1

Tõuse üles, Andreas, ärka! Andreas kuuleb ema tuhmhella häält läbi une. Seal näeb ta Jeesust seismas Laatsaruse hauakoopa ees, kuhu Jeesus on tulnud koos tunnistajatega. Jumaluse väge kasutades äratab Jeesus üles juba neli päeva surnud Laatsaruse. Andreas oli lugenud seda Johannese evangeeliumist. Kuigi Andrease peres pole keegi usklik või „päris usklik” — nõnda oli ta kuulnud ema vastavat kellegi ametniku küsimusele —, hoiti ühte vanaaegset piiblit riidekapi põhjas. Sealtsamast piiblist oli Andreas saanud teada, et ka Jeesus ise äratatakse üles, kuigi Andreasele jäi selgusetuks, kes on Jeesuse ärataja. Seda oli ta küll kohe mõistnud, et Laatsarus pärast äratamist või sügavaimast unest lahkumist — üks ateist oligi hiljem õhinal seletanud, et Laatsarus oli lihtsalt koomas — pöördub tagasi ellu oma tegemiste juurde, nagu nüüd, üles ärganud, asub teele ka Andreas. Endast tühja haua maha jätnud Jeesus ei tule aga inimesena iial tagasi. Jeesuse tee kulgeb taevasse, kust jõuavad inimesteni vaid tähendamissõnad ja ilmutus. Kummaline on see ärkamine.
Veider tundub Andreasele seegi, et pere kodupiibel oli tänini kapipõhjas peidus koos Boccaccio „Dekameroniga”, mida Andreas varateismelisena oli käinud samuti salaja lugemas, eriti novelli, milles jutustatakse kuradi põrgusse ajamisest. Sellega õigustab seal üks vaga munk oma sisenemist naise veel puutumatusse üska. Vaimukas võrdlus süütuse võtmisega ja seletus igikestvale pattulangemisele, on Andreas sunnitud möönma, ehkki tal endal puudub veel see kogemus. Miks aga piibel ja „Dekameron” peidetuna seal kapipõhjas lebavad? Teineteise peal lausa nagu mees ja naine kuradi põrgusse ajamise novelli illustreerival vinjetil. Küllap olid ema ja kasuisa tahtnud Andreast säästa eale sobimatust teadasaamisest ja asjatust erutumisest. Igal asjal olgu oma aeg. Nii Moosese käsulaudadel, Jeesuse lunastaval surmal, ülestõusmisel, rändaja teele sattuval põleval põõsal kui ka niisama põletaval ihal.
Kas see õige aeg on nüüd käes? Nüüd, suvel 1965? Üheksateistkümnendale eluaastale lähenev Andreas on lõpetanud keskkooli ja käinud noorte suvepäevadel ehk „võsaleeris”, nagu seda isekeskis aasides kutsutakse. Tal on selle läbimise kohta uhke, värviliste vinjettidega tunnistuski, millel kirjas kõik kuulatud loengud nii vääramatult kommunismi poole liikuvast nõukogude ühiskonnast, kes täna elab veel sotsialismis, aga homme võib loota ärkamisele kommunismis, kui ka viisakast käitumisest ning töö- ja seksuaalhügieenist; kõik osalemised sportlikel maastikumängudel, mida mõnigi paar oli tähistanud telgis kirgliku rähklemisega, ning kõik luuletuste lugemised ja ühislaulmised õhtul lõkke ääres. Üks „Pärnu Kommunisti” ajakirjanik oli just lõkke ääres jutustanud imelugu sellest, kuidas temal oli avanenud võimalus käia Tallinnas Kirjanike Maja musta laega saalis kirjanduslikul kolmapäeval. Seda imeks pidada oli tal kaks põhjust. Esiteks olnuvat suur juhus juba pileti enda saamine õhtule, kus saal oli kuulajatest tulvil nagu tikutoos, ja teine ime oli kohtumine eesti kirjanduse imelapseks ristitud Mati Undiga. Tema ilmumine olevat olnud nagu Kristuse ilmumine rahvale. Kui mõnusalt r-i põristades ja end ebalevalt kõigutades oli Unt rääkinud oma romaanist „Hüvasti, kollane kass”, mille ta oli kirjutanud keskkooli viimases klassis 1963. aastal ja mis oli ilmunud Tartu 8. keskkooli almanahhis „Tipa-tapa”! Te ju kõik teate, oli kultuuriajakirjanik seletanud, et selles romaanis püüab „eestiaegne naine”, tädi Ida, kasvatada oma kostile võetud õepojast Aarnest tõelist meest, aga Aarne keeldub järgimast väikekodanlikku idülli. Kaudselt kritiseerivat kirjanik sellega „kodanlist Eesti Vabariiki”. Andreaski oli seda romaani lugenud, aga mingit „kodanlise Eesti” kriitikat ta sealt küll ei leidnud; elus oma koha otsimise rahutust, mida tunneb Andreas endaski — seda oli seal tõepoolest olnud.
Ent Andreas oli lugenud lisaks „Kollasele kassile” ka aasta hiljem „Loomingus” ilmunud Undi jutustust „Võlg”, mille üle nende koolis oli peetud lausa kirjanduslikku kohut. Et miks selle jutu peategelane, autojuhist Lauri hülgab oma pruudi Malle, kui too on temast rasedaks jäänud. Et kuhu jääb siis tulevase isa vastutus. Mõni Andrease kooliõde oli hakanud Unti koguni süüdistama, et too ei mõista oma tegelast hukka või isegi samastub temaga, sest tõepoolest, Andreaselgi oli harjumatult segav jälgida lugu, mida negatiivne kangelane minavormis jutustab. Nagu olekski jutustatav lugu juhtunud kirjaniku endaga. Ent „võsaleeri” lõkkeõhtul oli ajakirjanik vaimustunult jaganud muljeid ka luuletaja Enn Vetemaast, tema kirjutatud oratooriumist „Maailma samm” ja deklamatooriumist „Karl Marx”. „Meie elame tõelises kosmilises avatuses,” oli ajakirjanik oma ditürambilist etteastet lõpetades kuulutanud, „mitte ainult kosmose vallutamise, vaid ka vaimse avardumise mõttes.”
Aga enne jaanipäevaaegset „võsaleeri” oli olnud kooli lõpuaktus. Andreasele kui ärksale ja edukale õppurile usaldati tänusõnade ütlemine lõpetajate nimel. Juba kolm aastat oli ta kirjutanud luuletusi sahtlisse. Neist õhkuv maailma- ja armuvalu takerdus aga klišeedesse ning vormilisse abitusse. Andreas oli tajunud oma sõna-ande nappust. Tema ja nende vahel, kes olid juba jõudnud suurde kirjandusse, valitses kuristik. Kevadel olid ilmunud ühises pappkassetis luulevihud Viivi Luigelt, Ly Seppelilt, Lehti Metsaaltilt, Jaan Kaplinskilt ja Hando Runnelilt. Nemad ongi see suur kirjandus, mis Andreasele näis valgusaastate kaugusel. Peab veel kõvasti vaeva nägema, oli Andreas sisendanud endale oma toonase iidoli, Martin Edeni kombel. Lehekülgede kaupa oli ta teinud väljakirjutusi Jack Londoni sellenimelisest autobiograafilisest romaanist. Andreas oli adunud nagu Londoni tegelane Martingi, et tal on väga palju öelda, aga kõik on nii suur, et ei leia sõnu, väljendamaks Andrease sees tegelikult toimuvat.
Jah, kuidas jõuda ärkamiseni sõnasse otsekui teispoolsusse, mis ometi on siinsamas; kuidas avastada oma mina; kuidas lasta end juhatada ilust ja vaimust kui eesmärkidest, kaotamata seejuures silmist elu ennast, seda visaduse ja hapruse hämmastavat kombinatsiooni — selleni ulatuda, seda kogeda tahab ükskord Andreaski.
Koolialmanahh „Kajakas”, mille tiitellehe pöördel osutatakse tsensuuri ja partei nõudmisel väljaande eest vastutajale, kooli komsomoliorganisatsioonile ja kirjandusringile, oli ometi avaldanud Andrease luuletusi. Andreas võtabki esineda lõpuaktusel värssides. Ta pöördub kooli kui ema poole. Miks mitte selline võrdlus! Tartu ülikooli — ladina keeli alma mater Tartuensis, toitja-ema — Andreas teadis. Ta kavatseb sinna ka ise sügisel astuda, kui pääseb läbi sisseastumiseksamitel. Oma luulelises kõnes kinnitab Andreas koolile, et tänased lõpetajad, homsed vilistlased ei unusta siit kaasa saadud õpetust ning ühine peretunne, see kooliaastate vendlus ja sõprus jäävad saatma neid elu lõpuni. Kui ta luuletuse finaalis kuulutab „Täna su rüpest me astume ellu, / hinges see kevade püsima jääb. / Kuula meid, Aeg! Kuula meid, Maa! / Nüüd on meil algamas tõeline Päev!”, siis ei taju Andreas, et tema pateetiline manifest mõjub eneseparoodiana. Tema meelest ongi aeg niisugune, tulvil tunglemist, elumõtte otsinguid ja mõne vana kuivetunud skeptiku arvates lausa utoopilist optimismi. Andreasele sobivad nii utoopia kui ka optimism. Ta on noor, temal on kõik veel ees. Kui poleks tulevikuusku, kui poleks paradiisi, siis millega võrrelda praegust hetke. Müüdid kuuluvad ajalooutoopiasse, tõelised unistused ongi utoopilised seni, kuni nad hajuvad mälestusteks. Või küpsetatakse neist uued müüdid tulevaste põlvede teadvusesse. Elu vajab pühendumist.
Kõne järel laulab poistekvartett „Rohelisi niitusid” ja „Sügisesi kirju”. Esime­se tenorina kuulub Andreaski kvarteti koosseisu. Nukker-romantiliste lauludega poistele eeskujuks olnud Eesti Raadio meeskvartett oli laulnud end rahva südameisse. Poisid olid enne aktusel esinemist proovinud mõlemat laulu laulda ka originaalis. Terry Gilkysoni ja tema ansambli Easy Ridersi „Green Fieldsi” ning Peter Udelli ja Gary Geldi „Sealed With the Kissi” olid nad kopeerinud kusagilt eetrist kooli raadiostuudio magnetofoni lindile ja pidasid need eestikeelsetest variantidest koguni mõjusamaks. Aga lisaks juba tuttavatele lauludele oli poistel varuks rabav üllatus. Laulu, mida nad nüüd esitavad, esimest korda ja ainult originaalis, oli raadiojaamades alles nädalajagu mängitud. Andreas oli selle kinni püüdnud ühest inglise piraatraadiost — kutsung „This is the Radio Luxembourg — London W1” on Andreasele pealuusse kulunud —, poisid olid selle linti võtnud, maha kirjutanud ja nüüd nad laulavadki, a cappella, nad laulavad Paul McCartney „Yesterdayd”:

Yesterday, all my troubles seemed so far away
Now it looks as though they’re here to stay
Oh, I believe in yesterday!
Suddenly I’m not half the man I used to be

There’s a shadow hanging over me
Oh, yesterday came suddenly
Why she had to go
I don’t know, she wouldn’t say
I said something wrong

Now I long for yesterday
Yesterday love was such an easy game to play
Now I need a place to hide away
Oh, I believe in yesterday
Why’d she have to go?
I don’t know, she wouldn’t say
I said something wrong
Now I long for yesterday

Saal on otsekui ära nõiutud. Sellest ballaadist saab 1965. aasta ja võib-olla kogu kümnendi tunnuslugu, kõigi aegade enim salvestatud laul. Pole ka imestada, sest nii jääb see alatiseks: inimlapse iga eilne õnneelamus ja unistus kaotab oma sära tänases päevas. Homme võib-olla ei meenu enam sedagi.
Enne lõpuaktust oli olnud aga veel abiturientide ball, kus Andreas tutvus naaberkoolis õppiva tumedapäise neiuga, kes ütles oma nime olevat Veronika ja kellel oli samasugune soeng nagu paljudel Andrease klassiõdedel, kuklast kergelt tupeeritud ja laubale ulatuva tiheda kelmika tukaga, mida eristab ülejäänud soengust lai peapael, niisama vandlivalge nagu diskreetse dekoltee ja kahara seelikuosaga, vaevu põlvedeni ulatuv kleit.
Veronika nimi on selleks liiga võõrapärane, et kuuluda ühele tavalisele eesti tüdrukule, arvab Andreas. Küllap on tegemist varjunimega, mida tüdrukud pruugivad juhuslikel kohtumistel sageli esmase enesekaitsena. Aga oletatava Veronika pehme joonega näoovaal, ta silmade helehallidest iiristest kiirgav allikselge pilk ning seda saatev põselohukestega, peaaegu et Mona Lisa naeratus lummavad Andrease meeli.
Ballil mängib täiskoosseisuline tantsuorkester. On trompetite võidukat sära, klarnetite igatsevaid huikeid ja tromboonide, saksofonide jõulist brassi. Esimeste helide kõlades tormab Andreas poistesalga eesotsas üle saaliparketi vastasseina ääres seisvate neidude rivi poole, teeb kiire tantsule paluva kummarduse Veronika ees ning sirutab talle käe. Andreas ja Veronika olid kumbki käinud tantsukursustel ja võtavad nüüd läbi suurema jao seal õpitust. Viini valss, rumba, tša-tša-tšaa, tango, fokstrott, lood, mida orkester vaheldumisi mängib — kõiki neid tantsivad nad sujuvusega, nagu oleksid ammu kokku harjutanud paar. Just! Andreasele meenub stseen ameeriklase Salingeri kultusromaanist „Kuristik rukkis”, mis mõne aasta eest oli ilmunud ka eesti keeles „Loomingu Raamatukogu” sarjas ja mida Andreas lausa neelates oli lugenud. Seal seletab Holden Caulfield, temagi üks Andrease lemmiktegelastest, oma tantsupartnerile seda, millest tunneb ära, kui tütarlaps tõesti hästi tantsib. See on siis, kui tüdruku seljale asetatud poisi käe all pole midagi tunda — ei keha, jalgu, üldse mitte midagi.
Andreas naudib iseäranis inglise valssi. Tantsijate vöökohad liibuvad teineteise vastu. Kui sinna vahele asetada paberileht, siis ei tohi see maha kukkuda, meenub Andreasele tantsuõpetaja manitsus. Tantsija ülakeha peab aga avanema nagu liilia õiekroon. Andreas tunneb niudeis erutust. Veronika õlgadest tagapool pisut küljele kallutatud nägu õhetab, värvimata, loomulikust punast varjundatud huuled on ahvatlevalt paokil. Ah, see ongi siis andumise kujund, mida tantsuõpetaja aeglase valsi kohta oli öelnud. Aga ainult kujund, mitte andumine ise. Nad vabanevad pingest, kui orkester alustab lõpuloona moetantsu jenkat ja kogu ballirahvas hakkab üksteise järel rivis jalgu loopima. Kõige lõpus tuleb tvist, siiani koolipidudel veel keelatud tants. Ent see tuleb juba makilindilt. Paljud jäävadki tvisti tantsima, nagu püüaksid varbaga kustutada mahavisatud sigaretikoni.
Andreas saadab Veronika koju, mis ei jää kaugele tema enda kodumajast linna keskturu taga Posti tänaval. Õieti polnud see Veronika kodu, kuhu nad jõuavad, vaid tema sugulase korter, kus neiu oli olnud viimased kolm aastat kostil. Veronika on pärit hoopis Pärnu lähedalt maalt, Vahenurmest.
„Ma olen ikka päriselt Veronika,” vastab neiu Andrease kahtlevale küsimusele, kas Veronika on tõesti tema õige nimi. „Veronika, Mardi tütar Meier,” lisab ta kinnituseks. „Vanemad panid just selle nime, et kõlaks kokku saksapärase liignimega. Olen koguni ristitud Veronikaks. Salaja. Ma ei teagi, kas tohin sulle seda öelda. Eesti nimena sobiks mulle ju hoopis Piia Piimameister, eks ole?”
Üle Veronika näo libiseb naeratus, mille kelmikust rõhutavad põselohukesed. Andreas oli kuulnud, et neid tüdrukuid-naisi, kellele loodus kinkinud naerukurrud, ootab õnnelik elu, sest need tegevat vastaspoole relvituks.
Ukseesisele trepimademele astudes ulatab Veronika Andreasele hüvastijätuks käe: „Aga ma lohutan sind. Abielludes võtan ju endale mehe nime. Nii et võid vabalt ka unustada.”
„Ei unusta…” vastab Andreas kohmetult. Ta on võtnud Veronika mõlemad käed oma pihkudesse, kogunud end ja jätkab tagamõtet rõhutades: „…kui see just mina pole, kellega sa abiellud.”
Nüüd on Veronika kord kohmetuda. Seljaga majauksele nõjatudes vaatab ta pikalt Andreasele otsa, pilk rändamas Andrease ühest silmast teise, nagu loeks kiiruga kirjaridu, ja venitab siis vastuseks: „Võ-õ-i-b-olla.”
Taastunud enesekindlusega vadistab tüdruk seejärel, et tema küll ei kavatse niipea kaaslast otsida; juuli algul läheb ta arstiteaduskonna sisseastumiseksamitele; tal on keemia kogu aeg viis olnud ja õpetaja olevat soovitanud edasi õppida farmaatsiat; ta on alati tahtnudki arstirohtusid välja kirjutada, tinktuure ja salve kokku segada. Siis küsib ta Andreaselt: „Ja mida sina tahad õppida?” ning vastust ootamata jätkab otsekui vokivurinal: „Ah jaa, sa juba ütlesid, et eesti keelt ja kirjandust, no palju õnne siis!” Ei, temast, Veronikast, ei saaks küll õpetajat, sest ta ei oska olla range, ja õpetaja tunneb juba kaugelt ära kõvast häälest ja karmist pilgust, aga temal pole ei ühte ega teist, ja üldse, paljud õpetajad pidavat jääma vanatüdrukuks, tema tahaks aga enda kõrvale hella, kuid kindla olekuga meest, aga meesõpetajad on väljasurev inimliik… Seejärel neiu vakatab.
„Noh, mina pole veel sinnamaani jõudnud, enne surma vaja ikka veel elada ja armastada,” poetab Andreas summutatud häälel.
Vahepeal on Andreas tõstnud Veronika käed oma õlgadele ja kummardub teda suudlema. Tantsusaal oli olnud parfüümidest paks, nüüd tunneb Andreas selgelt, et Veronika lõhnab sireli järele. Või ulatub lõhn temani maja kõrvalt tumelilladest rasketest õiekobaratest lookas sirelilt? Suvise pööriöö piimjas valguses segunevad lõhnad ja värvid, kõik meeled kaotavad piirjooned, jääb üksnes värelev üleminek.
„Keegi võib tulla,” sosistab Veronika, põiminud käed ümber Andrease kaela otsekui mõnes romantilises filmis. Pea tahapoole kallutatud, nii nagu äsja tantsupõrandalgi laugete lainetena inglise valssi keerutades, vaatab ta nüüd Andreasele ainiti silma. Ent erinevalt tantsuasendist, milles Veronika võis nõjatuda Andrease käele, on selleks toeks nüüd uks. Andreas surub end neiu vastu. Veronikal pole enam kuhugi taganeda. Nüüd saab temast endast seesama paberileht, mis ei tohtinud maha variseda teineteise vastu liibunud kehade vahelt. Andreas tunneb suudeldes leebelt mõrkjasmagusat maitset. See meenutab talle lüpsisooja piima, mida ta oli palju joonud esimestel eluaastatel. Nüüd leiab noormees piimamaitse taas üles Veronika huultelt. Küllap jäljendasid mõlemad selle embusega mõnd filmis nähtud või raamatutest loetud, ujeduse ja ettevaatlikkusega täidetud armustseeni, otsekui rüübanuksid nad teed õhkõrnadest Hiina portselantassidest.
Kuidagi peab sellest õõnsalt pühalikuks kiskuvast suveööst taanduma, mõtleb Andreas.
„Piia Piimameister,” kordab ta pisut aasivalt Veronika enesekutsungit. „Olgu siis… hüvasti!”
„Eks sa otsi mind üles, kui aeg käes,” kõlab poolihääli lausutud vastus. „Võiksin olla su silmaside.”
Veronika avab ukse, libistab end selle vahelt majja ning läinud ta ongi.
„Silmaside…? Kust teab Veronika, et ma magangi loori all? Või oli see keelekomistus ja ta mõtles hoopis silmsidet, kõige vähemat vahemaad kahe inimese vahel?” Andreas tahtnuks seda üle küsida, ent Veronika järel sulgunud snepriga uks ei avanenud enam. Segadus hinges, vantsib Andreas koiduhahetuses kodu poole.
Aga enne lõpuballi olid kõik abituriendid pidanud kirjutama küpsuskirjandi, mille kaks teemat, „Kirjanik ja lugeja. Vladimir Majakovski ja Aleksander Tvardovski luule motiividel” ning „Rahvas, tema töö ja võitlus Eduard Vilde romaanis „Mahtra sõda””, eeldasid äsjast ülelugemist. Niinimetatud vaba teemagi oli laenatud kirjanikult, „„Mitte jõus pole tõde, vaid tões on jõud” (Venjamin Kaverin)”. Andreas valib selle. Ta oli lugenud Kaverini „Kahte kaptenit”, teinud sealtki väljakirjutusi. Mõlema kapteni, Novaja Zemlja saare avastanud, aga seal hukkunud, laevaekspeditsiooni juhi Ivan Tatarinovi ja Tatarinovi ekspeditsiooni jälgi otsinud piloodi Aleksander (Sanja) Grigorjevi loo kokkuvõtte oli Andreas üles tähendanud kladesse, mille kaanele oli ta Mihhail Lermontovile viidates kirjutanud: „Meie aja kangelased.”
Seal oli tsitaate, portreekirjutisi suurtest inimestest, olgu nad pärit ajaloost, kirjandusest või Andrease enda kaasajast. Seal oli koha sisse võtnud esimene kosmoselendur Juri Gagarin, aga oli ka self-made man Martin Eden. Ja erilisel kohal oli tuumafüüsikust õpetlane Erik Gorin Mitchell Wilsoni romaanist „Elu täis äikest”, mida Andreas juba aastate eest oli lugenud. Gorini mõtte „Inimene peab elust võtma seda, mis ta iganes saab, enne kui lõpuks vältimatu hääbumisagoonia algab” oli ta alla kriipsutanud paksu punase joonega.
Arktikas „uut maad” otsinud Tatarinov, nagu ka maakera vastaspoolel Antarktikas umbes samal ajal poolusele jõudnud, kuid tagasiteel hukkunud Walter Scott, liigitusid Andrease meelest traagiliste kangelaste hulka, samal ajal kui Sanja Grigorjev oli tõeotsija-kangelane. Sanja meeldis Andreasele isegi rohkem. Võib-olla sellepärast, et tema, nagu ka Andrease ema, oli üles kasvanud lastekodus, ja lastekodulastega oli Andreas algkoolis koos õppinud. Nõnda ta arutlebki kirjandis, et tõde võib muutuda jõuks üksnes siis, kui oled kindel selle olemasolus ja järgid seda hoolimata kõigist saatuselöökidest. Andreas lõpetab kirjandi epitaafiga Tatarinovi haualt Novaja Zemljal: „To strive, to seek, to find, and not to yield”, millega lõpeb ka „Kaks kaptenit”; teadmata, et selle reaga lõpeb ka inglise Victoria-aegse poeta laureatus’e Alfred Tennysoni poeem „Ulysses”, rida, millest hiljem saab julgustav-tõotav-koondav deviis paljude inimühenduste vappidel. Andreas pälvib kirjandi eest viie. Tööde järelarutelul ütleb kirjandusõpetaja, et vihje piiblitsitaadile „Mina olen tee ja tõde ja elu” oleks võinuks siiski kirjutamata jätta.
Aga enne kirjandi kirjutamist on koolis olnud viimase kella aktus ja enne seda mitu kuud vältav uue põlvkonna elluastumise hooaeg ajakirjanduses. Andreaski on saanud kirja ajalehe „Noorte Hääl” toimetuselt. Keegi õpetajatest oli ilmselt soovitanud toimetusel pöörduda tema poole. Nii see kiri algabki: „Seltsimees Andreas Wiik!” Edasi teatatakse, et ajalehes on juba mõnda aega rubriik „Nooruk ja ideaalid”, kus mõttevahetuse peateemaks on olnud elu eesmärk. Nüüd aga tahetakse käsitleda eeskuju ja sõpruse probleeme; kas tegelikkuses on niisugust sõprust, nagu see esineb raamatutes ja filmides, kas inimene, kes pole ideaalne, võib olla sõber. „Nende ja paljude teiste probleemide üle paluksime Teil sõna võtta,” seisab kirja lõpus. Andreas tunneb end kõrvust tõstetuna. Teda on märgatud, temast saab ajalehe kaastööline. Andreas kirjutabki oma aastatagusest esimesest armumisest endast pisut vanemasse tüdrukusse, lavastades selle anonüümse sõbra pihtimusena.
Seda tüdrukutki oli Andreas tantsuõhtutelt mitmel korral koju saatnud. Teda oli aga solvanud vaimustus, millega too rääkis oma meremehest sõbrast. Andreasele seevastu oli jagunud tunnustust vaid kui heale tantsupartnerile.
„Teie, tüdrukud, ei teagi, kui palju haiget võite teha oma noormehest vestluskaaslasele, rääkides temaga oma teistest sümpaatiatest,” vormistab Andreas oma pettumuse etteheiteks. Ta küll möönab, et võib-olla ei väärigi ta veel sõprust ega armastust, sest tema silmaring on kitsas ja tundeilm välja arenemata, aga ta tahab kasvada. Pihtimuse lõpetab Andreas paatosliku eneselohutusega sellest, kuidas tema ees lebav eluraamat on avatud alles kaheksateistkümnendalt leheküljelt, ja kes teab, kui paljudel lehekülgedel tuleb tal veel pettuda. Inimsuhted pole ükskordüks, mille võib pähe tuupida.
Järgnevat ei osanud Andreas oodata. Ta hakkab saama kümneid kirju, küll toimetuse kaudu, küll kooli aadressil, kõik tüdrukutest abiturientidelt. Kes tunneb kaasa Andreasele madala enesehinnangu pärast, sest kirjutajad ilmselt taipasid, et anonüümse pihtimuse autor on tegelikult Andreas ise; kes kinnitab, et tema oleks küll olnud oma kaaslase suhtes delikaatsem ega reetnuks uut suhet teiste võimalike sõprade mängutoomisega.
Üks neiu Tartust, kellega Andreas jääbki mõneks aejaks kirjavahetusse, püüab kirjas ise kehastuda Andrease tantsupartneriks. Miks pidi noormees lootma enamat, kui tollele tüdrukule võiski ta olla üksnes partner, kes teda koju saates järgis lihtsalt elementaarset viisakust. Aga võis ka teistmoodi, meremehest kui kallimast rääkimine võis olla mõeldud hoopis õrrituseks, sest poisid peavadki võistlema tüdrukute tähelepanu pärast.
„Mina küll ei taha olla tedrekukk,” oli Andreas kirjutanud vastuseks, mille peale palus uus kirjasõber omakorda vabandust, et seda polnud ta mõelnud, aga sõpruse ja armastuse nimel peab olema valmis eneseohverdusteks. Tema meelest vajanuks pihtimuse autor kui mitte raputust, siis vähemalt äratust, siinpoolsusse toomist. Ta ise olevat kohanud samasuguseid uneskõndija-tüüpe, kes olid jäänud kinni oma pioneeriea kujutlustesse. Kui unistusi võetakse tõe pähe, kui elatakse üksnes nende nimel, siis ei märgata kuristikku, mis valitseb soovunelmate ja tegelikkuse vahel. Ja kui seda märgatakse, siis on hilja, sest ollaksegi juba sinna kukkumas.
Andreast oli ehmatanud iseäranis üks vastse kirjasõbra kiri, milles too arutles sotsiaalse somnambuulia üle. Mitte sellepärast, et Andreas ei oleks teadnud, mida see tähendab — tõlgituna tavakeelde „ühiskondlik kuutõbi” —, teda oli ehmatanud hoopis kirjasõbra ülimalt avameelne väide, et suurem osa nõukogude ühiskonnast põeb seda haigust. Käiakse ringi, nagu mängitaks pimesikku, rätik silme ette seotud, või kõnnitakse nagu unes, julgemata endale tunnistada, et kõik nähtav on läbinisti võlts. Sõnad ei ühti absoluutselt tegelikkusega. Nõnda kardetaksegi mängu lõpetada, kardetakse ärgata, sest ärkamine tähendaks kuristikku langemist. Ja kõige hullem olevat veel see, et, nagu uneskõndijate puhulgi, ärgates ei mäletata toimunut või keeldutakse mäletamast.
Andreas pidi tunnistama, et tema tarkusest jääb väheseks, et olla võrdne kirjapartner. Ta lohutas end mõttega, et kirjutaja on Tartust, küllap koguni mõne professori tütar. Mõnda aega vahetasid nad kirju nagu pingpongipalli, kuni läheneval lõpueksamite ajal rauges kirjavahetus oma tegemistest teadaandmiseks.
Kui siis jõuab kätte jaanieelne nädal, mil üksteist aastat õppimist on jäänud seljataha ja koolimajad keeratakse lukku, märkab Andreas end nimetatud olevat lausa „Noorte Hääle” juhtkirjas „Lennake julgelt!”. Üht lõiku tema maikuus viimasele koolikellale pühendatud artiklist „Peagi alustame lendu” on isegi tsiteeritud, see, kus Andreas ütleb, et tema koht elus peab olema niisama rahutu kui meri tuultes ja et selline peab olema ka tema õnn. Andreast häirib, et tema öeldu oli seotud Ameerika kommunistist ajakirjaniku John Reedi — ainus ameeriklane, kes olevat maetud Kremli müüri äärde! — kolmeteistkümnendaks nimetatud julgusega: „Alati ja kõiges tormidele vastu minna.” Mis need kaksteist eelmist julgust on, seda Andreas ei teadnud. Küll oli ta aga kuulnud vastukäivaid hinnanguid Reedi kuulsaks saanud reportaažile Oktoobrirevolutsioonist „10 päeva, mis vapustasid maailma”, mida Andreaski oli püüdnud lugeda, kuid eksinud nimede, koosolekute, vahutava kaosena paistnud üksikasjade rägastikku. Ühelt poolt oli kiidetud revolutsioonilise entusiasmi ehedat vahendamist — 1919. aastal inglise ja järgmisel aastal vene keeles ilmunud teose saatesõnas nimetab Vladimir Lenin Reedi teost sündmuste „tõetruuks ja haruldaselt elavaks kirjelduseks” —, teiselt poolt oli seda peetud proletaarse terrori õigustamiseks ning üleskutseks ülemaailmsele revolutsioonile.
Aga samalt leheküljelt, kus toimetuse nimel teatatakse, et uute elluastujate juures rõõmustab kõige enam nende „oskus olla koolipere hingeks, süüdata ja sütitada teisi”, leiab Andreas ka oma eakaaslase, Tallinna abituriendi Leelo Tungla luuletuse „Kollase liblika suvi”. Selle esimese salmi lõpuread „Läkski lendu mu esmane liblikas / ja ma oodata suve ei läbe” puudutavad Andreasegi hinge, ja ta soovib, et kunagi suudaks ka tema seesuguseid luuletusi kirjutada.
Suurem osa selle aasta kõrgtemperatuurist ei ulatu Andreaseni. Ta oleks tahtnud näha „Estonia” teatris lavakunstikooli teise lennu diplomitööna valminud ja üle Eesti laineid löönud muusikali „West Side’i lugu”. Teda on mitu korda kutsutud ühe Tallinna kooli „Lõbusate ja leidlike klubisse”; aprillis saab ta kutse Kirjanike Liidustki, kus on arutluse all Andreasest vaid neli aastat vanema andeka prosaisti Teet Kallase jutustus „Väikesed hobused särava vikerkaare all”. Andreas oli lugenud aasta eest Kallase esikteost „Nii palju päikest” ja toona tundus talle, et raamatu pealkiri oleks sobinud ehtima kõiki Andrease kooliaastaid. Ja kuna ta parasjagu valmistub ülikooli sisseastumiseksamiteks, siis ei jõua ta ka üldlaulupeole, et selle lõpus Gustav Ernesaksa juhatamisel läbi rõõmu- või kurbusepisarate laulda Koidula sõnadele loodud laulu „Mu isamaa, on minu arm”. Laulupeo kokkuvõte jõuab temani alles ühes kummalises lauses ajakirja „Noorus” augustinumbri juhtkirjas: „See oli vaba rahva vaba laul.”
Aga edasi? Edasi ongi kuristikku langemine, mida kevadine kirjasõber Tartust oli võrrelnud unenäost ärkamisega. Somnambuulia ja sellest kainenemine teadmises, et niisugune on elu — teatud pikkusega juhuste jada, mille summaks saatus.
Ülikooli sisseastumiseksamitel ei kogu Andreas vajalikul määral hindepunkte, et üliõpilase seisusse pääseda. Teda haavab iseäranis see, et kirjandit, mille kirjutamist arvas ta oma suurimaks tugevuseks, hinnati ainult heaks, ent olnuks vaja maksimumhinnet, viit. See oli kõrvakiil Andrease enesehinnangule, kõrvetav häbi, sest minna õppima ülikooli eesti keelt ja kirjandust ning jääda juba sissejuhatuseks jänni kirjandiga — see häbi tuli endale hoida. Andreas saab kutse sõjakomissariaati. Tal seisab ees vähemalt kolm aastat teenistust Nõukogude armees. Sellest pääsemiseks ei hakka Andreas rabelema; ei otsi mõnda psühhiaatrit, kes ta mõneks ajaks hullumajja uurimisele saadaks; ei pum­pa enne arstlikku kontrolli vererõhku üles, ei söö kamaluga soola; ei süsti endale käsivarde petrooleumi ega mõtle välja muid enesevigastusi. Andreasele oli meenunud koolis loetud Koidula näidend „Säärane mulk”, kus nekrutite nimekirja sattunud Peetri-nimeline tegelane oli sealt pääsemiseks raiunud oma käelt pöidla, teised pidasid seda põlastusväärseks arguseks. Andreas ei lähe ka mõnda teise kooli, kus kehtib broneering, nagu näiteks miilitsakool, kuhu oma arust kõiki üle kavaldades pageb üks ta klassivendadest. Andreas ei katsu sisse pääseda Tallinna Polütehnilisse Instituuti, kus on sõjaline õpe, mille järel ootaksid teda nooremohvitseri pagunid. Mida oleks tal seal teha, kui ta koolis vedas füüsikat ja matemaatikat enda järel nagu sunnitööline ahelaid. Ei, tema, Andreas, läheb vastu ettemääratusele, tulgu mis tuleb. Ajakirja „Noorus” juulinumbrist on ta lugenud Hando Runneli luuletust „Läbi äreva vere”. Ta tunneb, et just need otsekui truudusevandena kõlavad värsid vastavad tema otsusele seista silmitsi saatusega, need on korraga julgustuseks ja lohutuseks. Nõnda ta kirjutabki luuletuse oma kladesse.

Läbi äreva vere kord kandub hõik.
Ja see on kutse. Ja see on kõik.

Sellest saab sinu kurss ja sinu lipp,
olgu selles kas surm või su õnne tipp.

Sa tõttad otse, ehkki ringi saaks,
ehkki ees kõik on kõrbenud elutuks maaks.

Kuni jätkub jõudu, käid püstipäi,
kuigi jäljed su kannul kohe vajuvad täis.

Sa kaua kõnnid. Hakkab raugema jaks.
Siis tuigud. Siis roomad. Lõpuks päev ja vaks.

Sind päikene õgib, suus põleb sul keel.
Paar ainukest luidet, siis lõpp oleks teel.

Seal luidete taga on haljas maa,
on sinu maa, oo ilus maa…

Läbi äreva vere veel kandub hõik.
Ja see on kutse. Ja see on kõik.

Need kaks-kolm kuud, mis jäävad päevani, mil ta koos oma uue „lennuga”, koos teiste sõjaväkke kutsututega ešeloni pannakse, töötab Andreas Pärnu autobaasis. Peale keskkooli lõputunnistuse on ta saanud ka autojuht-remondilukksepa paberid. Algajale juhile, seda enam noorukile, kes peatselt töökoha jätab, ei anta aga oma autot. Andreas määratakse asendusjuhiks puhkusel või paberivärvi tõttu siniseks kutsutaval haiguslehel olijatele. Ta on juba vedanud Pärnust paarkümmend kilomeetrit kirdesse jäävast Tootsi turbakombinaadist briketti, kolm kolmetonnist koormat päevas koos maha kühveldamisega tellija õuele. Kui ta siis õhtuti koju jõuab, veiklevad tal silme ees virmalised ning jalad on pehmed nagu joodikul. Otsekui lohutuseks esimeste kannatuste järel pääseb Andreas sõitma linnalähedast piimaringi. „Meie oleme nagu keisri õukond, piima-, leiva- ja lihavedajad,” oli uhkustanud kuuümara punetava näoga Piima-Kaarel, auto tegelik juht, kes aga oma kahesajase vererõhuga peab minema mõneks ajaks haiglasse. Enne seda, autovõtmeid Andreasele ulatades, oli Kaarel patsutanud noormeest õlale, manitsenud: „Hoia masinat nagu oma silmatera ja vaata, et sa magama ei jää. Nüüd tuleb sul hakata vara tõusma ja kui kohale jõuad, siis hüüa juba kaugelt: „Pärnu piimamees siin, keerake kellad õigeks!” Sest,” ja Kaarel oli pilgutanud silma, „sina sõidad nüüd ajaga võidu. Kui hiljaks jääd, lähed koos piimaga hapuks.” — „Ah jaa,” oli ta juba kontori poole liikudes veel rehmanud käega, „ära sa laborandi sabaalust puutu, ühele mehele enne mind lõppes see kohe päris kurvalt.”
Keisrikotta kuulumisele vaatamata vaevab Andreast lakkamatu väsimus. Magaks, ainult magaks. Võib-olla tuli see sellest, et suvi oli olnud ilmade poolest kehv — nii jahedat ja märga suve varasemast ei mäletatudki —, tuul kogu aeg edelast või läänest, laus- ja hoovihmade vahel oli päikest näidanud vaid üksikutel päevadel, õnneks kooli lõpetamise ja võsaleeri aegu. Aga väsimus võis olla tingitud ka aasta esimese poole kõrgepingest. Kõik see aeg oli valmistutud üheks suureks hüppeks teadmises, et sind oodatakse, et nüüd-nüüd algab — nagu „Noorte Hääle” juhtkirjas öeldi — „meie poiste ja tüdrukute tõeline elulugu; elulugu, kus on vaja näidata mõtete küpsust, eesmärgiselgust, tahtekindlust”. Aga mida sa näitad, kui uhkemad saalid on eelkäijatest või ka sinu enda, sirgjoones ülespoole astuvatest põlvkonnakaaslastest täis ja selga tuleb tõmmata hoopis tunked või sõdurivorm. Hoopis see on Andrease tõotatud elutõelus. Välgud olid sähvinud, müristamine kõlanud, pinge maandatud. Kui saaks tagasi unne, jäädagi ehk sinna.
Andreas magab. Selle une igas sekundis sünnib maailma kaks inimest. Seitsesada aastat täitub Dante sünnist, Londonis sureb Winston Churchill, Ameerikas esilinastub kõigi järgnevate aegade menufilm „Helisev muusika”, ameeriklased asuvad pommitama Põhja-Vietnami, esimest korda astub inimene avakosmosesse, Tallinnas avatakse esimene trolliliin, Eesti ja Soome vahel käivitub laevaliiklus, Eesti NSV tähistab 25. aastapäeva, ilmuma hakkab koguteos „Eesti kirjanduse ajalugu” — niisugune on Andrease ajataustal kulgev sündmuste jada. Liitrine piimapudel maksab nelikümmend kuus kopikat.

Tõnu Õnnepalu Õhtud pargis
Mehis Heinsaar Roland septembris
Triin Soomets *enam ei seleta end / *vaatan suuremat pilti jt luuletusi
Rein Veidemann Piimaring
Andrus Kasemaa *Tuul puhub mu põue tuulutab maja mu pesu ja särke ja trussikuid / *Loen XI sajandi jaapani luuletusi jt luuletusi
Toomas Raudam Eurydike / Leiutaja
Kelly Turk naine kelle loomad surid müstilistel põhjustel
Jaanus Kangur Vihmamees / Delfiinnaine
Silvia Urgas oablu / null and void jt luuletusi
Heike Alden Neptuun
Leon Miniatuurid
Rolf Jacobsen Maastik ekskavaatoritega / Kiiguvad soodes kõrred / Mõtted ühe raadioteleskoobi kuulamise juures
Mihkel Kunnus Maavanaema surm ja täiskasvanulikkuse läbikukkumine
Hasso Krull Üks loom, üks meel, üks pilv
Lauri Sommer „Nooruse” tolmunud kuld (I)
Sirje Olesk Naabrite juures: Soome Kirjanike Liidu 120 aastat
Joonas Hellerma Märkmeid ajast ja ilust Viivi Luige loomingus
Marin Laak Tartu linnakirjanik ja Andaluusia koer
Indrek Ojam Kerguse vaimust sündinud
Andrus Kasemaa Julge tubli tüdruk
Õnne Kepp Millal sündis Henrik Visnapuu
Kroonikat
Karl Martin Sinijärv Tekstmaakrid Keskriigis

Olen lugenud Hando Runneli lühiesseede kogu „Mõõk ja peegel” (1988) varem kahel-kolmel korral ja pean seda enda mõtlemise arengut silmas pidades väga oluliseks raamatuks. Nüüd „Mõõka ja peeglit” taas lugedes hakkas mul esi­mese asjana peas ringlema sõnapaar „poeetiline insener”. See sõnapaar jäi olulise märksõnana püsima kogu raamatu lugemise ajaks.
Hando Runnel on Eesti Põllumajanduse Akadeemias mitu aastat agronoomiat õppinud. Seda tuleb siin silmas pidada, sest me kõik oleme pärit mitte ainult oma lapsepõlvest, vaid ka noorukieast, millal õpitu kõige intensiivsemalt meeli kujundab. Nõnda võib väita, et Hando Runneli kui maaparandusinseneri võimed hakkavad tööle ka kesk tema hilisemat loojaelu, lüües välja temas kui luuletajas, aga ka kui mõtlejas. Eelkõige mõtlejas. Tema mõtlemise laad on säärases kontekstis justkui (meele)maaparandusmasin, mis teostab sookuivendust lugeja ajus, selles piirkonnas, kus asub mõtlemine. Sest selle koha peal inimese ajus, kus asub mõtlemine, on soo — suur, ohtlikult vesine, põhjatu ja laukaid täis tümasoo. Seda on elu ja ajalugu aastatuhandeid näidanud. Aga miks on inimene sellel kohal oma ajus, kus peaks olema välja arendatud elurõõmus mõtteaktiivsus, ikka ja jälle soostuda lasknud? Sellele vastab Hando Runnel nõnda: „Kehaline töö on raske. Aga veelgi raskem on vaimne töö. Kõige raskem töö inimesele on mõtlemine. Mõtlemist õpib inimene oma elus kõige kauem. Mõtlemine on väga raske. Produktiivse ja imperatiivse mõtlemiseni jõuavad väga vähesed. Väga vähesed saavad tunda mõtlemise tegelikku raskust. Enamasti loobuvad inimesed mõtlemisest juba väga varases eas, sest see käib neil üle jõu. Nad lasevad enda eest mõelda targemail. Nad saavad tarkadelt kõik elus vajalikud soovitussõnad ja juhtmõtted. Kehalise töö mehhaniseerivad ja automatiseerivad nad ka ära ja nii on nende elu kõigist põhilistest raskustest vaba.” („Mõtlemine”, lk 97.) Ja teisal: „Kui viimaks mõelda viitsiks, saaks aru, et inimese peapahe on ju laiskus.” („Laiskus”, lk 125.)
Nõnda uitab inimese aju hallolluses selle koha peal, kus peaks asuma elurõõmus ja aktiivne mõtlemine elu üle, hoopis laisk tuul ja mõttelagedus. Aga samal ajal on see soolaadne märgala inimesele, kes kõiges ikka kergust ihkab, ängistav taluda. Sestap panebki poeetiline insener Hando Runnel käima oma poeetilise (meele)maaparandusmasina, milleks on needsamad esseed „Mõõgas ja peeglis”, ja hakkab sellega laisavõitu lugeja mõttesoosse rajama kuivenduskraave, kuhu niriseb inimaju happelisest turbamullast tume ja meeleraske vesi. Aga sellisel kombel, seal kraavis, saab sellest tumedast veest juba lugeja mõtte- või kujutlusvõime paati kandev vesi. Mõtlemise kaudu on toimunud positiivne metamorfoos. Rajanud nende filosoofiliste esseede abil oma teadvusesse sookuivenduskraavi, võib lugeja nüüd paadiga juba sügavamale sõuda. Ning seal on tal võimalik tutvuda teadvuse sügavuses asuvate haruldaste soosaartega, kuhu keegi peale tema enda kunagi ei jõu. Need soosaared on intiimselt ainulised, ainult lugejale endale omaste taime- ja putukaliikidega.
Peale selle saab nüüd teadvuse soisest happeveest kuivendatud turba pressida brikettideks, millega omakorda saab kütta maja. Maja aga on Hando Runnelile kui poeetilisele insenerile väga oluline sümbol: „Inimvaimu suurimaks ettevõtteks ja saavutuseks, suurimaks seikluseks kunstide vallas on ehituskunst, s. t. Maja. Maja seinad mahuvad kujutavkunstide liiki, neis valitseb aineline olek; ent majad pole läbini umbsed, nad on õõnsad, õõnsustes võimutseb sõna ja muusika.” („Ruumimäng”, lk 113.) Või teisal: „Kultuur on maja, kultuuri uuenemine on värske võõbakorra saamine pealesirgunud põlvkonnalt. Sügavuses püsib maja ehk sajandite viisi, päris muistsetele luudele toetub ta vundament, aga veidike värvi ja kõik mõjub uhiuuena.” („Hoidjad ja päästjad”, lk 133.) Või kolmandas kohas: „Maja on ka nagu masin, sama absoluutne ja sõltumatu. Maja kui masin, maja kui kunstiteos.” („Kunstimasin”, lk 37.)
Poeetiline insener kirjeldab kunstiteost kui masinat, mis on omaenese piiridesse suletud, lõpetatud, terviklik. Samas lisab ta kohe olulise tingimuse: „Tegelikult pole aga ükski masin päris eneses püsiv, päris enesesse jääv, kui ta toimib. Toimimise ajal on iga masin juba seotud, iga kunstiteos on samuti seotud. Seob kasvõi ainult rihmaseib mõne muu agregaadi külge. Mürisev traktor on seotud rihmaga rehepeksumasina külge, toitva kummivoolikuga petroolivaadi külge, ämbriga jahutusvett andva kaevu külge, jne.” („Kunstimasin”, lk 37.)
Kuidas Hando Runneli mõtteloogika hargneb? Milliste rihmaseibidega on seotud tema poeetiline mõttemasin lugeja teadvuse külge?
„Mõõga ja peegli” autor ei lähe oma mõttearendustega uute utoopiate rajamiseni, ei mässi lugejat poeetiliselt nõiduslikku stiili, nagu seda on teinud mõni teine tuntud eesti kirjanikust mõtleja. Elukogenud külamehe tagasihoidliku, heatahtlikult lõõpiva stiili abil juhatab ta lugeja pigem tema enda mõttemaailma raja algusesse, näidates asju uudsete vaatenurkade ja kujundite kaudu ning ergastades sel kombel lugeja mõttemängulist taju. Mõni näide: „Me ei kadesta andekat tema aruka aru pärast, me kadestame kohtlast, kellel äkki ja üksainus kord õnnestub ütelda midagi arukat. Me ei kadesta rikast tema rikkuse pärast; me kadestame vaest, kellele juhus annab ajutise rikkuse.” („Kadedus”, lk 126.) Või: „Armastatakse öelda või arvata, et inimesed on halvad ja pöörased, mässumeelsed ja ägedad, aga ei — alandlikud on nad! Sadade kaupa maetakse neid maha, tuhandete viisi viiakse mulda, aga kas keegi neist on protestinud, kas mõnigi veel vastu hakanud, hauast tagasi pööranud? — ei ükski! Paljuke neist veel pärast kummitama tuleb, hingede ajal kodus käima hakkab, kiusama, kollitama, luud painama julgeb tulla? — ei keegi enam!” („Alandlikkus”, lk 130.)
Essees „Hoidjad ja päästjad” on aga üks mõttekäik, mis on vahepealse kolmekümne aasta jooksul iseäranis aktualiseerunud ja mida on seetõttu põhjust pikemalt esile tuua: „Teades-teadmata otsib igaüks meist elu põhiväärtusi, neid väärtusi, milledel on meie jaoks pühaduse paistet ja selle läbi ka lunastavat lõhna. Isiksuse (ja ühiskonnagi) allakäik algab hetkest, mil väärtused devalveeruvad või asenduvad võltsväärtustega, millel puudub pühadus. Suurte religioonide, universaalsete ideoloogiate arengulood olgu tüüpilisteks näideteks. Pühaduste järk-järguline madaldamine ja lähendamine aina madalamate ja praktilisemate eesmärkide suunas on olnud neis valdavaks tendentsiks. Langemise lõpp-punkt on võimsalt ülespuhutud kasuõpetus oma läbikõdunenud vaimsuse, hingelise kõledusega.” (Lk 134.) See mõttekäik riivab valusalt, kuna meenutab teravalt Eesti praegust „kolmeprotsendilise-majanduskasvu-mentaliteeti”, mis on saamas meil juba iselaadseks hingelise kõleduse „religiooniks”. Hando Runnel küsib seejärel, mis võiks olla see pühadus, mis inimesed uuesti kokku toob, neid ühendab ja ülendab. „Võib-olla loodus?” küsib ta. Praegune keskkonnavaenulik poliitika on nüüdseks juba üsna suure osa eesti rahvast ühe mütsi alla toonud, on pannud nad kodanikualgatuse korras protestima, vastupanu-ühinguid looma jne. Üks võit on ka käes, tselluloosivabrikut Tartu külje alla ei tule. Aga üldisemas plaanis? Mis saab Eesti metsadest, mida RMK poliitikute vaikival nõusolekul üsna armutult hävitab? Kas pole „võimsalt ülespuhutud kasuõpetus oma läbikõdunenud vaimsusega” meil siiski juba oma töö teinud? Eks lähitulevik näita.
Kakskümmend viis aastat tagasi, kui lugesin „Mõõka ja peeglit” esimest korda, arendasid mu mõtlemisvõimet edasi kõik selle raamatu esseed ja poeetilised vahe­palad. Tahaksin eraldi esile tõsta Hando Runneli meisterlikkust hoida läbi raamatu sirgena mõtluse künnivao intensiivne joon, ja kui see ümber mõne kivi või roosipõõsa või noore puu vahel käändubki, annab see tervikule vaid ilmet juurde.

Kus on tahe, seal on tee, ümisesin endamisi üht inglise vanasõna kui loitsu, astudes otsustavalt mööda Estonia puiesteed salapärase asutuse poole, kus pidi koordineeritama laevaliiklust Läänemerel. Oli august 1989, keegi oli andnud vihje, et mõnikord on õnne jõuda üle mere mõnel kaubalaeval. Ja nüüd, pärast mitmekuist ootamist oli saabunud teade: vabanenud on koht sõiduks Rootsi.
Esitasin passi, vastu sain luitunud blanketi, mis sarnanes saatekirjaga röntgeniuuringule. Vossem rublei, kõlas kiretu naistöötaja hääl. Mul oli kaheksa rubla ja kõrvale pandust kakskümmend kaks jäi veel alles. Mul oli lubatäht laevale, mis pidi seilama Rootsi mõne päeva pärast, pühapäeva pärastlõunal. Läbivalgustuse tulemust tuli veel oodata.
Laupäeva hommikul olin jõudnud just pesu kuivama riputada, kui helises telefon. „Kareva? Siin kapten. Kus kurat te olete, laev läheb kohe.” — „Jah, kapten, silmapilk,” vastasin, ehk mõistes esimest korda sõna „külmavereliselt” algupära. Surusin niiske pesu kohvrisse, pika aja jooksul kõrvale pandud väärtkirjanduse ja mõne vinüülplaadi samuti ning vaatasin ringi — muid plaanitud kingitusi polnud enam aega osta. Pliidi kõrvalt haarasin kaasa pooliku rafineerimata päevalilleõli pudeli; Aino oli tundnud huvi, mida tähendab „posla­masla”.
Maria Lee seisis esikus ja teatas otsustavalt: „Ma tulen kaasa.” Kõhklesin hetke ja ütlesin: „Kümme minutit.” Nelja-aastane tirts ruttas seljakotti pakkima. „Mina ka,” tõusis haigevoodis väikevend istuli. Kükitasin maha. „Mitte seekord. Sinul on praegu palavik ja isal palju muresid. Sina oled talle toeks. Järgmine kord läheme koos. Nõus?” Nukker noogutus. Mehisusega on vist nii, et seda kas on või ei ole — sõltumata soost ja vanusest. „Too mulle valge karu,” oli ainus palve ja ma tõotasin tuua Rootsimaa kõige valgema karu.
Iial ei olnud Lasnamäe lift logisenud nii aeglaselt. Iial ei olnud tühjas bussipeatuses seistes aeg nii pikk tundunud. Kesklinnale lähenedes jõudis mu teadvusse, et ma polnud jõudnud kaubasadama asupaika õieti välja uurida. Vaistupidi astusime bussist välja Kadriorus „Musta Luige” juures ja pöörasime mööda Filmi tänavat mere poole.
Korraga, võib-olla tänavanime märgates haaras mind ebatavaline rahu. Tänavad olid kummaliselt tühjad, üksnes kajakad tiirlesid kirkas augustitaevas. Nende kõrguselt alla vaadates nägin kaht inimest. Õhukese musta, kandadeni voogava mantli, kübara ja hõljuva valge salliga noor naine püüdis ühe käe otsas tasakaalus hoida mööda ebatasast pinda loperdavat rasket kulunud kohvrit ja teise käe kõrval väikest helesinise mantli, valge suvekübara ja valgete põlvikutega tüdrukut. Kunagi varem polnud nad liikunud selles piirkonnas, suurte söemägede vahel, mis näisid välja hingavat rasket, ohtlikku kuumust. Liikvel polnud ühtki inimest, kellelt teed küsida.
Kui olime mere äärde jõudnud, läbis mind kerge külmavärin — sadamas polnud ühtegi laeva; kaks õõtsusid küll merel. Maria Lee tõstis küsiva pilgu, kuid küllap minu ilmet nähes vaikis. Märkasime, et tagumisest laevast liikus üle esimese laeva teki meie poole kogu, kes mööda nöörredelit maale jõudes küsis üksnes: Kareva? Haaras kohvri ja andis märku, et me talle järgneksime. Kõikuval nöörredelil mu ainsail, kõrge kontsaga lahtistel kingadel üles ja alla, üle ühe laeva teise pardani ronides tundsin kord jälle nagu hulga aja tagant: sellega poleks ma üksi hakkama saanud. Ja tänasin noormeest, kes oli raamaturaske kohvri minu eest laeva vedanud.
Noormees noogutas tervituseks, ütles viisakas vene keeles oma nimeks Matvei ja lisas, et laev lahkub kohe, oli oodatud vaid meie järel. Esimest korda, märgates laevalael telefoni, taipasin, et ma polnud kellelegi jõudnud oma ärasõidust teatada. Palusin selleks luba, Matvei vangutas pead ja arvas, et ühendus katkeb kohe — laev juba liikus. Valisin palavikuliselt Oti numbri ja lootsin, et ta kohe vastu võtab. Iga hetk oli igavikupikkune. „Laeval Rootsi. Teata Münche­nisse,” jõudsin öelda, teadmata, kas mind kuuldi.
Laev liikus. Laev liikus! Päike paistis, kajakad keerlesid. Matvei juhatas meile teed kohta, kuhu kohver ära panna. See osutus kitsukeseks koiks, mis oli vaba­nenud tänu ühe madruse koondamisele. Temast olid ruumi jäänud mõned „Pravdad” ja paar ketse, lisaks spetsiifiline lõhn, mida kirjeldamast pigem hoi­duksin.
Esimesele ekstaasile järgnes mõne aja pärast järsk nõksatus, kui laev jäi seisma. Oodake ja ärge kuhugi minge, ütles Matvei, võttis mu passi ja saatekirja. Uks langes kinni.
Märkasin, et muidu nii vapra Maria Lee tuju hakkas langema, ja ei saa öelda, et ma ka ise oleksin end väga kindlana tundnud. Otsisin välja paberi ja pliiatsi, et mängudega aega veeta. Ei saanud aru, mis toimub — pärast ülepeakaela lahkumist loksusime nüüd kuuendat tundi lahel, vaadates Tallinna siluetti, mis oli juba liiga kaugel, et tagasi ujuda, ja veel liiga ligi, et tunda teeloleku elevust. Küll aga jõudsid painama hakata mõtted, mis kõik viimasel minutil tegemata oli jäänud, ja mure koduste pärast.
Maria Lee oli just tukastanud, kui laev uuesti nõksatas, mõne aja pärast avanes uks ja Matvei kutsus sööma. Sõime plekk-kausikestest natuke rasvaste alumiiniumlusikatega vaikides suppi koos ülejäänud meeskonnaga, karuste vene madrustega, kelle ainiti jõllitavast pilgust paistis, et meiesuguseid polnud nad ammu näinud. Kokk küsis ettevaatlikult ja aupaklikult Maria Leed kiigates, mida noor preili hommikuks sööb, kas puder kõlbab. Seletasin, et me ei võtnud piletit luksuslaevale ega eelda mingit erikohtlemist. Vastuseks sõbralik, mõnevõrra rahustav naeratus.
Õhtul kutsus Matvei meid enda juurde teed jooma. Sain aru, et tema oli järsu sõnaga, enamasti pahura kapteni adjutant, kelle ülesandeks oli peale mõõte­riistade korrashoiu jälgida distsipliini laevas ja elementaarse inglise keele ainsa valdajana lahendada võimalikke probleeme sadamais. Matvei selgitas ka asja­olusid, miks laev kapteni otsusel poolteist päeva varem pidi Tallinna sada­mast lahkuma: nimelt oli tulnud teade, et on oodata rahutusi, mässu, streiki — ettearvamatut meeleavaldust, mis võinuks pöörata sadamas põgusalt peatuva Vene laeva vastu. Ligi kuuetunnise peatuse Tallinna lahel põhjustas aga tollikontroll, kes avastas ühe madruse koist mõned pornoajakirjad. Mis mõttega Nõukogude Liidust Rootsi pornoajakirju vedada, jäi mulle hämaraks, aga küllap oli see igapäevaelu üks osa. Igatahes põhjustas leid pikema ülekuulamise ja paberite täitmise; hakkasin aduma, et vaba koiku juhusliku olemasolu eest olen minagi tänu võlgu ühele madrusele, kes pidi oma koha laevas loovutama — pole võimatu, et umbes samadel põhjustel.
Küsisin, millal on ette näha Rootsi randa jõudmist. Matvei kehitas õlgu ja ütles, et see oleneb paljudest asjaoludest, ennekõike ilmast. Stockholmist pidime mööduma, ja kui õnne, maabuma korraks Norrköpingis. Edasi, nagu aru sain, liikus laev polaarjoone poole.
Laev, millele olime asunud, erines kõigist, mida olin enne näinud. Peale ahaste akende ei leidunud peaaegu ainustki pinda, mis poleks olnud kaetud pak­su roostekihiga; arusaadav, et mõjusime siin äraeksinud paguliblikatena. Matvei seletas, et laev ehitati 1939. aastal sõjaliseks kaubaveoks Saksamaal ja müüdi pärast sõja lõppemist Iisraelile. Igaks juhuks hoidusin küsimusi esitamast. Pärast lõplikku amortiseerumist anti laev üle Venemaale, kus leiti, et kuni ta veel vähegi liigub, saab sellega vedada Kaug-Idast vaselaadungeid Põhja-Euroopasse. Ja kui ta ka põhja peaks minema, pole peale vase palju kaotada — mõni niikuinii ebanõukoguliku moraaliga madrus ees või taga… Hakkasin aegamisi mõistma kapteni meeleolu ja käitumist.
Kuuldu ei mõjunud küll kõige paremini unele, nagu ka laeva kõikudes ühest pardast teise veerevad rasked vasekolakad oma mürtsatustega. Need sundisid kokku võtma kogu meelerahu ja aeg-ajalt mõnest roostes torust kinni haarama, et tasakaalu säilitada. Maria Lee õnneks magas, inglijuuksed padjal laiali. Ja hommik saabus tõepoolest koos tee ja pudruga.
Paraku kippus ilm üha tormisemaks. Maria Lee näis oma heledas kerguses ruumis peaaegu hõljuvat, lendamata valusalt vastu ränkroostesi seinu, küll aga oli tema tuju üleval hoidmisega omajagu tegemist. Esialgu leidsime mõlemad lusti Võluekraaniks nimetatud mänguasjast, mille olin kunagi Odessast toonud. Selle all kummalgi pool oli nupp, mida keerates hakkas ekraanil liikuma joon. Üks nupp juhtis horisontaalset, teine vertikaalset liikumist; joon moodustus tõenäoliselt ekraani sees peituvale rauapurule, mis iga raputuse järel ekraani tühjendas. Kui raputused hakkasid aga korduma nii sagedasti, et joonistamisest suurt välja ei tulnud, oli aeg midagi muud ette võtta. Maria Lee puges kindluse mõttes sülle. „Laula seda röövlipealiku laulu, mida sinu ema sulle laulis.” Kas see nüüd hetkel kõige parem valik oli, polnud ma kindel, aga mine tea seda tõrjemaagiat.

Kõik mehed mul uppusid ära,
veepõhjas neil sügav on haud.
Mina üksinda pääsesin ära,
minu päästjaks sai laevalaud…

Paistis, et Maria Lee uinuski rahunenult. Ja mõne aja pärast hakkas ka torm vaibuma. Ootasin, kuni laevas saabus täielik vaikus, tublisti pärast südaööd, ja hiilisin roostega kaetud kitsukesse ruumi, kus asus laeva ainuke dušš. Olin just jõudnud end kergendunult sisse seebitada, kui korraga kostis valjuhääldist käratus: „Kareva! Kapteni juurde! Teile on kõne.”
Haarasin lõdisedes midagi käepärast ümber ja jooksin kapteniruumi. Tõesti, raadiotelefonist kostis Jorma hääl, pingsalt rahulik ja selge: „Kas kõik on korras? Kui maabute, palun ära hakka hääletama. Mitte ühelgi juhul. Mu isa tuleb sulle Norrköpingi sadamasse vastu ja toob Stockholmi. Me kõik ootame.”
„Kas on lootust, et jõuame homme Norrköpingisse?” küsisin, süda elevusest põksumas. Kapten paistis samavõrd lootvat meist esimesel võimalusel vabaneda. „Kui tuul ei pöördu, siis jah.” Mary Poppinsi nimel, olin valmis peast vilistama isa „Aiolose pauna”. Nüüd ei saanud ma enam ärevuse pärast magada.
Kui hakkas hahetama, vahtisime Maria Leega ainiti silmapiiri, silmad tuules kissi. Ehk esimest korda elasin läbi kõik raamatuist loetud paadipõgenike tunded. Olgugi et meie retk liigitus pigem lustireisiks, vedasin kohvri maale üsna läbiklopituna ja pärast viisipäraseid tänusõnu lahkusin laevalt kirjeldamatu ker­gendustundega. Ilma eelmise öö kõneta oleksin asunud viibimatult hääletama, aga tõesti astus meie juurde härrasmees, kes tutvustas end Jorma isana ja palus meil autosse istuda. Kiirtee, sile ja sujuv kargete kallaste vahel, kadus rataste all nagu lennates. Jõudsin vaid hämmastusega märgata maastiku ilu, siis suikusin ega ärganud enne kui Stockholmis.
Aino ja Jorma juures Västerlånggatanil, väikeses maalilises korteris Stockholmi vanalinnas, olid nad kõik meid vastu võtmas — ka Anna, Aime ja Mats. Kuidas me nutsime, naersime, kallistasime! Kuidas nad muretsenud olid, selgus alles aegamisi; mina, kes ma olin Kalle Blomkvisti moto järgi harjunud elama igal juhul ohtlikult, polnud taibanud seda ettegi kujutada. Kui Vabast Euroopast saabus signaal, et olen Eestist lahkunud ja alustanud laeval teed Rootsi poole, oli Aino kohe võtnud ühendust piirivalve ja ei tea veel milliste asutustega; ühestki lähenevast laevast polnud aga vähimatki teada. Ööpäev hiljem tuvastati Rootsi vetes liikuv tundmatu laev, millega polnud võimalik ühendust saada. Kahtlustati Vene allveelaeva ja valmistuti halvimaks. Kuni lõpuks, pärast tormi möödumist sai Jorma kapteniga ühenduse.
Nende paari päeva jooksul oli Anna jõudnud teistele jutustada juba tosin judisemapanevat stsenaariumi, üks fantaasiaküllasem kui teine — ja samas oma realistlikkuses võimalikud kõik. Kahetsesin kibedasti, et Anna neid, nagu oma teisigi lugusid kirja ei pannud; aga küllap inimesel, kelle peas sünnivad järjest uued lood, pole vähimatki tarvidust ülestähendusteks…
Nii või teisiti olime Rootsis, sõprade hulgas. Ja meil seisid ees põnevad päevad: muretu piknik Uppsala ülikooli lähistel, külaskäik keskaja muuseumi, kus mu tähelepanu köitsid uskumatuna näivad inimesekujulised alraunijuured, meeleolukas südamlik õhtu Kalju ja Asta Lepiku pool, laevareis Skanseni muinasjutumaailma — lõputu hulkumine, imestamine, naer ja jutustamine.
Kui pakkusin omalt poolt, et võiksin ühel hommikul näiteks pannkooke küpsetada, arvas Jorma, et see on hea mõte, tuleb ainult poest kalamarja tuua ja ka sibulad on otsas. Mitte et oleksin aru saanud, millest jutt, poodi olin aga küll varmas minema. Hämmastav oli rahu, mis seal valitses vaatamata segadusse­ajavale valikule — nii erinev võrreldes kas või Lasnamäel meie vastasmajja ühte esimese korruse korterisse rajatud poest. Püüdsin seda teistele kirjeldada.
Lillakuldse suurelillelise tapeediga elutuppa — planeering oli ühesugune kogu linnajaos — oli tõstetud lett, kus peale igapäevase majoneesi ja sibulate, kuivherneste, tatra ja hirsi, sprotipasteedi konservide, makaronide, vormileiva ja -saia saabus mõnikord müügile ka kartuleid, porgandeid, mune, värsket räime, sulajuustu või koguni piimavorsti, olgugi maitsetut — samalaadsetest viineritest või sardellidest ei maksa rääkidagi. Siis moodustus silmapilk läbi koridori tihti õue välja looklev ja sageli tõuklev saba, kus seistes võis kuulda või näha mõndagi huvitavat.
Kord näiteks kuulsin oma selja taga kahe umbes kümneaastase vene tüdruku jutuajamist: „Kas sinu isal juba on pomm? Minu isal küll on, kaua aega ehitas. Seda võib varsti vaja minna.” Teine kord langes mu pilk enda ees seisva mehe päevinäinud kämblale, mille sõrmenukkide vahele tätoveeritud märkidest — olin vanglakoode mõni aeg tagasi uurinud — võis välja lugeda: tapan, kuni elan.
Millestki sellisest polnud Västerlånggatanil, hõrgult lõhnaval, väikeste kohvikute ja poekestega ääristatud vanalinnatänaval vähimatki märki. Pannkoogid punase kalamarja, sibula ja hapukoorega söödud, ronis Maria Lee koos Aino ja Jormaga tondipööningule, kust paistis katusele tõustes kuuvalguses kogu Stockholmi vanalinn — põnev ja natuke hirmus. Ja mina mõtlesin: see on muinasjutt, Lindgreni maailm, kust on kahju lahkuda. Aga valge karu ootas, südames kipitas. Oli aeg.
Kuidagimoodi, meie eest vaikimisi said korraldatud laevapiletid Helsingisse, sealt pääses edasi Tallinna. Nad kõik tulid meid saatma, Aino, Jorma, Anna, Aime ja Mats, isegi Asta, keda oli liigutanud kohtumine Maria Leega: nii eestiaegne laps! Pärast kõiki kallistusi ja lootusrikkaid tõotusi uuesti kohtuda ulatas Asta mulle suure klaasist koogivormi, ilusti pakitud — ehk ikka saate kuidagi kaasa võtta?
Nüüd juba pagulaskirjandusest rasket kohvrit järel vedades surusin koogi­vormi kaenla alla ja naeratasin läbi liigutuspisarate tänulikult: kus on tahe, seal on tee.
Sõprade eest ja pärast, alati.

25. septembril pidas Tõnu Õnnepalu teose „Valede kataloog. Inglise aed” ainetel Kotkajärve Metsaülikooli loengu Toronto Tartu kolledžis.

2. oktoobril Viimsi raamatukogus, 10. oktoobril Haapsalu raamatu­kogus, 11. oktoobril Kärdlas Ave Vita kultuurisalongis ja 19. oktoobril Narva Tartu kolledžis esitles Sirje Kiin oma mälestusteost „Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest”.

3. oktoobri kirjanduslik kolmapäev Kirjanike Liidu saalis oli „Värske Rõhu” õhtu. Esitleti kahte uut luulekogu: Triin Paja „Nõges” ja Vootele Ruusmaa „Tavaline don Quijote” ning „Värske Rõhu” 55. numbrit. Esinesid ka Joosep Vesselov, Helena Juht ja Marianne Harju.

4. oktoobril toimus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas sümpoosion „Kirjanduskeskuse esimene veerandsada”, kus kõnelesid Toomas Haug, Piret Kruuspere, Elsa Pajumaa, Elle-Mari Talivee, Jaan Undusk, Rein Veidemann, Piret Viires jt.

4. oktoobril oli Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” Janar Sarapu luulekogu „Orel düünil” esitlus.

4. oktoobril esitles kirjastus „Hea Lugu” Tartu linnaraamatukogus raamatu­sarja „Kirjanikud omavahel”. Sarja sünniloost rääkis kirjastuse juht Tiina Kaalep, juba ilmunud raamatuist kõneles Janika Kronberg. Vestlusringis osalesid sarja autorid Arvo Valton, Sirje Kiin ja Peeter Sauter.

4. oktoobril esietendus „Vanemuise” kontserdimajas Maimu Bergi näidend „Meeta ja õigus”, lavastaja Piret Kuub.

4. oktoobril esitati Eesti Draamateatri „Esimese lugemise” sarjas taani näitekirjaniku ja lavastaja Christian Lollike „Normaalne elu ehk Keha võitlusväli” (taani keelest tõlkinud Eva Velsker), lavastajana juhendas Harriet Toompere. Eesti Teatri Agentuur esitles oma raamatusarja „teater | näidendid” uut kogumikku, mis koondab seekord taani draamateoseid. Tervitussõnad ütles Taani suursaadik Eestis Kristina Miskowiak Beckvard. Autoriga vestles tõlkija.

4. oktoobril Tallinnas Vabamus, 10. ok­­toob­ril Haapsalu linnaraamatu­kogus ja 11. oktoobril Kärdlas Ave Vita kultuurisalongis esitles Elin Toona oma romaani „Mihkel, muuseas”.

5.—7. oktoobrini tähistati Soomes Turu raamatumessil Eesti Vabariigi 100. aastapäeva. Messi avas Eesti Riigikogu esimees Eiki Nestor. Osalesid Andrus Kivirähk, Kairi Look, Sirje Olesk, Kai Aareleid, Jaak Jõerüüt, Paavo Matsin, Valdur Mikita, Andrei Ivanov, Asko Künnap, Kätlin Kaldmaa, Indrek Koff, Mika Keränen ja Kauksi Ülle.

6. ja 20. oktoobril korraldati Tartu Kirjanduse Maja kultuurilokaalis „Arhiiv” kirjandusviktoriin.

9. oktoobri kirjanduslikul teisipäeval esitles Vootele Ruusmaa Tartu Kirjanduse Maja kultuurilokaalis „Arhiiv” oma luulekogu „Tavaline don Quijote”.

9. oktoobril tutvustas Tuuli Tolmov Tartu linnaraamatukogus rahvusvahelise romaanikirjutamiskuu (NaNoWriMo) üleskutset kirjutada ühe kuu jooksul romaan. Romaanikirjutamiskuu on november.

10. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval tähistati Kirjanike Liidu saalis Helvi Jürissoni 90. sünnipäeva. Helvi Jürisson ja kunstnik Ulla Saar esitlesid raamatut „Mida tähed räägivad”, VHK teatriklassi noored lugesid juubilari luulet ja laulsid. Kitarri mängis Robert Jürjendal.
10. oktoobril esitles kirjastus EKSMO Moskvas Armeenia muuseumi ruumides Kalle Käsperi romaani „Чудо” („Ime”). Samade kaante vahel ilmusid veel Gohar Käsper-Markosjani romaan „Memento mori” ja valik Kalle Käsperi luuletusi luulekogust „Orpheuse laule”, mille on programmi Traducta toel vene keelde tõlkinud Aleksei Purin. Raamatut tutvustas EKSMO nüüdiskirjanduse osakonna vanemtoimetaja Valeria Ahmetjeva.

11. oktoobril toimus Tartu Kirjanduse Majas „Utoopiline salong” Tartu linnapea Urmas Klaasiga.

11. oktoobril esitleti Frankfurdi raama­tu­messil lasteraamatute kataloogi „The White Ravens 2018”. Kataloogi on valitud ka kaks eesti lasteraamatut: Reeli Reinausi „Maarius, maagia ja libahunt Liisi” (illustreerinud Marja-Liisa Plats, „Päike ja Pilv”, 2017) ning Ellen Niidu „Onu Ööbik Öösorri tänavast” (illustreerinud Priit Pärn, „Tammerraamat”, 2017). Rahvusvaheline noorteraamatukogu Münchenis valib kataloogi parimad lasteraamatud kogu maailmast.

12. oktoobril avati Tartu linnaraamatukogus raamatunäitus „Eesti laste kangelased”. Tartu lastekirjanduse festivali raames sattusid näitusele Nukitsamees, Kunksmoor, Naksitrallid, Sipsik, Lotte jpt.

14. oktoobril toimus Kirjanike Liidu saalis luuleõhtu „Viiluke vikerkaart, killuke kuud”. Üles astusid Veronika Kivisilla, Kaur Riismaa ja Øyvind Rangøy Norrast. Muusikat tegi Simen Kjærsdalen samuti Norrast. Kaur Riismaa ja Øyvind Rangøy lugesid värsse Rangøy eestikeelsest debüütkogust „Sisikond” ja Rangøy esitas luuletusi kevadel ilmunud Knut Ødegårdi tõlkeluulekogust „Olin imiku nutt varisenud keldris”.

14. oktoobril esinesid Pärnu kultuuriklubis „Tempel” ja 29. oktoobril Saaremaal Kuressaare keskraamatukogus luule- ja laulukavaga „Valitud elud” Triin Soomets ja Tiit Born.

15. oktoobril olid Tartus Eharoosa lastekirjandusõhtu külalisteks Aidi Vallik, Anti Saar ja Mika Keränen.

16. oktoobri kirjanduslik teisipäev toimus erandlikult Eesti Kirjandusmuuseumi saalis. Tähistati XXXI Karl Ristikivi päeva, esinesid Ilmar Vene ja Janika Kronberg, tutvustati tänavu ilmunud ja ilmuvaid Ristikiviga seotud raamatuid.

16. oktoobril kuulutati välja Eesti Teat­ri Agentuuri 2018. aasta laste- ja noorte­näidendite võistluse võitjad. Võistlus toimus koostöös Eesti Lastekirjanduse Keskuse, VAT teatri ja NUKU teatri­ga. Žürii koosseisus Krista Kumberg, Rita Rätsepp, Mihkel Seeder, Liis Sein, Kirsten Simmo ja Taavi Tõnisson valis kahekümne kuue näidendi hulgast välja kuus. I preemia: Reeli Reinaus „Maailm, kuhu ma kuulun”; II preemia: Jaanika Juhanson „Kummituste suvi”; III preemia: Martin Nõmm „Kõik saab korda”; Tia Navi „Kas tead, kool?”. Eraldi tõsteti esile: Laura Pürjema „Võõrandumine”; Raivo Kütt „Lootuste tänaval”.

17. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval „Suudlus lumme” esinesid Kirjanike Liidu saalis Mush Nadii, Jan Rahman, Mihkel Kaevats, Jürgen Rooste ja Bogdan Anfinogenov Udmurdimaalt.

18. oktoobril esitles Kai Aareleid raa­ma­tu­­kaupluses „Puänt” oma raamatut „Salaelud” („Varrak”). Autoriga vestles Maian Kärmas.

18. oktoobril toimus Tartu linnaraamatukogus vestlusõhtu raamatu „Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis” autori Mae Lenderiga. Õhtu sai teoks koostöös kirjastusega „Petrone Print”.

19. oktoobril tähistati Tallinnas Kir­janike Liidu saalis keeleteadlase, tõlkija ja riigiehitaja Henno Rajandi 90. sünni­aastapäeva konverentsiga „Sunnismaisena vaba”. Üles astusid Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Mart Meri, Anu Saluäär, Joel Sang, Kaja Tael ja Ülo Tuulik. Muusikat tegi Avarus Trio koosseisus Mari-Liis Vihermäe, Heigo Rosin ja Mingo Rajandi. Konverentsi juhatas Toivo Tasa.

19.—21. oktoobrini tutvustas Leelo Tungal Riias oma raamatut „Seltsimees laps. Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest”. Kirjanik kohtus lugejatega koolides, osales Riia raamatufestivalil ja Moonika Siimetsa samanimelise filmi linastusel Riia filmifestivalil IFF. Raamatu avaldas sel aastal läti keeles kirjastus „Liels un Mazs” (tlk Guntars Godiņš).

19.—21. oktoobrini oli Anti Saar Ungaris Budapestis Margó kirjandusfestivalil ja raamatumessil tutvustamas oma värsket ungarikeelset lasteraamatut „Kuidas meil asjad käivad” (tlk Bence Patat, kirjastus „Cser”). 25.—28. oktoobrini tutvustas Anti Saar Poolas Krakówi raamatumessil sama raamatu tõlget poola keelde (tlk Anna Michalczuk, kirjastus „Widnokrąg”).

22. oktoobril esitles Mehis Heinsaar Kloostri Aidas oma luulekogu „Pingeväljade aednik” („Verb”).

22.—24. oktoobrini oli Tallinnas Kirjanike Majas rahvusvaheline seminar laenutushüvitise teemal.

22.—26. oktoobrini toimus Ecuadoris Guayaquilis XI rahvusvaheline luulefestival, kus Eestist osales Kätlin Kaldmaa.

23. oktoobril korraldasid Eesti Lastekirjanduse Keskus ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus kuuendat korda ühisseminari „Laps kirjanduses”. Teemal „Milleks meile klassika” arutlesid Arne Merilai, Maarja Vaino, Jaak Urmet, Elle-Mari Talivee, Krista Kumberg, Mare Müürsepp, Jaanika Palm, Mari Niitra, Ilona Martson ja Ave Mattheus. Esitleti ka keskuse osalusel valminud kogumikku „Eesti lastekirjanduse kuldvara”, mis tõstab meie lastekirjanduse varamust esile 100 raamatut.

23. oktoobri kirjanduslikul teisipäeval „Meie auhinnad III” esitles Maarja Kangro Tartu Kirjanduse Majas oma raamatut „Minu auhinnad”. Autoriga vestles Johanna Ross, klaverit mängis Tanel Joamets.

23. oktoobril oli Nõmmel Glehni lossis luuleõhtu „Meie ja Glehn”, kus astusid üles Kärt Hellerma, Eeva Park ja Livia Viitol ning tutvustati Nikolai von Glehniga seotud kultuuripärandit.

24. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval „Võõrpiiritaja ja lõikumine eraeluga” lugesid ja vestlesid Katrin Väli ja Piret Bristol. Muusikat tegi Taavi Tulev.

24. oktoobril rääkisid Tartu linna­raa­matukogus kirjastaja Tauno Vahter ja kirjanik Maniakkide Tänav legendaarsest vene rokkmuusikust Viktor Tsoist ja ansamblist Kino, Vitali Kalgini raama­tust „Täht nimega Viktor Tsoi” ja Kirill Serebrennikovi filmist „Suvi”, kõlas ka külaliste valik Kino muusikast.

25. oktoobril oli Tartu linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all Urmas Vadi romaan „Neverland”. Vestlust juhtis Karmen Velitschinsky.

27.—28. oktoobrini esines Ilmar Taska Taanis raamatumessil Bogforum. Taani keeles on ilmunud tema raamatud „Parem kui elu” ja „Pobeda 1946” (tlk Birgita Bonde Hansen, kirjastus „Jensen & Dahlgaard”). Sellega on „Pobeda 1946” jõudnud tõlkena kaheksasse võõrkeelde.

25. oktoobril oli Tartu linnaraamatu­kogus kohvikuõhtu kirjanikuga, külas käis prosaist ja luuletaja Eeva Park.
25. oktoobril esinesid Luulur, Larissa Joonas, Tomas Čepaitis, Arsen Mirzajev jt Kopenhaagenis kohvik-baaris Sankt Peders Café ja 27. oktoobril Malmö kunstihoones.

30. oktoobril esitles Mehis Heinsaar kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Majas oma luulekogu „Pingeväljade aednik”.

30. oktoobril oli Tartu linnaraamatukogu Annelinna harukogus külas Stepan Karja, 1950. aastate Setomaa eluolu kirjeldavate romaanide autor. Kohtumise põhiteemaks oli mullu ilmunud romaan „Käbi ja känd”.

31. oktoobri kirjanduslikul kolmapäeval „Novellikunstist tangorütmis” vestlesid raamatust „Salaelud”, novellikunstist ja metafiktsioonidest Kai Aareleid ja Milla S. Teik. Akordioni mängis Tiit Kalluste.

31. oktoobril oli Tartu Kirjanduse Majas „Utoopilise salongi” külaliseks Alari Allik, keda küsitles Indrek Peedu. Kõneldi jaapani kirjandusest, tõlkimisest ja budismist.

Õnnitleme!

2. oktoober — Enn Nõu 85
3. oktoober — Marina Tervonen 65
4. oktoober — Tiit Kändler 70
5. oktoober — Helvi Jürisson (Soans) 90
11. oktoober — Peeter Puide 80
22. oktoober — Piret Saluri 75
20. oktoober — Peep Ilmet (Gorinov) 70
31. oktoober — Lehte Sööt-Hainsalu 80
5. november — Tiiu Relve 70
11. november — Hendrik Lindepuu 60
14. november — Jaan Undusk 60
24. november — Hando Runnel 80
28. november — Doris Kareva 60

Teine laste- ja noortekirjanduse festival

Marja Unt

17.—20. oktoobrini toimus Tartus teist korda laste- ja noortekirjanduse festival. Isetegemist ja osalemist julgustava ning kaasahaaravat raamatu- ja lugemiskeskset õhkkonda loova festivali peakorraldajad olid Eesti Kirjanduse Seltsi, Tartu Linnaraamatukogu ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi esindajad, kaasa aitasid Eesti Kirjanike Liit ja Soome Instituut.
Festival avati 17. oktoobril Tartu Kirjanduse Majas, kus võtsid sõna kirjanikud Mika Keränen, Andrus Kivirähk, Valdur Mikita ja Kadri Hinrikus ning kuulutati välja Tartu-teemaliste lühivormide konkursi võitjad. Avapäeval oli sealsamas ka laste- ja noortekirjandusele pühendatud raamatulaat. Juba teist aastat jagab Tartu linn lastele lastekirjanduse preemia ehk Lapsepõlve auhinna pälvinud raamatut, tänavu auhinnatud teose, Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned” said festivali avamisel kätte Miina Härma Gümnaasiumi kolmandate klasside õpilased, rohkemate lasteni jõudis raamat 18. oktoobril Tartu Linnaraamatukogus toimunud kolmandate klasside päeval.
Avapäeva programmi mahtus veel nel­jandate klasside lugemisvõistlus lin­na­raamatukogus, õpilaste kohtumine Andrus Kivirähkiga Miina Härma Gümnaasiumis, pop-up-kirjanduskohvik Raatuse Koolis ja ajakirja „Värske Rõhk” tegevust tutvustav õhtu.
18. oktoobril esines linnaraamatu­kogus kolmandate klasside päeval soome kirjanik ja programmeerija Linda Liukas, lõuna ajal viis Tartu linna­kirjanik Mika Keränen huvilised Supi­linna seik­lustuurile. Pärastlõunal toimus pop-up-kirjanduskohvik koos Eliis Grigoriga linnaraamatukogu Tammelinna harukogus ja loovmõtlemisel põhinev draamatöötuba „Loome sees” Tartu Tamme Gümnaasiumis, seda juhendas sama kooli 11. kultuuriklassi õpilane Helena Kont. Õhtupoolikul peeti Tartu Kirjanduse Majas kirjandusharidusele pühendatud ettekandepäeva, kus räägiti nii kirjandusõpetajate ettevalmistusest, õpilastele suunatud kirjanduspro­jektidest kui ka oskustest, mida eeldavad mitmesugused kooliharidust toetavad konkursid. Kõnelesid Andrus Org (Tartu Ülikool), Kadri Kaljurand (Soome Instituut), Pille-Riin Larm („Sirp”), Kers­ti Unt (Tartu Ülikool) ja Irina Möldre (Tartu Linnaraamatukogu).
Reedel, 19. oktoobril algas festivalipäev linnaraamatukogus, kus kooliõpilased tutvustasid uudiskirjandust mõningal määral dramatiseeritud etteastete vormis. Lõuna ajal oli pop-up-kirjanduskohvik Tartu Kivilinna Koolis, kus oli külas Koidu V. G. Ferreira. Linnaraamatukogus toimus pärastlõunal noorte luuleprõmm, kus huvilised said kas võistelda või niisama oma loomingut ette lugeda.
20. oktoobril lõppes festival laste- ja noortekirjandusele pühendatud kirjan­dusviktoriiniga Tartu Kirjanduse Maja kultuuriklubis „Arhiiv”.

Estica

Kalevipoeg jälle Lätis

Ajal, mil eestlased üha sagedamini Läti­maad külastavad, tegi teise külaskäigu lõunanaabrite juurde ka Kalevipoeg — täpsemalt öeldes eepos „Kalevipoeg”. Korra on meie rahvuseepos 1929. aastal juba Elīna Zâlite tõlgituna läti keeles ilmunud, veel varem tõlkis „Kalevi­pojast” katkeid ka kirjandusklassik Jānis Rainis. Nüüd, 2018. aastal ilmus kirjastuselt „Neputns” uus tõlge, mille tegi teenekas eesti kirjanduse vahendaja ja luuletaja Guntars Godiņš. Raamatu pealkiri on „Kalevdēls”, illustratsioonide autor Armands Zelčs.
Eesti luule Korea PEN-i
antoloogias

Korea PEN-klubi välja antud teoses „2018 Anthology of the Best Literature from 42 Countries” on luuletusi ka Miina Hindilt.

Bussis

Märt Väljataga, mida sa siin teed?
Buss loksub mööda porist kruusateed,

kord võtab peale, harvem laseb maha.
Paks pimedus on vajund akna taha

ja tuld ei paista ainsastki aknast.
Nüüd peale ronivad kaks koolilast,

vist kolmas-neljas klass, kuid tõsist laadi.
Üks jagab kaaslasega šokolaadi.

Buss jälle posti juures paotab ust,
laps väljub, pimedus ta neelab must

ja koduteest ei miski märku anna.
Kuid mind peaks külla ootama sõbranna.

Ei ole moblat leiutatud veel
ja liinibussis raskeks loksub meel,

ühtäkki mingi kõhedus on põues —
ükskõiksed tähelatakad on õues,

kui nende perspektiivist vaatan end,
näen laokil meest, kes pole kodunend,

ja neid, kes sõidul omapäi või rodus —
siin ilmas külaskäigul, mitte kodus.

Tunnel

Kord tulin pärastlõunal raadiomajast
vist ajamast mõnd järjekordset jama
poliitikast, kultuurist, muistsest ajast

või moodsast — endal täitsa ükstakama
ja piinlik ka. Kuid enne südalinna
peab käija ränga tõkke ületama —

või õieti — tal tuleb alla minna,
jah, tunnelisse, otse trepist alla.
Ma polnud ainus, rahvast laskus sinna,

kus koopalõuad haigutavad valla
ja halogeenselt sinab vilkuv valgus.
Mis mass! Kes küll neid käike seal ei talla!

Kuid laskumine — see on alles algus,
seejärel tuleb leida õige haru.
Mass alla jõudes mitmes suunas valgus,

kuid mina suundadest ei saanud aru,
jäin vahtima, pea laiali, suu lahti,
kuis sumises ja kihas allmaataru,

tuhm muzak mängis, tuules tantsis prahti…
„Märt!” kuulsin siis ja võpatades ringi
end pöörasin ning nägin korravahti,

suurt turvameest, kel seljas rippus mingi
hall munder, nägu leemendav. Kui karja
ta valvas koopas rüselevaid hingi.

Et hirm mu halvas — seda ma ei varja.
„Märt,” kordas ta, siis tundsin hüüdja ära —
Leo Virgo, kellelt mitu värsisarja

on laekund „Vikerkaarde” — omapära
ja oskus puudus neis ning igasugu
klišeede alla tuhmus tundesära.

Ta hakkas jutustama oma lugu:
väeteenistus, mis viis Afganistani,
üks daam (ta löödud haavad armistugu!),

kool, otsiretk, mis tõi ta jumalani
ja tunnelisse turvamehetööle.
Ta õnnistas mind, südamele pani,
et kergelt ma ei alistuks miljööle,
vaid püüaks tõusta kõrgema nivooni —
sest alati koit järgneb hingeööle…

Ja küsis laenuks mult viiskümmend krooni.

Medi

Indias ta ilmavalgust nägi,
vanemateks, väga võimalik,
olid Vinayaki ja Must Mägi.
Aga lapsepõlv ei saanud pikk:

vangi võeti, kuigi polnud süüdi,
lahutati hõimukaaslastest,
metsatöödelt tsirkusesse müüdi,
puuri ees raudvarbadega rest.

Aastakümneid rändas kaugeil maadel
paksu nahaga ja tundlik loom,
klouniks madaldatud džungliaadel,
kõigi alanduste epitoom.

Narva jões said etteasted läbi,
süda seiskus — šokk ja rabandus.
Aga inimkonna pärast häbi
nüüd ei pese ükski vabandus.

Raskustega sai ta maha maetud.
Korraks kehastusid korjuses
kõik, kes kodudest on välja aetud,
võõrsil, üksi, vangis, orjuses.

Elevandi hauatagust riiki
pole kirjeldand veel ükski usk —
maad, kus õnneanumad on triiki,
kaovad hirm ja mure, äng ja tusk.

Lämbun — maailm sulgub kitsaks mulguks
nagu tsirkuseareeni ring;
tundub, justkui rahutult siin hulguks
elevandi tark ja leebe hing.
Ah, mis imetrikk küll suudaks teha
siinse maa ta ümbersünnimaaks?
Liiga suur see hing, et leida keha,
millesse taassündida ta saaks.

Heroiinid

Ema kurdab, et sõrmed kohmakad,
aga koob edasi sokke.
Iga kuu saan uue paari,
villase, kirjutriibulise.
Kannan neid susside asemel,
kui kannas auk, viskan ära.

Kui natsid olid vanaisa
Kiviõli laagris maha lasknud,
läks vanaema varahommikul
nõutama tema surnukeha,
et matta see viisakalt maha.
Pimedas enne päikesetõusu
leidiski ta selle laibavirnast
oma kootud kampsuni järgi üles.

*
Georgi Ivanovi ainetel

Hea, kui poleks Venemaad,
sakslasi, Euroopa Liitu,
kellelt manguda heakskiitu,
juute, Hiinat, USA-d,
Vatikane, musulmane —

ainult tähtede paraad,
sajandite müriaad,
mida vaatleks üksildane
metsasoomeugrilane,
pagan, kütt ja korilane…

Hea, kui poleks tedagi
ega mitte kedagi,
kellelt loota vastukaja,
kas või kirjaridagi,
abi, mõistmist, haletsust…

Hea, kui poleks midagi,
ainult taevas, surnud, must,
mis on seisma pannud aja…

Hea, kui poleks sedagi.

Märt Väljataga Bussis / Tunnel jt luuletusi
Jaanus Järs Aasta töötuna
Hando Runnel Kaheksa laulu
Doris Kareva Tahe ja tee
Mats Traat 11. november
Priidu Beier Liblikad ei joo šampanjat / Baaris Miau on blondis
vahus jt luuletusi
Gohar Markosjan-Käsper Minu kaks elu
Katrin Pärn *Mina olen see rebane / *See naine ülakorruselt /
*Mul on seitse salaelu
Andres Ottenson Põhi / Vesi / La Gomera
Aino Pervik Miniatuurid minevikust 2
Peep Ilmet *Nii nagu valge paberleht / *Mis juhtus enne
jt luuletusi
Mirjam Parve Äraolekud
August Vine *Killuke kellegi näpujälge / * meelestalaktiidid tõnguvad
jt luuletusi
Magdalini Thoma Keset maailma ööd
Magdalini Thoma / Kaarina Rein Eesti lugu ja luule kreeka
keeles
Cornelius Hasselblatt Unus homo nobis curando restituit rem
Luule Epner Jaan Undusk kirjanikuna
Sirje Kiin Meie kirjanduse maailmamees
Ants Parktal Miks lähimineviku traumade haavad eesti inimestele endiselt haiget teevad?
Julius Ürt Eesti keel ja eesti meel: sõnade paik ja tundmuste
keeled
Veiko Märka Kõrge kosmos, madal takso
Valner Valme Tagasi tulevikku
Elle-Mari Talivee Kolme kodumaa ja kahe näoga mees
Kroonikat
Marja Unt Teine laste- ja noortekirjanduse festival
Estica
Rein Põder 7. VII 1943 — 23. X 2018

Märt Väljataga Bussis / Tunnel jt luuletusi
Jaanus Järs Aasta töötuna
Hando Runnel Kaheksa laulu
Doris Kareva Tahe ja tee
Mats Traat 11. november
Priidu Beier Liblikad ei joo šampanjat / Baaris Miau on blondis
vahus jt luuletusi
Gohar Markosjan-Käsper Minu kaks elu
Katrin Pärn *Mina olen see rebane / *See naine ülakorruselt /
*Mul on seitse salaelu
Andres Ottenson Põhi / Vesi / La Gomera
Aino Pervik Miniatuurid minevikust 2
Peep Ilmet *Nii nagu valge paberleht / *Mis juhtus enne
jt luuletusi
Mirjam Parve Äraolekud
August Vine *Killuke kellegi näpujälge / * meelestalaktiidid tõnguvad
jt luuletusi
Magdalini Thoma Keset maailma ööd
Magdalini Thoma / Kaarina Rein Eesti lugu ja luule kreeka
keeles
Cornelius Hasselblatt Unus homo nobis curando restituit rem
Luule Epner Jaan Undusk kirjanikuna
Sirje Kiin Meie kirjanduse maailmamees
Ants Parktal Miks lähimineviku traumade haavad eesti inimestele endiselt haiget teevad?
Julius Ürt Eesti keel ja eesti meel: sõnade paik ja tundmuste
keeled
Veiko Märka Kõrge kosmos, madal takso
Valner Valme Tagasi tulevikku
Elle-Mari Talivee Kolme kodumaa ja kahe näoga mees
Kroonikat
Marja Unt Teine laste- ja noortekirjanduse festival
Estica
Rein Põder 7. VII 1943 — 23. X 2018

Siinse mõtteavalduse kirjapaneku idee tekkis mitu aastat tagasi, kui „Keel ja Kirjandus” tõi lugejate ette ajalooromaanile pühendatud kaksiknumbri (2013, nr 8/9). Too number sisaldas nõnda palju huvitavat, et see oli üks neist kordadest, kui olen ühe ajakirja sõna otseses mõttes kaanest kaaneni läbi lugenud. Paraku ei jõudnud ma tookord paari teesi kirjapanemisest kaugemale ja sinnapaika see jäi. Nüüd tulen teema juurde tagasi.
Tolle ajakirjanumbri kõige haaravam kirjatükk oli minu meelest Aare Pilve sulest: „Rudolf Sirge ajalooromaanidest. Katse lugeda nõukogude kirjandust uuesti”. Autor võrdleb seal Sirge 1929. aastal ilmunud romaani „Rahu! Leiba! Maad!” ja selle põhjalikult ümbertöötatud kordusväljaannet pealkirjaga „Tulukesed luhal”, mis tuli trükist aastal 1961. Just seda artiklit lugedes hakkasin lähemalt juurdlema ajalooromaani piiride üle. Ehk konkreetsemalt: kui kaugeid sündmusi peab teoses kujutatama, et me võime rääkida ajalooromaanist, ja kuhumaani on tegemist pigem kaasajateemalise kirjatööga?
Romaanidega (või ka jutustustega, novellidega — mainin edaspidi lihtsuse mõttes üksnes romaani), mille tegevus toimub sajandeid enne teose ilmumise (resp. kirjutamise) aega, seda probleemi ei ole — kõik need on vastuvaidlematult ajaloolised teosed. Keerulisemaks läheb siis, kui kirjatööd käsitlevad perioodi, mida tavatsetakse nimetada lähiajalooks — termin, mis on aja poolest täpsemalt piiritlemata ja millega käiakse ümber tunde järgi.
Kolmas võimalus, mis eelmainituist erineb, on see, kui asjaomane teos kuulub ise kirjanduse kaugemasse ajalukku. Olgugi et Balzaci, Zola, Dickensi jpt teosed võivad tänapäeva lugejale tunduda ajaloolised mis ajaloolised, kirjutasid nad kõik valdavas osas oma kaasajast ja nende teoseid ajalooromaanideks pidada pole õige ning seda ka ei tehta. Ent siiski — ka Balzac ja teised paigutasid nii mõnegi oma romaani sündmustiku ajajärku, mida tollasel taustal võinuks käsitleda kui „lähiajalugu”. Kuidas nendega on?
„Keele ja Kirjanduse” teemanumbri juhatab sisse Eneken Laanese ja Linda Kaljundi artikkel „Eesti ajalooromaani poliitika ja poeetika”, kuid ajalooromaani piiritlemise teemat seal ei puudutata. See on ka mõistetav, sest kirjutise suunitlus on teine. Küll aga pillab Aare Pilv oma artiklis ühe tähelepanuväärse tõdemuse: „30 aastat romaani eri versioonide vahel on hiljutist minevikku kirjeldava romaani muutnud ajalooromaaniks selle sõna täies tähendu­ses.” (Lk 668.) Täiesti võimalik, et just see lause oligi mu toonaste mõtiskluste konkreetne lähtekoht. On ju viidatud uurimuses tegemist ülimalt harvaesineva olukorraga, kus — vähemalt on see nii Pilve interpretatsioonis — suures osas sama sisu ja tegelastega kaasajaainelisest teosest saab hiljem autori enda käe all ajalooline romaan. Teisisõnu: žanrimääratluse muutus johtub puhtalt sellest, et vahepeal möödunud aja tõttu on intervall sündmuste toimumise ja kirjutamishetke vahel tunduvalt pikem: 1929. aastal, esmatrüki ilmudes, ei olnud 1917—1918 juhtunu (ca 10 aastat tagasi) veel ajalugu, 1961. aastal (vahe kujutatavaga ca 40 aastat) aga juba oli.
Niisiis kinnitab see näide 40 aastat ajavaheks, mis paistab olevat piisav, et tagada teosele ajalooromaani mõõde. Väite esitamise kindlus lubab oletada, et tõenäoliselt saaks terminit veidi väiksema veenvusastmega kasutada ka mõnevõrra lühema ajavahe puhul (oletame, et 30 aastat).
40 aastat on suhteliselt pikk aeg ja seetõttu ei näe ma põhjust siinkohal Pilve seisukohaga otseselt polemiseerida, veel vähem seda vaidlustada või kummutada. Küll aga annab Pilve väide mulle pinna, millelt tõukuda, et tulla välja oma vaatenurgaga.
Kui võtta aluseks tänane päev, siis 40 aastat tagasi oli aasta 1978. Ja laulva revolutsiooni päevadest on möödas juba 30 aastat. Minul tekib siinkohal kõhklus: ma ei oska kuidagi laulvat revolutsiooni, aga ka sündmusi, mis toimusid näiteks 1978. aastal, käsitleda päriselt ajaloona. Loomulikult saab öeldust teha ainult ühe järelduse — milles pole absoluutselt midagi uut —, et ajaloo (ajaloolisuse) tunnetamine ongi subjektiivne. Ühed ja samad aastad võivad mõnele olla lausa eelajalooline aeg, teisele justkui alles eilne päev.
Ent mu kõhklusel on ühtlasi objektiivsem pool. Ka professionaalsed ajaloolased ei taha taasiseseisvumise ajaga sugugi veel tegelda, nende meelest pole asjad piisavalt settinud. Isegi sellele eelnenud kümnendit (30—40 aastat tagasi) käsitlevad esialgu esmajoones mälestuste kirjutajad. Põhjapanevamaid ajaloouurimusi hakkame arvukamalt leidma alles 65—70 aasta taguse stalinismiperioodi kohta.
Kui naasta termini „ajalooromaan” juurde, siis tuleks lähtuda nõudest, et too mõiste peaks olema ka objektiivselt määratletav. Ajalooromaan peaks olema ajalooromaan kõigile, nii verinoortele kui ka raukadele.
Eelöeldust tulenevalt näib minu arvates olevat ainumõeldav, et ühe teose kvalifitseerimisel ajalooromaaniks ei oleks õige lähtuda lugeja, arvustaja või uurija positsioonist. Tugineda tuleb autorile. Ajalooromaan peab olema ajalooline eeskätt autori seisukohalt. See klapib hästi ka eespool toodud näitega XIX sajandi kirjanike kohta: see, mis oli Balzaci jt seisukohalt tänapäevaromaan, on ka praegu (toda ajastut kujutav) tänapäevaromaan; mis oli ajalooromaan siis, on ka praegu ajalooromaan.
Ent mis on siis autori seisukohast ajalugu? Subjektiivne faktor ilmneb otse­kohe ju siingi. Eespool tuli esile ajaperiood 40 aastat. Olen üsnagi kindel, et nende autorite puhul, kel endal eluaastaid sama palju või vähem, võib 40 aastast ajalooromaani piiriks täiesti piisata. Vanemate kirjanike puhul — võib-olla jääb sellest väheks.
Nõnda olemegi jõudnud autori elueani. Vahest oleks tark sättida ajaloo­romaani piir autori sünnidaatumi juurde? Mis hilisemast ajast kirjutatud, on kaasajaromaan, mis aga varasemast, see on igal juhul ajalooromaan?
Seesuguse piiri seadmist toetab minu meelest veel üks oluline aspekt. Nimelt on põhimõtteliselt erinev, kas autor kirjutab teose sellisest ajast, mida ta rohkemal või vähemal määral ise mäletab, või ajast, millega tal endal kogemuslikku kokkupuudet pole. Kas ta saab kasutada iseenda teadmisi või tuleb kujutatav keskkond elustada täiel määral sekundaarse materjali abil. Kahtlemata kasutatakse ka kaasajateemaliste teoste loomisel abimaterjali, teinekord isegi rohkem kui mõne pealiskaudse ajalooromaani tarvis, kuid siin on ikkagi printsipiaalne erinevus.
Seega: võib-olla polegi laias laastus vahet, kas autor kirjutab 30-aastasena kümne aasta tagusest ajast või 60-aastasena neljakümne aasta tagusest ajast — temale on see ikka kaasaeg, millega tal on otsene side olemas. Ja žanrimääratlus võiks seda arvesse võtta.
Meie väljakujunenud arusaamu siin pakutud piiritlusmudel ilmselt palju ei muudaks. Nõnda oleks 1864. aastal sündinud Eduard Vilde ajalooline triloogia ikka ajalooline triloogia edasi, sest Mahtra sõda toimus teatavasti aastal 1858, nagu ka Anija talupoegade peksmine Tallinna turuplatsil; „Prohvet Maltsveti” üks sõlmsündmusi, „valge laeva” ootamine Lasnamäe nõlval leidis aset 1861. aastal, seega kõik enne Vilde enda sündimist. Nüüdisaja olulistest teostest — olgu siingi toodud üksainus näide — oleksid Mats Traadi (snd 1936) „Minge üles mägedele” I—XI jagu ajaloolised, viimane XII jagu „Õelate lamp” aga mitte. Neid, kes on kogu romaanisarja lugenud, see ilmselt segadusse ei viiks: tähelepanelikule lugejale ei jää autori isiklik suhe „Õelate lambi” sündmuste ajaga kindlasti märkamata. Paraku poleks selle mudeli järgi kumbki 1905. aastal sündinud Rudolf Sirge romaanidest — ei „Rahu! Leiba! Maad!” ega ka „Tulukesed luhal” — käsiteldav ajaloolisena, sest tegevustik paigutub aega, kui Sirge ise oli 7—8-aastane, mis tähendab, et tal oli tolle perioodiga kogemuslik suhe. (Mõistagi ei kahanda mainitud asjaolu karvavõrdki Aare Pilve sisutiheda artikli väärtust.)
Miks ma autori eluaja olulisust nii kindlalt rõhutan? Olen nimelt ka ise viimasel ajal nii mõnessegi huvipakkuvasse möödaniku teemasse süvenenud, mille tulemusel on sündinud ilukirjanduslikud tekstid. Seejuures olen alati tajunud määratut erinevust selles, kas loodavas kirjatükis leiab tegevus aset enne või pärast minu sünniaega. Isegi seda, mis toimus aastatel, kui olin väikelaps või lausa imik, on tunduvalt kergem silme ette manada kui neid aegu, mida ma oma eluaastate tõttu kuidagi mäletada ei saa.
Olgu esimene näide novell „Vastik aasta”, mille sündmused toimuvad 1963. aastal ning mille peategelane on endine metsavend ja Gulagi vang, kes kodumaale naasnuna ei soovi ENSV oludega suhestuda. Tundsin selle kirjutamise juures end suhteliselt kindlalt, kuigi olin 1963. aastal ise kõigest kuueaastane. Kasutasin novellis ära seda, mida võib parema väljendi puudumisel nimetada ajastu hõnguks ja mis oli mul meeles, aga samuti mitmeid fragmente oma mälestustest. Oli näiteks meeles tookordne suur briketipuudus, nõnda et mu ema pidi järgmise aasta kütte hankimiseks minema koos majanaabritega ööseks puuhoovi ukse taha sappa seisma. Samuti mäletan, kuidas väikestes linnades ja alevites ei lastud enne jõululaupäeva kuuski müügile, et inimesed ei saaks usupühi pidada. Kõige olulisem aga: just neist oma isiklikest väikelapseaastatest mäletan, kuidas nii mõnigi vanem inimene hoiatas veel 1960. aastate algul, et noortel ei tasuks komsomoli astuda, sest kui võim jälle pöörab, „lastakse kõik komsomolid maha”. Mõni aasta hiljem olid säärased hirmutamised juba enamasti kadunud. Kui ma poleks ise neid jutte mäletanud ja kindlalt teadnud, et neid võis kuulda ka mind huvitaval perioodil, poleks ma iialgi riskinud rajada sellele asjaolule oma novelli sõlmitust. Tõsi, ka mu varases lapsepõlves olid hoiatajad juba suures vähemuses ja neid ei kuulatud kuigivõrd, sest kõigile oli näha, et nõukogude võimu ei kõiguta miski. Ent kui inimene — nagu üks novelli kõrvaltegelastest — seisab silmitsi endale suunatud püstolitoruga ja talle pannakse süüks komnooreks olemist, tulevad talle mutikeste hoiatused kohe meelde ja ta võtab olukorda väga tõsiselt.
Hoopis teistmoodi käis novelli „Päev, mil Stalin suri” kirjutamine. Stalin suri ainult neli aastat enne minu sündi, kuid tolle perioodi õhustiku veenva kujutamisega, nõnda et ma vähemalt ise oma kirjapandut usuksin, oli tõsist tegemist. Seda kõike hoolimata asjaolust, et olin tollestki ajast — ka sellestsamast päevast — palju kuulnud ja lugenud ning võisin mõnegi neist seikadest ära kasutada. Peamine raskus seisnes selles, et ma kahtlesin, kas tundetoon, mis kõike, nii tegelikkusest võetud seiku kui ka puhtalt väljamõeldut, üheks kangaks seob, on õigesti edasi antud või mitte. Iseenda sees mul seda tunnet ei olnud. Ent segadust tekitasid ka tõsiasjad. Näiteks ei osanud ma lahendada vasturääkivust: kuigi nõukogude raadios ja ajakirjanduses Stalini elu viimastel päevadel tema haigust mainiti, tuli diktaatori surm ometi kõigile rabava ootamatusena. (Ei tea ühtegi mälestuslugu, kus oleks väidetud muidu eestlastele nii omaselt: ma arvasin seda kohe!) Kui novelli kümmekond aastat pärast kirjutamist kogus avaldamiseks üle lugesin, viisin paaris kohas sisse korrektiivid. Kuid selles, mis puudutas ajastule iseloomulikku õhustikku, pidin ikkagi ainult ühele lootma jääma: et vaist pole mind väga kõvasti alt vedanud. Sama olen tundnud ka teisi töid kirjutades — alati siis, kui tegemist on ajaga enne minu sünnidaatumit.
Sestap tundub mulle, et „ajalooromaani” mõiste piiri sidumine autori eluajaga oleks üsnagi põhjendatud. Aga kindlasti ei saa kõrvale jätta ka teisi võimalusi ja seetõttu ei tuleks siinsesse mõtteavaldusse suhtuda kui soovi normi luua. Võib-olla ei peagi ajalooromaani piir olema väga kindlalt määratletud.

1. novembril peeti Tartu lokaalis „Vilde ja Vine” TarSlämmi hooaja esimene eelvoor, kust finaali pääsesid Joosep Vesselov ja Susan Kolde. Külalisesineja oli Valdur Mikita.

3. ja 17. novembril toimus Tartu Kirjanduse Maja kultuurilokaalis „Arhiiv” kirjandusviktoriin.

5. novembril arutas Eesti Kirjanike Liidu eestseisus päevakajalisi küsimusi.

6. novembri kirjanduslikul teisipäeval esitleti Tartu Kirjanduse Majas kogumikku „Eesti novell”. Johanna Ross vestles koostajate Kajar Pruuli, Armin Kõomäe ja Maia Tammjärvega ning autorite Margit Lõhmuse ja Mart Kivastikuga.

6.—9. novembrini toimus kirjanike tuur „Sõnaränd”, mille käigus külastasid Jüri Kolk, Kätlin Kaldmaa, Peeter Sauter ja Mudlum Antsla linnaraamatukogu, Võrumaa keskraamatukogu, Põlva keskraamatukogu ja Räpina raamatukogu; Olev Remsu, Reet Kudu, Tarmo Teder ja Pille Õnnepalu Väike-Maarja gümnaasiumi, Lääne-Virumaa keskraamatukogu, Jõhvi keskraamatukogu ja Kiviõli linnaraamatukogu; Janika Kronberg, Maimu Berg, Kai Aareleid ja Piret Bristol Pühajärve raamatukogu, Valga kohvikut „Carl”, käsitöökoda Tarvastus ja Viljandi linnaraamatukogu; Veiko Märka, Loone Ots, Andra Teede ja Piret Jaaks Lääne maakonna keskraamatukogu, Kärdla päevakeskust ja Kärdla gümnaasiumi; Mait Vaik, Kerttu Rakke, Aime Hansen ja Ivar Sild Palamuse Oskar Lutsu gümnaasiumi, Jõgeva linnaraamatukogu, Lähte ühisraamatukogu ja Puhja raamatukogu; Heiki Vilep, Kerttu Soans ja Reeli Reinaus Saare maakonna keskraamatukogu, Aste raamatukogu, Pärnu keskraamatukogu ja Pärnu-Jaagupi raamatukogu ning Mihkel Kaevats, Triin Soomets, Kalju Kruusa ja Jelena Skulskaja Kivi-Vigala raamatukogu, Märjamaa valla raamatukogu, Türi ühisgümnaasiumi ja Koeru kultuurimaja.

7. novembri kirjanduslikul kolmapäeval „Hullunud Tartu Tallinnas” esinesid Philip Meersman Belgiast, Julie Easley ja Natasha Graham Suurbri­tanniast, Jaap Blonk Hollandist, Weronika M. Lewadowska Poolast ning vokaalimprovisatsioonide ansambel AFRA koosseisus Laura Põldvere, Ivi Rausi, Roomet Jakapi ja Jaan Malin ehk Luulur, keda kitarril saatis Mart Soo.

7. novembril esitleti Riias kohvikus „Nice Place” Guntars Godiņši lätindatud eesti rahvuseepost „Kalevipoeg”.

10. novembril toimus Tartu Kirjanduse Majas 5. sündmus popkultuurilise mälu uuringute sarjast „Psühhodisko konverents”, alapealkirjaga „West of the East”. Ettekandega esinesid Petar Pečur (Horvaatia) ja Aimar Ventsel, vaadati Jugoslaavia-Tšehhoslovakkia koostööfilmi „Visitors from the Galaxy / Gosti iz galaksije / Monstrum z galaxie Arkana” (1981).

12. novembril korraldas Eesti Kultuur­kapi­tali kirjanduse sihtkapital Kirjanike Liidu saalis oma infopäeva. Avasõnad ütlesid Kultuurkapitali juhataja Kertu Saks ja kirjanduse sihtkapitali esimees Tiit Aleksejev. Taotluste esitamist tutvustasid pearaamatupidaja Marika Pihl, projektijuht Simona Gassmann ja sihtkapitali liikmed. Aruandlusest kõneles järelevalvespetsialist Raili Jaanson.

13. novembril esitles Mika Keränen Tartu Ülikooli kunstimuuseumis oma lasteraamatut „Khaba ja Nebra”.

14. novembril tähistati Kirjanike Liidu saalis kirjaniku ja kirjandusteadlase Jaan Unduski 60. sünnipäeva konverentsi ja kirjandusliku kolmapäevaga. Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi ja Eesti Kirjanike Liidu konverentsil „Isiksusest ja ilmavaatest” esinesid ettekandega Cornelius Hasselblatt, Tiina Kirss, Ulrich Kronauer, Kristi Viiding, Eneken Laanes, Rein Veidemann, Piret Viires, Marek Tamm, Ulrike Plath ja Janika Kronberg. Liina Lukas, Michael Schwidtal ja Jaan Undusk esitlesid Balti Ajalookomisjoni ning ETA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ühiselt välja antud kogumikku „Politische Dimensionen der deutschbaltischen literari­schen Kultur”.
Kirjanduslikul kolmapäeval „Sina, Undusk” esitasid luulet, proosat ja muusikat Adam Cullen, Asko Künnap, Mait Vaik, Erki-Andres Nuut ja Øyvind Rangøy.

14. novembril tähistati Tartu linna­raamatukogus tõlkija ja kirjastaja, poola kirjanduse vahendaja Hendrik Lindepuu 60. sünnipäeva Czesław Miłoszi värskelt ilmunud raamatu „Jahimehe aasta” tõlke esitlusega.
Samas avati Tartu linnaraamatukogus näitus „Poola kirjandus eesti keeles: Bernhard Lindest Hendrik Lindepuuni”. Näitusel on esindatud tõlkeraamatud umbes kolmekümnelt tõlkijalt eelmise sajandi algusaastaist praeguseni. Peale Bernhard Linde Biblioteegi ja Hendrik Lindepuu Kirjastuse väljaannete on välja pandud Lydia Skomorowska, Nora ja Jaan Kaplinski, Rutt Karemäe, Aleksander Raidi, Aleksander Kurtna, Aarne Puu jt eestindatud teosed. Näituse koostasid raamatukoguhoidjad Tiina Sulg ja Jaroslava Šepel.

15. novembril esitleti raamatupoes „Puänt” Eda Ahi luulekogu „Sõda ja rahutus” („Verb”). Autoriga vestles Doris Kareva.

15. novembril kuulutas Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakond välja Paabeli Torni auhin­na ja parima tõlgitud pildiraamatu auhinna võitjad. Paabeli Torni auhinna sai Kerti Tergem hollandi kirjaniku Edward van de Vendeli teose „Vali okaapi” eestindamise eest („Päike ja Pilv”, 2018). Kandidaadid olid tõlkijad Marju Roberts (Lara Williamsoni „Lihtsalt spagetipoiss”, „Varrak”), Riina Hanso (Maria Parri „Väravavaht ja meri”, „Eesti Raamat”), Kristina Uluots (Sarah Crossani „Õun ja vihm”, „Varrak”) ja René Tendermann (Nina LaCouri „Meiega on kõik korras”, „Päikese Kirjastus”). Pildiraamatu auhinna pälvis Ülle Kiivet rootsi kirjaniku Ulrika Kestere raamatu „Metsikud naabrid” tõlke eest („Koolibri”, 2018). Kandidaadid olid Margus Konnula (Martiņš Zutise „Ärajäänud avastus”, „Päike ja Pilv”) ja Hille Lagerspetz (Katri Kirkkopelto „Popi”, „Helios”). Auhinnad anti üle IBBY Eesti osakonna sügisõhtul Eesti Lastekirjanduse Keskuses.

15. novembril toimus Tartu linna­raamatukogus koostöös kirjastusega „Petrone Print” vestlusõhtu, kus külaliseks oli raamatu „Minu Kuuba. Kaheksa kuud salsarütmis” autor Rain Urbsalu.

15.—25. novembrini Prantsusmaal Caenis toimunud Põhjamaade kultuurifestivalil Les Boréales esinesid Eestist Indrek Koff ja Tiit Aleksejev. Nad kohtusid lugejatega koolides ja osalesid koos ukraina-leedu kirjaniku Jaroslav Melnikuga vestlusringis „Quel genre littéraire pour quelle histoire?” Caeni Kaunite Kunstide Muuseumis. Indrek Koffi raamatu „Kirju koer” („Le jour où j’ai appris à voler”) avaldas 2018. a kirjastus „Passage(s)” ja Tiit Aleksejevi raamatu „Palveränd” („Le pèlerinage”, mõlemad tõlkinud Jean-Pascal Ollivry) kirjastus „Intervalles”.

16. novembril toimus Kirjanike Liidu saalis kirjandusõhtu „Poola kirjandus õilistab inimest”, millega tähistati teeneka poola kirjanduse tõlkija Hendrik Lindepuu 60. sünnipäeva. Poola luulet luges Lembit Peterson. Muusikat tegid Jaak Tuksam ja Tõun.

16. novembril esitleti Tartu Kirjanduse Majas Linnar Priimäe raamatut „Minu Goethe” („Ilmamaa”). Musitseerisid Heli Vahing ja Oleg Davidovitch.

16. novembril pidas Guntars Godiņš Tartu Ülikoolis loengu eesti rahvalaulude ja „Kalevipoja” tõlkimisest läti keelde.

16. novembril oli Tartu linnaraamatukogus Põhjamaade kirjanduse nädala kirjanduskohvikus vaatluse all Karl Ove Knausgårdi kuueosaline elulooline intrigeeriv raamatusari „Minu võitlus”. Neljast eesti keeles ilmunud osast rääkis nende tõlkija Sigrid Tooming. Katkendeid romaanist luges Enn Lillemets. Vestlust juhtis raamatukoguhoidja Margit Oja.

19. novembril esines Doris Kareva Estonia Seltsi liikmeskonnale uues „Estonia” restoranis (endises „Estonia” talveaias) ettekandega „Luuletuse ilmumine” ja luges oma luulet.

20. novembri kirjanduslikul teisipäeval oli Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” külaliseks UNESCO kirjanduslinna resident Gabi Csutak (Ungari). Teda küsitles ja tõlkekatkendi esitas Kadri Pärtel, vestlust tõlkis Kriszta Tóth.

21. novembri kirjanduslikul kolmapäeval „Süütute puhastustuli” esinesid Kaur Riismaa, Jürgen Rooste ja Ivar Sild.
22. novembril esitleti Tallinnas Soome Instituudis kirjastuse „Galiani” välja antud mahukat saksakeelset Läänemere maade kirjanduse antoloogiat „Die Ostsee”, mis sisaldab teiste seas Jaan Oksa, Jaan Krossi ja Viivi Luige loomingut. Kõneles raamatu koostaja Klaus-Jürgen Liedtke, kes tutvustas ka Läänemere virtuaalraamatukogu projekti. Teda küsitles Eneken Laanes.

22. novembril loeti Eesti Draama­teatri „Esimesel lugemisel” Karl Koppelmaa näidendit „Roheline nagu laulaks”. Lavastajana juhendas Hendrik Toompere jr, lugesid Hendrik Toompere jr, Rein Oja, Laine Mägi, Kaie Mihkelson ja Karmo Nigula.

22. novembril kohtus Tartu linna­raamatukogu Annelinna harukogus noorte lugejatega taani laste- ja noortekirjanik Kenneth Bogh Andersen, kes on avaldanud üle kolmekümne laste- ja noorteraamatu: fantaasiakirjandust, õudus­lugusid ja ulmet. Eestis on kinolinale jõudnud tema populaarse superkangelase sarja „Sipelgapoiss” põhjal valminud filmitriloogia.

23. novembril anti Tartu Kirjanduse Majas üle Betti Alveri nimeline debüüdiauhind Triin Pajale (luulekogu „Nõges” eest) ja Raul Oreškinile (jutukogu „Kui ma vananen…” eest). Teised kandidaadid olid Hanneleele Kaldmaa (luulekogu „Oliver”), Kristel Algvere (luulekogu „Merehurmarohi”) ja Vootele Ruusmaa („Tavaline don Quijote”). Žüriisse kuulusid Lehte Hainsalu, Madli Lippur, Ly Seppel, Tiina Sulg ja Joosep Susi. Kõnelesid Berk Vaher ja žürii esindajana Joosep Susi, kava kandidaatide loomingust esitasid Siim Lill ja Rauno Alliksaar, esinesid auhin­na laureaadid.

23. novembril avati Tallinna Kirjan­duskeskuse A. H. Tammsaare muuseumis näitus „Malini maalikamber. 8 kirjanikuportreed”. Välja olid pandud Ilmar Malini portreed Artur Alliksaarest, Aleksander Suumanist, Paul-Eerik Rummost, Tiia Toometist, Jaan Kaplinskist, Daniel Palgist, Asta Põldmäest ja Hando Runnelist. Avamisega tähistati Hando Runneli 80. sünnipäeva. Juubilarist kõneles Rein Veidemann, Hando Runneli luulet luges Elisabeth Reinsalu.

23. novembril esitles Veronika Kivisilla Tallinnas Ühinenud Depoode Rongide­maal oma esimest proosakogu „Kuni armastus peale tuleb”. Esinesid autor, Jaanus Vaiksoo ning muusikud Jaak Johanson ja Krista Citra Joonas.

23. novembril tähistati Kirjanike Liidu saalis ajakirja „Tallinn” 40. sünnipäeva, 20 aasta täitumist kirjastuse KPD tegut­semise algusest ja Svetlan Semenenko 80. sünniaastapäeva. Tervitussõnad lausus Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev. Sõna said Nelli Abašina-Melts, Eteri Kekelidze, Filipp Loss, Ain Toots, Roman Kallas, Galina Balašova, Vladimir Anšon, Valentina Kašina, Rein Veidemann, Arvo Valton, Maarja Kangro, Ilona Martson, Markus Saksatamm, Ljudmila Jelanskaja, Marina Tervonen, Paul-Eerik Rummo, Tatjana Verhoustinskaja ja Tatjana Burlakova. Õhtut juhtisid Maia Melts ja Aleksandr Lukjanov.

23. novembril avati Tartu linnaraamatukogus raamatunäitus „Hando Runnel 80”. Näituse koostas raamatukoguhoidja Kaja Kleimann.

23.—24. novembrini toimusid Jõgeval Betti Alverile pühendatud 26. üleriigilised luulepäevad „Tähetund” teemal „Luuletajad kõnnivad kahekesi läbi unede ulgumerise ao”. Osales 18 kooliteatri­truppi üle Eesti peaaegu 300 osavõtjaga. Esitati luulelavastusi Doris Kareva ja/või Jaan Kaplinski loomingu põhjal. Lavastusi hindas Akadeemia koosseisus Doris Kareva, Merle Karusoo, Garmen Tabor, Märt Treier, Maarius Pärn, Jaak Allik, Margus Mikomägi, Toomas Lõhmuste, Martin Algus, Tarmo Tiisler. Esines ansambel The Swingin’ Sisters. Seekordsete luulepäevade grand prix’ pälvis luulelavastus „Sina pead kandma maailma” Rakvere Gümnaasiumi Teatriansambli esituses, juhendaja Aili Teedla.

24. novembril esines Doris Kareva Eesti Kultuuri Koondise kutsel Stockholmi Eesti Majas, kus tutvustas oma viimaste aastate loomingut ning rääkis eesti keele ja kultuuri olukorrast.

24.—25. novembrini toimus Helsingis Kaablitehases Mardilaat, kus Eestist osalesid Mika Keränen, Leelo Tungal, Kai Aareleid, Indrek Koff, Jaak Jõerüüt, Andrei Ivanov, Valdur Mikita ja Kaarel Tarand. Kirjanduskohviku tegevust juhatasid Tapio Mäkeläinen ja Imbi Paju.

27. novembri kirjanduslikul teisipäeval Tartu Kirjanduse Majas esitles kirjastus „Ji” Rene Windi romaani „Kui päris aus olla”. Kõnelesid (:)kivisildnik, Leo Luks ja Piret Bristol.

27. novembril esitleti Peterburis ajakirja „Zvezda” saalis kogumikku „Ime” („Чудо”), mis sisaldab Kalle Käsperi samanimelist romaani, Gohar Markosjan-Käsperi romaani „Memento mori” ja Kalle Käsperi luuletusi. Kõnelesid eessõna autor Andrei Arjev, luuletõlgete autor Aleksei Purin, kirjanik Aleksander Melihhov ja Kalle Käsper.

28. novembri kirjanduslikul kolmapäeval „Päikesepalve” esinesid Kirjanike Liidu saalis Doris Kareva ning muusikud Robert Jürjendal kitarril ja Madis Metsamart vibrafonil.

28. oktoobril arutleti Tartu linna­raamatukogu noorte pop-up-kirjanduskohvikus Nina LaCouri raamatu „Meiega on kõik korras” üle.

27. novembrist 1. detsembrini toimus Budapestis luule elava esitamise võistlus European Poetry Slam Champion­ship 2018, kus Eestit esindas Silver Sepp. Vaatlejatena olid kohal TarSlämmi ja tänavuse Luuleprõmmu Eesti meistrivõistluste korraldajad Sirel Heinloo ja Toomas Leppik, luuletaja Kristiina Ehin ja aukülalisena luuletaja Jaan Malin ehk Luulur.

30. novembril toimus Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusseminar, kus ettekande „Kultuuripõiming ja jesuiidid: don Iñigo, don Quijote jt” pidas Rein Undusk.

30. novembril esitles kirjastus „Elusamus” Tartu Kirjanduse Maja raamatukogutoas Oliver Bergi luulekogu „Hallid toonid”. Autoriga vestles Mart Velsker, kontrabassil musitseeris Martin Kulla­maa.

30. novembril esitleti Tallinnas Jaani kirikus keeleteadlase ja esseisti Fanny de Siversi kogutud teoste I köidet „Kogu mu elu on advendiaeg”. Kolmeosalisena kavandatud teostesarja koostaja ja toimetaja on Arne Hiob, väljaandja kirjastus „Gallus”. Esitlusel said sõna piiskop Philippe Jourdan, Arne Hiob, Harry Liivrand ja Valve Raudnask. Musitseeris Vox Clamantis.

Õnnitleme!

18. detsember — Livia Viitol 65
25. detsember — Peeter Olesk 65
30. detsember — Aarne Puu 70

Hullunud Tartu 2018

8. ja 9. novembril toimus Tartu Kirjanduse Majas tänavune rahvusvaheline interdistsiplinaarne festival „Hullunud Tartu”. Nagu ikka seisnes interdistsipli­naarsus selles, et kirjanduslike esinemiste kõrval pakuti vaadata kujutavat kunsti ja kuulata selle festivali puhuks kirjutatud muusikat. Festivali alapealkiri „Juubeldav” oli tänavusel Eesti juubeliaastal igati sobilik.
Eelmise festivali järel on kuraator Jaan Malinile siginenud rohkesti uusi tutvusi ja ka paljud vanad sõprussuhted on elavnenud. Just nendest pandigi kokku seekordne esinejaskond. Kunstinäitusel olid esindatud Elo-Reet Järv, Jüri Kask, Kaido Ole, Virge Jõekalda ja Ilmar Malin. Kirjanikest lõid kaasa vanad tuttavad Indrek Koff, Jan Kaus, Hasso Krull, Doris Kareva, Triin Soomets, Merle Jääger, Karl Martin Sinijärv, Eeva Park, Peeter Sauter ja Mehis Heinsaar. Korraldajate rõõmuks lisandus esinejate ritta Berit Kaschan.
Väliskülalistest astusid üles vanad sõbrad belglane Philip Meersman ja soomlane Esa Hirvonen. Neile sekundeeris jõuline poolatar Weronika M. Lewandowska. Vaimukuselt ja terasuselt pakkusid talle konkurentsi inglannad Julie Easley ja Natasha Graham, praegune Tartu kirjanduslinna resident ungarlanna Gabi Csutak ja kirjanduslinnast Nottinghamist pärit Jo Dixon. Tänavuse festivali üheks naelaks oli hollandlane Jaap Blonk — lavaluuletajate maailma koorekihti kuuluja esimene Eestis käik oli kahtlemata sündmus. Tõenäoselt mõjus meie lauljatele ja vokaalimprovisaatoritele virgutavalt ka Jaap Blonki õpituba, mille ta 8. novembril Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemias korraldas. UNESCO kirjanduslinnadele suunatud rahvusvahelise projekti Re:Vision raames toimus Tartus ka Nottinghami luuletaja Jo Dixoni juhendatud loovkirjutamise õpituba „Maa ja taevas”.
Festivali korraldasid Eesti Kirjanduse Selts ja MTÜ Kultuurikorraldus koostöös Turu luulefestivaliga „Runoviikko” ning Eesti Kirjanike Liiduga.

Leo Luks: „Vaene maa”.
„Vabamõtleja”, 2018. 104 lk.

Ühel õhtul läks kirjandusteadlane, mõtleja, tõlkija ja luuletaja Jüri Talvet mõttetööd pungil päevast väsinuna magama ja unes ilmus tema pähe mõte, et oleks aeg kirjutada midagi sarnast nagu kunagine kuulus luuletus „Armastus”: „ARMASTUS / on käsk, nii mõtles / Kierkegaard. Parem aga / on, mõtlen, armastada / käsust välja tegemata.”
1

Jüri Talveti unemõttest sai kinnismõte. Talvet avas silmad ja haaras öökapilt seal alati ootel püsinud paberi ja sulepea ning pimeduses täitis ta paberi ridadega. Rahunenuna vajus mees pehmele madratsile ja uinus taas ning magas varahommikuni, nägemata seekord ainsatki unenägu.
Hommikul ärgates ei sirutanud Jüri Talvet kätt öösel valminud luuletuse poole, vaid külastas korraliku inimesena vannituba, pesi hambaid, kasutas tualetti, täheldas, et tualettpaber hak­kab otsa saama, ja kastis end duši all kordamööda väga külma ja väga kuuma veega, sest nõnda on tervislik. Silmanurgast tabas Talvet mingit muutust vannitoas, kuid loomuliku hajameelsuse tõttu ei suutnud ta keskenduda ega tabada, mis täpselt on muutunud.
„Võib-olla on ämblik kudunud vanni alla võrgu, nagu näed ja nagu ei näe,” pomises Talvet. Seejärel, olles vahetanud pidžaama ülikonnapükste ja helesinise triiksärgi vastu, naasis Jüri Talvet magamistuppa ja võttis öökapilt paberilehe.
Paberile oli korrektse vana kooli käekirjaga kirjutatud: „täna ma luuletan läbi öö / läbi äreva vere / omavahel öeldes / läbi halli kivi / läbi ussimunni / ja mitte üksnes täna / vaid alati / st harva / alati ei jõua luuletada / täna ma luuletan läbi öö / päeval peab elama”. Talvet hämmeldus ja keeras paberilehe ümber. Seal seisis: „tööd tehes on mul / igapäine rituaal / pean valjust’ / hüüdma: / mine õige vittu, raal!”
Talvetile koitis, mis oli vannitoas nii tabamatult valesti tundunud. Ta sööstis pesukambrisse tagasi ja vaatas peeglisse. Jah, see oligi nõnda: ta oli tegelikult Leo Luks. Endistviisi kirjandusteadlane, endistviisi mõtleja, tõlkija ja luuletaja, aga ikkagi mitte Talvet, vaid Luks, ning luuletused, mis ta öösel paberile oli kirjutanud, pärinesid tema uue luulekogu „Vaene maa” lehekülgedelt 91 ja 92.
„Mida teha? „Olla või mitte olla — see on küsimus. / Mis oleks üllam — vaimus taluda / kõik nooled, mida vali saatus paiskab, / või, tõstes relvad hädamere vastu, / vaev lõpetada?”” mõtles Talvet. „„Su rüppe heidan unele / jah magada / võib-olla undki näha / sinust — isamaa / kui ainult teaks / et olen pime, ei näe enam / ööpimedus kataks / siis kooleks kohe / rõõmuga”,” (lk 19) mõtles Luks.
Jüri Talveti ja Leo Luksi vahel on põhjuslik seos. Kui eesti kultuuris on juba olemas Jüri Talvet, siis paratamatult peab olemas olema ka Leo Luks, vastasel juhul ei saaks me lihtsalt kõnelda terviklikust kultuurist ja selle üle uhkustki tunda. Samal ajal ei ole põhjust põhjapanevalt sedastada, et just Talvet tingis Luksi olemasolu, võib-olla oli see hoopis Rein Veidemann või Doris Kareva, aga Jüri Talvet on väga mõistuspärane valik. Sellega lõpeb siinse analüüsi akadeemiline osa.

2

Leo Luksi „Vaese maa” maht on patuga pooleks ehk koos illustratsioonidega veidi üle saja lehekülje, mille läbimiseks kulub lugemisoskusega inimesel pool tundi ja lugemisoskuseta inimesel veerand tundi. Lugemiskogemuse või lihtsalt laiema silmaringiga inimese puhul pikendab lugemisele kuluvat aega soov välja selgitada, milline varasem luule- või laulutekst on Luksi värssidele ühel ja teisel juhul aluseks.
Võimalik, et autoril on oma lemmi­kud vähetuntud inspireerijad, keda isegi keskmisest haritum lugeja ei pruugi ära tunda, aga suuremas osas on tegemist siiski kuulsate luuletuste ja lauludega. Juhan Liiv, Hando Runnel, William Shakespeare, Tõnis Mägi, „Viimne reliikvia”, piibel, Ruja, Vennaskond, Lydia Koidula ja nõnda edasi, ehk ikka kõik needsamad vanad head algallikad, keda me (jah, just „meie” …mea culpa, mea culpa, mea maxima culpa!) lõputult võime ja suudame parodeerida ja kellel parasiteerida.
Parodeerimine, viitamine, parasi­teerimine läheb Luksil vahel kenasti. Näide 1: „alguses oli sõna / ja sõna oli jumalast minu juures / alguses oli sõna / ja sõna oli rumala juures / ja sõna oli väike ja rumal” (lk 104). Ilus, loogiline ning terane lõpuni välja. Näide 2: „kui oma laulu / ei leia sa üles / siis miks ei saa / mitte vaiki olla?” (Lk 86.) Mõistlik edasiarendus tekitab uue kvaliteedi.
Sagedasti, kahjuks liigagi sagedasti muutuvad klassikalised iluread lihtsalt vormimänguks või mingiks suurema mõtte ja vormita möginaks. Näide 1: „ka vannitoal on must lagi / me seal ei julge kustagi” (lk 18). Näide 2: „milleks meile vaja / seda vaeste haigemaja / selle parseldame maha / lähme soome elama” (lk 25). Võib aru saada, miks need tekstid ja nende suguvennad, nagu „kuked kõikjal kirevad / aga eestis kiruvad” (lk 20), kirjutati, aga miks need raamatusse jõudsid, on mõistatus.
Parodeerimise kõrgemale tasemele nii allikakasutuselt kui lõpptulemuse kvaliteedilt jõuab Luks luuletuses „Kaeblejad”, mis põhineb ammu unustatud eurolaulul „Rändajad”, mida esitas projekt Urban Symphony. Rea eest „see on munn — tõuseb tuhast kui vaid katsuda julged” (lk 24) võiks Luksile paljugi andeks anda. Aga mitte kõike, eriti mitte lapsikuid lollusi, nagu „pille-riin, pille-riin / elutuul sind ära viind / minuga vaid / pihu-pille jäänd” (lk 70). See pole isegi nii halb, et on juba hea, ei, see on lihtsalt halb.
„Vaese maa” kõik kolm peatükki „Vaene maa”, „Vaesed inimesed” ja „Vaeslapse käsikiri” koosnevad rohkem ekskrementaalsetest kui eksperimentaalsetest värssidest. Kui luuleraamatus pole vähemalt viiendiku, hüva, kuuendiku jagu õnnestunud tekste, ei sobiks see isegi tualettpaberirulli ümbrispaberiks, aga õnneks pole lugu nii hull. „Vaene maa” sobib tualettpaberirulli ümbrispaberiks küll.
Kulunud kalambuuride ja punnitatud roppuste mädasoost lasevad Luksil nina kõrgemal hoida luuletused „Autoportree” ning mitmeosaline ja hoogne „Säästupirn taevas”: „vaevasüda peksab seni / peksab roided tuikama / käed ei küündi taevasteni / kuseketast haarama / kui ei peksaks haaraks päikse / rahva rõõmuks heidaks ta / üle lapiku maa ääre / kuristikku kaarega” (lk 37). See juba läheb, see on Leo Luks, keda me vajame. Kahjuks väärime aga vist sellist Leo Luksi: „oh blogi meile, mallukas / mis värvi on su alukas? / on’s ikka lumivalge ta / või hoopis pruuni triibuga?” (Lk 77.)
Kumbki, ei Leo Luks ise ega tema „Vaene maa” tundu lõppkokkuvõttes loogiline ja seda ei tõsise testosteroonluule võtmes nagu Lauriito või süvitsi mineva keelemängu ja absurdi võtmes nagu Ilmar Laaban. Järelikult… järelikult peabki ikkagi nii olema, et Jüri Talvet ärkas ühel hommikul üles ja ta oli tegelikult Leo Luks.
„Sitt järeldus,” ütleks ilmselt luuletaja Luks.
„Aga mitte nii sitt, kui sinu luuletused,” vastaks arvustaja.
Enne, kui magama läheme, üks hea sõna ka. Luksi värss „luule on / kujundujumine tühjaks / kurnatud elumeres” (lk 97) on viimase viie aasta parimaid luule olemust käsitlevaid lühiluuletusi. Vesi jääb peale tõmbamata. Küllap on see viga, või kui mitte viga, siis vähemalt ebahügieeniline.

*

Vala oma jama
minu klaasi sisse.

Ära täna vala
enda omasse.

Las ma võtan Sinu.
Võtan Sinu jama.

Sina maga tasa
oma olemisse

sisse. Maga sisse.
Või, kui tahad, välja.

Kui Sa ükskord ärkad,
lammutame nälja.

Peekon. Muna. Pann.
Ockham. Vesi. Vann.

*

Ega me keegi ei tea,
mida me armastame.

Kui, siis, võib-olla,
keda.

Kindlasti mitte — miks.

Kas.

Küllap ka seda.
Kõiges kaunis ja kasvavas.

Eh. On ses valemis
püüdmatu iks.
Eks.

(X? x? onju x X!)

Numbrimõõt, õrjetu keks.
Sekstant joomari rüpes,
jõuline mahapeks.

Ega me keegi ei tea.
Mõned meist tunnevad kohe.

Võluvormelis püüdmatu tuline lohe
on hea.

Tema ongi me parim.

*

Üks jumal on juhtumisi
ridade vahele jäänud.
Juhtumisi
on juhtunud.

Kõik ne va elud ja käänud.

Kuhtumisi ja luhtumisi.
Kurbi öid, hüvi hommikuid, kõike.

On olnud tuhastumisi
ja puhtumisi.

Üks Jumal on.
Juhtumisi.

*

Kuumast suvest kurnatuna
kõlgub külmal taevaveerel
punamuna päikene,
ootab loojangut ja und.

Aga juba mitu päeva
ööd on lühenemas jälle.

Kes ei mõistnud puhata,
see ei saanud puhata.

Jõulud tulnud ju.

Karl Martin Sinijärv *Vala oma jama / *Ega me keegi ei tea jt luuletusi
Toomas Haug Jõulutervitus 2018
Heljo Mänd Tuule peopesas
Maimu Berg Kas usud jõuluvanasse?
Mathura Haavatud ingel / Tal silmad sügaval on jt luuletusi
Arvo Valton Aforisme 2018
Katrin Väli Valides kleiti / Pärleid noppides jt luuletusi
Ilmar Lehtpere *Kui tulid mulle külla / Armastus ja Alzheimer
Peep Ehasalu Gruupi veri
Kai Kask Miks armastada linna?
Berit Petolai Hämarate aegade tõmme / Neil päevil jt luuletusi
Liisa Loo Suvi, mis ei unune / Hirm
Märt Sepper Maiselt ehk Liha suretamine / Kas surnud nutavad ehk Kananahad jt luuletusi
Ester Urbala Öö Madridis
Pablo Neruda Kakskümmend armastusluuletust ja meeleheitelaul
Vladimir Sazonov Uusaasta ja teised Lähis-Ida mõjutused Eestis ning Õhtumaades
Vaapo Vaher Kross Kassaris, Kölerist rääkimata
Maarja Undusk Tagasi Tallinnas. Jaani ilmumine (IV)
Holger Kaints Kust peaks minema piir ajaloo- ja kaasajaromaani
vahel?
Kaupo Meiel Kas Jüri Talvet unistab Leo Luksist?
Märt Väljataga Pool matust ja poolteist pulma
Peeter Sauter Uus Lasnamäe lunastaja
Sirel Heinloo Kas uuendusi on?
Kroonika
Hullunud Tartu 2018
Hannes Korjus Laimonis Kamara — eesti kirjanduse tõlkija Lätis

Karl Martin Sinijärv *Vala oma jama / *Ega me keegi ei tea jt luuletusi
Toomas Haug Jõulutervitus 2018
Heljo Mänd Tuule peopesas
Maimu Berg Kas usud jõuluvanasse?
Mathura Haavatud ingel / Tal silmad sügaval on jt luuletusi
Arvo Valton Aforisme 2018
Katrin Väli Valides kleiti / Pärleid noppides jt luuletusi
Ilmar Lehtpere *Kui tulid mulle külla / Armastus ja Alzheimer
Peep Ehasalu Gruupi veri
Kai Kask Miks armastada linna?
Berit Petolai Hämarate aegade tõmme / Neil päevil jt luuletusi
Liisa Loo Suvi, mis ei unune / Hirm
Märt Sepper Maiselt ehk Liha suretamine / Kas surnud nutavad ehk Kananahad jt luuletusi
Ester Urbala Öö Madridis
Pablo Neruda Kakskümmend armastusluuletust ja meeleheitelaul
Vladimir Sazonov Uusaasta ja teised Lähis-Ida mõjutused Eestis ning Õhtumaades
Vaapo Vaher Kross Kassaris, Kölerist rääkimata
Maarja Undusk Tagasi Tallinnas. Jaani ilmumine (IV)
Holger Kaints Kust peaks minema piir ajaloo- ja kaasajaromaani vahel?
Kaupo Meiel Kas Jüri Talvet unistab Leo Luksist?
Märt Väljataga Pool matust ja poolteist pulma
Peeter Sauter Uus Lasnamäe lunastaja
Sirel Heinloo Kas uuendusi on?
Kroonika
Hullunud Tartu 2018
Hannes Korjus Laimonis Kamara — eesti kirjanduse tõlkija Lätis

Meediakriitiline diskursus eesti luules

Eesti luuletajad on traditsiooniliselt kaldunud end ajakirjanikest austusväärsemaks ja õilsamaks pidama. Hoolimata tõsiasjast, et küllalt suur osa nendest on pikemat või lühemat aega ise lehemehe leiba söönud. Luuletaja — see on vaimuaristokraat ja suveräänne isiksus, ajakirjanik seevastu tavaline käsitööline ja sedagi mitte kuigi atraktiivsel erialal — umbes nagu lihunik või timukas.
Meedia (kasutan tänapäevast terminit lihtsuse mõttes ka varasema ajakirjanduse kohta) alavääristamine luules algas juba tsaariajal, erilise populaarsuse on see saavutanud aga XXI sajandil. Niisiis on meie poeetide üldine suhtumine žurnalistidesse olnud peaaegu alati pilkav või isegi sarkastiline, muutusi võib täheldada vaid üksikutes komponentides, mitte põhimõttes. Pole mõtet keskenduda meediale iga eesti poeedi loomingus eraldi, selleks on tegu liiga lünkliku ja juhusliku teemaga. Aeg-ajalt on ühte või teist autorit meedias miski häirinud ja see emotsioon on ka tekstidesse kandunud.
Kirjanduslugu kümnendite või veelgi pikemate etappide kaupa vaadeldes leidub sobivat materjali siiski arvestatavas koguses. Meedia on luuletustes enamasti kõrvaline, ent küllaltki sage külaline. Kui hakata ajakirjandust puudutavaid palu täpsemalt kaardistama, tekib kõige pikem rida tekstidest, kus teema esineb episoodilise kõrvalepõikena — näiteks avab tegelane hommikul kodus või jaamas rongi oodates ajalehe ja viskab taas käest nagu märjaks nuusatud pabertaskurätiku.
Igatahes on praeguseks ilmunud piisavalt palju eri tasemel meedialuuletusi, et need omaette uurimise alla võtta. Ülevaate kirjutamise otsene ajend oli siiski hoopis muu. Eesti epigrammiantoloogiat koostades (see on hetkel veel käsikirjas) torkas silma meediakriitiliste tekstide osakaal meie pistevärsitoodangus — neid on avaldatud järjepidevalt juba XIX sajandist alates. Teiseks on sel teemal kirja pandud epigrammid enamasti keskmisest sisukamad, leidlikumad ja teravamad. Nii on suur, ehkki mitte määrav osa siinseid näiteid pärit tollestsamast antoloogiast.
Juhan Viidingul on aforistlikud luuleread (kogus „Tänan ja palun”, 1983): „igaviku ees on iga kirjanik / ajakirjanik”. Ehk siis: igaviku ees pole aristokraadil ja käsitöölisel vahet. Väide tundub õige olevat, ometi on selline suhtumine suur erand. On erand isegi konkreetses kogus, kus luuletus „Soome lahe kaldal” algab näilise superlatiiviga: „Paremat lehte ei tea / kui Helsingin Sanomat”. Edasi selgub, et ajalehe põhifunktsioon on olla aknapesuvahend ning kiitust väärivad selle paksus, imamisvõime ja paberi kvaliteet, st mitte vaimsed, vaid utilitaarsed väärtused. Puändiks on lehe teine samal alusel põhinev kasutusviis: „Mõni lehekülg jääb mul / ikka veel alale. / Need panen saabaste sisse, / kui lähen kalale.”
Muidugi ei saa seda luuletust vaadelda üksnes kui kriitikat kodanliku ajakirjanduse tühisuse pihta. Ridade vahelt võib üsna selgelt välja lugeda, et Nõukogude Eesti ajalehed on õhemad ja paberi kvaliteedilt hoopis viletsamad — nendega ei kõlba isegi aknaid pesta ja ka saabaste sees oleksid nad ebamugavamad. Sisu hindamisel jätab autor kõik otsad nagunii lahti.
Kui vaadelda Viidingu mõttetera eesti kultuuri kontekstis, ilmneb, et kirjaniku asetamine ajakirjanikuga samale tasandile ei tõsta kuidagimoodi teise staatust, küll aga madaldab tublisti esimese oma. Nii võib järeldada, et see kontekst on pigem skeptiline kui ülev.

Kõige suuremad mäletsejad on ajalehed

Meediakriitilisus ilmus eesti luulesse samal ajal, kui luule hakkas ilmutama tõsisemat suutelisust ühiskonda eritleda — XIX ja XX aastasaja vahetuse paiku. Kuigi just sel perioodil töötasid paljud luuletajad ise lühemat või pikemat aega lehetoimetustes, ei seganud see kriitilise meele avaldamist. Pigem vastupidi, sest nõrgad kohad olid paremini teada. Juba esimesed tõsiselt võetavad eesti epigrammatikud Ado Grenzstein ja Juhan Liiv avaldasid oma suhtumist ajakirjandusse ning mõlema hinnangud on tänini asjakohased. Grenzstein (ca 1890): „Kes peaks peksma tolmust reht? / Eks ajaleht.” Ja Liiv (ca 1910):

Mäletsejad on kitsed ja mäletsejad
on lambad,
mäletsejad on mõtlejadki mehed,
ja kõige suuremad mäletsejad on
ajalehed.

Liivi „Meie kirjandus” sedastab — küll üsna meelevaldselt —, et välismaal asutatakse ajalehti rahva valgustamiseks, Eestis aga omaniku kauka täitmiseks. Lausa ideaalne isik meediakriitilise luule arendajaks oli Pan Karol (Karl Pinkovski, 1875—1930), kes toimetas pilke- ja naljaajakirja „Kilk” ja avaldas seal ka satiirilisi värsse. „Meie ajalehed” (1912):

Meil arutihti ajalehed
ei ise tea, mis loravad,
kuid seda hästi teavad mehed,
mis üle õrnalt vaikivad.

Kui lõkkele lööb vaenutuli,
siis kõik nad platsis viimseni,
kuid kustutusest nad ei hooli, —
tuld õhutavad pealegi.

Nii tuli koldes praksub ala,
toas vingu, suitsu pilvina,
ning meestel endil tuska ja pala
ja alatihti — nälgida…

See on juba kahtlemata kriitiline analüüs. Üsna sarnase pessimistliku tundetooniga käsitleb sama teemat Hando Runnel 76 aastat hiljem. „Eesti klassik”: „Oma ajalehte himu käima panna, / tsensor seisis vastu, kõik see pahandas, / vaimustuselondi, mis ju rinnas põles, / metsalise kombel elu kahandas.”
Kriitilise tagasivaate tsaariaja meediale pakub ka Betti Alveri „Lähen müüjaks” (1965):

Mu isa loeb ajalehest uudiseid Aafrikast,
Rotschildist, rikkast mehest ja inglite kuningast.
Sa mine hulluks või halliks, kuid palgaga läbi ei saa.
Kõik aetakse kole kalliks. Ja Türgis väriseb maa.
Sa tellid lehte ja vaatad — üks kõmu ja keelepeks!

Märksa masendavama ajakirjanduskogemuse pakub Gustav Suitsu „Luxembourgi aias” (1922):

Läbi Luxembourgi aia
läksin laia,
läbi Luxembourgi aia,
käes veel leht, ju kaidel loetud,
meeles erutatud kaja,
sõnum välgukirjal koetud:
sakslane on üle raja!

Ajalehtedest oli juba Carl Robert Jakobsoni ja Johann Voldemar Jannseni päevil saanud poliitilise arveteõiendamise areen. Seda kajastab näiteks Juhan Lilienbachi pala „Hunt ja tall” (1911): „Aus, ilmasüüta Juut läks Emajõele jooma. / Oh teda õnnetumat inimeselooma! / Seal ligi, Toome kraavis, luurab Olevik…”
1917. aastal tekkinud vabamates oludes muutus meediakäsitlus mitmekülgsemaks. August Kitzbergi „Tiibuse Mari ajalikes lauludes” (1920) nähakse meedias („Endä süü puha!”, „Küll om to „Sakala!””) „selle ilma vägevatele” kui mitte just ohtlikku, siis vähemalt tülikat takistust — eeskätt poliitikute korruptsiooni paljastajana: „Ei olet, ajalehe esi tennü, / Et valitsusel meel on apuks lännü, / Ja om tooperäst pannu teile vähä / Suukorvi pähä!” Naeruvääristatakse valitsuse katseid segastel aegadel enneolematult suureks paisunud ajakirjandusvabadust piirata: „Ja teie peade puha ärä trükkma, / Ja mitte vastupurelema tükkma — / Sest tede jaoss, ti igävedse ahvi, / Om ka veel trahvi!” Nõnda esindab Tiibuse Mari meedialuule positiivsemat haru. Viimasele pani soliidse aluse juba Ado Reinvaldi „Müts maha!” (1906), milles Mats lisaks muudele härrat solvavatele aktsioonidele ähvardab teda ka ajalehesõnumis häbistada. Autor kasutab tekstis koguni sõrendust: „Kui härra kärab edasi, / Siis kõigutab ta sulge — / Kes s e d a r i i s t a näha saab, / See pole enam julge!” Kitzbergi autoripositsioon on nii meediast kui poliitikutest kõrgemal, ta suhtub nendesse nagu purelejatesse penidesse ja tunneb rõõmu, kui nõrgem tugevamale hambad kintsu lööb.
Henrik Visnapuu „Homne „Postimees”” (1931) kajastab peamiselt klassivõitlust: näljasest ja külmetavast laps-lehemüüjast kasvab tulevikus punalipu (hilisemates trükkides „näljalipu”) kandja. Põgusalt viidatakse aga ka lehe sisule: „Trükimustastki, näis, / lõhnab inimlik saast.” Võib-olla peab autor ajalehtede levitamist, eriti alaealiste jaoks, sedavõrd frustreerivaks tegevuseks, et see suunab mässama kehtiva korra vastu.
Juhan Sütiste „Poeet kõverpeeglis” (1935) puudutab ka meediat: „loe naabrilt laenat ajalehte / ning jälgi, kuhu kandub võit”. Siin näeme kahetasandilist pilget: esiteks seik, et poeeti ajaleheplära üldse huvitab (maailmavaade), teiseks see, et ta ei raatsi või ei suuda seda odavat toodet ise hankida (majanduslik olukord).
Ivar Paulsoni „Taevas” (1939) käsitleb minategelase ja ingli koostöös lumememme tegemist. Ajalehe ebakohane mängutoomine aga tingib sekkumise kõige kõrgemal tasandil: „Siis tegime koos me suure lumemehe, / ingel andis kätte talle ajalehe. / Küll seepeale naeris siis vanajumal / ja inglile ütles: „Oh, oled sa rumal! / Eks luuavars jäme parem pihku tal poeta, / häis majus ju enam ajalehti ei loeta!” Jumala nõuannet võetakse kuulda, ajaleht asendatakse luuaga.
Enamasti sarkastiline August Alle ei säästa ajalehte ega ka aina olulisemaks meediakanaliks muutuvat raadiot. „Grotesk” (1933): „Optimismi õhtune toob „Postileht”: / juba jälle odavamaks läind / klaasihinnad, tsementletid, / kolmeharulised härjaketid… / Päevast päeva tollest jorust / kostab optimismi pesueht. // Ehk siis jälle üürgab raadio, / et on juubel, järjekordne aktus / lipukõnede ja pärgadega, / ettevõtmiste nii kuivade kui märgadega.”
Huvitav, et see iseloomustus sobib hästi ka nõukogudeaegse ajakirjanduse kohta, mida samuti ilmestasid optimistlikud teated ja „aktused lipukõnede ja pärgadega”. Ehkki kirjutamise ajal polnud tegu isegi veel „vaikiva olekuga”, vaid Jaan Tõnissoni valitsusajaga maist oktoobrini 1933 (milleks muidu vihje „Postimehele”). Välismeediateemaline, karmisõnaline ja selge sõnumiga on „DNB” (Deutsches Nachrichtenbüro): „Kolm musta tähte kui pisuhända / vaimusõgeduse öös eetris ringi rändab. / Raadios enam ei kuulegi muud. — / Kuss, — pidagem suud!…” Sedasama teemat, kuid kohmakamalt esindab „Kõrvadele gaasitorbikuid”. „Vale tõuseb” (1937) jätkab intensiivselt natside sõjahüsteeria ja demagoogia taunimist pikemas vormis („Raadio mürgitab õhu ja kõrge eetri / kaudu nii pika- kui lühilaine meetri.”).
Ei pääsenud kriitikast ka eetrist kostev meelelahutus. Olgu näiteks „Tänapäevas” Sarkofaagi nime all ilmunud „Raadioinkvisitsioon” (1939):

Kalli raha eest sa kuula avasui,
kuidas Eskola ja Rinne kunstinui
igapäev sind kolgib nagu koot.
Varsti oled valmis idioot.

Ligi kolm kümnendit hiljem jõudis Mart Raud enam-vähem samasuguse suhtumiseni („Laululinnud”, 1965), otsekui ajalootormid polekski raadiokava muutnud: „Pean lugu lõokesest ja rukkiräägust / ja kas või varblasest — las trallida! / Ent eetriõrrel helisevat läägust / ei kõrvaotsaski või sallida.” Tõsi, raadiomaksu üle siis enam kurta ei saanud.
Raadio oli esialgu tähtis tehniline uudisasi, progressi sümbol. Ent ehkki pakend oli uus, ei jäänud, nagu näha, meedia muutumatult tühine ja kiiresti riknev sisu poeetide kriitilise pilgu eest kauaks varjule. Pigem vastupidi, eespool mainitud „DNB” viitab väga olulisele tendentsile: raadio üha laialdasem kasutamine masside ajuloputajana, propagandavahendina, populismi ruuporina, tema efektiivsus, emotsionaalsus ja riigipiiride ülene levik. Alle lahingud natsiraadioga teravnesid sõjapäevil. Kategooriline hukkamõist kõlab luuletuses „Goebbels” (1943): „Ajalehist mäkerdanud soparennid, / häbist punastavad raadioantennid!”
Vastupidist suunda raadiosse suhtumises esindab 1930. aastal vangistamise eest NSV Liitu põgenenud (ja seal ikkagi elu lõpuni vangis istunud) Valter Kaaver, kes pani oma ainsa säilinud luulekogu käsikirja pealkirjaks „Viisnurk — me raadio” (1929). Nõnda ühendas ta eesrindliku maailmavaate ja tehnoloogia sama sujuvalt nagu Lenin kommunismi ja elektrifitseerimise. Kogus leidub ka „Raadiopoeem”, kuid see kõigi maade proletaarlaste ühinemist ülistav pateetilis-deklaratiivne sonimine meediale lähemat tähelepanu ei pööra. Veidi konkreetsemalt avaldub Kaaveri ülinaiivne usk kommunismi ja raadio võidukäiku „Kominterni” stroofides:

juhib miljoneid maakeral suurel
punane LENINI raadiojaam.

Kutsed ta teostab, kord vabrik, parteid,
lähevad liinile punased read —
tööliste tankid ja patareid!

Raadio kui propagandavahend on Kaaveril sama oluline kui Allel, konkretiseeritakse isegi selle värv. Mõistagi puudub vähimgi kriitika.

Räägib raadio päevast päeva, kuidas murrame teha tööd

Stalini ajal oli meediasse suhtumine ülimalt lihtne. „Meil” kirjutati ainult positiivset ja progressiivset, „neil” (läänes) ainult tagurlikke jõledusi. Niisiis pöörati Liivi-aegne vastandus pea peale. Üks radikaalsem sellekohane rünnak oli Ralf Parve „Look” (1948):

Leheputka sopavirnast vastu vaatab nagu puuk
karjuvate tähtedega kõmu järgi lõhnav „Look”.
Rotomasinate hooga käiku paisatud laviin
üle mitme mandri veerend, seisma jäänud siin.

Kui sellise suhtumisega võib ka tänapäeval nõus olla, siis täiesti ekslik on autori veendumus kõmuajakirjanduse peatses hukus:

Sõda! Sõda! — nõnda möirgab „Looki” kisatorru Hearst.
On’s see rahva hääl, mis karjub nagu šaakal džungliööst?
Ei! Me teame, seda kisa tõstab Hearst ja tõstab „Look” —
kuna enda silmis juba viirleb ligi jõudev hukk.

Parve käis 1947. aastal Helsingis Põhjamaade „progressiivsete” (st kommunistlike) kirjanike konverentsil ja võis erinevalt teistest, raudse eesriide taga viibinud ENSV kirjanikest seal „Looki” tõesti näha ja lugeda — kas või „leheputka sopavirnas”. Märksa halvem on lugu autori teadmistega zooloogiast. Šaakalid ei ela džunglis, nad on tüüpilised avamaakiskjad.
Üldjoontes ei olnud luulel ja ajakirjandusel Stalini ajal mingit sisulist ega temaatilist vahet ning ka vormilt olid mõlemad üliväga primitiivsed. Ajakirjan­dustekste eristasid luulest vaid suurem maht ja riimide puudumine.
Pärast Stalini surma sai luules üsna suure osakaalu mõnevõrra asjakohasem sotsiaalne kriitika. Adolf Rammo „Kuulsus” (1958) paljastab tolleaegse meedia lakeerimishimu, pealiskaudsust ja trafaretsust. Lugu algab ühe tehasekollektiivi kuulutamisega eesrindlasteks:

Seda tohutut kiidukära,
mida kuulsus küll kaasa toob!
Üle öö sai me nimi sära,
nagu isamaa muinasloos.

Räägib raadio päevast päeva,
kuidas murrame teha tööd,
kuidas silmad meil välja näevad,
mõte lendab või süda lööb.

Seitse lehemeest juba käisid
ja kui lugesin kõike meist,
ise endale järsku näisin
palju vägevaim sangareist.

Kuulsusega käib kaasas toorainega (raud) varustamise paranemine ja tehas teeb tõesti edusamme. Lõpp on aga kurb, meediakuulsus sulab nagu lumi kevadel:

Aga korraga… saabub vaikus.
Vaikib ajaleht, vaikib hääl,
mis meid ülistas, eetrist kaikus.
Paljas mälestus kõigest jääb.

Rammo „Tallinna hommik” (1957) kritiseerib hommikust ajaleheostmise massipsühhoosi, aga võimalik, et ka ebapiisavaid tiraaže: „Jooksen… ei pese silmigi ära… / nagu pageksin lõvide eest. / Mõne hetkega olengi päral — / lehesabas — kuid viimane mees.” Lehesabas seismist, ikka satiirilisest vaatevinklist, kohtab siin-seal hiljemgi. Nii et ühest küljest kritiseeriti ajakirjanduse tühist sisu, teiselt poolt seika, et seda on nii raske kätte saada. Kuigi põhimõtteliselt oleks arukas inimene võinud endale lehe ju koju tellida. Hinnas vahet polnud, aja- ja närvikulu jäänuks aga tunduvalt väiksemaks isegi nõukogude aja kojukandesüsteemi puudusi silmas pidades. Nii et tegu on näitega satiiri kohta, mis autori enese vastu pöördub.
Uno Lahe selleaegses luules („Hapukurk”, „Kuuseokas”) kordub motiiv bürokraadist, kes ajalehekriitikale sülitab. Seegi satiir on kahe otsaga: pihta ei anta mitte ainult bürokraadile, vaid ka ajakirjanduse jõuetusele paharetti karistada. Sama autori „Õilsad maa- ja mereröövlid” (1961) kajastab aga üsna omapärast meedianähtust, Läänemerel seilanud piraatraadiojaama Radio Nord:

„Peen bisniss poistel…” muigas juht.
„Neil raadiojaam on praamil,
neutraalses vees bum-bum-tsuh-tsuh
veab muusikat, reklaami…

Ei Rootsi kuningriik neilt saa
poolt krooni tulumaksu!”
Juht puhkes naerma uh-ahaa!,
lõi põlve pihta laksu.

Mats Traadi „Maapood” (1964) pakub meedia suhtes veel ühe värske vaatenurga: „Kõõrsilm-eit teeb suuga laia lobalehte, / oma poolteist tundi lõgiseb tiraaž; / kui me lehtedes too kõnekeel lööks ehte, / mütsid oleks eesti trükiste ees maas.” Sama võib öelda Traadi luuletuse „Itk vinge põhjatuule saatel kaeratera surma puhul ühes Tartumaa soos” kohta: „nuuksuge, lõhnavad leheread, / nuta, Eesti Raadio. / Oh tera, terake, / kaeraterake!”
Ajakirjanduse trafaretne, kroonulik ja kohmakas keel häiris teisigi keele­tundlikke luuletajaid. Kuuekümnendail-seitsmekümnendail ilmus sel teemal üsna mitu epigrammi. Üks segasemaid ja lohisevamaid neist, kuid kahtlemata ülikriitiline on Uno Lahe „Õilsate sõnade kaitseks” (1964), kus mõistetakse hukka ülevate sõnade, nagu „heroism”, „patriotism” ja „entusiasm”, mõõdutundetu kasutamine ajakirjanduses: „Eelmõnudest sülge eetrisse tilgutab / Laibavedaja Mikrofon. / Tinast kirstu siin Matjamees-Ajaleht / miljon korda neid laoks ja laoks, / et mõttekad sõnad, mida vajame, / sõnakalmistul mõttetult kaoks.”
Nagu näha, oli selleks ajaks luules juba traditsiooniks saanud, et raadio ja ajaleht, ilma et neil vahet tehtaks, on kaassüüdlased ükskõik millises libastumises või negatiivses nähtuses. See reegel on püsinud tänaseni.
Üks efektsemaid pilaluuletusi on Eino Sepa „Ajaleht” (1967). Nimelt võib ajaleht täiesti süüdimatult vastandlikke väärtusi propageerida.

Pekisead sel aastal
hästi kasvasid
…Toiduks tarvitada
rohkem taimseid rasvasid

Töö loenguil, seminaridel
ei olnud küllalt tõhus
…Olla võimalikult rohkem
värskes õhus

Ülesandeid täidetakse
ennastsalgavalt
…nimetatud häired
ülepingutustest algavad

Uus tehas toodab
100 000 sõiduautot aastas
…kõige enam
autotransport õhku saastab

Ükskõiksus maha!
Mitte loiduda!
…ja liigseist erutusist
hoiduda!

Kõige laiahaardelisemalt kajastab eesti luules meediat Harald Suislepa värssnäidend „Ja sõna sai tinaks” (1969), mis kujutab ühe ajalehetoimetuse argipäeva. Juba esimene repliik on omamoodi ammendav:

Tindist mustem mure mul
pead ja sulge pureb:
Leht, mis sünnib hommikul,
juba õhtul sureb.

Poeesia ja meedia vastandamine ajalise kestvuse alusel (igavene vs. üürike) on siin otse välja toodud. Kriitikat, sealhulgas igati adekvaatset, jätkub küllaga ka edaspidiseks: „Ja muidugi prügikorv, / lehetoimetuse sümbol ja ehe / papa Jannsenist saadik.” Eklektilise, kohmaka ja täiesti lavakõlbmatu tüki raamatuna trükkimise argumendiks polnud ilmselt aga kriitika, vaid vastupidi — kõrgpaatoslik positiivne finaal.
Paberikorv kui lehetoimetuse töö sümbol esineb samuti ajakirjanikuna töötanud Juhan Saarel („Ankeet”, 1965): „Töökoht: hea. // Ainult read ja read / ja tihti tuleb teha keskmist nägu / ja paberikorvi läheb suurem jagu…” Mõlema autori puhul jääb lahtiseks, kas paberikorvi peetakse ainult kõlbmatute kaastööde või mingis mõttes kogu ajalehetöö sümboliks. Lugejale oleks ka viimane variant vastuvõetav.
Veel ühe ajalehe kasutusvõimaluse pakub Arvi Siia „Alev” (1971): „Ja ostab ajalehe / linnadaam kui aam, / ning seda seks, / et teha sellest… lehvik!…” Autor leiab, et madala arengutasemega alevielanikele polegi ajakirjandus jõukohane: „Ei! Kinni — pood! / See lehekiosk las kopitab!” Sama autori „Tuba” (1976) süüdistab ajakirjandust koguni suguvõimetuses: „Tuhandetes eksemplarides / paiskavad rotatsioonimasinad / saastatud biosfääridesse / elegantset impotentsi.” Siingi pole kõik loodusteaduslikult korrektne — maakeral eksisteerib üksainus biosfäär.
Eve Kivipõllu „Rongisõit” (1979) on rongile astuva naise järelehüüe tundetule ja isikupäratule, kuid ilmselt siiski armastatud meesterahvale, kes mööda perrooni minema loivab. Viimase tuimust ja igavust aitab esile tuua suhe meediaga: „Ole eemalduv selg — nagu kõik. / Nagu kõik, osta kusagilt lehed. / Ära tea, mis on järgmine käik.” Niisiis veel üks etteheide meediale: see unifitseerib tarbijad, teeb nendest inimesed „nagu kõik”.
Hämmastaval teemal meedialuuletus ilmus „Sirbi ja Vasara” aastalõpunumb­ris 1982. Priit Aimla „Vabandage, inventuur” süstematiseerib selles lehes aasta jooksul ilmunud esikaanepildid ja koostab teemade pingerea:

Kultuuri suurim näitaja on näitus —
nii tõendavad 16 protsenti kaasi.
Protsente 10 teatri teemal täitus,
muil muusadel ei olnud säärast baasi.

Dekaadiaegsed lehed (ja ka -eelsed)
said pilditäidet siiras vennahuvis:
on tervelt neli kaant kasahhimeelsed,
see arv protsendi 8-ni kruvis.

Me noorus pidas pidu rahvarõivas —
said 6 protsenti pilte seda maitset.
Veel 6 protsenti kaunis loodus hõivas,
eks seegi nagu lapsed vaja kaitset.

Kriitiliseks seda teksti nimetada ei saa, irooniliseks küll. Näiteks tõestab Aimla statistika, et selle aasta suursündmus — Tartu ülikooli 350. sünnipäev — ei pääsenud kultuurilehes piisavalt pildile. Erinevalt näiteks kasahhidest. Ka A. Itskoki „Limerik” (1987) esindab leebet irooniat:

Sõnas kord teleraadiomees Toomas:
„Tere jõudu! On uudiseid toomas
Erik, Vello ja Tiit
MM-võistlustelt siit
Lomonossovi uulitsast Roomas.”

1980. aastate omapäraks oli meediateema jõudmine popmuusika tekstidesse, kus see varem peaaegu täielikult puudus (Ruja „Lapsena televisioonis”, Turist „Massikommunikatsioon”, Rock Hotel „Vana raadio”, Vanemõde „Uudiseid ja usutlusi” jt). Osalt see varjutas luulediskursust, osalt võimendas. („Lapsena televisioonis” oli algselt Juhan Viidingu luuletus.)
Hando Runneli „Juuli. Tartu” (1988) kajastab stagnaaegset ENSV ajakirjandusseisu: „Juuli. Tartu tudengitest tühi. / Ajaleheputkas koltub „Edasi”. / Pole lugejaid. Ka „Edasi” on tühi. / Käib rutiini pärast muidu edasi.” Järgnevalt võrreldakse Tartu linna- ja rajoonilehte „Vangla Häälega” ning nõukogude ühiskonda vanglaga. Runneli „Ajalehe argipäev” (1991) iseloomustab ajakirjandust ajatumalt, kuid niisama selge alavääristava pilkega:

Küsib A, kostab I
mida trükki anda,
küsib A, kostab I
mida prükki kanda.

Küsib E, kostab I
mida sitta heita,
küsib E, kostab I
mida ritta peita…

Suislepa värssnäidend on umbes 3200 rida pikk. Runneli luuletus täpselt 22. Ent ajalehetoimetuse argimiljööst Nõukogude Eestis annab lühem pala palju mitmepalgelisema ja konkreetsema pildi. Ja mis peamine: „Ajalehe argipäev” peab üsna hästi paika ka tänapäeva meedia kohta, Suislepa trükiteos mitte eriti. (Ehkki toosama paberikorvimotiiv on sama aktuaalne nagu Jannseni päevil. Mis sellest, et korv ise on suuremalt jaolt virtuaalseks muutunud.) Siit oluline järeldus: ükski teema iseenesest, sealhulgas ajakirjandus, ei ole luuletamiseks halb, tulemus sõltub ikka ja ainult autori leidlikkusest.
Kuivõrd glasnost ehk avalikustamine seostus eelkõige meediaga, sattus viimane taas tähelepanu keskmesse — nüüd juba eesrindlikkuse sümbolina. Villu Tamme „Tere, perestroika!” (1987): „„Rahva Hääl” ei valeta / ei suitse ta suu.” Tõsi, sellestki väitest kumab läbi teatud iroonia või vähemalt kahtlusevarjund. Tärkava perestroika meeleolusid pakub ka Vaapo Vaheri „Toimetajale” (1986), mis näilise paatosega naeruvääristab tsensuuri:

Ma panen paberile kirja.
Sina tõmbad maha.
Sa tõmbad maha mõne halva rea.
Las läheb hukka kõik,
mis pisutki on paha.
Umbrohuna las vohab,
mis on hea!

Kalju Lepiku „Tuul loeb ajalehte” (1991) kõrvutab kiirelt ununeva sisuga meediat aegumatute kuritegudega. Tuhmid surnud trükiread vastanduvad teravalt reaalse elu tragöödiale:

Tuul loeb Gorki pargi pingile unustatud ajalehte.
Puud kummarduvad uudishimulikult
üle ta õla.

Lihahinnad on mitmekordistunud.
Tipptormaja on löönud võiduvärava.
Tipppoliitikule on antud rahuauhind.

Homme lömastavad tankiroomikud inimesi
Vilniuse tänavatel.

Eesti taasiseseisvumine tõi sotsiaalsesse luulesse seniolematult võimsa nutu- ja halapuhangu.
25 aasta eest meediast optimistliku finaaliga värssnäidendi kirjutanud Harald Suislepp täheldab Eesti iseseisvumise järel ajakirjanduse täielikku mandumist. „Neljas võim” („Köögertali kojutulek”, 1994):

Aeg nõudis keele valitsust.
Vesi suus võrdseist võrdsemaid vaatasime.
Nüüd vabanesime tsensuuri pingest.
Nüüd saab kord täiest isamaalisest hingest
valitsust
sõimata!

Sealsamas raamatus konkretiseerib autor ka väljaande, mis on nurjatuste peasüüdlane, ja kõrvutab seda koguni Stalini-aegsete repressioonidega:

Idasse viis
trellitatud kong…
Läände —
mitmevärviline kiirrong —
„Eesti Ekspress”.

Suislepp võrdleb ajalehetoimetust naelavabrikuga, nagu seda väidetavalt tegi „Hommikuleht”, ja mõistab sellise suhtumise printsipiaalselt hukka: „Naelavabrikust ma lehte küll ei telli. / Minu pea ei ole / naelakast!”
Kalev Kesküla kogu „Vabariigi laulud” (1998) kajastab põgusalt, leebe irooniaga ka Eesti meediat: „Ei ole muud pornograafiat peale vaesuse ja valevandumise / arvab Vabariigi meedia ning näitab kurbi ja liikuvaid pilte”. Ja: „Kultuurilehtedes leegitsevad / igikestvad ideed / perpetuum mobile põhimõttel”.
Contra „Takso Riiga” (1998) kuulub mõtteliselt juba järgmise sajandi meedialuulesse, mida iseloomustavad teema sagedasem kasutamine ja üha suurem agressiivsus selle käsitlemisel. Ajaleht ei seisa enam tõe, vaid vale teenistuses:

näen sõitmas sinna Tallinn-Riia busse
kui jõuan kohale siis lähen toimetusse
artikli kirjutan kus taksojuhte laiman

Andsid aju asemele sunnismaise digitele

Sajandivahetuse paiku väheneb luulekajastuses paberkandjate roll ning suu­reneb TV ja elektroonilise meedia osa. Teemat käsitletakse aina sagedamini. Ja kui varasematest perioodidest võib leida ka positiivseid või vähemalt neutraalseid näiteid, siis nüüd muutub luulelugu üdini meediaskeptiliseks. Üks meie ajakirjanik-luuletaja hübriidide pika rea nooremaid esindajaid Kaupo Meiel kasutab eneseirooniat luuletuses „Ajakirjanik” (2008):

ma omal ajal
rajoonilehes
kirjutasin
päris suuri artikleid
päris suuri artikleid
nii keskmise suurusega
artikleid

Marko Mägi „Eelistused” (2012) esitab näiliselt erapooletu küsimuse: kas eelistada „Loomingut” ja „Vikerkaart” või Joomingut ja Pillerkaart? Kontekst viitab, et teine variant on parem. (:)kivisildniku luules kordub meediateema tihti, üks kriitilisemaid tekste on (2013):

(:)juhtusin nägema saadet
milles peteti koledaid naisi

miks koledad inimesed
ei võiks surra teadmisega

et nad on koledad ja sinna
ei ole mitte midagi teha

Omaette rühma moodustavad luuletajad, kes on tuntud ka popmuusikutena ning seetõttu puutuvad kollase ajakirjanduse primitiivsuse ja totrusega rohkem kokku. Neil on meedia kohta eriti hukkamõistvad seisukohad, valitseb üsna sarkasmihõnguline satiir. Aapo Ilvese palas „tean meedia kaudu eesti elab läbi” (2009) surutakse prostituudi vagiinasse käbi, mida too peab kahe lusika abil eemaldama. Oluline pole siiski nimetatud akt, vaid meedia ja selle kaudu kogu üldsuse reageering: „ning eesti rahvas hingata ei julge / kui hiljem ajakirja lehekülge / nad higilkäsi tasa keeravad / ja paljastavat juttu neelavad / kus tõde tõuseb vajub vahtu vale / mis käbi maksis ja kui sügavale”. Elekroonilise meedia varjukülgi lahkab Ilvese „kurjad mehed” („vanu nalju miljon mega / mitu tuhat lolli blogi / ähvardasid viirusega / kui orkutti ma ei logi”). Finaal on tüüpiliselt meediavaenulik: „andsid aju asemele / sunnismaise digitele / et mul poleks vaja loota / iseenda mõtetele”.
Jaan Pehki „nagu oligi tegelikult arvata” (2011) serveerib meedia idiootsust eriti ilmekalt järgmise näite põhjal:

nagu oligi tegelikult arvata

helistas ajakirjanik
tere
kas te metallica kontserdil käisite?

ei käinud

kas teil oli selleks ka kindel põhjus
et te seal ei käinud?

oli küll
aga ma ei soovi
seda põhjust
teiega arutada

ahah selge
täiesti arusaadav
nägemist

poole tunni pärast
internetis uudisnupp
„jaan pehk
ei käinud
metallica kontserdil
nagu oligi tegelikult arvata…”

Siin on välja toodud nii kõmuajakirjaniku professionaalne kretinism kui ka kogu elektroonilise meedia haletsusväärne pealiskaudsus. Pehki „ajalehest lugesin” (2011) algab tõdemusega, et meedia valetab Janika Sillamaa ja Koit Toome kohta süüdimatult, ning lõpeb iroonilise tunnustusega: „edgar loeb / inno ja irja blogi / hiljem selgus / loebki // oi türa / hakka või meediat / usaldama”.
Satiir pole just hävitav, kuid vastab „pime kana leiab tera” printsiibile. On ju selge, et ainult valedel ja pooltõdedel ei saa põhineda ükski väljaanne, sel juhul kaotaks see huvitavuse. Näib nii, et eesti luuletajate kasvav protest meedia vastu põhineb natuke ka teatud ohutundel, sest viimane tungib nende pärusmaale. Peeti ju seni valetamist ehk „kunstilist tõde” ilukirjanduse eeliseks. Luule kujundlikkuse, subjektiivsuse ja vormikesksuse tõttu oli eriti privilegeeritud just see žanr. Nüüd pakuvad mitmed internetiportaalid tõsist konkurentsi. Ajakirjanduslikud valed levivad laiemalt, on huvitavamad ja libedamad alla neelata. Ehkki nad on ka standardsemad ja teemadelt piiratumad.
Igal juhul pole see peamine meedialuule aktiviseerumise põhjus. Selleks on ikkagi konkreetne isiklik negatiivne kogemus meediaga suhtlemisel.
Chalice’i „Mis toimub kaenla all mul?” (2012) naeruvääristab ja madaldab meediat Pehkiga võrdväärselt: „olgu 8eldud / et lugemist alustan tagant poolt / sest olen teistsugune kui teised / ja musse voolabki / skandaale elukeerdk2ike / intriige r2paseid saladusi / nagu keemiat peipsi j6kke / sorri j2rve / olen liimist lahti — / sain ise poriga pihta: / leidsin artikli sellest / et mind n2hti nokkimas nina”. Korduvalt kasutab ta väljendit „sitalehed”. Üldistavas plaanis rikastab meie meedialuulet „Maraton” (2013):

K6ik on juba kodus
ja vaatavad pereringis juhmi
meelelahutussaadet
kus muidu targad inimesed
ajavad uskumatut iba

Paljutähenduslik lühitekst leidub Siim Pauklinil (2011):

esimene lause
lapse suus tere
kallid vaatajad

Nii tuuakse välja meedia kui peamise vaimunüristaja toime, mis avaldab inimesele mõju juba varases eas. Meedia õpetab sisutühje ja valelikke fraase. Kõik vaatajad ei saa ju ühtemoodi kallid olla — ja miks nad üldse peaksidki olema.
Vahepeal varju jäänud raadioteemat elustab Mart Juure „Eetris on Erki Berends” (2008), mis pöördub tagasi ajakirjanduse keelekasutuse negatiivsete eripärade pilkamise juurde:

Suht-koht,
nibin-nabin.
Suht-koht,
nibin-nabin.

Mõttepaus.

Albert Trapeež leiab, et televisioon on elule peale tõmmatud plastkondoom (2008), ja ühendab nii nagu mitu muud eesti luuletajat kaks meedia pahet: arenguvõimetuse ja ebaloomulikkuse. P.-E. Rummo „Luuletus televisioonis” (2001) aga näitestab siinse loo tuuma ehk meedia ja luule kokkusobimatust, avades selles vastuolus veel ühe aspekti: esimene kõnetab retsipienti üldiselt ja anonüümselt, teine isiklikult ja intiimselt:

Mind salvestatakse. Seejärel lähen koju
ja mõne aja pärast ühel õhtul
teen lahti televiisori. Ja kes seal on? Seesama,
kes vahel peegliski. Kuid sind ei näe ma siis ka.
Sind, kellele ma räägin.
Kellele ma räägin?
— — — — — — — — — — — — — — — — —
Kõik on nii väga, väga vahendatud.

Rummo kirjutab enda nimel, kuid tegelikult võib seda vahetu suhtlemise puudumist üldistada iga televisioonis esineja kohta — rääkigu ta poliitikast või spordist, olgu ta küsija või intervjueeritav. Telemängudes aina sagedamini rakendatav stuudiopublik on ju üksnes hale vaatajaskonna karikatuur.
Ka Siim Kera „teos” (2009) vahendab kõigepealt televisiooni topitud luuletajate ebamugavaid elamusi. Seejärel siirdub aga ühiskonnas üldlevinud, meedia suhtes primaarse tõekspidamise juurde: tegu on asendamatu ja hädavajaliku tuntuks (ning ühtlasi edukaks) saamise vahendiga. Kui sind pole telekas, pole sind olemas:

õhtuti on ETVs luuleminutid
kõle saal paar toolikest
kabuhirmus luuletajad
segaduses nagu pingviinid
hispaania lõunarannikul

mu ema kisab silmad punnis:
„siim, miks sind seal pole
tahan ka televiisorist
näha”

Kui eeltoodud näidetes domineerib või vähemalt esineb iroonia, siis Hando Runneli „Aatleja” (2011) on oma otsese, nii sisult kui vormilt täiesti ebalüürilise sarkasmiga äärmuslik: „Mu p…t peldikus lakud — / suur päevaleht „Postimees”. // Sa olid ennemalt oma, / nüüd mõistagi muulaste oma, / nüüd oled, jah, mammona oma — / suur aateleht „Postimees”.”
Sveta Grigorjeva suhestumine elektroonilise meediaga luuletuses „vanja tappis inimese” (2013) toob hakatuseks hulga näiteid nii eesti ajakirjanike kui ka kommenteerijate russofoobia kohta.

vanja tappis inimese

hea ajakirjanik: „mingi venelane tappis inimese”
priit tappis inimese

hea ajakirjanik: „eile tapeti inimene”
(kommentaar veeru all: „raudselt mingi russ”)

Lõpplahenduseks on ajakirjaniku mõrvamine, mida võib ühtlasi käsitleda kui kogu eesti meedialuule kvintessentsi:

sveta paneb täna hea ajakirjaniku põlema
et vaid homses lehes tuleks uudis

„mingi
vene
lits
tappis
hea
eesti ajakirjaniku”

Nii kehtib põhimõtteliselt tänapäevalgi eesti poeetide suhtumises meediasse August Alle iseloomustus: „Ajalehist mäkerdanud soparennid, / häbist punastavad raadioantennid!” Ainult antennide asemel on telekaablid. Aga kui Allel oli kogu selles ilguses süüdi üks mees, Hitleri propagandajuht Goebbels, siis nüüd puudub luuletajal võimalus konkreetset süüdlast eristada, sest kogu „vaimusõgeduse öös ringi rändav” meedia kubiseb pisikestest Goebbelsitest.

Veerud on rasked jõust, mõtetest ja tõest

Lõpetuseks tuleb esile tõsta üks erandlik, meediat ü l i s t a v etapp eesti luules. See langeb kokku Nikita Hruštšovi üksikvõimu ajastuga NSV Liidus 1956—1964. (Varem, Stalini ajal olid luules au sees kaalukamad, strateegilise tähtsusega objektid: raud, teras, vili, vedurid, elektrijaamad jne.) Tõsi, ka ülistusperioodil leidus erandlikku suhtumist — nagu eeltoodud Adolf Rammo „Kuulsus”. Tegu oli trafaretiga: autorid kirjeldasid kommunismiehitajate argipäeva, mille hommikuid sisustas sageli innustavate ja valgustavate leheartiklite lugemine. Ajastule iseloomulikult avaldusid jäägitu entusiasm ja kommunismiülistus peamiselt vabavärsi kui eriti progressiivse ja pateetilise väljendusvahendi kaudu. Ehk eredaim näide on Manivald Kesamaa „Uute tähtede hommikul” (1961):

Seisime reas,
et osta lehte.

Lihtsat ajalehte, kahekopikalist,
mille veerud on rasked
jõust, mõtetest ja tõest.

Jälle seistakse lehesabas nagu Rammo „Tallinna hommikus”, aga milline vahe emotsioonides! Millised need mõtted ja tõed täpsemalt olid?

— Vaat, programmi!
Hea on lugeda.
Ameerika võib pugeda
välja nahast —
ei aita, jääb maha.

Arvi Siia „Naeratus” (1960) rakendab paatosevankri ette ka raadio: „Kaksteist kumedat lööki… / Head uut aastat, seltsimehed! / Ja lainel 290 meetrit / astus ta Tallinna igasse tuppa.”
Siim Kärneri „Lahkumislaul” (1964) kasutab aja märgina Moskva raadio esidiktori nime:

Levitan loeb informatsioonilist
teadaannet.
Inimesed kontrollivad kelli,
et minna edasi…
Me ehitasime tee
Talvepaleest — raketodroomini.

Siin lisandub meediale kaks pealtnäha täiesti erinevat objekti: riigipöörajate tormijooks ligi pool sajandit tagasi ja keeruline teaduslik-tehniline protsess. Kuid omas ajas ei pannud see triumviraat ilmselt kedagi imestama. Raadiot kui ideoloogilise võitluse allikat kujutab Siia „Öisel lainel” (1963): „Kušeti peatsis „Vaiva” skaala kumab. / On öises eetris mitukümmend saatjat. / Ning magnetsilmaga, mis vidub unetumalt, / meid kogu suur ja kauge maailm vaatab.” Ent ülistamise asemel jõutakse külma sõja aegse patiolukorra nentimiseni selles valdkonnas:

Siis
äkki
paiskub nende tuppa Moskva,
hääl,
pakkuv sõpruse ja usalduse aadet.
Kuid neile
Moskva
sama võltsilt kostab
kui meile
Lääne propagandasaade.

Ralf Parve „Öisel lühilainel” (1960) on välisraadiojaamade suhtes kategoorilisem: „Annet ei mõõdeta küünarpuuga, / arukust meetris või millimeetris. / Narrim veel: vaagida valet, mis suuga / mõõdetud kilohertsides eetris.” Uno Lahe „Nooruke mets” (1956) kujutab optimistlikult Moskva katuseid katvaid teleantenne: „Vaatan, kui kiiresti tiheneb / üleval pealinna katusel / meie sajandi mets.” Manivald Kesamaa „Ideede laat” (1960) pöördub ajas tagasi ning annab kaasaja sangarliku ajakirjanduse kontrastina hävitava olupildi kodanliku Eesti meediamehhanismist: „Juhtkirjad en gros / on vilunumate vööritsejate kätes; / vestemeeste ligimeelitav vada / määrab jutuosavuse järgi hinnad / kleepuvale kraamile; / sport, turuteated ja klassiloterii võidud / on algajate asjaks, / kes oma pudi-padi pakuvad peost. // Nii see laat / kihab pärastlõunast hilisööni, / varahommikust keskpäevani, / kuni ta kell 14.00 / kappab kogu täiega / Dunkri tänavat pidi alla, / üle Raekoja platsi, / röökides Viru tänavasse: / „Tä-na-ne „Uu-dis-leht”!”
Seitsmekümnendateks olid paatos ja entusiasm kadunud. P.-E. Rummo „Ärkvel” (1972) seab kahtluse alla nõukogude (nagu ka igasuguse muu) ajakirjanduse peamise väärtuse — faktitruuduse: „Varahommikul / sõidan bussiga; kellel on ruumi / ajaleht lahti teha, veerib fantastikat”. Kalju Kanguri „Ühele ajakirjanikule” (1973) pilkab taas kohmakat ja trafaretset ajakirjanduskeelt:

Kui su seisukohavõttudes
polnudki varem
jumal teab mis hullu,
siis nüüd on ka ses suhtes lugu parem
kui mullu.

Eesti luules ajakirjanduse pikaajalise ja eripalgelise kajastamise kohta sobib parafraseerida üht vanarahva ütlemist. Narrigu luule meediat tuhat korda, meedia ei narri luulet ühtegi korda. Sest ta pole selleks lihtsalt suuteline. Teisalt ei ole ka meie poeetide enamasti õigustatud ja asjatundlik satiir ajakirjanduse pihta viimasesse tajutavaid jälgi jätnud. Nagu ei elatakski ühel planeedil. Ega oldakski võrdsed igaviku palge ees. Aga tuleb rõhutada, et siin mainitud — ning ka mainimata jäetud — luuletuste hulgas ei leidu ainsatki, mis otsesõnu vastandaks: meedia on paha, luule hea! Nii et kriitiline suhtumine ajakirjandusse ei too meie poeesias kaasa luule ülistamist või meediast kõrgemale tõstmist. Kriitika ei välista põrmugi enesekriitikat.

jõgi, angervaks, kahanemine

sel talvel ei läinudki külmaks. emajõe pind on vaikne ja must —
öö kivine peegel, külm aeglane noatera lõikab kõveralt läbi
elu ja linnasüdame. vee klaasja pinna alt
jõepõhjast kumavad loomaluud
tähenduslikud ja paljad —

minagi olen osa
kõige elava võrgustikust.

minulgi tuleb end kord
üleni tagasi anda.

*

peatada käsi. jätta murdmata
ülane valgete õite ja angervaks
magusa lõhna pärast.

jätta elavale alles
ta elu — nii palju kui saab

valada oma siinoleku piimjas sisu
ümber väiksemasse anumasse.
teha ruumi — kahaneda, piseneda

ja siis ikkagi olla
väike tuline kerisekivi

ja siis ikkagi olla
tihe kui tammepuit.

*

kui sa tuppa astud
tulevad nad sinuga koos: põlispärnad
lehtede kõdulõhn, metskitsede aredad jäljerajad.
kõrge sammastiku all
vanad madalad maakivimüürid
sambla ja jänesekapsaste koheva kasuka sees.

sina oled
noor sihvakas võrse
sirutad end üles taeva
rohelise lae poole.
sa ütled: keel on elus

kui ta puudutab maapinda.
mina ütlen: olen pajuvits — lõika mind

maha ja ikka suudan ma
mulda pistetult uuesti kasvama minna.

*

jões käsi pestes näen:
sõrmenukkide küngaste vahel
võrsub pajuvõsa. vitste sitked vaod

praegu veel vaevumärgatavad, või kui
ehk siis, kui sõrmed välja sirutan.
haaran märgade sõrmedega pajuoksast
tõustes aegamisi tüve kõrvale

kuni õhk saab üleni täis
muutuse pöörlevat puukrooni.

paju alandab palavikku
ja vaigistab valu. kord juurdunud
hoiab ta käeseljast kõvasti kinni

kui saabub suurvesi
ja ujutab üle

kõik südame
kurbusest kiduvad luhad.

*

loojang süütab taeva ja linnatuled.
astun videvikus vette, selja taga põuapäev
ees öine jõevesi. siis — ühtäkki —

sumaki! vee karge külmus
ümber õhku ahmiva keha, rakk läheneb rakule
aja ürgses süvikus ja hakkab kogemata looma
olemise kordumatut keerukust.

mustal veepiiril emapartide siluetid
tiivaküüdused kumendamas.

vajun sügavamale tumedasse peeglisse —
vaatan välja väikese maja uksesilmast
linnutee äärealal. ja tead, vist

polegi ma seni elus teinud muud
kui ujunud tugevate tõmmetega vastuvoolu
et puudutada silmapiiri

eneses. kui lõpeb jaks
siis loobunud, andnud ära

lasknud end voolul kanda
läbi öö lepitava päevatõusu poole.

*

on sel vahet, kas elu hääbub
varjatult ja nimetult, jõudmata ühtegi
loetellu, määrajasse, luuletusse

või kaob kirglike vaidluste ja
täpsete mõõtmiste saatel?

mustela loomaaias
toob ilmale pesakonna
pimedaid abituid olendeid.
lendorav ei kohta haavavõras
ühtegi teist lendoravat.
meele pesas
liigutab küsimus, õrn
nagu äsja koorunud linnupoeg:

kuidas ma toon su siia
vaesuvasse maailma?

mu suu on täis magusaid sõnu
aga sulle jäävad vaid tühjad kärjekannud.

*

mu suu on täis magusaid sõnu.
emajõe kaldal sirgub angervaks, mina lõikan
teravate kääridega varre nabaväädi küljest

valgete õite elava kobara. kõrge täheratta all
iga mu tegu loeb, iga mu otsus
on täiesti tühine.

elu pöörab lakkamatult
väljapoole säsi, et muutuda, et kohaneda —
aga kui armastada tähendab kahaneda?

aga kui kahaneda
tähendab just nüüd ja üleni
usaldades, hoides ja kaitstes
murest ja hirmust hoolimata, või õigupoolest —
nende kiuste — oma jõuetuses ja väiksuses
oma isekas iseduses, mis on ainult

tühjusest ümbritsetud sõlm servadeta võrgus
selle lugematutes nähtavates ja tajumata seostes

kus ma juhtun ühtaegu
albatrossina valgel mererannal
kes on söönud ema nokast suutäis suutäie järel
vikerkaarevärvilist surma, mille väike pühakoda
kerkib aeglaselt üles koltunud sulgede
ja pleekinud tiivaluude vahelt

ja viigerhülgena, kes ei tea, et järgmisel aastal
ei pruugigi jää enam tulla

ja kitsetallena maanteekraavis maas
ja kahe meeletu metsvindina raielangi kohal
ja kõigi teiste võõraste ja elusatena

selles maailmas, mis kihutab
ja kihutab läbi muutuse nõelasilma
oskamata olla koos, ent siiski proovides
ka ilma lootuseta osaleda?

vastus lõhnab
kui angervaks.

Veiko Märka: „Elu on sõna. Kohtumised eesti kirjanikega”.
„Hea lugu”, 2018. 178 lk.

Veiko Märka raamatu pealkiri on justkui kivi, mis vette visatuna enda ümber laineid tekitab, luues esmalt seose sõna abil maailma loomisega: „Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!” Ja valgus sai.” (Mo 1:3 jj.) Samamoodi loob iga kirjanik oma tekste, ikka sõnaga, tekitades sel viisil oma maailma. Ja see maailm paiskab endast laineid nii kaugemale kui ka lähemale. Raamatusarja „Kohtumised eesti kirjanikega” kümme teost lainetavad eesti kirjandusilmas just seetõttu jõuliselt, et toovad muu hulgas päevavalgele hulganisti fakte kirjanikest, nende tegemistest, juhtumitest, seltsielust ja muustki, mida ei teata ja seni kuskil avaldatud pole. Märkat huvitavadki kirjanike isiksused ja nendega seonduvad sündmused rohkem kui kirjandus ise. Ta kirjutab: „kirjanikud on põnevad inimesed. See, mida nad kirjutavad (ja mida avaldatakse), on üks asi, see, mida nad omavahel räägivad või mis avalikkusele teadmatuks jääb, aga hoopis põnevam. Nii tekkis minus huvi kirjanike vastu. Mis ei tähendanud üldse huvi nende loomingu vastu.” (Lk 17—18.)
Olen siin lühikeses avalõigus tsiteerinud juba vanajumalat ennast ja ka Märkat. Aga tsitaatide rohkuses teeb Märka mulle pika puuga ära: ta on oma raamatu jaganud kolmeteistkümneks osaks, millest ainult kolm ei lõpe tsitaadiga. Palas „Proloogi asemel” on tsitaadid nii ees kui ka taga („Lõppsõnas” siiski ainult taga), rääkimata üsna rohketest tsitaatidest raamatu sees. Minu õpetaja ülikoolis professor Harald Peep ütles, et pole hea komme lõpetada oma kirjanduslikku oopust tsitaadiga, kellegi teise mõttega. Aga Märka on Märka: mis talle loeb, mida Harald Peep on öelnud või mis on head kombed kirjanduses (ega loegi vist… enam), kui ta „Sõja ja rahu” ning „Tõe ja õiguse” käsitlemist keskkoolis mäletab kui „tüütut jahmerdamist” (lk 19). Eks tal ole omajagu õiguski: need teosed ei ole tõesti keskkooliõpilasele ei huvitavad ega eakoha­sed. Kahjuks ma ei tea, kas need on keskkooli kirjandusprogrammist praeguseks välja võetud ja asendatud näiteks Veiko Märka ja Co loominguga.
Tsitaatide rohkus annab sageli põhjust kahtlustada autorit mõningases sisemises ebakindluses ja soovis toestada oma teooriaid ja arvamusi autoriteetide tekstilõikudega, aga Märkat küll mitte. Ta on oma kirjapandus ikkagi tõsine (mis on tõesti huvitav ning selle sees on lugejat lõbustavaid ja naerma ajavaid kohti küllaga) ja lõpuni siiras; igaüks ei avaldaks iseendast selliseid asju, nagu Märka kirjutab kokkusaamistest kirjanikega (Hasso Krulliga näiteks, lk 31): et tal pole õrna aimugi, kus ja millal ja millega seoses ta nendega kohtus ja tutvus. Nii et kui Vilja Kiisler 8. detsembri „Postimehe” lisas ilmunud kogu raamatusarja ülevaates „Kirjanduse kollane” näeb Märka raamatus irooniat, siis allakirjutanu seda küll ei märganud.
Peatükis „Varasemad kokkupuuted” tsiteerib Märka Leelo Tungalt ja me saame teada, et Veiko Märka vanaema oli Saue (kust ka Märka ise pärit on) koolis Leelo isa lemmikõpetaja ja et Veiko isa Peep Märka õpetas Leelole Ruila koolis matemaatikat ja füüsikat (lk 24). Nii et tulevane kirjanik ja ajakirjanik õppis lugema juba eas, mida ta ise ei mäleta („Tõenäoliselt kolmeaastaselt”, lk 8). Neid „ei mäleta” kohti on siin arvustatavas raamatuski üsna hulgi, millele juhib tähelepanu ka Vilja Kiisler.
Aga oma lapsepõlve- ja kooliaastaid mäletab Märka hästi. Nii et kui ta oli kuueaastane ning Juhan Smuul ja Friedebert Tuglas 1971. aastal „kahepäevase vahega, 13. ja 15. aprillil surid”, mäletab Märka (lk 7), kõnetasid nende leinaraamides fotod ajalehtedes teda „kuidagi eriliselt ja otsekoheselt”. Selleks ajaks oli tal juba loetud Smuuli filmistsenaarium „Keskpäevane praam”, vaadatud „Muhu monoloogidest” Edgar Valteri illustratsioonid (murdeteksti lugemine käinud üle jõu) ja nähtud ka telefilm „Väike Illimar”. Nii et Veiko Märka on (tolle aja kontekstis eriti) tõeline Wunderkind, kes juba kolmeaastaselt oskas lugeda, kelles kuueaastaselt kajasid vastu Smuuli ja Tuglase surm, kes enne kooliminekut luges „Loomingu Raamatukogus” ilmunud teoseid, mida ta V klassis ise ostma hakkas, tutvudes nõndaviisi LR-is ilmunud viie tüdruku ja kaheksa poisi loominguga, Priidu Beieri ja Doris Kareva luulega, väliskirjandusest Richard Brautigani („Arbuusisuhkur”), Pu Songlingi („Libarebased”), Anatoli Koni ja Stanisław Jerzy Leci jt loominguga, ning kahetses (ja seda veel 53-aastasena mäletab), et tal ei õnnestunud kioskist saada Joyce Carol Oatesi „Nelja suve” (oli läbi müüdud) — ja seda kõike enne VI kooliklassi, seega siis umbes 13-aastaselt, kui enamik temaealisi pigem alevi vahel palli või miilitsat ja pätti mängisid. Varateismelise kohta (nagu ta ennast tollel perioodil tagantjärele määratleb, lk 12) väga hea ja täisealistelegi mitte just kerge lektüür.
Asjaolul, et ta seitsmeaastaselt otsustas hakata krimkat kirjutama, ei ole küll erilist tähtsust, sest sääraseid ponnistusi tehakse ikka ja jälle. Kuigi ta lapsena kirjanikutööst ei unistanud (tahtis saada hoopis autojuhiks, spordireporteriks, põhikooli lõpu poole juba disaineriks ja moekunstnikuks), oli see siiski praeguse kirjaniku „üks kirjanikuks saamise ilming” (lk 14).
Kui kirjanikud, kellega Märka lapsepõlves ja varateismeliseeas nende teoste kaudu kokku puutus, kuulusid väga heasse ja austusväärsesse seltskonda, siis edaspidi, pärast hullumajas viibimist läks asi ise ka hulluks, ta tutvus kirjanduslikus mõttes üsna kõhedust tekitava seltskonnaga: Kivisildnik ja Co ning Ingvar Luhaäär alias Valev Mirtem ja tema luuleklubi „Ilmre”, kuhu kuulus ka Peeter Novod. Kivisildniku suhtes selgineb ta mõistus õige pea ja ta saab aru, et selle „guru” puhul on tegemist pigem suure organisaatori kui kirjanikuga. „Ilmre” liikmena osales ta küll nende üritustel, kus loeti ette oma luuletusi ja aeti niisama juttu, aga peagi sai Märkale selgeks, et kogu see värk on üks paras jura, ja ta irdus koos oma tulevase eksabikaasaga sellest seltskonnast õige kiiresti.
Asi läkski kohe paremaks, tulid Mart Kivastik, Hasso Krull, Doris Kareva, Ilmar Laaban jt. Märka raamat ongi eelkõige kronoloogilises järjestuses (kuhu on pihuga poetatud ka sünkroonilist ülevaadet ja kontekstist tulenevaid edasi-tagasi käike ajas) esitatud kirjanduse ja kirjanikega kohtumiste ja kokkupuudete rida, seda märgivad ka osade pealkirjad: „Varasemad kokkupuuted”, „Veidi hilisemad kokkupuuted”, „Kohtumised väljaspool koondist”, kuni enne „Lõppsõna” on esitatud „Süstematiseerimata kohtumised”. Ka kõiki teisi ja teisiti pealkirjastatud tekstiüksusi, kus autor liigitab ja määratleb kirjanikke, võrdleb neid omavahel ja iseloomustab kirjandusväliste kriteeriumide abil, läbib siit-sealt katkeva, kuid ikkagi tugeva joonena seesama kirjanikega kohtumiste ja kokkupuudete kronoloogiline järjestus.
Kõige pikem osa on pühendatud EKL-i Tartu osakonna juures tegutsenud Noorte Autorite Koondisele (NAK) ning see on vahest ka kõige põnevam ja üldsuse eest varjatum osa; muu seas saame teada, missuguseid esinemisi ja muid hulle üritusi nad korraldasid ning kes ja kuidas nendel üritustel käitus. NAK-i peatükis leidub ka terve leegion uusi kirjanike, kirjenikehakatiste ja NAK-i ümber sebijate nimesid, mille taga olevaid inimesi Märka oma mäletamise piires lugejale viisakalt tutvustab ja lühemalt/pikemalt iseloomustab; kaudne karaktiseerimine (tegude kaudu) prevaleerib siin otsese üle, mida pole ka just vähe, aga see on kaootiline. NAK-i käsitlevale peatükile järgneb „Kohtumised väljaspool koondist” ja seejärel ülevaade teistest kirjandusrühmitustest (Tartus tegutsenud Erakkond, Tallinna Noored Tegijad — TNT), need paiskavad lavale veel leegionite kaupa uusi nimesid.
Olles ise humorist (sai juba 1983. aastal ajakirja „Pikker” korraldatud koolinoorte huumorivõistlusel ergutuspreemia, hiljem töötanud paljude ajalehtede/ajakirjade huumorikülje toimetajana), jagab Märka kirjanikud vaimukateks ja mittevaimukateks, esimesed olevat huumorimeelega, teised ilma selleta. Võib ju ka nii liigitada, mis see loeb, et see päriselt paika ei pea. Peatükis „Kirjanikud kui jutumehed” leiab ta, et head jutumehed pole suuremad asjad kirjanikud, ja jõuab järelduseni: „Kui inimest on huvitavam kuulata kui tema tekste lugeda, siis ta kirjanik ei ole.” (Lk 103.) Sama kehtivat ka ajakirjaniku ja mitteajakirjaniku kohta. Veel vaatleb Märka kirjanike suhteid alkoholi, vägivalla, haiguste ja surmaga. Kõigis neis seostes on tal tavapärasest üsna erinev vaateviis. Seda on huvitav teada saada. Kõige eelneva ja Märka kohati küll kentsakate (näiteks et on kasulik hankida endale mõni haigus), kuid siiski tõeluse pinnalt tõusnud seisukohtade tõttu tasubki seda raamatut lugeda. Sest seda, mida Wunderkind mäletab, mäletab ta tõesti hästi, ja ta mõistab asju omamoodi ega häbene seda kuulutada, kuigi need arusaamad üldiste ja heakskiidetud tõekspidamistega enamjaolt raksu lähevad.

Kirjutasin kümme aastat tagasi lühikese ja põgusa meenutuse Mati Undist Kalev Kesküla kokku pandud mälestuskogumikku „Undi-jutud”.
Ma tundsin meie hulgast lahkunut — malbet, ujedat ja viisakat noormeest — ülikooliaastaist peale ning tema lühikeseks jäänud elu viimased kümme aastat elasime Kadrioru maja kolmandal korrusel ühes trepikojas, uksed vastakuti. Olin püsitunnistaja tema hingelisele ja ihulisele äraväsimisele, mida ta mehiselt ei tahtnud fataalseks tunnistada.
Mati Undi äraminek asetub minu mõtetes kõrvu Juhan Smuuli lahkumisega — sädeleva andekuse lõppfaas lõdvestava-lohutava alkoholi kurjal toimel.
Mitte ainult mõlema mehe looming, vaid nende läheduski oli sugestiivne ja inspireeriv. Kui Juhan Smuuli elu saab oma tagantjärele traagilise valguse poliitilise sunnismaisuse mittemõistmisest, siis Mati Unt oli poliitilisest angažeeritusest üle ja sellest väljaspool — valitud küll noore ja andekana Eesti komsomoli keskkomiteesse, ilma et asjaosalist oleks eelnevalt informeeritudki, ei nähta teda ühelgi pleenumil ja ta jääb peagi nimekirjast välja.
Meie üldkoosolek valib ta kui tuntud kirjaniku üheks Eesti Kirjanike Liidu sekretäriks. Tunnistagem: kas tuleb kellelegi meelde Mati Undi kui „võimuri” osalus jagamisel ja valitsemisel või eesti kirjanike esindamisel nõukogude kirjanike keskkontoris Moskvas?
Ma ei saa seejuures jätta mainimata, et mõlemad mehed olid kahe jalaga elu keskel, lugeva Eesti lemmikud elus ja ajas, mis Smuuli tsiteerides suure ja karmina kui kotkatiivul lendas…
Tahaksin tunnistada, et ma ei ole päris õige inimene veel kord Mati Undist midagi tähenduslikku ja olulist kirjutama, midagi ajatähenduslikku seni pruukimata vaatenurgast, sest, sic!: omal ajal läbi lugenud küll kogu tema proosa — selle virtuoosse plastilisusega maalitud hingemaastiku oma kaasajast ja kaasaegseist, ainsamatki teravpoliitilist hinnangut andmata —, ei ole mulle mu seletamatust teatrikaugusest hoolimata (lävin küll meelsasti näitlejatega) olnud sugugi teadmata kogu see emotsionaalne võimsus ja hingevajadus, mida nõukogude ajal pak­kus oma rahvale emakeelne teater.
Mõnigi kord vihjamisi ja ümber üteldes, aga selge diktsiooniga ja valjul häälel ometigi — Karm, Eskola, Järvet, Mikiver, Üksküla —, jõuti inimnäolise sotsialismi ajal ära näidata mis tahes poliitilisest sunnist puutumata silmavaade ja näoilme…
Ning just nimelt teatri kaudu väljendus küpse Mati Undi loominguline ja elusihiline kreedo: „Vanemuises”, Noorsooteatris, Draamateatris.
Ühtekokku ligi 40 aastat, 40 aastat katkematut vaimset intensiivsust. Mati Undi saksa-, vene- ja soomekeelne raamatukogu annab tunnistust erilisest nõudlikkusest enese vastu ajalukku, kultuuri ja filosoofiasse süüvimisel.
Nõukogude võim ja elukorraldus olid mitmele põlvkonnale, ka Mati Undile ja minule, suurim elutähenduslik lavastus, kus massistseenid kohaldusid kõigile.
Selle sees lavastas Vaino Vahing oma teaduslik-psühholoogilist, aga mõnetigi meelevaldset „lavatükki” — Mati Undiga peaosas —, mille ta päevaraamatuis arsti analüüsioskusega ka kirja pani.
Vahing tahtis ka ise pääseda lavale ja „Vanemuises” sai ta sellega hakkama, Unt eelistas varju jäädes saata suurele saalile oma sõnumi.
Nüüd jõuangi oma tänase põgusa meenutuseni Tartu Kirjanike Majast Õpetaja tänav 12 ja soliidse osavõtjaskonnaga ettekandekoosolekust, mis peeti 1980-ndail ühel pärastlõunal.
Tartu Kirjanike Maja, kus 1972. aastal toimus jõuline ja bravuurikas Peeter Tulviste „sõtta saatmine” lauanõude ja mööbli kildudeks põrmustamisega — tulevase akadeemiku ja rektori ettevalmistuseks ja esmakogemuseks Nõukogude Armee löögijõust —, see kahekordne puumaja on minusse jätnud peaaegu kodutunde nii Kalju Kääri kui ka Heino Puhveli, Lehte Hainsalu ja Henn-Kaarel Hellati haldamisaastail.
Tol meeldejääval pärastlõunal olid üsna rohke publiku hulgas Ain Kaalep, Madis Kõiv, Peeter Tulviste, Igor Černov, Jaak Kangilaski, Marju Lauristin, Mati Unt, Mihkel Mutt jt.
Kui n-ö laiem kuulajaskond oli läinud, ei kiirustanud Maja regulaarselt külastav seltskond lahkuma, vaid kohvitati õdusasti ja mekitati alkoholi. On pidusid, meeleolusid ja koosolemisi, mida ei sobi ega tohigi katkestada, sest samalaadne sümpaatne meeleolu ei pruugi korduda iialgi.
Kütus sai ometigi otsa. Ilma selleta ei toimi kõige täiuslikumadki mehhanismid. Olin juhuslik ainunägija, kelle silme all ja kuuldeulatuses käivitus päästeaktsioon.
Melust eemal, sihiteadlikult varju ja nurka tõmbunuina seisavad Mati Unt ja Mihkel Mutt, Undi peos näen nõukogude aja „raskeid rahatähti”, rohelisi ja lillasid, ning ta annab need, õigupoolest sunnib ja surub Mutti neid vastu võtma.
„Mihkel, näed sa, kogu selle raha eest tuleb tuua taksoviina. Mihkel, sa oled juba tuntud kirjanik, aga mina praegu veel natuke tuntum. Võib pahandus tulla, kui keegi näeb ja paha tahab. Ja kogu raha eest, Mihkel!”
Pidu jätkus.
Nad on tänaseni minu mäluekraanil — üks lahkunud, teine elu- ja vaimujõus meie keskel, suured mõlemad.

Maarja Pärtna jõgi, angervaks, kahanemine / *peatada käsi. jätta murdmata jt luuletusi
Mats Traat Mõisanovell
Asko Künnap Vaatega itta / Me kõnnime näljaseid randu jt luuletusi
Holger Kaints Vaikne patsient
Kalle Käsper Armastus / Madu jt luuletusi
Thavet Atlas Tulevalvajad / Lootus / Viimane helves
Ingvar Luhaäär Veretööhooldus
Vahur Laiapea *Katsun lõhna uue aja veerel / *Lootus on väikese näoga jt luuletusi
Andres Aule *elu on hulk / *Aga kui read ei olegi read jt luuletusi
Lea Mändmets *Astun mööda talvist teed / *Vurrrdi! Jälle oksa peale
Janika Läänemets *küpsevatel kirssidel on / *nägin suurt valget hunti unes / *hing immitseb seinapalkidesse
Ülle Toming *Igatsus enneolematu / *Läbi akna paistab taevas tähine
Lauri Talve Mälestusi isast
Joonas Hellerma Vabamõtleja Tammsaare ja tema humanism
Veiko Märka Sa tellid lehte ja vaatad — üks kõmu ja keelepeks
Maarja Vaino Päikese poeg Vooremaalt
Ülo Tuulik Siiski veel üks kord Mati Undist
Tiina Pai Hillitsetud hõllandus ja lõbusad luuleteod
Asta Põldmäe Sa olid ilus nagu ööbik
Jan Kaus Merest ja navigeerimisest
Rein Tootmaa Mida Wunderkind mäletab, seda mäletab ta hästi
Kroonikat
Kai Aareleid Maailmakirjanik Olli Jalonen ja tema taevakumm

Kroonikat

4.—5. jaanuarini esinesid Lääne-Norras Averøya ja Rangøya saarel eesti-, inglis- ja norrakeelse luule- ja muusika­kavaga Veronika Kivisilla, Adam Cullen ja Øyvind Rangøy. Kaasa tegid kohalikud luuletajad ja muusikud Knut Ødegård, Þorgerður Ingólfsdóttir ja Odd Arne Halaas.

5. ja 26. jaanuaril toimus Tartu Kirjanduse Maja kultuurilokaalis „Arhiiv” kirjandusviktoriin.

9. jaanuari kirjanduslikul kolmapäeval „Ingeldus” luges Kirjanike Liidu saalis oma luulet Avo Üprus. Psalme laulis Eerik Jõks.

10. jaanuaril oli Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” salongiõhtu „Utoopiline salong. Otsides Nobeli V. Henri Bergson”, kõneles Hasso Krull.

10. jaanuaril toimus Tartu linnaraamatukogus koostöös kirjastusega „Petrone Print” vestlusõhtu, kus külas oli Margit Prantsus, raamatu „Juudi jutud. 70 tõestisündinud lugu” autor. Margit Prantsus on varem avaldanud raamatud „Minu Iisrael” ja „Kommenteeritud juudi anekdoodid”.

11. jaanuaril peeti Tartu Kirjanduse Maja raamatupoes „Utoopia” seminar „Kirjandus ja konservatiivsus III. Udam, Guénon, Evola”.

15. jaanuari kirjanduslikul teisipäeval toimus Tartu Kirjanduse Majas futuristlik luuleõhtu „Moment”, Eesti futuriste tutvustasid Siim Lill ja Janar Sarapu.

16. jaanuari kirjanduslikul kolmapäeval „Romaanivõistluse proosaslämm” esinesid Kirjanike Liidu saalis Armin Kõomägi, Jim Ashilevi, Eva Koff, Triinu Meres jt. Õhtut juhtis Peeter Helme.

17. jaanuaril esitles kirjastus „Petrone Print” Tartu linnaraamatukogus Triin Pehki raamatut „Minu Sydney. Sada linna ühes”.

17. jaanuaril tutvustas Lauri Sommer Tallinnas „Kloostri Aidas” enda koostatud Juhan Jaigi teoste kogumikke „Tundmata palu” ja „Võrumaa joogi julgustükid”.

18. jaanuaril oli Tartu linnaraamatukogus vestlusõhtu autoriõiguse mõjust kirjandusele, raamatukogundusele ja tänapäevastele entsüklopeediatele. Kõneles MTÜ Wikimedia Eesti esimees Eva Lepik, vestluses osales Raul Veede, kes koostas autoriõiguse ja avaliku omandi teemalise raamatunäituse. Näitusega tähistasid raamatukogu ja Wikimedia Eesti 1. jaanuaril toimunud avaliku omandi päeva ja tänavu 21.—25. jaanuarini toimuvat üleeuroopalist avaliku omandi nädalat.

22. jaanuaril toimus Tartu Kirjanduse Majas „Kirjanduslik teisipäev luule­laval”, esinesid Marc Smithi lavaluule ja Sirel Heinloo loovkirjutamise õpitoas osalenud.

22. jaanuaril avati Tartu linnaraamatukogus näitus „Eesti raamat maailmas 21. sajandil”. Näitusel olid väljas Eesti proosa ja luulekogude tõlked võõrkeeltesse ajavahemikus 2001—2018. Näituse koostasid Annika Aas ja Eve Pormeister.

23. jaanuari kirjanduslikul kolmapäeval „Elada, et olla ookean” tutvustati Kirjanike Liidu saalis India XVI sajandi luuletaja Suradasa samanimelist valikkogu. Kõneles tõlkija Mathura, luuletusi luges Nero Urke, muusikat tegid Kadi Uibo ja Arno Kalbus.

28. jaanuaril esitleti Tartu linnaraamatukogus Rein Veidemanni romaani „Piimaring” (EKSA).

29. jaanuari kirjanduslikul teisipäeval tutvustas Kristiina Ehin Tartu Kirjanduse Majas oma luulekogu „Aga armastusel on metsalinnu süda”, Võrumaa laulumänge õpetas Meelika Hainsoo.

29. jaanuaril esitleti Tallinnas Soome Suursaatkonnas Juhani Salokandle Tammsaare-monograafia tõlget „Noore Eesti südametunnistus” (tlk Piret Saluri, EKSA). Vestlesid Juhani Salokannel, Rein Veidemann ja Toomas Haug, vestlust juhtis Rain Kooli. 30. jaanuari kirjanduslikul kolmapäeval tutvustati sama raamatut Kirjanike Liidu saalis. Autoriga vestles Toomas Haug. Tervituskõne pidas Meelis Kompus, muusikat tegi Piret Mikalai, õhtut juhtis Veronika Kivisilla.

30. jaanuaril korraldas Tartu linna­raa­ma­tukogu Eesti Kirjandusmuuseumis noor­te pop-up-kirjanduskohviku, kus kõ­neldi Austraalia kirjaniku Markus Zu­saki romaanist „Raamatuvaras”. Vestlust juhtis raamatukoguhoidja Irina Möldre.

30. jaanuaril kuulutati Järva valla tänavuse A. H. Tammsaare nimelise lugejapreemia laureaadiks Elo Selirand romaani „Tormpuudlane” eest.

31. jaanuaril oli Tartu linnaraamatukogu kirjanduskohvikus vaatluse all Raul Oreškini raamat „Kui ma vananen…”. Külas oli Joosep Susi, vestlust juhtis raamatukoguhoidja Tiina Sulg.

31. jaanuaril esitleti Tartu Uues Teatris sarjast „Etüüde nüüdiskultuurist” artiklikogumikku „Hasso Krulli mõistatus”, kus autoriteks Maarja Kangro, Jaan Kaplinski, Jan Kaus, Aare Pilv, Kajar Pruul, Marek Tamm, Mart Velsker, Märt Väljataga, Tõnu Õnnepalu jpt. Kogumiku koostas Neeme Lopp. Esitlusel kõnelesid Aare Pilv, Peeter Laurits ja raamatu koostaja.

Estica

Kirjandusele ja filosoofiale keskenduvas Läti võrguajakirjas „Punctum” (www.punctummagazine.lv) ilmus 11. jaanuaril 18 fs-i luuletust Guntars Godiņši tõlkes.