oma mõjukuse vähenemisega?
Viimaste kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste ajal oli kahel toolil istumine jälle lubatud. Vist umbes 80 rahvaesindajat on nüüd ka volikogude liikmed. Riigikogu töökorraldus vajab seepärast ümberkorraldamist, sest on päevi, mil suurem osa rahvaesindajaid töötab lihtsalt mujal.
Uus Baltikum tulekul?

Pärast iseseisvuse taastamist kahanesid Eesti, Läti ja Leedu inimeste omavahelised kontaktid peaaegu olematuks. 25 aastat hiljem on pilt vastupidine. Tuhanded ja tuhanded liiguvad, eeskätt oma isikliku sõiduautoga, meie maade vahet. Tallinna tulevad lätlased juba ammu selleks, et asuda Helsingisse või Stockholmi siirduvale laevale. Eestlased sõidavad Riiga, et istuda seal lennukile, mis on kas otsem, kiirem või odavam.
Paljud — eriti eraettevõtetes ametis olijad — kihutavad Riiga tööle kas kiirbussiga või lennukiga. Tuttav kirjanik leiab uue raamatu kirjutamiseks rahupaiga Ventspilsi pansionis. Perekonnad käivad puhkusereisidel naabermaal. Tartus eelkõige lastele mõeldud teaduskeskuses Ahhaa on ka lätikeelsed seletavad tekstid. Sama ka Saadjärvel Jääaja keskuses. Rõuge ronimiskohtades trehvad huvisõidul läti armunute paari. Koduteel peatuvad lätlased Rõngu alevikus, et osta kodustele kostiks kaasa firma „Rõngu Pagar” kompvekke ja kooke.
Kõigil on nüüd käibel euro ja naabermaa külastamise laine kasvab kiirelt. Ma ei püüa otsida oma muljetele tuge arvudest, kuigi küllap on needki kuskil olemas. Balti riikide majandustegevuste laad on muutunud üsna sarnaseks ja nad on kokku kasvanud. Esimestena ja eesotsas liikusid vist meile tulnud Skandinaavia pangad. Seejärel ka muud välisinvesteeringutel põhinevad tarbekaupu tootvad või turustavad ettevõtted. Ka poeketid on ühised. Eraldi on Balti riigid turuna ju tänapäevaste tootmisviiside jaoks liiga väikesed.
Kogu Baltikumi katvad võrgustikud pakuvad meile üha enam teenindust meie emakeeles (+ vene ja inglise). Nooremate põlvkondade ühiskeeleks on saanud inglise — koos kõikide uute hädadega, mis sellega kaasnevad.
Me muutume üha sarnasemaks. Kas võib juhtuda, et me hakkame selles tajuma ohtu enda rahvuslikule iseolemisele ja omapärale?
Vähemalt esialgu ei oska ma näha Baltikumi spontaanses integreerumises midagi eriliselt ohtlikku. Pigem paistab, et riigiasutused ja n-ö poliitiline eliit seda õieti ei märka, magavad maha. Mis iseenesest ei olegi ehk paha.

Küsitakse, et mis mind Läti juures köidab. Praegu ei oskagi enam öelda, Läti on nii lähedane, nagu oleks ma temaga kogu aja koos olnud. Ühte koma teist olen juba ka raamatus „Minu Läti” kirja pannud ja mõnda asja oskan ehk alles aastate pärast kirja panna. Aga oluline osa on kindlasti läti keelel.
Läti keele grammatika teeb mulle vahepeal ikka päris nalja. Seda tundma õppides on mitmel korral kerkinud silme ette kujutluspilt, kuidas kamp boheemlasi ümber laua, õlleklaasid ees, mõtlevad välja uut keelt ja aeg-ajalt saadab uue kavala keelenipi avastamist mürisev naer.
Ei, ma ei nori üldse lätlastega tüli. Ja poolt Valgat ei taha nende käest ära võtta. Ega ühtegi saart. Eks seda naabrite vahelist kisklemist on läbi aastasadade olnud küll teineteise külade põletamisest, Lembitu mahalöömisest kuni räimesõjani, aga praegu on eestlased ja lätlased lihtsalt toredad sõbrad ja naabrid, kellele meeldib üksteise kallal pisut nokkida. Nagu ikka heade sõprade vahel ei pea nalja visates seda va poliitilist korrektsust nii palju olema.
Kui lätlased küsivad, milliseid nalju meil lätlaste kohta on, hakkan meelde tuletama. No ikka tuleb. Igal õigel eestlasel on kodus lätlase topis. Lätlane, see pole rahvus, vaid amet/diagnoos. Lätlastel on kuus varvast.
Aga kui tahetakse seletust, millest on need asjad välja kasvanud, siis — ega ei tea küll. Kuuenda varba kohta on pakutud, et see tuleb Lätimaa tähisest LV, mis tähendavat lisavarvast. Võib-olla tuleneb kuues varvas s-tähest, mille lätlased kõikide sõnade lõppu lisavat ja mis iga õige eestlase silmis näib liigne narrus. Aga mis minu nägemuses on lihtsalt meessoost nimetava käände lõpp, mis käänamisel enamasti ära kaob. Seda tõika arvestades otsustasin kirjutada meie „Hakkame mehed minema” eeskujul läti keeles luuletuse, kus ei oleks ühtegi s-tähte. Et asi oleks stiilipuhas, vältisin ka tähti c, č, š, z ja ž — ega neidki ju laulus „Hakkame mehed minema” ei ole.

tavi baigi maigi vaigi
bija jāmeklē pailgi
darīju ko vajag labi
galu galā klāt ir abi

laiki grūti ko lai dara
piedod mana daiļā nāra
ka nevaru katru dienu
lakt no taviem vaigiem pienu

Suur osa lugejatest ei saa ilmselt kontrollida, kas sel luuletusel ka sisu on, aga võin kinnitada, et on küll. Seni ei ole ükski lätlane mulle ka öelnud, et ilma s-täheta luuletus oli neil juba varem olemas. Võib-olla lätlane üldse ei teadvustagi, et s-täht on läti keeles enim kasutatav täht. Nagu ta on seda ka eesti keeles.
Jumal on ka lätlastel olemas — rohkem kui meil. Nende hümnist on meie omaga võrreldes suurem protsent Jumalale pühendatud. Ja Jumala nime kipuvad nad meelsamini suure tähega kirjutama kui eestlased. Ja eks eestlased ütle ju tihti: „Jumal on lätlane.” Seda öeldakse siis, kui meil midagi kehvasti läheb, peamiselt siis, kui Eestis on ilm halb, mis omakorda tähendab enamasti vihmasadu. Aga mul on selline tunne, et olen leidnud loogilise lahenduse, miks nii öeldakse.
Lätlastel on daina (rahvalaul), mille sisu on selline, et eestlastel on mustad rõivad, neil on vihma vaja, lätlastel on valged rõivad, neil ei ole vihma vaja. Minu meelest on siin vihje mustale mulgi kuuele, mille vihm peaks pesema sama valgeks, kui on lätlaste rahvariided.
Dainad on Lätile eriti omased rahvalaulud, nende au ja uhkus, oluline osa läti identiteedist, kuigi enamasti vaid nelja-, vahel harva kuuerealised. Just hiljuti ilmus suur dainaraamat inglise keeles, mille tõlkis ja pani kokku välislätlanna, paljudes riikides elanud Ieva Auziņa Szentivanyi. Tema sõnul on läti dainad sama tähtsad nagu Piibel ja ehk isegi tähtsamad veel, kuidas võib siis olla, et maailm ei tea nendest midagi. Ingliskeelset raamatut koostama õhutanud teda mõte, et kui ka läti rahvas peaks hääbuma, jäävad vähemalt dainad alles.
„Dainade kapp” (The Cabinet of Dainas / Dainu skapis) on kantud UNESCO maailma mälu registrisse. See on rahvaluuleuurija Krišjānis Baronsi 1880. aastal (Moskvast) tellitud kapp, mis tänapäeval sisaldab 268 815 dainat ja mille sahtlid, mis omakorda jagunevad väiksemateks sahtliteks, aitavad dainasid teemade kaupa otsida. Praegu asub Dainade kapi originaal Läti Rahvusraamatukogu viiendal korrusel, koopiad veel mõnes kohas, aga mõistagi saab tänapäeval dainasid otsida ka internetist.
Teatud mõttes on dainad nagu haikud — nappide vahenditega tuleb palju ära öelda. Neljarealised on ka kirjanduse populariseerimiseks (ja rahvaluule on ju tõeline kirjandusklassika) väga head, neid saab igale poole toppida, näiteks lehmakommi paberi sisse. Just sel aastal avastasin, et ühes Riia suures kaubamajas pakuti soodushinnaga sellist toodet: lehmakomm „vallatute dainadega”. Vallatud dainad on üks dainade rühm ja nendest on välja antud omaette raamatuid. Neid võiks nimetada ka siivututeks dainadeks, sest nende sisu on selgelt allapoole vööd. Need, mida lehmakommipaberisse pannakse, räägivad veel enam-vähem läbi lillede, aga muidu võib leida ka lausa hardcore’i:

Mis me teeme, õekesed,
Kui ei jäänud käima peale?
Rahad kokku paneme,
Uue munni ostame.
Või:

Puts, sa kasva puu küljes,
Mitte minu keha küljes.
Sinu pärast pean ma käima
Külast külla, vallast valda.

Ausõna, ma ei ole tõlkides midagi omalt poolt juurde pannud. Ja loodan jõuda ka selleni, et sellistest „vallatustest” terve eestikeelse raamatu kokku saada. Armastusluule klassika.
Ma ei tea, kas Dainade kapis on ka alajaotus „dainad eestlastest”, aga neid ikka olevat päris hulk. Näiteks ilusast eesti poisist, kes õpetab läti tüdruku „kurratama” ehk „kurat” ütlema. Sõna „kurat” on ilmselt selline, mis võõrast keelest hästi kõrva jääb, eriti, kui selle rahva meremehed ja kaupmehed teda tihti tarvitavad — ja pigem isegi mitte jutu sees, vaid täitsa omaette sõnana. Ja eriti kui lätlastel enestel nii mahlakat sõimusõna ehk polegi — vähemalt kurat ja põrgu kõlavad läti keeles nii, et nendega võiks last magama uinutada — velns ja elle. See, miks enamik eestlasi teab läti keeles just sõna saldejumps (õigemini saldējums), tuleb ka peamiselt selle sõna naljakast kõlast.
Kuigi saldejumpsid ehk lätakad ehk lätlased on minu väga head sõbrad ja läti sportlastele kaasa elades tunnen ennast tõesti lätlasena, siis ometi — kui eesti ja läti sportlased satuvad omavahel konkureerima, siis ma ennast enam lätlasena ei tunne, siis on võit lätlase üle ikka eriti magus, vaata et isegi magusam kui võit venelase üle. Nii et kui lätlased armastavad rõhutada, et Eesti jäähoki — seda polegi olemas, siis sain neid lohutada, kui Läti hokimeeskond jäi olümpialt välja, kaotades valikmängus kõige napimalt Saksamaale (kes jõudis muide olümpia­finaali välja). Lohutasin: Läti hokikoondis ei saanud olümpiale? Ei ole hullu, eestlased ka ei saanud.
Ennast lätlastega võrreldes rõhutame muidugi, et meie tõime neile vabaduse (tuttav lause hoopis teises kontekstis, kas pole?), ja et meil on pehmelt öeldes palju rohkem saari, ja sedagi, et ainuke asi, mis lätlastel meist parem on — neil on parem naaber. Võiks veel lisada, et meie hümnil on rohkem sõnu ja ka lipul rohkem värve.
Aga nagu looduses ei ole olemas musta-valge ega hea-halva skaalat, nii segunevad ka lätlaste ja eestlaste (stereotüüpsed) iseloomujooned. Mind ajab põhjalikult segadusse, et Läti kirjandusinimesed on oma hüüdlauseks välismaal võtnud: „Ma olen introvert!” Sel teemal tehakse videoid ja internetis pakutakse näiteks lõbusa pealkirjaga testi „Milline introvert ma olen?”. Koostöös luuletaja Krišjānis Zeļģise pruulikojaga Malduguns valmis Londoni raamatumessi ajaks kirjanduslik õlu „I’m an introvert”, mille koostises on üks lätlaste armastatumaid toiduaineid kartul ja sildi peal ikka mõni tsitaat läti kirjandusest.
Lätlaste rõhutatud introvertsuse juures ajab mind segadusse just see, et lätlaste põhianekdoot eestlastest on teemal „aeglane eestlane”. Kas me peaksime oma loosungiks võtma „Veel aeglasem kui lätlane”? Tänapäeva kiires ja rahutus maailmas on inimene, kes on võimeline pikemalt mõttesse vajuma, tõesti väärtus omaette. Nagu kuld. Juba vanarahvas ütles: vaikimine kuld.
Teine teema on häbelikkusega. Ilmārs Slāpiņš kirjutab oma raamatus „Keskmine eestlane” (raamatu pealkiri on muidugi „Keskmine lätlane”, aga vabalt võiks selle eestlaseks tõlkida):
„Keskmine lätlane ei kannata ühistransporti. Ta ei taha suruda ennast tihedalt teiste vastu, seepärast laseb iga päev mööda kolm tuubil täis trammi, et lõpuks astuda sellisesse, mis sõidab täitsa vales suunas, aga on vähemalt pooltühi.”
Tegelikult meenutab see kirjeldus kõige rohkem seda, mida kirjutatakse soomlaste kohta. Tegelikult oleme kolme riigi peale maailma mõõtudes nii väike nurk, et väga palju üksteisest ei erine. Ehk siis peaksime ikkagi oma naabritega viljakat koostööd tegema, sest meil on üksteisele sobiv tempo.

Prostituut, romaanikirjanik, filmitegija — nende kolme ametinimetusega võtab Virginie Despentes’i tegevuse kokku tema Wikipedia ankeet. Tõepoolest tegutses Despentes (snd 1969) enne kirjanikukarjääri algust aastaid seksitöötajana, samuti vabakutselise rokiajakirjaniku ja pornofilmikriitikuna. Kogemustest Prantsusmaa seksitööstuses kirjutab ta põhjalikult 2006. aastal ilmunud autobiograafilises teoses „King Kong Théorie”, milles kirjeldab isiklike läbielamiste kõrval ka oma kirjanduslikke motiive, eelkõige nn uusfeministlikke ideid ja soovi avada naissoo kui konstruktsiooni ühiskondlik-ajaloolist tausta, mõtestada lahti naiseks olemise sisu tänapäeval ning visandada naissoo mõiste võimalikke tulevikusuundi.
Eestis on Virginie Despentes vähesel määral tuntud hoopis oma debüütromaani „Kepi mind” („Baise-moi”) kaudu, mis avaldati 1994. aastal, kui kirjanik oli vaid 25-aastane. Nimelt jõudis romaani põhjal autori juhtimisel ja osalusel vändatud samanimeline film (2000) ka Eesti kinodesse. Tegemist on erootilise kättemaksuromaaniga, mille peategelasteks on kaks noort naist, keda ühendab viha neid väärkohelnud meeste vastu. Teos tekitas nii raamatuna kui ekraniseeritud kujul omajagu furoori Prantsusmaal ja mujalgi. Vihal näeb Despentes oma loomingus väga olulist rolli, see võitleb temas pidevalt tagasihoidlikkusega, seejuures jääb viimane aja jooksul aina enam peale. Aastatega on ka tema mõttelaad, viha väljendumisviis ja seega muidugi ka probleemiasetus mõnevõrra muutunud, siiski on Despentes säilitanud oma oskuse sotsiaalsele närvile survet avaldada ja varjamatu otsekohesusega nüüdisaja põletavamaid küsimusi lahata.
Nii tegeleb praegu 48-aastane kirjanik oma loomingus pigem küpses eas naise kohaga ühiskonnas ja käsitleb rohkem ka seda ühiskonda mõjutavaid poliitilisi ja sotsiaalseid probleeme. Despentes on säilitanud Prantsusmaal ühelt poolt nn grunge-kirjaniku kuulsuse, teisalt aga saanud maineka Prantsuse Akadeemia liikmeks, pälvinud oma 15 avaldatud raamatu eest arvukalt auhindu, hiljuti jõudis ta ka Bookeri kirjandusauhinna kandidaatide hulka teosega „Vernon Subutex 1”, mis on samanimelise triloogia esimene osa. Algselt ühe romaanina kavandaatud käsikiri osutus sedavõrd mahukaks, et tegevusliinide kärpimise asemel soovitas kirjastus Despentes’il loo poolitada. Kirjanik jagaski käsikirja kaheks ja otsustas kolmanda osa juurde kirjutada.
Triloogia esimene osa vaatleb Vernon Subutexi, endise plaadipoodniku elukäiku pärast seda, kui ta on digiajastu pealetungi tõttu pidanud oma poe maha müüma, on kulutanud ära selle eest saadud raha ja ka riiklikud toetused. Mõnda aega saab ta rahalist abi oma rokitähest sõbralt Alexandre Beachilt, kuid kui too kahtlastel asjaoludel sureb, tõstetakse Vernon ka korterist välja. Viie minuti jooksul kogu elu seljakotti mahutada püüdes haarab ta kaasa videokassetid, millele on jäädvustatud kokaiiniuimas Alexandre’i pihtimused. Vernon loodab leida võimaluse filmid rahaks teha ja asub mööda Pariisi seiklema, soojendab üles vanu tutvusi, et ajutist peavarju leida, väites kõigile, et elab tegelikult ammu Kanadas, kuid on tulnud mõneks ajaks kodumaale rändama.
Vernoni rännakutest ja olukordadest, millesse pealtnäha lootusetus seisundis mees satub, joonistub lugejale pilt tema kaasaegsest Prantsuse ühiskonnast, mille esitusviisi on palju võrreldud näiteks Michel Houellebecqi või Emmanuel Carrère’i loominguga, samas tuuakse Despentes’i puhul esile talle eripärast teravmeelset satiiri ja oskust luua koomilisi situatsioone. Triloogias lahatavate probleemide seast olulisimad on kindlasti läänemaailma vasakpoolse intellektualismi allakäik, indiviidi seksuaalse identiteedi küsimus, vananemise traagika ja eriti suutmatus oma noorusaja mõttelaadist lahti lasta. Subutexi triloogiasse on sisse kirjutatud ka reaalseid sündmusi, näiteks Pariisi terrorirünnakud, poliitilised liikumised ja ulatuslikud vastuhakuaktsioonid uuele, üsna töötajavaenulikule tööseadusele. Despentes puudutab romaanides ohtralt väga valulikke teemasid, kuid läheneb neile kohati ootamatu huumoriga ega lase pidevalt taustal kumaval lootusetuseseisundil päris kõike enda alla matta. Teoseid on heldelt vürtsitatud leidlike roppustega, samuti viidetega popkultuurile ja kirjaniku enda lemmikmuusikutele.
Peategelane, kunagine suur seelikukütt Vernon, pealtnäha üsna küüniline ja laisk kuju, mõjub esiti pigem antikangelasena. Ometi ei ole autor loonud teda selleks, et lihtsalt tema täielikku allakäiku dokumenteerida, vaid elab talle kaasa ja laseb hinnanguid andmata tema mõttemaailmal lugejani jõuda. Samuti avab Despentes väga oskuslikult arvukate kõrvaltegelaste mõttemaailma ning vahetab ühelt häälelt teisele libisedes nii tuntavalt stiili, et kohati ehk liiga täpselt mingit tüpaaži järgivad tegelased saavad väga ehedaks. Tegelastel on osaliselt küll prototüübid olemas, kuid Despentes hoidub probleemide vältimiseks kedagi liiga äratuntavalt kujutamast. Subutexi loo kulg on tempokas, rahutu ja sageli šokeeriv, ent ometi täiel määral autori kontrolli all. Sündmuste võimatus ei lase kordagi lõpuni unustada, et tegemist on fiktsiooniga, seega tõmmatakse lugeja ette hoiatamata armutusse usutavuse ja uskumatuse kaasahaaravasse mängu.
Enamik Despentes’i tegelasi on iseenda kunagise mina varjud, kes ei ole võimelised minevikust lahti laskma ja kelle elu näibki keerlevat nostalgia, rokkmuusika ja seksi ümber. Samas ei lase kirjanik kogu selle pessimismi juures inimelu traagikal muserdavana mõjuda ja kujutatud varjud ei ole kunagi lõpuni tuhmunud. Ka mitmes mõttes eemaletõukavale peategelasele annab Despentes positiivseid võimeid. Olulisim neist on oskus tuua inimesi kokku muusika kaudu, milles Despentes näeb ka ise parimas mõttes joovastavat, isegi ravivat jõudu. Alles siis, kui mõista, et Vernon ei kehasta ainult neid inimloomuse külgi, mida Despentes talumatuks peab, vaid ka neid, millesse tal kõige rohkem usku on, hakkavad lugu ja selles kujutatud maailm lugejale päriselt avanema.

Carolina Pihelgas: „Pimeduse pisi­asjad”.
„Kaksikhammas”, 2017. 84 lk.

Carolina Pihelga 2017. aasta novembris esitletud luulekogu „Pimeduse pisiasjad” tekitas elevust juba enne raamatu avamist. Pimeduse pisiasjad — milline fantaasiat käivitav pealkiri! Kas luuletajal on tõesti õnnestunud pimedust pisendada? Mis on need pimeduse pisiasjad? Kui varasemas luulekogus „Kiri kodust” (2014) on Pihelgas püüelnud tühjuse poole, siis uue raamatu puhul vihjab pealkiri, et seekordse otsingu eesmärk võiks olla ka tasakaal — sest kuidas jätta pisiasjad tõesti pisiasjadeks? Pimedus ei ole ju ainult valguse puudumine, vaid tähistab ka inimeseks olemise pahupoolt ja teadvuse hämaralasid.
Esimese vastuse tekkinud küsimustele annab luulekogu kaanel Lilli-Krõõt Repnau foto tumedal taustal laiutavast kortsus tekist: pimeduse pisendamine algab suure tõenäosusega intiimsest keskkonnast, ilmselt kodust. Foto säbrulisus, mis teeb musta pigem halliks, vihjab, et kaamerapilt on kongeniaalselt luulega püütud pimedas. Säbrulised ja seetõttu vanamoelise muljega on ka raamatu leheküljed ning teised fotod, nii et neil lehekülgedel on veidi „teine ajaarvamine” (PP, lk 59).
Luulekogu üks täiuslikumaid luuletusi on avaluuletus, mis algab ridadega „Mõnikord ma peaaegu ulatun / su unenägudeni” (lk 9). Luulemina kõnetab mõttes oma kõrval magavat väikest last, kes kasvab ja saab vaikselt üha iseseisvamaks ning triivib emast „jälle / natuke kaugemale — nagu paberlaevuke / porilombis, õnnelik igast tuulehoost” (sealsamas). Ka luuletus kasvab lause-lauselt nii sujuvalt, enne kui tuulehoog selle ära, eemale kannab.
Seda avaluuletust oleks võimalik tõlgendada ka võõrdumisena mõnest teisest lähedasest, kuid paberlaevukese kujund annab siiski märku veel liiga õrnalt arenenud minateadvusest, mis ei tundu tõenäoline täiskasvanu juures. Igatahes suheldakse selles luulekogus ka teiste perekonnaliikmetega, isa, ema ja elukaaslasega, kuigi Pihelga luule sinavorm ei pruugigi pöörduda kellegi teise kui luulemina enda poole. Sinavormis kirjutamise võtet, mis annab luuletusele suurema üldistusjõu ja tekitab luuletaja endaga väikese kõrvalpilgulise distantsi, on Pihelgas varemgi kasutanud. Ka kogus „Kiri kodust” on luuletusi, näiteks read „Sellest jääb märk maha. Sellest / sinu oskamatust kannatamisest” (KK, lk 17), mida võib lugeda kui tõrelemist iseendaga või hoopis empaatilist kaasa­elamist kellegi lähedase olukorrale.
Kuna „Pimeduse pisiasjades” on Pihelgas leidnud oma luules uue tihedama kvaliteedi, oli esialgu isegi üllatav, kui palju varasemaid teemasid on tegelikult alles: kasvamine, vaikus, põlvnemine, tühjus, mälu, lumi ja tubane talveuni. Uutest teemadest eristubki kõige selgemalt suhtlemine lapsega, mis toob luulekogusse õdusust juurde hoolimata hämarast üldplaanist ja pimeduses ette võetud tundmatutest radadest. Õdus ja ebaõdus — see sõnapaar oli esimene, mis „Pimeduse pisiasju” lugedes kangastus, ning need kaks kvaliteeti — õdusus ja ebaõdusus — ongi seatud ses luulekogus peamisele tasakaaluteljele. Illustreerigu seda lõik luuletusest „Mida teha”: „Ma värisen öö tühjuse / ees, sa tõmbad teki peale, aga kardinatest / imbub ikka hak­kide kahtlust, kaldapealsete / keskaegset udu, väsimust, mis lämmatab / isegi potitaimed. Pärani silmi taeva poole, / tähed võbelemas kaalukaussidel.” (PP, lk 39.)
Luulekogu kuuest tsüklist on kõige mängulisem teine, kus käib veider tontlik tants ning janu tundmatuse järele on veidi värskem ja lennukam. Edasi lähevad meeleolud teravamaks ja tumedamaks ning peamised rajad liiguvad hoopis hämaras, vedades aeg-ajalt luule südamikku pimeduse juuri (lk 75). Õdususe ja ebaõdususe dünaamikat annavad aga siiski kõige paremini edasi luuletused, kus turvaliselt kodus toimetava lapse mängud kohtuvad ema võõristava või tõlgendava pilguga: „Vaadata, kuidas / laps, kes jäljendab veel kõike, ehitab mänguloomale klotsi- / dest kirstu” (lk 52) ja järgmises luuletuses: „Klotsidest kirst küll, aga padjaga. Mugavustega vangla, oma / tuba ja prii söök. Isiklik lapike taevast” (lk 53).
Esimene tõlgendus luuletusele võiks olla, et laps on käinud hiljuti koos vanematega matusel ja matkib nüüd toimunut, veel päriselt aru saamata, mida kirstus lamamine tähendab. Niisugust tõlgendust toetab paljudes luuletustes kirjeldatud pehkinud ja kummituslik maja, mis võib olla päranduseks saadud või kus luulemina on käinud meditatiivsetel ja unenäolistel rännakutel mälu ja sugupuu jälgi ajamas — sest sugupuu ilmub öösel (nt KK, lk 69).
Teine tõlgendus oleks emakesksem. Sel juhul võib arvata, et laps ehitas mänguloomale voodi, kuid lapsega kaua kodus olnud ema ei näe enam voodit voodina, vaid näeb koduses olemises mugavustega vanglat. Seda tõlgendust toetab asjaolu, et raamat algab luuletustega lapsest ja muutub siis üha tumedamaks ja pimedamaks. Kuid ka selle tõlgenduse saab tahtmise korral kõrvale heita, sest tihti ei ole pimedus niivõrd lapse ja koduga seotud, kuivõrd lihtsalt eelhinnanguteta keskkond, värvipalett, mis on luuletajale kõige käepärasem. Eriti V ja VI tsüklis tundub tegelikult, et meeleolu on rahulik, kuigi keskkond on ebamugavalt pime ja aeg-ajalt hõõguvad silmaterad (PP, lk 79) või vaskussid (lk 60) või teritatakse pilku ja nuge (lk 77).
*

Kujundikasutuses ja sõnavalikus ongi Pihelgas uues kogus julgemaks muutunud. Kergelt voolavat pildilist minimalismi „Pimeduse pisiasjades” eriti enam ei kohta, pigem on üksteise järel mitu jõulist nimi- või tegusõna ja ootamatut kujundit, vahel lausa igas lauses.
Julgus olla kujundikasutuses teravam lähendab Pihelga luulet mõneti Kristiina Ehini loomingule — ka Pihelgas kõnnib nüüd rohkem „Mõõgateral” ja leiab oma luules ka eredamatele emotsioonidele koha. „Pimeduse pisiasjades” on mõõgateraks kallima selgroog: „Mäletan su selgroogu nagu mõõgatera. / Ta kumerus sähvatab läbi mu kajakakerge / une.” (Lk 42.) Meeleolu neis ridades on küll terav, kuid siiski unisuse foonil. Luuletuse lõpus jõutakse ka pisiasjadeni: „Puudutada neid ei tihanud — [—] põrandalaudade ja padjasule kerglasi vaidlusi.” (Sealsamas.) Ning kokku hakkavad selle luuletusega kõlama ka read: „Olen kuristike tütar ja pinna- / pealseid haavu ma ei löö.” (Lk 15.)
Ühel hetkel tekkiski „Pimeduse pisiasju” lugedes kujutlus, kuidas luuletaja teritab pimedas köögis nuge. Nii hoolega on töösse pandud kogu poeetiline arsenal. Mõõdutundetumalt pillab Pihelgas kujundeid V ja VI tsüklis, ning see harjumus võis luuletajale külge jääda Makedoonia poeedi Nikola Madzirovi luulet tõlkides. Ka Madzirov võib igal real luuletusse uue tähendustiheda sõna või kujundi tuua. Hoolimata sarnasusest oleks Madzirov nagu lugejasõbralikum. Põhjus võib olla selles, et Madzirovi luuletused on mahedad ja ka nukrad ning lugejal on võimalik neist kujunditest ker­gemini üle libiseda, sest nende üldine funktsioon on kirjeldus.
Pihelga kujundid on aga tumedamad ja seega ebamugavamad, eriti kui lugeja ennast kohe ära ei tunne. Samuti suhtlevad need tihedamalt alateadvusega ja seetõttu võib tekkida tahtmine tõlgendada neid suurema mahuga sümbolitena, kui luuletaja on võib-olla taotlenud. Seega kui vaadelda ka Pihelga kujundeid rohkem kirjeldusena, mõjub luule rahulikumalt ja mitte enam nii nõudlikult.
Silmapaistvalt meisterlik on luulekogu I tsükkel, kus sõnad ja nende tähendused on nii peenelt ühenduses, et iga järgnev detail või lause on nagu kingitus, mille luuletaja kildhaaval tervikusse lisab. Tegelikult meenutab „Pimeduse pisiasjade” I tsükkel (aga ka III) mitmeski mõttes kogu „Kiri kodust” I tsüklit, kus tervik­likumad ja mõjuvamad luuletused loovad selgust ja kergust just siis, kui kõik luuletuse osad luuletuse lõpuks paika liiguvad — nagu tetrisemängus, kus erineva kuju ja värviga klotsid kukuvad oma kohale, jätmata ühtegi tühikut, nii et kui rida saab täis — või luuletus valmis —, kerkib sähvatus ning tühjust ja mänguruumi tekib juurde.

*

Olgu see lapse võõristust tekitav klotsimäng või kummituslikus mälestustemajas kondamine, on selge, et meeleolu selles luulekogus on pigem ebaõdus. Suur osa kulgemist toimub küll kodus või koduselt turvalises keskkonnas ja tunda on ka mahedat õhtu saabumise rahu, kuid tasakaaluteljel jääb domineerima ikkagi ebaõdusus. Seesugune lugemiskogemus toetab muuseas ka Leo Luksi tähelepanekut, et kirjandus ongi ebaõdususe poole kaldu, ning niisamuti väidet, et eesti kirjanduses on ka kojujõudmised enamasti ebaõdusad (mis ei sisalda eeldust, et need peaksid olema õdusad, kuid ometi ei ole need ka pidulik-pühalikud ega hiilgavalt rõõmsad).
Siiski tundub, et kui skaala „õdus-eba­õdus” on ebaõdusa poole kaldu, on seegi päris rahuldav tulemus, sest koju saabumisel (või kodus olles) tekkiv tunne võib ju olla ka lausa õudne või ängistav. Seega võib ka ebaõdusus paikneda üsnagi tasakaalutelje keskosas, ja „Pimeduse pisiasjades” on see kvaliteet, kuhu kogemus üldjuhul pidama jääb, muutmata luulet otse õuduslooks või liiga ängistavaks.
Igatahes tasub Pihelga loomingut eesti kodu- ja kojujõudmise luule kohta üldistusi tehes arvesse võtta. Kas või juba kogus „Kiri kodust” on kaks kojujõudmise luuletust, üks neist klassikalisem „ebaõdus”, kuigi lõpuks ülesehitava tonaalsusega (KK, lk 19), ja teine avaram, kuid sellevõrra „pidulikum” (lk 68). Lisaks võiks koduteemalise luule tüpoloogias eraldi mustrina tähele panna lapsega kodusolemist ja selles peituvat tuttavlikku korduvust kui viljakat pinnast, kuhu tekivad „kogemushorisondi tõrked”, osa vaatleja tajust ja poeetilisest nimetamisest, osa aga lapse kiirest arenemisest tulenevalt. Väga avaralt tõlgendades võibki just lapsega kodusolemine olla see tõeline kojujõudmine, see hetk, kus ka luule jõuab selgemalt ja püsivamalt kodusesse ruumi.
Carolina Pihelga „Pimeduse pisiasjad” laotuvadki laiali peamiselt õdusas kodukeskkonnas, kuid lapse kõrval nüüd rohkem pimedusse vaatav luulemina kohtub neil öistel mõtiskluseradadel ka omaenda kartuste ja kõhedate mälestusevarjudega. Pealkiri tuletab aga meelde, et pimeduses võib tundmatu asemel ka tuttavaid ja armsaid pisiasju leida.

2. augustil esitleti Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” Kristel Rebase ja Janar Sarapu luuleraamatut „3ÜHES” ja Kristel Rebase luulekogu „Suhkruvesi”.

4. augustil peeti Võtikvere raamatuküla pidu. Anti välja neljas luuletaja Elise Rosalie Auna nimeline kirjandusauhind, mille pälvis kirjanik Vahur Afanasjev romaani „Serafima ja Bogdan” eest. Raamatuküla ja digitaalse trükikeskkonna ettevõtte Dipri koostöös anti välja luulestipendium, mille sai Airis Erme teose „Tiibadega tigu” eest. Esile tõsteti värske PEN-klubi auliikme Heli Susi tööd sõnavabaduse ja inimõiguste nimel. Võtikvere raamatuküla eestvedaja on kirjanik ja filmitegija Imbi Paju. Raamatuküla patroon oli tänavu antropoloog, muinasjutuvestja ja muusik Polina Tšerkassova.

4. augustil esines Luulur Pärnu kohvik-baaris „Piparmünt” ning 4. ja 5. augustil Pärnus Rüütli pargis ja Pärnu rannas.

9. augustil toimus Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” serbo-soome luuledisko.

9. augustil olid raamatupoes „Puänt” külas kirjanikud Jan Kaus ja Urmas Vadi.

14. augustil esines Jaan Malin koos muusik Karoliine Lisette Kõivuga festivalil Tartuff.

14. augustil avati Tartu linnaraamatukogus näitus „Eesti kauneimad raamatud 2017” ja Eesti Nahakunstnike Liidu valiknäitus „Eesti kirjandus eesti köites”.

16.—19. augustini toimus Tallinnas ja Tartus VI Tartu rahvusvaheline maastiku luulefestival, kus esineti oma emakeeles (eesti, vene, läti, mandariini, soome, hispaania, inglise ja poola). Eestit esindasid Jaan Kaplinski, Lehte Hainsalu, Boriss Baljasnõi, Jaan Malin, Katrin Väli, Larissa Joonas jt.

18. augustil peeti Liivi muuseumis kirjandusfestivali „Eesti lugeja 2018”, kus esinesid Vahur Afanasjev, Peeter Helme, Eva Koff, Jüri Kolk, Mihkel Kunnus, Lauri Laanisto, Jaan Malin, Eva Mitreikina, Kristel Mägedi, Berit Petolai, Reeli Reinaus, Jaak Urmet, ansambel Kiilanev Krokodill jt. Aasta kirjaniku tiitli pälvis Eva Koff romaaniga „Sinine mägi”.

18. augustil oli Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” „Utoopiline salong. Max Frisch”.

21. augustil kuulutati Riias selle aasta Eesti-Läti keeleauhinna võitjaks tõlkija Rūta Karma Viivi Luige romaani „Varjuteater” tõlke eest läti keelde. Karma tõlgitud raamatute seas on ka Jaan Kaplinski, Mari Saadi, Mats Traadi ja teiste eesti kirjanike teoseid.

29. augustil toimus Nõmmel Elo Lindsalu koduaias Toomas Liivi „Kuuldemängu mesilastest” (1972) esmaettekanne, osades Elo Lindsalu, Rolf Liiv, Urmas Vadi, Peeter Sauter, Jan Kaus ja Carmen Jaeski. Elo Lindsalu kõneles Toomas Liivi avaldamata käsikirjadest. On ilmunud ka kuuldemängu tekstiraamat (Dipri trükikoda).

30. augustil pandi Tartu linnaraamatukogus punkt laste suvelugemisprojektile „Salapärane Eestimaa mets” ja tänati osalejaid. Lapsed lugesid 15 eesti lastekirjaniku raamatuid ja andsid nende kohta ka tagasisidet.

Õnnitleme!

5. september — Urmas Tõnisson 50
16. september — Anu Saluäär-Kall 70

Piret Bristol: „50 lõiget eraellu”.
„Vabamõtleja”, 2018. 100 lk.

Piret Bristoli lühiproosa kogumik on õhuke, ainult sada lehekülge, kuid oota­matult tiheda tekstikoega, nii et kaalult kerge raamatuke kujutab endast üpris nõudlikku lugemist. Lühemaid ja pikemaid jutte (laaste ja novelle) ühendab valdavalt mina- või tema-vormis peategelane, ilmselt autorilähedane naisekuju. Teose maailm on niisiis keskealise Tartu naiskirjaniku maailm, milles on kesksel kohal tundlikult ja täpselt kirjeldatud argised eluseigad, sürreaalsed unenäoseiklused ja neid saatvad hingeseisundid. Argisündmusist ja sõpradega suhtlemisest käivituvad tunded ja meeleolud viivad peategelase sisekaemuseni, oma probleemidele lahenduse otsimiseni, kuid nagu ammu teada, ei allu elu enamasti skeemidele ja keerulistele küsimustele pole lihtsaid vastuseid kusagilt võtta, millest kasvabki välja tekstide problemaatika. Intelligentne, kohati humoorikas eluvaatlus koos eneseanalüüsiga on väärt dokument XXI sajandi alguse haritlase elust. Nauditavaks teeb jutud ka asjaolu, et jutustaja ei võta endaga juhtuvat liiga traagiliselt — kuigi elu kurbloolus on ilmselt paljude tekstide sünnimootoriks —, vaid suudab asju vaadelda distantsilt ja ironiseerida nii enda kui ka teiste üle. Võib tunduda ehmatava võrdlusena, aga vangilaagreiski jäid ellu eelkõige need, kes suutsid kõigi õuduste kiuste nalja visata.
Kogumiku lood on jagatud kahte ossa, esimene kannab pealkirja „Elu tervemõistuslikuna”. Nimelt defineerib minajutustaja siin tervemõistuslikkust kui keeruliste mõtete lõpuni mõtlemata jätmist — et mitte minna hulluks. Seetõttu ei saavat temast kunagi filosoofi. Lihtsam tee olevat „registreerida sündmusi kroonikuna” (lk 29). Kui õpinguaastail võis see hoiak aidata elada ja kirjutada, siis antud novellide kirjutamise ajaks on kroonikameetod täienenud jutustajapoolsete hinnangute ja mõtisklustega. Näiteks iseloomustab peategelane oma suhet meespartneriga peidetud irooniaga: „…neid ei ühenda mulje jätmine, vaid tervemõistuslik ja loomulik elu” (lk 25). Mehe järgneva robustse avalduse taustal, kui too naisega kohtingul olles hädaldab, et neid võidak­se tipptunnil kahekesi näha, muutub aga nn tervemõistuslikkus naisele traumeerivaks. Unenäolises novellis „Silm” (taevasse ilmuv silm tekitab allusiooni Michelangelo Antonioni filmiga „Blow-up”) hakkab minategelane nägema oma kaaslast äkki uues valguses, mõistatades, mis küll on mehega juhtunud, et isegi tema akadeemilist ettekannet on niivõrd vastumeelne kuulata. Või on vahepeal muutunud hoopis teksti subjekt, kõike tõlgendav „mina”? Piret Bristol kirjeldab tihti muutuse olukorda, kuid mis täpselt on muutunud, jääb raskesti tabatavaks ja lõpuni seletamatuks nagu unenäoski. Lootus kaob ja elu ei paku enam naudingut. „Elasin surrogaatelu, mille põhjust ma ei teadnud.” (Lk 31.)
Bristoli tekstide põhjalikum tõlgendamine naiskirjanduse uurimisraamistikus võiks anda huvitavaid tulemusi. Naiskogemus ja naishääl on ju esil läbi kogu raamatu. Teisalt ilmutavad end esoteerikahuvi ja müstika elemendid, jättes mulje, et autori (või siiski vaid jutustaja?) ülikoolis omandatud teaduslik maailmapilt on löönud kõikuma. Pole ka imestada, kui elu ise, eriti aga me siseelu, unenäod ja seletamatud ängid ei allu tihtipeale ratsionaalsetele seletustele. Minategelane ei positsioneeri end selgelt ühegi teadusteooria valdajana ega feministina, pigem toetub ta eneseabi raamatuile ja psühholoogia ABC-le. Ta on hapram, konfliktides ja eluvõitlustes sageli allaandev või -jääv pool. Laastus „Ohvrikivi” leiab naine pühapaiku uurides tuhandeaastase, lohuga kivimüraka, misjärel nendib: „Minu paarkümmend aastat kestnud missioon oli lõppenud.” Kas ta loodab kivi kasutada armumaagias — teatavasti pidid kivil vihelnud neiud kiirelt mehele saama — või haiguste ravis, ei ole mainitud. Maagilist ülekannet praktiseeritakse ka näiteks novellides „Koduperenaise väiksed maagilised nipid” ja „Annelinna psühhopatoloogia”. Tundub, et sageli otsitakse maagiast tõsimeeli abi, teinekord on see aga pelgalt mäng elu lõbusamaks muutmiseks. Olid ju Pipi Pikksukagi nõrkuseks imetrikid, imenipid… Igal juhul väldib see maagianippe armastav tegelane kivistunud, dogmaatilist maailmapilti, mis ju täiskasvanuid enamasti ohustab. „Ohvrikivi” lõpus imestab ta, et inimesed ütlevad talle „proua”, kuigi ta kannab oma punaseid juukseid ikka patsis nagu abituriendina. Nii naiskogemuse rõhutamine kui ka peategelase huvi maagia vastu tekitas siinkirjutajal seose Maimu Bergi lühiproosa kogumikuga „On läinud. Lugusid ja kunstmuinasjut­te” (1991).
„Vale kalda majas” figureerib Maša-­nimeline tegelane, kes ei saa palavikuhaigena õieti aru, millal ta tegutseb ilmsi, millal unenäos. Unes eksleb ta tuttavas linnas, mingis hotellis ja kusagil räämas puumajas. Seegi novell on kirjutatud „psühholoogiliselt intensiivses laadis” (tsiteerides Berk Vaheri tagakaaneteksti). Salapärased teadaanded, labürintlik kulgemine, ängistav, mingit lahendust või otsust ootav hingeseisund ning mõistatuslik lõpp teevad selle ja mõne teisegi loo võrreldavaks Kafka loominguga, mille austaja näib Piret Bristol ka muude vihjete põhjal olevat (ühes laastus näiteks minnakse Kafka muuseumisse). Õieti vääriks kafkalike motiivide analüüs eraldi uurimust.
Piret Bristoli naiskujud on nagu uurimisalused või katseisikud elu näitelaval, kui „merehaiged kindlal maal” (Kafka), kes ei tea, miks ja kes nendega eksperimenteerib. Ilmselt ongi see haritud ja mõtleva, tundliku ja hapra hingekoega inimese normaalolukord. Huvitav on seejuures, et kui Kafka meelest kujutasid endast lõksu naised, siis Bristolile näivad selleks olevat mehed. Meespartner ei tekita turvatunnet, selle illusioonigi mitte, ja naine tunneb juba pikka aega, et ta on suures ohus (lk 20). Mees seda ei mõista. Taas laheneb pingeolukord unenäo lõpus, kuid sugugi mitte helgelt, lohutavat pääseteed ei paista olevat.
Raamatu teine osa „Südamete murdumise kuu” sisaldab üksnes lühikesi, paarileheküljelisi tabavalt pealkirjastatud laaste või mälestuskilde; unenäolisus ja müstika on taandunud, stiil on selgem ja konkreetsem. Tegeldakse eneseidentiteediga, unistatakse paremast ja rikkamast elust. Mälestused põimuvad ümber Mario-nimelise mehe, näitleja, kellega minajutustajal on olnud õnnestav suhe, mis siiski ajapikku on osutunud ajutiseks enesepettuseks. Rännates oma sõbraga küll Eestis, küll välismaal, kogeb naine aina mõistmatust ja sellest võrsuvat üksindustunnet. Isegi ilusal õhtul ühes kuulsas Praha kõrtsis painab teda küsimus: „Kuidas transleerida oma juttu ja mõtteid kallimale arusaadavasse keelde? Võib-olla on mu aeg täis ega tule enam midagi peale isikliku maailmalõpu.” (Lk 91.) Tõepoolest, kust leida tänapäeval vaba meest, kes elaks samas vaimses ruumis, kus palju lugenud eesti filoloogist naiskirjanik? Kes oleks lugenud vähemalt Tammsaaret ja Kafkat, valdaks käitumiskultuuri ja psühholoogia algtõdesid ja oleks peenetundeline? Kelle aju kujutlusvõime- ja empaatiakeskused töötaksid ja kes tajuks ülekohtuste, laimavate sõnade kurja mõju? Vestluses oma noore sõbraga arvas Kafka nii: „Inimesed muutuvad halvaks ja saavad süüdlaseks seeläbi, et nad räägivad ja tegutsevad, kujutamata endale ette oma sõnade ja tegude toimet. Nad on kuutõbised, mitte kurjad.” Mul ei ole vastust neile küsimustele, aga olen märganud, et aeg-ajalt lööb mõni jõulisem — kas tervem, noorem või rikkam naine niisuguse kobeda mehe teiselt, mõneti nõrgemalt naiselt üle. Halastamata lastelegi. Kafka aga vaevalt sellist teguviisi heaks kiidaks.

P.S. Ülikitsas reavahe raskendab lugemist — 40 rida leheküljel on siiski liig mis liig.

Tarmo Teder: „Ahistuse jutud”.
EKSA, 2018. 238 lk.

„Ahistuse jutud” on Tarmo Tedre seitsmes novellikogu, milles on kaheksa juttu. Kaks pikemat („Umbsuses”, „Kudrjavtsevi innovatsioon”) võtavad enda alla üle poole raamatust. Kuigi Teder on olnud pigem hiline debüteerija, jaguneb tema jutulooming ajas peaaegu kolmekümne aasta peale. Juba esimesel avaldamiskümnendil (1990—2000) tuli ilmsiks Tedre spetsiifiline käekiri, mida iseloomustab mitmekesine hulk tegelasi ja jutustamisvõtteid, ehkki varieeruvaid elemente pole siiski hoomamatult palju. Kuigi Tedre stiili eritlemine nõuaks arvustusest pikemat ja rangemat kirjutist, püüan esitada visandliku ülevaate, et kaitsta siinse kirjatöö põhiteesi: minu maitset mööda „Ahistuse juttudes” Tedre loomingu tippe ei ole. Kui ma peaksin mõttelise eksperimendi korras koostama autori parimate novellide valikkogu, siis ma kahtlen, kas sinna vaadeldavast teosest midagi pääseks. Hinnang ei tähenda, nagu oleksid „Ahistuse jutud” väga kehv kirjandus, lihtsalt kõigest sellest, mil­lest kogus kirjutatakse, on kusagil mujal paremini kirjutatud. Eriti soojalt julgen soovitada Tedre kaht esimest novellikogu „Tumedad jutud” (1990) ja „Jutte kambrist 27-1” (2000).
Püüan nüüd kokkuvõtvalt eritleda Tedre jutuloomingu põhitunnuseid, ühed puudutavad ainestikku, teised jutustamistehnikat. Seejärel vaatlen-hin­dan tekkinud skeemi abil „Ahistuse jut­te”.
1. Lihtsate inimeste elu kujutamine on Tedre ainestikuvalikul üks põhilisi samme. Enamasti on fookuses üksildased hinged („Kohtumine” , „Griša ja Miša” ), sageli suisa eluheidikud Kopli parmudest („Kolja surm”, „Sibi Innu jõululobi” ) lapsnarkomaanideni („Lunastus” ). Teder suudab väga veenvalt luua miljööd, heidikute psühholoogilist portreed ja dialoogi. Tähelepanu väärib tõik, et juba debüütkogus ilmus meisterlik novell „Eluasemed”, mille kandvaks liiniks on psüühilist pinget täis suhtlus kodutuga hilisnõukaajal. Kui aineseks on elu pahupool, siis on Tedrele iseloomulik naturalism täiesti omal kohal ega mõju rõvetsemisena.
2. Boheemlastest loovisiksuste kujutamine on Tedre teine ainestikuline põhiliin debüütkogust peale. Selles liinis kirjutatus on põhitegevuseks kärakavõtt ja sellega seotud sekeldused, valitseb äratuntav autobiograafilisus, millele lisab maiku (enese)iroonia. Mõlemat seni mainitud tunnust kummitab morbiidsus ja maailmast isoleerumise püüdlus („Eluasemed”, „Pööningurott”, „Kriitiku uned” ).
3. Mõtisklused üldfilosoofilistel ja elulistel teemadel võtavad Tedre loomingus mõnikord nii tähtsa koha, et jutust saab sisemonoloogi vormis essee — kas või juba mainitud kärakavõtmisest vt „Harrastusalkohooliku meelespea”, „Kriitiku uned”, „Mina ja viin”. Samas leidub novelle, kus peategelase mõtisklused elu suurprobleemide üle on oskuslikult põimitud sündmustikuga („Täi piir”, „Kellamehe universum” ).
4. Sarkasm ja grotesk on Tedre jutu­loomingus samuti üks kandev hoovus, mille varal sünnivad teistsugused, kerg­lasema tooni ja hüplikuma süžeega lood, suisa jandid. Autori sarkasm on suunatud peaaegu eranditult poliitikute ja nn ärieliidi pihta (vahel harva tabab teravam nool siiski ka loovtegelasi, vt „Installatiivne kunstietendus”, „Viimase idealisti pildid”). Enamasti hargnevad sündmused nii, et siseringi üritab trügida mõni tõusik, väiksem kala („Õhkija öö”, „Para-Pontu parteipolka”, „Koera amet” ). Selles võtmes valmib Tedrel ka mõni groteskne krimi- ja spioonilugude paroodia („Häda-abi”, „Potisõdur Pontu” ).
5. Sümbolism ja sürrealism moodustavad väga huvitava kihistuse Tedre loomingus. Märkimisväärsel hulgal sürrealistlikke unenäolisi miniatuure ilmus viimati kogus „Keedetud hinged” (2012), tähelepanu väärivad sümbolistlikud miniatuurid autori varases loomingus (vt kogu „Jutte kambrist 27-1” viimast alajaotust). Mainitud suunda leidub Tedre avaldatud jutuloomingus kahjuks vähe, küll aga armastab ta sageli oma jut­tudesse põimida ootamatuid pöördeid ja lõpetada muidu realistlikult kulgenud lugu sürrealistliku puändiga — enamasti eelmises alapunktis kirjeldatud groteski abil. See tehnika mulle kui lugejale eriti ei meeldi, sageli keeratakse vint üle, nii et lugemismulje kaotab terviklikkuse. Mõnikord on säärane pööre siiski omal kohal, näiteks novelli „Püha Peldik ehk otseteed Euroopasse” algusest peale kentsaka sündmustiku otsad tõmbab sürrealistlik lõpp kenasti kokku.
Mulle tundub, et Tedre jutulooming koosneb vähemalt põhijoontes siin visandatud punktide põimingust. Küsimus on selles, mida ja kuidas põimida. Mitmel põhjusel meeldib mulle rohkem Tedre varane looming, kuna sealne sümbolirohke nihestatud keel on huvitavam kui viimase aja juttude lobe lihtsus; varase loomingu dramaatiline tõsidus on kaalukam kui hilisem sarkastiline veiderdamine. Tedre kõige parem novell on minu hinnangul „Kotka lend” : siin põimuvad omavahel sümbolirohke keelekasutus, üksildus viinakuradi küüsis, tõsine sisekaemus ja pingeline, tugeva, kuid samas elulise puändiga süžee.
Kuid milliseid põiminguid pakub lugejale kogu „Ahistuse jutud”? Pooled novellid on põhikoelt lihtsate inimeste elupildid, ja seekord pole mängus äärmuslikke tegelasi elu pahupoolelt. Kõige pikem jutt „Kudrjavsevi innovatsioon” vaatleb ühe Ida-Virumaa mehe tööalase ümberõppe pingutusi. Kaasahaarav ja muhe lugemine, kuni saabub oota­matu pööre, mis muudab seni kerge iroonianoodiga realistliku loo farsiks.
Nagu ütlesin, on säärane nihestamine üks Tedre firmamärke, kuid õnnestub harva. „Polkovniku koer” kirjeldab rahulikus kammerlikus võtmes elu endise pioneerilaagri lähedal, süžeed koos hoidvaks niidiks on koerapidamine. Kõik on väljapeetud, kuid polkovniku vägivaldne surm loo lõpus jätab jälle kistud puändi mulje. „Ema, palun ära tee!” on suvepildike, mis ei haara kaasa ja ka lõpp ei suuda pinget kruvida. Nendest eristub avalugu „Umbsuses”, mis hargneb lahti psüühilises kriisis keskealise ärimehe sisemonoloogina ühes ebaõnne täis päevas. Sündmustik ja sisekaemus tasakaalustavad teineteist, psühholoogiline portree veenab, sealhulgas selle poolest, et peategelase pähe ei tüki ülearu filosoofilisi mõtteid. Kuid see asjaolu on ka novelli miinuseks, ummikusse jooksnud argielu vaagimine tüütab pikapeale ära, varasemates novellides esinenud kunstnike või muidu veidrike hinge piilumine on olnud palju põnevam.
Esiletõstmist väärib novell „Vend”, kus kirjeldatakse üht toimetusi täis päeva pärast peategelase venna surma. Siin võinuks jällegi peategelase mälestusi ja mõtteid pikemalt avada, tema ja venna ühist minevikku kujukamalt kirjeldada, praegu domineerib askelduste külg. Novell ei ole taotluslikult neutraalne ja tundekülm, mälestusi ja sisetundeid on siin küll, nii et nende võimendamine ei oleks stiili muutnud. „Vend” on kogumiku ainus jutt, kus tõsiselt käsitletakse surma lähedust, see sobib Tedrele üldiselt hästi.
Ülejäänud jutud on mainitutest nõrgemad. „Öö D-terminalis” on realistlikuna mõjuv pildike peategelase Rauli — äratuntavalt Raul Velbaum — vintsutustest pronksiöö ajal. Kakerdas viina järele, võeti kinni ja visati ilma põhjuseta plate peale — sündmustiku tasandil puudub selles kõiges uudsus, säärastest juhtumistest on korduvalt ajaleheski kirjutatud. Ka vaade Rauli siseilma ei anna midagi väärtuslikku juurde, lihtsalt üks elupildike. Raamatu kaks ülejäänud jut­tu esindavad autori sarkastilist külge. Jutt „7,62 mm vol. 2” on poliitiline farss sellest, kuidas üks leitud padrun toob minategelasele siin ja praegu — tänapäeva Eestis — kaela peaaegu et surmanuhtluse. Sündmustik on selgelt groteskne ja sellega asi piirdub, kujund ei taba märki (erinevalt eespool mainitud „Pühast Peldikust”). Varem on Teder õnnestunult kasutanud sarnast süžeed, asetades absurdse vägivalla ajalooliselt usutavasse konteksti, Stalini-aega („Täi piir”). Novell „Tõeline riigimees” on puändikas pala akvaariumiteole tellitud horoskoobist, milles lubatakse teole suurt poliitilist tulevikku. Naljana mage, puändina lahja, loona pöördversioon „Jõulujänesest” — juba seegi tundus punnitatud. Positiivselt võiks hiljutist Mangi-skandaali silmas pidades taas tõdeda kunsti rolli elu ennetava peeglina.
Püüan sõnastada kokkuvõtte. Esiteks: Tarmo Tedre nooruspõlve juttudes avalduv morbiidne pingestatus ja huvitav kujundlik keelekasutus on praeguseks kadunud, millest mul on kahju. Kas on autor leidnud sobivama käekirja või on stiili lahjendajana mõjunud aastatepikkune publitsistikarjäär, mine võta kinni. Teiseks: „Ahistuse juttudes” ei kaevuta kahjuks elu põhjakihtidesse, just seda pildistav räme naturalism on Tedrel läbi aastate hästi välja tulnud. Äkki on siin tegu ainesepuudusega, aimata võib, et sajandivahetuse paiku kirja pandud episoodid on autoril mingil moel Kopli urgastes ka läbi elatud. Tedrel on õnnestumiseks vaja kummalist sündmustikku, alkohoolset-melanhoolset-filosoofilist sisekaemust kujutab Peeter Sauter paremini. Kolmandaks: nagu Tedre uue sajandi loomingus üldse, nii on ka „Ahistuse juttudes” palju sarkastilist-gro­teskset ühiskonnakriitikat, mida esitatakse farsi vormis. Tõsised jutud tulevad Tedrel veenvamalt välja ja ühiskonnakriitika ei taba hästi märki, võrrelgem seda näiteks Kivirähki vestetega. Kõigele vaatamata on „Ahistuse jutud” ladusalt kirjutatud ja psühholoogiliselt usutav, nii et halb kirjandus see ei ole, kogu eelnev kriitika hargnes lahti autori tippteoste mõõtkavas.

Kaur Riismaa: „Kogemata”.
„Vihmakass ja Kakerdaja”, 2018. 65 lk.

Kaur Riismaa üheksas, romantilise tonaalsusega luulekogu „Kogemata” ei jäta esmasel sirvimisel külmaks. Selle visuaalne külg on eripärane: raamatul on tagasihoidlik tume kaas, aga värvilised nummerdamata lehed ja tekstikastikesed, silma torkavad ülejäänud tekstist suu­remas kirjas provotseerivalt mõjuvad sõnad või pealkirjad, nagu 1E 0657-558, Waze, ONE LINER, ILUSAD TISSID, 1996102, Adao, Tap strap, K. C. jne. „Sirbile” antud intervjuus ütles Riismaa, et on kujunduses kasutanud Google’i värve.
Esialgu mõjub see luulekogu isegi natuke ehmatavalt ja võõristavalt, samamoodi nagu uus tehnoloogiavidin, mida käes hoides tean, et nüüd tuleb hakata jälle õppima, see on nii võõras, nii palju uut infot, milles ei oska orienteeruda, palju tundmatuid sõnu, mis kannavad endas võõrast kultuuri, tehnoloogiat, suhteid, millest mul pole aimu. Hoian seda käes ja näen, et ma ei pruugi seda oma maailma nii kergesti sulandada, aga see sulandamine võib ära tasuda. Mitu eri keelt ja nähtust, võõrad sõnad ja nimed, mis esmapilgul ei klapi kokku, neis on keeruline orienteeruda. SkyCar, kronofüüt, DigiScents iSmell, passé composé, Vera Rubin ja Billy Collins, Fermi paradoksid, McTaggart, Cochrane, Zenon jne. Mõnda tead, mõnda mitte — ja viimast sellepärast, et kõiki pole olemaski. Mõni neist on luuletaja väljamõeldis, mõni popkultuuri osa, mõni kuulub füüsikute pärusmaale jne, ja katsu siis leida siit tervikpilti. Palju võõraid sõnu ja kujundeid mõjub hirmutavalt — kas mul on nii palju energiat ja jõudu, et sellesse sukelduda, hakata hoomama, kas ma jaksan sellega tegelda? Ja siis — vaatan, uurin, mõtestan, ja kihid avanevad, minu maailm avardub.
Brita Melts on raamatut „Kogemata” arvustades asetanud selle Riismaa varasema luule konteksti ja toonud esile, et Riismaa kogusid iseloomustab nüüdisaegsus, tema looming on ajakohane, ja Hasso Krullile toetudes lisab, et see väljendab mingit tänapäeva põhiprobleemi. Võõristus, mis tekib seda kogu käes hoides, tekibki igasuguse uuega seoses. Ühtaegu huvitav ja hirmutav. Riismaa stiilist rääkides toob Melts välja, et talle on iseloomulik konkreetne, lihtne ja otsene sõnakasutus ning ka „lüürilise mina tunde- ja tajuväli, mis ammutab impulsse sageli lihtsast argisusest, ent seejärel üleneb paiguti metafüüsiliseks” . Iga uus on korratud vana. Peab olema piisavalt palju tuttavat, et võtta vastu uut. Meltsi kirjeldatud stiilivõte — argisuse metafüüsilisus — on luulelugejale tuttav; ja just selline tuttav stiil, kuid uued teemad ja kujundus on see, mis teeb Riismaa kogu uudseks, lisab, mitte ei korda.

Kolm tasandit

Vaatamata näilisele eklektikale on „Kogemata” tegelikult väga ühtne ja terviklik luulekogu, luuletused toetavad üksteist, iga luuletus saab eelmise või järgmise kõrval nüansi juurde, mis aitab teda mõtestada. Mind kõnetas siin luulekogus peamiselt kolm tasandit. Esiteks inimkogemuse ja hetkede poetiseerimine. Teiseks fantaasia või ulmekirjanduse tasand, küsimus sellest, mis võiks tulevikus veel olla, kuhu liigub tehnoloogia. Kolmas kujuneb kahte eelmist ühendades.
Esimese tasandi, poetiseerimise all pean silmas inimeseks olemise tunnetamist, mõtestamist, selle jäädvustamist, jõudmist väikeste isiklike hetkede kaudu kõikide inimeste ühise tunnetuseni. See on miski, millega luule, aga võib-olla kogu kirjandus enamasti tegelebki. Riismaa uurib inimeseks olemist, selle müstikat, indiviidi ajatunnetust. Olemine ise on paradoksaalne, hoomamatu, mõistetamatu, ja püüdes joonistada välja aega, kompida tema piirjooni, võib saada õrnalt aimu, kes olen mina, mõtestada iseennast, oma kogemust. Seda teeb Riismaa, kui toob ühte ja samasse hetke mineviku, oleviku ja tuleviku, mängib mälestustega, sedastab, et olnu on samavõrra praegu olev, nagu tulevik. „Läbi kõigi oma raamatute olen otsinud / aja kuju,” ütleb lüüriline mina.
Igaühe isiklik aja kuju muutub vanusega. Olen umbes sama vana kui autor ja tunnen, et kolmekümnendate alguses avaneb uus perspektiiv — nagu igas vanuses avaneb midagi uut: nüüd saab kõnelda iseendast möödunud kümnendil ilma, et laskuks lapsepõlve. Juba 20 aastat tagasi olin teadlik inimene, indiviid — ja 20 aastat juba on mingi aeg. Maailma muutumine ajas ei ole enam teoreetiline teadmine, minade paljusus samuti. Minasid on aja jooksul tekkinud palju ja mitmesuguseid, mõni neist on päriselt kadunud, mõni on varjusurmas. Luuletuses „Tumeaeg” kirjutab lüüriline mina: „Kunagi kümne aasta eest olin siin / irratsionaalne: jõin, kak­lesin ja armastasin, / ja nüüd on noist päevadest alles ainult / hüüfid [—]”. Üks asi on muutustest lugeda arenguromaanist, hoopis midagi muud on seda ise läbi elada.
Iseennast ja oma kogemust, ütleks isegi, et üldinimlikkust mõtestades toe­tub Riismaa filosoofidele, matemaatikutele ja füüsikutele. Aga ka ulmelistele fantaasiapiltidele, võimalikele tuleviku­stsenaariumidele, mis on võrsunud tehnoloogia peadpööritavast arengust. Autor arutleb, mis oleks, kui meil oleks ühel päeval reaalsete asjade asemel arvutisimulatsioon ja saaksime valida, mida me näeme ja kuidas; kui arvuti tunneks ära või eristaks lõhnu; kui me saaks argipäeva hommikul autoga sõitmise asemel sellega lennata; milline oleks maailm pärast tulnukate lahkumist jne. Raamatus moodustavad tulevikuvisioonid ja võimalikud maailmad omaette teemad, teatud mööndustega saab seda teost lugeda ka kui sketšidest koosnevat poeetilist ulmeraamatut.
Nende tulevikupiltidega seostub minu mõtteis Briti telesari „Black Mirror”, kus on samuti läbi mängitud võimalikke tehnoloogiaarenguid, mõtiskletud, milline on inimene, kui maailm tema ümber on veelgi tehislikum. „Black Mirror” on enamasti apokalüptilise meelestatusega, hoiatades tehnoloogia eest. Riismaa mäng tehnoloogiaga on aga positiivne ja avatud, tema pildikesed on põnevad, tekitavad elevust, mis on siiski kaetud kerge melanhoolse ning õrna nukruse ja romantismi looriga. Riismaa ulmepildikestes on tehnoloogia areng positiivne ja huvitav, see on põnev mäng, täis kujuteldamatuid võimalusi. Tulevik ja selle tehnika ei kätke rohkem ohtu kui minevik või nüüdisaeg.
Ilmselt siinkohal põimuvadki poeetiline minatunnetus, inimeseks olemise taju ja tehnoloogia, ulme ja füüsikaline maailmapilt. Inimene kohaneb, kohanes tuhat aastat tagasi ja teeb seda ka tulevikus. Võimalusi on mõnel ajal rohkem kui teisel, piire saab nihutada, kogemus võib olla teistsugune, kuid saada kontakti endaga, oma isikliku ajaga — see on hoopis teine teema. Siia tehnoloogia areng ei puutu, siia ei puutu välispidised võimalused, nendega tegeldakse igal ajal ja niikuinii. Küsimus on kogemuste ja võimaluste mõtestamises, tunnetamises, tervikpildi moodustamises. Tervikpilti on lihtsam moodustada, kui on teadmisi, kogemusi, kui teadust on rohkem. Riismaa kirjutab: „Tõeline taipamine / arusaamine tuleb alati / kogemata, kogemata nagu / „midagi läbi elamata”, / „juurdlemata”, ja kogemata nagu // „hopsti”.” Arusaamine iseendast ja maailmast tuleb ootamatult, järsult, kogemata, kuid pinnas selleks viimaseks „hopstiks” on loodud aastatepikkuse pusletükkide kogumise ja paigutamisega. Ja siis näed seda, ootamatult, kogemata läheb nii, et viimane tükike saab paika.

Vorm toetab sisu

Nagu öeldud, et jäta esmakohtumine Riismaa raamatuga külmaks, ning minus tekitas see ühtaegu huvi ja võõristust. Mis on peidus nende võõraste sõnade taga, kuidas need omavahel seostuvad, kas tavatu kujundus toetab sisu või pelgalt epateerib? Kui keegi teeb midagi teistmoodi, kerkib ju alati küsimus, kas see on ka sisuliselt põhjendatud või katsub ta olla originaalne.
Mulle näis juba ilma eelmainitud „Sirbi” intervjuuta, et kujundus toetab sisu, kuid ma ei oleks taibanud, et kujunduses on kasutatud Google’i värve, ja see teadmine lisab tõlgendusvõimalusi. Esialgu keskendusin sellele, et kujundus tekitab tajunihke kastikeste abil, mis häirivad tavapärast lugemist. Nimelt katkestab paljude luuletuste lugemist tekstikastike, mis on luuletuse üks osa. Kastikeses on ebaühtlaste tähtedega paar rida või sõna sellestsamast luuletusest. See võtab lugemise tempot maha, näiteks „KTOON / ILISE / KATEEDRI / POOLE” ja „VAI / KUS / VERANDAL / HETK” ja „AXE / FORGET-ME-NOT / FLEA MARKET / CHILDHOOD / OBLIVION” ja „MAAILMA / ESIMESEL JA / VIIM / ASEL / KEVA / DEL”. Selline tekstipaigutus sunnib peatuma, aeglustama, mõtlema neist sõnadest teisiti, andma neile ülejäänud luuletusega võrreldes teistsuguse tähenduse, millegi poolest neid luuletuse kontekstis eriliseks pidama. Luulekogu, mis kõneleb ajast ja minakogemusest, tekitab lugemisel samuti teistsuguse ajataju ja -kogemuse. Aga kuidas on siis, kui lisada siia Google? Mulle näib, et vorm toetab sisu. Kui raamat kõneleb tehnoloogiast, siis selle kujundus esindab arvutiekraanilt tuttavat maailma, tekste, mis on liigendatud teisiti, kus info on edastatud visuaalse köitvusega, eklektiliselt, pilk haarab suuremas kirjas sõnu ja pealkirju teinekord teksti endasse laskumatagi. Internetiteksti lugemine on hüplik, siinse luulekogu värvides ja kastikestes orienteerumine, prioriseerimine on samuti hüplik protsess. Nii näivad ka kõik need sõnad, nimed, võõrad keeled olevat lisatud luuletustesse hüplikkust ja fragmentaarsust rõhutama. Ning jätkates Google’iga: Riismaa luulekogu saab tasandeid juurde, kui lugedes üht-teist guugeldada. Näiteks võib guugeldada tumeainet, Vera Rubinit, Fermi paradokse, aga ka Billy Collinsi luulet ja Gödeli teoreeme. Nii mõnigi neist jääb küll eelteadmisteta endist viisi hämaraks.
Luulekogus „Kogemata” on peale siintoodu rohkelt teemasid ja tasandeid, nii et raamat pakub kindlasti veel palju tõlgendusvõimalusi. Tundub, et siin peitub kihte, mis avanevad mulle alles mõne aja pärast. Kui olen teises meeleolus ja teiste mõtetega, võib see raamat kõnelda millestki, mida ma praegu ei märkagi.

Lojaalsuskontroll

Tähelepanuväärsed tähelepanekud ei tähenda veel tähelendu.
Olemine, olesklus, olemise oletamine; pidev lojaalsuskontroll.

Õhk pungil lõhvele kulunud mõttemalle, ärimudeleid, mulle.
Kui puudub koosolemise, allesjäämise tahe, moonutab eluvoolu
lineaarne lollus, olnuka ja tulnuka lepitamatus.

Tunane tarkus ei kiirga tänasesse päeva. Tõrjumise, tõrkumise
põhjuseks hingeline ebakindlus, elukondlikud küsimused,
samm-sammult loovutatud usaldus, ootamatud ohuolukorrad,
austatute abitus, globaalse jõhkruse ja raevu raske vari.

Kes söandab vaadata peegli taha, kus märja töö spetsialist
passib parajat silmapilku, käepärast puss, automaatpüstol?

Kas lõpuks ei jää rahvastel libatõdesid tõrjudes üle vaid
paluda barbareilt andestust — sooritamata kuritegude eest?

Ei saa igavesti toimida põhimõttel: targem annab järele.

Tasalülitunud

Hing kurguni täis, virutavad põikpead
pesuveega vannist välja ka lapse.
Kahjurõõm kruvitakse erapooletuks muigeks.
Väärtegu kuulutatakse riiklikuks heateoks.

Tühjade tõrte kõmin aina valjeneb.

Miks kiidad luhtuvaid oletuspoliitikaid?
Kas ainult sellepärast, et sulle ei osutaks
Albikära-Antsu parkunud nimetissõrm:
oled selle või tolle erakonna suuvooder!

Asümmeetriline

Ajaaken, ruumiuks, tähtede saaga.
Väike võõrlusse hajutuv rahvas.
Õigsuse ja vääruse vahele jääb
suurte asiste ülbus,
üksilduse pealetung, hüljatuse demarš.

Mõte roobitseb luuleoksa, et nähvata Nihilit.

Vastuseks kostab nurinat:
pole veenev, ei ole siiras;
kus erroriekspert, kõmukaitsja, võrdsusvolinik?

Taandread

Heita tõikade täringut, tõlkida tõsielu märke —
riik paigallennul, õrna koorega linnumuna.

Mõni krahh lajatab läbipaistmatult. Kaotuse
tunnistamine nõuab ka riigimeestelt söakust.

Kes praavitab maailma elamiskõlblikuks, kui aina
laastatakse, saastatakse, lõhutakse, õhitakse?

Vaimne Saharagi laieneb, tungib peale, matab tuisk-
totruse alla mõtteoaase. Üleilmne murdeiga venib.

Jõulud 2017

Poliitkorrektselt õhukesed piparkoogid.
Kohvitassi kõrval on klaas vett,
nagu näeb ette EL-i direktiiv.

Aknalaual vaasis
Morast kingituseks toodud
kuuse- ja kadakaoksad.
Ere jõulutäht tillukeses potis,
pika tuletikuga toestatud,
okste varjus —
nii iseteadlik, iseseisev!
Uuem aeg

Algab veelgi uuem aeg. Kavalate kõnede saatel. Igas mehes,
linnus, loomas, vastses hoones, mis püstitatakse omal jõul
või laenuga, on tallel uue ajastu viirused, seeneeosed.
Arvatakse: uus aeg kestab igavesti, noorpõlv ei lõppegi.

Unes teatati: juba tõstetakse inimesi kontekstist välja!

Teksti kude ja alltekst on rong, mis veab tajude tarkvara,
allikaid, vastusrikkaid küsimusi, aateid; lambaid hundinahas.
Kinnismõtlejad kisuvad kiusu, seljas sõnavabaduse soomusrüü.
Päike teeb puu otsa pidulikku pesa, mets valmistub haljuma.

Algab järjest uuem aeg. Lõputu ärev rüsin, auklik maailmapilt.
Kometi otsa komistab kommentaator. Ajaleht aina lehvitab tuult.

Pikk valgus

Nii kolkaulmleja kui suurlinna suslik vastustavad tavastampe,
umbisikulist udutamist: vabadus kehtib nii sees- kui väljaspool
inimest! Kerged sammud, rasked mõtted, irreaalne enesetunne.

Kas ihkad mõistemetsas mõnda pehastunud tüve ümber lükata?
Või janus juua mandumise lättest, vaibevalgus vastu vilkumas
silma võrkkestal?

Süüme tarib inimest hõlmast, vaevab meeldetuletusega: hoia
eemale tapariistast; luba põgeneda vägivalla eest; lase ka
mõistlikul umbvõõral elada! Kes maldab arutlejat ära kuulata?

Ikka jälle: nokk kinni, saba lahti. Nokk lahti, saba katki.
Kui nokk katkenud — asi hirmhull! Millal mõlemad lahti? Kena
vaimuvõimlemine, sõnade ekvilibristika. Ent teeristil kasutu.

Helevalge õhtu, üksildaste hüljatud nurmede nukrus.
Inimesel, lindudel meeles ühine soov: valgust, valgust,
jätkugu meile pikka valgust, laia lageda väge!

Disharmoonilised tantsud

Vihatorm on samasugune maru nagu orkaan või tsunami, tühistab
võlgu, lammutab hooneid, kisub juurtega üles metsapuid.
See puhkeb äkki, põhjuseks ebaõiglus, solvang, võimuiha.

Rävala puiesteel puutub mulle möödujate kõnelusest kõrva
surutudhäälne lausekatke: kahetsus on põhimõtteline tunne —

Ajaleht teatab: elu on ilus, kuid vägivalla hambad ei kulu;
jälle armastus ja eneseohverdus rinnutsi tänamatusega — vaid
jalgadele tuld andes pääsenud pereema metslasest mehe küüsist!
Ja veel: kaks inimest on katamaraan, mis tormimöllus ei hukku!

Haige ratastoolis muutub härdaks, pühib prille, otsib vaikusest
vastuseid, uneleb haaratsist, mis tõstaks ta jälle jalgadele —
üles kohava kevade kätte, võrdsete sekka, pilvede alla!

Möödas uni

Möödas talve halvatusuni.
Puud juba kehtestanud autonoomia,
haljast iseseisvust
tõotab neile kevadlaotus,
mis päev-päevalt sõbralikum.

Tasapinnad tahenevad.
Vanurid jalutavad, heatujulised,
lapsemeelsed, käes suusakepid.

Kurg saabub lõunamaalt jüripäeval.
Koolivend mulle pihku pistab käe:
kuidas käbarad käivad?
Soe silmapilk. Süda avaneb äkki.

Kauksi Ülle Imäpuu / Vahtsõ ao palvõh jt luuletusi
Lehte Hainsalu Tõnn ja Tõnnike
Mats Traat Lojaalsuskontroll / Tasalülitunud jt luuletusi
Airis Erme Mälestus Lõpust
Veronika Kivisilla Tütrele, minu noorkuule / Udujutuke
Kai Aareleid Riia aknad
Inga Ābele Käsmu
Läti luulet Aleksandrs Čaks / Vizma Beļševica / Aspazija / Uldis Bērziņš / Madara Gruntmane / Valters Nollendorfs
Aija Sakova Astrid ja Ivar Ivaski kirjanduslikud võrgustikud. Riia
reisikiri
Berit Kaschan Kutset tantsule on kuuldud
Kristi Salve Sõit-sõit-sõit Riiga, taas Tartu linna
Janika kronberg Mõned märkmed Riiast ja Riia vanglaist
Jüri Adams Ei saa me läbi Lätita
Maarja Undusk Ellen Hiobist Ellen Niiduks. Tartu-aastad
1949—1955 (III)
Contra Eesti ja Läti — must ja valge?
Sirel Heinloo Pimeduse klotsidest kodu
Piret Põldver Ulmeline ja argine Riismaa
Leo Luks Tühikäigul jutulõng
Elo Lindsalu Veel üks katseisik elu näitelaval
Kroonikat
Maria Esko Millega ravida ravimatut?

„Olen ikka korranud ja kordan ka siin, et kus on sõnnikut, seal on võimalik kasvatada roose, ja kus on roos, seal peab olema olnud ka sõnnikut.”
See tsitaat pärineb Viivi Luige ja Hedi Rosma kahasse kirjutatud teosest „Ma olen raamat”. Roosiõie ilul on oma hind ja sünnilugu. Ilu ei välista inetust ja korratust, vastupidi, ta võtab need elemendid oma teenistusse. Sõnnikul kasvav roos on otsekui irooniline ninanips igasugusele nautlevale estetismile ja kärsitule soovmõtlemisele, mis püüab elust välja sõeluda ainult mingi parasjagu meeldiva spektriosa. Sõnnikul kasvava roosi ilu ei ole kaunishingedele. Kõik kaunis ja ülev vajab sünniks tööd ja pühendumist, miski ei puhke ilma hoole ja vaevata. Keegi peab kobestama pinnase, kinkima oma hoolt ja aega, et miski imeline võiks tärgata. Inimese töö ei ole vaid majanduslik tegevus, töö ei piirdu ainult elatise hankimise ja toodanguringluse käigushoidmisega. Töö kaudu on inimene maailma kaaslooja. Roosikujundist võib aimata ka ilusse kätketud suurt telos’t: ilu kui maailma lõpp-eesmärk. Parim, milleni inimeste maailm võib jõuda, on mingit tüüpi ilu, aga mitte kunagi ei saa maailmast inimlikku soovunelmat, temast ei saa utoopiat. „Jumala linn” ei lasku soovkujutelmana inimeste keskele iialgi. Seepärast on Viivi Luige ilutajusse kodeeritud ka omamoodi fatalism, mis pidevalt teadvustab maapealse reaalsuse katkematut konstanti, aega. Aeg on lõpuks see, millest saab ilu, saab poeesia. Tegelik poeesia ei alga mitte roosi õitsemisega, vaid selle närtsimisega. Poeet ülistab aega, tunnustab inimese tööd ja imetleb selle vilja. Aga ta laulab ka ärasaatmise laulu, kaduvuse hümni. Ühelt poolt kutsub poeet loomisele, teisalt aga valmistab ette loovutamist. Ühelt poolt ood, teiselt poolt itk. Progressi ja dekadentsi jõud võtab poeet sülle kui oma alatised lapsed. Nende omavahelises mõõduvõtus ehitab ennast ajakuju ja niimoodi areneb selles ka poeedi saak. Poeet näeb aja vääramatut toimet, tema kuninglikku kõikvõimsust, taevalikku õiglust: inimese töö jääb aja piiridesse. Ajale jääb alati viimane sõna. Selle sõna esiletoomine ongi poeedi töö. Pärast meelelise roosi närtsimist, mis tähistab ühe aja ammendumist, kerkib üles veel üks roosiõis. Sedapuhku sõnaline ja kujundlik. See on poeedi sõna, mis jääb otsekui majakas tähistama üht aja-lugu, selle võite ja kaotusi, sügavusi ja karisid. Ta pühitseb seda poeetilise hingusega, annab talle ilu kaudu väärikuse. Poeet püstitab majaka ajaränduritele. See majakas peab näitama ühe ajastu valikute ja tegude tulemust. See heidab valgust ajastu karidele ja juhatab järgmisi sügavamatesse, avastamata vetesse.

Poeesiat ei oleks, kui ei oleks vältimatut. Kui poleks aega. Ajalikkusest lähtuva paratamatuse aisting saab käivitada midagi poeetilist. See on paradoksaalne situatsioon. Paratamatuse aisting ühelt poolt alandab meid. Surub maadligi. Teisalt aga toob meie tunnetusse millegi hoomamatult suure ja kõigutamatu. Avab kõrguse. Paratamatu on aja kulg, aja enese pidev minek. Sünd ja surm. Võib näida, et maailm koosneb suhtelistest suurustest ja kõik on kokkuleppe küsimus. Aga mis tahes liit või leping jääb ikkagi ootama pidevat ülekinnitamist, sest alati on võimalus, et keegi loobub ja tahab äkitselt midagi muud. Nii nagu tubegi tuleb tolmust üha uuesti puhtaks teha, nii vajab ka kõik muu inimlik alatasa kordamist. Tint lepingutel kuivab, vanded ununevad, ihud lõtvuvad. Plangu värv tuhmub ajas ja vajab seepärast ikka ja jälle ülevärvimist. Tõotused üksinda ei maksa midagi, vaja läheb ka truudust. Aeg on inimese töö ülevaataja ja inimese tööle innustaja. Inimese vastus ajale on kultuur. Kultuur ei ole niipalju millegi leiutamine või alustamine kui just nimelt hoidmine ja endale võetud ülesannete täitmise järjekindlus. Kõige üha uuesti üle vaatamine. Kultuur pole niivõrd maja ehitamine kui maja-pidamine. Kultuuri proovikivi on aeg, vastupidamine ajas. Vastutuse ja pühendumise tähendus ilmneb ajas, eoste ja viljade eluringis. Progress üksinda ei ole kultuur, talle on oluline ainult ehitamise õhin ja uudsuse stiimul. Ta on kärsituse vang. Dekadents üksinda ei ole kultuur, sest otsib kultuurimälestistest elumahlu, mida seal ammugi enam ei voola. Ta on tardumuse vang. Rahustada kärsitust ja äratada tardumust — sellisena töötab poeetiline sõna. Aega ei ole võimalik ületada või kehtetuks tunnistada. Aeg ise ületab inimest. Inimene on soovinud ajast mööda puigelda, teha lõpparve religiooniga, ületada ühiskondlikku ebaõiglust, otsinud ennast üliinimeses, proletariaadis ja kes teab veel milles. Need kõik on olnud katsed unustada aega. Sellega on inimene püüdnud otsekui pea peale keerata oma ajaliku seisundi tõsiasja, lasknud enda üle võimust saada kärsituse või tardumuse deemonitel. Aga meenutage romantikuid — ilul on oma orgaanika, tema täius avaldub ajavalus sündiva terviku kaudu. Sõnnikust kerkib roosiõis, kui ta on keset kultuuri, keset maja-pidamist, mis kannab hoolt kasvamise iga etapi eest.

Kas annaks selles valguses nimetada Viivi Luige ilu mõistet eksistentsiaalseks, nagu leiame selle näiteks Camus’lt? Eksistentsialistlik absurditunne ongi ehk üks kõnekamaid ja selgemaid vastuseid kõigi ajalisust eiravate ühiskondlike ja isiklike utoopiate läbikukkumisele. Absurdimõtleja ei usu proletaarlast ega üliinimest. Ta ei usu enam ideaalse ühiskonna ega ideaalse inimese perspektiivi. Absurditunne on tagasitulek armetu inimkesta piiridesse. See on katse võtta omaks suure mõtte puudumine ja vormida eksistentsist endast ülev, esteetiline vastulause tühjusele. See on soov teha mõttetusest inimest kaunistav ehe, tema viimane tähendusega varustatud paopaik. Kuid Viivi Luik esindab siiski alati mõtet, mitte kunagi mõttetust. Tema ürgvaist ei lase ennast nihilismiga eksitada. Isegi kui ajalugu ei paku meile kultuuri käekäigu kohta üleliia rõõmustavaid peatükke, pole ajast lähtuv poeetika siiski vaid vaeslapse lohutus. Hegel kirjutab oma maailmaajaloo filosoofia loengutes: „Maailmaajalugu ei rajane õnnel. Kooskõlas ja vastuoludeta õnneperioodid on ajaloo tühjad leheküljed.”
Siit lähtuv ajavaatlus käsitleb ajalugu inimlike nõrkuste, inimese kapriiside ja tahtmiste traagilis-koomilise näitelavana. Viivi Luige poeetika hõlmab seda maailmaajaloolist mõõtkava. Aga ta ei esita ajalugu üksikutes esile tõstetud sündmustes keriva jutustusena, vaid näeb eri aegade koostoimet. Tema poeetiline närv registreerib ajaloolist panoraamsust, kus korraga eksisteerib pimedus öises Eestimaa kuusemetsas ning samal ajal huugab suurlinna elektrivalgus Berliinis. Niimoodi kõrvutatakse ühe ja sama maailmaruumi eri kohti, mida valitseb üks ja seesama ajalisus, ehkki eri kujul. Ajalisus mahutab eneses triviaalse ja unikaalse, perifeerse ja metropoliliku. Lähedase ja kauge. Aeg on inimmaailma kõrgeim kordaja, tema viimne identiteet. Aja kuppel kõrgub üle meie peade, sellest moodustuvas ruumis segunevad minevik, olevik ja tulevik. Üks tsitaat tema viimasest esseekogust: „Täna õhtulgi hõõgub metsade ja võsade vahel mõni üksik tuluke (kui lähed suure tee pealt kõrvale), tähti ega kuud ei paista kuskilt, ennemuistne pimedus mustab kuusikus, kaugel need nälja- ja katkuajadki on.”
Kuusiku mustav pimedus varjab kauget näljaaega, nagu polekski see ajamüüri kaugustesse lukustatud. Aeg on kihiline ja põimitud. Aja mõjudest koosneb oleviku sulam. See aja liigenduste tabamine on Viivi Luige poeetilise ükskõiksuse, tema iroonilisuse, aga ka moraalsuse ja sakraalsuse kese. Ta ühendab paigad maailmaga, hetked ajalooga. Vahetu ümbrus saab koha globaalses, ajahetk liitub ajaloolisega. Kõik on kõiges. Olgugi et kitsas individuaalses perspektiivis oleme igaüks seotud oma piiratud vaateväljaga, kätkeb ajalisus endas ka universaalset mõõdet: inimene asub alati ka psühholoogiliselt teadvustamata kosmilisel laval, mida ta oma tegutsemisega kaasloob, aga absoluutses plaanis siiski kunagi lõpuni läbi ei näe ega halda. Irooniline efekt tekib, kui inimlik kapriis püüab kehtestada absoluutseid, ainukehtivaid piire, mis ei arvesta seda maailmaterviku katkematut kohalolu. Kõik niisugused katsed lähtuvad universumiga võrreldes ühe inimese või inimgrupi piiratud vaateväljast ja võivad anda ainult ajutisi ja suhtelisi tulemusi. See ei vähenda siiski sedalaadi kitsarinnaliste tahtmiste saatuslikkust, õieti saatus just selles seisnebki: mis peaks tegelikult kehtima, see ei kehti, ja see, mis on kapriisne ja piiratud, kehtib ja käitub nagu absoluutne tõsiasi. Just seepärast ei ole maailmaajalugu õnne õpetus, vaid pigem katkematu kurbmäng. Viivi Luige esseekogu sõnu kasutades: vale kujundab maailma rohkem kui tõde. Maailm on pea peale pööratud! Eriliselt terav on Viivi Luige vaist totalitaarsete režiimide kui utoopiliste kapriiside väljanaermisel. XX sajandi totaalsed režiimid on näited kohutavate valede kohta — ja seepärast mürisevad ka moraalsed õppetunnid pimedusest, universumi hapruse eitamisest, katsetest maailmale külge pookida tehislik utoopia ja tehislik süsteem, horisontaalne argipäev. Tõeline süsteem, tervik, asetseb selles poeetilises tunnetuses aga teisal — vertikaalsel skaalal ja ilmutuslikul pinevusel.

„Ja siiski, argipäev ja ime ei ole eraldi, vaid kuuluvad kokku. Võib-olla inimene elab ja kannatab ainult selleks, et õppida seda tervikut nägema ja iseendas ühendama.”
Sakraalsus moodustub pigem ridadevahelises ruumis. Kui üldse, siis peab ta kehastuma kehatult, astuma ligi ennast samal ajal reetmata. See on ehk seotud aja eshatoloogilise mõõtmega: ajal on mõte, tal on oma sisemine tähendus. Aja vahendusel küpseb midagi. See on lootus. Maja-pidamine kui kultuuri kese on seotud usuga sellesse, et aeg ei ole mitte mõttetult kulgev või ringlev stiihia, sünd ja surm ei ole mitte deemonlik ja tühi mäng, vaid sellel on oma mõte. See mõte on liiga privaatne ja isiklik, et olla kõigile korraga ühtemoodi nähtav või tajutav. Ometi, usk selle mõtte olemasolusse ergastab tööd ja õnnistab maja-pidamise korraldamist. See oleks nagu kultuuri nähtamatu toimeallikas, mis siiski kunagi päriselt nähtavaks ei saa. Ta on pidevalt unustuse ja teadvustamise piiril. Iga ilmutatud sümboli, iga kujuteldava utoopia või loodetud lahenduse, kuidas ajaga toime tulla, uhuvad need samad aja jõud taas eemale. Viivi Luige autoripositsioonis on ehk just tänu sellele erilisel kohal ka muhelus, kui mitte lausa naer. See on vabastav naer, mis naerab välja võltsi ja vale, aga kutsub niimoodi ligi ka uue võimaluse ja lootuse. Aja ilu on siin teatraalse varjundiga, mille keskmes on mitmenäoliste maskide mäng. Ajalugu on alati lõpuks maskeraad, karneval, kus rolle loob inimese suhteline piiratus, aga ka tema tahe neid piire ületada. „Pildi ilu rikkumise paratamatus”, Viivi Luige viimase esseekogu pealkiri, võiks programmina viidata sellele, et aja sõnaline kokkuvõtmine on Viivi Luige poeetikas aste edasi meelelisest või visuaalsest väljendusvormist. Lõpuks tuleb ikkagi sõna. Ent alles siis, kui me meelelisest väsime. Teatrist koju pöördume. Mis see kõik oli? Kuni ajastu sõnnik ja sellesse külvatud seemned õitsevad ja vilju kannavad, ootab poeedi sõna kannatlikult oma tundi.

Joanna Ellmann: „Kõrbest”.
„Omailm”, 2018. 85 lk.

Joanna Ellmann on üllitanud oma kuuenda luuleteose, kui nüüd täpsem olla, siis proosapoeemi, ja saanud hakkama millegi päris huvitavaga. Vikipeedias on öeldud, et Ellmann kirjutab sümbolistlikku, müstilise varjundiga luulet. Ühes 2015. aasta „Värske Rõhu” inter­vjuus sõnastab ta oma luulenägemuse niimoodi: „Ma nimetan seda endasse ja maailma uskuvaks luuleks, müstiliseks, kohati alateadvuse tajudel mängivaks. Religioossus ja usk on minu jaoks kaks täiesti erinevat mõistet, ma olen spirituaalne küll ja kindlasti usklik, aga sama kindel on ka see, et ma pole religioosne. Kirjutamisprotsess on mulle ühelt poolt meditatsioon ja teiselt poolt rännak teistesse maailmadesse.”
Seda müstilist maailmavaadet võib tunda ka Ellmanni uues kogus „Kõrbest”, kus autor viib lugeja rännakule nägemuste maailma. Või ka vaimumaailma. See on lihtne, väga reaalne, usutav maailm, mille Ellmann lugeja silme ette manab. „Kõrbest” on kindlasti Joanna Ellmanni seni kõige parem teos. Kirjanikul on huvitav otsida uusi sõnaväljenduslikke vorme. On halb, kui autor jääb mingite mallide raamidesse. Tore, et Ellmann on katsetanud midagi uut. On tunda, et ta on ise kirjutamisprotsessi väga nautinud. Inspiratsioon on külas käinud, kahtlemata!
Raamatu „Kõrbest” lugu on tervik, ühtne, paneb kaasa mõtlema. Lõpu poole (lehekülgedel 68—71 kipub midagi logisema; midagi seal juhtus, mõte väsis ära kas minul või autoril või meil mõlemal) jääb natuke tekstitihedusest puudu, aga muidu on see päris huvitav, mõnus kulgemine, voolamine on täiesti olemas, teistmoodi, kui muidu eesti luules olen harjunud lugema. Kõik leheküljed on toredad, tekitavad huvi ja soovi lehte keerata ning teada saada, mis juhtub.
Ellmann kirjeldab vaimumaailmas ringiliikumist või unenäorännakut. Teos algab pimedusse vahtimisega oma toas, keegi põristab riidekapis, retkejuht kutsub minajutustajat vaimsele rännakule: „Ta vaid naeris tasa oma sügavat valulikku naeru ja / palus, et astuksin koos temaga keset tuba olevasse avausse / selleks, et ta näitaks mulle ilmu ja tõdesid, mida / muidu näha ei ole.” (Lk 9.) Korraga näeb minajutustaja kõrgelt veel oma juukseid padjal ja vaimumaailmas ta ongi. On paikade kirjeldusi ja olendite nägemusi nagu Johannese ilmutusraamatus: „Kuskilt taamalt, hak­kas liiva seest kerkima / suuri ja imelikke elukaid, kes meenutasid kalu. / Aga nad ei olnud seda. / Neil olid inimeste näod, mis tardunult vaatasid mind. / Otsekui viibiksid elu ja surma vahelises letargias, / otsekui paludes abi, / et viiksin nad siit minema.” (Lk 42.) Autor või siis minajutustaja näeb hulga nägemusi. Huvitavaks teeb poeemi ehk ka see, et nägemuse või une sees on veel teine nägemus ja selles omad vaimolendid. Seega natuke nagu venelaste matrjoška. Nägemus nägemuse sees. Nägemused pole koormavad, hirmsad, ehkki neis on surnuid, minategelase peast hakkab laavat voolama, või nähakse nägemust heljuvast kassiskeletist, mis osutub ammuseks sõbraks. Need on vaid mõned kummalised pildid sellel kõrberännakul. Iga uus lehekülg avab mingi uue kihi, viib edasi sügavamale vaimumaailma. See pole ei kohutav ega kole maailm, see pole hirmutav nägemus, mis proosapoeemis lugeja ette kantakse. Kunagi olid kõrbemungad ja erakud, kes kirjeldasid oma nägemusi. Ellmanni loodud teos — eks seegi ole midagi sellist.
Teos lõpeb natuke tavalise tõdemusega, et kuigi inimene kaob ja pimedus ta neelab, jääb alles inimese olemine. „Ka siis, kui ühel näiliselt rahulikul päeval / haarab pimedus inimese endasse / ja neelab oma / koridoridesse, / jääb talle alles / tema alatine olemine.” (Lk 85.) Ehk siis surematus. Inimhing on surematu ja seda usuvad kõik usundid ja religioonid. Lakoonilist sõnavara kasutades on loodud kaunis poeetiline vabavärsis poeem hingemaailmas ringiliikumisest, nägemustest sealpoolsuses. Ei puudu ka pöördumised vaimolendi või retkejuhi poole. On see midagi Piibli-ainelist või indiaani muinasjuttude hingerännakute laadis või hoopis iidne India või new age… Tõsi on see, et vaimumaailm on olemas, vähemalt ma usun, ja see on ühtne, seal kehtivad oma reeglid ja toimimismehhanismid. Võtkem kas või unenäod. Unenäomaailma kirjeldamine. Tundub lootusetu. Ent kui loed Ellmani raamatut, siis tunned, et autor on tõetruult edasi andnud sealpoolset maailma ja selle reegleid. Nägemusena on „Kõrbest” üllatavalt kompaktne, tõene, usutav, realistlik. Muidugi, uut usku ega koolkonda Ellmann ei leiuta, näitab vaid taas vanade tõdede kehtivust.
Lugedes mõtlesin küll, et äkki oleks Ellmann pidanud selle teosega veel ootama. Vahel antakse autorile nõu, et setita, lase tekstil mõni aeg olla, vaata, mis on saanud sellest aasta pärast, siis näed, mis kõlbab, mis mitte, äkki ümber teha siit ja sealt. Isiklikult tean, et vahel see nõu aitab, vahel mitte. Sisetunde küsimus. Kas ise jääd rahule või mitte. Kaks aastat võid ju mõelda, püüda teksti paremaks teha, iga kord see aga ei kehti. Autor võib tekstist välja kasvada, teema vastu huvi kaotada, maailm kaotaks seega ühe olulise teose. Teksti peaks kirjutama ühe hooga ja võimalikult hästi, andma endast parima — see on selge. Ühest vastust, kuidas sünnib oluline kultuuriline teos, muidugi pole. Kas „Kõrbest” on oluline kultuuriline teos? Sisetunne ütleb, et ei ole. „Kõrbest” võib olla Ellmannile isiklikuks verstapostiks küpsemise teel, nii nagu lapsed mõõdavad oma pikkust ja kriipsutavad seinale jooni, nii võib Ellmanni uut raamatut vaadelda kui autori järgmist isiklikku kasvukriipsu. Ja ometi on see hea. Oled kasvanud, tubli tüdruk, tahaks öelda. Näed, kui suur sa juba oled! Ehk kunagi tõesti jätab Joanna Ellmann midagi olulist meie, eestlaste kultuuriruumi.
Huvitav oleks teada, kui palju on teoses reaalseid nägemusi ja kui palju ilukirjandust, autori enda väljamõeldut. Aga kas sel ongi vahet? Ellmannil on osavalt õnnestunud segada eri žanre (ilukirjandus ja esoteerika) ja kirjutada ometi huvitavalt ja loetavalt — tekst on kerge, samas sügav ja voolav. Poeem ei muutu tüütavaks, tempot hoitakse üleval. „Kõrbest” on ka hea näide kulka kirjanduskomisjoni õnnestunud ja julge valiku kohta.
Uued kirjandushuvilised leiavad kord oma vanaemade riiulist Joanna Ellmanni raamatu „Kõrbest”. Usun, et seda teost loetakse ka aastal 2030, kas just vaimustusega, aga huvi ja uudishimuga küll. Hakkad lugema ja tahad teada, oled lummatud piltide galeriist. Jääd vaatama, tunned lõpuks huvi ka autori vastu. Püüan ette kujutada, mis tunne oleks olnud, kui Ellmann oleks kirjutanud selle raamatu eelmise Eesti Vabariigi ajal ja ma oleksin leidnud selle 2000. aastal leskede majast, Armilde pööningult näiteks. Oleksin sirvinud, mõelnud: mingi eestiaegne teos. Huvitav, kes selle raamatu ostis? Ja kes see Joanna Ellmann veel on? Siis oleks teinud lahti Vikipeedia ja saanud teada, et Ellmann on kirjutanud seda ja seda, liikunud vaimumaailma ja kirjanduse piirimail, ühendanud oma loomingus eri voole, olnud paljude huvidega. Päris põnev. Huvitav, mis ta veel kirjutanud on? Nii ma siis oleksin istunud seal leskede pööningul ühes Alats­kivi kolkakülas, Ellmanni raamat mu käes oleks olnud niiske, koitanud, hiirte näritud. Huvitavalt kirjutab, oleksin mõelnud. Võib-olla oleksin teosest mõjutustki saanud ja hakanud ka ise Ellmanni moodi kirjutama, ja kord oleksin intervjuus öelnud, et Eesti vanemast kirjandusest meeldib mulle Ellmanni raamat „Kõrbest”, et oli lugemiselamus, see teos muutis mind.
Uurin seal pööningul veel Ellmanni kohta. Mis Vikipeedia veel ütleb. Polnud just parnassil, liikus oma rada, oma teemasid pidi. Huvitav autor. Kirjutas palju raamatuid. Oli tegev ühiskondlikus elus. Suhtles selle ja sellega. Pööningu akna taga võetakse põldudel vilja, aknaklaasid on pesemata, hirmus tolmused. Lehmaheinte seas on Ellmann. Vanad heinad, juba põhuks muutunud nagu kogu kirjandus.
Aeg setitab ka praegust kirjandust. On katsetajaid, on neid, kellel on talenti. On neid, kes teevad enda kallal tööd. On neid, kes on leidnud, et kirjutamine on kerge töö, avaldavad kohutavalt halbu teoseid. Vaesed metsad.
Ellmanni teos on lugemist väärt. Nii ma seda kirjeldaksin. Päris õnnestunud. Tihedus tuleb kindlasti aastatega. Kui Ellmann oleks kokk ja tegu oleks söögiga, kui „Kõrbest” oleks söök, siis tegi Ellmann lugejatele päris maitsva roa. Oskas üllatada. Teeb nii mõnelegi kuulsale luuletajale silmad ette millegi värskega. Julge ja tubli tüdruk!

Henrik Visnapuu: „Millal sünnib inimene”.
„Ilmamaa”, 2018. 464 lk.

Henrik Visnapuu kavatses 1930. aastate lõpus avaldada oma 50. sünnipäevaks ühiste kaante vahel põhiosa oma peamistest artiklitest, ülevaadetest ja arvustustest. Ta valis välja sadakond kirjutist ja koostas kuue lehekülje pikkuse nimekirja, mida ta ise nimetas „prospektiks”. Juubeli eel pani ta kokku ka mahuka luulevalimiku pealkirjaga „Kaks algust”, mis nägigi trükivalgust ümmarguse sünnipäeva aastal 1940. Artiklite raamat jäi aga ilmumata. Nüüd, peaaegu kaheksakümmend aastat hiljem, täitis Hando Runnel luulemeistri soovi ja koostas soliidse väljaande tema tähtsamatest artiklitest, lisades teisigi kirjutisi. Visnapuu „prospektist” on üle võetud paarkümmend kirjatööd.
Raamat „Millal sünnib inimene” ilmus kirjastuse „Ilmamaa” „Eesti mõtteloo” sarjas ja koondab Hando Runneli sõnutsi „Visnapuu iseloomulikke publitsistlikke artikleid ja avaldusi”. Viimane sõna on küll väga laia tähendusega, kuid arvatavasti võib siin silmas pidada mõtteavaldusi, nagu sarja nimi eeldab. Luuletuski on mõtete ja emotsioonide avaldamine.
Kogumik on natuke kirju, kuid huvitav. Runnelil on omamoodi maitse ja lähenemisprintsiip, mis näitavad Visnapuud nii, nagu üks poeet teist poeeti tunnetab. Selle veidi isemoodi vaate annavad kõigepealt kirjutiste valik ja raamatu üles­ehitus. Kahele eri kaalukusega osa­le järgnevad „Lisa”, ilmumisandmed ja nimeloend. Kaks viimati mainitut li­sa­vad kogumikule vajaliku põhiteabe, mis iseloomustab iga väärikat (publitsistlikku) teost. Kahju, et toimetaja vähesed allviited ei anna nõudlikumale lugejale piisavalt informatsiooni, oodanuks põhjalikumaid kommentaare kogumiku lõpus. Need aitaksid tänapäeva lugejal avada ja mõista sajanditagust Eesti elu ja kultuurimaastikku. See on suur töö, kuid Visnapuu oleks olnud tänulik.
Kaks sisuliselt kandvamat osa on erineva mahu ja suunitlusega. Esimene osa hõlmab ligikaudu 300 leheküljel 36 Visnapuu kirjutist aastast 1909 kuni aastani 1930. Need olid Visnapuu kujunemis- ja küpsemisaastad. Tema esimene luuletus ilmus 1908. aastal ning esimesed artiklid 1909. ja 1910. aastal „Postimehes”, kust on pärit Runneli võetud ülevaated, aga samadel aastatel ka „Nooresoolehes”, „Postimehe” kaasandes, sealtki võinuks mõne avalduse kogumikku võtta. Näiteks poleemika kaasaegse kirjanduse üle või arutelud kodu mõistest ja tähendusest noore inimese hingeelu kujunemisel. Neis oli juba tubli annus protesti senise religioosse maailmatunnetuse vastu ja uue põlvkonna eneseteadvustust.
Teine osa on õhem, peamiselt 1930. aastate artiklid, lisaks neli mõtteavaldust 1940ndatest ja katke mälestusteraama­tust. 15 kirjutist 150 leheküljel. Siin keskendub koostaja kõige tähtsamale, Henrik Visnapuu mõtteviisi ja eesmärke kajastavatele kirjutistele. Visnapuu on kirjutanud palju ja pidanud rohkesti kõnesid, siin on sellest kontsentraat, väljakujunenud isiksuse katkematu võitlus Eesti (raamatu)kultuuri tuleviku pärast. Ta oli võitleja ja propageerija, seda on tunda ka luuletustest, mida ta tsiteerib paljudes kirjutistes. Hando Runneli valik on Henrik Visnapuu isiksuse tuuma hästi esile toonud, vältinud ülepaisutamist ja kordamist. Visnapuule iseloomulikke ideelisi passusi on parasjagu ja tema resoluutne kõneviis sordiini all ega mõju kamandamisena, mida võib suuremal hulgal artikleid uurides tähele panna. Eesti riigi propagandatalituse kultuurinõuniku, ajalehe „Uus Eesti” ning ajakirja „Varamu” toimetaja tegevus ja vaated langesid kokku, ja seda kinnitab Runneli pieteeditundeline valik.
Kui artiklite sisulist poolt vaadata ja võrrelda, siis oleksin soovinud eesti keelt puudutavate kirjutiste juurde mõnd kirjatükki poleemikast Johannes Aavikuga. Kaks lühikest sõnavõttu annavad küll pildi Visnapuu seisukohtadest ja nõuetest noorsoole, kuid samal ajal sündinud ja järgmistesse kümnenditesse ulatuv esimene tõsine vastasseis uueneva eesti keele küsimuses on jäänud kõrvale. Teiseks on küsitav nii mõnigi isikuülevaate ja järelehüüde kaasamine (Isadora Duncani kohta on koguni kaks käsitlust). Runnel toetub trükivalgust näinud kirjutistele, võib-olla oleks võinud täienduseks võtta mõne käsikirja jäänud veidi ehmatava kirjatöö (näiteks „Eesti majanduse ajalugu Vene ajal” 1936. aastast). Üldiselt on aga kogumik hästi üles ehitatud ja temaatiliselt tasakaalus. Kõik peamised Visnapuu mõtte- ja kirjateo valdkonnad on esindatud.
Henrik Visnapuu „prospekti” traditsioonilisele vaatenurgale vastab Hando Runnel vabameelsema, võib öelda poeetilisema koostamistavaga. Valiku aluseks ei ole mitte ainult vahendamine, vaid Visnapuu mõtete-tunnete välja toomine ja rõhutamine. Et tasakaalustada mõningate tekstide kohatist kuivust ja retoorikat, paigutab Runnel nende vahele mõne ootamatu „rosina”, mida leidub eelkõige esimeses osas („Tundmata naisele”, „Momentistide päevakäsk”, aga eriti Ingiga kirjavahetusest pärit „Kiri merest ja päikesest”). Lausa intrigeeriv on „Lisas” ära toodud luuletus „Baroness Maggie Gripenbergile”, mis pärineb aastast 1913 ja millega Runnel seob kokku ajalised raamid. Enamasti kronoloogilisest järjestusest kinni pidav koostaja lõpetab raamatu ringiga ja läheb tagasi algusesse, „Momendi” ja „Siuru” aega. Seda kinni(s)tab ka nõndanimetatud järelsõna, uut põlvkonda nahutav Peeter Põllu artikkel „Mõned „Siuru” kultuurilised konsekventsid” (1917/1918). See võiks ju olla, kui oleks olemas korralik käsitlus Henrik Visnapuu loomingust. Harald Peebu mono­graafia on tendentslik ja ammu vananenud. Visnapuu vääriks terviklikku professionaalset analüüsi ja nüüdisaegset käsitlust. Kuni seda ei ole, pole mõtet mängida ja ümber trükkida tänapäeva lugejale küll naljakat, kuid selle raamatu kontekstis ebaadekvaatset kirjutist.
Nagu öeldud, on Hando Runneli valik üpris vaba, ta võtab siit ja sealt alates perioodikast ja koguteostest ning lõpetades kirjavahetuse ja memuaarteosega ning saab kokku haarava mõtteloo. Runnel tahab üllatada. On raske leida teemat, mida Visnapuu ei oleks puudutanud. Teades Visnapuu loomingulist haaret ja avatust igale probleemile, oleks võinud raamatusse võtta mõned satiirilised vested-luuletused, mida ta avaldas ajavahemikus 1929—1932 ajalehes „Nool” pseudonüümi Tulihänd all ja mis näitavad kirjutaja polemiseerimisoskust ning tolleaegset olupoliitikat ka niisuguses vormis. Satiiriline lähenemine on üks Visnapuu kirjutiste vähe tuntud joon, (kirjandus)elu naeruvääristavad avaldused ilmusid tema sulest ka „Postimehes” ja „Sädemetes”. Mõni näide sellestki vallast võinuks ilmestada siinset kogumikku.
Pärast pikka pimedust on Visnapuu taas valguse käes. Tal on olnud hea aeg. Kaks raamatut ühe aasta jooksul, peale selle kogumiku veel Vallo Kepi koostatud luulevalik „Kirg ja kodumaa” (2017). Ehk annaks kokku põimida veel ühe teose Visnapuust kui rahvusluse kandjast? See mõjuks tänapäeva pragmaatilises ja üha liberaliseeruvas Eestis hästi. Ja mis tähtsaim — Visnapuu tuli koju. Tema põrm sängitati sel suvel Metsakalmistule armastatud Ingi kõrvale. Hando Runneli kokku pandud raamatust saab jälgida Visnapuu kujunemist elutundlikuks ja missiooniteadlikuks isamaalaseks. Kogumik „Millal sünnib inimene” on Henrik Visnapuu vaimu läbi inimeseks sündimise lugu ja eneseteadvustamise krestomaatia.

4. septembri kirjanduslikul teisipäeval esitles Berk Vaher Tartu Kirjanduse Majas oma luulekogu „Silmanurga taga” („Elusamus”), muusika ja küsimustega lõid kaasa Siim Lill ja Rauno Alliksaar raamatupoest „Utoopia”.

4.—8. septembrini Itaalias Mantovas toimunud Festivaletteratura kirjandusfestivalil tutvustas Piret Raud väikestele lugejatele oma raamatuid „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist” ja „Printsess Luluu ja härra Kere”. Mõlemad raamatud on itaalia keelde tõlkinud Daniele Monticelli.

15. septembril korraldas Kirjanike Liit oma iga-aastase sügisväljasõidu Käsmu. Kontserdi andsid Robert Staak, Anto Õnnis ja Tõnu Jõesaar.

6. septembril oli Tartu linnaraamatukogus II Tartu rahvusvahelise V. A. Žukovski nimelise luulefestivali raames tuntud vene kirjaniku, Bolšaja Kniga laureaadi Leonid Juzefovitši autoriõhtu. Külalisega vestles Roman Leibov.

6. septembril esines vokaalimprovisat­sioonide ühendus ARFA (koosseis Laura Põldvere, Ivi Rausi, Roomet Jakapi, Jaan *Luulur* Malin ja Mart Soo) Brussel Poetry Fest raames Brüsseli planetaariumis.

5. septembri kirjanduslikul kolmapäeval esitles kirjastus „Tuum” Kirjanike Liidu saalis Mats Traadi luulekogu „Kahutus”. Autoriga vestles Rein Veidemann.

8. septembril korraldas Tallinna Kirjanduskeskus Kadriorus Koidula tänaval teise Kirjandustänava festivali, mis kandis alapealkirja „Kirjanduse jalajälg”, et tõmmata tähelepanu kirjandus- ja looduspärandi ühisosale. Festival avati Weizenbergi 8 majaseinale Marie Underi ja Artur Adsoni mälestustahvli panekuga. Toimusid esitlused, arutelud, kohtumised kirjanikega jms. Dramaturg Diana Leesalu lavastas stseeni Underi ja Koidula kujutluslikust kohtumisest, peaosades Hele Kõrve ja Ester Kuntu. Jan Uuspõld esitas Kadrioru Luigetiigi saarel Alliksaare luulet. Tammsaare aias lugesid NUKU näitlejad ette Tammsaare loomingut, et tähistada käimasolevat A. H. Tammsaare 140. sünniaastat. Kultuurilehe telgis esitlesid ennast sihtasutuse väljaanded. „Värske Rõhu” raamatusarja autorid Triin Paja ja Vootele Ruusmaa tutvustasid oma luulekogusid. „Keele ja Kirjanduse” vestlusringis osalesid Brita Melts, Evelyn Fridolin ja Elle-Mari Talivee. „Vikerkaare” tunni täitis Märt Väljataga loenguga vikerkaarest. Hiljuti „Loomingu Raamatukogus” ilmunud Doris Lessingi teost tutvustas Krista Kaer. „Akadeemia“ toimetajad Toomas Kiho, Jaan Kangilaski ja Indrek Ude lugesid katkendeid ajakirjas ilmuvast. „Loomingu” tunnil esitasid oma ja teiste loomingut toimetajad ning Leelo Tungal, Veronika Kivisilla ja Tiit Aleksejev. Rohealal oli avatud näitus „Vaim on taim. Loodusmotiivid eesti luules”. Kümnel Koidula tänava aknal esitati igast möödunud sajandi kümnendist üks oluline luuletus. Õhtu lõpetasid Eda Ahi ja Jaan Sööt kirjanduspiknikuga Tammsaare muuseumi aias. Kokku oli festivalil üle 60 kirjandusega seotud sündmuse.

8. septembril esines Jaan *Luulur* Malin Brussel Poetry Fest raames Brüsselis Magritte’i majamuuseumis.

8. ja 22. septembril toimus Tartu Kirjanduse Maja kultuurilokaalis „Arhiiv” kirjandusviktoriin.

11. septembri kirjanduslikul teisipäeval esitleti õpikut „Sissejuhatus filosoofiasse” (Tartu Ülikooli Kirjastus). Kõnelesid Bruno Mölder, Roomet Jakapi ja Marek Volt, neid küsitles Mihkel Kunnus.

11.—14. septembrini toimunud rahvusvaheline festival Luulesõit oli tänavu pühendatud lasteluulele. Luuletajad Heli Laaksonen Soomest, Ieva Samauska Lätist ja Leelo Tungal Eestist kohtusid lastega 11. septembril Tallinnas Eesti Lastekirjanduse Keskuses ja Viru keskuse „Rahva Raamatus”, 12. septembril Tartu linnaraamatukogus, 13. septembril Elva linnaraamatukogus ja 14. septembril Võru keskraamatukogus. Täiskasvanud huvilised olid oodatud luuleõhtule 12. septembril Tartus Tampere Majas. Festivali peakorraldaja on rahvusvaheline luulefestival Luulesõit, kunstiline juht läti luuletaja ja tõlkija Guntars Godiņš. Sõitu aitasid korraldada Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Kultuurkapital, Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis, Tampere Maja ja Tuglase Selts.

12. septembri kirjanduslikul kolmapäeval esitleti Kirjanike Liidu saalis „Väikest inglise luule antoloogiat” (EKSA). Vestlesid ja luulet lugesid raamatu tõlkija ning koostaja Märt Väljataga ja Doris Kareva. Inglise muusikat esitas ansambel Rondellus.

12. septembril esitasid Bukaresti ülikooli raamatukogus 100-aastaste riikide pealinnade kultuurifestivali kirjandusõhtul oma loomingut Andra Teede ja Imre Siil.

12.—13. septembrini esinesid Riias luulepäevadel Hasso Krull, Igor Kotjuh ja Veronika Kivisilla. Veronika Kivisilla luges oma loomingut ka Jūrmalas Aspazija majamuuseumis.

13. septembril esitles Tõnis Vilu Tartu Kirjanduse Majas oma luulekogu „Libavere”, autorit küsitles Joosep Susi.

13.—14. septembrini toimus Narvas Tartu üli­kooli kolledžis seminar „Narva, piiri- ja tööstuslinn: kirjanduslikke kajastusi”. Ette­kande pidasid Anu Printsmann, Kri Ma­rie Vaik, Marianne Lind, Tarmo Pikner, And­rei Vinogradov, Jason Finch, Ene-Reet Soo­vik, Mait Sepp, Reet Bender, Marika Peek­mann, Kadri Tüür, Viktor Pál, Julia To­fantšuk, Jaan Undusk, Elle-Mari Talivee, Hei­li Sepp, Aare Pilv, Kaie Metsaots ja Tiit Aleksejev.

14. septembril esitles kirjastus „Fan­taasia” Tartu Kirjanduse Majas kolme uut ulmeraamatut: ajakirja „Reaktor” parimate lugude kogumikku „Tuumahiid 4: Berüllium”, Kersti Kivirüüdi õudusromaani „Värav” ja Heinrich Weinbergi romaani „Tõrkeotsing”. Esines ansambel Vist Tulnukad.

15. septembril esinesid luuletajad Doris Kareva ja Timo Maran Raplas kultuurifestivalil „Särin”.

16. septembril esitles Timo Maran Tallinnas Ukraina kultuurikeskuses „Poeetilise Punase Raamatu” täiendatud väljaannet.

18. septembril oli Tartu linnaraamatukogus vestlusõhtu külaline Triinu Viilukas, raamatu „Minu Viin. 1700 kilomeetrit ja 17 aastat” autor. Õhtu sai teoks koostöös kirjastusega „Petrone Print”.

18. septembril esitleti kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Majas ja 19. septembril kirjanduslikul kolmapäeval Tallinnas Kirjanike Liidu saalis Tiina Kirsi artiklikogu „Sõel. Käsitlusi kirjandusest, kirjanduskriitikat ja arvamuslugusid” (EKSA). Mõlemal esitlusel kõneles autoriga raamatu koostaja Aija Sakova, Tartus osales ka kriitik Mihkel Kunnus ja Tallinnas kõlas Berit Kaschani luule.

18. septembril oli Stockholmis Rootsi Kirjanike Liidus Triin Soometsa ja Mathura luuleõhtu.

18. septembril kuulutati Võrus Fr. R. Kreutzwaldi muuseumis välja Bernard Kangro kirjandusauhinna 29. laureaat. Auhinna sai Heiki Kelp raamatu „Elu ongi muinasjutt. 17 elumustrit Võrumaalt” eest. Žüriisse kuulusid Janika Kronberg, Merle Sulg, Liina Valper, Ahto Raudoja, Tiia Allas, Inga Kuljus ja Elina Allas. Sellest aastast Võrumaa Arenduskeskuse SA rahastatava auhinna andis üle juhatuse liige Tiit Toots.

19. septembri kirjanduslikul kolmapäeval Kirjanike Liidu saalis esitles oma raamatut „Minu auhinnad” Maarja Kangro. Autoriga vestles Urmas Vadi, muusikat tegid Martti ja Rasmus Raide.

20. septembril osalesid Viivi Luik, Piret Viires, Triin Soomets, Jan Kaus ja Mathura Rootsis Biskops-Arnös Eesti Vabariigi juubelile pühendatud päeval.

21. septembril oli Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” „Utoopiline salong. Sügishooaja algus. Kohv”.

21. septembril esitlesid Kirjanike Liidu saalis oma kõrgkooliõpikut „Sissejuhatus filosoofiasse” Bruno Mölder, Roomet Jakapi ja Marek Volt. Autoritega vestles Tõnu Viik. Esines vokaalkvartett ARFA koosseisus Laura Põldvere, Ivi Rausi, Jaan Malin ehk Luulur ja Roomet Jakapi, kitarri mängis Mart Soo.

24. septembril korraldasid Tartu linna­raama­tukogu ja Tartu linnamuuseum tu­­dengipäevade raames Tartu ajalooliste kohvikute kirjandusretke „Kas tudengid ja kirjanikud kohtusid ka?”. Teekonnal peatuti nii kunagiste legendaarsete kohvikute asupaikades kui ka tänapäeval tegutsevate kohvikute juures. Kohvikute ajaloost rääkis teekonnal Ants Siim, kohvikuteemalisi palu luges Ülo Treikelder.

24. septembril kohtus vene kirjanduse ja kultuuri nädala raames Tartu linna­raamatukogus lastega muusik, antropoloog ja muinasjutuvestja Polina Tšerkassova.

25. septembri kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Majas juhendas luuleprõmmu Eesti finaali külalisesineja Bence Bárány (Ungari) loovkirjutamise töötuba „Finding Topics”.

25. septembrist 1. oktoobrini osales Triin Soomets Rumeenias rahvusvahelisel luulefestivalil „Nights of Literature. Antares”, mis toimus 20. korda Galaţi, Buzău ja Brăila linnas.
26. septembri kirjanduslikul kolmapäeval esitles Indrek Hirv Kirjanike Liidu saalis oma luulekogu „Kuldöölane” („Post Factum”). Luulet lugesid ja muusikat tegid Maria Peterson ja Kristjan Üksküla.

26. septembril toimus Tartu Kirjanduse Majas Eesti luuleprõmmu finaal 2018. Võistlesid Silver Sepp, Heidi Iivari, Aliis Aalmann, Jaak Känd, Raul Majas, Kalev Vapper, Ats Kruusing jt, külalisesineja oli Bence Bárány (Ungari). Võitis Silver Sepp, teise koha pälvis Aliis Aalmann ja kolmanda koha Raul Majas.

27. septembril oli Tartu linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vene kirjanduse ja kultuuri nädala raames vaatluse all Kai Aareleiu raamat „Vene veri”, mis ilmus hiljuti ka vene keeles. Vestlust juhtis Eve Pormeister.

27. septembril kohtus Tartu linna­raa­matukogus vene kirjanduse ja kultuuri nädalal lugejatega kirjanik Jelena Skuls­kaja. Räägiti tema tänavu ilmunud teosest „Armastus vene kirjanduses”, lapsepõlveromaanist „Marmorluik”, Dovlatovist ja paljust muust.

27. septembril toimus Viru Keskuse „Rahva Raamatus” luulekuu aruteluõhtu, milles osalesid Doris Kareva, Üllar Saaremäe, Vladislav Koržets ja Elina Naan. Arutelu modereeris Peeter Helme.

28. septembril toimus Viru keskuse „Rahva Raamatus” Tallinna luuleprõmm, kus oli külalisesinejaks Silver Sepp. Õhtut juhtisid Sirel Heinloo ja Toomas Leppik.

28. septembril esitles Berk Vaher Viljandi lasteraamatukogus oma luulekogu „Silmanurga taga”.

29. septembril esines Indrek Hargla Göteborgi raamatumessil seminaril „Kuriteopaik Euroopa; kuidas luua ideaalset krimiromaani?”.

30. septembril tähistati Tartu Kirjanduse Majas rahvusvahelist tõlkijate päeva. Linda Targole anti üle Lembe ja Edvin Hiedeli nimeline toimetajaauhind ja Järvi Koklale esimene August Sanga nimeline luuletõlkeauhind, luulekavaga esinesid Siim Lill ja Rauno Alliksaar.

30. septembril oli Stockholmi Eesti Majas luuleõhtu „Linnuteelaev” külaliseks Doris Kareva, kes tutvustas ka kogumikku „Eesti tunne”.

Õnnitleme!

2. oktoober – Enn Nõu 85
3. oktoober – Marina Tervonen 65
4. oktoober – Tiit Kändler 70
5. oktoober – Helvi Jürisson (Soans) 90
11. oktoober – Peeter Puide 80
22. oktoober – Piret Saluri 75
20. oktoober – Peep Ilmet (Gorinov) 70
31. oktoober – Lehte Sööt-Hainsalu 80

In memoriam Linda Kunnus 5. II 1925 — 21. IV 2017

Mida teha, kui maailm äkki kokku kukub? Millised on valikud, kui seinast ei tule enam ühel päeval elektrit, pangaautomaadist raha ega kraanist vett, mobiiltelefonid on tummad, supermarketite uksed on teadmata ajaks kinni kiilunud ning bensiinijaamade voolikuis on lõppenud haisev ollus, mis paneb pöörlema maakera? Instinkt ütleb, et siis tuleks haarata hädapärased asjad ning katsuda jõuda kiiresti maale, vanaema juurde.
Valdur Mikita, „Vanaemad, ökoterrorism ja globaalne katastroof”

Ma ei mäleta täpselt, mitmendal Radisson Blu Sky korrusel oli see tuba, mille aknast välja vaadates sain isalt telefonikõne ja teada, et maavanaema, mamma on surnud. Hetk ise on eredalt meeles. Pealegi mõjub õhtuse merevaate ja surmateate ajaline kokkulangevus lausa kunstilise liialdusena.
Nii nagu mõjub kunstilise liialdusena nende aegkultuuriliste punktide kaugus, mida see kõne ühendas. Mamma suri kollases maamajas Valgamaal, väikeses talus, kus ta oli käinud algusest lõpuni läbi kogu oma elukaare. Tallinnas polnud ta käinud, aga merd oli näinud küll. Jõmpsikana küsisin ja ta ütles, et sattus enne sõda korra Pärnusse ja nägi ära. Muidu oli vanaema terve elu täiesti paikne, sest lehm pole mingi nunnu kiisu, kelle saab puuri sees reisile kaasa võtta.
Selles peenes hotellis, kuhu ma eraviisiliselt vaevalt kunagi satuksin, viibisin seetõttu, et olin parasjagu korraliku eurorahastusega SA Innove koolitusel. „Õpetaja — hariduse kõneisik”. Üle Eesti kandideerijate hulgast valiti välja üheksa, kes võiksid oma isikuga populariseerida õpetajaametit, eriti noorte hulgas. Esimene õpiväljund tunnistusel: „Õppija teab, mis on maine, kuvand ja bränd, kuidas need kujunevad ja kuidas isikubrändi teadlikult kujundada.” Eks ta ole. Kuidas seletada isikubrändi maavanaemale? Seda koolitust? „No see on midagi enesekiitmise treeningu moodi…” Mis ühisosa on haisval enesekiitusel ja liftikõnel? Mis ühendab õige hashtag’i valimise oskust teadmisega, et lehma pasandamise korral aitab harilik tedremaran? (Koolituse läbinuna võin muidugi öelda: mina!)
Minu haridustee on kestnud umbes kakskümmend kolm aastat, mammal neli talve. „Meie haridus oli Hitler ja Stalin,” ütles ta enda ja papa kohta. Meile olid nad ikka mamma ja papa, mitte vanaisa ja vanaema (mu emapoolsed vanavanemad — linnavanaema ja linnavanaisa — surid, kui olin veel päris pisike).
Hotellis õhtusöögil vaatasin mõtlikult seda kunstipäraselt määritud taldrikut (Prantsuse köök) ja õhukesele basaldikillule asetatud leiba, mille mundris ettekandja lauale oli toonud. Basaldikillul oli pruunikas chia-seemnetega moodustis, milleks töö kaotanud leib oli moondunud esteetiliste kapriiside keeristuultes, küllap umbes seda laadi jõudude käes, mis olid teinud samamoodi töötuks jäänud karjavalvurist ja jäljekütist puudel-chihuahua. Ka see evelinilveslik rukkikeeks oli mamma küpsetatud leivast sama kaugel nagu Radisson Blu Sky hotell väikesest kollasest talumajast Valgamaal. Papa ja mamma küpsetasid leiba papa laotud kiviahjus, klassikalises leivaahjus (puud sisse, tuhk välja, taigen sisse, leib välja). See polnud väga vana, ei pärinenud sõjaeelsest ajast, minagi mäletan, kui papa selle ladus, aga et ta selle ladus, näitab truudust harjumuspärasele (elektrist sõltumatule!) tehnoloogiale.
Leiva hind oli miski, mida mamma alati küsis, kui külas käisime. See polnud niivõrd siiras huvi, kuivõrd omamoodi rituaal. Kuulnud summa, vangutas pead ja rääkis, kuidas Pätsu ajal maksis kilo leiba sama palju kui kilo rukkijahu. Taignasse läks kuus osa jahu ja neli osa vett, kaks osa vett auras küpsetamisel ära ja see kaks, mis sisse jäi, oligi pagari kasum. Olen näinud sellise retsepti järgi tehtud leiba kaubanduses küll. („Ei ole lisatud suhkrut! Naturaalse juuretisega! Ei ole lisatud pärmi! Ainult rukkijahust!”) Mamma ja papa andsid alati pätsi kaasa ja ülikooliajal oli see mõnus närimine. Päts tähendas paari-kolme kilo ja see polnud mingi kohev õhku ja vett täis pehmik, vaid tihe kamakas, mis säilis kaua ja mille lõikamine oli rohkem tükkide murdmine.
Peale uduna silme ette kerkivate mälestuste andsid nähtavale tähendusi ka keskkonnaeetiku prillid. Tõsi, keskkonnaeetika on lihtsalt loengukursuse nimi, mida Maaülikoolis olen mõnda aega lugenud. Sõna ise on nii ebamugav ja eksitav, et distantseerun sellest selge sõnaga juba avaloengus. Keskkonnaeetika on surnult sündinud laps, puhtintellektuaalne konstruktsioon. Selle sünniajaks oli juba täiesti selge, et edaspidigi samal viisil keskkonda suhtumine kätkeb endas nii teiste kui enesetappu, nii praeguste kui tulevaste liigikaaslaste kahjustamist, eluvõimaluste võtmist, see tähendab, et keskkonda tõsiselt suhtumise põhjendamiseks ei lähe vaja mitte mingit erieetikat. Igatahes, ka keskkonnaeetiku prillide läbi paistab selline suur ja luksuslik hotell hukatuslike suundumuste koondsümbolina. Iga liigutus kõneleb siin raiskamisest ja värdjalikkuseni võimendunud hügieenist, juuksekarv saadab roa prügikasti, linu pestakse kange keemiaga ka pärast üht ööd kasutamist, „põlluramm” desinfitseeritakse enne kanalisatsiooni saatmist ning sussidki on ühekordse kasutusega, rääkimata hambaharjadest. Prügikaste tühjendatakse masinlikult, isegi kui see tähendab üksiku vatipadja mässimist prügikotti. Võimalik, et parim keskkonnaeetiline õppetund inimesele olekski see, et ta kuu aega ei tohiks prügi välja viia ja oleks sunnitud eluruumi oma jääkidega jagama.
Maavanaema elamises prügi õieti ei tekkinudki ja samuti olen veendunud, et vähemasti tema köök ei oleks läbinud ühtegi moodsat hügieenistandardit, mitte üheski aspektis. Küllap oli see üks põhjus, miks nad papaga nii vanaks elasid, mõlemad üle üheksakümne. Nad ei norinud oma keskkonna ja naaberolenditega tüli, isegi kui nendeks olid mikroorganismid. Seda ei maksa segi ajada naiivse ökosentimentaalsusega. Mesilastarru kippuv kährik löödi silma pilgutamata maha (koer hoidis kinni), rotid ja mutid püüti lõksu ja toorest nisu lätsutav metssiga sai halastamatult tinauba (papa enese valatud jämedaid haavleid). See sama papa, kes pani pesakasti isegi kakule, lõi jänesele käeservaga kõrvade taha ja lõikas sel pea otsast, ning siga sai Saksa täägi kõrri (see ei olnud poliitiline žest, puhas pragmaatika). Maal sain ma teada, kust tuleb ütlus „tormas ringi nagu peata kana”. Selle talu toodang oli meie perele suureks toeks iseseisvumise taastamise metsikutel aegadel. Sel ajal, kui linnatänavatel tõsteti inimesi tossudest ja teksadestki välja, nahktagist rääkimata, olin mina maal nagu vanajumala selja taga ja vitsutasin toitu, mis kuuluks tänapäeva standardite järgi Kalamaja eksklusiivkohvikute saavutamatusse tippu. Nii mahe ja öko ning nii käsitöö, et võin olla enam-vähem kindel — seda pole võimalik tänapäeva Tallinnas saada. Näiteks käsivändaga koorelahutaja abil saadud koorest käsitsi tehtud või, ja lehm oli käsitsi lüpstud ja lehma heingi käsitsi tehtud. Nii totaalset „käsitööd” enam ei kohta.
Niisiis muutus meeleolu õhtusöögilauas paratamatult melanhoolseks, olnuks rohkem vaimujõudu, võinuks öelda kelnerile, et kogu see peenutsemine ja glamuur ajab mind oksele, ma olen täiesti tasakaalust väljas, ehk saate tuua mulle ühe suure lehmakoogi savitaldrikul, eelistatult paar päeva päikese käes laagerdunud, kena koorikuga, mille aukude taga elavad igasugused huvitavad mutukad, mu lapsepõlvesõbrad. Või vähemalt viige minema see ilge pärlmuttervaas, ma ei saa isegi aru, kas suurlinlik esteetiline atakk on oma mürksinises vormis tabanud siin kullerkuppu või karikakart.

See raskemeelsus ja melanhoolia ei tulnud tühjale kohale, vaid asendas juba eesolnu. Koolituse sihtgrupis olemine ei lasknud seda unustada. Kes on õpetaja? Kultuurilises mõttes on õpetaja mustertäiskasvanu, keegi, kes juhatab inimesi turvaliselt maailma, mis juhatajale on tuttav ja kodune. Tundsin, et kehastan halvimas mõttes veel ühte ajastu hukutavat suursuundumust. Selleks on täiskasvanulikkuse läbikukkumine. See koolitus kestis päris kaua, seitse kuud. Kui koolitusele minnes töötasin veel õpetajana, siis selleks hetkeks oli juba ilmnenud, et enam ma ei saa. Kehtiva kriminaalkaristusega inimene ei saa töötada sellises ametis. Ega juhtkonnale mu minek meeldinud, sest füüsikaõpetajaid pole kuskilt võtta. Õpilased tahtsid algatada allkirjade kogumise, aga ma ütlesin, et see pole hea mõte. Olin neid ise õpetanud ebaõiglusele julgelt vastu hakkama ja seda kõige mõjuvamal kombel, tähendab eeskujuga. Küllap nägid nad selles ebaõiglust, et pean lahkuma (või siis pidasid oma kahjutunnet riivatud õiglustundeks), aga vähemasti selle ameti vaatenurgast oli mu abstrakt­ne süü suuremgi kui konkreetne ja juriidiline. Õpetaja töö ja mõju peamiseks legitimeerijaks on tema eluoskused. Ta peab saama ausalt öelda: tulge minu järel, siis saate hakkama, siis ületate eluraskused. Olla autoriteet tähendab olla kompetentsem ja samal pool rindejoont.
Täiskasvanulikkuse läbikukkumine kui koondkujund on mind kummitanud juba varem, kui hakkasin seda ise raskekujuliselt kehastama (muidugi mitte alla andes, vaid uuesti stardipakkudele asudes). Isegi sedavõrd, et olen pidanud kohaseks keskkonnateemadel rääkides teatraalselt vabandust paluda: „Head noored, mul on kahju, aga teile jäid heitgaasid ja ülekuumenev planeet! Meile sai energia, põlevad tuled ja mürisevad mootorid, teile tuhamäed! Palun täiskasvanute nimel andeks!” Nähtus ei puuduta ainult looduskeskkonda. Minu arust on see paslik silt ka neti- ja sotsiaalmeediale. Iga au on seisuseau ja oma seisuse normide rikkumist häbenetakse. Häbi on aga tunne, mida tuntakse teiste pilkude ees. Laste juuresolekul on täiskasvanul olnud häbi väga nõmedalt käituda. Kui tee on autodest tühi, siis ma ei oota lubavat foorituld, vaid jalutan üle. Aga kui teisel pool teed on foori taga samal ajal laps, siis ootan kannatlikult õiget tuld. Niisuguse eristuse kaotas sotsiaal- ja netimeedia ära. Täiskasvanud laamendavad, ropendavad, räuskavad ja sõimavad laste silme all, päevaportaalide õieli madalsisust rääkimata. Jah, täiskasvanulikkuse läbikukkumine on päris mitmemõõtmeline kokkuvõte.

*

Järgmine kord, kui isa helistas, mõlgutasin parajasti töömõtteid, sest noore isana ei saaks ma enam nii askeetlikult ja nii väikse käibega elada (oma majapida­mise tasuvusarvutused olin teinud ikka nii, et õpilastel oleks, millest eeskuju võtta). Naise rasedus polnud „tööõnnetus”. Kuigi ma ise oma mitmekülgses madalseisus olin ebakindel, ei mallanud naine enam hetkegi oodata. Tema elustsenaarium kippus vägisi võtma feministliku propagandaunelma tunnusjooni: lapsi pole, magister cum laude, esimene doktorantuuris, õppejõudude soosing ja hiilgavad väljavaated akadeemiliseks karjääriks — nii et pole ime, kui mu naist haaras eksistentsiaalne õud.
Isa kõne tuli õigel ajal, ta kutsus tööle appi. Isa oli koondatud mõne aja eest RMK-st vanuse tõttu (snd 1950), sest kedagi pidi ju koondama. Aga hea spetsialist tööta ei jää. Alltöövõtjana teeb ta üht-teist edasi. Sel korral oli tööks liini­kaitsevööndi markeerimine. Eesti Energia on otsustanud vööndit laiendada (metsa võetakse selle käigus kõvasti maha, sest liinide kogupikkus on suur). Mina kõnnin ultrahelisaatjaga liini all ja isa vastuvõtjaga liini kõrval, tema markeerib piirjoone ja kirjutab üles kaitsevööndisse jäävate puude arvu, liigi ja suuruse. Kummalegi poole liini nelikümmend meetrit, hektar liinialust maad iga saja kahekümne viie meetri kohta.
Liinid läbivad Eestit risti ja põiki, lähevad üle kõigi pinnavormide. „Käsk on vanem kui meie,” ütleb isa pidulikult ja seob tüki markeerimislinti meetrikõrguse rabamänni külge. Mõistagi pole riiklikud suurfirmad nii sõgeduseni masinlikud, et hakkaksid saatma harvestere rappa, kus pole isegi küttepuule lootust. Selles maastikuosas oleme infokogujad ja kaardistajad. Isa on elupõline metsamees, juba papa oli. RMK-s töötas ta taksaatorina, inimesena, kes kaardistas metsade seisu ja sisestas kogutud info andmebaasi. Tema eluajal tulid metsadesse jäljed, mida seal varem iial polnud, harvesteri jäljed. Harvesteri laastamistöö on võimas, sest masin ise on pööraselt võimas. Harvester on nagu hüperkratt, kes nõuab tööd ja palju, suuri tükke, sest muidu ei tasu ära, masin ei tohi seisma jääda. Kolm tilka verd on liisingulepingu all, ja kui harvester jääb seisma, viib pank su hinge.
Keskkonnaeetika pole metsnikke kunagi häirinud. Juba papat sunniti raiuma tema raiumisvõime viimasel piiril. Ta oli sõjavangis sunnitööl polaarjoone lähedal. Tänapäeval valitseb toonaste tingimustega võrreldes kõikjal sotsiaaldemokraatlik totalitarism ja tööliste paradiis. Papale anti hädapärased riided, hädapärane toit ja ainus napp ellujäämisvõimalus — töö. Raiu oma elu eest! Kui papa laagrist välja surema visati, siis kaalus ta koos riietega alla viiekümne kilo ja lühike mees ta polnud. Ometi ei suutnud nad ka hulgakesi metsaökosüsteemi kuigivõrd kahjustada.
Metsaökosüsteemi ei suutnud kahjustada ka mu isa oma kaaslastega. Kuigi tema tehnoloogia oli juba märksa parem. Mu isa hüüdnimi oli Tööröövel ja mu onu oli üleriigilise raievõistluse võitja, tööeetika nagu Vargamäe Andresel. Poisikestena olime vennaga isal metsas abiks, sikutasime oksi lõkkesse õhtu­pimedani, rampväsimuseni ja rohkemgi. Metsaökosüsteemile ei teinud me kuigivõrd kahju, sest jalamees lihtsalt ei suuda juuri puruks muljuda, mullastiku kapillaarsust rikkuda, hiigellanke lõigata, hooligu ta siis keskkonnast või mitte. Ja ka kõige karmimad mehed on võrdlemisi ilmastikutundlikud, samuti vajavad nende silmad päikesevalgust. Alles harvester muutis kõik. Inimraiuja on nüüd kabiini turvalises ja õdusas mikrokliimas, väliskeskkonnast isoleeritud ning tema töö on midagi arvutimängulaadset. Töö ei nõua enam võimet end piitsutada, keerukaid käelisi oskusi ja suurt füüsilist vastupidavust, vaid pelgalt introvertsust, valmidust pikalt üksinduses töötada. Harvester sobib samuti tsivilisatsiooni sümboliks. Reaalsus on turvaliselt klaasi taga ja laastamistööd saab teha nupuvajutusega, öö läbi, sest tehisvalgus on kaasas.

Seekord sattusime hõredale asustusele, põllud ja talud. Mõtlesin mõrult, et Mikita maavanaemade surmasaadik on igati sobiv amet inimesele, kel on head teadmised taimedest, kes seaduse järgi ei tohi õpetada ja kes ei pea enam liialt muretsema, mida rahvahulgad temast arvavad. Eks need liinid olid nõukogude ajal veetud nii, nagu koloniaalvõimud jagasid Aafrikat, joonlauaga otse ja punkt. Kui mõni talu ette jääb, siis häda talule. Nüüd liinikaitsevöönd laienes. Isa märkis üles iga mahavõetava puu, selle liigi, kõrguse ja tüve läbimõõdu rin­na kõrguselt (seda mõõtsin mina) ja nii kogu kaitsevööndi ulatuses.
Me ei kohanud ühtegi meest ega noort inimest, ainult maavanaemasid. Mõnel vedeles hoovil isegi mänguasju. Üldiselt oldi leplikud või resigneerunud. Eriti üks, vene keelt kõnelev, suhtus meisse nagu tsaari esindajatesse, aga oli ka selgelt häirituid, teisel valgusid silmad vett täis ja ta hakkas paluma, et tal mees surnud ja need on mehe istutatud puud ja lõigatagu siis pool, ainult latv, kui nii väga lõikama peab. Isa seletas, et meie ainult tähistame, tema on pensioneerunud taksaator, kes teeb alltöövõttu. Ja et need, kes lõikama tulevad, ei puutu ka õigupoolest asjasse, vaid on teise firma alltöövõtjad. Mis on tõsi. Puude surmaotsus langetatakse kabinetirahus, kus otsustamist ei häiri võra majesteetlikkus ega omaniku veekalkvel silmad.

Taluõued olid elav kinnitus Kalevi Kulli kreedole, et aias olgu ainult põlisliigid. Liigirikkus oli väga suur ja läbi põimunud. Mõnes kohas takerdus isagi, ometi tunneb ta taimi väga hästi.
Kujund „Mikita maavanaemade surmasaadik” hakkas kohe esimese talu juures kummitama. Sisuliselt käisime talust tallu (oli ka suvilalaadseid elamisi) ja teatasime, millises ulatuses see peagi lagedaks tõmmatakse. See töö on veel hullem kui kohtutäituri oma. Sammusime, nöörsaapad jalas, pikad pussid oksaraiumiseks vööl, minu käes pika toki otsa pandud ultrahelisaatja. See oli nagu vikat Surma õlal.
Pole liialdus öelda, et kõrgepingeliini postides on midagi sakraalset, eriti neis hiiglaslikes nurgapostides, mis on nagu vähendatud Eiffeli tornid. Seal all seistes ei ümbritse sind vaikus, vaid moodsa aja gregooriuse laul — kõrgepingeliinide lakkamatu, ähvardav, lausa numinoosne undamine.
Käid talust tallu ja teatad, millised puud jäävad uute piirjoontega hukkamistsooni, nimetad end mõttes Mikita maavanaemade surmasaadikuks ja sealjuures tunned oma neelatud halemeelsuspisaratest mingit kummalist esteetilist naudingut — nii vist kunst lohutabki.

*

Ajauksed muudkui sulguvad ja sulgunud oli ka see. See ei tulnud šokina. Olin vanaema juba pikalt ette leinanud, sest vanaisa suri suvel 2016 ja nad olid abiellunud 1949. Kuuekümne seitsme abieluaastaga kasvab päris kokku, eriti talus, kus loomad hoiavad sunnismaisena. Ja kui üks sureb, hääbub ka teine kiirkorras.

Matus oli luterlik. See üllatas mind, aga ainult korraks, sest tuli meelde, et vanaema oli usklik. Või vähemasti nii oli ta kunagi kaude öelnud. Jutuks see ei tulnud, sest lapsed ja lapselapsed on kõik paduilmalikud, ja välja see ka kuidagi ei paistnud. Risti seinal polnud ega piiblit öökapil. Kirikus ta ei käinud. Võimalik, et see oli papa pärast. Abikaasa Johannes oli ju Waffen-SS-i relvagrenader, veregrupp kaenla alla tätoveeritud, „musta märgiga valge lind”, ja pidi „olema madalam kui muru”, nagu ütles matusetalituse pidanud kirikuõpetaja, kes on ühtlasi ka ajalooõpetaja. „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld” oli igatahes praktiline eluprintsiip. Või pigem ellujäämisprintsiip. Igasugune kurtmine oli samuti nulli keeratud. Vanaema ei hädaldanud kunagi, imestas, rääkis kaasa, aga ikka nii, et mis teab tema neist uue aja asjadest. Kui Ott Sepp mängis „Tuju­rikkujas” Jumalat, siis küll ütles, et nii poleks pidanud tegema, aga see oli ka kogu kommentaar.
Kuigi ta pärines väga vaestest oludest (väike kollane maja ehitati isa kõrval saunas elades), oli neil siiski vähemalt üks raamat, mis oli soetatud juba õige ammu. Uus ja Vana Testament, 1739. Eesti kirjakeele kanoniseerinud piiblitõlge. Selle pärandas ta mulle juba mõne aasta eest.
Ja see tohutu lüpsmine. „Lehmal ei ole pühapäeva,” ütles ta ikka. Lehmade kaupa randmemaratoni, päevast päeva (esimeseks lüpsiks ärgati kella viie paiku). Eredalt on meeles, kuidas ta tõmbas piima udarast otse tassi ja ma jõin seda. Mäletan, et see maitses mulle (praegu tekitab mõtegi vahutavast lehmakuumast piimast kerget iiveldust). Ja kurja kuke käest päästis mu ära. Mu esimene tõsisem fight oli kurja kukega ja ma olin selgelt alla jäämas. Vanaema tuli, reha käes, ja tegi kukele säru.
Isiklik nostalgia võib maalida olnust ühekülgse pildi. Seda sobib ehk tasakaalustama juhtum Liivi muuseumist. Oli olnud soe suvepäev, päike oli juba puulatvades, vestlesime kolmekesi: mina, ökoloog ja looduskaitsetegelane Kristjan Piirimäe ja Valdur Mikita. Rääkisime ühest ja teisest, kui Kristjan Piirimäe küsis, kas saaksime tulla appi heina tegema. Kristjan peab loomi ja on mitmes asjas eeskujulikult, lausa hobuseni madaltehnoloogiline. Mikita pihtis siis oma heinategemistraumat ja õigupoolest on ka mul see trauma. Heinategu ei ole mingi tuulepealse maa idüll, see on lämbe, higine, täis kehale kleepuvaid heinapepresid ja parme, väga raske ja ebameeldiv töö (tõsi, suurima töötrauma sain vist ikka tolmuses ühistulakas hämaruseni heinapakke loopides). Heina­teo kogemuste vahetamine ei tähendanud meile pajatusi helgest lapsepõlvest, pigem oli see meeste omavaheline armidega praalimine.
Lehmaorjus on ränk orjus. Aga tõsi on ka see, et täiskasvanuks saada tähendab saada orjaks. Ja kui ori on liiga kange sõna, siis teenijaks. Jätkusuutliku ühiskonna standardinimene pole vaba indiviid, vaid teenija, enamasti oma laste (ja/või raugastunud vanemate) teenija. Inimese elu alguses (ja elu lõpul) on teiste hoolitsus hädavajalik. Inimene ei sünni vabaks, nii saab mõelda ainult ülbe aadlik. Inimene sünnib teenindatavaks, et saada teenijaks.
Vanaema lüpsis lehmi ilma puhkuseta, hullemgi veel, ilma puhkuse lootuseta, päevast päeva ämbrite kaupa. Ma isegi mäletan neid kaadreid iseseisvumise taastamise ajast, kus Savisaar seletab võilao ukse juures midagi sabotaažist. Meil oli samal ajal võid mitmekiloste kamakatena. Võimalik, et peenem nina ütleks tänapäeval, et niisugusel võil on küljes „lauda maitse”. Sest see oli algusest lõpuni käsitöö. Mamma kurnas piima läbi riidelapi ja jahutas allikas (see ei ole kunstiline liialdus, majast paarikümne meetri kaugusel on allikas, maja ise on kinnikasvanud järve, turbaõõtsiku kaldal), papa lahutas koore ja koorest tehti võid. Võib öelda, et nad sõltusid uuest riigikorrast sama vähe kui eelmisest, sest isegi leivavili tuli oma põllult. Selle sõltumatuse hinnaks oli ränk ja lakkamatu töö.

*

Kaido Kama arutleb: „Töötasin kunagi kaitseministeeriumis ja tegelesin mobilisatsiooni teemaga. Mistahes kriisi puhul on tänapäeval esmatähtsaks küsimuseks, kuidas kaitsta tsiviilelanikkonda olukorras, kus tavapärane tarbimisahel ja taristu enam ei toimi. Veel eelmise sõja ajal riigivalitsejatel seda probleemi polnud. Talud olid autonoomsed üksused, mis suutsid ise lahendada kõik oma toitlustus-, varustus- ja energeetikaprobleemid. Suhteliselt väikesearvulisel linnarahval oli maal „tagala” — sugulased, kelle käest sai tuua mune ja kartuleid. Ja kelle juurde sai viimases hädas ka linnast põgeneda — just nii käitus suur osa Tallinna elanikest kohe pärast märtsipommitamist. Maainimeste eluspüsimise pärast polnud riigivalitsejatel vaja muretseda. Pigem vastupidi — nende käest sai ikka ja jälle võtta sõjapidamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva vähesed maainimesed enam nii autonoomsed pole. Järjest vähem on neid, kes ise endale kartuli kasvatavad, ja veel vähem neid, kes siga või lehma peavad. Kui omal ajal viidi sööki talust linna, siis praegu toovad ka maainimesed omale toidukraami linna suurpoest. Ühesõnaga — inimkond pole kunagi olnud nii haavatav kui praegu ja seda hoolimata kõikvõimalikest tehnika ja tootmise saavutustest. Pigem ikka nende saavutuste tõttu. Selle tõttu, et suurem osa inimkonnast sööb naftast tehtud porgandeid. (NB! Üksjagu naftat kulub ka nende porgandite üle maailma laiali vedamise peale.) Me võime koostada ükskõik kui täiuslikke kriisireguleerimise plaane. Aga juba sellest tekib täielik kaos, kui lihtlabane elekter ära kaob. Rääkimata siis veel olukorrast, kui peaks lakkama pidev kaupade vedu ühest maailma otsast teise.”
Nii ütleb ka Valdur Mikita, et pärimusliku eluvormi, selle „veidra analoogmaailma” alalhoidmisel on mõte, „millest me ise ei pruugi kuigi selgelt aru saada. Aga kui peaks käima „suur pauk”, on see võib-olla ainuke võimalus, mis pakuks inimesele pelgupaika. [—] Ja maavanaemasid ei maksaks teps mitte alahinnata. Ühel heal päeval võib see vaikiv, peaaegu nähtamatu matriarhaat selle maailma vägevad oma võluriiki tagasi kutsuda.”

*

Mis puudutab aga selle lapse (ja järgmise) alanud elukaart, siis see katkes peagi pärast embrüogeneesi. Kujutlen teda ütlemas, nagu tänapäeva noored ütleksid: „Cut the crap, kuhu mul tulla?! Fuck it!” Ja tõmbas „juhtme” seinast. Nagu G. E. Lessing kirjutas sõbrale oma vastsündinud ja varalahkunud pojast: „Minu rõõm oli vaid üürike: ja ma loobusin tast nii vastumeelselt, sest pojast! Sest tal oli nii palju mõistust! Nii palju mõistust! [—] Kas polnud see mõistus, et teda tuli siia maailma kiskuda raudsete tangidega? Et ta nii kiiresti selle puudulikkust märkas? — Kas polnud see mõistus, et ta esimesest võimalusest haaras, et siit uuesti minema saada?”
Aga võib-olla oli ta hoopis laps, kes viiski ellu oma vanemate unistuse, mis neil täitmata jäi.
Nii vist kunst lohutabki.

Indrek Hirv: „Kuldöölane”.
„Post Factum”, 2018. 83 lk.

Indrek Hirve ligi kolmekümne, valdavalt halli/musta kujundusega luulekogu kõrval mõjub „Kuldöölane” värske ja värvikana, ees- ja tagakaanel rohekollane raster ööliblika tiivast. „Posti­mehe” kirjastuse „Post Factum” heal paberil korralik trükis, süsimustast raamist hoolimata kuidagi läbipaistev, esmapilgul isegi helge. Kujundaja Artur Kuus on lugejaga elegantselt mänginud: iga luuletus on paigutatud uuele leheküljele, ent pikemad tekstid jätkuvad trepina järgmise lehekülje keskelt, mitte algusest. Imestasin, et selliseid luuletusi on „Kuldöölases” õigupoolest ainult kaks (lk 10—11 ja lk 12—13), ometi tekitasid need imeliku kontrolliseisundi, mis sundis raamatut pidevalt tagasi lehitsema — on see nüüd sama või juba uus luuletus? Selline korduv ülelugemine oli hea, luulekogu meisterlik kompositsioon hakkas järjest paremini silma.
Kui uskuda kataloogi, peaks tegu olema Indrek Hirve 29. luulekoguga, ent pärast küllaltki pikka vaikimist kuuenda raamatukesega 2015. aastal Andaluusias, „kusagil Marbella ja Gibraltari vahel” alustatud uute luuletuste tsüklist. Esimesed vihikud — „Kassitoome” (2015), „Südasügis” (2016), „Kuradisild” (2016), „Toomemägi on Emajõgi” (2016, kõik „Ilmamaa”) — võttis kokku Ülo Soosteri vinjettidega koondkogu „Inglisild” („Varrak”, 2016). Juba järgmisel aastal ilmus uus kõvakaaneline, samuti „Varrakus” ja Soosteri piltidega, mahukas „Ohvri­kivi” (2017). „Kuldöölase” raamat jätkab jõuliselt eelmistes kogudes alanud „uute tuulte otsimist”, nagu autor kogenud purjetajana ise on öelnud. Range vormiga Itaalia soneti asemele on tulnud omanäoline musikaalne, peaaegu laulev, siseriimide ja -rütmidega vabavärss. Pole siin mingitki sulistamist sõnadega, pigem on värsid napid, isegi sõnaahtrad, ent ilmselt ausad ja tahavad välja öelda valusaid asju.
Uusi tuuli on ka kujundikeeles. „Ohvrikivi” järelsõnas on kirjutanud Elli Soolo, et „Indreku element on vesi [—]. Vesi, ikka jõgi, harvem järv, tiik, meri…”. Ka „Kuldöölases” on palju vett, kuid see pole enam jõgi, vaid vee ürgjõud, ookean. Ent autor läheb siit veelgi kaugemale. „Kuldöölase” luuletused voolavad, õigemini voogavad üksteise sisse nagu hiidlained, kisuvad kaasa võimsate seisundiparalleelidega: „Sa magad mu unedes mu arm / puhas läbipaistev keha vastu mu jalgu / silmad kinni ja peopesad avatud // ja ma voolan su unne / sest ilma sinuta ei ole ma midagi / sinuga olen ma su uni mu arm” (lk 10). Sealsamas muutub see voogamine illusiooniks, tajutavaks, viimseni üles kruvitud ärevuseks. Sageli oksüümoronlikud sõnakooslused („su silituste jahe leek”, lk 12) toovad lugeja romantikalembesest mugavustsoonist armutult välja, kuni „ärevus ja lõikav selgus minus / lõikab su metsade vahele kui udu” (lk 10).
Teine kriitik, Alvar Loog on „Kassitoome” arvustuses maininud, et Hirve varasemas teatraalses Pierrot’-luules justkui puuduks nii iha subjekt kui ka objekt, „mina” ja „sina”. Huvi pärast tegin seda, mida luulega teha ei tohi: võtsin appi arvuti ja tahtsin teada, milline on n-ö objektiivne pilt autori sõnakasutusest uues luulekogus. Silma hakkab keeleline küllus: 61 luuletuses on kokku 2741 sõna, nende seas vaid üksikud korduvad. Sõnade eri kasutusjuhud (sõned) saab taandada algvormideks (lemmadeks): neid on kokku 971, aga neist 621 esineb vaid üks (!) kord. Sõna mina esineb sõnavaras kõige rohkem (146 korda), sõna sina on kolmandal kohal (113) sidesõna ja (137) järel. Seega on „Kuldöölases” nii objekt kui ka subjekt lausa võimsalt esindatud, need on luulekogu kesksed kujundid, eriti võrdluses teiste autori lemmikkujunditega: taevas (26), täht (16), vesi ja pilv (15), süda ja tuli (13), uni (12) jne. Kui näiteks Hirve luule stambiks on peetud „ööd”, siis näeme, otsesõnu esineb öö vaid 11 korda, Hirv lihtsalt ütleb selle metafoorselt ümber: „päike vajub ookeani / ja taevas ärkab” (lk 26). Muidugi, luulest ei saa ega tohi üksikuid ridu, veel vähem sõnu välja lõigata, luuletus on luuletus ikka ainult poeetilise tervikuna. Olgu siin näiteks „Ürgvana tuul”, mis paneb „aegadetagused tulepursked / keeristormid ja hiidlained / liustike külmuse ja kõrbekuumuse” elama ühes „su karjatuses” (lk 33) — minu meelest Hirve, aga pakun, et kogu eesti luule ühes võimsamas armastusluuletuses.
„Kuldöölases” on uued luuletused, mõned neist on ilmunud küll perioodikas, kuid raamatus on need järjestatud teisiti, kokku on saanud kaunis, mõjuv poeetiline tervik. Veelkordseks tõenduseks, et luulekogu on suurvorm, siingi peab annet olema. See kogu on valulik jutustus, sügavuti tunnetatud seisundiluule, mis valgustab läbi viimase kui nurga eksistentsiaalsest lähedus- ja üksiolekust. Luulekogu esimeses pooles saavutab „sina” ülima, lausa füüsiliselt tajutava hingelise soojuse, olgugi unenäoliselt. Mida edasi, seda enam „sina” kaugeneb. Luuletus „Kurnatud päevad” on juba küllaltki julm tõdemus: „su kadunud nägu / hoitakse alal / kaktustes” (lk 26). Eneseuhkust on riivatud, luuletaja on jonnakas poiss, kes ei taha koju minna „siit ära magama / läbi vaikse sumiseva linna”, sest tema kodu on taevas, seal üleval (lk 31), ta ei taha leppida argipäeva kohutava reaalsusega.
See, et raamat ei lõpe viimase äratuntavalt Andaluusia unenäo-luuletusega „Kuulan siin vaikselt” (lk 39), annab kogule veelgi sügavama mõõtme. Õhustik teiseneb, unenäolisest ja müstilisest lõunamaa ööst, kõrgete mägede siluettidest saab argipäev Tartu linnaruumis. Siin jalutab Hirve luulemina oma lapsepõlve mälestuste aias Toomemäel ja kütab katusekambris ahju. Varasem kuum hingeline atmosfäär jaheneb, külmeneb üha. On see rahu, kui luuletaja hakkab rääkima surmast, „naeratades omaenese taevasse, igavikusära silmis / igavikulõhn sõõrmeis”? Või on see üha rõhuvam üksindus, õigemini „sinu” puudumine?
Kummaline, et üksiolek tekib just rahvarohkes Tartus, mitte väikeses jahisadamas Lõuna-Hispaania rannikul, kus need luuletused on kirjutatud: „Andaluusias olen ma täiesti üksi, jalutan päevad läbi paljajalu edasi-tagasi mööda rannaliiva ja kive. Kümneid kilomeetreid. [—] keskendun tegelikult nii juba päeval, aga siis lähen varakult magama ja olen varahommikul alateadvusega nii loomulikus kontaktis, et see, mida kirjutan — kusjuures pliiatsiga, mitte arvutisse, on tihe ja kummaline…” (Lk 76.) Autor on avameelsusega paotanud ust oma loometuppa ja millegipärast usun, et see polegi tühipaljas edevus, vaid teadlik soov kanda edasi ka žanri „kuidas kirjanikud kirjutavad” traditsiooni meie kirjandusloos, nii nagu on olnud täiesti teadlik ka Hirve varasem mäng arbujalike vormidega.
„Romaanikirjanik tahab teada, tahab tõde. Poeet tahab tagasi,” on kirjutanud Elli Soolo, „[—] iga luuletus on vastuhakk unustusele, ühe äratundmise ja läbielamise salvestuspüüd.” Mäletan, et see arvustus lõi omal ajal parasjagu laineid, autori keel oli terav, nimi tundmatu. Hiljem selguski, et tegu on uues kriitikas tuntud tegelase ja irriteerijaga, kuid siin oli ta tabanud midagi olulist: suure luule tunnuseks on selle suutmatus unustada, trauma struktuur ja seega paratamatu melanhoolsus. Indrek Hirve viimase kogu puhul kehtib see vaid pooliti, siin varasemast tuttavat melanhoolsust peaaegu ei leiagi, ent nii vähe poosi ja nii palju ehedat kannatust pole olnud üheski Hirve varasemas kogus. Tunnete palett on avaramgi: „ning ärevus — / armastus ja vihkamine — / saadab oma laineid üle mu südame” (lk 20).

Huvitav on jälgida argielu „detailide” ilmumist Hirve luuletustesse, kõigepealt — koerad! Üksikud, peaaegu abst­raktsed koerad, igas kogus vähemalt üks. Koer on kahtlemata midagi väga argist, sotsiaalset ja võib-olla isegi labast selles Hirve ülevas täheilmas, luulemina just nagu pärispaigas. Ehk ei tohiks seda viimast siiski nii jäägitult uskuda? Ka peidus pool, see sisemine sarkast on kuskil olemas, otsib väljapääsu ja — laseb kaldapromenaadil jalutades „inglaste koertel oma käsi lakkuda” (lk 17). Samamoodi nagu ing­laste „koer”, ilmub viimaste kogude luuletustesse sõna „mantel”: „Surun sind kui mantlit / vastu külmetavat ihu — / värisevat mantlit / vastu kuuma ihu” (lk 65). Iseenesest ei ole ju sõnal „mantel” midagi viga, ent üksiku argise detaili ja registrimuutusena tõuseb see esile, sunnib näiteks küsima: on’s kulunud mantel, see rändaja truu kaaslane, heitlikust ja unenäolisest „sinast” lähedasem?
Luulekogu tonaalsusest langeb välja veel üks luuletus: „Tuul / mu vana sõber / kergemeelne hulgus // sa ümised suveõhtutel / tüdrukutest möödudes / vaikselt ja madalalt…” (lk 48). Kuigi „tuul” on üks luulekogu kinniskujundeid, on see luuletus siiski hea maitse piiril, isegi kogust kui tervikust välja langev või siis sellisena just erilist funktsiooni kandev. Ühes „Kuldöölase” koostamise ajal ilmunud meenutuses räägib Hirv oma noorusea mälupildist, milles ta istus Emajõe ääres ja vaatas mööduvaid tüdrukuid koos vanameistri, kunstniku Johannes Uigaga. „Uiga vaatas neid teisiti — nagu tükikest loodusest,” meenutab Hirv. Kunstniku eluaegne inspiratsioon ja muusa oli Otepää kuppelmaastik: selle kaunid, naise ihu meenutavad vormid olid meistri silmis müstilis-erootilised. Ehk on ka Indrek Hirve „sina” vaid kauni muusa, eksootiliste mäestikuvormide peegeldus? Niipalju siis Andaluusia koerast veel ühe Tartu linnakirjaniku mõistmiseks, kui see silmamuna sai nüüd ikka läbi lõigatud…

P.S. Mitut, ilmselt autorile olulisemat kogu saadab kaastekst, näiteks Rebekka Lotmani süvauurimused. „Kuldöölasega” on liidetud Alvar Loogi intervjuu, taastrükk 2017. aasta mais ilmunud leheloost pealkirjaga „Ma olen lasknud ennast rõõmsamaks ja vabamaks”. Miks on see autori vahetu rõõmus jutt saanud raamatus hinnangulise ja lugemist suunava pealkirja „Elu südasügis”? Mis puutub luulesse autori vanus või elukaar? Olen lugejana kohmetu ja sooviksin, et biograafika küsimused jääksid pigem kirjandusteadlastele minevikutekstide uurimiseks. Ehk on see Indrek Hirve arvustamisel üks suurimaid lõkse, sest autor on karismaatiline isiksus, tuntud mitte ainult kirjandusavalikkuses, tutvus temaga oleks nagu kapital. Ent siiski, laskem elaval luulel jääda ikka luuleks, ärgem surugem lüürilisele minale peale autori ajalikku eluolu.

Berk Vaher: „Silmanurga taga”.
„Elusamus”, 2018. 56 lk.

Erk, kerge, efektiivne. Spontaansena mõjuv ja paljude nn ajaluule tunnustega, aga kaua hoitud ja viimistletud. Tervenisti lendlevast kerguse vaimust kantud, aga kinnitub juurtega vähemalt poole sajandi tagusesse luuletraditsiooni või vähemalt laseb sellel traditsioonil läbi kumada. Need on esimesed spontaansed omadussõnad ja assotsiatsioonid, mis Berk Vaheri uut luuleraamatut lugedes pähe tulevad. Õigemini oli esimene äratundmine veelgi konkreetsem ja võttis järgmise kuju: Paul-Eerik Rummo liin eesti luules on uuesti sündinud. Kaplinski oma on ju levinud aastakümneid, hargnenud mitmesse suunda ja mõnel puhul nii juurdunud, et seda ei ole õieti võimalik ära tunda. Isegi Ene Mihkelsoni hämarad otsingud ajavad võrseid nooremate autorite loomingus. Nüüd lõpuks ometi on ka rummolikkuse tagasitulek käes. Isegi kaanel kujutatud ukseavas näikse peegelduvat lumevalgus, kuigi raamatu kuju võtnud uks viib mõtte pigem Andres Ehini „Uksele lagendikul”. Sellistes kujutluspiltides on muidugi palju eksitavat. Luulekeele (näilises?) uuenemises on katkestuslikkust ilmselt rohkem kui pidevust. Neil, kes eestikeelset luulet huviga loevad, on aga raske vältida genealoogilise sisuga metafoore, mis tüvede ja võrade või hoopis geoloogiliste kihistuste kuju võtavad. Või nagu olevat öelnud saksa mõtleja ja filmimees Alexander Kluge: modernistid ongi nüüd meie klassitsism. Ent tagasi raamatu enda juurde, muljed vajavad õigustamist ja tõendusmaterjali.
Esiteks muidugi rütmile ja tihti isegi lõppriimile toetumine, mis luulepildis aina haruldasemaks jääb. Lõppriimi funktsioon on isepärane, see annab luuletusele vemmalvärsilikku kergust ja suudab siduda palju moodsat sõnavara, nagu näiteks luuletuses „neljakümnesel…”: „jah võid olla episoodis isa kokk direktor / kuri ärituus või politseiinspektor / aga fännilaike saavad ikka need / kes siledamad veel” (lk 27). Millegipärast meenub kohe: „Siingi tihti niisama tammuti: / taara-, neto- ja brutosaurused, / küll brutaalsed, küll netid mammutid, / kõige ees olid minotaurused.” Teisal paneb lõppriim oota­matult poeetilise punkti argiselt alanud luuletusele vana kaubamaja lammutamisest, tähistades puänti ja pöörates ümber eelneva banaalsevõitu füüsilise paiga (kaubamajast järele jäänud risuhunnik) nukra kirjelduse (lk 41). Muide, võrdlust Rummo „Lumevalgusega” õigustab ka tekstide oskuslik graafiline paigutus, mis aitab edukalt pausi kanda ja kahe hääle või vaatepunkti vastandust lahti kirjutada (nt kahe tulba kasutamine lk 48).
Mis aga kõige tähtsam: ainult 54 lehekülge pikk „Silmanurga taga” on tihe ja kontseptuaalselt sidus tervik. Kontseptuaalsus ei tähenda siin kontseptualismi, millest on raamat üsna vaba, vaid luuletuste keskse metafoorika piisavalt tugevat lõimitust, mis loob raamatust lõpuks kestva mulje. Minu silmis põhineb see mulje peamiselt viiel luuletusel, mis kuuluvad kindlasti luuletuskogu kõige paremate hulka: „see, mis ikka” (lk 14), „sööstad, et endale järele jõuda” (lk 22), „pole luulet mis poleks kui” (lk 46), „veel mäletad, kes on sus läinud kaotsi…” (lk 49) ja „kõikjal kus jäi kohtumata” (lk 54). Üldsõnalisusega riskides võib öelda, et need luuletused käsitlevad muutumis- ja teisenemisvõimalusi, endale truuks jäämise ja enda eest põgenemise vastandlikke liikumisi. Veelgi selgemini tuleb see esile raamatu pealkirja „Silmanurga taga” semantikas. See „tagune” on muidugi koht, kuhu juba definitsiooni poolest pole võimalik oma pilku pöörata, kuid see käib alati inimesega kaasas. Silmanurga taga on hoomamatu ja mõis­tetamatu, mis ometi saadab aeg-ajalt märke, aistinguid, ebaõdususe, aga ka erutavate võimaluste eelaimusi (sarnanedes natuke psühhoanalüüsist tuntud teadvustamatusega). See tundmatu võib olla tüüne: „lõppjaam ja kustunud tuled” (lk 24) või „lõputult pime / ja vaikne” aknatagune (lk 13). Raamatu keskpaika kannabki kainestav, seiskumisele ja tasakaalule osutav irooniline toon: „keegi ei vaja / su soolikaid solgipange / ega ole avaldanud soovi ka / maitsekalt paisatud verepritsmeile” (lk 26) või: „neljakümnesel ei ole kohta noorteseriaalis / jäta ükskord meelde ära trügi pildile” (lk 27). Kainest irooniast lükkab tekst end aga ka kohe lahti. Kahele viimati tsiteeritud luuletusele vastab aviaatori-luuletus (lk 50, samuti üks teose parimaid), mis hoiatab tõelise lapsepõlve mahamagamise eest. Infantiilseks on siin pööratud hoopis hüpertrofeerunud väline ambitsioonikus. Jääb mulje, et lapsepõlv tähendab eelkõige võimet kontaktis püsida just silmanurgataguse tundmatuga. Peale enese eest pagemise ja teisenemise motiivi on tähtsal kohal ka küsimus lendamisest ja lennuvõimest (eriti juba mainitud aviaatori-luuletus ja „siis niimoodi kestab su lend / legend”, lk 44). Otseseid tekstinäiteid lendamise kohta ei kogunegi palju, kuid vastava mulje püsivus on seda tähelepanuväärsem. Meenub Paul-Eerik Rummo „Vana ja väga kulunud filmifragmendi” lõpp: „Libiseb tuul üle luha / päästelennukis mehitus / Tuule hääl üle luha / lahe kui õlakehitus: / ükstapuha.”
Olen jõudnud oma analüüsiga raskesse punkti: sobivate üksiknäidete vähesus näib lükkavat ümber esialgse hüpoteesi Vaheri luule kuulumisest Rummo loodud traditsiooni. Soovimata oma esmasest teesist siiski loobuda, proovin läheneda veelgi üldisemalt tasandilt. Ehk on mulje loojaks just hästi kalkuleeritud (või pigem intuitiivselt ära tuntud) uue ja vana suhe? See tähendab, et ehk püsivad nii lõppriimi kaasamine kui (kohati enesele osutav — lk 10) modernistlik graafilise paigutuse kasutus ühelt poolt ja teisalt täiesti tänapäevane materjal, nagu sõnad „iduedueesti” ja klahvivajutuse teel liikuvad afektid (lk 21), umbes samas suhtes nagu üsna vanapärane sõnavara, rahvalaululikkus ja uus vahelduv linnastseen Rummo „Lumevalguses…”? Tõsi, palju on muutunud. Kuuekümnendatel heideti uinutav ja rütmiline pilk näiteks „Rongist läbi agulite”, nüüd viibib see pilk vaheldumisi sadades killustunud virtuaalsetes ruumides. Mis selles luules aga edukalt on õnnestunud, on ehk püüe seda pilku ennast nähtavale tuua. Jätan igatahes selle spekulatsiooni teiste lugejate lõpetada või ümber lükata.
Kokkuvõtteks: kui jälgida Berk Vaheri tegevust kriitikuna, on näha, et teda on olulisel määral köitnud eksperimentaalsem kirjandus, nn maagiline (Mehis Heinsaar) või mütoloogiline realism (Nikolai Baturin) ja uute autonoomsete kirjanduslike privaatkeelte ja semiootiliste süsteemide (Valdur Mikita) loojad. Vaheri 18 aastat tagasi avaldatud raamatus „Kaval kuuldavus” ilmunud luuletused kujutavad endast eklektilisi automaatkirjutuse vilju, mida on minu arvates praegu üsna raske nautida. Seda huvitavam on tõdeda, et „Silmanurga taga” esindab eelkõige mõtteluulet ning on sõna tähenduse ja tugeva tuumse metafoori keskne luuletuskogu. Põhinedes korraga tugevalt lüürilisel impulsil ja eesti keele loomulikul polüseemial, võiks „Silmanurga taga” asetuda kuhugi uuema keeleluule ja lüürilise sümbolismi esindusteoste, näiteks Mart Kanguri ja Mehis Heinsaare teoste vahele ja meeldida kõigile, keda on puudutanud Paul-Eerik Rummo looming. Ja läbi selle äärelinna puiesteede traditsiooni võiks ta ka igati teenitult küünitada Juhan Liivi luuleauhinna poole, miks mitte luuletuse „See, mis ikka” eest.

*

Päike vajub
Montsouris’ pargi
puude taha,
vana rohi tiigi ääres
hakkaks nagu lõhnama.

Pikkade hallide juustega
lillelises pluusis naine
läheb ja naerab:
tema koerake…!

*

Noored muru peal kitarriga
laulavad vana laulu.
Vanad pingi peal
laulavad kaasa —
see on nende nooruse laul!

Järgmine kord,
kolmekümne aasta pärast,
laulavad noored kaasa.

On see võimalik?
Et see kordub veel üks kord,
seesama park,
seesama laul, õhtu?

(Ära minema hakates
keeran ringi ja näen:
polnudki nii noored
need seal kitarriga.
Ise mõtlesin
nad noorteks.)

*

Harjutada
ennast
mitte teadma,
selleks kulub kogu
ülejäänud elu.

*

Imelik,
et saab siit tahta
kusagile veel.

Kas siis kusagil
on õhtud
rohkem õhtud?
Kas siis kusagil
on veinil
teine maitse?
Kas siis kusagil
antakse elatud elu
sulle uuena tagasi?

*

Puud teevad öö
meile üles,
jaheda,
nagu ema
tegi voodi.

Puud ongi nüüd
meie ema.

*

Seedri all
loeb poiss tüdrukule
romaani ette.
Keerab lehte,
hooga, nagu teatris.

*

Põuaõhtu kuldne valgus
puude lühtrites
ja pargiteede igaveses tolmus —
laste hääled,
ikka kuskilt kostmas
mingid laste hääled,
nagu oleks maailm tõesti
kindel, õnnelik
ja lõppematu.

*

Kuumalaine õhtutel
saab pargist lugemissaal,
kus igaüks rändab omaette
mööda surnute raamatute
jahedaid lehekülgi
(kui palju on
surnute raamatutes
jahedaid lehekülgi!),
kuni valvurite viled
kõik üles ajavad:
raamatukogu pannakse kinni.
Ainult tuvid puudes
jäävad pimedani lugema:
Guk-guu-guu-gu-guk.
Guk-guu-guu-gu-guk.

*

Õhtupimeduses
kaldapealse tolmus
lõikab isa lastele
taskunoaga
leiva peale juustu.

Hull aafrika tuul
puhub liiva
nende suudesse.

*

Kõik,
kes on elanud,
võivad öelda:
ma elasin
heal ajal.

Et kõik ausalt ära rääkida, tunnistan siinkohal, et 16.—22. septembrini viibisime „Loomingu” ülemtalitaja Janika Kronbergiga Hiinas, aga miks, sellest ei ole veel täpselt aru saanud.
Tundub, et hiinalased on positiivse hõlmamise poliitika põhjalikult ette võtnud. Kultuuriministeeriumid ja saatkonnad korraldasid Shanghaist 220 kilomeetri kaugusel asuvasse Ningbo linna kuhjakese kirjanikke Albaaniast, Bosnia ja Hertsegoviinast, Bulgaariast, Horvaatiast, Tšehhimaalt, Eestist, Ungarist, Lätist, Leedust, Makedooniast, Poolast, Rumeeniast, Serbiast, Sloveeniast, Slovakkiast ja muidugi Hiinast. Ju siis on see Euroopa kant neile miskitpidi hõlmatavam. Iirlaste, itaallaste ja portugallastega nad veel tegemist ei tee. Küll varsti teevad. Igatahes tulid tindiini­mesed kokku ja mühistasid krõbedate par­dipeade ning lahja õlle kõrvale kübeke­se spordijuttu. Kas seda just Hiinas tuleb teha, mina ei tea, ent kusagil ju tuleb. Miks mitte siis Hiinas. Et kuriteopaigaks valiti sadamalinn Ningbo, sümboolse seitsme miljoni elanikuga kaluriküla — noh, nagu sõidutaks kunstimeistrid Tallinna lennujaama, viiks nad Muugale ja sinna ka jätaks —, selle põhjuseks oli vist Hiina vanim raamatukogu. Ja see raamatukogu oli äge küll. Muu värk oli üks lõputu Mustamäe.
Tsiteerin Manivald Kesamaad, „Hiina tähtede all” : „Jälgime kündjaid. Raskel sammul veab vesipühvel atra.” No meie mingeid kündjaid ega vesipühvleid ei näinud, pigem pidi kogu aeg kõrvad erkvel hoidma, et mõne motorolleri alla ei jääks. Ja ilm oli parasjagu jõhker, pealt kolmekümne kraadikese, maru niiske, vaheldumisi äikesetormidega. Kesamaa: „Nägime rahvakommuunis rõõmsaid inimesi. Nad näisid oma eluga väga rahul olevat, töötavad, nagu oskavad-jaksavad. Ja on kaljukindlad, et tulevik toob neile veel enam.” Meiegi külastasime rahvakommuuni. Eestis nimetataks seda ilmselt lihtlabaseks kinnisvaraarenduseks. Peale rahvakommuuni näidati ka suurt kullast Buddha kuju, Chiang Kai-Sheki sünnikodu ja kaubanduskeskust. Ideoloogilises mõttes järelikult kõik parlanksis. Kuigi Janika Kronbergi jutt katkestati just selle koha peal, kus ta hakkas selgitama, kuidas rahvavabariigis tõlgiti pigem Leberechti ja Taiwanil pigem Arved Viirlaidu.
Tunnistan sedagi, et välismaa keelt ükski hiinalane ei tönka. Õppige kohalik dialekt ära või lootke oma nutifoni tõlkeäppidele. Need toimivad. Kesamaa: „Oleme näinud, kuidas valmistatakse täitesulepäid, aga me pole veel kohanud inimest, kes seda kõige rohkem peaks kasutama — kirjanikku. Tahaksime tutvuda mõne kirjanikuga Šanghais, kuid meile öeldakse, et erilisi lootusi hellitada ei maksa. Tänapäeval on raske tabada hiina kirjanikku tema organisatsioonis või kodus — ta on tööl mingisuguses tehases, raudtee või veehoidla ehitusel, rahvakommuuni põldudel.” No näe, Hiinas oli kuuskend aastat tagasi natuke nagu meil siin praegu. Kümme kirjanikku on kirjanikupalgal, ülejäänud on rahvakommuuni põldudel. Aga tänapäeva kirjanikke me nägime, isegi üsna lähedalt. Mõni müüb miljoneid naistekaid, mõni tegutseb onlainis, andes igapäevase jutusaba, kui leidub rohkem kui sada tuhat maksvat tahtjat, mõni on vaene poeet, ükski raamat üle viiekümne tuhande eksemplari kaubaks ei lähe. Muhedad mastaabid.
Jätkan ülestunnistusega. Mõnes mõttes kirjutasime alla (füüsiliselt ei kirjutanud, ent käsi plaksutasime küll) niinimetet „Ningbo initsiatiivile”, mille siinkohal ilmarahvale rõõmuks vaba käega ka ära tõlgin:

Ningbo initsiatiiv
Vastu võetud Hiina ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide teisel kirjandusfoorumil Ningbos, Hiinas, 18. septembril 2018.
Meie, üle 40 kirjaniku ja kirjanike esindaja Hiinast ja CEEC maadest, kogunesime Zhejiangi provintsis Ningbo linnas Hiina ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide teisele kirjandusfoorumile Hiina Kirjanike Liidu ja Ningbo linna rahvavalitsuse toel.
Foorum kujutab endast järge 2016. aastal Ungaris toimunud esimesele foorumile. Peateemaks on „Kirjandusvahetus — kuldne sild”, mis ühendab uuel ajastul Hiinat ja CEEC maid. 16 riigi kirjanikud andsid vastastikku ülevaate oma kodumaal toimuvast. Samuti arutasime kultuuritraditsioonide ja kirjandusloome teemasid, mille tulemusel süvenes ja tugevnes omavaheline mõistmine ja sõbrunemine. Misläbi edenes foorum ja rajati vundament tulevikulisele koostööle.
See foorum on Hangzhou Hiina ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kultuurideklaratsiooni praktilik implementat­sioon. Algselt kehutasid foorumit algatama me maade kultuuriministeeriumid ning diplomaatilikud esindused. Täna­gem siinkohal kõiki asjaosalisi!
Oluliku peegeldusena ühiskondlisest kultuurist ning iga maa kunsti ja teadmuse kristalliseeringuna kannab kirjandus eneses inimlikku tsivilisatsiooni ja kultuuri, nagu ka kõigi maade ja rahvaste püüdlusi paremale elule.
Käesoleval foorumil oleme meie, Hiina ja 16 Kesk- ja Ida-Euroopa riigi kirjanike esindajad, üheskoos ning ühiste arutelude järel võtnud vastu Ningbo initsiatiivi.
Meie algatusteks on:
me usume, et Hiina ning Kesk- ja Ida-Euroopa maade vahel on vaja kirjanduskoostööd jätkata ja edendada, minemaks edasi meie heade sõprussuhetega nii ametlikul kui isiklikul tasandil;
me võtame tõeks, et Hiina ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kirjandusfoorum on tugilik platvorm eelmainit eesmärgi saavutamiseks, pakkudes teid ja võimalusi kõigi maade vaheliseks ühistegevuseks. Seepärast otsustame, et foorum korraldatakse igal aastal vaheldumisi Hiinas ja mõnes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis, ning et selleks luuakse ühine korraldav nõukoda eelmise ja järgmise korraldajamaa osalusel;
võtame teadmiseks, et foorumi korraldamine eeldab nii korraldajariigi kui osalejariikide tegusat osalust, tekitamaks tegelikku ühise õppimise ja eri kultuuride kokkupuutevõimalust;
oleme kindlad, et foorumi edenedes ja arenedes saame luua uusi võimalusi tõlkimiseks, avaldamiseks ja muuks kirjanduslikuks tegevuseks. Tingimuste valmides loodame foorumi kasvatada Hiina ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kirjandusfestivaliks, mis tooks palju inimesi multikultuurilise ühistegevuse ligi.
Tulekud ja minekud on alati, aga me sõprus kestab igavesti. Meie, kirjanike esindajad teisel Hiina ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kirjandusfoorumil, tahame tänada Hiina Kirjanike Liitu ja Ningbo linna rahvavalitsust nende sooja külalislahkuse eest, mis jättis meile südamliku mälupildi. Kohtume tuleval aastal!

*

Meiegi poolt siis aitäh Eesti riigile ja Hiina riigile. Sõidutatagu edaspidigi tekstmaakreid ula peale. Natuke kõnelesime ju kirjandusest ka.